Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai Kullerkupp
Kohtuasi
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Aleksandr Russanovi, Olga Fomitšova ja Anastasia Russanova vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu üleandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kassatsioonkaebus Aleksandr Russanovi vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 60 000 eurot Vastukassatsioonkaebuse hind 60 000 eurot
nende Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Katri-Helena Siirak Kostja Aleksandr Russanov, lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Kostja Olga Fomitšova, lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past Kostja Anastasia Russanova, seaduslikud esindajad Olga Fomitšova ja Aleksandr Russanov
Asja läbivaatamise kuupäev
26. oktoober 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207 osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 17. augusti 2018. a otsuse samas tsiviilasjas, samuti tühistada ringkonnakohtu otsus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse osas. Jätta
2-16-17207 tühistatud osas jõusse Harju Maakohtu 17. augusti 2018. a otsus, arvestades ka Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Lugeda otsuse täpsustatud tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt. 2.1 Hagi rahuldada.
2.2.Tunnistada kehtetuks Aleksandr Russanovi ja Olga Fomitšova 1. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi müügileping, millega läks Aleksandr Russanovi omandist välja korteriomand registriosa numbriga 6709501.
2.3.Kanda registriossa nr 6709501 kantud kinnistu omanikuks Aleksandr Russanov, sealjuures asendada Olga Fomitšova nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr 6709501 kande muutmiseks kohtuotsusega ja asendada Aleksandr Russanovi nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr 6709501 kande muutmiseks kohtuotsusega.
2.4.Tunnistada kehtetuks Aleksandr Russanovi ja Anastasia Russanova 1. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi ostuhinna tasumise nõude loovutamise leping.
2.5.Tunnistada kehtetuks Olga Fomitšova ja Anastasia Russanova 1. septembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping.
2.6.Asendada Anastasia Russanova, Olga Fomitšova ja Aleksandr Russanovi nõusolek kinnistusraamatu registriossa nr 6709501 kolmandale järjekohale Anastasia Russanova kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks kohtuotsusega.
2.7.Tühistada Harju Maakohtu 17. novembri 2016. a määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega kohus määras: arestida Olga Fomitšova omandis olev korteriomand (registriosa number 6709501), mis asub Tallinnas Randla tn 30–28, ning kanda sellele korteriomandile käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada. Vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes võrdsetes osades kostjate kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; hageja) esitas 15. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi Aleksandr Russanovi (kostja I), Olga Fomitšova (kostja II) ja Anastasia Russanova (kostja III; koos nimetatud ka kostjad) vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu üleandmiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt tegi Maksu- ja Tolliamet 15. juunil 2015 maksuotsuse, millega määras mitmele isikule, sh kostjale I tasumisele kuuluva impordimaksude summa 139 466 eurot 11 senti ja kohustas mh kostjat I tasuma solidaarselt impordimaksude võlgnevus 139 466 eurot 11 senti. Tasumata maksukohustuse suurus hagi esitamise ajal oli 85 385 eurot 28 senti.
1.2.1. septembril 2015 sõlmisid kostjad I ja II Tallinnas asuva korteriomandi notariaalselt tõestatud müügi- ja asjaõiguslepingu, millega kostja I müüs lepingu esemeks oleva korteriomandi 60 000 euro eest kostjale II. Koos korteriomandi võõrandamise lepinguga sõlmisid kostja I ja kostja III korteriomandi ostuhinna tasumise nõude loovutamise lepingu. Nimetatud lepingu p 4 kohaselt loovutas kostja I kostjale III tasuta kogu korteriomandi ostuhinna tasumise nõude. Sama notariaalse lepinguga seadis kostja II korteriomandile kolmandale järjekohale hüpoteegi hüpoteegisummaga 70 000 eurot kostja III kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks.
1.3.Hageja arvates kahjustati tehingutega sissenõudja (hageja) huvisid. On alust eeldada, et tehingute tagajärjel muutub sissenõudja nõude rahuldamine võimatuks. Korteriomand kui kostja I ainus 2(12)
2-16-17207 registrisse kantud vara võõrandati sisuliselt tasuta. Kostja II kui kostja I lähikondne oli sissenõudja huvide kahjustamisest teadlik.
1.4.Hageja palus kokkuvõtlikult: • tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate I ja II 1. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu; • kanda korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kostja I; • asendada kostjate I ja II nõusolekud kinnistusraamatu kande muutmiseks kohtuotsusega; • tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja kostja III 1. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi ostuhinna tasumise nõude loovutamise leping; • tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja II ja kostja III 1. septembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping; • asendada kostjate nõusolek kinnistusraamatus kostja III kasuks kolmandale järjekohale seatud hüpoteegi kustutamiseks kohtuotsusega.
1.5.Hagiavalduses palus hageja ka hagi tagada, seades kostja II omandis olevale korteriomandile keelumärke hageja kasuks. Harju Maakohus rahuldas hagi tagamise avalduse 17. novembri 2016. a määrusega.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Kostjad ei vaidlusta asjaolu, et 1. septembril 2015 sõlmisid nad korteriomandi müügilepingu, nõude loovutamise lepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu. Kostjad leiavad, et ei ole täidetud tehingute tagasivõitmise kõik eeldused.
3.Harju Maakohus rahuldas 17. augusti 2018. a otsusega hagi täielikult. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 1/3 kostja I kanda, 1/3 kostja II kanda ja 1/3 kostja III kanda ning määras menetluskulud kindlaks selliselt, et neid kostjatelt välja ei mõisteta. Sama otsusega tühistas maakohus
17.novembri 2016. a määrusega kohaldatud hagi tagamise. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja nõue kvalifitseeritav täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 ja § 188 lg 1 alusel ning hüpoteegi osas ka § 191 alusel. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste TMS § 187 lg 2 ja § 188 lg 1 eelduste täitmise üle: - sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2); - sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2); - võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1). Maakohus tuvastas, et kostja I (võlgnik) ei saanud kinnistu eest raha, vaid tema kui müüja ja nõude loovutaja loovutas enda nõudeõiguse 60 000 euro saamiseks tasuta enda tütrele – kostjale III. Seega kostja I küll võõrandas enda kinnisasja tasulise tehinguna, kuid kinkis enda nõudeõiguse kohe tasuta ära ja tegelikult tal korteriomandi müügist mingeid nõudeid kellegi vastu ei tekkinud. Ülalmärgitud kinnisasja müügi- ja nõude loovutuse tehing on kogumis kinke iseloomuga tehing. Kostjad on esitanud kohtule tõendina 27. detsembril 2016 kostja I ja kostja II sõlmitud kokkuleppe, deklaratiivse võlatunnistuse elatise tasumise kohta. Kokkuleppe kohaselt leppisid pooled juba
20.aprillil 2014 suuliselt kokku, et kostja I müüb enda korteriomandi kostjale II 60 000 euro eest ning kostja II tasub tema ja kostja I ühisele tütrele (kostjale III) korteriomandi müügihinna 60 000 eurot, mis loetakse tasutuks elatise katteks. Maakohus leidis, et esiteks on 27. detsembri 2016. a kokkulepe vastuolus poolte notariaalses kinnisasja võõrandamise ja nõude loovutamise lepingus kokkulepituga. 3(12)
2-16-17207
27.detsembri 2016. a kokkuleppest nähtuvalt on pooled küll 20. aprillil 2014 suuliselt kokku leppinud, et korteriomandi müügihinna tasumise nõude loovutab kostja I kostjale II kostja III elatise katteks (sisuliselt pidi kostja I tasaarvestama enda müügihinna nõude kostjale III tasumisele kuulunud elatise nõudega). Sellest hiljem, 1. septembril 2015 sõlmitud notariaalsest kinnistu võõrandamise lepingust (p 4.2) tulenevalt loovutas kostja I enda nõude kostjale II tasuta. Poolte hilisem kokkulepe muudab poolte varasemat kokkulepet ja seega on nõue loovutatud tasuta, mitte kostja III elatise katteks. Teiseks leidis maakohus, et kuivõrd kostja III ei ole enda nõuet kostjalt II sisse nõudnud, siis ei ole ta tegelikult müügihinna tasumise nõude arvel elatist saanud. Kui kostja I oleks korteriomandi müügilepingu alusel raha saanud ja selle lapsele üle andnud, võiks seda lugeda elatise tasumiseks. Elatise tasumisena võiks aktsepteerida ka seda, kui korteriomand oleks ostetud lapse (kostja III) nimele ja loetud sellega elatis tasutuks. Praegusel juhul ei ole lapse varaline seisund kuidagi paranenud ja ta ei ole endiselt elatist saanud. Täidetud on TMS § 189 lg-te 1 ja 2 kohaldamise esmane eeldus – leping on sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist kohtusse, sest kinnisasja võõrandamise leping ja nõude loovutamise leping sõlmiti 1. septembril 2015 ja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi on kohtule esitatud 15. novembril 2016. Kuivõrd maakohus tuvastas, et kostja I ja kostja II on teinud korteriomandi võõrandamise tehingu (mis on kinke iseloomuga) ja nõude loovutamise tehingu vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi kohtusse esitamist ja tehingud kahjustasid võlausaldaja huve, tuleb tehingud tagasi võita ja kehtetuks tunnistada. Eeltoodust tulenevalt on kostjad TMS § 195 lg 1 järgi kohustatud andma tehingute alusel saadud omandiõiguse hagejate kasuks kohtutäituri käsutusse, st andma nõusolekud kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks. Hageja on hagis esitanud nõude korteriomandile seatud hüpoteegi tagasivõitmiseks. Tehing on tehtud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Sisulisest küljest on TMS § 187 lg-st 1 tulenevalt TMS § 191 lg 1 kohaldamise esmane eeldus võlausaldajate huvide kahjustamine. Pooled ei vaidle selle üle, et täidetud on TMS § 187 lg 2 järgsed eeldused. Tagatise andmine on olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel väheneb selle vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised võlausaldajad (st peale selle, kelle kasuks tagatis anti). Kõnealuse eelduse kontrollimiseks tuleb hinnata tagatise andmise tehingu asjaolusid ja sisu. Kinnisasi on müüdud 60 000 euroga (pooled ei vaidle selle üle, et tegu oli korteriomandi reaalse turuväärtusega) ja sellele on seatud 70 000 euro suurune hüpoteek – see vähendab selgelt korteriomandi (võlgniku vara) väärtust. TMS § 191 lg 1 p 3 alusel tagasivõitmise eelduseks olev lähikondsuse kriteerium on täidetud, sest nii kostja II, kes hüpoteegi seadis, kui ka kostja III on kostja I lähikondsed – kostja III on kostja I tütar ja kostja II tütre ema. Kostjad II ja III ei ole tõendanud, et kostja I oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Vastupidi, kostjad on omaks võtnud väite, et kostja I ainsaks varaks oli võõrandatud ja hiljem koormatud korteriomand. Seega oli kostja I maksejõuetu. Tagatise tagasivõitmisena pankroti- või täitemenetluses tuleb kaaluda hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkuleppe, tagatiskokkuleppe ja/või hüpoteegi kehtetuks tunnistamist. Seadusest ei tulene, milline või millised neist on tagasivõitmise hagi ese, st mis tuleks hagi rahuldamise korral kehtetuks tunnistada. Hageja soovis praeguses asjas oma alternatiivnõude sisustada viisil, et hõlmatud on kõik kõnealused tehingud ja lisaks ka hüpoteegi seadmise võlaõiguslik kokkulepe. Praegusel juhul ei oleks ilma hüpoteegi kui piiratud asjaõiguse tagasivõitmiseta tagasivõitmise eesmärk saavutatav – kostja I vara oleks koos hüpoteegiga väärtusetu ja selle arvel ei oleks võimalik hagejal enda nõudeid täita. Eeltoodust tulenevalt tuleb hüpoteegi 4(12)
2-16-17207 seadmise tehing tagasi võita. Maakohus tunnistas tagatise andmise (hüpoteegi seadmise) kehtetuks ning kohustas kostjaid andma nõusoleku kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks.
4.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Maakohus on teinud eksliku järelduse, et kinnisasja 1. septembri 2015 müügija nõude loovutuse tehing on kogumis kinke iseloomuga tehing. Kostja II kordas kõiki maakohtus esitatud seisukohti.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. mai 2020. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks kostja I ja kostja II 1. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi müügilepingu, otsustas kanda korteriomandi omanikuks kostja I, tunnistas kehtetuks kostja II ja kostja III
1.septembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu ning asendas kostjate vastavad tahteavaldused kohtuotsusega, samuti osas, milles jagas poolte menetluskulud. Ringkonnakohus jättis uue otsusega hagi nimetatud osas rahuldamata. Muus osas jäi maakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, kuid osaliselt muudeti ja täiendati kohtuotsuse põhjendusi. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, et täitmata on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldused, sest ei ole tuvastatud, et täitemenetlus ei vii nõude rahuldamiseni ka kõikide teiste solidaarvõlgnike osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 järgi võib solidaarvõlgnike korral võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega ei ole TMS § 187 lg 2 kontekstis täitemenetluse ebaõnnestumise tuvastamisel tähtsust sellel, kas teiste solidaarvõlgnike varale sissenõude pööramisega on kaasnenud sissenõudja nõude rahuldamine või kas on alust eeldada, et sissenõude pööramine teiste solidaarvõlgnike varale ei vii samuti nõude rahuldamiseni. Arvestades, et VÕS § 65 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus valida, milliselt solidaarvõlgnikult ta täitmist nõuab, piisab selle asjaolu tõendamisest, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud sissenõudja nõude täielikku rahuldamist või kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Praegusel juhul on maakohus TsMS § 231 lg 2 alusel õigesti tuvastanud, et vaidlusaluses täiteasjas sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist. Seega on TMS § 187 lg 2 eeldus täidetud. Maakohus käsitles ekslikult korteriomandi müügi ja nõude loovutamise tehinguid kogumis, mistõttu ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et esineb TMS § 189 lg 2 järgi alus mõlema lepingu kehtetuks tunnistamiseks. Selle hindamisel, kas vaidlusalustel lepingutel on kas või osaliselt kinke iseloom, on oluline see, kas müügi- ja nõude loovutamise lepingu tulemusel on tekkinud lepingupoolte kohustuste ebavõrdsus, mistõttu on ilmne kas või osaliselt lepingu kinke iseloom. Selleks tuleb hinnata nii korteriomandi müügilepingust kui ka müügilepingu alusel tekkinud ostuhinna tasumise nõude loovutamise lepingust tulenevaid lepingupoolte kohustusi. Kostja I ja kostja II sõlmitud müügilepingu tulemusel tekkis kostjal I kohustus üle anda kostjale II korteriomandi omandiõigus ja kostjal II sellele vastav kohustus tasuda asja ees kokkulepitud müügihind. Neil asjaoludel tekkis müügilepingust kostjal I kostja II vastu müügihinna tasumise nõue, mida ei väära asjaolu, et nõue kohe loovutati. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolu, et korteriomandi müügihind 60 000 eurot väljendas korteriomandi turuväärtust. 5(12)
2-16-17207 Arvestades, et kostja I kohustusele anda üle korteriomand turuväärtusega 60 000 eurot vastas kostja II kohustus maksta selle eest 60 000 eurot, oli seega tegemist võrdsete kohustustega, mistõttu ei ole võimalik järeldada, et müügilepingul oli TMS § 189 lg 2 mõttes kas või osaliselt kinke iseloom. Eelnevast tulenevalt ei ole alust müügilepingut TMS § 189 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada, mistõttu tuleb kontrollida täitemenetluses tehingu tagasivõitmise üldiseid aluseid. TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (vt TMS § 187 lg 1), ning võlausaldaja huve ei saa kahjustada see, kui kinnisasi müüakse turuhinnaga, samuti asjaolu, et müügist saadud raha ei kasutata võlausaldaja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Hageja väitel kahjustab müügileping tema kui sissenõudja huve seetõttu, et kostja I loovutas oma müügilepingust tuleneva täitmisnõude kostjale III tasuta ehk vastusooritust saamata ning kostja II ei ole kohustatud tasuma ostuhinda kostjale I. Riigikohtu kujundatud praktika järgi kahjustatakse tehinguga sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ringkonnakohus on eespool tuvastanud, et kostja I omandiõiguse üleandmise kohustusele vastas kostja II müügihinna tasumise kohustus. Neil asjaoludel ei oleks turuhinnaga müük saanud sissenõudja huve kahjustada, sest kui müügihinda tegelikult ei tasutud, olnuks kostjal I kostja II vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab muu hulgas pöörata sissenõude täitemenetluses, et selle arvel nõue rahuldada. Praegusel juhul on tuvastatud, et kostja I ja kostja III on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt loovutab kostja I kostjale III korteriomandi ostuhinna tasumise nõude 60 000 eurot täielikult ja tasuta. Loovutamisega kostja I müügihinna tasumise nõue ei lõppenud, kuid kui loovutustehing kujutab endast kinkelepingut või kinke iseloomuga lepingut, on see TMS § 189 lg 1 alusel tagasivõidetav. Arvestades, et vaidlusaluse lepingu p-s 4.2 sisalduv nõude loovutamine on TsÜS § 6 lg 3 mõistes käsutustehing ning kuna on tuvastatud, et loovutatud nõue antakse üle tasuta, on loovutamise aluseks olevaks kohustustehinguks kinkeleping. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et
27.detsembri 2016. a kirjalikus kokkuleppes viidatud 20. märtsi 2014. a suuline kokkulepe on vastuolus poolte vahel notariaalses kinnisasja võõrandamise ja nõude loovutamise lepingus kokkulepituga, ning arvestades, et hiljem, s.o 1. septembril 2015 sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkuleppe järgi loovutati korteriomandi müügihinna nõue tasuta, on sellega muudetud väidetavalt
20.aprillil 2014 sõlmitud kokkulepet. Eelneva tõttu ei ole tõendatud, et nõue loovutati ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil, mistõttu on tegemist tasuta loovutuse ehk kinkega. Kinkelepingu tagasivõitmise eeldused on sätestatud TMS §-s 189. TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist sõlmitud kinkeleping on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetav, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Arvestades, et vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu, et tagasivõidetav tehing sõlmiti vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist ning tegemist on kinkega, on tehingu tagasivõitmise eeldused täidetud ning korteriomandi ostuhinna tasumise nõude loovutamise leping tuleb tunnistada eeltoodud põhjendustel kehtetuks. Ka juhul, kui järgida kostjate käsitlust, et korteriomandi müügihinna tasumise nõue loovutati kostja III ülalpidamise kohustuse täitmiseks, kahjustab selline loovutus TMS § 188 lg 1 mõttes sissenõudja huve. Perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise 6(12)
2-16-17207 maksmisega (elatis). Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Praegusel juhul ületab loovutatud nõude väärtus 60 000 eurot oluliselt PKS § 101 lg-st 1 tulenevat perioodiliselt makstavat elatise miinimummäära, mis oli 1. septembril 2015 nõude loovutamisel sissenõutavaks muutunud. Ka juhul, kui võtta aluseks alates 1. juulist 2010 kehtiv kostjale III soodsam miinimumelatis, oleks 1. septembril 2015 tehtud tehingute ajal sissenõutavaks muutunud elatisenõude suuruseks ca 18 000 eurot. Kuna korteriomandi müügihinnaks oli 60 000 eurot, siis ületab müügihind tehingute tegemise ajal sissenõutavaks muutunud seaduses sätestatud miinimummääras elatisenõuet 42 000 eurot, s.o 70%. Kui nõustuda kostjatega, et nõue loovutati elatisenõude täitmiseks, kahjustab loovutus sissenõudja huve, sest loovutatud nõudega etteulatuvalt elatisenõude täitmise tõttu, ei saanud sissenõudja 42 000 euro ulatuses oma nõuet loovutatud nõude arvel rahuldada. Seega saab nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistada ka TMS § 188 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu arvates puudub hüpoteegi seadmise lepingu tagasivõitmiseks alus, nagu leitakse õigesti apellatsioonkaebuses. Tagatise andmise tagasivõitmist reguleerib TMS § 191, kuid TMS § 187 lg-st 1 tulenevalt on TMS § 191 lg 1 kohaldamise esmane eeldus võlausaldajate huvide kahjustamine. Maakohus on õigesti märkinud, et tagatise andmine on olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel väheneb selle vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised võlausaldajad. Arvestades, et vale oli lugeda müügilepingut kinke iseloomuga tehinguks ning tagasivõidetav on müügihinna nõude loovutamine, on selle tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärjel kostjal I TMS § 195 alusel jätkuvalt turutingimustel müügihinna tasumise nõue kostja II vastu, millele võimaldavad pöörata sissenõude TMS §-d 111 ja 118. Tagatise andis ostja, s.o kostja II, mitte võlgnik (kostja I), kelle korteriomandi väärtust hüpoteek võib mõjutada. Kuna koormatud korteriomand ei ole kostja I vara, mille arvel hageja saaks oma nõuet rahuldada, ei saa selle väärtuse võimalik vähenemine hüpoteegiga koormamise tõttu olla tähtis. Seega ei saa hüpoteegi seadmise leping sissenõudja huve kahjustada. Ringkonnakohus märkis lisaks, et müügi-, nõude loovutamise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepinguna pealkirjastatud lepingu p-s 5.2 sisalduva tagatislepingu järgi on hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja kõik nõuded ostja vastu, mis tulenevad samast notariaalaktist ning selle võimalikest lisadest ja muutmiskokkulepetest. Kuigi hüpoteek asjaõigusseaduse § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda. Kuna nõude loovutamise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tagajärjel on kostja III kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu, s.o müügihinna tasumise nõude, võib olla tegemist nn tühja hüpoteegiga, mis ei mõjuta üldjuhul ka kinnisasja väärtust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Ringkonnakohus kohaldas TMS § 189 lg-t 2 valesti. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et müügija nõude loovutamise lepingut ei saa käsitleda kogumis. Just kogumis tõid need tehingud kaasa hageja kui võlausaldaja huvide kahjustamise. Kostjal I ei tekkinud nõude kohese tasuta loovutamise tõttu müügihinna tasumise nõuet. Kuigi võlausaldaja huve ei saa kahjustada see, kui kinnistu müüakse turuhinnaga, võivad võlausaldajate huvid saada kahjustada muude asjaolude tõttu (Riigikohtu lahend 7(12)
2-16-17207 tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10). Muuks asjaoluks on praegu see, et tehingud kogumis kahjustavad hageja huve. Kuivõrd hageja hinnangul on müügileping tagasivõidetav, takistab kostja III kasuks korteriomandile seatud hüpoteek hageja kui õigustatud isiku nõude sundtäitmist. Tehingute tegemise ainsaks eesmärgiks oli muuta kostja I teadlikult ja sissenõudja huve kahjustades varatuks ning maksejõuetuks. Ringkonnakohtu käsitlus on toonud kaasa olukorra, kus hagejal ei ole sisuliselt võimalik oma nõuet sisse nõuda. TMS § 111 alusel on kohtutäituril võimalik täitemenetluses võõrandada üksnes kostjale I kuuluv nõue kostja II vastu, mitte aga pöörata sissenõuet kostja II omandis olevale kinnisasjale. Ostuhinna tasumise nõude võõrandamisest saadav raha ei ole ligilähedalgi sellele, mis laekuks täitemenetluses korteriomandi võõrandamisest. Kui hageja esitaks TMS § 118 lg 1 alusel hagi kostja II vastu, võiks lõpptulemusena jõuda ka selleni, et kohtutäitur võõrandaks kostja II omandis oleva korteriomandi. Ringkonnakohtu lahendi jõustumisel (aresti tühistamise järel) on kostjal II aga võimalik korteriomand kohe võõrandada, mistõttu ei pruugi TMS § 118 lg 1 alusel esitatava hagiavalduse rahuldamise korral kohtulahendi täitmine enam olla võimalik.
8.Kostja I vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja I esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema kulud kassatsiooniastmes 1620 eurot koos käibemaksuga, millele lisandub seadusjärgne viivis.
9.Kostja I esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, rahuldada vastukassatsioonkaebus ja tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas nõude loovutamise lepingu, ning jätta uue otsusega hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus on TMS § 189 lg-t 1 valesti kohaldades ekslikult leidnud, et nõude loovutamisel oli sisuliselt tegemist kinkega. Notariaalses lepingus kasutati ebaõnnestunud sõnastust, et nõue loovutatakse tasuta. Nõue loovutati tegelikult lapse elatise katteks. Ringkonnakohus on ebaõigesti kõrvale jätnud 27. detsembri 2016. a kokkuleppe, mis sisaldab sõnaselgelt poolte ühist tahet loovutada nõue elatise katteks. Seadusjärgse elatise nõude täitmisega ei kahjustata teiste võlausaldajate huve TMS § 188 lg 1 tähenduses. Kui jagada kokkulepitud elatise summa (60 000 eurot) nende aastate peale, mil kostja I oma last ülal ei pidanud, siis on tegemist väiksema summaga kui miinimumelatis. Täidetud ei ole ka TMS § 188 lg 1 tingimus, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehingu tegemise ajal võlausaldaja huvide kahjustamisest. Tehingu teine pool, kostja III oli tehingu ajal 11-aastane laps, keda esindas kostja II, kes ei ole kostja I lähikondne. Kostjatel I ja II on erinevad perekonnad. Tähelepanuta tuleb jätta hageja väited selle kohta, et tal on tülikas nõuet maksma panna, sest hageja saanuks nõude esitada ka mõne teise solidaarvõlgniku vastu, kellel on registris vara olemas.
10.Kostja II leiab, et hageja kassatsioonkaebuses ei ole esitatud asjaolusid, mis tingiksid ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Kostja II leiab vastuses kostja I vastukassatsioonkaebusele, et see tuleks rahuldada. Kostja II menetluskulude suurus kassatsiooniastmes on 720 eurot koos käibemaksuga.
11.Hageja leiab vastuses vastukassatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt TMS § 188 lg 1 väära tõlgendamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu 8(12)
2-16-17207 otsuse ja tegi uue otsuse. Kolleegium jätab tühistatud osas jõusse maakohtu otsuse. Seega rahuldatakse hagi täielikult. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, kostja I vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 689 lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause kohaselt kehtib tehtav kohtuotsus kõikide kostjate suhtes.
13.Kohtud on tuvastanud mh järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • • • •
•
hageja on sissenõudja, kellel on täitedokument (1. juuni 2015. a maksuotsus) kostja I kui võlgniku vastu; kostja I sõlmis kostjaga II 1. septembril 2015 notariaalselt tõestatud müügi- ja asjaõiguslepingu, millega müüs kostjale II Tallinnas asuva korteriomandi lepingus märgitud müügihinnaga 60 000 eurot; samas lepingudokumendis sõlmisid kostja I ja kostja III kokkuleppe, millega kostja I loovutas müügihinna tasumise nõude täielikult ja tasuta kostjale III; samas lepingudokumendis sõlmisid kostja II ja kostja III kokkuleppe, millega kostja II koormas korteriomandi kostja III kasuks kolmandale järjekohale kantud hüpoteegiga; hüpoteegiga olid tagatud need nõuded ostja (kostja II) vastu, mis tulenesid 1. septembril 2015 sõlmitud lepingust ja selle võimalikest lisadest; sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist.
Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peaasjalikult selle üle, kas 1. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping, müügihinna tasumise nõude loovutamise leping ja hüpoteegi seadmise leping olid kinke iseloomuga, kahjustasid võlausaldajate huve ja on tagasivõidetavad TMS § 187 jj alusel.
14.TMS §-de 187 ja 188 tähenduses kahjustatakse tehinguga võlausaldaja (sissenõudja) huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20).
15.Praegusel juhul oli hageja suhtes võlgnikuks oleva kostja I vara hulgas enne 1. septembri 2015. a tehingute tegemist Tallinnas asuv korteriomand. Pärast nimetatud tehingute tegemist, kuigi korteriomandi müügihinnaks nimetati tehingus 60 000 eurot, ei olnud kostja I vara hulgas ei korteriomandit ega müügihinna tasumise nõuet, kuna viimase loovutas kostja I kohtute tuvastatu kohaselt tasuta kostjale III. Oluline on asja lahendamisel see, et isegi kui müügihinna tasumise nõude tasuta loovutamine tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks, oleks kostja I vara hulgas küll müügihinna tasumise nõue, kuid kui sellele nõudele sissenõude pööramine oleks võlausaldajast hagejale seotud oluliste raskustega (vt allpool otsuse p 17), tuleks lugeda ka müügitehing võlausaldajate huve kahjustavana tagasivõidetavaks.
16.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu õiguslike seisukohtadega nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise kohta TMS § 189 lg 1 alusel. TMS § 189 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist sõlmitud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt 9(12)
2-16-17207 tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustavate tehingutega. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (vt nt Riigikohtu 2. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-187/87, p 10). Ringkonnakohus on tõendeid hinnates leidnud ka seda, et tõendatud ei ole kostjate väited selle kohta, et nõuet ei loovutatud tasuta, vaid ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil. Riigikohus ei hinda TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt tõendeid. Kolleegiumi arvates ei ole tõendite hindamisel menetlusõiguse normi oluliselt rikutud. Kuna tõendatud ei ole nõude loovutamine ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil, ei kontrolli kolleegium vastukassatsioonkaebuse väiteid TMS § 188 lg 1 väidetavalt vale kohaldamise kohta nõude loovutamise lepingu hindamisel. Ringkonnakohtul ei olnud pärast nõude loovutamise lepingu TMS § 189 lg 1 alusel kehtetuks tunnistamist iseenesest vaja sama tehingu tagasivõidetavust analüüsida ka TMS § 188 lg 1 alusel.
17.Arvestades esmalt otsuse p-des 14–15 esitatut, ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu TMS § 188 lg 1 alusel tehtud järeldustega, et müügileping ei kahjusta võlausaldajat.
17.1.Ringkonnakohus asus seisukohale, et korteriomandi turuhinnaga müük ei oleks saanud hageja kui võlausaldaja huve kahjustada, kuna müügihinna tasumata jätmise korral olnuks kostjal I kostja II vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab pöörata sissenõude täitemenetluses. Kuna Riigikohus ringkonnakohtu otsust nõude loovutamise lepingu osas ei muuda, on nõude loovutamise leping kehtetu ning kostja I vara hulgas ongi otsuse jõustumisel müügihinna tasumise nõue kostja II vastu.
17.2.TMS § 111 jj võimaldavad pöörata sissenõude võlgnikule kuuluvale nõudele. Sellisel juhul on võlgnikuks isik (praegu kostja I), kellel on omakorda nõue mõne teise isiku vastu (praegusel juhul kostja II vastu müügihinna tasumise nõude). Nõudele sissenõude pööramiseks koostab kohtutäitur nõude arestimise akti, millega kohustatakse võlgniku suhtes kohustatud isikut täitma kohustus võlgniku asemel kohtutäiturile (TMS § 114 lg 1). Nõude võib kohtutäitur ka müüa, TMS § 121 lg 1. Samuti võimaldab TMS § 118 lg 1 esitada sissenõudjal võlgniku suhtes kohustatud isiku vastu hagi nõude sissenõudmiseks. Hagi võib olla vajalik nt juhtudel, mil arestimisakti ei täideta, nt selle tõttu, et võlgniku suhtes kohustatud kolmandal isikul on nõudele materiaalõiguslikke vastuväiteid (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-6743/38, p 16).
17.3.Kolleegiumi hinnangul on täitemenetluses sissenõude pööramine võlgniku nõudele üldjuhul komplitseeritum kui sissenõude pööramine võlgniku kinnisvarale. Seda vähemalt juhul, mil võlgniku suhtes kohustatud isikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörates saaks TMS § 118 lg 1 alusel esitatud hagi rahuldavat kohtuotsust tõhusal moel täita või mis võimaldaks tema vastu suunatud võlgniku nõude müüki vähemalt nominaalväärtusele lähedase hinnaga nt enampakkumisel. Samuti võib nõude rahuldamise muuta komplitseeritumaks TMS § 118 järgse hagi aeganõudev ja kulukas menetlemine. Nagu otsuse p-s 17.2 viidatud, võidakse hagile esitada ka erinevaid vastuväited, sh nt aegumise vastuväide.
17.4.Praegusel juhul on kostja II kui võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku omandis korteriomand. See on koormatud hagi tagamise korras keelumärkega hageja kasuks, mis tuleks müügi- ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise korral tühistada, et korteriomandi omanikuna saaks uuesti sisse kanda kostja I. Nii on maakohus ka otsuses märkinud, et hagi tagamine tuleb tühistada. Keelumärke tühistamise korral ei ole välistatud, et kostja II võõrandab enne uue omanikukande tegemist korteriomandi edasi, mis võib oluliselt mõjutada nõudele sissenõude pööramise tulemuslikkust. 10(12)
2-16-17207
17.5.Kostjale I võib kuuluda seega selline nõue, mille nominaalväärtuses rahaks tegemise võimalikkuses on piisavalt alust kahelda (TMS § 187 lg 2) ja mille maksmapanekule võidakse esitada ka sisulisi vastuväiteid. Vaidlusaluse tehinguta oleks võlausaldajal suure tõenäosusega võimalik rahuldada oma nõue suuremas ulatuses. Lisaks ei pea sissenõudja kahjuks eeldama, et kostjal II on mingit muud (raskemini võõrandatavat) vara peale korteriomandi. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et sissenõudjalt ei saa vähemalt üldjuhul eeldada rohkem aega nõudva täite- või hagimenetluse talumist, sh siis, kui võlgniku vara hulka kuulub nõue, millele oleks teoreetiliselt võimalik sissenõue pöörata. Kui võlgnikul ei ole mh tagasivõidetavate tehingute tegemise tõttu vara, millele saaks mõistliku aja jooksul pikemate toiminguteta sissenõude pöörata, tuleb lähtuda sellest, et sissenõudja/võlausaldaja huvisid on kahjustatud. Samuti ei peaks võlausaldaja üldjuhul taluma nt aastatepikkust võla maksmist täitemenetluses väga väikeste summade kaupa, nt TMS § 132 alusel minimaalsissetulekutele sissenõude pööramise abil. Eespool kirjeldatud juhtudel tuleb sissenõudja asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui võlgnik poleks tagasivõidetavaid tehinguid teinud.
17.6.Seega tuleb lugeda korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping võlausaldajat kahjustavaks TMS § 188 lg 1 tähenduses. Lisaks peab TMS § 188 lg 1 korral olema täidetud nõue, et tehingu teine pool teab või pidi võlausaldaja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal teadma. Kolleegium leiab selle nõude olevat täidetud TMS § 188 lg 2 eelduse (lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma võlausaldaja huvide kahjustamisest, kui teine pool oli võlgniku lähikondne) ja maakohtu otsuses tuvastatu põhjal, et kostja II ja kostja III olid kostja I lähikondsed. Oluline ei ole see, et maakohus võttis selle seisukoha TMS § 191 kohaldamisel. Kõik tehingud vormistati praegu ühes lepingudokumendis. Lisaks nähtub toimikust, et hagejast sissenõudja on esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse 18. novembril 2015 (I kd, tl 55) ja võlgnikule kohtutäituri antud vabatahtliku täitmise tähtaeg lõppes 31. jaanuaril 2016 (I kd, tl 119). Seega tehti 1. septembri 2015. a tehing kuus kuud enne täitemenetluse alustamist, mis võimaldab TMS § 188 lg 2 kohaselt samuti eeldada tehingu teise poole teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest.
18.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et hüpoteegi seadmise lepingut ei saa tagasi võita. Ringkonnakohus tugines peamiselt sellele, et hüpoteek koormab kostja II omandisse jäävat korteriomandit ning kuna hageja ei saa selle korteriomandi arvel oma nõuet rahuldada, ei ole korteriomandi väärtuse võimalikul vähenemisel tähtsust. Praeguse otsuse tagajärjel aga kantakse korteriomandi omanikuna uuesti kinnistusraamatusse kostja I ning kui korteriomandit jääks koormama hüpoteek (olgugi ringkonnakohtu hinnangul eelduslikult nn tühi hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet), võiks see hageja kui võlausaldaja huve kahjustada. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse järeldustega, kuid täiendab neid järgmiselt. TMS § 191 kohaselt saab tagasi võita sellise võlausaldajate huve kahjustava tagatise, mille on andnud võlgnik. Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Formaalselt on 1. septembri 2015. a notariaalselt tõestatud lepingu kohaselt tagatise andnud, s.o koormanud korteriomandi hüpoteegiga kostja III kasuks kostja II, kes ei ole võlgnik. Siiski leiab kolleegium olevat võimaliku anda 1. septembri 2015. a lepingule õigusliku hinnangu, mille järgi saab tagatise andjaks TMS § 191 lg 1 p 3 tähenduses (mille muud eeldused on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud) lugeda kostja I. Nimelt on lepingu p-s 2.1 lisaks müügihinna suurusele (60 000 eurot) kokku lepitud ka selles, et ostja kohustub tasuma müügihinna hiljemalt 1. septembril 2016. Seega on müügihinna tasumise nõue ajatatud, ja kui seda nõuet poleks kohe loovutatud, oleks kostjal I kui müüjal olnud võimalik nõuda müügihinna tasumise tagamiseks hüpoteegi sissekandmist enda kasuks. Kuna aga samas tehingus loovutas ta müügihinna tasumise nõude kostjale III, ja omand anti üle kostjale II, siis sai tänu sellele tehingute 11(12)
2-16-17207 kogumile tekkida õiguslik olukord, et hüpoteegiga koormas korteriomandit kostja II. Sellisel juhul saab kostjat I sisuliselt lugeda tagatise andjaks TMS § 191 tähenduses. Tehingute kogumiga on tekitatud olukord, et hüpoteegiga on koormatud kostja I omandisse tagastatav korteriomand.
19.Menetluskulud jäävad hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel kõikides kohtuastmetes võrdsetes osades kostjate kanda. Kuna hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja üheski kohtuastmes, siis hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
20.Vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Hageja oli kautsjoni tasumisest TsMS § 145 lg 1 alusel vabastatud. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.