Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Pille Mere hagi Aktsiaseltsi Intrum Estonia vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2017/606
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Pille Mere kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Pille Meri, esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar Kostja Aktsiaselts Intrum Estonia, esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Asja läbivaatamise kuupäev
4. mai 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-7502 ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Pille Meri (hageja) esitas 12. mail 2017 Harju Maakohtusse hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali (kostja, pank) vastu, paludes tunnistada täiteasjas nr 024/2017/606 täitemenetlus lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, mille Harju Maakohus rahuldas 16. mai 2017. a määrusega, peatades täitemenetluse kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni.
2-17-7502
1.1.Hageja väitel sõlmisid Sampo Pank AS ja hageja 16. juunil 2007 laenulepingu (laenuleping) (laenuandja ja kostja ühinemise alusel on uus laenuandja kostja). Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmiti 17. juulil 2007 ja 8. oktoobril 2007 hüpoteekide seadmise lepingud.
1.2.Kostja edastas 5. novembril 2015 hagejale laenulepingu ülesütlemise avalduse (ülesütlemise avaldus), milles märkis, et hageja võlgneb pangale laenulepingu järgi 668 eurot 9 senti, mis koosneb tähtajaks tasumata maksetest: laenusumma 15 eurot 29 senti, intressid 637 eurot 83 senti ja viivis 14 eurot 97 senti. Laenusumma, mille tagastamise tähtaeg ei ole teate vormistamise hetkel saabunud, on 149 158 eurot 84 senti. Kostja märkis selles avalduses, et juhul kui laenusaaja ei tasu teates nimetatud võlgnevust koos sellele lisanduva viivise ja võimalike võla sissenõudmise kuludega hiljemalt 24. novembril 2015, loeb kostja laenulepingu erakorraliselt üles öelduks ja nõuab sisse kogu summa, sh summad, mille tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud.
1.3.Kohtutäitur Arvi Pink edastas 11. aprillil 2017 hagejale täitmisteate täiteasjas nr 024/2017/606. Täitmisteate kohaselt esitas kostja 31. märtsil 2017 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse korraldamiseks. Täitedokumendiks on 17. juulil 2007 ja 8. oktoobril 2007 sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingud.
1.4.Hageja arvates ei olnud kostjal õiguslikku alust öelda laenuleping üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1 alusel. Laenulepingu p 9.1.2 kohaselt on pangal õigus leping üles öelda ja nõuda laenusaajalt 14 pangapäeva jooksul kogu võlgnevuse tasumist, mh kui laenusaaja ei ole tasunud täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgnevat laenu tagasimakset. Hageja ei olnud ülesütlemise hetkeks võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. Ülesütlemise avaldusest nähtuvalt oli hageja viivituses üksnes laenu põhiosa 15 euro 29 sendi tasumisega.
1.5.Ülesütlemine oli tühine ka seetõttu, et kostja on iga kuu hageja tasutud laenu- ja intressimakseid aktsepteerinud. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja tegi 22. oktoobril 2015 sularaha sissemakse, mille alusel debiteeris pank laenumakse. 10. novembril 2015 tegi hageja sularaha sissemakse 3000 eurot, mis kattis laenulepingust tuleneva võlgnevuse mitmekordselt ning laenuandja debiteeris meelevaldselt hoopis hageja muud kohustust (liisingulepingust tulenevat kohustust). Kostja käitus hageja suhtes äärmiselt pahatahtlikult, esitades kohtutäiturile täitmiseks nõude, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud.
1.6.Isegi siis, kui kostjal oli õiguslik alus laenuleping üles öelda, ei ole ühelgi juhul selge kostja nõude kujunemine (põhinõue, viivis ja intressid). Hagejal oli kaks kohustust, s.t üks tulenes laenulepingust ja teine liisingulepingust. Hagejal ei ole ülevaadet, kuidas mõlema võlgnevuse saldod kujunesid. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt eelistas pank mais, juunis, augustis ja septembris laenumakseid. Viimase, 2015 novembri maksega eelistas pank liisingulepingust tulenevaid makseid. Panga käitumine oli vastuoluline. Hageja ei olnud määranud, millise kohustuse katteks makse oli tehtud. Kui võlgnik ei ole seda määranud, siis võib selle määrata võlausaldaja. Samas võlausaldaja peab teatama võlgnikule kohustuse täitmisest. Samuti peab ta selgitama, kuidas makseid erinevate lepingute alusel täpselt arvestati.
1.7.Üllatuslikud on kostja esitatud tõendid ülesütlemise avaldusele eelnevate läbirääkimiste kohta. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et hageja teavitas panka, et ta oli nõus liisingulepingu esemeks oleva Rakveres asuva maja võõrandamisega ja soovis jätkata laenulepingu täitmist. See toimus vahetult enne laenulepingu ülesütlemist. Hageja kirjutas 5. novembril 2015 pangale, et Rakvere kinnistule on olemas võimalik ostja. Panga käitumine nii eelnevate läbirääkimiste, kontolt võetud maksete kui ka ülesütlemise avalduse osas on olnud vastuoluline. Pank oleks pidanud andma laenusaajale võimaluse
2(10)
2-17-7502 läbirääkimisteks. Läbirääkimisi oli alustatud juba varem, aga 5. novembril 2015 need katkesid, mis päädis ülesütlemise avaldusega.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ta leidis, et laenulepingu ülesütlemise tingis asjaolu, et hageja oli osaliselt viivituses viie üksteisele järgneva tagasimaksega. Hageja oli 5. novembri 2015. a seisuga täielikult viivituses 15. juuni 2015, 15. juuli 2015, 15. augusti 2015, 15. septembri 2015 ja 15. oktoobri 2015 intressimaksete tasumisega. Pärast laenulepingu ülesütlemist hageja tehtud maksed ei muuda õiguspäraselt toimunud laenulepingu ülesütlemist kehtetuks. Hageja ja kostja sõlmisid 3. juunil 2004 liisingulepingu (liisinguleping), mille järgi võlgnes hageja
5.novembri 2015 seisuga kostjale 3228 eurot 57 senti, millest 2553 eurot 71 senti moodustas põhisumma, 625 eurot 58 senti intressid ja 49 eurot 28 senti viivis. Kostja arvestas põhjendatult VÕS § 415 lg 2 ja § 88 lg 6 p 1 alusel 10. novembril 2015 laekunud 3000 eurot liisingulepingust tuleneva põhisumma ja intressivõlgnevuse katteks. Liisinguleping öeldi üles 2. detsembri 2015. a ülesütlemisavaldusega. Hageja ei tasunud kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduses märgitud võlgnevust hiljemalt
24.novembril 2015, mistõttu on laenuleping kehtivalt üles öeldud. Hagejale pakuti võimalust läbirääkimiste pidamiseks, mida hageja kasutas aktiivselt nii enne kui ka pärast laenulepingu ülesütlemist. Kostja esitas kohtule alternatiivselt 5. novembri 2015. a seisuga võlgnevuse arvestuse, mis lähtub VÕS § 88 lg 6 p-st 1 ehk sellest, millised oleksid olnud hageja võlgnevused 5. novembri 2015 seisuga, kui hagejalt laekunud raha oleks jagatud kahe lepingu vahel selliselt, et seda oleks arvestatud kõige vanema põhiosa võla katteks nii laenu- kui ka liisingulepingu järgi. VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel kahe lepingu vahel laekuvat raha jagades oleks laenulepingujärgne võlgnevus olnud 5. novembri 2015. a seisuga peaaegu kolm korda suurem (1865 eurot 12 senti) kui hagejale väljastatud 5. novembri 2015. a laenulepingu ülesütlemise avalduses märgitud võlgnevus (668 eurot 9 senti). Seega on laenuleping ka VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel raha erinevate lepingute vahel jagades kehtivalt üles öeldud.
3.Harju Maakohus jättis 12. novembri 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2214 eurot ning mõistis hagejalt kulud kostja kasuks välja koos seadusjärgse viivisega. Maakohus tühistas ka hagi tagamise määruse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas hageja on olnud täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva laenulepingust tuleneva tagasimaksega, samuti selle üle, kas laenulepingust tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks ja kas kostja 5. novembri 2015 avaldus laenulepingu ülesütlemiseks oli kehtiv. Lisaks vaidlesid pooled selle üle, milliste kohustuste katteks oleks kostja pidanud hageja 22. oktoobril 2015 ja 10. novembril 2015 tehtud sularahamakse arvestama. Ühtlasi vaidlesid pooled selle üle, kas kostja teavitas hagejat laenulepingu ülesütlemisel läbirääkimiste võimalusest. Poolte sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping. Maakohus tuvastas, et laenulepingu ülesütlemise formaalsed eeldused olid täidetud. Ülesütlemisavalduses oli määratud selge lepingu täitmise tähtaeg ja lõppemise tähtpäev. Ülesütlemisavaldus toimetati hagejale kätte 6. novembril 2015.
3(10)
2-17-7502 Kostja arvestas õigesti VÕS § 88 lg 6 ja VÕS § 415 lg 2 alusel 10. novembril 2015 tehtud 3000 euro suuruse sularahamakse liisingulepingu katteks, kuivõrd see kohustus muutus varem sissenõutavaks. Kostja väitis, et VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel laekunud 3000 eurot kahe lepingu vahel jagades oleks laenulepingujärgne võlgnevus olnud 5. novembri 2015 seisuga peaaegu kolm korda suurem. Hageja oli osaliselt viivituses viie üksteisele järgneva maksega: 15. juuni 2015, 15. juuli 2015, 15. august 2015, 15. september 2015. Seega oli kostjal alus laenuleping üles öelda ja ülesütlemisavaldus oli materiaalselt õiguspärane. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et laenulepingu ülesütlemise avaldus on tühine, kuna väidetavalt ei pakkunud kostja VÕS § 416 lg 2 alusel võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Asja materjalidest nähtuvalt pakkus kostja hagejale võimalust läbirääkimiste pidamiseks, mida hageja kasutas aktiivselt nii enne laenulepingu ülesütlemist kui ka pärast seda.
5.novembri 2015 ülesütlemisavalduses on märgitud, et küsimuste tekkimise korral palutakse võtta ühendust alltoodud kontaktidel. Seadus ei eelda, et ülesütlemisavaldus peaks kordama sõna-sõnalt seadust. Praegusel juhul pakuti hagejale võimalust kontakteeruda kostjaga läbirääkimiste pidamiseks VÕS § 416 lg 2 mõttes. Sundtäidetava nõude suuruse kujunemise kohta leidis maakohus, et esitatud tõendite järgi on nõude kujunemine ja arvestus selged. Kostja esitas laenulepingu võlgnevuse kujunemise arvestuse ning hageja laenu- ja liisingulepingujärgsete võlgnevuste arvestuse. Laenulepingu ülesütlemise tõttu muutus sissenõutavaks kogu tagastamata laenusumma. Kostja nõude arvestuse kohaselt võlgnes hageja laenulepingu alusel 31. juuli 2017. a seisuga kostjale 156 903 eurot 63 senti, millest 140 482 eurot 88 senti on tagastamata laenusumma, 794 eurot 99 senti tasumata intressid ning 15 625 eurot 76 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Intressi arvestas kostja kuni lepingu lõppemiseni lepingus kokku lepitud määras (kuue kuu Euribor + 0,90% aastas). Viivist arvestas kostja sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtusse. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Apellatsioonimenetluses esitas Aktsiaselts Intrum Estonia taotluse astuda menetlusse kostja asemel tema eriõigusjärglasena, kuna kostja loovutas talle hagejaga sõlmitud laenu- ja liisingulepingust tulenevad nõuded. Tallinna Ringkonnakohus asendas 3. oktoobri 2019. a määrusega senise kostja Aktsiaseltsiga Intrum Estonia. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus määras kindlaks Aktsiaseltsi Intrum Estonia apellatsioonimenetluse kulud 1346 eurot 40 senti ja mõistis need hagejalt välja koos seadusjärgse viivisega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seostanud hagis esiletoodud asjaolusid õigete materiaalõiguse normidega ja andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Ringkonnakohus kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse kohta maakohtu järeldustega võrreldes erinevale 4(10)
2-17-7502 seisukohale. Maakohus käsitles sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusi ja selgitas nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet kostja vastu rahuldada, mistõttu on hageja kohustatud nõude rahuldamiseks alluma kohesele sundtäitmisele kostja nõutud summade ulatuses. Ringkonnakohus nõustus esmalt maakohtu järeldusega, et kostja arvestas õigesti VÕS § 88 lg 6 ja VÕS § 415 lg 2 alusel 10. novembril 2015 tehtud 3000 euro suuruse sularahamakse liisingulepingu katteks, kuna liisingulepingust tulenev nõue oli muutunud varem sissenõutavaks ja hageja ei olnud määranud makse tegemisel, millise kohustuse katteks ta nimetatud summa tasus. Iseenesest saab võlgnik määrata, millise kohustuse ta täidab, ja seda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes. Selge tahte avaldamata jätmist möönis hageja ise 3. oktoobri 2019. a kohtuistungil. Apellatsioonkaebuses rõhutas hageja, et ta tegi kostjale kaudse tahteavalduse 27. oktoobril 2015 saadetud e-kirjas, kui avaldas tahet müüa Rakvere kinnistu ja näitas üles soovi jätkata laenulepingut. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud kostja viidatud e-kirjast aru saama selliselt, et 10. novembril 2015 maksti raha just laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja on e-kirjas kinnitanud kostjale seda, et ta soovib Rakvere maja (liisingulepingu ese) müüa ja jätkata laenulepingu täitmist, kuid e-kirjas ei olnud hageja määranud, et edaspidised maksed tuleks arvestada laenulepingu katteks. E-kirjas ei olnud hageja selgitanud oma soovi maksete tegemisel ja hageja selgitusest, et ta soovib jätkata laenulepingu täitmist, ei saa teha järeldust, millise kohustuse katteks pidi pank 10. novembril 2015 tasutud summa arvestama. Hageja oleks pidanud selgelt väljendama, millise kohustuse katteks ta kontole sissemakseid teeb, ja seda tegemata jättes andis hageja kostjale õiguse arvestada hageja 10. novembril 2015 makstud raha sissenõutavaks muutunud nõuete katteks VÕS § 88 lg-s 6 ja VÕS § 415 lg-s 2 toodud järjestuses. Hageja väitel oli laenulepingu ülesütlemine tagajärjetu, sest ülesütlemise hetkel ei olnud hageja vähemalt kolme järjestikuse laenulepingust tuleneva osamaksega viivituses, kuna põhivõlg oli 15 eurot 29 senti. VÕS § 4031 lg 1 p 6 kohaselt tuleb tarbijakrediidilepingu tagasimaksena arvestada põhisummat, intressi ja mis tahes muude tasude summat. Maakohus tuvastas, et hageja oli laenulepingu tagasimaksetega osaliselt viivituses viie üksteisele järgneva intressi maksega. Isegi kui hageja oli võlgnevuses kolme järjestikuse maksega ka üksnes intressi osas, oli laenulepingu p 9.1.2 ja VÕS § 416 lg 1 järgi alus laenuleping üles öelda. Vastupidi hageja seisukohale olid ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja pakkus hagejale võimalust pidada läbirääkimisi VÕS § 416 lg 2 mõttes ja seda nii enne kui ka pärast laenulepingu ülesütlemise hoiatuse tegemist (I kd, tl-d 23 pöördel, 193, 194, 197). Hageja on seda võimalust kasutanud, kuid läbirääkimised ei ole viinud kokkuleppele. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjal oli õigus debiteerida hageja makse VÕS § 88 lg-s 6 ja VÕS § 415 lg-s 2 toodud järjestuses liisingulepingu nõuete katteks ja kostja ei pidanud hageja
27.oktoobri 2015 e-kirjast aru saama selliselt, et 10. novembril 2015 maksti raha just võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ning et kostja pakkus hagejale võimalust pidada läbirääkimisi. Seega saaks laenulepingu ennetähtaegselt ülesütlemine olla heade kommetega vastuolus üksnes muudel erandlikel asjaoludel. Heade kommete vastane võiks olla kostja käitumine, kui ta tegutses selgelt hageja huvide vastaselt. Esile toodud asjaolusid arvestades ei kasutanud kostja oma õigusi vaidlusalust makset debiteerides hageja huve arvestamata, kuna kostja tõi esile, et makse teistsugusel arvestamisel oleks olnud hageja võlgnevus veelgi suurem. Tuleb arvestada, et kostja äritegevuseks on laenude andmine ja saadud intressidest oma majanduskulude katmine. Kostja on huvitatud sellest, et laenusaajad täidaksid laenulepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt, s.t õigel ajal. Seega, kui hageja maksekäitumises esinesid korduvad rikkumised, sealjuures oli hageja juunist kuni novembrini 2015 järjepidevalt võlgu intressimaksetega, ei saa laenulepingu ülesütlemist pidada 5(10)
2-17-7502 vastuolus olevaks heade kommetega, isegi kui lepingu rikkuja oli tarbija ja võlgu jäi hageja võrdlemisi väikeste summadega. Hageja teadis, et tal on nii laenu- kui ka liisingulepingust tulenevate kohustuste õigeaegse täitmisega raskusi, seega pidi ta selleks, et saavutada makse debiteerimiseks seadusest või lepingust erinev kokkulepe, ise initsiatiivi üles näitama ja selgelt määrama, millist kohustust ta täita soovib. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja käitumist läbirääkimiste pidamisel ega laenulepingu ülesütlemisel pidada pahatahtlikuks ega heade kommetega vastuolus olevaks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses nii ringkonnakohtu otsuse kui ka maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtusse. Hageja palub kostjalt kassatsioonimenetluse kuluna välja mõista 1440 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Hageja arvates ei olnud kostjal õigust laenuleping üles öelda ning seega ei ole laenulepingust tulenev nõue muutunud sissenõutavaks. Laenulepingu p 9.1.2 kohaselt on pangal õigus leping üles öelda, kui laenusaaja ei ole tasunud täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgnevat laenu tagasimakset. Lepingu ülesütlemise avaldusest nähtuvalt oli hageja viivituses põhiosa (15 eurot 29 senti) tasumisega. Seega ei olnud laenuandjal õigust VÕS § 416 lg-le 1 tuginedes lepingut üles öelda, kuivõrd osamakse põhivõlgnevus oli vaid 15 eurot 29 senti. Sellise suurusega võlgnevuse korral eluasemelaenu ülesütlemine on pahatahtlik. Hageja jätkas pärast ülesütlemist laenu ja intresside tasumist ning kostja aktsepteeris neid makseid. Juhul kui kohus leiab, et lepingu ülesütlemine oli 15 euro 29 sendi suuruse võlgnevuse tõttu võimalik, oli ülesütlemine siiski tagajärjetu, kuna hageja täitis kohustuse selleks antud täiendava tähtaja jooksul. Ebapiisavate maksete korral tuleb VÕS § 415 lg 1 ja § 88 lg 6 alusel määrata, millised kohustused on tarbija täitnud. Nii laenulepingu kui ka liisingulepingu makse kuupäevad langesid 15. kuupäevale. Seega ei ole võimalik tuvastada, milline kohustus muutus enne sissenõutavaks. Pank tegelikult teadis hageja 27. oktoobri 2015. a e-kirja alusel, et hageja sooviks võõrandada Rakveres asuva kinnistu ja jätkata laenulepingu täitmist. Panka teavitati vahetult enne laenulepingu ülesütlemist. Hageja
27.oktoobri 2015. a e-kiri on kaudne tahteavaldus VÕS § 88 lg 1 mõttes, st et 3000 euro suuruse maksega soovis hageja täita laenulepingut. 10. novembril 2015 sularahas tehtud 3000 euro suuruse sissemakse on pank aga meelevaldselt debiteerinud hoopis muu kohustuse katteks. Enne oli pank võtnud makseid arvesse laenulepingu katteks, kuid viimase 3000 euro suuruse makse arvestas pank pahatahtlikult liisingulepingu katteks. Pank käitus heade kommete vastaselt. Ülesütlemisavalduses sisalduvat lauset: „Küsimuste tekkimise korral palume teil võtta ühendust alltoodud kontaktidel“ ei saa pidada VÕS § 416 lg 2 nõuete täitmiseks (läbirääkimiste pakkumiseks), nagu kohtud on otsustes järeldanud. Tarbijakrediiti reguleerivad sätted on imperatiivsed ning peavad olema tarbija jaoks selgelt sõnastatud. Kohtu tõlgendused ja hinnangud panga käitumisele on tarbijat kahjustavad. Hageja hinnangul tuleb sätteid ja tahteavaldusi tõlgendada tarbija kasuks.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kostja palub hagejalt kassatsioonimenetluse kuluna välja mõista 882 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Kohtud on õigesti leidnud, et laenulepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Kuna hageja oli osaliselt viivituses koguni viie üksteisele järgneva tagasimaksega, on laenuleping VÕS § 416 lg 1 kohaselt õigesti üles öeldud. Pank arvestas VÕS § 415 lg 2 ja VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel põhjendatult hageja 3000 euro suuruse makse liisingulepingust tulenevate nõuete katteks. Hageja ei ole varem tuginenud väitele, et ta on 27. oktoobri 2015. a kirjas VÕS § 88 lg 1 alusel määranud, kuidas tuleb võlgade katteks tehtud makseid arvestada. Sellest kirjast ei ole võlgniku 6(10)
2-17-7502 selget määramist võimalik välja lugeda. Hagi lisas esitatud dokumendist nähtuvalt on hageja pangakontolt debiteeritud raha nii liisingulepingust kui ka laenulepingust tulenevate kohustuste katteks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: hageja ja kostja õiguseelneja (pank) sõlmisid 16. juunil 2007 laenulepingu ning 17. juulil 2007 ja 8. oktoobril 2007 hüpoteekide seadmise lepingud hageja kinnistule Harjumaal Saue vallas; pank esitas 5. novembril 2015 laenulepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt loetakse leping üles öelduks, kui hageja ei tasu hiljemalt 24. novembriks 2015 pangale võlgu olevat 668 eurot 9 senti, mis koosneb tähtajaks tasumata maksetest: laenusumma 15 eurot 29 senti, intressid 637 eurot 83 senti ja viivis 14 eurot 97 senti; hageja on lepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud 6. novembril 2015; hageja tegi 10. novembril 2015 oma kontole sularahas sissemakse 3000 eurot; pank esitas 31. märtsil 2017 täitmisavalduse kohtutäiturile hüpoteekidega koormatud kinnistu sundmüümiseks; hageja ja pank on 3. juunil 2004 sõlminud kinnisvara liisingulepingu Rakveres asuva kinnistu liisimiseks; pank on teinud 31. augustil 2015 ja 5. novembril 2015 liisingulepingu ülesütlemise hoiatused ja ütles liisingulepingu üles 2. detsembri 2015. a avaldusega.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes eelkõige selle üle, kas kostjal oli õigus laenuleping üles öelda, kas kostja arvestas hageja tasutud 3000 eurot õigesti liisingulepingust tulenevate nõuete katteks ja kas kostja lepingu ülesütlemise avaldus vastas VÕS § 416 lg 2 nõuetele läbirääkimiste pakkumise osas.
12.Kolleegium nõustub kohtute tuvastatud asjaoludel kohtute antud õigusliku hinnanguga, et poolte sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
13.Vastamaks küsimusele, kas kostjal oli õigus laenuleping üles öelda, tuleb hinnata, kas esinesid laenulepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12).
14.VÕS § 416 lg 1 esimese lause järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud 7(10)
2-17-7502 tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.
14.1.Üks hageja peamistest väidetest on olnud see, et pank arvestas hageja 10. novembril 2015 kontole sissemakstud 3000 eurot valesti liisingulepingust tulenevate nõuete katteks. Kolleegium märgib, et kui pank oleks arvestanud 3000 eurot laenulepingu katteks, ei oleks pangal eelduslikult olnud VÕS § 416 lg 1 järgi alust laenulepingut üles öelda, sest 5. novembri 2015. a ülesütlemise avalduse kohaselt oli hageja laenulepingust tulenev võlgnevus kohtute tuvastatud asjaolu kohaselt 668 eurot 9 senti. Sel juhul ei olnud hagejal panga ees tarbijakrediidilepingust tulenevat võlgnevust VÕS § 416 lg 1 tähenduses.
14.2.Kohtute tuvastatu kohaselt oli hagejal lisaks laenulepingust tulenevale kohustusele panga ees kohustus ka liisingulepingust tulenevalt. Sellisel juhul tuleb vaidluse tekkimise korral määrata, millise kohustuse katteks arvestada võlgniku tehtavad maksed. Kohtud ei ole tuvastanud, et pooled oleksid eelnimetatus kokku leppinud mõnes lepingus. Kuna VÕS § 416 ega § 415 ei reguleeri täitmist erinevate kohustuste katteks (VÕS § 415 lg 2 reguleerib tarbijakrediidilepingu täitmise arvestamist n-ö ühe lepingu siseselt), siis tuleb kohaldada VÕS § 88. Selle paragrahvi eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord sellisel juhul, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid võlgniku üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on vaja selgitada, millised kohustused on täidetud. VÕS § 88 lg 1 võimaldab esmalt võlgnikul VÕS § 88 lg-te 2 ja 3 tingimusi arvestades määrata, missuguse kohustuse katteks on ta makse teinud. Kui võlgnik seda ei tee, võib kohustuse täitmise arvestuse VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata võlausaldaja. VÕS § 88 lg 6 reguleerib olukorda, mil kumbki õigussuhte osaline ei ole määramist teinud.
14.3.Kohtud leidsid, et pangal oli VÕS § 88 lg 6 (ja VÕS § 415 lg 2) alusel õigus arvestada 3000 eurot liisingulepingust tulenevate nõuete katteks, sest see kohustus muutus varem sissenõutavaks. Kolleegiumi hinnangul on kohtud aga eksinud VÕS § 88 lg 6 kohaldamisel. VÕS § 88 lg-t 6 saab sisu järgi ja § 88 süstemaatikat arvestades kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. Kohtud on aga tuvastanud, et võlausaldaja (pank) määras, et tasutud 3000 eurot arvestatakse liisingulepingu katteks (kuigi pank on kohtumenetluses tuginenud sellele, et lähtus VÕS § 88 lg-st 6). Sellisel juhul ei olnud võimalik VÕS § 88 lg-t 6 kohaldada. Enne oleks tulnud kontrollida, kas esinesid VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused (vt võlgniku kaudse tahteavalduse alusel VÕS § 88 lg 1 kohaldamise võimalikkuse kohta allpool praeguse otsuse p 15). Kolleegium märgib, et kohtud ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks soovinud määrata täidetuks halvemini tagatud kohustuse (VÕS § 88 lg 2).
14.4.VÕS § 88 lg 4 p 1 kohaselt, kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui ta mh teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist. Hageja on maakohtu istungil (vt I kd, tl 186) juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et VÕS § 88 lg 4 kohaselt peab pank võlgnikule teatama kohustuse täitmisest (pidades ilmselt silmas teatamist, millise kohustuse katteks on pank tehtud makse määranud). Maakohus on protokollist nähtuvalt sellele väitele kohtuistungil vastanud, kuid ei ole VÕS § 88 lg-t 4 käsitlenud oma otsuses. Seda väidet pole käsitlenud ka ringkonnakohus oma otsuses. Seega on kohtud menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes mh jätnud välja selgitamata, kas ja millal võlausaldajast pank teatas hagejast võlgnikule VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramisest. Samuti ei ole kohtud selgitanud
8(10)
2-17-7502 kostjale tõendamiskoormist – seda, et kostja peab tõendama, millal ja mil viisil teatati hagejale 3000 euro suuruse makse määramisest liisingulepingust tulenevate nõuete katteks.
14.4.1.Eelnimetatud asjaolu välja selgitamata jätmine ei võimaldanud kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 5 kohaldamise eeldused. VÕS § 88 lg 5 võimaldab võlgnikul võlausaldaja lg 4 alusel määratule viivitamata vastu vaielda ja sel juhul ise määrata, millise kohustuse on ta täitnud. Seega, kui pank oleks hagejat nõuetekohaselt teavitanud VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tegemisest, oleks hageja saanud lg 5 alusel sellele vastu vaielda ja eelduslikult laenulepingu ülesütlemise ära hoida. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus vajaduse korral kontrollima, kas VÕS § 88 lg-t 5 saab kohaldada või mitte. Praegu on kohtulahenditest nähtav, et hageja on hiljemalt kohtumenetluses panga määrangule vastu vaielnud.
14.4.2.Kolleegium on seisukohal, et võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka eespool praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud (nii nähtub hageja esitatud pangakonto väljavõttest, et võlgniku 10. novembril 2015 makstud 3000 eurot on pank 11. novembril 2015 arvestanud liisingulepingust tulenevate nõuete katteks). Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus.
14.5.Ringkonnakohtu otsuse tühistamise tingib VÕS § 88 lg 6 ekslik kohaldamine ja VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eelduste välja selgitamata jätmine. See võis kaasa tuua ebaõige lahendi.
15.Hageja on väitnud ka seda, et tema 27. oktoobri 2015. a e-kirja pidi pank mõistma kui tahteavaldust VÕS § 88 lg 1 järgse sooviga määrata 10. novembril 2015 tehtud 3000 euro suurune makse laenulepingust tulenevate nõuete katteks. VÕS § 88 lg 1 kohaselt, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Ringkonnakohus on nimetatud e-kirja hinnanud ja leidnud, et pank ei pidanud sellest kirjast aru saama selliselt, et 3000 eurot maksti just laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Tegemist on tõendi sisule hinnangu andmisega. Ringkonnakohus ei ole kolleegiumi hinnangul tõendi hindamisel menetlusõiguse normi oluliselt rikkunud.
16.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et panga ülesütlemise avalduses sisalduvat lauset: „Küsimuste tekkimise korral palume teil võtta ühendust alltoodud kontaktidel“ ei saa pidada VÕS § 416 lg 2 nõuetele vastavaks läbirääkimiste võimaluse pakkumiseks. VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja hiljemalt koos § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Iseenesest on eespool tsiteeritud lause selge (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 14 selle kohta, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tarbija jaoks üheselt arusaadav), kuid kohtud on sellele lausele andnud vale õigusliku hinnangu. Kolleegiumi arvates peab krediidiandja olema suuteline sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Praegu see nii ei olnud (olgugi et pooled pidasid tuvastatud asjaoludel läbirääkimisi). Samas ei mõjuta ainuüksi võimalik VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ülesütlemise kehtivust.
9(10)
2-17-7502
17.Kolleegium leiab, et VÕS § 416 lg 1 ei välista iseenesest tarbijakrediidilepingu ülesütlemist ka siis, kui võlgnik on viivituses vaid kõrvalnõuete (intress, viivis) maksetega lg-s 1 märgitud ulatuses. Kuna VÕS § 415 lg 2 kohaselt tuleb võlgniku ebapiisavate maksete korral need kõigepealt (siiski pärast võla sissenõudmise kulusid) arvestada võlgnetava põhisumma katteks, võimaldaks võlgniku mittenõuetekohane maksekäitumine vastasel korral järeldust, et intressi järjepidevalt võlgu jäämisel (VÕS § 415 lg 2 järgse arvestuse alusel) ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi. Samas on laenuandja jaoks laenu andmise üks eesmärke tulu ehk intressi teenimine ning intresside järjepideva maksmata jätmise korral ei ole seega kolleegiumi arvates välistatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemine. Teisalt on võlgnikul täitemenetluse seadustiku § 221 järgses hagis õigus tugineda sellele, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu
12.detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9391/46, p 16.1). Iseenesest ei ole seega välistatud, et kui VÕS § 416 lg 1 eeldused küll esinevad, kuid võlgnetav summa on absoluutsummana suhteliselt väike (nt praeguses asjas oli ülesütlemise avalduses märgitud võlgnetav kogusumma tuvastatud asjaoludel 668 eurot 9 senti, mis oli panga kohtumenetluses esitatud andmete kohaselt peaaegu võrdne võlgniku ühe kuu laenu tagasimakse suurusega), siis lisaks ka kõiki muid juhtumi asjaolusid arvestades (nt praegusel juhul hageja väidetud, kuid tuvastamata jäänud panga varasem käitumine, millega arvestati hageja ebapiisavad maksed laenulepingu katteks, mitte liisingulepingu katteks) ei tarvitse lepingu ülesütlemisele tuginemine olla kooskõlas hea usu põhimõttega. Kolleegium selgitab, et VÕS § 416 lg 1 järgi ei ole tähtsust ainuüksi sellel, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 26). Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja vastuväiteid hea usu põhimõtte rikkumise kohta analüüsida eespool nimetatut arvestades.
18.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebuselt tasutud kautsjon tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Henn Jõks, Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.