Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.05.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-31650
Tsiviilasi
XX (X) ja YY (Y) hagi AS Koduliising vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.11.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II/apellant YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate/apellantide lepinguline esindaja v/adv Ahti Kuuseväli Kostja/vastustaja AS Koduliising (registrikood 14080830), lepingulised esindajad v/adv-d Paavo Paas ja Andrias Palmits
Kohtuistungi toimumise aeg
02.05.2018
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.11.2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta võrdsetes osades apellantide kanda.
Määrata vastustaja põhjendatud ja vajalike apellatsioonimenetluse kulude suuruseks 797.58 eurot.
5.Mõista XX-lt välja AS-i Koduliising kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 398.79 eurot.
Mõista YY-lt välja AS-i Koduliising kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 398.79 eurot.
Edasikaebe kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.27.06.2013 esitasid hagejad kostja õiguseelneja OÜ Koduliising vastu hagi ja 06.07.2013 selle täpsustuse, milles palusid tunnistada sundtäitmine lubamatuks hageja I suhtes täiteasjas nr 007/2009/72096 ja hageja II suhtes täiteasjas nr 007/2009/72097.
2.Hagejad ja kostja sõlmisid 20.07.2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati hagejatele kuuluvale kinnistule reg/osa nr 518802 hüpoteek 900 000 krooni kostja kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu punkti 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded hagejate vastu ja CC (isikukood XXXXXXXXXXX) vastu, sh kostjaga tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevad nõuded. 30.06.2009 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse 799 083 krooni suuruse nõude rahuldamiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel. Kohtutäitur algatas kostja avalduse alusel hageja I suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 007/2009/72096 ja hageja II suhtes täiteasjas nr 007/2009/72097. Hagejatele kuuluva kinnistu võõrandamiseks on toimunud üks enampakkumine, mis nurjus ostjate huvi puudumise tõttu.
3.Täitemenetluse algatamine on lubamatu, sest kostjal puudub hüpoteegiga tagatud nõue. Kohtutäitur ei ole hagejatele selgitanud, millest täitmiseks esitatud nõue 799 083 krooni koosneb. Laenulepingu kohaselt pidi kostja välja maksma üksnes 600 000 krooni ning hagejatele teadaolevalt on CC tagastanud vähemalt 211 111 krooni. 30.07.2010 esitas CC kostjale laenulepingu tühistamise avalduse, milles tugines asjaoludele, et oli tehingu tegemise ajal otsustusvõimetu ning et esinesid asjaolud, mille kohaselt on tehing tühistamisavalduse esitamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 2 kohaselt tühine. Hüpoteek ei taga alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mis kostjal CC vastu tõenäoliselt on. Kuna hüpoteegiga tagatud nõuet ei ole tekkinud, võivad hagejad nõuda hüpoteegi kustutamist.
4.Kui hüpoteegipidajal olekski nõue tekkinud, on see nõue aegunud ning tal puudub õigus nõude maksma panemiseks. Kostja ütles 18.02.2009 laenulepingu üles ning nõudis kõigi
lepingust tulenevate maksete kohest tasumist. Seega muutusid lepingust tulenevad kostja nõuded sissenõutavaks 18.02.2009 ning aegusid TsÜS § 146 lõike 1 ja § 147 alusel 19.02.2012. TsÜS § 1451 lõike 1 järgi oleks kostjal õigus rahuldada hagejate kinnisasja arvel üksnes põhinõue, s.o mitte rohkem kui 38 346.99 eurot (600 000 krooni).
5.Hagejad palusid jätta TsÜS § 1451 kohaldamata kui Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus oleva sätte. Põhiseadusvastasus seisneb eelkõige ebaproportsionaalses omandiõiguse riives ning vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Tegemist on olukorraga, kus hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikud ei ole hüpoteegiga tagatud kohustuse võlgnikuks ning hüpoteegipidaja realiseerib hüpoteegist tuleneva õiguse pärast nõude aegumist. Omandiõiguse riive seisneb ennekõike selles, et hüpoteegi realiseerimisel läheb kinnisasja omanikule üle kostja nõue võlgniku (CC) vastu, kuid hagejate nõue võlgniku vastu aegus samal ajal, kui aegus kostja nõue võlgniku vastu. Seejuures näeb seadus ette väga piiratud võimaluse, et hagejad võinuks võlgnikuga enne hüpoteegi seadmist leppida kokku seaduses sätestatust erinevas aegumises. Olukorras, kus kostja realiseerib hüpoteegist tuleneva õiguse pärast nõude aegumist võlgniku vastu, puudub hagejatel sisuline võimalus saada õiglast hüvitist omandist ilmajäämise eest. TsÜS § 1451 puhul on täitmata üldise huvi eeldus ning aegunud nõude täitmise korral on tagamata õiglase ja kohese hüvitise saamise põhiõigus. Õiguskindluse riive seisneb selles, et hagejatel puudub nõude üle kontroll kuni hüpoteegi realiseerimiseni, sh võimalus võtta midagi ette selleks, et hüpoteegiga tagatud nõue ei aeguks. Hagejatel on piiratud juurdepääs tagatud kohustuse täitmist puudutavale teabele ning isegi kui hagejad omaksid teavet põhivõlgniku kohustuse rikkumise kohta, ei saa see mõjutada hüpoteegi kehtivust ega TsÜS §-s 1451 kirjeldatud hüpoteegipidaja õigust. Õiguskindlust kahjustab ennekõike hagejate õiguskaitse puudumine, et vältida kostja hüpoteegist tulenevate õiguste teostamist pärast nõude aegumist.
6.Arvestades eeltoodut on TsÜS § 1451 vastuolus ka TsÜS §-st 138 tuleneva hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguses on nõude üldine aegumistähtaeg 3a. Aegumistähtaja eesmärgiks on tagada õiguskindlus kohustatud isikule ning panna võlausaldajale kohustus oma õigused maksma panna mõistliku aja jooksul. Kui võlausaldaja ei ole aegumistähtaja jooksul võtnud midagi ette aegumistähtaja peatumiseks, nt esitanud võlgniku vastu hagi kohtusse, on põhjendamatu eelistada hüpoteegipidaja huve kinnisasja omaniku õigustatud huvidele. Hüpoteegipidaja poolt hüpoteegist tulenevate õiguste teostamine pärast tagatud nõude aegumist on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hüpoteegipidajal on hüpoteegist tulenevate õiguste teostamisel kohustus arvestada kinnisasja omaniku huvidega ning teha kõik selleks, et nõue võlgnik vastu ei aeguks ära enne hüpoteegi realiseerimist. Isegi kui TsÜS § 1451 kuuluks kohaldamisele, paluvad hagejad jätta see võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõike 2 alusel kohaldamata põhjusel, et kostja ei teinud midagi oma nõude maksmapanemiseks põhivõlgniku vastu ning on tegevusetusega pannud hagejad olukorda, kus neil puudub võimalus vara võõrandamise tulemusel omandatav nõue võlgniku vastu maksma panna. Hüpoteegilepingu tõestamisel ei selgitanud notar TsÜS §-s 1451 sisalduvat olulist riski, mille vastu hagejatel oli hüpoteegi seadmisel põhjendatud huvi. Seega on hagejad sõlminud hüpoteegilepingu olulise eksimuse tõttu. Käesolevaga tühistasid hagejad 20.07.2007 kostjaga sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu TsÜS § 90 mõttes.
7.Vastuseks kostja vastuväidetele märkisid hagejad järgmist. Laenulepingu sõlmimise ajal oli põhivõlgnik nii emotsionaalselt kui psüühiliselt raskes seisundis, sest tema suhtes toimus pankrotimenetlus. Põhivõlgniku otsustusvõimetuse periood sai alguse 2007 juulis. Ta ei saanud laenulepingut allkirjastades aru, millele ta tegelikult alla kirjutas
ning sõlmitava laenulepingu tingimused olid talle äärmiselt ebasoodsad. Samal perioodil olid pankade laenuintressid 8-10% aastas, kostjaga sõlmitud lepingus oli intressimääraks 35% aastas. Põhivõlgnikku kallutas tehingu tegemisele majanduslikult äärmiselt raske olukord ja soov füüsilise isiku pankrotimenetlus lõpetada. Pankroti väljakuulutamine oleks tähendanud tema jaoks isikliku elu kokkuvarisemist, sh kodust ilma jäämist, kus elas ka tema ülalpidamisel olev alaealine tütar. CC sõltuvussuhe seisnes selles, et tema esindajaks pankrotimenetluses oli Andrus Post, kes praeguses menetluses esindab kostjat. A.Post ja kostja toonane esindaja kinnitasid põhivõlgnikule, et laenulepingu tingimused on talle väga soodsad. Seetõttu allkirjastas põhivõlgnik laenulepingu. A.Post nõustas samaaegselt kostjat ja põhivõlgnikku. Laenulepingu tingimuste äärmine ebasoodsus seisnes eelkõige ebamõistlikult kõrges laenuintressis. Üldteada on asjaolu, et intressimäärad tavapäraselt olid 2007.a alla 10%. Ebamõistlikult suur oli ka lepingutasu 12 000 krooni ja igakuine makse 17 000 krooni. Lisaks sellele pidi põhivõlgnik 600 000 krooni tagastama korraga pärast kahe aasta möödumist. 11.02.2016 istungil avaldatu kohaselt lakkas raskete asjaolude ärakasutamise mõju 2010.a veebruaris.
8.Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt oli kostja kohustatud teavitama hagejaid tehinguga kaasnevatest riskidest, sh sellest, et põhivõlgnikul on eelnevalt võetud kohustusi teiste võlausaldajate ees. Kostja ei avaldanud hagejatele hüpoteegilepingu sõlmimise eel, et CC-l olid juba kohustused SEB ees. Sellega vähendati oluliselt CC võimet kostjaga sõlmitavat laenulepingut teenindada. Kostja on oluliste andmete varjamisega hüpoteegilepingu sõlmimisel pannud toime pettuse, mille eesmärk on kallutada hagejad täitedokumendiks olevat lepingut sõlmima. Kostja kasutas laenulepingu sõlmimisel ära asjaolu, et põhivõlgniku suhtes oli algatatud pankrotimenetlus ning põhivõlgnik tegi meeleheitlikke pingutusi selleks, et see lõpetada. Laenulepingu sõlmimise asjaolude selgitamiseks ja tõendamiseks esitasid hagejad põhivõlgniku hagi tsiviilasjas nr 2-10-36677. Samuti täpsustasid hagejad, et põhivõlgnik oli otsusevõimeline taas 2010 suvel. Kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning VÕS § 14 lõikest 3 tulenevat teavitamiskohustust. 01.08.2017 istungil ülekuulatud A.Posti selgitustest nähtuvalt oli kostja hüpoteegilepingu sõlmimisel teadlik sellest, et põhivõlgniku sissetulek ei võimaldanud tal teenindada väljastatavat laenu samaaegselt SEB Pank AS-i poolt väljastatud laenuga. Hagejad tasaarvestasid käesolevaga oma kahjunõude kostja nõudega, mis viimasel on hagejate vastu ning mida kostja soovib vaidlustatud täitemenetluses maksma panna. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal on kehtiv nõue põhivõlgnik CC vastu, mis tuleneb laenulepingust nr 6070801068. CC esitas 22.07.2010 kostjale laenulepingu tühistamisavalduse ning kohtule 30.07.2010 hagi lepingu tühisuse tuvastamiseks. Tühistamisavaldus ei ole kehtiv ning puuduvad lepingu tühisust tingivad asjaolud. Kostja ei pidanud esitama aegumise katkestamiseks kohtule hagi CC vastu. Hagejad on kolmandast isikust pantijad, kes andsid nõusoleku oma vara koormamiseks hüpoteegiga. Aegumistähtaeg on 10a ning see algas 20.07.2007 hüpoteegilepingu sõlmimisega. Kostja nõue CC vastu ei ole aegunud ka poolte vahel peetavate läbirääkimiste tõttu. Kui kostja nõue CC vastu olekski aegunud, on sundtäitmise läbiviimine hagejate suhtes lubatav TsÜS § 1451 lõike 1 alusel. Kostja ei ole hagejate ja CC suhtes käitunud pahauskselt. CC täitis lepingut kuni 2008.a novembrini, tasudes kostjale regulaarselt intressi. Viimane makse laekus 2008.a novembris. Kui laenusaaja enam kohustusi ei täitnud, suhtles kostja pidevalt nii CC kui hagejatega. Kuna läbirääkimised tulemust ei andnud, ütles kostja erakorraliselt laenulepingu üles. Ülesütlemisavaldused saatis kostja ka hagejatele. Enne täitemenetluse alustamist pidas
kostja pikki läbirääkimisi CC tolleaegse esindaja Ants Kuningaga, eeldades heausklikult, et võlgnik täidab vabatahtlikult oma kohustused. Pärast täitemenetluse alustamist on kostja pidevalt suhelnud nii võlgniku kui hagejatega. Esialgu suhtles kostja hagejatega isiklikult ning hiljem esindaja Ahti Kuusevälja kaudu. Ainuüksi tühistamisavalduse esitamise faktist ei saa teha järeldust, et kostja ja CC vahel sõlmitud laenuleping on tühine või tühistatud. Tühistamisavalduse esitamisega võib olla täidetud üksnes tehingu tühistamise formaalne, mitte faktiline alus.
10.Juhul, kui kohus nõustub hagejatega, et kostja nõude aegumistähtaeg on 3a, tugines kostja alternatiivselt sellele, et aegumine on katkenud ja ka peatunud. Kostja esitas 30.06.2009 kohtutäiturile täitmisavalduse. Sellega aegumine katkes. Sundtäitmise aluseks olev nõue ei ole aegunud ka põhjusel, et kostja ja CC peavad kuni praeguse ajani läbirääkimisi lepingust tuleneva võlgnevuse tasumise tingimuste üle. CC esindaja A.Kuningas tegi 25.03.2009 ettepaneku asuda läbirääkimistesse laenulepingu muutmise eesmärgil. Pärast pakkumise tegemist on laenulepingu pooled vahetanud e-posti teel erinevaid pakkumisi kompromissi sõlmimiseks.
11.TsÜS § 1451 lõige 1 on kooskõlas PS §-ga 32. CC tegi makseid, kuid need maksed olid ebapiisavad ning nende arvelt kustutati osaliselt intressimaksed. Põhivõla katteks CC makseid ei nteinud. CC vastu esitatud nõude suurus on õige. On tõendatud, et CC ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal otsusevõimetu. Laenulepingu tingimused ei olnud äärmiselt ebasoodsad, vaid olid lepingu sõlmimise ajal alternatiivsel krediiditurul (st krediidiasutusteks mitteolevate laenuandjate) puhul tavapärased. Kostja antud laen võimaldas CC-l täita varasemad rahalised kohustused ning seetõttu vältida füüsilise isikuna pankrotistumist. Tegemist oli mõistliku ja majanduslikult kaalutletud otsustusega. CC jooksvad sissetulekud olid lepingu sõlmimise ajal piisavalt suured, et lepingust tulenevaid kohustusi täita. Heade kommete vastasust ei saa sisustada laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 mõistes ebasoodsate tingimuste ärakasutamisega, millele hagejad osundanud on. Hagejatel olnuks võimalus kolmandast isikust pantijatena nõuda CC-lt võlaõigusseaduse (VÕS) § 148 alusel kohustuse täitmist kostjale või täiendavat tagatist endale. Hagejad ei ole seda teinud. Hagejad ei kasutanud võimalust sundtäitmise vältimiseks nõue rahuldada.
12.Kostja õiguseellane ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. CC sõlmis laenulepingu 01.08.2007 ning tehingut tuleb hinnata sel ajal kehtinud õigusliku olustiku järgi. Samas, isegi juhul, kui vastutustundliku laenamise põhimõtet olekski rikutud, ei tähenda see iseenesest laenulepingu tühisust ega too kaasa õigust nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine võib anda aluse hagejate nõudeks kostja vastu. Hagejad on püüdnud sellekohast nõuet sõnastada 29.09.2017 menetlusdokumendis ning deklareerinud tasaarvestamist. Isegi juhul, kui kostja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja sellest võiks tuleneda hagejate nõue kostja vastu, on selline nõue 29.09.2017 seisuga aegunud. Ka ei selgu, millistest asjaoludest väidetav kahju tuleneb ja milline on selle suurus. Hagejad ei ole kaotanud kinnistu omandit, seega ei ole neile kahju tekkinud.
Esimese astme kohtu otsus
13.17.11.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagejate hagi osaliselt ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjades nr 007/2009/72096 ja 007/2009/72097 selliselt, et sundtäitmine on lubatav kokku üksnes põhinõude ehk laenusumma 38 346.99 euro osas. Kohus tühistas 01.07.2013 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud ja jättis
menetluskulud 75% ulatuses võrdsetes osades hagejate I ja II kanda ning 25% ulatuses kostja kanda. Kohus rahuldas osaliselt kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja määras hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2520.32 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja avalduse menetluskulude 944.68 eurot kindlaksmääramiseks. Kohus määras hagejate menetluskulude suuruseks 106.25 eurot. Kohus tasaarvestas hagejate menetluskulude hüvitamise nõude kostja menetluskulude hüvitamise nõudega ja mõistis kummaltki hagejalt välja kostjale menetluskulu hüvitise 1207.03 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
14.Kostja tõi 23.07.2013 menetlusdokumendis välja, et kohus on hagi ebaõigesti menetlusse võtnud, sest hageja II eest on riigilõiv tasumata. Hagejad on kohtule esitanud maksekorralduse nr 1520 summas 250 eurot (t I kd lk 23) ja maksekorralduse nr 1525 summas 125 eurot (t I kd lk 62). Kokku 375 eurot. Kohus võttis hagi 09.07.2013 määrusega menetlusse hinnaga 7000 eurot (t I kd lk 85-88). Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) kohaselt kuulus tsiviilasja hinnalt kuni 7000 eurot (k.a) tasumisele riigilõiv 375 eurot. Kohtu hinnangul on hageja II eest riigilõiv tasutud, mistõttu hagi ei ole ebaõigesti menetlusse võetud.
15.Kohus viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõigetele 1 ja 11. Hagejad esitasid kostja vastu täiteasjas nr 007/2009/72096 (hageja I suhtes) ja täiteasjas nr 007/2009/72097 (hageja II suhtes) sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Kuna nimetatud täiteasjades ei ole täitedokumentideks kohtulahend(id), saab hagis esitada kõik vastuväited täitedokumentidest tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
16.Hagejad vaidlesid vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumentidest tulenevatele nõuetele järgmiste väidetega: kostjal puudub hüpoteegiga tagatud nõue; põhivõlgnik CC on tagastanud kostjale 258 214 krooni; põhivõlgnik CC oli otsustusvõimetu ja tegi tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel; tehing on heade kommete vastane; nõue on aegunud ja tuleb jätta täitemenetluses sisse nõudmata; põhinõude sundtäitmist lubav seadus on PS-ga vastuolus; hagejad on hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu tühistanud; kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
17.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hagejad ja kostja sõlmisid 20.07.2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu nr 3952, millega seati hagejatele kuuluvale Välja kinnistule (reg/osa nr 518802) Harju maakonnas Kuusalu vallas Kaberla külas 900 000 krooni suuruse hüpoteek kostja kasuks ja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks; lepingu punkti 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded CC (isikukood XXXXXXXXXX) vastu, mis tulenevad kostja ja CC vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende lisadest, ning kõik nõuded hagejate vastu, mis tulenevad kostja ja hagejate vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende lisadest; 30.06.2009 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse nõude 799 083 krooni rahuldamiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel; kostja nõue põhivõlgniku vastu tuleneb 01.08.2007 laenulepingust nr 6070801068; kohtutäitur algatas hüpoteegi realiseerimiseks hageja I suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 007/2009/72096 ja hageja II suhtes täiteasjas nr 007/2009/72097. Nimetatud asjaolusid ei ole vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõikele 4 vaja tõendada kui vaidluse all mitteolevaid.
18.Poolte avaldatud asjaolude põhjal kvalifitseeris kohus põhivõlgnik CC ja kostja vahel 01.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr 6070801068 (t I kd lk 15; II kd lk 147 ja pöördel) laenulepinguks VÕS-i mõistes. Hagejad avaldasid, et kostja ütles laenulepingu üles 18.02.2009 (t I kd lk 4, 16), millele kostja ei ole vastu vaielnud. Kohus leidis, et lepingu ülesütlemine ja ülesütlemise aeg ei ole vaidlusalused asjaolud.
19.Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 13 lõike 1 kohaselt on tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), tühine, v.a, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 kohaselt võib tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kohus märkis 11.02.2016 istungil, et tühistamise avaldus on tehtud pärast TsÜS § 99 lõike 1 punktis 1 nimetatud tähtaja möödumist. Kuivõrd laenuleping sõlmiti enne TsÜS § 86 lõike 2 jõustumist hetkel kehtivas redaktsioonis, ei saanud kohus hinnata tehingu kehtivust nimetatud sätte alusel. Hagejatel on koormis avaldada, millised nõuded on nende hinnangul täidetud. Kostjal on tõendamiskoormis hagejate väide ümber lükata.
20.Hagejate avaldatu kohaselt on laenulepingust tulenev põhikohustus täidetud. Hagejad viitasid lepingu punktile 3.5. Lepingu punkti 3.1 kohaselt on lepingu alusel välja makstav laenu summa 600 000 krooni. Lepingu punktist 3.5 tulenevalt tagastab laenusaaja laenajale laenu ja tasub intresse osade kaupa alates 01.09.2007 kuni 01.08.2009 kalendrikuu esimesel kuupäeval. Laenu tagastamise aluseks on maksegraafik, mis on lepingu lahutamatu osa (t II kd lk 147). Hagejad on väidete tõendamiseks esitanud tabeli, millest nähtuvalt on ajavahemikul 03.08.2007-24.11.2008 tasutud 258 114 krooni (t II kd lk 59). Kostja on esitanud lepingu lahutamatuks osaks oleva laenu tagastamise graafiku, mille on allkirjastanud laenusaaja. Graafikust nähtub, et laenusaajal tuli tasuda 01.08.2009 ühekordse maksena tervenisti laenu põhiosa 600 000 krooni. Ajavahemikul 01.09.2007-01.08.2009 tuli laenusaajal tasuda intressi 420 000 krooni. Kokku tuli tal tasuda laenu põhiosa ja intressi 1 020 000 krooni (t II kd lk 147 pöördel). 01.08.2007 laenulepingu ja lepingu lahutamatu osaks oleva laenu tagastamise graafiku järgi tuli laenusumma tagastada 01.08.2009 ühekordse maksena. Hagejate esitatud tabelist nähtuvalt on tehtud osalisi tagasimakseid ajavahemikul 03.08.2007-24.11.2008 kokku 258 114 krooni. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et põhikohustus (laenusumma 600 000 krooni) oleks tagastatud 01.08.2009 ühekordse maksena. Seejuures hagejate väljatoodud asjaolude kohaselt ei ole tasumisele kuuluvat intressisummat 420 000 krooni tasutud vähemalt 161 886 (420 000-258 114) krooni ulatuses. Kohtuasja materjalidest ei nähtu laenulepingu kohast täitmist CC või hagejate poolt, sh ei nähtu laenusumma 600 000 krooni tagastamist. Seetõttu leidis kohus, et hagejad ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub laenusumma tagastamine CC poolt. Kohus luges laenu tagastamise aluseks oleva maksegraafikuga (t II kd lk 147) tõendatuks, et CC pidi laenulepingu kehtivuse ajal tasuma üksnes intressi ning tagastama laenusumma ühekordse maksena laenulepingu tähtaja saabumisel. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda laenulepingu kehtivuse ajal tehtud makseid laenusumma tagastamiseks. Kohus luges laenulepingu nõude arvestuse alusel tõendatuks, et täitemenetluste algatamisel oli laenulepingu tasumata põhiosa laenusumma 600 000 krooni, tasumata
intress 89 638 krooni, viivis 4439 krooni, leppetrahv 105 006 krooni ning nõue kokku oli 799 083 krooni (t I kd lk 157).
21.CC tugines tühistamisavalduses asjaolule, et ta oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu. Kohus määras CC-le kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Psühhiaater VV koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 135 nähtub, et CC oli laenulepingule allakirjutamise ajal võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima; tal ei esinenud vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundit, mis oleks võinud välistada tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (t II kd lk 92-93 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole kohtumenetluses esitatud muude menetlusdokumentidega psühhiaater VV ekspertiisiaktis märgitud eksperthinnangut piisaval määral kahtluse alla seatud ega üheselt muude tõenditega põhjendatult ümber lükatud. Kohtul puudus alus kahelda eksperdi arvamuse õigsuses. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et põhivõlgnik CC ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal otsusevõimetu. Hagejate väide CC otsusevõimetuse kohta lepingu sõlmimise ajal on tõendamata.
22.Hagejad on viidanud hüpoteegiga tagatud nõude puudumisele TsÜS § 86 lõike 2 alusel. Laenuleping sõlmiti enne TsÜS § 86 lõike 2 hetkel kehtiva redaktsiooni jõustumist, mistõttu ei saanud kohus nimetatud sätet kohaldada. Lepingu ajal kehtinud TsÜS § 86 sätestas heade kommetega vastase tehingu tühisuse. Heade kommete vastasust (tehing tühine algusest peale) ei saa sisustada laenulepingu sõlmimisel kehtinud TsÜS § 97 mõistes ebasoodsate tingimuste ärakasutamisega.
23.Laenulepingu ajal kehtinud TsÜS § 99 lõike 1 punkti 1 kohaselt võis tehingu tühistada ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Hagejad avaldasid, et 30.07.2010 esitas CC kostjale lepingu tühistamise avalduse, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Hagejate hinnangul on tühistamise tähtaega järgitud. Hagejad avaldasid 11.02.2016 istungil, et 2010.a veebruaris lakkas asjaolu mõju. Kohus leidis, et põhivõlgnik ei sisustanud raskete asjaolude ära kasutamist samade asjaoludega, millega seda sisustavad hagejad (s.o põhivõlgniku pankrotimenetlus ja majanduslik olukord). CC avaldas 30.07.2010 laenulepingu tühistamise avalduses: „Depressioon ja stress kestsid mitu aastat ning alles käesoleva aasta veebruaris olen suutnud hakata hoomama maailmas tegelikult toimuvat. Minule on selgunud, et minu finantsilise aitamise asemel on esindaja Andrus Post tegelikult kasutanud ära minu otsustusvõimetut seisundit, tegutsedes üksnes Koduliising OÜ huvides“ (t I kd lk 17).
24.Kohus viitas TsÜS § 71 esimesele lausele ja leidis, et CC avaldas 30.07.2010 laenulepingu tühistamise avalduses, et oli otsusevõimetu TsÜS § 13 mõistes. Ühtlasi avaldas CC, et otsusevõimetuse mõju lakkas veebruarist 2010, mistõttu ta alles juulis 2010 laenulepingu tühistamise avalduse esitas. Otsusevõimetus toob kaasa tehingu tühisuse tulenevalt TsÜS § 13 lõikest 1. Otsusevõimetus ei ole TsÜS § 97 mõistes raske asjaolu ära kasutamine ja lepingupool ei saa enda otsusevõimetusele tuginedes tehingut tühistada. Otsusevõimetu isiku tehing on tühine algusest peale, v.a kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Seega ei saa otsusevõimetus olla tehingu tühistamise aluseks. Kohus oli eeltoodu põhjal seisukohal, et CC 30.07.2010 avaldus laenulepingu tühistamiseks ei oma õiguslikke tagajärgi.
25.Kohus tuvastas eelnevalt, et põhivõlgnik CC ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal otsustusvõimetu. Lisaks on psühhiaater VV ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 135 kokkuvõttes märkinud, et CC-l ei ole meditsiinidokumentides ega tsiviilasja materjalides kirjeldatud psühhootilist sümptomaatikat ega teadvusehäireid, samuti ei ilmne tal neid praegusel ajal; CC ei põe vaimuhaigust, ei ole nõrgamõistuslik ega nõdrameelne. Kohus leidis, et põhivõlgnik CC ei olnud otsustusvõimetu TsÜS § 13 mõistes ka pärast laenulepingu sõlmimist. Eeltoodust tulenevalt ei omaks CC avaldus tehingu tühistamiseks õiguslikke tagajärgi isegi siis, kui otsusevõimetus tuleks lugeda TsÜS § 97 mõistes raskeks asjaoluks.
26.TsÜS § 99 lõike 1 punktis 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja arvestus algas alates 01.08.2007, mil sõlmiti laenuleping nr 6070801068. CC 30.07.2010 tühistamisavaldus on tehtud pärast viidatud sättes nimetatud tähtaja möödumist. Isegi kui raskete asjaolude ärakasutamine seisnes CC eraisiku pankrotimenetluses, oli sellise asjaolu mõju lakanud enne 2010.a veebruari. CC pankrotimenetlus lõpetati Harju Maakohtu 19.06.2007 kompromissi kinnitava määrusega. Seega lõpetati pankrotimenetlus enne 01.08.2007 laenulepingu nr 6070801068 sõlmimist, mistõttu ei saa pankrotimenetlus olla lepingu sõlmimise ajal esinevaks raskeks asjaoluks (t I kd lk 158-159).
27.Hagejad tuginesid sellele, et CC tugines tehingu tühistamisel enda majanduslikule olukorrale. Kohus leidis eelnevalt, et CC avaldas 30.07.2010 laenulepingu tühistamise avalduses, et ta oli otsusevõimetu TsÜS § 13 mõistes ja otsusevõimetuse mõju lakkas alates veebruarist 2010, mistõttu ta alles juulis 2010 laenulepingu tühistamise avalduse esitas. Kohtu hinnangul ei tuginenud CC tehingu tühistamisel enda majanduslikule olukorrale. Hagejad ei saa tagantjärgi põhjendada laenulepingu tühistamist CC poolt tema majanduslikust olukorrast lähtuvalt, kuna CC enda avalduses sellele ei tuginenud (TsÜS § 71). Isegi kui CC oleks tuginenud tehingu tühistamisel enda majanduslikule olukorrale, ei saa tema võimalik majanduslik olukord olla tehingu tühistamise aluseks. Eristada tuleb raskete asjaolude ärakasutamist TsÜS § 97 mõistes (eelkõige erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus) ja võimalikku vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet piisaval määral ei hinda ja laenuandja annab laenusaajale laenu, mida ta ei suuda lähtuvalt oma majanduslikust olukorrast teenindada, võib olla rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenusaaja ei saa sellisel juhul tuginedes enda majanduslikule olukorrale tehingut tühistada, vaid võib nõuda laenuandjalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui seadusest tulenevad nõude eeldused täidetud.
28.Äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu tühistamise koosseisu kehtestas laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14007 (punkt 32) märkinud, et TsÜS-i tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Teisisõnu, äärmiselt ebasoodsad tingimused ei saa olla nii tühistamise kui ka tühisuse aluseks. Arvestades Riigikohtu varasemat praktikat ei saanud ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Samuti märkis kolleegium, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingu
tühistamisele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-06, punkt 22). Eeltoodust tuleneb, et äärmiselt ebasoodsatele tingimustele tuginedes on võimalik laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi laenulepingut tühistada raskete asjaolude ärakasutamise tõttu.
29.Hagejad avaldasid, et CC tegi tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hagejad põhjendasid 11.08.2017 istungil äärmist ebasoodsust laenulepingu intressimääraga 35% aastas, lepingutasuga 12 000 krooni ja igakuise maksega 17 000 krooni ning lepingu lühikese perioodiga. Kostja vaidles vastu, et sellised laenulepingu tingimused ei olnud äärmiselt ebasoodsad, vaid olid lepingu sõlmimise ajal krediidiasutusteks mitteolevate laenuandjate puhul tavapärased. Kohus viitas TsMS § 230 lõikele 1 märkides, et ei saa hagejate avaldatut lugeda usaldusväärsemaks kostja avaldatust ja vastupidi. Laenuleping sõlmiti 01.08.2007 ja kohus peab lähtuma tehingu tegemise ajal kehtinud seadusest. Hagejatel puuduvad tõendid selle kohta, et laenuleping sõlmiti äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Antud juhul ei ole põhivõlgnik järginud ka laenulepingu tühistamise tähtaega. Isegi juhul, kui ta oleks seda tähtaega järginud, ei anna hagejate väited alust tunnistada sundtäitmine lubamatuks, sest tõendamist ei leidnud laenulepingu äärmiselt ebasoodsad tingimused.
30.Kui võtta aluseks laenulepingu punktis 3.7 märgitud krediidi kulukuse määr 35% aastas (t I kd lk 15), siis tarbijakrediidilepingutes ei ole tegemist tarbijat kui nõrgemat poolt ebamõistlikult kahjustava krediidi kulukuse määraga. Pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4911, punkt 8). Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude kulukuse määr oli laenulepingu sõlmimise ajal 2007.a augustis 21,27%. Krediidi kulukuse määr 35% ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra 21,27% enam kui kolm korda. Kohus ei tuvastanud ülaltoodut arvesse võttes kostja hüpoteegiga tagatud nõude puudumist.
31.Kohus viitas TsÜS § 1451 lõikele 1, § 157 lõikele 1, § 159 lõikele 1 ja § 167 lõikele 1. Eristatakse täitedokumendist tulenevat nõuet hüpoteegieseme omaniku vastu ja laenulepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu. Täitedokumendist tuleneval nõudel ja laenulepingust tuleneval nõudel on erinev aegumistähtaeg. Laenulepingust tulenevad nõuded aeguvad TsÜS-i 10. peatüki 2. jao sätete järgi, üldine aegumistähtaeg on kolm aastat. Täitedokumendist tulenevad nõuded TsÜS § 157 lõike 1 järgi, üldine aegumistähtaeg on kümme aastat (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-175-13, punkt 11).
32.Hagejate hinnangul on sundtäitmine lubamatu, sest nõue on aegunud ja tuleks jätta täitemenetluses sisse nõudmata ning põhinõude sundtäitmist lubav seadus on PS-ga vastuolus. Hagejad on põhjendanud enda seisukohti mh kohtuistungitel, 06.07.2013 ja 28.08.2013 menetlusdokumentides. Kostja vaidles hagejatele vastu, sh leides, et tema nõue CC vastu ei ole aegunud poolte vahel peetavate läbirääkimiste tõttu.
33.Kohus hindas esmalt täitedokumendi aegumise küsimust. TsÜS § 157 lõike 1 enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30a. Alates 05.04.2011 kehtiva TsÜS § 157 lõike 1 redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10a. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lõige 4 sätestab, et TsÜS § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 2011.a 1. märtsi
tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011.a 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011.a 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lõiget
1.VÕSRS § 9 lõike 4 esimesest ja teisest lausest koostoimes tuleneb, et enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema 10a pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-116-13 (punkt 13).
34.Täiteasjades on täitedokumendiks 20.07.2007 hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr 3952, millega seati hagejatele kuuluvale kinnistule 900 000 krooni suurune hüpoteek kostja kasuks ja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu punkti 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded CC vastu, mis tulenevad kostja ja CC vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende lisadest ning kõik nõuded hagejate vastu, mis tulenevad kostja ja hagejate vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende lisadest. 30.06.2009 esitas kostja täitmisavalduse nõude 799 083 krooni rahuldamiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel. TsÜS § 159 lõike 1 järgi on täitedokumendist tuleneva kohese sundtäitmise nõude aegumine katkenud 30.06.2009 täitmisavalduse esitamisega ja alanud uuesti. Kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lõigete 1 ja 2 alusel enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt 30a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-153-10, punkt 13). TsÜS § 157 lõike 1 enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli aegumistähtaeg 30a. Seega oleks TsÜS § 157 lõike 1 enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt 20.07.2007 hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust nr 3952 tulenev kohese sundtäitmise nõue aegunud kõige varem 20.07.2037, s.o pärast 30a möödumist täitedokumendi tegemisest. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kõnealusest lepingust tulenev kohese sundtäitmise nõue enne 01.03.2011 aegunud. Kui nõuded ei olnud enne 01.03.2011 aegunud, tuleb aegumistähtaja 10a kulgemist hakata lugema alates 01.03.2011. 01.03.2011 seisuga aegumata nõuded aeguvad 01.03.2021. Kohus ei tuvastanud täitedokumendi aegumist.
35.Kohus hindas järgmisena algse nõude (01.08.2007 laenulepingust tuleneva nõude) aegumise küsimust. Võlausaldaja nõuet kolmandate isikute kui täitemenetluse mõttes kohustatud isikute (võlgnike) vastu ei saa samastada võlausaldaja nõudega põhivõlgniku vastu, mis tuleneb pooltevahelisest lepingust (n-ö algne nõue). Tegemist on nõuetega eri isikute vastu. Seega kohaldub TsÜS § 159 lõige 1 juhul, kui nii võlausaldaja (kostja) algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev nõue on esitatud põhivõlgniku vastu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-175-13, punkt 11). Antud juhul nii kostja algne nõue kui täitedokumendist tulenev nõue ei ole esitatud põhivõlgniku vastu. Täitedokumendist tulenev nõue on esitatud hagejate kui kolmandate isikute vastu. Seetõttu TsÜS § 159 lõike 1 järgi 01.08.2007 laenulepingu täitmise nõude aegumine ei katkenud ega alanud uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega.
36.Kohus tuvastas eelnevalt, et laenuleping öeldi üles hiljemalt 18.02.2009. Seetõttu muutus laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks hiljemalt 18.02.2009. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Eeldusel, et laenulepingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat algas alates 18.02.2009, aegus TsÜS § 146 lõike 1 järgi laenulepingust tulenev nõue hiljemalt 18.02.2012.
37.Kostja leidis, et tema nõue CC vastu ei ole aegunud ka poolte vahel peetavate läbirääkimiste tõttu. Hagejad avaldasid, et 30.07.2010 esitas CC kostjale laenulepingu tühistamise avalduse, millele kostja vastu ei vaielnud. Kohtu hinnangul olid võimalikud läbirääkimised nõude üle lõppenud hiljemalt 30.07.2010, mil põhivõlgnik esitas kostjale lepingu tühistamise avalduse. Eeldusel, et laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat algas alates 30.07.2010, aegus TsÜS § 146 lõike 1 järgi 01.08.2007 laenulepingust nr 6070801068 tulenev nõue hiljemalt 30.07.2013.
38.Kohtu hinnangul on laenulepingust tulenevad nõuded aegunud. Viidatud lepingust tuleneva põhinõude aegumist piirab hüpoteegi puhul ajaliselt TsÜS § 1451 lõige 1, mille kohaselt on pandipidajal õigus rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Aegumise vastuväitele ei saa pantija sel juhul tugineda ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga põhinõude rahuldamise ulatuses (vt Varul, P. jt, TsÜS komm vlj, Juura 2010, lk 466).
39.Hagejate hinnangul on TsÜS § 1451 PS-ga vastuolus. Kohus hagejatega ei nõustunud. Kohus viitas PS §-dele 13, 14 ja 32. Piirangu formaalse PS-pärasuse kontrollimisel tuleb tavapäraselt hinnata seadusandja pädevust vastava regulatsiooni andmiseks, õigusaktile kehtestatud vorminõuete täitmist ning menetlusreeglite järgimist. Samuti hinnatakse formaalse põhiseaduspärasuse juures ka parlamendireservatsiooni printsiibi järgimist seadusandja poolt ning regulatsiooni vastavust õigusselguse põhimõttele. Õigusselguse põhimõte tuleneb PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigivõimu omavoli keelust, mille kohaselt õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikul oleks võimalik vastavalt normile oma käitumist reguleerida. Õigusselguse põhimõttega ei ole vastuolus, kui normid eraldiseisvana on mõneti segased, kuid koostoimes teiste normidega on arusaadavad ja õigusliku nõustamise abil mõistetavad. TsÜS § 1451 on kehtestatud Riigikogu poolt menetluskorda järgides seadusega, mis on avaldatud Riigi Teatajas. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et normide kehtestamisel oleks eiratud vorminõudeid või menetlusreegleid. Samuti saab väita, et TsÜS § 1451 on õigusselge (piisavalt arusaadav). Kohus leidis, et TsÜS § 1451 on formaalselt PS-pärane.
40.Riive PS-le materiaalse vastavuse olulisteks komponentideks on piirangu PS-ga kooskõlas olev eesmärk ja selle mõõdukus. See tähendab püstitatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalset abinõu: sobivat, vajalikku ja mõõdukat. TsÜS § 1451 lõike 1 eesmärgiks on kaitsta hüpoteegipidaja huve ja jätta võlgniku käitumisega kaasnev riisiko pärast hüpoteegiga tagatud nõude aegumist rohkemal määral pantija kanda. Pantija annab pandilepingus kindlaks määratud tingimustel pandi seadmisega nõusoleku, et pandiese võidakse nõusolekut küsimata nõude katteks võõrandada. Sellises olukorras ei tekitata pantijale õigusvastaselt kahju. Pandieseme omanik on hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel andnud nõusoleku enda omandist loobumiseks (pandilepingus kindlaks määratud tingimustel). Arvestama peab, et põhiõigused ei ole piiramatud. Õigusi ja vabadusi tuleb reguleerida ning iga reguleerimine on juba iseenesest piiramine. Riigikohus on lahendi nr 3-4-1-3-07 punktis 50 märkinud, et igasugune regulatsiooni ebatäiuslikkus ei ole PS-vastane. Kohus leidis, et TsÜS § 1451 ei koorma mittevõlgnikust pantijat ülemäära, sest hagejate omandiõigus ei ole piiramatu. Seadus kaitseb hüpoteegipidaja huve ja jätab võlgniku käitumisega kaasnev riisiko pärast hüpoteegiga tagatud nõude aegumist rohkemal määral pantija kanda.
41.Hagejate hinnangul, kui TsÜS § 1451 ei ole PS-ga vastuolus, oli kostja käitumine hea usu põhimõttega vastuolus. Hagejad avaldasid 11.08.2017 istungil, et kostja ei teinud elementaarseid samme selleks, et hagejate vara võõrandamise korral oleks tagatud
hagejatele aegumata nõude üleminek CC vastu. Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt. Tema saab oma raha kinnisasja müügist ja teda ei huvita, kas omanikud saavad oma nõude rahuldatud. Kostja oli tegevusetu nõude aegumise takistamisel. Kohus leidis, et hagejate kui kinnisasja omanike õigusi tasakaalustab võimalus täita ise nõue ära vältimaks sundtäitmist. Seejuures andsid hagejad nõusoleku hüpoteegi seadmiseks pandiesemele ja andsid sellega nõusoleku ka pandieseme võõrandamiseks hagejatelt nõusolekut küsimata pandilepingus sätestatud tingimustel. Sellises olukorras ei tekitata hagejatele õigusvastaselt kahju. Hagejatele nõude üleminek sõltub ka nende enda tegevusest (sh hagejate tegevusest pandi eseme võõrandamise läbiviimisel). Kohtu hinnangul ei ole hüpoteegipidajast kostja hea usu põhimõtet rikkunud ega käitunud seadusvastasel viisil, kui nõuab enda hüpoteegiga tagatud põhjendatud nõude rahuldamiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasja realiseerimist.
42.Kohus viitas TsÜS § 99 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2. Hagejad leidsid, et kostja on oluliste andmete varjamisega hüpoteegilepingu sõlmimisel pannud toime pettuse, eesmärgiga kallutada hagejad täitedokumendiks olevat lepingut sõlmima ning selline kostja käitumine on andnud hagejatele õiguse täitedokumendiks oleva lepingu tühistamiseks. Hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping oli sõlmitud 20.07.2007. Hagejad on tühistamisavalduse esmakordselt esitanud 27.06.2013 menetlusdokumendis, tuginedes eksimusele (t I kd lk 6) ja hiljem tuginedes pettusele (t I kd lk 155). See on pärast TsÜS § 99 lõikes 2 nimetatud tähtaega, sest 20.07.2007 tehingu tegemisest oli möödunud rohkem kui kolm aastat. Kohus leidis, et hagejate kolmeaastane tühistamise tähtaeg on möödunud hiljemalt 20.07.2010 ja hagejate tühistamisavaldus ei oma õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt ei anna hagejate väited alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
43.Hagejad avaldasid 11.08.2017 istungil, et tuginevad kostja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning VÕS § 14 lõikest 3 tulenevat teavitamiskohustust. Kohus märkis, et vastutustundliku laenamise põhimõtet tuleb eristada hea usu põhimõttest. Hagi aluseks olevate lepingute sõlmimise ajal puudus vastutustundliku laenamise põhimõtet puudutav regulatsioon VÕS-is. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohustus on krediidiasutuse seaduse (KAS) § 83 lõikes 3 alates 01.01.2007. Kohus leidis, et vastutustundliku laenamise põhimõte kehtis laenulepingu sõlmimise ajal ning 20.07.2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal.
44.Kohtu hinnangul põhjendavad hagejad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist kostja poolt sellega, et 20.07.2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel oli kostjal põhivõlgniku maksevõime kohta olemas info, mille kostja jättis hagejatele avaldamata. Kohus selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte või hea pangandustava rikkumine ei muuda lepingut tühiseks. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole laenusaaja vastutuse täielik välistamine. Laenusaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta soovib pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida või mitte.
45.Antud juhul on 20.07.2007 hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping sõlmitud enne põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingut, mistõttu ei saanud sõlmimise ajal kostjal igal juhul olla põhivõlgniku maksevõime kohta täielikku infot. Samuti kostja ei saanud igal juhul olla kogunud 20.07.2007 seisuga põhivõlgniku kohta piisaval määral andmeid põhivõlgniku rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta, mida kasutada mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seadusest tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtte olemasolu ei tähenda automaatselt seda, et krediidiasutusel oli põhivõlgniku maksevõime kohta olemas info, mille jättis hagejatele avaldamata. Kohtu hinnangul ei saa hagejate välja toodud asjaoludel lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte rikutuks kostja poolt hagejatega 20.07.2007 lepingute sõlmimise ajal.
46.Juhul kui hagejad saavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele või mõnele muule õiguslikule alusele tuginedes nõuda kahju hüvitamist, siis praeguses menetluses on hagejad esitanud kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine iseenesest ei välista õigust nõuda sundtäitmist. See tähendab, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei anna alust tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Isegi juhul, kui eeldada kahjunõude olemasolu, ei ole võimalik hinnata hagejatele tekitatud kahju suurust. Hagejad ei ole täpsustanud oma kahjunõuet (sh piisaval määral välja toonud nõude aluseks olevaid asjaolusid) kostja vastu. Samuti ei ole hagejad välja toonud tekkinud kahju suurust ning seda, millest kahju koosneb. Seetõttu ei ole võimalik ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise korral lahendada hagejate võimalikke nõudeid ja taotlust tasaarvestada nende nõuded kostja nõuetega. Eeltoodust tulenevalt ei anna hagejate väited alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
47.Kohus luges eelnevalt laenulepingu nõude arvestuse alusel tõendatuks, et täitemenetluste algatamisel oli täitmisel laenulepingu tasumata põhiosa 600 000 krooni, tasumata intress 89 638 krooni, viivis 4439 krooni, leppetrahv 105 006 krooni, nõue kokku 799 083 krooni. Kohus tuvastas eelnevalt laenulepingust tulenevate nõuete aegumise. Kohus ei tuvastanud TsÜS § 1451 lõike 1 vastuolu PS-ga. Kohus ei tuvastanud täitedokumendi aegumist, mistõttu kostjal on õigus nõuda sundtäitmist. Eeltoodust tulenevalt on kostjal õigus nõuda kõnealustes täiteasjades täitmisel oleva laenulepingu tasumata põhiosa 600 000 krooni (s.o 38 346.99 euro) täitmist. Kostjal ei ole õigust nõuda aegumise tõttu täiteasjades täitmisel oleva laenulepingu tasumata intresse 89 638 krooni, viivist 4439 krooni ja leppetrahvi 105 006 krooni.
48.Eeltoodut arvestades on hagejate nõue osaliselt põhjendatud ning hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Kuigi hagejad on menetluses esitanud eraldiseisvad nõuded, rahuldas kohus need osaliselt ühes resolutsioonipunktis, et tagada otsuse selgus ja täidetavus.
49.Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus, et jättis hagi rahuldamata ja tegi seega otsuse hagejate kahjuks. Kostjal oli täitemenetluste algatamise seisuga hagejate vastu 51 070.71 euro (799 083 krooni) tasumise nõue (laenulepingu tasumata põhiosa 600 000 krooni, tasumata intress 89 638 krooni, viivis 4439 krooni, leppetrahv 105 006). Hagejad taotlesid sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täies ulatuses (51 070.71 eurot). Kohus tunnistas sundtäitmise lubamatuks selliselt, et kostja saab hagejatelt täitemenetluses nõuda kokku 38 346.99 euro tasumist. Seega jättis kohus hagi rahuldamata 75% (38 346.99 euro) ulatuses, millega tegi otsuse kaashagejate kahjuks. Kohus rahuldas hagejate sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi osaliselt u 25% (12 723.72 euro) ulatuses. Seetõttu esineb alus menetluskulude 75% ulatuses võrdsetes osades hagejate
kanda jätmiseks ja 25% ulatuses kostja kanda jätmiseks TsMS § 162 lõike 1, § 163 lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel.
50.Hagejad menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu ei olnud kostjal võimalik ka vastuväidet esitada. Kohtule ei ole teada, kas hagejatel tekkis kohustus hüvitada lepingulisele esindajale kulud ja kas hagejad on lepingulisele esindajale kulud hüvitanud. Kohtul ei ole võimalik hinnata hagejate võimalikule õigusabile kulunud aja, õigusabi tunnitasu ning toimingute põhjendatust ja vajalikust. Kohus jättis eeltoodut arvestades hagejate lepingulise esindaja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Kohtul on võimalik kindlaks määrata kohtuasja materjalide põhjal hagejate kohtukuluna hagi ja hagi tagamise avalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Hagejad on kohtule esitanud maksekorraldused nr 1520 summas 250 eurot (t I kd lk 23) ja nr 1525 summas 125 eurot (t I kd lk 62) ning hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõivu maksekorralduse nr 1521 summas 50 eurot (t I kd lk 35). Kokku riigilõiv 425 eurot. Kohus võttis hagi 09.07.2013 määrusega menetlusse tsiviilasja hinnaga 7000 eurot (t I kd lk 85-88). Kohus rakendas 01.07.2013 määrusega hagi tagamise abinõusid. Hageja tasus riigilõivu õigesti. Riigilõivu tasumine on olnud seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud 425 euro ulatuses. Hagejate menetluskulud on põhjendatud 425 euro ulatuses. Arvestades eelnevat jaotust on põhjendatud välja mõista kostjalt hagejate kasuks sellest 25%, s.o 106.25 eurot.
51.Kostja menetluskulude suuruseks on 13.10.2017 nimekirja kohaselt 3465 eurot (käibemaksuga). Kostja on välja toonud, et ei saa sisendkäibemaksu maha arvata (hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 174 lõige 6), mistõttu nõudis kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kostjale osutati õigusabi tunnitasuga 105 eurot, millele lisandub käibemaks 21 eurot (käibemaksuga 126 eurot) u 27,5h ulatuses.
52.Hagejad esitasid kuludele vastuväite, milles ei nõustunud järgmiste toimingute ajakuluga: tutvumine kostja 08.10.2013 vastusega, selle osas õigusliku positsiooni kujundamine, nõupidamine 25.10.2013 kliendiga 1h 20min; tutvumine SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 20.03.2017 kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga 1h 15min. Kostja ega hageja ei esitanud 08.10.2013 menetlusdokumenti, mistõttu on sellise menetlusdokumendiga töötamine täies ulatuses põhjendamatu.
53.Kohtuasja materjalidest nähtub kostjale menetluskulude tekkimine ja menetluskulude olemasolu. Kohus pidas kostja nimekirjas toodud lepingulise esindaja toiminguid osaliselt vajalikeks ja põhjendatuteks ning proportsionaalseks lähtuvalt kohtuvaidluse keerukusest. Kohtuasja materjalidest nähtub hagejate 08.11.2013 menetlusdokumendi olemasolu (t I kd lk 151-155). Kostjad viitavad nimekirjas kohtu 21.10.2013 kirjale ja seejärel 08.10.2013 menetlusdokumendile. Hagejad esitasid 08.11.2013 menetlusdokumendi pärast kohtu 21.10.2013 kirja. Kohtu hinnangul kostja eksis menetluskulude nimekirja koostamisel menetlusdokumendi kuupäeva ja nimetusega. Lähtudes asja õiguslikust keerukusest, 08.11.2013 menetlusdokumendi mahust ja sisust ning toimingutest (sh võttes arvesse, et kostja vandeadvokaadist lepinguliselt esindajalt eeldatakse põhjalikke õigusteadmisi), on põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu nimetatud toimingute eest 1h ja 20min asemel 1h ulatuses. Hagejate hinnangul ei ole põhjendatud kostja menetluskulu tutvumine SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 20.03.2017 kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga 1h 15min. Lähtudes asja õiguslikust keerukusest, 20.03.2017 dokumendi mahust (sisulist teksti 3 lehel) ja sisust ning toimingutest, siis on põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu nimetatud toimingute eest 1h 15min asemel 0,5h ulatuses.
54.3360.42 euro eest on võimalik kostjale õigusabi osutada 26,67h ulatuses lepingulise esindaja tunnitasuga 126 eurot (käibemaksuga), mis ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Vaidlus kestis üle kolme aasta ja eeldas põhjalikku dokumentidega tutvumist, esindatava ja esindaja vahelist koostööd, õiguslikku analüüsi ning see on ajamahukas töö. Lähtudes asja õiguslikust keerukusest, menetlusdokumentide mahust ja sisust ning toimingutest, on põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu vähemalt 26,67h ulatuses tunnitasuga 126 eurot (käibemaksuga) kokku menetluskulud 3360.42 eurot (käibemaksuga).
55.Arvestades menetluskulude jaotust on põhjendatud välja mõista hagejatelt võrdsetes osades kostjale põhjendatud menetluskulud 3360.42 eurot 75% ulatuses, s.o 2520.32 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja nõude välja mõista hagejatelt lepingulise esindaja kulu 944.68 euro ulatuses.
56.Kohus viitas TsMS § 445 lõike 1 teisele lausele ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-56-06 (punkt 14). Käesolevas asjas on pooled teineteise vastu esitanud tasaarvestatavad nõuded. Kohus tasaarvestas poolte menetluskulude nõuded, mille tulemusena lõpeb hagejate menetluskulude hüvitamise nõue 106.25 eurot tervikuna. Kostja menetluskulude hüvitamise nõue lõpeb 106.25 euro ulatuses. Hagejate menetluskuludest 106.25 eurost on võrdne osa ehk pool 53.13 eurot. Kostja menetluskuludest 2520.32 eurost on võrdne osa ehk pool 1260.16 eurot. Kohus mõistis kummaltki kostjalt välja hageja kasuks 1207.03 eurot (1260.16-53.13). Tasaarvestuse tulemusena puudub hagejatel kostja vastu menetluskulude väljamõistmise nõue.
57.Vastavalt kostja taotlusele mõistetakse välja hagejatelt kostjale viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus
58.18.12.2017 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise ning hagi tagamise tühistamise osas. Hagejad paluvad hagi täies ulatuses rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
59.Seoses TsÜS § 1451 vastuoluga PS-ga jäävad hagejad maakohtus avaldatu juurde, kuid selguse huvides märgivad, et ei ole menetluses tuginenud sellele, et kostja hüpoteegilepingust tulenev nõue hagejate vastu oleks aegunud. Seega on maakohus vajaduseta seda analüüsinud. Hagejad on rajanud oma nõude asjaolule, et aegunud on kostja laenulepingust tulenev nõue põhivõlgniku vastu ning seetõttu on hagejatele kinnistu võõrandamisel üleminev kostja nõue põhivõlgniku vastu sisuliselt väärtusetu. Sellest tulenevalt on hagejad seisukohal, et TsÜS § 1451 on vastuolus PS §-ga 32. PS § 32 lubab omaniku tahte vastaselt omandit võõrandada üksnes kohese ja õiglase hüvitise eest. Hagejad ei andnud pandilepingu sõlmimisel nõusolekut kostja nõude rahuldamiseks selliselt, et hagejad saavad kinnisasja omandist ilmajäämise eest vastu sisuliselt väärtusetu, st aegunud, nõude. Hagejatele ei selgitanud pandilepingu sõlmimisel TsÜS §-st 1451 tulenevat riski kostja ega lepingut tõestanud notar. See nähtub pandilepingudokumendist. Samuti puudub hüpoteegilepingus poolte kokkulepe ja hagejate kinnitus selle kohta, et nad arvestavad kostja õigusega võõrandada hagejatele kuuluv kinnisasi ka siis, kui hagejad ei saa kinnisasja omandist ilmajäämise vastu reaalset, maksmapandavat nõuet. Hagejad ei nõustu, et TsÜS §-st 1451 tulenevat
omandiõiguse riivet võiks õigustada hüpoteegipidaja huvide eelistamisega. Kohus ei ole põhjendanud, miks peaks hüpoteegipidaja õigus rahuldada oma nõue teise isiku vara arvel prevaleerima hagejate õiguse ees saada omandist ilmajäämisel õiglane hüvitis. PS § 32 kaitseb omandit ning TsÜS §-st 1451 tuleneva õiguse realiseerimisel kahjustataks eelkõige kinnisasja omaniku omandiõigust. Hagejate põhiõiguste riive proportsionaalsuse üle otsustades tuleb mh arvestada, et hagejatel puudub võimalus mõjutada hüpoteegiga tagatud kostja nõude aegumist. Seevastu on aga kostjal endal väga lihtne nõude aegumist takistada hagi esitamisega põhivõlgniku vastu. Kohus on viidanud sellele, et hagejad oleksid võinud nõude aegumisest tulenevat nõude väärtusetuks muutumist vältida kostja nõude rahuldamisega. Kohus jättis seejuures arvestamata, et hagejatel oleks tulnud selleks tasuda kostjale 900 000 krooni (s.o 57 520 eurot), mis ei ole füüsilisest isikust hagejatele jõukohane. Seevastu oleks juriidilisest isikust kostja saanud nõude aegumist vältida hagi esitamisega põhivõlgniku vastu. Hagi esitamiseks oleks tulnud tasuda riigilõivu vaid 950 eurot.
60.Hagejad ei nõustu, et kostja ei ole hüpoteegiga tagatud nõuete aegumise takistamata jätmisel käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei ole hagejate vastavaid väiteid sisuliselt hinnanud. Leides, et hagejate õigused on sellises olukorras kaitstud võimalusega rahuldada kostja nõue enne selle aegumist ning omandada aegumata nõuded, ei ole kohus arvestanud, et hagejatel oleks tulnud selleks tasuda kostjale 900 000 krooni (s.o 57 520 eurot), mis ei ole füüsilisest isikust hagejatele jõukohane.
61.Hagejad on maakohtu menetluse ajal, s.o 29.09.2017 menetlusdokumendis, esitanud tasaarvestusavalduse, millega on tasaarvestanud enda kahju hüvitamise nõude kostja nõudega, mida viimane vaidlusalustes täitemenetlustes maksma soovib panna. Kohus leidis, et hagejate tasaarvestuse vastuväide ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuna hagejad ei ole täpsustanud tasaarvestamiseks kasutatud kahjunõuet kostja vastu – selle aluseks olevaid asjaolusid, sh kahju suurust, ega kahju koossseisu. Kui kohus leidis, et hagejate kahjunõude asjaolud on ebaselged, oleks kohus pidanud asjaolud välja selgitama, juhtides sellele hagejate tähelepanu. Hagejad on läbivalt väitnud, et kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet (KAS § 83 lõige 3), sõlmides põhivõlgnikuga laenulepingu tingimustel, mille täitmine ei olnud põhivõlgnikule jõukohane. Samuti on kostja rikkunud VÕS § 14 lõikest 2 tulenevat kohustust teavitada hagejaid enne hüpoteegilepingu sõlmimist sellest, et kostja annab põhivõlgnikule laenu tingimustel, mis ilmselt ei vasta põhivõlgniku laenu teenindamise võimekusele ning et seetõttu eksisteerib risk, et hagejatele kuuluv kinnistu tuleb laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks realiseerida. Hagejatele tekib kahju kinnistu müümisest põhivõlgniku kohustuste katteks ning kahju suuruseks on hüpoteegisumma kui otsene varaline kahju VÕS § 128 lõike 3 mõttes. Kahju suuruseks on 57 520 eurot seetõttu, et see on summa, mille hagejad kaotaksid kinnistu võõrandamisel, sest kostjal on õigus oma nõue hagejate kinnisasja arvel rahuldada selle summa ulatuses. Hagejatele tekkiv kahju on põhjuslikus seoses kostja käitumisega. Hagejatele ei tekiks kahju, kui kostja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega oleks põhivõlgnikule andnud temale ülejõukäivat laenu. Sellisel juhul ei oleks tõusetunud vajadust kostja nõude rahuldamiseks hagejate kinnistu arvel. Samuti ei tekiks hagejatele kahju, kui kostja oleks hagejaid enne hüpoteegilepingu sõlmimist teavitanud sellest, et kostja kavatseb sõlmida põhivõlgnikuga laenulepingu, mille täitmine ilmselt ei ole põhivõlgnikule jõukohane. Sellisel juhul ei oleks hagejad sõlminud kostjaga hüpoteegilepingut. Hagejatel lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2). Vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärgiks on hoida ära laenu andmine olukorras, kus laenaja ei ole tegelikult võimeline laenu
teenindama. VÕS § 14 lõikest 2 tulenev teavitamiskohustus kaitseb hagejaid selle eest, et nad oleksid täiel määral informeeritud hüpoteegilepingu sõlmimisega kaasnevatest riskidest ega sõlmiks lepingut endale ilmselgelt kahjulikel tingimustel. Hagejatele lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav ning kõiki asjaolusid arvestades on kostja tekitanud hagejatele kahju tahtlikult. Kuna kostja oli teadlik, et põhivõlgnik ei suuda laenulepingust tulenevaid kohustusi täita, teadis kostja, et tema nõue saab rahuldatud hagejate kinnisasja arvel.
62.Hagejad ei nõustu kohtuga, et kostjal ei olnud hüpoteegilepingu sõlmimise ajal teavet põhivõlgniku maksevõime kohta. Üldtuntud on asjaolu, et notariaalsed tagatiskokkulepped sõlmitakse alles pärast seda, kui krediidiandja on laenu taotleja krediidikõlblikkust hinnanud ning laenu väljastamine on tõenäoline.
63.Hagejad ei nõustu kohtuga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine iseenesest ei välista õigust nõuda sundtäitmist. Kostja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on hagejad keeldunud kostja nõude rahuldamisest endale kuuluva kinnisasja arvel. Kui kostja ei oleks andnud laenu sisuliselt maksejõuetule põhivõlgnikule, ei oleks kostjal tekkinud vajadust nõude rahuldamiseks hagejate kinnisasja arvel. Seega, isegi kui hagejate esitatud tasaarvestuse tulemusel ei oleks kostja nõue hagejate vastu täies ulatuses lõppenud, oleks hagejatel igal juhul õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 101 lõikele 3 tuginedes ning täitemenetlus on seetõttu lubamatu. Vastustaja seisukoht
64.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
65.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Samuti jaotab ja määrab kolleegium rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud.
66.Käesolevas asjas on vaidluse objektiks hüpoteegipidajal hüpoteegist tulenev asjaõiguslik realiseerimisnõue kolmandast isikust kinnisasja omanikest pantijate vastu, millele on pantijatel õigus esitada samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik ja käendaja (AÕS § 279 lõige 1). Samuti võivad kolmandatest isikutest pantijad esitada hüpoteegipidaja vastu isiklikke vastuväiteid, nt kahju hüvitamise nõude, kui nad saavad selle tasaarvestada hüpoteegiga tagatud nõudega (AÕS § 351 lõige 1). Selliseks tasaarvestatavaks nõudeks võib olla ka VÕS § 14 lõikest 2 tulenev võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumisest tagatiskokkuleppe sõlmimisel pantijatel tekkinud kahju hüvitamise nõue, mis seisneb tagatiskokkuleppest tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises.
67.Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse punktis 22 hagejate tasaarvestuse väite rahuldamata jätmisel. Hagejad esitasid 29.09.2017 väite (tasaarvestuse avalduse; t II kd lk 163-164), et tasaarvestavad kostja nõude põhivõlgniku vastu, mille täitmiseks on algatatud vaidlustatud täitemenetlused, kahju hüvitamise nõudega kostja vastu, mis on tekkinud kostja poolt laenu andmisel vastutustundliku
laenamise põhimõtte rikkumise ja hagejatele lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumise tõttu. Hagejad tõid esile, et kostja sõlmis laenulepingu tingimustel, mille täitmine ei olnud põhivõlgnikule jõukohane, kuigi oli teadlik, et põhivõlgnik ei suuda laenulepingut täita. Samuti, et kostja ei teavitanud hagejaid enne hüpoteegilepingu sõlmimist, et annab laenu tingimustel, mis ei vasta põhivõlgniku laenuteenendamise võimekusele ja et seetõttu eksisteerib risk, et hagejate kinnistu tuleb realiseerida, mh ei öelnud laenuandja, et laenusaajal on tasuda ka eluasemelaen SEB-le.
68.Kolleegium on seisukohal, et maakohus jättis esmalt vajaliku tähelepanuta, et KAS § 83 lõikest 3 ei tulenenud 2007.a (ega tulene ka praegusel ajal) laenuandjale kohustust rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtet tagatise andja suhtes, kes ei ole samal ajal laenusaajaks. Viidatud säte reguleeris krediidiasutuse kohustusi laenude andmisel (Riigikohtu lahend nr 2-14-21710, punkt 48). Kuna käesolevas asjas ei ole tõendatud, et laenusaaja oleks esitanud laenuandja vastu vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet, samuti ei ole väidetud ega tõendatud sellise nõudeõiguse üleminekut (nt nõude loovutamise teel) laenusaajalt hagejatele, ei ole hagejatel väidetud kahju hüvitamise nõuet kostja vastu.
69.Küll aga ei saa välistada, et kostja võis rikkuda hagejate suhtes tagatislepingu sõlmimisel VÕS § 14 lõikest 2 tulenevat kohustust teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus teist poolt kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Hagejad on eitanud, et kostja oleks neid tagatislepingu sõlmimise eelselt teavitanud laenusaaja varalisest olukorrast, mh sellest, et tal on juba eelnevalt teenendada laenuleping SEB-ga. Samas tuleb nõustuda hagejatega, et teave, mis paneb eelduslikult kahtlema laenusaaja majanduslikus suutlikuses laenu igakuiselt teenendada, on selline teave, mille vastu on tagatise andjal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Sellises olukorras võib tagatise andjal tekkida kahju hüvitamise nõue hüpoteegipidaja vastu, mis seisneb tagatislepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-12, punkt 26). Asjakohane on küll maakohtu seisukoht, et sellise nõude olemasolu iseenesest ei anna tagatise omanikele õigust keelduda tagatise realiseerimisest ja saadu arvel võlausaldaja nõude rahuldamisest, kuid võib anda õiguse kasutada seda nõuet võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi.
70.Kolleegium nõustub apellantidega selles, et maakohus rikkus nende tasaarvestuse väidet menetledes oluliselt menetlusõiguse norme. Kui maakohus leidis, et 29.09.2017 avaldus ei olnud piisavalt selge, pidi kohus enne selle rahuldamata jätmist andma esitajale menetlusdokumendi ebaselguse kõrvaldamiseks TsMS § 3401 lõike 1 alusel tähtaja (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-126-13, punkt 12). Lisaks ei selgitanud maakohus TsMS § 392 lõike 1 punkti 3 kohaselt pooltele hagejate kahju hüvitamise nõude võimalikku materiaalõiguslikku alust, st ei eristanud laenusaajale kuuluvat kahju hüvitamise nõuet ja hagejatele kuuluvat võimalikku kahju hüvitamise nõuet. Sellest tulenevalt keskendus kostja vastuses hagejate tasaarvestuse avaldusele põhjendamatult vaid vstutustundliku laenamise põhimõtte võimalikule rikkumisele, kuid jättis käsitlemata võimaliku VÕS § 14 lõike 2 rikkumise.
71.Siiski ei mõjutanud viidatud menetlusõiguse rikkumised käesoleva vaidluse lõpptulemust, sest kolleegium on seisukohal, et hagejate kahju hüvitamise nõue ei ole senini muutunud sissenõutavaks, mistõttu ei ole neil tasaarvestuse õigust ja 29.09.2017 avaldusel ei saa olla õiguslikke tagajärgi. VÕS § 197 lõikest 1 tulenevalt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustust täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-167-12 (punktis 10) selgitanud, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lõike 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lõike 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selleks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Käesolevas asjas saaks tagatislepingust tulenev negatiivne mõju tagatise andjate suhtes ilmneda peale seda, kui on selgunud, millises ulatuses nende hüpoteegiga koormatud kinnistu müügist saadud raha arvel kostja põhinõue laenusaaja vastu rahuldatakse. Kuna eelnevalt ei leidnud tõendamist kostjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks üks kohustuslik koosseisu element (kahju tekkimine), ei analüüsi kolleegium teiste elementide võimalikku esinemist.
72.Ülejäänud osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6). Vastuseks eelpool käsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejate väited TsÜS § 1451 vastuolust PS-i §-ga 32 ei ole põhjendatud. Samale seisukohale on jõudnud ka õiguskantsler, andes 2013.a üksikasjalise arvamuse Justiitsministeeriumile (t II kd lk 6-23). Nõustuda ei saa hagejate seisukohaga, nagu läheks neile põhivõlgniku kohustust täites üle väärtusetu nõue, kuna laenulepingust tulenev laenuandja nõue põhivõlgniku vastu on aegunud. TsÜS § 1451 kohaldumisel läheb vastavalt AÕS § 349 lõike 3 esimesele lausele pantijale üle laenulepingust tulenev põhivõla nõue pandi arvel rahuldatud ulatuses. Riigikohus on lahendis 3-2-1-153-10 (punktis 14; aga ka lahendites 3-2-1-146-13, 3-2-1-152-13) selgitanud, et aegunud nõude üleminek ei välista pantija õigust esitada võlgniku vastu nõudeid nendevahelise sisesuhte alusel. Riigikohus on selgitanud, et eeldatavasti on kolmandast isikust pantijal ja võlgnikul kokkulepe, mille sisuks on tagatise andmisest tulenevate õiguste ja kohustuste määramine ja et enamasti on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes, mille alusel kohustub kolmas isik pantima oma vara võlgniku võla tagamiseks. See leping võib VÕS §-de 619 ja 627 järgi olla nii tasuline kui ka tasuta, kuid mõlemal juhul peab käsundiandja (võlgnik) VÕS § 628 lõike 2 esimese lause järgi hüvitamata käsundisaajale (pantijale) mõistlikud kulud käsundi täitmiseks. Selline nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete puudumisel mõistliku aja möödumisel kulutuste tegemisest (VÕS § 82 lõige 3 ja lõike 7 kolmas lause) ja sellest ajast tuleb arvestada TsÜS § 147 lõike 1 järgi ka nõude aegumist. Kulutusteks saab lugeda käsundisaaja kulutusi, mida ta kandis võlausaldaja nõude rahuldamiseks, sh kui seda tehti tema vara arvel täitemenetluse vahendusel.
73.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hagejate poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust VÕS § 6 lõike 2 alusel lugeda sundtäitmine hea usu põhimõttest tulenevalt
vastuvõetamatuks. Hüpoteegipidaja realiseerib pooltevahelisest tagatislepingust tulenevat õigust rahuldada enda nõue põhivõlgniku vastu seaduses sätestatud (põhivõla) ulatuses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja ja põhivõlgnik pidanud võlgnevuse tasumise osas läbirääkimisi (I kd lk 125-132). VÕS § 101 lõike 2 kohaselt on võlausaldajal õigus valida, millist õiguskaitsevahendit ta kohustuse rikkumise korral kasutab, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Asjaolu, et laenuandja ei esitanud CC vastu hagi kohtusse, ei ole seadusest ega laenu- ega hüpoteegilepingust tulenevalt takistuseks, et algatada kohene sundtäimine hüpoteegi realiseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt ei esine käesolevas asjas ka olukorda, millest tulenevalt annaks VÕS § 101 lõige 3 kinnisasja omanikele aluse keelduda tagatislepingu täitmisest, nagu väidavada apellandid kaebuse punktis 4.9.
74.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel võrdsetes osades kummagi apellandi kanda. TsMS § 174 lõikest 3 tulenevalt määrab kolleegium järgnevalt kindlaks kostjale hüvitamisele kuuluvate põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalise suuruse.
75.Vastavalt nimekirjale tegid kostja vandeadvokaatidest lepingulised esindajad apellatsioonimenetluses toiminguid kokku 6h, millele lisandub osalemine kohtuistungil 1h 20min, kokku seega 7h 20min, tunnihinnaga 126 eurot (koos käibemaksuga). Esindajad teineteise tööd ei dubleerinud, istungil osalemise eest taotletakse tasu vaid ühele esindajale. Kolleegium nõustub apellantide vastuväitega kohtuistungi ettevalmistamiseks kulunud aja osas. Vastavalt taotlusele kulus selleks ühel esindajal 2h. Kolleegium on seisukohal, et arvestades apellatsioonimenetluse mahtu, mh seda, et enne istungit oli kogemustega esindajal vaja vaid tsiviilasja materjalid n-ö üle vaadata, ei olnud mõistlik selleks tegevuseks kulutada üle 1h. Muude toimingute (maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs, kaebusele vastuse koostamine ja esitamine ringkonnakohtule, osalemine istungil) osas nõustub kolleegium, et tegemist oli põhjendatud ja vajaliku ajakuluga kliendi huvide korrektseks esindamiseks. Seega on vastustaja esindajate põhjendatud esindaja tasuks 6h 20min eest kokku 797.58 eorut (6,33x126). Vastustaja on põhjendanud, miks ta ei saa käibemaksuseaduse (KMS) § 33 lõike 1 alusel õigusteenuse arvetel kajastatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega tuleb kummaltki apellandilt mõista välja vastustaja kasuks 398.79 eurot (sisaldab käibemaksu).
Ele Liiv Indrek Parrest /allkirjastatud /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.12.2018 otsusega
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-31650 osas, milles jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 17. novembri 2017. a otsuse resolutsioon osas, millega maakohus jättis XX ja YY hagi rahuldamata ja tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 007/2009/72096 ja nr 007/2009/72097 lubatavaks
põhinõude 38 346 euro 99 sendi ulatuses. Saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas maa- ja ringkonnakohtus.
3.Muus osas (s.o osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas XX ja YY hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 007/2009/72096 ja nr 007/2009/72097 lubamatuks põhinõuet 38 346 eurot 99 senti ületavas osas, samuti osas, millega maakohus tühistas Harju Maakohtu 1. juuli 2013. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.