Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-14-52324 5. detsember 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest A kaebus Tallinna linnalt koolivägivalla takistamata jätmise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Kaebaja A, seaduslik esindaja B Vastustaja Tallinna linn, volitatud esindajad Aljona Kallaste ja Terje Krais Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsus Tallinna linna kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna linna kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2016. a otsus, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Tagastada kautsjon.
4.Tagastada kassatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid (lapse tervist puudutav ankeet, kehalise kasvatuse õpetaja ettekanne, logopeedi ettekanne, avaldus õppealajuhatajale ja meditsiiniõele, transpersonaalse psühholoogi otsus).
Avaldatavas otsuses asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi ning kooli nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A (kaebaja) esitas 3. oktoobril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 12. veebruaril,
12.mail ja 1. septembril 2015 ning 17. märtsil 2016) mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) C esimese korruse koridoris toimus 4. oktoobril 2011 intsident, kus osalesid 2. klassi õpilased. Neli kaasõpilast kasutasid vahetunni ajal kaebaja suhtes vägivalda: üks hoidis kinni kaebaja kätest, teine juustest, kolmas lõi teda ning neljas filmis peksmist mobiiltelefoniga. Kaebaja pandi põrandale pikali, kus tema peksmist jätkati. Intsident kestis ca poolteist minutit. Selles osalenud õpilastest kõndis umbes poole peal mööda õpetaja, kes peksmist ei lõpetanud. Õpetaja küll peatus toimuvat nähes, ent ei sekkunud sõnaliselt ega füüsiliselt, et kaebaja kiusamine lõpetataks. Õpetaja möödus ja sisenes klassiruumi. Sündmusest on säilinud kooli turvakaamera salvestis.
3-14-52324 2) Toimunu oli koolivägivald. Tekkinud tervisekahjustuste loetelu tõendab, et tegemist ei olnud laste naljaga. Sündmuse telefoniga filmimisega taheti kaebajat alandada ja mõnitada. Arvestades, et õpetaja olukorda ei peatanud, said vägivalla tarvitajad signaali, et nende tegevus on õiguspärane. 3) Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 44 lg 1 kohaselt tagab kool õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitse. Kooli kodukorras peab sätestama õpilaste ja koolitöötajate vaimset ja füüsilist turvalisust ohustavate olukordade ennetamiseks meetmed ja nende rakendamise korra (PGS § 44 lg 2). Kaebaja mittevaraline kahju tekkis kooli tegevusetuse tõttu, sest vaatamata PGS-ile ja selle alusel kehtestatud kodukorra nõudele viivitamatult sekkuda, ei peatanud juhtunut pealt näinud õpetaja vägivalla tarvitamist. Kui õpetaja oleks õigel ajal sekkunud, ei oleks kiusajad kaebaja kallal vägivalda tarvitanud. 4) Tervisekahjustuste nimekiri on toodud arsti väljastatud tõendis: pealaenaha pindmine vigastus, rindkere tagaseina lahtine haav, õla- ja õlavarrekontusioon, sõrme lahtine haav küünevigastuseta
3.sõrme piirkonnas. Vigastustest paranemine võttis aega ning vigastatud kohtades ilmnes valutundlikkus. Sõrmevigastus tekkis kaebajal intsidendi käigus, ta ei tekitanud seda endale ise. Vägivalla intsident tekitas kaebajas posttraumaatilise stressihäire ja sügava depressiooni. Kaebaja moraalsed kannatused on põhjustatud nii valu tekitamisest kui ka ebaõiglasest kohtlemisest, mis süvenes õpetaja ükskõiksuse tõttu. 5) Kaebaja väärikust alandati, kuna kool jättis juhtunule reageerimata. Kaebaja seaduslik esindaja püüdis pärast juhtunust teadasaamist asjaosaliste laste vanematega direktori vahendusel kontakti saada, kuid tulutult. Samuti soovis kaebaja seaduslik esindaja saada kaasõpilase filmitud videoklippi, ent see oli väidetavalt kustutatud. Juhtumit ei uuritud, süüdlasi ei karistatud, ümarlauda lastevanemate, süüdlaste ja kannatanu vahel ei toimunud. Pedagoogilisi mõjutusvahendeid ei kohaldatud. Kooli juhtkond võttis kaebajat ja tema seaduslikku esindajat süüdistava hoiaku, sh süüdistati kaebaja seaduslikku esindajat kooli rahu rikkumises ja teda paluti koolist lahkuda. 6) Kahju tekkimine kaebajale ei olnud ettenähtav. Samuti ei esine kaebaja kaassüüd. Vastustaja esitatud tõendid kaebaja käitumise kohta on pahatahtlikud.
2.Tallinna Halduskohus jättis 28. märtsi 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata, mõistis kaebajalt vastustaja kasuks menetluskuluna välja 50 eurot ja jättis poolte muud menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus otsustas jätta kohtuotsuse avaldamata. Halduskohtu seisukohad olid järgmised. 1) Kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude üksnes seoses 4. oktoobri 2011. a intsidendiga ja sellele adekvaatselt reageerimata jätmisega. Seetõttu ei võta kohus seisukohta selles, kas kaebajat võidi kahjustada mõnes muus olukorras või kas ta oli süsteemse koolikiusamise ohver. Seetõttu ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust tõenditel, mis puudutavad varasemaid kaebajaga seotud intsidente. 2) Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (kooli pidamine). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et intsident 4. oktoobril 2011 toimus. Pooled tõlgendavad erinevalt mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid. Kaebaja nõuab vastustajalt intsidendi tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist kahel alusel: tervise kahjustamise ning väärikuse alandamise (kool ei reageerinud adekvaatselt) eest. 3) Mittevaralise kahju hüvitamine kaebaja füüsilise ja vaimse tervise kahjustamise tõttu 3.1) Kooli tegevusetuses ei esinenud õigusvastasust. Kogu intsident kestis ca poolteist minutit. Kaebaja ei ole väitnud, et kool oleks pidanud olema tema suhtes eriliselt tähelepanelik ja tagama pideva täiskasvanute järelevalve nii, et tal ei ole võimalik teiste lastega kordagi omapäi jääda. (Helita) turvakaamera salvestiselt nähtub, et kaamera vaatevälja jõudmisel on õpetaja kaebaja ja teiste intsidendis olevate õpilaste poole seljaga, seejärel suundub koos oma õpilastega klassiruumi poole. Enne sisenemist peatub õpetaja hetkeks kaebaja ja teda ümbritsevate laste ees, ütleb midagi, näitab käega ning liigub edasi klassi. Klassi uks jääb lahti. Hetkel, kui õpetaja lapsi nägi, ei nähtu videolindilt, et õpetaja pidi aru saama, et tegemist on millegi tõsisema kui mängulise olukorraga. Õpetajat nähes lapsed tardusid ning ohtu kaebaja tervisele ei kujutanud. Koridoris käest kinni hoidvad lapsed ei ole selline olukord, mille suhtes täiskasvanud peaksid igal juhul reageerima ja lastevahelise füüsilise kontakti viivitamatult lõpetama. Sellises vanuses lapsed väljendavad end tihti füüsiliselt ning 2(11)
3-14-52324 sama nähtub ka ülejäänud salvestiselt: lapsed jooksevad, tõuklevad, hoiavad üksteisest kinni. Arvestades ebatäpsusi kaebaja ütlustes ja ütluste vastuolu teiste tõenditega (nt kriminaalmenetluse alustamata jätmise toimikus sisalduvad ütlused), ei ole usutav, et kaebaja palus õpetajalt abi või karjus abi järele. Istungil antud ütluste pinnalt on kohus veendunud, et intsidendist möödunud õpetajal on adekvaatne arusaam koolivägivalla olemusest, ennetamisest ja takistamisest. Olukord väljus mängu raamidest ajal, mil keegi sellele reageerida ei saanud, kuna ühtegi täiskasvanut kooli koridoris parajasti ei viibinud. Valvelauas olev inimene saab kaameraid küll reaalajas jälgida, kuid tal on ka teisi ülesandeid samal ajal (väljastab võtmeid, fikseerib külalised, jälgib fuajees toimuvat). Igal korrusel on korrapidajaõpetaja, kuid tal on vahetunnis ka teisi ülesandeid, mistõttu ei pruugi ta kogu vahetunni ajal koridoris kohal olla (nt saadab õpilased sööklasse). 3.2) Kohus ei välista, et kaebaja kehalist terviklikkust teiste laste tegevuse tulemusel riivati, ent tervise kahjustamine kaebaja väidetud ulatuses, sh pikaajalist mõju omavana, ei ole tõendatud. Kaebaja kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et vigastused ei saanud tekitada kaebajale pikaaegset ebamugavust, sest neist ei ole jäänud kaebajale pikaaegset mälestust. Arst selgitas istungil, et vigastustest paraneb ligikaudu ühe nädala jooksul ja neist ei jää pikaajalisi tüsistusi. Kaebaja osales õppetöös juba 6. oktoobril 2011 ning kehalise kasvatuse tunnis 11. oktoobril 2011. Kaebajale ei ole intsidendist tekkinud ka vaimse tervise riivet, mida tuleks rahaliselt hüvitada, sest intsidendi mõjud kaebajale olid pigem lühiaegsed ning vaimse tervise riive ei ole piisavalt tõendatud. Psühholoogi ütlustest nähtub, et kaebajale tekkinud sümptomid olid seotud teiste laste tegevuse, mitte kooli tegevuse või tegevusetusega. Kaebaja ärakuulamisel väljendatud negatiivsed tunded ja meenutused on samuti seotud kehalise kasvatuse, eesti keele ja inglise keele tunnis toimunu, mitte intsidendiga. Kaebajast ja teda ümbritsevatest lastest mööduva õpetaja väidetav ükskõiksus ega kaebaja hirm, et temast tehtud video laaditakse üles Youtube'i videojagamise keskkonda, ei saanud samuti moraalseid kannatusi põhjustada. Kaebaja ei palunud õpetajalt abi ning kaebajale ei ole keegi väitnud, et video laaditakse üles. 3.3) Isegi kui jaatada õigusvastast tegu, kaebaja subjektiivse õiguse rikkumist ning tekkinud mittevaralist kahju, puudub põhjuslik seos mittevaralise kahju ja õigusvastase teo vahel. Kaebaja tervisekahjustamist ei saanud kool ära hoida. Kui õpetaja kaebajaid ja teda ümbritsevaid lapsi nägi, ei pidanud ta aru saama, et see on väljunud mängu raamidest. Hiljem ei saanud kool aga üleliigse jõu tarvitamist kaebaja kallal ennetada, kuna ühtegi täiskasvanut koridoris ei viibinud. Intsidendi pikkust ja toimunu ettenägematust arvestades ei ole täiskasvanute puudumine ka õigusvastane. Kaebajale väidetavalt tekitatud kahju on otseses põhjuslikus seoses teiste laste tegevuse, mitte aga kooli tegevusetusega. Sellisena on kaebaja psühholoogi ütluste kohaselt endale tekkinud kahju ka sisustanud. 4) Mittevaralise kahju hüvitamine kaebaja väärikuse alandamise tõttu 4.1) Vastustaja tegevus intsidendi järel oli õiguspärane. Tõenditest nähtub, et kool otsis lahendust kaebajaga juhtunule: toimusid vestlused psühholoogi ja klassijuhatajaga ning kaks koosolekut, Tallinna Haridusamet saatis vabanduskirja. Kool ei saanud kaebajaga edasi tegeleda, kuna kaebaja lahkus teise kooli 14. novembril 2011. Kuna kaebaja seaduslik esindaja pöördus ise politsei poole, polnud kooli pöördumine enam vajalik. Kaebaja seaduslik esindaja keeldus ise ümarlauast ja võimalusest rääkida toimunust intsidendis osalenud laste vanematega. Seadusliku esindaja liikumiste tõsisem kontroll koolis oli aga põhjendatud turvalisuse kaalutlustel, arvestades samal päeval toimunud teist intsidenti, kus aktiivseks osalejaks oli kaebaja seaduslik esindaja. Kooli reaktsioon
4.oktoobri 2011. a intsidendile vastas suures osas õiguskantsleri 2014. aastal (s.o pärast intsidenti) väljaantud infovoldikus "Kool kiusamisest vabaks" toodule. Kaebajaga juhtunut tauniti, sh alandati kaebajat kiusanud õpilaste käitumishinnet. Vastustajale ei saa ette heita seda, et teised intsidendis osalenud lapsed ei palunud kaebajalt vabandust. 4.2) Kaebaja ise ei ole kohtule ega ka psühholoogile avaldanud, et talle oleks tekkinud mingi kahju seoses vastustaja reageeringuga sündmusele. Kohus ei saa lähtuda üksnes kaebuse tekstist, mille sisu võib olla mõjutatud kaebaja seadusliku esindaja poolt, kui kaebaja ise sellise kahju olemasolu ei kinnita. Kaebaja halb tunne on seotud pigem inglise ja eesti keele tundidega ning kehalise kasvatuse 3(11)
3-14-52324 tunnis toimunud intsidendiga, kuid need ei ole vaidlusaluse kahjunõudega seotud. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja väidetud ebaõiglus oleks olnud sellise intensiivsusega, mis viitaks hingelistele üleelamistele ja mis nõuaks omakorda kahju korvamist rahas. 4.3) Kui ei ole õigusvastast tegu ega tekkinud kahju, ei saa olla ka põhjuslikku seost nende kahe vahel. 5) Kaebaja seaduslikule esindajale võib tunduda ebaõiglane olukord, kus teda süüdistati koolirahu rikkumises ja talle määrati kriminaalkaristus tema last rünnanud lapse ründamise eest, ent kaebajale tekitatud vigastuste eest kahjuhüvitist vastustajalt välja ei mõisteta. Käesolevas asjas on vaidluse all üksnes kaebajat puudutav intsident, mitte asjaolud, mis seostuvad tema seadusliku esindaja varasema või hilisema käitumisega. Kaebaja seaduslik esindaja pole eraldi oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud ning tema õigusi ei saa kaitsta antud kohtuasja raames. 6) Vastustaja on halduskohtumenetluses kandnud tõlgikulusid 50 eurot seoses õpetaja ülekuulamisega istungil. Vastavad kulud tuleb kaebajalt välja mõista.
3.Kaebaja palus 28. aprilli 2016. a apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
4.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. juuni 2017. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja mõistis Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja 500 eurot mittevaralise kahju katteks ja 1575 eurot menetluskulude katteks. Arvestades kaebaja isikut ja vanust ning kohtuotsuse sisu, jättis ringkonnakohus kohtuotsuse avaldamata. Kohtu seisukohad olid järgmised. 1) Kaebaja väidetud halduskohtu menetlusõiguse rikkumised ei saanud viia väära kohtuotsuse langetamiseni. 1.1) 11. veebruaril 2016 toimunud kohtuistungil kuulati üle tunnistajatena arst ja psühholoog. Ajavahemikul 11.03‒11.46 ei saanud istungil osaleda kaebaja lepinguline esindaja. Istungile ei olnud kaasatud ka vene keele tõlki, mis muutis kohtuistungil osalemise ja tunnistajate küsitlemise kaebaja seaduslikule esindajale keeruliseks. Halduskohus on selgitamiskohustusest ja uurimisprintsiibist tulenevalt esitanud tunnistajatele asjakohaseid küsimusi. Arsti ütlused ei ole asjas määrava tähtsusega ning psühholoogi sai küsitleda kaebaja oma lepingulise esindaja vahendusel. 1.2) Kohtuistungil, kus lepiti kokku kaebaja ülekuulamise korras, võttis istungist osa ka kaebaja lepinguline esindaja. Pooled said kaebajale esitatavad küsimused saata kohtule eelnevalt kirjalikult. Kaebaja ülekuulamise juures viibisid lisaks kohtunikule ja sekretärile ka kaebaja lepinguline esindaja ja tõlk. Kohus ei pidanud sotsiaaltöötaja kaasamist vajalikuks ning sellise korraldusega oli
11.veebruari 2016. a kohtuistungil kaebaja pool nõus. Arvestades, et kaebajale sai küsimusi kohtu kaudu esitada ka kaebaja pool ning kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaebajale kohtu poolt esitatud asjakohaseid küsimusi, ei saanud psühholoogi või sotsiaaltöötaja kaasamata jätmine mõjutada kaebaja küsitlemise kulgu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 261 lg 1). Kaebaja ülekuulamist ca 1,5 tundi, ei saa pidada ülemäära pikaks ega väsitavaks. Seepärast ei ole usaldusväärne kaebaja 17. märtsi 2016. a kiri kohtule, milles kaebaja selgitas 8. märtsil 2016 toimunud vande all ülekuulamisel öeldu vastuolusid teiste tõenditega. 1.3) Halduskohus ei rikkunud menetlusnorme, kui jättis kaebajat kiusanud lapsed kohtusse tunnistajatena kaasamata. Asja materjalide juurde on võetud samade laste ütlused politseis. Kohtul puudus vajadus kaasata asjas arvamuse saamiseks koolivägivalla ekspert. 2) Ringkonnakohus jääb haldusasjas nr 3-13-2415 võetud seisukoha juurde, et mittevaralise kahju nõude lahendamine munitsipaalkooli vastu kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õigusliku vaidlusena. 3) PGS § 44 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks (tagada õpilase koolis viibimise ajal tema vaimne ja füüsiline turvalisus ning tervise kaitse) peab kool kehtestama korra turvalisust ohustavate olukordade ennetamiseks, neile reageerimiseks, juhtumitest teavitamiseks ja nende lahendamiseks
4(11)
3-14-52324 (PGS § 44 lg 2). Kord ei tule üksnes kehtestada, vaid see peab lapse parimatest huvidest lähtuvalt ka toimima. Intsidendi ajal, s.o 2011. a sügisel, puudus koolis vastav üksikasjalik kord. 4) Kaebuse algne fookus on olnud laiem kui 4. oktoobri 2011. a intsident. Ka apellatsioonkaebuses väidetakse, et kaebaja oli süsteemse koolikiusamise ohver. Koolikiusamine (eriti vaimne) võib olla raskesti hoomatav ja tagantjärele tuvastatav. Arvestades, et laps ei pruugi vanusest tulenevalt toimuvat õigesti mõtestada ja õiget abi otsida, lasub koolil eriline vastutus ennetada probleemide tekkimist ja nende olemasolul nende jätkumist või süvenemist. 5) Asjas kogutud tõendid näitavad, et kaebaja oli keskmisest probleemsem ja teistsugusem. Kool oli intsidendi ajaks teadlik kaebaja probleemidest. Kool pidanuks kõrvalekalletega tegelema kohe, võtma lapse erilise tähelepanu alla ja tarvitusele vastavad abinõud (nt tagama lapse korrapärase suhtlemise kooli ja psühholoogiga, leidma täiendavat abi, suunama sotsiaaltöötaja fookuse lapsele), kuid seda ei tehtud. Kuigi lapse aitamisele on ema vastu töötanud, ei saa asuda seisukohale, et kool tegi kõik endast sõltuva, et kaebaja kiusamist ära hoida. 6) Asjas esitatud tõenditest (intsidendi uurimiseks alustatud kriminaalmenetluse materjalid, kehalise kasvatuse õpetaja 13. septembri 2011. a ettekanne direktorile) nähtub, et kaebaja oli langenud süsteemse koolikiusamise ohvriks, mis küll õnneks laste vanust arvestades ei olnud saanud väga pikalt kesta. Intsidendi puhul oli tegu konkreetse plaaniga kaebajat peksta, mitte temaga mängida. Tõsidust lisab fakt, et kogu situatsiooni filmiti. Tegemist oli sügavalt pahatahtliku käitumisega kaebaja suunal, mille eesmärk sai olla üksnes tema alandamine. Kaebajal diagnoositi astma juba enne 4. oktoobri 2011. a sündmust ja tänaseks on sellest välja kujunenud raske puue. Puudub ka vaidlus, et novembris 2011 viidi kaebaja kiirabiga astmahoo tõttu haiglasse. Kohtumenetluses esitatud tõendist nähtub, et trauma koolis võis provotseerida astmahoogude teket. Kaebaja psüühilisele olukorrale pärast
4.oktoobri 2011. a intsidenti on andnud hinnangu psühholoog, kelle seisukohti on halduskohus selgelt alahinnanud. 7) Tõenditest ei saa teha järeldust, et koolis loodud süsteem aitas reaalselt kaebajat. Kuigi kaebaja probleemides võis olla oma roll kaebaja vaimsel tervisel, tema kodusel olukorral jpm, oli see vähemalt osaliselt põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusetusega. Kui kool oleks oma PGS-st tulenevaid ülesandeid hoolikalt ja proaktiivselt lapse parimat huvi arvestades täitnud (taganud koolikiusamise ennetamise, abi andmise, nõustamise, psühholoogi juurde suunamise), olnuks kahju kaebaja vaimsele heaolule ja tervisele väiksem. Koolilt tuleb eeldada kõrgendatud hoolsuskohustust. Kuna kaebaja vaimne heaolu ja tervis ei olnud PGS § 44 rikkudes vastustaja süül tagatud parimal viisil, tuleb eeldada kaebajale kahju tekkimist. Mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, kannatanu isikut ja kooli süüd, on õiglane mõista kaebajale välja mittevaralise kahju eest hüvitiseks 500 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2016. a otsus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kassaator jätta kaebaja kanda. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Tallinna Ringkonnakohus rikkus kaebust laiendades menetlusnorme. Kohtumenetluses on vaidluse all üksnes 4. oktoobri 2011. a intsident ning seda kinnitasid järjepidevalt nii kaebaja kui ka halduskohus. Vastustaja esitas halduskohtule täiendavaid tõendeid, näitamaks, kuidas kool kaebajaga tegeles, kuid kohus rõhutas, et kaebuse faktiliseks aluseks on vaid 4. oktoobril 2011 toimunud intsident. Kaebaja apellatsioonkaebuse p 1 viitab samuti selgelt, et ta tugineb jätkuvalt vaid
4.oktoobri 2011. a intsidendile. Kaebaja ega tema seaduslik või lepinguline esindaja ei esitanud
5(11)
3-14-52324 kordagi halduskohtu menetluse vältel vastuväiteid nõude sisustamisele, kuigi halduskohus andis korduvalt selleks võimaluse. 2) Apellatsioonimenetluses oli vastustaja veendunud, et vaidluse all on vaid 4. oktoobri 2011. a intsident, sest kohtuistungil ei andnud ringkonnakohus mingil viisil mõista kavatsusest lahendada kaebust laiemalt. Ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik. Kuna ringkonnakohus laiendas nõude piire, ei olnud vastustajal mingit võimalust esitada tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja probleemidega tegeleti, last nõustati, suunati teda psühholoogi juurde jne. Kui ringkonnakohus leidis, et kaebust tuleb käsitada laiemalt, pidanuks ta seda menetlusosalistele selgitama ja vajadusel menetluse uuendama. 3) Kuupäev 4. oktoober 2011 on määrava tähtsusega ka kaebuse nõude potentsiaalse aegumise valguses, kuivõrd esmane kaebus esitati 3. oktoobril 2014, s.o täpselt kolm aastat pärast koolis toimunud intsidenti. 4) Ringkonnakohus asus seisukohale, et koolil puudus PGS § 44 lg-s 2 nimetatud kord. Samas ei ole halduskohus ega ringkonnakohus kordagi kohustanud vastustajat vastavat korda esitama või selle puudumist tunnistama. Isegi kui koolil puudus PGS § 44 lg-s 2 nimetatud kord, on ringkonnakohus jätnud vastustaja lubamatult ilma võimalusest lükata ümber ringkonnakohtu etteheiteid. Ükski kord per se õpilasi koolis ei kaitse – õpilase vaimne ja füüsiline turvalisus võib olla tagamata vastava korra kehtestanud koolis ja turvalisus ning nõuetekohane juhtumite menetlus võib toimuda ka koolis, kus selline kord puudub. 5) Kuivõrd kaebus oli seotud 4. oktoobri 2011. a intsidendiga, sai halduskohus vaidluse lahendamisel tugineda kriminaalmenetluses kooli psühholoogi ja logopeedi poolt juhtumi kohta antud ütlustele. Sel põhjusel ei kuulanud kohus üle ka vaidlusalusel perioodil koolis töötanud logopeedi, sotsiaalpedagoogi ega psühholoogi, kes puutusid kaebajaga tihedalt kokku. Seejuures olnuks kaebajaga tegelenud kooli psühholoogi ütlused palju määravama tähtsusega kui lapsega tema ema osalusel põgusalt kohtunud psühholoogi ütlused. Olukorras, kus ringkonnakohus laiendas kaebuse piire, pidanuks ta andma vastustajale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks, sh tunnistajate ülekuulamiseks. 6) Ringkonnakohus asus seisukohale, et astmanähud on põhjuslikus seoses koolis toimunuga. Vastuseks vastustaja taotlusele võtta asja juurde kaebaja tervisekaart kinnitas kaebaja esindaja, et ei seosta astma ja põskkoopapõletiku teket vaidlusaluse intsidendiga. Ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta. Tervisekaart, mille asja juurde võtmist vastustaja taotles, olnuks siinkohal ainsaks arvestatavaks tõendiks, kuid ringkonnakohtu üllatuslik lähenemine võttis vastustajalt võimaluse sellele tõendile tuginemiseks.
6.Kaebaja palus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, selgitades järgmist. 1) Kohtuprotsessi ajal rikuti kaebaja õigusi. 2) 4. oktoobril 2011 toimunud intsident demonstreeris mõnede klassikaaslaste ja kooli töötajate negatiivset ja üleolevat suhtumist kaebajasse. Kehalise kasvatuse õpetaja, logopeed ja medõde lubasid klassikaaslastel kaebajat karistamatult kiusata ja peksta, ei uskunud kaebaja kaebusi ning süüdistasid kaebajat alusetult enesevigastamises. Kaebajal tekkis üliraske psühholoogiline trauma, mida kinnitab ka 17. märtsi 2016. a transpersonaalse psühholoogi otsus. Selles märgitakse, et kaebaja on saanud emotsionaalse trauma ja viibib pikaajalises psühholoogilises stressis. 3) Enne kooli astumist täidetud ankeedis teavitas seaduslik esindaja kooli, et kaebajal esineb astmahoogusid. 2013. aastast on kaebajal raske puue astma tõttu. 29. septembril 2011 esitas seaduslik esindaja kooli õppealajuhatajale ja meditsiiniõele avalduse, milles palus kooli personalile teada anda, et kaebaja võib saada astmahoo. Seaduslik esindaja palus informeerida valveõpetajaid kaebajale abi osutamise ning vajadusel kiirabi kutsumise vajadusest. Kui kool oleks avaldusse tähelepanelikult suhtunud, ei oleks 4. oktoobril 2011 intsidenti saanud toimuda, sest korrustel oleks viibinud valveõpetajad, kes oleks vahetundidel korda pidanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6(11)
3-14-52324
7.Kaebaja esitas vastuse kassatsioonkaebusele hilinemisega, kuid HKMS § 51 lg 4 alusel peab kolleegium võimalikuks selle vastu võtta. Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lg 2 ls 1, lg 3). Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited seoses kooli teavitamistega kaebaja astmahoogudest (sh 29. septembril 2011) ning tagastada kassatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid (lapse tervist puudutav ankeet, kehalise kasvatuse õpetaja ettekanne, logopeedi ettekanne, avaldus õppealajuhatajale ja meditsiiniõele, transpersonaalse psühholoogi otsus).
8.Kolleegium käsitleb esmalt halduskohtu pädevust (I) ja vastustaja etteheidet, et ringkonnakohus väljus kaebuse piiridest (II). Seejärel selgitab kolleegium kooli PGS §-s 44 sätestatud turvalisuse ja tervise kaitse tagamise kohustuse sisu (III) ja kujundab seisukoha konkreetse kohtuasja kohta (IV). I
9.Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et vastustaja hallatav asutus (munitsipaalkool) ei taganud kaebaja koolis viibimise ajal tema vaimset ja füüsilist turvalisust ja tervise kaitset (PGS § 44 lg 1). Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et tegu on halduskohtus lahendatava avalik-õigusliku vaidlusega, millele kohaldub riigivastutuse seadus. Munitsipaalkoolis põhihariduse omandamine on olemuslikult erinev õigussuhtest, mis tekib munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel (vt tsiviilasi nr 3-2-1-128-16, p-d 12 ja 13). Põhiseaduse § 37 lg-st 1 tulenevalt on õppimine kooliealisel lapsel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning sellele vastab riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustus vastavas ulatuses tasuta haridust anda. Põhihariduse õppekorralduse alused, koolikohustuslikkuse iga, munitsipaalkooli pidamise ja rahastamise alused, järelevalve õppe- ja kasvatustegevuse üle, samuti munitsipaalkooli õpilase ja tema vanema õigused ja kohustused ning munitsipaalkooli töötajate õigused ja kohustused on reguleeritud avaliku õiguse normidega. Põhihariduse andmine munitsipaalkoolis on korraldatud avalik-õigusliku suhtena, mille raames tehtavad haridusalased otsustused võivad olla halduskohtus vaidlustatavad (vt kriteeriumid haldusasjas nr 3-3-1-68-12, p-d 13–16). II
10.Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse, viidates, et hindab ümber halduskohtu tuvastatud asjaolud (HKMS § 198 lg 1 teine lause) ja muudab õiguslikku hinnangut (ringkonnakohtu otsuse p 6). Kolleegium nõustub vastustajaga, et ringkonnakohus ei piirdunud eelnimetatuga. Kohus väljus otsust tehes kaebuse piiridest. Ringkonnakohtu otsus oli kaebuse aluse kindlaksmääramisel üllatuslik ning vastustaja jäeti ilma võimalusest esitada oma seletusi, põhjendusi ja tõendeid (HKMS § 27 lg 1 p-d 5 ja 6, § 157 lg 2 teine lause). Seeläbi rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme (HKMS § 230 lg 4).
11.HKMS § 2 lg 3 esimene lause sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses. HKMS § 41 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et vaidluse eseme määravad ära kaebuse nõue ja kaebuse alus (s.o põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse). Seejuures keelab säte kohtul teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ja ületada nõude piire.
12.Antud juhul tähendab kaebuse aluse piiritlemine küsimist selle järele, kas vaieldakse vaid intsidendi üle (kooli mittesekkumine intsidenti ja hilisem kooli reageering sellele) või tegeletakse laiemalt koolikiusamisega, st kas kaebajat 1.–2. klassis õppimise vältel kiusati, mis üksnes kulmineerus 4. oktoobril 2011 intsidendiga.
7(11)
3-14-52324
13.Kolleegium nõustub vastustajaga, et kaebaja seaduslik ja lepinguline esindaja väljendasid kaebuses ja selle hilisemates täiendustes selgelt soovi keskenduda üksnes 4. oktoobri 2011. a intsidendile ja sellele järgnenud vastustaja reaktsioonile.
13.1.Halduskohus märkis 13. oktoobri 2014. a määruses, et tõlgendab kaebaja nõudeid järgmiselt: kaebaja nõuab Tallinna linnalt üksnes 4. oktoobril 2011 toimunud kaebaja peksmise takistamata jätmise (vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitse) tõttu mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebajal tuli kinnitada, kas ta nõustub kohtu arusaamaga kaebusest. Kaebaja (advokaadist esindaja vahendusel) selgitas 12. veebruari 2015. a vastuses kohtule oma seisukohta, keskendudes vastuses üksnes 4. oktoobri 2011. a sündmusele: "Kahju on tekitatud kooli pidaja tegevusetusega, mis väljendus selles, et vaatamata Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse alusel koolis kehtestatud kodukorras ettenähtud juhistele sellisel juhul viivitamatult sekkuda, vägivallajuhtumi pealtnägijaks olnud õpetaja ei sekkunud ega peatanud vägivalda. Kaebaja leiab, et 04.10.2011.a. koolivägivalla juhtumiga tekitatud kehavigastused ja moraalsed kannatused oleksid olnud välditavad või vähemalt oluliselt väiksemad, kui ainus sündmuskohal viibinud õpetaja oleks viivitamatult sündmusesse sekkunud ja kaebaja suhtes vägivalla tarvitamise lõpetanud."
13.2.Halduskohus võttis 17. veebruari 2015. a määrusega kaebuse menetlusse, märkides järgmist: "A esitas 03.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb 04.10.2011 C-s toimunud koolivägivallale reageerimata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist."
13.3.21. aprilli 2015. a määruses andis halduskohus veel kord kaebajale võimaluse täpsustada oma nõuet, et välja selgitada poolte väidete sisu ja see, milliseid tõendeid on vaja koguda. Kohus küsis uuesti, milline vastustaja tegevus või tegevusetus mittevaralist kahju tekitas ning milliseid õigushüvesid rikuti. Kaebaja lepinguline esindaja vastas 12. mail 2015 järgmist: "Kaebaja leiab, et kahju tekitati tegevusetusega, kuid see tegevusetus hõlmab laiemat ringi isikuid, kui see konkreetne õpetaja, kes jättis pealt nähtud intsidendile kohaselt reageerimata. Ka hilisemalt, pärast seda, kui selgus, et tegemist ei olnud laste naljaga, vaid et kaebajat alandati, tema üle naerdi, teda lükati pikali ja löödi, ei reageerinud kooli juhtkond adekvaatselt. Seda konkreetset juhtumit ei uuritud, süüdlasi ei karistatud, lastevanemate ümarlauda või juhtumi arutamist nii süüdlaste kui ka kannatanu vanemaga ei korraldatud. ... Kaebaja leiab, et nõude tõendamiseks tuleb tuvastada, kas vägivallajuhtum leidis aset ja kas kooli juhtkond võttis tarvitusele konkreetseid abinõusid selle vältimiseks siis, kui see aset leidis ja kas asetleidnud koolivägivalla juhtumile reageeriti pärast selle ilmnemist kohaselt või mitte." Seejuures rõhutas esindaja, et kaebaja tervisliku seisundi tõendamiseks piisab intsidendi järel kaebajat üle vaadanud arsti ülekuulamisest ja tervisekahjustuste loetelu esitamisest; kaebaja põhjalik uurimine ei ole asjakohane ning vaidles vastu võimalikule ekspertiisi määramisele kaebaja üldise tervisliku seisundi määramiseks.
13.4.Ka 1. septembri 2015. a selgituses on kaebaja lepinguline esindaja intsidendikeskne: "Temale tekitatud mittevaraline kahju koosneb füüsilisest valust ja kannatustest seoses tekitatud kehavigastustega ja hingelistest kannatustest seoses intsidendi poolt põhjustatud negatiivsete emotsioonidega, mis on kõik kokku 4.10.2011.a. tema suhtes kaasõpilaste poolt kohaldatud vägivalla tulemus."
13.5.Halduskohtus toimunud istungid (29. juuni 2015. a eelistung ning 1. ja 11. veebruari 2016. a istungid) olid intsidendikesksed. Kaebaja esindajad ei esitanud kordagi sellele vastuväiteid. 8. märtsil 2016 kaebaja vande all ülekuulamisel keskendus halduskohus oma küsimustes samuti eeskätt
8(11)
3-14-52324 intsidendile, kuigi kaebaja ütlustest nähtub, et häirivaid mälestusi on talle jätnud ka teised sündmused (eeskätt kehalise kasvatuse tunnis toimunu).
14.Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. See kohustus seob ka kohut lapsi puudutavate kohtumenetluste läbiviimisel. Kahtlemata on õige ringkonnakohtu seisukoht, et koolil lasub eriline vastutus lapse turvalisuse ja heaolu tagamisel. See tähendab ka lapse arengu mistahes kõrvalekallete võimalikult varajast märkamist ja vajalike abinõude tarvitusele võtmist, sh olukorras, kus seaduslik esindaja võib abi andmisele vastu töötada. Eelöeldu ei kummuta siiski põhimõtet, et halduskohus ei saa (mh nt lapse huvidele viidates) ise määrata vaidluse eset ega väljuda kaebuse piiridest. Antud kohtuasja materjalidest nähtub selgelt, et halduskohtu menetluses piiritlesid kaebaja esindajad nõude faktilise alusena üksnes kooli (õpilastest möödunud õpetaja) mittesekkumisega 4. oktoobri 2011. a intsidenti ja intsidendile reageerimisega (vt p 13). Olukorras, kus kaebajat esindasid halduskohtus nii professionaalne advokaat kui ka seaduslik esindaja ning halduskohus küsis korduvalt üle, mis on kaebuse alus, ei saa halduskohtule ette heita liigset keskendumist vaid intsidendile ega seda, et halduskohus ei lähtunud lapse huvidest. Kaebuse eseme selgitamisel täitis halduskohus piisavalt ka selgitamiskohustust. III
15.PGS § 4 lg 2 ja § 7 lg 1 kohustavad põhikoolipidajat ja põhikooli looma mh turvalise õppekeskkonna. PGS § 44 lg 1 sätestab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Järgnevad lõiked täpsustavad asjakohaseid meetmeid ja vastutuse jaotust koolipidaja ja koolitöötajate vahel, olles kantud eesmärgist füüsiliste ja organisatoorsete abinõude toel kujundada turvaline õppekeskkond (nii sotsiaalne, füüsiline kui ka vaimne), et seeläbi ennetada turvalisust ohustavaid olukordi. Ohu realiseerumisel tuleb olukorrale kohaselt reageerida ja see lahendada. Nii näiteks kohustab säte tagama järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel ning korraldama ruumide ja territooriumi kasutamine võimaluse piires selliselt, et see aitaks ennetada õpilaste ja koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustava olukorra tekkimist (lg 4). Selleks võib kasutada kooli territooriumil ka jälgimisseadmestikku (lg-d 5 ja 6) ning piirata ja kontrollida õpilaste ja koolitöötajate sisse- ja väljaliikumist (lg 7). PGS-st tulenevat tagamiskohustust täpsustab mõneti Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011 määruse nr 1 "Põhikooli riiklik õppekava" § 6. Samuti peab arvestama LasteKS-s sätestatuga. Nii tuleb last ohustavaid olukordi ja sündmusi ennetada (LasteKS § 6) ning lapse abivajaduse või hädaohus oleku ilmnemisel lasub lapsega töötaval isikul kohustus sellest teavitada pädevaid organeid ja otsida abi (LasteKS § 22 lg 3, § 27, § 31).
16.Eeltoodud normidest tuleneb põhikooli ja põhikoolipidaja turvalisuse ja tervise kaitse tagamise kohustus. See laieneb kogu õpilase kooli hoones ja selle territooriumil viibimise ajale, sõltumata sellest, kas tegu on õppetunni, vahetunni, pikapäevarühma või muu analoogse kooli korraldatud tegevuses osalemisega. "Koolis viibimisena" eeltoodud normi mõttes on käsitatav ka lapse osalemine kooli poolt väljaspool koolihoonet ja tema territooriumi korraldatud tegevuses (nt kooli organiseeritud ekskursioon).
17.PGS § 44 seab põhikoolile ja selle pidajale kõrgendatud hoolsuskohustuse. Seejuures hõlmab hoolsuskohustus mitte üksnes neid ohte turvalisusele, mis lähtuvad koolist ja selle töötajatest, vaid ka õpilase kaitset tema enda, teise õpilase ja koolivälise isiku tegevuse eest. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb kolleegiumi hinnangul lähtuda hinnangust, millist tegevust võib mõistlikult eeldada professionaalselt lastega töötavalt inimeselt, kellel on teadmised ja oskused toimida (sh õppekeskkonna kujundamisel) lapse õigusi, huve, arengut ja vajadusi järgides. Hoolsuskohustuse ulatust mõjutab ka õpilase vanus ja vaimne küpsus. Mida vanem on õpilane, seda enam võib eeldada temalt 9(11)
3-14-52324 üldiste käitumistavade tundmist, neist arusaamist ja võimet nende järgi oma käitumist kujundada. Kolleegiumi hinnangul võib osutuda otstarbekaks reguleerida seadusega kooli hoolsuskohustuse sisu ja ulatus täpsemalt.
18.Kohtuasjas, kus kaebaja nõuab kahju hüvitamist koolipidaja ja/või kooli hoolsuskohustuse rikkumise tõttu, tuleb tuvastada tavapärased riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud kahju hüvitamise eeldused, sh mittevaralise kahju korral vastustaja süü.
18.1.Kaebaja peab kaebuses või hiljemalt asja läbivaatamise käigus – vajadusel kohtu abiga – püüdma selgitada, milles seisneb tema hinnangul kooli või koolipidaja õigusvastane tegu või tegevusetus (HKMS § 2 lg 5, § 41 lg 2). RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigel ajal andmata või toiming õigel ajal sooritamata. Sellest tuleneb, et avaliku võimu kandja tegevusetuse õigusvastasust ei saa tuletada pelgalt tagajärjest, s.o kahju tekkimisest. Kolleegium rõhutab samas, et kui koolis viibimise ajal on kahjustatud õpilase vaimset või füüsilist turvalisust või tervist, tuleb eeldada, et kool või koolipidaja on rikkunud PGS § 44 lg-t 1. Kannatanul ega tema esindajal ei pruugi olla teavet selle kohta, mida kahju ärahoidmiseks tehti või oleks pidanud tegema. Kui on tõendatud, et kahju tekkis lapse koolis viibimise ajal, peab vastustaja eelmenetluses esitama kohtule seletuse kahju tekkimise asjaolude kohta ühes põhjendusega, miks tal ei olnud kohustust võtta kahju ärahoidmiseks lisameetmeid. Vastustaja seletuse valguses tuleb kaebajal oma väiteid vastustaja õigusvastase tegevusetuse kohta täpsustada, kui kohus seda vajalikuks peab. HKMS § 59 lg 1 teise lause kohaselt võib tõendamiskoormus koolis toimunu suhtes minna üle vastustajale.
18.2.Kui vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane, siis mittevaralise kahju korral vastustaja süüd eeldatakse (haldusasi nr 3-3-1-64-14, p 10), st vastustajal lasub kohustus välja tuua ja tõendada asjaolud, mis näitavad, et rikkumine oli vabandatav. Süüst vabanemiseks peab vastustaja tõendama, et tema nimel tegutsenud isikud ei käitunud tahtlikult ega hooletult. Seejuures vastutab avaliku võimu kandja nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka nn organisatsioonilise süü korral (nt ebapiisavatest eelarvevahenditest või halvast töökorraldusest tingitud rikkumine).
18.3.Kui mõistlikult käituva professionaali tegevuse tulemusel ei oleks saanud kahju ära hoida, on tegu kahjuga, mille eest koolipidaja ei vastuta. Ka ei ole hüvitatav normi (s.o PGS § 44) kaitseeesmärgiga hõlmamata kahju (võlaõigusseaduse § 127 lg 2). IV
19.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebaja väidetud halduskohtu menetlusõiguse rikkumised (11. veebruari 2016. a kohtuistungi alustamine tunnistajate ülekuulamisega lepingulise esindaja juuresolekuta ja seaduslikule esindajale tõlgi mittevõimaldamine; 8. märtsi 2016. a kaebaja vande all ülekuulamine; kriminaalasja toimiku arvestamata ja uurimata jätmine ning intsidendis osalenud laste üle kuulamata jätmine) ei saanud viia halduskohtu väära otsuse langetamiseni. Puudub vajadus sellekohaseid põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6).
20.Halduskohus on korrektselt selgitamiskohustust täites välja selgitanud kohtuasja vaidluseseme ja tõendite esitamisega seonduva (vt p-d 13–14).
20.1.PGS § 44 lg 2 kohustab turvalisuse tagamisega seonduvat reguleerima kooli kodukorras (hiljemalt 1. septembriks 2011 (PGS § 91 lg 2)). Seda kohustust kool rikkus, kuid see ei anna veel alust kaebuse rahuldamiseks. Ei ole tuvastatud, et korra puudumine oleks praegusel juhul kahju tekkimist soodustanud. 10(11)
3-14-52324
20.2.Kolleegiumi hinnangul on halduskohus menetlusnorme järgides tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatud järeldusele, et vastustaja tegevusetus ei olnud õigusvastane, kui ta intsidenti ei sekkunud, ning ka intsidendile reageering oli õiguspärane. Kohtuasjas tuvastatud asjaoludele (sh kohtuistungil kirjeldatud kooli töökorraldus) tuginedes halduskohus põhjendas, miks ca 1,5 minuti jooksul kooli koridoris juhtunusse sekkumist ei saanud intsidendi ettenägematust arvestades eeldada ei intsidendist möödunud õpetajalt, valvetöötajalt ega korrapidajaõpetajalt. Kohus osutas ka, et kaebaja ei ole väitnud seda, et kool oleks pidanud olema tema suhtes eriliselt tähelepanelik ja tagama pideva täiskasvanute järelevalve nii, et tal ei ole võimalik teiste lastega kordagi omapäi jääda. Kolleegiumi hinnangul ei eelda kooli hoolsuskohustus üldjuhul seda, et koolitöötajal oleks igal ajal visuaalne ülevaade iga õpilase tegemistest. Selline pidev jälgimiskohustus võib siiski tekkida tulenevalt nt füüsilisest õppekeskkonnast või konkreetse õpilasega seotud asjaoludest. Antud juhul nende asjaoludega tegu ei olnud. Seega, kuigi kaebajaga juhtunu oli kahetsusväärne, puudub vastustaja tegevuses õigusvastasus kui kahjunõude rahuldamise eeldus. Halduskohus analüüsis vastustaja tegevuse kooskõla kiusamisjuhtumi lahendamise soovituslike põhimõtetega ning jõudis põhjendatud järeldusele, et see vastas suures osas neile põhimõtetele ja vastustaja tegevus oli õiguspärane.
21.Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohtadega hüvitatava kahju hindamisel ja kaebaja väärikuse alandamise põhjusliku seose kohta ega pea vajalikuks neid korrata. Küll vajab korrigeerimist halduskohtu seisukoht, et kooli tegevusetuse (mittesekkumise) ning füüsilise ja vaimse tervisekahju vahel puudub põhjuslik seos. On tõsi, et tervisekahju on vahetus põhjuslikus seoses teiste õpilaste tegevusega. See ei tähenda siiski, et põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja kahju vahel puuduks (vt ka haldusasi nr 3-3-1-64-14, p 10). Kuna vastustaja tegevusetus ei olnud eeltoodust tulenevalt õigusvastane, ei muuda see siiski lõppjäreldust.
22.Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsuse ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2016. a otsuse, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Halduskohus mõistis kaebajalt välja vastustaja kantud tõlgikulud 50 eurot seoses tunnistaja ülekuulamisega ning need kulud jäävad jätkuvalt kaebaja kanda.
23.Vastustaja ei ole taotlenud Riigikohtus kantud menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad nii kaebaja kui ka vastustaja Riigikohtu menetluses kantud kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
Kautsjon tuleb vastustajale tagastada (HKMS § 107 lg 4).
25.Lähtudes HKMS § 175 lg-test 3 ja 4, asendatakse avaldatavas otsuses kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi ning kooli nimi tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.