Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf) hagi E-vehicles OÜ vastu müügilepingu alusel saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.12.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf) apellatsioonkaebus liik Tsiviilasja hind
20 363.14 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf) (Islandi registrikood esindajad 510101-3320), lepinguline esindaja v/adv Raini Nõu Kostja E-vehicles OÜ (registrikood 12320483), lepinguline esindaja v/adv Tõnu Tuulas Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 14.12.2018 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.
3.Mõista E-vehicles OÜ-lt välja Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf) kasuks välja müügilepingu alusel saadud ostuhind 13 600 eurot ja intress sellelt 6.80 eurot ning varalise kahju hüvitamiseks kokku 4539.85 eurot, samuti 08.05.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kokku 521.10 eurot.
Mõista E-vehicles OÜ-lt välja Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf) kasuks välja viivis alates 09.05.2017 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 18 131.48 euro täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 17 610.38 eurot.
5.Jätta rahuldamata kostja taotlus vastastikku täitmiseks kohustava kohtulahendi tegemiseks võlaõigusseaduse § 111 lõike 7 ja § 110 lõike 4 alusel.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada. 1(17)
7.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta kostja kanda.
8.Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf) (hageja) esitas 08.05.2017 Harju Maakohtule E-vehicles OÜ (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus välja mõista 13 600 eurot sõiduki ostuhinna katteks, 6.80 eurot intressi katteks, 2851.58 eurot transpordikulude katteks, 1680 eurot kohtuväliste õigusabikulude katteks, 8.27 eurot postikulude katteks, 765.96 eurot sissenõutavaks muutunud viivise katteks ning edasiulatuva viivise põhinõudelt 18 131.58 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 05.05.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 18 131.58 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.05.2015 sõiduki müügilepingu nr 8-2015 (müügileping), mille kohaselt müüs kostja hagejale elektrisõiduki Fiat/MicroVett, Fiorino Combi HC-S (sõiduk, auto) hinnaga 13 600 eurot. Pärast ostuhinna kättesaamist andis kostja sõiduki üle hageja tellitud transpordi ettevõtjale Eimskip Island ehf, kellele hageja tasus transpordi eest Eestist Islandile 2851.58 eurot. Islandile saabus sõiduk 30.06.2015.
3.Sõiduk ei vasta müügilepingu tingimustele. Vastuolus müügilepingu lisas 1 märgitule ei õnnestunud sõita ühe laadimisega 100 km, ka ei töötanud laadija. Korraga on õnnestunud ühe laadimisega sõita vaid 20 km. Asjaolu, et ühe laadimisega peab olema võimalik sõita 100 km, kajastus kostja 10.04.2015 e-kirjas hagejale, kus enne müügilepingu sõlmimist kostja sõidukit tutvustas. Viidatud e-kirjas osundas kostja, et tegemist on sõidukiga, mis on spetsiaalselt ehitatud põhjamaistele turgudele, mistõttu peaks see hästi toime tulema ka külmemas kliimas. Kostja pidi vähemalt teadma, et sõiduk ei vasta lepingutingimustele, kuid jättis selle hagejale avaldamata.
4.Kui hageja sai esinevatest puudustest teadlikuks, teavitas ta koheselt kostjat nii telefoni teel kui elektrooniliselt ja kirjeldas probleemide olemust. Mh tegi hageja kostjale ettepaneku, et kostja peaks sõiduki tagasi võtma ja saatma hagejale oma kulu ja kirjadega uue toimiva auto, kuid kuna see on kostja jaoks väga kulukas, oleks talle odavam võtta auto tagasi ja tagastada ostusumma. Kostja ei teinud etteheiteid, et hageja oleks viivitanud puudustest teavitamisega, et hageja ei oleks piisavalt probleeme kirjeldanud või et hageja ei oleks kostjale avaldanud, mida ta kostjalt soovib.
2(17)
5.Kostja on kõnealustest puudustest teadlik, on nende olemasolu tunnistanud ning on üritanud probleeme kõrvaldada, juhendades selleks hagejat. Kostja ei ole kahelnud hageja poolt esiletoodud puudustes. Kostja ei ole tõendanud, et andis müügilepingu täitmise tulemina hagejale üle lepingutingimustele vastava sõiduki.
6.Hageja on kulutanud helistamistele ning elektroonilisele lävimisele nii kostja kui sõiduki tootjaga palju aega ning on kandnud sellega seoses kulusid. Lisandunud on õigusabikulud. Neid kulusid võib käsitada varalise kahjuna.
7.Kuna kostja ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust täitnud ning on kohustust oluliselt rikkunud, esitas hageja 10.11.2016 sõiduki müügilepingust taganemise avalduse. Tõendatud ei ole kostja väide, et ta ei ole taganemise avaldust kätte saanud, põhjusel, et e-posti aadress XXX, millele hageja avalduse edastas, ei olnud kasutusel.
8.Hageja ei ole väitnud, et kostja peab lepingut täitma Islandil. Küsimus on veokulude kandmise kohustuses, mis lasub kostjal. Hageja ei ole väitnud ega nõudnud, et vedamistoimingu peab faktiliselt tegema kostja. Hagejal ei ole kohustust kanda tagastussuhte raames veokulusid, kuna vastasel juhul hageja varaline kahju suureneks. Samas ei ole hagi esemeks tagastussuhte kontekstis sõiduki tagastamise ning sellega seonduvate veokulude reguleerimine. Kostja vastuväited
9.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata.
10.Kostja ei ole hagejale saadetud e-kirjas väitnud, et tunnistab, et müüdud auto ei vasta müügilepingu tingimustele. Samuti ei ole kostja väitnud, et autol on tehniline viga, mille eest ta vastutab. Auto oli töökorras, kui see hagejale üle anti ja Eestist lahkus. Sõiduk võis saada viga transpordil Islandile. Kostja tuvastas müüdud sõiduki tehnilise seisukorra üleandmisel arvuti teel, nagu näeb ette tootjatehase protseduur, mida peab garantii tagamiseks täitma. Kostja esitab sõiduki tehnilise seisukorra tõendamiseks väljatrüki sõiduki pardakompuutri logist 04.06.2015 seisuga, mis tõendab, et sõiduk oli üleandmisel täielikult töökorras ja vastas lepingu tingimustele. Hageja esitatud tõendid selle kohta, et sõiduki aku elemendil nr 14 oli madal pinge, ei tõenda, et selline viga oli sõidukil hagejale üleandmisel. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukil esinesid puudused selle üleandmisel. Kuna sõiduk oli töökorras üleandmisel ning üleandmisega läks riisiko üle hagejale, on tõendatud, et kostja andis hagejale puudusteta auto.
11.Hagejal ei olnud õigus lepingust taganeda, sest kostja ei rikkunud müügilepingut. Hageja ei ole tõendanud, et müüdud sõiduki parandamine või asendamine poolte vahel sõlmitud lepingu järgi ei ole võimalik või et see ebaõnnestub. Samuti ei ole tõendatud, et kostja keeldub sõidukit parandamast või asendamast. Kostja on õigustatud nõudma, et ta saab sõiduki üle vaadata ja vajadusel parandada Eestis. Kostja ei nõustu, et peab lepingu täitma Islandil. See puudutab ka tagastusõigussuhte täitmist. Isegi juhul, kui leiab tõendamist, et pooled on tagastusõigussuhtes, peavad nad täitma lepingu tagasi kuni selle kohani, kus toimus sõiduki valduse ja omandi üleandmine, s.o Eesti Vabariigis. Hageja esitatud e-kirjavahetus tõendab üksnes seda, et müüja on heas usus üritanud aidata hagejal sõiduk tööle saada. Samas on müüja läbivalt kinnitanud, et saab öelda, kas või mis võib olla tehniline viga alles siis, kui on sõiduki üle vaadanud. Lisaks tõendab hageja esitatud e-kirjavahetus, et müüja on olnud läbivalt valmis parandama sõidukit Eestis, kuna muus asukohas parandamiseks puudub tal lepingu järgi kohustus. 3(17)
12.Kostja sai hageja 10.11.2016 müügilepingust taganemise avalduse ja 08.09.2016 müügilepingu täitmise nõude kätte 12.06.2017 koos hagiavaldusega. Hagimaterjalidest nähtub, et hageja on üritanud avaldust ja nõuet kostjale edutult edastada. Kostja e-posti aadress XXX ei tööta enam. Hageja ei ole esitanud tõendit, millega saaks tõendada, et saadetud e-kirjad jõudsid kostja kasutatud serverisse.
13.Hagejal on täitmata formaalsed eeldused lepingust taganemiseks. Hageja ei ole määranud kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega ega lepingust taganenud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama.
14.Kuna kostja ei ole müügilepingut rikkunud, ei ole kostja kohustatud kandma hageja transpordikulu, kohtuväliseid õigusabikulusid ja muud kulu. Mh on hageja esitatud kohtuvälised õigusabi kulud ebamõistlikult suured. Maakohtu otsus
15.Maakohus jättis 14.12.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
16.Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas vaidlusalune auto müüdi puudustega ja kas on täidetud materiaalõiguslikud eeldused lepingust taganemiseks. TsMS § 230 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on hageja kohustuseks tõendada, et ostetud sõiduk ei vasta lepingutingimustele.
17.Seoses müügilepingust taganemise formaalsete eeldustega tuvastas maakohus järgmist. 23.07.2015, 30.07.2015 ja 24.08.2015 e-kirjadest võib järeldada, et hageja pöördus kostja poole ja X andis juhiseid sõiduki pardaarvutile juurdepääsuks ning aku töö kontrollimiseks. Poolte e-kirjavahetusest võib järeldada, et müüja osutas igakülgset huvi väidetava vea tuvastamiseks. Arvestades poolte kirjavahetust ja hageja seadusliku esindaja Y ütlusi, luges kohus tõendatuks, et hageja teavitas väidetavast probleemist ja lepingutingimustele mittevastavusest kostjat 2015. a juulikuus. Seejärel asuti läbi kirjavahetuse võimaliku vea tuvastamiseks lahendusi otsima. Läbirääkimiste lõppemise ajaks saab lugeda 22.07.2016, sest siis edastas hageja esindaja teate, et soovib tagasi saada auto hinna koos kohtukuludega 19 200 eurot, millele kostja vastas 26.07.2016 konkreetse remondiettepanekuga. Kostja pakkus valida vea tuvastamiseks kolme võimaluse vahel: müüja poolt saadetakse kolm akuelementi, et need Islandil välja vahetada; ostja saadaks müüjale akupaki, et elemendid Eestis välja vahetada; ostja saadab auto Eestisse garantiikontrolli. Kui hageja ei saanud e-kirja teel kostjale saadetud 08.09.2016 müügilepingu täitmise nõudele vastust, koostas hageja 10.11.2016 lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lõike 1, § 114 lõike 4 ja § 116 lõike 1 alusel ning edastas selle tähitud postiga 21.11.2016 ja e-kirjaga kostjale. Kostja väitel sai ta täitmisnõude ja taganemisavalduse koos hagimaterjalidega.
18.Kohtule ei ole edastatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja sai lepingust taganemise avalduse kätte mingil muul ajal. Kohus möönis, et teades probleemi ja pidades eelneva aasta ostjaga kirjavahetust, ei tundnud kostja huvi hageja seisukoha üle tema pakutud variantidest vea tuvastamiseks. Samas ei nõustunud kohus kostjaga, et lepingust taganemise avaldus esitati arvates vea teadasaamisest hageja poolt ebamõistlikul ajal.
19.Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et müüja rikkus müügilepingut oluliselt VÕS § 116 lõike 2 mõttes. Tõendamist ei leidnud materiaalsed alused lepingust 4(17)
taganemiseks. Nõuetekohast taganemise avaldust kostjale esitatud ei ole. Hageja tugineb taganemisavalduses asjaolule, et kostja ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust täitnud. Kohus nõustus kostjaga, et VÕS § 196 lõike 2 kohaselt mõistlikku tähtaega puuduste kõrvaldamiseks 08.09.2016 täitmisteates ei ole hageja märkinud. Hageja esitas täitmisavalduses sisuliselt nõude kostjale, et viimane transpordiks sõiduki Islandilt Eestisse, tuginedes VÕS § 222 lõikele 4. Kohus leidis, et tuginedes VÕS §-le 85 oli lepingu täitmise kohaks Eesti. Seega on alusetu VÕS § 222 lõike 4 alusel nõuda vea kindlakstegemisega seonduvaid kulutusi ehk auto transporti Islandilt Eestisse. Heas usus tegutsev mõistlik ostja oleks võimaldanud müüjal vea välja selgitada. Kostja pakutud võimalused, milleks on lähemal asuvate teenindusjaamade kasutamine või aku vahetus, on igati mõistlikud. Kostja ei ole võimaliku vea parandamisest keeldunud ja hageja ei andnud ka konkreetset tähtaega puuduste kõrvaldamiseks.
20.VÕS § 218 lõike 1 järgi müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tõendamata on asjaolu, et sõiduk oli nõuetele mittevastav müügilepingu sõlmimisel. Kostja esitas sõiduki pardakompuutri logi 04.06.2015 seisuga. Kostja esindaja ütlustega on tõendatud, et see oli tavapärane kontroll, mh testiti ka akuelementide pingete väärtusi, mis olid vahemikus 3,8-4,090V. Minimaalseks akupingeks oli 3,3V. Seega vastas sõiduk tootja tingimustele.
21.Maakohus leidis, et tõendamata on sõidukil olulise puuduse olemasolu. Hageja esitas puuduse tõendamiseks tootja vastusega selgituse tema vea kirjeldusele, patareide diagnostika, professor R hinnangu ja video, millistest ilmneb, et viga võib olla kas akus või süsteemis. Hageja ei esitanud tõendit, mida saaks käsitada tehnilise asjatundja arvamusena konkreetse rikke kohta, mis võimaldaks kohtul seda hinnata, lähtudes hagi asjaoludest, olulise puudusena. Kohus nõustus kostjaga, et pelgalt hinnangute andmisega, mis võiks veaks olla, ei saa välja selgitada tehnilist riket. Hageja esitatud tõendite põhjal võib järeldada, et auto aku vajab asendamist või vajab remonditöid akuga seotud mehhanism, kuid tegemist ei ole tehnilise rikkega, mida saaks lugeda oluliseks puuduseks ja mis põhjendaks lepingust taganemist.
22.Hageja ei tõendanud, et müüdud sõiduki parandamine või asendamine poolte vahel sõlmitud lepingu järgi ei ole võimalik või et see ebaõnnestub, samuti ei ole tõendatud, et kostja keeldub sõidukit parandamast või asendamast.
23.Kuivõrd hagi rahuldamine eeldab, et kostja on kohustust rikkunud, hagejal on tekkinud kahju, mille suurus on kindlaks määratud, ning kostja käitumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, ja hageja eeltoodut ei tõendanud, jättis maakohus põhinõude rahuldamata. Kuna põhinõue ei kuulu rahuldamisele, ei ole alust välja mõista ka intressi, transpordi kulu, kohtuvälist menetluskulu, postikulu ega viivist põhinõudelt. Apellatsioonkaebus
24.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha uue, millega rahuldada hagi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
25.Maakohus jättis hindamata tõendid ja tuvastamata asjaolud selle kohta, et hageja pöördus sõiduki probleemidega 23.07.2015 elektrooniliselt sõiduki tootja poole ning sai tagasisidet, et auto töötab korralikult, kuid akud ei võta laengut vastu. Tootja esindajal õnnestus 24.08.2015 TeraTerm-süsteemi kaudu telefonitsi autosse sisse logida ning 5(17)
akude seisukorra kohta väljatrükk teha. Maakohus jättis hindamata kostja e-kirjad, millest nähtuvalt möönis kostja, et kõige tõenäolisemalt on vea aluspõhjuseks kas aku elemendi kadu või MUX-i (aku juhtseadme) rike; et kostja püüdis remonti kaugelt korraldada; et kostja andis teada, et võib auto vigased osad välja vahetada, kui on selgeks teinud, millistes sõiduki osades täpsemalt tõrkeid esineb; et kostja lubas uurida tehnikult, kas auto laadimisvea põhjuse tuvastamisel võib abi olla videokõnest; et kostja töötaja Kristjan Korsten vestles hageja esindajaga telefoni teel ja püüdis lahendada probleeme, kuid tagajärjetult; et kostja elektriku sisetunde järgi võib probleem tegelikult seisneda vigases ühenduses ja mitte mingis suures probleemis akuga; et kostja juhataja X väitis 12.04.2018 vande all, et TeraTerm programm on tarkvara, millega on võimalik saada juurde sõiduki tarkvara andmetele. Maakohus jättis hindamata sõidukiga seonduvad videosalvestused. Motiive esitamata ei andnud kohus hinnangut sellele, et hageja esiletoodu probleemide põhjused on tuvastatud mitmete isikute poolt, s.o sõiduki Itaalia tootja poolt, Norras tegutseva ettevõtja E poolt, kostja poolt ning Islandi Tööstusliku Inseneriteaduse Ülikooli professori R poolt, kelle järelduse kohaselt on vaatlusalune sõiduk defektne.
26.Arusaamatu on järeldus, et tõendamata on sõidukil olulise puuduse olemasolu. Põhjendatud ei ole etteheide, mille kohaselt ei ole hageja esitanud tõendit, mida saaks käsitada tehnilise asjatundja arvamusena konkreetse rikke kohta. Jääb selgusetuks, mida tõendavad need tõendid, millised hageja esitas.
28.Arusaamatu on järeldus, et poolte läbirääkimiste lõppemise ajaks saab lugeda 22.07.2016, kuigi mingeid läbirääkimisi ei toimunud.
29.Maakohus jättis tuvastamata, millal kanti äriregistrisse kostja e-posti aadress QQQ. Olukorras, kus kohus otsusega hagejat selles osas üllatas, toob hageja esile, et selle aadressi osas tehti muutmiskanne äriregistris alles 18.01.2018 ning 06.09.2016 seisuga ei olnud äriregistris kostja osas seda e-posti aadressi kajastatud. Kohus jättis müügilepingu punkti 5.3 põhjal tuvastamata, et lepinguga seotud nõudeid sai esitada elektrooniliselt müüja e-posti aadressile WWW.
30.Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille järgi ei ole tõendatud, et kostja rikkus oluliselt müügilepingut. VÕS § 116 lõige 2 ei ole tähtis, sest kohus pidi lepingu rikkumise kontekstis kohaldama eelkõige VÕS § 223 lõiget 1 kui erinormi. Kohus ei tuvastanud, et alates 2015. a juulist ei olnud 10.11.2016 seisuga kostja jaoks möödunud mõistlik aeg VÕS § 223 lõike 1 tähenduses, et parandada või asendada müüdud sõiduk. Kohus tuvastas, et hageja teavitas kostjat sõidukiga seonduvatest probleemidest 2015. a juulis.
31.Selgusetuks jääb järeldus, et müüjale ei ole nõuetekohast taganemisavaldust esitatud. Kohtu käsitlus on vastuoluline. Viitega VÕS § 223 lõikele 3 ei olnud kohtu arvates vaja müüjale täiendavat tähtaega anda, teisalt aga ei olevat 08.09.2016 dokumendis kostjale mõistlikku tähtaega puuduste kõrvaldamiseks märgitud. Faktiliselt hakkas täiendav tähtaeg kostja jaoks kulgema juba 2015. a juulist. 08.09.2016 andis hageja viimase
6(17)
võimaluse lepingu täitmiseks, mh et see toimuks viivituseta. Seega ei ole põhjendatud järeldus, et hageja oli 08.09.2016 kohustatud andma kostjale täiendava tähtaja.
32.Asjakohatu oli tuginemine VÕS §-le 85. Kohaldamata jäänud VÕS § 222 lõike 4 kohaselt ei ole oluline, milline on lepingu täitmise koht. Kohus ei viidanud ühelegi õigusnormile, mille järgi peab tõendatud olukorras kandma sõiduki tagasiveo kulud ostja.
33.Kohus ei põhjendanud, millist tähtsust evib asjaolu, kas on tõendatud sõiduki nõuetele mittevastavus müügilepingu sõlmimisel 18.05.2015. Maakohus ei tuvastanud, et sõiduk anti müüja poolt vedamiseks üle märkimisväärselt hiljem. Kohus jättis kohaldamata VÕS § 218 lõike 3.
34.Kuna maakohus lahendas asja valesti seoses müügilepingust taganemisega, jäid ebaõigesti lahendamata hageja rahalised nõuded. Vastustaja seisukoht
35.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetlus
36.Ringkonnakohus jättis 30.01.2020 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas 18.11.2020 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks apellatsioonikohtule.
37.Mh asus Riigikohus seisukohale, et: • ringkonnakohus leidis õigesti, et sõidukil lepingutingimustele mittevastavust ostjale üleandmisel peab tõendama ostja; • VÕS § 219 lõikest 2 tulenevalt võib ostja juhul, kui asja müüdi vedamisega, vaadata asi üle sihtkohta jõudmisel; • mõistlik aeg asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks algab ajast, kui müüja asja üle vaatas või pidi üle vaatama; mõistlik aeg puuduse avastamise ja sellest teatamise vahel sõltub kas tegemist on ilmse või varjatud puudusega; • arvestades lepingutingimust ühe laadimiskorraga läbitava vahemaa kohta, puuduse iseloomu ja põhjuseid, puuduse avastamise asjaolusid, võib nende asjaolude tõendatuse korral olla ostja tõendamiskoormuse täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et sellise puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline; • ostja esmaseks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 222 lõikest 1 tulenev lepingu täitmise nõue, st nõuda parandamist/asendamist, kui see on võimalik ja kui sellega ei põhjustata võrreldes muude õiguskaitsevahenditega müüjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades mh asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ja ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt; • VÕS § 222 lõikest 2 tulenevalt saab mittetarbijast ostja nõuda asendamist ainult olulise lepingutingimustele mittevastavuse korral (VÕS § 116 lõige 1), mida piirab VÕS § 116 lõige 4 (tuleb anda täiendav tähtaeg lepingu täitmiseks, kui müüja kannaks ostja taganemise korral ebamõistlikult suurt kahju; oluline rikkumine vt VÕS § 223 lõige 1); • kuna ostja ostis sõiduki Eestis ja laskis vedada Islandile, siis taganemine võib võrreldes parandamisega tekitada ebamõistlikke kulusid; 7(17)
• ostja ei saa taganeda, kui müüja on pakkunud parandamist (puuduse kõrvaldamist) mõistlikul viisil ja ostja on sellest keeldunud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
38.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2).
39.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle, millest ringkonnakohus asja lahendamisel lähtub: • 18.05.2015 sõlmisid kostja müüjana ja hageja ostjana müügilepingu elektriauto müügiks hinnaga 13 600 eurot; sõiduk tuli ostjale üle anda Eestis ostja valitud vedajale; lepingu punkti 1 kohaselt pidi sõiduk vastama lepingu lisaks 1 olevale spetsifikatsioonile; spetsifikatsiooni kohaselt oli sõiduki ühe laadimisega läbitavaks vahemaaks 100 km; • müüja andis auto ostja poolt määratud vedajale üle 17.06.2015; auto jõudis Islandile 30.06.2015 ja ostja sai selle kätte 09.07.2015; ostja tasus meretranspordi eest 2851.58 eurot; • ostja teavitas müüjat 10.07.2015, et auto ei ole võimeline läbima ühe laadimisega 100 km, vaid ainult 20 km, samuti on probleemid aku laadimisega (t I kd lk 38, tõlge lk 17); • kuni 2016. a suveni püüdsid pooled probleemi kõrvaldada distantsilt, sh juhendas müüja ostjat sidekanaleid kasutades, ostja pöördus Itaalias asuva autotootja ja Norras asuva teeninduse poole; • 17.09.2015 teatas autotootja ostjale, et auto parandamiseks on vaja pöörduda spetsialiseeritud töökotta, mis asub mh Norras; • 10.12.2015 teatas ostja, et soovib makstud raha tagasi saada ja palus teavet, kuhu auto tagastada; müüja ei nõustunud 21.12.2015 raha tagastama, kuid oli nõus autot remontima, kui tehakse kindlaks, millistes osades on tõrked; 22.12.2015 kinnitas ostja soovi auto tagastada ja saada raha tagasi; müüja sellega nõus ei olnud ja soovis ikkagi vea tuvastamisega edasi tegeleda; selgus, et poolte vahel on vaidlus, kumb peab auto ülevaatamiseks Eestisse (ja tagasi Islandile) toomise eest tasuma; • 19.05.2016 teatas müüja, et viga on akupaki elemendis nr 13 ja see tuleb välja vahetada ning tegi pakkumise, et Islandile saadetakse kolm uut akuelementi või et akupakid saadetakse Eestisse parandamiseks ja pärast parandamist tagastatakse; 26.07.2016 tegi müüja täiendava ettepaneku, et ostja saadaks auto Eestisse, et müüja saaks tuvastada vea ja selle parandada; • 08.09.2016 saatis ostja lepinguline esindaja müügilepingus näidatud müüja aadressile Tedre tn 45, Tallinnas tähitud kirja müügilepingu täitmise nõudega (t I kd lk 57-59); sama kirja saatis ta e-posti aadressile WWW; tähitud kirja kostjale üle ei antud, kuna saaja ei olnud kättesaadav; e-kirja saamist müüja eitab; • 10.11.2016 saatis ostja lepinguline esindaja aadressile WWW e-kirja ja lepingus toodud müüja aadressile tähitud kirja müügilepingust taganemise kohta; tähitud kirja kostjale üle ei antud, kuna saaja ei olnud kättesaadav; e-kirja saamist müüja eitab.
40.Käesolevas asjas on menetluses mittetarbijast ostja nõue vallasasja müügilepingu tagasitäitmiseks ja müügilepingu rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Hageja on seisukohal, et taganes 18.05.2015 müügilepingust 10.11.2016 avaldusega, andes eelnevalt 08.09.2016 avaldusega müüjale võimaluse lepingu täitmiseks kas asja parandamise või asendamise kaudu. Seega tuli maakohtul asja lahendades esmalt 8(17)
tuvastada, kas on täidetud müügilepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Maakohus viitas asjakohastele materiaalõiguse normidele, kuid leidis tõendite hindamise tulemusena kokkuvõttes, et müüja ei rikkunud oluliselt müügilepingut, mistõttu ei olnud ostjal õiguslikku alust lepingust taganeda.
41.Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu. Müügilepingust taganemise eeldustele kohalduvad VÕS § 116-118 koos §-s 223 sätestatud erisustega. VÕS § 116 lõike 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Sama sätte lõike 4 kohaselt ei ole taganemine lubatud VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. VÕS § 118 lõike 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama (punkt 1) või kui §-s 114 reguleeritud täiendav tähtaeg on möödunud (punkt 2). VÕS § 223 lõigetest 1 ja 4 tulenevalt ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuste täitmiseks §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ja võib mh lepingust taganeda, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamisest või asendamisest või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul esmalt tuvastada, kas sõidukil esineb ostja poolt esiletoodud puudus; kui jah, siis kas tegemist on müüdud sõiduki olulise puudusega; kas ostja andis müüjale täiendava tähtaja sõiduki parandamiseks ja/või asendamiseks; kui jah, siis kas ostja taganes lepingust mõistliku aja jooksul.
42.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja ei suutnud tõendada, et väidetud puudus esines auto üleandmisel hagejale 17.06.2015. Hageja väidab, et kostja müüs talle lepingutingimustele mittevastava uue elektriauto, kuna sõiduk ei läbi ühe laadimisega 100 km nagu oli lepingus kokku lepitud ja sõiduki akusid ei ole võimalik täis laadida. Seega tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 ning VÕS § 217 lõikest 1 ja § 218 lõikest 1 pidi hageja tõendama, et tema väidetud puudus sõidukil oli olemas juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Poolte vahel ei ole vaidlust, et nimetatud riisiko läks müüjalt ostjale üle vastavalt lepingu punktile 4.2 Eestis auto üleandmisega ostja nimetatud vedajale (VÕS § 209 lõige 4 viimane lause). Vaidlustatud lahendi põhjenduste punktist 38 nähtuvalt hindas maakohus hageja esitatud tõendeid (autotootja ja hageja e-kirjavahetus 23.07.-17.09.2015 (t I kd lk 37-38, 40, tõlked lk 16-17, 19), Norra ettevõtte poolt tehtud patareide diagnostika (t I kd lk 175, tõlge lk 183), Islandi professori hinnang (t I kd lk 137), videod auto kohta (t I kd lk 143)), kuid leidis, et kuna hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mida saaks käsitleda tehnilise asjatundja arvamusena konkreetse rikke kohta, võib küll järeldada, et auto aku vajab asendamist või vajalikud on akuga seotud remonttööd, kuid ei saa järeldada tehnilist riket, mida saaks lugeda oluliseks auto puuduseks. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et maakohus rikkus tõendite kogumis hindamise kohustust (TsMS § 232 lõige 1) ja otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lõige 8). Lisaks sellele kohaldas maakohus
9(17)
ebaõigesti materiaalõigust (VÕS § 217, § 220). Ringkonnakohus kõrvaldab järgnevalt kirjeldatud rikkumised. VÕS § 217 lõike 1 esimese lause kohaselt peab üleantav asi vastama lepingutingimustele. Sama sätte lõike 2 punkti 1 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele mh juhul, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. TsMS § 5 lõikest 2 tulenevalt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatut ümber lükata või sellele vastu vaielda, ka määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 232 lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendite liigid on loetletud TsMS § 229 lõikes 2. Käesolevas asjas ei ole pooled leppinud kokku, et müüdud auto puudusi saab ostja tõendada vaid eriteadmistega isiku arvamusega, st dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lõike 2 mõistes. Seega oli hagejal õigus esitada mistahes liiki tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendeid ning maakohtul tuli nende kogumis igakülgse ja täieliku hindamise tulemusena tuvastada, kas hageja väide konkreetse puuduse esinemise kohta sõiduki üleandmisel 17.06.2015 on tõendatud. Riigikohus asus praeguses asja tehtud lahendi põhjenduste punktis 14 seisukohale, et arvestades lepingutingimust ühe laadimiskorraga läbitava vahemaa kohta, puuduse iseloomu ja selle avastamise ning puuduse põhjuste kohta esiletoodut, võib olla nende asjaolude tõendatuse korral ostja tõendamiskoormuse täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et sellelaadse puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Ringkonnakohus on maakohtus kogutud tõendite kogumi alusel seisukohal, et hageja on teinud tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava veenvusega eluliselt usutavaks, et sõiduk ei olnud ka 17.06.2015 seisuga võimeline läbima ühe laadimisega 100 km. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus oli müüja esindaja andnud ostjale mh teada, et sõiduk läbib ühe laadimisega 100 km nii suvel kui talvel, praktikas suvel isegi rohkem (t I kd lk 35, tõlge lk 14). Müügilepingu osaks oleva spetsifikatsiooni kohaselt on sõiduki ühe laadimisega läbitavaks vahemaaks 100 km (t I kd lk 53-54, tõlge lk 30-31). Kostja juhatuse liikme vande all antud seletusest nähtub, et müüdi uus sõiduk, mille üleandmise eelne kontroll (sh akude kontroll) toimus 04.06.2015 (t II kd lk 4). Hageja juhatuse liikme vande all antud seletuse kohaselt oli sõiduki odomeetri näit 09.07.2015 Reykjaviki sadamas sõidukit kätte saades 49 km (t II kd lk 76, tõlge 82-83; küsimused lk 66-67). Seega on tõendatud, et kostja müüs hagejale uue sõiduki. Puudub vaidlus, et sõiduk jõudis meritsi Islandile 30.06.2015. Hageja juhatuse liikme vande all antud seletusega on mh tõendatud, et 09.07.2015 sõitis ta autoga u 5 km garaaži; esimesed probleemid ilmnesid 10.07.2015, kui sai sõita vaid 23 km enne, kui auto seisma jäi; laadima hakkas auto peale mitut proovi 16.07.2015. Hageja juhatuse liikme vande all antud seletusega on tõendatud ka, et ta helistas 10.07.2015 ja 11.07.2015 müüja juhatuse liikmele ja teatas probleemist laadimisega. Kohtul puudub alus hageja juhatuse liikme seletust mitte usaldada, kuna sarnaselt vande all antud seletusele kirjeldas ta ilmnenud probleeme ka 23.07.2015 e-kirjas sõiduki tootjale (t I kd lk 38-38 pöördel, tõlge lk 17). Juba samal päeval vastas tootja esindaja, et viga on tõenäoliselt akus (t I kd lk 38, tõlge lk 17). 27.07.2015 teatas hageja esindaja tootjale, et ei saa enam autot laadima (t I kd lk 37 pöördel, tõlge lk 16 pöördel). 30.07.2015 vastas tootja teine esindaja (insener), et ka tema arvates peitub probleem akus ja palus hageja juhatuse liikmel laadida alla aku teabelogi Teraterm (t I kd lk 37 pöördel, tõlge lk 16 pöördel). 24.08.2015 teatas hageja 10(17)
tootjale, et sai programmi tööle, aga auto ikka ei lae, „paak“ on 75% täis ja laadimiste vahel saab sõita 20 km (t I kd lk 37, tõlge lk 16). Samal päeval vastas tootja insener, et sõiduk ütles, et vaja laadida akupakki ja et laetuse näit 75% on tõenäoliselt vale, kuna akupaki ühe või mitme elemendiga on probleeme (t I kd lk 37, tõlge lk 16). 17.09.2015 teatas tootja esindaja mh, et tõenäoliselt on viga laadimissüsteemis, aga seda saab parandada vaid sõidukit väljaõppinud tehnikute juurde saates, töökoda asub ka Norras (t I kd lk 40, tõlge lk 19). Hageja on lisaks tõendanud, et samaaegselt tootjaga suhtles juhatuse liige aktiivselt ka müüja esindajaga, sh teatas müüja 23.07.2015 ostjale juhised pardaarvutile juurdepääsuks, soovides, et hageja salvestaks kogu suhtluse faili, et näha, milliseid sõnumeid auto saadab (t I kd lk 36, tõlge lk 15), 30.07.2015 andis juhise aku kaabel lahti võtta, et aidata auto juhtseadet uuesti laadida (t I kd lk 36 pöördel, tõlge lk 15 pöördel), 12. ja 24.08.2015 andis juhiseid/teavet sõiduki blokeeringu eemaldamiseks (t I kd lk 39, tõlge lk 18), 04.11.2015 palus saata video juhtseadme karbist, kui laadimine käivitub, et võrrelda eri releede sisselülitumise mustrit (t I kd lk 41, tõlge lk 20), 10. ja 12.11.2015 andis juhiseid kaitsmete pingete testimiseks (t I kd lk 41 pöördel, tõlge lk 21 pöördel), 03.12.2015 rääkis veelkord releede kontrollimisest (t I kd lk 47, tõlge lk 29), 21.12.2015 pakkus edasi diagnoosida sõiduki probleemi (t I kd lk 46 pöördel, tõlge lk 28-28 pöördel), 03.01.2016 teatas soovist teha kindlaks auto tehniline probleem (t I kd lk 46, tõlge lk 27 pöördel), 03.02.2016 soovis tutvuda auto Teratermi näitudega, et saada aru, milles probleem on (t I kd lk 47 pöördel, tõlge lk 25 pöördel), 19.05.2016 soovis saada fotosid mootoriruumis olevast pealmise juhtkarbi valgusdioodidest ja samal päeval andis teada, et on selge, et akupaki element nr 13 tuleb välja vahetada (t I kd lk 47 pöördel, 48, tõlked lk 25, 25 pöördel). Hageja esitas lisaks Norras tegutseva sarnaste sõidukite remondiettevõtte E poolt 2017. a tehtud sõiduki aku diagnostika aruande ja selgituse selle juurde (t I kd lk 175, 198, tõlked 182 pöördel- 183, 198 pöördel). Kolleegium möönab, et see diagnostika on tehtud enam kui 2 aastat peale sõiduki üleandmist, kuid ka sellest nähtub sama probleem, mille tuvastas juulis/septembris 2015 sõiduki tootja – probleem aku ühe elektrielemendiga, mille tõttu seiskub laadimine enne, kui aku saab tegelikult täis laetud. Ka Islandi Ülikooli professori arvamus 31.10.2017 (t I kd lk 176, tõlge lk 183 pöördel-184) kinnitab, et 2017. a oktoobrikuus oli sõidukil probleem laadimisega. Hageja videod (esitatud 03.11.2017 menetlusdokumendi lisadena) tõendavad samuti, et 27.11.2017 seisuga auto ei laadinud akut ja sellega ei saanud sõita üle 1 km. Lisaks tõendavad videod, et nimetatud kuupäeva seisuga oli auto kokku sõitnud 113 km. Eeltoodud tõendite kogumiga saab lugeda tõendatuks, et hageja esiletoodud puudus ilmnes sõiduki 09.07.2015 ülevaatamisele järgnenud päeval ning hageja teavitas kostjat sellest koheselt, juba juulikuus avaldas tootja arvamust, et viga võib olla akus ja septembris teatas tootja mh peale sõiduki pardakompuutri näitudega tutvumist Teratermi programmi abil, et viga on laadimissüsteemis, mida saab aga parandada vaid spetsiaalses töökoja Norras või Itaalias. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu küll täpsemalt konkreetne tehniline viga, mis autol on, aga kolleegium on seisukohal, et ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ostja ei pea täpsemalt puudust VÕS § 220 lõike 2 mõttes kirjeldama. Ostja, kes ei ole elektriautode asjatundja (erinevalt müüjast), ei pea müüjale tõendama, milles seisneb auto konkreetne tehniline viga ja kuidas seda tehniliselt parandada, et saavutada kokkulepitud omadustega asi. Ostja tõendas piisava veenvusega, et autol puudub kokkulepitud omadus – auto ei sõida ühe laadimisega 11(17)
(vähemalt) 100 km. Samuti, et autol on olulised probleemid akude laadimisega. Kostjal kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseval elektriautode müüjal oli koostöös tootjaga võimalik tõendada, et kirjeldustele vastavat viga ei saanud sõidukil 17.06.2015 olla või/ja et selline viga sai tekkida auto transportimisel Islandile. Tõendatud on, et 17.11.2015 edastas hageja tootja 17.09.2015 e-kirja kostjale (t I kd lk 45, tõlge lk 24). Seega isegi kui müüja ei olnud probleemist teada saades pidanud vajalikuks tootjaga konsulteerida, sai ta 17.11.2015 teada tootja arvamusest. Tõenditest ei nähtu asjaolusid, millised annaksid aluse kahelda hageja väites, et puudus, mille tõttu ei läbi sõiduk ühe laadimisega vähemalt 100 km, esines juba 17.06.2015 seisuga. Kolleegium on seisukohal, et kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et 17.06.2015 seisuga oli sõiduk sellises tehnilises korras, et sõitis ühe laadimisega 100 km. Kostja poolt 04.06.2015 pardakompuutri logi (t I kd lk 100-107, tõlge lk 118-120) tegemine seda ei tõenda. Sama ei tõenda piisava veenvusega asjaolu, et üleandmisel sõideti autoga probleemideta transpordivahendile. Kostja poolt esiletoodust ei saa järeldada, et auto oleks enne müüjale üleandmist üldse sõitnud rohkem kui 49 km, nagu väitis vande all hageja juhatuse liige. Kostja juhatuse liige vande all sõiduki täpset läbisõitu 17.06.2015 seisuga ei nimetanud, kuid märkis, et see võis olla 100 km kanti. Muud tõendid seda arvamust ei kinnita. Ka ei tõendanud kostja, et müügilepingu osaks oleksid saanud sõiduki garantiitingimused (t I kd lk 108) ega toonud esile, millist tingimust hageja rikkus, mille tulemusena omakorda sai tekkida selline tehniline olukord, kus sõiduk ei läbi ühe laadimisega enam kui 20 km (2017. a seisuga koguni enam kui 1 km). Kostja väited auto kahjustumisest vedamisel (tormi tõttu saadud vee- või põrutusekahjustused) on oletuslikud. Ka on tõendamist leidnud, et vedu ei kestnud ligi kuu aega, vaid mitte enam kui 13 päeva (17.-30.06.2015). Samuti ei ole kostja tõendanud väidet, et enne üleandmist autot laeti ja laadimisprotsess toimus tavapäraselt (väide t I kd lk 104, ka II kd lk 6). Lisaks ei nähtu ühestki tõendist, et kostja oleks enne kui 03.01.2016 e-kirjas teatanud hagejale, et nad ei tegele sõiduki remondiga, kuna üleandmise ajal oli sõiduk korras ja võimeline sõitma ühe laadimisega vähemalt 100 km. 21.12.2015 e-kirjas selgitas kostja, et teevad remonti üldjuhul Eestis oma töökojas. Enne seda vahetatud ekirjadest nähtuvalt tegi kostja hagejaga koostööd, et viga välja selgitada. Eelneva alusel ei saa kolleegium nõustuda hagejaga selles, et kostja oleks oma tegevusega tunnistanud sõiduki lepingule mittevastavust (s.t käitunud vastuoluliselt), küll aga ei väljendanud ta ka enne 03.01.2016 selgelt, et välistab sellise võimaluse. Käesoleva asja lahendusele nimetatud asjaolu aga olulist tähendust ei oma. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tuvastamist leidis, et sõiduk ei vastanud riisiko ülemineku ajal lepingutingimustele ja müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lõike 1 esimese lause alusel.
43.Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas müüja poolt oli tegemist olulise lepingurikkumisega. VÕS § 116 lõike 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Müügilepingu puhul loetakse VÕS § 223 lõike 1 viimase alternatiivi järgi müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks mh siis, kui müüja ei ole asja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist parandanud või asendanud. Riigikohus on nii praeguses asjas tehtud lahendis (punktis 15) kui lahendis nr 3-2-1-11-10 (punktis 11) asunud seisukohale, et lepingu olulise rikkumisega ei ole tegemist, kui müüja pakub ostjale asja mõistliku aja jooksul parandamist või asendamist, kuid ta ei saa seda teha ostjast tulenevate asjaolude tõttu, sh kui ostja keeldub müüja ettepanekust asja
12(17)
parandamiseks või asendamiseks. Lepingu olulise rikkumisega on tegemist mh siis, kui müüja keeldus sõiduki parandamisest või ei parandanud seda mõistliku aja jooksul. 2015/2016. a e-kirjavahetusest nähtuvalt püüdis müüja korraldada remonti kaugelt, kuid tulemusteta. Veel 26.07.2016 e-kirjas pakkus müüja välja 3 varianti remondi korraldamiseks, kuid nähtuvalt juba 30.01.2016 e-kirjast oli pooltel tekkinud vaidlus, kes peab kandma veokulud Islandilt Eestisse ja tagasi, et teha kindlaks probleemi põhjus ja teostada vajalik remont Eestis. Kogutud tõenditest ei nähtu, et müüja oleks keeldunud remondist või et ostja oleks keeldunud sõidukit Eestisse remonti saatmast. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses sõltub rikkumise olulisus eelkõige sellest, kuidas tõlgendada VÕS § 222 lõiget 4, st kummale poolele saab ette heita parandamise ebaõnnestumist põhjusel, et pooled ei suutnud kokku leppida, kes kannab auto veokulud Islandilt Eestisse ja tagasi. Pool, kes põhjendamatult keeldus veokulude tasumisest, põhjustas remondi ebaõnnestumise. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses ei ole alust kohaldada VÕS § 222 lõiget 4 erinevalt sätte tavapärasest grammatilisest tõlgendusest. Sätte kohaselt kannab asja parandamisega või asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud, müüja. Kuna müüdud asja parandamine/asendamine on ostja asjakohaseks õiguskaitsevahendiks vaid juhul, kui müüja lepingut rikkus (müüs puudustega asja) ja vastutab selle eest, on selline regulatsioon igati eesmärgipärane ja puudustega asja saanud ostjat kaitsev. Samuti kaitseb selline regulatsioon müüjat, kes saab remondiga/asendamisega seotud kulud hoida oma kontrolli all. Seejuures ei erista seadus veokuludega seonduvalt seda, kas müüdi Eestisse või Eestist välja. Tegemist on dispositiivse sättega ja tarbijaks mitteoleva ostja puhul on pooltel võimalik müügilepingus seaduses sätestatust teisiti kokku leppida. Kuna käesolevas asjas oli müüjale juba lepingut sõlmides teada, et sõiduk müüakse Islandile, sai ta ka ette näha, et asja puuduse korral võib tal tekkida kohustus kanda kas siis sõiduki või nt mõne varuosa veokulu. Kuna pooled teisiti kokku ei leppinud, tuleb asuda seisukohale, et müüja keeldus kohtueelselt õigustamatult veokulude kandmisest, parandamine jäi teostamata seega müüjast tuleneval põhjusel ja müüja rikkus müügilepingut oluliselt, mistõttu oli ostja õigustatud lepingust taganema.
44.Eelnevalt tuvastas kohus, et lepingust tagamise materiaalõiguslikud alused on tõendatud. Poolte vahel on vaidlus, kas täidetud on ka taganemise formaalsed eeldused, st kas ostja vastavasisuline tahteavaldus oli müüja poolt kätte saadud või saab selle lugeda kätte saaduks mõistliku aja jooksul VÕS § 118 mõttes. Seonduvalt vaidlusega hageja 08.09.2016 ja 10.11.2016 tahteavalduste kätte saamise üle kostja poolt on kolleegium seisukohal, et ka selles osas tuleb muuta maakohtu põhjendusi. Maakohus leidis, et tahteavaldused toimetati kostjale kätte koos hagimaterjalidega, kuna puuduvad tõendid, mis tõendaksid vastupidist. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. 08.09.2016 tahteavaldus (müügilepingu täitmise nõue (t I kd lk 57-59)) on sisult lepingu rikkumisest teatamine, mida reguleerib TsÜS § 70. Nimetatud sätte kohaselt juhul, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab lepingulise kohustuse rikkumisest, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse see kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud pool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud 13(17)
selleks mõistliku viisi. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et hageja on väljendanud 08.09.2016 tahteavalduse. Kohtu arvates ei saa olla mõistlikku vaidlust ka selles, et hageja valis avalduse edastamiseks mõistlikud viisid - müügilepingus sisaldunud müüja asukoha aadressi ja e-posti aadressi (Tedre 45, Tallinnas;WWW; t I kd lk 61-64). Sama e-posti aadressi kaudu oli toimunud poolte vahel arvukas e-kirjavahetus nii lepingueelselt kui -järgselt. Veel 26.07.2016 oli kostja juhatuse liige hagejale samalt eposti aadressilt e-kirja saatnud (t I kd lk 48 pöördel, tõlge lk 26). Isegi kui 2016. a oli kostja domeeniga roheauto.ee mingeid tehnilisi probleeme (nagu väitis juhatuse liige maakohtus vande all (t II kd lk 4-5)), ei saa see õigustada hageja saadetud väärtkirjale hoiutähtaja jooksul postkontorisse järgi minemata jätmist, mistõttu saadetis 03.10.2015 saatjale tagastati. Kostja ei selgitanud ega tõendanud, miks ei olnud võimalik juriidilise isiku esindusõiguslikul isikul väärtkirjale postkontorisse järgi minna. Õiguskirjandusest nähtuvalt võib TsÜS § 70 tõlgendamisel tekkida küsimus, kas see kohaldub ka sellistele tahteavaldustele, kus lisaks lepingurikkumisest teatamisele teatatakse ka rikkumise tõttu õiguskaitsevahendi kasutamisest (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2010, lk 232; Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2016, lk 927). Kolleegium on seisukohal, et isegi kui ostja 10.11.2016 lepingust taganemise tahteavalduse kättesaamisele ei kohaldu TsÜS § 70, on täidetud TsÜS § 69 lõike 2 kohaldamise eeldused. Nimetatud sätte teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegium on veendumusel, et kui mitte e-posti teel saadetuna, siis vähemalt väärtkirjaga saadetuna jõudis lepingust taganemise avaldus (väärtkirja sisu t II kd lk 79; tõendid hoiutähtaja möödumisel tagastamise kohta 08.12.2016 t II kd lk 79 pöördel-80) kostja mõjusfääri. Kostja ei selgitanud ega tõendanud, miks ei olnud võimalik juriidilise isiku esindusõiguslikul isikul väärtkirjale postkontorisse järgi minna.
45.Maakohus asus samuti seisukohale, et hageja ei andnud kostjale mõistlikku tähtaega puuduse kõrvaldamiseks 08.09.2016 müügilepingu täitmise avalduses (t I kd lk 57-60). Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Eelnevalt leidis tuvastamist, et pooled olid püüdnud koostöös sõidukit n-ö distantsilt parandada (kostja juhendas hagejat, kes auto asukohas Islandil püüdis juhtnööride järgi talitada), mis aga ei õnnestunud. Alates maikuust 2016 oli kostja hakanud esitama konkreetseid tegevusvariante, kuidas oleks võimalik probleemset aku osa vahetada, mh oli variandiks hageja poolt auto toomine Eestisse, kus tehakse vead kindlaks ja remonditakse (t I kd lk 48 pöördel - 49, tõlked lk 26-26 pöördel). 08.09.2016 avalduses nõustus hageja sõiduki toomisega Eestisse, kui see toimub kostja kulul ja andis kostjale 10 päeva avaldusele vastamiseks. Isegi kui vastamiseks antud tähtaega ei oleks alust lugeda kohustuse täitmise tähtajaks VÕS § 114 lõike 1 esimese lause mõttes ja seadusest tulenevalt oleks täiendava tähtaja andmine kohustuslik, tuleks kohaldada sama sätte teist lauset, mille kohaselt kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Sama sätte kolmanda lause kohaselt, kui võlausaldaja on täitmiseks andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku tähtajani. Taganemisavalduse esitas hageja 10.11.2016 (t I kd lk 68-72). Kuna müüja ei vastanud avaldusele ega ole ka kohtumenetluses toonud esile, et talle oli auto remontimiseks antud liiga vähe aega (oleks antud pikem tähtaeg, oleks ta remontinud), ei oma kolleegiumi hinnangul praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt olulist tähtsust, kas 10.11.2016 seisuga oli täitmiseks (remontimiseks/asendamiseks) mõistlik tähtaeg möödunud või mitte. Taganemisavaldus tuleb lugeda kostja poolt kätte saaduks 14(17)
hiljemalt 08.12.2016 kui möödus postisaadetise hoiutähtaeg ja see tagastati saatjale (t I kd lk 80). Nii 08.09.2016 kui 10.11.2016 avalduste väärtkirjadega kostjale toimetamise protseduurid on usaldusväärselt tõendatud lisaks eelnevalt viidatud tõenditele postiettevõtte Omniva 09.10.2017 e-kirjaga (t I kd lk 134). Kolleegium ei nõustu kostjaga, et mõistlikku aega taganemiseks tuleks arvestada alates puuduse avastamisest ostja poolt juulis 2015. Veel vähemalt kuni 26.07.2016 müüja ekirjani ja 08.09.2016 ostja avalduseni oli poolte esmaseks tahteks auto parandada, mille nimel tehti ka koostööd. Alles olukorras, kus müüja mistahes moel ei reageerinud 08.09.2016 tahteavaldusele, sai ostjale teada, et parandamine on ebaõnnestunud. Sellises olukorras on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6, TsÜS § 138 lõige 1) heita ostjale ette lepingust taganemise tahteavalduse mitte tegemist. VÕS § 222 lõike 1 kohaselt on ostja esmaseks õiguskaitsevahendiks müügilepingu täitmise nõue.
46.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja seisukoht, et pooltevaheline 18.05.2015 lepingust tulenev õigussuhe on lõppenud ostja poolt taganemise tõttu VÕS § 188 lõike 1 alusel (VÕS § 186 punkt 5). Seega on lepinguline võlasuhe muutunud lepingu tagasitäitmise võlasuhteks, mille põhiliseks sisuks on vastastikused tagasitäitmise kohustused. Hageja ostjana on seisukohal, et müüja on kohustatud temale tagastama saadud auto hinna 13 600 eurot koos sellelt arvestatud seadusjärgse intressiga perioodi 01.07.2015 kuni 31.12.2015 eest 6.80 eurot (hagiavalduse punktid 20, 20.1). Hageja arvestab tagastamisega viivitamise eest viivist seadusjärgses määras alates 01.01.2017 kuni tasumiseni, kuid mitte üle põhinõude suuruse (hagiavalduse punktid 25.1, 25.2). Kostja vaidleb nõuetele vastu põhjendusega, et kostja ei ole viivituses. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja tagasinõue on põhjendatud. VÕS § 189 lõike 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Sama sätte kolmanda lause kohaselt tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. Poolte vahel puudub vaidlus ostuhinna suuruse ja selle tasumise asjaolude üle. Kuna poolte vahel ei ole muid kokkuleppeid, lähtub hageja intressi arvestamisel asjakohaselt VÕS § 94 lõikest 1. Intressi aritmeetilisele arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Seega tuleb kostjal hagejale tagastuskohustuse raames tagastada ostuhind koos intressiga kokku 13 606.80 eurot. Viivise arvestamisel lähtub ostja VÕS § 113 lõikest 2, mille kohaselt arvestatakse taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul võlgnetavalt rahalt viivist mh ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule nõudest. VÕS § 189 lõike 1 teine lause kohaselt peavad taganemisest tulenevad kohustused lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Seega tuleb müüjal ostuhind koos intressiga tagastada vaid siis, kui ostja täidab oma tagastamiskohustuse. VÕS § 113 lõike 4 kohaselt ei pea võlgnik viivist tasuma aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Käesolevas asjas tõendamist leidnud elulistel asjaoludel on kolleegiumi hinnangul õiglane lähtuda ostja tagastamiskohustuse täitmise koha määramisel VÕS § 85 lõike 2 punktist 2. Õiguskirjanduses on väljendatud, et tagastamiskohustuse täitmisel tuleb lähtuda VÕS-i üldistest täitmise koha sätetest, esmajoones §-st 85, ning olukorras, kus müügilepingus oli täitmise kohaks müüja asukoht, kuid ostja taganes müügilepingust müüja rikkumise tõttu, ei ole välistatud võimalus, et tagasitäitmise kohaks on müüdud asja asukoht (Võlaõigusseadus I. 15(17)
Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2016, lk 934-935). Isegi kui müügilepingu täitmise kohaks oli müüja asukoht, võib tagasitäitmisel olla täitmise kohaks VÕS § 85 lõike 2 punktist 2 tulenevalt ostja asukoht, lähtudes sellest, et tagasitäitmisel tekib iseseisev võlasuhe (samas lk 415). Kolleegium on seisukohal, et seaduse mõtteks ei saa olla, et müüja poolt lepingu olulise rikkumise korral (puudustega asja müümisel) oleks müüja olukord ostja poolt lepingust taganemisel eelduslikult soodsam, kui asja parandamisel seeläbi, et parandamise korral tuleks müüjal vajadusel kanda veokulud, aga lepingust taganemise korral oleks ostja kohustatud asja müüjale üle andma müüja asukohas. Selliselt vabaneks müüja veokulude kandmisest ostja lepingust taganemisel, kuigi taganemise aluseks oli samuti müüjapoolne lepingurikkumine nagu parandamise nõude alusekski. Kolleegium lähtub siinkohal ka sellest, et müüjale oli teada enne lepingu sõlmimist, et auto läheb Eestist välja ja mittetarbijast ostjaga oli võimalik müügilepingus kokku leppida ka võimaliku tagasitäitmise kohustuse täitmise koht. Ostja kandis sõiduki transpordikulud, kuid ei pidanud ette nägema, et ta saab puudustega asja ja et selle tagasitoomisega Eestisse peab ta kandma täiendavaid kulutusi. Taganemisavalduse punktis 14 on ostja kinnitanud, et on valmis sõiduki selle asukohas müüjale üle andma, kui on tagasi makstud ostuhind koos intressiga. Kohtumenetluses esitatust ei ole samuti alust asuda seisukohale, et ostja oleks mistahes viisil viivituses oma vastukohustuse täitmisel. Seega on ostja viivisenõue ostuhinnalt põhjendatud VÕS § 113 lõike 2 ja TsMS § 367 alusel. Viivise aritmeetilisele arvestusele kostja (alternatiivseid) vastuväiteid ei ole esitanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka põhjendatud kostja esitatud taotlus vastastikku täitmiseks kohustava kohtulahendi tegemiseks VÕS § 111 lõike 7 ja § 110 lõike 4 alusel. Eelnevalt leidis tõendamist, et kostja on auto tagasivõtmisel sattunud ise viivitusse.
47.Hageja on esitanud kostja vastu ka kahju hüvitamise nõude, mille rahuldamine saab olla õiguslikult võimalik VÕS § 115 lõike 1, § 127 ja § 128 alusel. Hageja on seisukohal, et lepingurikkumisega tekitas müüja temale järgmise varalise kahju: 1) auto transpordikulu Islandile 2851.58 eurot (hagiavalduse punkt 25.2) koos seadusjärgse viivisega alates 14.08.2015 kuni tasumiseni, kuid mitte üle põhisumma; 2) kohtueelne õigusabi kokku 1680 eurot, millest 1560 euro pealt viivis alates 08.11.2016, kuid mitte üle põhisumma, ja 120 euro pealt viivis alates hagi esitamisest, kuid mitte üle põhivõla; 3) väärtkirjade saatmise kulu 3.5 + 4.76 (hagiavalduse punktid 20, 22.1) = 8.27 eurot; viivist sellelt summalt hageja ei nõua. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tõendamist leidnud asjaoludel on tõendatud ka seadusest tulenevad kahju hüvitamise nõude eeldused: müüja lepingurikkumine ja selle eest vastutus; ostjale tekkinud kahju, mis on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga; kahju tekkimine pidi olema müüjale lepingu rikkumise tagajärjena lepingu sõlmimise ajal ettenähtav; müüja rikkumise ja ostja kahju vahel on põhjuslik seos. Kuna hageja ei saanud müügilepingu kohast kokkulepitud omadustega asja (uut elektriautot, mis sõidab ühe laadimisega 100 km) muutus ka tema tehtud kulutus sõiduki vedamiseks Eestist Islandile kahjuks – ta tegi kulutuse selle eest midagi vastu saamata. Arvestades vandeadvokaadist lepingulise esindaja kohtueelselt osutatud õigusabi mahtu (nähtub 24.08.-12.10.2016 arvetelt (t I kd lk 65-67, 74-76)) ja koostatud dokumentide sisu/mahtu (t I kd lk 57-59, 68-72) ning vaidluse sisu on kolleegium seisukohal, et perioodil kuni 13.10.2016 oli 16,25h ulatuses ning alates 13.10.2016 kuni hagiavalduse 16(17)
ettevalmistamiseni 1,25h ulatuses (lepingust taganemise avalduse menetlemisega seotud; arve t I kd lk 77) oli tunnitasuga 96 eurot osutatud õigusabi kohtueelselt vajalik ja põhjendatud ning mõistlikus suuruses. Hageja lepinguline esindaja oli koostanud kohtueelselt 2 väga põhjalikku dokumenti ja pidi selleks läbi töötama kogu poolte arvuka kirjavahetuse ning muud asjaga seotud dokumendid. Kuna tegemist on õiguslikult keerulise vaidlusega (nähtub mh eelnevatest ringkonnakohtu põhjendustest, kus on välja toodud mh erinevad kohaldamisele kuuluvate õigusnormide tõlgendused õiguskirjanduses) oli hageja poolt vandeadvokaadist lepingulise esindaja teenuse kasutamine kohtueelselt VÕS § 128 lõike 3 mõttes kindlasti õigustatud. Küll aga märgib kolleegium, et esindaja kohtueelselt juba tehtud tööd tuleb arvestada TsMS § 175 lõike 1 alusel menetluskulude eest rahalise hüvitise kindlaksmääramisel, et vältida sama töö teistkordset tasustamist. Väärtkirjade saatmise kulu on tõendatud Eesto Posti kviitungitega (t I kd lk 62, 79). Küll aga ei nõustu kolleegium hagejaga, et tal on sõiduki transpordikulu kui kahju hüvitisega seonduvalt õigus saada viivist alates kulu tegemisest 14.11.2015. Sarnaselt taganemisest tuleneva väljaandmisnõudega kohaldub kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 113 lõige 2, mille kohaselt arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kahjunõudest teatas hageja 10.11.2016 avalduses (t I kd lk 68-72). Seega varasemast ajast ei ole hagejal alust viivist nõuda. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades TsÜS § 135 lõiget 1 on nõudesummalt 2851.58 (transpordikulu) + 1560 (enne 10.11.2016 tasutud õigusabikulu) = 4411.58 eurot hageja õigustatud nõudma viivist alates 11.11.2016. Hagi esitamise päeva seisuga oli seega sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks vastavalt www.viivisekalkulaator.ee 172.94 eurot. Hageja nõuab nii hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist kui alates hagi esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutunud viivist põhinõude 18 põhinõude 18 131.48 euro ulatuses. Arvestades, et hagi esitamise seisuga oli viivis muutunud sissenõutavaks 172.94 + 348.16 = 521.10 euro ulatuses tuleb tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis mõista välja suuruses mitte rohkem kui 18 131.48 – 521.10 = 17 610.38 eurot.
48.Eelnevalt leidis kolleegium, et hagiavaldus ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele sisuliselt täielikult. Rahuldamata jäänud hagi esitamise kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 244.86 eurot moodustab kogu nõudest ebaolulise osa ega anna mõistlikku alust sellega menetluskulude jaotamisel arvestada. Seega jäävad menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kõigis kohtuastmetes kostja kanda. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lõige 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu Ele Liiv Peeter Pällin
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.