Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-3215 7. november 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld L. P. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja L. P. Vastustaja Viru Vangla Tartu Ringkonnakohtu 6. aprilli 2017. a otsus L. P. kassatsioonkaebus ja Viru Vangla vastukassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada L. P. kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Jätta Viru Vangla vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-15-3215 osas, millega jäeti kaebaja menetluskulu täies ulatuses tema enda kanda.
4.Teha tühistatud osas uus otsus, millega tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 81 eurot K.-L. P. arvelduskontole EE952200001107680089 (Swedbank AS).
5.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
7.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja isiku, kelle kontole tagastatakse riigilõiv, nimed initsiaalidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav L. P. (edaspidi kaebaja) kukkus 28. oktoobril 2012 jalutusboksis jalutades. Samuti kukkus ta 5. novembril 2012 koristajana töötades.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas ta kaebuse, milles palus mõista talle kukkumistega seoses välja hüvitis 3000 eurot. Kaebuse kohaselt halvenes kukkumiste tagajärjel tema tervis ja ta pidi taluma valu. Ta tarvitab seetõttu ravimeid.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 24. märtsi 2016. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 300 eurot. Kohus tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 90 eurot. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja kasutab terviseseisundi tõttu küünarkarku. 28. oktoobri 2012. a intsidendi kohta on ta ise möönnud, et nägi jalutusboksi sisenedes, et maa on jääs ja libedusetõrjet pole tehtud. Kaebajal oli võimalik mitte siseneda talle ohtlikku jalutusboksi. Seega pole rahaline hüvitis õigustatud;
3-15-3215 2) 5. novembri 2012. a kukkumise kohta väidab kaebaja, et kukkus märjal põrandal seetõttu, et teda sunniti tööle vaatamata 50% töövõimetusele, seljavaludele, kargu kasutamisele ja väljaõppe puudumisele ning kästi kanda ämbrit, mis ei kuulunud tema tööülesannete hulka. Teda ei hoiatatud märjast põrandast. Väärikust alandav on ka see, et valvurid ei tulnud talle pärast kukkumist appi ega lubanud seda teha ka teistel kinnipeetavatel, mistõttu kaebaja jäeti 13 minutiks põrandale veeloiku lamama. Arstid on kaebajale andnud töötamiseks loa reservatsiooniga, et ta võib teha vaid tööjuhendi p-s 1.3 nimetatud töid – st tolmu pühkimine horisontaalpindadelt. Ämbri kandmine nende tööde hulka ei kuulu. Seega oli õigusvastane kaebajale antud korraldus minna vett täis ämbriga mööda koridori koristusalasse. Õigusvastane oli ka põrandal oleva vee eest hoiatamata jätmine. Valvuri ettekandest nähtub, et valvur teadis veest põrandal. Samuti oli õigusvastane see, et kaebaja jäeti märjale põrandale lamama ega lubatud teda abistada. Väide, et kaebajat hoiduti liigutamast väidetava seljavigastuse tõttu, on paljasõnaline; 3) tervisekaardist nähtub, et kaebajal tuvastati pärast viimast kukkumist küünarnukil punetav ala, käte ja pea värin, alajäsemete raskendatud liigutamine, ta ei saanud põrandalt ilma abita tõusta ega valuvaigistava süsti tegemiseks pikali minna. Järgnevad kanded kinnitavad seljavalude jätkumist ja valuvaigistavate süstide saamist; 4) seega tuleb kaebajale seoses 5. novembri 2012. a juhtumiga välja mõista hüvitis 300 eurot.
4.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 3, mis puudutasid kaebuse osalist rahuldamist. Vastustaja palus halduskohtu otsuse selles osas tühistada ja uue otsusega jätta kaebuse rahuldamata.
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, milles kaebus jäeti rahuldamata.
9.juunil 2016 esitas kaebaja taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. aprilli 2017. a otsusega mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt oma otsuse põhjendustele. Kaebaja menetluskulud jäeti tema enda kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) vangla esitatud vanemvalvuri seletuskirjas 5. novembri 2012. a kukkumise kohta märgitakse, et kaebaja väitis pärast kukkumist, et ei saa enam püsti ja tal on tohutu valu seljas. Põhjenduseks, miks keelas valvur kaebaja püsti aitamise, on öeldud, et valvur kui meditsiinikoolituse läbinud isik teadis, et selgroovigastusega kannatanuid ei tohi liigutada, et ära hoida suurema vigastuse tekitamist. Need põhjendused on veenvad ja usutavad. Seega ei ole alust kahtlustada valvuri tegevuses kaebaja alandamise eesmärki, vaid on ilmne, et valvuri eesmärk oli vältida suurema kahju tekkimist kaebajale. Ohu tegelikul eksisteerimisel ei ole siinkohal määravat tähtsust, sest otsus langetati piiratud informatsiooni tingimustes. Kaebajale tekkinud väidetavad kannatused põrandal lamamisest olid kordades väiksemad võimalikust ohust, mis sellega ära hoiti; 2) eeltoodu ei avalda siiski suurt mõju halduskohtu väljamõistetud hüvitise suurusele. Esmaseks õigusvastaseks tegevuseks, mis tingis kaebajale hüvitise väljamõistmise, oli fakt, et kaebajat kohustati liikuma veeämbriga, mis oli selges vastuolus arsti juhistega ning tõi kaasa kukkumise; 3) kaebaja süüd 28. oktoobri 2012. a intsidendis ei saa pidada nii suureks, et see välistaks täielikult hüvitise – see võib olla aluseks vaid hüvitise vähendamisele. Kaebaja võttis meetmeid kukkumise riski vähendamiseks, teavitades vanglat enne intsidenti libedusest ja paludes teha libedatõrjet. Sellest ei olnud aga abi. Halduskohtu väljapakutuga, et libeda boksi puhul oleks kaebaja võinud nõuda ohutut boksi või jalutamisest loobuda, ei saa nõustuda. Samasugused tingimused olnuks ilmselt ka teistes boksides ning pole õige panna isikut sundseisu – kas loobuda jalutamisest või kanda kogu risk, mis võib jalutamisega kaasneda. See vabastaks vangla täielikult oma kohustusest jalutusbokse hooldada;
2(4)
3-15-3215 4) seega tuleks ühelt poolt kaebajale määratud hüvitist 5. novembril 2012 toimunu eest mõnevõrra vähendada ja teisalt 28. oktoobri 2012. a kukkumise eest mõningane hüvitis välja mõista. Ka selle kukkumise tõttu vajas kaebaja valuvaigistavaid süste ja pidi taluma valu. Selles olukorras võib jätta hüvitise suuruse samasuguseks, nagu selle määras halduskohus. Hüvitis ei ole liialt väike. Kaebajal on probleemid seljaga olnud ka enne kukkumist. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ei saa tuletada Eesti kohtute kohustust mõista välja sama suuri hüvitisi; 5) vangla on viidanud Pärnu Maakohtu otsusele, millega mõisteti kaebaja süüdi 7. juulil 2016 toimunud intsidendis, kus kaebaja tekitas kannatanule vigastusi. Vangla hinnangul pole eluliselt usutav muutus, kus kaebaja, kes sai 2012. a novembris enda väitel karguga vaevalt liikuda, suudab 2016. a juulis teist inimest sedavõrd agressiivselt rünnata. Kohtu hinnangul ei ole see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. Hüvitise nõude aluseks olevate sündmuse ja kohtuotsuses kirjeldatud käitumise vahele jääb neli aastat – sellise aja jooksul võib isiku terviseseisund oluliselt muutuda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustas ringkonnakohtu otsuse tervikuna, jäädes kõigi oma varasemas menetluses esitatud põhjenduste juurde. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti riigilõivu 81 eurot kaebaja enda kanda. Kuna tegemist on tervisekahju hüvitamise kaebusega, ei võeta sellelt riigilõivu. Seega tulnuks enam tasutud riigilõiv tagastada, nagu seda tegi halduskohus. Lisaks on ringkonnakohus jätnud osa kaebaja väidetest tervise kahjustamise kohta analüüsimata. Kaebaja vajas pärast kukkumisi ravi, pidi selleks viibima vangla haiglas ning kahjustas olulisel määral tervist; kukkumiste mõjud on tunda veel aastaid pärast vanglast vabanemist. Kohtute määratud hüvitis on liiga väike ning ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
8.Vastustaja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis, ning teha uus otsus, millega jätta kahjunõue rahuldamata. Menetluskulud palus vastustaja jätta kaebaja kanda. Vastustaja hinnangul pole kummagi vaidlusaluse juhtumi asjaolud sellised, mis tingiksid kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmise.
28.oktoobri 2012. a juhtumi osas on piisavaks hüvitiseks vabandamine, mida vangla on teinud.
5.novembri 2012. a juhtumi osas aga märgib vangla, et kuigi veeämbri kandmine ei kuulunud kaebaja töökohustuste hulka, oli see tegevus, milleks ei saanud keegi kaebajat n-ö vägisi sundida. Vangla ei pea kinnipeetavat hoiatama iga võimaliku takistuse eest, mis jääb liikumisteele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega kaebuse rahuldamise ulatuse kohta ega pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata. Vaidlust ei ole selles, et mõlemad juhtumid olid tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille tegemisel on kohtul lai kaalutlusruum (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-83-16, p 24; 3-3-1-38-13, p 21). Kolleegium ei pea põhjendatuks praeguses asjas sellesse kaalutlusruumi sekkuda.
10.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus aga rikkunud menetlusnormi, jättes tagastamata kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. Kaebaja apellatsioonkaebuselt tasuti ringkonnakohtu nõudel riigilõivu 81 eurot, kuid 9. juunil 2016 esitas kaebaja riigilõivu tagastamise taotluse, kuna tegemist on riigilõivuvaba kaebusega. Ringkonnakohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
11.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12
3(4)
3-15-3215 järgi ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamise eest. RLS § 60 lg 7 sätestab, et halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust.
12.Praeguses asjas ongi kaebus esitatud tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kolleegium nõustub halduskohtuga, kes on kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu täies ulatuses tagastanud. Kuigi kaebus käsitleb põrandale lamama jätmisega seoses ka inimväärikuse alandamist, on see käesoleval juhul lahutamatult seotud tervise kahjustamisega ja meditsiiniabi osutamisega. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebus riigilõivu tagastamist puudutavas osas rahuldada, ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv täies ulatuses tagastada.
13.Ülejäänud osas jäävad kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ja isiku, kelle kontole tagastatakse riigilõiv, nimed initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.