Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1786
Haldusasi
XX’i kaebus Keskkonnaameti 16. augusti 2017. a käskkirja nr 1-1/17/295 tühistamiseks ja Harku valla üldplaneeringu osalise tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2018. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Martin Teder Vastustajad – Keskkonnaamet, esindaja Lüüli Junti Harku vald, esindaja Hannes Raudleht Kolmandad isikud – Venteri Maja OÜ, esindaja Martin Teder Harku vald, esindaja Hannes Raudleht Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, esindaja Lüüli Junti
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX’i ja Venteri Maja OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX’i ja Venteri Maja OÜ 14. veebruari 2019. a seisukohale lisatud OÜ Metsabüroo 11. veebruari 2019. a metsa väärtuse hindamise aktid nr TH-19-009, TH-19-010 ja TH-19-011 (tl 155–163) ning Harku valla 24. aprilli 2018. a seisukohale lisatud 1994. a aeropildistamisel põhinev ortofoto (tl 145) haldusasja juurde võtmata.
Jätta XX’i ja Venteri Maja OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1786 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
3-17-1786
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. aprillil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX’ile kuuluvad Harku vallas Harkujärve külas asuvad 100% maatulundusmaa sihtotstarbega Merikanni (registriosa nr 13646902; katastritunnus 19814:001:0393; pindala 5,25 ha), Mailase (registriosa nr 13644802; katastritunnus 19814:001:0392; pindala 0,9 ha) ja Viinapuu (registriosa nr 13644902; katastritunnus 19814:001:0391; pindala 6,68 ha) kinnistud.
2.XX esitas Keskkonnaametile (KeA) 22.05.2017 metsateatise kavandatavate raiete kohta Merikanni kinnistul (nr 7695008901). KeA kinnitas metsateatise 08.06.2017, lubades kõiki kavandatud raieid (sh 2,9 ha ulatuses lageraiet). XX esitas KeA-le 29.06.2017 metsateatised kavandatavate raiete kohta Mailase kinnistul (nr 7744008901) ja Viinapuu kinnistul (nr 7745008901). KeA kinnitas metsateatised 12.07.2017, lubades kõiki kavandatud raieid (sh 2,1 ha ulatuses lageraiet).
3.Harku Vallavalitsus esitas KeA-le 28.07.2017 taotluse keelata metsateatistega lubatud lageraied, sest need oleksid vastuolus Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku valla üldplaneeringuga (ÜP). Merikanni, Viinapuu ja Mailase kinnistud asuvad ÜP-ga määratud rohevõrgustiku tuumalal, kus ÜP seletuskirja järgi on lageraie keelatud. KeA käsitas Harku Vallavalitsuse taotlust vaidena ning peatas 28.07.2017 korraldusega nr 13/17/2025 väljastatud metsateatiste kehtivuse kinnistutel lubatud lageraiete osas.
4.Keskkonnaamet tunnistas 16.08.2017 käskkirjaga nr 1-1/17/295 (vaideotsusega) metsateatised nr 7744008901, 765008901 ja 7745008901 kehtetuks osas, milles nendega lubati lageraiet vastavalt Mailase kinnistu eraldisel 17, Merikanni kinnistu eraldistel 1, 2, 3 ja 5 ning Viinapuu kinnistu eraldistel 9 ja 14. Metsaseaduse (MS) § 41 lg-s 7 sätestatud KeA ülesanne kontrollida metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele hõlmab muu hulgas kohustust kontrollida nende vastavust kehtivale üldplaneeringule. Harku ÜP seletuskirja p 2.17 „Rohevõrgustiku tuumalad ja koridorid“ kohaselt on Harku valla rohevõrgustiku tuumaladeks mh Harku järv ja selle piiranguvöönd ning Harku järvest läänes asuvad metsad. 2(11)
3-17-1786 ÜP järgi tuleb Harku järvega vahetult piirnevat ala (kus asub ka Viinapuu kinnistu) hoida vähemalt piiranguvööndi ulatuses (100 m) looduslikuna ning Harku järvest läänes asuvate metsamassiivide pindala (kus asuvad ka Merikanni ja Mailase kinnistud) tuleb säilitada puutumatuna ja majandada metsa lageraiest erinevate majandamisvõtetega. Seega oli kinnistutel lageraiete lubamine õigusvastane ning metsateatised tuleb tunnistada vastavas osas kehtetuks.
5.XX esitas Tallinna Halduskohtule 28.08.2017 kaebuse (muudetud 25.01.2018), mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada KeA 16.08.2017 käskkiri nr 1-1/17/295 ja tuvastada Harku valla üldplaneeringu seletuskirja p 2.17 osaline tühisus. Metsateatises kavandatud raiete lubamise otsustamisel saab KeA lähtuda üksnes seadustest ja seaduse alusel antud üldaktidest. Kohaliku omavalitsuse (KOV) üksuse suvaotsusega ei saa omanikul keelata ega piirata metsa majandamist. KOV üksikaktid ei ole MS tähenduses õigusaktid, mille nõuetele vastavust peaks KeA planeeritavate raiete osas kontrollima või mille alusel saaks raieid keelata. ÜP alusel seatavad kinnisomandi kitsendused peavad tulenema selgelt ja otseselt seadusest ning MS § 231 ja planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p 21 kohaselt saab ÜP-ga lageraiet piirata vaid kokkuleppel maaomanikuga ja üksnes planeeringuga keskkonnaseisundi kaitseks määratud metsas. Kaebaja metsad sellesse kategooriasse ei kuulu. Planeeringuga metsaraie piiramise võimatust kinnitab ka 01.09.2020 jõustuv MS § 42 lg 3, mis ei puuduta metsaraiet väljaspool linnu asuvatel rohealadel. Kaebaja seisukohta toetab ka Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-135-13. Harku vallal puudus õigus esitada vaie kaebaja metsateadete heakskiitmise peale, sest need ei saanud kuidagi rikkuda Harku valla kui avalik-õigusliku isiku õigusi ning seadus ei näe ette võimalust esitada vaie kolmandate isikute või avalikes huvides. Harku vald oleks saanud pöörduda üksnes HKMS § 44 lg 5 alusel kaebusega halduskohtusse. Vaideotsusega ei saanud metsateatisi kehtetuks tunnistada, sest metsateatis ei ole haldusakt, vaid metsaomaniku esitatav dokument (teade) kavandatavate raiete kohta. Isegi kui lugeda haldusaktiks KeA lubav märge metsateatisel, saanuks haldusorgan kehtetuks tunnistada üksnes oma otsuse raiete lubatavuse kohta, kuid mitte metsateatist ennast. Kui kohus peaks nõustuma tõlgendusega, mille kohaselt keelab ÜP seletuskirja p 2.17 lageraie kaebaja kinnistutel, tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 alusel tuvastada ÜP tühisus vastavas osas, sest metsa majandamisele (sh raietele) tingimuste või piirangute seadmine ei ole KOV pädevuses. Asja lahendamisel tuleb arvestada, et kaebaja võõrandas 21.07.2017 kõigi kinnistute raieõiguse Venteri Maja OÜ-le.
6.Keskkonnaamet palus 19.12.2017 ja 02.02.2018 vastustes jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaideotsuses toodud põhjenduste juurde. Kavandatud raie lubamise või mittelubamise märkega metsateatis on haldusakt. KeA pidi raie lubatavuse hindamisel kontrollima ja järgima muu hulgas kehtivast üldplaneeringust tulenevaid piiranguid. MS § 41 lg-s 7 nimetatud kontroll ei piirdu üksnes MS-s ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimisega. Samuti ei ole kontroll piiratud üksnes õigustloovate aktidega, sest kinnisomandi kitsendused võivad tuleneda ka ÜP-st, mis on KeA-le õiguslikult siduv (vt Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-135-13, p 18). Ruumilise arengu suunamine (sh rohevõrgustiku toimimise tagamine) valla territooriumil on kohaliku elu küsimus. Harku valla ÜP seletuskirja ja asjaomase kaardi põhjal asub Viinapuu kinnistu rohevõrgustiku tuumaalal „Harku järv ja selle piiranguvöönd“, mida tuleb hoida looduslikuna, ning Merikanni ja Mailase kinnistu asuvad rohevõrgustiku tuumaalal „Harku järvest läänes asuvad metsad“, kus metsa tuleb majandada lageraiest erinevate majandamisvõtetega. Kuna kavandatud lageraie lubamine oli õigusvastane, siis oli metsateatiste vastavas ulatuses kehtetuks tunnistamine põhjendatud ja õiguspärane. Raie lubamise otsustab KeA kehtiva õiguse põhjal, mitte metsamajandamiskava alusel, mis on üksnes soovituslik dokument. Harku vallal oli vaide esitamise õigus enesekorraldusõiguse kaitseks. HMS § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud ega ühtegi muud ÜP tühisuse alust ei esine.
3(11)
3-17-1786
7.Harku vald palus 06.02.2018 ja 16.02.2018 vastustes jätta kaebus rahuldamata, nõustudes KeA seisukohtadega. Isegi kui Harku vallal puudus õigus esitada metsateatiste peale vaiet, võis KeA temale laekunud täiendava teabe alusel haldusmenetluse uuendada ja tunnistada metsateatised lageraie lubamise osas kehtetuks. Usutavaks ei saa pidada, et XX võõrandas 21.07.2017 raieõiguse Venteri Maja OÜ-le, sest vaidemenetluse käigus ei ole ta sellele asjaolule tuginenud. Harku valla ÜP on kooskõlas Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga ja täpsustab seda ning ÜP-st tulenev kitsendus on rohevõrgustiku toimimise tagamise eesmärki arvestades proportsionaalne. Õiguslik alus piirangu seadmiseks tuleneb PlanS-st.
8.Kolmas isik Venteri Maja OÜ nõustus 19.12.2017 ja 22.02.2018 seisukohtades XX’i kaebusega ning palus see rahuldada.
9.Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Metsateatised on neis sisalduva pädeva haldusorgani otsustuse (st raiete lubamise kohta) osas haldusaktid (vt ka Riigikohtu 16.03.2016 otsus nr 3-3-1-81-15; samuti keskkonnaministri 11.08.2017 määruse nr 28 „Metsateatisel esitatavate andmete loetelu ning metsateatise esitamise, menetlemise ja registreerimise kord ning tähtajad” eelnõu seletuskiri). Sõltumata sellest, kas metsateatised tunnistati kehtetuks Harku valla vaide alusel või KeA enda algatusel, tuli kaebajal esitada selle peale tühistamiskaebus. Samas on KeA käsitlus Harku valla vaideõigusest põhiseaduse (PS) § 154 lg 1 ja HMS § 71 lg 1 alusel põhjendatud. Kuna kaebaja on ka ise märkinud, et Harku vald saanuks pöörduda metsateatiste vaidlustamiseks halduskohtusse, möönab ta isegi valla õiguste kahjustamise võimalikkust ja seega ei ole alust välistada ka vaideõigust. KeA pädevus metsateatiste menetlemisel on sätestatud MS § 41 lg-tes 7 ja 8. Vaidlust ei ole selles, et lageraie Merikanni, Viinapuu ja Mailase kinnistutel keelati tulenevalt Harku valla kehtivast üldplaneeringust. Nimetatud kinnistud jäävad ÜP seletuskirja p-s 2.17 märgitud kitsendustega aladele. Praeguse vaidluse esemeks ei ole küsimus, kas rohevõrgustiku asukoht on määratud põhjendatult, kuid ÜP seletuskirjast (lk 5-6) nähtuvalt põhineb see 2007. aastal tehtud uuringutel ja maakonnaplaneeringu teemaplaneeringul. Teemaplaneeringu p 2.2.1 nõuab samuti majandustegevuses arvestamist rohevõrgustikuga ning määrab Harku valla Tallinna rohelisse vööndisse. Kaebaja ei ole kumbagi planeeringut tähtaegselt vaidlustanud. Kehtiv ÜP kui haldusakt on osa kehtivast õigusest (HMS § 54), mistõttu ei saanud KeA piirduda üksnes metsateatise üldaktidele vastavuse kontrolliga (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2009 otsus nr 3-06-2172). Vaidlust ei ole selles, et kehtiv üldplaneering kaebaja soovitud raieid ei võimaldanud ning ÜP väidetav õigusvastasus ei oma KeA 16.08.2017 käskkirja õiguspärasuse hindamisel tähtsust, sest oluline on see, et ÜP oli kehtiv ja KeA-l tuli sellega arvestada. Kohus ei pea vajalikuks kõiki haldusaktis toodud põhjendusi üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Harku valla üldplaneering ei ole HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühine. PS § 32 lg 2 teise lause järgi peab omandikitsendused sätestama seadus (lihtne seadusereservatsioon). Planeerimisseaduse alusel kehtestatud planeeringud näevad avalikes huvides ette omandi kasutamise piirangud ning selliste piirangute seadmine eeldab, et need avalikud huvid tugineksid seaduses fikseeritud legitiimsetele eesmärkidele. PlanS v.r § 8 lg 3 p-de 1 ja 7 kohaselt on ÜP ülesandeks mh seada tingimused rohelise võrgustiku toimimise tagamiseks ning see saab toimuda kinnisomandile maakasutus- ja ehitustingimuste ning kitsenduste seadmise kaudu (PlanS v.r § 3 lg 3). Volikogu pädevus ÜP kehtestamiseks tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 7 lgst 2 ja § 22 lg 1 p-st 31. Kahtlust ei saa olla, et metsas lageraie tegemine ei taga metsa kui rohelise võrgustiku elemendi toimimist, vaid kahjustab seda. Maakonnaplaneeringus toodut on ÜP-s arvestatud ja täpsustatud. Kui raiete lubamisel tuleks lähtuda üksnes metsaseadusest, muutuks KOV-i planeerimisdiskretsioon sisutuks. ÜP hõlmab KOV-i territooriumi, sõltumata maaomandi kuuluvusest. Õigusaktid ei keela rohevõrgustiku säilitamist ka eraomandis oleval 4(11)
3-17-1786 maal, vaid rohevõrgustiku paiknemine oleneb faktilisest looduslikust olukorrast. Seda, kas kinnistutel võiks olla võimalik mingi väikese mahuga ehitustegevus, saab KOV kaaluda detailplaneeringu taotluse esitamisel. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust oma kinnistutel lageraie tegemiseks ning kuna kinnistutel kasvava metsa majandamiseks ei ole keelatud muude raieliikide kasutamist, siis ei ole kaebaja omandiõigust ebaproportsionaalselt piiratud. Pole arusaadav, kuidas aitaks kaebajal oma õigusi kaitsta see, kui planeerimisseadus oleks täpsem või selgem, sest küsimus taandub kehtivates planeeringutes rohevõrgustiku asukoha ja elementide ning selle säilimise tingimuste määramisele, mida KeA metsateatiste menetlemisel hinnata ei saa. Kaebaja viidatud MS § 42 lg 3 muudatus ei ole asjassepuutuv. Kuna ÜP ei ole õigustloov akt, vaid haldusakt, siis on ainetu ka taotlus jätta see asja lahendamisel kohaldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.XX ja Venteri Maja OÜ paluvad 02.04.2018 apellatsioonkaebuses (täiendatud 14.02.2019 ja 21.02.2019) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada XX’i kaebus. Harku valla vaideõiguse tunnustamine on vastuolus HMS § 71 lg-ga 1, sest eraomaniku kavandatud ja eramaal toimuvate raiete heakskiitmine ei saanud kuidagi rikkuda Harku valla subjektiivseid õigusi ega piirata tema vabadusi ning vaiet ei saa esitada avalikes huvides. HKMS § 44 lg-s 5 sätestatud kaebeõigus ei saa automaatselt anda KOV-le samadel alustel ka vaide esitamise õigust. Kui Harku vald oleks pöördunud HKMS § 44 lg 5 alusel otse halduskohtusse, oleks tulemus võinud olla teistsugune ja kaebaja poleks ka pidanud kandma kohtusse pöördumise koormust, sest tema tulnuks kaasata kolmanda isikuna. Harku valla ja KeA koostöös korraldatud menetluses lahendati kohtuväliselt ka esialgse õiguskaitse küsimus (metsateatiste osaline peatamine), millega rikuti oluliselt apellantide õigusi. Ilma Harku valla sekkumiseta ei oleks KeA seejuures kavandatavaid raieid üldse keelanud ning teadaolevalt ei ole KeA ka varasemalt kontrollinud kavandatud raiete vastavust planeeringutele. KeA enda algatusel raiete lubamise otsuste kehtetuks tunnistamisel pidanuks haldusorgan muu hulgas arvestama apellantide usaldusega haldusakti kehtima jäämise suhtes (HMS § 67). „Kehtiv õigus“ tähendab kehtivaid õigusnorme. Halduse üksikaktid antakse kehtiva õiguse alusel ja õigusnormide rakendamiseks, kuid need ei saa sisaldada õigusnorme. Halduskohtu käsitusega nõustudes peaksid kõigi haldusorganite üksikaktid olema MS § 41 lg 7 tähenduses õigusaktid, mille nõuetele peavad metsaomanike kavandatavad raied vastama. Apellandid leiavad jätkuvalt, et MS § 41 lg-tes 7 ja 8 on peetud silmas vaid õigusnorme sisaldavaid üldakte ning KeA ei pidanud kontrollima kavandatud raiete vastavust KOV üksikaktidele ega saanud nendega vastuolu tõttu raiete lubamist ka kehtetuks tunnistada. Teistsuguse tõlgenduse korral puuduks MS § 42 lg 3 kehtestamisel igasugune mõte. Metsaomaniku omandiõiguse kitsendused sätestab peamiselt metsaseadus kui asjaomane eriseadus ning metsaomanikul on subjektiivne õigus teha metsas lageraiet MS-s sätestatud tingimustel ja korras. KeA ei väljasta raielube, vaid üksnes kontrollib, kas mets vastab objektiivselt raie tegemiseks kehtestatud n-ö tehnilistele tingimustele (MS § 29). Kehtivate inventeerimisandmete põhjal on koostatud metsamajandamiskava, mis näeb teatud metsaosades ette lageraie tegemise võimaluse ja KeA on seda põhimõtteliselt aktsepteerinud. Kehtestatud ÜP-ga ei saa metsaomanikku kohustada oma metsa teatud viisil majandama ega seada metsaraiele õigusnormides sätestamata piiranguid ja tingimusi. KOV saab raiepiiranguid seada üksnes MS § 231 alusel ja sedagi vaid kokkuleppel metsaomanikuga, kuid halduskohus on sisuliselt tuletanud PlanS-st vallale õiguse reguleerida või suunata metsa majandamist. KOV planeerimisdiskretsiooni teostamisel tuleb arvestada seaduslikkuse põhimõtet, mis tähendab, et seadusest peavad tulenema nii planeeringus omandiõiguse kitsendamise volitus kui ka selle 5(11)
3-17-1786 piirid. Halduskohus on põhjendamatult leidnud, et KOV-le antud ruumilise planeerimise volitusest tuleneb õigus oma äranägemisel kehtestada mis tahes piiranguid, mida ta peab ise asjakohaseks ja vajalikuks (sh keelata teatud raieliigid). KOV-l on avar kaalutlusruum üksnes maakasutus- ja ehitustingimuste määramisel. XX ei pidanud oma õiguste kaitseks vaidlustama rohevõrgustiku paiknemist, sest ta ei vaidlustagi temale kuuluvate kinnistute arvamist rohevõrgustikku, vaid üksnes tema omandiõiguse ebaseaduslikku piiramist. Halduskohus ei täitnud HKMS § 154 lg-s 4 sätestatud kohustust suunata pooli kompromissile, kuigi kaebaja avaldas kokkuleppeks soovi juba kaebuses ja isegi enne kohtusse pöördumist. Selle asemel on halduskohus suhtunud kaebajasse eelarvamuslikult (vt otsuse p 50), lähtudes seejuures mingist teadmata menetlusvälisest allikast.
11.Keskkonnaamet palub 07.05.2018 kirjalikus vastuses (täiendatud 21.02.2019) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Harku valla 28.07.2017 pöördumine ei olnud küll pealkirjastatud vaidena, kuid sisaldas siiski taotlust metsateatiste kehtetuks tunnistamiseks lageraie lubamise osas, mistõttu käsitas KeA seda vaidena (nt Riigikohtu 04.04.2003 määrus nr 3-3-1-32-03, p 16; 09.05.2008 määrus nr 3-3-1-22-08, p 12). See on kooskõlas kohtupraktikaga (nt Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 16). Alternatiivselt saanuks haldusmenetluse uuendada ja metsateatised ikkagi kehtetuks tunnistada, kuna KeA möönis oma eksimust. Haldusorganite vahel kohtuvaidluse pidamine ei oleks sellises olukorras kuidagi otstarbekas. Halduskohus märkis õigesti, et olenemata sellest, kas metsateatised tunnistati osaliselt kehtetuks Harku valla vaide alusel või KeA enda algatusel, tuli kaebajal pöörduda selle vaidlustamiseks kohtusse. Mailase ja Viinapuu kinnistute osas, millega seotud metsateatised tagastati 12.07.2017, välistas usalduse kaitsele tuginemise võimaluse HMS § 67 lg 4 p 1 ning ka Merikanni kinnistu osas ei saanud olla tekkinud kaitstavat usaldust, sest kõrvaltingimused ei võimaldanud raiete teostamist Merikanni maaüksusel ajavahemikul 01.03–31.07 ning Viinapuu ja Mailase maaüksustel ajavahemikul 01.05–15.08, samas peatati metsateatiste kehtivus juba KeA 28.07.2017 korraldusega. Halduskohus leidis õigesti, et kehtiv üldplaneering on osa kehtivast õigusest ning sellest tulenevad üksikisikutele õigused ja kohustused (sh kinnisomandi seadusjärgsed kitsendused – vt asjaõigusseaduse (AÕS) § 140 ja § 141 lg 1; PlanS § 74 lg 3, § 75 lg 1 p-d 10 ja 14) samamoodi nagu üldaktidest. Reguleerimise ulatuselt ja mõjult paikkonna ruumilisele arengule ületab üldkorralduseks olev üldplaneering oluliselt teisi üksikakte ning sellega tuleb arvestada ka raietegevuse lubatavuse hindamisel. Apellandid on oma järeldustes liigselt keskendunud MS § 41 lg 7 grammatilisele tõlgendamisele. Planeeringud märgitakse ära juba metsa inventeerimisel (vt keskkonnaministri 16.01.2009 määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend“ § 7 lg 7). Alles 01.09.2020 jõustuv MS § 42 lg 3 ei saanud mõjutada KeA tegevust vaide läbivaatamisel. Nimetatud sättest tuleneb seejuures metsaomaniku kohustus kooskõlastada linna rohealal kavandatav raie KOV-ga, kuid sellest ei saa järeldada, et planeeringutes rohealade kaitseks kehtestatud piirangud ei ole metsateatisi menetlevale haldusorganile järgimiseks kohustuslikud. Erinevus seisneb üksnes selles, et MS § 41 lg 7 järgi kontrollib kavandatud raie kooskõla üldplaneeringuga KeA, kuid alates 01.09.2020 peab linnas paiknevate rohealade puhul raie kavandaja ise hankima KOV kooskõlastuse (selles osas piirdub KeA edaspidi kooskõlastuse olemasolu kontrolliga). Vaidlusaluste kinnistutega seoses ei muutu 01.09.2020 seejuures mitte midagi, sest kaebaja kinnistud asuvad väljaspool linnu. Kuna kõnealune muudatus tehti eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 396 SE) menetlemise käigus, ei pruugi selle selgitus olla sedavõrd läbi mõeldud, et omistada seletusele kaugeleulatuvat tähendust. Viide metsaregistri arendamise vajadusele ei ole samuti määrav, sest tegemist on vaid tööd hõlbustava lahendusega.
6(11)
3-17-1786 Halduskohus on piisavalt põhjendanud ka seisukohta, et Harku valla ÜP seletuskirja p 2.17 ei ole tühine ning lageraie keelu proportsionaalsust saaks sisuliselt hinnata vaid ÜP tühistamiseks esitatud kaebuse raames. Nii lageraie kui ka muude raiete tegemiseks on vaja saada raieluba ning raietööde õigust ei saa tuletada metsamajandamiskavast. Raie lubamise otsustab KeA kehtiva õiguse, mitte metsamajandamiskava alusel. Kitsendused metsa kasutamiseks võivad tuleneda nii MS-st kui ka teistest seadustest, sh looduskaitseseadusest ja selle alusel kehtestatud kaitse-eeskirjast või kaitsekorralduskavast, samuti PlanS alusel kehtestatud üldplaneeringust. ÜP-ga kehtestatavate piirangute proportsionaalsust saab hinnata ÜP vaidlustamise käigus. Kohus ei saa menetlusosalisi sundida kompromissi sõlmima ja kaebaja ei ole selleks esitanud ka selgeid ettepanekuid. Halduskohtu otsuse p-s 50 väljendatu ei mõjuta asja lahendamist.
12.Harku vald palub 24.04.2018 kirjalikus vastuses (täiendatud 20.02.2019) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Harku valla 28.07.2017 kiri esitati küll vabas vormis, kuid sisuliselt oli tegemist vaidega. Lisaks saanuks KeA menetluse ise uuendada ja tunnistada metsateatised lageraie lubamise osas ikkagi kehtetuks. Arvestades, et KeA möönis eksimust, kehtetuks tunnistamiseks esines avalik huvi ja kavandatud raietega ei olnud alustatud, olnuks kehtetuks tunnistamine ilmselgelt tõenäoline ning kaebajal tulnuks mõlemal juhul KeA otsus halduskohtus vaidlustada. Haldusorganite vaheline kohtuvaidlus ei saa olla esmane ja ainus viis erimeelsuste lahendamiseks. Kaebaja ei ole oma usalduse kaitset millegagi põhjendanud ja osaliselt välistas sellele tuginemise ka HMS § 67 lg 4 p 1. Seejuures tuleb arvestada, et metsateatised tunnistati kehtetuks vaid ühe raieliigi osas. Metsateatiste kehtivuse peatamine ilma kaebajat ära kuulamata oli õigustatud HMS § 40 lg 3 p-de 1 ja 3 alusel. Halduskohtu viidet, et üldplaneering on osa kehtivast õigusest, tuleb mõista selliselt, et ka ÜPst kui PlanS alusel antud üldkorraldusest võivad üksikisikutele tuleneda õigused ja kohustused ning kinnisomandi seadusjärgsed kitsendused (vt AÕS § 140 ja § 141 lg 1; PlanS § 74 lg 3). Mõju poolest raietegevusele ei saa ÜP-d samastada teiste KOV üksikaktidega. Mõistlik ei ole eeldada, et MS § 41 lg 7 eesmärk on olnud välistada ÜP-st tulenevate kinnisomandi kitsenduste arvesse võtmine. Ebaloogiline oleks seegi, kui planeeringutega tuleb arvestada küll metsa inventeerimisel, kuid mitte raietegevuse lubatavuse hindamisel. MS § 42 lg 3 ei ole Harku valla osas asjassepuutuv, sest siin puuduvad linnad. Väljaspool linnu paiknevate rohealade puhul hindab planeeringuga seonduvaid piiranguid KeA ise, mitte KOV, ning see kohustus ei sõltu tehnilise lahenduse olemasolust või puudumisest. Harku valla ÜP on üksikakt, mitte üldakt, mistõttu ei saa seda jätta kohaldamata. ÜP ei ole raiepiiranguid puudutavas osas ka tühine. Praeguse asja raames ei saa hinnata ÜP õiguspärasust. Metsa majandamine on võimalik ka muude raieliikidega peale lageraie ning soovituslik metsamajandamiskava ei saa olla raietegevuse aluseks, vaid raiete lubamise või mittelubamise otsustab KeA kehtiva õiguse alusel. MS § 29 ei määratle lageraie lubatavust, vaid kehtestab üksnes selle läbiviimise eel- ja üldtingimused. Puudub mõistlik põhjus jätta raiete lubatavuse otsustamisel tähelepanuta PlanS ja selle alusel kehtestatud planeeringud. Metsastatud ja ressursside taastootmisele suunatud rohevõrgustiku ala toimimist on võimalik tagada vaid seal puude mahavõtmist piirates. KOV-i suurt otsustusõigust ruumilise planeerimise korraldamisel on tunnustatud ka kohtupraktikas. KOV ei tohi ka kohaliku elu küsimuste lahendamisel kalduda liialdustesse ega sekkuda omandiõiguse teostamisse intensiivsemalt kui see on üldistes huvides proportsionaalne. Praegusel juhul on ÜP-st tulenev piirang sellega taotletava eesmärgi (tagada rohevõrgustiku toime) tähtsust arvestades proportsionaalne. Lageraie tagajärgede taastamiseks kulub okasmetsa puhul vähemalt 40 a eeldusel, et toimub metsa istutus. Puude mahavõtmisega muutub kohapealne ökosüsteem, pikaks ajaks kaob loomastiku elupaik, lõpeb ressursside taastootmine, tuulte leviku takistamine ja tolmu kinni pidamine. Ruumilise planeerimise sisu 7(11)
3-17-1786 on oluliselt laiem kui pelgalt ehitamise võimalikkuse määramine. Halduskohus ei saanud sundida poolt sõlmima kompromissi vastu nende tahtmist ja kaebaja ei ole ühtegi konkreetset kompromissettepanekut välja pakkunud. Halduskohtu otsuse p-s 50 märgitu ei mõjuta asja lahendamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et XX’i ja Venteri Maja OÜ apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
14.Apellandid esitasid 14.02.2019 täiendava seisukoha lisana OÜ Metsabüroo 11.02.2019 koostatud metsa väärtuse hindamise aktid nr TH-19-009, TH-19-010 ja TH-19-011 (tl 155– 163), millega soovivad tõendada, et lageraie keeld Merikanni, Mailase ja Viinapuu kinnistutel kujutab endast olulist omandiõiguse piirangut. Aktide kohaselt oleks lageraie korral kinnistutelt saadav puhastulu kokku ca 64 498 eurot, kuid turberaie korral ca 25 856 eurot ja sanitaarraie korral ca 8866 eurot. Vastustajad paluvad jätta esitatud aktid tähelepanuta, sest tõendid on esitatud hilinenult ja need ei ole asja õigeks lahendamiseks ka vajalikud. Ringkonnakohus leiab, et apellantide esitatud uued tõendid tuleb HKMS § 62 lg 2 alusel jätta haldusasja juurde võtmata, sest nendega ei saa tõendada ühtegi praeguses vaidluses tähtsust omavat asjaolu. Kuna lageraiete keelamise aluseks on olnud Harku valla ÜP, saaks vastava piirangu proportsionaalsus omada tähtsust üksnes ÜP tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Praeguses asjas on kaebaja küll muu hulgas taotlenud Harku valla ÜP osalise tühisuse kindlakstegemist, kuid see seondub üksnes küsimusega vallavolikogu pädevusest kinnisomandi kitsenduste kehtestamisel, mitte ÜP sisulise õiguspärasusega. ÜP väidetav õigusvastasus (ebaproportsionaalsus) ei saaks tingida ÜP tühisust ka ühelgi muul HMS § 63 lg-s 2 loetletud alusel. Täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt (nt Riigikohtu 28.11.2012 otsus nr 3-3-1-45-12, p 29).
15.Harku vald on 24.04.2018 vastusele lisanud Maa-ameti kaardirakendusest salvestatud 1994. a aeropildistamisel põhineva ortofoto (tl 145), millega soovib tõendada, et XX’i omandis olevatel kinnistutel on kogu aeg olnud mets, erinevalt Merikanni kinnistuga piirnevast ja hoonestamisele kuuluvast Hobuseraua tee 15 maaüksusest. Ringkonnakohus leiab, et ka see tõend tuleb HKMS § 62 lg 2 alusel jätta haldusasja juurde võtmata, sest sellega ei saa tõendada ühtegi praeguses vaidluses tähtsust omavat asjaolu. Harku vald on kõnealuse väljavõtte esitanud eesmärgiga avada halduskohtu otsuse p-s 50 sisalduva kommentaari tausta. Nimetatud punktis oletas halduskohus, et kaebaja kavandatud lageraiete tegelik eesmärk on saavutada soodsam positsioon taotleda hiljem elurajooni rajamist ettenägeva detailplaneeringu algatamist. See oletus tugines tõenäoliselt menetlusosaliste esitatud seisukohtadel haldusasjas nr 3-172104, milles XX taotles Harku Vallavalitsuse 11.09.2017 korraldusega nr 442 kehtestatud Hobuseraua tee 15 maaüksuse ja lähiala detailplaneeringu tühistamist. Kuivõrd kavandatud raiete lubamine või keelamine ei olene samas mingil moel kaebaja võimalikest eesmärkidest (st MS § 41 lg 8 alusel tehtav otsus ei ole kaalutlusotsus), siis ei ole sellekohased väited ja tõendid üldse asjassepuutuvad.
16.Praeguses asjas on vaidlustatud KeA 16.08.2017 käskkiri nr 1-1/17/295 (tl 23-26), mille haldusorgan on ise määratlenud vaideotsusena. Ringkonnakohus märgib esmalt, et olenemata sellest, et käskkirja resolutsioonis on tunnistatud täielikult või osaliselt kehtetuks metsateatised, on ilmselge, et silmas peeti üksnes lageraiet lubavate märgete (kuni 31.08.2017 kehtinud MS § 41 lg 13) kui haldusaktide (s.o sisuliselt raielubade) kehtetuks tunnistamist. Kuna Harku valla 28.07.2017 pöördumises (tl 19-20) taotleti lageraiet lubava märkega metsateatiste kehtetuks 8(11)
3-17-1786 tunnistamist, siis oli selle vaidena käsitamine eesmärgipärane ja seda kinnitab ka Harku valla 14.08.2017 vastus nr 12-1/17/2667 (tl 57) vaide puuduste kõrvaldamise küsimuses. Kuivõrd metsateatisele kantud lubava märke peale oli vaide esitamine iseenesest võimalik, siis võis PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõiguse ja oma territooriumi ruumilise planeerimise õiguse (PlanS § 4 lg 1, § 74 lg-d 1 ja 8; KOKS § 6 lg 1) rikkumise korral vaide esitada ka Harku vald. Apellantide toodud paralleel HKMS § 44 lg-s 5 sätestatud KOV üksuse n-ö täiendava kaebeõigusega ei ole asjakohane, sest Harku vald ei ole lageraiete lubamist vaidlustanud oma ülesannete täitmise raskendatuse argumendil ning tegemist ei olnud ka n-ö populaarvaidega, vaid vaie esitati Harku vallale põhiseadusega ja seadustega antud õiguste kaitseks (vt ka Riigikohtu 25.05.2009 otsus nr 3-3-1-22-09, p-d 10 ja 13). KOV üksuse vaideõiguse aktsepteerimine või välistamine ei saa rajaneda sellel, milline oli konkreetsel juhul vaide lahendamise tulemus. Kui Harku valla vaie oleks jäetud rahuldamata, poleks ka kaebajal olnud vajadust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. KeA 28.07.2017 korralduse nr 1-3/17/2025 (metsateatiste kehtivuse peatamine lageraiete osas – tl 21-22) tühistamiseks on kaebus jäetud jõustunud Tallinna Halduskohtu 28.12.2017 määrusega läbi vaatamata, mistõttu ei saa ringkonnakohus kontrollida ka selle õiguspärasust.
17.Seonduvalt apellantide etteheitega, et KeA ei ole arvestanud nende usalduse kaitsega, märgib ringkonnakohus, et Harku valla vaide tähtaegsust on KeA 16.08.2017 käskkirja p-des 2.5–2.7 piisavalt põhjendatud. Vaatamata sellele, et registreeritud metsateatised on avalikud, ei nähtu praegusel juhul selliseid asjaolusid, mille alusel oleks põhjust heita Harku vallale ette vaide esitamisega viivitamist. Kuna Mailase ja Viinapuu kinnistuid puudutavad metsateatised kinnitati 12.07.2017 (tl 12-15), siis on 28.07.2017 esitatud vaie nende osas igal juhul tähtaegne ning apellantide usalduse kaitsele tuginemise võimaluse välistab HMS § 67 lg 4 p 1. Merikanni kinnistut puudutav metsateatis kinnitati 08.06.2017 (tl 16-18) ning isegi kui 28.07.2017 esitatud vaie tulnuks selles osas lugeda mittetähtaegseks ja KeA saanuks lageraiet lubava metsateatise üksnes HMS § 66 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada (st omal initsiatiivil uuendatud menetluses) ja pidanuks seejuures arvestama ka usalduse kaitsega vastavalt HMS §-s 67 sätestatule, ei oleks see asjaoludest tulenevalt toonud kaasa teistsugust lõpptulemust. XX on kaebuses väitnud, et võõrandas kõigi kinnistute raieõigused 21.07.2017 Venteri Maja OÜ-le, kuid ei ole seda väidet millegagi tõendanud (nt pole esitatud võõrandamislepingut), kuigi Harku vald rõhutas ka oma 06.02.2018 vastuses, et vaidemenetluse käigus esitatud 14.08.2017 seisukohas (tl 68-68p) ei ole kaebaja nimetatud asjaolu üldse nimetanud, mistõttu ei saa võõrandamist pidada usutavaks. Ühelegi muule n-ö usaldavale tegevusele ei ole kaebaja tuginenud ning metsateatise alusel lubatud raietele seatud kõrvaltingimusi (st raietööd Merikanni kinnistul olid 01.03–31.07 keelatud ja lageraieks antud luba peatati KeA 28.07.2017 korraldusega) arvestades ei ole selliste asjaolude esinemine ka tõenäoline.
18.KeA kontrollib metsateatisel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele (MS § 41 lg 7) ning kui kavandatud tegevus ei vasta õigusaktide nõuetele, on KeA-l õigus tegevus keelata (MS § 41 lg 8). Apellandid leiavad ekslikult, et viidatud sätetes on silmas peetud vaid üldakte, kuid mitte üksikakte. Ehkki terminit „õigusakt“ kasutatakse sageli üldakti või normatiivakti sünonüümina, on selle sisu tegelikult laiem, hõlmates nii õiguse üldakte (nn õigustloovaid akte) kui ka õiguse üksikakte (nn õigustrakendavaid akte). Seda, et valla üldplaneering kui haldusakt (üldkorraldus) on laiemas tähenduses samuti õigusakt, kinnitavad selgelt ka HMS § 51 lg 1 ja KOKS § 7 lg 2. Seejuures on kohtud varemgi selgitanud, et KeA peab esitatud metsateatiste alusel raiete lubamise või keelamise otsustamisel kontrollima kavandatavate raiete vastavust mh planeeringutest tulenevatele nõuetele ega saa lubada raieid, mis oleksid nende nõuetega vastuolus (nt Riigikohtu 25.05.2009 otsus nr 3-3-1-22-09, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2009 otsus nr 3-06-2172, p 10). Analoogselt peab KeA raiete lubatavuse hindamisel arvestama samuti üldkorraldusteks liigituvate kaitse-eeskirjadega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 9(11)
3-17-1786 18.12.2013 otsus nr 3-11-1504, p 11; liigitamise kohta vt Riigikohtu 31.05.2011 otsus nr 3-31-85-10, p-d 20–22).
19.Apellantide viide 01.09.2020 jõustuvale MS § 42 lg-le 3 ei ole asjassepuutuv, sest praeguse vaidluse asjaoludel (st väljaspool linna kui asustusüksust asuva roheala puhul) ei oleks nimetatud säte üldse kohaldatav ning lisaks on kavandatavaks raieks KOV üksuse kooskõlastuse saamise nõue oma sisult oluliselt avaram kui MS § 41 lg-test 7 ja 8 tulenev kavandatava raie mh kehtivatele KOV õigusaktidele vastavuse nõue. Linnatingimustes, kus kõrghaljastust on enamasti väga piiratud mahus, tuleb arvestada, et sageli ei pruugi vaidlus olla mitte niivõrd mõne raieliigi (nt lageraie) välistamises või selle mahu piiramises, vaid raiele võib olla vajalik seada täpsemad tingimused kasvõi konkreetsete üksikpuude säilitamiseks, mille üksikasjalik määratlemine planeeringu dokumentides juba roheala moodustamisel oleks ilmselt ebamõistlik. Metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 396 SE) teise lugemise seletuskiri muudatusettepaneku nr 14 kohta on eksitav ega arvesta senist praktikat, mistõttu ei ole sellest võimalik ka lähtuda.
20.Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku valla ÜP seletuskirja p-st 2.17 (lk 36) „Rohevõrgustiku tuumalad ja koridorid“ ja ÜP kaardist „Looduskeskkond“ (tl 105) nähtuvalt asuvad Merikanni ja Mailase kinnistud tuumalas „Harku järvest läänes asuvad metsad“, mille osas on sätestatud nõue säilitada metsamassiivide pindala puutumatuna ja majandada metsa edaspidi lageraiest erinevate majandamisvõtetega. Viinapuu kinnistu paikneb rohevõrgustiku tuumalas „Harku järv ja selle piiranguvöönd“, mille ühe kasutustingimusena on sätestatud eesmärk hoida järvega vahetult piirnevat ala vähemalt piiranguvööndi (100 m) ulatuses looduslikuna. Asjas ei ole sisulist vaidlust selle üle, et ÜP-st tuleneb kohustus lageraie kõigil vaidlusalustel kinnistutel keelata. Apellantide hinnangul ei ole selliste kinnisomandi kitsenduste ÜP-ga kehtestamine võimalik ja vallavolikogu pädevuse ilmselge ületamise tõttu on ÜP seletuskirja p 2.17 vastavas osas tühine. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. PlanS § 74 lg 3 kohaselt võib kinnisomandile seada kitsendusi ka üldplaneeringu alusel ja PlanS § 75 lg 1 p-st 10 tulenevalt on üldplaneeringu ülesandeks muu hulgas rohevõrgustiku toimimist tagavate tingimuste täpsustamine ning sellest tekkivate kitsenduste määramine. Võimaluse seada kinnisomandi kitsendusi muu hulgas üldplaneeringu alusel nägi ette ka kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS v.r § 3 lg 3. Olukorras, kus KOV volikogule on seadusega antud õigus kehtestada (üld)planeeringuga maakasutustingimusi ja kinnisomandi kitsendusi, ei ole võimalik väita, et KOV volikogul puuduks ilmselgelt pädevus vaidlusalust raiepiirangut ÜP-s sätestada (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13). Kuna piirangu sisuline õigusvastasus ei saaks iseenesest tingida selle tühisust, siis ei ole praeguses vaidluses (st tühisuse tuvastamise kaebuse lahendamisel) asjakohane hinnata, kas vaidlusalune raiepiirang on proportsionaalne omandiõiguse riive või mitte. Kaebaja saanuks oma õiguste kaitseks esitada ÜP kehtestamise otsuse peale tühistamiskaebuse, kuid ta ei ole seda teinud. Kui kaebaja nõustus oma kinnistute rohevõrgustikku arvamisega ja pidas õigusvastaseks üksnes raiepiiranguid, olnuks asjakohane esitada tühistamiskaebus ÜP peale üksnes raiepiirangute osas.
21.Apellantide etteheide, et halduskohus ei teinud kõike endast olenevat, et lahendada asi kompromissiga, ei ole põhjendatud ega saaks ühelgi juhul tingida kaebuse rahuldamist. HKMS § 154 lg-st 4 tulenevalt võiks halduskohtult oodata aktiivsemat kompromissi otsimist vaid juhul, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Vaatamata sellele, et XX on 28.08.2017 kaebuses (p 4) avaldanud üldsõnaliselt valmisolekut leida kokkuleppeline lahendus (st loobuda kavandatud lageraietest, kui „omaniku seaduslikke majanduslikke huvisid ja õigusi arvestatakse“), on KeA 19.12.2017 vastuses (p 3.2) kompromissi võimalikkuse selgelt välistanud. Arvestades lisaks, et KeA-l puudus metsateatistel kavandatud lageraiete keelamise osas kaalutlusõigus, ei ole mingit alust heita halduskohtule ette vähest aktiivsust menetlusosaliste kompromissile suunamisel. 10(11)
3-17-1786
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX’i ja Venteri Maja OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele ning kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse esitamisel on Venteri Maja OÜ tasunud mõlema apellandi eest kokku riigilõivu 30 eurot (tl 134), kuid pole esitanud andmeid muude apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti XX’i kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel nende endi kanda. Keskkonnaamet ja Harku vald ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.