X, Y ja C kaebus tühistada Maardu Linnavalitsuse 06.07.2023, 27.07.2023 ja 30.08.2023 otsused osas, millega ei rahuldatud kaebajate toimetulekutoetuste taotlusi soovitud mahus, ning kohustada Maardu Linnavalitsust vaatama esitatud taotlused uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja I – X, Kaebaja II – Y, seaduslik esindaja X Kaebaja III – C, volitatud esindaja X Vastustaja – Maardu linn, volitatud esindaja NS
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 03.10.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, Y ja C määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X, Y ja C määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.10.2023 määruse peale haldusasjas nr 3-23-2046.
2.Jätta X, Y ja C määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.10.2023 määrus haldusasjas nr 3-23-2046 muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada kaebajate, Q ja Mittetulundusühingu W nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 235 lg 1).
1.X esitas 09.06.2023 Maardu Linnavalitsusele taotluse toimetulekutoetuse saamiseks 2023. a juuni eest. Maardu Linnavalitsus otsustas 15.06.2023 otsusega jätta X-le 2023. a juuni eest toimetulekutoetuse määramata.
3-23-2046
2.X esitas 15.06.2023 otsuse peale vaide. Maardu Linnavalitsus tunnistas 04.07.2023 korraldusega nr 432 kehtetuks 15.06.2023 otsuse ja otsustas 06.07.2023 otsusega menetluses nr 23263972606 määrata X-le 2023. a juuni eest toimetulekutoetuse 490,27 eurot.
3.X esitas 06.07.2023 otsuse peale vaide.
4.Maardu Linnavalitsus jättis 15.08.2023 korraldusega nr 537 vaide rahuldamata. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 132 lg 3 kohaselt lisatakse taotlusele dokumendid, mis tõendavad mh üksi elava või perekonna kõigi liikmete eelmisel kuul makstud elatise suurust. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-te 1, 3, 4 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PSK § 101 alusel arvutatud summa. Maardu Linnavalitsuse arvutuste kohaselt on see summa 260,33 eurot. Riigikohtu 17.05.2011 tsiviilasja otsuse nr 3-2-1-33-11 (p 21) kohaselt on seadusega ettenähtud minimaalne elatis ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses. Vaide esitaja ei ole esitanud PKS § 101 lg 2 kohast kohtuotsust ega lapse vanemate omavahelist kokkulepet, millega Q-le oleks väljamõistetud 700 eurot elatist. Lähtudes eeltoodust arvestas sotsiaalabiosakond vaide esitaja sissetulekust maha elatist 260,33 eurot. Vaide esitaja ei ole esitanud kohtuotsust ega puudutatud isikute kokkulepet, millega Y-le oleks väljamõistetud 500 eurot elatist. Riigikohtu 19.10.2015 määruse nr 3-2-1119-15 (p 10) kohaselt võiks elatise miinimummäär kehtida ka muu abivajava täisealiseks saanud lapse (nt täisealiseks saanud puudega lapse) puhul ja seega tuleb asja lahendamisel lähtuda PKS § 99 lg-st 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadusest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lähtudes eeltoodust arvestas sotsiaalabiosakond vaide esitaja sissetulekust maha elatist 260,33 eurot.
5.X esitas 24.07.2023 Maardu Linnavalitsusele taotluse toimetulekutoetuse saamiseks 2023. a juuli eest. Maardu Linnavalitsus otsustas 27.07.2023 otsusega menetluses nr 23264417264 määrata X-le 2023. a juuli eest toimetulekutoetuse 42,37 eurot.
6.X esitas 27.07.2023 otsuse peale vaide.
7.Maardu Linnavalitsus jättis 15.08.2023 korraldusega nr 538 vaide rahuldamata samadel põhjustel, nagu olid märgitud korralduses nr 537.
8.Y, kelle eestkostja on X, esitas 31.07.2023 taotluse toimetulekutoetuse saamiseks 2023. a juuli eest. X, Y ja C esitasid 17.08.2023 taotlused toimetulekutoetuse saamiseks 2023. a augusti eest.
9.Maardu Linnavalitsus otsustas 30.08.2023 otsusega menetluses nr 23265136921 jätta 2023. a juuli eest Y-le toimetulekutoetuse SHS § 131 lg 2 alusel määramata.
10.Maardu Linnavalitsus otsustas 30.08.2023 otsusega menetluses nr 23265136823 määrata 2023. a augusti eest X-le toimetulekutoetuse 89,57 eurot, 30.08.2023 otsusega menetluses nr 23265136562 jätta 2023. a augusti eest C-le toimetulekutoetuse SHS § 131 lg 2 alusel määramata ja 30.08.2023 otsusega menetluses nr 23265136965 jätta 2023. a augusti eest Y-le toimetulekutoetuse SHS § 131 lg 2 alusel määramata.
11.Maardu Linnavalitsuse 30.08.2023 otsuste põhjendused on esitatud 31.08.2023 kaaskirjas. Selle kohaselt jäeti Y-le ja C-l toimetulekutoetus määramata SHS § 134 lg 4 p 7 alusel. Üür jäeti arvestamata, sest tegemist on näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. Kuna toimetulekutoetuse määramisel ei võeta arvesse üüri, kui üürijaks on esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased, siis andis X väidetavalt enda juhitavale mittetulundusühingule enda isikliku kinnistu/hoone kasutusse ning esitas toimetulekutoetuse määramise avalduse juurde vastava üüri arve. Seoses Y taotlustega oli viidatud ka PKS § 180 lg 1 p-le 1, § 188 lg 1 p-dele 6 ja 9 ning § 207 lg 2 p-le 2, mis seavad kahtluse alla eestkostetavaga sõlmitud üürilepingu kehtivuse. Seoses C ja X taotlustega selgitati, et esitamata 2(7)
3-23-2046 on jäetud sellise pangakonto väljavõte, millelt oleks näha pangakonto alg- ja lõppjääki. Seetõttu ei saa Maardu Linnavalitsus olla täielikult veendunud, et perekonna käsutuses pole piisavalt vara (sh rahalisi vahendeid) perekonna toimetulekuks ja perekond vajab toimetulekutoetust.
12.X, Y ja C esitasid 18.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Maardu Linnavalitsuse 06.07.2023, 27.07.2023 ja 30.08.2023 otsused osas, millega ei rahuldatud kaebajate toimetulekutoetuste taotlusi soovitud mahus, ning kohustada Maardu Linnavalitsust vaatama esitatud taotlused uuesti läbi. Vastustaja on toimetulekutoetuse maksmisel jätnud ekslikult maha arvestamata kaebaja I makstud elatise, piirates mahaarvestatud elatise summat põhjendamatult miinimumelatisega perekonnaseaduse (PKS) § 101 mõttes. Ei ole arusaadav, miks on vastustaja leidnud, et elatise saajatele piisas miinimumelatisest. Kaebaja I on esitanud vastustajale kinnituskirja (15.06.2023), et ta on mais 2023 tasunud kaebajale II elatist 500 eurot ja Q-le elatist 700 eurot. Kaebaja I esitas pangakonto väljavõtte (24.07.2023), millelt on näha, et ta on tasunud 07.06.2023 kaebajale II elatist 440 eurot ja 08.06.2023 Q-le elatist 700 eurot. Q on alaealine, kes on terve elu elanud kahes linnas eramajades ja kelle kulud ongi tavapärasemast suuremad. Mingit eriarvestust vanemate vahel ei toimu ega ole ka kunagi toimunud, kuna vanemate eramud on sarnaste suurustega ja kulud lapsele ka sarnased, laps elab mõlemas kohas. Suuremad kulud teevad vanemad pooleks. Kaebaja II on sügava puudega 24aastane noormees, kelle ainsaks sissetulekuks on töövõimetoetus ja sissetulekuna mittearvestatav puudetoetus. 30.08.2023 otsused ja nendele lisatud kaaskiri on omavahel vastuolus. Otsuste kohaselt on kaebajatele II ja III jäetud toimetulekutoetus määramata SHS § 131 lg 2 alusel, aga kaaskirja kohaselt 134 lg 4 p 7 alusel, sest vastustaja ei ole piisavalt veendunud, et isikutel vara pole. Kaebajal ei ole muud vara peale eluasemelaenuga koormatud eluaseme, kus kaebajad elavad. Seejuures ei ole mitte kellegi kuludesse arvestatud küttekulusid, veesoojendamist ega üüri. Kaaskirjas on esitatud põhjendus, et üürileping on näiline tehing, kuid põhjendused peaks olema keelduvas otsuses, mitte kaaskirjas. Samuti on arusaamatu, miks on vastustaja arvates tegemist PKS § 188 lg 1 p 6 ja 9 või § 207 lg 2 p 2 nimetatud olukorraga. Isegi kui leping oleks tühine, ei muudaks see põhimõtteliselt olukorda seoses toimetulekutoetuse taotlemisega. Kaebajad II ja III elavad kaebajale I kuuluvas majas, see tähendab, et kaebajatel II ja III on kasutuseelis, millel on rahaline väärtus. Kaebaja I ei pea ainuisikuliselt kandma kõiki kulusid ja tal on õigus arvestada ja nõuda kasutuseeliseid kaebajatelt II ja III. Ka juhul, kui kaebaja I ei kasseeri kaebajatelt II ja III kasutuseeliseid rahas, on tegemist neile antava elatisega, mis tuleb kaebaja I sissetulekutest maha arvestada. Kaebaja I sissetuleku hulka on arvestatud peretoetus 80 eurot, kuigi tema laps elab Maardu linna arusaamise kohaselt isaga ja toetus ei laeku ka kaebaja I kontole. 200 euro suurune toimetulekupiir ei taga inimväärset toimetulekut ja on seega põhiseadusevastane, kohane oleks 500 euro suurune toimetulekupiir. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus kohustada Maardu Linnavalitsust maksma kaebajatele toimetulekutoetust kokku 3776,35 eurot, millest kaebajale I 2161,83 eurot, kaebajale II 880,27 eurot ja kaebajale III 734,25 eurot. Vastustaja ei ole kolme kuu vältel maksnud piisavalt toimetulekutoetust, mille tõttu on ohus kaebajate esmavajaduste (toit, eluase) rahuldamine. Kaebajate sissetulekust ei piisa eluasemekulude tasumiseks. Kaebajad üürivad eluaset üürilepingu alusel kaebaja I juhitavalt mittetulundusühingult. Ühing on küll nõustunud kulude osas teatud määral vastu tulema, kuid tuleb arvestada, et maja on soetatud pangalaenuga ning seda laenu on võimalik tasuda üüritulust, kusjuures laenuintressid on jätkuvalt tõusmas. Samuti tuleb ühingul teha kulutusi üüripinna korrashoiuks ja teenuste ostmiseks. Kui kaebajad ei suuda üüri- ja kommunaalkulusid tasuda, tuleb üürileping lõpetada ja kaebajatel uus eluase leida. Kaebajatel ei ole sellist sissetulekut, millest oleks võimalik katta perekonna kulud eluasemele, toidule, esmatarbekaupadele, ravimitele, sidevahendi kasutamisele jne. Nt kui kaebajad ei suuda tasuda jooksvaid elektriarveid, siis võidakse elekter välja lülitada. On
3(7)
3-23-2046 ilmselge, et majas, kus elab kaks liikumispuudega inimest, tooks selline olukord kaasa rasked tagajärjed, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava lahendiga võib osutuda võimatuks.
13.Maardu linn palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal esineb õiguskaitse vajadus, kui tulevikus tehtav kohtuotsus ei kaitse tema õigusi piisavalt. Praeguses menetluse staadiumis sellist vajadust kaebajatel ei nähtu. Kaebajale I on 31.08.2023 selgitatud, et SHS § 133 lg 8 järgi ei võeta üüri toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse, kui üürijaks ja üürnikuks on omavahel abielus olevad isikud või esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased. Samuti ei ole PKS § 188 lg 1 p-dega 6 ja 9 kooskõlas eestkostetava nimel ilma kohtu eelneva nõusolekuta tehingute tegemine. Tähelepanuväärseks tuleb pidada riigilt seadusega ettenähtust suuremate toimetulekutoetuste saamise eesmärgil Mittetulundusühingu W kasutusele võtmist. Kaebaja I on väidetavalt andnud sellele ühingule üürile enda omandis oleva kinnisasja, teenimaks üüritulu nendelt perekonnaliikmetelt, kes elasid samas majas juba ammu enne ühingu asutamist. Tegemist on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näiliste tehingutega, mis on tühised algusest peale. Peale kaebaja I on mittetulundusühingu asutajaks kaebaja II, kes vajas juba selle asutamisel ja registrisse kandmisel 06.08.2021 eestkostet. Kaebaja I väited ülemäärase elatiste maksmise osas ei ole samuti tõsiselt võetavad, kuna neid makstakse tema mõju all olevatele ja tema poolt kontrollitud isikutele.
14.Tallinna Halduskohus jättis 03.10.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajate arvates võib saada kannatada nende majanduslik toimetulek, kui kohus ei kohalda esialgset õiguskaitset. Samas nähtub kaebusele lisatud Maardu Linnavalitsuse 06.07.2023, 27.07.2023 ja 30.08.2023 otsustest, et kaebajale I on määratud 2023. aasta juuni eest toimetulekutoetus 490,27 eurot, juuli eest 42,37 eurot ning augusti eest 89,57 eurot. Järelikult olid vaidlusega seostatavad toimetulekutoetused vastaval perioodil kokku 622,21 eurot. Seega on Maardu linn toimetulekutoetuse avaldused läbi vaadanud ja toimetulekutoetuse määranud, kuigi mitte sellises ulatuses, nagu kaebajad soovisid. Küsimust, kas toimetulekutoetusi oleks pidanud maksma mitu korda suuremates summades, saab lahendada põhivaidluse käigus. Tegemist ei ole olukorraga, mis nõuaks esialgse õiguskaitse kohaldamist pelgalt seetõttu, et hilisema kohtuotsuse täitmine muutuks võimatuks. Kaebajatele ei tekiks pöördumatuid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse möönmisel tähendaks see ka vaidluse ette ära otsustamist, milleks peaksid kaebusel esinema ülekaalukad eduväljavaated ning taotlejatel tungiv õiguskaitsevajadus. Need tingimused ei ole praeguses asjas samuti täidetud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
15.X, Y ja C paluvad määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.10.2023 määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus ja kohustada vastustajat maksma välja maksmata jäänud toimetulekutoetus. Vastustaja ei oska toimetulekutoetust õigesti arvestada ja ei ole järginud seadust ega kohtupraktikat. Vastustaja seisukohast nähtub, et kui kaebaja I alaealisel lapsel on jagatud elukoht, siis ta ei elagi kusagil. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on kaebaja I poolt alaealisele lapsele makstav elatis ülemäärane. Makstav elatis ei erine oluliselt toimetulekutoetuse raames temale eraldatavatest vahenditest, kui vastustaja aktsepteeriks tema kahte elukohta. Mitte ühestki kehtivast seadusest ei tule isikule kohustust majutada oma täisealisi pereliikmeid tasuta. Täisealistele isikutele ei tule vabatahtlikult ülalpidamist anda, eriti kui andja jääb ise abivajaja rolli. SHS-i mõttega ei ole kooskõlas vastustaja seisukoht, et kaebaja I peab eestkostjana ja kahe täiskasvanud puudega isiku hooldajana oma 200 euro suurusest toimetulekupiirist tagama elukoha neljale inimesele koos kõikide teenustega. PKS-iga ei kooskõlas vastustaja seisukoht, mille kohaselt võib eestkostetava vahendeid kasutada eestkostjale kuuluva kinnistu/maja haldamiseks ja remondiks. Eestkostja peab oma ja eestkostetava vara lahus hoidma. Halduskohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei tekiks kaebajatele 4(7)
3-23-2046 pöördumatuid tagajärgi. Kui kaebajad ei saa toimetulekutoetust taotletud mahus, võib tekkida olukord, kus nad ei suuda tasuda elektri- ja veearveid. Kaebajad ei saa jääda toiduta ja puudega kaebajad abita. Kaebaja I on kohustatud nõudma sisse täisealistelt perekonnaliikmetelt kasutuseelised, et maksta oma alaealisele lapsele elatist, ja pärast seda ei jää neile midagi kätte. Vastustaja ei ole andnud juhiseid, kuidas kaebajad peaks praeguses olukorras toimima.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
17.Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-5914, p 19). Kaebusel peaksid olema ka head eduväljavaated, vältimaks esialgse õiguskaitse kohaldamisega õigusvastase olukorra tekitamist.
18.Halduskohus märkis õigesti, et kaebajate taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisega otsustataks vaidlus ette ära, sest kaebajad saavutaksid oma eesmärgi juba enne asja sisulist läbivaatamist. Järelikult õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist kaebajate ülekaalukas õiguskaitse vajadus ja kaebuse head väljavaated. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul ei ole need tingimused täidetud.
19.Toimetulekutoetuse eesmärk on leevendada abi vajava isiku või perekonna materiaalset puudust ning tagada neile minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1). SHS § 131 lg 2 järgi on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. SHS § 131 lg 3 alusel on 2023. a riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p-ga 2 kehtestatud üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiiriks 200 eurot kalendrikuus. Perekonna iga järgneva täisealise liikme toimetulekupiir on 160 eurot (SHS § 131 lg 4). SHS § 131 lg 7 p 2 kohaselt loetakse perekonnaliikmeteks samas eluruumis elavad ühise majapidamisega esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased. Perekonnaliikmeks ei loeta eestkostetavat, kelle eestkostjaks on temaga koos elav perekonnaliige (SHS § 131 lg 12). SHS § 133 lg 1 näeb ette, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Toimetulekutoetuste arvestamisel võetakse kuni kuus kuud kalendriaasta jooksul arvesse ka eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid (SHS § 133 lg-d 91 ja 92). Üüri ei võeta toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse, kui üürijaks ja üürnikuks on omavahel abielus olevad isikud või esimese ja teise astme alanejad 5(7)
3-23-2046 ja ülenejad sugulased (SHS § 133 lg 8). SHS § 133 lg 6 alusel kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus toimetulekutoetuse määramiseks § 133 lg-s 5 nimetatud kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja tema perekonnaliikmete inimväärse äraelamise. Sellised piirmäärad on kehtestatud Maardu Linnavalitsuse 20.12.2022 määrusega nr 28 „Eluruumi alaliste kulude piirmäärade kehtestamine toimetulekutoetuse määramiseks“.
20.Asja materjalidest nähtub, et kõik kaebajad elavad samal aadressil asuvas eramus. Kinnistusraamatu andmetel on kinnisasja omanikuks kaebaja I. Samuti ilmneb asja materjalidest, et kaebaja II saab iga kuu töövõimetoetust 558 eurot, kaebaja III vanaduspensioni 630,31 eurot, kaebaja III on saanud vaidlusalusel ajavahemikul (juuni–august 2023) kokku töötuskindlustushüvitist 2400,54 eurot ja muud sissetulekut sotsiaalkindlustusest ja sotsiaalabist 90 eurot. Lisaks on vastustaja maksnud kaebajale I toimetulekutoetust kokku 622,21 eurot.
21.Lõplik hinnang selle kohta, kas vastustaja on vaidlustatud otsustega määranud kaebajatele toimetulekutoetuse õigesti, tuleb anda asja sisulise läbivaatamise käigus, kui on võimalik põhjalikumalt hinnata asjas esitatud tõendeid ja seisukohti. Välistatud ei ole, et vaidlustatud toimetulekutoetuste määramisel on vastustaja teinud arvestuses väiksemaid vigu. Nt vajab kontrollimist, miks on kogu kaebaja I alaealisele lapsele makstav lapsetoetus arvestatud kaebaja I sissetulekuks, miks ei ole augusti toetuste määramisel arvesse võetud väidetavaid kütte- ja veesoojendamise kulusid ja miks on juulis väidetavalt kaebaja I makstud elatis 440 eurot arvestatud kaebaja II sissetulekute hulka tervikuna, samas kui kaebaja I sissetulekutest see tervikuna maha pole arvestatud. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei saanud eelnimetatud ebatäpsused määratud toimetulekutoetuse suurust siiski oluliselt mõjutada ja kokkuvõttes ei nähtu, et vastustaja oleks ilmselgelt põhjendamatult jätnud kaebajate taotletud ulatuses toimetulekutoetuse välja maksmata. Vastustaja on võtnud üldjoontes arvesse eluasemekulusid, sh eluasemelaenu, vastavalt Maardu Linnavalitsuse 20.12.2022 määrusega nr 28 kehtestatud piirmääradele. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja I perekonnaliikmete hulka kaebajat II, kes on tema eestkostetav. Samuti on vastustaja arvestanud kõigil vaidlusalustel kuudel kaebaja I sissetulekutetest maha makstud elatise (2 x 260,33 eurot, s.t mõlema kaebaja I lapse pealt PKS § 100 lg-te 3 ja 4 kohane minimaalne elatis). Vastustaja selgitused, miks on arvesse võetud just selline elatise suurus, nähtuvad 15.08.2023 vaideotsustest (dtl 45 jj). Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei saa nimetatud vastustaja selgitusi ilmselgelt põhjendamatuks pidada. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajalt I oleks elatis kohtulahendiga välja mõistetud või et vaidlusaluste kuude kohta oleks alaealise lapse vanemate vahel sõlmitud elatise maksmise kokkulepe. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja I alaealise lapse teine vanem või lapse enda vajadused ja eluviis nõuaks PKS-s sätestatud minimaalsest elatisest suurema elatise tasumist. Seejuures on ka kaheldav, kas kaebajalt I saaks nõuda elatist PKS § 100 lg-tes 3 ja 4 sätestatust suuremas ulatuses, kui see jätaks kaebaja I enda olukorda, kus ta peab riigilt enda esmavajaduste katmiseks abi paluma (vt PKS § 102 lg 2). Lisaks elab kaebaja I väitel tema alaealine laps mõlema vanema juures. SHS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises, ning PKS § 101 lg 6 kohaselt võib sel juhul olla alust ka elatise summa vähendamiseks. Ka kaebajale II väidetavalt makstava elatise kohta ei nähtu asja materjalidest, miks see peaks olema suurem vastustaja arvutatud PKS-i kohasest miinimumist. Kokkuvõttes tekib asja materjalide põhjal kahtlus, et pigem soovib kaebaja I maksta vabatahtlikult suuremat elatist, et selle kaudu end toimetulekutoetuse taotlemisel soodsamasse olukorda panna. Seejuures seab asjaolu, et kaebaja I suudab väidetavalt tasuda elatist oluliselt suuremas summas, kui tema sissetulekud seda lubaks, kahtluse alla ka tema väited sissetulekute ja olemasoleva vara kohta. Asjakohatuteks ei saa pidada ka vastustaja põhjendusi, miks kaebajatele II ja III toimetulekutoetuse määramisel 6(7)
3-23-2046 ei ole arvesse võetud väidetavalt Mittetulundusühingule W tasutud üüri. Kuna kaebajate elukohaks olev kinnisasi kuulub kaebajale I, on põhjendatud kahtlus, et väidetavad üürilepingud on sõlmitud selleks, et kaebajate puhul ei kohalduks SHS § 133 lg 8.
22.Eelnevast tulenevalt ei nähtu, et kaebajad oleks jäetud olukorda, kus oleks ohus nende esmavajaduste rahuldamine. Seda ei kinnita pelgalt kaebaja I paljasõnaline väide, et tal tuleb maksta oma alaealisele pojale elatist oluliselt suuremas summas, kui vastustaja on põhjendatuks pidanud. Asja materjalidest ilmneb, et kaebaja I alaealisel pojal on olemas ka teine vanem, kelle juures poeg (vähemasti osa ajast) elab ja kes tema ülalpidamiskulusid kannab. Kaebajatel on olemas sissetulekud, millega nende esmavajadusi katta. Ei ole põhjust arvata, et kaebajatel ei oleks vajaduse korral võimalik saada mõistlikus ulatuses toimetulekutoetust ka kohtumenetluse ajal. Kaebajad ei ole seda ka määruskaebuses väitnud. Kuigi on mõistetav, et kaebajate olukord ei ole kerge ja võib tunduda ebaõiglane, ei ole see siiski aluseks, et määrata esialgse õiguskaitse korras toimetulekutoetust suuremas ulatuses, kui neil võib selleks õigus olla. Kuivõrd riigi vahendid on toetuste maksmisel piiratud, on kaalukas avalik huvi see, et toetust makstakse üksnes isikutele, kellel on selle saamiseks õiguspärane alus.
23.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kui asjaolud peaksid kohtumenetluse kestel muutuma, on kaebajatel võimalik taotleda kohtult uuesti esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist (HKMS § 253 lg 1).
24.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.10.2023 määrus muutmata.
25.Kaebajate ja teiste määruses nimetatud isikute eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada nende nimed ja kaebajatega seotud mittetulundusühingu nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.