Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-62-16 8. detsember 2016 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld OÜ Ecober kaebus Pärnu Linnavalitsuse täitekorralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ja edaspidi täitekorralduste andmise keelamiseks Kaebaja OÜ Ecober, esindaja advokaat Ott Lepmets Vastustaja Pärnu linn, esindaja Tiina Roht Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus asjas nr 3-1452651 Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus asjas nr 3-14-52651 tuvastamisnõude ja menetluskulude jaotuse osas. Jätta tuvastamisnõude osas jõusse Tallinna Halduskohtu
18.septembri 2015. a otsus samas asjas.
3.Tagastada kautsjon. Jätta muud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
OÜ-le Ecober kuulub Pärnu kesklinnas Põhja tn 1 kinnistu, millel paikneb 3-korruseline aidahoone. Hoone on lagunenud ja varisemisohtlik. Pärnu Linnavalitsus kohustas 23. aprilli 2013. a ettekirjutusega nr 9-13/4593 OÜ-d Ecober takistama suletud piirdega juurdepääsu Põhja tn 1 kinnistul asuvale ehitisele ekspertiisi asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses hiljemalt
1.juuniks 2013. OÜ-l Ecober tuli liikumist hoone ümber piirata ca 2 m raadiuses, hoone varisemisohtliku edelanurga juures ca 12 m raadiuses. Ettekirjutusele oli lisatud OÜ Arcus Projekt hinnang. Ettekirjutuses hoiatati, et kohustuse täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha 3000 eurot. Pärnu Linnavalitsus pikendas OÜ Ecober taotlusel 3. juuni 2013. a kirjaga ettekirjutuse täitmise tähtaega
1.juulini 2013. OÜ Ecober vaie ja kaebus ettekirjutuse peale jäid rahuldamata. Sellekohane kohtuotsus asjas nr 3-13-1948 jõustus 13. juunil 2014. Muinsuskaitseamet tellis 2014. aastal Põhja tn 1 hoone uue ekspertiisi. Ehituskonstrueerimise ja Katsetuste OÜ ekspertiisi kokkuvõtte kohaselt tuleb ohutuse tagamiseks esmalt piirata aidahoone edelanurk raadiusega vähemalt 6 m. Muinsuskaitseamet koostas 18. juunil 2014 tegevuskava aidahoone konserveerimiseks. Selle kohaselt tuleb ohutuse tagamiseks piirata aidahoone ajutise piirdega: edelapoolne nurk raadiusega minimaalselt 6 m, ülejäänud hoone minimaalselt 1 m
müüritisest. Piiretele tuleb paigaldada ohutussildid. Pärnu Linnavalitsuses toimus 27. juunil 2014 kohtumine, kus kinnistu omanik tegi ettepaneku mitte paigaldada piiret, vaid katta hoone varisemise ärahoidmiseks võrguga. Pärnu Linnavalitsus nõustus kohtumisel Muinsuskaitseameti tellitud ekspertiisis ja tegevuskavas toodud ajutise piirde kaugustega, kuid jäi suletud piirde paigaldamise nõude juurde. OÜ Ecober teavitas 14. juunil ja 29. juulil 2014 linnavalitsust, et asub Muinsuskaitseameti tegevuskava täitma ning taotleb selleks abiraha. Seniks pakkus osaühing välja, et katab aidahoone ülemise osa fassaadivõrguga.
2.Pärnu Linnvalitsus vaatas 25. septembril 2014 kinnistu üle ning rakendas 7. oktoobri 2014. a täitekorraldusega nr 3-5/1131 linnvalitsuse 23. aprilli 2013. a ettekirjutuse täitmata jätmise eest osaühingule sunniraha 3000 eurot. Korralduse kohaselt tuvastati kinnistu ülevaatuse käigus, et omanik ei ole paigaldanud suletud piiret ohtliku tsooni ulatuses. Samuti ei olnud kinnistu omanik mitme kuu jooksul täitnud 27. juunil 2014 antud lubadust paigutada hoone ümber võrk ohutuse tagamiseks. Linn esitas 9. detsembril 2014 kohtutäiturile täitmisavalduse. OÜ Ecober tasus nõude, misjärel kohtutäitur lõpetas täitemenetluse.
3.OÜ Ecober esitas 31. oktoobril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Pärast kaebuse muutmist jäi kaebuse nõudeks tuvastada 7. oktoobri 2014. a täitekorralduse õigusvastasus ja keelata linnal edaspidi anda 23. aprilli 2013. a ettekirjutuse alusel täitekorraldusi. Kaebuse põhjendused olid järgmised. a) Sunniraha rakendamine oli õigusvastane. Halduskohus leidis ettekirjutuse kontrollimisel asjas nr 313-1848, et vastustaja ei kohustanud kaebajat paigaldama piirdeaeda. Ala on võimalik eraldada ka võrguga, taraga, hekiga, terrassiga, kividega jms. Vastustaja ei pidanud 27. juuni 2014. a kohtumisel ettekirjutuse täitmiseks piisavaks fassaadivõrgu paigaldamist. Samuti ei olnud ta nõus kinnistu piiramisega heki või kividega, vaid nõudis piirdeaia paigaldamist. b) Vastustaja nõustus 27. juuni 2014. a kohtumisel, et samal aastal koostatud ekspertiisiakt vastab paremini tegelikkusele ja lubas sellest tulenevalt koostada uue haldusakti. Uut haldusakti aga ei koostatud. Kaebaja esitas vastustajale ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise avalduse, kuid vastustaja ei ole seda seni lahendanud. Kaebaja paigaldas veebruaris 2015 fassaadivõrgu. Samuti esitas ta Muinsuskaitseametile taotluse toetuse maksmiseks. c) Keelamiskaebuse eesmärk on vältida pahatahtlike täitekorralduste väljastamist. Kui kaebaja paigaldaks piirdena võrgu 2014. a ekspertiisiaktis näidatud ulatuses, võib vastustaja rakendada kaebaja suhtes sunniraha. d) Kui vastustaja oleks pidanud tähtsaks piirdeaia paigaldamist, oleks vastustaja selle ise asendustäitmise korras paigaldanud, mitte vaielnud kaebajaga 2011. aastast saadik. Erimeelsused vastustajaga tekkisid juba 10 aastat tagasi, kui linnaametnik nõudis ametiseisundit kuritarvitades kaebaja juhatuse liikme nõusolekut kinnistu arendamiseks ja võltsis allkirja.
4.Tallinna Halduskohus jättis 18. septembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda järgmiste põhjendustega. a) Kaebajal on seadusest tulenev kohustus tagada tema omandisse kuuluva ehitise ohutus, sh takistada juurdepääs varisemisohtlikule ehitisele. Kaebaja ei teinud kuni 2015. a alguseni midagi
ehitise varisemisohu vältimiseks. Kaebaja on rikkunud oma seadusjärgseid kohustusi juba aastaid. Rahaliste vahendite puudumine seda ei vabanda. b) Piirde paigaldamine ei saa olla kaebajat ebamõistlikult koormav. Lahenduste otsimine ei ole ohutuse tagamiseks piisav, selleks tuleb astuda reaalseid samme. Viivitamine toob kaasa ehitise jätkuva lagunemise ning varisemisohu suurenemise. Ettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ega sea kaebajale piirde materjali osas piiranguid. Aastal 2015 paigaldatud fassaadivõrk ei takista juurdepääsu ehitisele ega taga ohutust. Riegler Grupp OÜ 21. augusti 2014. a ettepanek kattevõrgu paigaldamiseks on ilmselgelt asjatundmatu. Kaebaja suhtes kehtis ettekirjutus piirde paigaldamiseks. Kaebajale ei saanud jääda ekslikku arusaama, et kattevõrgu paigaldamisega täidab ta piirde paigaldamise kohustuse. c) Asjaolu, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni 2011. a hinnangust erinevalt, ei muuda ettekirjutust õigusvastaseks. Muinsuskaitseameti tegevuskava ja 2014. a ekspertiisiakt nimetavad minimaalse kauguse, millest lähemale ei tohi piiret paigaldada. Aastal 2011 hinnati varisemise korral kivide kukkumise kaugust. Tegemist võis olla optimaalse kaugusega, tagamaks suuremat turvalisust. Vastustaja on nõustunud hoone piiramisega 6 m raadiuses hoone edelanurgas ja 1 m raadiuses ülejäänud osas nii 27. juuni 2014. a kohtumisel, vaidlustatud täitekorralduses kui ka kohtumenetluses. Kui kaebaja paigaldab piirde lähemale kui ettekirjutuses ette nähtud, järgides samal ajal vastustaja antud nõusolekut ohtliku tsooni ulatuse vähendamiseks, kuid vastustaja rakendab sellele vaatamata kaebaja suhtes sunniraha, võib kaebaja vaidlustada sellise otsuse, viidates õiguspärasele ootusele. Vaidlused vastustajaga ei takista piirde paigaldamist. Kuna praegusel juhul puudusid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg-s 3 toodud asjaolud, ei olnud vastustaja kohustatud ettekirjutust muutma ega tühistama. d) Vastustaja lubas 27. juuni 2014. a kokkusaamisel tunnistada varasema ettekirjutuse kehtetuks ja koostada uute tingimustega haldusakti. Vastustaja ei teavitanud kaebajat oma otsusest jätta uus haldusakt andmata. Vastustaja selline käitumine ei ole kooskõlas hea haldustavaga ja on õigusvastane (HMS § 62 lg 5). Siiski ei too see kaasa kohaldatud sunnivahendi õigusvastasust, sest kohustus rajada piire ja selle eesmärk pidid olema kaebajale selged. Vastustaja käitumine ei õigustanud ettekirjutuse täitmata jätmist. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja viivitust ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamisel. See ei kuulu praeguse vaidluse esemesse. e) Sunniraha rakendamist keelavaid asjaolusid ei esinenud. Arvestades kaitstavate õiguste olulisust ja kaebaja pikaajalist venitamist, ei ole sunniraha 3000 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne (asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 3 lg 3). Olenemata sellest, milliseid võimalikke õigusvastaseid tegusid on vastustaja ametnikud kaebaja suhtes varem teinud, ei mõjuta see kaebajal olevaid kohustusi. See, et vastustajal oli võimalus viia läbi asendustäitmine, ei muuda kaebaja kohustusi. f) Keelamisnõue on põhjendamatu. Kaebajal on kohustus tagada ehitise ohutus ja piirata juurdepääs lagunevale ehitisele.
5.OÜ Ecober palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada täitekorralduse õigusvastasuse
tuvastamise nõude osas.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. mai 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse tuvastamisnõude ja menetluskulude jaotuse osas, tuvastas täitekorralduse õigusvastasuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1155 eurot järgmiste põhjendustega. a) Pärast ettekirjutuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist tekitas poolte vahel kõneainet halduskohtu seisukoht, et suletud piirdena on käsitatav ka nt hekk või lint. Ettekirjutusele lisatud asendiskeemist nähtub, et kaebajal tuleb hoone ümber liikumist piirata ca 2 m laiuses ning hoone edelanurga juures ca 12 m raadiuses. Kuigi vastustaja on täitekorralduses viidanud ka 2014. a eksperdi soovitatud ja tegevuskavas märgitud ohtliku tsooni ulatusele, on korralduses rakendatud sunniraha ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Kuna vastustaja nõustus 27. juuni 2014. a kohtumisel ohtliku tsooni vähendamisega ja lubas anda uue haldusakti, otsustas vastustaja sisuliselt lükata sunniraha rakendamise edasi. Vastustaja oleks pidanud oma ettekirjutust korrigeerima ka seetõttu, et ettekirjutuse kohta tehtud halduskohtu otsuses näidatud võimalus piirata ala lindiga ei taganud tema arvates hoone ohutust. b) ATSS § 8 lg 3 p 3 järgi ei ole sunnivahendi rakendamise edasilükkamise korral sunnivahendi rakendamine lubatud. 27. juuni 2014. a koosolekul tekkis kaebajal õigustatud arusaam, et vastustaja ei nõua temalt enam piirde paigaldamist ettekirjutuses viidatud ohutsooni ulatuses, vaid piisab 2014. a ekspertiisi käigus soovitatud ohtliku ala piiramisest. Kaebajal ei olnud aga kindlust, et vastustaja ei sunni teda siiski täpselt järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust. Kui vastustaja hiljem antud nõusolekust taganes, oleks ta hea halduse põhimõttest tulenevalt pidanud kaebajat sellest teavitama. Kaebajal tekkis õigustatud ootus, et sunniraha kohaldamine tema suhtes ei ole enne ettekirjutuse korrigeerimist päevakorral. Ebaselges olukorras sunniraha sissenõudmine ei ole kooskõlas ka sunnivahendi eesmärkidega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Pärnu linn palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Vastustaja leiab, et isegi kui ta lükkas sunnivahendi rakendamise edasi, oli seda võimalik teha üksnes 15. juulini 2014. Selle päeva pakkus vastustaja ettekirjutuse uueks tähtpäevaks ja kaebaja ei vaielnud sellele vastu. Uus tähtaeg oli kaebajale teada, selle jooksul sunnivahendit ei rakendatud. Ringkonnakohus omistas koosolekule õigusjõu, arvestades koosolekul toimunut valikuliselt. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millele tugineb seisukoht, et kaebajal polnud kindlust, et vastustaja ei sunni teda järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust. Ettekirjutus on kehtiv, selle täitmist pole peatatud ega edasi lükatud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu tõendid ega asjaolud, millel rajaneb seisukoht, et kaebajal tekkis õigustatud ootus, et vastustaja annab uue haldusakti. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et pärast vastustaja nõustumist muinsuskaitseameti hinnanguga oli kaebaja teadlik enda kohustuse ulatusest. Koosolekul ei viidatud mingilgi moel kaebaja õigusele jätta ettekirjutus täitmata. Eksimine hea halduse tava vastu ei saa kaaluda üles õiguspärast haldusakti ja avalikku huvi ohutu linnaruumi vastu. Ringkonnakohus ei hinnanud piirde paigaldamata jätmise tagajärgi ega
uurinud ettekirjutuse eesmärki. Eesmärk oli juurdepääsu takistamine, mitte kinnistu piiride nähtavaks tegemine.
8.OÜ Ecober palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et sunniraha rakendamise edasilükkamisel ei ole vorminõudeid. Vastustaja 27. juuni 2014. a otsustus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele ja seda võib käsitada sunnivahendi edasilükkamisena (ATSS § 8 lg 3 p 3). 27. juuni 2014. a koosoleku protokollis on väga selgelt eristatud otsus ja selle aluseks olnud vestlus. Vestluse käigus tegi vastustaja ettepaneku paigaldada piire hiljemalt 15. juuliks 2014. Tegelikkuses arutleti veel mitmete kuupäevade üle. Kõigel vestluse käigus öeldud ei ole õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus lähtus õigest otsuse resolutiivosast. Täitekorraldus on vastuolus ka ATSS § 8 lg 3 p-ga 1. Vastustaja muutis 7. juuni 2014. a otsusega ettekirjutuse nõudmisi ja kohustas sellega iseennast välja andma uut haldusakti. Seetõttu ei olnud ettekirjutus sunniraha rakendamise hetkel kehtiv. Protokoll ei sisaldanud samas uut kaebaja poolt täidetavat haldusakti. Vastustaja tegevus, kus ettekirjutuse muutmisega anti sisuliselt uus ettekirjutus, ei olnud selge ega üheselt mõistatav.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Riigikohtus käib vaidlus üksnes tuvastamisnõude üle. Pooled on eri meelt küsimuses, kas selles asjas olid täidetud sunnivahendi kohaldamise eeldused ATSS § 8 lg 3 p-de 1 ja 3 järgi ning kas sunniraha rakendamine oli proportsionaalne vaatamata väidetavale õiguslikule ebaselgusele. Pooled ei vaidle selle üle, et vastustaja 23. aprilli 2013. a ettekirjutus oli vaidlusaluse täitekorralduse andmise ajal – 7. oktoobril 2014 – täitmata.
10.ATSS § 8 lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendi rakendamise eelduseks mh sundtäidetava ettekirjutuse kehtivus. Kaebaja leiab, et 23. aprilli 2013. a ettekirjutus sunniraha rakendamise ajal enam ei kehtinud, sest vastustaja otsustas 27. juuni 2014. a koosolekul anda välja uue haldusakti.
11.Kolleegium kaebaja seisukohaga ei nõustu. 27. juuni 2014. a koosolekul toimusid kaebaja ja vastustaja informaalsed läbirääkimised. Koosoleku protokolli on märgitud 3 otsust: linn on seisukohal, et paigaldada tuleb suletud piire; alternatiivse lahendusena küsib kaebaja tegevuskava koostajalt 27. nädalaks (juuli alguseks) seisukohta, kas hoonet võib piirata võrguga; linn väljastab uue haldusakti hiljemalt 27. nädala lõpuks. Seega andis linn informaalse lubaduse ettekirjutuse ümbervaatamiseks pärast tegevuskava koostaja täiendavat seisukohta, kuid ei tunnistanud ettekirjutust koosolekul kehtetuks. Vastupidi, linn jäi sõnaselgelt piirde paigaldamise nõude juurde. Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. ATSS § 8 lg 3 p-st 1 ei tulenenud seega sunniraha rakendamise keeldu.
12.ATSS § 8 lg 3 p 3 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi. Kaebaja ja ringkonnakohtu hinnangul oli sunnivahendi rakendamine 27. juuni 2014. a protokollist nähtuvalt täitekorralduse andmise ajal edasi lükatud. Kolleegium ei nõustu ka selle hinnanguga. 27. juuni 2014. a protokollis ei ole sõnaselget otsust
sunnivahendi edasilükkamise kohta. Kuna pooled leppisid kokku täiendavate otsuste ja toimingute tegemise 2014. a juuli alguses, võib sellest välja lugeda kavatsuse mitte rakendada sunniraha sel piiratud ajavahemikul, mitte aga määramata aja jooksul. Koosoleku protokolli on märgitud ka linnaametniku seisukoht, et suletud piire tuleb paigaldada hiljemalt 15. juuliks 2014. Kaebaja väide, et koosolekul arutati ka teiste võimalike tähtaegade üle, ei ole asjakohane. Kaebaja jätab tähelepanuta, et ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltunud tema nõusolekust, vaid selle sai määrata linn ühepoolselt. Protokollist ei nähtu, et linn oleks nõustunud ettekirjutuse täitmisega hiljem kui 15. juulil 2014.
13.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei täitnud linn lubadust anda ohu kõrvaldamiseks uus haldusakt ning sellega tekkis õiguslikult ebaselge olukord, arvestades ka vastustaja mittenõustumist ettekirjutuse kohta tehtud kohtuotsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebaja jaoks arusaadav, mida ta pidi ettekirjutuse täitmiseks tegema, ning sellises olukorras ei täida sunniraha enda eesmärki.
14.Kolleegium meenutab asjas nr 3-3-1-72-14 väljendatud seisukohta, et sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (p 14). Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne.
15.Praegusel juhul ei tekitanud halduskohtu otsus ettekirjutuse kohta ega vastustaja käitumine eraldi ega koostoimes kolleegiumi hinnangul sellist ebaselgust ettekirjutuse täitmise ulatuse ja viisi suhtes, mis oleks õigustanud ettekirjutuse täitmata jätmist.
16.Ettekirjutuses kohustati kaebajat "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni ulatuses. Halduskohus tegi asjas nr 3-13-1848 järelduse, et ettekirjutusest ei tulene kohustust piirata ala tingimata just piirdeaiaga. Kohus mainis küll, et maa-alasid on põhimõtteliselt võimalik piirata ka nt võrgu, heki või lindiga, kuid otsusest ei ole välja loetav seisukoht, et kõik need vahendid sobivad tingimusteta 23. aprilli 2013. a ettekirjutuse täitmiseks. Kaebaja pidi ettekirjutuse täitmisel arvestama selle aluseks olevat ehitusseadustiku v.r § 29 lg 1 p 4. Sellest sättest tulenes kaebaja kohustus takistada juurdepääs varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni. Seega pidi kaebaja ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. Teoreetilised arutlused selle üle, millised piirdevahendid oleksid piirdeaia asemel praegusel juhul veel kõne alla tulnud ja kas vastustaja oleks neid ettekirjutuse nõuetekohase täitmisena aktsepteerinud, on ainetud. Pole vaidlust selle üle, et kaebaja polnud täitekorralduse andmise seisuga paigaldanud hoone ümber ühtegi suletud piiret ega olnud takistanud mingil moel juurdepääsu aidahoonet ümbritsevale ohtlikule tsoonile. Asjakohaselt on täitekorralduses märgitud, et kaebaja polnud täitekorralduse tegemise ajaks paigaldanud seintele isegi võrku, mis pidi tema enda väitel välistama hoone varisemise.
17.Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. 27. juuni 2014. a protokolli on märgitud, et vastustaja nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Kolleegiumi hinnangul ei kujuta protokoll endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab vastustaja lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist kaebajale soodsamal viisil. Vastustaja niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. Küsimus, kas vastustaja lubadus lõi kaebajale õigustatud ootuse, oleks asjakohane siis, kui kaebaja oleks ettekirjutuse täitnud protokollile vastavalt, ent vastustaja oleks nõudnud sellest hoolimata sunniraha tasumist. Kaebaja ei täitnud ettekirjutust ei ettekirjutuses ega protokollis kajastatud tingimustel. Vastustaja pole andnud lubadust, et kaebaja võib jätta ettekirjutuse üldse täitmata. Kui kaebaja ei pidanud usaldusväärseks vastustaja lubadust leppida kaugustega 1 m ja 6 m, oleks tulnud piire paigaldada ettekirjutuses toodud tingimustele vastavalt.
18.Kolleegium märgib, et uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid nõustub vastustajaga, et see minetus ei andnud alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui kaebaja nägi, et lubatud tähtaja jooksul ei ole vastustaja uut haldusakti andnud, pidi ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima vastustajalt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei võinud eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta.
19.Kaebaja on ettekirjutuse täitmata jätmist põhjendanud ka Muinsuskaitseametile 25. septembril 2014 esitatud rahataotlusega, milles ta mh palus hoone piiramiseks raha riigieelarvest. Kolleegium rõhutab, et ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Kaebaja taotlus ei takistanud seega sunniraha rakendamist.
20.Eeltoodu tõttu tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, ringkonnakohtu otsus tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4). Kautsjon tuleb vastustajale tagastada (HKMS § 107 lg 4) ning muud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.