O.A kaebus tühistada otsused jätta 2024. aasta jaanuari eest sotsiaaltoetused maksmata ning kohustada Tallinna linna kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja O.A, esindaja Tiiu-Ann Kaldma Vastustaja Tallinna linn, esindajad O.B, P.R ja A.B
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.05.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
O.A apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
04.09.2024 kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tagastada O.A-le ja Tallinna linnale apellatsioonimenetluses esitatud tõendid vastavalt käesoleva otsuse punktis 9 märgitule.
2.Jätta O.A apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.05.2024 otsus muutmata.
3.Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. Selgitused Otsus peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.10.2024. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.O.A (kaebaja) esitas 10.01.2024 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale taotluse riikliku toimetulekutoetuse saamiseks perioodi jaanuar 2024 eest. 11.01.2024 käis kaebaja Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas vastuvõtul ja esitas täiendavad selgitused. Lisaks avaldas kaebaja soovi saada Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat universaaltoetust.
2.24.01.2024 tegi Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond otsuse jätta toimetulekutoetus ja Tallinna linna eelarvest makstav sissetulekust sõltuv toetus O.A-le määramata.
3.O.A esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada 24.01.2024 otsus ja kohustada Tallinna linna vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi. Kaebaja leibkonnaks on tema ja ta tütar, kes õpib YYY gümnaasiumis. Kaebaja on lõpetanud 2001. a-l Tallinna Majanduskooli raamatupidamise erialal ja 2005. a-l EBS magistriõppe ärijuhtimise erialal. Ta ei saa õpitud erialal tööd, sest tema kohta on avaldatud alates novembrist 2016 meediaväljaannetes ebaõigeid andmeid, mille ümberlükkamiseks on kaebaja esitanud hagiavalduse Harju Maakohtule. Kuna kaebaja ei ole suutnud leida palgatööd, on kaebaja proovinud ennast teostada ettevõtluses, kuid edutult. Kaebaja on osanik mitmes ettevõttes, millel puudub tegevus ja mille osad on arestitud, st kaebaja ei saa tulu ettevõtlusest. Kaebaja esitas taotluse toimetulekutoetuse määramiseks 2024. a jaanuari eest, kuna kaebajal puudub sissetulek, mis võimaldaks tasuda eluasemekulusid. Kaebaja üürib kümme aastat 121,70 m 2 suurust korterit asukohaga XXX, mille üür on 800 eurot kuus, lisanduvad kommunaalmaksed, talvel küttekulud 450–650 eurot kuus, suvel 250–350 eurot. Kaebaja on kohustatud tagama piisava ülalpidamise oma alaealisele puudega tütrele ja täisealisele hariduse omandamist jätkavale pojale. Kaebaja maksab pojale elatist 300 eurot kuus. Kaebaja poeg ei ole alates 2023. a augustist kaebaja leibkonna liige. Ühes korteris elamine ei tähenda, et majapidamine on ühine. Kaebajal on Eesti Töötukassa 10.04.2024 otsusega tuvastatud osaline töövõime ja talle on määratud töövõimetoetus.
4.Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja on olnud toimetulekutoetuse saaja perioodidel 01.01.2021–30.04.2021, 01.01.2022–31.05.2022 ning 01.09.2022– 13.06.2023. Seega on kaebaja perel kujunenud pikaajaline toimetulekuraskus. Kui kaebajal on soov õppida uut eriala, on tal võimalik otsida õpingute kõrvalt osakoormusega tööd. Sellest pole kaebaja olnud huvitatud. Puuduvad andmed, et kaebajal on tööle kandideerimine ükskõik mis valdkonnas ebaõnnestunud. Alates 11.04.2023 taotlejale teatise tegemisest kolme kuu jooksul (11.07.2023) ei asunud kaebaja tööle ning ei ole seda teinud kuni tänaseni. Kaebaja pidi õppimise kasuks valikut tehes arvestama, et see vähendab tema võimalust tööle asuda. Seega jättis kaebaja teadlikult kasutamata võimaluse parandada oma perekonna materiaalset olukorda. Äriregistri andmete kohaselt on kaebaja seotud ettevõtetega Y OÜ (50% osanik O.A – likvideerimisel, likvideerija O.A) ja C MTÜ (juhatuse liige O.A). Alates 28.11.2023 on Q OÜ juhatuse liige O.A asemel W, kes on ühtlasi üürilepingu alusel eluruumi XXX, Tallinn elanik. Alates 29.11.2023 on Z OÜ-s O.A-le kuulunud 40% osaluse omandanud samuti W. Aadressile XXX, Tallinn, kus elab taotleja ja tema pere, on registreeritud lisaks veel U OÜ (kehtetu ärinimi T OÜ), kus taotleja tegutseb enda sõnul vabatahtlikuna, Facebookis on märkinud kaebaja ennast selle ettevõtte töötajaks. Kokku on kaebaja elukohta registreeritud kuus ettevõtet, millest neli kuuluvad Wle. On tavapärane, et äriühingud kannavad ka enda asukohaga seotud kulud. 2(14)
3-24-214 Kaebaja poeg tuleb lugeda leibkonna liikmeks, kuna 05.10.2023, 06.10.2023 ja 11.01.2024 on kaebaja viidanud, et poja elukoht on aadressil XXX, Tallinn. Perekonna majapidamine toimub kaebaja poja pangakonto kaudu. Alates 15.01.2024 viibib poeg ajateenistuses. Taotluse esitamise ajal oli poeg veel kodus. Kaebaja on jätnud märkimata perekonna sissetulekud ja esitanud pangakontode väljavõtted, kus ei kajastu perekonna sissetulekud ega väljaminekud. Vastustaja soovitas 13.06.2023 toimetulekutoetuse otsuses kaebajal leida soodsama üüriga elamispind, tähtajaks anti kolm kuud. Tallinna Linnavolikogu 16.12.2021 määrusega nr 32 "Toimetulekutoetuse määramisel aluseks võetavate eluasemekulude piirmäärad" kehtestatud toimetulekutoetuse määramisel on aluseks võetavate eluasemekulude piirmäärad, mis on väiksemad kui üüritasu XXX, Tallinn, korteri eest, mis käesoleval ajal on 800 eurot, toimetulekutoetuse vahenditest kuulub kompenseerimisele vaid 600 eurot. 200 euro suurune vahe on vastustaja hinnangul märkimisväärne, eriti kui kaebajal raha enda sõnul üldse ei ole. 27.07.2023 vastuvõtul selgitati kaebajale võimalust saada üürimise nõustamise ja toetamise teenust, mille eesmärk on abistada inimest võimetekohase (sobiv suurus, üür jms) eluruumi leidmise ja üürimisega, millest ta tookord suuliselt keeldus. Viimasest üürinõustamise 15.02.2024 kokkuvõttest nähtub, et nõustamise tulemusena on selgunud, et kaebaja ei soovi oma eluruumi vahetada.
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.05.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus analüüsis 27.02.2024 kohtuotsuses asjas nr 3-23-2405 p-s 21 kaebaja väidet, et poeg ei ole kaebaja perekonna liikmeks alates 2023. a augustist. Kohus hindas tõendeid kogumis, sh kaebaja ja tema esindaja 31.01.2024 istungil antud seletusi. Kaebaja ei ole siinses asjas esitanud tõendeid, mis annaksid aluse kohtu seisukoha muutmiseks. Seega järeldab kohus sama tõendikogumi alusel, et kaebaja poeg oli 10.01.2024 taotluse esitamise seisuga perekonnaliige. Seetõttu ei olnud kaebajal õigust taotlust esitades jätta poja pangakonto väljavõte esitamata. 10.01.2024 taotlus on puudustega taotlus. Kohtu järeldust kinnitavad kaebuse lisad 27 ja 29, mis näitavad, et 2023.a detsembris laekusid kaebaja ja tütre toetused poja pangakontole. Kaebaja esitas 10.01.2024 taotluse 2023. a detsembri kulutuste hüvitamiseks. 10.01.2024 taotluse lahendamisel ei oma tähendust, et alates 15.01.2024 on poeg ajateenistuses. Vastustajal tuli taotlust hinnata 2023. a detsembri andmete seisuga. 10.01.2024 taotluse lisaks olevad pangakontod ei kajastanud kaebaja perekonna sissetulekuid. Esitatud pangakontode väljavõtetelt ei nähtunud mh taotleja stipendiumi koolist, tütre riiklikku lapsetoetust ja töövõimetoetust, tütre riiklikku puudetoetust, elatist (vastavalt 06.10.2023 kodukülastusaktile maksab isa eest elatist 500 eurot vanaema). Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 132 lg 3 ei jäta kaebajale õigust otsustada, kas ta esitab dokumendid netosissetulekute kohta või mitte. Toimetulekutoetuse määramine on hindamisotsus, kas kaebaja vastab SHS-s nimetatud eeldustele. Toetus määratakse viie tööpäeva jooksul pärast kõikide dokumentide esitamist (SHS § 134 lg 2). Kohaliku omavalitsuse (KOV) uurimiskohustus on piiratud ning toetuse üle otsustamisel lähtutakse eelkõige taotleja poolt esitatust. Kaebaja perekonnale toimetuleku määramine ei vasta kaebaja tegevuse tõttu SHS § 131 lg 1 eesmärgile (anda ajutise abimeetmena abi selle vajajatele). Vastustaja selgitas 11.04.2023 kaebajale, et lõpetab toimetulekutoetuse maksmise, kui kaebaja ei lähe kolme kuu jooksul tööle. Sellele vaatamata alustas kaebaja 23.08.2023 õpingutega, st ei asunud parandama oma perekonna materiaalset olukorda (SHS § 134 lg 4 p 8).
3(14)
3-24-214 Kaebaja perekonna eluasemekulud (SHS § 132 lg 2) on 1050–1450 eurot. Kaebaja ja tütre sissetulek oli 2023. a detsembris 1261,42 eurot: kaebajale on määratud riiklik lapsetoetus 80 eurot, tütrele puudega tööealise inimese toetus 36,31 eurot; tütrele töövõimetoetus 318,06 eurot; kaebajale stipendium 327,05 eurot; kaebaja kinnitusel maksab laste vanaema isa eest elatist/toetust 500 eurot (06.10.2023 kodukülastusakt). Kaebaja perekonna (tema, täisealine poeg, alaealine tütar) toimetulekupiiriks 200+160+240=600 eurot. Isegi kui üürisumma puhul võtta arvesse, et vastustaja hüvitab maksimaalselt 600 eurot üüri, siis tekib perekonnal regulaarseid sissetulekuid ja eluasemekulusid arvestades iga kuu õigus toimetulekutoetusele (SHS § 131 lg 2). Sellises olukorras pole kaebaja perekonnale toimetulekutoetuse määramine põhjendatud. Kaebajal on võimalik eluasemekulusid vähendada. Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiks on 18 m2 eluruumide üldpinda perekonna iga liikme ja lisaks 15 m2 perekonna kohta. Kaebaja 3-liikmelise perekonna puhul on seega eluruumi sotsiaalseks normiks 69 m2 (18+18+18+15). Väiksemas korteris oleksid perekonna kommunaalkulud väiksemad. Kaebaja arvutuskäik, mille järgi on 3-liikmelise perekonna eluruumi sotsiaalseks normiks 102 m2 (51+18+18+15), on ekslik. Kaebaja tütar on osalise töövõimega, kuid normpind kuni 51 m2 on ette nähtud eluruumis üksinda elavale osalise töövõimega inimestele. Kaebaja allkirjastas 11.04.2023 teatise, millega võttis kohustuse asuda tööle 3 kuu jooksul, et tagada perekonnale esmane sissetulek. Kaebajat hoiatati, et juhul kui ta seda kohustust ei täida, siis lõpetab vastustaja toimetulekutoetuse määramise. Kaebaja on jätnud SHS § 134 lg 4 p 8 järgse kohustuse täitmata. Kodukülastusel 13.04.2023 oli näha, et aadressil XXX, Tallinn toimub T OÜ (uus ärinimi oktoobrist 2023 U OÜ) äritegevus, mida taotleja suuliselt kinnitas. Korteris oli kaubakaste, pakendeid, toidunõusid. 27.07.2023 vastuvõtul selgitas kaebaja, et juhatuse liikme tasusid, autoritasusid enda kirjutatud raamatute „C“, „C. Jõulud“ eest, töötasu T OÜ-st (uus ärinimi U OÜ) ja dividenditulusid ta ei saa. Ettevõtte T OÜ kohta selgitas taotleja, et tegeleb vabatahtliku tegevusega. Õpingute ajal Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on kaebaja 2023. a detsembris jätkuvalt seotud T OÜ-ga (Facebooki kuvakõmmise kohaselt töötab ta äriühingu heaks). Seega töötas kaebaja äriühingu huvides vahatahtlikuna ajal, kui ta oli võtnud kohustuse asuda tööle. Arvestades kaebaja eluasemekulude ja sissetulekute suurust oli vastustajal õigus nõuda kaebajalt tööle asumist (SHS § 131, § 134 lg 4 p 8). Vastasel juhul peaks vastustaja püsivalt jätkama kaebajale toimetulekutoetuse maksmist. Toimetulekutoetus on ajutine meede, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1). 10.01.2024 otsuse tegemise ajal ei olnud Eesti Töötukassa tuvastanud, et kaebajal on osaline töövõime. Kohus nõustus vaidlusaluste otsuste põhjendustega ega korranud neid (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja lahendus jätta puudustega taotlus rahuldamata SHS § 134 lg 1 alusel ei ole õigusvastane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.O.A esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohtulahendist ei selgu, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et vastustajal pole olnud võimalust hinnata kaebaja abivajadust. Vastustaja on aastate jooksul kogunud piisavalt teavet kaebaja perekonna kohta. Toetust pole määratud ka nendel juhtudel, kui kaebaja on esitanud poja konto väljavõtte. Kohus on leidnud, et kaebaja taotlus oli puudustega, kuid 4(14)
3-24-214 on jätnud tähelepanuta, et kaebaja esitas taotluse vastustaja blanketil, millel pole nõutud nende sissetulekute kajastamist, mida vastustaja ise näeb STAR-süsteemist. Seepärast ei saa kaebajale ette heita puudustega taotlust. Kaebaja kinnitas, et ei ole saanud mitteametlikku tulu. Toimetulekutoetuse maksmist ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas selle saaja elukoht on ühtlasi ka mõne äri- või mittetulundusühingu asukohaks. W ei ole kaebaja leibkonna liige. Varatu ja mittetegutsev äriühing on väärtusetu. Võõrandamine ei ole näilik. Leibkond koosneb isikutest, kellel on ühine majapidamine ning kes jagavad ühiselt tulusid ja kulusid. Kaebaja täisealine poeg pole kaebaja leibkonna liige, sest ta elab eraldi. Alates 15.01.2024 on poeg ajateenistuses. Kaebajal ei ole võimalik saada täisealise, leibkonna liikmeks mitteoleva poja pangakonto väljavõtet. Ainuüksi teise isiku arvelduskonto kaudu tehingute sooritamine, olukorras, kus kaebajal puudub oma konto kasutamise võimalus, ei tähenda, et isikud majandavad ühiselt. Vastustaja ja halduskohus on kaebajale ette heitnud soovimatust kolida väiksemasse ja odavamasse eluruumi. Need etteheited on põhjendamatud. Vastustaja ei ole määranud toimetulekutoetust ning seetõttu on kaebajal tekkinud suur üürivõlg. Kaebaja on alates 2023. a septembrist taotlenud vastustajalt eluruumi tagamise teenust. Linn on keeldunud teenuse osutamisest. Kaebajal ei ole raha kolimiseks. Vastustaja ei ole kaebajale pakkunud soodsamat üüripinda. Kohus on keskendunud toimetulekutoetuse kui abimeetme ajutisusele. See on hinnangu küsimus. Kohus on jätnud tähelepanuta isikule ja tema perekonnale minimaalsete vahendite tagamise vajaduse. SHS § 131 lg 2 kohaselt on toimetulekutoetuse õiguse tekkimiseks oluline tuvastada isiku või perekonna netosissetulekud ja eluasemekulude suurus. Muude andmete, sh pangakonto väljavõtete esitamist seadus ette ei näe. Kohus tuvastas, et kaebaja taotlus on esitatud puudustega ja vastustaja ei ole teinud ettepanekut puuduste kõrvaldamiseks, kuid on jätnud kaebuse rahuldamata, kuna on arvanud, et kaebaja puudusi niikuinii ei kõrvaldaks ja taotlus jääks rahuldamata. Selline järeldus on oletuslik. Vastustaja saaks keelduda toimetulekutoetuse maksmisest, kui kaebaja oleks keeldunud vastustaja pakutud tööst. Vastustaja ei ole pakkunud kaebajale tööd. Muu viis materiaalse olukorra parandamiseks peaks olema selgelt ja arusaadavalt põhjendatud ja see ei saa olla SHS § 134 lg 4 p-des 1–7 kirjeldatud asjaolu. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on pidevalt tööd otsinud. Kaebaja on saatnud sadu tööle kandideerimise avaldusi, aga ei ole tööd leidnud. Kohtu ja vastustaja etteheited, et kaebaja ei tööta õppimise kõrvalt, kuid samal ajal tegeleb aktiivselt reklaamiga sotsiaalmeedias, on asjakohatud. Reklaam on osa tööotsingutest. Praegu ei saa vastustaja kaebajale ette heita, et kaebaja ei ole tööle asunud, sest 31.03.2024 on Eesti Töötukassa ekspertarst tuvastanud kaebajal osalise töövõime. Kohus on jätnud arvestamata, et Ü. X-le on ette nähtud 51 m 2 pinda, sest ta on puudega ja osalise töövõimega. Kui kohus loeb leibkonna suuruseks 3 inimest, on normpind 102 m2. Toimetuleku määramisest keeldumise alused on loetletud SHS § 134 lg-s 4. Seadusandja ei ole toimetulekutoetuse maksmise eeldusena sätestanud, et taotleja peab senisest eluruumist välja kolima. Kohus põhjendab kaebuse rahuldamata jätmist sellega, et kaebaja allkirjastas 11.04.2023 teatise, millega võttis kohustuse asuda tööle 3 kuu jooksul, et tagada perekonnale esmane sissetulek. Kaebajat hoiatati, et juhul kui ta seda kohustust ei täida, siis lõpetab vastustaja toimetulekutoetuse määramise. Kohus on hinnanud tõendit ebaõigesti. Tõend näitab 5(14)
3-24-214 üksnes seda, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi, nõudes temalt toimetulekutoetuse maksmise eeldusena, et ta täidaks nõude, mis ei sõltu tema tahtest. Kaebaja on olnud neli aastat Eesti Töötukassas arvel ja täitnud tööotsimiskava, kirjutanud äriplaani, asunud õppima. Kaebaja pole keeldunud tööst. Kaebaja pole võtnud endale kohustust välja kolida. SHS § 134 lg 4 p 8 alusel toimetulekutoetuse määramata jätmise korral peab KOV selgelt põhjendama, miks ta on seda sätet kasutanud ja millised on isiku võimalused parandada oma materiaalset olukorda. Vastustaja pole seda teinud. Õppimine on kaebaja jaoks majanduslikust vaatest soodsam. Töötukassa on otsustanud kaebaja kooli saata ja maksta selle eest. Põhiseaduse § 28 lg-s 2 nähakse ette õigus saada puuduse korral riigilt abi. Tegu on soorituspõhiõigusega, mis annab isikule õiguse nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Taotleja on töötukassas arvel juba 4 aastat, toimetulekutoetust sai ta ainult 1,8 aastat. Hoiatus, et kolme kuu pärast ei maksa vastustaja enam toimetulekutoetust, on ebaseaduslik, sest vastustaja ei saa ette näha kolme kuu pärast aset leidvaid sündmusi. Toimetulekutoetuse määramisel on oluline, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega seotud tarbimiskulutuste tegemiseks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajal ja tema puudega kooliõpilasest tütrel on olemas vahendid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks.
7.Tallinna linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kaebajale toimetulekutoetuse määramine ei vasta SHS § 131 lg 1 eesmärgile. Kaebajale selgitati 11.04.2023, et vastustaja lõpetab toimetulekutoetuse maksmise, kui kaebaja ei lähe kolme kuu jooksul tööle. Sellele vaatamata alustas kaebaja 23.08.2023 õpingutega. Seega ei asunud kaebaja parandama oma perekonna materiaalset olukorda (SHS § 134 lg 4 p 8). See säte annab vastustajale kaalutlusõiguse. Kohane ei ole kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud kaebajale tööd pakkuma. Kuigi kaebaja on saanud varem pikema aja vältel toimetulekutoetust, on siiski tegemist iga kuu taotletava riikliku toetusega, mille puhul tuleb hinnata abivajadust igal korral uuesti. Kaebaja esitas 10.01.2024 taotluse 2023. a detsembri kulutuste hüvitamiseks ning kaebajal tuli SHS § 132 lg-st 3 tulenevalt esitada dokumendid, mis tõendavad perekonna kõigi liikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekuid. Tulenevalt haldusasjas nr 3-232405 kogutud teabest ja tõenditest on kohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebaja oleks pidanud taotluses kajastama poega kui perekonnaliiget. Kaebaja väited poja leibkonda kuulumise kohta on vastuolulised. Kaebaja 10.01.2024 taotluse lisaks olevad pangakontod ei kajastanud pere sissetulekuid. Vastustaja lahendus jätta puudustega taotlus SHS § 134 lg 1 alusel rahuldamata ei ole õigusvastane. Kaebajal on võimalik vähendada eluasemekulusid. Kaebaja soov saada linnalt eluaset on näiline. Kui kaebaja oleks näidanud üles tahet leida vabaturult väiksemate kuludega üürikorter, oleks olnud vastustajal võimalik määrata kaebajale üüritoetust (maksimaalmäär 900 eurot), millest oleks kaebajal võimalik katta eluruumi üürimiseks vajalikud ettemaksud. Töötukassa tasemeõppes osalemise toetus on sissetulek. SHS § 133 lg 2 p 5 kohaselt ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel või struktuuritoetuste vahenditest makstud stipendiumi ning sõidu- ja majutustoetust. Tasemeõppes osalemise toetust makstakse küll tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel kehtestatud tööhõiveprogrammi alusel, kuid tegemist on toetuse, mitte stipendiumi või sõidu- ja majutustoetusega. SHS § 133 lg 3 p 1 6(14)
3-24-214 sätestab, et lisaks sama paragrahvi lõigetes 2 ja 21 nimetatule võib kohaliku omavalitsuse üksus toimetulekutoetuse arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka mitte arvata õppimist ja töötamist soodustavaid stipendiume ning toetusi. Nimetatud säte annab KOV-le kaalutlusõiguse. Vastustaja hinnangul on tasemeõppes osalemise toetuse puhul tegemist SHS § 133 lg 3 p-s 1 nimetatud erandiga, kuid see tuleb lugeda kaebaja sissetulekuks, sest kaebajal on võimalik kasutada seda toetust perekonna majandusliku toimetuleku parandamiseks. Tegelikkuses ei võimaldanud kaebaja kontrollida, millele see toetus kulub. Kaebaja ja kaebajaga seotud isik W, kes on üürilepingu kohaselt XXX, Tallinn korteri elanik, on registreerinud enda ettevõtted kaebaja elukohta. Kaebaja ei ole tõendanud, et ettevõtted ei tasu korteriga seotud kulusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid täies mahus (HKMS § 201 lg 4).
9.Ringkonnakohus ei võta toimikusse järgmisi apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid, mis ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest need puudutavad faktilisi asjaolusid, mis väljuvad siinse vaidluse piiridest (HKMS § 62 lg 2): -
apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 (dtl 552–573, 588–609);
-
kaebaja 04.06.2024 menetlusdokumendi lisa (dtl 618);
vastustaja 26.06.2024 menetlusdokumendi lisa 46 (dtl 725);
Järgmised tõendid tagastab ringkonnakohus kaebajale ja eemaldab need toimikust, sest need on esimese astme kohtu menetluses juba esitatud: -
07.06.2024 menetlusdokumendi lisad 3 ja 4 (dtl 629–633);
-
14.06.2024 kaebaja menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 687–689).
10.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Toimetulekutoetuse määramisest keeldumine
11.Toimetulekutoetuse eesmärk on ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades neile minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1). Toimetulekutoetust saab taotleda üksnes kuu kaupa (SHS § 131 lg 2).
12.SHS § 132 lg 3 kohaselt tuleb toimetulekutoetuse taotlusele lisada dokumendid, mis tõendavad üksi elava isiku või pereliikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekuid ja makstud elatise suurust. SHS § 132 lg 4 kohaselt kui toimetulekutoetuse taotlemisel soovitakse arvestada ka eluasemekuludega, siis tuleb esitada eluasemekuludega seotud dokumendid. Eluasemekulude hulka ei arvata varem tekkinud eluasemekulude võlgnevust (SHS § 133 lg 7). Andmed ja tõendid sissetulekute, makstud elatise ja eluasemekulude 7(14)
3-24-214 kohta on vajalikud toimetulekutoetuse taotluse lahendamiseks ja seetõttu on isik kohustatud need toimetulekutoetuse taotlemisel esitama (SÜS § 21 lg 1 p 1).
13.Kaebaja 10.01.2024 esitatud toimetulekutoetuse taotlus jäi rahuldamata (dtl 83 jj) muu hulgas põhjusel, et kaebaja ei esitanud vastustajale terviklikku ülevaadet kaebaja ja tema perekonnaliikmete majanduslikust olukorrast. Kaebaja ei esitanud vaatamata vastustaja nõudmisele (dtl 130) R. H. O.A konto väljavõtet vaidlusaluse perioodi kohta. Kaebaja hinnangul ei ole tema poeg leibkonna liige, sest on alates 15.01.2024 ajateenistuses. Kuigi R. H. O.A elas enne ajateenistusse minemist kaebajaga ühes korteris, ei olnud R. H. O.A kaebaja hinnangul ka siis leibkonna liige.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et R. H. O.A tuleb lugeda vaidlusalusel perioodil kaebaja pereliikmeks SHS § 131 lg 7 p 2 järgi. Kaebaja on 05.10.2023, 06.10.2023 ja 11.01.2024 viidanud, et poja elukoht on aadressil XXX, Tallinn. Samuti on kaebaja varem selgitanud (06.10.2023 kodukülastuse akt) ning vastustaja on tuvastanud, et kaebaja ning tema tütre sissetulekud laekuvad R. H. O.A pangakontole. Kaebaja ei ole esitanud andmeid selle kohta, et osa üüri-, kommunaal- või muudest maksetest tasuks R. H. O.A eraldi. Kaebaja avaldas 03.01.2024 üürinõustamisel (dtl 322), et sotsiaalkorter peaks olema sobilik kolmele inimesele (kaebaja, tema tütar ja poeg). Seetõttu pole veenev kaebaja väide, et poeg ei olnud temaga ühises majapidamises. Samuti on kaebaja väited poja leibkonda kuulumise küsimuses olnud vastuolulised. Seega oli vastustajal põhjust nõuda R. H. O.A konto väljavõtte esitamist (vt SHS § 132 lg 3, SÜS § 21 lg 1 p 1 ja § 30 lg 2, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 3; Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2020 otsus nr 3-20-305, p 11). SÜS § 21 lg 1 p 1 ja SHS § 132 lg 3 näevad nende koosmõjus toimetulekutoetuse taotlejale ette kohustuse esitada hüvitise andjale kõik hüvitise andmise seisukohast olulised andmed (sh tõendid netosissetuleku kohta). SÜS § 30 lg-st 2 tuleneb hüvitise andjale õigus kontrollida hüvitise andmise aluseks olevaid asjaolusid ja kogutud tõendite õigsust. Eeltoodust lähtudes on ekslik kaebaja seisukoht, et vastustajal puudus õigus nõuda temalt väljavõtet R. H. O.A pangakontol toimunud liikumiste kohta. Taotleja pere majandusliku seisundi kindlakstegemine on toimetulekutoetuse maksmise vältimatuks eelduseks. Kuivõrd riigi vahendid on toetuste maksmisel piiratud, on kaalukaks avalikuks huviks, et toetust makstakse üksnes neile, kellel on selle saamiseks vajadus ja õiguspärane alus. Toimetulekutoetuse eesmärk ei ole toetada elustandardit, mille isik on endale valinud. Isiku toimetulekutoetuse vajadus peab olema tegelik, mitte kunstlikult (või andmeid varjates) tekitatud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2023 määrus asjas nr 3-23-2633, p 22). SHS § 15 lg-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kohustus selgitada välja abi saamiseks kohaliku omavalitsuse poole pöördunud isiku abivajadus ning sellele vastav abi. Seega on kohalikul omavalitsusel kohustus hinnata kahte aspekti: esiteks peab hindama abivajadust ehk selgitama välja, milline meede on isikule sobivaim, ning teiseks, kuidas seda meedet rakendada ehk milline on parim viis abivajaduse leevendamiseks. Seejuures tuleb rõhutada, et SHS § 15 lg-s 2 sätestatud tervikliku lähenemise põhimõte tähendab mh, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib1.
15.Kuna kaebaja jättis esitamata tõendid, mille esitamist vastustaja temalt õiguspäraselt nõudis ja mille esitamata jätmise tõttu ei olnud vastustajal võimalik sisuliselt kontrollida, kas kaebaja vastab toimetulekutoetuse saamise tingimustele, siis on kaebajale jäetud toetus õigesti määramata. Isegi kui R. H. O.A mitte pidada kaebaja perekonnaliikmeks, tuleks kaebajal olukorras, kus ta on korraldanud oma sissetulekute laekumise poja
Sotsiaalhoolekande seaduse 98 SE seletuskiri lk 19, kättesaadav veebist: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/aef50e8c-3583-465d-941a-744e0631fee1/
8(14)
3-24-214 kontole, saavutada pojaga kokkulepe konto väljavõtte vastustajale esitamise kohta. Risk, et poeg sellega ei nõustu, jääb kaebaja kanda, ning kaebaja pidi selle võimalusega arvestama, kui hakkas korraldama oma rahade liikumist teise isiku konto kaudu. Seetõttu on kaebaja väide, et poja kontole tal ligipääs puudub, ebapiisav, et lugeda kaebaja kaasaaitamiskohustus täidetuks.
16.Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et vastustaja ja kohus nõuavad temalt sissetulekute puudumise tõendamist. Asjaolu, et kaebaja 2023. a juuli ja augusti taotlused jäid rahuldamata, kuigi kaebaja esitas R. H. O.A pangakonto väljavõtted, ei ole siinses vaidluses määrava tähtsusega. Tuleb arvestada, et toimetulekutoetus määratakse üheks kuuks, taotlus tuleb lahendada ja toetus maksta välja kiiresti ning toetust ei määrata tagasiulatuvalt (SHS § 134 lg-d 1, 2 ja 6). Toetuse maksmisega tagatakse isikule või tema perekonnale minimaalne asendussissetulek, mis võimaldab jooksvalt katta nende kõige põhilisemad vajadused. Isik ei saa alles kohtumenetluses asuda tõendama, et ta vastab toimetulekutoetuse saamise tingimustele, vaid tal tuleb KOV-le esitada SHS § 132 nõuete kohane taotlus koos vajalike tõenditega (sh sissetulekute või nende puudumise kohta – SHS § 132 lg 3; SÜS § 21 lg 1 p 1 ja § 24 lg 1). Toimetulekutoetuse maksmiseks kohustamine oleks seetõttu põhjendatud vaid juhul, kui kaebaja oleks hiljemalt vaidemenetluses esitanud vastustajale kõik taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja tema taotluse rahuldamata jätmine oleks seega olnud õigusvastane. Praeguses asjas sellist olukorda ei esine.
17.Kaebaja hinnangul ei saanud tema taotlus kajastada ebapiisavaid andmeid, sest see oli esitatud vastustaja väljatöötatud blanketil. Kaebaja väide on põhjendamatu, sest vastustaja on 11.01.2024 kohtumisel palunud kaebajal esitada puuduoleva info (dtl 130). Põhjendatud pole ka kaebaja väited, et vastustajal ei olnud õigust nõuda väljaminekuid kajastavat konto väljavõtet. Nagu eespool märgitud, tuli vastustajal selgeks teha kaebaja ja tema leibkonna terviklik majanduslik seisund ning seda ei olnud võimalik teha kaebaja esitatud andmete pinnalt. Seega ei ole alust väita, et linn oleks nõudnud andmeid, millest ei sõltunud taotluse lahendamine. Linn ei ole rikkunud siinkohal Euroopa sotsiaalhartat ega Eesti Vabariigi põhiseadust.
18.Abi andmiseks ehk PS § 28 lg-st 2 tuleneva kohustuse täitmiseks on seadusandja kujundanud tervikliku sotsiaalkaitsesüsteemi. Selle kohaselt on esmane vastutus sotsiaalsete riskidega, sh puudusega toimetulekul isikul endal, seejärel tema perekonnal ning avalikul võimul ehk riigil ja kohalikul omavalitsusel (vt SÜS §-d 5, 10 ja 11; samuti Riigikohtu 21.01.2004 otsus nr 3-4-1-7-03, p 18; 05.05.2014 otsus nr 3-4-1-67-13, p 32; 09.12.2019 otsus nr 5-18-7/8, p-d 120 ja 126). Üheks osaks sellest süsteemist, mille seadusandja on abi andmise kohustuse täitmiseks loonud, on toimetulekutoetus kui riiklik rahaline hüvitis. Kuivõrd esmane vastutus sotsiaalsete riskidega, sh puudusega toimetulekul on isikul endal, siis tuleb isikul teha kõik mõistlikult võimalik oma pere majandusliku olukorra parandamiseks. Seda toetab ka SHS § 134 lg 4, mis sätestab kohaliku omavalitsuse diskretsiooniõiguse toimetulekutoetuse vähendamiseks või sootuks määramata jätmiseks.
19.Pikemat aega toimetulekutoetust saanud inimesele sobivaks tööks võib pidada ka töökohta, mis ei pruugi vastata tema haridustasemele. Siinses asjas on vastustaja keeldunud kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest mh seetõttu, et kaebaja ei ole teinud omalt poolt mõistlikult võimalikku pere toimetulekuraskuste leevendamiseks, ennekõike töö leidmiseks.
20.Kaebaja on esitanud andmed selle kohta, et ta on otsinud tööd, kuid esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja on kandideerinud tema erialaga seonduvatele 9(14)
3-24-214 töökohtadele (dtl 275 jj). Puuduvad andmed, et tal on tööle kandideerimine ebaõnnestunud mistahes valdkonnas või ka osakoormusega töökohale. Kaebaja on olnud ka seisukohal, et vastustaja soovitus võtta vastu lihttöö, on kaebaja jaoks alandav (dtl 39). Seetõttu ei ole kokkuvõttes veenev kaebaja väide, et tal on majanduslikult otstarbekam pigem õppida uut eriala. Vaidlus puudub, et töötukassa nõustamistel seati kaebajale eesmärgiks asuda tasemeõppesse õenduse erialale ning kaebaja asus 23.08.2023 õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. See ei ole kaebaja esimene kõrgharidus. Tuleb samuti arvestada, et ümber õppima asumine on kaebaja enda valik. SHS § 134 lg 4 p 8 annab vastustajale kaalutlusõiguse jätta toimetulekutoetus määramata või vähendada selle summat mh siis, kui toetuse taotleja või toetust taotleva perekonna liige ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul muul viisil püüdnud enda ja oma perekonna materiaalset olukorda parandada. Enne kui KOV jätab toimetulekutoetuse määramata või vähendab seda, annab KOV toimetulekutoetuse taotlejale teada, et toetuse taotleja on kohustatud tegema pingutusi oma materiaalse olukorra parandamiseks (vt Riigikogu XIII koosseisu 490 SE seletuskiri2, lk 12). Siinsel juhul oli vastustaja kaebajat sellise tagajärje eest hoiatanud, s.o andnud talle võimaluse teha enda poolt kõik mõistlikult võimalik pere majandusliku olukorra parandamiseks – tööle asumiseks (dtl 294). Selle asemel otsustas kaebaja täiskoormusega õppima asumise kasuks.
21.Vastustaja ei ole jätnud kaebaja taotlust rahuldamata SHS § 134 lg 4 p 4 alusel, mistõttu ei ole asjakohane kaebaja viide tööst keeldumisele või talle töö pakkumata jätmisele.
22.Kuigi töötukassa eesmärk on töötuid tööle aidata, ei ole asjakohane kaebaja vastuväide, et ta ei saa mõjutada töötukassa otsuseid. Kaebaja tegi valiku asuda ümber õppima ning sellist kohustust ei ole töötukassa kaebajale omaalgatuslikult kehtestanud.
23.Asjaolu, et 31.03.2024 on töötukassa on tuvastanud kaebajal osaliselt puuduva töövõime (dtl 626), ei oma siinses asjas määravat tähtsust, sest kohus hindab haldusakti selle andmise seisuga. Ringkonnakohus märgib siiski, et töövõime osaline puudumine ei saanud takistada kaebajal osalise koormusega töö vastuvõtmist.
24.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja eluasemekulud olid ebamõistlikult kõrged ning nende vähendamise võimatus ei ole veenvalt põhistatud. Eluasemekulude optimeerimine on ringkonnakohtu hinnangul asi, mida isik saab teha oma pere materiaalse olukorra parandamiseks (SHS § 134 lg 4 p 8 ), iseäranis olukorras, kus isikul väidetavalt ei õnnestu pikema aja jooksul tööd leida.
25.Kaebaja üürib 121,70 m2 suurust korterit asukohaga XXX, mille üür on 800 eurot kuus, millele lisanduvad talvel pea samas suuruses kommunaalmaksed. Kommunaalkulud jaanuari eest olid 802,70 eurot (dtl 566–567); kommunaalkulud detsembrikuu eest olid 730,40 eurot (dtl 15–16). Need on silmatorkavalt suured kulud. Kaebaja väitel on tema ainus, kes kannab üüripinnaga seotud kulud, kuigi korterisse on registreeritud ka teiste isikute (füüsiliste ja juriidiliste) elu- ja asukohti. Kaebaja väide, et toimetulekutoetuse maksmist ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas selle saaja elukoht on ühtlasi ka mõne ärivõi mittetulundusühingu juriidiline asukoht, ei ole asjakohane. On mõistlik eeldada, et kõik juriidilised ja füüsilised isikud osalevad nende asu- või elukohtade pidamisega seotud kulude kandmisel ning vastupidiseid erandlikke asjaolusid tuleks isikul tõendada või vähemalt põhistada. Siinses asjas oli vaidlusalusel perioodil kaebaja elukohta registreeritud lisaks kaebajale kokku kuus juriidilist isikut, sh U OÜ (varasem ärinimi T OÜ), kus kaebaja tegutseb enda sõnutsi vabatahtlikuna. Alates 28.11.2023 on Q OÜ
3-24-214 juhatuse liige O.A asemel W, kes oli üürilepingu alusel eluruumi XXX, Tallinn üks elanikest (dtl 68).
26.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi küsimuses. Kaebaja 3-liikmelise perekonna puhul on eluruumi sotsiaalseks normiks 69 m2 (vt ka Riigikogu XIII koosseisu 490 SE seletuskiri 3, lk 17). Sellise suurusega korteris oleksid kommunaalkulud eeldatavasti oluliselt väiksemad kui korteris üldpinnaga 121,7 m2. Kuigi kaebaja kiindumus korterisse, milles ta on elanud 10 aastat, on inimlikult mõistetav, ei ole sellise korteri üürimine kaebaja seisukohast majanduslikult ratsionaalne, arvestades mh asjaolu, et kaebaja on enda kinnitusel olnud töötu juba pea neli aastat. Olukorras, kus isikul puudub igasugune sissetulek, tekitab küsimusi otsus jääda elama korterisse, mille eest tuleb ühes kuus tasuda kuni 1600 eurot, seda sõltumata asjaolust, et elukoha vahetus võib tekitada teatud (ühekordseid) lisakulusid. See, et kolimiskulud ulatuksid 3000–5000 euroni, ei ole tõendatud. Toimetulekutoetuse eesmärk ei ole toetada kaebaja harjumuspäraseks kujunenud elustiili, vaid soodustada toimetulekutoetuse saajate tööle naasmist (vt Riigikogu XIII koosseisu 490 SE seletuskiri 4, lk 18). Sotsiaaltoetused on piiratud avalik ressurss, mida tuleb jaotada pigem konservatiivselt tõepoolest hädavajalikel juhtumitel, mitte inimese hea elujärje säilitamiseks. Vastasel korral ei jaguks vahendeid nendele inimestele, kes abi tõepoolest vältimatult vajavad ega ole võimelised kiiresti oma majanduslikku olukorda parandama.
27.Kuigi kaebaja taandumine äriühingutest, võõrandades osaluse kaebajaga lähedalt seotud isikule, ei näi läbipaistev ega toeta kogumis kaebaja väidete veenvust, pole osaluse võõrandamise küsimus ringkonnakohtu hinnangul siinses asjas primaarse tähendusega. Kaebajale keelduti toimetulekutoetuse määramisest eeskätt põhjusel, et kaebaja leibkonna majanduslikku seisu ei olnud võimalik terviklikult hinnata. Küll aga ei saa mööda vaadata asjaolust, et erinevates äriühingutes tegutsemine, toodete reklaamimine ja kaupade saatmisega tegelemine oma elukohas, vastuoluliste andmete esitamine, keskmisest kallimate kuludega üürikorteris elamine ning soovimatus elukohta vahetada ja suutmatus või soovimatus anda leibkonna igapäevasest majanduslikust toimetulekust terviklikku ülevaadet loob põhjendatud kahtluse (varjatud) tulude esinemise või andmete varjamise kohta. Sellises olukorras ei ole põhjendamatu nõuda kaebajalt täiendavate andmete esitamist ja kaasaaitamiskohustuse hoolsat täitmist.
28.Kuivõrd toimetulekutoetuse taotluse on esitanud O.A , siis on asjakohatu kaebaja etteheide, et kohus ja vastustaja on põhjendamatult keskendunud taotluse lahendamisele O.A-le ja jätnud Ü. X tähelepanuta. Ka juhul, kui toimetulekutoetuse taotluse oleks esitanud Ü. X, tulnuks tal tõendada leibkonna sissetulekuid samade reeglite alusel.
29.Vastustaja soovitas 13.06.2023 toimetulekutoetuse otsuses kaebajal leida soodsama üüriga elamispind. 15.02.2024 üürinõustamise kokkuvõttest nähtub, et kaebaja ei soovinud eluruumi vahetada (dtl 324). Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väide, et vastustaja pole kaebajale pakkunud abi soodsama üüripinna leidmiseks.
30.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus, et asjas kogutud tõendid, sh kaebaja ütlused viitavad kogumis, et kaebajal puudus soov teha senises harjumuspärases elustandardis mööndusi ja vähendada eluasemekulusid.
31.Kaebaja hilisemad toimetulekutaotlused ning eluruumi tagamise taotlused ja nende kohta tehtud vastustaja otsustused väljuvad siinse vaidluse piiridest, mistõttu nendega seonduvaid väiteid ringkonnakohus ei käsitle.
32.Ringkonnakohus ei käsitle kaebaja väiteid selle kohta, kas ja mis liiki toetused peaks SHS § 133 järgi toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võtma, sest vastus sellele küsimusele ei mõjuta siinse asja lahendust. Sissetulekust sõltuva universaaltoetuse määramisest keeldumine
33.Lisaks riiklikule toimetulekutoetusele esitas kaebaja 11.01.2024 taotluse saada Tallinna linna eelarvest makstavat sissetulekust sõltuvat universaaltoetust, esitades kuludokumendid spordiklubi kuumaksele, ravimitele ja diabeeditarvikutele.
34.SHS § 14 lg 2 järgi võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Tallinna linna elanikele linna eelarve vahenditest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrusega nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 24) ja määrusega nr 26 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“ (määrus nr 26).
35.Määruse nr 26 § 4 lg 1 p 2 kohaselt on üheks sotsiaaltoetuseks linna eelarvest makstav sissetulekust sõltuv universaaltoetus, millega hüvitatakse täielikult või osaliselt toimetuleku soodustamiseks vajalikud kulud või toetatakse pere toimetulekut. Määruse § 14 kohaselt määratakse sissetulekust sõltuvat toetust toimetuleku tagamiseks ja makstakse sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras sätestatud alustel (lg 1). Toetuse maksmisel käsitatakse perena inimesi, kes elavad koos ja majandavad ühiselt (lg 1 1). Toetuse arvestamisel võetakse inimese või pere sissetulekuna arvesse kogu eelmisel kuul laekunud netosissetulek (lg 12). Toetust makstakse majandusraskustesse sattunud inimeste ja perede toetamiseks. Toetust makstakse ennekõike tervise säilitamise, taastamise ja abivahenditega seotud kulude, õnnetusjuhtumite ja muude erakorraliste juhtumitega seotud väljaminekute, lapse hariduse ning huvi- ja sporditegevusega seotud kulutuste osaliseks või täielikuks hüvitamiseks (lg 2).
36.Määruse nr 24 § 13 lg 3 järgi, kui pärast § 13 lg-s 5 nimetatud kulude mahaarvestamist on inimese või perekonna kasutada rahalised vahendid, mis jäävad alla sissetulekupiiri, võtab linn inimese või perekonna abivajadusest lähtudes osaliselt või täielikult üle teenuse eest tasu maksmise kohustuse ja/või maksab sissetulekust sõltuvat universaaltoetust. Sissetulekupiir on Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2022 määruse nr 39 "Sotsiaaltoetuste määrad" § 1 kohaselt 360 eurot inimese kohta.
37.Vastustaja jättis taotluse rahuldamata määruse nr 24 § 10 lg 3 p 3 alusel, mille kohaselt on õigus keelduda abi määramisest, kui inimene keeldub mõjuva põhjuseta abivajaduse hindamisest või koostööst, sealhulgas kodukülastusest või lisateabe esitamisest.
38.SHS § 15 lg 1 kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi saamiseks vajalikes tegevustes. SHS § 15 lg 2 kohaselt lähtutakse abivajaduse väljaselgitamisel terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid ning isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Kaebaja on jätnud nõutaval määral täitmata HMS § 38 lg 3 esimesest lausest ja SÜS § 21 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse teha koostööd, jättes esitamata tähtsust omavad andmed perekonna koosseisu ja dokumendid majandusliku 12(14)
3-24-214 toimetuleku kohta, mistõttu ei olnud võimalik kaebaja abivajadust hinnata terviklikult. Samuti ei ole võimalik väita, et kaebaja on vastavalt SÜS § 5 lg-le 2 aidanud hüvitise taotlemisel igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele.
39.11.01.2024 taotluse menetlemise käigus paluti kaebajal muu hulgas esitada kõigi pereliikmete kõikide pangakontode väljavõtted, et saaks välja selgitada, kuidas toimub pere igapäevane majandamine (dtl 130). Kaebaja seda ei teinud. Seetõttu, nagu ka 10.01.2024 taotluse puhul, on HMS § 15 lg 2 mõttes tegu puudusega taotlusega, mille haldusorgan võis jätta läbi vaatamata.
40.Spordiklubi Reval Sport arve kompenseerimine polnuks ka sisuliselt põhjendatud, kuna tegemist ei ole esmavajadustega. Taotlusele lisatud Tallinna Linnaapteegi 11.12.2023 arvel puudus ostja nimi. Selgituseks lisas taotleja 11.01.2024 sotsiaalhoolekande osakonnas insuliininõelade kulureale käsitsi juurde tütre nime. Seetõttu ei vastanud lisatud kulutõend nõuetele. Vastustaja on samas selgitanud, et see polnud negatiivse otsuse tegemise põhjuseks. Ringkonnakohus nõustub, et asjaomast kulu saab katta Sotsiaalkindlustusameti poolt makstava igakuiselt riiklikku puudega tööealise inimese toetusest, kuna see on ette nähtud ravimite ja muude puudest tingitud kulude sh abivahendite ostmisega seotud kulude katmiseks. Seega saab selles osas olla keeldumise aluseks ka määruse nr 24 § 10 lg 3 p 6, mille kohaselt võib abi määramisest keelduda, kui abivajaduse katab riigi toetus või teenus või linna muu toetus või teenus. Kaebaja taotluste rahuldamata jätmine
41.Vastustaja jättis kaebaja 10.01.2024 ja 11.01.2024 taotlused rahuldamata. HMS § 15 lg 2 näeb ette, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Siinsel juhul palus haldusorgan 11.01.2024 kaebajal esitada haldusorganile puudu olev info, sh kontode väljavõtted. Kaebaja palutud konto väljavõtteid ei esitanud. Seega ei kõrvaldanud kaebaja 10.01.2024 ja 11.01.2024 taotluste puudusi.
42.Taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks saab olla puudus, mis takistab taotluse sisulist lahendamist (vt Riigikohtu 20.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 9). Siinsel juhul otsustas vastustaja jätta taotlused rahuldamata, s.o vaatas need sisuliselt läbi. Taotluste sisuline hindamine nähtub ka vaidlustatud otsustest. Taotluste sisuline läbivaatamine ei saa rikkuda kaebaja õigusi ega asetada teda menetlusõiguslikult ebasoodsamasse positsiooni. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja otsustused jätta kaebaja 10.01.2024 ja 11.01.2024 taotlused rahuldamata ei ole õigusvastased. Menetluslikud otsustused
43.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.05.2024 otsus muutmata.
44.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
45.HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel vabastatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest ja ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna linn ei ole menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. 13(14)
3-24-214
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.