X.X kaebus Tallinna Vangla poolt perioodil 05.02.202231.03.2022 osutatud tervishoiuteenusega ja psühhooside esinemisel abita jätmisega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks summas 68 500 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – X.X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
2.Jätta alates 28.10.2022 esitatud kaebaja korduvad riigi õigusabi taotlused läbi vaatamata.
3.Jätta läbi vaatamata kaebaja 28.11.2022 taotlus Tallinna Vanglast vabastamiseks arstliku komisjoni moodustamiseks ja Eesti Vabariigi, Töötukassa ja Tervisekassa poolt ravi rahastamiseks, soovitud ravi läbiviimise eesmärgil ekspertiisi määramiseks ja uuringute läbiviimiseks.
Jätta 05.12.2022 registreeritud määruskaebusena pealkirjastatud dokument, kaebaja 07.12.2022 avalduse leheküljel 6 sisalduv ingliskeelne kiri Euroopa Inimõiguste Kohtule ja kaebaja 12.12.2022 esitatud avaldus läbi vaatamata.
6.Jätta menetlemata hilinenult (pärast 21.12.2022) esitatud kaebaja avaldused.
7.Jätta kaebus rahuldamata.
8.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
9.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13. veebruaril 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav X.X (kaebaja) esitas 01.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille eesmärk on Tallinna Vangla poolt perioodil 05.02.2022-31.03.2022 osutatud tervishoiuteenusega ja psühhooside esinemisel abita jätmisega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks summas 68 500 eurot. 1(11)
2.Kohus võttis kaebuse 05.08.2022 määrusega menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad kaebuses ja 25.07.2022, 09.11.2022, 22.11.2022, 07.12.2022 täiendavates seisukohtades
3.Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista hüvitise raskete tervisehäirete ravimata jätmise ja vale ravi määramise eest, mis tekitas haigusnähte.
4.Tartus määrati ravim Olansapiin üledoos. See tekitas hallutsinatsioone, sundmõtteid. Kaebajal on raske tervisehäire (skisofreenia, ajukahjustus, ärevushäire, kognitiivne defitsiit), mille puhul abi ei antud. Lisaravimeid ei antud ja psühhooside korral ei aidatud. Valvurid ei andnud varem õhtuseid ravimeid, tihti viivitati kella 19-ni, kui kaebajal oli psühhoos.
5.Psühhoosid tekkisid 04.01.2022, kui kaebaja saabus Tallinna Vanglasse Tartust. 03.01.2022 oli kaebaja vigastanud end psühhoosis Tartus ja kaebaja saadeti Tallinnasse tagasi. Tegelikult olid psühhoosid juba vangla alguspäevilt. Olanzapini ei oleks tohtinud enam peale panna. Kaebaja haigusnähte ei kuulatud. Tallinna Vangla jättis kaebaja abita. Meedik ei tulnud kohale. Kaebajale oleks võinud anda Haloperidoli või eemaldada Olanzapin. Kaebaja jättis 01.04.2022 ise Olanzapini ära ja haigussümptomid kadusid. Kuna kaebajal on sünnitrauma järgne ajukahjustus, mõjuvad ravimid kaebajale teistmoodi. Hetkel on sümptomid tagasi tulnud, kuigi Olanzapini peal ei ole. Peal on Haloperidol.
6.Tallinna Vangla meditsiiniosakond lähtub Tartu Vangla raviarsti ettekandest, et kaebaja etleb psühhoose. Tõde on aga see, et kaebaja koges meeleseisundeid, mida ta nimetab psühhoosideks. Kaebaja kuulis hääli Olanzapini manustades, seljas olid hirmulained ja kaebaja ei saanud peatada, mida ta räägib. Kaebaja nägi valguslaike ja virvendusi silmade ees. Haloperidoli sai kaebaja peale alles aprillis 2022. Olanzapin on tekitanud tüsistusi ja kaebaja kuuleb hetkel samu hääli, mis olid Olanzapini ajal. Ainuke võimalik seletus on see, et need kogetud korduvad hääled talletusid alateadvusesse. Olanzapin rikkus nägemist, tekitades epilepsiasarnast silmade vilkumist. Kaebaja rääkis oma psühhoosidest pereõele, kes keeldus kaebajale abi andmast, kuna Tartu Vangla arst pani kirja, et ravi ei tohi muuta ega psühhooside puhul rahustit anda. Tallinna Vangla vanemjurist väidab, et kaebaja simuleerib, mis pole tõene. Kaebaja psühhoosid on kaamera peal. Kaebaja pidi hoidma kogu aeg seotud rätikut silmade peal, sest silmad olid ülitundlikud.
7.Olanzapin või Zyprexa määrati 1999-2000-2004 aastal atüüpilise antipsühhootikumina eraarsti poolt. Olanzapin tekitas nägemise meelepetteid ja sundmõtteid. Olanzapin on mitmeid kordi peale pandud ja maha võetud. Vangla arst oleks pidanud seda teabenõudega uurima. 2019 kohtuekspertiisi käigus eemaldati Olanzapin ja asendati kaks korda päevas Haloperidoliga. See otsus oli põhjendatud aktuutse psühhoosi esinemisega 2000-2019.
8.Dr Kotti ja vangla esindaja poolt on sadistlik väita, et kaebaja soovib paremaid tingimusi „rental behaviour“ käitumisega. Kaebaja vajab tingimusi, mida Tallinna Vangla ei võimalda. Kaebaja ei ole tarbinud alkoholi alates märtsis 2020 ja rahusteid 12 kuud. Tervishoiutöötaja ehk meedik ei tohi anda vanglas mingit abi peale esmatähtsa. Dr Kott kui eriarst peab reguleerima oma tööd arstieetikale vastavalt. Arst tegi ravivea, et ta ei kõrvaldanud Olanzapini, jätkuvalt korrates, et kaebaja puhul on see ravi tõhus ja vältides mõtet, et isiksus kannatab aine hallutsinatsioonide all. Vastustaja seisukohad 06.09.2022 vastuses kaebusele ja 30.11.2022 täiendavates seisukohtades
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle täies ulatuses rahuldamata.
10.Menetlusse võetud kaebuse põhiraskus on küsimusel, kas kaebajale Tallinna Vanglas osutatud psühhiaatriline ravi on olnud õige, st vastanud keskmisele ravikvaliteedile. Juhul kui ravi on õige, siis langeb ära küsimus õigusvastasusest, samuti katkeb sellisel juhul põhjusliku seose ahel. 2(11)
Õigusvastasuse ja/või põhjuslikkuse seose puudumine välistab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi kahju hüvitamise.
11.Patsiendile diagnoosi ja ravimite määramine on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi üks tervishoiuteenuse osa. Kuna Riigikohus leidis määruses 3-21-30, et tervishoiuteenuse osutamise sisulises küsimuses tuleb kohaldada lepingu sätteid, siis tuleb küsimuses, kas ravi on määratud õigesti, pöörduda võlaõigusseaduse poole. Seega, kuigi vaidlus allub halduskohtule, on vangi tervishoidu puudutavas vaidluses, nagu ka tavapatsiendi puhul, vaidluse sisulises küsimuses primaarsed tavapärased tervishoiuteenuse vaidlusi reguleerivad sätted.
12.Esimene küsimus seisneb tõendamiskoormise jagamises. HKMS § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormise jaotuse tervishoiuvaidluses sätestab võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 770 lg 3 kohaselt lasub tõendamiskoormis patsiendil, kes väidab ebaõiget tervishoiuteenuse osutamist. Käesoleval juhul peab hageja seega tõendama, et talle vanglas osutatud ravi ei vastanud ravi keskmisele kvaliteedile. Tõendiks ei saa olla kaebaja subjektiivne arvamus – arvestades, et terviseseisundit puudutavad küsimused vajavad üldjuhul erialaspetsialisti poolset hinnangut, tuleks kõne alla eeskätt kas erialaspetsialisti (arsti) või eksperdi arvamus. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval hetkel (kaebuses) ei ole kaebaja tõendanud ühtegi nõude elementi.
13.Kuigi nõude tõendamise koormis lasub eeskätt kaebajal, on vangla siiski seisukohal, et ükski vanglale kättesaadav tõend ei viita, et kaebajale vanglas osutatud ravi oleks võinud olla ebaõige. Vangla selgitab, et kaebaja pöördumistest enamus sisaldab elementi, milles ta väidab, nagu ta ei saaks just tervisest tulenevalt vanglas karistust kanda, mida aga varasemalt juba ei ole tervishoiuteenuse osutav arst pidanud põhjendatuks. Vangla on seega seisukohal, et kaebajale on vanglas osutatud pidevat ning asjakohast tervishoiuteenust. Kaebajat on ravitud Tallinna Vanglas, samuti on ta varasemalt suunatud seisundi hindamiseks ja vajalikuks raviks Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda statsionaarsele ravile. Miski ei viita, et kaebaja probleemid oleks jäänud tähelepanuta või et vangla tervishoiutöötajate poolt tehtavad raviotsused oleksid olnud ebaõiged. Kaebaja soov saada vabastatud tervise tõttu on sisuliselt KarS § 79 lg 2 kohane taotlus ega allu halduskohtu kontrollile – selline taotlus tuleks esitada kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras maakohtule.
14.VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui ta on selles süüdi. VÕS § 762 sätestab tervishoiuteenuse osutaja kohustuse osutada tervishoiuteenust selliselt, et see vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutataks tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Seda seisukohta ei ole kaebaja poolt kuidagi ümber lükatud. Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja antud küsimuses pöördunud nt ka tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole.
15.Lühidalt kokku võttes on kaebajat raviv vangla psühhiaater dr Kott seisukohal, et kaebajal ei esinenud menetluses vaadeldaval perioodil psühhoose ning patsiendil on kalduvus aggravatsioonile (sümptomite rõhutamisele) ja n.n. „rental behavior“ tüübi käitumisele (tahtmine saavutada soodustusi ja leebemaid tingimusi oma haigust kasutades).
16.Vabariigi Valitsuse määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 kohaselt on ravimi määramise pädevus ja õigus arstil, kes lähtub seejuures patsiendi terviseseisundist. Patsiendil ei ole õigus nõuda konkreetset, endale meelepärast ravimit. Tuleb märkida, et sarnane põhimõte (retseptiravimi määramise õigus on arstil, et tagada tunnustatud kvaliteetsed ravivõtted) tuleneb ka VÕS §- de 762 ja 763 lg 1 koosmõjust ning kehtib ka väljaspool vanglat osutatava tervishoiuteenuse puhul. Seega ei saa üldjuhul arstiteaduse väliselt tekkida küsimust, „miks arst ei määranud kohe patsiendi soovitud 3(11)
ravimit“. Siiski – loomulikult on raviprotsess arsti ja patsiendi koostöö vili ning võimalusel arvestab arst patsiendi varasema ravimikogemusega. Käesoleval juhul on psühhiaater kirjeldanud, et haloperidooli tarvitamisega kaasnevad kliinilised kõrvalnähud. Seega ei saa ka väita, et Olanzapin Haloperidoliga asendamine 14.04.2022 sisaldaks kasvõi viidetki hüpoteetilisele raviveale. Tähelepanuta ei saa jätta samuti patsiendi sõltuvusprobleeme, mida on kirjeldatud nii patsiendi tervisekaardis kui ka dr Kotti e-kirjas antud selgitustes.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebaja taotlused
17.Kaebaja on 02.11.2022, 09.11.2022 ja 24.11.2022 avaldustes taotlenud arstliku komisjoni hinnangut või arstlikku ekspertiisi. Sisuliselt on kaebaja taotlenud oma väidete tõendamiseks ekspertiisi korraldamist, et selgitada välja diagnoosi- ja ravivead ning hinnata kaebajale osutatud ravi kvaliteeti. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 56 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses võivad tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 251–305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja HKMS-s lubatud tõendid. Haldusasjas tõendite esitamise, kogumise ja uurimise suhtes kohaldatakse TsMS §-des 236–243 sätestatut, kui HKMSst ei tulene teisiti. TsMS § 293 lg 1 sätestab, et kohtul on menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Ekspertiisi korraldamine oleks põhjendatud juhul, kui kaebuse lahendamine sõltuks faktilise asjaolu tuvastamisest, mille saab välja selgitada üksnes vastavate eriteadmistega isik. Üldjuhul oleks analoogsete vaidluste lahendamiseks ekspertiisi korraldamine diagnoosi- ja ravivigade väljaselgitamiseks vajalik. Praegusel juhul ei pea kohus ekspertiisitaotlust põhjendatuks ja leiab, et kaebus on lahendatav ka olemasolevatele tõenditele tuginedes. Kohus on vaadanud üle kaebaja terviseandmed vaidlusalusest perioodist ja esitanud täpsustavaid küsimusi vangla meditsiiniosakonnale. Olemasolevate tõendite põhjal oleks kohtul pidanud tekkima veendumus vähemalt selles, et kaebaja väited temal esinenud psühhooside kohta vastavad tõele. Sellist veendumust kohtul ei tekkinud. Praeguses olukorras tähendaks ekspertiisi korraldamine põhjendamatut menetluskulude tekitamist, sest tõendamata on põhiline asjaolu, millele kaebaja nõue tugineb. Lisaks on kaebaja sõnastanud 24.11.2022 avalduses eksperdile mõned küsimused, mis väljuvad täielikult praeguse vaidluse piiridest. Küsimus 1 puudutab kaebaja süüdivust, mis ei oma tervishoiuteenuse osutaja vastutust puudutavas asjas tähtsust. Haldusasjades ei tuvastata isiku süüdivust, sest tegemist on karistusõiguse valdkonda kuuluva küsimusega. Küsimused 2 ja 5 on kohtu hinnangul esitatud eesmärgiga tõendada, et kaebaja ravi peaks jätkuma väljaspool vanglat, mis ei ole praeguse asja lahendamise eesmärk. Seega jätab kohus kaebaja taotluse terviseekspertiisi korraldamiseks rahuldamata.
18.Kaebaja on alates 28.10.2022 kirjaliku menetluse määrusest esitanud riigi õigusabi taotlusi advokaadi määramiseks (nt 10.11.2022, 22.11.2022, 07.12.2022 avalduse lk 5, 07.12.2022 menetlusabi taotlusena pealkirjastatud dokumendis, 20.12.2022). Kohus jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata 16.08.2022 määruses. Kohus on jätnud korduvad riigi õigusabi taotlused läbi vaatamata 28.10.2022 määruses ja 28.11.2022 määruses. HKMS § 55 lg 3 sätestab, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui käesolev seadustik ei näe ette teisiti. Töötukassa 14.12.2022 otsus, millega kaebajal tuvastati puuduv töövõime, ei ole taotluse korduvust välistav asjaolu. Kuna kohtumenetluses osalemine ei ole töötamine, ei saa töövõimele antud hinnangut seostada kaebaja võimega osaleda iseseisvalt halduskohtumenetluses. Seega jätab kohus alates 28.10.2022 esitatud korduvad riigi õigusabi taotlused HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata. 4(11)
19.Kaebaja on 28.11.2022 esitatud avaldustes taotlenud Tallinna Vanglast vabastamist arstliku komisjoni otsuse alusel. Lisaks palub kaebaja dokumentide alusel Eesti Vabariigil, Töötukassal ja Tervisekassal rahastada aju, mälu, ajukoore ja psüühiliste häirete ravi. Kaebaja palub põhjendatu põhjal määrata arstliku ekspertiisi. Kaebaja palub rahastada mälu- ja ajukiibid kognitiivsete võimete parandamiseks Synlab’is, Open-ai’s või Neuralink’is või kliinilisel ravil. Kaebaja palub arstidel ja kohtul määrata asjaolude ja diagnooside selgitamiseks uuringud. Kohus leiab, et kaebaja menetluslikud taotlused on lubamatud. Halduskohus ei otsusta vanglast ennetähtaegselt vabastamist. Tegemist on maakohtu pädevuses oleva otsustusega (kriminaalmenetluse seadustiku § 425, § 426). Kaebajal puudub HKMS-i järgi õigus taotleda halduskohtumenetluse käigus menetlusvälistelt haldusorganitelt millegi tegemist, mis väljub pealegi lahendatava kaebuse piiridest. Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist Tallinna Vangla tegevuse eest perioodil 05.02.2022-31.03.2022, mistõttu ei saa kaebaja taotleda menetluse käigus midagi enamat kui kindlate minevikusündmuste heastamisele suunatud kahjuhüvitist. Lisaks jääb arusaamatuks, milliseid mälu- ja ajukiipe kaebaja silmas peab, sest teadaolevalt ei ole selliseid ravivahendeid praeguse seisuga olemas. Kohus jätab seega läbi vaatamata kaebaja 28.11.2022 taotluse Tallinna Vanglast vabastamiseks arstliku komisjoni moodustamiseks ja Eesti Vabariigi, Töötukassa ja Tervisekassa poolt ravi rahastamiseks, soovitud ravi läbiviimise eesmärgil ekspertiisi määramiseks ja uuringite läbiviimiseks.
20.Kaebaja on 02.12.2022 palunud haldusasjas nr 3-22-1216 ärakirju enda avaldustest, taotlustest, apellatsioonidest, määruskaebustest ja tõenditest. Kohtupraktika järgi puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumentidest. Sellise dokumendi sisu on talle teada ning tal on enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest ise ärakiri (Riigikohtu 27.10.2016 otsus nr 3-3-1-59-16, p 13). Kaebajale on saadetud Tallinna Vangla poolt 06.09.2022 ja 30.11.2022 esitatud tõendid. Seega on kaebaja saanud tutvuda kõigi tõenditega, mida kohus praeguses asjas hindab. Seega jätab kohus kaebaja 02.12.2022 ärakirjade tegemise taotluse rahuldamata.
21.Kohtus on 05.12.2022 registreeritud määruskaebusena pealkirjastatud dokument, mis sisaldab viidet haldusasjale nr 3-22-1216. Kaebaja esitas dokumendi algselt Riigikohtule, kust see edastati Tallinna Halduskohtule ja Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus ei ole dokumenti eraldi määruskaebusmenetlusena registreerinud. Halduskohus määruskaebusi ei menetle. Seega jätab kohus 05.12.2022 määruskaebusena pealkirjastatud dokumendi läbi vaatamata. Kohus jätab läbi vaatamata ka 07.12.2022 avalduse leheküljel 6 sisalduva ingliskeelse kirja Euroopa Inimõiguste Kohtule ja 12.12.2022 esitatud avalduse, sest need ei ole praeguse haldusasjaga seostatavad.
22.HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus määras 28.10.2022 määruses täiendavate taotluste esitamise tähtajaks 30.11.2022 ja teise menetlusosalise täiendavalt esitatule vastamise tähtajaks 21.12.2022. Kaebaja on pärast 21.12.2022 esitanud kokku viis avaldust. Kaebaja ei ole välja toonud mõjuvat põhjust avalduste hilinenult esitamiseks. Arvestades kaebaja poolt kohtule esitatud avalduste hulka ja asjaolu, et enamus neist on esitatud rohkem kui paaripäevase hilinemisega, leiab kohus, et hilinenult esitatud avalduste menetlemine põhjustaks menetluse viibimist. Seega jätab kohus menetlemata hilinenult (pärast 21.12.2022) esitatud kaebaja avaldused. Kaebuse lahendamine
23.Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 5(11)
24.Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinna Vangla tekitas kaebajale perioodil 05.02.202231.03.2022 osutatud tervishoiuteenusega ja psühhooside esinemisel abita jätmisega mittevaralist kahju. Kaebaja väitel koges ta vaidlusalusel perioodil psühhoose, mille vastu Tallinna Vangla asjakohast abi ei osutanud. Kaebaja väidab, et kahju tekitati ravimiga Olanzapin, sest see põhjustas psühhoose, meelepetteid (häälte kuulmist) ja enesevigastamist. Kaebaja hinnangul oleks tulnud manustada ravimit Haloperidol või kõrvaldada Olanzapin.
25.Vaidlus puudub selles, et kaebajal on diagnoositud paranoidne skisofreenia, mis on terviseandmetesse märgitud põhidiagnoosina. Vaidlusalusel perioodil oli kaebajale määratud ravimite hulgas Olanzapin (2,5 mg x 1 õhtul).
26.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 alusel on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) alusel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuste osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas TTKS-i alusel, arvestades VangS-st tulenevaid erisusi. Tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS-i eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele (VangS § 52 lg 1) ning vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
27.Riigikohtu üldkogu asus 28.06.2021 määruses nr 3-21-30 seisukohale, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud (Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30, p 28). Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, st VÕS § 758-773, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (vt ka Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30, p 24 ja 25).
28.Kohtu hinnangul on maakohtu varasem kohtupraktika vanglas tervishoiuteenuse osutamise vaidlustes asjakohane ka halduskohtus sarnaste vaidluste lahendamisel. Varem kujundatud kohtupraktikas on välja toodud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, punkt 13.1): -
tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1);
-
lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1);
-
patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134);
-
rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);
-
mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1);
-
mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). 6(11)
29.Lisaks väljatoodud eeldustele tuleb kohtu hinnangul vanglas tervishoiuteenuse osutamisel lähtuda täiendavalt ka järgmistest Riigikohtu 28.06.2021 määruse nr 3-21-30 punktides 26–27 toodud suunistest: -
Tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762) ning oleks dokumenteeritud (VÕS § 769);
-
Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga. Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse);
-
Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa VÕS-ga reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid.
30.Kui tervishoiuteenuse osutaja poolne rikkumine seisneb raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervisehoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õige ravi määramata. Antud juhul väidab kaebaja, et tegemist on raviveaga. VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu 03.10.2006 otsus nr 3-2-1-78-06, punkt 12). Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest.
31.VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Tallinna Vangla 06.09.2022 vastuse lisana 2 esitatud tervisekaart kinnitab, et tervishoiuteenuse osutamine on dokumenteeritud. VÕS § 770 lg 4 sätestab, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Praegusel juhul ei ole kaebaja tõendanud, et Tallinna Vangla oleks ajavahemikul 05.02.2022-31.03.2022 tema ravimisel ja ravi korraldamisel pannud toime diagnoosi- või ravivea, mistõttu ei saa vanglale ette heita ka kahju tekitamist. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatu kinnitab üksnes seda, et kaebajal oli oma nägemus sellest, kuidas teda ravida tuleks, kuid vangla arsti tegevus ei olnud sellega kooskõlas.
32.Kohus esitas Tallinna Vanglale järgnevad küsimused: 1) kas Tallinna Vangla meditsiiniosakonna hinnangul esinesid kaebajal perioodil 05.02.202231.03.2022 psühhoosid? Kui jah, siis millistel kuupäevadel need esinesid ja mis võis neid põhjustada? 2) Mis eesmärgil anti kaebajale ravimit Olanzapin ja kas sellel võisid olla kaebaja väidetud kõrvalmõjud (nt meelepetted, ärevuse tõus)? 3) Miks asendati Olanzapin Haloperidoliga 14.04.2022, kui kaebaja avaldas soovi Olanzapini manustamise lõpetamiseks ja Haloperidoliga asendamiseks juba veebruaris 2022? Tallinna Vangla esitas 30.11.2022 vastuse lisana vangla psühhiaater dr Aleksander Kotti seisukohad. Seisukohad on antud 08.11.2022 ja 10.11.2022 meditsiiniosakonna juhatajale saadetud e-kirjade vormis. Dr A. Kott on selgitanud, et termin „psühhoos“ tähendab psüühikahälvet, kus isik ei saa aru oma tegudest ja ei suuda neid valitseda. Dr A. Kott on seisukohal, et kaebajal „psühhoosid“ ehk ägedad psühhootilised seisundid ei esinenud. Olulisemaks ärevuse tõusude põhjuseks on see asjaolu, et kaebaja tarvitas väljaspool vanglat rahustit (bensodiasepiinid) piiramatustes kogustes ja kontrollimata. Vanglas ta hakkas saama 7(11)
ravimeid täpselt arsti ettekirjutuse alusel, aga mitte tahtmisele vastavalt. Isiku põhiliseks probleemiks on alkoholiga koos rahustite tarvitamine, aga see on üliohtlik kombinatsioon, mis viib sageli kontrollimata agressioonile, vägivaldse käitumisele ja sai antud juhul korduvalt esinenud deliktide põhjuseks. Dr A. Kott on välja toonud ka kaebaja kalduvuse agravatsioonile (sümptomite rõhutamine) ja n.n. „rental behavior“ tüübi käitumisele (tahtmine saavutada soodustusi ja leebust oma haigust kasutades). Dr A. Kott hinnangul on selge see, et isikul on võimalikud mõningased kergekujulised residuaalsed jääknähud kunagi vaimuhaiguse läbipõdemise tõttu, mis mahub diagnoosi: isiksusemuutus psüühilisest haigestumisest (F62.1), aga see ei moodusta tema praeguse käitumist ja ei esine seaduserikkumise põhjuseks. Isiku põhiliseks probleemiks kerkib sõltuvus alkoholist ja rahustitest. Tema agressiivse käitumise põhjuseks ei esine psühhoosi ilmingud, vaid pidurdusprotesside nõrgemine ülalmainitud neuromürkide mõju all. Täiendavalt on dr A. Kott selgitanud, et Olanzapin või Zyprexa oli määratud sellepärast, kuna see on atüüpiline antipsühhootikum, mõjub ka positiivselt ärevuse vastu. Haloperidol on ka antipsühhootikum, „klassikaline“, tõhus, aga sageli kõrvaltoime tõttu tekkivad teatud neuroloogilised probleemid kasutamisega.
33.Kohus toob järgnevalt välja erinevate vangla tervishoiutöötajate tehtud sissekanded kaebaja tervisekaardilt, mis kinnitavad kohtu hinnangul, et kaebaja tegelikkuses psühhoose ei kogenud ja liialdas oma sümptomeid, et saada endale meelepärast ravi (Tallinna Vangla 06.09.2022 vastuse lisa 2). Kohus saab aru, et lühend „kp“ on kinnipeetav ja „pt“ on patsient. Haigusjuht nr A2396 202, 11.02.2022 anamnees: „Vastuvõtt läbi trellukse isiku avalduse alusel. Kp hakkab koheselt rääkima ravi ebapiisavusest ning vajadusest ravimeid lisada; kirjeldab taas psühhoose, valgustundlikkust, rasket ajutraumat, nägemispuuet, nägemisja kuulmishallutsinatsioone, halbasid sundmõtteid. Viimaste sisu kohta küsides vastab, et ei mäleta; kui küsida, kuidas sel juhul oskab neid heaks/halvaks hinnata, ütleb, et ei taha sellest rääkida. Sümptomite ja avalduste sisu kohati vastukäiv, seda peegeldades jääb pt selgitustega hätta.“ 12.02.2022 anamnees: „Kinnipeetav kutsub meediku, et kirjeldada oma psühhoosi. Palus selle tungivalt sisse kirjutada, et psühhiaater näeks vajadust talle Diazepami tagasi kirjutamiseks, sest see olevat ainus asi mis koheselt toimib.“ Haigusjuht nr A2670 202, 17.02.2022 anamnees: „Hommikusel med ringil vestlus kp psühhoosidest, ajuhalvatusest, kp soovist psühh ravimeid juurde panna ja skeemi muuta.“ Sama haigusjuhu 18.02.2022 anamnees: „Hommikusel med.ringil taas vestlus, mis analoogne eelnevaga. Tahab ikka psühh. ravimeid juurde ja muuta. Psühhoosid olevat kohutavad.“ Meditsiinitöötaja poolt on 18.02.2022 märgitud, et kontakt isikuga on olemas, isik orienteerub igakülgselt, mõttekäik jälgitav, kõne rahulik. 26.02.2022 anamnees: „Hommikusel ringil nõuab Diazepami. Peale selgitusi nõuab meedikult nii palderjani, midagi südamele, midagi rahustavat. Selgitatud, et meedikul on olemas vaid paratsetamool ja ibuprofeen, soovib neid. Küsimusele, mismoodi need teda aitaksid vastata ei oska. Seejärel räägib, et eile olevat olnud 7 h kestev psühhoos ning täna on selle tüsistused. Käed värisevad, jutt on selge ja ladus. Tahab, et saaks õhtused ravimid 17 paiku. Kui küsisin, et varasemalt on ju kinnipeetav rääkinud, et õhtused ravimid tekitavad psühhoosi/ebamugavusi, siis miks on vaja õhtused ravimid varaõhtul, et siis ju öörahu ajaks on ka unerohtude toime kadunud ning siis on muud probleemid, sain vastuseks vaid "aitäh". Kinnipeetav läks rahulikult voodisse pikali.“ Haigusjuht nr A2777 202, 19.02.2022 anamnees: „Õhtusel ravimiringil soovis taas meedikut. Kp. lamas voodis, tekk oli üle pea ja rääkis teki alt meedikuga. Teatas, et tal on psühoos, näeb mingeid kujusid ja kuuleb hääli, ütleb, et on peast segi läinud. Selgitatud, et kui ise aru saab, et peast segi on, siis on enesekriitika olemas.“
8(11)
21.02.2022 anamnees: „Ütleb, et nädalavahetusel oli 2 korda psühhoos. Nuiab haloperidoli, et see võtvat nägemused ära.“ Haigusjuht nr A2900 202, 22.02.2022 anamnees: „Kurdab väljakannatamatu ärevuse, hirmu, "häälte" üle, mis on tema väitel Olanzapiinist tugevnesid. Kõik oma kaebused ja väited tervise kohta esitab superlatiivses vormis. Vestluse ajal demonstratiivsel kõndib aeg-ajalt kabinetis oma ärevuse kinnitamiseks. Samal ajal sekkub arsti sisekanne kirjutamisele oma nõuannetega.“ Tervisekaardil on dr A. Kott märkinud kokkuvõtte ja soovituste all järgnevat: „Üldjoontes kliiniline pilt püsib muutuseta. Isegi võib kinnitada peale Tartu vangla psühhiaatriaosakonnas viibimist teatud stabiliseerimist ja käitumise teravuste tasandamine. Endiselt ei unusta bensodiasepiine küsida. Palub Olanzapini manustamise annulleerimist ja Haloperidoliga asendamist. Leian, et olemasolev raviskeem adekvaatne ja andnud teatud positiivsed ravitulemused. Raviskeem jääb samaks.“ Täiendavalt on märgitud terviseandmetesse dr Kotti kommentaar: „Agraveerimist ei saa välistada“. Haigusjuht nr A2974 202, 23.02.2022 anamnees: „Hommikusel ringil vestlus kp-ga. On pettunud, et psühhiaater ei kirjutanud talle juurde haloperidoli. Räägib taas psühhoosidest, skisofreeniast ja häältest. Soovib, et teda paigutataks V-hoone med.kambrisse. Nõuab haloperidoli.“ Haigusjuht nr A3092 202, 05.03.2022 anamnees: „Lõunal erakorraliselt kutsutud, kuna tal on "psühhoos". Vaatasime koos valvuriga enne turvakaameratest, kuidas kinnipeetav käitus, et siis tema juttu ja päris tegu võrrelda. Kinnipeetav lamas rahulikult voodis, püksid silme ette seotud. Jalutas ringi kambris, käed ettesirutatult. Kui jõudis WC seinani, võttis seinast kinni ja hakkas enda pead taguma vastu seina, peale mida koheselt kiirustas valveruumi helistama. Kohale jõudes lamab kp voodis, nõuab kiirabi. Ütlesin, et ei kutsu kiirabi, kuna ei ole näidustust. Ütleb, et kuuleb peas hääli, mis ütlevad "Psühhoooos", näeb enda silmade ees teisi silmi, käed on krampis, siis on surnud. Küsisin, et kui kp on psühhoos ja krambid jms, kuidas ta minuga saab nii adekvaatselt rääkida, peale mida jäi kp vait. Küsisin, kas nüüd kadus hääl ka, kui sellele tähelepanu pöörasin, hakkas jälle uuesti normaalselt rääkima. Nõuab korduvalt diazepami, haloperidoli, enda õhtuseid ravimeid või "mingit süsti" mis peaks tal hääled peast võtma.“ Haigusjuht nr A3870 202, 21.03.2022 anamnees: „Kp lebab voodis, tõuseb ja läheb seina nurga juurde ning lööb peaga vastu seina, siis lööb teise poole peaga vastu seina. Pärast seda läheb peegli juurde ja uurib end sealt. Seejärel heidab pikali. Natukese aja pärast tõuseb voodist , läheb ukseni ja helistab valvuritele, et tal olevat psühhoos ja tahab, et kiirabi ta Tartu vanglasse viiks. Otsa ees 2 paralleelselt ülevat alla kulgevat veritsevat marrastust umbes 3 cm. Kontakt kp-ga olemas, orienteerub ajas, kohas. Nõuab ka haloperidooli süsti, mida hetkel ordineeritud ei ole.“
34.Kohtu hinnangul kinnitavad eelnevalt väljatoodud haiguslugude väljavõtted, et kaebaja eesmärk oli saada vanglalt enda soovitud ravimeid ja selle saavutamiseks väitis ta järjepidevalt, et tal on psühhoosid. Terviseandmetes on tervishoiutöötajad välja toonud erinevad vastuolud kaebaja väidetes. Terviseandmetest nähtub, et tervishoiutöötajad on saanud kaebajat ka läbi turvakaamera jälgida, et hinnata tema väiteid psühhooside toimumise kohta. Kuna tervishoiutöötajatel puudub isiklik huvi omistada patsiendile teesklevat, liialdavat või muud negatiivset käitumist, ei näe kohus põhjust kahelda tervisekaardil sisalduva info tõelevastavuses.
35.Kaebaja terviseandmetest nähtub, et ta nõudis vaidlusalusel perioodil lisaks Haloperidolile ka Diazepami, mis kuulub bensodiasepiinide rühma ehk samade rahustite rühma, millest kaebaja varasemalt sõltuvuses oli. Asjaolu, et kaebaja sooviks oli täiendavate ravimite saamine, mida tal oli väljaspool vanglat võimalik ilma järelevalveta tarvitada, ei tähenda, et vangla poolt kaebaja nõudmistele vastu tulemata jätmine oleks käsitatav raviveana.
36.Kaebaja on seostanud oma terviseprobleeme ravimiga Olanzapin. Kaebaja ei ole tõendanud, et Olanzapini manustamine (2,5 mg kord päevas õhtul) oleks põhjustanud temale psühhoose, üledoosi või muid terviserikkeid. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et kaebaja avaldas soovi Olanzapini manustamise lõpetamiseks ja Haloperidoliga asendamiseks juba veebruaris 2022. 9(11)
Kaebaja väitel lõpetas ta alates 01.04.2022 ise Olanzapini võtmise ja tal hakkas parem. Olanzapin asendati Haloperidoliga 14.04.2022 patsiendi soovi alusel, arvestades tema väidet, et Olanzapinist tugevnevad meelepetlikud elamused (Tallinna Vangla 06.09.2022 vastuse lisa 2, lk 7). Kohtu hinnangul ei saa ravimi hilisemast asendamisest järeldada, et Olanzapini kasutamine kaebaja ravis oli vaidlusalusel perioodil raviviga. Arst on pädev otsustama, milline ravi on õige ning arst ei allu ravi puudutavates sisulistes küsimustes patsiendi soovidele. Vabariigi Valitsuse määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 sätestab, et tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse otsustab vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Retseptiravimi määramise õigus on arstil, et tagada tunnustatud kvaliteetsed ravivõtted. Vastasel juhul ei oleks tagatud nõue, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Sealjuures võib raviskeem ajas muutuda vastavalt asjaolude muutumisele. Dr Aleksander Kott on 22.02.2022 tervisekaardi sissekandes põhjendanud, et ta ei pidanud tolle aja seisuga põhjendatuks kaebaja raviskeemi muuta, sest olemasolev raviskeem oli andnud teatud positiivsed ravitulemused. Samas sissekandes on kaebaja käitumist kirjeldatud demonstratiivse ja liialdatuna. Dr A. Kott on kohtumenetluses selgitanud, et Haloperidol võib kõrvaltoimena tekitada teatud neuroloogilisi probleeme. Seega pidi arst otsuse tegemisel kaaluma ka Haloperidoli võimalikke kõrvalmõjusid, mis on kahtlemata patsiendi huvides. Kohtul puudub põhjus arvata, et vangla psühhiaater oleks põhjendamatult venitanud ühe retseptiravimi asemel teise määramisega. Lisaks on kaebaja oma seisukohtades välja toonud, et kuigi Olanzapini lõpetamine tõi esialgu leevendust, siis 2022. aasta juuli seisuga olid sümptomid jälle tagasi. See annab täiendava põhjuse kahelda kaebaja veendumuses, et Olanzapini võtmine on tema tervist kahjustanud. Lisaks märgib kohus, et avalikult kättesaadavate Olanzapini infolehtede andmetel võivad eakatel dementsusega patsientidel esineda ravimi võtmisel nägemishallutsinatsioonid. Selles patsiendirühmas on teatatud mõnedest surmaga lõppenud juhtumitest.1 Kaebaja sellesse patsiendirühma ei kuulu. Seega annab ka ravimi kohta kättesaadav objektiivne info alust kaebaja väidete usutavuses kahelda.
37.Kaebaja tervisekaardilt nähtub, et kui kaebaja on ennast vigastanud, on talle arstiabi osutatud (nt haigusjuht nr A2974 202, 25.02.2022 anamnees otsa ees oleva veritseva haava puhastamise kohta, haigusjuht nr A3870 202, 21.03.2022 anamnees marrastuste puhastamise kohta). Lisaks kinnitab kaebaja väidetavate psühhooside dokumenteerimine tervisekaardis sellele, et vangla ei ole kaebaja tervisekaebusi tähelepanuta jätnud.
38.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et Tallinna Vangla jättis ta asjakohase ravita. Seega puudub alus Tallinna Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
39.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda.
40.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas
Olanzapin-ratiopharm,
mg tabletid (olansapiin), pakendi infoleht: https://www.ravimiregister.ee/Data/PIL/PIL_1259096.pdf, samuti Olanzapin Krka erineva kaaluga tablettide pakendi infoleht: https://www.ravimiregister.ee/en/Data/PIL/PIL_1260683.pdf
10(11)
kohtuotsuses kaebaja taotlusel kaebaja nime tähemärgiga X, sest kohtuotsus sisaldab kaebaja terviseandmeid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.