A.Š. ja G.L.e kaebus keskkonnaministri 20.12.2016 määruse nr 72 tühistamiseks osas, milles see näeb ette Aaroni (registriosa nr 3323208), Ahju (registriosa nr 1345908) ja Korstna (registriosa nr 1345708) kinnistu arvamise lendorava Pärnamäe püsielupaiga koosseisu (§ 1 p 6) ning raiepiirangud (§ 1 p 13-16).
Menetlusosalised
Kaebaja – A.Š. ja G.L., esindaja vandeadvokaat Vitali Šipilov Vastustaja – Keskkonnaminister, esindajad Marju Erit, Maret Vildak ja Kristiin Jääger
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 7. juunil 2017
RESOLUTSIOON
Jätta A.Š. ja G.L.e kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 31.07.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A.Š.le kuulub kinnistu aadressil Tudulinna vald, Kellassaare küla, Aaroni (registriosa nr 3323208), sihtotstarbega maatulundusmaa. A.Š. omandas kinnistu Eesti Vabariigilt järelmaksuga, mille tagamiseks on kinnistule Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteek. Kinnistule on aastateks 2014-2023 koostatud metsamajandamiskava (I kd, tl-d 19-28). G.L.ele kuuluvad samas külas kinnistud Ahju (registriosa nr 1345908) ja Korstna (registriosa nr 1345708), sihtotstarbega maatulundusmaa. G.L. omandas kinnistud Eesti Vabariigilt järelmaksuga, mille tagamiseks on kinnistutele Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegid. Kinnistutele on aastateks 2012-2021 koostatud metsamajandamiskavad (I kd, tl-d 34-55 ja 5679).
2.Lendorava ekspert Uudo Timm esitas 2008. ja 2010. a ettepanekud teiste hulgas Pärnamäe lendorava püsielupaiga moodustamiseks (I kd, tl-d 183; II kd, tl-d 33-34). Keskkonnaamet koostas nende alusel ekspertiisi, mis pidas ettepanekuid põhjendatuks (III kd, tl 17-18). U. Timm esitas 24.01.2014 ettepaneku Pärnamäe lendorava püsielupaiga piiride ja kaitseeeskirja eelnõuga kavandatud kaitsekorra muutmiseks (III kd, tl-d 19-20). Keskkonnaamet koostas selle alusel ekspertiisi, mis valmis 2014. a detsembris (II kd, tl-d 47-71).
3.A.Š. esitas 06.05.2014 e-metsateatise, milles kavandas Aaroni kinnistu eraldistel 5 ja 8 lageraiet. Keskkonnaamet peatas metsateatise menetluse 27.05.2014 looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 alusel kuni 28 kuuks seoses kavandatava Pärnamäe lendorava püsielupaiga moodustamisega (I kd, tl-d 85-86). G.L. esitas 08.01.2015 metsateatised, milles kavandas Ahju kinnistu eraldistel 1 ja 20 ning Korstna kinnistu eraldisel 30 lageraiet. Keskkonnaamet peatas metsateatiste menetluse 29.01.2015 samal alusel (I kd, tl-d 89-90). Keskkonnaamet teavitas kaebajaid 05.07.2016 kirjadega lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja muutmise algatamisest (I kd, tl-d 92-99), andes kaebajatele võimaluse esitada seisukohti, arvamusi ja vastuväiteid. Kaebajad esitasid arvamuse ja ettepanekud (I kd, tl-d 100-116). Keskkonnaamet vastas vastuväidetele ja ettepanekutele 30.09.2016 kirjaga nr 7-16/16/8672-3 (I kd, tl-d 117-126).
4.Keskkonnaministri 20.12.2016 määrusega nr 72 muudeti lendorava 13 olemasoleva püsielupaiga piire ja kaitsekorda ning moodustati 25 uut lendorava püsielupaika. Muu hulgas moodustati määruse § 1 p-ga 6 Ida-Viru maakonnas Tudulinna vallas Pärnamäe lendorava püsielupaik. Teiste seas kuuluvad sellesse püsielupaika Aaroni kinnistu (0,85 ha ulatuses püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja 12,20 ha ulatuses piiranguvööndis), Ahju kinnistu (24,36 ha ulatuses piiranguvööndis) ja Korstna kinnistu (15,16 ha ulatuses piiranguvööndis). Määruse nr 72 eelnõu põhjendused sisalduvad selle § 2 alusel seletuskirjas (I kd, tl-d 136-182).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.A.Š. ja G.L. esitasid 19.01.2017 (täiendavad seisukohad 21.03.2017) Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 20.12.2016 määruse nr 72 „Keskkonnaministri 14. juuli 2006. a määruse nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine“ tühistamiseks osas, milles see näeb ette Aaroni, Ahju ja Korstna kinnistute arvamise lendorava Pärnamäe püsielupaiga koosseisu (määruse § 1 p 6) ning raiepiirangud nendel kinnistutel (määruse § 1 p-d 13-16). Kaebuse põhjendused on järgmised. 1) Püsielupaiga moodustamisel rikuti menetlusnõudeid. Vastustaja rakendas kaebajate kinnistutel juba enne vaidlustatud määruse jõustumist määrusega kehtestatud korrale sarnast kaitsekorda, peatades LKS § 8 lg 6 alusel kaebajate metsateatiste menetlemise. LKS §-st 24 tulenevalt on üheks nõudeks lendorava kaitse alla võtmisel kaitsekohustuse teatise väljastamine
2(17)
3-17-131 püsielupaiga piiresse jäävate kinnistute omanikele ning see tuleb väljastada kohe pärast lendorava elupaiga avastamise teate saamist. Keskkonnaamet sai teabe lendorava elupaiga avastamisest hiljemalt 2008. a. A.Š.le väljastati kaitsekohustuse teatis alles 03.06.2014 (I kd, tld 87-88) ning G.L.t ei ole kaitsekohustusest üldse nõuetekohaselt teavitatud. Segadus teatise väljastamisega viitab, et vastustaja ja Keskkonnaameti andmed lendorava olemasolu kohta kaebajate kinnistutel ei ole usaldusväärsed. 2) Määrus piirab väga intensiivselt kaebajate õigusi. Vastustaja jättis täielikult arvestamata ülemäärase riive kaebajate ettevõtlusvabadusele (PS § 31). Kaebajate eesmärk – teenida metsa majandamisel tulu metsa müügilt – lükati metsateatiste peatamisega alates 2014. a edasi ning välistati määrusega nüüd täielikult. Määrus ei luba tervikuna ühtki metsamajandamiskavades ette nähtud raiet, ehkki raied olid metsamajandamiskavades ette kirjutatud metsaekspertide poolt ja heaks kiidetud riigi poolt. Riivet suurendab asjaolu, et kaebajad peavad lisaks raiete kooskõlastamisele Keskkonnaametiga kooskõlastama need tulenevalt riigiga sõlmitud müügilepingutest ka Ida-Viru Maavalitsusega. On nullilähedane tõenäosus, et mõni raie selle topeltfiltri läbib ja ka majanduslikult mõttekas on. Riivet ei leevenda muudetud kaitse-eeskirja § 4 lg-des 7 ja 8 toodud väiksemahulist raiet lubavad erandid. Ükski metsamajandamiskavades kavandatud raie ei mahu nende piirangute alla. Lubatud lageraie (kuni 30 m laiade ja 0,5 ha suurte raielankidega, mille kõrval jääb kasvama vähemalt 60 m laiune vana metsa riba) ei ole kaebajate kinnistute puhul mõistlikult võimalik. Raiemaht väheneks metsamajandamiskavades lubatuga võrreldes silmnähtavalt, muutuks majanduslikult mõttetuks (masinate kohaletoomine, autotranspordi hind) ega võimaldaks katta isegi hüpoteegimakseid riigile. Aaroni kinnistul saab välistest teguritest sõltumata teostada lageraiet vaid 0,3 ha ulatuses ning sõltuvalt naaberkinnistul plaanitud raietest kuni 0,5 ha ulatuses. Korstna kinnistu kaitse alla jäävas osas saab välistest teguritest sõltumata teostada lageraiet 3,2 ha ulatuses ning sõltuvalt naaberkinnistul plaanitud raietest kuni 4 ha ulatuses. Ahju kinnistu kaitse alla jäävas osas saab välistest teguritest sõltumata teostada lageraiet ligi 1,7 ha ja sõltuvalt naaberkinnistul plaanitud raietest ligi 2,5 ha ulatuses. Kuigi Ahju kinnistu pindalast jääb 55% püsielupaigast välja, paikneb sellel üksnes 15,8% kasutatavast metsaressursist. Korstna kinnistu jääb 80% ulatuses püsielupaigast välja, kuid seal paikneb ainult 32,6% kasutatavast ressursist. Kaebajate õiguste piirangu intensiivsuse hindamisel ei oma määravat tähtsust see, kas olukord on püsiv või mitte. Kinnistu majandamisega kaasnevad püsivad kulud – kaebajad peavad tasuma maamaksu ja hüpoteegimakseid. Puudub mistahes alus loota, et piirangud ajaga vähenevad või kaotatakse. Ka metsateatiste peatamine ei olnud ajutise iseloomuga ning riivab kaebajate ettevõtlusvabadust. Tingimused valik-, valgustus- ja harvendusraiele (§ 4 lg 10) muudavad võimatuks nende raiete teostamise, kui ühel hektaril on 25 haaba. Aaroni kinnistul ei ole valik-, valgustus- ja harvendusraiete teostamine võimalik, sest metsamajandamiskavas ette nähtud tööde teostamise nimekirjas valik- ja harvendusraied puuduvad. Valgustusraie oleks küll võimalik Aaroni kinnistu eraldistel 1 ja 9, kuid sellised raied on kulukad ega ole seotud tulu teenimisega. Hooldusraiete eesmärk ei ole tulu teenimine, seega pole nende maht oluline. Lisaks ei saa metsamajandamiskavas hooldusraiete käigus väljaraiutav tihumeetrite arv kattuda tegeliku raiemahuga. Kehtestatud kaitsekord ei ole kooskõlas piiranguvööndi olemusega. Piiranguvööndis peab majandustegevus olema üldjuhul lubatud, kuid praegusel juhul on see sisuliselt keelatud. Sihtkaitsevööndis ei ole lubatud isegi piirangutega raied. Kaebajate kinnistud moodustavad olulise osa kaebajate majandusüksusest ning nende kinnistute väljajäämine majandustegevusest seab kahtluse alla kogu kaebajate metsatalude jätkusuutlikkuse. Kinnistud pidid olema kaebajate pensionifondiks. Määruse tõttu on sisuliselt võimatu, et Ahju ja Korstna kinnistute väärtus jääb püsima, mis võimaldaks G.L.el neid RMK riigihangetes osalemiseks tagatise esitamiseks hüpoteegiga koormata.
3(17)
3-17-131 3) Vastustaja ei arvestanud omandipõhiõigusega (PS § 32). Püsielupaiga moodustamine ei võimalda kaebajatel kinnistuid kasutada põhiotstarbel (metsamajanduseks ja metsa müügiks). Selline piirang kujutab endast sisuliselt majanduslikku sundvõõrandamist. Olukorras, kus kogu kinnistul on metsaraie keelatud, muutub kinnistute turuväärtus olematuks ning kaebajad ei saa neid oma investeeringute katmiseks võõrandada. Kitsendused ei ole ajaliselt piiratud. Kaebajad ostsid kinnistud Eesti Vabariigilt turuhinna eest, ent nüüd vähendavad riigi poolt seatud piirangud kinnistute väärtust. Kaebajad ei saa kinnistuid mõistlikult kasutada, kuid peavad veel kuni 33 aastat tasuma nende eest riigile järelmakseid. Kui kaebajad makseid ei tasu, tekib riigil õigus oma hüpoteek realiseerida. Riik võib oma suva järgi enda müüdud kinnistute staatusega manipuleerida. 4) Vastustaja ei arvestanud kaebajate õiguspärase ootusega. Vastustaja ei võtnud kaitseeeskirja muutmisel metsamajandamiskavasid arvesse. Just need võimaldavad kinnistute kasutamise kavandamist ning neid oleks tulnud otsustamisel arvestada. Kaebajatel tekkis riiklikult kinnitatud metsamajandamiskavade alusel õiguspärane ootus, et nende kinnistutel metsaraiele piiranguid ei seata. Metsamajandamiskavad (aastateni 2021 ja 2023) koostati pärast lendorava kaitseettepanekute esitamist ja inventeeriti riigi poolt. Metsamajandamiskava on metsaseaduse (MetsaS) § 42 lg-st 11 tulenevalt dokument, mille alusel kavandatakse omandireformi käigus omandatud kinnisasjade kasutamist. Õiguspärane ootus tekkis ka riigi varasema käitumise tulemusena. Vastustaja ületas seaduses ette nähtud perioodi kaitse alla võtmiseks. Kuna enam kui 8 aasta jooksul lendorava avastamisest ei moodustatud lendorava püsielupaika, tekkis kaebajatel õigustatud ootus, et seda ei moodustatagi. Keskkonnaamet rahuldas sel ajal korduvalt A.Š. esitatud metsateatisi. Õiguspärasele ootusele tuginedes tegid kaebajad kinnistute majandamiseks ulatuslikke investeeringuid (kinnistute soetamine, maamaksu tasumine, maaparandusprojektide eest tasumine, kuivendussüsteemide puhastamine, teede remont, metsatehnika soetamine, hooldusraied). Riik on investeeringuid julgustanud, nt 2012. ja 2014. a metsamajandamiskavade kinnitamisel. Muutes kaitse-eeskirja viisil, mis välistab metsamajandamiskavades ette nähtud raied, murrab riik kaebajate õiguspärast ootust lõplikult. Kaitse-eeskirjast tulenevad kitsendused oleksid pidanud olema metsamajandamiskavades peegeldatud. Asjakohatud on seejuures viited keskkonnaregistri eripärale, sest registriandmete õigsuse eest vastutab riik. Kui riik oleks esimese vastava ettepaneku tegemisel (2008. a) alustanud kaitse-eeskirja muutmise menetlust ning asja kohaselt otsustanud, ei esineks vastuolu metsamajandamiskavade ja kaitse-eeskirjade vahel ega oleks toimunud kaebajate eksitamist. Vastustaja ei ole põhjendanud selliseid 2008. ja 2010. a ettepanekute erinevusi 2014. a ettepanekust, mis võimaldasid enne 2014. a raieid lubada. Isegi kui erinevused olnuks olemas, pole kaebajatele nendest teada antud. Vastustaja peab valesti asjakohatuks seda, et kinnistud on ostetud järelmaksuga. Kaebajad peavad jätkuvalt tasuma riigile kinnistute hinna osamakseid. Lendorava kaitse toimub kogu Euroopa Liidu elanikkonna heaks, kuid sellega kaasnevad piirangud jäävad suures osas kaebajate kanda. Riigikohus on rõhutanud riiklike hüvitamismeetmete olulisust sellises olukorras. Riik ei võimalda kaebajatel kinnistuid terviklikult majandada, keeldudes samas kinnistute väljaostmisest. 5) Püsielupaiga moodustamise tõttu on kaebajatele tekkinud oluline kahju (kinnistute turuväärtuse vähenemine, saamata jäänud tulu). Mets, mille raied 2014. ja 2015. a peatati, oli just saavutanud raieküpsuse. Asjakohastest artiklitest tuleneb, et küpse metsa raiumata jätmisel langeb metsa väärtus iga aastaga (nt Hiiu Lehes 2013. a avaldatud artikkel „Majandusmetsa tuleb raiuda õigel ajal“; Äripäeva põllumajanduslehes 2014. a avaldatud artikkel „Väikmetsa majandamine – teha ise või kutsuda ühistu appi?“). Aaroni kinnistul kasvav mets on üle küpsenud ja vajab raiet. Seda kinnitab Virumaa Metsaühistu metsaeksperdi Raldo Loritsa 09.03.2016 hinnang Aaroni kinnistu kohta (II kd, tl-d 4-7). Metsaraie keelamine lükkab edasi ka tulevikus tekkiva raietulu, sest just eraldistel raiumine võimaldaks raieringi tekkimist ning
4(17)
3-17-131 metsamaa jätkusuutlikku majandamist. Metsanduse professori Hardi Tulluse hinnangul saab küpse karjamaametsa uuendamine toimuda vaid lageraie abil (ERR 2015. a uudis). Seda hinnangut kinnitavad ka kaebajate kinnistute metsamajandamiskavad. Lageraie on metsas elavatele loomaliikidele seega isegi kasulik ning metsaraie täielik keeld ei ole looduskaitse seisukohalt hea. Lageraie keeld võib olla keskkonnale koguni kahjulik. Vastustaja väited, et puistu seisundit ei saa olemasolevate kahjustuste tõttu pidada kiirelt halvenevaks, on paljasõnalised. Metsale tekkivat kahju ei saa hinnata vaid lendorava eksperdi abil. Kahju tekib metsaraiete ärajäämise tõttu ega ole otseselt lendoravaga seotud. Kinnistute väärtus on juba vähenenud. Saamata jäänud tulust tekkiv kahju ei pea olema täpselt väljaarvestatav ja võib tekkida ka tulevikus. Kahju ulatuse täpne tõendamine ja hindamine on raskendatud. Kaebajad esitasid tühistamisnõude, kuna muid tõhusaid õiguskaitsevahendeid nende käsutuses ei ole. 6) Määrus oleks õiguspärane vaid juhul, kui piiranguid õigustaksid ülekaalukad avalikud huvid ning piirangud oleksid proportsionaalsed, kuid need tingimused pole täidetud. Lendorav ei kuulu esmatähtsate liikide alla EL direktiivi nr 92/43/EMÜ (loodusdirektiiv) tähenduses, kuid vastustaja näib olevat lähtunud esmatähtsate liikide rangemast hindamisstandardist ning jätnud arvestamata majanduslikud, sotsiaalsed ja piirkondlikud tegurid. Lendorava kaitse ei saa automaatselt piiranguid õigustada, seda tuleb kaaluda teiste õiguste ja huvidega. Isegi kui keskkonnakaitselised avalikud huvid kaaluvad üles kaebajate huvid, ei tähenda see, et kaebajate huvid saaksid jääda kaitseta. 7) Lendorava püsielupaikade laiendamine kaebajate kinnistule ei ole sobiv lendorava kaitse eesmärgi taotlemiseks. Esiteks põhineb määrus ebausaldusväärsetel andmetel. Teiseks ei ole ei kaebajate kinnistutel ega kogu Pärnamäe püsielupaigas ammu olnud lendorava jälgi ning seda möönab ka vastustaja (kd I, tl-d 124 ja 133p). Määruse põhjendused on hüpoteetilised ega arvesta konkreetset olukorda. Viimati tuvastati lendorava jälgi Pärnamäe püsielupaiga territooriumil 2014. a (I kd, tl-d 124 ja 124p). Pärnamäe püsielupaigaga külgnev Ojadevahe püsielupaik on olnud veelgi kauem asustamata. Viimastel aastatel on lendorav asustanud vaid Ojadevahe elupaigaga külgnevat Murru püsielupaika, seega kaebajate kinnistust väga kauget ala (I kd, tl 125). Tulenevalt määruse seletuskirjast, mille lk 4 kohaselt kustutatakse elupaigakirjed registrist alles siis, kui on kindlalt teada, et lendorav seda enam ei asusta, põhineb kaebajate kinnistute arvamine püsielupaiga koosseisu vaid võimalusel, et lendorav sinna kunagi naaseb. Kehtiv õigus ei võimalda kaitsta potentsiaalseid elupaiku (LKS § 4 lg 5). LKS § 24 lg 1 ja § 47 kohaselt on kaitse esemeks isendid, kuid ka neid pole kaebajate kinnistutel tuvastatud. Hüpoteetiline võimalus ei saa õigustada kaebajate õiguste intensiivset riivet. On arusaamatu, millel põhineb oletus, et lendorav kinnistutele kunagi naaseb. LKS § 4 lg 4 ja § 50 võimaldavad kaitsta liiki ja pesapuid, mitte leiukohti. Ka lendorava kaitse tegevuskava (LKT; II kd, tl-d 833) põhineb pesapuu, mitte leiukoha mõistel. Leiukohtade mõistele tuginemine on vastuolus õigusnormi määratletuse nõudega. Oletuslik on käsitlus, et lendorava jälgi võidakse Pärnamäe püsielupaigas tuvastada tulevikus. See tähendab tagantjärgi kaitse-eeskirja põhjendatuse õigustamist. Vastustaja möönab, et kaebajate kinnistud ei pruugi 2017. a-ks planeeritud seire korral juhuvalimisse jäädagi, millisel juhul ei pruugita kontrollida piirangute põhjendatust ka tulevikus. Kinnistud ei sobi tulevikus lendorava elupaigaks. Põhjendatud ei ole arvata püsielupaiga sihtkaitsevööndisse Aaroni kinnistu eraldist nr 1, millel puudub lendorava pesitsemiseks sobiv puistu. Seda on mh tunnistatud määruse seletuskirjas (kd I, tl 157). Vastustaja arvas selle osa sihtkaitsevööndisse pelgalt maastikulistel põhjustel. Arusaamatuks jääb ka G.L.ele kuuluvate kinnistute arvamine püsielupaiga piiranguvööndisse. Nendest kinnistutest lääne pool asuvad maad ei ole hõlmatud ühegi püsielupaigaga. Ühendustee kahe elupaiga vahel saaks tagada ilma neid kinnistuid kaitse alla võtmata. Lisaks tagatakse ühendusteid vabatahtlike RMK liikumiskoridoride abil, mistõttu hakkab piirangute efektiivsus
5(17)
3-17-131 sõltuma RMK suvast. Kolmandaks ei pruugi sobiv olla lageraie täielik keeld, sest metsaraie täielik keeld ei ole loomaliikidele kasulik. 8) Kinnistute kaitse alla võtmine ei ole vajalik, sest lendoravat saab tõhusamalt kaitsta muude meetmetega. Lendorava kaitseks valitud nn tugiasustamine on uuringute kohaselt ebasoovitav ning LKT kohaselt äärmuslik abinõu, mille edukust ei ole võimalik hinnata. Peamine võimalus kaitseks on nn taasasustamine (arvukuse suurendamine juba kaitse alla võetud elupaikades). Ka U. Timmi 2008. a ja 2010. a ettepanekutes, millel kogu Pärnamäe püsielupaiga moodustamine põhinebki, tuli luua lendoravate ümberpaiknemise võimalus naabruses olevatesse metsadesse. Isegi kui Pärnamäe ümbruses ei oleks sobivaid metsi, saaks ümberpaigutamiseks kasutada muid metsi. Vastuoluline on seisukoht, et U. Timmi ettepanek ei olnud selles osas põhjendatud. Vastustaja ja Keskkonnaamet jätsid tähelepanuta ja käsitlemata võimaluse kaitsta lendoravaid Soome eeskujul teiste komplekssete meetmetega ilma majandustegevust piiramata. Erinevalt Eestist on Soomes läbi viidud mitmeid teadusuuringuid lendoravate kaitsest. Määrusega kehtestatud lahendusele oli olemas alternatiiv – luua lendoravate ümberpaiknemise võimalus eramaade naabruses olevatele maadele, mis on katastrisse kandmata, – kuid vastustaja jättis selle tähelepanuta. Lisaks näitavad metsateadlaste uuringud, et lendorav saab lisaks metsale liikuda ka muudel aladel ega vaja liikumiseks pidevat metsakoridori (Soome teadlase Vesa Saloneni väitekiri (II kd, tl-d 35-46, viidatud osa tõlge kaebuse p-s 46 – I kd, tl 7p). Ühendustee kahe elupaiga vahel saab tagada ka ilma vastavate maade kaitse alla võtmiseta. Puude jätmine raiesmikule võimaldaks lendoraval ka peale raiet raiesmikku ületada. Vastustaja ei ole lähtunud ühestki teadusuuringust. Vastustaja käsitlus lendorava kaitsemeetmete prioriteetsusest on vastuoluline. Uute püsielupaikade moodustamine ei olnud vajalik ka seetõttu, et lendorava seisund Eestis on niigi soodne ja muutub aina paremaks. Kuna leiukohtade arvu tõus on seotud senisest põhjalikuma seirega, näitaks põhjalikum seire tõenäoliselt lendorava veelgi paremat seisundit. Seire teostamise keerukus ja kuluks ei saa õigustada looduskaitsepiiranguid, mis põhinevad vaid oletustel. 9) Püsielupaikade laiendamine kaebajate kinnistutele ei ole mõõdukas abinõu. Avalik keskkonnaalane huvi laiendada püsielupaik kaebajate kinnistutele ei olnud suur. Erinevalt määruse seletuskirjas väidetust ei ole lendorava arvukus vähenemas. LKT-st nähtub lendorava arvukuse tõus ja populatsiooni laienemine. Igal aastal leitakse uusi pesapuid. Lendorava kaitseeesmärk on seega täidetud ka ilma uute püsielupaikade moodustamiseta. Vastustaja on läinud Soome uuringutega põhjendatud kaitsevajadusest oluliselt kaugemale, kehtestades metsa kõrgusele suuremad nõuded (kõrgus vähemalt 15 m). Lageraiete teostamine on nagunii piiratud MetsaS alusel, täiendavate piirangute järele on vajadus väike. Pärnamäe püsielupaiga ala on ebaproportsionaalselt suur (LKT kohaselt peab püsielupaiga ala olema vähemalt 28 ha, kuid Pärnamäe püsielupaiga pindalaks on kavandatud 388,4 ha). Ka sihtkaitsevööndi pindala on võrreldes 2014. a ekspertiisi lk-l 10 tooduga suurendatud ligi 5 korda ning selle kehtestamisel on lähtutud pesapuudest, mida ei ole enam olemas. Piiranguvööndi üheks eesmärgiks on tormikindluse tagamine, ent professor A. Nilsoni hinnangul toob tormikindluse tagamine paratamatult arvukaid keskkonnakahjusid (ettekanne „Regulatsioonid ja tulukus“, kd II, tl 72 jj). Kuna lendorav on häirimiskindel liik, ei saa metsaraie teda ülemäära kahjustada. Seega on avalik huvi raie keelamise suhtes madal. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada, et määruse sotsiaalsed mõjud on äärmiselt negatiivsed. Ka määruse seletuskirjas mööndakse, et Pärnamäe püsielupaigas on eramaa osakaal väga suur. Püsielupaiga moodustamine suretab kohaliku majanduse faktiliselt välja ning toob kaasa riigile maksude laekumata jäämise. Inimeste lahkumine Tudulinna vallast, mis on piiriäärne vald, ohustab julgeolekut Eesti piiril. 10) Proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada sedagi, et kaebajatel ei ole võimalust õiglasele ja kohesele hüvitisele. Õigus hüvitisele peab kaebajatel olema sõltumata sellest, kas kinnistute kasutamise piiramine tunnistatakse sundvõõrandamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-36(17)
3-17-131 1-69-09). Nõutavat hüvitist ei taga kaebajatele LKS § 20 lg-s 1 ette nähtud võimalus taotleda riigilt kinnistute väljaostmist. Säte eeldab kinnistu sihtkaitsevööndisse arvamist, kaebajate kinnistud on enamasti arvatud piiranguvööndisse. Keskkonnaamet ei ole vastanud kaebajate ettepanekutele muuta Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruses nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ sisalduvat olulisuse kriteeriumit. Lisaks koheldakse kaebajaid põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes nende isikutega, kelle kinnistud asuvad Natura 2000 aladel. Kaebajatel puudub võimalus saada hüvitist vastavalt maaeluministri 22.04.2015 määruse „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antav toetus“ §-le 3. Ka õiguskantsler on leidnud, et LKS § 20 on vastuolus põhiseadusega, kuna riik ei osta omanikelt välja mõistliku aja jooksul kinnistuid, mille kasutamine on kitsendatud looduskaitseliste piirangutega. Kinnistute väljaostmise taotlemisel ning isegi kui riik loeks piirangud oluliseks, seisaksid kaebajad veel ligi 10 a pika ooteaja ees. Kaebajad kuuluvad eriliselt kannatanud isikute rühma, sest eraisikute omandis olevaid kinnistuid, millele on lendorava kaitseks piiranguid seatud, on väga vähe ning need on koondatud enamasti Pärnamäe püsielupaika. Riik piiras kaebajate õigusi selle asemel, et vastavalt U. Timmi soovitusele piirkonna lendoravad ümber asustada. Lendorava kaitsega seotud koorem on pandud väheste metsaomanike õlgadele ning võrreldes teiste isikutega on kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt piiratud. Kaebajad on palunud Keskkonnaametil kinnistutele seatud piirangud üle vaadata (kd II, tl 94). Riik ei tohi kehtestada keskkonnakaitselisi piiranguid, mida ta ei suuda põhiseaduslikult hüvitada. 11) Määrus ei ole nõuetekohaselt ega usaldusväärselt põhjendatud. Kuna vastustajal oli määruse vastuvõtmisel ulatuslik kaalutlusruum, pidanuks ta määrust üksikasjalikult põhjendama. Määruse põhjendused on ebapiisavad. Põhjendusi pidas ebapiisavaks ka rahandusminister oma 19.12.2016 kirjas (kd II, tl-d 98-99), leides samuti, et vastustaja oleks pidanud olema paindlikum. Määruse seletuskirjas ei ole piisavalt käsitletud kinnistuomanike piirangute proportsionaalsust ja määruse mõjusid. Metsamajanduse osas ei ole esitatud arvulisi põhjendusi (nt metsaraiest saamata jääv tulu). Vastustaja on üksnes üldsõnaliselt rõhutanud keskkonnahuvi. Kehtestatud piirangute mõju kohalikele metsaomanikele pole põhjendatud. Vastustaja pidanuks arvestama ka kahjulikke sotsiaalseid mõjusid. Vale on väide, et määrusega kaasnev sotsiaalne mõju on pigem väheoluline. Kaebajate õiguste piiramise proportsionaalsuses ei saa veenduda, kui puudub konkreetne numbriline hinnang maaomanike saamata jäänud tulu proportsionaalsusest. 12) Lisaks põhinevad määruse põhjendused ebausaldusväärsetel andmetel. Lendorava kaitse laiendamiseks ei ole tehtud piisavalt uuringuid, mis laieneksid kogu Eesti lendorava populatsioonile. Kaebajate kinnistute püsielupaika arvamise kaalutlused on vastuolulised, sest sihtkaitsevööndisse arvati ka Aaroni kinnistu eraldis, millel on tehtud lageraie, seevastu piiranguvööndisse arvatud kinnistutel lageraie teostamine keelati. Riik on andnud vastuolulisi andmeid lendorava esinemise kohta Aaroni kinnistul. Pesapuu nr KLO9104274 on kunstlikult liigutatud Aaroni kinnistult naaberkinnistule, et tekitada alus püsielupaiga moodustamiseks. Määrusega kehtestatud püsielupaigad tuginevad LKT-le, mis on ebausaldusväärne (puuduvad tõesed andmed lendorava arvukuse ja leviku kohta, sest ühelgi aastal ei ole kontrollitud kõiki pesapuid; andmed lendorava arvukuse kohta on vastuolulised; LKT koostamisel sooviti kunstlikult näidata lendorava arvukuse langust; vastuoluline on ka keskkonnastrateegia lendorava soodsa arvukuse osas). Vastustajagi möönab, et seire põhjalikkus on muutunud. Andmete alusel ei ole võimalik hinnata lendorava kui liigi seisundit LKS § 3 lg 2 mõttes. Seega ei saa LKT-s toodud andmetele tuginev määrus olla õige ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 mõttes nõuetekohaselt põhjendatud. LKT-st nähtub nii lendorava üldine arvukuse tõus kui
7(17)
3-17-131 ka populatsiooni laienemine. Sellega on täidetud LKT-s toodud pikaajaline eesmärk – lendorava populatsiooni arvukus on stabiilne või püsiva trendiga, mistõttu uute püsielupaikade moodustamine ei olnud vajalik.
6.Keskkonnaminister jääb 14.03.2017 vastuses vaidlustatud määruses ja selle seletuskirjas esitatud põhjenduste juurde ning palub jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist. 1) Etteheited seoses metsateatise menetluse peatamisega ja kaitsekohustuse teatise väljastamisega ei ole asjakohased. Need ei näita menetlusnõuete rikkumist püsielupaiga kaitse alla võtmisel. Metsateatise menetluse peatamine ja kaitsekohustuse teatise väljastamine ei ole püsielupaiga kaitse alla võtmise menetluse toimingud ning nendega seonduv ei saa praeguse menetluse õiguspärasust mõjutada. 2) Väited ettevõtlusvabaduse riive kohta (metsamajandamise võimalikkuse kohta kõnealustel kinnistutel) on vastuolulised ja eksitavad. Raie ei ole täielikult keelatud. Sihtkaitsevööndis saab lubada kujundusraiet ja piiranguvööndis on teatud tingimustel lubatud kõik uuendus- ja hooldusraieliigid, v.a turberaie. Aaroni kinnistul jääb kaitse-eeskirjaga kooskõlas teostatavate raiete maht küll alla mahule, mida oleks võimalik raiuda juhul, kui kinnistu ei kuuluks püsielupaiga koosseisu, kuid tõele ei vasta väide, et raielank ei saa paikneda metsamaa piirile lähemal kui 60 m. Lageraielanki saab tekitada ka püsielupaiga serva ja metsamaa serva, sest puude kõrguse arvestus toimub vaid metsamaal ja püsielupaiga piires. Aaroni kinnistule on võimalik paigutada 0,5 ha lageraiet, mille hinnanguline raiemaht on 150 tihumeetrit. Kehtiva kaitsekorrata saaks Aaroni kinnistul lageraiet lubada kokku 3,1 ha-l. Tulevikus on lageraie teostamine võimalik mujalgi, kui ümbritsev puistu on nõutava kõrgusega. Seega ei ole tegemist püsiva olukorraga. Muudetud kaitse-eeskirja § 4 lg-s 10 sätestatud tingimused valik-, valgustusja harvendusraietele ei keela raiete tegemist. Reaalsuses ei esine tavaliselt sellist korrapära, et 1 ha suurusel eraldisel kasvab 25 haaba nii, et seoses haabasid kaitsva 10 meetrise tsooniga jäävad kõik puud raiumata. Ahju ja Korstna kinnistud jäävad püsielupaika vaid osaliselt, vastavalt 45% ja 20% ulatuses. Nendesse osadesse on võimalik kavandada mitu lageraielanki. Kõiki piiranguvööndisse jäävaid eraldisi ei saaks metsanduslike piirangute tõttu lagedaks raiuda ka ilma kaitsekorrata. 3) Väited omandiõiguse riive kohta on ülepaisutatud. Metsaraie ei ole välistatud ning kinnistute sihtotstarbelise kasutamise jätkamine on võimalik, mistõttu ei ole tegemist sisulise sundvõõrandamisega. Kinnistute metsamajandusliku kasutamise võimalused ei ole tulususelt küll võrreldavad metsamajandamiskavades planeeritud raietega, kuid sellist võrdlust ei saa võtta aluseks hindamaks, kas kinnistu on maatulunduslikuks tegevuseks kasutatav. Lisaks on ette nähtud kasutuspiirangute kompenseerimine. Aaroni kinnistul on tulevikus võimalik teostada lageraiet ka nendel küpse metsaga eraldistel, kus praegu ei ole see ümbritseva metsa kõrguse tõttu võimalik. Õige ei ole väide, et piiranguvööndisse arvatud Aaroni kinnistul kehtib sisuliselt sihtkaitsevööndi kaitsekord. 4) Määruse vastuvõtmisega ei rikutud kaebajate õiguspärast ootust. Ekslikud on järeldused metsamajandamiskavade tähenduse kohta. 10 aastaks koostatav metsamajandamiskava ei loo raiemahtude osas õigustatud ootust. Ka Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistutel, kus on metsa majandamiseks kohustuslik järgida metsamajandamiskava, peab metsateatisel märgitud tegevus olema kooskõlas kehtiva kaitsekorraga. Kinnistu püsielupaiga koosseisu arvamisel ei pea arvestama kinnistu omandamise viisi ning isikuid sellest lähtuvalt erinevalt kohtlema. Metsamajandamiskavad koostati enne Pärnamäe lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmist. Metsamajandamiskava ei kinnita keskkonnaregistri ega metsaregistri andmete ebaõigsust. Kaitse alla võtmise menetluse kestusest ei saanud kaebajatel tekkida õiguspärast ootust. Õigusaktid ei sätesta loodusobjekti kaitse alla võtmisele tähtaega. 2014. a
8(17)
3-17-131 esitati Pärnamäe püsielupaiga alale uus ettepanek, sest vahepeal oli selgunud, et seni rakendatud kaitsekord ei taga suure tõenäosusega lendorava säilimist Eestis. Keskkonnaamet ega Keskkonnaministeerium ei ole pärast 2008. a ja 2010. a ettepanekuid lubanud, et lendorava elupaiku kaitse alla ei võeta. Varasemalt esitatud ja rahuldatud metsateatised Aaroni kinnistul raiete, sh lageraiete läbiviimiseks, ei anna alust õiguspäraseks ootuseks. Nende alusel raiete lubamise otsustamise ajal ei olnud veel esitatud 2014. a püsielupaiga moodustamise ettepanekut, ehkki lendorava elupaiganõudluse ja tolle hetke parima teadmisega arvestati juba toona. Metsateatis on tähtajaline luba, mis antakse konkreetse ala (eraldise) kohta ning otsuse tegemise hetkel kehtiva õiguse alusel. Selle põhjal ei saa tekkida õigustatud ootust muul eraldisel ja muul ajal kavandatud raiete lubatavuse osas. Väited tehtud investeeringute kohta on liialdatud – nimetatud kulutused ei ole osaliselt käsitatavad investeeringuna (maamaks), on osaliselt tehtud enne väidetava õiguspärase ootuse tekkimist (soetamine, maaparanduse rekonstrueerimine), on tõendamata ega saa olla olulised (pidev kuivendussüsteemide puhastamine, teede remontimine, hooldusraied) või ei saa olla seotud vaidlusaluste kinnistutega (väljaveotraktorite liisingumaksed). 5) Kaebajate käsitlus kahju tekkimise kohta ei ole asjakohane. Kaitsekord mõjutab kõige negatiivsemalt küll küpsete puistute majandamist, kuid metsamajandamiskavadest nähtuvate kahjustuste põhjal (põdrakahjustus, haavataelik) ei saa puistute seisundit pidada kriitiliseks ja kiirelt halvenevaks. R. Loritsa hinnang puudutab vaid Aaroni kinnistu eraldisi 5 ja 8 ning on oletuslik. Viidatud ajaleheartiklid ei käsitle kõnealuseid puistuid. Ühegi kaebaja viidatud allika autoriks ei ole lendorava eksperdid. Kinnistu kaitse alla võtmisel ei saa lähtuda üksnes kinnistu või metsa majanduslikust väärtusest. Kavandatud tegevuste majanduslik rentaablus ei saa nende tegevuste lubatavuse otsustamisel esmatähtsust omada, kui tegemist on I kaitsekategooria loomaliigi püsielupaigaga. 6) Kaebajate õiguste piirangud on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalsed. Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk on lendorava kui esmatähtsa liigi soodsa seisundi tagamine. Kaebajate käsitlus lendoravate kaitsest põhineb ekslikult vaid pesapuude ja isendite kaitsel. Püsielupaika ei saa siduda ainult pesapuu olemasoluga. Kaitsealuse liigi leiukoht ei ole samastatav ühe konkreetse kinnistu ega pesapuuga. Keskkonnaregistri kood KLO9104274 tähistab lendorava leiukohta, mis hõlmab nii pesapuud kui ka ümbritseva pesitsemiseks sobiva ala. Lisaks konkreetsetele teadaolevatele pesapuudele tuleb kaitsta kogu lendorava elupaika ehk metsamassiivi, sh pesametsa kaitsvat metsaala. Kaitse tuleb tagada ka siis, kui elupaik mõnel aastal asustatud ei ole, sest lendoravad liiguvad erinevate elupaikade vahel ja taasasustavad elupaiku võimalusel uuesti. Kõnealuste püsielupaikade ümbruses on mitmeid asustatud elupaiku. Pärnamäe lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmine on LKT p-s 9.1 kirjeldatud I prioriteediga tegevus – püsielupaikade moodustamine, mille eesmärgiks on teadaolevate elupaikade kaitse kaudu tagada lendorava säilimiseks piisav elupaikade võrgustik. See ei ole tugiasustamine. Tugiasustamine ei ole lendoravate kaitsel ka arvestatav alternatiiv, sellega ei ole maailmas kogemusi. Kaebajate poolt välja toodud taasasustamine on LKT-s mainitud üksnes loodusliku taasasustamise kontekstis. Muud meetmed ei ole LKT kohaselt püsielupaikade loomisele mõistlikud alternatiivid. Seda ei ole Pärnamäe püsielupaiga puhul ka U. Timmi nimetatud lendoravate ümberasustamine naabruses olevatele ning veel katastrisse kandmata maadele, sest sellised sobivad maad puuduvad. Tõendamata ning kontrollimatud on väited Soomes toimiva lendorava kaitse kohta. Kaebajad ei too välja konkreetseid Soomes rakendatavaid meetmeid, mis tagaksid lendorava kaitse samal määral. V. Saloneni väitekirjal põhinevad järeldused on kontrollimatud. Väidetavad vastuolud LKT, määruse eelnõu seletuskirja ja V. Saloneni väitekirja vahel on kontekstist välja tõstetud lausete tulemus. Väitekirja lõppjäreldused ei erine oluliselt LKT-s toodust. Kehtestatud piirangute otstarbekust kinnitab 2014. a ekspertiis. LKT koostamise aluseks on olemasolev teaduskirjandus ja kõik
9(17)
3-17-131 teadaolevad Eesti alalt lendoravate kohta kogutud materjalid. LKT on parim ja asjakohaseim allikas lendorava kaitse suunamisel, ehkki lendorava kodupiirkonna ja ruumikasutuse uuringutega tuleb jätkata. Ka teaduslike andmete mittetäielikkuse korral õigustab LKT-s nimetatud meetmete kohaldamist ettevaatuspõhimõte. Lendoravate seisund Eestis ei ole soodne. MetsaS ja selle alamaktid ei taga kaitsealuste liikide elupaikade kaitset samal määral kui LKS. Lageraiete mõju lendorava liikumisele on kaebajatele püsielupaiga kaitse alla võtmise menetluses selgitatud. Vastustaja kaalus huve, leides, et kaebajate erahuvid ja võimalik negatiivne sotsiaalne mõju jäävad kaalukuselt alla avalikule huvile lendoravat kaitsta. Majandamispiirangud ei piira kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt. Kaebajatel puudub kaebeõigus teiste isikute või avalike huvide (sotsiaal-majanduslik avalik huvi) esindamiseks. 7) Määrus on motiveeritud. Määruse eelnõu seletuskirjas on põhjalikult põhjendatud kaitse alla võtmise vastavust kaitse alla võtmise eeldustele, kaitse alla võtmise otstarbekust ja piirangute seadmist. Andmed, millel määruse põhjendused põhinevad, ei ole ebausaldusväärsed.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et arvestades menetlusosaliste väiteid ja hinnates nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, ei ole kaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.Vaidlustatud määruse kui üldkorralduse kohaselt on see kehtestatud LKS § 10 lg 2 alusel, millest tulenevalt kehtestab keskkonnaminister kaitsealuste liikide püsielupaikade piirid ja kaitsekorra. Määruse eelnõu seletuskirjast (kd I, tl-d 136-182) nähtuvalt on täidetud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused LKS § 7 tähenduses ning nende vastavus kaitseeesmärgile. Lendorav (Pteromys volans) on vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooria kaitse alla võtmine“ § 4 lg 2 p-le 17 I kaitsekategooriasse kuuluv liik. Samuti on lendorav kantud loodusdirektiivi II lisa liikide nimekirja, mis tähendab, et tema kaitsmine nõuab erikaitsealade määramist. Loodusdirektiivi II lisas on lendorav hinnatud ka esmatähtsaks liigiks. Kuna lendorav on I kaitsekategooria liik, tuleb ka LKS § 48 lg 1 kohaselt tagada kõikide tema teadaolevate elupaikade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Määruse seletuskirja kohaselt on lendorava kaitseeesmärgi saavutamiseks vaja tagada elupaikade säilimine ja soodne seisund. Määrusega moodustati lisaks olemasolevatele 25 uut lendorava püsielupaika, teiste hulgas kaebajate kinnistutele ulatuv Pärnamäe lendorava püsielupaik (määruse § 1 p 6, nr 29) ning täiendati püsielupaikade kaitsekorda, täpsustades püsielupaiga sihtkaitse- ja piiranguvööndis lubatud raieid ja nende teostamise tingimusi (määruse § 1 p-d 13-16).
9.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et püsielupaiga kaitse alla võtmise otsustamine on toimunud selleks pädevust omava ministri poolt LKS alusel. Asjas seisneb vaidlus selles, kas vastustaja võttis õiguspäraselt vastu 20.12.2016 määruse nr 72 osas, milles see näeb ette Aaroni, Ahju ja Korstna kinnistute arvamise lendorava Pärnamäe püsielupaiga koosseissu (§ 1 p 6) ning kehtestab vastavas osas raiepiirangud (§ 1 p-d 13-16). Kaebajad leiavad, et määrus ei ole nende kinnistute Pärnamäe püsielupaiga koosseisu arvamise osas õiguspärane, sest määrus välistab kinnistutel mõistliku majandustegevuse, riivab raskelt kaebajate ettevõtlusvabadust ja omandiõigust ning kujunenud olukorda tuleb seetõttu käsitada sundvõõrandamisena. Kaebajad toovad seejuures välja, et nad peavad jätkuvalt tasuma riigile kinnistute eest järelmaksu. Lisaks tuginevad kaebajad asjaolule, et määrus tekitab kaebajatele kahju ja suretab välja kohaliku majanduse. Kaebajate hinnangul on määruses kehtestatud piirangud ebaproportsionaalsed ning vastustaja ei ole kaalutlusõigust kohaselt kasutanud. Kaebajad peavad määrust ka formaalselt õigusvastaseks, sest kaebajatele ei väljastatud aegsasti kaitsekohustuse teatist ning määrus ei vasta HMS §-st 56 tulenevale põhjendamisnõudele – põhjendused on üldsõnalised ja määruse 10(17)
3-17-131 aluseks olevad andmed on vastuolulised. Kaebajad leiavad, et vastustaja ei saanud praeguses olukorras piirduda nappide ja ebausaldusväärsete põhjendustega.
10.Kohus leiab, et kaebajate etteheited kaalutlusõiguse rikkumise kohta on alusetud. Olukorras, kus oli tehtud lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek, pidi vastustaja kaalutlusõiguse alusel otsustama püsielupaiga moodustamise. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada olulisi asjaolusid ja kaaluda põhjendatud huve (HMS § 4 lg 1). Praegusel juhul oli vastustaja kaalutlusõigus lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmisel LKS § 48 lg-st 1 tulenevalt siiski piiratum, sest vastustaja pidi tagama lendorava kui I kaitsekategooria liigi kõigi teadaolevate elupaikade kaitse kas kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramise teel. Riigil lasus ka loodusdirektiivist tulenevalt kohustus määrata ala erikaitsealaks (art 4 lg 4). Vastustajal oli seega kohustus lendorava kõnealune elupaik ühel LKS § 48 lg-s 1 sätestatud viisidest kaitse alla võtta, ent tal oli kaalutlusõigus lisaks looduskaitseobjekti tüübi valikule ka selle piiride ja kaitsekorra kindlaksmääramise osas. Seega taandub praegusel juhul vaidlus kaalutlusõiguse õiguspärasest teostamisest sellele, kas vastustaja selgitas kaebajate kinnistute püsielupaika arvamisel ja raiepiirangute kehtestamisel piisavalt välja erinevad huvid ja omistas neile õige kaalu.
11.Nõustuda ei saa kaebajate etteheitega, et vastustaja on kaalutlusotsuse tegemisel jätnud täielikult arvestamata ülemäärase riive kaebajate ettevõtlusvabadusele ja omandipõhiõigusele. Vaidlustatud määruse seletuskirjast nähtub esmalt, et vastustaja on Pärnamäe püsielupaiga piiride määramisel arvestanud asjaolu, et püsielupaik hõlmab eramaid (lk-d 6, 36) ning kaalunud Ahju, Korstna ja Aaroni kinnistute püsielupaigast väljaarvamist (lk 37 kaks viimast lõiku). Vastustaja on samas piisavalt põhjendanud, miks nende kinnistute püsielupaigast välja arvamine ei ole võimalik. Teiseks on vastustaja kohtu hinnangul ka kaitsekorra kehtestamisel ning raiepiirangute seadmisel arvestanud kaebajate huvidega, sh omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramisega. Piirangute kehtestamisel on seletuskirjas esmalt õigesti tuginetud Riigikohtu praktikale, millest tulenevalt võib põhiõiguste piiramist õigustada muu hulgas keskkonnakaitseline avalik huvi (lk 59), ning seejärel leitud, et lendorava elupaikade kaitse vajadus kaalub üle võimalikud erahuvid elupaikadesse jäävaid kinnistuid täiesti vabalt kasutada (lk 60). Vastustaja on põhjendatult lugenud lendorava püsielupaiga kaitse ülekaalukaks keskkonnakaitseliseks huviks. Kohtu hinnangul nähtub määruse seletuskirjast, et vastustaja on mõistlikus ulatuses arvestanud eraomanike, sh kaebajate huvidega. Näiteks on 2014. a ettepanekus kavandatuga võrreldes vähendatud Pärnamäe püsielupaiga pindala (415,3 ha-lt 388,4 ha-ni, seletuskirja lk 38), võimalusel on eramaid püsielupaigast välja jäetud (seletuskirja lk 4, 2014. a ekspertiisi lk 29), ette on nähtud lageraie võimalus ka piiranguvööndis, samuti tsoneeriti Ahju ja Korstna kinnistud sihtkaitsevööndist piiranguvööndisse (seletuskirja lk 36). Ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust on võimalik üldistes huvides piirata, mille hulka kuulub ka loodusväärtuste kaitse.
12.Vastustaja ei ole seejuures jätnud arvestamata kinnistute edasise kasutamise võimalusi. Kohus nõustub vastustajaga, et erinevalt kaebuses väidetust ei välista asja materjalidest nähtuvalt kaebajate kinnistute Pärnamäe lendorava püsielupaika arvamine majandustegevust neil kinnistutel täielikult. Nii kohtule esitatud vastustaja vastusest (p-d 35-44) kui varasemas haldusmenetluses Keskkonnaameti poolt kaebajatele 30.09.2016 ja 04.10.2016 antud selgitustest (I kd, tl-d 117-135) nähtub, et ehkki raiemahud kinnistute kaitse alla jäävas osas on võrreldes metsamajanduskavades ettenähtuga oluliselt piiratumad, on kõnealuste kinnistuste piiranguvööndisse jäävas osas endiselt teatud tingimustel võimalik raieid, sh lageraiet teostada. Ka määruse seletuskirja kohaselt valiti selline kaitsekord, mis piiraks maaomanike õigusi võimalikult vähe, kuigi LKS § 31 lg 2 p 5 alusel võinuks piiranguvööndis lageraie ka täielikult keelata (lk 60). Kaebajad möönavad, et lageraie teostamine on võimalik, kuid leiavad, et see ei ole lubatud mahus mõistlikult võimalik ja peavad seda majanduslikult mõttetuks. Kaebajad on 11(17)
3-17-131 21.03.2017 seisukoha p-s 7 sisalduvas tabelis välja toonud, et kaitse-eeskirjaga on Aaroni kinnistul võimalik kavandada lageraieid kuni 0,5 ha, Ahju kinnistul kuni 2,5 ha ning Korstna kinnistul kuni 4 ha. Tabelis toodud info kohaselt on võrreldes metsamajandamiskavades ettenähtuga raiemahud küll ilmselgelt piiratumad, kuid see iseenesest ei tähenda, et majandustegevus oleks piiranguvööndis sisuliselt keelatud. Kinnistu majandustegevuses kasutamise võimaluse hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, kas tegevuse tulusus on jätkuvalt võrdne või võrreldav mingi varasema standardiga. Eeltoodust ei tulene, et kehtestatud kaitsekorda saaks pidada kogu ulatuses sisuliselt võrdseks sihtkaitsevööndiga.
13.Kohus ei nõustu seetõttu ka kaebajate väitega, et kehtestatud kaitsekord ei ole kooskõlas piiranguvööndi olemusega. Kaitse-eeskirjas toodud tingimustel on piiranguvööndis lubatud teostada lisaks ka valik-, valgustus- ja harvendusraiet. Väide, et määrus ei luba tervikuna ühtki metsamajandamiskavades ette nähtud raiet, ei näita, et vastustaja oleks teinud kaalumisvea. Vastustaja ei pidanud kinnistute püsielupaiga koosseisu arvamise kaalumisel ning lubatud raieliikide kehtestamisel lähtuma enne püsielupaiga kaitse alla võtmist koostatud metsamajandamiskavadest, mis ei arvesta püsielupaiga olemasolu ega lendorava elupaiganõudlusega. Ehkki MetsaS § 42 lg 11 kohaselt on metsamajandamiskavad maareformi seaduse alusel Eesti Vabariigi kasuks koormatud kinnisasjal kasvava metsa majandamiseks kohustuslikud, ei tähenda see, et neid poleks põhjendatud vajadusel võimalik muuta või lubatud tellida tihedama ajavahemiku tagant kui MetsaS § 11 lg-s 41 sätestatud maksimaalne 10-aastane tähtaeg. Vastustaja on määruse seletuskirja lk-l 87 viidanud plaanile korraldada spetsiaalsete lendoravast lähtuvate metsamajandamiskavade tellimine, mis peaksid kohtuistungil väljendatu kohaselt eelduslikult valmima järgmise aasta suveks. Seega ei tähenda praegustes metsamajandamiskavades nende raieliikide mittekavandamine seda, et neid raieliike pole piiranguvööndisse jääval alal võimalik mingil juhul edaspidi kavandada ega teostada.
14.Kohus ei nõustu kaebajate hinnanguga, et kehtestatud piirangud kujutavad endast nende erilise intensiivsuse tõttu majanduslikku sundvõõrandamist. Kaebajad viitavad seda väites valesti, et kogu kinnistul on metsaraie keelatud. Ülaltoodust nähtuvalt on raied, sh lageraie, osaliselt võimalikud. Edasiste raiete võimalikkust tulevikus mõjutab eraldisi ümbritsevatel aladel kasvava metsa nõutava kõrguse saavutamine, mistõttu ei kujuta kehtestatud piirangud endast püsivat olukorda. Praegusel juhul puudub alus väita, et riik manipuleerib oma suva järgi enda müüdud kinnistute staatusega. Püsielupaiga moodustamine ei olnud seotud sellega, et riik müüs kaebajatele kinnistud järelmaksuga. Riigil lasuks samavõrra kohustus kaitsta teadaolevaid lendorava elupaiku, kui need asuksid ilma järelmaksuta ostetud eramaal. Riigi kohustus elupaikade kaitsmiseks ei sõltu kinnistute omandamise viisist või nendega seotud laenukohustustest ning vastustaja ei pidanud määruse kehtestamisel sellega arvestama. Asja materjalide ning kohtuistungil antud selgituste põhjal võib järeldada, et praegusel juhul ei ole tegemist ka olukorraga, kus kinnistute majandamisest teenitav võimalik tulu ei võimaldaks kehtestatud piirangute tõttu enam riigile laenumakseid tasuda. Arvestades kaebajate poolt istungil antud hinnangut 1000 tihumeetrilt teenitava puhaskasumi (30 000 eurot) osas, kaebajate poolt välja toodud kaitse-eeskirjaga lubatud lageraiete mahte (Ahju kinnistul 527-775 tihumeetrit, Korstna kinnistul 832-1040 tihumeetrit, Aaroni kinnistul 95-150 tihumeetrit – 21.03.2017 seisukoha p-s 7 sisalduv tabel) ning kohtule esitatud kinnistute müügilepingutest nähtuvaid iga-aastaseid makseid (Ahju kinnistu puhul aastas 2 korda 11 140 krooni – I kd, tl 30; Korstna kinnistu puhul aastas 2 korda 10 438 krooni – I kd, tl 32p; Aaroni kinnistu puhul aastas 2 korda 1085 krooni – I kd, tl-d 16p, 17), saab asuda seisukohale, et isegi miinimummahus püsielupaiga piires lageraiete teostamisel ei välista kehtestatud piirangud järelmaksete tasumise võimalust. Lisaks jäävad Ahju ja Korstna kinnistud piiranguvööndisse vaid osaliselt. Siinkohal ei oma tähtsust see, et püsielupaiga piiranguvööndist välja jäävas osas ei pruugi seal varasemalt teostatud raiete tõttu paikneda piiranguvööndisse jääva osaga sama
12(17)
3-17-131 palju metsaressurssi, mistõttu ei pruugi see osa kinnistust olla väärtuselt võrdeline püsielupaika jääva väiksema osaga. See viitab üksnes, et kinnistute omanik on vastavas osas juba saanud soovitud mahus omandiõigust teostada ega seondu vaidlusaluste omandiõiguse kitsendustega.
15.On tõsi, et sihtkaitsevööndis on majandustegevus keelatud (LKS § 30 lg 2 p 1), mistõttu piirab kinnistu hõlmamine sihtkaitsevööndiga väga intensiivselt omaniku õigusi. Sihtkaitsevööndis aga jätabki seadus omaniku huvid selgelt tahaplaanile võrreldes looduskaitselise avaliku huviga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-15, p 12). Sihtkaitsevöönd hõlmab Aaroni kinnistust 0,85 ha, valdavas – 12,20 ha – osas jääb see kinnistu piiranguvööndisse, kus majandustegevus on teatud ulatuses jätkuvalt võimalik. Lisaks on ka Riigikohus märkinud, et looduskaitselisi piiranguid tasandavad osaliselt riigi kehtestanud toetused (samas, p 17). Nii on sihtkaitsevööndisse jäävas osas võimalik looduskaitseliste piirangute järgimise eest taotleda maaeluministri 22.04.2015 määruses nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ sätestatud toetust. Samuti näeb maamaksuseadus sihtkaitsevööndisse kuuluva maa puhul ette maamaksuvabastuse, lisaks maamaksusoodustuse piiranguvööndi puhul.
16.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja selgitas kaebajate kinnistute Pärnamäe püsielupaiga koosseisu arvamise otsustamisel nõuetekohaselt välja otsustamiseks vajalikud asjaolud ning lähtus otsustuse tegemisel asjakohastest kaalutlustest. Kohustus arvestada kaalutlusotsuse tegemisel omanike huvidega, sh omandiõiguse ja ettevõtlusvabadusega, ei tähenda kohustust neid huve igal juhul eelistada. Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum ning kohus saab õiguste ja huvide ebaõige väärtustamise hindamisel kontrollida üksnes seda, kas see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-87-13, p 19). Praegusel juhul see nii ei ole. Kaebajate kinnistute arvamine püsielupaiga koosseisu riivab küll nende ettevõtlusvabadust ja omandiõigust, ent mitte nii olulisel määral, et see kaaluks üles ülekaaluka avaliku huvi lendorava säilimise tagamiseks.
17.Kohus leiab, et kaebuses välja toodud asjaolud ei andnud alust õigustatud ootuse tekkimiseks, mida oleks tulnud otsustuse tegemisel arvestada. Vastustaja on vastuse p-des 45, 46 ja 52 õigesti põhjendanud, et 10 aastaks koostatavad metsamajandamiskavad ei ole dokumendiks, millest saanuks kaebajatel tekkida õigustatud ootus, et neis kavades kavandatud mahus raied on kogu kavade kehtivuse aja kindlasti lubatud. Raiete teostamise lubamist ei otsustata metsamajandamiskavade alusel. Riik ei kinnita metsamajandamiskava ega nendes sisalduvaid raieplaane ning Keskkonnaamet ei otsusta raie lubamist mitte metsamajandamiskava, vaid kehtivate metsanduslike õigusaktide alusel. Isegi asjaolu, et kaebajate jaoks oli metsamajanduskavade järgimine kohustuslik, ei tähenda, et kaebajatel sai nende põhjal tekkida usaldus kavandatu teostamise lubamise osas. Riigi poolsest inventeerimisandmete metsaregistrisse kandmisest ei saa järeldada riigi antud lubadust kavandatud mahus raiete teostamiseks järgneva 10 aasta jooksul ega pidada seda riigi poolseks investeeringute julgustamiseks.
18.Samuti ei saa praegusel juhul tuletada riigi lubadust, et lendorava püsielupaika tulevikus ei moodustata, kaitse alla võtmise menetluse kestusest, sh asjaolust, et esimene ettepanek lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmiseks tehti juba aastal 2008, ega ka metsateatiste rahuldamisest ajal, mil lendorava olemasolu piirkonnas oli juba teada. LKS ei sätestanud sel ajal loodusobjekti kaitse alla võtmise otsustamisele ning sellekohase haldusmenetluse läbiviimisele tähtaega. Hea halduse põhimõttest tulenevalt pidi see toimuma mõistliku aja jooksul. Lisaks algas 2014. a ettepaneku esitamise järel loodusobjekti kaitse alla võtmise protsess sisuliselt uuesti. Samuti tuleb märkida, et 2014. a ettepanekust nähtub, et oht lendorava 13(17)
3-17-131 elupaiga killustumiseks on kasvanud ettepanekule eelnenud viimastel aastatel teostatud raiete tõttu (III kd, tl 19p). Ka määruse seletuskirja lk-l 3 on tuginetud alates 2012. a eksisteerivale raiesurvele. See metsade majandamisest tulenevatel muutustel tuginev põhjendus on usutav ja ilmestab, miks võidi varem pidada võimalikuks raiete lubamist suuremas mahus. Arvestada tuleb sedagi, et juba varasemalt on metsateatise rahuldamisel sätestatud lendoravaga seotud lisatingimusi (märge 04.11.2009 metsateatisel kohustusega säilitada haabade grupp Aaroni kinnistu eraldisel nr 1 lageraie teostamisel – I kd, tl 83).
19.Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus praegusel juhul määruse kehtestamist võrreldavaks soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, millele kaebajad tuginevad. Kuna erinevalt kaebajatest leiab kohus, et kaitse-eeskirja kehtestamine ei ole käsitatav riigi poolt antud lubaduse tagasivõtmisega, ei hinda kohus kaebajate tehtud investeeringute põhjendatust ja nende sisulist seotust kaitse-eeskirja kehtestamisega.
20.Kohus leiab, et kaebajate väited püsielupaigas puistu seisundi kiirest halvenemisest ei ole praegusel juhul tõendatud. Kaebajate nimetatud tõendid ei kinnita sellekohase kahju tekkimist, sest tõenditest vaid üks (R. Loritsa analüüs) puudutab konkreetselt Aaroni kinnistu kahte eraldist. Teised tõendid ei käsitle kaebajate kinnistutel asuvat metsa ega näita nende kriitilist ja kiirelt halvenevat seisundit. Nende põhjal ei saa pidada usutavaks, et kogu piiranguvööndisse jääv mets häviks. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnistu kaitse alla võtmise kaalutlusotsuse tegemisel ei saa lähtuda üksnes kinnistu või metsa majanduslikust väärtusest, vaid riik peab arvestama erinevaid huve. Veelgi enam, kuna lendorav on loodusdirektiivi tähenduses ühenduse tähtsusega loomaliik, kelle kaitsmine nõuab ohustatud liigina erikaitsealade määramist, ei saaks loodusdirektiivi eesmärkidest tulenevalt majanduslikud kaalutlused praegusel juhul kaaluda üles ökoloogilisi huve. Lisaks ei ole välistatud ka olemasolevate püsielupaikade kustutamise menetluse algatamine juhul, kui lendoravad ei asu püsielupaika elama.
21.Kohus ei nõustu kaebajate käsitlusega piirangute ebaproportsionaalsusest seoses piirangute sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukusega. Esmalt tuleb märkida, et erinevalt kaebuses väidetust kuulub lendorav loodusdirektiivi tähenduses esmatähtsate liikide hulka, sest ta on sellisena märgitud loodusdirektiivi II lisas. Seega lähtus vastustaja õigesti esmatähtsate liikide rangemast hindamisstandardist ega pidanud arvestama majanduslikke, sotsiaalseid ja piirkondlikke tegureid.
22.Määruse seletuskirjast nähtuvalt on lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk lendorava elupaikade säilitamise ja soodsa seisundi tagamine. Kohus ei leia, et püsielupaiga laiendamist kaebajate kinnistule saaks pidada kaitse-eesmärgi saavutamiseks sobimatuks vahendiks. Kohtu hinnangul on määruse aluseks olevad ning Keskkonnaameti 2014. a ekspertiisil põhinevad andmed usaldusväärsed. Määruse põhjendused ei ole hüpoteetilised. Määruse seletuskirjast nähtuvalt on kõnealune lendorava leiukoht koodiga KLO 9104274, mis hõlmab 14 teadaolevat lendorava pesapuud, olnud riikliku seire andmetel aastatel 2008, 20122014 lendorava poolt asustatud (seletuskirja lk 36). Ahju ja Korstna kinnistud on tuvastatud lendorava elupaigana ning Aaroni kinnistu sihtkaitsevööndi osale ulatub lendorava elupaigakirje (seletuskirja lk 37). Kaebajad tuginevad väitele, et lendorava jälgi pole Pärnamäe püsielupaigas ammu olnud. Siiski tuleb arvestada, et isegi kui lendoravaid kaebajate kinnistutel hetkel ei paikne, on lendorava Pärnamäe püsielupaiga ümbruskonnas mitu asustatud elupaika ning püsielupaiga taasasustamise võimalust peetakse suureks (seletuskirja lk 38). 2014. a ekspertiisis peetakse ka asustamata elupaikade kaitset oluliseks ning määruse seletuskirjas ja LKT-s on samuti liigi soodsa seisundi saavutamiseks ja tagamiseks nimetatud oluliseks tingimuseks mh liigile potentsiaalselt sobiva, kuid praegu asustamata elupaiga ning nende asustatud elupaikadega sidususe säilitamist (seletuskirja lk 5, LKT lk 4). LKT-s on viidatud uuringutele, mille kohaselt on lendorava puhul täheldatud varasemate leiukohtade 14(17)
3-17-131 taasasustamist (LKT lk 13) ning toodud välja, et liikumiskoridoride säilides või nende taastudes asustavad lendoravad sobiva elupaiga uuesti (LKT lk 22). Seega ei saa lendorava naasmise võimaluste nimetamist pidada üksnes oletuslikuks või põhjendamatuks.
23.Kohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega LKS § 4 lg 5 osas. LKS § 4 lg 5 p 1 kohaselt on püsielupaik LKS tähenduses väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik. Seda sätet ei saa tõlgendada kitsalt viisil, et see hõlmaks vaid asustatud elupaiku või pesapuid. Kohus nõustub vastustajaga, et elupaik ei tähenda ainult paika, kus isend parasjagu elab või konkreetset pesapuud, vaid eelkõige ala, mille tingimused võimaldavad isenditel seda kasutada, seal ellu jääda ja paljuneda.
24.Kohus leiab, et määruse seletuskirjas on põhjalikult ja asjakohaselt põhjendatud Aaroni kinnistu põhjaosa arvamist sihtkaitsevööndisse ning Ahju ja Korstna kinnistute osalist arvamist piiranguvööndisse (seletuskirja lk 37-38). Vastustaja on rõhutanud, et kõnealusele sihtkaitsevööndisse arvatud alale on varasema metsateatise kooskõlastamisel antud tingimus säilitada sel alal ragelaie teostamisel ka lendoravale vajalik haabade grupp, lisaks sellele on ala arvamine sihtkaitsevööndisse põhjendatud maastikulistel põhjustel (seletuskirja lk 37). Keskkonnaameti 2014. a ekspertiisist järeldub, et paratamatult võib sihtkaitsevööndisse jääda ka sobimatuid puistuid, mida saab aga kujundusraietega sobivaks muuta (ekspertiisi lk 12). Seega ei tulenenud ragelaie tagajärjel pesitsemiseks sobiva puistu puudumisest siiski alust pesapuust 150 m raadiusse ulatuva ala sihtkaitsevööndist välja jätmiseks. Seoses kaebajate viitega H. Tulluse seisukohale lageraie täieliku keelu võimalikust kahjust loomaliikidele märgib kohus, et see tõend ei kinnita lageraie keelu võimalikku kahjulikkust lendorava jaoks. Vastustaja selgituste kohaselt suureneksid lageraie teostamise tagajärjel Pärnamäe lendorava püsielupaigas lendoravale mittesobilikud ja oluliseks levikutõkkeks olevad alad ning tekiksid liiga madala puistuga pikad vahemaad, mis ei võimalda neid alasid lendoraval ohutult läbida. Metsateatiste menetluse peatamiste korraldustest (I kd, tl-d 85-95) nähtub, et kaebajad kavandasid metsateatistega lendorava püsielupaiga alal lageraiet, mis võib seada ohtu lendorava elupaikade ja populatsiooni säilimise tagamise püüded. Eeltoodust tulenevalt saab kaebajate kinnistute hõlmamist püsielupaika pidada sobivaks vahendiks.
25.Kohus ei nõustu kaebajatega, et kaebajate kinnistute kaitse alla võtmine ei ole vajalik, sest lendoravaid saab tõhusamalt kaitsta muude meetmetega ning lendorava seisund on Eestis soodne. Kaebuses leitakse ekslikult, et elupaiga kaitse alla võtmise näol on tegu tugiasustamisega, mida LKT peab äärmuslikuks abinõuks. Vastustaja märgib õigesti, et kõnealuse püsielupaiga kaitse alla võtmine kujutab endast LKT-s nimetatud I prioriteediga tegevust – püsielupaiga moodustamist. Kaebajad toovad välja 2008. ja 2010. a ettepanekutes nimetatud lendoravate ümberpaiknemise võimaluse loomise, kuid neist ettepanekutest nähtuvalt ei viidata neis sellele, et ümberpaiknemine peaks toimuma inimfaktori otsesel kaasabil (I kd, tl-d 183; II kd, tl-d 33-34). Ettepanekutes on viide ümberpaiknemise võimaluste loomisele, kuid need viitavad metsadele, mis kujunevad lähiajal sobivaks elupaigaks ja paiknevad Pärnamäe püsielupaigas erametsade vahele jäävatel maadel. 2010. a ettepanekus on otsesõnu nimetatud, et suure püsielupaiga moodustamine looks levimisvõimaluse ja ühenduse Murru püsielupaiga asurkonnaga. Ettepanekute kohaselt luuakse seega ümberpaiknemise võimalus seeläbi, et praegu kaitstakse ka lendorava elupaigaks olevaid erametsi. Seega ei saa kaebaja käsitletud ümberpaiknemist ega ka taasasustamist käsitada eraldi meetmetena lendorava tõhusaks kaitsmiseks.
26.Kaebuses viidatud V. Saloneni väitekiri, mille osaline tõlge on esitatud kaebuse p-s 46 (I kd, tl 7p), lähtub tõlgitud osa kohaselt Lõuna-Soome maastikustruktuurist ning käsitleb eelkõige kuusikuid, mistõttu ei saa seda otse üle kanda Eesti metsadele. Kaebuses rõhutatud 15(17)
3-17-131 ning väitekirja tõlkes nimetatud lendoravate võimest liikuda ka läbi majandatud metsamaastike ei nähtu, et suured lagedaks raiutud alad ei valmistaks lendoravatele üldse probleeme. Lisaks tuleb arvestada, et määruse seletuskirja kohaselt suudab lendorav küll ületada ka raiesmikku, ent sellistel aladel ohustab teda kiskluse surve (seletuskirja lk 4), millest nähtuvalt ei saaks selliseid alasid pidada ohutuks liikumisteeks elupaikade vahel.
27.Asja materjalid ei võimalda kuidagi teha järeldust, et lendorava seisund Eestis on soodne ja paranemas. Keskkonnaameti 2014. a ekspertiisist nähtub, et senine režiim pole taganud piisavat kaitset (lk 6) ning viitab lendorava kiiresti kahanevale populatsioonile (lk 7). Määruse seletuskirjas on arvestatud, et teaduseksperdid viitavad lendorava väljasuremisohule (seletuskirja lk 3). Samas selgitatakse asjakohaselt sedagi, et leiukohtade arvu tõus on süstemaatilise ja elupaigamudelitel põhineva otsimise tulemus, mitte ei tähenda lendorava asurkonna laienemist. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebajate hinnanguga, et püsielupaiga laiendamine kaebajate kinnistule ei ole mõõdukas abinõu seetõttu, et lendorava kaitse-eesmärk on täidetud ka ilma püsielupaikade moodustamiseta. LKT-st ei nähtu lendorava populatsiooni laienemist. Keskkonnaameti 2014. a ekspertiis lükkab ümber väite, et täiendavate piirangute järele on vajadus väike põhjusel, et lageraie teostamine on metsandusalaste õigusaktidega nagunii piiratud. Ekspertiisi kohaselt on lendorava elupaikade kaitseks kõige otstarbekam just püsielupaikade moodustamine (ekspertiisi lk 10). Metsanduslikud õigusaktid, mis näevad samuti ette raiepiiranguid, ei ole suunatud kaitsealuste liikide elupaikade kaitsele. Vastustaja märgib õigesti, et elupaikade kaitsel on asjakohane lähtuda LKS-s sätestatud eesmärkidest ja võimalustest.
28.Konkreetse püsielupaiga suurust on adekvaatselt põhjendatud määruse seletuskirjas (lk 38). Püsielupaikade suurused võivadki olla erinevad, sõltudes konkreetsetest tingimustest, nt pesapuude arvust ja paiknemisest (2014. a ekspertiis, lk 10). Kaebajate väide tormikindluse tagamisega tekitatavatest võimalikest keskkonnakahjudest ei ole meetme mõõdukuse hindamise kontekstis asjakohane. Professor A. Nilsoni ettekandest ei nähtu, et tormikindluse tagamine võiks kahjustada lendoravat. Mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada sedagi, et 2014. a ekspertiisi kohaselt tagab piiranguvöönd lisaks tormikindlusele ka elupaiga pealekasvu, ühenduskoridoride olemasolu ning servaefektist tulenevat kiskluse vähendamist (ekspertiisi lk 29). Kohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja väide, et vastustaja on piiranguid kehtestades läinud Soome uuringutega põhjendatud kaitsevajadusest oluliselt kaugemale, kehtestades metsa kõrgusele suuremad nõuded. Muudetud kaitse-eeskirja § 4 lg 8 p-s 3 sätestatud 15 m kõrguse puistu nõue jääb kaebaja poolt nimetatud ning Soome uuringute kohaselt lendorava liikumiseks kasutatava noore metsa kõrguse vahemikku (8-18 m).
29.Seoses ettenähtud hüvitise puudumisega märgib kohus, et praegusel juhul ei ole kahtlust selles, et seatud piirangud on takistanud kaebajatel oma kinnisasja üht osa vabalt vallata ja kasutada. Kinnistute sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis asuv osa on olulise kasutamise piiranguga, kuid seadusandja on ette näinud hüvitisena sellise olulise omandikitsenduse kompenseerimiseks vastavalt maamaksuvabastuse või selle vähendamise ja piirangutega maa riigile omandamise. Samuti on jõustunud maaeluministri Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse kohta 22.04.2015 määruse nr 39 muutmine, millega nähakse ette ka loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest hüvitiste maksmine. Kaebajad ei ole kohtuistungil kinnitatu kohaselt taotlenud riigilt enda kinnistute väljaostmist, mistõttu ei ole praeguse asja lahendamisel võimalik hinnata kaebajate väiteid seoses vastava korra põhiseaduspärasusega. Seega leiab kohus, et püsielupaiga laiendamine kaebajate kinnistutele ning kehtestatud majandamispiirangud ei kujuta endast kaebajate õiguste ebaproportsionaalset piiramist.
16(17)
3-17-131
30.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vaidlustatud haldusaktil puuduvad piisavad põhjendused või need ei ole usaldusväärsed. Vaidlustatud määruse § 2 kohaselt on määruse seletuskirjas esitatud põhjendused kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele, loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse, kaitstava loodusobjekti tüübi valiku, välis- ja vööndite piiride kulgemise ning kaitsekorra kohta. Seletuskirjas on kohtu arvates piisaval määral välja toodud nii lendorava elupaikade kaitse alla võtmise eesmärk (liigi soodsa seisundi tagamine), kaitse alla võtmise eeldused (tegu on I kaitsekategooria liigiga, kelle teadaolevate elukohtade kaitse tuleb LKS § 48 lg 1 kohaselt tagada, tuleb tagada lendorava elupaikade säilimine ja soodne seisund, Eestile loodusdirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus võtta lendorav esmatähtsa liigina kaitse alla), püsielupaikade piiride põhjendatus ja kaitstava loodusobjekti tüübi valik (seletuskirja lk-d 1-5). Piisavalt on põhjendatud ka Pärnamäe püsielupaiga moodustamist (seletuskirja lk-d 36-38) ning kaitsekorda (seletuskirja lk 59) ja hinnatud määruse mõjusid (seletuskirja lk-d 86-87). Kohus leiab, et viidatud põhjendustest nähtuvad keskkonnaministri põhikaalutlused, kaalutlused on jälgitavad ning kohtul oli võimalik hinnata, kas need vastavad kaalutlusreeglitele. Kaebusele lisatud Rahandusministeeriumi 19.12.2016 kiri (II kd, tl-d 98-100) ei tõenda põhjenduste ebapiisavust või ebausaldusväärsust. Seletuskirjast nähtub, et neid määruse eelnõu kooskõlastamise käigus esitatud märkusi on arvestatud ning seletuskirja vastavalt täiendatud (seletuskirja lk-d 92-93).
31.Lendoravate arvukuse ja leviku kohta täielike andmete puudumisest ei saa järeldada, et olemasolevad andmed oleksid ebausaldusväärsed. Arvukusele hinnangute andmist saab pidada põhjendatuks olukorras, kus lendoravate täpne loendamine ei ole mõistlikult võimalik. Selliste hinnangute kasutamine lendorava kui liigi seisundi hindamiseks LKS § 3 lg 2 mõttes ei ole välistatud. Kuigi vastustaja möönab vajadust jätkata lendorava kodupiirkonna ja ruumikasutuse uuringutega, ei kinnita seegi olemasolevate andmete ebausaldusväärsust või ebapiisavust püsielupaiga moodustamise otsustamiseks. Vastustaja on põhjendatult lähtunud perioodiks 2016-2020 koostatud LKT-st, mis põhineb viimastel aastatel läbi viidud uuringutel ning mille koostamisel on kasutatud teaduskirjandust ja teadaolevaid Eestis lendoravate kohta kogutud materjale (LKT lk 3).
32.Kohus leiab, et kaebajate etteheited seoses varasemate menetlusrikkumistega ei ole praeguses asjas asjakohased ega võimalda järeldada, et Pärnamäe püsielupaiga moodustamisel rikuti menetlusnõudeid. Metsateatise menetluse peatamise osas on jõustunud kohtulahend (haldusasi nr 3-14-51307) ning selle menetluse õiguspärasus ei seondu järgnenud püsielupaiga moodustamise õiguspärasusega. Kohus ei pea asjassepuutuvaks ka etteheiteid seoses kaitsekohustuse teatise hilinenud väljastamisega või väljastamata jätmisega, sest nende toimingute õiguspärasus ei saa kuidagi mõjutada püsielupaiga kaitse alla võtmise õiguspärasust. See ei viita kuidagi ka lendorava olemasolu puudutavate andmete ebausaldusväärsusele.
33.Neil põhjustel leiab kohus, et keskkonnaministri 20.12.2016 määrus nr 72 on vaidlustatud osas õiguspärane ning selle tühistamiseks vaidlustatud osas puudub alus.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ragne Piir
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.