Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
Tiina Aljase ja Toivo Leemeti hagi AS Koduliising (õiguseelneja OÜ KODULIISING) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiina Aljase ja Toivo Leemeti kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Tiina Aljas ja Toivo Leemet, nende esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli Kostja AS Koduliising (õiguseelneja OÜ KODULIISING), esindajad vandeadvokaadid Paavo Paas ja Andrias Palmits
Asja läbivaatamise kuupäev
29. oktoober 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-31650 osas, milles jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 17. novembri 2017. a otsuse resolutsioon osas, millega maakohus jättis Tiina Aljase ja Toivo Leemeti hagi rahuldamata ja tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 007/2009/72096 ja nr 007/2009/72097 lubatavaks põhinõude 38 346 euro 99 sendi ulatuses. Saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas maa- ja ringkonnakohtus.
3.Muus osas (s.o osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas Tiina Aljase ja Toivo Leemeti hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 007/2009/72096 ja nr 007/2009/72097 lubamatuks põhinõuet 38 346 eurot 99 senti ületavas osas, samuti osas, millega maakohus tühistas Harju Maakohtu 1. juuli 2013. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Rahuldada Tiina Aljase ja Toivo Leemeti kassatsioonkaebus osaliselt.
2-13-31650
5.Tagastada Tiina Aljasele kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tiina Aljas ja Toivo Leemet (hagejad, pantijad) esitasid 27. juunil 2013 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ KODULIISING (AS Koduliising õiguseelneja) (kostja, hüpoteegipidaja) vastu, milles palusid tunnistada lubamatuks vastavalt nende vastu toimuvad täitemenetlused nr 007/2009/72096 ja 007/2009/72097. Maakohus rahuldas 1. juuli 2013. a määrusega hagejate hagi tagamise taotluse ja peatas kõnealused täitemenetlused kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Maakohus keelas kostjal lepingute sõlmimise, millest tulenevad kostja nõuded oleksid tagatud Kuusalu vallas Kaberla külas asuvale Välja kinnistule (registriosa nr 518802) seatud hüpoteegiga. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. juulil 2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi hüpoteegileping), millega seati hagejate Kuusalu vallas Kaberla külas asuvale Välja kinnistule kostja kasuks 900 000 krooni suurune hüpoteek igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegilepingu kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded hagejate vastu ja Siiri Lehtmetsa (põhivõlgnik) vastu, sh kostjaga tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevad nõuded. Kohtutäitur algatas kostja 30. juuni 2009. a avalduse alusel hagejate vastu täitemenetlused 799 083 krooni suuruse nõude rahuldamiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel. Kostja tugineb oma nõudes põhivõlgniku vastu põhivõlgnikuga 1. augustil 2007 sõlmitud laenulepingule (edaspidi laenuleping). Hagejate kinnistu võõrandamiseks on toimunud üks enampakkumine, mis nurjus ostjate huvi puudumise tõttu. Vaidlusalune sundtäitmine on lubamatu järgmistel põhjustel: 1) kostjal ei ole hüpoteegiga tagatud nõuet. Kohtutäitur ei ole selgitanud, millest täitmiseks esitatud nõue täpselt koosneb. Põhivõlgnik on kostjale tagastanud vähemalt 258 114 krooni; 2) laenuleping on tühine. Põhivõlgnik esitas 30. juulil 2010 kostjale laenulepingu tühistamise avalduse, sest oli tehingu tegemise ajal otsustusvõimetu. Laenuleping on ka heade kommete vastane. Põhivõlgnik esitas maakohtule hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-10-36677). Laenuleping on sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (ebamõistlikult kõrge laenuintress, lepingutasu ja igakuised maksed, samuti oli lepinguperiood liiga lühike) ja põhivõlgnik oli sel ajal väga raskes majanduslikus seisus (käis tema pankrotimenetlus); 3) sundtäidetav nõue on aegunud ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 1451 lg 1 järgi oleks kostjal õigus rahuldada hagejate kinnistu arvel üksnes põhinõue, s.o mitte rohkem kui 38 346 eurot 99 senti (600 000 krooni); 4) põhinõude sundtäitmist lubav TsÜS § 1451 lg 1 on Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus ja tuleks jätta kohaldamata. Riivatud on ebaproportsionaalselt hagejate omandiõigust (hagejatel ei ole võimalust saada omandi kaotuse eest õiglast hüvitist), samuti on riivatud õiguskindluse põhimõtet (hagejatel ei ole võimalik midagi ette võtta selleks, et põhivõlgniku vastu nõue ei aeguks); 5) TsÜS § 1451 tuleks jätta hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata, sest kostja ei astunud samme selleks, et hagejate vara võõrandamise korral oleks neile tagatud aegumata nõude üleminek põhivõlgniku vastu (kostja oli nõude aegumise takistamisel tegevusetu); 6) hagejad on hüpoteegilepingu 27. juunil 2013 tühistanud, tuginedes eksimusele ja pettusele; 7) kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning seadusest tulenevat teavitamiskohustust. Kostja teadis, et sõlmis laenulepingu tingimusel, mille täitmine ei olnud põhivõlgnikule jõukohane. Kostja ei avaldanud hagejatele hüpoteegilepingu sõlmimise eel, et põhivõlgnikul olid enne kostjaga lepingu sõlmimist AS SEB Pank (edaspidi pank) vastu kohustused (sellega vähendati oluliselt põhivõlgniku võimet laenulepingut täita). Hagejad tasaarvestavad kostja nõude põhivõlgniku vastu, mille täitmiseks on algatatud vaidlustatud täitemenetlused, kahju hüvitamise nõudega kostja vastu (vt 29. septembri 2017. a menetlusdokument). Hagejate kahju 2(9)
2-13-31650 hüvitamise nõue on tekkinud sellest, et kostja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hagejate lepingueelset teavitamiskohustust.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, tuginedes järgmisele: 1) kostjal on põhivõlgniku vastu laenulepingust tulenev kehtiv nõue; 2) laenulepingu tühistamisavaldus ei ole kehtiv, puuduvad ka laenulepingu tühisust tingivad asjaolud. Laenulepingu tingimused olid lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuseks mitteolevate laenuandjate puhul tavapärased; 3) sundtäidetav nõue ei ole aegunud. Kui kostja nõue põhivõlgniku vastu oleks aegunud, oleks sundtäitmine hagejate suhtes lubatav TsÜS § 1451 lg 1 alusel; 4) TsÜS § 1451 lg 1 on PS-ga kooskõlas; 5) kostja ei ole käitunud ei hagejate ega ka põhivõlgniku suhtes pahauskselt, mistõttu ei ole TsÜS § 1451 lg 1 kohaldamata jätmine põhjendatud; 6) hagejate hüpoteegilepingu tühistamisavaldus on kehtetu; 7) kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui seda põhimõtet oleks ka rikutud, ei tooks see kaasa laenulepingu tühisust ega õigust nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Kostja rikkumine võib anda aluse hagejate nõudeks kostja vastu, kuid hagejate nõude tasaarvestamise võimalus on välistatud. Hagejate selline nõue on 29. septembri 2017 seisuga aegunud. Samuti on ebaselge, millistest asjaoludest väidetav kahju tuleneb ja milline on selle suurus. Hagejad ei ole kaotanud kinnistu omandit, seega ei ole neile kahju tekkinud.
3.Harju Maakohus rahuldas 17. novembri 2017. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise vaidlusalustes täiteasjades lubamatuks selliselt, et sundtäitmine on lubatav üksnes põhinõude ehk laenusumma 38 346 eurot 99 senti ulatuses. Maakohus tühistas 1. juuli 2013. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud, jättis 75% menetluskuludest võrdsetes osades hagejate kanda ning 25% menetluskuludest kostja kanda ning määras menetluskulud rahaliselt kindlaks. Maakohus tuvastas, et kostja ütles põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu üles hiljemalt 18. veebruaril 2009. Tõendite kohaselt oli täitemenetluse algatamisel täitmisel laenulepingu tasumata põhiosa 600 000 krooni, tasumata intress 89 638 krooni, viivis 4439 krooni, leppetrahv 105 006 krooni (kokku 799 083 krooni). Laenulepingu kehtivuse ajal tasutud 258 114 krooni ei saa lugeda laenusumma tagastamiseks. Laenulepingu lahutamatuks lisaks oleva laenu tagastamise graafikust nähtuvalt tuli laenusaajal tasuda 1. augustil 2009 ühekordse maksena terve laenu põhiosa 600 000 krooni ning ajavahemikul 1. septembrist 2007 kuni 1. augustini 2009 intressi 420 000 krooni. Tõendite kohaselt ei ole põhivõlgnik laenulepingut nõuetekohaselt täitnud, sh ei nähtu 600 000 krooni tagastamist. Laenuleping ei ole TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine. Hagejad ei ole tõendanud, et põhivõlgnik oli laenulepingu sõlmimise ajal otsusevõimetu. Laenulepingut ei ole TsÜS § 97 järgi (erisäte lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 suhtes) kehtivalt tühistatud. Kehtinud TsÜS § 97 järgi oli äärmiselt ebasoodsatele tingimustele tuginedes võimalik tehingut tühistada raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Hagejate esiletoodud põhivõlgniku pankrotimenetlus ja raske majanduslik olukord ei ole tuvastatud asjaoludel laenulepingu tühistamise aluseks. Hagejad ei ole tõendanud, et laenuleping sõlmiti äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lisaks on põhivõlgnik esitanud laenulepingu tühistamise avalduse pärast TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaega. Eeltoodut arvestades on kostjal hagejate vastu hüpoteegiga tagatud nõue. Tuvastatud asjaoludel on laenulepingust tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seega on kostjal õigus nõuda viidatud sätte alusel täitmisel oleva 3(9)
2-13-31650 laenulepingu tasumata põhiosa 600 000 krooni (38 346 eurot 99 senti), kuid kostjal ei ole õigust saada nõude aegumise tõttu täitmisel oleva laenulepingu tasumata intresse, viivist ja leppetrahvi, kokku 199 083 krooni (12 723 eurot 72 senti). TsÜS § 1451 ei ole PS-ga (sh PS §-ga 32) vastuolus. Piirang on formaalselt PS-ga kooskõlas, st seadusandja oli pädev regulatsiooni kehtestama ning normide vastuvõtmisel ei ole eiratud vorminõudeid või menetlusreegleid. TsÜS § 1451 on õigusselge. Piirang on ka materiaalselt põhiseaduspärane, st piirangu kehtestamise eesmärk on PS-ga kooskõlas (piiranguks on kasutatud sobivat, vajalikku ja mõõdukat abinõu). Abinõu on pandipidaja õiguste kaitsel proportsionaalne. Kostja ei ole käitunud hea usu põhimõtte (TsÜS § 138 lg 2) vastaselt, kui nõuab enda hüpoteegiga tagatud põhjendatud nõude rahuldamiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu võõrandamist. Hagejate kui kinnistu omanike õigusi tasakaalustab võimalus täita ise nõue, vältimaks sundtäitmist. Seejuures andsid hagejad nõusoleku hüpoteegi seadmiseks pandiesemele ja andsid sellega nõusoleku ka pandieseme võõrandamiseks hagejatelt nõusolekut küsimata pandilepingus sätestatud tingimustel. Sellises olukorras ei tekitata hagejatele õigusvastaselt kahju. Hagejatele nõude üleminek sõltub ka nende enda tegevusest (sh hagejate tegevusest pandieseme võõrandamisel). Hagejate hüpoteegilepingu tühistamisavaldusel (27. juuni 2013 menetlusdokument) ei ole õiguslikke tagajärgi. Hagejad ei saa tugineda hüpoteegilepingu tühistamisele eksimuse ja pettuse tõttu (TsÜS § 99 lg 1 p 2), sest esitasid tühistamisavalduse pärast TsÜS § 99 lg-s 2 sätestatud kolmeaastast tähtaega. Kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ei avaldanud põhivõlgniku maksevõime kohta hagejatele informatsiooni (hagi aluseks olevate lepingute sõlmimise ajal võlaõigusseadus (VÕS) seda põhimõtet ei sätestanud, kohaldus krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3). Hüpoteegileping sõlmiti enne laenulepingu sõlmimist, mistõttu ei saanud kostjal olla põhivõlgniku maksevõime kohta hüpoteegilepingu sõlmimise ajal täit informatsiooni. Vastutustundliku laenamise põhimõte ei anna alust tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Isegi juhul kui eeldada, et hagejatel on tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest või mõnel muul alusel kostja vastu kahju hüvitamise nõue, ei ole hagejad piisaval määral välja toonud selle nõude aluseks olevaid asjaolusid. Samuti ei ole hagejad välja toonud kahju suurust ning seda, millest kahju koosneb. Seetõttu ei ole võimalik ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise korral lahendada hagejate võimalikke nõudeid ja taotlust tasaarvestada nende nõuded kostja nõuetega. Eeltoodut arvestades on hagejate nõue osaliselt põhjendatud ning sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks selliselt, et sundtäitmine on lubatav üksnes põhinõude 38 346 eurot 99 senti ulatuses.
4.Hagejad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise ning hagi tagamise tühistamise osas. Hagejad palusid hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. mai 2018. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades hagejate kanda ning määras need rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saavad hagejad (pantijad) esitada kostja kui hüpoteegipidaja hüpoteegist tuleneva asjaõigusliku realiseerimisnõude vastu samu vastuväiteid, mida 4(9)
2-13-31650 võib esitada võlgnik ja käendaja (asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7). Samuti võivad pantijad esitada hüpoteegipidaja vastu isiklikke vastuväiteid, nt kahju hüvitamise nõude, kui nad saavad selle tasaarvestada hüpoteegiga tagatud nõudega (AÕS § 351 lg 1). Maakohtu viidatud KAS § 83 lg-st 3 ei tulenenud ega tulene ka praegu laenuandjale kohustust rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtet tagatise andja suhtes, kes ei ole samal ajal laenusaajaks. Viidatud säte reguleeris krediidiasutuse kohustusi laenude andmisel. Asjas ei ole tõendatud, et laenusaaja oleks esitanud laenuandja vastu vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet, samuti ei ole väidetud ega tõendatud sellise nõudeõiguse üleminekut laenusaajalt hagejatele. Seega ei ole hagejatel väidetud kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Küll aga ei ole välistatud, et kostja võis rikkuda hagejate suhtes hüpoteegilepingu (tagatislepingu) sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat kohustust teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus teist poolt kõigist asjaoludest, mille vastu viimasel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Tagatise andjal on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi teabe vastu, mis paneb teda eelduslikult kahtlema laenusaaja majanduslikus suutlikkuses laenu iga kuu tagasi maksta. Eeltoodut arvestades võib hagejatel tekkida kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mis seisneb tagatislepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises. Sellise nõude olemasolu ei anna hagejatele õigust keelduda tagatise võõrandamisest ja saadu arvel võlausaldaja nõude rahuldamisest, kuid võib anda õiguse tasaarvestada see nõue VÕS § 197 järgi võlausaldaja nõudega. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg-t 1 ja § 392 lg 1 p 3, kui ei andnud hagejatele võimalust tasaarvestusavalduse ebaselguse kõrvaldamiseks ning ei selgitanud pooltele hagejate kahju hüvitamise nõude võimalikku materiaalõiguslikku alust (st ei eristanud põhivõlgniku kahju hüvitamise nõuet ja hagejate võimalikku kahju hüvitamise nõuet). Sellest tulenevalt keskendus kostja vastuses hagejate tasaarvestuse avaldusele põhjendamatult vaid vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalikule rikkumisele, kuid jättis võimaliku VÕS § 14 lg 2 rikkumise käsitlemata. Eeltoodu ei mõjuta aga vaidluse lõpptulemust, sest hagejate kahju hüvitamise nõue ei ole senini muutunud sissenõutavaks ning seetõttu ei ole tasaarvestusavaldusel õiguslikke tagajärgi. Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Tagatislepingust tulenev negatiivne mõju saaks tagatise andjate suhtes ilmneda peale seda, kui on selgunud, millises ulatuses nende hüpoteegiga koormatud kinnistu müügist saadud raha arvel kostja põhinõue põhivõlgniku vastu rahuldatakse. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et TsÜS § 1451 ei ole vastuolus PS §-ga 32, nagu on leidnud ka õiguskantsler 2013. aastal Justiitsministeeriumile antud arvamuses. Kuigi laenulepingust tulenev laenuandja nõue põhivõlgniku vastu on aegunud, ei ole nõue, mis põhikohustuse täitnud hagejatele üle läheb, väärtusetu. TsÜS § 1451 kohaldumisel läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgi pantijale üle laenulepingust tulenev põhivõla nõue pandi arvel rahuldatud ulatuses. Aegunud nõude üleminek ei välista pantija õigust esitada võlgniku vastu nõudeid nendevahelise sisesuhte alusel. Hagejate esiletoodud asjaolud ei anna alust VÕS § 6 lg 2 alusel lugeda sundtäitmine hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatuks. Hüpoteegipidaja realiseerib tagatislepingust tulenevat õigust rahuldada enda nõue põhivõlgniku vastu seaduses sätestatud ulatuses. Asjas ei ole tuvastatud olukorda, millest tulenevalt annaks VÕS § 101 lg 3 kinnisasja omanikele aluse keelduda tagatislepingu täitmisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada (tunnistada hagejate vastu toimuv täitemenetlus lubamatuks). 5(9)
2-13-31650 Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejatel ei olnud tasaarvestusõigust põhjusel, et hagejate kahjunõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus jättis kohaldamata VÕS § 128 lg 3, mille kohaselt on hagejatel õigus nõuda ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Hagejate kahjunõue tuleb lugeda vähemalt sama suureks, kui on rahasumma, mida kostjal on õigus hagejate kinnistu võõrandamisel saada. Tasaarvestusavalduse tegemise takistuseks ei ole asjaolu, et pantija ei ole enne tasaarvestuse tegemist võlausaldaja nõuet rahuldanud. Isegi juhul kui kostja nõue ei ole hagejate tasaarvestuse tulemusel lõppenud, tuleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks sisuliselt kahju rahalise hüvitamise asemel AÕS § 89 järgi, samuti on hagejatel VÕS § 110 alusel õigus keelduda oma kohustuse täitmisest (kostja nõude rahuldamisest hagejate kinnistu arvel). Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et täitemenetluse lubatavus on välistatud ka viidatud sätete järgi. Kohtud leidsid valesti, et TsÜS § 1451 ei ole PS-ga vastuolus ja kostja ei ole teostanud oma õigusi pahauskselt (TsÜS § 138 ).
7.Kostja vaidleb hagejate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles jäeti hagi rahuldamata ja tunnistati sundtäitmine vaidlusalustes täiteasjades lubatavaks põhinõude 38 346 euro 99 sendi ulatuses. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 alusel ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse ka menetluskulude jaotuse osas maa- ja ringkonnakohtus. Muus osas (s.o osas, milles hagi rahuldati ja tunnistati sundtäitmine vaidlusalustes täiteasjades lubamatuks põhinõuet 38 346 eurot 99 senti ületavas osas, samuti osas, milles tühistati maakohtu 1. juuli 2013. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud) jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohus rahuldas hagejate nõude sundtäitmise vaidlusalustes täitemenetlustes lubamatuks tunnistamiseks osaliselt, leides, et sundtäitmine on lubatav üksnes põhinõude 38 346 euro 99 sendi ulatuses. Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata, s.o tunnistati sundtäitmine lubamatuks põhinõuet 38 346 eurot 99 senti ületavas osas. Selles osas jõustus maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi.
9.Kassatsioonkaebuse kohaselt on esmalt vaidluse all küsimus, kas sundtäitmine (põhinõude 38 346 euro 99 sendi ulatuses) on lubatav olukorras, kus hagejatel on kostja vastu väidetavalt kahju hüvitamise nõue, mida oleks võimalik kostja nõudega tasaarvestada. Kolleegium märgib eeltoodu kohta järgmist.
10.Ringkonnakohus tuvastas, et hagejate esitatud asjaolud võivad olla aluseks VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva kostja kohustuse rikkumisele. Viidatud sätte kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Ringkonnakohus leidis eeltoodut arvestades, et juhul kui kostja on rikkunud hagejate suhtes tagatislepingu sõlmimisel kohustust teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejaid asjaoludest, mis seavad eelduslikult laenusaaja (põhivõlgnik) majandusliku suutlikkuse laenu iga kuu tagasi maksta kahtluse alla (tegemist on teabega, mille vastu on tagatise andjal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi), võib 6(9)
2-13-31650 hagejatel kui tagatise andjatel tekkida kostja kui hüpoteegipidaja vastu kahju hüvitamise nõue. Selline kahju hüvitamise nõue seisneb tagatislepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises. Ühtlasi on hagejatel õigus oma kahju hüvitamise nõue kostja nõudega tasaarvestada
(VÕS § 197).
Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. Viidatud õigused on hagejatel kui pantijatel AÕS § 279 lg 7, samuti AÕS § 351 lg 1 alusel. AÕS § 279 lg 7 järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja, ning vastuväiteid võib esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Kolleegium on selgitanud, et käendaja saab oma õigusi kaitsta, esitades VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tulenevalt mh VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel laenuandja vastu teavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, mida saab kasutada ka laenuandja nõude tasaarvestamiseks (vt Riigikohtu 22. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-16, p 15; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p-d 11–13), ning pantija saab kasutada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja (Riigikohtu
18.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 15). AÕS § 351 lg 1 järgi võib kinnisasja omanik esitada hüpoteegipidaja vastu ainult selliseid vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis on tal sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel. Kolleegium on selgitanud, et ka viidatud säte (koos enne 5. aprilli 2011 kehtinud AÕS § 351 lg-ga 3, mille järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja) võimaldab kinnisasja omanikul esitada hüpoteegipidaja vastu kahju hüvitamise nõuded, mida saab tasaarvestada hüpoteegiga tagatud nõudega, ja selle nõude niimoodi lõpetada ja vältida hüpoteegi realiseerimist (Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 17). Samuti on kolleegium osutanud (enne 5. aprilli 2011 kehtinud AÕS § 351 lg-t 3 kohaldades), et kõnealuse vastuväite on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel (Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). Kolleegium märgib selgituseks, et AÕS § 351 lg 3 sätestas hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vastuväiteõiguse, ning selle sätte kehtetuks tunnistamisel täiendati AÕS § 279 lg-ga 7, sätestades vastuväiteõiguse kõigile kolmandast isikust pantijatele.
11.Tunnustades hagejate kui pantijate võimalust tasaarvestada VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kahju hüvitamise nõue kostja nõudega hagejate vastu, asus ringkonnakohus järgnevalt seisukohale, et hagejatel ei ole tasaarvestuse õigust põhjusel, et nende nõue kostja vastu ei ole muutunud sissenõutavaks. VÕS § 197 lg-s 1 sätestatakse, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega peab viidatud sätte järgi tasaarvestava poole nõue teise poole vastu (nn aktiivnõue) olema sissenõutav. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg-s 3 sätestatakse, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. 7(9)
2-13-31650 Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. See tähendab, et viidatud kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud. Kolleegium on selgitanud, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kolleegium on samuti asunud seisukohale, et kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 10; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13), nagu õigesti märkis ka ringkonnakohus. Samas sätestab VÕS § 128 lg 3 hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus tekkivat kahju ja kolleegium on lisaks selgitanud, et erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ka siis, kui kulutuste kandmine on kindel (nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku vastu lepinguga (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Ülaltoodut arvestades ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et kuivõrd tagatislepingust tulenev negatiivne mõju ilmneb hagejate suhtes alles pärast seda, kui on selgunud, millises ulatuses nende hüpoteegiga koormatud kinnistu müügist saadud raha arvel kostja põhinõue põhivõlgniku vastu rahuldatakse (st kahju pole veel tekkinud), siis ei ole hagejate nõue muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus ei ole sellise järelduse tegemisel hinnanud, kas asjas esineb erandlikke asjaolusid (asjaolud, mille kohaselt on hagejate kulutuste kandmine vältimatu), mis annavad alust asuda üldreeglist erinevale seisukohale. Kolleegium osutab lisaks eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud Riigikohtu otsusele, milles asuti seisukohale, et kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, on võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi. Kolleegium märkis, et kinnisasja omaniku suhtes oleks ebaõiglane, kui ta hüpoteegipidaja vastu nõude olemasolu korral ei saaks kasutada seda võlgniku vastu esitatud nõude lõpetamiseks ja seega täitemenetluse lõpetamiseks. Tasaarvestada ei ole võimalik hüpoteegipidaja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks, küll aga saab selle rahuldamist vältida, kui tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud (viidatud otsuse p 17).
12.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltooduga arvestada. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab hagejatel kahju tekkimise, tuleb kostja vastutuse eeldusena tuvastada ka delikti üldkoosseisu muud elemendid: kostja tagatislepingu rikkumine, põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejatel tekkinud kahju vahel, kostja vastutus rikkumise eest. Samuti tuleb hinnata VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 järgi kahju hüvitamise ulatust. Seejärel tuleb ringkonnakohtul otsustada hagejate tasaarvestusavalduse lahendamise üle (kas hagejad saavad sundtäitmise vältimiseks oma nõude kostja nõudega tasaarvestada).
13.Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane hagejate kassatsioonkaebuse väide, et nende hagi on võimalik rahuldada AÕS § 89 ja VÕS § 110 alusel. AÕS § 89 kui asjaõiguslikule omandi kaitsele suunatud nõudenorm ei anna hagejatele õiguslikku alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Samuti ei anna VÕS § 110 hagejatele kui pantijatele alust oma kohustuste täitmisest keelduda, sest viidatud sättes märgitud täitmisest keeldumise õiguse kasutamise eelduseks on võlgniku ja võlausaldaja vaheline võlasuhe. Kolleegiumi seisukoha järgi on põhimõtteliselt võimalik tunnistada sundtäitmine TMS § 221 lg 1 esimese lause alusel lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 42). 8(9)
2-13-31650
14.Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud õigesti, et hagejate väited TsÜS § 1451 vastuolust põhiseadusega ei ole põhjendatud. Võimalik põhiõiguste riive on sisult sobiv, vajalik ja mõõdukas. Samuti on kohtud hinnanud, kas hagejate esitatud asjaolud annavad alust lugeda sundtäitmine vastuvõetamatuks hea usu põhimõttest tulenevalt, ja oma sellekohast järeldust piisavalt põhjendanud. Nõustudes eeltoodud osas kohtute põhjendustega, ei pea kolleegium vajalikuks neid korrata (TsMS § 689 lg 5).
15.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejatele tagastada. Kautsjon on palutud tagastada selle tasunud hagejale. Villu Kõve
Peeter Jerofejev
Jaak Luik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.