Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-415 19. juuni 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Lii Mahlberg Puudutatud isik N, esindaja advokaat Aldo Vassar Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2019. a määrus N määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2019. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
5.aprilli 2019. a määrus.
3.Teha uus määrus, millega jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata.
4.Vabastada N kinnipidamiskeskusest viivitamatult.
Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 360 eurot (sh käibemaks 60 eurot).
6.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga „N.“.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri piirivalvebüroo pidas 4. märtsil 2019 kell 19.31 kinni Vene Föderatsiooni kodaniku N (puudutatud isik), kes ületas ebaseaduslikult Peipsi järvel ajutise kontrolljoone suuskadel suunaga Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Kinnipidamisel avaldas puudutatud isik soovi pärast ebaseaduslikult Eesti Vabariiki saabumist taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. PPA võttis puuduttaud isikult 5. märtsil 2019 kell 14.25 vastu rahvusvahelise kaitse taotluse ja pidas ta samal ajal 48 tunniks kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 1, lg 2 p 4, lg 21 ning § 362 lg 1 alusel, et selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Tartu Halduskohus andis 6. märtsil 2019 loa isik kinni pidada ja kinnipidamiskeskusesse paigutada kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21. märtsini 2019 (kaasa arvatud).
2.PPA esitas 12. märtsil 2019 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni neljaks kuuks VRKS § 362 lg 5
3-19-415 alusel, sest lähtuda tuleb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõttest ning esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 14. märtsi 2019. a määrusega PPA taotluse ja andis loa pikendada puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14. juulini 2019. Kohus põhjendas määrust järgmiselt: 1) PPA tugineb taotluses VRKS § 361 lg 2 p-le 4, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinnipidamiskeskuses kinni pidada, kui see on vajalik rahvusvahelise kaitse menetlemisel oluliste asjaolude välja selgitamiseks, eelkõige kui esineb põgenemisoht. Otsus isiku kinnipidamise vajalikkuse kohta tuleb teha, lähtudes prognoosist, mille aluseks saab olla tema varasem käitumine. Kohtule esitatud teabe alusel ei ole võimalik välistada isiku põgenemise ohtu. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 8 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. PPA ei ole põgenemisohu sisustamisel tuginenud abstraktselt üksnes VSS § 68 p-le 8, vaid on selle seostanud isikuga seotud konkreetsete asjaoludega. Praegusel juhul ei vaielda selle üle, et isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult Venemaa Föderatsioonist. Isiku käitumine ebaseaduslikul piiriületusel oli suunatud sellele, et mitte vahele jääda. Puudub kindlus, et kui isikut ei oleks kinni peetud, oleks ta vabatahtlikult pöördunud Eesti Vabariigi ametivõimude poole, et esitada rahvusvahelise kaitse taotlus; 2) PPA on rõhutanud, et neil pole usaldust isiku vastu, kuna ta on andnud rahvusvahelise kaitse menetluses vastuolulisi selgitusi. Kohus on tutvunud isiku seletustega selle kohta, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset, ning nõustub, et puudutatud isiku väited tema maja väidetava süütamise kohta on vastuolulised. Esialgu väitis isik, et tema maja põletasid maha Venemaa Föderatsiooni ametivõimud. Hiljem aga ütles, et ei tea täpselt, kes tema maja süütas. Lisaks on isik selgitanud, et tema vastu on algatatud kriminaalmenetlus vara tahtliku hävitamisega seoses. Maja süütamisega on seotud väide isiku toimetamise kohta psühhiaatriahaiglasse. Nimetatud asjaolusid on vaja rahvusvahelise kaitse menetluses hinnata. Ei saa välistada, et isik väitis esialgu, et maja süütasid Venemaa Föderatsiooni ametivõimud, sest soovis näidata, et teda kiusati taga. Järelikult ei saa kohus olla kindel, mis motiivil isik rahvusvahelise kaitse taotluse esitas; 3) kohus nõustub selle põhjal PPA-ga, et puuduvad veenvad asjaolud, mis kinnitaks, et isik jääb Eesti Vabariiki kogu rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks. Isikuga seotud asjaolud kinnitavad PPA põhjendatud kahtlust, et kui kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, siis võib isik Eestist lahkuda. Seega ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine suure tõenäosusega tõhus. Kui põgenemisoht on tuvastatud, on kinnipidamiskeskusse paigutamine kuni neljaks kuuks proportsionaalne VRKS § 361 mõttes. Kohtul pole andmeid, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
4.Puudutatud isik vaidlustas halduskohtu määruse. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alus ja jättis määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et isiku kinnipidamist saab õigustada asjaoluga, et PPA-l pole isiku vastu usaldust. Usalduse puudumine ei ole VSS-i ega VRKS-i kohaselt isiku kinnipidamise aluseks. Muus osas põhjendas ringkonnakohus määrust järgmiselt: 1) isik peetakse VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinni selleks, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks kättesaadav. Sätte eesmärgiks on mh ennetada isiku edasi liikumist teise liikmesriiki (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul vabaduse võtmise piisav alus. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude
2(6)
3-19-415 väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12 ja Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-17-792/61, p-d 18.1 ja 18.2); 2) puudutatud isik saabus Eestisse ebaseaduslikult. Tal oli kaasas sisepass. Ta oli ebaseaduslikku piiri ületamist pikemat aega ette valmistanud. Ta hankis loa siseneda piirialasse. Peipsi järve äärde jõudes kogus ta teavet selle kohta, kuidas piirivalvurid piiril liiguvad. Pimeduse saabudes tuli isik Eestisse ja piirivalvurid pidasid ta kinni. Kinnipidamisel oli isikul kaasas kirves. Kuigi isik väitis, et võttis kirve kaasa selleks, et lõket teha, pole see tavapärane ese, mida võtta võõrasse riiki kaasa soojade riiete asemel; 3) isik peeti kinni 4. märtsil 2019 kell 19.31, PPA võttis rahvusvahelise kaitse taotluse vastu
5.märtsil 2019 kell 14.25. Isik väidab, et Venemaa ametivõimud kiusavad teda taga põhjusel, et ta oli seotud opositsiooni tegevusega, ja seetõttu algatati tema vastu kriminaalmenetlus kehalise väärkohtlemise ja vara tahtliku rikkumise või hävitamise alustel. Isik on andnud ühe asjaolu kohta erinevaid seletusi, nt on ta väitnud, et ametivõimud süütasid maja, milles ta viibis. Hiljem on ta aga öelnud, et ei mäleta, kes maja süütas. Isiku väidetest võib järeldada ka seda, et ta viibis psühhiaatriahaiglas maja süütamise juhtumi tõttu. Isik kardab, et teda tahetakse sinna uuesti alusetult paigutada. Kas isiku väited vastavad tõele ja on usaldusväärsed, seda hindabki PPA rahvusvahelise kaitse menetluses. Vajaduse korral teeb PPA isikuga mitmeid intervjuusid; 4) need asjaolud ja isiku väited ei anna praeguses menetlusetapis alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ja ettekavatsetult. Eestisse saabumisel oli isikul kaasas kirves. Kuigi isiku sõnul oli tal seda vaja üksnes lõkke tegemiseks, ei ole see tavapärane ese, mida võõrasse riiki kaasa võtta soojade riiete asemel. Praeguseni on teadmata tegelik põhjus, miks on Venemaal isiku vastu käimas kriminaalmenetlus. Isiku väited maja põlema panemise kohta on vastuolulised. Taotluses märgitud asjaolud ja isiku esitatud väited loovad piisava põhjendatud kahtluse, et jaatada põgenemisohtu; 5) kui põgenemisoht on tuvastatud, on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede tagamaks, et teda oleks võimalik vajaduse korral riigist välja saata. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest tõenäolist ebaseaduslikku piiriületust saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määruse nr 3-3-1-48-14, p 17). Kinnipidamist ei saa praegu pidada ebaproportsionaalseks meetmeks. Asjas pole väidetud, et isiku kinnipidamine on ebaproportsionaalne tema tervise või turvalisuse tõttu. Põhjendama ei pea majutuskeskusesse paigutamata jätmist, vaid kinnipidamiskeskuses hoidmist. Kui esineb kinnipidamise alus, siis ei paigutata isikut üldjuhul majutuskeskusesse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus lahend, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada puudutatud isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuses väidetakse, et kohus on vääralt kohaldanud VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alust ning teinud määruse, mis on vastuolus senise kohtupraktikaga. Puudutatud isik ei nõustu, et tema puhul on väidetav põgenemisoht piisavalt oluline ning nii suur, et teda kinnipidamiskeskuses hoida. Samuti ei nõustu puudutatud isik kohtu seisukohaga, et tema hoidmine kinnipidamiskeskuses on proportsionaalne meede ning muid järelevalvemeetmeid tema puhul kohaldada ei saa. Puudutatud isiku kinnipidamine ainult põgenemisohu olemasolu alusel, mis on tingitud vaid asjaolust, et nagu enamik põgenikke ületas ka puudutatud isik Eesti Vabariigi piiri ebaseaduslikult, on ilmselgelt ebaproportsionaalne meede. Isegi kui põgenemisoht on olemas, pole see praegusel juhul piisavalt suur, et isikut kinnipidamiskeskuses hoida ning pidada tema õiguste riivet proportsionaalseks. Puudutatud isik viitab Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-93-16 ja nr 3-3-1-24-17. Puudutatud isik teatas 21. mail 2019 Riigikohtule, et tal ei olnud Eestisse varjupaigataotluse esitamise eesmärgil saabumiseks peale ebaseaduslikult piiri ületamist muud moodust, sest varem oli talle välispassi andmisest keeldutud. 3(6)
3-19-415
6.PPA on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Praegu vaieldakse puudutatud isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa pikendamise üle. Puudutatud isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud luba ei ole Riigikohtus vaidlustatud.
8.Puudutatud isiku kinnipidamiskeskusse paigutamise luba pikendati VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, mille järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas tema põgenemise oht. PPA ja kohtute hinnangul esineb oht, et puudutatud isik võib põgeneda. VRKS § 361 lg 21 järgi lähtuti puudutatud isiku puhul põgenemisohu sisustamisel VSS § 68 p-st 8, mille järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Kohtud ei piirdunud puudutatud isiku põgenemise ohu põhjendamisel VSS § 68 p-ga 8. Kohtud on lähtunud ka VSS § 68 esimesest lausest, mille järgi hinnatakse välismaalase kinnipidamisel tema põgenemise ohtu. Kohtud lähtusid ka piiri ebaseadusliku ületamise ja varjupaigataotluse esitamise asjaoludest ning puudutatud isiku väidetest.
9.Ringkonnakohtu menetluses on ära langenud üks puudutatud isiku põgenemisohtu kinnitav ja seega tema kinnipidamiskeskusse paigutamise põhjendus: PPA usalduse puudumine. Ringkonnakohus leidis, et usalduse puudumine ei saa olla VSS-i ega VRKS-i järgi isiku kinnipidamise alus. Seega kontrollib kolleegium seda, kas ülejäänud põhjendused andsid aluse piisavaks kahtluseks, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht ajal, mil on tarvis välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid.
10.Haldus- ja ringkonnakohus põhjendasid puudutatud isiku põgenemise ohtu järgmiste asjaoludega. Esiteks, piiri ebaseadusliku ületamise fakti ja ebaseadusliku piiri ületamise asjaoludega. Nimelt valmistas puudutatud isik piiri ületamist ette pikemat aega: ta hankis Venemaa Föderatsiooni võimudelt interneti kaudu loa siseneda piirialasse ja kogus Peipsi järve äärde jõudes teavet selle kohta, kuidas piirivalvurid piiril liiguvad. Halduskohus nõustus PPA-ga, et isiku käitumine kinnitab, et ta ei soovinud, et ta ebaseadusliku piiriületuse ajal tabatakse, ning ei saa olla kindel, et kui isikut ei oleks kinni peetud, oleks ta ise vabatahtlikult pöördunud Eesti Vabariigi ametivõimude poole, et esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Ringkonnakohus nõustus selle põhjendusega ja pidas vajalikuks ära märkida, et isikul oli kaasas kirves. Teiseks, pimeduse saabudes tuli puudutatud isik Eestisse ja piirivalvurid pidasid ta kinni
4.märtsil 2019 kell 19.31. PPA võttis rahvusvahelise kaitse taotluse vastu 5. märtsil 2019 kell 14.25. Kolmandaks, puudutatud isiku vastuolulised seletused temaga Venemaa Föderatsioonis toimunu kohta. Puudutatud isik väitis, et Venemaa ametivõimud kiusavad teda põhjusel, et ta oli seotud opositsiooni tegevusega, ja seetõttu on tema vastu algatatud kriminaalmenetlus kehalise väärkohtlemise ja vara tahtliku rikkumise või hävitamise alustel. Esialgu väitis ta, et ametivõimud süütasid maja, milles ta viibis. Hiljem aga ütles, et ei mäleta, kes maja süütas. Puudutatud isiku väidetest võib kohtute arvates järeldada ka seda, et puudutatud isik viibis psühhiaatriahaiglas süütamise juhtumi tõttu ja tal on kartus, et teda tahetakse sinna uuesti alusetult paigutada. Kohtud leidsid, et neid asjaolusid tuleb rahvusvahelise kaitse menetluses eraldi hinnata. Halduskohtu hinnangul ei saa välistada, et isik tahtis alguses jätta mulje, nagu oleks teda taga kiusatud, ja seetõttu väitiski, et Venemaa Föderatsiooni ametivõimud süütasid maja.
4(6)
3-19-415 Neljandaks, halduskohus nõustus PPA-ga, et puuduvad veenvad asjaolud, mis kinnitaksid, et isik jääb Eesti Vabariiki kogu rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks (PPA otsuseni ning negatiivse otsuse korral kohtuliku kontrolli lõpuni). Halduskohtu ja ringkonnakohtu keskne järeldus on, et puudutatud isiku Eestisse saabumise ja rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud ning tema vastuolulised ütlused ei anna praeguses menetlusetapis alust välistada isiku põgenemise ohtu.
11.Kolleegium on seisukohal, et kinnipidamiskeskusse paigutamist õigustavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu. Varjupaigataotleja põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-792/16, p 18.5; määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p-d 12 ja 14). Kuid kohtud on puudutatud isiku põgenemisohtu põhjendanud ka muude asjaoludega. Järgnevalt käsitleb kolleegium nende põhjenduste veenvust.
12.Kolleegiumi arvates ei anna puudutatud isiku piiri ületamise viis ja selleks tehtud ettevalmistused, kaasas olnud kirves ning pimeduse saabumisel Eestisse jõudmine alust järelduseks, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht. Pigem viitab piiri ebaseaduslikku ületamist ettevalmistav tegevus Vene Föderatsioonis ja piiri ebaseaduslikuks ületamiseks valitud aeg sellele, et puudutatud isik soovis vältida vahelejäämist Vene Föderatsiooni võimudele. Vaevalt saab harukordne olla juhtum, kus naaberriigist pärit rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi teha kodumaal läbi naaberriiki sisenemiseks vajalikke protseduure ning ületab piiri ebaseaduslikult. Ka kaasas olnud kirves ei viita ilmtingimata sellele, et puudutatud isik, kes ei tunne siinset maastikku, ei soovinud pärast piiri ületamist võtta kontakti Eesti võimuesindajatega. Usutavad on puudutatud isiku seletused, et ta võttis kirve kaasa selleks, et lõket teha.
13.Kolleegium on seisukohal, et põgenemisohtu ei saa põhjendada asjaoluga, et 4. märtsil kell 19.31 kinni peetud puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse kirjalikult vormistatud taotluse järgmisel päeval kell 14.25. PPA on kinnitanud ka kolleegiumile esitatud vastuses, et puudutatud isik avaldas juba kinnipidamisel soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Ei ole mõistlik eeldada, et ebaseaduslikult riiki sisenev isik esitaks rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase avalduse juba piiril kinni pidamisel. Ajavahemiku pikkus piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel võiks teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kui taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks, siis on võimalik kohaldada kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alust järeldada, et esineb ka põgenemisoht, ehkki VSS §-s 68 ei ole seda asjaolu põgenemisohu juhtude loetelus nimetatud (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12).
14.Puudutatud isiku seletustes temaga Vene Föderatsioonis juhtunu kohta on tõepoolest vastuolusid. Kuid puudutatud isikule ei heideta ette valeandmete esitamist rahvusvahelise kaitse taotlemisel, mis oleks vajalik põgenemisohu tuvastamiseks VSS § 68 p 2 alusel. Vastuolulisi seletusi andes on puudutatud isik pigem kahjustanud oma võimalusi saada rahvusvahelist kaitset.
15.Kohtute põhjendused ei veena kolleegiumi eraldi võetuna ega kogumis, et puudutatud isiku puhul esines põgenemisoht.
16.Puudutatud isiku võimaliku tervisliku seisundiga ei ole põgenemise ohtu põhjendatud. Seda ei ole ka võimalik teha, sest VRKS § 361 lg 21 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohuna 5(6)
3-19-415 käsitatavad asjaolud loetletud VSS §-s 68. Selles sättes on esitatud nende asjaolude ammendav loetelu ning üheski neist pole põgenemisohtu seostatud võimaliku tervisliku seisundiga. VSS §-s 68 esitatud loetelu ammendavust kinnitab selle sätte aluseks olev Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi nr 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 3 p 7, mille kohaselt on põgenemise oht „õigusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumitel rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda“ (vrd määruse nr 604/2013 (Dublini III määrus) kohta tehtud Euroopa Kohtu 15. märtsi 2017. a otsus C-528/15, Al Chodor, p 47). Küll aga võib vajadus välja selgitada isiku tervislik seisund olla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaks asjaoluks, mille välja selgitamise vajadus õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kui kinnipidamiskeskus on tervisliku seisundi välja selgitamiseks sobiv koht.
17.Kolleegium rahuldab määruskaebuse, tühistab nii haldus- kui ka ringkonnakohtu määruse ning määrab, et puudutatud isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada.
18.Advokaat A. Vassar taotleb kassatsiooniastmes riigi õigusabi eest tasu 360 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt koosnesid riigi õigusabi osutamise korras tehtud toimingud kohtumäärusega tutvumisest, kliendiga ja kinnipidamiskeskusega kirjavahetusest ning Riigikohtule esitatud määruskaebuse koostamisest. Kolleegiumi hinnangul on kulunud aeg (250 minutit) ja tehtud toimingud põhjendatud, mistõttu tuleb tasu taotletud suuruses kindlaks määrata. Taotluse kohaselt osutati õigusabiteenust Advokaadibüroo LINDEBERG kaudu, mistõttu on põhjendatud taotletud summale käibemaksu lisamine. Kuna vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 118 lg 2 teine lause).
19.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.