Võlaõigus › Võõrandamislepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-17-7157 põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 5. maist 2017. a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 18 131 eurot 58 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18. mail 2015 müügilepingu nr 8-2015 (leping), mille kohaselt müüs kostja hagejale elektrisõiduki Fiat/Micro-Vett, Fiorino Combi HC-S (sõiduk) hinnaga 13 600 eurot. Pärast ostuhinna kättesaamist andis kostja müüdud sõiduki üle hageja tellitud transpordiettevõtjale Eimskip Island ehf-le, kellele hageja tasus sõiduki transpordi eest Eestist Islandile 2851 eurot 58 senti. Islandile saabus sõiduk 30. juunil 2015. Sõiduk ei vastanud müügilepingu tingimustele. Vastuolus müügilepingu lisas 1 märgitule ei õnnestunud sõita ühe laadimisega 100 km ning lisaks ei töötanud laadija. Ühe laadimisega on õnnestunud sõita vaid 20 km.

2-17-7157 ole materiaalsed alused lepingust taganemiseks. Heas usus tegutsev mõistlik ostja oleks võimaldanud müüjal viga välja selgitada. Kostja pakutud võimalused, milleks on lähemal asuvate teenindusjaamade kasutamine või aku vahetus, on igati mõistlikud. Kostja ei ole võimaliku vea parandamisest keeldunud ja hageja ei andnud ka tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Tõendamata on asjaolu, et sõiduk ei vastanud nõuetele müügilepingu sõlmimisel. Kostja esitas sõiduki pardakompuutri logi, millest nähtub, et sõiduk vastas 4. juuni 2015. a seisuga tootja tingimustele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3(7)

2-17-7157

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-17-7157 ja kohustus täideti kohaselt. Tulenevalt VÕS § 214 lg 4 esimesest lausest kannab ostja vedamisel oleva asja müümise puhul asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot tagasiulatuvalt, alates asja üleandmisest esimesele vedajale. Ringkonnakohus on seega õigesti leidnud, et seda, et sõidukil oli hageja väidetud lepingutingimustele mittevastavus sõiduki hagejale üleandmisel, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja.

5(7)

2-17-7157 esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus hageja esitatud tõendeid analüüsinud ega võtnud põhjendatud seisukohta hageja esitatud asjaolude kohta, millele tuginedes hageja väitis, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele juba selle üleandmisel vedajale. Ka on tähelepanuta jäänud hageja väited selle kohta, et kostja on oma tegevusega sõiduki lepingule mittevastavust tunnistanud. Samuti on käsitlemata jäänud hageja esitatud tõendid sõiduki puuduste põhjuste kohta. Ringkonnakohus on piirdunud otsuses vaid märkusega, et apellatsioonkaebuses viidatud tõenditest saab teha küll järelduse, et müüdud auto akud või laadimissüsteem ei töötanud pärast auto jõudmist Islandile, kuid neist ei saa järeldada, kas eeltoodud vead olid olemas ka juhusliku hävimise riisiko üleminekul kostjalt hagejale. Arvestades lepingutingimust ühe laadimiskorraga läbitava vahemaa kohta, puuduse iseloomu ja selle avastamise ning puuduse põhjuste kohta esiletoodut, võib nende asjaolude tõendatuse korral olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et sellelaadse puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama kostja. Ringkonnakohtu otsuses puudub põhjendus järeldusele, et pardakompuutri 4. juuni 2015. a väljatrükiga on tõendatud, et sõidukiga sai selle vedajale üleandmisel 17. juunil 2015 ühe laadimisega läbida 100 km. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas pooled on oma tõendamiskoormise täitnud, ja vaidluse uuesti lahendama.

6(7)

2-17-7157 vastutab selle eest (VÕS § 218 lg 1), peab ringkonnakohus hindama ka seda, kas lepingurikkumine oli oluline, mh kas kostja keeldus sõiduki parandamisest või ei teinud seda mõistliku aja jooksul.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.