Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-97-05 Otsuse kuupäev Tartu, 11. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi ERGO Kindlustuse AS-i hagi Sirto Trade OÜ vastu 142 460 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 25. veebruari 2005. a otsus asjas nr 22/201/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. september 2005. a Istungil osalenud isikud Sirto Trade OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat Matti Reinsalu Resolutsioon
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. veebruari 2005. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista ERGO Kindlustuse AS-lt Sirto Trade OÜ-le viimase kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 1423 krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.ERGO Kindlustuse AS-i hagiavalduse kohaselt toimus 15. detsembril 2002. a Harjumaal liiklusõnnetus, milles sai vigastada teeviitade raam koos sellele kinnitatud viitadega. Liikluskahju tekitas Sirto Trade OÜ-le kuuluv veok. Liiklusõnnetuse põhjustanud juht lahkus sündmuskohalt. Sõidukijuhi tsiviilvastutuse oli kindlustanud ERGO Kindlustuse AS liikluskindlustuse tavalepinguga. Kindlustusandja hüvitas kannatanule liiklusõnnetusega põhjustatud varalise kahju 130 460 krooni liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg 1 alusel. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 7 alusel tekkis hagejal regressiõigus kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista põhjustatud kahju 130 460 krooni ja kahjukäsitlemise kulud 12 000 krooni, kokku 142 460 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Väärteoprotokolli järgi rikkus kostja autojuht liikluseeskirja (LE) § 191 ja 192. Selles eest on veokijuhti karistatud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja autojuht oleks rikkunud muid õigusakte ja et teda oleks selle eest karistatud. Tekkinud kahju suurust on hagiavalduses puudulikult põhjendatud. Kohtul ja kostjal puudub võimalus kontrollida hagetava summa suurust ning õigsust.
3.Järva Maakohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega jäeti ERGO Kindlustuse AS-i hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et veokijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohast õigusakte rikkudes. Kuuldes kahtlast heli, juht peatus. Kuna ta midagi ei avastanud ja kaugemal kui 100 meetrit midagi olulist ei märganud, siis jätkas ta edasisõitu. Veokijuht ei ole eitanud edasisõitu pärast auto, koorma ja lähiümbruse kontrollimist. Kohus ei tuvastanud, et veokijuht oleks teadlikult või tahtlikult lahkunud. Hageja viide LE § 227 rikkumisele on jäänud paljasõnaliseks. Liiklusmärkide konsooli kukkumise müra kuulmine on hinnanguline. Sündmuskohal tehtud fotode koopiatest ei nähtu, et üle tee ulatuvate liiklusmärkide konsool oleks kukkunud sõiduteele. Sõidurajal neid ei ole, vaid need asuvad viadukti piirdel ja vahetult piirde kõrval ning
hoopis väljaspool piiret. Liiklusõnnetus toimus väärteoprotokolli järgi 15. detsembril 2002. a kella 23.30 ajal. Tunnistaja väiteil oli nähtavus 100 meetri piires. Selliselt asetsev purunenud liiklusmärkide konsool ei saanud valgustamata viaduktil detsembri keskpaigas kella 23.30 ajal olla juhile märgatav. Väärteoprotokollist ei nähtu, kuidas ja milliste vahenditega on kindlaks tehtud, et mootorsõiduki gabariidid ületasid lubatut. Kui politseiametnikud sõidukil koormat ei tuvastanud, siis ei saanud ka lubatud ületamine olla õiguspäraselt tuvastatud. Samuti ei ole tõendatud, kas väidetav jälg tõstukil on seotud liiklusõnnetusega.
4.ERGO Kindlustuse AS esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Õige on hageja väide, et veokijuht peab täitma liikluseeskirju ning olema liiklemisel hoolas, kuid sellest ei piisa regressinõude rahuldamiseks. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 7 järgi on kindlustusandjal tagasinõudeõigus kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Seega regressinõude rahuldamiseks peab hageja tõendama, et sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse kohalt, millega rikkus õigusakte. Hageja peab kostja autojuhi käitumist LE § 227 sätete rikkumiseks, kuna ta lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ega selgitanud välja, mis tegelikult juhtus. Kogu menetluse vältel on kostja väitnud, et veokijuhi käitumises puudub süü, kuivõrd ta ei saanud aru, et tema juhitud veok oleks põhjustanud liikluskahju. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus veokijuht LE § 191 ja 192. Asjaolu, et juht oleks sündmuskohalt lahkunud, politsei koostatud protokollist ei ilmne. Õige on hageja väide, et regressihagi esitamisel ei saa olla selle rahuldamata jätmise aluseks see, et autojuhti ei ole sündmuskohalt lahkumise eest karistatud, kuid tsiviilkohtumenetluses tuli hagejal seda asjaolu usaldusväärselt tõendada.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud LE § 227. Selle sätte kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumis põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele allakirjutanud. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduste kohaselt. Sõidukit või õnnetusse sattunud esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Asjaolu, et sündmuskohal oli pime ja juht sõitis suure veokiga, ei õigusta LE § 227 nõuete eiramist. Liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise fakt on tõendatud autojuhi ütlustega. On ilmne, et veokijuht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liikluseeskirja nõudeid eirates.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Hageja seisukohad veokijuhi lahkumise kohta liiklusõnnetuse toimumise kohalt ning sellega liikluseeskirja rikkumises on oletuslikud ning ei tugine
asjas kogutud tõenditele.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
9.Hagi on esitatud tuginedes LKindlS § 48 lg 2 p-le 7. Nimetatud sätte kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Hageja leiab, et juht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, eirates LE § 227. Hageja luges autojuhi käitumist LE § 227 rikkumiseks selle tõttu, et autojuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, ega selgitanud välja, mis tegelikult juhtus.
10.Liikluseeskirja §-st 227 tuleneb, et liiklusõnnetusest politseile teatamine on kohustuslik juhul, kui liiklusõnnetuses sai viga inimene, kui tekitati varaline kahju ning juhid või juht ja kahju saaja ei ole üksmeelel vastutuse küsimuses või kui kahju saaja ei ole teada. Käesoleval juhul tekitati liiklusõnnetusega varaline kahju ja veokijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata. Kolleegium soostub alama astme kohtute seisukohaga, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel tekiks kindlustusandja tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht oleks õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud. Kohtud on tõendeid hinnates leidnud, et sõidukijuht polnud LE § 227 rikkumises süüdi, sest ta ei saanud aru, et tema juhitud sõiduk oleks põhjustanud liikluskahju, s.t toimunud oleks liiklusõnnetus. Kohtud on otsustes põhjendanud, kuidas nad sellisele järeldusele jõudsid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Sellest sättest tulenevalt ei saa Riigikohus ka käesolevas asjas ümber hinnata alama astme kohtute tuvastatud asjaolusid. Kassatsioonkaebuses pole väidetud, et kohtud oleks tõendite hindamisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse norme.
11.Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel esitatud regressihagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa iseenesest olla see, et autojuhti ei ole väärteomenetluses karistatud liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise eest. Regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastase lahkumise ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud.
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Riigikohtu istungil esitas kostja lepinguline esindaja taotluse mõista kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral hagejalt välja kostja kantud õigusabikulu 2500 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tasunud maakohtu menetluse käigus õigusabikulu 3200 krooni ja apellatsioonimenetluses 2500 krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi mõistab kohus kostjale välja hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldamata osast. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, mõistab kolleegium temalt kostja taotlusel TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi kostja kasuks välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikuluna 1423 krooni. A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.