Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-153-06 Tartu, 22. veebruar 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik A. M hagi G. H vastu hüvitise 160 000 krooni saamiseks või R. H vastu kinnisasja väljaandmiseks. Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 204-1362 A. M kassatsioonkaebus Hageja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mall Saar. Kostja G. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Li Uiga. Kostja R. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marina Valge. 29. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada A. M kassatsioonkaebuselt 23. novembril 2006. a tasutud kautsjon 1600 (üks tuhat kuussada) krooni.
4.Välja mõista riigieelarvest 15 912 (viisteist tuhat üheksasada kaksteist) krooni 30 senti Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks riigi õigusabi osutamise eest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Hansapank ning A. M (hageja) ja tema isa R. H 5. märtsil 2004. a laenulepingu, mille alusel andis pank hagejale ja tema isale laenu 9593 eurot (s.o ca 150 000 krooni), tagasimakse lõpptähtajaks lepiti kokku 6. veebruar 2014. a. Laen võeti selleks, et osta R. H Räpinas Xxxx x asuv kinnistu. Laenu tagamiseks seati hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule Võrumaal Võru vallas Sika külas. AS Hansapank kandis laenusumma üle R. H arvelduskontole. Hageja teadmata osteti laenu eest Xxxx x kinnistu R. H abikaasale G. H, kes kanti 12. märtsil 2004. a kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna hageja sellise lahendusega ei nõustunud, siis sõlmisid hageja ja G. H 23. märtsil 2004. a kinkelepingu, millega G. H kinkis Xxxx x kinnistu hagejale, ning seati ka isiklik kasutusõigus kinnistul asuvale elamule G. H ja R. H kasuks, kuna viimased olid selle faktilised valdajad ja kasutajad. Hageja leppis G. H kokku, et kingib kinnistu viimasele tagasi tingimusel, et viimane võtab temalt üle kinnistu ostuks võetud laenukohustuse ning seab laenu tagatiseks hüpoteegi Xxxx x kinnistule olemasoleva hüpoteegi asemel.
3.juunil 2004. a sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepinguga kinkis hageja kinnistu G. H ning viimane kanti omanikuna kinnistusraamatusse. Notar ei nõustunud lepingusse panema G. H kohustusi laenu ülevõtmise ja hüpoteegi asendamise kohta, kuid samal päeval kirjutas G. H alla avaldusele, milles soovis AS-ilt Hansapank enda määramist laenu kaastaotlejaks hageja asemel ning hüpoteegi asendamist hüpoteegiga Xxxx x kinnistule.
18.augustil 2004. a kinkis G. H kinnistu kohustuste täitmise vältimiseks R. H (end H). G. H ei ilmunud 23. augustil 2004. a notari juurde ega panka hagejaga kokkuleppeid sõlmima.
23.augustil 2004. a tegi hageja G. H 3. juuni 2004. a kinkelepingust taganemise avalduse ning ettepaneku kinnistu hagejale tagasikandmiseks asjaõiguslepingu sõlmimise teel, sest G. H oli hageja isa ja oma abikaasa R. H suhtes käitunud ebaväärikalt, keelates tal elada lepingu esemeks olevas elamus ja korraldades 22. augustil 2004. a füüsilist vägivalda kasutades R. H väljaviskamise elamust. Hageja palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1, § 268 lg 1, § 270, § 1032 lg 2, § 1033 lg 1 ja § 1036 alusel mõista G. H Räpinas Xxxx x asuva kinnistu eest välja hüvitis 160 000 krooni või juhul, kui G. H ei ole võimalik hüvitist saada, kohustada R. H hagejale kinnistu välja andma, s.o üle andma kinnistu omandiõiguse, kanda hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ning mõista kinnisasi välja kostja valdusest hageja valdusse. Hageja leidis, et G. H ei ole võimalik hüvitist saada, sest viimasel puudub vara, millele saaks sissenõuet pöörata.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides, et lepingust taganemine ei olnud õiguspärane. G. H väitis, et ostis kinnistu oma lahusvaraga, ta ei olnud laenu võtmisest teadlik ja see võeti tõenäoliselt R. H võlgade tasumiseks, ta ei ole nõustunud laenu ja hüpoteegi ülevõtmise kohustusega. 22. augustil 2004. a R. H ei löödud, vaid ta kukkus ise peaga vastu seina. R. H ei elanud 22. augustil 2004. a majas ega näinud konflikti pealt. R. H ei ole tehtud takistusi majas elamiseks. Ukselukk vahetati, kuna tütar kaotas võtme, samuti oli võtit vaja R. H. R. H märkis lisaks, et hüvitise saamise võimatus G. H saaks selguda täitemenetluse käigus, kuna riik maksab viimasele iga kuu pensioni.
3.Tartu Maakohus jättis 19. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus mõistis A. M välja Eesti Vabariigi kasuks 8000 krooni G. H osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks ja 10 246 krooni 50 senti R. H osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et kostja näitas nii hageja kui ka R. H vastu üles tänamatust ning jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kuna hageja kinkis 3. juunil 2004. a kinnistu G. H ainuomandisse, ei saa lugeda õigeks hageja väidet, et kinnistu ostmise eesmärgiks oli ühise kodu rajamine R. ja G. H. 30. märtsil 2004. a on kantud kinnistusraamatusse R. ja G. H kasuks tasuta isiklik kasutusõigus kinnistul olevale elamule. Kuna see kanne on kehtiv, siis ei ole kinnistu edasikinkimisega R. H rikutud hageja ega tema isa seaduslikke õigusi ja huve. 3. juunil 2004. a kinnistut G. H kinkides ei pannud hageja G. H ühtegi kohustust. Seda kinnitab hüpoteegi seadmata jätmine kinkelepingu sõlmimisel. Hageja 3. juunil 2004. a Hansapangale tehtud ühepoolset avaldust ei saa käsitada hageja ja G. H vahelise lepinguna, millest võiksid tuleneda viimase kohustused laenu ülevõtmiseks ja hüpoteegi seadmiseks. G. H allkiri avaldusel ei kinnita usaldusväärselt sellise tahteavalduse olemasolu. Ka ei sõltunud laenukohustuse ülevõtmine hageja ja
G. H vahelisest kokkuleppest, selleks oli vaja sõlmida leping panga ja G. H vahel. Kuna G. H realiseeris kinnistut kaaskostjale kinkides omaniku seaduslikke õigusi, siis ei saanud see väljendada G. H jämedat tänamatust hageja ja tema isa vastu. Maakohus leidis, et hageja taganemine 3. juuni 2004. a kinkelepingust ei olnud õiguspärane, sest puudusid VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud alused.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus muutis 23. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, jättes hagejalt väljamõistetud 10 246 krooni riigi kanda, kuna nimetatud summa võrra ületab hagejalt väljamõistetud õigusabi tasu lubatavat 5% määra. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus hagejalt välja kostjatele ringkonnakohtus osutatud õigusabi kulud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas hageja nõude G. H vastu hüvitise saamiseks seoses kinkelepingust taganemisega või R. H vastu kingitud asja väljanõudmiseks. Hageja tugines hagi esitamisel, menetluse käigus ja ka apellatsioonimenetluses asjaoludele, et hageja tahteavaldus oli suunatud tasuta lepingu sõlmimisele ning et tegemist oli kinkelepinguga. Ringkonnakohus kinnitas maakohtu põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et apellandi toodud asjaoludel ei ole asjas tõendatud VÕS § 267 p-s 1 nimetatud kinkelepingust taganemise eelduste olemasolu. Ringkonnakohus nõustus, et hageja isa on hagejale VÕS § 267 p 1 mõttes lähedane inimene. Seadusandja ei ole määratlenud mõistet "jäme tänamatus", seega oli maakohus õigustatud andma hinnangu hageja esitatud seisukohale, et jäme tänamatus väljendus keeldumises laen üle võtta ja tagatis asendada (kokkuleppe rikkumine), kinnistu edasikinkimise soovist teavitamises, edasikinkimises pärast seda kui hageja teavitas G. H lepingute ümbervormistamise ajast,
22.augustil 2004. a toimunud intsidendis, kus G. H takistas hageja isal enda tööriistu äraviimast ja R. H tekitas hageja isale kehavigastusi, ning maja ukselukkude vahetamises pärast intsidendi toimumist. Ringkonnakohus leidis, et hageja poolt tänamatusena käsitatud kokkulepete täitmata jätmine ja kingiks saadud kinnistu edasikinkimine pärast laenulepingu ümbervormistamise aja teadasaamist ei ole kooskõlas hageja seisukohaga, et tegemist on tasuta lepinguga (kinkelepinguga). Ringkonnakohus leidis, et jämeda tänamatusena ei ole alust tõlgendada asjaolu, et hageja isa ja tema abikaasa sobimatuse tõttu oma kooselu lõpetasid. Kinkelepinguga ei saa kohustada kingisaajat abielus olema kinkija lähedasega. Asjas esitatu põhjal on maakohus andnud õige hinnangu, et G. H käitumises puudus jäme tänamatus hageja või tema isa suhtes. Hageja isa kasuks on kinnistusraamatusse kantud märge isikliku kasutusõiguse kohta, nimetatud õiguse rikkumine ei ole piisavalt tõendatud ning selles osas saab hageja isa kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, juhul kui pärast kinkelepingust taganemise avalduse tegemist on talle tehtud takistusi kinnistu kasutamisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti
maakohtu otsus muutmata ja hageja menetluskulud jäeti tema enda kanda, ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles tühistati maakohtu otsus osas, milles mõisteti hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja kostjatele osutatud riigi õigusabi tasu. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja sõlmis teadlikult kinkelepingu kui tasuta lepingu, kaotas ta igasuguse õiguse kingisaajalt midagi kinkelepingu esemega seonduvalt nõuda. Kuna kostjaga kokkulepitud laenulepingu ülevõtmise ja hüpoteegi seadmise kohustust ei olnud võimalik kinkelepingusse lisada, on formaalselt tegemist kinkelepingust eraldiseisvate kokkulepetega, mille täitmata jätmist kohus eeldatavasti ei käsita VÕS § 267 p-s 3 sätestatud kinkelepingust taganemise alusena. Kinkelepingust taganemine jämeda tänamatuse tõttu oli hageja jaoks ainus võimalus oma rikutud õigusi kaitsta, kuivõrd ta sai lähtuda ainult eetilisest aspektist kokkulepete täitmata jätmisel. Hageja leiab, et kinnistu edasikinkimine on käsitatav jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 mõttes nii hageja ja G. H vahelise kinkelepingu kui ka G. H ja R. H vahelise kinkelepingu eesmärkidest lähtuvalt. Jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on määratlemata õigusmõiste, eetiline kategooria, mistõttu ei saa seda taandada ainult õiguslikult korrektsele käitumisele, mis välistaks eetilise hinnangu tehingutele.
7.Kostja G. H palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja leiab, et hageja väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuid nõustub hageja taotlusega sisustada VÕS § 267 lg-s 1 sätestatud mõiste "jäme tänamatus" kinkelepingust taganemisel.
8.Kostja R. H palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt puudus G. H käitumises jäme tänamatus hageja vastu ning kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu järeldused tuginevad tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel analüüsil.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Asjas on tuvastatud, et 12. märtsil 2004. a kanti Xxxx x kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse G. H. 30. märtsil 2004. a kanti kinnistusraamatusse Xxxx x kinnistu omanikuna hageja. Samal kuupäeval kanti kinnistusraamatusse ka R. ja G. H tasuta isiklik kasutusõigus sellel kinnistul asuvale elamule. 3. juunil 2004. a kinkis hageja Xxxx x kinnistu G. H, kes kanti 10. juunil 2004. a omanikuna kinnistusraamatusse. 18. augustil 2004. a kinkis G. H kinnistu R. H, kes kanti kinnistu omanikuna
30.augustil 2004. a kinnistusraamatusse. 23. augustil 2004. a tegi hageja G. H avalduse, millega taganes 3. juunil 2004. a sõlmitud kinkelepingust ning tegi ettepaneku omandi tagasikandmiseks.
11.Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud G. H lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Pooled vaidlevad kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Vaidlus on selles, kas G. H on
käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda.
12.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1�3 ettenähtud juhtudel, mh siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud nö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, pd 26�27 (RT III 2005, 43, 426)). Kolleegium nõustub hagejaga, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.
13.Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust hageja ja tema isa R. H vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja isa on selle sätte tähenduses tema lähedaseks isikuks. VÕS § 267 p 1 alusel lepingust taganemise põhjendusena on hageja toonud järgmised asjaolud: G. H keeldus laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis kinnistu edasi R. H; G. H keelas R. H majas elada, korraldas füüsilist vägivalda kasutades R. H väljaviskamise elamust ega lubanud tal majast kaasa võtta oma tööriistu ning oli peale kehavigastuse tekitamist hoolimatu R. H tervise suhtes; G. H vahetas maja ukselukud, takistades R. H majja pääsemist ja oma asjade võtmist. Kohtud on leidnud, et nendel asjaoludel ei ole tõendatud VÕS § 267 p-s 1 toodud eelduste olemasolu. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel arvestanud piisavalt selle sätte kinkijat kaitsvat eesmärki ning on sisustanud sätte liiga kitsalt.
14.Vastavalt VÕS § 259 lg-le 1 on kinkeleping tasuta leping. Sellest tulenevalt saab nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et kinkelepinguga ei ole tegemist juhul, kui lepingu järgi kohustub kingisaaja tegema vastusoorituse. Kolleegium ei nõustu aga kohtute seisukohaga, et laenulepingu ülevõtmise ja tagatise asendamise lubaduse täitmata jätmine ei ole käsitatav jämeda tänamatusena. Sellise lubaduse rikkumine võib kolleegiumi arvates tuua kaasa kinkelepingust taganemise VÕS § 267 p 1 alusel, kui laenu ülevõtmine ja tagatise asendamine oli kinkelepingu tegemise eelduseks. Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kohtud on vääralt leidnud, et asjas ei ole oluline, miks hageja kinkis kinnistu G. H.
15.Maakohus leidis, et G. H ei näidanud hageja ja tema isa vastu üles jämedat tänamatust ka sellega, et kinkis Xxxx x kinnistu R. H. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud arvestanud kinkelepingu eesmärki. Õige on hageja seisukoht, et kuigi formaalselt on kingisaajal õigus takistamatult oma vara käsutada, sh seda edasi kinkida, peab ta siiski arvestama, et kinke eesmärki arvestades võib selline käitumine olla kinkelepingust taganemise aluseks jämeda tänamatuse tõttu.
16.Ringkonnakohus on järginud maakohtu põhjendusi ka 22. augustil 2004. a toimunud intsidendi osas. Maakohus leidis, et kuigi R. H sai 22. augustil 2004. a kehavigastuse G. H käitumise tagajärjel, ei ole selline tegevus enda ja oma vara kaitsmisel õigusvastane. Otsuse kohaselt ei ole kohtul võimalik endiste abikaasade varalisest vaidlusest tekkinud tüli käsitada G. H ebaväärika käitumisena ega jämeda tänamatuse ülesnäitamisena R. H vastu ning see ei saanud rikkuda hageja seaduslikke õigusi ega huve. Kohtud ei ole märkinud, et kostja tegevus on hinnatav hädakaitseks või hädaseisundis tehtud teona tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-de 140 ja 141 tähenduses. Kolleegiumi arvates võib kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks.
17.Vastavalt TsMS § 688 lg-tele 4 ja 5 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning ei kogu ega uuri tõendeid. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Sellest tulenevalt saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja lahendamisel peab ringkonnakohus otsustama, kas hageja esitatud asjaolud said kinkelepingu eesmärki arvestades olla aluseks kinkelepingust taganemisele VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 järgi. Kui ringkonnakohus leiab asja läbivaatamisel, et hagi tuleb rahuldada, peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka hageja esitatud alternatiivnõude kohta.
18.Põlva Maakohtu 7. oktoobri 2005. a määrusega määrati G. H riigi õigusabi osutajaks Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaat Li Uiga ning R. H riigi õigusabi osutajaks Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaadi abi Marian Priks. Riigikohtus esindas R. H vastavalt
4.detsembri 2006. a kokkuleppele riigi õigusabi korras Valge & Uiga vandeadvokaat Marina Valge. Vandeadvokaat Li Uiga on taotlenud G. H Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 6950 krooni 20 sendi väljamõistmist Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Vandeadvokaat Marina Valge on taotlenud R. H Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 8962 krooni 10 sendi väljamõistmist Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Kolleegium leiab, et esindajate taotlused tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg 1 alusel riigieelarvest välja mõista. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.