Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
RIIGIKOHUS
HALDUSKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-95-16 21. juuni 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi Eduard Gluhhodidi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Eduard Gluhhodid Vastustaja Tallinna Vangla Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-50951 Eduard Gluhhodidi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Eduard Gluhhodidi kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 14. augusti 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a otsused haldusasjas nr 3-14-50951.
3.Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt Eduard Gluhhodidi kasuks välja 1500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikel 13. oktoober 2010 kuni 27. september 2011 ning 5. märts 2012 kuni 4. detsember 2013.
4.Mõista Tallinna Vanglalt Eduard Gluhhodidi kasuks välja menetluskulu 2 eurot ja 25 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eduard Gluhhodid viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana 1. jaanuarist 2010 kuni
30.maini 2010, 13. oktoobrist 2010 kuni 27. septembrini 2011 ja 5. märtsist 2012 kuni 4. detsembrini 2013.
2.E. Gluhhodid esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis jäeti tähtajaks läbi vaatamata. Pärast seda pöördus E. Gluhhodid kaebusega halduskohtusse ning palus välja mõista Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 20 000 eurot eespool nimetatud ajavahemike eest, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas mittenõuetekohastes tingimustes. Kaebuse kohaselt tagas Tallinna Vangla kaebajale vähem kui 3 m2 põrandapinda. Kaebaja sai kambrist välja ainult ühetunniseks jalutuskäiguks, kuid seegi toimus viie teise isikuga 15 m2 suuruses jalutusruumis. Lisaks olid kambrid niisked, kuna riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris. Ka valgustus oli ebapiisav ning kurnas silmi. Hiljem esitatud kaebuse täienduses väitis kaebaja, et tal oli võimalik end pesta vaid kord nädalas ning lisaks sellele valitses suvel kambrites ka õhupuudus.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 14. augusti 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja 1900 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Halduskohus leidis järgmist.
3.1.Kaebust saab tähtaegseks lugeda alates 13. oktoobrist 2010 kuni 12. jaanuarini 2011. Kuna tegemist oli jätkuva toiminguga, tuleb nõude esitamise tähtaega arvestada kaebaja vabanemisest
27.septembril 2011.
3.2.Kaebaja esitatud kaebuse täiendus, mille kohaselt tekkis tal kahju ka vähese pesemisvõimaluse ja suvel kambris valitsenud õhupuuduse tõttu, väljub kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud nõudest ning ei ole seega lubatav.
3.3.WC-alune põrandapind tuleb kambri üldpindalast välja arvata. Kaebaja oli 265 päeval kambrites, kus oli ühe isiku kohta alla 2,5 m2 põrandapinda. Sellega rikuti toona kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-t 6. Samuti oli kaebaja 516 päeval kambrites, kus ühe isiku kohta oli 2,5– 2,99 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi on isiku hoidmine kambrites,
kus tal on alla 3 m2 põrandapinda, inimväärikust alandav.
3.4.Kaebaja oli 27. juulist kuni 27. septembrini 2011 kinnipeetav ning tal olid kinnipeetavale ettenähtud liikumisvõimalused. Ülejäänud aja oli kaebaja vahistatu, mil tal oli kasutada ühetunnine jalutuskäik.
3.5.Halduskohus leidis, et ei ole piisavalt tõendatud, et kambrites oleks olnud liigniiske või et kambri valgustatus olnuks ebapiisav.
3.6.Halduskohus mõistis kaebajale 265 päeva eest, mil tal oli kambris alla 2,5 m2 põrandapinda, hüvitiseks 1000 eurot ja 516 päeva eest, mil põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5–2,99 m2, hüvitiseks 900 eurot, kokku seega 1900 eurot.
3.7.Kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot jättis halduskohus kaebaja enda kanda.
4.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse ning palus Tartu Halduskohtu otsuse tühistada, leides, et ajavahemiku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 osas ei ole kaebus tähtaegne. WC tulnuks arvata kambripinna sisse. Sel juhul oleks kaebajale olnud tagatud kambripinda vähemalt 2,5 m2. Lisaks leidis Tallinna Vangla, et väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult suur. E. Gluhhodid esitas apellatsioonkaebuse kaebuse täies ulatuses rahuldamiseks. Kaebaja leidis, et väljamõistetud hüvitis ei ole piisavalt suur. EIK praktikas on tuvastatud rikkumisi ka olukorras, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on 3,15–3,4 m2.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2016. a otsusega E. Gluhhodidi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu 14. augusti 2015. a otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas E. Gluhhodidi kaebuse osaliselt, mõistes tema kasuks Tallinna Vanglalt välja hüvitise 150 eurot. Otsuse põhjendustes leiti järgmist.
5.1.Ringkonnakohus märkis, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-68-5, p-d 10–14). Ringkonnakohus leidis, et hüvitisenõue on ajavahemiku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 osas esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes. Väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema kohe tajutavad ja järelikult hakkas kohe nende mõju ilmnemisest kulgema ka kaebetähtaeg. Seega pidi isik olukorras, kus kahju tekitati jätkuva toiminguga, arvestama sellega, et ta ei saa nõuda kahju hüvitamist pikema ajavahemiku eest kui nõude esitamisele eelnenud kolm aastat. Kaebaja esitas hüvitisenõude haldusorganile 12. jaanuaril 2014, mistõttu saab ta hüvitist nõuda vaid sellele eelnenud kolme aasta eest, st alates 12. jaanuarist 2011. Ajavahemiku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 puhul on kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud. Ringkonnakohus leidis, et asjas ei nähtu ka tähtaja ennistamise aluseid. Tartu Ringkonnakohus jättis kaebuse eelnimetatud ajavahemikku puudutavas osas HKMS §151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
5.2.WC-alune põrandapind tuleb arvata kambri üldpindala sisse. Kaebaja kasutuses oli alates
12.jaanuarist 2011 alla 3 m2 põrandapinda järgmiselt: 1 päev 2,77 m2, 127 päeva 2,9 m2, 2 päeva 2,67 m2, 5 päeva 2,85 m2, 15 päeva 2,61 m2, 14 päeva 2,87 m2, 28 päeva 2,77 m2, 48 päeva 2,73 m2, 197 päeva 2,72 m2, 58 päeva 2,6 m2. Kaebaja oli ajavahemikul 27. juuli 2011 kuni 27. september 2011 kinnipeetav ja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,61–2,87 m2. Sellisel juhul ei ole kinnipeetaval õigust saada hüvitist, kui tema muid liikumisvõimalusi ei ole kitsendatud. Asjas ei nähtu, et kaebajal oleks VSkE § 8 lg-s 1 sätestatud vabal ajal liikumise võimalust (neli tundi oma osakonna piires) sel ajal piiratud. Järelikult ei ole kaebajale 15 päeval, mil tema kasutuses oli 2,61 m2 isiklikku põrandapinda, ning 14 päeval, mil põrandapinda oli 2,87 m2, kahju tekitatud ning see aeg tuleb hüvitatavate päevade hulgast välja arvata. Järelejäänud 466 päeval viibis kaebaja vahistatuna kambrites, kus ühe isiku koha oli alla 3 m2 põrandapinda. Siinkohal tuleb hüvitise määramisel arvestada seda, kui palju ning kui kaua oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m2. 127 päeval oli ruutmeetreid 2,9 ja 197 päeval 2,72. Need minetused on suures, mitme kinnipeetavaga kambris ilmselgelt vähemärgatavad, sest niivõrd väikesest alast ilmajäämine ei saanud kaebajale olla
reaalselt tajutav. Arvestada tuleb sedagi, et kuigi vaidlusaluste päevade koguarv on suur, ei olnud need ajavahemikud, mil kambris oli isiklikku pinda alla 3 m2, kuigi pikad. Üldjuhul vaheldusid need küllaltki pikkade ajavahemikega, mil kaebaja kasutuses oli 3 m2 märksa suurem põrandapind. See pidi kaebaja väidetavate kannatuste mõju leevendama. Muud õigused olid kaebajale tagatud.
5.3.Ringkonnakohus leidis, et asjas on õiglaseks hüvitiseks 150 eurot.
5.4.Väited kambri niiskuse ja puuduliku valgustuse kohta ei anna alust hüvitist suurendada. Usutav ei ole kaebaja väide, et kambris oli valgustus ebapiisav. Kaks 75W elektripirni umbes 16–17 m2 suuruses kambris annavad piisavalt valgust igapäevatoiminguteks vajalike tegevuste tegemiseks. Kaebaja haiguslugude väljavõttes ei kajastu kaebusi nägemise halvenemise või silmade valulikkuse üle. Liiga vähese valguse korral olnuks kaebajal võimalik soetada ka lugemislamp. Väited kambri niiskuse kohta ei pea paika, kuna kambris on keskküte ning võimalus kambrit õhutada.
5.5.Halduskohus tagastas põhjendatult nõuded, mis puudutasid duši kasutamise võimalust ning õhupuudust kambris, kuna nende kohta ei ole kaebaja kohtueelses menetluses taotlusi esitanud.
5.6.Ringkonnakohus jättis kaebaja menetluskulud (halduskohtus ja ringkonnakohtus tasutud riigilõivud kokku 30 eurot) kaebaja enda kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a otsuse tühistada. Kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamine 20 000 euro ulatuses on põhjendatud. Kaebaja palub rahuldada ka need kaebuse nõuded, mis puudutavad õhupuudust kambris ja vähest võimalust võtta dušši. Mida väiksem on ruum, kus inimesed viibivad, seda vähem on liikumisvõimalust ning õhku. Kui kambris on palju inimesi, on seal ka palju esemeid, mis vajavad ruumi ning tekitavad tolmu. Iga päev tuleb koristada, pesta põrandaid, kuid see nõuab asjade liigutamist. Ühtlasi paneb koristamine higistama, kuid suvel higistatakse kambris ka koristamiseta. WC koristamine puhastusvahenditega ning nende sattumine riietele ja nahale tekitab sügelust. Nendel põhjustel on kambrisse vaja dušši. Koristamise ja isikliku hügieeni eest hoolitsemise nõue tuleneb vangla kodukorrast. Ruumi vähesus, õhu ja duši puudumine takistasid kaebajal tegelemast ravivõimlemisega. Kaebaja leiab, et täiendas kaebust õhupuudust ja duši kasutamise võimalust puudutavate nõuetega õigel ajal. EIK on maininud, et WC-d ei arvestata kambripinna sisse. Kambris oli võrguga õhuaken. Akna külge keevitatud lisavõre takistab õhu pääsu kambrisse. Õhu vähesuse tõttu tõuseb kambri temperatuur. Kaebaja lisas, et ta pöördus juba 2010. a-l vanglas valitsenud kinnipidamistingimuste tõttu Tallinna Vangla poole. Kaebaja leiab, et tal on õigus esitada vangla halbade kinnipidamistingimuste peale kaebusi alates 2007. a-st.
7.Tallinna Vangla leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus jättis õiguspäraselt ajavahemiku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 osas kaebuse läbi vaatamata, kuna kahju hüvitamise nõue oli esitatud tähtaega rikkudes. Kohus ei saa praegusel juhul arvesse võtta väiteid, mis puudutavad pesemisvõimaluste tagamist ja õhuvahetuse toimimist kambris, kuivõrd kaebaja ei ole nimetatud osas kohustuslikku kohtueelset menetlust vangistuseaduse (VangS) § 11 lg-le 8 järgi läbinud. Kaebaja ei ole varasemas menetluses esitanud ka väiteid seljatrauma ja ravivõimlemise kohta. Ei ole õige, et suurem põrandapind ei oleks muutnud kaebaja eluolu ühelgi viisil paremaks. Ruumikitsikuses viibitud aeg vaheldus ajavahemikega, mil kaebajal oli suurem liikumisvõimalus, ja see võib olla hüvitise ja selle suuruse üle otsustamisel leevendavaks asjaoluks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kaebaja on esitanud kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemike 13. oktoober 2010 kuni 27. september 2011 ja 5. märts 2012 kuni 4. detsember 2013 eest.
9.RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sellest sättest tuleneb, et kui kahju ja selle tekitaja on isikule, kes kahju hüvitamise taotluse esitas, teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Sättes mainitud 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine üldse lubatav on.
10.Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet, mis puudutab ajavahemikku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011, mittetähtaegseks, kuigi otsuse resolutsioon seda ei kajasta. Nimetatud ajavahemikku puudutavat nõuet tuleb jätkuvalt kohtu menetluses olevaks pidada. Halduskohus on leidnud, et kaebus on tähtaegne ka eelmainitud ajavahemiku osas, põhjendades oma arvamust sellega, et kui isik viibis jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes, tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isik mõistma, et talle on kahju tekitatud. Kui kahjust teadasaamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõppeb. Kogu kinnipidamist ühes vanglas ei saa pidada üheks jätkuvaks toiminguks siis, kui kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-15, p 13). Halduskohus lisas, et selle ajavahemiku puhul tuleb kahjunõude tähtaega arvestada hetkest, mil kaebaja Tallinna Vanglast vabanes, s.o 27. septemberist 2011.
11.Riigikohus leiab, et praeguses asjas ei saa lähtuda ringkonnakohtu mõttekäigust, mille kohaselt tuleb kahju hüvitamise nõude tähtaegsust ja selle esitamiseks kohalduvat kolmeaastast tähtaega hakata lugema hetkest, mil kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse, st 12. jaanuarist 2014. Asjas ei ole esitatud selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et vaidlusaluse ajavahemiku vältel oleks kinnipidamistingimused oluliselt muutunud. Kaebaja viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt. Isegi kui kaebaja mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil kaebaja sai aru, et talle on kahju tekkinud. Kohtupraktika kohaselt ei ole lühiajalist kitsastes oludest viibimist põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 33-1-98-16, p 12).
12.EIK märkis 20. oktoobri 2016. a otsuses nr 7334/13, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). Riigikohtu halduskolleegium muutis asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.
13.Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eespool nimetatud ajavahemikul 781 päeva vahistatu staatuses kambrites, kus kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind jäi alla 3 m2 (2,37–2,99m2). Kinnipeetavana viibis kaebaja kambrites, mille põrandapind ühe isiku kohta jäi alla 3 m2 (2,61–2,87 m2) kokku 32 päeval.
14.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kinnipeetavana ja vahistatuna ka tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda üle 3 m2. Sellisel juhul tuleb kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK art 3 nõuetele hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (vt haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 13 ja 16). Riigikohus nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega, mis puudutavad muid väidetavaid kambris esinenud puudusi, st ei tuvastatud, et kamber oleks olnud liigniiske või et kambri valgustus oleks olnud ebapiisav. Ka kassatsioonkaebuses väidab kaebaja, et ta sai võimaluse kasutada dušši vaid korra nädalas ning lisaks ei olnud kambrid piisavalt õhutatud. Halduskohus on õigesti keeldunud vastu võtmast eelnimetatud väiteid sisaldanud kaebuse täiendust, kuna selles osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (HKMS § 121 lg 1 p 4 ja VangS § 11 lg 8; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 2. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-14, p 20 koos seal viidatud lahenditega). Väide, et kaebaja ei saanud kambris valitsenud olude tõttu tegeleda ravivõimlemisega, tuleb jätta tähelepanuta, sest sellele ei ole kaebaja varasema menetluse käigus osutanud.
15.Kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku
265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva). Need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m2. Neid asjaolusid tuleb arvesse võtta isikule kohase hüvitise määramisel. Eelnevat arvesse võttes on kolleegiumi hinnangul kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest 1500 eurot.
16.Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja teeb ise uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1500 eurot.
17.HKMS § 109 lg 4 kohaselt tuleb Riigikohtul uue otsuse tegemisel muuta ka menetluskulude jaotust. Kaebaja tasus kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot, mida saab pidada põhjendatud menetluskuluks. Kautsjoni tasumisest kassatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitist 20 000 eurot. Kuna kahju hüvitamise nõue rahuldati 7,5% ulatuses, tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2 eurot ja 25 senti. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.