X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 3500 eurot väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Y Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.08.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.08.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2616 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.06.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Y esitas 13.10.2021 oma alaealise tütre X nimel Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju 2500 eurot hüvitamiseks. Tütar külastas isa pikaajaliste kokkusaamiste käigus 2020. a augustis ja septembris ning 2021. a juulis, augustis ja oktoobris. Iga kord teostati tütre läbiotsimine lahtiriietumisega. Lapse sellisel viisil läbiotsimine on lubamatu ja ebainimlik, see rikub rahvusvahelisi põhimõtteid ja Eesti Vabariigi põhiseadust.
2.Tallinna Vangla jättis 01.11.2021 vastusega nr 5-37/21/259-2 kahjunõude rahuldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks tuvastada, et Tallinna Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega põhjustanud taotlejale mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et iga ebameeldivustunne, mida inimene kogeb, pole veel inimväärikuse rikkumine. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga, või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Praeguses asjas ei ole tegemist sellise riivega. VangS § 15 lg 2 alusel tuleb vanglal tagada, et kinnipeetavate kätte ei satuks keelatud aineid ja esemeid, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. Vanglaametniku õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele tulnud isiku ja tema asjade läbiotsimiseks tuleneb VangS §-st 27 ning justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg-st 1. Läbiotsimise viisi ja kontrolli ulatuse valib läbiotsimist teostav vanglaametnik igakordselt kaalumise tulemusel, pidades silmas, et läbiotsimine peab tagama, et vanglasse ei satuks keelatud esemed ja ained. Vangla üldisest praktikast erandite tegemise vajalikkust kaalub läbiotsimise teostaja alati olukorra- ja külastajapõhiselt. Läbiotsimine toimub eraldatud ruumis, kus on tagatud külastajate privaatsus ja läbiotsimine teostatakse alati samast soost isikute poolt. Vanglas teostatakse pikaajalisele kokkusaamisele tulnud isikute lahtiriietumisega läbiotsimine, sest see on ainuvõimalik meede keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Üksnes vahetu visuaalse kontrolliga on võimalik leida kehale kleebitud esemeid või aineid. Kompimisega ei ole võimalik avastada keelatud esemeid ja aineid, mis on peidetud kehaõõnsustesse, ega väikeseid esemeid, mis ei ole metallist või on vähese metallisisaldusega ja jäävad teiste läbiotsimise vahenditega avastamata. Kehaskänner teostab aga vaid pindmise läbivalgustuse ning ei tuvasta kehasse peidetud esemeid. Kohtupraktikas on leitud, et isikute läbiotsimine lahtiriietumisega on sobiv, vajalik ja mõõdukas meede vanglas keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Läbiotsimine kujutab endast rutiinset kontrolli, mis ei vaja eraldi põhjendust. Ülekaalukas avalik huvi prevaleerib isiku õiguste riive üle isegi alaealiste puhul (Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2016 otsus nr 3-15-566).
3.X esitas 12.11.2021 halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 2500 eurot väljamõistmiseks. Kaebaja suurendas 30.05.2022 avalduse alusel nõudesummat 3500 euroni. Kaebaja külastas oma isa Tallinna Vanglas pikaajalise kokkusaamise raames kaebuse esitamise seisuga kokku viis korda. Iga kord rakendas vastustaja tema läbiotsimist lahtiriietumisega. Kaebaja isa pöördus 29.09.2020 vastustaja poole taotlusega lõpetada inimväärikust alandav läbiotsimine, mille vastustaja jättis rahuldamata. Sellisel viisil läbiotsimine jätkus ka pärast Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsust, millega tuvastati toimingu õigusvastasus. Vangla kasutab keelatud esemete avastamiseks lisaks lahtiriietumisega läbiotsimisele tehnilisi vahendeid nagu metallidetektor, röntgenseade ja kehaskänner, aga ka teenistuskoer. Harju Maakohtu 14.04.2020 asjast nr 4-20-1008 nähtub, et vangla kasutab kehaskännerit „Safe Scout 2(7)
3-21-2616 Provision L3“, mis tuvastab inimese kehale peidetud esemed mõõtmetega 3–5 mm ja nende täpse asukoha. Kaebajale tundub seetõttu lahtiriietumisega läbiotsimine ebaproportsionaalse meetmena. Alates kohtule kaebuse esitamisest on toimunud läbiotsimised 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 ja 30.06.2022. Seejuures 05.04.2022 sundis vangla kaebajat mitu korda kükitama.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 01.11.2021 dokumendis avaldatud seisukohtade juurde.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 12.08.2022 otsusega kaebuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 3500 eurot ning menetluskulu 105 eurot. Kaebuse esemeks olev kahjunõue hõlmab viit alasti läbiotsimise juhtumit (04.08.2020, 10.09.2020, 22.07.2021, 05.08.2021, 07.10.2021), mille osas vastustaja on kujundanud oma seisukoha. Vastustaja ei ole lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust, mis seondub 09.12.2021, 03.03.2022 ja 05.04.2022 toimunud läbiotsimistega, kus kaebajal tuli alastiolekus kükitada. Seega ei analüüsi kohus kahjunõuet osas, mis puudutab 09.12.2021, 03.03.2022 ning 05.04.2022 läbiotsimisi, samuti 14.06.2022 ja 30.06.2022 toimunud läbiotsimisi. Samas on kaebajal õigus kohtumenetluse käigus suurendada kahjunõude summat (HKMS § 49 lg 3 p 2) ning see ei kujuta endast kaebuse muutmist. Seetõttu vaatab kohus kaebuse läbi kahju hüvitamise nõudes summas 3500 eurot, mis seondub kaebaja suhtes 04.08.2020, 10.09.2020, 22.07.2021, 05.08.2021 ja 07.10.2021 toimunud alasti läbiotsimisega. Vastustaja õigusvastane tegevus kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimisel on tuvastatud haldusasjas nr 3-21-161 (Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsus, jõustunud 26.04.2022) kahe episoodi osas (04.08.2020 ja 10.09.2020). Nimetatud lahendis toodud seisukohad on asjakohased ka praeguses vaidluses ning puudub vajadus neid täies mahus korrata. VangS § 27 lg-st 1 ning justiitsministri 30.11.2000 määrusest nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ja 05.09.2011 määrusest nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ nähtub, et vanglateenistuse ametnikul ei ole küll kaalutlusruumi otsustamisel, kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv või sealt lahkuv isik läbi otsida, kuid on õigus otsustada, millisel viisil läbiotsimine läbi viiakse. Selles osas on vastustajal igakordselt kaalumisruum. Kaebajal tuli läbiotsimistel iga kord lahti riietuda. Samas ei nähtu vastustaja põhjendustest, et igakordselt oleks toimunud kaalumine, kas lahtiriietumisega läbiotsimine on tingimata vajalik või on läbiotsimist võimalik teostada kaebajat vähem riivavate meetmetega, arvestades kaebaja isikut, kokkusaamisele saabuva kinnipeetava isikut, kaebaja ja kinnipeetava võimalikke varasemaid juhtumeid seoses keelatud esemete vanglasse toimetamisega ja nende avastamisega jmt. Olukorras, kus vastustaja tugineb iga kokkusaamise osas asjaolule, et muud läbiotsimismeetodid peale lahtiriietumisega läbiotsimise ei ole piisavalt tõhusad, ei ole kohus veendunud, et vanglaametnik on kokkusaamisele eelnevalt üleüldse erinevaid kaalutlusi hinnanud läbiotsimise meetodite valiku, vajaduse ja tõhususe osas. Läbiotsimismeetodi valikul tuleb arvestada, kas konkreetse kinnipeetava juurest on varasemalt keelatud esemeid leitud ning kuidas need esemed on kinnipeetavani jõudnud, kas kokkusaaja (külastaja) juurest on varasemalt keelatud esemeid leitud või kas on alust arvata, et ta võiks tahta keelatud esemeid kinnipeetavale toimetada, kas muud läbiotsimisvahendid koosmõjus võiksid olla piisavad, avastamaks keelatud esemeid, lisaks tuleb arvestada kokkusaaja vanust (käesoleval juhul on tegemist alaealisega). Alaealise kokkusaaja lahtiriietumisega läbiotsimine peaks olema ultima ratio meede, mida rakendada üksnes väga erandlikel juhtudel põhjendatud kahtluse korral, arvestades ulatuslikku riivet alaealise enesemääramisõigusele. Seega ei saa niivõrd erandliku meetme kohaldamist 3(7)
3-21-2616 õigustada üksnes üldiste vangla julgeolekukorralduslike argumentidega. Ka lahtiriietumisega läbiotsimisel ei ole võimalik sajaprotsendiliselt välistada keelatud esemete toimetamist vanglasse (nt kehaõõnsustes). Seega ei ole tõsiselt võetav vastustaja väide, et vaid lahtiriietumisega läbiotsimine on vahendiks, et hoida ära keelatud esemete sattumine vanglasse. Alaealise kokkusaaja jaoks on vangla keskkond juba iseenesest võõras ning hirmutav. Kui alaealine kokkusaaja peab lisaks sellele võõra isiku juuresolekul lahti riietuma, on see sündmus vähemalt teatud negatiivse mõjuga inimese psüühikale. Samuti on vangla tõdenud, et tulenevalt kohtupraktika juhistest (seoses otsuse nr 3-21-161 jõustumisega) muudetakse alates 2022. a augustist alla 17-aastaste külastajate osas läbiotsimise praktikat: nende puhul ei teosta vangla enam täielikku läbiotsimist (v.a põhjendatud kahtluse korral). Läbiotsimise viisi valikul tuleb hinnata asjaolusid koosmõjus muude teguritega, sh kui tõenäoline on, et alaealine kaebaja, kellelt ei ole korduvate (lahtiriietumisega) läbiotsimiste käigus keelatud esemeid leitud, kelle osas keelatud esemete vanglasse toimetamise soovi osas igasugused viited puuduvad, hakkab keelatud esemeid kokkusaamisele saabudes enda keha küljes peitma. Seejuures on vastustajal alati võimalik rakendada alaealist külastajat vähem riivavaid viise (nt kompamine koos teenistuskoera kasutamisega, metallidetektor, kehaskänner jmt) ning kui selle käigus tekib põhjendatud kahtlus, et külastajal võib olla keelatud esemeid peidetud, mida muud vahendid ei suuda tuvastada, teostada ultima ratio vahendina lahtiriietumisega läbiotsimine. Vangla selgitas, et igal juhul on suur oht keelatud esemete peitmiseks ning nende toimetamiseks vanglasse, sõltumata külastaja isikust. Seega ei nähtu, et vastustaja üleüldse rakendaks läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigust. Lisaks tuleb kinnipeetav enne ja pärast kokkusaamist läbi otsida (määrus nr 44 § 32 punkt 2). See aitab vähendada ohtu, et kokkusaamise käigus võiks kinnipeetavale toimetatud keelatud esemed jõuda vangla eluosakonda. Eelnevast nähtub, et vastustaja ei kaalunud kaebaja suhtes 04.08.2020, 10.09.2020, 22.07.2021, 05.08.2021 ja 07.10.2021 lahtiriietumisega läbiotsimise teostamisel muude, vähem riivavate läbiotsimismeetmete kasutamise võimalikkust, vajalikkust ja tõhusust. Kaebaja igakordne lahtiriietumisega läbiotsimine oli ebaproportsionaalne ning põhjendamatu, arvestades alaealise kaebaja õiguste riivet. Seega tegutses vastustaja 04.08.2020, 10.09.2020, 22.07.2021, 05.08.2021 ja 07.10.2021 õigusvastaselt. Mittevaralise kahju tekkimist seoses õigusvastase toiminguga saab eeldada: võõras keskkonnas võõra isiku juuresolekul alasti võtmine riivab ulatuslikult isiku enesemääramisõigust. Riive intensiivsust suurendab asjaolu, et kaebaja näol on tegemist alaealisega, kelle puhul saab eeldada, et tema privaatsfääri sekkumine on üldjuhul märgatavalt traumeerivam kui täiskasvanu puhul. Lisaks tuleb arvestada keskkonda, kus läbiotsimine teostati. Hoolimata pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate külastajate jaoks teatud tingimuste loomisest, ei saa mööda vaadata asjaolust, et vangla keskkond üleüldiselt mõjub väljastpoolt vanglat tulnutele rusuvalt. Alaealiste jaoks võib üksnes vanglas oleva lähedase külastamine olla vaimselt keeruline ning segadust tekitav. Seega saab eeldada, et (lahtiriietumisega) läbiotsimisega kaasnev täiendav riive nende privaatsfäärile on olulise mõjuga ning potentsiaalselt hingelisi läbielamisi põhjustav. Kaebajal (või tema lapsevanemal) on õigus keelduda läbiotsimisest. Samas kaasneb sellega vanglaametniku õigus keelduda külastaja vangla territooriumile lubamisest. Seega, kuigi vastustaja ametnikud ei sundinud kaebajat läbiotsimisprotseduuri läbima (sh lahti riietuma), siis keeldumise korral tähendanuks see pikaajalisele kokkusaamisele mitte lubamist. Alternatiivsed suhtlemisvõimalused (lühiajaline kokkusaamine, suhtlus kirja või telefoni teel) ei asenda 4(7)
3-21-2616 pikaajalist kokkusaamist lapse ja tema vanglas viibiva vanema vahel. Seetõttu ei saa kaebajale ette heita, et ta oleks võinud alasti läbiotsimisest keelduda ning seega kahju tekkimist vältida. Kaebaja isa esitas vastustajale 28.09.2020 taotluse, et tema tütre suhtes lõpetataks pikaajalisele kokkusaamisele eelnevalt inimväärikust alandavate läbiotsimismeetmete kasutamine (alasti läbiotsimine). Vastustaja jättis taotluse 04.11.2020 rahuldamata, leides, et kui vangla jätaks lapsed läbi otsimata, võib see kaasa tuua soovi üritada nende vahendusel toimetada keelatud esemeid vanglasse, seega on pikaajalise kokkusaamise eel lapsele teostatav lahti riietumisega läbiotsimine vangla julgeolekukaalutlustel põhjendatud ja vajalik. Seega on kaebaja isa kaebaja nimel kasutanud kahjunõude esitamisele eelnevalt muid õiguskaitsevahendeid kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseks. Kaebaja taotleb kahjuhüvitist 3500 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kahjuhüvitise summa põhjendatud, arvestades kaebaja enesemääramisõiguse rikkumise intensiivsust (alasti läbiotsimine), kaebaja alaealisust (vaidlusaluste läbiotsimiste ajal 8-9 aastane) ning lahti riietumisega läbiotsimiste episoodide arvu (kokku 5). Kahjuhüvitise suuruse põhjendatust toetab läbiotsimisega seonduv mittevaralise kahjuhüvitise kohta käiv kohtupraktika (vt Tallinna Halduskohtu 17.04.2020 otsus asjas nr 3-19-549, kus õigusvastaselt teostatud kehaõõnsuste läbiotsimise tulemusena mõistis kohus kaebajale hüvitiseks 1600 eurot). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.08.2022 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus rikkus oluliselt põhjendamiskohustust pikaajalise kokkusaamise eel toimunud läbiotsimiste õigusvastasuse põhjendamisel, käsitades ainult lahtiriietumisega läbiotsimiste arvu, kuid esitamata episoodide osas oma järeldusi. Halduskohus ei põhjendanud mittevaralise kahju hüvitise summa kujunemist. Kohus jättis arvestamata, et läbiotsimiste ajal kehtiva kohtupraktika kohaselt kujutas läbiotsimine endast rutiinset kontrolli, mille jaoks ei ole vaja eraldi põhjendust (haldusasi nr 3-15-566). Samuti ei saa pidada Tallinna Halduskohtu 17.04.2020 otsust asjas nr 3-19-549 kahjuhüvitise suurust toetavaks, kuna tegemist on erinevate asjaoludega. Pikaajalise kokkusaamise eel läbiotsimine on lühike ühekordne toiming, mis võib olla ebamugav, kuid pole võrreldav kohtasjaga nr 3-19549 (günekoloogiline läbiotsimine). Halduskohus ei arvestanud, et vangla muutis seonduvalt asjas nr 3-21-161 tehtud lahendiga oma läbiotsimispraktikat. Riigikohtu praktika analüüsist perioodil 01.06.2018–31.05.2020 nähtub, et nt kehalise väärkohtlemise asjas (KarS § 121) oli suurim väljamõistetud hüvitis 2000 eurot ja kõige väiksem 50 eurot. Keskmine hüvitis oli 588 eurot ja mediaan 500 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2021 otsusega mõisteti välja 1100 eurot kaebaja kasuks, kes viibis arestimajades kokku ligi 7 kuud inimväärikust alandavates tingimustes. Halduskohus jättis vangla selgitused analüüsimata. Vangla juhtis tähelepanu faktile, et keeruline on saada infot selle kohta, kas vanglasse kavatsetakse keelatud esemeid toimetada ning kuidas seda tehakse. Vangla kaalus erinevaid läbiotsimise võimalusi ja jõudis järeldusele, et ükski muu meede kui vahetu visuaalne kontroll ei ole keelatud esemete leidmiseks efektiivne. Kuna vangla pidas ainuvõimalikuks meetmeks lahtiriietumisega kontrolli, puudus vajadus viia läbi isikupõhist kaalumist. Asjaolu, et kinnipeetav otsitakse enne ja peale kokkusaamist läbi ei välista olukorda, kus kinnipeetav tarbib kokkusaamise ajal keelatud aineid, millel võivad olla rängad tagajärjed. Pikaajalisel kokkusaamisel toimub kooselamine selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta.
5(7)
3-21-2616
7.X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate põhjenduste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Jõustunud Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsusega nr 3-21-161 tunnistati Tallinna Vangla tegevus 04.08.2020 ja 10.09.2020 pikaajalisele kokkusaamisele eelnevalt kaebaja alasti läbiotsimisel õigusvastaseks. Nimetatud lahend on täitmiseks kohustuslik (HKMS § 177 lg 1). Seega on asjakohatud kõik apellatsioonkaebuse väited, kus vangla põhjendab, miks oli vaieldaval viisil läbiotsimise toimumine siiski vajalik. Kuna menetluses pole ilmnenud, et 22.07.2021, 05.08.2021 ja 07.10.2021 toimunud läbiotsimised oleksid toimunud mingitel muudel asjaoludel, saab ka nende toimingute puhul tugineda asjas nr 3-21-161 kindlaks tehtud vangla tegevuse õigusvastasusele. Halduskohtu otsus pole seega põhjendamispuudustega. Apellatsioonkaebusest ei selgu, mida peab vangla silmas etteheitega, et otsuses puuduvad halduskohtu järeldused läbiotsimise episoodide osas. Vangla on kõigi lahtiriietumisega läbiotsimiste puhul tuginenud ühtsele positsioonile, et see oli ainus meede, et tagada vangla turvalisus, ning vangla seetõttu eraldi kaalumist läbi ei viinud. Haldusasjas nr 3-21-161 on tuvastatud, et vangla selline praktika on õigusvastane.
10.Kuna haldusasjas nr 3-21-161 on vangla tegevuse õigusvastasus siduvalt kindlaks tehtud, saab praegu olla vaidlus eelkõige põhjuslikus seoses õigusvastase tegevuse ja mittevaralise kahju tekkimise vahel ning hüvitise suuruses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et mittevaralise kahju tekkimist saab eeldada. Õigusvastase nõudmise tagajärjel võõra inimese ees lahtiriietumine alandab väärikust ning kujutab endast ka eraelu (füüsiline ja vaimne puutumatus) riivet. Seega on RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud eeldused mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks täidetud. Halduskohus on selles osas esitanud piisavad põhjendused.
11.Vastustaja leiab, et väljamõistetud hüvitis 3500 eurot on liiga suur. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Mittevaralise kahju ulatuse ja hüvitise otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt, võttes kõiki olulisi asjaolusid arvesse kogumis, arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolude, rikkumise raskusastme ja nende kumulatiivse mõjuga. Hüvitis peab olema õiglane. Määrav tähendus ei ole sellel, milliseid hüvitisi on varasemates asjades välja mõistetud. Halduskohus tõi otsuse p-s 40 välja, millest ta hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtus: kaebaja enesemääramisõiguse rikkumise intensiivsus (alasti läbiotsimine), kaebaja alaealisus (8–9 aastane) ning lahtiriietumisega läbiotsimiste episoodide arv (5). Tegemist ei ole asjakohatute kaalutlustega, samuti ei ole halduskohus jätnud midagi olulist tähelepanuta. Õigusvastane alasti läbiotsimine võõras keskkonnas võõra inimese osavõtul on alaealisele kahtlemata oluliselt traumeerivam kui täiskasvanule. Juba täiskasvanu jaoks on see protseduur raskesti talutav, väikese lapse puhul on tema hingelisi läbielamisi isegi raske hinnata.
12.Vangla vastutust piiravaks asjaoluks (RVastS § 13) ei ole haldusasjas nr 3-15-566 tehtud lahend. Seal ei ole märgitud, et lahtiriietumisega läbiotsimine on ainuvõimalik meetod vangla turvalisuse tagamiseks. Ringkonnakohus on 21.04.2016 otsuses nt toonud esile, et selle üle, millise põhjalikkusega läbiotsimist igal konkreetsel juhul toimetatakse, otsustab läbiotsimist teostav vanglaametnik. Asjaolust, et konkreetses vaidluses ei pidanud kohtud lahtiriietumisega läbiotsimist alaealiste puhul ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et vanglaametnikud said edaspidi rutiinse halduspraktikana loobuda kaalutlusõiguse teostamisest. 6(7)
3-21-2616
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud Tallinna Vangla kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.