Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-102-05 Otsuse kuupäev Tartu, 17. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve Kohtuasi Marina Malinovskaja hagi Valentin Leinfeldi vastu kaasomandi lõpetamiseks ja 3 466 krooni 93 sendi väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/356/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Valentin Leinfeldi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 3. oktoober 2005. a Istungil osalenud isikud Kostja esindaja vandeadvokaat Mati Senkel ning hageja Marina Malinovskaja ja tema esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus Resolutsioon
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Mõista Valentin Leinfeldilt Marina Malinovskaja kasuks kohtukuludena välja 3 500 krooni.
3.Mõista Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ kasuks riigieelarvest välja kostjale osutatud riigi õigusabi tasu ja kuludena 3 080 krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Marina Malinovskaja esitas 19. jaanuaril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi Valentin Leinfeldi vastu, paludes lõpetada hageja ja kostja kaasomandi Xxxxxxxxx Xxxx xx-x asuvale korteriomandile (Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr 78 793) (edaspidi korter) ning mõista kostjalt välja 6 117 krooni kaasomandile tehtud kulutuste katteks ning riigilõiv 560 krooni ja õigusabikulud 944 krooni. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt taotles hageja kaasomandi lõpetamist selliselt, et korter jäetaks hageja omandisse koos hageja kohustusega maksta kostjale välja temale kuuluv osa rahas 240 000 krooni. Kostjalt hagetavat kulutuste summat vähendas hageja menetluse kestel 3 466 kroonile 93 sendile. Hageja ja kostja on korteri kaasomanikud. Hagejale kuulub kaasomandist 64/100 ja kostjale 36/100. Kostja lahkus korterist 1992. a-l ning sellest ajast seisavad kostja kasutuses olnud ruumid tühjana ja kütmata. Korteri lagi on toestatud ning katuse läbijooksu tõttu võimaliku varingu korral ähvardavad kaasomanikke nendele kuuluva vara väärtuse vähenemine ja teiste korterite omanike kahjutasunõuded. Hageja on remontinud korteri üldkasutatavat kööki ja teinud selleks kulutusi 9 630 krooni 35 sendi ulatuses, millest kostja kanda peaks jääma võrdeliselt tema kaasomandi osaga 3 466 krooni ja 93 senti. Kostja on keeldunud hageja ettepanekutest korteri remonditööde rahastamiseks või ei ole ettepanekutele vastanud, korteris on aga vajalik teha kapitaalremont. Käimas on mitmed kohtuvaidlused, mis puudutavad korteril lasuvaid kommunaalteenuste võlgnevusi. Kostjal puudub tahe kaasomandisse kuuluva vara eest hoolt kanda, mistõttu tuleb kaasomand lõpetada vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg-le 1. Kostja osa väärtus on Aktsiaseltsi Rime Kinnisvara Vahendus 20. juuni 2003. a hindamisakti järgi 240 000 krooni, mille hageja nõustus kostjale tasuma. Samuti tuleb kostjalt välja mõista proportsionaalne osa hageja kantud
remondikuludest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja ei ole nõus kaasomandi lõpetamisega, vaid soovib oma kaasomandi osa edasi kasutada. Kostja arvates on elamu katus amortiseerunud ajal, kui kostja oli Tallinna linna üürnik, ning elamu põhikonstruktsioonide remondi oli kohustatud tegema eluruumi omanik. Hagejal puudus kostja nõusolek ühiskasutatavates ruumides remonditööde tegemiseks ning kostja ei pea omavolilisi remonditöid hüvitama.
3.Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 2004. a määrusega anti asja lahendamine üle kohtualluvuse järgi Rapla Maakohtule.
4.Rapla Maakohus rahuldas 1. novembri 2004. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3 466 krooni 93 senti korteriomandile tehtud kulutuste hüvitamiseks, 173 krooni hageja esindaja tasu katteks ja 280 krooni hagi esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Kaasomandi lõpetamise nõude jättis kohus rahuldamata. Kaasomandi lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna kostja ei ole saanud korterit kasutada temast olenematutel põhjustel. Elamu katus on täielikult amortiseerunud ja hoone, sealhulgas poolte omandis olev korter, on avariilises seisus juba pikemat aega. Katuse remont on korteriühistuseaduse § 2 lg 1 mõtte kohaselt korteriühistu kohustus ning katuse seisukorda arvestades ei saa kostjalt nõuda kulutuste tegemist korteri remondiks. Kostja kohustuste täitmine korteriühistu ees ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Hageja tehtud kulutused korteri remondiks on vajalikud, mistõttu tuleb neist võrdeline osa AÕS § 75 lg 1 järgi kostjalt välja mõista. Kostja nõusolek nende kulutuste tegemiseks ei ole vajalik.
5.Hageja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi kaasomandi lõpetamiseks, ning palus korteri kaasomandi lõpetada, pannes talle kohustuse maksta kostjale 240 000 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 24. märtsi 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata kaasomandi lõpetamise nõude. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja lõpetas poolte kaasomandi korterile ning otsustas jätta korteri tervikuna hageja omandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 350 000 krooni. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks kohtukuluna välja 2 620 krooni. Kaasomanikul on AÕS § 76 lg 1 järgi õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Kokkulepet, mis selle võimaluse välistaks, pooled sõlminud ei ole. Hageja soovis kaasomandi lõpetamist viisil, et omand jääks talle ning ta hüvitab kostjale osa väärtuse. Kostja ei olnud sellise lõpetamise viisi vastu, kuid väitis, et hageja pakutud 240 000 krooni ei vasta kostja osa tegelikule väärtusele. Apellatsioonikohtu istungil väitis kostja esindaja, et kostja osa väärtus on 600 000 krooni. Hageja on nõus tasuma 350 000 krooni. Vaidlust ei ole selles, et hageja elab poolte kaasomandis olevas korteris ja kostja alaliseks elukohaks on Märjamaa alev Raplamaal. Poolte seletustest ja esitatud dokumentidest tuleneb, et eluruum vajab remonti, mida hageja sooviks teha, kuid kostja ei ole kulutuste tegemisest huvitatud.
Ringkonnakohus leidis, et kaasomandi lõpetamine on otstarbekas ning kohtul tuleb määrata summa, mille hageja poolt kostjale hüvitab. Hageja toetus pakutud hüvituse suuruse osas 20. juunil 2003. a kinnisvara hindaja koostatud arvamusele. Kostja ei tõendanud oma väidet suurema hinna kohta. Ringkonnakohtu istungil oli hageja nõus tasuma kostjale 350 000 krooni. See on ringkonnakohtu arvates ka piisav ja õiglane hüvitus, arvestades korteri avariiohtlikku seisukorda ja remondivajadust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule või esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud põhiseaduse § 32, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõranda ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kohtu poolt kaasomandi lõpetamise näol on tegemist omandi võõrandamisega omaniku nõusolekuta. Kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb võõrandamise puhul üldine huvi. Hüvitis, mille kohus määras kostjale, ei ole õiglane. Kinnistu asub Tallinna kesklinnas, kus maa hind on viimasel ajal suure kiirusega tõusnud. Kostja on seisukohal, et kohus oleks pidanud kohese hüvitise määramisel rakendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 243 lg-s 1 sätestatud viivitamata täitmise nõuet, kuna kinnisvara hind võib poolte jaoks hüppeliselt muutuda ja hüvitis osutuda ebaõiglaseks. Kohus rikkus TsMS § 231 lg-t 4, kuna jättis põhjendamata, miks ta ei nõustunud kostja ettepanekuga rakendada AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud võimalust müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel, mille käigus oleks selgunud asja õiglane väärtus. Kohus ei põhjendanud samuti, miks ta ei nõustunud kostja väidetega korteri hinna (600 000 krooni) suhtes. Korter on elukohaks kostja pojale Illimar Leinfeldile, kelle õigusi ja kohustusi kohtuotsus puudutab, kuid keda asja lahendamisse ei kaasatud.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et selles toodud kostja väited ei ole põhjendatud. Vastuse järgi ei pidanud kohus põhjendama, milles seisneb avalik huvi kaasomandi lõpetamise vastu, kuna seadusega on kaasomandi lõpetamise võimalused ja tingimused ette nähtud. Ka ei olnud kostja põhimõtteliselt kaasomandi lõpetamise vastu. Kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid, mis kinnitaks tema väiteid korteri turuväärtuse kohta. Kohus suurendas hageja poolt makstavat hüvitist, võrreldes ekspertiisiaktis esitatuga, arvestades, et korteri ainuomand jääb hagejale, samuti kohtuvaidluse algusest toimunud hinnatõusu. Kohus ei oleks saanud lahendada hageja nõuet selliselt, et oleks otsustanud korteri müügi enampakkumisel, kuna hageja vastavat nõuet ei esitanud. Kohtuotsus puudutab omanike omavahelisi, mitte I. Leinfeldi õigusi. Ka ei ole kostja varem sellist väidet esitanud.
9.Riigikohtu istungil jäid kostja esindaja ning hageja ja tema esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja esindaja kinnitas, et ei vaidlusta kaasomandi lõpetamise põhiseaduslikkust. Kostja esindaja palus mõista Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ kasuks kostjale
riigi õigusabi osutamise eest riigieelarvest 3 080 krooni. Hageja esindaja palus kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks mõista kostjalt välja 14 500 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
11.Hageja on esitanud nõude poolte kaasomandis oleva korteri kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et korter jäetaks hageja omandisse ja hagejalt mõistetaks kostja kasuks välja rahaline hüvitis kostja mõttelise osa katteks. Kaasomandi lõpetamise nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 76 lg 1, mis võimaldab kaasomanikul igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Asja jagamise viisis kokkuleppe puudumise korral otsustab selle AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kohus. Seega on hageja nõude eeldusteks vaid kaasomandi olemasolu korterile ning poolte kokkuleppe puudumine kaasomandi jagamise viisi suhtes. Kostja ei ole vaidlustanud linnakohtu otsust endalt 3 466 krooni 93 sendi väljamõistmiseks korterile tehtud kulutuste hüvitamiseks. Seega ei ole see nõue enam vaidluse all.
12.Ringkonnakohus on asja lahendamisel tuvastanud mh järgmist: 1) Hageja ja kostja on korteri kaasomanikud. 2) Korteris elab hageja, kostja kasutab korterit harva. 3) Korter on halvas tehnilises olukorras ja vajab remonti, kuid kostja on selle tegemiseks vajalike kulutuste kandmisest keeldunud. 4) Kostja ei vaielnud kaasomandi lõpetamisele vastu, kuid nõudis hageja pakutust suuremat hüvitist. 5) Pooled ei ole kokkuleppel kaasomandi lõpetamise võimalust piiranud.
13.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus tuvastanud kaasomandi lõpetamise eelduste olemasolu ega ole seejuures kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme.
14.Asjaõigusseaduse § 76 lg 2 järgi on kaasomandi lõpetamise nõuet välistavaks asjaoluks üksnes poolte kokkulepe. Sellise kokkuleppe sõlmimist ei ole ringkonnakohus tuvastanud nagu ka muid piiranguid, mis takistaks kaasomandi lõpetamist. Kostja väited põhiseaduse § 32 rikkumisest ringkonnakohtu poolt ei ole põhjendatud. Kaasomandi igal ajal lõpetamise õigust tunnustav AÕS § 76 lg 1 ei pane kohtule kohustust põhjendada, milles seisneb kaasomandi lõpetamisel üldine huvi. Kostja ei ole menetluses alama astme kohtutes ega ka Riigikohtus väitnud, et AÕS § 76 lg 1 või § 77 lg 2 oleks põhiseadusega vastuolus. Sama kinnitas kostja esindaja ka Riigikohtu istungil.
15.Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja ettepanekuga müüa korter avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel, ning on eksinud sellega TsMS § 231 lg 4 vastu. Siiski ei ole tegemist rikkumisega, mis võiks olla aluseks apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele. Kohus võib AÕS § 77 lg 2 järgi valida üksnes selliste kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis (vt Riigikohtu 4. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-05 (RT III 2005, 16, 169)). Hageja ei ole, ka alternatiivselt, nõudnud kaasomandi lõpetamist korteri enampakkumisel müümise teel. Enamgi veel, hageja on
sellisel viisil kaasomandi lõpetamisele selgesõnaliselt vastu vaielnud (tlk 162). Kostja ei ole omapoolset vastuhagi esitanud. Muul viisil esitatud taotlusest AÕS § 77 lg 2 järgse kaasomandi lõpetamise viisi valimiseks aga kohtule ei piisa. Vastasel juhul väljuks kohtus hagi piiridest ja rikuks sellega TsMS § 229 lg-t 1. Seega ei saanud ringkonnakohus valida kaasomandi lõpetamise viisi, mida taotles ringkonnakohtu istungil kostja. Kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamist hageja taotletud viisil on kohus otsuses põhjendanud.
16.Kostja ei nõustu kassatsioonkaebuse järgi tema kasuks välja mõistetud hüvitise suurusega (350 000 krooni), leides, et see ei ole õiglane. Kohus ei ole kaebuse järgi samuti põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja taotletud hüvitisega 600 000 krooni. Asjaõigusseaduse § 77 lg-st 2 ei nähtu üheselt, mida tähendab kaasomandi lõpetamisel asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel talle kohustuse panemine "maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas". Kolleegiumi arvates tähendab selline kaasomandi lõpetamise viis, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3, 27)). Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku (praegusel juhul esmajoones korteri), mitte nt ainuüksi mõttelise osa, harilikust väärtusest. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisega seotud asjaolusid kaalunud ning määratud hüvitise suurust ka põhjendanud. Hageja esitas pakutud hüvitise kinnitusena hindamisakti, kostja omapoolseid tõendeid korteri väärtuse kinnitamiseks ei esitanud. Kumbki pool peab TsMS § 91 lg 1 järgi tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus hindas esitatud tõendeid ning ei ole seejuures rikkunud protsessiõiguse norme. Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg 2 järgi võimalus asjaolude tuvastamiseks ja tõendite hindamiseks. Apellatsioonikohus on põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja taotletud hinnaga. Kolleegium märgib ka, et ringkonnakohus määras kostja kasuks suurema hüvitise, kui on kostja korteriosa väärtus hageja esitatud hindamisakti järgi. Konkreetse korteri asemel maja alusest maa või hoone väärtusest lähtumist korteri kaasomandi lõpetamisel õigustaks kolleegiumi arvates vaid see, kui on olemas reaalselt hinnatav võimalus lähitulevikus tervikuna kinnisasja ühiseks võõrandamiseks ja nt maja lammutamiseks ning seda on kohtule ka tõendatud.
17.Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks pidanud otsuse kuulutama viivitamata täidetavaks. Kohtul ei ole TsMS § 244 lg 1 järgi õigust omal algatusel kaasomaniku kasuks hüvitise väljamõistmise otsust viivitamata täidetavaks tunnistada ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seda taotlenud TsMS § 244 lg 3 alusel.
18.Paljasõnaline on kostja väide, et kohtuotsus puudutab ka I. Leinfeldi õigusi. Vaidluse esemeks on korteri kaasomandi lõpetamine ja lõpetamise viisi määramine. Kaasomandisuhte osalisteks on kaasomanikud. Kostja ei ole näidanud, kuidas kohtuotsus I. Leinfeldi õigusi puudutab, ega väitnud seda varasemas kohtumenetluses. Kolleegium juhib kostja tähelepanu ka TsMS § 242 lg-le 1, mille
järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik vaid asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele.
19.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning hageja on esitanud taotluse kostjalt kohtukulude väljamõistmiseks, tuleb kostjalt TsMS § 60 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on taotlenud kostjalt õigusabikuluna 14 500 krooni väljamõistmist. Maakohtu otsusega on hageja kasuks kostjalt välja mõistetud õigusabikuludena 174 krooni. Ringkonnakohtu otsusega on kostjalt hageja kohtukulude katteks välja mõistetud 2 620 krooni, millest 2 500 krooni õigusabikuludena. Arvestades asja keerukust ja hagejale osutatud õigusteenuse piiratud mahtu (Riigikohtu istungiks ettevalmistamine ja esindus kohtuistungil), ning väljakujunenud praktikat, loeb kolleegium hageja poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulust vajalikuks ja põhjendatuks 3 500 krooni, mille mõistab välja kostjalt.
20.Kostja esindaja vandeadvokaat M. Senkel on taotlenud kostjale osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 3 080 krooni väljamõistmist Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ kasuks. Taotluses on märgitud tasuna kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 1400 krooni, kohtuistungil osalemise eest 310 krooni (ühe tunni eest), tasuna õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 650 krooni ja sõiduauto kasutamise kuludena 720 krooni. Sõiduauto kasutamise kulusid on advokaat põhjendanud töögraafiku tõttu Tallinnasse kiire tagasijõudmise vajadusega. Lisaks on märgitud, et Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ ei ole käibemaksukohuslane. Kohus määras advokaat M. Senkeli 24. septembril 2004. a kostja esindajaks hagi läbivaatamisel Rapla Maakohtus (tlk 79). Ringkonnakohus on samuti tunnustanud M. Senkelit kostja esindajana riigi õigusabi andmise korras. Kuigi kostjale anti riigi õigusabi tema esindamiseks kohtumenetluses enne
1.märtsi 2005. a, kui jõustus riigi õigusabi seadus (RÕAS), kehtib kolleegiumi arvates RÕAS § 17 lg-s 3 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati riigi kulul menetlusosalisele enne 1. märtsi 2005. a. Seega kehtib riigi õigusabi andmine ka kassatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks RÕAS § 17 lg 4 järgi riigi õigusabi andmise tingimusi uuesti hinnata ning seda ei tee ka Riigikohus. Seega tuleb M. Senkeli esitatud taotlus rahuldada ning riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb RÕAS § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata ja riigieelarvest välja mõista. Korra § 12 lg 1 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 1 400 krooni. Kuigi korras ei ole täpsustatud, kas menetluse ettevalmistamise tasu kehtib eraldi igas kohtuastmes, tõlgendab kolleegium nimetatud sätet selliselt, tuginedes esmajoones analoogiale kriminaalmenetlusega (korra § 8 lg 1). Seega on M. Senkeli taotlus kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise tasu määramiseks põhjendatud. Lähtudes korra § 12 lg-st 2 on põhjendatud ka M. Senkeli taotlus kohtuistungil osalemise aja eest (1 t) 310 krooni määramiseks. Tulenevalt korra
§ 18 lg 1 p-st 4 on samuti põhjendatud M. Senkeli taotlus 650 krooni määramiseks tasuna õigusabi osutamise kohta jõudmise aja eest. Nähtuvalt taotlusest on advokaadibüroo, mille kaudu M. Senkel õigusteenust osutab, asukoht Tallinnas, õigusteenust osutati Riigikohtu istungil Tartus. Lähtudes korra § 20 lg 1 p-st 1 ja § 21 lg-test 1 ja 3, on põhjendatud kostja taotlus sõiduauto kasutamise kulude hüvitamiseks 720 krooni ulatuses. Korra § 21 lg 3 järgi hüvitatakse sõidukulud arvestusega 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕAS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ-le välja Eesti Advokatuur.
21.Kolleegium ei määra RÕAS § 25 lg 1 alusel kindlaks kostja kui riigi õigusabi saanud isiku kohustust hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile makstav summa. Kostjale riigi õigusabi andmisel talle õigusabikulude hüvitamise kohustust ei ole pandud ning seda ei ole tehtud ka hilisemas menetluses. Seega loeb kolleegium kostjale riigi õigusabi antuks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (RÕAS § 8 p 1) ning puudub alus kostja kohustamiseks osutatud õigusabi riigile hüvitada, kuigi hagi rahuldati. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.