Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
MEŽA GALA SIA hagi OÜ CHEF FOODS vastu 113 240 euro 46 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ CHEF FOODS kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 122 288 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja MEŽA GALA SIA, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Kostja OÜ CHEF FOODS, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma
Asja läbivaatamise kuupäev
11. november 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
MEŽA GALA SIA (hageja) esitas Harju Maakohtule OÜ CHEF FOODS (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 113 240 eurot 46 senti ja viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2-17-1722 Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale aastatel 2013–2015 ulukirümpasid. Müügitehingud toimusid selliselt, et hageja toimetas ulukirümbad kostjani, kostja sorteeris ja kaalus need ning teatas hagejale e-posti teel ostetava lihakoguse ja hinna. Lisaks hüvitas kostja transpordikulud, mida hageja kandis kauba toimetamiseks Lätist kostja asukohta. Poolte praktika tehingute dokumenteerimisel oli järgmine: hageja andis ulukirümbad kostjale üle koos jahisaagi vastuvõtuaktiga. Aktil täitis hageja ära esimese tulba, kuhu märkis kostjale üle antud looma liigi, deklaratsiooni numbri ja rümba numbri. Aktile kirjutasid alla hageja ja autojuht, aktil ei olnud kostja esindaja allkirja. Akt anti koos rümpadega üle kostjale. Edasi tegeles rümba ja selle juurde kuuluva aktiga kostja, kes kaalus ulukirümbad ja määras tasutava summa. Kostja märkis rümpade kaalu ja liha eest makstava hinna akti teises ja kolmandas tulbas ning saatis akti e-posti teel tagasi hagejale. Koopia saadeti kostjat esindanud Priit Noorhanile. Saadud akti alusel koostas hageja arve ning edastas selle kostjale tasumiseks. Alates 2015. aastast hakkas kostja maksekäitumises esinema häireid, kuid kostja jätkas ulukirümpade vastuvõtmist. 8. aprillil 2016 allkirjastas kostja saldokinnituse, mille kohaselt võlgnes kostja
31.detsembri 2015 seisuga hagejale 148 343 eurot 95 senti (saldokinnitus). Kostja tasus hagejale sellest 70 663 eurot 29 senti. Alates 2016. aastast tegid pooled ulukiliha müügitehinguid 23 512 euro 26 sendi eest. Lisaks on hageja müünud kostjale 181,22 kg kuivatatud metskitsevorsti hinnaga 2718 eurot 30 senti ning osutanud transpordi- ja logistikateenust hinnaga 9319 eurot 24 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei ole tal hageja vastu mingeid kohustusi ning hagi on tõendamata. Arvetega ei saa tõendada kostja kohustuste olemasolu. Kostja vaidlustas saldokinnituse ehtsuse, sest kostjal ei ole teavet sellise dokumendi olemasolu kohta ning tema valduses ei ole selle originaali. Lisaks ei olnud P. Noorhanil õigust kostja nimel selliseid dokumente allkirjastada. Kostja ei kiida P. Noorhani tehingut heaks. Kostja ei ole väidetud kaupu ja teenuseid hagejalt ostnud, tellinud, kätte saanud ega vastu võtnud. Dokumentidel, mis puudutavad kaupade ja teenuste müüki 2016. aastal, ei ole kostja töötajate allkirju. See, et kostja tasus hagejale
1.jaanuarist 2016 kuni 28. aprillini 2016 kokku 70 663 eurot 29 senti, ei kinnita hageja nõuet. Ülekanded on teinud õigusliku aluseta P. Noorhani, kellel ei olnud õigust kostjat esindada. Kostja ei ole leppinud hagejaga kokku transpordi- ja logistikakulude hüvitamises ega selliseid teenuseid saanud. Hageja on saanud kostjalt transpordi- ja logistikakulude hüvitamiseks kokku 22 853 eurot 88 senti alusetult ja peab selle kostjale tagastama. Hageja veo- ja logistikakulude nõuded on 8966 euro 92 sendi ulatuses aegunud. Kui kohus leiab, et hagejal on kostja vastu rahalisi nõudeid, tasaarvestab kostja hageja nõuded enda järgmiste nõuetega hageja vastu: Tartu Maakohtu 5. detsembri 2016. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitis 1083 eurot 33 senti, hagejale alusetult üle kantud 70 663 eurot 29 senti, tasu hagejale aastatel 2015 ja 2016 osutatud transporditeenuse eest 61 169 eurot 58 senti vastavalt kostja 30. juuni 2016. a arvele nr 160490; hagejale alusetult üle kantud transpordija logistikakulude hüvitis 22 853 eurot 88 senti.
3.Harju Maakohus rahuldas 23. märtsi 2018. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 113 230 eurot 46 senti, tasaarvestas hageja nõude kostja 1083 euro 33 sendi suuruse nõudega ning mõistis kostjalt pärast tasaarvestust hageja kasuks välja 112 147 eurot 13 senti. Sellelt summalt mõistis maakohus alates otsuse tegemise päevast kuni võla tasumiseni välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3415 eurot ning kohustas kostjat tasuma sellelt summalt viivist seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni.
15.veebruari 2017. a määrusega seadis maakohus hagi tagamise korras kostjale kuuluvale kinnisasjale hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi summas 120 000 eurot.
2(9)
2-17-1722 Maakohus leidis, et kostja oli 31. detsembri 2015 seisuga hagejale võlgu 148 343 eurot 95 senti, mida kinnitab kostja seadusliku esindaja allkirjastatud saldokinnitus kui deklaratiivne võlatunnistus. P. Noorhanil oli õigus kostja nimel saldokinnitus allkirjastada. Kostja on vaidlustanud dokumendi ehtsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 277 mõttes, kuid kostja väited on põhistamata ja kohtul ei ole alust kahelda võlatunnistuse ja sellelt nähtuva allkirja ehtsuses. On tavapärane, et pooled esitavad kohtule tõendite ärakirjad. Samuti ei anna dokumendi ehtsuses põhjust kahelda asjaolu, et dokumendi allkirjastanud poolel väidetavalt ei ole originaaleksemplari. Pooled ei esitanud kohtule taotlust käekirjaekspertiisi määramiseks. Seega on saldokinnitus kehtiv ja võla puudumist peab tõendama kostja. Kostja ei esitanud võlale sisulisi vastuväiteid ega tõendanud, et võlga tegelikult ei ole. Hageja on tõendanud, et ta müüs kostjale 2016. aastal ulukiliha kokku 26 230 euro 56 sendi eest. Pooled olid sõlminud ulukiliha müügilepingu, mille kohaselt hageja pidi ulukiliha kostjale toimetama ning kostja pidi maksma hagejale selle eest tasu vastavalt hageja esitatud arvetele. Hageja on esile toonud ja tõendanud, et ulukirümbad anti kostjale üle koos jahisaagi vastuvõtuaktiga. Hageja esile toodud asjaolusid kinnitavad tema esitatud aktid ja arved. Aktide kaaskoostajaks oli kostja raamatupidaja, kes edastas hagejale tagastatava akti iga kord teadmiseks ka kostja juhatuse liikmele P. Noorhanile. Seetõttu on alusetud kostja väited, et kostja ei olnud tehingutest teadlik ja raamatupidajal ei olnud volitust nende tegemiseks. Aktide tagastamisega on kostja kinnitanud ulukiliha kättesaamist. Seetõttu on kostjal kohustus 2016. a jaanuaris ja veebruaris esitatud arved tasuda. Arvete tasumise mõistlikuks tähtajaks tuleb lugeda 14 päeva. Kostja peab tasuma hagejale ka liha tarnimisega seotud logistika- ja transpordikulud 9319 eurot 24 senti. Hageja on tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, et kostja hüvitab ulukiliha transpordi ja logistikaga seotud kulud. Tõenditest nähtub, et kostja on varem transpordi- ja logistikakulude arved hagejale tasunud. Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et see nõue on VÕS § 802 lg 1 ja § 862 järgi aegunud. Hageja nõue tuleneb müügilepingust ning sellele kohaldub üldine aegumistähtaeg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 3). Hageja on tõendanud, et kostja võlgnes talle kokku 183 893 eurot 75 senti (148 343 eurot 95 senti + 26 230 eurot 56 senti + 9319 eurot 24 senti). Ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 28. aprillini 2016 tasus kostja hagejale kokku 70 663 eurot 29 senti. Seega on kostjal hagejale maksmata 113 230 eurot 46 senti. Kuna hageja nõudis 10 eurot suurema võla väljamõistmist, tuleb hagi rahuldada osaliselt. TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt alates otsuse tegemisest kuni võla tasumiseni välja mõista ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis. Arvestades seda, et Tartu Maakohus mõistis 5. detsembri 2016. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1083 eurot 33 senti, kohtumäärus on jõustunud ja hageja ei ole seda vabatahtlikult täitnud, tuleb kostja nõue hageja nõudega TsMS § 445 lg 1 järgi tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 112 147 eurot 13 senti. Ülejäänud kostja tasaarvestuse vastuväited ei ole põhjendatud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. märtsi 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda 3(9)
2-17-1722 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitise 949 eurot 20 senti. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga selles, et maakohus jagas valesti tõendamiskoormise ja jättis selle põhjendamatult kostja kanda. Samuti ei ole õiged kostja väited selle kohta, et hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Maakohus ei eksinud, kui tuvastas saldokinnituse alusel kostja võla seisuga 31. detsember 2015. TsMS § 277 lg-st 1 ei tulene, et kohus peab alati, kui võlgnik väidab, et dokument ei ole ehtne, jätma selle TsMS § 277 lg 4 alusel tõendite hulgast välja või korraldama käekirjaekspertiisi. Kui võlgnik esitab paljasõnalise põhistamata vastuväite, mille alusel kohtul ei teki koosmõjus asjas esitatud teiste väidete ja tõenditega kahtlust dokumendi ehtsuses, võib kohus dokumenti tõendina arvestada. Maakohus lähtus põhjendatult sellest, et kostja ei olnud oma vastuväidet asjakohaselt ja usutavalt põhistanud, mistõttu ei olnud alust jätta saldokinnitust tõendina arvestamata. Õige ei ole kostja väide, et maakohus eksis tõendite hindamisel, kui tuvastas, et hageja müüs kostjale 2016. aastal müügilepingu alusel ulukirümpasid ja andis need kostjale üle. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja on tõendanud nii müügi kokkuleppe olemasolu kui ka ulukirümpade üleandmise. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et hageja esitatud tõendid oleksid võltsitud. Seda pole väitnud ka kostja. Asjaolu, et aktid on koostatud lätikeelsetele blankettidele ja nende kohta ei ole esitatud tõlkeid, ei tähenda seda, et need oleks tulnud jätta arvestamata. Kostja on küll kohtuistungil välja toonud, et osa dokumente ei ole esitatud eesti keeles, kuid protokollist ei saa järeldada, et kostja vaidles nende tõendite vastuvõtmisele vastu. Seega võis maakohus võtta TsMS § 33 lg 1 järgi vastu mahukad aktid, mis olid koostatud küll lätikeelsetele blankettidele, kuid mille sisu oli kohtule hageja selgitusi arvestades mõistetav. Maakohus ei eksinud ka kostjalt transpordikulusid välja mõistes. Poolte kokkulepet tuvastades juhindus maakohus õigesti poolte varasemast praktikast, mille kohaselt kostja tasus transpordi eest. Kostja apellatsioonkaebuse väited tasaarvestuse kohta ei ole põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega tühistada maakohtu 23. märtsi 2018. a otsus osas, milles kohus hagi rahuldas, samuti osas, milles kohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud. Kostja palub teha maakohtu otsuse tühistatud osas uue otsuse ning jätta hagi tervikuna rahuldamata, kõik menetluskulud hageja kanda ja kohustada hagejat tasuma kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Samuti palub kostja tühistada maakohtu 15. veebruari 2017. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud eksinud tõendamiskoormise jaotamisel. Kuna hagi on täielikult tõendamata, võis kostja piirduda üksnes vastuväidete esitamisega. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid hageja väiteid poolte vahel lepingu olemasolu, selle tingimuste ja hageja nõudeõiguse kohta. Hageja esitatud saldokinnituse koopia ei ole ehtne. Kostja vaidlustas saldokinnituse koopialt nähtuva allkirja ehtsuse ja väidetavalt sellele alla kirjutanud isiku pädevuse sellist saldokinnitust anda. Hageja pidi saldokinnituse koopiale tuginemiseks tõendama selle ehtsust, esitades saldokinnituse originaali või taotledes ekspertiisi koopia ehtsuse tuvastamiseks. Ringkonnakohus luges ebaõigesti saldokinnituse koopia alusel tõendatuks, et kostja andis võlatunnistuse. Lisaks ei ole saldokinnituse koopia sisu põhjal võimalik tuvastada, millist kostja kohustust võlatunnistus peaks kinnitama ning kuidas see on seotud hagis esitatud nõuetega.
4(9)
2-17-1722 Kohtute järeldused kostja kohustuste kohta hageja vastu on ekslikud ega põhine tõenditel. Hageja koostatud arved ei saa tõendada lepingulist suhet hageja ja kostja vahel. Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja väite, et ta ei ole neid arveid saanud. Hageja esitatud dokumendid ei ole olulises osas eestikeelsed ning on tõlkimata. Kostja ei nõustunud lätikeelsete dokumentide vastuvõtmisega. TsMS § 33 lg 1 kohaselt ei olnud kohtul õigust neid dokumente tõendina vastu võtta. Kohtuotsused põhinevad olulises osas lubamatutel tõenditel. Hageja esitatud tõendid ei kinnita kaupade ja teenuste müüki kostjale ega seda, et kostja on need kätte saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja töötaja saadetud e-kirjade manuses olid just hageja väidetud aktid. Kohtute järeldused kostja tasaarvestuse kohta on osaliselt ekslikud ega põhine asjas esitatud tõenditel. Kohtud on jätnud arvestamata kostja taotluse kohaldada osale hageja nõudest aegumist.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid menetlusõiguse normi, võttes kostja väidetava võla
31.detsembri 2015. a seisuga tõendamisel arvesse hageja esitatud saldokinnituse ja jättes arvestamata kostja vastuväite, et hageja ei ole tõendanud enda esitatud saldokinnituse ehtsust.
10.1.TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (Riigikohtu 14. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10, vt ka 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25). Eelöeldu tuleneb tsiviilkohtumenetluse põhimõttest, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt TsMS § 230 lg 1), st ka asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse. Praeguses asjas esitas hageja kohtule saldokinnituse valguskoopia, mitte selle kui algdokumendi. Kostja avaldas maakohtule, et tema valduses ei ole saldokinnituse originaali ning et tal puudub ka mis tahes varasem teave sellise dokumendi olemasolu kohta. Kostja väitis ka seda, et tema ega tema esindaja ei ole sellele saldokinnitusele alla kirjutanud (vt kostja 21. aprilli 2017. a vastus hagile, p-d 11 ja 14, I kd, tl 181). Kostja esindaja avaldas 20. veebruaril 2018. a toimunud maakohtu istungil, et kostja jääb kõikide vastuväidete juurde, kahtleb saldokinnituse ehtsuses ja on selle ehtsuse vaidlustanud (I kd, tl 201). Eelnevast nähtuvalt oli kostja lisaks sellele, et ta seadis kahtluse alla saldokinnituse olemasolu, selle ehtsuse TsMS § 277 lg 1 järgi ka vaidlustanud.
10.2.Kohtute arvates ei anna kostja väited alust kahelda saldokinnituse ja sellelt nähtuva allkirja ehtsuses (maakohtu otsuse p 16), kuna kostja ei olnud oma vastuväidet asjakohaselt ja usutavalt põhistanud (vt ringkonnakohtu otsuse p 8). 5(9)
2-17-1722 Kolleegium leiab, et kohtud eksisid, lugedes kostja vastuväite ebapiisavalt põhistatuks, ja rikkusid kostja vastuväidet arvestamata jättes oluliselt menetlusõiguse normi. Kolleegium on varem leidnud, et kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis (vt Riigikohtu 14. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10;
23.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud.
10.3.Kolleegium selgitab, et kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Praeguses asjas on hageja kinnitanud, et tal on võimalik esitada saldokinnituse originaal (vt nt maakohtu 20. veebruari 2018. a istungi protokoll, I kd, tl 201 pöördel). Kohtud oleksid pidanud andma hagejale võimaluse esitada saldokinnituse originaal.
10.4.Juhul kui hageja esitab asja uue läbivaatamise käigus ringkonnakohtule saldokinnituse originaali ja kostja jääb ka pärast seda seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab hageja TsMS § 230 lg 1 kohaselt saldokinnituse ehtsust tõendama. Selleks on hagejal võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi (vt TsMS § 293 lg 1), ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata (vt Riigikohtu 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama menetlusosalistele tõendamiskoormist ja andma TsMS § 652 nõudeid järgides võimaluse esitada uusi tõendeid ja taotlusi. Juhul kui hageja ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus TsMS § 277 lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega selle tõendi vastuvõtmisest (vt TsMS § 238 lg-d 4 ja 5, § 463 lg 1). Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis tõendi vastuvõtmisest keeldumine oleks pooltele üllatuslik (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11; 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216/93, p 15).
11.Kohtud ei arvestanud ka kostjale väidetavalt 2016. a-l tarnitud ulukiliha eest 26 230 euro 56 sendi saamise nõude kohta kostja esitatud kõikide vastuväidetega, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Nimelt esitas hageja kohtule tõendina kostja raamatupidaja e-kirjad, mille manuses olid väidetavalt kostja lõpuni täidetud ulukiliha vastuvõtuaktid. Kohtud lugesid mh nendele e-kirjadele tuginedes tõendatuks, et poolte vahel oli ulukiliha müügileping ning et hageja on ulukiliha kostjale üle andnud (vt maakohtu otsuse p 18, ringkonnakohtu otsuse p 9). Seejuures aga jätsid kohtud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväite, et hageja ei ole tõendanud, et kostja töötajalt hagejale saadetud e-kirjade manuses olid just hageja väidetud dokumendid. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud e-kirjad ja nende väidetavad manused kohtule väljatrükkidena, mitte originaalfailidena. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas ja milline dokument on e-kirjale manusena lisatud. Jättes kostja vastuväite arvesse võtmata ja sellega mittenõustumise
12.Eelnimetatud menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama hagejale vajadust tõendada saldokinnituse olemasolu ja ehtsust (vt käesoleva otsuse p 10) ning seda, et kostja töötaja e-kirjade manuses olid just hageja väidetud aktid (vt käesoleva otsuse p 11), ja andma võimaluse esitada eelnimetatud asjaolude kohta lisatõendeid. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse mh osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus rahuldada hageja nõue 2016. a-l tarnitud ulukiliha eest tasumiseks, tuleb see tühistada ka osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles rahuldati hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja ulukiliha transpordi- ja logistikakulud 9319 eurot 24 senti (enne tasaarvestust), kuna kohtute tuvastatud asjaoludel seostusid need kulud 2016. a-l tarnitud ulukilihaga (vt maakohtu otsuse p 21). Samuti tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, millega maakohtu otsus jäeti muutmata osas, milles nendelt summadelt mõisteti tasaarvestuse järel välja viivis.
13.Kohtud rikkusid menetlusõiguse normi ka sellega, et nad arvestasid hageja esitatud lätikeelseid dokumentaalseid tõendeid, kuigi kostja oli esitanud taotluse, et hageja peaks esitama nende tõendite eestikeelse tõlke.
13.1.Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et hageja esitas oma väidete tõendamiseks arvukalt lätikeelseid tõendeid. Neist osale on lisatud eestikeelne tõlge, kuid osa dokumente, sh osa hageja esitatud arvete lisaks olevaid akte, on toimikus ilma eestikeelse tõlketa (nt I kd, tl-d 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39, 41 pöördel, 42 pöördel, 43 pöördel, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, 58 pöördel, 59 pöördel, 60 pöördel, 63, 64, 65, 66, 67, 68 jne). TsMS § 33 lg 1 teine lause sätestab, et kui menetlusosalise kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, nõuab kohus määratud tähtpäevaks esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud juhul, kui tõendi tõlkimine on selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse tõendi vastuvõtmisele vastu. Kolleegium on varem juhtinud tähelepanu kohtu kohustusele tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente (vt nt Riigikohtu 1. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 13). Samuti on kolleegium rõhutanud, et alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, p 13; vt ka
29.märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 10).
13.2.Ringkonnakohtu väide, et kostja ei vaielnud võõrkeelsete tõendite vastuvõtmisele vastu (vt ringkonnakohtu otsuse p 9), on ekslik. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kostja avaldas juba
21.aprillil 2017 esitatud hagi vastuses, et ta vaidleb vastu kõikidele ilma tõlketa esitatud lätikeelsetele dokumentidele ja nõuab eestikeelsete tõlgete esitamist (I kd, tl 180). Ka 20. veebruari 2018. a maakohtu istungil viitas kostja esindaja sellele, et osa hageja esitatud dokumente ei ole eestikeelsed ning kostja on esitanud sellele vastuväite (vt I kd, tl 201). Seega oleks maakohus TsMS § 33 lg 1 järgi pidanud nõudma hagejalt eestikeelsete tõlgete esitamist. Maakohus on jätnud nimetatud nõuet rikkudes tõendite tõlked hagejalt nõudmata ning ringkonnakohus on jätnud maakohtu rikkumise kõrvaldamata.
13.3.Kolleegiumi hinnangul ei pruugi eelnimetatud tõlgete nõudmata jätmine igal juhul olla menetlusõiguse oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 tähenduses. Nagu viitab ka kostja ise, jättis hageja 7(9)
2-17-1722 tõlked esitamata valdavalt hageja esitatud arvete lisaks olevate jahisaagi vastuvõtuaktide kohta (vt näitlik loetelu otsuse p-s 13.1). Samas on mitme akti kohta tõlge esitatud (nt I kd, tl-d 18, 19 pöördel, 21, 22 pöördel, 24, 25 pöördel, 27), osa tõlgete olemasolu kinnitas ka kostja ise (vt nt I kd, tl 201). Ringkonnakohus leidis, et lätikeelsetele blankettidele koostatud aktide sisu oli kohtule hageja selgitusi arvestades mõistetav (ringkonnakohtu otsuse p 9). Kostja ei ole väitnud, et ta ei mõistnud neid akte, ega toonud esile, kuidas nende tõlkimata jätmine võis tuua kaasa sisuliselt ebaõige lahendi. Seega ei ole välistatud, et lätikeelsete dokumentide kohta eestikeelsete tõlgete nõudmata jätmine ei mõjutanud asjas tehtava otsuse õigsust. Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel küsida kostjalt eelkäsitletud probleemi kohta täiendavat seisukohta ning vajaduse korral kohustada hagejat esitama puuduolevad tõlked.
14.Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamise koormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet enda tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu
6.veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13). Praeguses asjas esitas hageja tõendeid oma nende väidete tõendamiseks, mis puudutavad nõudeid 2016. a-l tarnitud ulukiliha (kokku 26 230 eurot 56 senti) ning kostjale osutatud logistika- ja transporditeenuse (9319 eurot 24 senti) eest tasumiseks. Kohtud tuvastasid hageja esitatud tõendite põhjal (jahisaagi vastuvõtuaktid, hageja esitatud arved, kostja raamatupidaja e-kirjad), et pooled olid sõlminud ulukiliha müügilepingu, ulukirümbad anti kostjale üle ning hageja esitas nende eest arved, mida kostja ei ole tasunud (maakohtu otsuse p-d 18–20, ringkonnakohtu otsuse p-d 7 ja 9). Samuti leidsid kohtud, et kostjale 2015. a lõpuks esitatud transpordi- ja logistikakulude arved ja nende tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted tõendavad, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus tasuma logistika ja transpordi eest (maakohtu otsuse p 21, ringkonnakohtu otsuse p-d 7 ja 10). Kuna hageja oli esitanud oma väidete kohta tõendeid, mis kohtute hinnangul neid väiteid kinnitasid, ei nõustu kolleegium kostja väitega, et ta võis piirduda üksnes vastuväidete esitamisega. Kostjal oli kohustus oma vastuväiteid ka tõendada.
15.Kostja on vaidlustanud ka tema väidetava esindaja P. Noorhani volituse eelnimetatud saldokinnituse (vt käesoleva otsuse p 10) allkirjastamiseks. Maakohus tuvastas, et äriregistrist nähtuvalt oli P. Noorhani kostja juhatuse liige 22. augustist 2008 kuni 30. augustini 2016, kusjuures äriregistrist ei nähtu, et juhatuse liikmed võivad kostjat esindada üksnes ühiselt. Samuti on hageja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et P. Noorhani on kostjat esindanud tehingute tegemisel 2. juulil 2015 ja 17. mail 2016, s.o pärast tema esindusõiguse väidetavat lõppemist 15. augustil 2011. Sellest järeldas maakohus, et P. Noorhani oli volitatud kostja nimel saldokinnitust allkirjastama (maakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus P. Noorhani esindusõigust otsuses eraldi ei analüüsinud, vaid nõustus maakohtu otsuse põhjendustega (vt ringkonnakohtu otsuse p 6). Kolleegiumi arvates ei ole kohtud, hinnates, kas P. Noorhanil oli õigus kostja nimel saldokinnitus allkirjastada, menetlusõiguse normi rikkunud.
16.Kostja heidab kassatsioonkaebuses kohtutele ette ka seda, et saldokinnituse sisust ei ole võimalik teha järeldust, et sellega on kostja kinnitanud just hagis esitatud nõuet. Ringkonnakohus märkis kolleegiumi arvates õigesti, et olukorras, kus kostja oli andnud deklaratiivse võlatunnistuse, pöördus 8(9)
2-17-1722 tõendamiskoormis ümber ning kostja pidi tõendama, et võlatunnistuse aluseks olevat võlga ei ole. Kostja ei ole selgitanud, millise muu kohustuse kohta ta võlatunnistuse andis (vt ringkonnakohtu otsuse p 8). Seega juhul, kui hageja esitatud saldokinnituse olemasolu leiab tõendamist ja sellel olev kostja väidetava esindaja P. Noorhani allkiri on ehtne, lasub kostjal saldokinnitusest nähtuva võla puudumise tõendamise koormus.
17.Kolleegium selgitab ka kostja vastuväidet, et hageja võimalik transpordikulude nõue on osaliselt aegunud. Kostja vastuväite alus on VÕS § 802 lg 1 ja § 862. VÕS § 802 lg 1 kohaselt on VÕS 42. ptk
1.jaos (kaubaveoleping) sätestatud vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. VÕS § 862 kohaselt kohaldatakse ekspedeerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele §-s 802 sätestatut. Praeguses asjas ei ole kohtud leidnud, et pooled oleks sõlminud kaubaveolepingu või ekspedeerimislepingu. Kohtute tuvastatud asjaoludel said hageja nõuded kostja vastu, sh transpordikulude hüvitamise nõue, tekkida müügilepingu alusel (maakohtu otsuse p 21, ringkonnakohtu otsuse p 10). Seega lähtusid kohtud, tuvastades müügilepingu, iseenesest õigesti üldisest tehingust tuleneva nõude aegumistähtajast (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3; vt maakohtu otsuse p 21). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma uuesti seisukoha eelnimetatud aegumise küsimuses, tehes enne kindlaks lepingu liigi.
18.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata uuesti ka kostja tasaarvestuse vastuväidet. Samuti tuleb ringkonnakohtul lahendada hagi tagamisega seotud küsimused (TsMS § 442 lg 5).
19.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jagab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.
20.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.