Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-58-05 Otsuse kuupäev Tartu, 24. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve Kohtuasi Osaühingu Mayersons hagi AS-i If Eesti Kindlustus vastu 396 601 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1116/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu Mayersons kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 9. mai 2005. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, kostja esindaja vandeadvokaat Piret Jesse. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule osaühingu Mayersons kassatsioonkaebuselt 10. jaanuaril 2005. a makstud kautsjon 3966 (kolm tuhat üheksasada kuuskümmend kuus) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Mayersons (OÜ Mayersons) esitas AS-i If Eesti Kindlustus vastu hagi 396 601 krooni saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis hageja kostjaga kindlustuslepingu, kindlustades AS-le Nordea Finance Estonia kuuluva metsalõikustraktori Valmet 911 kindlustusperioodiks 3. mai 2002. a kuni 2. mai 2003. a. Lepingu järgi oli kindlustusobjekti kindlustusväärus 2 600 000 krooni ja kindlustussumma samuti 2 600 000 krooni. Metsalõikustraktor hävis 11. juuni 2002. a tulekahjus. 3. märtsil 2003. a teatas kostja, et ta maksab kindlustushüvitisena 1 783 914 krooni, s.o arvestab kindlustussummast 2 600 000 krooni maha käibemaksu 396 601 krooni, omavastutuse eest 260 000 krooni, tasumata osamaksu 9485 krooni ja jääkväärtuse 150 000 krooni. Kindlustushüvitise summas 1 783 914 krooni maksis kostja AS-le Nordea Finance Estonia.
2.Hageja leiab, et kindlustussummast käibemaksu mahaarvestamine ei olnud seaduslik. Kindlustushüvitise suurus arvutatakse vara kindlustusväärtusest, milleks kindlustusseaduse (KindlS) § 16 ja kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste ÜU 991 (edaspidi ÜU 991) p 2.8 kohaselt on kindlustuslepingu sõlmimise momendil kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelisel kokkuleppel määratud vara maksumus. Kahju hüvitamisel on kindlustusandjal ÜU 991 p 5.2.4 kohaselt õigus hüvitisest kinni pidada jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasutud kindlustusmaksed ja muud lepingust tulenevad nõuded kindlustusvõtja vastu. 3. märtsil 2003. a saadetud kirjas viitab kostja ehitusmasinate ja -seadmete kindlustamise üldtingimuste THEM 20001 (edaspidi THEM 20001) ple 6.1.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks kindlustusobjekti taastamise (remondi) kulud või taassoetamismaksumus koos kulutustega transpordile ja montaaþile. Kahjusumma suuruse arvutamisel arvestatakse nii kindlustusobjekti hävinenud ja kahjustunud osa väärtust kui ka selle säilinud osa ja kasutuskõlblikke jäänuste väärtust. Samasugust vara ei ole
võimalik soetada käibemaksuta. Kuna kostja jättis seadusliku aluseta kindlustushüvitisena välja maksmata 396 601 krooni, siis palus hageja Tsiviilkoodeksi (TsK) § 172 lg 1 alusel selle kostjalt välja mõista.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et THEM 20001 p-dest 5.4.1, 6.1.2.4 ja 6.2.1 ning kindlustuslepingu põhimõtetest tulenevalt puudub kostjal käibemaksu tasumise või hüvitamise kohustus. Kindlustuslepingus on ette nähtud, et kindlustushüvitis ei kata käibemaksu. Kostja käitus vastavalt lepingule. Isegi juhul, kui samasuguse vara taassoetamisel ei ole võimalik käibemaksu tagastada või tasaarvestada, ei ole kostjal kohustust käibemaksu tasuda. Eelistungil esitas kostja vastuväite, et hagejal ei ole õigus nõuda kindlustushüvitise väljamaksmist endale, kuna hüvitis makstakse välja kindlustusobjekti omanikule.
4.Tallinna Linnakohtu 28. aprilli 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole OÜ Mayersons isik, kes saab selle kindlustuslepingu alusel nõuda kindlustushüvitise maksmist endale. Kui lepingu sõlminud isik seadis tingimuseks lepingust tuleneva kohustuse täitmise kolmandale isikule, siis kui seaduse või lepinguga ei ole teisiti ette nähtud ega tulene kohustise olemusest, võib TsK § 172 lg-te 1 ja 2 kohaselt lepingu täitmist nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik, kelle kasuks oli täitmine tingimuseks seatud. Kui kolmas isik loobus temale lepingu järgi antud õigusest, siis lepingu sõlminud isik võib kasutada seda õigust, kui see ei ole vastuolus seadusega, lepinguga või kohustise sisuga. Sama kordab sisuliselt 1. juulini 2002. a kehtinud KindlS §-de 4 ja 5 sõnastus. Seega võib kindlustusvõtja õigus saada hüvitist olla välistatud lepinguga. ÜU 991 (tl-d 12-15) p 2.4 kohaselt on soodustatud isik füüsiline või juriidiline isik, kellele makstakse kindlustusjuhtumi saabumisel välja kindlustussumma, kui kindlustuslepingus on nii ette nähtud. Soodustatud isikuks on kindlustatu ise või tema määratud isik. THEM 20001 (tl-d 16-19) p 2.3 järgi võib kindlustusvõtja olla kindlustusobjekti omanik, rentnik, kasutaja või muu kindlustushuvi omav isik. Punkti 2.4 kohaselt on kindlustatu kindlustatud vara omanik. Kindlustuspoliisil (tl 8) on pooled kindlustatuna (vara omanikuna) märkinud AS-i Nordea Finance Estonia. Tuvastamist ei leidnud, et soodustatud isik AS Nordea Finance Estonia oleks määranud soodustatud isikuks hageja või loovutanud oma kindlustuslepingust tuleneva kindlustushüvitise saamise õiguse hagejale. Kuivõrd lepingus on piiratud kindlustushüvitise väljamaksmine kindlustusvõtjale, siis ei anna asjaolu, et hageja on asunud hüvitama AS-le Nordea Finance Estonia kindlustusandja poolt hüvitamata summasid, alust nõuda kindlustushüvitise tasumist hagejale. Hageja ja AS Nordea Finance Estonia vahelised õigussuhted ei tulene kindlustuslepingust, vaid kapitalirendi- ja käenduslepingust. Eeltoodud põhjendustel ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida, kas kostja keeldumine teatud osas kindlustushüvitise väljamaksmisest oli põhjendatud.
5.Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et TsK § 172 lg 1 järgi võib lepingu sõlminud isiku poolt kohustuse täitmise nõudmine olla välistatud, kui see tuleneb seadusest, kui pooled on lepinguga selles kokku leppinud või see tuleneb kohustise olemusest. Ei KindlS § 4 ega ka muu kindlustusseaduse säte ei välista kindlustuslepingu sõlminud isiku õigust nõuda kohustise täitmist. Ebaõige on kohtu järeldus, nagu oleks vastav õigus lepinguga välistatud. Lepingust ei nähtu TsK § 172 lg 1 tähenduses
kokkulepet lepingust tuleneva kohustise täitmise nõudeõiguse välistamise kohta. Kindlustusandja teatas hüvitatava kahju lõpliku suuruse 3. märtsil 2003. a, s.o võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3 järgi tuleb kohustuse täitmisele sundimiseks hagi esitada ühe aasta jooksul pärast kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmise kohta eitava vastuse saamist. Soodustatud isik selle aja jooksul kindlustusandja vastu hagi ei esitanud. Seega on kolmas isik TsK § 172 tähenduses loobunud temale lepingu järgi antud õigusest, mistõttu seda õigust võib kasutada lepingu sõlminud isik. Seega on kindlustusvõtja õigustatud nõudma kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja OÜ Mayersons apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-le 5 ei korranud apellatsioonikohus linnakohtu otsuse põhjendusi.
7.Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda vaidlusaluse lepingu alusel kindlustushüvitise maksmist endale. Asjas puuduvad tõendid, et lepingus märgitud vara omanik (kindlustatu) oleks määranud soodustatud isikuks hageja või loovutanud talle hüvitise saamise õiguse. Hageja märgib õigesti, et TsK § 172 annab õigustuse nõuda kohustise täitmist. Kuid pooled on ise piiranud kindlustushüvitise väljamaksmise kindlustusvõtjale ja seega ei saa hageja nõuda kostjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamõistmist. Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud linnakohtus asja arutamisel esitatud väiteid, millele on kohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Esimese astme kohus ei ole asja lahendamisel rikkunud protsessiõiguse norme, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise, ja on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuses palub hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning palub saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal on TsK §-st 172 tulenevalt õigus taotleda summade väljamõistmist AS-i Nordea Finance Estonia kasuks, mitte endale. Ringkonnakohtu selline seisukoht on vastuolus TsMS § 5 lg 1 p-ga 2, mille järgi võib kohus algatada tsiviilasja teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitset taotleva isiku avalduse alusel, kui selline õigus on avaldajale antud seadusega. Hageja leiab, et nii TsK § 172 lg 1 tekstist kui ka erialakirjandusest järeldub, et isikul, kellel on õigus nõuda kohustuse täitmist, on ka õigus kohustuse täitmine vastu võtta.
10.Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et pooltevahelisest kindlustuslepingust ei nähtu, et pooled oleksid ise piiranud kindlustushüvitise väljamaksmise õigust. Apellatsioonkaebuses tugines hageja asjaolule, et isegi kui kohustuse täitmist endale oleks TsK § 172 lg 1 kohaselt õigus nõuda vaid soodustatud isikul, on hagejal see õigus TsK § 172 lg 2 järgi.
11.Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.
12.Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Kostja esindaja leidis,
et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kindlustas renditud vara omaniku riski, s.o kindlustuslepingu järgi oli kindlustatu kolmas isik ja THEM 20001 p 6.3.2 kohaselt tuli kindlustushüvitis maksta kindlustatule või tema poolt määratud füüsilisele või juriidilisele isikule ja kindlustusandja maksis kindlustatule kindlustushüvitisena 1 783 914 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on pooltevahelise kindlustuslepingu järgi õigus nõuda väidetavalt veel maksmata kindlustushüvitist.
15.Ringkonnakohus leidis õigesti, et TsK § 172 järgi saab hageja nõuda kohustise täitmist. See seisukoht on kooskõlas ka selle sätte mõttega. Kui lepingu sõlminud isik seadis tingimuseks lepingust tuleneva kohustise täitmise kolmandale isikule, siis juhul, kui seaduse või lepinguga ei ole teisti ette nähtud ega tulene vastupidist kohustise olemusest, võib TsK § 172 lg 1 järgi lepingu täitmist nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik, kelle kasuks oli tingimuseks seatud täitmine. Vastavalt TsK § 172 lg-le 2, kui kolmas isik loobub temale lepingu järgi antud õigusest, võib lepingu sõlminud isik kasutada seda õigust, kui see ei ole vastuolus seaduse, lepinguga või kohustise sisuga. Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled on ise lepinguga piiranud kindlustushüvitise väljamaksmist kindlustusvõtjale, ei saa hageja nõuda kostjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamaksmist. Millisest lepingu punktist lähtuvalt ringkonnakohus sellise järelduse tegi, kohus ei põhjendanud ning on rikkunud sellega TsMS § 330 lg-t 4. Kohtuotsuses viidatud ÜU 991 p-st 2.4, milles on sõnastatud soodustatud isiku mõiste, sellist piiravat järeldust teha ei saa. Sellest, kellele kindlustusandja pidi lepingu järgi kindlustushüvitise välja maksma, saab tuletada sõlmitud lepingu olemuse. Selles asjas on sõlmitud kindlustusleping kolmanda isiku kasuks.
16.Eelnevast tulenevalt saab lepingu täitmist nõuda üldjuhul nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik. Vastavalt TsK § 172 lg-le 1 ei ole lepingu sõlminud isikul sellist õigust juhul, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud teisiti või see on vastuolus kohustise olemusega. Ringkonnakohus leidis sisuliselt, et lepingu järgi tuleks kindlustushüvitis maksta soodustatud isikule, s.o kindlustatule ning asjas puuduvad tõendid, et vara omanik (kindlustatu) oleks määranud soodustatud isikuks hageja või loovutanud talle hüvitise saamise õiguse. Kui ringkonnakohus leidis, et pooled on lepinguga teisiti kokku leppinud, pidi kohus otsuses märkima, millises lepingu punktis on kokku lepitud, et lepingu sõlminud isik ei saa täitmist nõuda. Seega pidi kohus tuvastama seadusega lubatud täitmisnõude esitamist välistava kokkuleppe (vt ka Riigikohtu 20. aprilli 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-01, RT III 2001, 14, 149 ja Riigikohtu 12. detsembri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-00, RT III 2000, 30, 331).
17.Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kindlustatu on loobunud nõude esitamisest kindlustusandja vastu (TsMS § 330 lg 6). Kui kolmas isik loobus temale lepingu järgi antud õigusest, siis lepingu sõlminud isikul ei ole õigust nõuda kohustise täitmist ainult juhul, kui see oleks vastuolus seaduse,
lepingu või kohustise sisuga (TsK § 172 lg 2). Kindlustusandja ei saa vabaneda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik ei esita kindlustusandja vastu nõuet, vaid esitab nõude enda ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud lepingu alusel.
18.Kindlustuse eesmärk on hüvitada kindlustatule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju. Väide, et kahju tekkis kindlustatul, mitte hagejal, võib olla ekslik. Vaidlustatud kindlustuslepingu tähenduses soodustatud isikul, s.o kindlustatul oli võimalik valida, kas vaidlustada (ebaseaduslik) kindlustuslepingu täitmisest keeldumine või esitada nõue hageja vastu nendevahelise lepingu alusel. Nõude rahuldamise tulemusena peaks kindlustusvõtja rentijana hüvitama summasid AS-le Nordea Finance Estonia, mida kindlustusandja poolt kindlustuslepingu kohase täitmise korral ei oleks teha tulnud. Kolleegium nõustub kaebuse väitega, et kindlustusandja ei saa vabaneda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik otsustas tema vastu nõude esitamata jätta.
19.Kolleegium märgib, et liisingulepingu omapärast tulenevalt ei pruugi kahju saaja ja nõuete omaja kokku langeda. See ei õigusta aga kahju eest vastutava isiku ega kindlustusandja vabastamist vastutusest kahju eest, nagu tuleneb ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04 (RT III 2004, 14, 180). Sõltuvalt asjaoludest võib sellise vastuväite esitamine kindlustusandja poolt olla käsitatav oma õiguse kuritarvitamisena hea usu põhimõtet rikkudes ja seetõttu keelatud. A. Kull, L. Laarmaa, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.