OÜ Störfisch hagi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes.
Hagihind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Störfisch (registrikood 10926721, aadress Tähe 116, Tartu linn 51013), hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Raul Talts (Advokaadibüroo Talts & Partnerid, aadress Pärnu mnt 158/1, 11317 Tallinn, e-post [email protected]) Kostja: Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (registrikood 70005967, aadress Tähe 4, Tartu linn 51010, e-post [email protected]), esindaja Veiko Bergmann Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks põhinõudelt (163 983,92 eurot) arvestatud viivist, summas 162 999,11 eurot, seisuga 15.03.2018 ületavas (so 24 155,01 euro) osas. Edasise (alates 16.03.2018) viivise arvestamine toimub põhinõude jäägilt kuni põhinõude täitmiseni.
Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks intressinõuet summas 218,43 eurot ületavas osas.
4.Tühistada Tartu Maakohtu 10. mai 2018 määrusega seatud hagi tagamise abinõu kohtuotsuse jõustumisel.
Tsiviilasi nr 2-18-7296 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud OÜ Störfisch kanda.
6.Määrata Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti menetluskulude suuruseks 0 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Störfisch (hageja) esitas 10. mail 2018 Tartu Maakohtule hagi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA, kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Koos hagiga esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Tartu Maakohtu 10. mai 2018 määrusega peatas kohus täitemenetluse täiteasjas 171/2018/281 kuni kohtuasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt määrati OÜ-le Störfisch PRIA XX.XX.XXXX käskkirjaga toetust 4 045 510 krooni (258 555,21 eurot) erinevate kalakasvatusega seotud kulutuste jaoks, millest ajavahemikul 20.10.2009-18.03.2010 maksti OÜ Störfisch poolt esitatud kuludokumentide alusel välja 2 946 003,26 krooni. Tartu Maakohtu 27. novembri 2014 jõustunud otsusega tunnistati OÜ Störfisch ja tema juhatuse liige kokkuleppemenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 3 ja 2 järgi (pettuse teel soodustuse saamine). PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX (tlk 23-24) tunnistati kehtetuks varasem toetuse määramise käskkiri ning nõuti tagasi toetussumma 188 283,92 eurot. Põhjendusena viidati otsuses maakohtu 27. novembri 2014 otsusele. Antud summast tasuti 24 300 eurot. Tasumisele kuuluvaks summaks jäi 163 983,92 eurot. Sama otsuse p 4 kohaselt tuli tagasimaksmisele kuuluv toetussumma tasuda koos intressiga, mida arvestatakse otsuse tegemise päevast arvates. Intressimäär on ühe aasta Euribor + 5% aastas. P-i 5 kohaselt peab toetuse saaja tasuma p-s 3 näidatud tähtajaks (25. juuni 2015) tagasi maksmata toetussumma jäägilt viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.
3.Tartu Maakohtu 27.11.2014 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-14-311 on pööratud täitmisele Tartu kohtutäitur Reet Rosenthali poolt täitemenetluses nr 186/2015/1294 (tlk 19-20). Nõudeks on karistusseadustiku (KarS) § 831 ja 84 alusel väljamõistetud 163 983 eurot 92 senti.
Tsiviilasi nr 2-18-7296
4.Kohtutäitur Janek Pooli menetluses on täiteasi nr 171/2018/281, milles on täitedokumendiks PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX ja sissenõudjaks on PRIA. Nõudeks on toetussummalt (163 983 eurolt 92 sendilt) arvestatav intress ja viivis.
5.Hageja on seisukohal, et täiteasja nr 171/2018/281 sundtäitmine on lubamatu alljärgmistel asjaoludel. 5.1 Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-14-311 tehtud 27.11.2014 kohtuotsusega ei ole hagejalt välja mõistetud viivist ega intressi. PRIA oleks pidanud esitama viivise ning intressinõude enne kokkuleppekohase kohtuotsuse tegemist, kuid seda ei tehtud. Riigikohus on 9. aprill 2012 kohtumääruses (punkt 9) kriminaalasjas nr 3-1-1-8-12 asunud seisukohale: „kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled, sh ka süüdistatav.“ Kokkuleppemenetluse läbirääkimistel ei arutatud kordagi intressi- ja viivisenõudeid. Kokkuleppes lepiti kokku, et süüdistatav tasub riigile 188 283,92 eurot, millest arvati maha otsuse tegemise hetkeks riigile üle kantud 24 300 eurot. Praeguseks on OÜ Störfisch vastu esitatud aga enam kui kaks korda suurem nõue, mis koosneb enamikus intressist ja viivistest. Sellises olukorras ei oleks süüdistatav olnud nõus kokkulepet üldse sõlmima. 5.2 Täitemenetluse läbiviimine PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX ei ole põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsuses (punkt 8) haldusasjas nr 3-15-2542 asus kohus seisukohale, et PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX ei panda kaebajale (Störfisch OÜ) täiendavat kohustust võrreldes varasema 27.11.2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 114-311. PRIA XX.XX.XXXX otsuse regulatsioon piirdus vaid sellega, et tuvastati kaebaja (OÜ Störfisch) kohustus maksta saadud toetus riigieelarvesse tagasi tulenevalt kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-14-311 ning ühtlasi fikseeriti, et Kalandusturu korraldamise seadusest (KTKS) tulenev tagasinõue loetakse sellega täidetuks, kui kaebaja (OÜ Störfisch) kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-14-311 täidab. Sama otsuse punktis 9 asus Tartu Ringkonnakohus seisukohale, et PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX oli vajalik intressi ja viivise tasumise kohustuse määramiseks. Hoolimata OÜ Störfisch vastuväidetest ei analüüsinud ringkonnakohus sisuliselt viivise- ja intressinõude põhjendatust ja suurust. Samuti ei kuulanud PRIA hagejat enne XX.XX.XXXX otsuse tegemist ära, seetõttu ei olnud võimalik hagejal ka haldusmenetluses enda õiguseid kaitsta ning vaielda vastu XX.XX.XXXX otsuse vastu võtmisele viivise- ja intressinõude osas. Veelgi enam, hagejale jääb arusaamatuks, kuidas üheltpoolt saab PRIA XX.XX.XXXX otsus olla deklaratiivne, teisalt samas õigustloov. Selles osas on Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsus endiselt vastuoluline ning hagejale pandud kohustused vastukäivad. Hageja kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses, mille raames nõustusid kõik menetlusosalised s.h. PRIA, et hageja tasub riigituludesse 188 283,92 eurot, millest oli maha arvatud 24 300 eurot, ehk siis kokku 163 983,92 eurot.
6.Hageja märgib, et Viljandi kohtutäitur Janek Pool 19.03.2018 täitmisteade ja kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsus täiteasjas nr 171/2018/281 on vastuolus PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX. PRIA XX.XX.XXXX otsuses nr XXX on sätestatud, et OÜ Störfisch peab tasuma 25. juuniks 2015 toetussumma 163 983,92 eurot. Tähtajaks tagasi maksmata toetussumma jäägilt peab OÜ Störfisch tasuma viivist 0,1% iga viivitatud kalendripäeva eest. Kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsuses täiteasjas nr 171/2018/281 on märgitud, et viivisenõue on 15.03.2018 seisuga 187 154,12 eurot. Tegelikkuses on 163 983,92 eurolt arvestatud viivis 0,1% päevas 995 päeva eest kokku
Tsiviilasi nr 2-18-7296 163 164 eurot. Seega on kohtutäitur või sissenõudja PRIA alusetult suurendanud niigi ebamõistlikult kõrget viivisenõuet veel 23 990,12 euro võrra. PRIA XX.XX.XXXX otsuses nr XXX on sätestatud, et OÜ Störfisch peab tasuma toetussumma 163 983,92 eurot koos intressiga, mida arvestatakse otsuse tegemise päevast arvates, s.o. XX.XX.XXXX. Intressimäär on ühe aasta euribor + 5 protsenti aastas. Kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsuses täiteasjas nr 171/2018/281 on märgitud, et intressinõue on 15.03.2018 seisuga 26 544,09 eurot. Tegelikkuses on 163 983,92 eurolt arvestatud intress ühe aasta euribor (17.06.2015 - 31.12.2016 0,05%; 01.01.2017 – 15.03.2018 0%) + 5% aastas kokku 22 634,95 eurot (12 773,45 + 9861,50 eurot). Seega on kohtutäitur või sissenõudja PRIA alusetult suurendanud niigi ebamõistlikult kõrget intressinõuet veel 3909,14 euro võrra. Eeltoodu kokkuvõttes on kohtutäitur või sissenõudja PRIA suurendanud alusetult viiviseja intressinõuet kokku summas 27 899,26 euro ulatuses. Nimetatud summa osas tuleb igal juhul sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Täiendavalt on hageja esitanud taotluse viivise vähendamiseks VÕS § 162 alusel.
7.Kokkuvõtvalt osundab hageja, et ta ei ole minetanud oma õigust vaielda vastu viivise- ja intressinõudele ning taotleb käesoleva hagiavaldusega sundtäitmine täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks tunnistada.
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu.
9.Hageja väidab oma hagis, et Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-14-311 tehtud kohtuotsusega (27.11.2014) ei ole hagejalt välja mõistetud viivist ja intressi. PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX (tlk 57-58) nõuti OÜ-lt Störfisch tagasi toetus summas 188 283,92 eurot. PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX punkt 4 ütleb üheselt arusaadavalt, et tagasimaksmisele kuuluv toetussumma tuleb tasuda koos intressiga, mida arvestatakse käesoleva otsuse tegemise päevast arvates.
10.OÜ Störfisch vaidlustas PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX täies ulatuses Tartu Halduskohtus. Käesolevaks hetkeks on jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-2542, millega OÜ Störfisch kaebus jäeti täielikult rahuldamata ning PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX on kehtiv.
11.Hageja seisukoht, et PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX ei saa talle panna täiendavat kohustust võrreldes varasema (27.11.2014) kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-311, on täiesti arusaamatu ja õiguslikult põhjendamata. PRIA rõhutab veelkordselt, et PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX näol on tegemist kehtiva haldusaktiga. PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX punkt 4 sätestab sõna-sõnalt järgmist teksti: „tagasimaksmisele kuuluv toetussumma tuleb tasuda koos intressiga, mida arvestatakse käesoleva otsuse tegemise päevast arvates. Intressimäär on ühe aasta Euribor + 5 protsenti aastas.“ Ka Tartu Ringkonnakohus ütleb haldusasjas nr 3-15-2542 tehtud 07.03.2017 otsuse põhjenduse punktis 9, et haldusakti andmine oli vajalik ka seetõttu, et kui maakohtu otsuses sai kohus piirduda vaid pettuse teel saadud varale vastava summa väljamõistmisega, siis kalandusturu korraldamise seadus näeb tagasinõude korral ette ka intressi ja viivise tasumise kohustuse. Kui PRIA oleks maakohtu otsusele viidates tagasinõudmise otsuse tegemisest loobunud, tähendaks see seda, et kaebaja (st OÜ Störfisch) oleks pääsenud intressi ja viivise tasumise kohustusest. Nimetatud põhjendusest on üheselt arusaadav, et OÜ-l Störfisch on intressi ja viivise tasumise kohustus ning see on haldusaktis ka sätestatud. Seega on täiesti vale hageja tõlgendus
Tsiviilasi nr 2-18-7296 Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsuse osas haldusasja nr 3-15-2542, mille kohaselt ei saa OÜ-le Störfisch panna kohustust tasuda viivist ja intressi.
12.PRIA-le tundub, et hageja soovib tsiviilkohtumenetluse kaudu jätkuvalt vaielda PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX õiguspärasuse üle, kuigi antud haldusakti õiguspärasuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. PRIA hinnangul peaks Tartu Maakohus vaidluse osas viivise ja intressi väljamõistmise õiguspärasuse üle keelduma OÜ Störfisch hagi menetlusse võtmast vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 1 p 4 alusel, kuna on olemas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX on õiguspärane ja kehtiv. Eeltoodust tulenevalt on hageja minetanud vaidlustamisõiguse viivise- ja intressinõude osas.
13.Hageja väited viivise ja intressi suuruse osas ei ole asjakohased. Viivise ja intress suurus tulenevad otseselt kalandusturu korraldamise seadusest nagu ka PRIA kohustus võlgnikult viivist ja intressi nõuda. Kogu hagist võiks arutusele tulla vaid vaidlus viivise ja intressi suuruse üle. PRIA arvestuste kohaselt on hageja võlgnevused intresside ja viiviste osas alljärgnevad:
Seisuga 15.03.2018 oleks tagasinõutavalt summalt 163 983, 92 eurot viivise summaks 162 999,11 eurot ning intressi summaks 23 117,55 eurot. Nimetatud summad erinevad vähesel määral hageja poolt hagis näidatud summadest. Kohtutäitur Janek Pool 19.03.2018 täitmisteates näidatud suuremad summad võisid tuleneda asjaolust, et kohtutäituril oli info PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX punktis 1 toodud kogu võlgnevusest 188 293,92 eurot ning viivis ja intress oli arvestatud antud summa pealt (ei olnud arvestatud kohtu poolt arestitud summat).
14.Arvestades eeltoodut on PRIA seisukohal, et OÜ Störfisch hagi viivise- ja intressinõude osas tuleks jätta menetlusse võtmata ning muus osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Mittevaieldavad asjaolud: -
Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-14-311 tehtud 27.11.2014 kohtuotsusega tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi OÜ Störfisch KarS § 210 lg 3 järgi ja mõisteti
Tsiviilasi nr 2-18-7296 karistuseks rahaline karistus 10 000 eurot. KarS § 831 ja 84 alusel mõisteti OÜ-lt Störfisch konfiskeerimise asendamiseks välja 188 283,92 eurot. Sellest oli 24 300 eurot kantud kohtu deposiitkontole ja kanti riigituludesse. Tasumisele kuuluvaks summaks jäi 163 983,92 eurot. -
PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX tunnistati kehtetuks varasem toetuse määramise käskkiri ning nõuti tagasi toetussumma 188 283,92 eurot. Põhjendusena viidati otsuses maakohtu 27. novembri 2014 otsusele. Pärast edutut vaidemenetlust esitas OÜ Störfisch halduskohtule kaebuse, milles palus eelnevalt nimetatud otsus tühistada. Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2016 otsusega rahuldati kaebus. Tartu Ringkonnakohus aga tühistas 7. märtsil 2017 halduskohtu otsuse ning jättis OÜ Störfisch kaebuse, PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX, kehtetuks tunnistamiseks, rahuldamata. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
-
19.03.2018 koostas kohtutäitur Janek Pool OÜ-le Störfisch täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse täiteasjas nr 171/2018/281. Võlgnik sai nimetatud dokumendid kätte 29.03.2018. Täiteasjas on sissenõudjaks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet ning täitedokumendiks PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX.
-
OÜ Störfisch esitas 06.04.2018 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, millega taotles täiteasjas nr 171/2018/281 täitmisteate tühistamist, kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tühistamist ning täitemenetluse lõpetamist. Kaebuse esitamise tingis asjaolu, et PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX aluseks oleva Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-14-311 tehtud 27.11.2014 kohtuotsus on pööratud täitmisele Tartu kohtutäitur Reet Rosenthali poolt täitemenetluses nr 186/2015/1294.
-
Kohtutäitur Janek Pool tegi nimetatud kaebuse kohta otsuse 24.04.2018, millega ta rahuldas kaebuse osaliselt ning muutis sissenõutavat summat ja jätkas täitemenetlust intressi- ja viivisenõudes. Kohtutäitur nõustus kaebajaga, et ühe ja sama nõude osas ei saa täitemenetlust algatada erinevate kohtutäiturite juures. Seetõttu vähendas kohtutäitur sissenõutavat summat Tartu Maakohtu 27.11.2014 kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude 188 283,92 euro ulatuses. Kohtutäitur leidis, et täitemenetluse jätkamine PRIA XX.XX.XXXX haldusakti alusel, millega nõutakse intressi ning viiviseid põhinõudelt, on põhjendatud.
16.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 2 kohaselt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus- ja määrus tsiviilasjas ning TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt seaduses sätestatud juhul haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks.
17.TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagi puhul on tegemist hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle
Tsiviilasi nr 2-18-7296 jõustumise kõrvaldamine. Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi seetõttu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vältimatuks eelduseks on kohustuse puudumise tuvastamine. TsMS § 368 lg 2 kohaselt võib hageja nõuda kohustuse puudumise tuvastamist. Kui kohustust pole tekkinud, siis ei saa olla sundtäitmine lubatav.
18.Kostja on seisukohal, et hageja soovib tsiviilkohtumenetluse kaudu jätkuvalt vaielda PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX õiguspärasuse üle, kuigi antud haldusakti õiguspärasuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. PRIA hinnangul peaks Tartu Maakohus vaidluse osas viivise ja intressi väljamõistmise õiguspärasuse üle keelduma OÜ Störfisch hagi menetlusse võtmast vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 1 p 4 alusel, kuna on olemas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX on õiguspärane ja kehtiv.
19.Hageja peamised vastuväited sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on järgmised: Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-14-311 tehtud 27.11.2014 kohtuotsusega ei ole hagejalt välja mõistetud viivist ega intressi. Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsuses (vt punkt 8) haldusasjas nr 3-15-2542 asus kohus seisukohale, et PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX ei panda kaebajale (Störfisch OÜ) täiendavat kohustust võrreldes varasema 27.11.2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-311. Hageja ei ole minetanud oma õigust vaielda vastu viivise- ja intressinõudele ning taotleb käesoleva hagiavaldusega sundtäitmine täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks tunnistada.
20.Kohus on seisukohal, et olenemata sellest, et täitedokumendiks on haldusakt, piirab käesoleval juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel. Käesoleval juhul on PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX kehtivuse osas toimunud halduskohtumenetlus, mille osas on tehtud jõustunud kohtulahend, millega loeti PRIA poolt välja antud haldusakt kehtivaks. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu) sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva haldusakti kohta tehtud kohtulahendi jõustumist.
21.Tartu Ringkonnakohus on 07.03.2017 otsuses haldusasjas nr 3-15-2542 asunud järgnevale seisukohale: „Tartu Maakohtu 27. novembri 2014 otsuses on märgitud, et KarS § 831 ja § 84 alusel mõistetakse kaebajalt konfiskeerimise asendamiseks välja 188 283,92 eurot. Sellest oli 24 300 eurot kantud kohtu deposiitkontole ja kanti riigituludesse. Ülejäänud 163 983,92 euro tasumise tagamiseks jäeti varasema kohtumäärusega arestitud kaebaja vara jätkuvalt aresti alla (tlk 11 p). Viidatud lõigus nimetatud KarS § 831 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimist. Kuna kaebaja mõisteti süüdi KarS § 210 lg 3 järgi soodustuskelmuses, siis kuulus sel viisil saadud väljamakse konfiskeerimisele. KarS § 84 järgi võib kohus välja mõista
Tsiviilasi nr 2-18-7296 konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele vastava summa, kui süüteoga saadud vara on ära tarvitatud. Seega on maakohtu otsusega kaebajalt toetusena makstud summa välja mõistetud.“ P-s 9 on märgitud, et „Lisaks oli asjas haldusakti andmine vajalik ka seetõttu, et kui maakohtu otsuses sai kohus piirduda vaid pettuse teel saadud varale vastava summa väljamõistmisega, siis KTKS-i regulatsioon näeb tagasinõude korral ette ka intressi ja viivise tasumise kohustuse (kehtiva KTKS § 69; KTKS vr § 71 lg 10-11 ja 15). Kui PRIA oleks maakohtu otsusele viidates tagasinõudmise otsuse tegemisest loobunud, tähendaks see seda, et kaebaja oleks pääsenud intressi ja viivise tasumise kohustusest, kui nende tasumise eeldused oleksid muidu täidetud. Sellega oleks kaebaja sattunud alusetult soodsamasse olukorda.“ Seega on kohtu hinnangul viivise ja intressi põhjendatuse küsimus lahendatud juba Tartu Ringkonnakohtu lahendis nr 3-15-2542. Samuti lahendas kohus ka täiendava kohustuse osas tõusetunud küsimuse. Ringkonnakohus jõudis seisukohale, et PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX on kehtiv ning sundtäidetav. Seega peaks kohtu hinnangul olema pooltele üheselt arusaadav, et kõnealusest PRIA otsusest tulenevalt kohustub OÜ Störfisch tasuma kohtuotsusega väljamõistetud toetussumma 163 938,92 eurot ja seaduses sätestatud määras intressi ning viivist.
22.Kohus ei nõustu hageja väitega, nagu oleks ringkonnakohus otsuse punktis nr 8 märkinud, et kaebaja ei pea tasuma viivist ja intressi. Ringkonnakohus on märkinud, et viivise ja intressi tasumise kohustus tuleneb kaebajale seadusest ning see ei ole täiendav kohustus varasema kohtuotsuse kõrval. Haldusakti regulatsioon piirdus vaid sellega, et tuvastati kaebaja kohustus maksta saadud toetus riigieelarvesse tagasi tulenevalt kohtuotsusest ning ühtlasi fikseeriti, et KTKS-st tulenev tagasinõue loetakse sellega täidetuks, kui kaebaja kohtuotsuse täidab. Kuivõrd Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-2542 on jõustunud, on hageja vastuväited, mis on esitanud seoses selle otsusega, põhjendamatud.
23.Hageja on märkinud, et ta ei ole minetanud vaidlustamisõigust viivise- ja intressinõude osas ning välja mõistetud viivist ja intressi tuleb hageja hinnangul VÕS § 162 alusel vähendada. Riigikohtu 12. detsembri 2012 otsuse nr 3-2-1-162-12 p 15 kohaselt märgib kolleegium, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15).
17.juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 on Riigikohus leidnud: „Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes." Seda seisukohta on korratud Riigikohtu 27. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p-s 25. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik taotleda viivise vähendamist. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
Tsiviilasi nr 2-18-7296 Kohus selgitab, et VÕS § 162 kohast leppetrahvi vähendamist tuleb üldjuhul taotleda kohtuliku menetluse esimeses astmes ning seda ka siis, kui rikkumise faktile vaieldakse vastu. Leppetrahvi vähendamise nõude võib esitada vastuväitena menetluse ajal ning sõltumata sellest, kas vastuväite esitanud pool teise poole nõuet tunnustab või mitte. Seega oleks hageja saanud viivise vähendamise nõude esitada juba halduskohtus. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-162-12 punktis nr 20 leidnud, et TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole kohtulahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast). See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Riigikohus on märkinud, et juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piiranguga. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluse käigus piiratud. Tegemist on erineva olukorraga võrreldes sellega, kui täitedokumendiks on muu dokument kui kohtulahend, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud ning võlgnik vajab seetõttu efektiivsemat õiguskaitset (vt selle kohta Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13407, p 11). Käesoleval juhul ei ole täitedokumendiks küll kohtulahend aga kohus on täitedokumendiks oleva haldusakti kehtivust juba kontrollinud seega on põhjendatud analoogia korras piirata täitedokumendi vaidlustamist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise korral. Isegi juhul kui kohus peaks põhjendatuks analüüsida ebamõistlikult suure viivise vähendamist, ei ole see kohtu hinnangul põhjendatud, kuna tegemist on seadusest tuleneva viivisemääraga. Lisaks sellele on hageja ise põhjustanud olukorra, kus viivise summa on ajas järjest suurenenud. Hagejale oli kriminaalmenetluses välja mõistetud summa teada ammu enne täitemenetluse algatamist. Juhul kui hageja oleks põhivõlgnevuse õigeaegselt tasunud ei oleks viivisenõuet tekkinud.
24.Olenemata sellest, et kohus ei pea põhjendatuks viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel, kontrollib kohus viivise ja intressi suuruse arvutamise aluseks olevaid asjaolusid TMS § 221 lg 1 alusel. Hageja hinnangul on kohtutäitur Janek Pool 19.03.2018 täitmisteade ja kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsus täiteasjas nr 171/2018/281 vastuolus PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX. PRIA otsuses on sätestatud, et OÜ Störfisch peab tasuma 25. juuniks 2015 toetussumma 163 983,92 eurot. Tähtajaks tagasi maksmata toetussumma jäägilt peab OÜ Störfisch tasuma viivist 0,1% iga viivitatud kalendripäeva eest. Kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsuses täiteasjas nr 171/2018/281 on märgitud, et viivisenõue on 15.03.2018 seisuga 187 154,12 eurot. Kostja on oma vastuses nõustunud, et seisuga 15.03.2018 on PRIA viivise nõude suuruseks 162 999,11 eurot ning intressi summaks 23 117,55 eurot.
Tsiviilasi nr 2-18-7296 Seega loeb kohus 15.03.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summaks 162 999,11 eurot, mis on arvutatud järgnevalt:
Kuivõrd kohtutäitur oli märkinud selle kuupäeva seisuga tasumisele kuuluva viivise suuruseks 187 154,12 eurot, siis tunnistab kohus seisuga 18. märts 2018 täitemenetluse täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks viivisenõude 24 155,01 euro ulatuses (187 154,12162 999,11).
25.Intressi osas on PRIA XX.XX.XXXX otsuses nr XXX sätestatud, et OÜ Störfisch peab tasuma toetussumma 163 983,92 eurot koos intressiga, mida arvestatakse otsuse tegemise päevast arvates, s.o. XX.XX.XXXX. Intressimäär on ühe aasta euribor + 5 protsenti aastas. Kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsuses täiteasjas nr 171/2018/281 on märgitud, et intressinõue on 15.03.2018 seisuga 26 544,09 eurot. Hageja arvestuse kohaselt on 163 983,92 eurolt arvestatud intress ühe aasta euribor (17.06.2015 31.12.2016 0,05%; 01.01.2017 – 15.03.2018 0%) + 5% aastas kokku 22 634,95 eurot (12 773,45 + 9861,50 eurot). Kostja arvutuste kohaselt oleks intress tagasi nõutavalt summalt (163 983, 92 eurot) 1004 päeva eest 23 117,55 eurot. Kohus selgitab, et intress on kokkulepitud tasu raha kasutamise eest, viivis aga hüvitis raha tähtaegselt tagastamata jätmisest tuleneva eeldusliku kahju eest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-141-12 märkinud, et intressi väljamõistmine pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist on põhjendamatu. Kolleegium on 29. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Asjas on tuvastatud, et haldusakti kohaselt tuli toetus tagastada 25.06.2015. Seega on põhjendatud PRIA XX.XX.XXXX otsuse punkti nr 4 alusel kostjalt välja mõista intress alates XX.XX.XXXX kuni 25.06.2015. Kohtu poolt arvestatud intressisumma on järgnev: periood
XX.XX.XXXXXX.XX.XXXX
päevade arv
intressi määr 0,0148%
summa 218,43 eurot
Tsiviilasi nr 2-18-7296 Seega tunnistab kohus täitemenetluse täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks intressinõuet summas 218,43 eurot ületavas osas, so 26 325,58 euro (26544,09-218,43) ulatuses.
26.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuksintressinõuet summas 218,43 eurot ületavas osas ja viivisenõuet seisuga 15.03.2018 summas 162 999,11 eurot ületavas osas. Ülejäänud osas on kostja nõuded hageja vastu sundtäidetavad.
MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
27.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 163 lõikest 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja võttis hagi rahuldatud ulatuses kohe õigeks on põhjendatud TsMS § 163 lõike 1 ja § 168 lg 6 järgi jätta menetluskulud antud asjas hageja kanda.
28.Kohus andis pooltele 27.06.2018 tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Kuivõrd kohtule menetluskulude nimekirja esitatud ei ole, määrab kohus kostja menetluskulude suuruseks 0 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.