Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-98-16 12. mai 2017 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld Viktor Sukatskase kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Viktor Sukatskas Vastustaja Tallinna Vangla Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-52502 Viktor Sukatskase kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viktor Sukatskase kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 25. mai 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2016. a otsused haldusasjas nr 3-14-52502.
3.Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt Viktor Sukatskase kasuks välja 600 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikel 22. veebruar 2011 kuni 28. mai 2013 ning 30. mai 2013 kuni 10. september 2013.
4.Mõista Tallinna Vanglalt Viktor Sukatskase kasuks välja menetluskulu 15 eurot.
5.
Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viktor Sukatskas (kaebaja) viibis Tallinna Vanglas (vastustaja) ajavahemikel 19. juuni 2008 kuni 30. aprill 2010, 22. veebruar 2011 kuni 28. mai 2013 ning 30. mai 2013 kuni 10. september 2013. Ajavahemikul 22. veebruar 2011 kuni 7. märts 2012 oli kaebaja vahistatu. Teda süüdimõistev kohtuotsus jõustus 29. veebruaril 2012. Ajavahemikul 8. märts kuni 2. mai 2012 viibis kaebaja vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 3 alusel lukustatud kambris. Alates 3. maist 2012 viibis kaebaja kinnipeetavana vangla avatud osakonnas.
2.Kaebaja esitas 25. aprillil 2014 vastustajale kahjunõude, milles palus hüvitada eelnimetatud ajavahemikel inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju 26 500 eurot. Kaebaja leidis, et kambris polnud piisavalt ruumi ja ka muud tingimused olid halvad.
3.Tallinna Vangla tagastas kahjunõude ajavahemikke 19. juuni 2008 kuni 30. aprill 2010 ja 22. veebruar 2011 kuni 24. aprill 2011 puudutavas osas tähtaja rikkumise ja tähtaja ennistamise aluse puudumise tõttu. Ajavahemikke 25. aprill 2011 kuni 28. mai 2013 ning 30. mai kuni 10. september 2013 puudutavas osas jättis vangla kahjunõude rahuldamata.
4.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt 15 994 euro ja 80 sendi väljamõistmiseks vanglale esitatud taotluses märgitud ajavahemikel tekitatud kahju eest. Kaebajat hoiti inimväärikust alandavates tingimustes: kambris ühe isiku kohta olnud põrandapinna suurus, pesupesemise tingimused ja valgustus ei vastanud nõuetele, kambris oli rõske.
5.Tartu Halduskohus tagastas 7. novembri 2014. a määrusega kaebuse ajavahemikku 19. juuni 2008 kuni 30. aprill 2010 puudutavas osas. Määrus on jõustunud.
6.Tartu Halduskohus luges kahjunõude ajavahemikku 22. veebruar 2011 kuni 24. aprill 2011 puudutavas osas tähtaegseks. Kohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kogu ajavahemiku eest 776 eurot ja 50 senti. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Kaebaja viibis Tallinna Vangla kinnise osakonna kambrites asjakohasel ajavahemikul 435 päeval, millest 344 päeval jäi kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind alla 3 m2 (2,43–2,93 m2). Vanglas kinnipeetavana avatud sektsioonis viibides jäi asjakohastes kambrites põrandapind kinnipeetava kohta 483-päevase ajavahemiku puhul 177 päeval alla 3 m2 (2,93 m2, kambris ei olnud WC-d). Ülejäänud päevadel oli kaebajale tagatud kambris rohkem kui 3 m2 põrandapinda.
6.2.Kinnises osakonnas olles viibis kaebaja enamiku kinnipidamisajast kambris, mis oli alla 3 m2, ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi vähesuse leevendamiseks. Avatud osakonnas olid kaebajal väljaspool kambrit suhteliselt avarad liikumisvõimalused, samas tuleb arvestada tualeti kasutamise korraldust, sest kaebaja kambrites puudus avatud osakonnas viibimise ajal WC. Teisi kaebaja esile toodud kinnipidamistingimuste rikkumisi ei esinenud.
6.3.Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 776 eurot ja 50 senti. Kinnises eluosakonnas viibitud aja eest, mil põrandapind ühe isiku kohta jäi alla 3 m2 (344 päeva), tuleb välja mõista 688 eurot (2 eurot ühe päeva eest). Avatud osakonnas viibitud ajal oli kambri põrandapinna miinimumnõude rikkumine väheintensiivne (0,07 m2), mistõttu tuleb 177 päeva eest välja mõista 88 eurot ja 50 senti (0,5 eurot ühe päeva eest).
7.Vastustaja ja kaebaja esitasid mõlemad apellatsioonkaebused, milles palusid halduskohtu otsuse vastavalt rahuldatud osas või rahuldamata jäänud osas tühistada. Vastustaja tõi apellatsioonkaebuses välja, et kuna kahjunõue esitati 25. aprillil 2014, siis on halduskohus ekslikult pidanud kahjunõuet tähtaegseks ka 25. aprillile 2011 eelnenud ajavahemiku puhul. Kaebaja õigusi ei ole rikutud, mistõttu ei ole alust ka hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja hinnangul ei vastanud halduskohtu määratud hüvitise suurus tekitatud kahju ulatusele ning seda tuleks suurendada.
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi ise uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot ning kaebaja kantud menetluskuludest 2 eurot ja 48 senti. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
8.1.Vangla on õigesti tagastanud kahjunõude ajavahemikku 22. veebruar 2011 kuni 24. aprill 2011 puudutavas osas. Arvestades Riigikohtu seisukohti haldusasjas nr 3-3-1-68-15, ei ole kaebaja
nimetatud ajavahemiku puhul kaebetähtaega järginud. Kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema kohe tajutavad ja nende ilmnemisest hakkas kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema. Kaebaja esitas kahjunõude vanglale 25. aprillil 2014 ja saab nõuda hüvitist vaid sellele päevale eelnenud kolme aasta eest. Tähtaja ennistamise aluseid ei esine. Kuna kaebaja ei ole ajavahemiku 22. veebruar 2011 kuni 24. aprill 2011 osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, tuleb kahjunõue jätta selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ning § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.
8.2.WC- ja mööblialune pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse (Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-21-16 ja 3-3-1-16-16). Vastustaja andmete kohaselt on asjakohastel ajavahemikel kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind 2 päeval 2,87 m2, 120 päeval 2,67 m2, 1 päeval 2,7 m2, 95 päeval 2,65 m2, 11 päeval 2,8 m2 ning 177 päeval 2,93 m2. Ülejäänud päevadel oli kaebajal isiklikku põrandapinda üle 3 m2. Kaebaja viibis 25. aprillist 2011 kuni 2. maini 2012 vanglas lukustatud kambrites ning alates 3. maist 2012 kinnipeetavana avatud osakondades. Teisi puudusi peale ebapiisava põrandapinna kambrites ei esinenud.
8.3.Lukustatud kambrites oli kaebajale tagatud vähemalt 2,65 m2 põrandapinda ning kaebaja ei viibinud järjest nendes tingimustes. Esines ka ajavahemikke, mil kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind oli märgatavalt suurem kui 3 m2. Need ajavahemikud pidid ruumipuudust leevendama. Asjaolu, et kaebaja ei esitanud ruumipuuduse kohta ühtegi kaebust, viitab üheselt sellele, et riive polnud intensiivne. Arvestades õiguste rikkumise ulatust ja intensiivsust, on kohaseks hüvitiseks 100 eurot.
8.4.Avatud osakonnas viibitud ajavahemikul oli ruumikitsikus sedavõrd marginaalne, et seda oli raske tajudagi ning kaebajal oli võimalus viibida väljaspool kambrit. Seepärast pole vaja kaebajale rahalist hüvitist määrata.
8.5.Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (0,62%), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kantud menetluskuludest 2 eurot ja 48 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja rahuldada kaebuse täies ulatuses või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud kohtupraktikat eirates ebaõigesti arvestanud kambri üldpinna sisse WC- ja mööblialuse pinna. Mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav põrandapind ühe isiku kohta 4 m2. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kahjunõude ajavahemikku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011 puudutavas osas läbi vaatamata. Tegemist oli jätkuva kinnipidamisega ning kaebaja ei pidanud mõistma kahju tekkimist nimetatud ajavahemikul. Kuigi kaebaja tajus juba 2008. aastal, et tema kinnipidamistingimused ei ole nõuetekohased, ei osanud ta juriidiliste teadmisteta isikuna arvata, et võib esitada kahjunõude vangla vastu. Seetõttu tuleb lähtuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastasest tähtajast.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kassaator on seisukohal, et kahjunõude tähtaegsuse ning seeläbi kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kontrollimisel tuleb lähtuda RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastasest, mitte 3-aastasest tähtajast. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. RVastS § 17 lg 3 näeb ette, et kahjunõue tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Nimetatud normi sõnastusest nähtub, et kui kahju tekkimine ning tekitanud isik on kahjunõude esitajale teada või pidi teada olema, kohaldub kolmeaastane tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil kahjunõuet võib esitada. Kaebaja õigusteadmiste puudumine ei saanud kahjust teadasaamist ning kahju põhjustanud isiku tuvastamist selles asjas mõjutada.
11.Kuigi ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet ajavahemiku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011 osas mittetähtaegseks ning vaide tagastamist selles osas põhjendatuks, siis otsuse resolutsioon seda ei kajasta. Seetõttu on kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused omavahel vastuolus, kuid kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011 osas siiski ikka menetluses. Otsuse resolutsioonis on kohus kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest välja mõistnud 100 eurot kahjutasu.
12.Kaebaja kinnipidamine Tallinna Vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHK 3-3-168-15, p 12). Kolleegium ei pea põhjendatuks ajavahemiku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011 väljaarvamist kahjunõude aluse hulgast pelgalt seetõttu, et kaebaja esitas nõude vanglale 25. aprillil 2014. Halduskolleegium on 15. juuni 2015. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-20-15 märkinud, et üldjuhul hakkab jätkuva toimingu puhul kaebetähtaeg kulgema pärast jätkuva toimingu lõppemist, aga kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Näiteks, kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel muutunud, saab erinevates tingimustes toimunud kinnipidamised lugeda erinevateks toiminguteks. Halduskohtu seisukoht, et kahjunõue ajavahemiku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011 osas on tähtaegne, on kooskõlas eespool tsiteeritud Riigikohtu seisukohaga, sest kaebaja kinnipidamine Tallinna Vangla kinnises osakonnas algas 22. veebruaril 2011 ning jätkus kuni 2. maini 2012, mil kaebaja viidi üle avatud osakonda. Isegi kui kaebaja adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil kaebaja mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut.
13.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) Suurkoda märkis 20. oktoobri 2016. a otsuses, et mitme-
kohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). Riigikohtu halduskolleegium muutis asjas nr 33-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.
14.Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites asjakohasel ajavahemikul 435 päeval, millest 344 päeval jäi kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind alla 3 m2 (2,43–2,93 m2). Vanglas kinnipeetavana avatud sektsioonis viibides jäi asjakohastes kambrites põrandapind kinnipeetava kohta 483-päevase ajavahemiku puhul 177 päeval alla 3 m2 (2,93 m2).
15.Kolleegium selgitas asjas nr 3-3-1-83-16, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seetõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ega arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium oluliseks arvesse võtta seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb lisaks arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
16.Ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (vt ka haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 13 ja 16). Kaebaja väiteid muude vangla olmetingimuste kohta on kohtud nõuetekohaselt analüüsinud ning väited ei ole tõendamist leidnud. Menetlusõiguse norme ei ole kohtud tõendite hindamisel kolleegiumi hinnangul rikkunud. Kolleegium nõustub seetõttu kohtutega, et kaebaja õigusi ei rikutud ajavahemikel, mil põrandapinda kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2.
17.Ajavahemikel, mil põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi avatud osakonnas veidi alla 3 m2, ei ole kolleegiumi hinnangul kaebaja õigusi rikutud määral, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Sedavõrd väike kõrvalekalle ei saanud kaebajale hüvitatavat kahju tekitada, arvestades nendes tingimustes järjepidevalt viibitud päevade arvu ning avatud osakonnas viibimise ajal laiematest liikumisvõimalustest tulenenud leevendavat mõju.
18.Ajavahemikul, mil kaebaja viibis kinnises osakonnas, jäi enamikul päevadel kaebajale tagatud põrandapind alla 2,5 m2, kusjuures kaebaja oli neis tingimustes pikka aega järjest (nt 27, 30, 31 ja 56 päeva). Samuti tuleb arvestada, et ajavahemikud, mil kaebajale tagatud põrandapind jäi vahemikku 2,86–2,92 m2, vaheldusid ajavahemikega, mil põrandapind jäi alla 2,5 m2, ning seda tuleb hüvitise määramisel kumulatiivse mõjuna arvestada. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kolleegiumi
hinnangul kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest 600 eurot.
19.Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja teeb ise uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebajale kahju katteks välja 600 eurot.
20.HKMS § 109 lg 4 kohaselt tuleb Riigikohtul uue otsuse tegemisel muuta ka menetluskulude jaotust. Kaebaja tasus kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 400 eurot. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Muid menetluskulusid puudutavaid dokumente ei ole kaebaja esitanud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kahjunõude suuruseks oli 15 994 eurot ja 80 senti. Kuna kahjunõue rahuldatakse 3,75% ulatuses, tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.