Eesistuja Margit Vutt, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
T.K. hagi Luminor Bank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/7251
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Luminor Bank AS-i kassatsioonkaebus T.K. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Luminor Bank AS-i kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot T.K. kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja T.K., lepinguline esindaja vandeadvokaat Jana Reitsakas Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel M.K. Kostja Luminor Bank AS, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-1490 ja jätta jõusse Harju Maakohtu 2. detsembri 2022. a otsus samas tsiviilasjas.
Rahuldada Luminor Bank AS-i kassatsioonkaebus. Jätta T.K. kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud T.K. kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T.K. (hageja) esitas 29. jaanuaril 2020 Harju Maakohtule Luminor Bank AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/7251 (täiteasi) põhjusel, et kostja hüpoteegiga tagatud nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Alternatiivselt esitas hageja menetlusliku tasaarvestusavalduse, milles palus tasaarvestada täiteasjas täidetava kostja nõude oma kahjunõudega kostja vastu.
2-20-1490 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid M.K. ja K.T. (laenusaajad) 12. detsembril 2006 Nordea Bank Finland Pls-iga (kostja õiguseellane, laenuandja) laenulepingu 4 000 000 krooni suuruse eluasemelaenu saamiseks ja AS-ist Hansapank võetud laenu refinantseerimiseks (2006. a leping). Laenu eesmärk oli ehitada elamu hagejale kuuluvale Harjumaal Viimsi vallas asuvale kinnisasjale (kinnisasi). Intress oli 4% aastas ja laenusaajad pidid laenu tagastama kuumaksetega 30 aasta jooksul. Laenu tagatiseks seati hüpoteek hageja kinnistule. 2006. a lepingu alusel tasusid laenusaajad
5.veebruarist 2006 kuni 27. märtsini 2009 laenu põhiosa 242 931 krooni 69 senti, intressi 504 616 krooni 79 senti ja viivist 26 857 krooni 32 senti ehk kokku 774 405 krooni 80 senti (49 514 eurot 43 senti). Laenusaajad ja kostja õiguseellane muutsid 2006. a lepingut 22. jaanuaril 2007 ja leppisid kokku, et laenu tagastamise uus tähtpäev on 3. veebruar 2037. Ühtlasi sõlmisid laenusaajad kostja õiguseellasega samal kuupäeval ka reservlaenulepingu 2 200 000 krooni laenamiseks tähtajaga kuni 31. jaanuar 2017 (2007. a leping). Selle lepingu alusel tasusid laenusaajad 26 kuu jooksul laenu põhiosa 9024 krooni 90 senti ja intressi 344 461 krooni 91 senti, kokku 353 486 krooni 81 senti ehk 22 601 eurot 45 senti. Laenusaajad ja kostja õiguseellane sõlmisid 25. märtsil 2009 eelviidatud lepingute refinantseerimiseks kaks uut laenulepingut (2009. a lepingud). 2006. a lepingu refinantseerimiseks sõlmiti 247 080 euro suurune laenuleping ja 2007. a lepingu refinantseerimiseks 140 606 euro suurune laenuleping. 2009. a lepingute järgi tuli laenusumma algselt kokku lepitud tähtpäeva asemel tagastada 6. märtsil 2010.
15.juulil 2011 sõlmisid laenusaajad ja kostja õiguseellane 2009. a lepingute refinantseerimiseks uue laenulepingu (2011. a leping). Selle järgi oli laenusumma 399 600 eurot, lepingu tähtaeg 12 kuud ja intress euribor + 2%. Tagatiseks oli endiselt hageja kinnistule seatud hüpoteek. Laen tuli tagastada 12 osamaksega, millest 11 osamakse suurus oli 555 eurot ja 12. osamakse suurus 393 495 eurot. Intressi maksegraafik ei kajastanud. Selle lepingu alusel tasusid laenusaajad 7. maini 2018 laenu põhiosa 68 506 eurot 44 senti, intressi 38 051 eurot 78 senti ja viivist 24 868 eurot 99 senti ehk kokku 131 427 eurot 21 senti. Laenusaajad ja kostja õiguseellane muutsid 2011. a lepingut 26. juunil 2012 ja laenutähtajaks sai viis aastat. 8. veebruaril 2013 muudeti lepingut uuesti ja laenusaajad kohustusid maksma laenusumma tervikuna tagasi 30. augustiks 2017. Lepingu kestus oli seega 53 kuud. 52 makse suurus oli vahemikus 557 kuni 952 eurot ja 53. osamakse suurus oli 343 975 eurot.
23.mail 2018 sõlmisid laenusaajad ja kostja 2011. a lepingu refinantseerimise laenulepingu (2018. a leping), mille järgi oli laenusumma 331 000 eurot ja intress 6 kuu euribor + 2,5%. Laenusaajad kohustusid tasuma 150 euro suuruse lepingutasu ja maksma laenusumma tagasi 10. juuniks 2019. Laen tuli tagastada 12 osamaksega, millest 11 osamakse suurus oli 1012 eurot ja 12. osamakse suurus 319 968 eurot. Laenusaajad olid enne selle lepingu sõlmimist 2011. a lepingu alusel tasunud põhivõlga 68 506 eurot 44 senti. Kostja teatas 21. juunil 2019 laenusaajatele, et kogu võlg tuleb tasuda hiljemalt 1. juuliks 2019, ja andis täiendava tähtaja lõpetatud lepingu järgse võla tasumiseks või võimaliku refinantseerija leidmiseks kuni 31. juulini 2019. Kostja märkis kirjas, et kui laenusaajad võlga ei tasu, alustab ta võla sissenõudmise menetlust. Laenusaajad sõlmisid kostja ja tema õiguseellasega refinantseerimise eesmärgiga lepingud üksnes seetõttu, et usaldasid kostja lubadust, et kui nad maksavad laenumakseid kokkulepitud graafiku järgi, siis taastatakse algse laenulepingu järgne tähtaeg. 2(11)
2-20-1490 Laenulepingutest tulenevaid nõudeid tagas kinnisasjale seatud hüpoteek. 5. novembril 2019 alustati kostja nõuete rahuldamiseks täiteasjas täitemenetlust, mille käigus hakkas täitur kinnisasja võõrandama. Sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks, sest kõik pärast 2007. a sõlmitud laenulepingu muutmise kokkulepped on vormipuuduse ja liiga suure krediidi kulukuse määra tõttu tühised. Kostja ja tema õiguseellane ei järginud pärast 2007. a sõlmitud laenulepingute puhul vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on nendes lepingutes sisalduvad intressikokkulepped tühised. Seetõttu on laenusaajad tasunud laenumakseid nii suures summas, et tasumata osas ei ole kostja nõuded veel sissenõutavaks muutunud. Hageja esitas ka alternatiivse menetlusliku tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas oma 396 000 euro suuruse kahjunõude kostja vastu täiteasjas täitmisel oleva kostja nõudega. Hageja hinnangul tekkis talle 2018. a lepingu tagamiseks sõlmitud tagatiskokkuleppe tõttu kahju. Kostja ei avaldanud hagejale, et 2018. a lepingu kohaselt tuli 331 000 euro suurune laen tagastada 12 kuuga ja et viimase osamakse suurus oli 319 968 eurot. Sellist summat ei oleks laenusaajad ilmselgelt suutnud korraga tagasi maksta, mistõttu oli kinnisasja sundmüük vältimatu.
2.Hageja poolel kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik M.K. (kolmas isik) oli seisukohal, et täitemenetluses täidetav nõue ei ole sissenõutavaks muutnud, sest kostja ja tema õiguseellane lubasid laenusaajatele, et 2006. a lepingus sätestatud laenu tagasimaksmise tähtaeg taastatakse.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostjal on laenusaajate vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Kostja ei ole hagejaga 2018. a lepingust tulenevate nõuete tagamiseks sõlmitud tagatiskokkuleppega hagejale kahju tekitanud. Täitemenetlus toimub 2018. a lepingust tulenevate nõuete sissenõudmiseks, mistõttu ei ole varasematel laenulepingutel tähtsust. Seetõttu ei esitanud kostja ka tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta nende lepingute sõlmimisel. Hageja ei saa enne 23. maid 2018 sõlmitud laenulepingute tühisusele tugineda, sest ta ei ole nende lepingute pool. Laenusaajad ei ole enne 23. maid 2018 sõlmitud lepinguid ka tühistanud ega esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavast rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid. Seetõttu ei mõjuta kostja võimalikud rikkumised varasemate laenulepingute sõlmimisel laenusaajate kohustusi. 2018. a leping ei ole väidetava vormipuuduse ega liiga suure krediidi kulukuse määra tõttu tühine. Kostja ei ole 2018. a lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuleping sõlmiti 2011. a lepingust tuleneva võla refinantseerimiseks, et anda hagejale ja laenusaajatele võimalus jagada tagatiseks olev kinnisasi, võõrandada üks jagamise teel tekkivatest kinnisasjadest ja tasuda saadud rahaga võlg. 2011. a lepingust tulenev nõue muutus tervikuna sissenõutavaks 2017. a juunis. Kui 2018. a lepingut ei oleks sõlmitud, ei oleks kostja loobunud sissenõutavaks muutunud viivise nõudest. See viivis oli palju suurem kui 2018. a lepingu sõlmimisel lisandunud intressi maksmise kohustus. Seega ei suurendanud 2018. a lepingu sõlmimine laenusaajate kohustusi, vaid vältis kohustuste suurenemist viivise võrra. Isegi kui kostja oleks 2018. a lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, saaks sundtäitmise tunnistada lubamatuks vaid 8057 euro 97 sendi suuruse põhivõla ja 711 euro 3 sendi suuruse intressi ulatuses. Kostja ei ole 2018. a lepingu tagamiseks sõlmitud tagatiskokkuleppega hagejale kahju tekitanud. Hageja on tagatiskokkuleppe p-s 2.3 kinnitanud, et ta teab 2018. a lepingu sisust. Seega on hageja tasaarvestusavaldus tagajärjetu.
3(11)
2-20-1490
4.Harju Maakohus jättis 2. detsembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu hinnangul on kostjal laenusaajate vastu sissenõutavaks muutunud nõue ja hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet. 2009. a ja 2011. a lepingud ei olnud võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lg-s 1 sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühised. Laenusaajad tegid avalduse kohustuste võtmiseks laenulepingutele alla kirjutades. VÕS § 404 lg-l 2, § 404 lg-l 23, § 4034 lg-l 7 ja §-l 4062 ei ole tagasiulatuvat toimet. VÕS § 404 lg 23, § 4034 lg 7 ja § 4062 ei kohaldu 2009. ega 2011. a lepingutele. Hageja on krediidi kulukuse määra arvutanud valesti, võttes vastupidi VÕS § 406 lg-s 2 sätestatule arvesse ka laenusaajate tasutud viivise. Samuti on hageja ekslikult arvutanud krediidi kulukuse määra kogu lepingujärgsete maksete tasumise perioodi kohta, mitte aga aastase protsendimäärana, nagu näeb ette VÕS § 406 lg 1. VÕS § 404 lg 2 ei kohaldu 2009. a lepingutele. Isegi kui kostja rikkus 2009. ja 2011. a lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei saa hageja intressikokkuleppe tühisusele tugineda. Hageja saab kostja vastu esitada üksnes enda nõudeid kostja vastu, mitte laenusaajate võimalikke nõudeid, mida laenusaajad ei ole kostja vastu esitanud. 2018. a leping ei ole tühine, sest selles olid märgitud kõik seaduse järgi nõutud andmed. Kuna laenusaajad on laenu kätte saanud, ei oleks 2018. a leping VÕS § 408 lg 2 kohaselt tühine ka siis, kui mingid andmed oleksid jäänud laenulepingus märkimata. Samuti ei ületanud 2018. a lepingust tulenev krediidi kulukuse määr seaduses sätestatud ülemmäära. Kostja ei pidanud VÕS § 4034 lg 9 järgi 2018. a lepingu sõlmimisel kontrollima laenusaajate krediidivõimelisust, sest uue laenulepingu sõlmimisega ei suurendatud laenusaajate võlgnevust. Hagejale ei ole 2018. a lepingu tagamiseks sõlmitud tagatiskokkuleppega kahju tekitatud. Hageja on tagatiskokkuleppe p-s 2.3 kinnitanud, et teab 2018. a laenulepingu sisust.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on alates 2009. a sõlmitud laenulepingud tühised, need sõlmiti panga survel, nende sõlmimisel ei järgitud seaduses sätestatud vorminõuet ega kontrollitud laenusaajate krediidivõimelisust.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
7.Kolmas isik ei esitanud apellatsioonimenetluses seisukohti. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. novembri 2023. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistas täitemenetluse lubamatuks suuremas ulatuses kui 311 857 euro 66 sendi suurune põhivõlg ja sellelt arvutatav VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis. Ringkonnakohus jättis 97% menetluskuludest hageja ja 3% kostja kanda. Kolmanda isiku menetluskuludest jättis ringkonnakohus 3% kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, leides, et kostja ei pidanud 2018. a lepingu sõlmimisel 4(11)
2-20-1490 järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna 2018. a lepingu sõlmimise eesmärk oli varasemate laenulepingute refinantseerimine, tuleb arvestada ka varasemaid laenulepinguid. Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga enne 23. maid 2018 sõlmitud laenulepingutele ning märkis, et kostja ei järginud 2009. ja 2011. a lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samas nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et sellel ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust, kuna VÕS § 4034 lg-t 7, mis näeb ette intressi vähendamise seadusjärgse intressimäärani, ei saa neile lepingutele tagasiulatuvalt kohaldada. Laenusaajad ei ole kasutanud neil kostja vastu olevaid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Küll aga ei saanud kostja 2018. a lepingu sõlmimisel eeldada, et olukorras, kus laenusaajad ei suutnud täita eelmist laenulepingut, mille viimase osamakse suurus oli 343 975 eurot, suudavad nad ühe aasta jooksul tasuda 331 000 eurot. 2018. a lepingu sõlmimisega halvendati laenusaajate olukorda, kuna nad pidid selle lepingu järgi maksma lepingutasu 150 eurot. VÕS § 4034 lg 9 järgi on refinantseerimislepingu sõlmimine lubatav, kui tarbija majanduslikus olukorras on pärast võlgnevuse tekkimist toimunud või toimumas muudatused, mis annavad alust arvata, et laenusaaja suudab võla tagatist võõrandamata tasuda. Ringkonnakohus selliseid asjaolusid ei tuvastanud ning leidis, et lepingus sisalduv intressikokkulepe ja lepingutasu maksmise kokkulepe on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tühised. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et maakohus tuvastas valesti 2009., 2011. ja 2018. a lepingu kehtivuse. Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 404 lg 1 järgi nõutav tarbija avaldus kohustuste võtmiseks väljendus laenulepingutele antud allkirjades. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga ka selles, et maakohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et kostja oli alates 2009. a-st lubanud laenusaajatele pikendada võla tasumise tähtaega esialgu kokkulepitud tähtpäevani. Isegi kui laenusaajatel oli võla tasumise tähtaja pikendamiseks õiguslik ootus, saab sellest tulenev nõudeõigus kuuluda ainult laenusaajatele, mitte hagejale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi osaliselt, tunnistades sundtäitmise lubamatuks osas, milles kostja nõudeid laenusaajate vastu täidetakse suuremas ulatuses kui põhivõlg 311 857 eurot 66 senti ja sellelt arvutatav viivis. Kostja palub jätta jõusse maakohtu otsuse. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon vastuoluline. Otsuse resolutsiooni p 1 järgi tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata põhinõude 8057 euro 97 sendi ja sellelt arvutatava viivise ulatuses, kuid mitte osas, milles maakohus jättis lubamatuks tunnistamata intressinõude sundtäitmise. Otsuse resolutsiooni p 2 järgi tegi ringkonnakohus aga tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistas sundtäitmise lubamatuks muude nõuete osas kui 311 857 euro 66 sendi suurune põhivõlg ja sellelt arvutatav seadusjärgne viivis. See tähendab, et resolutsiooni p 2 järgi tunnistas ringkonnakohus lubamatuks ka intressinõude sundtäitmise. Sama tuleneb ka ringkonnakohtu otsuse põhjendustest. Samuti rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme, leides, et kostja ei järginud 2018. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus ei ole maakohtust erinevat seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud ega vastanud kostja väidetele. Ringkonnakohus omistas maakohtule seisukoha, et kostja ei pidanud 2018. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet järgima. Tegelikult leidis maakohus, et kostja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet 5(11)
2-20-1490 rikkunud, kuna laenu refinantseerimisel on vastutustundliku laenamise põhimõtte tähendus tavapärasest erinev – hinnata tuleb üksnes seda, kas uue lepingu sõlmimine varasema võla refinantseerimiseks toob kaasa laenusaajate kohustuste suurenemise võrreldes olukorraga, kus varasemat võlga ei refinantseerita ja kostja alustab kohe võla sissenõudmist. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta, et kostja rikkus viimase laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, üksnes sellega, et laenusaajate kohustused suurenesid 150 euro suuruse lepingutasu võrra. Samas jättis ringkonnakohus arvestamata, et kõnealuse lepinguga loobus kostja sissenõutavaks muutunud viivise nõudest. Samuti oli 2018. a lepingu järgne intress oluliselt madalam kui 2011. a lepingus kokkulepitud viivis. Kostja andis laenusaajatele lisaks ühe aasta, et tagatiseks olev kinnisasi jagada, jagamise teel tekkiv kinnisasi võõrandada ja saadud rahaga võlg tasuda. Ringkonnakohus andis asjakohatult hinnangu 2009. ja 2011. a lepingutele ning märkis, et nende lepingute sõlmimisel ei järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuigi leidis samas, et võimalikel rikkumistel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Kuna ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja rikkus 2018. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, asus ta ka ekslikule seisukohale, et kostjal ei ole VÕS § 4034 lg 7 järgi õigust saada laenusaajatelt lepingutasu ega intressi lepingujärgse määra järgi. Sellest tingituna luges ringkonnakohus ekslikult laenusaajate tasutud 150 euro suuruse lepingutasu ja 7907 euro 97 sendi suuruse intressi tasutuks põhivõla katteks ning vähendas sellega sundtäidetavat nõuet 8057 euro 97 sendi võrra (319 915 euro 63 sendi asemel 311 857 eurot 66 senti). Samuti asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et lubatav ei ole 2018. a lepingust tuleneva 711 euro 3 sendi suuruse intressinõude sundtäitmine. Kuna kostja ei ole 2018. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, on sundtäitmine täies ulatuses lubatav ja maakohus jättis hagi õigesti rahuldamata.
10.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
11.Hageja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti VÕS § 4034 lg-t 7. Kostja oleks pidanud tõendama, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus leidis, et seda põhimõtet ei peagi kohaldama, ja ka ringkonnakohus jättis selle kohaldamata. Kuna kostja ei tõendanud, et ta kontrollis laenusaajate krediidivõimelisust, oleks ringkonnakohus pidanud tuvastama nendes lepingutes sisalduvate intressikokkulepete tühisuse ja rahuldama hagi põhjusel, et kostjal ei ole laenusaajate vastu sissenõutavaks muutunud nõuet. Ringkonnakohus kohaldas ekslikult ka VÕS § 404 lg-t 1 ja § 4062. Ringkonnakohus oleks pidanud tuvastama 2009. ja 2011. a lepingute tühisuse, kuna laenusaajad ei ole teinud VÕS § 404 lg 1 järgi nõutavat avaldust tarbijakrediidilepinguga kohustuste võtmiseks ja kostja ei tõendanud, et krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §-ga 4062. VÕS § 408 lg 1 järgi on vorminõuet rikkuv tarbijakrediidileping tühine. Lepingute tühisuse tõttu oleks ringkonnakohus pidanud hagi rahuldama. Ringkonnakohus jättis arvestamata põhjuse, miks kostja üldse sõlmis laenusaajatega korduvaid refinantseerimislepinguid. Nimelt olid laenusaajad nõus kogu aeg uusi lepinguid sõlmima ainult kostja lubaduse tõttu, et kui laenusaajad tõendavad, et nad on maksevõimelised, siis on kostja nõus laenulepingu tähtaega pikendama.
6(11)
2-20-1490 Samuti oli vaidlustatud otsus üllatuslik. Ringkonnakohus kohustas kostjat esitama arvestuse tema nõude suuruse kohta juhuks, kui kohus leiab, et kostja rikkus 2018. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus hoiatas, et võib arvestuse esitamata jätmisel lähtuda hageja arvestusest. Kuigi kostja ringkonnakohtu nõutud arvestust ei esitanud, ei lähtunud ringkonnakohus otsuse tegemisel ka hageja arvestusest. Euroopa Kohtu praktika järgi on kohtul kohustus kohaldada lepingu tühisuse sanktsiooni sõltumata sellest, kas tarbija sellele tugineb või mitte. Maa- ja ringkonnakohus ei ole lahendite tegemisel eeltooduga arvestanud.
12.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
13.Kolmas isik ei ole kassatsioonimenetluses seisukohti esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu ning jõusse tuleb jätta maakohtu otsus, millega hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse, hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
15.Kassatsiooniastmes on vaidluse all ringkonnakohtu otsus tervikuna. Hageja on selle vaidlustanud osas, millega ringkonnakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata, ja kostja osas, millega ringkonnakohus tunnistas sundtäitmise osaliselt lubamatuks.
16.Kolleegium käsitleb esmalt krediidiandja kohustust hinnata krediidilepingute ja nende muutmise kokkulepete sõlmimisel krediidisaajate krediidivõimelisust, samuti selle kohustuse rikkumisel kohaldatavaid võimalikke õiguskaitsevahendeid, ning põhjendab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamist (I). Seejärel vastab kolleegium hageja kassatsioonkaebuse väidetele ja põhjendab selle rahuldamata jätmist (II) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (III). I
17.Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt, millega ringkonnakohus nõustus, sõlmisid laenusaajad kostja õiguseellasega esialgsed laenulepingud 12. detsembril 2006 ja 22. jaanuaril 2007 ning nende alusel said laenusaajad elamu ehitamiseks laenu. Seejärel sõlmisid laenusaajad ja kostja õiguseellane või kostja 25. märtsil 2009, 15. juulil 2011, 26. juunil 2012, 8. veebruaril 2013 ja 23. mail 2018 laenulepingud algsete laenude refinantseerimiseks. Nende kokkulepetega lühendati oluliselt laenu tagasimaksmise tähtaega (senise 30 aasta asemel oli tähtaeg kas üks või viis aastat). Lisaks muutusid intressimäärad ja lisandusid lepingutasu maksmise kohustused. 2018. a lepingu järgi tulnuks laenusumma täies ulatuses tagastada hiljemalt 9. juunil 2019. 21. juunil 2019 teatas kostja laenusaajatele, et uut laenulepingut ei sõlmita ja et ta ütleb laenulepingu üles.
18.Hageja tugineb esmalt sellele, et kostja ja tema õiguseellane ei järginud alates 2009. a sõlmitud laenulepingute puhul vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on nendes lepingutes sisalduvad intressikokkulepped tühised ja sellest tulenevalt on laenusaajad tasunud kostjale laenumakseid nii suures summas, et tasumata jäänud osas ei ole kostja nõuded veel sissenõutavaks muutunud.
7(11)
2-20-1490
19.Iseenesest on õige hageja väide, et laenulepingu sõlmimisel peab krediidiandja kontrollima krediidisaajate võimelisust oma kohustusi täita. Arvestades kolleegiumi varasemat praktikat oli kostja õiguseellane tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõttest kohustatud kontrollima laenusaajate krediidivõimelisust juba nii 2006. kui ka 2007. a lepingu sõlmimisel. Enne 1. jaanuari 2007 tulenes krediidiandja kohustus analüüsida krediiditaotleja krediidivõimekust VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja oli 2006. ja 2007. a lepingute sõlmimise ajal kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. 1. jaanuaril 2007 jõustus krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3, mis nägi ette, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks pidi krediidiasutus koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks (vt krediidivõimelisuse hindamise kohustuse kohta nt RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 24; RKTKo 26.05.2016, 3-2-1-30-16, p 10; RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p-d 25.2 ja 25.3). Võlaõigusseadusesse lisati krediidiandja vastav kohustus 1. juulil 2011 jõustunud VÕS §-ga 4032. Alates 21. märtsist 2016 on sama sisuga regulatsioon VÕS §-s 4034.
20.Siiski on eri aegadel kehtinud laenusaaja krediidivõimelisuse hindamise kohustust sätestavate normide rikkumise korral kohaldatavad õiguskaitsevahendid olnud erinevad. Enne 21. märtsi 2016 ei toonud laenusaaja krediidivõimelisuse kontrollimata jätmine kaasa lepingu (osalist) tühisust, vaid krediidisaajal oli selles olukorras õigus laenuleping tühistada või nõuda krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist oli lepingueelse kohustuse rikkumisega, oli kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendanuks see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivise, leppetrahvi, vara vähenemise) rahalist hüvitamist. Niisuguse kahju hüvitamise nõude sai krediidisaaja tasaarvestada krediidiandja krediidi tagastamise nõudega (vt RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25) ja selle tulemusena sai krediidisaaja talle tekkinud kahju ulatuses vabaneda laenulepingust tuleneva nõude täitmisest. Tagatise andja sai omakorda keelduda tagatava kohustuse täitmisest ulatuses, milles põhivõlgnik on oma nõude laenunõudega tasaarvestanud.
21.Hageja ei ole laenusaaja, vaid isik, kelle kinnisasjale on laenu tagatiseks seatud hüpoteek. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 351 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omanik esitada hüpoteegipidaja vastu vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis tal on sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel. AÕS § 279 lg 7 järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. See tähendab, et hagejal on iseenesest õigus esitada praeguses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses kõiki laenusaajate vastuväiteid. Küll aga ei ole tal õigust kasutada laenusaajatele kuuluvaid õiguskaitsevahendeid. Seega ei oleks hageja saanud algseid laenulepinguid tühistada, nõuda laenusaajate asemel neile tekitatud kahju hüvitamist ega tasaarvestada seda kahjunõuet kostja nõuetega. Praeguses menetluses ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest nähtuks, et laenusaajad oleksid laenulepingud tühistanud või et nad oleksid esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõudeid. Tagatise andja saaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses kasutada tasaarvestuseks ka võlgniku kahju hüvitamise nõuet, kuid ainult siis, kui võlgnik on selle nõude tagatise andjale loovutanud. Ka selliseid asjaolusid ei ole menetlusosalised praeguses vaidluses kohtu ette toonud. Vastupidi, hageja väidetest nähtub, et 2006. ja 2007. a lepingutele tal etteheiteid ei ole. Kohtud ei ole tuvastanud ka seda, et sellised etteheited oleksid olnud laenusaajatel. 8(11)
2-20-1490
22.Välistatud ei ole ka see, et tagatise andjal võib endal olla krediidiandja vastu VÕS § 14 järgi kahjunõue, mille ta saaks võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud käenduse kohta olukorras, kus võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast (vt käenduse kohta RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 26). Hageja on küll väitnud, et tal on tekkinud 396 000 euro suurune kahju, kuid ei ole oma kahjunõudega seostuvat täpsustanud ega toonud esile asjaolusid, millest kohtud saanuksid järeldada, et kostja on oma kohustusi hageja vastu rikkunud. Vastupidi, kohtud on tuvastanud, et hageja teadis laenulepingute muutmise kokkulepetega seotud asjaoludest.
23.Intressikokkuleppe tühisus kui vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tagajärg on VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud alates 21. märtsist 2016. Viidatud säte nägi ette, et kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne ja krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on praeguse vaidluse keskne küsimus, kas kostjal oli 2018. a lepingut sõlmides kohustus kontrollida laenusaajate krediidivõimelisust.
24.Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli 2018. a lepingu järgi laenu sihtotstarve 2011. a lepingust tuleneva laenu põhiosa võlgnevuse refinantseerimine. Laenusumma oli 331 100 eurot, intress oli 6 kuu euribor + 2,5%. Võrreldes esialgsete laenulepingutega laenusaajatele krediiti juurde ei antud, kuna laenusummaga kustutati eelnev võlgnevus. Laen tuli tagasi maksta 12 osamaksega, millest esimese 11 makse suurus oli 1012 eurot ja 12. makse suurus 319 968 eurot. Ringkonnakohus märkis lisaks, et selle lepingu järgi kohustusid laenusaajad tasuma ka 150 euro suuruse lepingutasu.
25.Juba olemasoleva laenulepingu muutmise kokkulepete kohta nägi alates 1. juulist 2011 kehtinud VÕS § 4032 lg 3 ja näeb alates 21. märtsist 2016 kuni praeguseni kehtiv VÕS § 4034 lg 9 ette, et krediidiandja peab kontrollima tarbija krediidivõimelisust uuesti juhul, kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises. Viidatud säte lisati seadusesse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ, 23. aprill 2008, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (tarbijakrediididirektiiv) art 8 lg 2 ülevõtmisel. VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut, kui võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepinguid reguleerivast jaost ei tulene teisiti. Tarbijakrediididirektiivi art 8 lg 2 kohaselt pidid liikmesriigid tagama, et kui lepingupooled lepivad pärast krediidilepingu sõlmimist kokku krediidi kogusumma muutmises, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva tarbijat puudutava finantsteabe ning hindab tarbija krediidivõimelisust enne krediidi kogusumma mis tahes märkimisväärset suurendamist. Krediidi kogusumma on tarbijakrediididirektiivi art 3 lit l järgi krediidilepingu alusel kättesaadava krediidi ülemmäär või kogusumma. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (761 SE seletuskiri, lk-d 26-27) ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud selle sätte võtta üle kuidagi teisiti, kui direktiivi viidatud artikkel ette näeb.
26.Seega tuleb VÕS § 4034 lg-t 9 mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka lisanduval lepingutasul. Maakohus on tuvastanud, et 2018. a leping oli 2011. a lepingu refinantseerimisleping, sellega ei antud laenusaajatele raha juurde. Maakohus ei ole selle tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. 9(11)
2-20-1490 Ringkonnakohtu seisukoha järgi tulnuks 2018. a lepingu sõlmimisel laenusaajate krediidivõimelisust uuesti hinnata üksnes seetõttu, et uue lepingu järgi pidid laenusaajad tasuma 150 euro suuruse lepingutasu. Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et õige on maakohtu järeldus, et kostja ei pidanud 2018. a lepingu sõlmimisel laenusaajate krediidivõimelisust kontrollima. VÕS § 4034 lg 9 järgi ei tähenda 150 euro suuruse lepingutasu lisandumine krediidisumma suurenemist.
27.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja kassatsioonkaebus rahuldada. Kuna ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu, kuid ei ole rikkunud TsMS §-s 669 nimetatud menetlusõiguse norme, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse.
28.Kolleegium märgib lisaks, et 18. oktoobril 2023 võeti vastu uus tarbijakrediididirektiiv (tarbijakrediidilepingute direktiiv EL 2023/2225, millega tunnistatakse alates 20. novembrist 2026 kehtetuks tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ (art 47 esimene lause)). Uue direktiivi art 35 lg 1 kohaselt ei nõuta krediidiandjatelt edaspidi tarbijate krediidivõimelisuse hindamist kooskõlas art-ga 18 juhul, kui krediidilepingu refinantseerimisel ei suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat. Art 3 p 6 kohaselt hõlmab tarbija makstav kogusumma krediidi kogusummat ja krediidi kogukulu tarbijale. Art 3 p 5 kohaselt on krediidi kogukulu tarbijale kõik kulud, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja muud tasud, mida tarbija on kohustatud krediidilepingu tõttu maksma ja mis on krediidiandjale teada, välja arvatud notaritasud. Krediidilepinguga seotud kõrvalteenuste kulud, eelkõige kindlustusmaksed, arvatakse samuti tarbija krediidi kogukulu hulka, kui krediidi saamiseks või selle saamiseks reklaamitavatel tingimustel on lisaks kohustuslik sõlmida kõrvalteenuste osutamise leping. Uue direktiivi eesmärgiks on seega tagada, et edaspidi hinnataks tarbija krediidivõimelisuse kontrollimise vajaduse kindlakstegemisel seda, kas laenu refinantseerimisel suureneb märkimisväärselt tarbija kogukulu (lisaks krediidisummale võetakse arvesse nii intressi kui ka lepingutasusid jm eespool märgitud kulusid). II
29.Hageja väidab kassatsioonkaebuses, et 2009., 2011. ja 2018. a lepingud on tühised ka seetõttu, et nende sõlmimisel on rikutud vorminõuet. Kolleegium sellega ei nõustu ja on seisukohal, et kohtud on VÕS § 404 tõlgendanud õigesti ning menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kohustuste võtmise avaldused sisaldusid laenusaajate allkirjastatud laenulepingutes, mille olemasolu üle ei vaielda.
30.Samuti on põhjendamatu hageja etteheide, et ringkonnakohus ei lähtunud laenusaajate võlgnevuse kindlakstegemisel hageja arvestusest. Kohtud leidsid õigesti, et hageja arvestus lähtub ekslikust eeldusest, et 2009., 2011. ja 2018. a lepingud olid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu (vähemalt osaliselt) tühised, mistõttu pidid laenusaajad hageja arvates tasuma kostjale vaid seadusjärgset intressi. Kostja ei pidanud refinantseerimise eesmärgiga sõlmitud laenulepingute puhul laenusaajate krediidivõimelisust kontrollima (vt käesoleva otsuse p 26). Seega ei saa lepingus sätestatud intressimäära asemel kohaldada seadusest tulenevat intressimäära. Ringkonnakohus ei saanud hageja arvestusest lähtuda, kuna see ei olnud kooskõlas seadusega. Pealegi ei väitnud ringkonnakohus, et juhindub hageja arvestusest, vaid selgitas, et võib sellest juhinduda. Kuna ringkonnakohus kohaldas seadust, ei saanud kohtuotsus olla hagejale üllatuslik.
31.Asjakohatu on ka hageja etteheide, et ringkonnakohus jättis arvesse võtmata kostja lubaduse pikendada võlgnevuse tagastamise tähtaega 2006. a lepingus kokku lepitu kohaselt. Ringkonnakohus on põhjendatult selgitanud, et isegi kui laenusaajatel võis olla õiguslik ootus, et laenu tasumise tähtaega pikendatakse, kuuluvad sellest tulenevad võimalikud õiguskaitsevahendid laenusaajatele, mitte hagejale. 10(11)
2-20-1490
32.Hageja on väitnud ka seda, et kostja ei ole menetluses esitanud andmeid, mis võimaldanuks kontrollida laenulepingute järgset krediidi kulukuse määra. Kolleegium märgib, et kohtud leidsid õigesti, et VÕS § 4062, mille lg 1 reguleerib tarbijakrediidilepingu tühisust olukorras, kus krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud piirmäära, kehtib alates 1. juulist 2015, mistõttu ei ole see säte kohaldatav enne viidatud kuupäeva sõlmitud laenulepingutele. Sellel sättel ei ole tagasiulatuvat mõju lepingutele, mis on sõlmitud enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidi erisätete jõustumist. Neid sätteid ei saa tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust (RKTKo 2-14-21710/105, p 25.3). Mõlemad kohtud on tuvastanud, et 2018. a lepingu järgne krediidi kulukuse määr vastas seaduse nõuetele.
33.1. maist 2009 kuni 30. juunini 2015 sisaldus VÕS § 4062 lg-ga 1 sarnane regulatsioon tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 86. Nimelt sätestasid TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 koostoimes, et tarbijakrediidileping on heade kommete vastasuse tõttu eelduslikult tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
34.Hageja on aga krediidi kulukuse määra vaidlustamisel tuginenud ekslikele arvutustele, mille kohtud on menetlusnorme rikkumata ümber lükanud. Muu hulgas on hageja krediidi kulukuse määra arvutamisel võtnud ekslikult arvesse laenusaajate tasutud viivise. VÕS § 406 lg 2 järgi ei sisalda krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumise tõttu, seega ka viivist, mida laenusaaja peab maksma seetõttu, et ta viivitab laenumaksete tasumisega. Samuti on hageja valesti mõistnud krediidi kulukuse määra arvutamise perioodi. Kolleegiumi hinnangul on seega õige kohtute järeldus, et vaidlustatud lepingud ei ole ka liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu tühised.
35.Iseenesest on õige hageja väide, et kohus peab tarbijaga sõlmitud lepingu kehtivust kontrollima omal algatusel. Praegusel juhul on aga kohtud lepingute kehtivust hinnanud ja maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et lepingud kehtivad.
36.Eeltoodust tulenevalt ei anna ükski hageja kassatsioonkaebuse väide alust kaebust rahuldada. III
37.TsMS § 132 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 59 lg 151 järgi tuleb kassatsioonkaebuse esitamisel mittevaralise nõudega hagi asjas tasuda riigilõivu 70 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 100 eurot ehk 30 eurot ettenähtust rohkem. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. (TsMS § 150 lg 4).
38.Kuna kolleegium rahuldab kostja kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata, siis jäävad nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei määra seda kindlaks ka Riigikohus. Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.