Eesistuja Ants Kull, liikmed Kai Kullerkupp ja Margit Vutt
Kohtuasi
ISM Varad OÜ hagi Maria Pleško ja Alla Primilezhe vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2022/1018
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ISM Varad OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja ISM Varad OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Tark Kostja Alla Primilezhe, lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-9401 (v.a otsuse resolutsiooni p I.2, mille kohaselt on kostja Maria Pleško osas Harju Maakohtu 13. jaanuari 2023. a otsus edasi kaebamata jõustunud) ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.ISM Varad OÜ (hageja) esitas 27. juunil 2022 Harju Maakohtule hagi Maria Pleško (kelle suhtes tema surma tõttu lõpetati hiljem kohtumenetlus otsust tegemata) ja Alla Primilezhe (kostja) vastu, paludes tunnistada osaliselt lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2022/1018. Hageja esitas ka taotluse peatada täitemenetlus kuni praeguse vaidluse lõpuni. Maakohus rahuldas taotluse 28. juuni 2022. a hagi tagamise määrusega.
2-22-9401
1.1.Hagiavalduse kohaselt täidab kohtutäitur Elin Vilippus Harju Maakohtu 12. märtsi 2021. a jõustunud otsust tsiviilasjas nr 2-17-11910 (edaspidi ka täitedokument). Nimetatud tsiviilasjas tehtud otsuse resolutsiooni p-s 4 kohustati hageja eriõiguseellast J. Tennet (toonases menetluses kostja) avama oma korteris kostja (toonases menetluses hageja) korterit veega varustava veetoru vahekraan või sulgventiil. Hageja omandas J. Tennelt korteriomandi enne maakohtu lahendi tegemist tsiviilasjas nr 2-17-11910, kuid varasemas kohtumenetluses ei osalenud.
1.2.Hageja on kohtutäiturile teatanud, et nüüd temale kuuluvas korteris ei ole veekraani ning seega on täitedokumenti võimatu täita. Vannitoas on tehtud remont juba 2014. a ning toona koostatud hindamisaktile lisatud fotodest nähtuvalt ei olnud kraani juba siis (veevarustus katkes väidetavalt 2016. a lõpus ning hagi varasemas tsiviilasjas esitati 2017. a augustis). Hageja ei ole korteris remonti teinud. Kohtutäitur on käinud hagejale kuuluvas korteris ning fikseerinud sealse olukorra. Kohtutäitur on teinud hagejale 2. juunil 2022 sunniraha määramise hoiatuse, kuigi hoiatuses on märgitud, et hageja korteris ei ole veekraani.
1.3.Hageja on olukorda kostjale selgitanud, kuid kostja ei ole nõustunud täitemenetlust lõpetama. Tegelikult teadis kostja juba varasema kohtumenetluse ajal, et veekraan asub ühes teises korteris. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda hagejalt varasema kohtuotsuse täitmist olukorras, kus kraani hageja korteris ei ole ning varasemas kohtumenetluses ei ole seda asjaolu korrektselt tuvastatud (J. Tenne tugines nimetatud asjaolule ja taotles tunnistaja ärakuulamist, kuid kohtud tuginesid 1950. aastatest pärinevale projektile). Hageja korteris tuleks korraldada vaatlus. Kuna hageja ei olnud varasema menetluse pool, ei saanud ta ise vastuväiteid maksma panna. Hageja suhtes ei saa kümneks aastaks (kuni aegumiseni) jääda kehtima olukord, kus kohtuotsuse täitmine on objektiivselt võimatu ning see võib kaasa tuua sunniraha määramisi.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Hageja püüab uue vaidlusega samas küsimuses (veekraani olemasolu) takistada jõustunud kohtulahendi täitmist. Hageja ei saa takistada sundtäitmist väitega, et ta ei olnud varasema menetluse pool. Ei ole esitatud usaldusväärset tõendit, et kraan asub kellegi teise korteris. Kostja soov taastada oma korteri veevarustus ei saa olla hea usu põhimõttega vastuolus.
3.Harju Maakohus rahuldas 13. jaanuari 2023. a otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täitedokumendi vaidlusaluse resolutsioonipunkti 4 alusel lubamatuks.
3.1.Maakohtu hinnangul ei saanud hageja korteri vannitoa remont 2014. a mõjutada kostja korteri veevarustust, sest kostja kinnitusel kadus vesi korterit varustavast veetorust 2016. a. Kohtutäituri täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmise kontrollimise protokollist ja sellele lisatud fotodelt ning RE kinnisvara AS-i eksperdihinnangust ja sellele lisatud fotodelt nähtub, et alates 2014. a on hageja korteri vannituba olnud samas seisukorras. Kohtutäitur kontrollkäikudel ega kohtunik vaatlusel korteris ühtegi kostja korteri veevarustust mõjutavat vahekraani või sulgventiili ei tuvastanud. Maakohus tuvastas vaatluse käigus, et kostja korteri torustik on tänapäevane ja professionaalselt paigaldatud. Seega ei pruugi tegelik veetorustiku paiknemine elamus vastata enam 1950. aastatest pärinevale projektile. Ei saa välistada, et kostja korteri veevarustuse puudumine võib olla tingitud mh ka torustiku vahetamisest või sellega seotud ehitustöödest samas korteris. Sellele viitab Densan OÜ arvamus.
3.2.Varasema otsuse resolutsiooni p 4 kohustab hageja eriõiguseellast küll avama vaidlusaluse kraani, kuid seda ei ole kohustatud tegema hageja korteris (korteris 2a). Seega ei saa kohustada ka hagejat avama kraani korteris 2a. Kohus tuvastas vaatluse käigus, et hageja korteris pole kraani, mis mõjutaks kostja korteri veevarustust.
3.3.Täitemenetluse jätkamine on vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-d 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-d 1 ja 2). Vaatluse käigus oli kostja 2(6)
2-22-9401 lepingulisel esindajal võimalik tutvuda hageja korteriga ja ta võis veenduda, et hageja korteris kraanide sulgemine või avamine ei mõjutanud kuidagi kostja korteri veevarustust. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Valesti on kohaldatud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221. Maakohus ei andnud hinnangut ehitusprojektile, mis näeb ette sulgurvahendi olemasolu hageja korteris. Maakohus tegi tõenditest valed järeldused.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. juuni 2023. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata ning kulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.
6.1.Ringkonnakohus leidis, et TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Veel on võimalik tugineda alusele, mis tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna (RKTKm 15.06.2022, 2-20-17088/30, p 9.3 ja seal viidatud varasem praktika).
6.2.Varasemas menetluses vaieldi mh selle üle, kas hageja korteris asub kraan, mille kaudu saab juhtida kostja korteri veevarustust. Kohtud tuvastasid, et hageja korteris asub asjaomane kraan (varasema otsuse p 8, millega ringkonnakohus nõustus oma otsuse p-des 17.1-17.4). Hageja ei väida, et see kraan oleks tema korterist eemaldatud pärast varasema otsuse tegemist. Seega ei tugine hageja faktilisele (elu)sündmusele, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et ta saab esitada praeguse hagi pelgalt seetõttu, et ta ei olnud varasema kohtumenetluse pool. Hageja on varasema menetluse kostja eriõigusjärglane (sama korteriomandi järgmine omanik) ja lahend on tema suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 460 lg 1 esimese lause järgi siduv. Kohtulahendi siduvus nimetatud tähenduses hõlmab ka seda, et kohtulahendi järgi kohustatud isiku õigusjärglane saab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ainult samadel alustel ja tingimustel, nagu saanuks esitada kohustatud isik. Hagejal oli ka õigus astuda TsMS § 211 lg 1 esimese lause alusel varasemasse menetlusse ja selle õiguse teostamine ei sõltunud praeguse menetluse kostjast.
6.3.Praegu ei ole tegemist ka olukorraga, kus vastaspool (või tema õiguseellane) käitus sundtäidetava kohtulahendini viinud menetluses vastuoluliselt ja hilisema täitemenetluse võlgnik jäi seetõttu ilma võimalusest kasutada tõhusalt kohaseid õiguskaitsevahendeid, mil võiks TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine olla vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKm 04.05.2021, 2-19-13236/44, p 11.2). Hageja ei saa sisuliselt heita kostjale ette vastuolulist käitumist varasemas menetluses, vaid tõhusad õiguskaitsevahendid võisid jääda kasutamata kas hageja enda või tema eriõiguseellase käitumise tõttu.
6.4.Seega ei ole vaja asja lahendamisel hinnata täitemenetluse dokumente ega kraani väidetava puudumise kohta esitatud ja kogutud tõendeid, sest kohus ei saa sama asjaolu uuesti hinnata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses.
6.5.Ringkonnakohus möönis, et varasema otsuse resolutsiooni p 4 on osaliselt ebaselge ning selle kohane täitmine ja ka täitmisele sundimine võib olla keerukas. Samas avaldas hageja, et ta ei soovi esitada TsMS § 368 lg-s 2 sätestatud tuvastusnõuet. Kostja ei avaldanud, et tema sooviks vastava 3(6)
2-22-9401 nõude esitada. Kui kumbki pool ei nõua hageja õiguste ja kohustuste tuvastamist TsMS § 368 lg 2 järgi, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise aluseks täitedokumendi ebaselgus (RKTKo 19.01.2011, 3-2-1-134-10, p 13). Kuna tegemist ei ole uue asjaoluga ning samade väidete esitamine ei olnud varasemas menetluses objektiivselt võimatu, ei saa hagi rahuldada pelgalt hea usu põhimõtte alusel, sest ka see eeldaks vaidlusaluse kraani puudumise tuvastamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada (v.a menetluse lõpetamine M. Pleško suhtes) ja jätta jõusse maakohtu otsus või alternatiivselt saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastme menetluskuluna 1817 eurot 20 senti (riigilõiv 70 eurot ja õigusabikulu 1747 eurot 20 senti koos käibemaksuga) ja seadusjärgse viivise. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud TMS § 221 lg-t 2, TsMS § 457, § 442 lg-t 5, § 460 ja § 211 lg-t 1. Lahendada tuleb küsimus, kuidas tagada õigusrahu olukorras, kus täitedokumendi resolutsiooni p 4 ei ole võimalik objektiivselt täita. Täitedokumendi resolutsioon ei ütle midagi selle kohta, kus asub kraan, mida avada tuleks. Hageja ei saa minna kellegi teise korterisse kraani avama. Ainuüksi kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatud faktilised asjaolud ei saa teises asjas olla samade poolte vahel kohustuslikud (nt RKTKm 23.05.2018, 2-16-15457/38, p 11), veel enam hagejale, kes varasemas kohtumenetluses ei osalenud. Varasemas menetluses tehtud vigade tõttu ei saa jääda kannatajaks hageja. Täitedokumendi resolutsiooni p 4 täitmine on võimatu. Kohtulahendist tulenevad ülejäänud kohustused on hageja täitnud. Kostja oleks pidanud varasemas menetluses taotlema hageja menetlusse astumist, seega ei saanud hageja oma vastuväiteid seal maksma panna. Praeguses menetluses ei vaidlustanud kostja maakohtu järeldust, et hageja korteris ei asu kostja korterit veega varustava veetoru vahekraani. Hageja pole enda korteris ka midagi ümber ehitanud. Hageja esitas tõendid, millest nähtuvalt ei olnud mingit kraani vannitoas juba 2014. a. Maakohus leidis õigesti, et nõue jätkata täitemenetlust oleks praeguses olukorras vastuolus hea usu põhimõttega.
8.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja märkis oma kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks 660 eurot koos käibemaksuga.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada (v.a Maria Pleškot puudutavas osas) materiaalõiguse normi kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Praeguses kohtuasjas vaidlevad menetlusosalised eelkõige selle üle, kas jõustunud kohtuotsuse täitmine on hageja kui täitemenetluse võlgniku jaoks objektiivselt võimatu. Hageja väidab, et tema korteris ei asu kostja korterit veega varustava veetoru kraani, mida avama kohustab teda kui varasema kohtuasja kostja eriõigusjärglast jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-17-11910.
11.Ringkonnakohus on jätnud hagi rahuldamata peamiselt sellel põhjusel, et käesolevas asjas ei saa uuesti hakata tuvastama asjaolu, kas hageja korteris asub vaidlusalune kraan. Hagi ei saavat rahuldada ka pelgalt hea usu põhimõtte alusel, sest ka see eeldaks vaidlusaluse kraani puudumise tuvastamist. 4(6)
2-22-9401 Ringkonnakohus ei ole seega otsuses apellatsioonkaebust lahendades tuvastanud, kas jõustunud kohtuotsuse täitmine on objektiivselt võimatu.
12.TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Hageja on varasemas kohtuasjas kostjana osalenud isiku eriõigusjärglane.
13.Jõustunud kohtulahendi tühistamise või selle (sund)täidetavuse toime kõrvaldamise võimalused on õiguskorras piiratud, sest kohtulahendi jõustumine peab kaasa tooma õiguskindluse ja õigusrahu ning välistama sama vaidluse uuesti menetlemise. Jõustunud kohtulahendit on võimalik tühistada teistmismenetluses TsMS § 702 jj kohaselt, seda erandlikel asjaoludel ja piiratud aja jooksul.
14.Täitemenetluses on seadusandja kehtestanud eraldi õiguskaitsevahendi, millega täitedokumendi (nt kohtulahendi) järgi kohustatud isik saab taotleda sundtäitmise osalist või täielikku lubamatuks tunnistamist. Võlgnik saab TMS § 221 lg 1 järgse hagiga esitada sundtäitmisele esitatud nõudele materiaalõigusliku vastuväite, nt et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sellise hagi rahuldamine ei mõjuta TMS § 221 lg 1 teise lause kohaselt täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.
14.1.Kuna kohus on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidluse enne kohtuotsuse kui täitedokumendi kohtutäiturile esitamist juba lahendanud, sätestab TMS § 221 lg 2, et kohtulahendile võib selle sundtäidetavuse kohta esitada vastuväiteid vaid siis, kui alus (faktiline elusündmus), millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluses.
14.2.TMS § 221 lg-st 2 tuleneb tõlgendamise teel järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt RKTKm 04.05.2021, 2-19-13236/44, p 10.1 ja seal viidatud varasemad kohtulahendid).
14.3.Samuti on Riigikohus TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuginedes leidnud, et kui sissenõudja on hea usu põhimõttega vastuolus oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes mõjutanud võlgnikku käituma varasemas kohtumenetluses selliselt, et viimane jätab oma olulised menetluslikud õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamata), võib TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt RKTKm 04.05.2021, 2-19-13236/44, p 11.2).
15.Ringkonnakohus on tuvastanud, et tegemist ei ole kummagi praeguse otsuse p-des 14.2 ja 14.3 kirjeldatud olukorraga. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsuse kohaselt tegemist hiljem tekkinud asjaoluga TMS § 221 lg 2 mõttes. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega selle kohta, et TMS § 221 kohast hagi ei saa esitada pelgalt seetõttu, et hageja ei olnud varasema kohtumenetluse osaline.
15.1.Siiski on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et TMS § 221 lg 2 piirangule tuginemine (sellele normile tugineb ka kostja käesolevas asjas) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus mitte ainuüksi juhtumil, mil sissenõudja on oma õigusi varasemas kohtumenetluses kuritarvitanud (vt praeguse otsuse p 14.3), vaid ka muudel juhtudel. Riigikohus on leidnud, et kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui kohtulahendi alusel toimuv sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud 5(6)
2-22-9401 piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKm 04.05.2021, 2-19-13236/44, p 11.1).
15.2.Hageja on esitanud hagiavalduses muu hulgas väite, et kohtutäitur on teinud talle sunniraha määramise hoiatuse. Kohtutäituri asjakohane dokument on ka toimikus (I kd, tl 49 jj). Kuna maakohus peatas hagi tagamise määrusega täitemenetluse, ei ole kohtutäitur hagejale eelduslikult sunniraha määranud. Kohtutäitur tegi sunniraha määramise hoiatuse TMS § 183 ja § 261 alusel. Praeguse asja lahendamise kontekstis on oluline see, et TMS § 261 lg 9 järgi võib kohtutäitur määrata sunniraha korduvalt kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus. Seega, kui praeguses asjas jõustuks ringkonnakohtu lahend hagi rahuldamata jätmise kohta, võiks kohtutäitur kuni TsÜS § 157 lg 1 järgse jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaja möödumiseni määrata hagejale eelduslikult korduvalt sunniraha. TsÜS § 157 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaja pikkus on kümme aastat ja see algab kohtulahendi jõustumisest. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkeb jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumine ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Seega on kohtutäituril üldjuhul õigus teha täitetoiminguid, sh määrata sunniraha kümne aasta jooksul arvates täitedokumendi temale täitmiseks esitamisest.
15.3.Kolleegium on seisukohal, et jõustunud kohtuotsusega kaasnev õiguskindlus ja õigusrahu ei pruugi praegusel juhul üles kaaluda võimalust, et hagejale kui võlgnikule määratakse korduvalt sunniraha olukorras, kus kohtulahendit on objektiivselt võimatu täita (vt selle olukorra tuvastamise vajaduse kohta otsuse p 16). Sellisele, juba algselt võimatut täitmiskohustust sisaldavale kohtulahendile ei saa eelduslikult omistada sundtäidetavat sisu. Ka VÕS § 108 lg 2 esimese lause ja teise lause p 1 järgi ei või võlausaldaja nõuda võlgnikult mitterahalise kohustuse täitmist, kui kohustuse täitmine on võimatu. See põhimõte peab kehtima ka täitemenetluses, olgugi et (võimatu) täitmise kohustus tuleneb jõustunud kohtulahendist.
15.4.Hea usu põhimõttega vastuolus oleva sundtäitmise ärahoidmise eesmärgil peab olema kohtul vastava väite alusel ka võimalus kontrollida, kas hageja korteris on kostja korterit veega varustava veetoru sulgemist võimaldav kraan, sh tuvastada, et korteris ei ole kraani ja et seda ei olnud seal ka juba eelmise kohtumenetluse ajal. Seega on ekslik ringkonnakohtu vastupidine seisukoht, et vaidlusaluse kraani puudumist ei ole enam võimalik tuvastada.
16.Kostja on esitanud apellatsioonkaebuses muu hulgas väited selle kohta, et maakohus andis tõenditele vale hinnangu ja jättis käsitlemata ehitusprojekti, mis näeb ette sulgurvahendi olemasolu hageja korteris. Ringkonnakohus ei ole otsuses neid väiteid analüüsinud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma hinnangu sellele, kas hea usu põhimõttega võib olla vastuolus TMS § 221 lg 2 piirangule tuginemine või täiturile esitatud täitmisavalduse tagasi võtmata jätmine olukorras, kus täitedokumenti ei ole võimalik objektiivselt täita, kuid täitmata jätmine võib kaasa tuua sunniraha määramise. Objektiivse võimatuse väljaselgitamine eeldab seejuures ka kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamist ning tõendite hindamist.
17.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel madalama astme kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.