Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.02.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-17217
Tsiviilasi
OÜ Charboun Invest hagi AS-i Tallinnas Sadam vastu nõude tunnustamiseks AS Coal Terminal (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Tallinna Sadam apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ Charboun Invest (registrikood 11039442), juhatuse liige AM, lepingulised esindajad v/adv-d Asko Pohla ja Martin Männik Kostja/apellant AS Tallinna Sadam (registrikood 10137319), lepingulised esindajad v/adv-d Andres Kalm, Peeter Viirsalu, Martin Tamme
Kohtuistungi toimumise aeg
05.02.2020
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellandi taotlus 05.02.2020 kohtuistungi protokolli parandamiseks osaliselt ja sõnastada vastustaja lepingulisele esindajale M. Tammele ajamärk 2:22:30 all omistatud lause järgmiselt: “Vastuseks A. Pohla väitele, et 2018 oleks saanud sütt vedada. A. Pohla teatas ise, et pikaajalisi plaane söe suuremahulisel tarnimisel ei olnud võimalik kinnitada.“
2.Harju Maakohtu 27.06.2018 otsus tühistada hagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (resolutsiooni punktid 1-2, 4-6). Resolutsiooni punkti 3 osas on maakohtu otsus jõustunud.
3.Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta hagi nõude tunnustamiseks AS Coal Terminal (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata, ja jaotada menetluskulud.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad OÜ Charboun Invest kanda.
6.Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.16.11.2017 esitas hageja maakohtule kostja vastu hagi, milles palus tunnustada nõuet summas 17 082 698,70 eurot AS-i Coal Terminal (pankrotis; edaspidi ka võlgnik) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
2.Harju Maakohus kuulutas 02.05.2017 välja võlgniku pankroti. Hageja esitas pankrotimenetluses 17 083 560,77 euro suuruse nõude. Nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja nõudele täies ulatuses vastuväite. Lisaks vaidlustasid pankrotihaldurid sama nõuet 862.70 euro ulatuses intressi arvutuse vea tõttu. Hageja parandas arvutusvea ja nõude suurus, mille tunnustamist taotleb, on 17 082 698,70 eurot.
3.Hageja nõue tuleneb viiest laenulepingust: 1) Krutrade AG (Krutrade) ja võlgniku vahel 20.11.2007 sõlmitud laenuleping nr 2007.786.70.01 (laenuleping I); 2) hageja ja võlgniku vahel 03.01.2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.01 (laenuleping II); 3) hageja ja võlgniku vahel 04.03.2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.02 (laenuleping III); 4) hageja ja võlgniku vahel 02.07.2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.03 (laenuleping IV); 5) hageja ja võlgniku vahel 02.07.2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.04 (laenuleping V).
4.Laenulepingust I tuleneva nõude omandas hageja loovutuse teel. Selle lepingu kohta sõlmisid Krutrade ja võlgnik lisakokkuleppe 10.03.2009 ning lepingute II-V kohta sõlmisid hageja ja võlgnik 25.12.2011 samuti lisakokkulepped. Kõigi lisakokkulepetega muudeti laenulepingute punktides 2.2 sisalduvat laenu tagastamise tingimust selliselt, et „... laen tuleb tagastada kuumaksetena 4 aasta jooksul alates ajast, mil võlgnik käitleb 12 järjestikuse kuu jooksul 5 miljonit tonni sütt...“
5.Võlgnik ei saavutanud enne pankroti väljakuulutamist lisakokkulepetes märgitud majandustegevuse mahtu ja kohustuste täitmise tähtpäev tuleb PankrS § 42 järgi lugeda saabunuks pankroti väljakuulutamisega. Laenulepingud ega lisakokkulepped ei ole tingimuslikud tehingud, kuna ei sisalda edasilükkavat ega äramuutvat tingimust. Isegi kui tegu on tingimuslike tehingutega, kohaldub PankrS § 42. PankrS ei võimalda jätta nõuet tunnustamata põhjusel, et Venemaalt pärit söe transiit läbi Eesti väidetavalt ei taastu.
6.Laenulepingute alusel ülekantud summad ei ole käsitatavad omakapitaliinvesteeringuna, vaid tegu oli laenuga, mida kinnitab asjatundja UV arvamus. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei saa nõuda laenu tagastamist, sest tagastamise tingimus ei ole saabunud ja seda ei saa lugeda saabunuks ka pankrotimenetluses. Lisakokkulepetega sõlmiti tingimuslikud tehingud, millele PankrS § 42 ei kohaldu. Lisakokkulepetes märgitud laenude tagastamise tingimus (5 miljoni tonni söe käitlemine 12 kuu jooksul) ei ole tähtpäev tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lõike 2 ja § 136 lõike 1 mõttes ning see ei saanud pankroti väljakuulutamisega saabuda. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kokkulepitud tingimus saaks üldse saabuda. 2007. a lõppes Venemaalt pärineva söe transiit läbi Eesti. Võlgniku põhitegevus oli söe töötlemine ja kuna söetransiit lõppes, seiskus võlgniku tegevus. 2012. a jaanuaris seadmed konserveeriti.
8.Kui tingimusliku nõude tunnustamise üle toimuvas kohtuvaidluses on teada, et tingimuse saabumine ei ole võimalik, tuleb nõue jätta tunnustamata.
9.Laenulepingud näevad ette, et intress tuleb tasuda koos põhivõlaga. Võlgnik on intressi maksnud ainult laenulepingu I järgi ning sedagi vaid 2008. ja 2009. a eest, kui laenu tagastamise tingimust ei olnud veel muudetud. Laenulepingu II alusel on intressi makstud erikokkulepete alusel. Rohkem ei ole võlgnik intressi maksnud, sest sarnaselt laenu tagastamisega ei ole ka intressi tasumise tingimus saabunud. Lepingupoolte käitumine näitab, et intressi tasumise kohustus sõltus põhivõla tasumise kohustuse saabumisest.
10.Alternatiivselt tuleb võlgnikule üle kantud raha käsitada kapitalipaigutusega võrdväärse riskiinvesteeringuna, mida hageja ei saa äririski realiseerumisel võlgnikult tagasi nõuda. Seda kinnitab asjaolu, et pärast lisakokkulepete sõlmimist on hageja kajastanud laenunõudeid majandusaasta aruannetes pikaajaliste finantsinvesteeringutena. Laenulepingud on võlgniku ja hageja kui võlgniku aktsionäri vahelised kokkulepped äriühingu rahastamiseks olukorras, kus äriühing ei suuda oma kohustusi täita.
11.Lisaks vaidlustas kostja hageja nõude aluseks olevate arvutuste õigsust. Esimese astme kohtu otsus
12.Harju Maakohus rahuldas 27.06.2018 otsusega hagi ja tunnustas hageja 17 082 698,70 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hagejale põhjendatud ja vajalike menetluskuludena välja 13 015 eurot koos viivisega. Kohus lahendas resolutsioonis (punktis 3) ka vastuväite kohtu tegevusele.
13.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:
02.05.2017 kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihaldurid. Hageja esitas 18.05.2017 nõudeavalduse rahalise nõude tunnustamiseks summas 17 083 560,77 eurot. Nõue tuleneb Krutrade või hageja kui laenuandjate ja võlgniku kui laenusaaja vahel 20.11.2007, 03.01.2008, 04.03.2008 ja 02.07.2008 sõlmitud laenulepingutest; hageja nõue jäi tunnustamata, sest kostja vaidles sellele vastu; laenuleping I sõlmiti Krutrade ja võlgniku vahel 20.11.2007 ja selle alusel laenas Krutrade võlgnikule sihtotstarbeliselt 425 193,64 eurot tagastamise tähtajaga 01.01.2009 – 01.01.2012 intressiga 5% aastas; laenuleping II sõlmiti hageja ja võlgniku vahel 03.01.2008 ja selle alusel laenas hageja sihtotstarbeliselt 2 469 750,60 eurot tagastamise tähtajaga 31.12.2012 intressiga 5% aastas; laenuleping III sõlmiti hageja ja võlgniku vahel 04.03.2008 ning selle alusel võimaldas hageja võlgnikule sihtlaenu jooksvate kulude ja investeerimiskulude katteks 106 766.11 eurot tagastamise tähtajaga 31.12.2012 intressiga 5% aastas; perioodil 07.03.2008 – 04.08.2008 sõlmitud täiendavate kokkulepete alusel kohustus hageja võimaldama sihtlaenu kogusummas 2 368 169.88 eurot; laenulepingud IV ja V sõlmiti hageja ja võlgniku vahel 02.07.2008 ning nende alusel laenas hageja võlgnikule krediidikohustuste katmiseks vastavalt 8 972 178 eurot ja 231 660 USD tagastamise tähtajaga 31.12.2012 intressiga 5% aastas; 10.03.2009 ja 25.12.2011 lisakokkulepetega lepiti kokku, et laenud tagastatakse 4 aasta jooksul alates võlgniku poolt 5 miljoni tonni söe ümberlaadimise hetkest 12 järjestikuse kuu jooksul, võrdsetes osades igakuiselt arvestades intressi kooskõlas lepingupunktiga 2.3. Lisaks muudeti 25.12.2011 kokkulepetes alates 01.01.2012 laenulepingute II–V intressimäära 4,5%-ni aastas; laenuandjad on lepingutest tulenevad kohustused täitnud.
14.Laenulepingud vastavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lõike 1 tunnustele ja hagejal on õigus nõuda võlgnikult nii laenu tagastamist kui intressi maksmist.
15.Laenu tagastamise kohustus ei ole tingimuslik. Üksnes kohustuse sissenõutavaks muutumise tingimuse muutmine ei muutnud lepinguid tingimuslikeks. Laenu tagastamise kohustus tekkis juba laenulepingu sõlmimisel ja raha ülekandmisel. Laenu tagastamise eelduseks on lepingu kehtivus ja see, et laenuandja kannab laenusumma laenusaajale üle. Mõlemad eeldused on täidetud.
16.Laenulepingute alusel ülekantud raha ei saa pidada kapitalipaigutuseks. Asjaolu, et hageja kajastas nõudeid 2011. a majandusaasta aruandes pikaajaliste finantsinvesteeringutena, ei muuda laenu kapitaliinvesteeringuks. Seda, et võlgnik tegutses võõrkapitali arvel, saab ette heita ühingu juhtorganitele, kuid see ei võta võlausaldajalt õigust esitada nõuet pankrotimenetluses.
17.PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Viidatud säte kohaldub ka laenulepingutest tulenevatele nõuetele. VÕS § 397 lõike 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja korrigeeritud intressiarvestuses ei ole vigu. Seega tuleb hageja nõuet tunnustada nii põhivõla kui intressi ulatuses. Apellatsioonkaebus
18.27.07.2018 kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja heidab maakohtule ette nii menetlusõiguse rikkumisi kui materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.
19.Kohus leidis ekslikult, et hageja ja võlgniku tahe ei ole raha ülekandmise majandusliku sisu osas muutunud. Lähtudes võlgniku ja hageja tegevusvaldkonnast, söetransiidi olulisest vähenemisest, võlgniku ja hageja omavahelistest suhetest ja lisakokkulepete tingimuse sõnastusest tuleb tõlgendada lisakokkuleppeid selliselt, et nende kokkulepete pooled soovisid muuta senised laenulepingud omakapitaliinstrumentideks. Lisakokkulepped sõlmiti äriühingu ja tema aktsionäri vahel äriühingu tegevuse finantseerimiseks olukorras, kus äriühing ise ei olnud võimeline kohustusi kandma. Hagejal oli aktsionärina finantseeringu jätkuval võimaldamisel lootus, et äriühingu majandustegevus taastub ning hageja saab algsetelt laenudelt intressid sisse nõuda ja edaspidi omanikutulu teenida. Samahästi pidi aga hagejale olema arusaadav, et kui riskid realiseeruvad ja võlgniku äritegevus ei taastu, ei ole võimalik antud summasid tagasi saada. See väljendub selgelt kokkulepitud tingimustes, mille järgi rahasummade tagastamise ja intresside tasumise kohustus tekib vaid juhul, kui äritegevus taastub. Olemuslikult, kui poolteks on aktsionär ja tütarühing, on majanduslikus mõttes tegemist kapitalipaigutusega. Öeldu kehtib ka laenulepingu I kohta, mille algne laenuandja oli hageja emaettevõte ja hageja omakorda on võlgniku emaettevõte, mistõttu on ka sel juhul tegemist emaühingu poolt tütarühingule antud vahenditega. Seda kinnitab ka hageja ja võlgniku finantsaruandlus ning võlgniku senine käitumine. Kui veel 2008. a kajastas hageja oma nõudeid võlgniku vastu laenunõuetena, siis alates 2011. a lõpust (s.o pärast laenulepingutest II–V tulevate kohustuste tingimuslikuks muutmist) on hageja majandusaasta aruannetes kajastatud nõudeid pikaajaliste finantsinvesteeringutena ehk omakapitali sarnase instrumendina. Kuigi võlgnik on oma aruandluses kajastanud saadud summasid laenukohustusena, siis alatest ajast, kui laenu tagastamine seati sõltuvusse võlgniku tegevuse taastumisest, on majandusaasta aruannetes kohustuse lõpptähtaeg kuupäevaliselt märkimata ja viidatud on lisakokkuleppe tingimusele. Järelikult alates 2011. a ei käsitlenud ka võlgnik majandusaasta aruannetes seda investeeringut tingimusteta finantskohustusena, vaid üksnes tingimusliku finantskohustusena. Muutus ei ole juhuslik, sest langeb ajaliselt kokku lisakokkulepete sõlmimise ajaga ja muutusega emaettevõtte aruandluses. Pankrotiavalduses ei nimetanud võlgnik hagejat oma võlausaldajaks.
20.Kui tegemist ei ole omakapitaliinstrumendiga, on tegemist optsiooniga, mille realiseerimine ei ole objektiivselt võimalik, mistõttu hagejal ei ole võlgniku vastu nõudeõigust. Optsioonide kohaselt seatakse võlgniku maksed sõltuvusse tema tegevuse taastumisest ehk äritegevuse edukusest (tingimus). Kui tingimus ei realiseeru, siis optsioonilt makseid ei teostata (tulu ei teki). Arvestades võlgniku majandustegevuse lõppemist ja äriühingu pankrotistumist ei saa tingimus enam täituda, st optsioon ei saa ka tulevikus realiseeruda.
21.Igal juhul muutus võlgnikule üleantud rahasumma tagastamise kohustus lisakokkulepetega vähemalt tingimuslikuks kohustuseks. Kuna lisakokkulepetes märgitud tingimus ei ole saabunud ja selle saabumine tulevikus ei ole võimalik, ei ole hagejal võlgniku vastu nõuet. Kohus leidis ekslikult, et laenulepingud või siis ka laenu tagastamise kohustused iseseisvalt ei saa muutuda tingimuslikuks. Kehtiv õigus võimaldab nii lepinguid muuta kui siduda kohustuse täitmise tingimuse saabumisega.
Tingimusliku tehingu puhul ei saa pankroti väljakuulutamisega lugeda tingimust saabunuks.
22.Kostja tugines jätkuvalt intressi arvestuse ebaõigsusele. Vastustaja seisukoht
23.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
24.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.12.2018 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid hageja kanda, kuid kulude rahalist suurust kindlaks ei määratud.
25.Riigikohus tühistas 05.06.2019 läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
ringkonnakohtu
otsuse
ja
saatis
asja
uueks
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
26.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära tunnistaja FF ütlused, vastustaja juhatuse liikme MM seletuse vande all ja poolte seisukohad ning hinnanud täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise ja menetluskuludega seotud otsustuste osas tühistada menetlusõiguse normide (TsMS § 436 lõige 1, § 438 lõige 1, § 442 lõige 8) olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja jaotab menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Resolutsiooni punkt 3 maakohtu otsuses edasikaevatav ei olnud ja seega selles osas on vaidlustatud lahend jõustunud (TsMS § 333 lõike 1 teine lause, § 660 lõige 2).
27.TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti võlgniku pankroti väljakuulutamise, hageja nõudeavalduse esitamise ja selle vaidlustamise asjaolud ning neid asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud.
28.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt ära seni lahendamata menetluslikud taotlused. Lahendamata on apellandi taotlus 05.02.2020 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Vastustaja vaidleb taotlusele vastu osaliselt. Kolleegium on seisukohal, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Arvestades, et menetlusosalised on kõik asja lahendamiseks olulise saanud esitanud kirjalikes menetlusdokumentides, ei ole vajalik protokolli kajastada istungil lepinguliste esindajate sõnavõtud sõna-sõnaliselt. Küll aga möönab kohus, et taotluses esiletoodud rida protokollis võib eksitada lugejat, mistõttu täpsustab kohus vastustaja lepingulisele esindajale M. Tammele ajamärgi 2:22:30 all omistatud lause mõtet järgmiselt: “Vastuseks A. Pohla väitele, et 2018 oleks saanud sütt vedada. A. Pohla teatas ise, et pikaajalisi plaane söe suuremahulisel tarnimisel ei olnud võimalik kinnitada.“
29.TsMS § 693 lõike 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud
Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Eeltoodust tulenevalt lähtub ringkonnakohus käesolevas lahendis järgmistest Riigikohtu 05.06.2019 otsuses esitatud seisukohtadest ja juhistest: ringkonnakohtul tuleb tehingute tõlgendamise kaudu tuvastada, milles pooled 2009. a ja 2011. a lisakokkulepetes tegelikult kokku leppisid ning milline oli nii lisakokkulepete kui peale nende sõlmimist laenulepingute õiguslik sisu; ringkonnakohtul tuleb hinnata, kas lepingupooled võisid sõlmida lisakokkulepped eesmärgiga muuta laenud tagastamatuteks, kuid jätta mulje, et soovitakse üksnes muuta laenu tagastamise ja intressi maksmise tähtaja kohta varem kokkulepitud tingimusi; ringkonnakohtul tuleb hinnata, kas laenu tagastamise ja intressi maksmise tingimus oli lisakokkulepete sõlmimise ajal mõistlikult võttes selline, mis võis saabuda, arvestades seejuures, et lisakokkulepped sõlmiti erineval ajal; kui lepingupooled teadsid lisakokkuleppe sõlmimise ajal, et tingimust, milles kokku lepiti (... 5 miljoni tonni söe käitlemine 12 järjestikuse kuu jooksul...), on võimatu saavutada ehk kui laenu tagastamise tingimus oli juba lisakokkulepete sõlmimise ajal mõlema lepingupoole jaoks mõistlikult võttes ja äratuntavalt selline, et see ei saabu kunagi, saab lugeda, et lisakokkulepete tegelikuks sisuks oli laenuandja loobumine oma nõudest ning sellisel juhul ei ole hagejal õigust nõuda oma nõude tunnustamist.
30.Eeltoodust tulenevalt tuleb seega kohtul käeolevas lahendis tõlgendada poolte tahteavaldusi lisakokkulepete tegemisel ja lisakokkuleppeid kui tehinguid ning tuvastada, kas lisakokkulepete sõlmimisel võis laenu tagastamise tingimus olla mõlema lepingupoole jaoks mõistlikult võttes ja äratuntavalt selline, et see ei saabu kunagi. Sellisel juhul saab lugeda, et lisakokkulepete tegelikuks sisuks oli laenuandja loobumine laenu tagastamise nõudest ja laenuandjal ei ole õigust nõuda nõude tunnustamist laenusaaja pankrotimenetluses.
31.VÕS § 207 lõike 1 kohaselt lõpeb võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. TsÜS § 75 lõike 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Tehingu tõlgendamisel tuleb vastavalt VÕS §-le 29 lähtuda esmajoones lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (lõige 1) ja kui sellist tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lähtuda sellest, kuidas pidi lepingut mõistma lepingupooltega sarnane mõistlik isik (lõige 4). Lõike 5 kohaselt tuleb tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi (punkt 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale tingimusele varem andnud (punkt 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (punkt 3), lepingu olemust ja eesmärki (punkt 4). Lõike 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste tingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
32.Pooltel puudub vaidlus, et lepingute I-V, mille alusel laenusaaja (võlgniku õiguseellane) hagejalt (lepingu I puhul hageja õiguseelnejalt) aastatel 2007-2008 raha sai, näol oli tegemist laenulepingutega VÕS § 396 lõike 1 mõttes. Poolte vahel on apellatsioonimenetluses vaidlus 10.03.2009 (lepingule I) ja 25.12.2011 (lepingutele IIV) sõlmitud lisakokkulepete tegeliku sisu üle. Lisakokkulepete grammatilisest sõnastusest tulenevalt muudeti seni kehtinud intresside tasumise ja laenu tagastamise tähtaegu (seni vastavalt perioodil 01.01.2009 kuni 01.01.2012 igakuiselt võrdsetes osades (leping I) või kahe maksega 27.10.2008 ja 31.12.2012 (leping II) või ühe maksega hiljemalt 31.12.2012 (lepingud III-V)) selliselt, et kõigi lepingute alusel oleks tulnud laen andjale tagastada „... kuumaksetena 4 aasta jooksul alates ajast, mil võlgnik käitleb 12 järjestikuse kuu jooksul 5 miljonit tonni sütt...“. Puudub vaidlus, et
sõnastusest tulenevalt oleks võlgnikul laenu tagastamise kohustuse tekkimiseks pidanud võlgnik käitlema 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 5 milj tonni sütt, misjärel oleks ta pidanud kõik laenusummad tagastama 4 aasta jooksul võrdsetes osades koos intressiga.
33.Kolleegium on analüüsitud tõendite kogumi alusel jõudnud siseveendumusele, et lisakokkulepete tegelikuks sisuks oli laenuandja loobumine laenu tagastamise nõudest, kuna kokkulepitud tagastamise tingimus oli kokkulepete sõlmimise ajal mõistlikult võttes ja pooltele äratuntavalt selline, et see ei saabu kunagi. Laenuandja nimel 2011. a lisakokkulepped sõlminud juhatuse liikme MM vande all antud seletuse (t V kd lk 1010pöördel) ja laenuvõtja nimel nii 2009.a kui 2011.a lisakokkulepped sõlminud juhatuse liikme FF ütluste (t V kd lk 9pöördel-10) kohaselt oli vaja teha muudatusi laenulepingutes põhjusel, et laenuandja ei suutnud kokkulepitud tagastamise tähtaegadest kinni pidada; laenuandja pidi saama pikendamisest 4 aasta võrra täiendavat intressitulu; kokkulepitud tingimuse täitmise võimalikkuses kahtlusi ei olnud, kuna lähtuti reaalsetest numbritest ja ettevõte oli sõlminud lepingu Alinosega, mis pidi tagama kas vajalikus mahus söetarned või rahalised vahendid trahvide näol, samuti peeti läbirääkimisi teiste tarnijatega. Kumbki isikutest ei selgitanud, milliseid reaalseid numbreid kokkulepete sõlmimisel silmas peeti. Kuna mõlemad ülekuulatud isikud olid kokkulepete sõlmimise ajal ja on ülekuulamise ajal seotud (juhtorganite liikmetena) majanduslikult seotud ettevõtetega, millised on ka konkreetses pankrotimenetluses samasuunaliste huvidega (emaettevõttest võlausaldaja ja tütarettevõttest pankrotivõlgnik versus grupiväline võlausaldaja), ei saa kohus oma siseveendumuse kujundamisel (TsMS § 232 lõige 1) lisakokkulepete sõlmimise aegse poolte tahte tuvastamiseks lähtuda ainult kokkulepped sõlminud isikute subjektiivsest hinnangust enam kui 8 aastat tagasi tehtule. Võimalikult objektiivse seisukoha võtmiseks tuleb kohtul arvestada dokumentaalsete tõenditega tõendamist leidvaid kokkulepete sõlmimisele eelnenud, sel ajal ja vahetult hiljem toimunud elulisi asjaolusid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid poolte vahel lisakokkulepete sõlmimiseks toimunud läbirääkimiste sisu kohta. Ka hageja juhatuse liikme ja tunnistaja selgitused jäid selles osas üldsõnalisteks.
34.Kohtule on esitatud järgmiste kirjalike tõendite kogum, millest nähtuvad järgmised elulised asjaolud: 30.09.2002 AS-iga Tallinna Sadam sõlmitud koostöölepinguga oli võlgnik võtnud endale mh kohustuse töödelda rajatavas terminalis kaupa kalendriaasta jooksul vähemalt 4 milj tonni alates 12 kuu möödumisest hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmisest ja terminali infrastruktuuri rajamisest sadama poolt (t I kd lk 147 pöördel). Sama lepingu muudatusega 20.11.2003 oli võlgnik võtnud täiendava kohustuse töödelda rajatavas terminalis kaupa kalendriaasta jooksul vähemalt 4,5 milj tonni alates 24 kuu möödumisest hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmisest ja terminali infrastruktuuri rajamisest sadama poolt (t I kd lk 159); võlgniku õiguseellase 2007. aasta majandusaasta aruande kohaselt algasid häired kivisöe laadimisel maikuus ja laadimine peatati augustist detsembrini peamiselt seetõttu, et Venemaa keeldus laadimisest üldpargi vagunitesse; kuna terminal ehitati spetsialiseerituna kivisöe käitlemiseks, ei olnud muu kauba kaasamine käitlemiseks olemasolevate seadmete tehniliste karakteristikutega ette nähtud; majandusaasta kahjum moodustas 37,6 milj krooni (t II kd lk 3-13); 12.12.2007 ja 15.07.2008 kirjades kostjale teatas võlgniku juhatuse liige mh, et söetarned seiskusid 2007. a augustikuust ja ettevõte ei saa kaubavoogude taastamist mõjutada (t IV kd lk 193, 194).
vandeaudiitor tõdes 15.04.2008 järeldusotsuses, et ei saa anda arvamust võlgniku ettevõtte varude õiglase väärtuse kohta seisuga 31.12.2007, kuna ettevõtte tegevus on ajutiselt peatatud (t II kd lk 14); võlgniku õiguseellase 2009. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõte ka sel aastal kahjumis (0,1 milj krooni), ülesandeks oli võetud laadida järgmisel aastal ümber 4,5 milj tonni kivisütt (t II kd lk 63-77); Veel 07.06.2011, 28.07.2011, 16.08.2011 ja 03.11.2011 kirjades kostjale tõi võlgnik esile, et võrreldes 2010. aastaga ei läinud 2011. a olukord söe ümberlaadimise mahtudega paremaks, pigem halvemaks ning veokäibe suurendamise perspektiivid tunduvad määramatu iseloomuga (t IV kd lk 195198). 16.08.2011 ja 03.11.2011 kirjades kirjeldati võlgniku tegevust veomahtude suurendamiseks (läbirääkimised klientidega, Eesti Raudtee juhtkonnaga), tuues mh esile, et kliendid on esitanud kaubaveo tellimusi, kuid kooskõlastusi ei ole andnud Venemaa Raudtee. 03.11.2011 kirjas tegi võlgnik kostjale mh ettepaneku alandada 2 aastaks koostöölepingus kokkulepitud garanteeritud kaubamahtu 50% võrra kuni 2,25 milj tonnini; 22.09.2011 ja 28.12.2011 võlgniku ja Alinos Enterprises Ltd vahel sõlmitud lepingutega kohustus Alinos tagama võlgnikule kivisöe sisseveo mh 2012. a jooksul kokku 4,5 milj+/-10% tonni (koos tõlgetega t V kd lk 152-168); võlgniku õiguseellase 2011. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõttel sõlmitud pikaajaline ümberlaadimisleping Alinos Enterprises Ltd-ga; majanduslikel põhjustel oli 2011. a I poolaastal vallandatud 31 inimest (t II kd lk 89-101); hageja (võlgniku emaettevõtte) 2011. a majandusaasta konsolideeritud aruande kohaselt oli 2012. a aastal juhatuse ülesandeks terminali töövõimelisuse säilitamine ja 4,5 milj tonni söe ümberlaadimine (t II kd lk 114-135); võlgniku 2013. ja 2015. aastate majandusaastate aruannete kohaselt oli kivisöe saatmine terminalile peatatud 2012. a jaanuarist ja samal ajal oli vastu võetud otsus seadmed ajutiselt konserveerida (t I kd lk 88-116; t II kd lk 15-29); Venemaa transpordiministri 11.06.2013 kirjast Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministrile nähtub, et Eesti Valitsus oli eelnevalt pöördunud Venemaa söe Muuga terminaalis ümberlaadimise jätkamise võimaldamiseks Venemaa Valitsuse poole, kuid Venemaa märkis vaid keskendumist enda LoodeVenemaa sadamate arendamisele ja kaubavedude mahtude suurendamisele nende kaudu (t III kd lk 60-61, tõlge 62-63); võlgniku nõukogu 28.06.2016 otsuse kohaselt lülitati terminali seadmes välja ja loobuti terminali käivitamise 2-kuulisest valmisolekust (t V kd lk 171); 01.03.2017 esitatud võlgniku pankrotiavalduses tõdes juhatuse liige, et alates 2007. a juunist oli kivisöe transiit Venemaalt Eesti suunal vähenenud 80-90%; võlgniku püüdlused saavutada transiitvedude jätkumiseks kokkuleppeid Venemaa Raudteega ei olnud edukad; enam ei ole alust arvata, et vedude maht võiks lähiajal taastuda; võlausaldajana hagejat ei nimetatud (t II kd lk 176-178); Carbo One Ltd teatas 04.12.2017 kirjaga võlgnikule, et oleks võimalik garanteerida 4,5 milj tonni kivisöe tarnimine läbi võlgniku terminali 2018. a ning sooviti asuda läbirääkimistesse (t III kd lk 10, tõlge t IV kd lk 172); Läti äriühingu STREK SIA kiri 02.07.2019 selle kohta, et teeb stividorfirmana koostööd firmaga Carbo One Ltd kivisöe ümberlaadimiseks Riia meresadamas, kusjuures 2018. a laaditi ümber 4,8 milj tonni ja 2019.a I poolaastal 1,9 milj tonni sütt (t V kd lk 174, tõlge lk 174pöördel);
puudub vaidlus, et aastatel 2005 kuni 2012 käitles konkreetne terminal ümber kivisütt vastavalt 2005. a 1,3 milj tonni, 2006. a 3,9 milj tonni, 2007. a 1,8 milj tonni, 2008. a 11 tuhat tonni, 2009. a 1,1 milj tonni, 2010. a 1,3 milj tonni, 2011. a 344 tuhat tonni ja 2012. a 38 tuhat tonni (t II kd lk 170). Samuti, et kokku vedas Eesti Raudtee oma teedel kivisütt aastatel 2006 kuni 2017 järgmiselt: 2006. a 5,9 milj tonni, 2007. a 2,4 milj tonni, 2008. a 46 tuhat tonni, 2009. a 1,3 milj tonni, 2010. a 1,0 milj tonni, 2011. a 353 tuhat tonni, 2012. a 15 tuhat tonni, 2013. a 80 tuhat tonni, 2014. a 139 tuhat tonni, 2015. a 6 tuhat tonni ja 2017. a 272 tonni (t III kd lk 64-66).
35.Eelnevalt tuvastamist leidnud eluliste asjaolude alusel on ringkonnakohus seisukohal, et lisakokkulepete eesmärgiks pidi olema muuta varem antud laenud sisuliselt tagastamatuteks, kuna kokkulepitud laenu tagastamise ja intressi maksmise tingimus oli lisakokkulepete sõlmimise ajal mõistlikult võttes selline, milline ei saanudki saabuda, mistõttu ei ole hagejal võlgniku pankrotimenetluses ka nõuet. Nii 2009. kui 2011. a pidi olema mõlema lepingupoolele mõistlikult selge, et olukorra, kus läbi Eestis asuva terminali läbiks 12 kuu järjest 5 milj tonni kivisütt, saabumine ei ole tegelikus elus võimalik. Vastavalt tunnistaja I. Fadini ütlusele oli 5 milj tonni seadmete maksimumvõimsus. Sellises koguses sütt ei olnud terminal senise tegutsemise jooksul kunagi käidelnud. Sellises koguses ei olnud võlgnik kohustunud kostja ees aastas kivisütt käitlema ka mitte enne terminali tööle hakkamist. 2007. aastast oli poliitilise olukorra tõttu kivisöe tarned Venemaalt Eesti kaudu oluliselt vähenenud ja terminali töö ajutiselt peatatud. Kuigi 2009. ja 2010. a toimus teatud tõus, oli ettevõte 2009. a siiski kahjumis. 2011. a kirjavahetusest kostjaga on selgelt nähtav võlgniku arusaam, et olukord läheb halvemaks ja et Venemaa Raudtee tegevuse tõttu on veokäibe suurendamise perspektiivid määramatu iseloomuga. 2011. a soovis võlgnik enda poolt kostjale garanteeritavat mahtu vähendada 2,25 milj tonnini. 5 milj tonni laadimist ei garanteerinud (isegi mitte formaalselt) ka Alinos Enterprises Ltd 2011. a sõlmitud lepingutes. Formaalselt oleks maksimumkogus lepingute kohaselt olnud 4,95 milj tonni (t IV kd lk 147). Asjaolu, et Alinos kohustus garanteeritud tarnete mittetäitmisel tasuma leppetrahvi, ei saa siinkohal oluline olla, kuna maksete tegemine ei olnud seatud sõltuvusse terminali rahalisest olukorrast, vaid nimelt kivisöe reaalsest käitlemisest. Koheselt 2012. a alguses terminali töö taas peatati. Eelneva kontekstis ei saa pidada tõsiseltvõetavaks hageja kui võlgniku emaettevõtte 2011. a majandusaasta konsolideeritud aruandes, mille juhatuse liige MM allkirjastas 17.05.2012, esiltoodu, et 2012. a aastal on hageja juhatuse ülesandeks terminali töövõimelisuse säilitamine ja 4,5 milj tonni söe ümberlaadimine. 2017. a detsembris Carbo One Ltd pakkus samuti garanteeritud mahtu alla 5 milj tonni ning STREK SIA kirjast nähtub, et ka 2018. a ei laaditud Riia sadamas sellises koguses kivisütt. Eelnevast tulenevalt ei saa ka kohus nõustu hagejaga, et enne 2017 aastat sai võlgnik eeldada kivisöe transiidi taastumist Venemaalt mahus vähemalt 5 milj tonni 12 järjestikuse kuu jooksul.
36.Kuna eelneva alusel on kolleegium seisukohal, et hagejal puudub laenulepingutest I-V tulenev nõue võlgniku vastu ja seetõttu ei kuulu hagi rahuldamisele, ei ole vajalik käsitleda käesolevas lahendis apellandi väiteid laenusuhte ümberkujundamisest omakapitaliinstrumendiks, laenusuhete ümberkujundamisest tingimuslikeks ja laenulepingute käsitlemisest optsioonina. Eelpool käsitlemata tõendid jätab kolleegium tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel olulist tähtsust või osutusid neist nähtuvad asjaolud tõendatuks muude (eelpool käsitletud) tõenditega.
37.Hagi rahuldamata jäämise ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise alusel jäävad menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes hageja kanda (TsMS § 162 lõige 1, § 173 lõige 3). Kuna maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud kõigis kohtuastmetes määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.