Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

NÕUDED, NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA SENINE MENETLUS

MAAKOHTU OTSUS

-

-

-

perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 kohaselt on hagejad kui alaealised lapsed õigustatud ülalpidamist nõudma; ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks vastavalt PKS § 99 lg-tele 1 ja 2, kusjuures PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära; ringkonnakohtu 4. juuni 2018 määrusega lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste viibimiskoha määramise õiguse osas ja laste viibimiskoha määramise õigus Eesti Vabariigi piires on üle antud emale; sama määrusega on reguleeritud isa ja laste suhtluskord selliselt, et lapsed viibivad septembrist maini isa juures kahe nädala jooksul 128 t ja ema juures 208 t ning suveperioodil juunist augustini kummagi vanema juures võrdse aja ehk kahe nädala jooksul kummagi vanema juures 168 t. Seega aastas keskmiselt viibivad lapsed kahe nädala jooksul ema juures 188 t ja isa juures 148 t ehk nädalas keskmiselt ema juures 94 t (56% ajast) ja isa juures 74 t (44% ajast); kummagi lapse ülalpidamiskulu suuruseks tuvastas maakohus vanemate esiletoodu põhjal 1 000 eurot kuus, kuigi isa tehtud kulutustest on viie kuu pikkuse perioodi jooksul kummagi hageja osas tehtud kulutustest toreduslikud 512 eurot ( = 80 + 69 + 82 + 201 + 80), samuti on veel toreduslik 141,55 euro suurune kulu X-le; laste eluasemekulusid kantakse nende kahe elukoha tõttu topelt. Kumbki vanem ei ole arvestanud sellega, et lapsed viibivad arvestatava aja ka teise vanema juures; 2 (6)

-

-

-

mõlemad vanemad teevad kulutusi lastele ja panustavad rahaliselt vahetult. Kuna lapsed viibivad kummagi vanema juures märkimisväärse osa ajast ja kumbki vanem kannab laste kulud laste selle vanema juures viibimise ajal, siis tuleb jätta kostjalt elatis välja mõistmata; lisaks võttis maakohus arvesse vanemate praegust elukorraldust ja laste sündi vanemate kokkuleppel, samuti seda, et vanemad ei ole kunagi plaaninud kooselu ega laste ühise perena kasvatamist. Seega pidid nad laste sünni planeerimisel juba arvestama, et kumbki vanem kannab kulusid viisil, nagu tema õigeks peab ning sellised kulud ei pruugi sobida teisele vanemale ega olla mõistlikud teise vanema arvates; samadel kaalutlustel pole põhjendatud tagasiulatuva elatise nõue PKS § 108 alusel, sest vanemad vaidlesid hooldusõiguse üle ja lapsed elasid kummagi vanema juures, samuti tegid mõlemad kulutusi lastele.

APELLATSIOONKAEBUS

-

-

-

-

-

maakohus lähtus ekslikult ringkonnakohtu 4. juuni 2018 määrusest nähtuvast suhtluskorrast, sest mõlema vanema väitel suhtluskord sellisena ei toimi ja on algatatud lepitusmenetlus; nii jättis maakohus ka tuvastamata, kui palju aega lapsed tegelikult kummagi vanema juures veedavad; isegi kui kohtu määratud suhtluskord oleks täidetav, siis viibiksid lapsed nelja nädala jooksul ema juures 435,50 t ja isa juures 236,50 t ehk vastavalt 64% ja 35% ajast; nii tagasiulatuva elatise nõudega hõlmatud perioodil kui ka alates hagi esitamisest praeguse ajani on suhtluskord selline, et lapsed viibivad nelja nädala jooksul ema juures 528 t ja osa juures 144 t, kusjuures viibivad lapsed igal päeval, mil nad suhtlemiseks viibivad isa juures ka emaga ning laste kulud ema juures ei kao ära suhtlemiskorra tõttu; lisaks võrdsustas maakohus ekslikult vanemate kulud lastele suhtluskorraga. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist; maakohus ei arvestanud hagejate vajadusena eluasemekuluna kasutuseelist; vastavat otsustust kohus ei põhjendanud ja hagejate sellekohastele väidetele ei vastanud, küll aga leidis, et laste ülalpidamiskulud ema juures on eluasemekulude osas kasutuseelise tõttu oluliselt väiksemad kui tegelikud kulud; isa juures elamise kulud võttis kohus kõnealuses osas aga tervikuna arvesse; laste vajadused tuvastas kohus väga üldsõnaliselt ja summani 1 000 eurot jõudmine ei ole vaidlustatud otsusest jälgitav; arvestamata jäi hagejate väidetu ja tõendatu, et kuni 2017. aasta detsembrini tasus kostja elatist vastavalt vanemate kokkuleppele – seetõttu on ka ekslik maakohtu seisukoht, et vanematel ei olnud kokkulepet laste ülalpidamise kohta; tagasiulatuva elatise osas on maakohus ekslikult võtnud arvesse vanemate vaidlust hooldusõiguse üle, sest PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta hooldusõiguse muudatused ülalpidamiskohustust. 3 (6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

maakohus lähtus ekslikult kohtu määratud suhtluskorrast ja jättis tuvastamata laste tegeliku viibimise kummagi vanema juures; asjatult suurt kaalu suhtluskorrale omistades jäid maakohtu menetluses välja selgitamata laste vajadused ja tavaline elulaad; maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust ega kohtuistungit; poolte taotlused on lahendamata; vaidlustatud otsus on olulises osas põhjendamata ja kohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav.

4 (6)

Eelmenetluse puudulikkus avaldub täiendavalt selles, et maakohus ei lahendanud ühtegi poolte taotlust, kuigi pooled esitasid dokumentaalseid tõendeid ja 18. septembri 2018 istungil palus kostja koguda tõendeid, millised on vanemate sissetulekud. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Poolte menetlusdokumentidest ei selgu käesoleval juhul eelkõige laste vajaduste osas piisavalt, millist väidet nad soovivad millise tõendiga tõendada. Samuti jääb 18. septembri 2018 istungi protokollist arusaamatuks, kas pooled vaidlesid vanemate varaliste võimaluste ja sellest sõltuva ülalpidamiskohustuse jaotuse üle või mitte. Sellises olukorras pidi maakohus esmalt selgitama välja iga tõendi seose poole konkreetse väitega ja seejärel taotlused lahendama. TsMS § 238 lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus peab TsMS § 238 lg 4 kohaselt olema põhjendatud. Järelikult tuli maakohtul teha poolte esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4115, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). TsMS § 399 p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid. Järelikult saab kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on TsMS § 238 lg 1 järgi vastu võtnud. Tõendite uurimine kohtuistungil toimub TsMS §-s 243 sätestatud reegleid järgides. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu 20. juuni 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 kolmas lõik). Kui maakohus ka otsustas 18. septembri 2018 istungil jätkata asja arutamist poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, siis tulnuks ka selle raames läbi viia samad toimingud. Maakohus ei kujundanud üldse mingit seisukohta hagejate 30. oktoobri 2018 täiendavate dokumentaalsete tõendite osas. Kostja vaidles nende vastuvõtmisele 1. novembri 2018 seisukohas hilinemise tõttu vastu. Kuna vaidlustatud otsuses maakohus ühelegi tõendile ei viita, siis ei ole ka kaudselt võimalik aru saada, milline oli maakohtu otsustus poolte taotluste osas. Jättes otsuses tõendid hindamata ja poolte väited käsitlemata rikkus maakohus lisaks TsMS § 436 lg-d 1 ja 2, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8. Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega, et vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, milliseid lastele tehtud kulutusi pidas kohus vajalikuks ja kuidas kujunes kummagi lapse vajaduseks peetud summa 1 000 eurot. Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete omavahX sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi. Maakohus rikkus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). 5 (6)

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.