Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

käigus suurendas hageja nõuet ja palus lõpliku nõudena hagejalt välja mõista põhivõla 37 884 eurot 83 senti ja viivise 9823 eurot 63 senti. Hagiavalduse kohaselt haldab hageja Tallinnas Liivalaia 5 asuvat elamut. Kostja on selles elamus asuva mitteeluruumi (äripind 937 m2 kaupluse pidamiseks) omanik ja korteriühistu liige. Kostjal tuleb tasuda hagejale võlgnevus jaanuarist 2010 kuni septembrini 2013 osutatud kommunaalteenuste eest. Kostjale esitatud arved vastavad üldkoosoleku kehtestatud tariifidele. Samuti võlgneb kostja hagejale korteriühistuseadusest (KÜS) tuleneva viivise.

koostamise ja tariifide põhimõtted ning suurused, samuti kinnitati, et arvetel osutatud teenuste täitmist on sisuliselt ja rahaliselt kontrollitud, teenused on osutatud ja korteriomanikud on neid saanud. Ebaõige on väide teenuste osutamise kohta. Kostja ei ole sagedasti teenuseid saanud, otsus (p 1.2) on faktiliselt vale ja seega ebaseaduslik. Mõlemad otsused tuleb KÜS § 13 lg 3 alusel tühistada. Hageja 25. oktoobri 2012. a otsuse p 5 järgi jäeti kostja pakutud hageja põhikirja muudatus kostjaga sõlmitava kompromissi tõttu tegemata ja otsustati jätta põhikiri muutmata. Otsuse p 5 on vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja käitumine oli pärast kompromissi sõlmimist tsiviilasjas nr 2-1139167 (kostja hagi korteriomanike 20. juuni 2011. a üldkoosoleku otsuse tühistamiseks) vastuoluline ja sõnamurdlik. Samuti tuleb selle otsuse järgi kostjal osaleda kulude kandmises vastavalt oma korteriomandi reaalosa suurusele, kuigi kostja ei pääse ligi trepikojale ja keldrile.

esitanud koosoleku toimumisele vastuväiteid ja on käsitanud kohapeal koosolekut kehtivana. Kohtumenetluses on kostja vastupidisel seisukohal ja käitub seega hea usu põhimõtte (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1) vastaselt vastuoluliselt.

hageja iga kuu automaatsoojussõlme ja tehnosüsteemide hooldusteenuseid, 2010. a on hoone keldris osaliselt asendatud torustik. Ka on hageja tegelenud avariiremondiga, tasudes remondiarveid. Hageja tasus ka muid elamu hooldusega seotud arveid. Hageja näitas üles piisavat hoolsust keskküttesüsteemi korrashoiuks. Kostja eraldus küttesüsteemist omaalgatuslikult (sellekohast üldkoosoleku otsust ei ole vastu võetud). Samuti on põhjendamatu lumekoristustasu (66 eurot 78 senti) tasaarvestus. Hageja ei ole jätnud lund koristamata, sest on tellinud seda teenust aastaid ning ei saa väita, et lumi oleks olnud pidevalt koristamata. On tavapärane, et korteriühistu tellib suuremahulise lumekoristuse kord või paar aasta jooksul vastavalt vajadusele, ning hageja käitumine vastab sellele praktikale. See, et kostja tellis lumekoristuse oma korteriomandi mõtteliselt osalt, et soodustada klientide juurdepääsu kauplusele, ei anna alust seda kulu tasaarvestada kommunaalteenuste tasu nõudega. Õiguslikku alust, sh käsundita asjaajamine, selleks ei ole. Ka kostja täiendav tasaarvestuse nõue tulenevalt saamata jäänud tulust (452 546 eurot) on põhjendamatu. Tõkkepuu paigaldamine on korteriomanike diskretsiooniotsus ning lubatav. Elanike selge huvi on olnud nende kinnisasjal piirata juhuslike sõidukite parkimist. Tagamaks majaelanike juurdepääsu endale kuuluvale parkimisplatsile, oli tõkkepuu paigaldamine õigustatud. Kostja ei väida, et ta ise ei saa parkida. Kostja väitel ei saa parkida tema kliendid. Elanike huvi on siinkohal kaalukam. Hageja ei ole käitunud õigusvastaselt ega sellega kostjale kahju tekitanud, Seega ei vastuta kostja saamata jäänud tulu eest. Eeltoodut arvestades tuleb hageja nõue rahuldada. Kostjalt tuleb välja mõista ka KÜS § 7 lg-st 4 tulenev viivis. Viivis tuleneb seadusest ega ole ebamõistlikult suur. Viivis on umbes neli korda väiksem kui põhivõlg.

tugineda seetõttu, et ei lasknud protokollida vastavat vastuväidet. Hageja rahaline nõue ei ole tõendatud, Riigikohtu praktikat selle kohta ei ole järgitud. Hageja nõude rahuldamine 2013. a eest on põhjendamatu, sest 25. oktoobri 2012. a üldkoosolekul ei otsustatud 2013. a majandamiskulusid ega 2013. a majandustegevuse aastakava. 2013. a majandamiskulude suurus määrati kindlaks 25. aprilli 2013. a üldkoosoleku otsusega, kuid tsiviilasjas nr 2-13-31830 tehtud jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud selle otsuse tühisus. Ebaõige on seisukoht, nagu saaks hageja nõuda kostjalt majandamiskuludena osa oma õigusabikuludest, mis on tekkinud vaidluses kostjaga. Ekslikud on ka maakohtu seisukohad, mis käivad kostja tasaarvestusavalduse kohta. Apellant jääb varasemates menetlusdokumentides toodud seisukohtade juurde, märkides vaid, et on tõendanud seda, et keskküttesüsteem külmus lõhki 24. detsembril 2009, et enne seda oli kostja korteriomandi reaalosa olnud väga külm, kostja oli sellest hagejat teavitanud, kuid hageja ei võtnud olukorra lahendamiseks midagi ette. Tõendid on esitatud ka selle kohta, et alternatiivse küttesüsteemi laskis kostja oma korteriomandi reaalosa kütmiseks paigaldada pärast seda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

esitatud arvel ei ole kajastatud õigusabikulusid, mida saaks seostada hageja ja kostja vahelise vaidlusega. Arvetel näidatud tariifid on kehtivad. Tariifid võeti vastu hageja 14. aprilli 2009. a üldkoosolekul, kus kostja viibis ise kohal ja koosoleku toimumisele vastuväiteid ei esitanud. Samuti oli kostja endine juhatuse liige selle üldkoosoleku toimumise ajal hageja juhatuses, kes koosoleku korraldas ja ette valmistas. Seega ei saanud tulla üldkoosolek kostjale üllatusena. Kohapeal üldkoosoleku kehtivana käsitamine ja tühisusele tuginemine aastaid hiljem ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks sellele kinnitas hageja 25. oktoobri 2012. a üldkoosolek tariifid uuesti üle. Sisuliselt võttis üldkoosolek vastu uue otsuse tariifide kehtivuse kohta tagasiulatuvalt, mitte ei kinnitanud tühist otsust. Maakohus leidis õigesti, et 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p 5 ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus ei jätnud hinnangut andmata kostja väidetele, et hagejal puudus sisuline soov läbirääkimiste pidamiseks ja ta ei olnudki huvitatud kompromissi saavutamisest. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Samuti ei ole kostja kohtlemine võrdselt teiste korteriomanikega vastuolus seaduse ja hageja põhikirjaga. Kostja kohustus osaleda kulude kandmises võrdselt teiste kaasomanikega tuleneb seadusest (asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 1 ja § 75, korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 ning KÜS § 151) ja hageja põhikirjast. Seega korteriühistusse kuuluvad mitteeluruumide omanikud on kohustatud KÜS §-s 151 loetletud teenuste tarbimise eest tasuma eluruumide omanikega võrdsetel alustel ja sellist otsust pole alust pidada tühiseks vastuolu tõttu heade kommete või avaliku korraga (TsÜS § 86 lg 1). Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei ole hageja vastu nõudeid, mida ta tasaarvestuseks kasutas, ning seetõttu ei ole tasaarvestus kehtiv. Hageja ei ole kohustatud hüvitama kostjale lisaküttesüsteemi paigaldamise kulusid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks keeldunud küttesüsteemi parandamisest. Sellest ei olnud huvitatud kostja ise, kes soovis ühisest küttesüsteemist eralduda ja ehitas endale paralleelse küttesüsteemi. Tulenevalt AÕS § 72 lg-st 1 ja KOS § 15 lg-st 3 sai kostja küttesüsteemist eraldumine toimuda üksnes kaasomanike kokkuleppel. Asjas ei ole esitatud korteriühistu üldkoosoleku otsust ega kaasomanike kokkulepet, mis oleks lubanud kostjal keskküttesüsteemist eralduda ja kanda majandamiskulusid erinevalt teistest korteriomanikest. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt täiendavat lumekoristustasu ning et hageja ei vastuta ka kostja saamata jäänud tulu eest. Kostja viivise vähendamise taotluse jättis maakohus põhjendatult rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus kohaldas kostja lisaküttesüsteemi (õhksoojuspumba) paigaldamiskuludest tuleneva nõude (9346 eurot 46 senti) lahendamisel valesti AÕS § 72 lg-t 4 ja KOS § 15 lg-t 2. Kohtud leidsid ebaõigesti, et kostja on eraldunud keskküttesüsteemist omavoliliselt. Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et kostja oli sunnitud keskküttesüsteemist eralduma selle rikke tõttu, mida hageja ei kõrvaldanud. Õhksoojuspumba paigaldamine oli kaasomandi säilitamiseks vajalik toiming ja kostja sai nõuda nende kulude hüvitamist korteriühistult ning tasaarvestada need korteriühistu majandamiskulude nõudega. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest jättis tähelepanuta kostja väited kaasomandi säilitamiseks kantud kulude vajalikkuse kohta. Nimelt ei jätkunud hoone soojasõlme võimsusest kogu maja kütmiseks ning külmade ilmadega suurendas hageja kostja äripinna arvel korterite küttevõimsust. Seetõttu külmus kostja äriruumides küttesüsteem lõhki. Hageja ei võtnud midagi ette puuduliku keskküttesüsteemi remontimiseks ning ei likvideerinud avariid (kostja äripinna küttesüsteemi haru keerati kinni ja sellises seisukorras on hoone küttesüsteem praeguseni). Ringkonnakohus ei ole kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes selgitanud, millele tuginedes jõudis ta järeldusele, et ühistu liikmega seotud kohtuasjade kulud ei sisaldu korteriühistu esitatud arvetel. See seisukoht on asjas esitatud tõendeid arvestades vale. Korteriühistu ei saa esitada oma liikme vastu majandamiskulude nõude raames sama liikmega peetud kohtuasjadega seotud õigusabikulude hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus tuvastas ekslikult hageja 14. septembri 2009. a ja 25. oktoobri 2012. a üldkoosolekute otsuste kehtivuse ja kohaldas seejuures valesti MTÜS § 241 lg-t 1. Kostja jääb selles osas apellatsioonkaebuses esitatu juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

liikmete vastu (vt selle kohta Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 32). Seega eeldusel, et kostja tegevus õhksoojuspumba paigaldamisel on hõlmatav KOS § 15 lg-ga 2, on kostjal õigus kantud kulutused tasaarvestada hageja majandamiskulude nõudega. Viidatud sätte kohaselt on korteriomanikul õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda, et nad hüvitaksid vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. Samasugune õigus tuleneb asja kaasomanikule AÕS § 72 lg-st 4. Esemele tehtud kulutused on TsÜS § 63 p 1 järgi vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Viidatud lahendis selgitas Riigikohus ka korteriühistu kohustust tagada kaasomandi eseme korrashoid ja selleks raha leidmine, märkides, et korteriühistu või valitseja vastutuse aluseks saab olla mh tema tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või parandustööde korraldamata jätmine, samuti selleks vajalike otsuste tegemata jätmine või korteriomanikelt raha kogumata jätmine (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 51). Praeguses asjas leidsid kohtud, et kostjal ei ole hageja vastu lisaküttesüsteemi paigaldamisest tulenevat nõuet, mida ta saaks hageja majandamiskulude nõudega tasaarvestada. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud on oma järelduse tegemisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5) ega ole kontrollinud KOS § 15 lg 2 ja AÕS § 72 lg 4 kohaldamise eeldusi. Nii ei ole kohtud nõuetekohaselt analüüsinud kostja väiteid toimunud avarii, õhksoojuspumba paigaldamise asjaolude, samuti hageja võimaliku kohustuste rikkumise kohta, mis võis survestada kostjat võtma meetmeid kütte taastamiseks oma äripinnal. Kostja juhtis maakohtu menetluses esmalt tähelepanu hoones asuva küttsüsteemi omapärale, mille kohaselt koosneb see kahest erinevast torustikust - üks varustab soojusega hoone kortereid (see küttesüsteem töötab) ja teine kostjale kuuluvat äripinda (see küttesüsteem külmus 2009. a detsembris lõhki). Kostja leidis, et kuna hoones oli kaks torustikusüsteemi, siis ei ole kostja korteriomandi reaalosa soojusega varustava torustiku jaoks autonoomse soojasõlme rajamine vaadeldav keskküttesüsteemi sellise muutmisena, mis oleks vajanud kõigi korteriomanike nõusolekut (I kd, tl 166; IV kd, tl 31). Oma väidete kinnituseks esitas kostja asjatundja arvamuse hoone küttesüsteemi olemuse kohta (IV kd, tl 91-94). Samuti osutas kostja sellele, et tulenevalt hageja põhikirja § 7 p-st 9 vajas ühistu liige korteriomandi reaalosa soojusega varustava süsteemi muutmiseks üksnes hageja juhatuse nõusolekut (I kd, tl 166; IV kd, tl 31). Kostja märkis samas, et ta on selle nõusoleku ka saanud, esitades oma väite kinnituseks hageja juhatuse liikme 8. mai 2009. a avalduse AS-ile Tallinna Küte sellekohaste tehniliste tingimuste väljastamiseks (III kd, tl 63). Kohtud asusid seisukohale, et kostja eraldumine ühisest küttesüsteemist oli omavoliline, sest selliseks ühise asja oluliseks muutmiseks (keskküttesüsteemist eraldumiseks) ei olnud kostjal kõigi kaasomanike nõusolekut (vt küttesüsteemist eraldumise kohta Riigikohtu 18. juuli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-11, p 10). Oma järelduse tegemisel jätsid kohtud kostja ülaltoodud väited ja esitatud tõendid analüüsimata ning ei tuvastanud, milline küttesüsteem hoones oli ja kas sellest

tulenevalt oli kostja tegevus käsitatav küttesüsteemi olulise muutmisena. Veel tugines kostja sellele, et hageja ei huvitunud kostja kütteprobleemidest, kuigi kostja oli neist hagejat korduvalt teavitanud (I kd, tl 149 ja 166). Oma väidete kinnitamiseks esitas hageja temperatuuri mõõtmise aktid ning kostja sellekohased e-kirjad (I kd, tl 179-183). Eeltoodu taustal selgitas kostja oma huvi rajada iseseisev küttesüsteem (kostja oli sunnitud lahendama äripinna kütteprobleemid ise) ja selle plaani luhtumise põhjusi, mistõttu jäi kostja äriruumides kasutusele vana ja puudustega küttesüsteem. Kostja tugines ka sellele, et puudustega küttesüsteem jäätus ja lõhkes ringleva vee madala temperatuuri tõttu 2009. a detsembris (I kd, tl 164-166), mil hageja lülitas kostja ruumid küttesüsteemist välja. Kostja väitis ka, et avarii põhjuseks oli kaupluse ruumides asuvas küttesüsteemis ringleva vee madal temperatuur, see oli aga madal seetõttu, et hageja manipuleeris küttesüsteemi läbiva veekoguse ja temperatuuriga (I kd, tl 166). Pärast avariid paigaldas kostja oma ruumidesse soojapuhurid, millega köeti 2010. a suveni. Kostja rõhutas, et kui hageja oleks astunud samme keskküttesüsteemi remontimiseks ja taganud kostja äriruumides mõistliku temperatuuri, ei oleks tekkinud vajadust paigaldada õhksoojuspumpasid (I kd, tl 150). Kostja kirjeldatud väidetele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele nagu ka hageja seisukohtadele kostja esiletoodu kohta ei ole kohtud mingit hinnangut andnud. Samas lugesid kohtud tõendatuks, et hageja on kostja kütteprobleemiga tegelenud ja püüdnud olukorda pidevalt parandada, viidates seejuures 2011. a juunis ja augustis tellitud teenustele ja 2010. a-l hoone keldris torustiku osalisele asendamisele. Muid faktilisi asjaolusid ei ole kohtud tuvastanud. Maakohus märkis vaid üldsõnaliselt, et kostja tellis iga kuu automaatsoojussõlme ja tehnosüsteemide hooldusteenuseid ja tegeles avariiremondiga, kuid ei tuvastanud, millisel ajavahemikul ja millise küttesüsteemi osa hooldamisega tegeldi ning kas tegemist oli toimingutega kostja kütteprobleemi lahendamiseks. Nii ei ole tuvastatud ka asjaolusid, millest nähtuks, et hageja ei olnud tegevusetu ja on oma kohustust tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimiseks ja vajalike parandustööde tegemiseks täitnud enne 2009. a talvel juhtunud avariid ning vahetult pärast seda. Tähelepanuta on jäänud, et see, kas kostja tasaarvestuse nõudega saab arvestada, võib sõltuda hageja käitumisest just avariile eelnenud ja vahetult järgnenud ajal. Kuivõrd kohtud jätsid ülaltoodud kostja väited ja esitatud tõendid tähelepanuta, ei ole asjas 2009. a talvel toimunud avarii põhjusi (olukord enne kostja õhksoojuspumpade paigaldamist) ja kostja kulutuste seost sellega nõuetekohaselt tuvastatud. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades poolte väidete ja esitatud tõendite alusel tuvastada, kas õhksoojuspumpade paigaldamine on AÕS § 72 lg 4 ja KOS § 15 lg 2 järgi kostja kulutuseks, mida saab tasaarvestada hageja majandamiskulude nõudega. Samuti tuleb kontrollida kostja tasaarvestuseks esitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi.

89-13 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Viidatud asjas oli tegemist olukorraga, kus ühistu liikmeks olevalt kostjalt nõuti temaga peetud kohtuvaidluses kaotajaks jäänud korteriühistu kantud õigusabikulu hüvitamist selliseks olukorraks korteriühistu organite otsustega kehtestatud korra alusel lisaks ühistu muudele majandamiskuludele. Riigikohus leidis, et kulusid, mis tekivad korteriühistu tegevuse tõttu korteriühistu ja tema liikmete vahelises kohtuvaidluses õigusabi teenuse kasutamise tõttu, saab lugeda KÜS § 151 lg 1 mõttes korteriühistu majandamiskuludeks. Riigikohus märkis, et liikmete üldkoosolek võib otsustada KÜS § 15 lg 1 p 1 ja § 151 lg 1 alusel koguda liikmetelt majandamiskuludena raha lisaks juba teada olevate (majandustegevuse aastakava järgi otsustatud) kulutuste katmisele ka ettenägematuteks juhtudeks ning et korteriühistu aastakavas on võimalik ette näha ka seda, et majandamiskulusid ei kaeta korteriühistu liikmete igakuiste maksete arvel, vaid nõutakse iga kord sisse korteriühistu liikmelt (otsuse p 11). Samas täpsustas Riigikohus, et KOS § 13 lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt ei pea korteriomanik niisuguses olukorras hüvitama korteriühistule osa õigusabi kuludest, mida teised korteriomanikud korteriühistu kaudu selle korteriomanikuga peetavas kohtuvaidluses korteriühistu kuludena kannavad (p 14). Praeguses asjas ei ole kostja väitnud, nagu nõutaks temalt hageja õigusabikulu hüvitamist lisaks ühistu tavapärastele, tariifide alusel nõutavatele majandamiskuludele. Sellele viitas ka ringkonnakohus oma otsuses, kui märkis, et ühelgi kostjale esitatud arvel ei ole kajastatud õigusabikulusid, mida saaks seostada hageja ja kostja vahelise vaidlusega.

ekslikult, et 14. septembri 2009. a üldkoosoleku otsus on kehtiv tulenevalt sellest, et kostja oli koosolekul kohal ja ei esitanud seal koosoleku toimumisele vastuväidet, ning et hilisem otsuste tühisusele tuginemine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Need põhjendused tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta. Vastuhagiavalduse kohaselt palus kostja tunnistada 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p-d 1.1 ja 1.2 kehtetuks põhjendusel, et üldkoosolek ei saanud kinnitada varasema (14. aprilli 2009. a) üldkoosoleku tühist otsust majandamiskulude tariifide kohta. Riigikohus on 27. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13 tehtud otsuses selgitanud, et juriidilise isiku puudustega üldkoosoleku otsus võib olla kas tühine või kehtetuks tunnistatav, kusjuures tühisuse aluseks saab olla mõni MTÜS §-s 241 sätestatud puudus (p 12). MTÜS § 241 lg 1 esimese lause kohaselt on üldkoosoleku otsus tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele. Sama lõike teise lause järgi on otsus tühine ka seaduses sätestatud muul juhul. Eespool viidatud lahendis märkis Riigikohus, et viimati nimetatud juhul peab üldkoosoleku otsuse tühisus kui tagajärg seadusest selgelt tulenema. Kui üldkoosoleku otsus on vastuolus seadusega, on korteriühistu liikmel KÜS § 13 lg 3 alusel õigus pöörduda kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates ebaseadusliku otsuse tühistamiseks kohtu poole. Kolleegium selgitas ka, et viidatud sätet tuleb mõista selliselt, et korteriühistu liikme õigus nõuda üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamist on oma sisult samatähenduslik otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega (p 12). Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, mis MTÜS § 241 lg 1 kohaselt saaksid olla otsuse tühisuse aluseks. Seega kvalifitseeris ringkonnakohus kostja vastuhagiavalduse nõude 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p-de 1.1 ja 1.2 kehtetuks tunnistamiseks õigesti nõudena tunnistada vaidlustatud otsused kehtetuks nende vastuolu tõttu seadusega. MTÜS § 24 lg 1 esimese lause järgi võib kohus mittetulundusühingu vastu esitatud hagi alusel kehtetuks tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kostja ei saanud nõuda kõnealuse üldkoosoleku otsuse p-de 1.1 ja 1.2 kehtetuks tunnistamist, sest ta osales koosolekul, kuid ei ole lasknud protokollida oma vastuväidet otsusele. Selline seisukoht on kooskõlas MTÜS § 24 lg-ga 3, mille teise lause kohaselt võib otsuse tegemisel osalenud mittetulundusühingu liige nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta on lasknud protokollida oma vastuväite otsusele. Selliselt on viidatud sätet korteriühistu liikme vastuväite esitamisele kohaldanud ka Riigikohus oma varasemas praktikas (vt Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 16). Maakohus käsitles oma otsuses 25. oktoobri 2012. a koosoleku kokkukutsumise korra järgimist ja leidis, et seda korda ei ole rikutud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse selles osas, kinnitades, et maakohus on tema vastuhagi piiridest väljunud, sest ta ei ole selle koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise väidet esitanud. Ringkonnakohus jättis apellandi väite tähelepanuta ja maakohtu otsuse selles osas muutmata, ilma et oleks TsMS § 654 lg 5 nõudeid järgides vastanud

apellatsioonkaebuse väidetele hagi piiridest väljumise kohta. Kolleegium kõrvaldab selle rikkumise, jättes maa- ja ringkonnakohtu otsustest välja põhjenduse, mis puudutab 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p 5 tühisuse tuvastamise nõude osas ega pea kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 vajalikuks neid korrata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.