Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Legalius OÜ hagi Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) vastu põhivõla 70 302 euro ja 81 sendi ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Legalius OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
90 656 eurot 5 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Legalius OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Kostja Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel), seaduslik esindaja likvideerija Kristjan Leppik
Asja läbivaatamise kuupäev
22. veebruar 2021. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-11650 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Legalius OÜ (hageja) esitas 2. augustil 2019 Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) (kostja) vastu hagi võlgnevuse nõudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 70 302 eurot 81 senti ning viivise 19 565 eurot 27 senti alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 4. augustil 2016 kuni 21. jaanuarini 2020. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2-19-11650 Hagiavalduse kohaselt andis Enn Vann (laenuandja) 30. septembril 2009 kostjale tähtajatu laenulepingu alusel laenu 1 100 000 krooni ehk 70 302 eurot 81 senti. Laenusumma üleandmist tõendab kostja SEB arvelduskonto 2009. a väljavõte. Laenuandja esitas kostjale 3. juunil 2016 laenulepingu ülesütlemise avalduse, mille kostja sai kätte samal päeval. Seega muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks ning kostjal tekkis kohustus VÕS § 398 lg 1 järgi laen tagastada koos intressidega hiljemalt 4. augustil 2016. Kostja ei ole laenu tagastanud. Laenuandja loovutas laenu tagastamise nõude kostja vastu 9. augustil 2016 Spaceventure OÜ-le, kes teavitas kostjat nõude omandamisest. Spaceventure OÜ loovutas 26. märtsil 2019 nõude hagejale. Hageja on kostjat teavitanud nõude omandamisest ning andnud kostjale võimaluse võlgnevus tasuda. Kostja ei ole seda teinud. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 4. augustil 2016, siis ei saa hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aeguda enne 4. augustit 2019. Asjakohased ei ole kostja väited, et hageja nõue muutus sissenõutavaks pärast seda, kui kostja tasus laenuandjale 55 000 krooni. Kostja ei ole laenuandjale võlgnevuse tasumiseks teinud ühtegi makset. Kostja väited on vastuolus laenuandja nõude loovutamise lepingus antud kinnitusega ja kostja endiste juhatuse liikmete antud kinnitustega, et võlgnevus on täies ulatuses tasumata. Kostja ei ole tõendanud, et 55 000 krooni on makstud vaidlusaluse võlgnevuse katteks. Tähtajatust laenulepingust tulenev kohustus muutub sissenõutavaks pärast laenulepingu ülesütlemist. Kostja väited selle kohta, et laenuandja soovis kostjale raha kandes Marati Kinnisvara OÜ-d (osaühing) varatuks muuta, on asjakohatud ja tõendamata. Laenuandja ja osaühingu vaheline suhe ei muuda olematuks laenuandja ja kostja vahelist laenusuhet.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja väitis, et hageja väidetud võlasuhet ei ole olemas. Hageja nõue ei ole eluliselt usutav ega tõendatud ning on aegunud. Nõude esitamise tegelik eesmärk on saavutada kostja pankrot, et mõjutada pankrotimenetluse kaudu kostja likvideerija algatatud menetlusi. Ainuüksi maksekorraldused ei tõenda laenusuhte olemasolu ja muid laenusuhet tõendavaid dokumente ei ole kohtule esitatud. Laenuandja ja Toomas Schwartzsteini (kostja endise juhatuse liikme) kinnituskirjad laenusuhte olemasolu kohta ei ole usaldusväärsed tõendid, sest nad saavad kostja pankrotist isiklikku kasu. Kostja oli 2013. a veebruarist kuni 2014. a novembrini registrist kustutatud ning mitte üheski dokumendis, sh likvideerimisaruandes, ei ole hageja väidetavat nõuet kajastatud. Laenuandja enda väidetavast nõudest äriregistrile ei teatanud. Ka endise likvideerija K. Groosi esitatud kostja likvideerimismenetluse aruandes ei ole laenuandja väidetavat nõuet mainitud, mis kinnitab, et nõuet tegelikkuses ei eksisteeri. Kostja raamatupidamisdokumendid on kadunud.
29.septembril 2009 kandis osaühing laenuandajale 1 200 000 krooni selgitusega „laenu tagastus“. Järgmisel päeval kandis laenuandja kostja kontole 1 100 000 krooni. 2. oktoobril 2009 kandis kostja osaühingule 1 000 000 krooni. Seega osaühingust välja kantud raha liikus mõne päeva jooksul tagasi osaühingusse. Sealjuures jäi 100 000 krooni laenuandjale ja 100 000 krooni kostjale. Tegemist ei olnud laenusuhetega, vaid eesmärgipärase tegutsemisega osaühingust vara väljaviimiseks. 2(5)
2-19-11650 Hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 13. aprillil 2010, mil kostja tasus laenuandjale 55 000 krooni.
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 66 787 eurot 67 senti, viivise 18 525 eurot 37 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 22. jaanuarist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3454 eurot 20 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistetud menetluskuludelt. Maakohus leidis, et kostja ei ole oma väiteid laenusuhte puudumise kohta tõendanud. Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Kohtule esitatud kostja SEB Panga kontoväljavõttest nähtuvalt on laenuandja teinud kostjale 30. septembril 2009 ülekande 1 100 000 krooni selgitusega „Laen“. Kostja endise juhatuse liikme T. Schwartzsteini kinnituse kohaselt olid laenuandja ja kostja sõlminud tähtajatu laenulepingu. Nii 9. augusti 2016. a kirjas Spaceventure OÜ-le kui ka nõude loovutamise lepingu p-s ii on laenuandja kinnitanud, et ta andis kostjale laenu ning ütles tähtajatu laenulepingu üles 3. juunil 2016. Maakohus leidis, et 30. septembril 2009 kostjale tehtud ülekanne 1 100 000 krooni märkega „laen“ ei anna alust arvata, et seda raha anti kostjale mingil muul eesmärgil. Asjaolu, et pärast osaühingult 1 200 000 krooni saamist kandis laenuandja kostjale 1 100 000 krooni, mille kostja kandis
2.oktoobril 2009 osaühingule, ei tähenda veel seda, et laenusuhet laenuandja ja kostja vahel ei eksisteerinud. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kuna kostja likvideerimisaruanne hageja nõuet ei kajastanud ning laenuandja ei ole enda nõudest ka äriregistrile teatanud, siis nõuet ei eksisteeri. Võlausaldaja nõudeõigus ei lõpe pelgalt selle tõttu, et likvideerimismenetluses seda ei esitata. Maakohus luges tõendatuks, et laenuandja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping VÕS § 396 lg 1 ja § 398 lg 1 tähenduses. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuandja ütles laenulepingu üles 3. juunil 2016 ning samal päeval sai kostja ülesütlemise teate kätte. Seega tekkis laenuandjal õigus nõuda laenu tagastamist kahe kuu möödumisel, s.o 4. augustil 2016. Hagi on esitatud 2. augustil 2019 ja see ei ole tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg 1 esimesest lausest aegunud.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus tühistas 14. septembri 2020. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti tuvastanud selle, et laenuandja ja kostja olid sõlminud suulise tähtajatu laenulepingu, mille alusel laenuandja kandis 30. septembril 2009 kostja pangakontole 1 100 000 krooni. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga nõude sissenõutavaks muutumise aja ja aegumise osas. Kostja on laenuandjale 13. aprillil 2010 tagasi maksnud 55 000 krooni. VÕS § 398 3(5)
2-19-11650 lg 2 kohaselt võib intressita tähtajatu laenulepingu üles öelda ka laenusaaja ja laenu tagastada ilma ette teatamata. Ringkonnakohus leidis, et laenusumma tagasimaksmist saab lugeda laenusaaja kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68 lg 3) väljendatud lepingu korralise ülesütlemise avalduseks, millega soovitakse lõpetada laenuleping. Nimetatu kohaldub ka laenu osalise tagasimaksmise korral. Seega ütles kostja laenusaajana laenulepingu laenu osalise tagasimaksmisega üles ja laenuandja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 55 000 krooni tasumise järel 13. aprillil 2010. Hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, et pooled leppisid kokku teisiti. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja oli 13. veebruarist 2013 kuni 3. novembrini 2014 registrist kustutatud, mis perioodiks aegumine peatus. Seega aegus hageja nõue 5. jaanuaril 2015. Hagi on esitatud 2. augustil 2019, mistõttu tuleb see jätta aegumise tõttu rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ekslikult lugenud laenu osalise tagasimaksmisega laenulepingu üles öelduks. Laenusumma tagasimaksmist saaks kaudse tahteavaldusena lugeda laenulepingu ülesütlemiseks juhul, kui laenusaaja tagastaks saadud laenu tervikuna. Praegu on kostja laenusaajana tagastanud laenust 55 000 krooni, mis on 5% laenusummast. Laenusumma osalisel tagastamisel ei olnud poolte tahe suunatud laenulepingu ülesütlemisele. Laenulepingu saab üles öelduks lugeda 3. juunist 2016, kui laenuandja ütles laenulepingu üles. Kuna laenuandja ütles laenulepingu üles 3. juunil 2016, tekkis laenuandjal õigus nõuda laenu tagastamist alates 4. augustist 2016. Sellest päevast algas ka TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg. Seega ei saanud hageja nõue aeguda enne 4. augustit 2019.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ja saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Maakohus on tuvastanud, et laenuandja sõlmis kostjaga 30. septembril 2009 suulise tähtajatu laenulepingu, mille alusel laenuandja andis kostjale 1 100 000 krooni laenu, ja kostja tagastas 55 000 krooni laenuandjale 13. aprillil 2010. Ringkonnakohus leidis, et kostja tegevust laenu osalisel tagastamisel saab lugeda laenulepingu ülesütlemiseks kaudse tahteavaldusega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
11.TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu 5. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg 4(5)
2-19-11650 (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 12). Seega tuleb selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega üles öeldud, hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud.
12.VÕS § 195 lg 1 kohaselt öeldakse leping üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 398 lg 2 järgi võib laenusaaja tähtajatu intressita laenulepingu üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata. Laenulepingu kui kestvuslepingu puhul on laenusaaja põhikohustuseks laenusumma tagasimaksmise kohustus. Kui laenuandja selle kohustuse täidab, ei ole tal enam huvi laenulepingu edasikestmise vastu. Seetõttu saab intressita tähtajatu laenulepingu korral pidada laenusumma tagasimaksmist laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes.
13.VÕS § 398 lg 2 lubab laenusaajal laenu ilma ette teatamata (mh osaliselt) tagastada. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga laenusaaja tehtud laenu osalisest tagastamisest kui teost eeldada laenusaaja tahet öelda laenuleping üles. Seda põhjusel, et kuna laenulepingu ülesütlemise korral muutub laenusumma VÕS § 398 lg 1 järgi sissenõutavaks, tooks laenulepingu ülesütlemine laenusaajale kaasa kohustuse tagastada viivituseta kogu ülejäänud laenusumma. Selle kohustusega viivitamisel on laenuandjal mh õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1). Seetõttu puudub üldjuhul ka mõistlik põhjendus, miks peaks laenusaaja soovima enne laenu (täielikku) tagastamist tähtajatu intressita laenulepingu üles öelda. Laenusaaja tahe laenu osalisel tagastamisel on eeldatavasti suunatud laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse osalisele täitmisele, mitte aga laenulepingu tervikuna ülesütlemisele.
14.Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada, et ta on laenulepingu kaudse või otsese tahteavaldusega üles öelnud, s.o teinud mõne teo, millest võiks järeldada tahet öelda laenuleping üles. Samuti ei ole kumbki pool väitnud, et ta oleks teinud teisele poolele tahteavalduse laenulepingu ülesütlemiseks enne laenuandja tehtud ülesütlemisavaldust 3. juunil 2016. Ringkonnakohtu järeldus, et hageja ütles laenu osalise tagastamisega laenulepingu üles, ei ole põhjendatud, sest laenu osalisest tagastamisest ei saa eeldada laenulepingu ülesütlemist (vt käesoleva otsuse p 13) ning ringkonnakohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtuks, et kostja väljendas tahet laenuleping pärast laenu osalist tagastamist üles öelda.
15.Kostja apellatsioonkaebuse väited on seotud maakohtu järeldusega laenusuhte olemasolu kohta. See tähendab, et kostja on vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolud ja maakohtu antud hinnangu asjas esitatud tõenditele. Riigikohus ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ise tõendeid hinnata, mistõttu ei saa kolleegium kontrollida, kas maakohus on laenusuhte olemasolu õigesti tuvastanud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muu hulgas vastama laenusuhte olemasolu puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.
16.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 alusel alama astme kohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.