Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-17217 ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
4.Mitte võtta toimikusse Osaühingu CHARBOUN INVEST kassatsiooniastmes esitatud tõendit – CARBO ONE LTD 11. jaanuari 2019. a kiri Aktsiaseltsile Coal Terminal – ja tagastada see Osaühingule CHARBOUN INVEST.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing CHARBOUN INVEST (hageja) esitas 16. novembril 2017 Harju Maakohtule aktsiaseltsi TALLINNA SADAM (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada hageja 17 082 698 euro 7 sendi
2-17-17217 suurust nõuet AS-i Coal Terminal (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 2. mai 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-3333 välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 17 083 560 euro 77 sendi suuruse nõude. Nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele täies ulatuses vastuväite. Lisaks vaidlustasid pankrotihaldurid sama nõuet 862 euro 7 sendi ulatuses intressiarvutuse vea tõttu. Hageja parandas arvutusvea ja nõude suurus, mille tunnustamist ta praeguses menetluses taotleb, on 17 082 698 eurot 7 senti. Hageja nõue tuleneb viiest laenulepingust. Esimene neist on Krutrade AG (Krutrade) ja võlgniku vahel 20. novembril 2007 sõlmitud laenuleping nr 2007.786.70.01 (laenuleping 1), teine hageja ja võlgniku vahel 3. jaanuaril 2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.01 (laenuleping 2), kolmas hageja ja võlgniku vahel 4. märtsil 2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.02 (laenuleping 3), neljas hageja ja võlgniku vahel 2. juulil 2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.03 (laenuleping 4) ning viies hageja ja võlgniku vahel 2. juulil 2008 sõlmitud laenuleping nr 2008.70.786.04 (laenuleping 5). Laenulepingust 1 tuleneva nõude on hageja omandanud loovutuse teel. Laenulepingu 1 kohta sõlmisid Krutrade ja võlgnik 10. märtsil 2009 lepingu lisa ja lepingute 2–5 kohta sõlmisid hageja ja võlgnik 25. detsembril 2011 samuti lepingute lisad (lisakokkulepped). Kõigi lisakokkulepetega muudeti laenulepingute p-des 2.2 sisalduvat laenu tagastamise tingimust selliselt, et laen tuleb tagastada kuumaksetena nelja aasta jooksul alates ajast, mil võlgnik käitleb 12 järjestikuse kuu jooksul viis miljonit tonni sütt. Võlgnik ei saavutanud enne pankroti väljakuulutamist lisakokkulepetes märgitud majandustegevuse mahtu ja kohustuste täitmise tähtpäev tuleb PankrS § 42 järgi lugeda saabunuks pankroti väljakuulutamisega. Laenulepingud ega lisakokkulepped ei ole tingimuslikud tehingud, kuna need ei sisalda ei edasilükkavat ega äramuutvat tingimust. Isegi kui tegu on tingimuslike tehingutega, kohaldub PankrS § 42 ka sellistele tehingutele. Pankrotiseadus ei võimalda jätta nõuet tunnustamata põhjusel, et Venemaalt pärit söe transiit läbi Eesti väidetavalt ei taastu. Laenulepingute alusel ülekantud summad ei ole käsitatavad omakapitaliinvesteeringuna, vaid tegu oli laenuga, mida kinnitab ka asjatundja U. Võimre arvamus.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei saa nõuda laenu tagastamist, sest tagastamise tingimus pole saabunud ja seda ei saa lugeda saabunuks ka pankrotimenetluses. Lisakokkulepetega sõlmiti tingimuslikud tehingud, millele PankrS § 42 ei kohaldu. Lisakokkulepetes märgitud laenude tagastamise tingimus (viie miljoni tonni söe käitlemine 12 kuu jooksul) ei ole tähtpäev tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 2 ja § 136 lg 1 mõttes ja see ei saanud pankroti väljakuulutamisega saabuda. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kokkulepitud tingimus saaks üldse saabuda. 2007. a lõppes Venemaalt pärineva söe transiit läbi Eesti. Võlgniku põhitegevus oli söe töötlemine ja kuna söetransiit lõppes, seiskus ka võlgniku tegevus. 2012. a jaanuaris seadmed konserveeriti. Kui tingimusliku nõude tunnustamise üle toimuvas kohtuvaidluses on teada, et tingimuse saabumine ei ole võimalik, tuleb nõue jätta tunnustamata. Laenulepingud näevad ette, et intress tuleb tasuda koos põhivõlaga. Võlgnik on intressi maksnud ainult laenulepingu 1 järgi ja sedagi vaid 2008. ja 2009. a eest, kui laenu tagastamise tingimust ei olnud veel muudetud. Laenulepingu 2 alusel on intressi makstud erikokkulepete alusel. Rohkem ei 2(11)
2-17-17217 ole võlgnik hagejale intressi maksnud, sest sarnaselt laenu tagastamisega ei ole ka intressi tasumise tingimus saabunud. Laenulepingute poolte käitumine näitab, et intressi tasumise kohustus sõltus samuti põhivõla tasumise tingimuse saabumisest. Alternatiivselt tuleb võlgnikule üle kantud raha käsitada kapitalipaigutusega võrdväärse riskiinvesteeringuna, mida hageja ei saa äririski realiseerumisel võlgnikult tagasi nõuda. Seda kinnitab asjaolu, et pärast lisakokkulepete sõlmimist on hageja kajastanud laenunõudeid majandusaasta aruannetes pikaajaliste finantsinvesteeringutena. Laenulepingud on äriühingust võlgniku ja hageja kui tema aktsionäri vahelised kokkulepped äriühingu rahastamiseks olukorras, kus äriühing ei suuda oma kohustusi täita. Lisaks vaidlustas kostja hageja nõude aluseks olevate arvutuste õigsust.
3.Harju Maakohus rahuldas 27. juuni 2018. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 17 082 698 euro 7 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 13 015 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning viivise väljamõistetud menetluskulult alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus lahendas resolutsioonis ka vastuväite kohtu tegevusele. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastavad laenulepingud VÕS § 396 lg 1 tunnustele ja hagejal on õigus nõuda võlgnikult nii laenu tagastamist kui ka intressi maksmist. Laenu tagastamise kohustus ei ole tingimuslik. Üksnes kohustuse sissenõutavaks muutumise tingimuse muutmine ei muutnud laenulepinguid tingimuslikeks. Laenu tagastamise kohustus tekkis juba laenulepingu sõlmimisel ja raha ülekandmisel. Laenu tagastamise eelduseks on laenulepingu kehtivus ja see, et laenuandja kannab laenusumma laenusaajale üle. Mõlemad eeldused on täidetud. Laenulepingute alusel ülekantud raha ei saa pidada kapitalipaigutuseks. Asjaolu, et hageja kajastas nõudeid 2011. a majandusaasta aruandes pikaajaliste finantsinvesteeringutena, ei muuda laenu kapitaliinvesteeringuks. Seda, et võlgnik tegutses võõrkapitali arvel, saab ette heita ühingu juhtorganitele, kuid see ei võta võlausaldajalt õigust esitada nõuet pankrotimenetluses. PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Viidatud säte kohaldub ka laenulepingutest tulenevatele nõuetele. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja korrigeeritud intressiarvestuses ei ole vigu. Seega tuleb hageja nõuet tunnustada nii põhivõla kui ka intressi ulatuses.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. detsembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamist ja menetluskulude jaotust ning kindlaksmääramist puudutavas osas ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus ei määranud kostja menetluskulusid kindlaks. 3(11)
2-17-17217 Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus kostja väited suures osas hindamata ja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata. Asja lahendamisel tuleb esmalt kontrollida, kas hageja ja võlgniku vahelist õigussuhet saab pidada laenulepinguks. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 5 järgi saab lepingu sõlmimise asjaoludena arvesse võtta ka lepingupoolte majandustegevust tervikuna, poolte tegevust lepingu sõlmimise ajal ja selle järel, samuti mõistlikke majandusprognoose, seoseid poolte vahel ning lepingu sõlmimise (või muutmise) eesmärke. Lisaks poolte otsestele avaldustele ja lepinguga vahetult seotud käitumisele saab lepingu tõlgendamisel arvestada ka seda, kuidas pooled kajastasid lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi finantsaruannetes. Järgmiseks tuleb hinnata, kas lisakokkulepete sõlmimisega muutusid laenulepingutest tulenevad kohustused võlgniku omakapitaliinvesteeringuteks. Raamatupidamisseaduse (RPS) § 34 lg 4 alusel kehtestatud raamatupidamise toimkonna juhendi (RTJ) 3: „Finantsinstrumendid“ kehtiva redaktsiooni p 49 esimene lause näeb ette, et finantsinstrumentide liigitamisel lähtutakse nende majanduslikust sisust, mitte juriidilisest vormist. Lisakokkulepete sõlmimise ajal sätestas sama viidatud dokumendi p 59 esimene lause. Sama põhimõte tuleneb ka RPS § 16 p-st 10 ja Rahvusvahelise Arvestusstandardite Nõukogu kinnitatud rahvusvahelise raamatupidamisstandardi IAS 32 „Finantsinstrumendid: esitamine“ (IAS) § 25 rakendusjuhisest. Laenu ja omakapitaliinvesteeringu eristamiseks tuleb hinnata lisakokkulepete tingimusi. Kui pooled leppisid kokku, et võlgnik tagastab hagejale laenu ja tasub intressi vaid juhul, kui toimub sündmus, mis on väga harvaesinev, ebatavaline ja ebatõenäoline, siis on laenulepingute järgsed maksed tegelikult omakapitaliinvesteeringud. Omakapitaliinvesteeringuks saab pidada nn igavest laenu, mille puhul laenuandja ei saa laenu tagasisaamist mõjutada ja mille puhul on laenu tagastamise tingimuse saabumine väga ebatõenäoline. Võlgniku põhitegevus oli söe töötlemine, mis toimus kostjaga 2002. ja 2003. a sõlmitud koostöölepingu ja hoonestusõiguse seadmise lepingu alusel rajatud söeterminalis. Võlgnik alustas tegevust 2005. a ja söeterminal saavutas tippvõimsuse 2006. a, kui töödeldi 3 941 000 tonni sütt. 2007. a hakkas nii käive kui ka töötajate arv vähenema. Võlgnik on põhjendanud seda asjaoluga, et söetarned lõppesid ja kadus lootus neid taastada. 2007. a kahjum oli üle 37 miljoni Eesti krooni. Võlgniku tegevusaruannete kohaselt on terminali käitlemisvõimsus viis miljonit tonni sütt aastas, kuid seda võimsust ei ole kunagi saavutatud. Kuni 2012. a jaanuarini hoiti terminali väheses ulatuses töös, kuid 2012. a jaanuaris lõppes igasugune tegevus ja seadmed konserveeriti. Laenulepingud olid algselt tähtajalised ja laenudega refinantseeris hageja kui emaühing võlgniku kui tütarühingu igapäevast majandustegevust. Lepingud sõlmiti veidi enam kui poole aasta jooksul alates ajast, mil võlgniku müügikäive oli hakanud langema. Maakohtu tuvastatud asjaoludel tulnuks laenud esialgse kokkuleppe järgi tagasi maksta 2012. a. Kõik lisakokkulepped sõlmiti enne laenutähtaja möödumist, kuid samas pärast seda, kui võlgniku majandustegevus oli peatunud ja transiiditurg oluliselt kahanemas. Mõlemad lepingupooled kajastasid lepingutingimuse muutmist ka oma aruannetes, st laenusaaja lisas kohustuste ülevaatesse lisakokkulepete tingimuse ja laenuandja kajastas nõude senise pikaajalise nõude asemel finantsinvesteeringuna. Seega muudeti lisakokkulepetega laenulepingute majanduslikku sisu. Käibelanguse perioodil oli laenude eesmärk võlgniku rahaliste kohustuste täitmine ja igapäevase majandustegevuse rahastamine. Pärast söetransiidi lõppemist ja võlgniku majandustegevuse seiskumist ei lähtunud hageja aga enam sellest, et ta saab laenuraha tagasi. Samuti ei arvestanud võlgnik oma majandustegevuse korraldamisel enam sellega, et ta peab laenu tagastama ja intressi maksma. 4(11)
2-17-17217 Lisakokkulepete järgi pidi võlgnik töötlema viis miljonit tonni sütt 12 järjestikuse kuu jooksul. Ringkonnakohus ei nõustunud asjatundja U. Võimre arvamusega, et lisakokkulepetega lükati vaid laenu tagastamise tähtaega edasi või võlgnikule anti maksepuhkust. Lisakokkulepetega lepiti kokku, et võlgnik peab täitma laenulepingutest tulenevad kohustused vaid siis, kui terminali töömaht saavutab maksimumvõimsuse. Sellise tingimuse saabumine on juba iseenesest ebatõenäoline, sest kostjaga sõlmitud koostöölepingu eelduseks oli, et aastas käideldakse neli miljonit tonni sütt. Võlgniku juhtkond pidas kuue aasta perspektiivis realistlikuks mahuks 3,5 miljonit tonni aastas. Arvestades seda, et terminali töömaht ja müügikäive hakkasid 2007. a kahanema ega näidanud lisakokkulepete sõlmimise ajaks taastumise märke, tuleb kokkulepitud tingimuse saabumist pidada veelgi ebatõenäolisemaks. Söetransiit oli languses ja see oli kontsernis tervikuna teada. Eelnevat kinnitab ka hageja kui emaühingu otsus konserveerida terminal 2012. a algul ja võlgniku otsus esitada 2017. a algul pankrotiavaldus. Pankrotiavalduses ei nimetanud võlgnik hagejat oma võlausaldajana ega pidanud võimalikuks söetransiidi taastumist. Kuigi õige võib olla hageja väide, et seadmed saanuks kiiresti töökorda seada, seda ei tehtud. Ka pankrotimenetluses ei peetud ettevõtte tegevuse taastamist võimalikuks. Kuna laenude tagastamine ja intressi maksmine seati sõltuvusse väga ebatõenäolise sündmuse saabumisest, tuleb vastavaid kohustusi käsitada omakapitaliinvesteeringuna. Nii hageja kui ka võlgnik muutsid lisakokkulepete sisu nähtavaks oma majandusaasta aruannete kaudu ja ka teised võlausaldajad said sellega arvestada. See on kooskõlas ka RPS § 16 p-des 8 ja 9 sätestatud konservatiivsuse ja avalikustamise printsiipide ning sama seaduse § 15 lg 1 eesmärkidega. Põhjendatud ei ole hageja väide, et laenulepingu alusel ülekantud raha saaks pidada omakapitaliinvesteeringuks vaid siis, kui hageja ja võlgnik oleksid sõlminud selle kohta kirjaliku kokkuleppe. Hageja tunnistajate ülekuulamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest asjas on esitatud piisavalt dokumentaalseid tõendeid, mille põhjal on võimalik tuvastada lisakokkulepete eesmärk. Maakohus jättis hageja taotlused õigesti rahuldamata. Kuna laenu tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustused muutusid lisakokkulepete sõlmimisega võlgniku omakapitaliinvesteeringuks, siis tuleneb äriseadustiku (ÄS) § 379 lg-st 1, § 361 lg-st 2 ja § 276 lg-st 1, et hageja kui võlgniku emaühing ei saa nõuda omakapitali paigutatud summa väljamaksmist muul juhul kui ühingu likvideerimisel ja eeldusel, et kõigi võlausaldajate nõuded on tagatud või rahuldatud. Omakapitali saab sissemakse tegijale tagastada üksnes pärast kõigi võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist (PankrS § 156 lg 2). Sellise nõude jaoks ei ole PankrS § 153 lg-s 1 ette nähtud eraldi rahuldamisjärku ja see ei ole ka kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga. Seega ei saa hageja nõuet tunnustada üheski rahuldamisjärgus ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse, või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis rahuldamata hageja taotluse kuulata üle tunnistajad ja võtta hageja seaduslikult esindajalt 5(11)
2-17-17217 seletus. Hageja soovis tunnistajate ütluste ja hageja esindaja seletusega tõendada poolte tahet lepingute sõlmimisel ja muutmisel. Samuti rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust, kuna ei võtnud kõigi hageja õiguslike väidete kohta seisukohta. Muu hulgas ei võtnud ringkonnakohus seisukohta hageja väidete kohta, et tehingu kajastamisest finantsaruandluses ei sõltu tehingu sisu ja et hageja nõudeid ei saa käsitada kapitaliinvesteeringutena. Laenu ei saa samastada omakapitali sissemaksega, sest hageja ei saaks nõuda, et võlgnik maksaks talle laenuna antud summa tagasi omakapitalina. PankrS § 156 lg 2 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgnik on lõpetatud, kuid pärast pankrotivarast väljamaksete tegemist ja võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist on järele jäänud vara, makstakse see välja isikutele, kellel on õigus juriidilise isiku varale juriidilise isiku lõpetamise korral pankrotimenetluseta. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas saaks hageja juhul, kui võlgnik lõpetataks pankrotimenetluseta, osaleda likvideerimisel alles jääva vara jaotamisel. Ringkonnakohus ei ole ka piisavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu asjatundja seisukohtadega. Raamatupidamise standard IAS 32 ei olnud ainus võimalus, kuidas laenulepinguid raamatupidamises kajastada. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks kohus analüüsis nõudeid vaid selle standardi, mitte aga teiste võimalike rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite järgi. Ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas valesti TsÜS § 5, VÕS § 29, RPS § 9 p 3 ja PankrS § 153 lg-t 1. Ringkonnakohus tõlgendas lisakokkuleppeid vastuolus poolte ühise tahtega. Majandusaasta aruannetel ei saa lepingu tõlgendamisel tähendust olla. Ringkonnakohus leidis sisuliselt, et hageja andis võlgnikule nn allutatud laenu. Sellise laenu andmine ei ole aga Eesti õiguse järgi võimalik. Lisaks ei arvestanud ringkonnakohus, et laenulepingu 1 järgi oli võlgniku laenuandja Austria äriühing Krutrade, kes ei olnud võlgniku emaühing. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamatult arvestamata hageja tõendid, millest nähtus, et Krutrade’ile tasuti intressi ka pärast 2011. a. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et söetransiit läbi Eesti lõppes 2007. a. Võlgniku seadmed konserveeriti alles 2012. a ja selle ajani toimus ka söetransiit. Võlgnikul oli valmisolek töödelda kuni kümme miljonit tonni sütt aastas. Selle kohta oleks saanud ütlusi anda võlgniku juhatuse liige.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu 17 082 698 euro 7 sendi suurune nõue, mis tuleneb ajavahemikus novembrist 2007 kuni juulini 2008 sõlmitud viie laenulepingu järgi võlgnikule antud laenudest ja samadest laenulepingutest tulenevast arvestuslikust intressist. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda laenusummadele ja intressile vastava nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses. Kostja seevastu leiab, et hageja ei saa nõuda nõude tunnustamist, kuna 2009. a ja 2011. a sõlmitud lisakokkulepetega muudeti laenulepingud tingimuslikeks (lepiti kokku, et laen tuleb tagastada kuumaksetena nelja aasta jooksul alates ajast, mil võlgnik käitleb 12 järjestikuse kuu jooksul viis miljonit tonni sütt) ja tingimuslikke nõudeid ei saa pankrotimenetluses tunnustada. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja nõuet ei saa tunnustada, kuna lisakokkulepetega muudeti laenud omakapitaliinvesteeringuks. 6(11)
2-17-17217
11.Maakohus asus seisukohale, et tegu oli laenulepingutega ja olenemata sellest, millised olid laenu tagastamise tingimused lisakokkulepete järgi, tuleb hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Ringkonnakohus seevastu jättis hagi rahuldamata, leides, et algselt oli tegemist laenulepingutega, aga lisakokkulepetega muudeti laenusummad omakapitaliinvesteeringuteks ja seega ei saa hageja neid summasid võlgniku pankrotimenetluses nõuda. Kolleegium leiab, et rajanud oma otsuse järeldusele, et laenuraha oli omakapitaliinvesteering, rikkus ringkonnakohus vaidluse esemeks oleva õigussuhte kvalifitseerimise ja otsuse põhjendamise kohustust.
12.Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt Riigikohtu
29.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimine on oluline mh põhjusel, et see võimaldab selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1 esimene lause ja § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. Sama paragrahvi lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS §-s 653 nähakse ette, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata.
13.Praeguses hagis nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses on vaidluse esemeks isikute vahel sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused, mistõttu õigussuhte kvalifitseerimise kohustus tähendab seda, et kohus peab poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastama, milles pooled kokku leppisid ja milline oli sellest tulenevalt lepingu õiguslik sisu. Ringkonnakohus seda ei teinud. Ringkonnakohus leidis, et lisakokkulepetega muudeti laenulepingute algset majanduslikku sisu ja seati laenude tagastamine ning intressi maksmine sõltuvusse väga ebatõenäoliselt saabuvast sündmusest. Sellest järeldas ringkonnakohus, et poolte suhe kujutas endast omakapitaliinvesteeringut. Kolleegiumi hinnangul ei ole arusaadav, mida pidas ringkonnakohus silmas, kui märkis, et võlgnikule üle antud raha ei olnud pärast lisakokkulepete sõlmimist enam laen, vaid omakapitaliinvesteering 7(11)
2-17-17217 (täpsemalt kasutas ringkonnakohust RTJ-is sisalduvat terminit „omakapitali instrument“). Ringkonnakohus hindas nii pooltevahelist suhet küll raamatupidamislikult, viidates raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele ning raamatupidamisstandarditele, kuid kohtuotsuse põhjendused ei sisalda põhjendusi ja õigusnorme, millest oleks võimalik aru saada, milles pooled tegelikult kokku leppisid ja milline oli lisakokkulepete õiguslik sisu. Selliselt jättis ringkonnakohus poolte õigussuhte kvalifitseerimata, sest omakapitali instrument on raamatupidamislik üldmõiste, mille alusel ei saa tuvastada lepingupoolte õigusi ja kohustusi ega seega lahendada ka praegust nõude tunnustamise üle peetavat vaidlust. Üksnes tehingu raamatupidamisliku kajastamise järgi ei ole poolte õigussuhet võimalik kvalifitseerida. Tegemata kindlaks, milline oli varasemate laenude õiguslik sisu pärast lisakokkulepete sõlmimist, ei ole aga võimalik otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel saab hagejal olla õigus nõuda laenu tagastamist võlgniku pankrotimenetluses. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuses esitatud etteheide, et ringkonnakohus on jätnud vastamata hageja väidetele, mis käivad vaidlusaluste lepingute kvalifitseerimise kohta.
14.Vaidluse lahendamiseks on oluline kvalifitseerida laenulepingute tingimuste muutmise kohta sõlmitud lisakokkulepped, tuvastades, milles pooled neid sõlmides kokku leppisid ja millisele õigussuhtele need kokkulepped vastavad.
15.VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping kas pakkumuse ja nõustumuse vahetamisega või muul viisil kokkuleppe saavutamisega. TsÜS § 67 lg 1 sätestab tehingu mõiste ja selle kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Igal juhul on lepingu sõlmimise eelduseks vastastikuste tahteavalduste vahetamine eesmärgiga saavutada kokkulepe olulistes küsimustes. Poolte tahet tuleb tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus eksis lepingut tõlgendades VÕS § 29 kohaldamisel. Pidanud küll vajalikuks poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-s 5 loetletud asjaolusid arvestades välja selgitada, käsitles ringkonnakohus laenulepinguid hinnates üksnes raamatupidamise aastaaruandeid. Muid asjaolusid ringkonnakohus oma otsuses ei käsitlenud. Iseenesest on küll õige ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks poolte otsestele avaldustele ja lepinguga vahetult seotud käitumisele saab lepingu tõlgendamisel arvestada ka poolte toiminguid lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kajastamisel finantsaruannetes, kuid praegusel juhul ei ole ringkonnakohus poolte ühist tegelikku tahet VÕS §-s 29 sätestatut arvestades sisuliselt käsitlenudki. Kolleegium selgitab, et kuigi raamatupidamiskohustuslane peab kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites (RPS § 4 p 3) ning kuigi majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruandes lähtutakse nende sisust (RPS § 16 p 10), ei saa sellest 8(11)
2-17-17217 järeldada, et üksnes raamatupidamises kajastamise viisist saaks tuletada majandustehingu õigusliku sisu.
17.Hageja taotluse kuulata tunnistajana üle võlgniku juhatuse liige I. Fadin jättis ringkonnakohus rahuldamata, leides, et asjas on esitatud piisavalt dokumentaalseid tõendeid, mille põhjal on võimalik tuvastada lisakokkulepete eesmärk. Seejuures olid need muud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuse rajas, üksnes asjas esitatud raamatupidamisdokumendid. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Iseenesest võimaldab TsMS § 238 lg 1 p 2 jätta kohtul tõendi vastu võtmata, kui asjaolu kohta, mida pool tõendada soovib, on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kuid kuna pooltevahelist õigussuhet ei saa kolleegiumi arvates õiguslikult kvalifitseerida üksnes raamatupidamisdokumentide alusel ja ka poolte tahte väljaselgitamisel ei saa tugineda üksnes tehingute raamatupidamislikule kajastamisele (vt otsuse p-d 13 ja 16), siis ei olnud tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine praegusel juhul põhjendatud. Kui tunnistajad, kelle ülekuulamist hageja taotles, said hageja arvates anda ütlusi hageja nõuet kinnitavate või muude asja õigeks lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta, tunnistajate ülekuulamise taotlus oli esitatud õigel ajal ning tegemist oli lubatavate ja asjakohaste tõenditega TsMS § 238 tähenduses, oleks ringkonnakohus pidanud tunnistajad üle kuulama. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sellega arvestada.
18.Hageja taotluse kohta kuulata vande all üle hageja seaduslik esindaja Alexey Myagkov märgib kolleegium, et poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest (TsMS §-d 267–2681) nähtub, et pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19).
19.Järgmiseks analüüsib kolleegium vaidlusaluse õigussuhte võimalikku kvalifitseerimist. Kostja on sisuliselt väitnud, et hageja ei saa nõuda laenusummat võlgniku pankrotimenetluses põhjusel, et võlgnik ja hageja (või laenulepingu 1 puhul Krutrade) muutsid laenusummad kokkuleppel tagastamatuteks. Seda väidet ja selle tõendatust tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata.
20.Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et laenulepingute alusel ülekantud raha saaks pidada tagastamatuks vaid siis, kui hageja ja võlgnik oleksid sõlminud selle kohta kirjaliku kokkuleppe. Kolleegium nõustub sellega, et laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused. Selleks, et teha kindlaks lisakokkulepete eesmärk, tuleb teha kindlaks lepingupoolte tahe ja tuvastada, millise õigusliku tagajärje kaasatoomisele see tahe oli suunatud.
21.Iseenesest ei ole välistatud, et lepingupooled lepivad kokku ühes tagajärjes, kuid soovivad jätta mulje muust tagajärjest. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest 9(11)
2-17-17217 pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, on näilik. Sama paragrahvi teise lõike järgi on näilik tehing tühine. TsÜS § 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Asja uuel läbivaatamisel tuleb mh hinnata, kas lepingupooled võisid sõlmida lisakokkulepped eesmärgiga muuta laenud tagastamatuks, kuid jätta kokkulepetega mulje, et soovitakse üksnes muuta laenu tagastamise ja intressi maksmise tähtaja kohta varem kokku lepitud tingimusi. Muu hulgas tuleb tuvastada, kas lepingupooled võisid lisakokkulepetega varjata kokkulepet, millega laenuandja loobus oma nõuetest (muutis laenusumma tagastamatuks ja loobus intressist). Selleks tuleb mh hinnata, kas laenu tagastamise ja intressi maksmise tingimus, milles lisakokkulepetes kokku lepiti, oli lisakokkulepete sõlmimise ajal mõistlikult võttes selline, mis võis saabuda, arvestades seejuures, et lisakokkulepped sõlmiti erineval ajal (10. märtsil 2009 ja 25. detsembril 2011). Poolte arusaama lisakokkulepete sisu kohta tuleb hinnata lisakokkulepete sõlmimise aja seisuga. Kui nii hageja (või laenulepingu 1 puhul Krutrade) kui ka võlgnik teadsid lisakokkuleppe sõlmimise ajal, et tingimust, milles kokku lepiti (viie miljoni tonni söe käitlemine 12 järjestikuse kuu jooksul), on võimatu saavutada ehk kui laenu tagastamise tingimus oli juba lisakokkulepete sõlmimise ajal mõlema lepingupoole jaoks mõistlikult võttes ja äratuntavalt selline, et see ei saabu kunagi, siis saab lugeda, et lisakokkuleppe tegelikuks sisuks oli laenuandja loobumine oma nõudest. Sellisel juhul ei ole hagejal õigust nõuda oma nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses.
22.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus käsitas laenusummasid allutatud laenudena, märgib kolleegium, et sellist terminit ei ole PankrS-is ega ka teistes seadustes sisustatud. Õiguskirjanduses (vt nt A. Vutt. Allutatud laenud ja nende kajastamine finantsaruannetes. – Maksumaksja 2008, nr 3, lk 15; ühinguõiguse revisjoni analüüs-kontseptsioon, lk 750) on seda terminit sisustatud kui laenu, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Selliselt laenu allutamises võivad lepingupooled kokku leppida. Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist. Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta). Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi.
23.Kolleegium nõustub hagejaga, et Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Niisugused reeglid on seaduses ette nähtud üksnes krediidiasutustele, kindlustusseltsidele jms eriliigilistele äriühingutele. Näiteks näeb krediidiasutuste seaduse (KAS) § 131 lg 1 ette nõuete rahuldamisjärkude erisused krediidiasutuse pankrotimenetluses ja viidatud sätte kohaselt rahuldatakse võlausaldajate nõuded pärast pankrotimenetlusega seotud väljamakseid (PankrS § 146) kokku seitsmes järgus. Neist viimasesse järku (KAS § 131 lg 1 p 6) kuuluvad sealjuures allutatud laenud, mis ei ole arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 26–88 nimetatud omavahendite koosseisu.
24.Kolleegium leiab, et KAS-i eelviidatud sätteid ei ole tavalistele äriühingutele võimalik kohaldada ka analoogia alusel, sest TsÜS § 4 kohaselt on õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel võimalik 10(11)
2-17-17217 kohaldada lähedast õigussuhet reguleerivat sätet vaid siis, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Seadusandja on osanike ja aktsionäride laenude kohta erireeglite sätestamist kaalunud ja sellest loobunud (äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu (733 SE)). Seega kohaldatakse kehtiva õiguse kohaselt osanike või aktsionäride antud laenudele samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud.
25.Samas on äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevad erisätted olemas mitmete teiste riikide õiguses (sh Saksamaal ja Rootsis). Kolleegium leiab, et seadusandja võiks kaaluda selliste reeglite lisamist Eesti pankrotiõigusesse, kuna põhjendatud ei pruugi olla olukord, kus pankrotimenetluses omandavad äriühingule antud laenude kaudu pankrotimenetluse üle kontrolli võlgniku osanikud või aktsionärid. Arvestades asjaoluga, et ühingu tegevus on olnud nendesamade isikute kontrolli all (mh võivad nad olla ka aidanud oma tegevuse või tegevusetusega kaasa maksejõuetuse tekkimisele), ei saa seda lahendust pidada alati õigeks. Osanike ja aktsionäride laenude õiguslikku staatust reguleerivad erisätted peaksid tagama selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse eelnimetatud isikute nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Et seda saaks teha, peaksid vastavad tingimused olema seaduses sätestatud.
26.Hageja esitas kassatsioonimenetluses lisatõendi (CARBO ONE LTD 11. jaanuari 2019. a kirja Aktsiaseltsile Coal Terminal). Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna tõend ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, siis tuleb tõend hagejale tagastada.
27.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
28.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik (allkirjastatud digitaalselt)
Malle Seppik (allkirjastatud digitaalselt)
Tambet Tampuu (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.