Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-8-06 Otsuse kuupäev Tartu, 23. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Kohtuasi Osaühingu S hagi Osaühingu R (pankrotis) ja V.R vastu 79 990 krooni 85 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/993/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.R kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 20. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Kassaator V.R (isikukood xxxxxxxxxxx) esindajad Riigikohtus Vastustaja Osaühing S (registrikood xxxxxxxx), seaduslik esindaja S.K. Resolutsioon Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2005. a otsus muutmata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing (OÜ) S esitas hagi Osaühingu (OÜ) R (pankrotis) ja V.R vastu, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista ostu-müügilepingust tulenev põhivõlgnevus 40 702 krooni 85 senti ning viivis 39 288 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühingu R (pankrotis) õiguseellane Osaühing (OÜ) K
16.septembril 2002. a ostu-müügilepingu (edaspidi leping), mille alusel anti OÜ-le K üle kaupa 40 702 krooni 85 sendi väärtuses. Lepingu p 2.2 kohaselt kohustus ostja tasuma kauba eest 21 päeva jooksul. Ostja kauba eest ei tasunud. Lepingu p 6.1 järgi on hagejal õigus nõuda ostjalt kohustuste täitmisega viivitamisel viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. 17. juuli 2003. a seisuga peab kostja tasuma hagejale viivist 39 288 krooni. Lepingu p-ga 6.3 võttis kostja endale kohustuse tagada eraisikuna hageja võimalikud nõuded OÜ K vastu, kui viimane ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Kostja on lepingu p 6.3 kohaselt lepingu pooleks. Poolte tahe oli käsitada kostjat lepingu kaastäitjana.
2.Kostja V R hagi ei tunnistanud, leides, et ta ei ole 16. septembril 2002. a sõlmitud ostumüügilepingu pooleks. Ekslik on hageja seisukoht, et poolte ühine tahe oli käsitada kostjat lepingu kaastäitjana ostja poolel. Kaks juriidilist isikut ei saa oma ühise tahte alusel selles kokku leppida. Kostja osales lepingu sõlmimisel üksnes juriidilise isiku esindajana ning esindaja sõlmitud tehingud kehtivad üksnes esindatava suhtes. Esindaja ei ole lepingu pooleks. Kostja ei muutunud lepingu p 6.3 alusel lepingupooleks.
3.Tallinna Linnakohus jättis pankrotiseaduse § 43 lg 2 alusel 26. augusti 2004. a määrusega kostja OÜ R (pankrotis) osas hagi läbi vaatamata, kuna Lääne Maakohtu 27. juuli 2004. a otsusega kuulutati välja OÜ R pankrot.
4.Tallinna Linnakohus rahuldas 7. aprilli 2005. a otsusega hagi V.R vastu, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse ja viivise 79 990 krooni 85 senti ning kohtukulu 5000 krooni, samuti riigituludesse postikulu 264 krooni 10 senti. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt järeldub lepingu p-st 6.3, et kostja, allkirjastades osaühingu
esindajana OÜ S ja OÜ K vahelise ostu-müügilepingu, võttis endale ühtlasi kohustuse tagada eraisikuna OÜ S võimalikud nõuded ostja vastu, kui ostja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Seega ühines kostja osaühingu kohustustega hageja ees nõude tagamise eesmärgil kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 178 lg-ga 1. Lepingu p 6.3 sõnastuse järgi ei pidanud kostja lepingut allkirjastama teistkordselt ehk füüsilise isikuna. Kostja teadis üheaegselt osaühingu esindajana ja füüsilise isikuna tehingu tingimustest ja kinnitas lepingus, et on tutvunud lepinguga, on selle sisust ja temale kui füüsilisele isikule sellega pandud kohustusest aru saanud. Lepingu p-ga 6.3 mittenõustumisel tulnuks kostjal hea usu põhimõttest lähtudes hagejat sellest teavitada lepingu sõlmimisel, sest hageja ei oleks ilma kostja kaasvastutuseta OÜ-ga K kui uue ostjaga lepingut sõlminud. Kostjale ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, sest kostjat ei saa käsitada tarbijana VÕS § 34 mõttes. Osaühingu omaniku ja juhatuse liikmena oli ta osaühingu edukast majandustegevusest otseselt huvitatud ja sellega seotud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja esimese astme ja apellatsiooniastme kohtukulud. Kohtu seisukoht, et kostja jaoks lepingulise võlakohustuse tekkimine ei vajanud kostja kui iseseisva lepingupoole allkirja, ei põhine seadusel. Sama isik ei saa võlasuhtes esineda samaaegselt käendaja ja võlasuhte poolena. Hagi oleks tulnud jätta rahuldamata, kuna lepingu p 6.3 ei näinud kohustusega ühinemist ette, kuid käenduse sätete kohaldamisest hageja loobus. Tagatise andmist ei saa pidada kostja iseseisvaks majandus- või kutsetegevuseks. Seetõttu tuleb kostjat käsitada õigussuhtes tarbijana. Asjaolu, et kostja oli OÜ R osanik ja juhatuse liige ning seetõttu huvitatud OÜ R edukast majandustegevusest ja tulu saamisest, ei muuda OÜ R kohustuse tagamist kostja jaoks tema iseseisva majandus- või kutsetegevusega seonduvaks. Hageja ja OÜ R vahelises lepingus ei ole käendaja vastutuse maksimumsummat märgitud ning käenduse kokkulepe on vastavalt VÕS § 143 lg-le 2 tühine. Hea usu põhimõtte rikkumine ei saa tekitada lepingulisi kohustusi ja kohtu viide hea usu põhimõtte rikkumisele on asjakohatu. Lepingu p 6.3 sisu ei võimalda tuvastada kohustatud isikut. See välistab võlasuhte tekkimise võimalikkuse. Punkti 6.3 kohaselt tuleb käenduskohustus täita lepingule allakirjutanul. Lepingule kirjutasid alla S.K ja kostja. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et leping on tüüptingimustega sõlmitud leping, mille kohta kehtivad VÕS §-des 35-45 sätestatud nõuded. Kohus peab hindama hageja nõude põhjendatust tüüptingimuste regulatsiooni alusel isegi siis, kui pool sellele sõnaselgelt tähelepanu ei ole juhtinud. Leping oli hageja koostatud ning OÜ-l K ega kostjal ei olnud võimalik mõjutada lepingutingimuste sisu. Lepingu p 6.3 tuleb lugeda tüüptingimuseks VÕS § 37 lg 3 mõttes, kuna olulise pingutuseta ei ole võimalik mõista, kumb lepingule alla kirjutanud poolte esindajatest võtab endale täiendava isikliku tagamiskohustuse.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. septembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata, kordamata esimese astme kohtu põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei rikkunud linnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-t 4, kuna on piisavalt käsitlenud kostja argumente ja viidanud ka õigusnormile, mille alusel tuleb hageja nõue rahuldada. Ebaõige on kostja seisukoht, et ta ei ole lepingu pooleks, kuna ei ole füüsilise isikuna sellele alla kirjutanud. Kostja, kirjutades lepingule alla äriühingu juhatuse liikmena, ei lakanud samal ajal olemast füüsiline isik. Lepingu p 6.3 sätestab sõnaselgelt kohustuse, mille allakirjutanu võtab endale eraisikuna. Seega osales kostja lepingu sõlmimisel kahes rollis ja oli ka füüsilise isikuna lepingu pooleks vaatamata sellele, et lepingu alguses ja lõpus ei ole teda poolena eraldi välja toodud. Lepingu sisu sellest ei muutu, kui kostja oleks oma allkirja kirjutanud kaks korda. Õige ei ole kostja väide, et lepingust ei ole võimalik aru saada, kumb allakirjutanutest endale eraisikuna kohustuse võttis. Kuna allakirjutanu võttis endale kohustuse tagada S OÜ võimalikud nõuded ostja (kaubasaaja) vastu, oli see tagatis müüjale, mille tavaarusaama kohaselt annab ostja poolel osalev isik. Kui müüja seaduslik esindaja tahtnuks eraisikuna võtta kohustusi oma äriühingu ees, oleks see nendevaheline suhe, mis ei puudutaks lepingut ostjaga. Kostja ei tugine ka asjaolule, nagu olekski lepingu sõlmimisel kokku lepitud, et kui ostja oma kohustust ei täida, maksab tema eest müüja seaduslik esindaja. Kohtuotsus ei ole vastuoluline. Kohus ei käsitlenud hageja ja kostja vahelist suhet käendusena, nagu apellant ekslikult leiab. Kohus leidis, et tegemist on kohustusega ühinemisega, mida reguleerib VÕS § 178. Kostja ühines osaühingu kohustusega hageja ees nõude tagamise eesmärgil. Põhjendamatu on kohustusega ühinemise ja käenduse vastandamine. Nii kohustusega ühineja kui käendaja vastutus algab üldjuhul kohustuse rikkumisest ja on solidaarne põhivõlgniku vastutusega. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut, s.o käendaja vastutust reguleerivaid vastavaid sätteid. Mingit edasilükkavat tingimust vastutuse kohaldamiseks lepingu p 6.3 ette ei näe. Väär on kostja seisukoht kohustuse võtmise vormipuuduse kohta. Kostja on lepingu allkirjastanud nii OÜ R seadusjärgse esindajana kui ka p-s 2.1 toodud põhjendustel iseseisvalt lepingu kolmanda poolena. Sellega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 77 ja VÕS §-s 11 sätestatud kirjaliku vormi nõuded täidetud. Põhjendamatu on kostja etteheide kohtule hea usu põhimõttele viitamise osas. Kohus ei rahuldanud hagi üksnes hea usu põhimõttest tulenevalt. Kohus märkis vaid, et kui kostja ei pidanud lepingu p 6.3 endale isiklikult siduvaks, oleks ta pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt lepingu teist poolt sellest informeerima. Müüja arvestas täiendava vastutuse olemasoluga ja vastasel juhul ei oleks sellistel tingimustel tundmatu ostjaga lepingut sõlmitud. Õige on linnakohtu seisukoht, et kostjat ei saa käsitada tarbijana VÕS § 34 mõttes. Leping, mille
täitmist kostja isiklikult tagas, seondub otseselt tema kui äriühingu omaniku ja juhatuse liikme majandustegevusega. Kostja ei sõlminud lepingut oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks. TsMS § 319 lg-st 2 tulenevalt jättis ringkonnakohus tähelepanuta apellandi väited lepingu kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kohta, kuna need on uued väited, mida kostja esimese astme kohtus ei esitanud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja nõude aluseks oleva lepingu pool, sest esindatava eest antud tahteavaldust ei saa samaaegselt käsitada isiku enda tahteavaldusena. Isik muutub lepingu pooleks, kui ta annab iseenda nimel allkirja lepingule, millega kinnitab lepingus sätestatud õiguste ja kohustuste vastavust omaenese tahtele. Kostjat ei ole lepingus poolena märgitud ja kostja ei ole ka eraisikuna lepingule alla kirjutanud. Kohtud käsitasid lepingut kolmepoolsena, kuid kuna selles ei sisaldu kostja kui iseseisva lepingupoole tahteavaldust, ei saa kostjat lugeda selle lepingu pooleks. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja loobus nõudest käenduse alusel ja lepingu p 6.3 ei näe ette kohustusega ühinemist. Juhatuse liikme tegevust kui sellist ei saa käsitada isiku majandustegevusena. Käenduse andmine ei kuulu juhatuse liikme majandustegevuse hulka, sest juhatuse liikmel on vaid juhtimis- ja esindamisfunktsioon. Juhatuse liige on käendust andes samal positsioonil suvalise kolmanda isikuga, mistõttu puudub põhjus asuda seisukohale, et juhatuse liikmele ei laiene VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud tagatised. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult TsMS §-le 319 tuginedes analüüsimata kostja apellatsioonkaebuse väited tüüptingimuste kohta. Kohus pidi omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust VÕS § 42 järgi.
8.Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja sõlmis kolmanda iseseisva poolena hagejaga lepingu ning võttis endale füüsilise isikuna kohustuse tagada OÜ K kohustuste täitmine. Lepingu sõlmimisel oli poolte ühiseks vabalt kujunenud tahteks kostja ühinemine ostja kohustusega hageja nõuete tagamise eesmärgil. Pooled lähtusid lepingu sõlmimisel muu hulgas sellest, et kostja oli ostja osaniku ja juhatuse liikmena isiklikult majanduslikult huvitatud, et leping sõlmitaks ja hageja müüks ostjale kaupu. Hageja arvestas sellega, et kostja vastutab tema ees solidaarselt ostjaga ning vastasel korral ei oleks tundmatu ostjaga lepingut sõlmitud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks TsMS § 692 alusel.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja OÜ K sõlmisid 16. septembril 2002. a ostu-müügilepingu,
mille alusel anti OÜ-le K üle kaupa 40 702 krooni 85 sendi väärtuses ning OÜ K ei ole selle kauba eest tasunud. OÜ K seadusliku esindajana kirjutas sellele lepingule alla kostja. Lepingu p 6.3 oli sõnastatud järgnevalt: "Käesolevaga võtab lepingule allakirjutanu endale eraisikuna kohustuse tagada S OÜ võimalikud nõuded OSTJA (kaubasaaja) vastu, kui OSTJA (kaubasaaja) ei täida krediiditingimustega OstuMüügilepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Lepingupooled lepivad kokku, et kohustuste täitmine tagatakse allakirjutanu kogu isikliku varaga, sealhulgas tulevikus tekkiva varaga. Allakirjutanu kinnitab, et on tutvunud Lepinguga ning on selle sisust ja temale seoses sellega pandud kohustustest aru saanud. Allakirjutanul (Käendajal) tekib tagasinõude õigus Võlgniku vastu Käendaja poolt Hankijale täidetud nõude ulatuses. Hankija annab Käendajale üle dokumendid, mis tõendavad nõuet Võlgniku vastu ja loovutab nõuet tagavad õigused pärast nõude täitmist." Vaieldakse selle üle, kas kostja on lepingu p 6.3 järgi kohustatud maksma hagejale põhivõlgnevuse katteks 40 702 krooni 85 senti ning lepingu p 6.1 järgi viivist 39 288 krooni.
11.Õige on kohtute seisukoht, et osaühingu seadusliku esindajana lepingule alla kirjutades kirjutas kostja lepingule samal ajal alla ka füüsilise isikuna. TsÜS § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kostja vastuväidete kohaselt puudub 16. septembril 2002. a hageja ja OÜ K sõlmitud ostu-müügilepingus kostja tahteavaldus, mis on suunatud hageja nõuete tagamisele. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei väida kostja, et tal puudus vastav tahe. Tahteavalduse puudumiseks peab kostja enda kui füüsilise isiku allkirja puudumist lepingul ja asjaolu, et teda ei ole füüsilise isikuna märgitud eraldi lepingu pooleks. Seega põhineb kostja see vastuväide asjaolul, et puudus tahet väljendav avaldus, mis tooks kaasa õiguslikud tagajärjed. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kirjutas lepingule OÜ K seadusliku esindajana alla. Kuna kostja on lepingule alla kirjutanud ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuste kohta, on kostja teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust.
12.Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et on võimalik aru saada, kumb allakirjutanutest, ostja või müüja esindaja, lepingus endale eraisikuna nõuete tagamise kohustuse võttis. Kuna allakirjutanu võttis endale kohustuse tagada S OÜ võimalikke nõudeid ostja (kaubasaaja) vastu, oli see tagatis müüjale, mille tavaarusaama kohaselt annab ostja poolel osalev isik.
13.Vastuseks kassatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks selgitada käenduse ja kohustusega ühinemise erisusi. Hagiavalduse kohaselt pidas hageja lepingu p 6.3 hagiavalduses käenduseks. Ka kostja vastuse kohaselt tuleneb lepingu nimetatud punktist käendus, täpsemini tarbijakäendus. Kuna kostja tugines tarbijakäenduse vastuväidetele, muutis hageja hagi õiguslikku põhjendust ja leidis, et kostja ühines kohustusega selle tagamise eesmärgil VÕS § 178 mõttes. Kohtud leidsid, et lepingu p 6.3 järgi ühines
kostja OÜ K lepingust tulenevate kohustustega hageja ees VÕS § 178 mõttes. Kohustuse võib VÕS § 178 lg 1 järgi üle võtta nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Kohustusega ühinemisel tekib VÕS § 178 lg 4 järgi solidaarkohustus ja kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
14.Eelkõige eristabki tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu.
15.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kohtud leidsid, et kostja sõlmis vaadeldava lepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Kuna kostja ei ole tarbija, siis vastutab ta juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, nii käendajana kui ka kohustusega ühinejana VÕS § 145 järgi. Seega on kohtud lõppjärelduses hagi rahuldanud õigesti.
16.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja väited lepingu p 6.3 tüüptingimusena käsitatavuse kohta. Kuna tuvastatud asjaolud ei anna alust käsitada lepingu p 6.3 tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes, ei pidanud kohus kostja neid väiteid analüüsima. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.