Isikuvastased süüteod › Vabadusevastased süüteod

Prokurörid

Juhtiv riigiprokurör Taavi Pern, abiprokurör Melinda Ülend

Süüdistatavad ja nende kaitsjad

Hubert Hirv (isikukood: 35810150223), kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Karoliina

Kõrgesaar; Pavel Gammer (isikukood: 36311030239), kaitsja vandeadvokaat Daniil Savitski; Ardo Vilbre (isikukood: 37203150275), kaitsja advokaat Anu Toomemägi; Jelena Lipendina (isikukood: 46001260293), kaitsja vandeadvokaat Simona Vissak; VS (isikukood: XXXXXXXXXXX), kaitsja vandeadvokaat Stella Veber; VC (isikukood: XXXXXXXXXXX), kaitsja advokaat Hannes Olli; IG (isikukood: XXXXXXXXX), kaitsja advokaat Anu Toomemägi; OÜ Novatek Holding (äriregistri kood: 10754088), kaitsja advokaat Anu Toomemägi; SP (isikukood: XXXXXXXXXX), kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte; SK (isikukood: XXXXXXXXXX) kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte; Niina Petsenevskaja (isikukood: 44809080267), kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte; Inna Stoljar (isikukood: 46702110267), kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar;

LJ (XXXXXXXXXX),

kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar; NR (isikukood: XXXXXXXXXXX), kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar; AD (isikukood: XXXXXXXXXXX), kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu; Vitali Jaroševits (isikukood: 38404030257), kaitsja Denis Polman; Ivar Koor (isikukood: 37211130288), kaitsja Kaspar Koppel; Akhmet Ozdoev (-isikukood: 37003156545) kaitsja vandeadvokaat Andres Simson

Kannatanud

Maksu- ja Tolliamet, MiniCredit AS (pankrotis)

pankrotihaldur Martin Krupp Tsiviilkostja

GBGrupp Holding OÜ (esindajad Kristjan Mägi, Tarvo Lindmaa) ÜH, KH, OS (esindaja vandeadvokaat Kristjan Mägi),

Kolmandad isikud

JG (esindaja advokaat Kaspar Koppel), OP (esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte)

RESOLUTSIOON

I 1.1

Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Süüdistatavate süüküsimusse ja karistustesse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas: 1) tunnistada Pavel Gammer süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust; 2) tunnistada Hubert Hirv süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust; 3) mõista Ardo Vilbre õigeks KarS § 344 lg 1 järgi; 4) mõista Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust; 5) jätta Ardo Vilbrele kohaldamata lisakaristus ettevõtluskeeld; 6) jätta Jelena Lipendinale kohaldamata lisakaristus ettevõtluskeeld; 7) tunnistada SP süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta pikkune vangistus; 8) tunnistada IG süüdi KarS § 3891 lg 1,3 - § 22 lg 3 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 2 aastat; 9) kohaldada IGle lisakaristusena ettevõtluskeeldu; 10) tunnistada LJ (M) süüdi KarS § 389 1 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud; 11) tunnistada NR süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud; 12) tunnistada SK süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud.

1.2 Tsiviilhagisse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas rahuldada kannatanu AS MiniCredit (pankrotis, registrikood 11551909) tsiviilhagi ja mõista tsiviilkostjalt GBGrupp Holding OÜ (registrikood 14779625)

kannatanu kasuks välja 597 319,01 eurot.

1.3 Avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas: 1) rahuldada kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslik nõudeavalduse IG, LJ (M), NR ja SK suhtes, 2) määrata kindlaks maksusummad, mille tasumata jätmise eest IG, LJ (M), NR ja SK vastutavad 3) ning mõista need maksusummad IGlt, LJlt (Mlt), NRlt ja SKlt solidaarselt teiste süüdistatavatega välja.

1.4 Konfiskeerimist ja selle asendamist puudutavas osas ühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas: 1) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Hubert Hirvelt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-985 arestitud kolmratas CAN-AM Spyder registreerimismärgiga ZZZZ orienteeruva turuväärtusega 7500 eurot. 2) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Hubert Hirvelt Harju Maakohtu

8) mõista KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel kolmandalt isikult KHlt laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 295 802,86 eurot; 9) jätta Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-994 kolmanda isiku KH kinnistutele (registriosa nr XXXXXXXX, YYYYYYY ja CCCCCCCC) asukohaga XXX, YYY ja CCC Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid summas 240 000 eurot, 2 500 eurot ja 7 500 eurot, muutmata laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks; 10) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult OSlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-996 arestitud sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga JJJJJJ; 11) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult OSlt Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-18-5654 arestitud sularaha summas 6 550 eurot, mis asub Rahandusministeeriumi arvelduskontol nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s; 12) mõista KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult OSlt välja 359 148,19 eurot; 13) jätta laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks muutmata (otsuse sõnastuses aresti alla) Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 118-996 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks kolmanda isiku OS kinnistule (registriosa nr NNNNNNN) asukohaga NNN Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 250 000 eurot; 14) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult JGlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-997 arestitud kinnistu (registriosa nr KKKKKKKK) asukohaga KKK; 15) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult JGlt sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga

OOOOOO;

16) KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõista laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult JGlt välja 514 385,47 eurot; 17) konfiskeerida ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel autoriõiguse seaduse § 85 lg-te 1, 2, 3 ja 5 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel järgmine Jelena Lipendina vara, mis on hoiustatud Politsei- ja Piirivalveameti hoiuruumis: beeži värvi käekott CHANEL logoga (toote nr 5243922); musta värvi riidest kott kirjaga LOVE MOSCHINO, mille sees kuldne käekott LOVE MOSCHINO logoga; - heledat värvi riidest kott kirjaga FENDI ROMA, mille sees sinist värvi käekott FENDI logoga. Kotis sees ümbrik, mille sees tootesildid.

1.5 Süüteomenetlusega tekitatud kahjusse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas: 1) hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 alusel SPle vabaduse võtmisega seotud mittevaraline kahju 40%, s.o 6 295,24 euro ulatuses;

2) hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 alusel Ardo Vilbrele vabaduse võtmisega (608 päeva) seotud mittevaraline kahju 40% ulatuses, s.o 12 913,92 eurot ja SKHS § 5 lg 4 ja § 11 lg 1 alusel hüvitada Ardo Vilbrele vabaduse võtmisega (598 päeva) seotud mittevaraline kahju 60% ulatuses, s.o 19 052,28 eurot.

1.6 Ära võetud esemeisse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas jätta KrMS § 126 lg 3 p 3 alusel 13. veebruaril 2018 Tallinnas X tehtud läbiotsimise käigus kabinetis olevast seifist leitud ja ära võetud sularaha summas 170 660 eurot riigi omandisse.

1.7 Menetluskuludesse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas mõista KrMS § 181 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel Eesti Vabariigilt VS kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu summas 10 500 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 12 600 eurot.

1.8

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

II

Teha tühistatud osas uus otsus järgnevalt.

2.1

Süüdistust ja karistusi puudutavas osas otsustas ringkonnakohus: 1) tunnistada Pavel Gammer süüdi KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata; 2) tunnistada Hubert Hirv süüdi KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata; 3) tunnistada Ardo Vilbre süüdi KarS § 344 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust; 4) mõista Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust; 5) mõista Ardo Vilbrele KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse hulka Ardo Vilbre eelvangistuses viibitud aeg 3 aastat 3 kuud 21 päeva ja lugeda karistus kantuks; 6) kohaldada Ardo Vilbrele KarS § 491 lg 1 alusel 2 aasta 6 kuu pikkust ettevõtluskeeldu; 7) kohaldada Jelena Lipendinale KarS § 491 lg 1 alusel 2-aastast ettevõtluskeeldu; 8) lõpetada SP suhtes KarS § 137 lg 1 järgi menetlus kuriteo aegumise tõttu; 9) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel IG suhtes KarS § 389 1 lg 1,3 - § 22 lg 3 järgi menetlus kuriteo aegumise tõttu;

10) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel LJ (M) suhtes KarS § 389 1 lg 1 järgi kuriteo aegumise tõttu; 11) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel NR suhtes menetlus KarS § 389 1 lg 1 järgi kuriteo aegumise tõttu; 12) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel SK suhtes menetlus KarS § 389 1 lg 1 järgi kuriteo aegumise tõttu.

2.2

Tsiviilhagisse puutuvalt otsustas ringkonnakohus:

rahuldada kannatanu AS MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi osaliselt ja mõista tsiviilkostjalt GBGrupp Holding OÜ kannatanu kasuks välja 100 540,31 eurot. Tühistada kinnistule (registriosa nr KKKKKKK) KKK 473 093,59 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi seadmine AS MiniCredit (pankrotis) kasuks.

2.3

Avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvalt otsustas ringkonnakohus:

jätta Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslik nõudeavaldus IG, LJ (M), NR ja SK vastu esitatud nõude osas läbi vaatamata.

2.4

Konfiskeerimisse ja selle asendamisse puutuvalt otsustas ringkonnakohus: 1) jätta Hubert Hirvelt konfiskeerimata arestitud kolmratas CAN-AM Spyder registreerimismärgiga ZZZZ ja sularaha 2310 eurot konfiskeerimata ning tagastada Hubert Hirvele; 2) Jätta konfiskeerimata ja tagastada Pavel Gammerile talt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-987 arestitud sõiduauto Mercedes-Benz Viano 3.5 registreerimismärgiga LLLLLL ja Harju Maakohtu 5. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6498 arestitud sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela, mis asuvad Rahandusministeeriumi arvelduskontol nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s. 3) konfiskeerida kolmandalt isikult ÜHlt KarS § 389 1 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-995 ja 25. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6259 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud 273 867,32 eurost 141 681 eurot. Ülejäänud 132 186,32 eurot vabastada aresti alt; 4) jätta 2650 eurot kolmandalt isikult ÜHlt KarS § 389 1 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja mõistmata; 5) vabastada aresti alt Harju Maakohtu 25. septembri 2018. a määrusega asjas 118-6259 vara laiendatud konfiskeerimise asendamiseks ÜHlt arestitud õlilõuend „Sild üle vaevavete“ Signe Petersen 2016 (väärtus 2650 eurot);

6) jätta kolmandalt isikult KHlt KarS § 389 1 lg 4 ja KarS § 83 2 lg 2 p 1 alusel konfiskeerimata 30. mai 2018. a määrusega asjas 1-18-4258 arestitud sõiduauto Audi A5 Coupe registreerimismärgiga SSSSSS; 7) mõista kolmandalt isikult KHlt KarS § 389 1 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 105 158 eurot, mis tuleb tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või EE957700771001523585 LHV Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99923700000252. Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik; 8) vähendada Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-994 kolmanda isiku KH kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) asukohaga XXX Eesti Vabariigi kasuks seatud 240 000 euro suurust hüpoteeki. Määrata hüpoteegisummaks 105 158 eurot; 9) tühistada kinnistutele YYY ja CCC (registriosad YYYYYYY ja CCCCCCCC) vastavalt 2 500 euro ja 7 500 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi seadmine osas, millega hüpoteegid seati Eesti Vabariigi kasuks; 10) jätta kolmandalt isikult OSlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeerimata Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18996 arestitud sõiduauto Land Rover Range Rover

EVOQUE

registreerimismärgiga JJJJJJ; 11) jätta konfiskeerida kolmandalt isikult OSlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeerimata Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-185654 arestitud sularaha 6 550 eurot, mis asub Rahandusministeeriumi arvelduskontol nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s; 12) mõista KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult OSlt välja 196 812 eurot, mis tuleb tasuda 1 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või EE957700771001523585 LHV Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99923700000524. Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik; 13) vabastada aresti alt Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-185654 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud kolmanda isiku OS vara: käekell Chopard (väärtus ca 7000 eurot); käekell Ulysse Nardin (väärtus ca 5000 eurot); 16 teemantiga kullast sõrmus (kaal 6,34 grammi) (väärtus ca 500 eurot); 2 briljantlihvis teemanti ja 36 briljandiga kullast sõrmus (kaal 6,12 grammi) (väärtus ca 600 eurot); 1 teemantiga kullast sõrmus (kaal 4,25 grammi) (väärtus ca 650 eurot); karusnahkne kasukas, koos samast materjalist salli, koti ja riidepuuga (väärtus 1500 eurot);

14) vähendada Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-996 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks kolmanda isiku OS kinnistule (registriosa nr NNNNNNN) asukohaga NNN Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteeki. Määrata hüpoteegi suuruseks 250 000 euro asemel 196 812 eurot; 15) jätta KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 83 2 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult JGlt konfiskeerimata ja vabastada aresti alt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-997 arestitud kinnistu (registriosa nr KKKKKKKK) asukohaga KKK; 16) jätta konfiskeerimata ja tagastada KarS § 389 1 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmanda isiku JG sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga OOOOOO; 17) KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõista laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult JGlt välja 368 500 eurot; 18) jätta kohtu tagatiskontole hüpoteegi asendamiseks sinna kantud 25 000 eurot; 19) tagastada Jelena Lipendinale järgmine Politsei- ja Piirivalveameti hoiuruumis hoiustatud vara: beeži värvi käekott CHANEL logoga (toote nr 5243922); musta värvi riidest kott kirjaga LOVE MOSCHINO, mille sees kuldne käekott LOVE MOSCHINO logoga; - heledat värvi riidest kott kirjaga FENDI ROMA, mille sees sinist värvi käekott FENDI logoga. Kotis sees ümbrik, mille sees tootesildid; 20) tagastada 13. veebruaril 2018 Tallinnas X tehtud läbiotsimise käigus kabinetis olevast seifist leitud ja ära võetud sularaha summas 170 660 eurot Restoplus OÜ õigusjärglasele KTH Capital OÜ-le (registrinumber 14455323).

2.5

Süüteomenetluses tekitatud kahjusse puutuvalt otsustas ringkonnakohus: 1) määrata Ardo Vilbrele SKHS § 5 lg 1 p 1 § 10 lg 2 ja § 11 lg 2 alusel vabaduse võtmisega seotud varalise ja mittevaralise kahju hüvitiseks 12 506,64 eurot; 2) hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 alusel SPle vabaduse võtmisega seotud mittevaraline kahju täies ulatuses, määrates vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 15 738,08 eurot. Muus osas jätta kaitsja taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamata.

2.6

Menetluskuludesse puutuvalt otsustas ringkonnakohus järgmist.

Mõista KrMS § 181 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel Eesti Vabariigilt VS enne apellatsioonimenetlust kantud õigusabikulude katteks koos käibemaksuga välja 39 122,60 eurot.

1) Määrata vandeadvokaat Dmitri Školjari poolt Inna Stoljarile osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole CLARUS 864 eurot, millele lisandub käibemaks 190,08 eurot. Mõista talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu, mille moodustavad praeguses menetluses määratav ja 19. detsembri 2023 määrusega määratu, Inna Stoljarilt välja 50% ehk 1353,24 euro ulatuses. 50% ulatuses jätta Inna Stoljari apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud riigi kanda. 2) Määrata advokaat Hannes Olli poolt VCle osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole REMO’s makstavaks tasuks 780 eurot, millele lisandub käibemaks 171,6 eurot. Jätta nii praeguse otsusega määratav 951,66 eurot kui ka 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1749 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. 3) Määrata advokaat Kaspar Koppeli poolt Ivar Koorele osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Laus & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 330 eurot, millele lisandub käibemaks 72,60 eurot. Mõista talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu, mille moodustavad praeguses menetluses määratav ja 19. detsembri 2023 määrusega määratu, Ivar Koorelt välja 50% ehk 861,9 euro ulatuses. 50% ulatuses jätta Ivar Koore apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud riigi kanda.

4) Määrata vandeadvokaat Simona Vissaku poolt Jelena Lipendinale osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Legalt makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 2160 eurot, millele lisandub käibemaks 436,32 eurot. Mõista talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu, mille moodustavad praeguses menetluses määratav ja 19. detsembri 2023 määrusega määratu, Jelena Lipendinalt välja 50% ehk 2172,66 euro ulatuses. 50% ulatuses jätta Jelena Lipendina apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud riigi kanda. 5) Määrata vandeadvokaat Madis Mahlapuu poolt ADle osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Mahlapuu & Partnerid makstava tasu suuruseks 288 eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot. Jätta nii praeguse otsusega määratav 351,66 eurot kui ka 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

6) Määrata vandeadvokaat Stella Veberi poolt VSle osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Tehver & Partnerid makstava tasu suuruseks 300 eurot, millele lisandub käibemaks 66 eurot.

Jätta nii see riigi õigusabi eest määratud tasu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

7) Määrata vandeadvokaat Denis Polmani poolt Vitali Jaroševitsile osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Vilippus Polman Partnerid makstava tasu suuruseks 72 eurot, millele lisandub käibemaks 15,84 eurot. Jätta nii see riigi õigusabi eest määratud tasu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

8) Mõista riigilt Hubert Hirve kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks välja 17 069,33 eurot (koos käibemaksuga).

9) Mõista riigilt tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks välja 10 497,50 eurot. Taotlus mõista kannatanult välja GBGrupp Holding OÜ maakohtumenetluses kantud menetluskulud jätta KrMS § 182 lg 4 alusel rahuldamata.

10) Mõista riigilt kolmandate isikute ÜH, KH (endine R) ja OS kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulu katteks välja 3477 eurot (sisaldab käibemaksu) igaühele.

III Apellatsioonide rahuldamise või rahuldamata jätmise seisukohalt otsustas ringkonnakohus järgmist. 1) Rahuldada VS kaitsja apellatsioon. 2) Osaliselt rahuldada prokuratuuri, Hubert Hirve kaitsjate, Pavel Gammeri kaitsja, IG kaitsja, LJ ja NR kaitsja, LJ ja NR kaitsja, Niina Petsenevskaja ja SK kaitsja, SP kaitsja, kolmanda isiku ÜH esindaja, kolmanda isiku KH esindaja, kolmanda isiku OS esindaja, kolmanda isiku JG esindaja, tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ esindaja apellatsioon. 3) Jätta rahuldamata Maksu- ja Tolliameti, Pavel Gammeri, Inna Stoljari ja tema kaitsja, Akhmet Ozdoevi kaitsja ja Ivar Koore kaitsja apellatsioon.

IV

Tõkend

Pavel Gammerile tõkendina kohaldatud elektrooniline valve jätta muutmata kuni Pavel Gammeri asumiseni karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel. Hubert Hirvele tõkendina kohaldatud elektrooniline valve jätta muutmata kuni Hubert Hirve asumiseni karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad, kannatanud, tsiviilkostja ja kolmandad isikud saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

Sisukord

Süüdistus.......................................................................................................... 16

Maakohtu otsus................................................................................................. 30 Prokuratuuri apellatsioon....................................................................................... 34 Maksu- ja Tolliameti apellatsioon............................................................................. 49 Pavel Gammeri kaitsja apellatsioon..........................................................................50 Pavel Gammeri apellatsioon.................................................................................... 57 Hubert Hirve kaitsjate apellatsioon..........................................................................59 Ardo Vilbre ja Novatek Holding OÜ kaitsja apellatsioon..............................................68 Jelena Lipendina kaitsja apellatsioon........................................................................71 IG kaitsja apellatsioon........................................................................................... 77 Inna Stoljari kaitsja apellatsioon.............................................................................. 82 Inna Stoljari apellatsioon........................................................................................ 82 LJ ja NR kaitsja apellatsioon................................................................................... 83 Niina Petsenevskaja ja SK kaitsja apellatsioon............................................................85 VS kaitsja apellatsioon........................................................................................... 88 SP kaitsja apellatsioon........................................................................................... 89 Akhmet Ozdoevi kaitsja apellatsioon........................................................................92 Ivar Koore kaitsja apellatsioon......................................................................93 Kolmandate isikute KH, OS ja ÜH esindaja Kristjan Mägi apellatsioonid........................94 Kolmanda isiku JG esindaja apellatsioon...................................................................98 Tsiviilkostja GBGRUPP Holding OÜ (Escado Grupp OÜ õigusjärglane) lepinguliste esindajate apellatsioon......................................................................................... 100

Menetlus ringkonnakohtus................................................................................ 105

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT........................................................................105

Maksukuritegu................................................................................................ 105

Soodustuskelmuse katse ja selleks toime pandud dokumendi võltsimine.....................129

Erasektori altkäemaks...................................................................................... 151

Eraviisiline jälitustegevus.................................................................................. 170

Kuritegelik ühendus...................................................................................... 184

Karistused................................................................................................... 190

Avalik-õiguslik nõudeavaldus..........................................................................198

MiniCredit AS (pankrotis) pankrotihalduri tsiviilhagi.........................................202

Konfiskeerimine........................................................................................... 205

Kolmandate isikute vara konfiskeerimine ja neilt konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmine........................................................................................................... 211 J. Lipendina käekottide konfiskeerimine......................................................................217

Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused......................................219

Menetluskulud............................................................................................. 222

17.1

Ivar Koore menetluskulude riigi kanda jätmine..................................................222

17.2

VS menetluskulude hüvitamine.......................................................................224

17.3

N. Petsenevskaja kohtuarstliku ekspertiisi kulu..................................................226

17.4

Apellatsioonimenetluse kulud..........................................................................226

Tõkend................................................................................................................. 233 Kokkuvõte............................................................................................................ 233

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ardo Vilbre, Jelena Lipendina, SP, Aleksandr Russalimi, VS, VC, IG, Inna Stoljari, OÜ Escado Grupp, Restoplus OÜ ja Emerana OÜ süüdistus kuritegelikku ühendusse kuulumises Ardo Vilbre A. Vilbret süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus alates 2008. aastast H. Hirve ja P. Gammeri loodud kuritegelikku ühendusse, tegutsedes juhtidele kuuluvate äriühingute finantsjuhina. A. Vilbre asub kuritegeliku ühenduse hierarhias H. Hirve ja P. Gammeri järel, alludes otse kuritegeliku ühenduse juhtidele. Ta osaleb kuritegeliku ühenduse huvides toimuvatel kokkusaamistel ja aruteludel, saab kuritegeliku ühenduse juhtidelt korraldusi ja ülesandeid ning täidab neid või vajadusel edastab need temast madalamal positsioonil olevatele kuritegeliku ühenduse liikmetele I. Stoljarile ja IGle. Samuti on A. Vilbre ülesandeks olla ise osade kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute juhatustes ning teha vajadusel juhatuse koosseisudes muudatusi. A. Vilbre andis korraldusi kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute (ka nende, mille juhatuses ta äriregistri andmete kohaselt ei ole, sh Restoplus OÜ ja Emerana OÜ), rahavoogude korraldamiseks, äriühingute vaheliste laenude andmiseks. Samuti on A. Vilbre üks kuritegelikku ühendusse kuuluvatest isikutest, kes vajadusel kannab sularaha äriühingute kontodele või võtab sularaha välja äriühingute kontodelt. A. Vilbre andis olulise panuse kuritegeliku ühenduse tegevusse, mis oli suunatud KarS § 384 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele. Samuti osales A. Vilbre nõuandvas rollis AS MiniCredit (pankrotis) ja OÜ Escado Grupp vaheliste rendilepingute ja nende lisade võltsimisel. Lisaks võltsitud dokumentide loomisele eesmärgiga neid kasutada, juhendas A. Vilbre koos H. Hirve, P. Gammeri ja VCga kuritegeliku ühenduse liikmeid ja teisi ühenduse kontrolli all olevate äriühingute töötajaid nende poolt politseis antavate ütluste sisu osas.

Jelena Lipendina J. Lipendinat süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus H. Hirve ja P. Gammeri kuritegelikku ühendusse alates 2008. aastast ning tegutses kuritegeliku ühenduse liikmete Restoplus OÜ-le ja Emerana OÜ-le kuuluvate toitlustusasutuste (pubi „Beerhouse“, restoranid „Korsaar“, „Rae Meierei“, „Farm“ ja kohvik „Rukis“) tegevjuhina. J. Lipendina allus otse kuritegeliku ühenduse juhtidele, ning andis omakorda käsklusi kuritegeliku ühenduse raamatupidajatele IGle ja I. Stoljarile ning teistele kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute raamatupidajatele. J. Lipendinal oli nimetatud toitlustusasutuste töötajate seas suur autoriteet, teda kardeti ning J. Lipendina kandis rikkumistest ette P. Gammerile, kes seejärel otsustas isikule sanktsioonide rakendamise.

Samuti oli J. Lipendina kuritegeliku ühenduse liikme OÜ Escado Grupp juhatuse liige alates

SP SP süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus H. Hirve ja P. Gammeri kuritegelikku ühendusse alates 2010. aastast ning tegutses H. Hirve ja P. Gammeri ihukaitsjana, autojuhina ning vajadusel ka kuritegeliku ühenduse juhtide perekonnaliikmete ja lähedaste turvamehena. SP oli peamiselt H. Hirve ja tema perekonna käsutuses, kuid täitis vajadusel ka P. Gammeri ja tema lähedaste ning teiste kuritegeliku ühenduse liikmete korraldusi, olles kuritegeliku ühenduse hierarhias J. Lipendinast ja A. Vilbrest madalamal. SP vastutas ühenduse juhtide ning X hoone turvalisuse eest, turvates H. Hirve ja P. Gammerit kohtumistel teiste kuritegelike autoriteetidega, tugevdades oma kohalolekuga H. Hirve ja P. Gammeri hierarhilist positsiooni ning autoriteeti. SP kaudu said kuritegeliku ühenduse liikmed vajadusel informatsiooni H. Hirve ja P. Gammeri viibimiste kohta, tema kaudu vahendati teateid kuritegeliku ühenduse juhtidelt ja juhtidele ning vajadusel osutas SP transportteenust ka teistele kuritegeliku ühenduse liikmetele. Kuritegeliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse jätkusuutlikkuse ja mõjuvõimu kasvatamise huvides ning hõlbustamaks ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid, kogusid SP ja A. Russalim P. Gammeri ja H. Hirve korraldusel informatsiooni nii ühenduse juhtide endiste ja praeguste äripartnerite, kuritegelikus maailmas autoriteetsete isikute, endiste õiguskaitseorganite töötajate kohta. A. Russalimi ja SP poolt vahetu eraviisilise jälitustegevusega andmete kogumise eesmärgiks oli P. Gammeri ja H. Hirve kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu suurendamine nende äripartnerite ja teiste kuritegelikus maailmas autoriteetsete isikute suhtes ning silmis.

VS VSt süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulub H. Hirve ja P. Gammeri kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt alates 2016. aastast ning tegutseb kuritegeliku

ühenduse juriidilise nõustajana ja õigusteenuse osutajana, kelle ülesandeks on muuhulgas vormistada kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute vahelised näilikud tehingud, koostada altkäemaksu alusel saadud üldvolikirja alusel nõuete loovutamise lepingud, korraldada notaritehingud ning esitada finantsasutusele võltsitud majandusaasta aruanded. Seega pidi ta vormistama näiliku ja võltsitud dokumentatsiooni ja mõtlema välja tegevusplaane, minimeerimaks kuritegude avastamise riski. Ta allus otse kuritegeliku ühenduse juhtidele ja nõustas vajadusel ka ühenduse finantsjuhti A. Vilbret ja VCt. AS MiniCredit (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmena (alates 1. novembrist 2016 kuni 20. märtsini 2018 Aleksandr D ja MG OÜ esindajana) hoidis VS H. Hirve ja P. Gammerit jooksvalt kursis pankrotimenetluses toimuvaga, edastades kuritegeliku ühenduse juhtidele ja teistele teadmisvajadusega ühenduse liikmetele pankrotihalduri Martin Kruppi kirjad kolmandatele isikutele ning muu pankrotimenetluse dokumentatsiooni. VS tegevuse abil sai kuritegelik ühendus võimaluse kontrollida ja juhtida AS MiniCredit (pankrotis) pankrotimenetluse käiku. Samuti viis VS kuritegeliku ühenduse teiste liikmetega kokku isikuid, kes soovisid muundada teadmata päritoluga rahalisi vahendeid ning oma juriidilisi teadmisi kasutades valmistas ette selle tegevuse algse eesmärgi varjamiseks sõlmitavad näilikud lepingud. VS positsioon advokaadina võimaldas kuritegelikul ühendusel hoida VS töökohas (AAA) vajadusel teadmata päritoluga sularaha, mille leidmine läbiotsimisel X, Tallinn asuvast hoonest oleks olnud kuritegeliku ühenduse tegevusele kahjulik. Samuti osales VS Escado Grupp OÜ ja AS MiniCredit (pankrotis) vahelise võltsitud rendilepingu ja selle lisade loomisel ja andis olulise panuse OÜ SC varalise seisu teadvalt kohustustevastasele kahjustamisele planeerimisel viisil, mis võimaldaks tulevikus vältida varade tagasivõtmist äriühingu pankrotipessa. Lisaks äriühingute varalise seisundi kohustustevastasele kahjustamisele suunatud tegevusele oli VS ülesandeks organiseerida kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute likvideerimised või registrist kustutamised ja leida äriühingute juhatusse enne likvideerimist või kustutamist variisikud, kelle tegevust ta kontrollis. VS tegutses kuritegeliku ühenduse huvides ka peale kahtlustatavana kinnipidamist 13. veebruaril 2018. Nimelt oli OÜ Escado Grupp suhtes juba 2017. aasta lõpus alustatud maksukontroll seoses vajadusega välja selgitada maksustamise seisukohast tähendust omavad asjaolud OÜ Escado Grupp äritegevusega seoses (erisoodustus, ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed jne). Maksukontrollis ilmnes, et OÜ Escado Grupp oli väljastanud laene OkeiGrupp OÜ-le, kuid tehingu iseloom oleks arvatavalt kaasa toonud OÜ-le Escado Grupp täiendava tulumaksukohustuse. Eesmärgiga luua Maksu- ja Tolliametile mulje, et OÜ Escado Grupp sai OkeiGrupp OÜ-le antud laenu eest midagi tagasi, tegi VS 31. mail 2018 V. Jaroševitšile ettepaneku, et kui OkeiGrupp OÜ loovutab OÜ-le Escado Grupp nõudeid, mis moodustuvad OkeiGrupp OÜ pangakonto väljavõttest nähtuvast väljamaksete valimist V. Jaroševitši poolt koos kande kuupäeva ja isiku nimega, saaks OÜ Escado Grupp selliste tegelikkuses näilike loovutatud nõuete omanikuks saades deklareerida, et OÜ-l Escado Grupp puuduvad OkeiGrupp OÜ vastu pretensioonid. Sellise näiliku tehingu läbiviimisel oli VS plaani kohaselt võimalik kuritegeliku ühenduse liiget OÜ-t Escado Grupp ning selle vahi all

viibivaid omanikke H. Hirve ja P. Gammerit päästa Maksu- ja Tolliameti võimalikust täiendavast tulumaksunõudest vastavalt TuMS § 50 lg 4. Kuritegeliku ühenduse liikmena sai VS väljamakseid OÜ-lt Escado Grupp ning VS tegutsemine kuritegeliku ühenduse liikmete huvides tagas tema osalusega advokaadibüroole pideva majanduskäibe.

VC VCt süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus H. Hirve ja P. Gammeri kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt alates 2016. aastast. Kuritegelikus ühenduses täidab VC H. Hirvelt ja P. Gammerilt saadud korraldusi ja juhiseid ning vajadusel nõustab teisi kuritegeliku ühenduse liikmeid kokkupuutes õiguskaitseasutustega. VC paikneb oma positsioonilt kuritegeliku ühenduse juhtide vahetus alluvuses, täites n-ö vastuluure ülesandeid tänu oma eelnevale taustale julgeolekuasutuse töötajana. VC ülesanne on kuritegelikus ühenduses välja uurida, millist infot võib õiguskaitseasutustel olla H. Hirve ja P. Gammeri kuritegeliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse kohta, koguda ametialaseks kasutamiseks liigituvaid andmeid ühenduse eesmärkide täitmist ohustavate kriminaalmenetluste kohta, samuti vajadusel negatiivselt mõjutada õiguskaitseasutuste töötajaid, kelle tegevus oma töökohustuste täitmisel riivavad kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmist. VC panustab kuritegeliku ühenduse tegevusse oma teabe-, sündmuste- ja situatsioonipõhise analüüsivõimega, millele tuginedes võetakse kuritegeliku ühenduse juhtide poolt vastu olulisi otsuseid. Samuti aitas VC, tuginedes oma kogemustele ja teadmistele õiguskaitseasutuste tööst ja töötajatest, koostada kuritegelikul ühendusel skeemi, kuhu kanti isikud, kes ühenduse hinnangul on koondunud ühenduse struktuuri vastu töötama. Skeemis loodud isikutevahelised suhted sisustati kuritegeliku ühenduse kujutluses eksisteerivate sõltuvus- või alluvusseostega, mille esinemise korral oleks kuritegelikul ühendusel võimalik skeemil kujutatud isikuid kompromiteerida või mõjutada. Kuritegeliku ühenduse nõustamisel kaasas VC ka endise rahapesu andmebüroo töötaja AO, mis võimaldas ühendusel kasutada isiku teadmisi ja kogemusi, mis tulenesid rahapesu andmebüroos töötamisest. VC ülesanne oli ühenduse juhtide H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel ja juhistel seoses AS MiniCredit (pankrotis) ja Escado Grupp OÜ vahelise võltsitud rendilepingu ja selle lisadega alustatud kriminaalmenetluses ühenduse liikme J. Lipendina esindajana osalemine ning ühenduse juhtide etteantud raamides oma esindatava kontrollimine. VC oli teadlik kuritegeliku ühenduse toimimisest, liikmelisusest ja struktuurist, osaledes kuritegeliku ühenduse liikmete ja juhtidega kokkusaamistel, suheldes vajadusel ühenduse juriidilise nõustaja VSga ning sai tasu kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevast B OÜ-st alates 2016. aastast. Samuti tagas kuritegeliku ühenduse huvides tegutsemine VC äriühingule AiWil Õigusbüroo pideva majanduskäibe.

IG

IGt süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi H. Hirve ja Pavel Gammeri kuritegelikku ühendusse kuulumises vähemalt alates 2008. aastast. Ta tegutseb kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute raamatupidajana. Kuritegelikus ühenduses täidab IG A. Vilbre ja J. Lipendina antud korraldusi ja ülesandeid, olles seega ühenduses neist madalamal positsioonil. Koos I. Stoljariga on IG ülesanne olla kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute raamatupidaja ning koostada A. Vilbre korraldusel näilikke arveid, sh ettevõtlusega mitteseotud kulude, näilike laenude ja nende intresside kohta. IG sai kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel tulu nii AS-st MiniCredit (pankrotis) kui ka OÜ-st GBG Holding. Samuti on IG ülesanne olla variisik kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute omanike ringis ja juhatuses, mis võimaldab varjata kuritegeliku ühenduse juhtide seost nende äriühingutega. IG on olnud kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute Emerana OÜ (28. detsember 2016 - 13. märts 2018), Baltic Group Investments OÜ (2. jaanuar 2006 10. mai 2016), Vivakom Inkasso OÜ (alates 29. detsembrist 2016) juhatuse liige. Raamatupidajana oli IG ülesandeks kuritegelikus ühenduses ka valeandmeid sisaldavate maksudeklaratsioonide esitamine Emerana OÜ nimel Maksu- ja Tolliametile. IG osales A. Vilbre juhendamisel altkäemaksu alusel saadud üldvolikirja ühe osapoolena ja OÜ General Baltic Group esindajana D OÜ-lt (pankrotis) nõuete loovutamises OÜ-le General Baltic Group.

Inna Stoljar I. Stoljari süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi H. Hirve ja P. Gammeri kuritegeliku ühenduse koosseisu kuulumises vähemalt alates 2008. aastast. Ta tegutseb kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute raamatupidajana. Kuritegelikus ühenduses täidab I. Stoljar A. Vilbre ja J. Lipendina antud korraldusi ja ülesandeid. Koos IGga on I. Stoljari ülesandeks olla kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute raamatupidaja ning koostada A. Vilbre korraldusel näilikke arveid, sh ettevõtlusega mitteseotud kulude, näilike laenude ja nende intresside kohta. I. Stoljar on äriühingute Restoplus OÜ, Escado Grupp OÜ ja Novatek Holding OÜ pearaamatupidaja, kes pidas arvestust Restoplus OÜ ametlikus raamatupidamises kajastamata rahaliste vahendite üle. Tema korraldas vajadusel kassasüsteemist CompuCash sularahamaksete kannete kustutamist, eesmärgiga varjata maksuhalduri eest sularahakäibe teket, jätta see maksudeklaratsioonides kajastamata, käibemaks riigile tasumata ja tekitada raamatupidamises kajastamata rahalisi vahendeid, mida kasutada töötasude tasumiseks ja erisoodustuste osutamiseks. Samuti koostas ta IA poolt peetava mitteametliku kassa faili põhjal kuuaruande ning edastas selle IGle ja A. Vilbrele. Samuti esitas I. Stoljar valeandmeid sisaldavaid maksudeklaratsioone Restoplus OÜ ja Emerana OÜ nimel Maksu- ja Tolliametile. Sarnaselt sai I. Stoljar töötasuna väljamakseid Restoplus OÜ-st, mis jäeti osaliselt Maksu- ja Tolliametile deklareerimata.

Maksualased kuriteod

Süüdistuse kohaselt esitasid Emerana OÜ H ning Restoplus OÜ maksu- ja kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile valeandmeid erinevates maksudeklaratsioonides. Emerana OÜ-ga seotud teod Emerana OÜ esitas maksuhaldurile tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonides (TSD-des) valeandmeid ajavahemikul 10. märtsist 2015 kuni 8. veebruarini 2017 maksustamisperioodide veebruar 2015 kuni jaanuar 2017 kohta. Kokku jäeti deklareerimata töötajatele tehtud väljamakseid summas 714 148,42 eurot ning nendelt väljamaksetelt tasumisele ja kinnipidamisele kuuluvaid sotsiaalmaksu 235 668,87 eurot ja tulumaksu 137 330,81 eurot (sotsiaal- ja tulumaksu summa kokku 372 999,68 eurot). See toimus H. Hirve, P. Gammeri, M. Kalbuse, G. Kolesnikova, IG, I. Stoljari ja JPi tegevuse tulemusena ning J. Lipendina kaasaaitamisel. Samuti esitas Emerana OÜ käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile käibemaksudeklaratsioonides (KMD-des) valeandmeid ajavahemikul 20. veebruarist 2015 kuni 22. jaanuarini 2017 2015. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta detsembrini ulatuvate maksustamisperioodide kohta. Kokku jäeti deklareerimata käivet kokku 1 065 125,50 eurot ja tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 213 025,08 eurot. See toimus H. Hirve, P. Gammeri, M. Kalbuse, G. Kolesnikova, IG, I. Stoljari, LJ (M), NR ja JPi tegevuse tulemusena ning J. Lipendina kaasaaitamisel. Restoplus OÜ-ga seotud teod Restoplus OÜ maksuhaldurile TSD-des valeandmeid ajavahemikul 9. veebruarist 2015 kuni

Jelena Lipendina, Ardo Vilbre ja OÜ Novatek Holding süüdistus soodustuskelmuse katses ja Jelena Lipendina süüdistus dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises. Soodustuskelmus

J. Lipendinat ja A. Vilbret süüdistatakse KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 ja OÜ-d Novatek Holding KarS § 210 lg 3 - § 25 lg 2 järgi PRIA-lt toetuse saamiseks Novatek Holdingu nimel valeandmeid sisaldava toetustaotluse ja maksetaotluse esitamises. Süüdistuse kohaselt esitas J. Lipendina 1. juulil 2016 OÜ Novatek Holding juhatuse liikme ja selle esindajana Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA) teadvalt ebaõigete andmetega OÜ Novatek Holding taotluse, mille valmistas ette A. Vilbre ja allkirjastas J. Lipendina. Taotlusega sooviti saada projektile „Villimisliini ostmine, transpordiliftide ostmine, pagariseadmete ostmine, külmutussüsteemide ostmine, destilleerimisliini ostmine, juustuliini ostmine, pagariseadmete ostmine, lihatootmise seadmete ostmine, ventilatsiooniseadmete ostmine“ kogumaksumusega 757 830 eurot rahastust summas 295 553,70 eurot „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ ühise põllumajanduspoliitikaga kohase maaelu arengu toetuse meetme 4.2.1 „Mikro- ja väikeettevõtjate“ põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus“ raames. Taotluse kohaselt planeeriti laiendada OÜ Novatek Holding tegevust ja lisaks olemasolevale õlletootmisele alustada 2017. aastal juustutootmise, põllumajanduslikku päritolu etüülalkoholi tootmise, pagaritoodete ja lihatoodete valmistamisega. Projekt seisnes vajalike tootmisseadmete soetamises ja kasutusele võtmises OÜ Novatek Holding poolt kasutatavates ruumides X, Tallinn. Taotlusele oli lisatud võltsitud ruumide üürileping, dateeritud 5. jaanuariga 2012, mille kohaselt OÜ Escado Grupp, mida esindas juhatuse liige J. Lipendina, andis OÜ-le Novatek Holding, mida esindas volikirja alusel ET, aadressil X, Tallinn üürile ruumid üldpinnaga 282 m2. Üürilepingul oli muudetud lepingu sõlmimise aega. Samuti lisati võltsitud üürilepingusse punkt 5.4, mida tegelikus lepingus üldse ei ole ja mis näeb ette üürniku õiguse paigaldada tootmisseadmeid, sh nende opereerimiseks ning tootmiseks vajalikke tehnosüsteeme. Tegeliku ehk 21. novembril 2012 sõlmitud (notariaalselt kinnitatud) ruumide üürilepingu järgi ei oleks OÜ Novatek Holding toetust saanud, kuivõrd ei olnud täidetud maaeluministri 8. mai 2015. a määruse nr 58 „Mikro- ja väikeettevõtjate põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus“ § 4 lg-s 5 sätestatud tingimused. PRIA, olles eksimuses, et kogu investeering teostatakse OÜ Novatek Holding huvides ning OÜ-l Novatek Holding on kehtiv ruumide üürileping, mis vastab meetmemääruse § 4 lg-s 5 sätestatud tingimustele, tegi 18. novembril 2016 investeeringutoetuse avalduse (viitenumbriga 642116780118) rahuldamise otsuse nr 13-6/226, millega otsustati anda OÜ-le Novatek Holding toetust summas 295 553,70 eurot.

Süüdistuse kohaselt olid maksetaotlusele lisatud võltsarved ja -maksekorraldused, mille koostamise korraldas A. Vilbre. Esitatud võltsarvetega ning maksekorraldustega loodi ebaõige ettekujutus, et OÜ Novatek Holding soetas OÜ-lt K juustuliini, villimisliini, destilleerimisliini ja pagariseadmed ning tegi seeläbi projekti elluviimiseks abikõlblikke kulusid. Samuti loodi ebaõige ettekujutus teostatud investeeringu maksumusest, mida PRIA-le esitatud kuludokumentidega näidati tegelikust suuremana. Juustu-, villimis- ja destilleerimisliini ning pagariseadmete soetamise näitamiseks OÜ-lt K vormistati ka näilikud seadmete eest tasumised. Tegelikult soetati seadmed teistelt äriühingutelt. Samuti korraldas A. Vilbre võltsarvete esitamise, millega loodi PRIA-le ebaõige ettekujutus, et OÜ Novatek Holding soetas OÜ-lt TI ventilatsioonisüsteemid ning tegi seeläbi projekti elluviimiseks abikõlblikke kulusid. Tegelikult ei soetanud ventilatsioonisüsteeme OÜ-lt TI OÜ Novatek Holding, vaid need soetas OÜ-ga Novatek Holding samal aadressil X, Tallinn tegutsev Restoplus OÜ. Veel korraldas A. Vilbre võltsarvete esitamise, millega loodi ebaõige ettekujutus, et OÜ Novatek Holding soetas KÜ OÜ-lt külmutussüsteemid ning tegi seeläbi projekti elluviimiseks abikõlblikke kulusid. Tegelikult ei soetanud külmutussüsteemi OÜ-lt KÜ OÜ Novatek Holding, vaid selle soetas OÜ-ga Novatek Holding samal aadressil X, Tallinn tegutsev Restoplus OÜ. Ebaõigete andmete esitamise eesmärk oli saada varalist kasu summas 198 336,84 eurot PRIAlt väljamakse näol projektile tehtud kulude eest. Kuna PRIA avastas pettuse, siis jäeti esitatud taotluse alusel OÜ-le Novatek Holding toetus välja maksmata ja tegu jäi J. Lipendinast, A. Vilbrest ja OÜ-st Novatek Holding sõltumatutel põhjustel lõpule viimata. J. Lipendina ja A. Vilbre tegutsesid teo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult.

Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine J. Lipendinat süüdistatakse KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta võltsis OÜ Escado Grupp ja Novatek Holding OÜ vahelist üürilepingut selle PRIA-le esitamise eesmärgil ja KarS § 345 lg 1 järgi selles, et ta esitas selle dokumendi PRIA-le toetuse saamise eesmärgil.

Pavel Gammeri ja Hubert Hirve süüdistus altkäemaksu andmises erasektoris ja Ivar Koore süüdistus altkäemaksu võtmises erasektoris P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse KarS § 4024 lg 1 ja I. Koort KarS § 4023 lg 1 järgi selles, et täpselt tuvastamata ajal ja kohas, kuid mitte hiljem kui 20. detsembril 2016 küsis ja võttis I. Koor H. Hirve ja P. Gammeri käest vastu altkäemaksuna 5000 eurot sularahas selle eest, et I. Koor väljastaks D OÜ juhatuse liikmena IGle notariaalselt kinnitatud üldvolikirja D OÜ nimel tegutsemiseks.

Pärast üldvolituse saamist allkirjastas IG P. Gammeri, H. Hirve ja A. Vilbre korraldusel 29. detsembril 2016 vähemalt kolm nõude loovutamise lepingut, millega loovutas D OÜ-le kuuluvat vara summas 469 9573,8 eurot OÜ-le General Baltic Group. 30. detsembril 2016 I. Koor tühistas notaribüroos üldvolikirja.

MiniCredit AS (pankrotis) vara omastamine ja selle vara omandamine IGt süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ning V. Jaroševitšit KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 - § 13 lg 1 järgi MiniCredit AS (pankrotis) vara omastamises. IGt süüdistatakse sellega seoses ka KarS § 344 lg 1 järgi rendiarvete võltsimises ja KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumentide kasutamises. J. Lipendinat süüdistatakse KarS § 202 lg 2 p 3 järgi omastamise toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises OÜ Escado Grupp huvides. Süüdistuse sisu on kokkuvõtvalt järgmine. Perioodil 2008 kuni 2014 loodi AS MiniCredit (pankrotis) ja OÜ Escado Grupp vahel näiliselt olukord, nagu rendiks AS MiniCredit (pankrotis) ruume OÜ Escado Grupp kuuluval kinnistul aadressil X, Tallinn. Näiliku rendisuhte loomise eesmärgiks oli AS MiniCredit (pankrotis) pangakontodel olevate vahendite pööramine ebaseaduslikult kuritegeliku ühenduse liikme OÜ Escado Grupp kasuks. AS MiniCredit (pankrotis) raamatupidajana töötav IG sisestas perioodil 2009 kuni 2014 pea igakuiselt AS MiniCredit (pankrotis) raamatupidamisse võltsitud ja tegelikkusele mittevastavaid rendiarveid. Arvete esitajana oli kirjeldatud OÜ Escado Grupp ning maksjaks AS MiniCredit (pankrotis), arve nimetusse oli märgitud „ruumide rent“ või „rendimaks“, mis viitas näilikule rendisuhtele. Kirjeldatud võltsarvete alusel pööras IG talle usaldatud ja AS MiniCredit (pankrotis) arvelduskontodel asuvad vahendid kolmanda isiku OÜ Escado Grupp (lõpetatud) kasuks, teostades AS MiniCredit (pankrotis) arvelduskontodelt võltsitud arvete alusel ülekanded OÜ Escado Grupp arveldusarvele Kokku pööras IG talle usaldatud võõrast vara kolmanda isiku Escado Grupp OÜ kasuks viiekümne ühtsest tahtlusest hõlmatud pangaülekandega suurele ulatusele vastavas summas – 557 479,69 eurot. Ajavahemikul 6. juulist 2012 – 9. oktoober 2014 ehk summas 270 320,00 eurot tegutses IG ühiselt ja kooskõlastatult V. Jaroševitšiga, kes oli sel ajal MiniCredit AS (pankrotis) juhatuse liige ja kes jäi tegevusetuks ega takistanud ülekannete tegemist. J. Lipendina kui OÜ Escado Grupp (lõpetatud) juhatuse liige ajavahemikul 1. november 2002 – 20. märts 2018 ning X, Tallinn tegutsevate toitlustusasutuste pikaajaline majaperenaine ja töötaja, oli teadlik, et AS MiniCredit (pankrotis) X ruumides ei tegutse. Samas aktsepteeris ta OÜ Escado Grupp (lõpetatud) nimelt võltsarvete väljastamist AS MiniCredit (pankrotis) raamatupidamisse ja omandas OÜ Escado Grupp (lõpetatud) huvides ajavahemikul 3. august 2009 – 9. oktoober 2014 OÜ Escado Grupp (lõpetatud) arveldusarvele kantud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara summas 557479,69 eurot, s.o suurele ulatusele vastava summa.

Pavel Gammeri, Hubert Hirve ja SP süüdistus eraviisilises jälitustegevuses

P. Gammerit, H. Hirve ja SP süüdistatakse KarS § 137 lg 1 järgi selles, et omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS § 1261 lg-s 5 sätestatule, teostasid nad eraviisilist jälitustegevust ühiselt ja kooskõlastatult koos A. Russalimiga. H. Hirv ja P. Gammer andsid hiljemalt 9. veebruari 2014 A. Russalimile korralduse jälgida varjatult kuritegeliku ühenduse huvides Tallinna Lennujaama reisiterminalis aadressil Tartu mnt 101 YKt eesmärgiga koguda varjatult andmeid tema liikumisteekonna kohta. YK reisis 9. veebruaril 2014 Vene Föderatsioonist Moskvast Eesti Vabariiki Tallinnasse sama lennuga, millega reisis P. Gammer, kes edastas info YK saabumise kohta H. Hirvele. Lennuki maandumisel sisenes A. Russalim Tallinna Lennujaama ja jäi YK saabumist ootama. Oodates helistas A. Russalim SPle, et viimane edastaks talle YK välimuse kirjelduse, et A. Russalimil oleks võimalik teda ära tunda. Saanud vastavat teavet SPlt, jätkas A. Russalim ootamist. Kui YK väljus Tallinna Lennujaama pagasilindi juurest, salvestas A. Russalim YK saabumise varjatud pastapliiatsikujulise audio- ja videosalvestusseadmega ja järgnes YKle tema teekonda varjatult salvestades vähemalt Tallinna Lennujaamast väljumiseni. Varjatud salvestusseadme abil kogutud andmed andis A. Russalim üle H. Hirvele ja P. Gammerile. Samuti andsid H. Hirv ja P. Gammer hiljemalt oktoobriks 2014 A. Russalimile ja SPle korralduse jälgida varjatult kuritegeliku ühenduse huvides VKit, kes oli eelnevalt sattunud H. Hirve ja P. Gammeriga konflikti seoses nende poolt HHile esitatud varaliste nõuete ja nende sissenõudmise viisi tõttu. Jälgimise eesmärk oli andmete kogumine VKi ja tema kasutuses oleva sõiduki liikumisteekonna kohta. A. Russalim paigaldas enne 1. oktoobri 2014 VKi kodu juurde pargitud ning tema kasutuses oleva sõiduki Volkswagen Touareg alla varjatult GPSjälgimisseadme, mis võimaldas reaalajas jälgida sõiduki teekonda ning edastas infot ka sõiduki parkimise ja kiiruseületuse kohta. Seade edastas H. Hirvele ja P. Gammerile andmeid VKi sõiduki liikumise kohta vähemalt ajavahemikes 1.–9. oktoober 2014 ja 13.–15. oktoober 2014. Jälgimisseadme poolt tänavanime täpsusega edastatud andmed analüüsiti ning täiendati H. Hirve ja SP poolt, kes seostasid tehnilise jälgimisseadme poolt edastatud aadressid toitlustuskohtade, bensiinijaamade, kannatanu elukoha, tema lapse treeningkoha ja muude kannatanu poolt väisatud asukohtadega. Samuti andsid H. Hirv ja P. Gammer hiljemalt oktoobriks 2014 A. Russalimile ja SPle korralduse jälgida varjatult kuritegeliku ühenduse huvides JVit, ARi ja OBt. A. Russalim ja SP kogusid 2017. aastal vähemalt järgnevatel kuupäevadel ja ajavahemikel: 18.09, 20.-22.09, 25.-29.09, 02.10, 05.-06.10, 09.-13.10 ning täpselt tuvastamata hetkel pärast 8. detsembrit, erinevates kohtades Tallinnas linnas varjatult andmeid JVi, ARi ja OB kohta. Andmed hõlmasid informatsiooni isikute kasutuses olevate sõidukite markide ja registrimärkide, parkimis- ja elukohtade ning liikumistrajektoori kohta. Isikute varjatud jälgimine oli süstemaatilise iseloomuga ja selle tulemusel kogusid SP ja A. Russalim lisaks JVi liikumismarsruudile ka andmeid ARi ja OB kasutuses olevate sõidukite kohta, kui viimased last kooli viisid või talle järgi tulid. Sõidukite jälgimise ja jälitamise tulemusena tuvastasid A. Russalim ja SP ARi ja OB elukohaks oleva korterelamu korteri täpsusega. Samuti fotografeeris A. Russalim korterelamu maa-aluses parklas pargitud ARi ja OB kasutuses

olevaid sõidukeid ka peale 8. detsembrit 2017, fikseerides ARi kasutuses oleva sõiduki Eesti Vabariigis väljastatud uue numbrimärgi. A. Russalim ja SP edastasid jälitustegevusega kogutud andmed nii suuliselt kui ka kirjalike märkmete ja fotode kujul H. Hirvele ja P. Gammerile, kes koostasid kogutud andmete pinnalt isikute liikumistrajektoori kohta graafikud. P. Gammer ja H. Hirv planeerisid kogutud andmeid kasutada muuhulgas ARiga tema kodumajas kohtumise korraldamiseks, soovides sellise informeeritusega näidata kannatanule kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu ja tekitada isikus enda suhtes aukartust.

Tulirelva ja laskemoonaga seotud süüteod Tulirelvade, nende oluliste osade ja suure koguses laskemoona ebaseaduslik käitlemine P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse KarS § 418 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi grupis A. Russalimiga tulirelvade, nende oluliste osade ja suures koguses tulirelva laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Süüdistuse kohaselt omandasid P. Gammer ja H. Hirv eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas ebaseaduslikult laskekõlblikud tulirelvad nende olulised osad ja suures koguses kasutuskõlblikku laskemoona ning hoidsid ja valdasid neid isikute grupis enda kontrolli all olevas X, Tallinn OÜ-le Escado Grupp kuuluva kinnistu garaažis asuvas kahes seinal olevas peidikus kuni 16. veebruarini 2018, mil politseinikud need läbiotsimise käigus leidsid ja ära võtsid. A. Russalim, töötades igapäevaselt nimetatud garaažis ja olles teadlik peidikutes asuvatest ebaseaduslikest tulirelvadest, nende olulistest osadest ja laskemoonast, hoidis neid grupis koos H. Hirve ja P. Gammeriga kuritegeliku eeluurimisel täpselt tuvastamata ajahetkest alates ja teostas vajadusel ning H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel tulirelvade osas ülevaatlikku kontrolli.

Tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseaduslik käitlemine P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse isikute grupis koos A. Russalimiga veel ka tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseaduslikus käitlemises KarS § 4181 lg 1 järgi. Eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas omandasid P. Gammer ja H. Hirv ebaseaduslikult laskekõlbliku 7,65x17 mm kaliibrilise püstolkuulipilduja Škorpion vz. 61 number Z 7579 koos kahe padrunisalvega ning hoidsid ja valdasid seda isikute grupis enda kontrolli all olevas X, Tallinn OÜ-le Escado Grupp kuuluva kinnistu garaažis asuvas peidikus kuni 16. veebruarini 2018, mil politseinikud selle nimetatud aadressil teostatud läbiotsimise käigus leidsid ja ära võtsid.

Tulirelva helisummuti ebaseaduslik käitlemine P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse isikute grupis koos A. Russalimiga tulirelva helisummuti ebaseaduslikus käitlemises KarS § 420 lg 1 järgi, mis seisnes selles, et P. Gammer ja H. Hirv omandasid eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas helisummuteid, mille

hulgas ebaseaduslikult helisummuti, mis on ette nähtud kasutamiseks 7,62x51 mm (.308 Win) kaliibrilise vintpüssiga, ja hoidsid ning valdasid neid enda kontrolli all olevas X, Tallinn OÜle Escado Grupp kuuluva kinnistu garaažis asuvas peidikus ja riiulitel kuni 16. veebruarini 2018, mil helisummuteid läbiotsimisel leiti ja ära võeti. P. Gammeril ja H. Hirvel puudus relvaluba nimetatud helisummuti käitlemiseks. A. Russalimil puudus relvaluba kõigi leitud helisummutite käitlemiseks.

Ardo Vilbre ja VS süüdistus vastavalt dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises A. Vilbret süüdistatakse KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta koostastegelikkusele mittevastavad dokumendid SC OÜ majandusliku seisundi kohta. Ta koostas eeluurimisel tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 5. mail 2017 31. detsembri 2016. a kuupäeva kandva SC OÜ majandusaasta eelaruande, muutes osaühingu 2016. aasta majandusaasta eelaruandes majandusnäitajaid oluliselt paremaks. Pärast andmete muutmist sai 31. detsembri 2016. a seisuga tegelikust kahjumist summas 489 384 eurot kasum summas 63 611 eurot, lühiajalised nõuded vähenesid 237 852 eurolt 136 649 eurole, materiaalse põhivara väärtus kasvas 191 774 eurolt 480 543 eurole, pikaajalised kohustused vähenesid 1 041 783 eurolt 670 901 eurole. Kasumiaruande olulisim parandus seisneb müügiks ostetud kaupade kulu vähendamises 1 061 836 eurolt 524 539 eurole. A. Vilbre allkirjastas tegelikkusele mittevastavate andmetega SC OÜ majandusaasta eelaruande digitaalselt 5. mail 2017. Samuti koostas A. Vilbre eeluurimisel tuvastamata ajal tegelikkusele mittevastava 31. märtsi 2017. a kuupäevaga SC OÜ majandusaasta jooksva aruande. Nimelt muutis A. Vilbre SC OÜ 2017. aasta majandusaasta jooksvas aruandes majandusnäitajaid oluliselt paremaks. Pärast andmete muutmist sai 31. märtsi 2017 seisuga tegelikust kahjumist summas 132 138 eurot kasum summas 88 635 eurot, varud vähenesid 458 803 eurolt 358 813 eurole, materiaalse põhivara väärtus tõusis 229 056 eurolt 480 543 eurole, lühiajalisi kohustusi vähendati 225 311 euro võrra ja pikaajalisi kohustusi vähendati 399 882 euro võrra. Kasumiaruande olulisim parandus seisneb müügiks ostetud kaupade kulu vähendamises 633 455 eurolt 412 681 eurole. A. Vilbre allkirjastas tegelikkusele mittevastavate andmetega SC OÜ majandusaasta jooksva aruande digitaalselt 5. mail 2017. A. Vilbre võltsis SC OÜ aruanded selleks, et sõlmida SC OÜ nimel laenuleping ja saada Swedbank AS-lt laenu. Nimelt taotles SC OÜ AS-ilt Swedbank laenu summas 150 000 eurot ning tulenevalt tootespetsialist Stanislav Deriševi 27. aprilli 2017. a e-kirjast VSle soovis Swedbank AS selliste dokumentide esitamist. SC OÜ aruanded olid olulised dokumendid, millistes olevate majandusnäitajate alusel tegi Swedbank AS otsuse anda äriühingule laenu 150 000 eurot ning sõlmis 24. mail 2017 SC OÜga laenulepingu nr 17-066670-JK. VSt süüdistatakse KarS § 345 lg 1 järgi selles, et ta esitas 8. mail 2017 Swedbank AS-le eposti teel koos teiste dokumentidega A. Vilbre poolt võltsitud dokumendid.

Väljapressimine P. Gammerit ja A. Ozdoevit süüdistatakse KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi MNilt 3,6 miljoni USD välja pressimises. MN oli seotud ettevõtmisega, mille tulemusel kaotasid Venemaa ärimehed 2013. a oktoobris 23 miljonit USD. Tehinguga raha kaotanud ärimehed pidasid MNit üheks võimalikuks süüdlaseks raha kadumises. MN kohtus Läti Vabariigis Riias P. Gammeriga, kes teatas talle, et seoses raha kadumisega ähvardab teda surmaoht, ning tegi ettepaneku sõita Tallinnasse, kus P. Gammer ja H. Hirv jätsid mulje, nagu oleksid organiseerinud MNi kaitse teda ähvardava tapmise eest, hoides teda pideva turvameeste kontrolli all. 2013. aastal kohtus MN Tallinnas P. Gammeri ja A. Ozdoeviga, kes andsid MNile teada, et kuritegeliku taustaga tšetšeenid tahavad teda ära tappa ning tapmiseks on esitatud “tellimus” ka A. Ozdoevile. P. Gammer tutvustas A. Ozdoevit MNile kui kuritegelikus maailmas autoriteetset isikut. Eelpoolkirjeldatud tegevusega veensid P. Gammer ja A. Ozdoev MNit, et teda ähvardab surmaoht ning nemad asuvad tema heaolu eesmärgil seda probleemi lahendama. 2014. aastal andis P. Gammer Itaalias Como järve ääres aset leidnud kohtumisel MNile teada, et viimane on kohustatud seoses Venemaa ärimeeste luhta läinud äriga ühe kliendi (IV) kadunud raha summas 3,6 miljonit USD jaanuari kursi kohaselt ära maksma sõltumata sellest, kas MN on selle raha kadumisega seotud või ei, kuivõrd kliendi taga seisavad tõsised tšetšeeni inimesed, kes võlga ei andesta. Samal kohtumisel tegi P. Gammer MNile ettepaneku allkirjastada võla tagasimaksmiseks graafik, millest kannatanu keeldus. 20l5. aastal kohtus MN ltaalias Sanremos P. Gammeriga ja A. Ozdoeviga. Kohtumisel teatas P. Gammer MNile, et tal olid rasked läbirääkimised tšetšeenidega ja tuleb nende esindajaga kohtuda. Seepeale ühines MNi, P. Gammeri ja A. Ozdoeviga kohtueelses menetluses tuvastamata isik, kes ütles MNile, et ta peab need 3 miljonit dollarit ära maksma või vastaselt juhul tapetakse MN ja tema pere. Peale MNi vastust, et tal sellist raha pole, isik lahkus ning P. Gammer ja A. Ozdoev tegid MNile uuesti ettepaneku koostada võla tagasimaksmise graafik. MN, kes võttis tuvastamata isiku poolt A. Ozdoevi ja P. Gammeri juuresolekul esitatud tapmisähvardust tõsiselt ja tundis reaalset ohtu nii enda kui ka oma pereliikmete elule, lubas 2015. a lõpuks tasuda 1 miljon dollarit. Kuivõrd MN lubatud raha ei tasunud, edastas A. Ozdoev P. Gammeriga kooskõlastatult MNile mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu ajavahemikul 20. oktoobrist 2016 kuni

ja MNi vahelise vestluse sisu P. Gammerile (sh MNi poolt edastatud varade loetelu), et P. Gammeril oleks võimalik varale hinnang anda. MNile mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu edastatud vara üleandmise nõuded sisaldasid endas ähvardust MNi ja tema perekonnaliikmete tapmises. P. Gammer ja A. Ozdoev esitlesid end aastatel 2013-2015 MNile viimase kaitsjatena Venemaa ärimeeste ja nende taga seisvate tšetšeenide eest, kuid tegelikkuses tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmise eesmärgil. P. Gammer ja A. Ozdoev tekitasid kannatanus oma käitumisega hirmutunde tema ja tema lähedaste elu pärast. MN tajus talle A. Ozdoevi poolt ajavahemikul 20. oktoober 2016 kuni 21. veebruar 2017 saadetud sõnumeid kui reaalset ähvardust tema ja tema perekonna tapmiseks nõutud rahasumma tasumata jätmisel. Ähvarduste agressiivse ja jõulise esitamise tõttu oli MNil alus karta tapmisähvarduse täideviimist tema lähedaste või tema enda suhtes.

KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi mõistis kohus J. Lipendinale karistuseks 3 aastat 6 kuud, KarS § 344 lg 1 järgi 6 kuud ning KarS § 210 lg 2 - 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude eest KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 ja KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta 6 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 4 aastat vangistust (millest ära kandmata on 3 aastat 5 kuud vangistust). KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui J Lipendina ei pane 4 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. SP mõistis maakohus õigeks KarS § 255 lg 1 järgi, kuid tunnistas süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1-aastase vangistuse (millest ära kandmata on 2 kuud vangistust). KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui SP ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. VS ja VC mõistis maakohus neile esitatud süüdistuses õigeks. IG mõistis kohus õigeks KarS § 255 lg 1 ja KarS § 344 lg 1 järgi, tunnistas aga süüdi KarS § 3891 lg 1,3 - § 22 lg 3, § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi. Nii KarS § 389 1 lg 1, 3 - § 22 lg 3 kui ka KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest mõistis kohus karistuseks 2 aastat vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 3 aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras maakohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui IG ei pane 3 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 491 lg 1 alusel kohaldas kohus IGle ettevõtluskeeld 2 aastaks. Inna Stoljari mõistis maakohus õigeks KarS § 255 lg 1 järgi, tunnistas aga süüdi KarS § 389 1 lg 2 järgi ja karistas teda vangistusega 3 aastat 6 kuud (millest ära kantud on 2 päeva). KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Inna Stoljar ei pane 4 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Novatek Holding OÜ tunnistas kohus süüdi KarS § 210 lg 3 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks rahalise karistus 50 000 eurot. AD mõistis kohus KarS § 3891 lg 2 järgi õigeks. LJ (M), NR ja SK tunnistas kohus KarS § 389 1 lg 1 järgi süüdi ja mõistis neile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kõigi nimetatute puhul määras kohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui süüdlane ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Niina Petsenevskaja tunnistas maakohus süüdi KarS § 3891 lg 2 järgi ning mõistis talle karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Niina Petsenevskaja ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Vitali Jaroševitši tunnistas maakohus süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 - § 13 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 50 päevamäära. Päevamäära suuruseks arvestas kohus 115 eurot ja rahalise karistuse suuruseks 5750 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus Vitali Jaroševitši karistuse hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva, s.o 6 päevamäära. Lõplik karistus on 44 päevamäära ehk 5060 eurot. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud rahalist karistust ei pöörata täitmisele, kui Vitali Jaroševitš ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Ivar Koore tunnistas maakohus süüdi KarS § 402 3 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Ivar Koor ei pane 1 aasta 2 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Akhmet Ozdoevi tunnistas kohus süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 aastat vangistust (sellest luges kohus kantuks 3 kuud 25 päeva). KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Akhmet Ozdoev ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohus rahuldas kannatanu AS MiniCredit (pankrotis, registrikood 11551909) tsiviilhagi ja mõistis tsiviilkostjalt GBGrupp Holding OÜ-lt (registrikood 14779625) kannatanu kasuks välja 597 319,01 eurot kui õigusliku aluseta saadu. Tsiviilhagi tagamiseks jättis kohus muutmata Harju Maakohtu 29. novembri 2019. a määrusega Bentley Continental GTS-le (registreerimisnumbriga BBBBB) seatud aresti ja kinnistule (registriosa nr KKKKKKK) KKK seatud kohtuliku hüpoteegi summas 473 093,59 eurot AS MiniCredit (pankrotis) kasuks.

Kohus jättis avalik-õiguslik nõudeavalduse läbi vaatamata AD suhtes, rahuldas selle aga Hubert Hirve, Pavel Gammeri, Jelena Lipendina, Inna Stoljari, IG, LJ (M), NR, Niina Petsenevskaja ja SK suhtes. Kohus määras Emerana OÜ käibemaksuks perioodil jaanuar 2015. a kuni detsember 2017. a 213 025,08 eurot, kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksete ja kogumispensioni maksete kohustusteks perioodil 2015. a veebruarist kuni 2017 jaanuarini kogusummas 404 540,40 eurot. Kohus määras Restoplus OÜ käibemaksukohustuseks perioodil 2015 jaanuar kuni 2017 detsember 722 161,03 eurot, töötasu väljamaksetelt kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksete ja kogumispensioni maksete kohustuste kogusummaks perioodil 2015 jaanuar kuni 2017 detsember 1 514 346,33 eurot. Kohus määras Restoplus OÜ ettevõtlusega mitteseotud kuludelt arvestatud tulumaksukohustuseks perioodil 2015. a jaanuar kuni 2017. a detsember 27 172,36 eurot.

Kohus määras Restoplus OÜ erisoodustustelt arvestatud tulu- ja sotsiaalmaksukohustuseks perioodil 2015 jaanuar kuni 2017 detsember 1 821 077,3 eurot. Kohus leidis, et maksusummade eest vastutavad süüdlaselt solidaarselt ja määras solidaarvastustuse ulatuse iga isiku kohta. Ühtlasi mõistis kohus tähtpäevaks tasumata maksusummadelt välja intressi 0,06 protsenti päevas, võttes arvesse MKS § 16814 lõikes 2 ja §-s 16816 eriolukorra väljakuulutamisega seoses sätestatud erisusi kuni maksunõuete kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui intressi arvestamise aluseks oleva maksunõude suurus. Kohus kohaldas laiendatud konfiskeerimist Hubert Hirve menetluses arestitud varale ning lisaks sellele mõistis konfiskeerimise asendamiseks välja 1 000 000 eurot. KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult ÜHlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-995 ja 25. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6259 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud summa 273 867,32 eurot. KarS § 389 1 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõistis kohus laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult ÜHlt välja 2650 eurot. KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult KHlt 30. mai 2018. a määrusega asjas 1-18-4258 arestitud sõiduauto Audi A5 Coupe registreerimismärgiga SSSSSS. Samuti mõistis kohus KHelt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 295 802,86 eurot. KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 83 2 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult OSlt sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga JJJJJJ ja sularaha 6 550 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus OSlt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 359 148,19 eurot. Kohus konfiskeeris KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Pavel Gammerilt kriminaalmenetluses arestitud vara ning mõistis KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 1 000 000 eurot. KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult JGlt kinnistu (registriosa nr KKKKKKKK) asukohaga KKK ja sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga OOOOOO. Lisaks mõistis kohus laiendatud konfiskeerimise asendamiseks kolmandalt isikult JGlt välja 514 385,47 eurot. Autoriõiguse seaduse § 85 lg-te 1, 2, 3 ja 5 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel konfiskeeris kohus järgmise J. Lipendina vara ja määras selle hävitamise: beeži värvi käekoti CHANEL logoga (toote nr 5243922); - pruuni värvi LOUIS VUITTON logoga käekoti (DR3152); musta värvi riidest koti kirjaga LOVE MOSCHINO, mille sees kuldne käekott LOVE MOSCHINO logoga; - heledat värvi riidest koti kirjaga FENDI ROMA, mille sees sinist värvi käekott FENDI logoga; - musta värvi riidest koti kirjaga VERSACE COLLECTION, mille sees tumesinist värvi käekott VERSACE logoga. Kohus määras, et otsuse jõustumisel tuleb vabastada aresti alt SP ja OP arestitud vara.

Apellatsioonid

Prokuratuuri apellatsioon Prokuratuur on esitanud apellatsioonis järgmised taotlused.

Tühistada maakohtu otsus Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas ning mõista Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 3 aastat vangistust. Tühistada Ardo Vilbrele mõistetud liitkaristus ja mõista Ardo Vilbrele KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Ardo Vilbre karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.02.2018-03.06.2021 ehk 3 aastat 3 kuud ja 22 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 4 aastat 8 kuud ja 8 päeva. Lisakaristusena kohaldada Ardo Vilbre suhtes KarS § 49 1 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5 aastat.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Inna Stoljari karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.02.2018-14.02.2018 ehk 2 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui Inna Stoljar ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Lisakaristusena kohaldada Inna Stoljari suhtes KarS § 49 1 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5 aastat.

- käekella Jacob & Co nr S5384 koos karbi ja 2 sametist koti ning metallist rõngaga (väärtus ca 3500 eurot); - käekella Hermes Paris Artikkel CC1.19 Hermés Cape Cod (väärtus ca 3500 eurot); - käekella CHARMEX 025691 Artikkel 9102.1100.116 koos karbiga (väärtus ca 500 eurot); - käekella Louis Erard Artikkel 600 koos sertifikaadi ja garantiikaardiga (väärtus 600 eurot). Konfiskeerimise asendamise ja kannatanu nõude tagamiseks tuleks jätta muutmata Harju Maakohtu 13.02.2018 määrusega asjas 1-18-992 IGle kuuluvale kinnistule registriosa nr LLLLLLLL asukohaga LLL Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 22 255 eurot palub prokuratuur jätta asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) ja kannatanu nõude tagamiseks muutmata. (See on asendatud kohtu tagatiskontole kantud rahasummaga). Konfiskeerimise asendamise tagamiseks tuleks jätta muutmata Harju Maakohtu 13.02.2018 määrusega asjas 1-18-990 SPle kuuluvale kinnistule (registriosa nr TTTTTTT) asukohaga TTT Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 30 000 eurot. Samuti tuleks konfiskeerimise asendamise tagamiseks jätta arestituks Harju Maakohtu 14.09.2018 määrusega asjas 1-18-7021 arestitud SP püstol Glock 17 Pro nr PEM845 koos relvakarbi, kabuuri, salvehoidja ja 2 salvega 17-le ja 19-le padrunile kokku (väärtus ca 650 eurot) ning kaks kullatükki (8,93 grammi, väärtus 164,85 eurot). Apellatsiooni argumendid Kohus on vaidlustatud otsuses seadnud tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid ning ei tugine tihtipeale otsuses oletuste tegemisel kohtumenetluses uuritud tõenditele, rikkudes selliselt oluliselt kriminaalmenetlusõigust. See on omakorda viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

OÜ SC majandusaasta eelaruande ja jooksva aruande võltsimine A. Vilbre poolt ning võltsitud dokumendi kasutamine VS poolt Süüdistuse kohaselt võltsis Ardo Vilbre OÜ SC 2016.a majandusaasta eelaruande ja OÜ SC 2017.a majandusaasta jooksva aruande. Võltsimine seisnes eelkõige äriühingu majandusnäitajate olulises parendamises. Esimese astme kohus mõistis Ardo Vilbre kõnealuses süüdistuses õigeks, asudes seisukohale, et eelaruandesse ja majandusaasta jooksvasse aruandesse valeandmete kandmine ei ole käsitatav dokumendi võltsimisena, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustusest. Prokuratuur vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et majandusaasta aruanne, ükskõik kui heade näitajatega, ei tekita äriühingule pangast laenu saamise õigust. Riigikohus on selgitanud, et professionaalsel krediidiandjal esineb VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus krediidi andmisel viia läbi krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs (RKTKo 3-2-1-136-12 p 24). Muuhulgas on Riigikohus kinnitanud, et netovara ehk

omakapitali seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (RKTKo 3-2-1-143-16 p 21). Prokuratuuri hinnangul puuduvad eluliselt usutavad põhjendused väitmaks, et majandusaasta eelaruande ja jooksva aruande võltsimine ei võimaldanud seega OÜ-l SC AS-ilt Swedbank laenu saada. Prokuratuur osutab aruannete võltsimise ja nende AS-ile Swedbank esitamise vahelisele ajalisele seosele, ning leiab, et sellest nähtuvalt pidasid Ardo Vilbre ja VS majandusaasta aruande võltsimist ja majandusnäitajate tegelikkusele mittevastavat kajastamist laenu saamiseks vajalikuks. Kohus on arvesse võtmata jätnud asjatundja AA poolt 10.12.2019 istungil antud ütlused, mille kohaselt vaadatakse ärikliendile laenu andmisel ettevõtte finantsandmeid, finantsaruandeid, tagatisi, omanike tausta, samuti äriplaani, mille vastu krediiti soovitakse. Majandusaasta aruanne on panga jaoks äriühingu finantsseisu arvutamise aluseks. Asjakohatu on maakohtu väide, et arve võltsimisel on õiguskäive kahjustatud juba dokumendi olemasoluga sõltumatult selle edasisest kasutamisest, ent majandusaasta aruande puhul see nii ei ole. KarS §-de 344 ja 345 kaitstav õigushüve on avalik usaldus ja laiemalt õiguskäive. Koostades tegelikele asjaoludele mittevastavaid aruandeid, lõid süüdistatavad esmalt äriühingust parema kuvandi kui selle tegelikud majanduslikud näitajad võimaldaksid, ent kahjustasid teisalt ka õiguskäibes osalejate (antud juhul Asi Swedbank) võimalust teha enda riskiisule vastavaid krediidiotsuseid. Kohus on käsitanud KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisutunnust õiguse omandamine ekslikult kui panga kohustust kõigile taotlejatele laenu väljastada ja sellele korrespondeeruvat õigust igal taotlejal laenu saada. Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et majandusaasta aruanne vastab Riigikohtu praktikas välja kujunenud definitsioonile dokumendist, mis „on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid“. VS oli teadlik sellest, et majandusaasta aruanne sisaldab tahtlikult moonutatud ning tegelikkusele mittevastavaid andmeid ning esitas selle dokumendi AS-le Swedbank. Seega pani Ardo Vilbre toime dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise ehk KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo ja VS pani toime võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi ehk KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

OÜ Escado Grupp rendiarvete võltsimine IG poolt Süüdistuses heidetakse IGle ette OÜ Escado Grupp AS-ile MiniCredit esitatud rendiarvete võltsimist ja nende kasutamist, s.o võltsitud arvete alusel väljamaksete tegemist. Kohus tunnistas IG süüdi KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud rendiarvete kasutamises, ent mõistis ta õigeks rendiarvete võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi. Otsuse p-s 533 asub kohus seisukohale,

et kohtumenetluses ei ole üheselt kindlaks tehtud, kas just IG lõi OÜ Escado Grupp nimel arved. Kohtulikult uuritud tõenditest tulenevalt töötas IG raamatupidajana nii AS-i MiniCredit kui ka OÜ Escado Grupp jaoks. Seega olid just tal vajalikud andmed arvete võltsimiseks.

OÜ Escado Grupp ja AS-i MiniCredit vahelise näilise rendisuhte tulemusena saadud vara omandamine J. Lipendina poolt Süüdistusaktis paneb prokuratuur J. Lipendinale süüks süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist suures ulatuses ehk KarS § 202 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. J. Lipendina tegu seisnes OÜ Escado Grupp juhatuse liikmena näilise rendisuhte alusel AS-ilt MiniCredit OÜ-le Escado Grupp laekunud rahaliste vahendite omandamises. Maakohus leidis, et juhatuse liikmel ei ole kohustust tagada, et äriühingule ei kanta alusetult raha. Kohus leidis, et süüdistuses pole piisavalt detailselt kirjeldatud J. Lipendina tegusid, millega ta kiitis heaks arvete esitamise AS-ile MiniCredit. Vastuseks sellele rõhutab prokuratuur, et J. Lipendina teadis rendisuhtest ja selle näilisusest. Prokuratuur toob välja, et J. Lipendina tundis enne ülekuulamisele minekut muret selle pärast, et ta võib oma ütlustega kuritegelikule ühendusele „liiga teha“. J. Lipendina roll ei piirdunud üksnes restoranide töö korraldamisega, vaid tal oli oluline roll varjatud raamatupidamise korraldamisel. kohtuotsuse p-st 371 nähtub, et rahaliste vahendite OÜ Escado Grupp kassast väljastamine toimus J. Lipendina raamatupidajatele edastatud info alusel ja üksnes J. Lipendina korraldusel. J. Lipendina roll näiliku rendisuhte alusel tehtavate väljamaksete puhul ei piirdunud üksnes toimuva heaks kiitmisega, vaid tema andis korraldusi selleks, et osa laekunud rahast viidaks sularahas AS-ile MiniCredit, ja omandas seeläbi ebaseaduslikult OÜ Escado Grupp nimel AS-i MiniCredit vara. oli J. Lipendina oli OÜ Escado Grupp juhatuse liige juba enne näilise rendisuhte loomist ja terve rendisuhte vältel. Ta oli OÜ Escado Grupp ainsa juhatuse liikmena otseselt ja vahetult seotud näilise rendisuhte loomisega.

Tulirelvade, nende osade ja laskemoona ning helisummutite ebaseaduslik käitlemine grupis Hubert Hirve ja Pavel Gammeri poolt Maakohus leidis, et info, mille kohaselt käitlesid Hubert Hirv ja Pavel Gammer tulirelvi, nende osi ja laskemoona grupis ühiselt koos Aleksandr Russalimiga, pärineb valdavas osas Aleksandr Russalimi ütlustest. Süüdistatavatel ja kaitsjal polnud võimalik Aleksandr Russalimi küsitleda. Kohus leidis, et Aleksandr Russalimi ütlusi kogumist välja jättes ja teistele tõenditele tuginedes võimalik jõuda järeldusele, et Pavel Gammer ja Hubert Hirv käitlesid kaastäideviijatena peidikust leitud relvi. Prokuratuur leiab, et kohus on ekslikult asunud seisukohale, nagu tugineks süüdistus valdavalt Aleksandr Russalimi ütlustele, mis tuleb aga KrMS § 15 lg 3 alusel kõrvale jätta.

Euroopa Inimõiguste Kohus on inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni kohaldades selgitanud, et nn puuduva tunnistaja ütlustele tuginemist leevendab näiteks kohtu ettevaatlik suhtumine puuduva tunnistaja antud ütlustesse ja teiste tõendite olemasolu, mis toetavad puuduva tunnistaja ütluseid. Aleksandr Russalimi kirjeldus peidikute asukohast, nende ehitusest ja peidikutes asuvatest esemetest ühtib läbiotsimisprotokollis kirjeldatuga. Kohus on möönnud, et X hoone kolmandast peidikust leiti ka andmeid, mis on otseselt seostatavad kuritegudega, milles Pavel Gammer ja Hubert Hirv süüdi mõisteti. Prokuratuuri hinnangul on tõendatud, et peidikute kasutamine on Pavel Gammeri ja Hubert Hirve juhitud kuritegeliku ühenduse jaoks üks kuritegude toimepanemise ja nende varjamise viise (modus operandi). Prokuratuur leiab, et relvade ebaseadusliku käitlemise osas on maakohus rakendanud liiga kõrget tõendamisstandardit. Kohus on leidnud, et P. Gammeril ja H. Hirvel oli võimalus peidik rajada või hoida varem loodud peidikus esemeid, kuid vastuvaidlematult ei saa järeldada, et süüdistatavad seda tegid. Prokuratuur osutab, et Riigikohus on 12. veebruari 2021 kohtuotsuse nr 1-20-1301 punktis 12 selgitanud, et KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna siseveendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive. Kohus on jätnud hindamata, kas süüdistuses kirjeldatud sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust. Prokuratuuri hinnangul ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas, kriminaalmenetluses tuvastamata isik oleks saanud või oleks pidanud vajalikuks hoida enda valduse alla talle mitte kuuluvas, juurdepääsupiirangute (uksekaardid), kaamera- ning füüsilise valve olevas hoones asuvates peidikutes tulirelvi-, nende osasid ja laskemoona. Kohtu väide, et X garaažile ning seetõttu ka selles asuvatele peidikutele oli peale Hubert Hirve, Pavel Gammeri ja Aleksandr Russalimi juurdepääs ka teistel isikutel, on õige. Kohus on jätnud aga tähelepanuta, et otsuses nimetatud kõrvalised isikud kasutasid garaaži otstarbepäraselt, st sinna autosid parkides ning mitte sinna seina peale peidikuid ehitades (millede konstrueerimine ei oleks jäänud omanikele märkamata, kes sinna samuti oma autosid parkisid). Samuti on selge, et kõrvalistel isikutel ei saanud eksisteerida lootust või ootust kasutada hoonet enda äranägemise järgi endale sobival ajal ja viisil. Põhistamata on kohtu järeldus, et emb-kumb süüdistatavatest võis tulirelvi, nende osi ja laskemoona käidelda eraviisiliselt, varjates seda teise süüdistatava eest. Hubert Hirvel, Pavel Gammeril ja Aleksandr Russalimil oli teadmine ebaseaduslike esemete olemasolust ja asukohast, mistõttu said vaid nemad esemeid vajadusel käsutada ja kasutada, teostades nende üle tegelikku võimu. Keelatud esemete omandamisel oli Hubert Hirve ja Pavel Gammeri tahtlus suunatud asjade hoidmisele (tahtlus suunatud vältava seisundi loomisele ja hoidmisele), sellele viitab ka hoolikalt valitud hoiukoht, mida hoiti saladuses ja avaldati vaid kõige usaldusväärsema(te)le isikutele. Materiaalõiguslikult tähenduseta on maakohtu argument, et tulirelvade käitlemine ei lähe kokku kuritegude iseloomuga, mille toimepanemisele oli suunatud Pavel Gammeri ja Hubert Hirve poolt juhitav kuritegelik ühendus. Prokuratuuri hinnangul on kohus rikkunud KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohus hindas tõendeid valikuliselt, asetas ebaõigelt rõhu Aleksandr

Russalimi ütlustele ja jättis arvestamata teised kohtus uuritud Pavel Gammerit ja Hubert Hirve süüstanud tõendid.

AD õigeksmõistmine KarS § 3891 lg 2 järgi ning IG süüdimõistmine KarS § 389 1 lg 1, 3 – 22 lg 3 järgi Prokuratuur on seisukohal, et maakohus kohaldas AD teo hindamisel ebaõigesti materiaalõigust, sest kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt on võimalik jaatada AD, tegelike juhtide ning raamatupidajate tegutsemist maksuhaldurile valeandmete esitamisel ühiselt KarS § 21 lg 2 mõttes. Lisaks oli AD tegu toime pannes teadlik maksuhaldurile valeandmete esitamisest ja enda vältimatust rollist juhatuse liikmena teo toimepanemisel, st tuvastatav on ühise tegevuse kooskõlastatus. AD tegu on toime pandud ühiselt. Maksuhaldurile valeandmete esitamise teo täideviijate paljususe korral säilib maksukohustuslase juhatuse liikmel võimalus tegu valitseda teovalitsemise teooria tähenduses, sest üksnes juriidilise isiku seaduslikul esindajal on MKS § 8 lg 1 p-s 1 kirjeldatud kohustus (ja sellele vastav õigus) esitada maksuhaldurile tõeseid andmeid. Olemasoleva lepingu korral on üksnes juhatuse liikmel õigus kasutada lepingulisi kujundusõiguseid olemasoleva raamatupidamisteenuse osutamise lepingu lõpetamiseks, muutmiseks või muul viisil oma äranägemisel ümber kujundamiseks, sh ebaõige sisuga andmete esitamise lõpetamiseks. AD ühelt poolt jättis kõnealuse kohustuse kas isiklikult või esindaja abil täitmata. Kohus on jätnud tähelepanuta, et AD teopanuse olulisim tahk seisneb juhatuse liikmesusega kaasneva õiguste kogumi üleandmises teistele inimestele. Oma õiguste loovutamisega andis AD tegeliku kontrolli äriühingu üle H. Hirvele ja P. Gammerile, mistõttu ei seisnenud AD teopanus tegevusetuks jäämises. Jätnuks AD juhatuse liikme õigused kohustustevastase loovutamistehinguga üle andmata, jäänuks maksukuritegu toime panemata. AD tegu on toime pandud kooskõlastatult. AD ja teiste grupi liikmete ühise teootsuse olemasolule viitab juhatuse liikmeks asumisel kõnealuse õiguste loovutamislepingu sõlmimine ning sellest juhindumine kogu juhatuse liikmeks olemise ajal. Tuvastatud on, et AD oli teadlik, et raamatupidajad ei esita maksuhaldurile tõeseid andmeid. Juba enne äriregistris juhatuse liikmena registreerimist osales AD nn mänedžerina töötajatega nn ümbrikupalga maksmise kokkulepete sõlmimisel, korraldades teatud määral ka ümbrikupalga kättesaamise. Maakohus on AD teopanuse hindamisel võtnud arvesse ka asjaolu, et AD viibis juhatuse liikmeks olemise perioodil rasedus- ja sünnituspuhkusel. Kohus leidis, et seetõttu ei saanud AD maksukuriteole kaasa aidata, kuivõrd ei olnud maksuhaldurile valeandmete esitamisest piisavalt teadlik. Seoses sellega juhib prokuratuur tähelepanu, et sünnituspuhkuse ajal allkirjastas AD Restoplus OÜ-d esindades vähemalt kaks optsioonilepingut. Järelikult ei eemaldunud AD osaühingu tegevusest ka kõnealusel perioodil ning oli teadlik osaühingu tegevusest ulatuses, mis oli vastavalt ühisele teopaanile tarvilik tema tegevuse elluviimiseks.

Kui ringkonnakohus siiski ei hinda teopanust täideviimisteo sedastamiseks piisavaks, esineb alus AD teo ümberkvalifitseerimiseks maksukuriteole kaasaaitamisena. Prokuratuur märgib, et AD süüditunnistamisel tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, milles maakohus kohaldas AD õigeksmõistmisega kaasnevaid järelmeid, ning kohaldada A. Dobrovoloskaja süüditunnistamisega kaasnevaid järelmeid – mõista välja menetluskulud ja rahuldada avalik-õiguslik nõudeavaldus. Kohus kvalifitseeris IGle etteheidetava kaastäideviimisteo ümber kaasaaitamisteoks, leides sisuliselt, et IG teopanus ei ole küllaldane kaastäideviimise omistamiseks. Selline käsitlus ei ole korrektne muu hulgas seetõttu, et juhatuse liikmeil säilis võimalus tegu perioodi vältel valitseda ning maksuhaldurile valeandmete esitamine igal ajahetkel lõpetada.

Pavel Gammeri ja Hubert Hirve õigeksmõistmises KarS § 256 lg 1 tunnustega kuriteo toimepanemises ning Ardo Vilbre, Jelena Lipendina, SP, VS, VC, IG, Inna Stoljari õigeksmõistmises KarS § 255 lg 1 tunnustega kuriteo toimepanemises Prokuratuuri hinnangul on Harju Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse. Kohus on otsinud õigeksmõistvat otsust tehes süüdistusetteheitele vastu erinevaid üksikuid fragmente tõenditest, jättes hindamata tõendid nende kogumis. Samuti on kohus lihtsustatult sidunud kuritegeliku ühenduse mitteolemasolu üksikkuritegude raames tuvastatuga. Kohus on kritiseerinud süüdistust, kuid sellest kriitikast ei selgu, millised KTÜ tunnustele vastavate faktilised asjaolud on süüdistuses esitamata või on esitatud ebaselgelt. Kohtuotsuse kohaselt on ebaselge kuritegeliku ühenduse loomise aeg ning kirjeldatud on sündmusi enne väidetavat kuritegeliku ühenduse loomist. Prokuratuur märgib, et süüdistuse seisukohalt peeti vajalikuks kirjeldada Hubert Hirve ja Pavel Gammeri tegevust ka süüdistuse ajalisest piirist (al 2008) väljuvalt, kuivõrd nimetatu ilmestab asjaolude kujunemist, mis tegid võimalikuks püsiva kuritegeliku ühenduse struktuuri loomise, juhtimise ja süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei saaks toitlustusasutuste rajamist ja äriühingute registreerimist pidada kuritegeliku ühenduse loomiseks. Kohtumenetluse käigus ei ole kõlanud kordagi väiteid, et prokuratuuri poolt süüdistuses kirjeldatud KTÜ struktuuri loomisega oleks olnud seotud veel keegi kolmas, kas tuvastamata või tuvastatud isik, kelle loodud struktuuris Hubert Hirv ja Pavel Gammer tegutsema asusid või kelle suundanäitava panuse raamistikus tegutsesid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust lugeda ajalises mõttes tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. Vastuseks kohtu seisukohale, et pole selge, kes täitsid VC ja VS ülesandeid ajal, mil süüdistuse järgi kuritegelik ühendus loodi, märgib prokuratuur, et pole võimalik tuua kuupäevalise täpsusega välja, millal üks või teine isik kuritegeliku ühenduse liikmeks sai, sest

liikmeks vastu võtmiseks pole mingit ametlikku protseduuri. Asjaolu, et 2008. aastal ei olnud kuritegelikus ühenduses veel VCt ega VSt, peab prokuratuur vastupidiselt kohtule aga ühenduse ajas kasvava ohupotentsiaali kindlaks tõendiks. Alusetu on kohtu etteheide, et kuritegelikus ühenduses oleks toimunud arutelu n-ö tegutsemissuuna võtmiseks näiteks soodustuskelmustele või väljapressimistele ja nendelt varalise kasu saamisele. Prokuratuuri jaoks jääb selgusetuks maakohtu väide, mille kohaselt ei peeta kuritegeliku ühenduse jaatamiseks süüdistuse kohaselt vajalikuks ka Emerana OÜ ja Restoplus OÜ olemasolu. Nimetatud juriidilised isikud on prokuratuuri hinnangul olnud kuritegeliku ühenduse liikmeteks. Maakohus on seoses sellega, et ebaseaduslik ja legaalne tegevus olid läbipõimunud, leidnud, et süüdistatavate tegevuse defineerimiseks kuritegeliku ühendusena tuleb kindlaks teha, kumb tegevusliinidest on primaarne. Vastuseks sellele märgib prokuratuur, et ei ole heitnud Pavel Gammerile, Hubert Hirvele ega ka kuritegeliku ühenduse liikmetele ette legaalset majandustegevust. Kohus ei ole põhjendanud, miks on kuritegeliku ühenduse olemasolu jaatamiseks vaja eristada või hinnata legaalse majandustegevuse tulemusena saadavat varalist kasu. Prokuratuur märgib, et kuigi kurjategijad võtavad ette ka legaalseid tegevusi, ei muuda see toimepandud kuritegude raskust väiksemaks ega muuda neid olematuks. Seda on öelnud ka Riigikohus 22. juuni 2015 otsuse 3-1-1-94-14 punktis 232. Ka on kohus jätnud tähelepanuta 2021. aasta Euroopa Politseiameti Europoli raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangus öeldu, millele prokuratuur viitas. Selles on öeldud, et raske organiseeritud kuritegevuse iseloomulikuksjooneks on saanud äriühingute kasutamine kuritegevuse hõlbustamiseks ja kriminaaltulu liigutamiseks ning seda eelkõige näiteks majutus- ja toitlustussektoris tegutsevate sularahamahukate ettevõtete abil. Vaidlust ei ole selles, et Hubert Hirv, Pavel Gammer ja teised ühenduse liikmed varalist kasu ootasid ja said. Hubert Hirv ja Pavel Gammer said regulaarseid väljamakseid sularahas nn „mustast kassast“. Kohtu põhjendustest ei selgu, kas nimetatud vahendid, mis koguti osaliselt maksukuriteo toimepanemise abil, on käsitatavad legaalse majandustegevuse kaudu saadava varalise kasuna. Materiaalõigust ebaõigesti kohaldades ning kuritegeliku ühenduse koosseisu lubamatult kitsendades on kohus leidnud, et KarS § 3891 ei ole süüdistuses kirjeldatud asjaoludel tüüpiline kuritegelikele ühendustele omistatav põhitegevussuund Eesti ega ka rahvusvahelises praktikas. See, kas üks või teine kuritegu on tavapärane kuritegeliku ühenduse profiilikuritegu, ei ole asjakohane argument kuritegeliku ühenduse olemasolu üle otsustamisel, kuivõrd etteheidetav koosseis võimaldab kuritegeliku ühendusel toime panna nii esimese- kui ka teise astme kuritegusid, täpsustamata seda, millist liiki kuriteoga peab tegemist olema. Sama kehtib KarS § 384 puhul. Ardo Vilbre tegevus ja Restoplus OÜ pankrotti viimise plaanid näitavad, et pankrotikuriteod on kuritegeliku ühenduse tegutsemisviis. Tõik, et prokuratuur ei saanud esitada süüdistust KarS §-s 384 kogu kuritegeliku ühenduse süüdistuse ajaperioodi läbivalt, ei tähenda, et

kuritegeliku ühenduse tegevus poleks olnud selliste kuritegude toimepanemisele suunatud. Vastavalt KarS § 384 lg-le 2 karistatakse pankrotikuriteo eest üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. See, et nimetatud karistatavuseeldust ei saabunud, ei too endaga kaasa seda, et kuritegeliku ühenduse tegevus ei saaks olla säärasele tegevusele suunatud. Maakohus on otsuses möönnud, et relva käitlemine ja eraviisiline jälitustegevus võivad olla omased kuritegelikule ühendusele oma autoriteedi kehtestamisel. Kohtule jäi aga arusaamatuks, milleks ja keda oli eeskätt restoranide majandustegevuse kontekstis maksukuritegude toimepanemiseks vaja heidutada. Samuti jäi kohtule mõistmatuks, kuidas seondus nn turvaüksus majanduskuritegude toimepanemisega. Seoses sellega märgib prokuratuur, et eraviisiline jälitustegevus, relvade käitlemine või väljapressimine ei pea olemuslikult aitama kaasa maksukuritegude toimepanemisele või nende varjamisele. Käesoleval juhul on toime pandud kuriteod teeninud kuritegeliku ühenduse huve tervikuna (maksu- ja pankrotikuriteod ühenduse varalise kasu saamise eesmärgil; korruptsiooni- ja varavastased kuriteod ärihuvide jõulisema maksmapaneku nimel; avaliku usalduse vastased, isikuvastased ja tulirelva ning laskemoonaga seotud kuriteod ühenduse püsivuse, järjepidevuse ja kuritegeliku autoriteedi püsimise eesmärgil). Kohus leidis otsuses, et süüdistus on ebakindel erinevate äriühingute majandustegevuse ja kuritegeliku ühenduse tegevuse piiritlemisel. Seoses sellega osutab prokuratuur P. Gammeri väljapressimise süüdistusele, leides, et selle asjaoludest nähtub P. Gammeri kuritegelik autoriteet. Selle teoga ei olnud seotud vaid Pavel Gammer ja Akhmet Ozdoev, vaid Baltic Investments OÜ kaudu said kasu ka Ardo Vilbre ja Hubert Hirv. Ka KarS § 344 ja § 345 järgi kvalifitseeritud tegude puhul jäi kohtule selgusetuks, mil viisil olid need seotud kuritegeliku ühenduse püsivuse, järjepidevuse või autoriteedi tagamisega. Prokuratuur leiab, et kohus on jätnud arvesse võtmata lepingute koostamise eesmärgi. Selleks oli nende lepingute esitamine menetlejale kriminaalmenetluses OÜ Escado Grupp ja selle juhatuse liikme Jelena Lipendina õigustamiseks. Kuritegeliku ühenduse liikmeid (ja seeläbi ühendust tervikuna) ohustavas kriminaalmenetluses võltsitud lepingute esitamine selge viide, et seeläbi soovis ühendus tagada oma püsivust ja jätkusuutlikkust. Kohus on otsuses ise viidanud mitmetele tõendatuks loetud faktilistele asjaoludele, mis näitasid kuritegeliku ühenduse püüdu kontrollida erinevaid kriminaal- ja haldusmenetlusi. Kuna kohus asus hoolimata sellest seisukohale et kuritegelikku ühendust polnud, on kohus kohaldanud karistusõigust ebaõigesti. Veel on apellatsioonis märgitud, et maksukuritegude toimepanemist ei välista kuritegeliku ühenduse eesmärgina see, et maksukuritegude osas on süüdistus ajaliselt kitsam kui kuritegeliku ühenduse süüdistus. Hubert Hirve ja Pavel Gammeri sularahamahukates toitlustusasutustes oli töötasu väljamaksete deklareerimata jätmine kuritegelikku ühendust iseloomustavaks tunnuseks juba alates 2000 aastatest. Riigi võimekust esitada maksunõudeid ning viia läbi kriminaalmenetlusi pärsib asjaolu, et restorane opereerivad äriühingud on mitmeid kordi vahetunud.

Kuritegeliku ühenduse juhtimine Pavel Gammeri ja Hubert Hirve poolt Maakohus pole võtnud seisukohta süüdistuses välja toodud Hubert Hirve ja Pavel Gammeri juhtimistegevuse kirjelduse suhtes. Maakohus on pidanud asjaoluks, mis välistab Pavel Gammeri ja Hubert Hirve süü kuritegeliku ühenduse juhtimises, seda, et ühenduse juhid pole end ühenduse struktuuri kaudu konkreetsete kuritegude toimepanemisest distantseerunud. Prokuratuur on seisukohal, et selline seisukoht ei ole kooskõlas kuritegeliku ühenduse koosseisu materiaalõigusliku määratlusega. Sellest tulenevalt on kohus materiaalõigust ebaõigelt kohaldanud, kitsendades lubamatult kuriteokoosseisu kohaldamisala. Samas on see järeldus ka vale. Kuritegeliku ühenduse hierarhiast tulenevalt hoolitsesid maksukuritegude toimepanemise eest raamatupidajad ja Jelena Lipendina, rahavoogude korraldamise ja juhiste andmise eest Ardo Vilbre. Maksukuritegude jätkuva toimepanemise ning õiguskaitseorganite eest selle varjamise eest vastutas eeskätt Jelena Lipendina. Samuti distantseerisid Pavel Gammer ja Hubert Hirv end nn „musta töö“ tegemisest ka episoodides, mis kirjeldavad eraviisilist jälitustegevust. Kõige ilmekamaks näiteks Hirve ja Gammeri distantseerumise osas on aga asjaolu, et kuritegude toimepanemiseks kasutatavate äriühingute osanike ja juhatuse liikmete hulka ei kuulunud enamjaolt juhid ise, vaid nende poolt kontrollitud isikud.

Kuritegeliku ühenduse püsivus Kohtuotsuse kohaselt ei ole prokuratuur tõendanud, et ühendus saanuks edasi toimida ka juhul, kui Pavel Gammer ja Hubert Hirv ei olnuks enam selle juhid. Prokuratuur leiab, et maakohus on pannud alusetult prokuratuurile kohustuse tõendada, mis saab juhul, kui Pavel Gammer ja Hubert Hirv mõlemad peaksid ühendusest lahkuma. Prokuratuur leiab, et kuritegeliku ühenduse puhul ei olegi nõutav, et oleks tuvastatav konkreetne isik, kes täidab KarS §-s 256 nimetatud organiseerimistegevusi. Teiseks ei pea kuritegelik ühendus tegutsema igavesti. Prokuratuur toob välja, et see, kui Pavel Gammer ja Hubert Hirv viibisid pikemalt Eestist eemal, ei viinud kuritegeliku ühenduse lagunemiseni. Ka ei lõppenud kuritegelik ühendus Pavel Gammeri ja Hubert Hirve vahistamisega. Prokuratuur on piisava selgusega tõendanud ühenduse liikmetele ja ühendusele lojaalseks jäänud isiku läbiva materiaalse ja õigusalase toetamise kuritegeliku ühenduse poolt ka ajal, mil juhid viibisid vahi all. Kuritegeliku ühenduse püsivust näitab prokuratuuri hinnangul ka kuritegeliku ühenduse juriidilisest isikute liikmete vahetumine. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et teenuste osutamine tasu eest viitab kohtupraktika kohaselt sellele, et tegemist ei ole kuritegeliku ühenduse liikmega. Kohus on otsuses asunud ka seisukohale, et prokuratuur ei ole näidanud, et süüdistuses ühenduse liikmeks nimetatud isikud tajusid, et kuuluvad püsiva ülesannete jaotusega struktuuri kindlate rollidega. Samas on kohtumenetluses uuritud hulgaliselt tõendeid, mis

säärast taju kinnitavad. Pavel Gammer ja Hubert Hirv eristavad selgelt „oma inimesi“, keda neil on õigus keelata „puutuda“, ning vastandavad end riigile stiilis meie vs nemad. Kuritegeliku ühenduse liikmete teopanust puudutavas osas viitab prokuratuur oma apellatsioonis süüdistuskõnele. Ühtlasi jääb prokuratuur süüdistuskõnes tehtud karistusettepanekute juurde. Veel heidab prokuratuur maakohtule ette, et kohus jättis prokuratuuri poolt taotletud lisakaristused osaliselt kohaldamata, kuid kohtuotsuses puudub põhjendus, miks kohus lisakaristusi põhjendatuks ei pidanud. Ka osas, millises kohus on ettevõtluskeeldu kohaldanud, on kohus seda teinud oluliselt väiksemas määras, kui prokuratuuri karistusettepanek. Seejuures ei ole kohtu põhistustest võimalik mõista, milliseid asjaolusid arvestades on kohus lisakaristuste pikkusi rehkendanud. Prokuratuur leiab, et kohtu poolt kohaldatud karistuse pikkus ei vasta kuriteo raskusele. Ka põhikaristusi mõistes on kohus olnud põhjendamatult leebe, mistõttu ei vasta maakohtu poolt mõistetud karistused kuritegude raskusele ja süüdimõistetute isikutele. Konfiskeerimisotsustusse puutuvalt märgib prokuratuur, et kui ringkonnakohus peaks asuma Hubert Hirvel avalik-õiguslikust nõudeavaldusest tulenevate kohustuste osas maakohtust erinevale seisukohale (jättes nõudeavalduse H. Hirve suhtes rahuldamata), siis ei saa lugeda vara laiendatud konfiskeerimise ja asenduskonfiskeerimise korras välja mõistetud summasid proportsionaalseks mitteametliku kassa sularahavahendite arvelt saaduga summas 4 493 837,58 eurot, millise summa seadusliku päritolu osas ei ole maakohtu otsuses märgitu kohaselt kohtule tõendeid esitatud. Sellisel juhul tuleks mõista Hubert Hirvelt KarS § 256 lg 2 p 2, § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 ning § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 3 484 027,58 eurot. Kui ringkonnakohus peaks asuma Pavel Gammeri avalik-õiguslikust nõudeavaldusest tulenevate kohustuste osas maakohtust erinevale seisukohale, tuleks mõista Pavel Gammerilt KarS § 256 lg 2 p 2, § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 ning § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 2 696 505,59 eurot. Jelena Lipendinalt tuleks konfiskeerida arestitud vara kokku 323 030 euro väärtuses ning lisaks sellele tuleks KarS § 84 alusel veel välja mõista 123 829,70 eurot, kui ringkonnakohus asub avalik-õigusliku nõudeavalduse osas maakohtust erinevale seisukohale. IGlt tuleks mõista KarS § 255 lg 2 p 2 ja § 83 2 lg 1 ning § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 16 215,60 eurot (erinevus legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel perioodidel 01.01.2011 kuni 31.12.2015 ja 2017). Erinevuse moodustavad sularahasissemaksed ja sularahas tehtud kulutused. SPlt tuleks tema KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamisel mõista laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 42 791,77 eurot. SPl esineb erinevus legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel perioodidel 01.01.2011 kuni 31.12.2014 ja 01.01.2018 kuni 13.02.2018 kokku summas 48 791,77 eurot. Restoplus OÜ on teinud SPle mitteametlikust kassast väljamakseid.

Samuti tuleks SP KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamisel kohaldada OP sõiduauto Nissan Juke konfiskeerimist KarS § 255 lg 2 p 2 ja § 832 lg 2 p 1 alusel ja lisaks mõista temalt KarS § 255 lg 2 p 2 ja § 83 2 lg 2 p 1 ning § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 1230 eurot. OP legaalne sissetulek oli 2015. aastast 2018. aasta alguseni kokku 23 144 eurot, samas tema tegelikud kulutused samal perioodil kokku 42 464,50 eurot. Erinevuse tingisid nii samal perioodil pangakontodele teostatud sularaha sissemaksed kui ka sularahas soetatud sõiduk Nissan Juke ja muud sularahakulud. Prokuratuuri hinnangul ei saa auto olla soetatud OP vanematelt saadud raha arvelt, nagu viimased on väitnud: tõendite kohaselt polnud vanematel endil selleks piisavalt sääste.

VS KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamisel taotleb prokuratuur talt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahe 80 468,56 euro välja mõistmist. Selline oli VS legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel perioodidel 01.01.2011 kuni 31.12.2014 ja 01.01.2016 kuni 31.12.2017 kokku. VS on teinud sularahas kulutusi, kuid selgitused, kust sularaha pärineb, ei ole veenvad.

Maksu- ja Tolliameti apellatsioon Kannatanu vaidlustab maakohtu otsust AD KarS § 3891 lg 2 järgi õigeksmõistmise ja avalikõigusliku nõude-avalduse tema suhtes läbi vaatamata jätmise osas. Ringkonnakohtult taotleb kannatanu AD süüdi tunnistamist ja talt 1 589 754,07 euro ning tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi välja mõistmist kuni intressi arvestamise aluseks oleva maksunõude suuruse ulatuses. Ühtlasi taotleb kannatanu menetluskulude süüdistatava kanda jätmist. Kannatanu leiab, et kriminaaltoimikus olevate ja kohtus uuritud tõenditega on võimalik süüdistatav AD talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. AD süüdi tunnistamise korral tuleks rahuldada ka avalik-õiguslik nõudeavaldus ning mõista ADlt välja kuriteo toimepanemise tagajärjena deklareerimata ja riigile tasumata jäetud maksukohustused. Kannatanu leiab, et kriminaalmenetlusse 09.01.2019 esitatud avalikõigusliku nõude-avalduse täpsustus vastab kõikidele KrMS §-is 1542 sätestatud tingimustele ja tugineb kriminaalasjas esitatud süüdistusele Kõikide teiste süüdistatavate suhtes, kes maksukuriteo toimepanemises süüdi tunnistati, on Harju Maakohus avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldanud. Kannatanu märgib, et Harju Maakohtu 06.01.2023 kohtuotsuses ei ole KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel konfiskeeritud varade puhul toodud välja, millist nõuet jääb konkreetne vara tagama. Samas on laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud vara puhul toodud välja selgesõnaline viide vara jätmise kohta aresti alla laiendatud konfiskeerimise asendamise ja avalik-õigusliku nõude tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt palub kannatanu kohtul ka konfiskeeritud varade puhul tuginedes KarS § 83 2 lg-le 4 ja § 831 lg-le 3 täpsustada, millist nõuet jääb vara tagama, et vältida hilisemal kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid tõlgendamise probleeme.

Pavel Gammeri kaitsja apellatsioon Apellatsiooni taotlused: tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Pavel Gammer süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, KarS § 3891 lg 2, KarS § 137 lg 1, KarS § 4024 lg 1 järgi. Tühistatud osas palub kaitsja teha uue otsuse, millega mõista Pavel Gammer loetletud kuritegudes õigeks. Samuti palub kaitsja tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslik nõudeavaldus Pavel Gammeri osas, ning jätta Pavel Gammeri vastu esitatud Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslikud nõudeavaldused läbi vaatamata või rahuldamata. Veel palub kaitsja tühistada maakohtu otsus Pavel Gammeri vara konfiskeerimise osas ning uue otsusega jätta prokuratuuri taotlus Pavel Gammeri vara konfiskeerimiseks rahuldamata ja vabastada kogu vara aresti alt. Apellatsiooni argumendid KarS § 214 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2), rikkunud põhjendamiskohustust (KrMS § 339 lg 1 p 7) ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (KrMS § 339 lg 1 p 12). KarS § 137 lõike 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2) ning rikkunud põhjendamiskohustust (KrMS § 339 lg 1 p 7). KarS § 4024 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2). KarS § 3891 lõike 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust (KrMS § 339 lg 1 p 7), jättes vastamata kaitseargumentidele ning jättes tunnistajate ütlused ja olulised tõendid piisava põhjalikkusega analüüsimata. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KrMS § 338 p 2). Kaitsja leiab, et väljapressimise koosseisutunnused ei ole täidetud, sest MNil oli selge, et tal pole alust karta ähvarduse täide viimist. Lisaks sellele ei ole tõendatud P. Gammeri osalemine väljapressimises. Pelgalt P. Gammeri võimalik teadmine A. Ozdojevi saadetud sõnumitest ega ka see, et väljapressimine oli väidetavalt P. Gammeri huvides, ei anna alust rääkida kaastäideviimisest. Kohus on eksinud tunnustatud nõude olemasolus. Ka tühise tehingu tulemusel võib tekkida nõue. Nõude olemasolu ei ole eitanud ka MN ise. Seega kui kohus on jõudnud järeldusele, et tehingud toimusid ja rahalised vahendid liikusid ning seda tegevust korraldas MN, siis ei välista see nõuete tekkimist MNi vastu ka juhul, kui tehtud tehingud olid tühised. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu MNi deponeeritud ütlused lubatav tõend. Seejuures on kohus rikkunud põhjendamise kohustust, jättes tähelepanuta kaitsja kohtukõnes esitatud argumendid ütluste lubamatuse kohta.

MNi ütluste deponeerimiseks puudus nii seaduslik alus kui ka ütluste deponeerimine viidi läbi süüdistatavate kaitseõigusi rikkudes. Kaitsja peab vastuoluliseks seda, et kohtueelses menetluses, kui oli vaja teha prokuratuuri huve toetavaid toiminguid, sai prokuratuur MNi alati kätte, hiljem kohtumenetluses aga enam mitte. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb tõend tõendikogumist kõrvalda ka juhul, kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Ütluste deponeerimisele on kaitsjal järgnevad etteheited. Kaitsjatel puudus deponeerimise eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati üksnes MNi varasemad ütlused. Kaitsjatel puudus deponeerimise eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati üksnes MNi varasemad ütlused. MN keeldus vastamast kaitsja küsimustele, mis eelkõige puudutasid kannatanu usaldusväärsust, hoolimata millest kohus KrMS § 288 lg 10 alusel deponeerimist ei katkestanud. Kohus on ebavõrdselt usaldusväärsust.

hinnanud

süüdistatava,

kannatanu

ja

tunnistajate

ütluste

Kõige suurem vahe tuleneb tunnistaja KK ja tunnistaja HH poolt antud ütluste usaldusväärsuses. Kohtu hinnangul mõlemad valetasid. KKi ütlused jättis kohus kõrvale osaliselt, HHi omad aga täies ulatuses. Sarnaselt on kohus käitunud süüdistatava ja kannatanu ütluste puhul. YK varjatud jälgimise süüdistuse puhul leiab kaitsja, et maakohus ei ole kontrollinud KarS § 137 koosseisulisi tunnuseid. Ehkki maakohtu selgitused YK jälgimisest hõlmavad mitmeid lehekülgi, on otsust lugedes keeruline mõista, millised isikud on millised koosseisulised elemendid realiseerinud. On ebaselge, millisel põhjusel on süüteo toimepanemine omistatud P. Gammerile ning milline oli selles tema roll. Olukorras, kus P. Gammer ei teostanud varjatud jälgimist ise, pole võimalik hinnata ka P. Gammeri tahtlust nimetatud teo toimepanemiseks. Ka YK kohta kogutud andmete iseloom ei ole selline, mis täidaks KarS § 137 lg 1 koosseisu. Süüdistuses on kirjeldatud ühtainsat intsidenti, kus A. Russalim jäädvustas YK liikumise Tallinna Lennujaama kinnisest tsoonist välisukseni. 03.04.2019. a vaatlusprotokolli kohaselt on salvestise pikkus 11 minutit ja 25 sekundit. Tegemist on eriti väheintensiivse ründega isiku eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse vastu. P. Gammeri rolli YK jälgimisel ei kinnita ka asjaolu, et salvestusseade leiti tema kabinetist. Ka VKi varjatud järgimise puhul pole kohus analüüsinud, kas KarS § 137 lg 1 koosseisutunnused on täidetud. Jällegi on ebaselge, milline on olnud P. Gammeri roll. KarS § 137 alusel pole karistatav teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine, vaid nende andmete saamine jälitustoiminguga. Ka ei ole kohus tuvastanud P. Gammeri kavatsust VKi liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks. Ainsaks P. Gammeri rolli jaatavaks tõendiks on A. Russalimi ütlused, mis on aga väga üldised. Need on vastuolus P. Gammeri ütluste ja teiste tõenditega. Pealegi ei saa KrMS § 15

lg-st 3 tulenevalt A. Russalimi ütlustele tugineda, kuna P. Gammeril ega tema kaitsjal ei ole menetluse kestel olnud võimalik kordagi A. Russalimi küsitleda. ARi, OB ja JVi varjatud jälgimise puhul ei selgu otsusest, kuidas oli P. Gammer andmete koguja, viidatud pole ühelegi jälitustoimingule. 01.06.2018 jälitustoimingu protokollist nähtuvalt oli ARi ID kaardist või passist koopia H. Hirve valduses, mis võib viidata sellele et just tema, mitte P. Gammer, omas erilist huvi kannatanute jälgimise suhtes ning tegeles selle korraldamisega. Isegi kui andmed olid hiljem P. Gammeri valduses, ei tähenda see, et ta oleks neid jälitustoiminguga kogunud. Põhjendamatu on ka P. Gammeri süüdi tunnistamine erasektori altkäemaksus. Kohus on asunud seisukohale, et üldvolikirja andmine on vastuolus seadusega. Volikirja notariaalne kinnitamine näitab, et sellise volikirja andmine on lubatav. Olukorras, kus notaril on pädevus ja kohustus kontrollida tõestamistoimingute seaduslikkust, ei olnud ei I. Koorel ega ka ühelgi teisel isikul alust pidada nimetatud toimingu tegemist pädevuse kuritarvitamiseks. I. Koore ütlused näitavad just H. Hirve seotust raha andmise ja kokkuleppe sõlmimisega. Kuivõrd KarS § 4024 ei näe ette selles kirjeldatud süüteo toime panemist grupis, siis P. Gammer, kes ei ole raha isiklikult I. Koorele üle andnud, saaks vastutada ainult KarS § 21 lg 2 alusel kaastäideviijana või KarS § 22 alusel osavõtjana. Kriminaalmenetluses ei kogutud tõendeid selle kohta, mis kinnitaksid, et P. Gammer oleks altkäemaksu andmise episoodis tegutsenud kihutaja või kaasaaitajana. Kui kokkuleppe I. Koorega sõlmis ja realiseeris H. Hirv, siis pelgalt fakt, et ka P. Gammer sai nõuete loovutamisest kasu, ei saa olla tema süüdimõistmise aluseks. Maksukuriteo puhul on kohus jätnud olulises osas tähelepanuta kaitsja argumendid seonduvalt xls-failidega. xls failidest nähtuvad sularahaväljamaksed P. Gammerile on tehtud H. Hirvele ja P. Gammerile neile kuulunud äriühingute legaalsest majandustegevusest laekunud rahaliste vahendite arvelt. Asjaolu, et vastavad äriühingud on esitanud deklaratsioonides ebaõigeid andmeid, ei muuda äriühingu varast tehtud makseid maksukuriteoga seotud rahaks ning seeläbi ebaseaduslikuks. xls-faile puudutavaid väiteid eelkõige xls-failides sisalduvaid arvestusi pidanud raamatupidaja IA ja süüdistatava J. Lipendina ütlused. Just IA juures asuvas seifis hoiti erinevate kontserni äriühingute kassades olevaid sularahalisi vahendeid. IA ütluste kohaselt pärinesid tema seifi laekunud sularahalised vahendid peamiselt X restoranide käibest (ajavahemikul 2015-2017 oli X restoranide operaatoriks OÜ Restoplus), kuid seifi toodi ka mujalt pärinevat raha. Kaitsja märgib, et teiste äriühingute raha seifi toomisel on raha päritolu tuvastatav, kuna näha on sularaha väljavõtmine äriühingu kontolt. Samas möönab kaitsja, et xls-failide alusel ei ole võimalik määratleda, millise konkreetse äriühingu sularaha igaks konkreetseks väljamakseks kasutati, kuna raha kassasse toomise hetkel erinevate kontserni äriühingute rahad segunesid. Seega ei saa xls-failidega tõendada, millise äriühingu rahaliste vahendite arvelt on xls-failis märgitud ülekandeid H. Hirvele ja P. Gammerile tehtud.

Seega ei ole võimalik xls faili pinnalt lugeda tõendatuks, et Pavel Gammerile tegi sularaha väljamakseid just nimelt OÜ Restoplus ning vastavaid väljamakseid OÜ Restoplus tasandil maksustada ega lugeda vastavaid sularaha väljamakseid mitteametlikust kassast saadud väljamakseteks, mille seaduslik päritolu on tõendamata ning rakendada P. Gammeri vara suhtes laiendatud konfiskeerimist. Kohus on lugenud P. Gammeri tuluks failis PB isiklik olevate kirjete summeerimise tulemusena saadud summa. Kohus on jätnud aga kaitsja seda faili puudutavad argumendid tähelepanuta. Kaitsja rõhutab, et fail PB isiklik.xls ei olnud algfail ning faili PB isiklik.xls alusel ühtegi väljamakset ei tehtud. Fail PB isiklik ega ka selle alusfailiks olev xls fail ei kajasta P. Gammeri kulusid, vaid väljamakseid teinud Kontserni äriühingute kulusid, s.t nende väljamaksete võrra on vähenenud vastavate äriühingute vara, mitte P. Gammeri vara. Seega ei ole õige lisada vastavaid summasid P. Gammeri kriminaaltulu arvestusse. Kontserni äriühingute vara arvel P. Gammerile tehtud väljamaksete lugemine P. Gammeri kuluks on toonud kaasa olukorra, kus isegi juhul, kui kohtuotsuse kohaselt on perioodil 2015-2017 P. Gammerile xls-faili kassast tehtud väljamaksed loetud prokuratuuri hinnangul P. Gammeri legaalseks tuluks 1 141 861,53 eurot, nullib sama summa (1 141 861,53 eur) kriminaaltulu arvestuses P. Gammeri kuluna käsitamine tegelikkuses P. Gammeri legaalse tulu perioodil 2015-2017. Kaitsja on seisukohal, et kohus on ebaõigesti lugenud lubatavaks tõendiks Maksu- ja Tolliameti poolt 31. mail 2018 koostatud maksuarvestuse koos 7. novembri 2018 kaaskirjaga. Arvestades, et maksuarvestus ei sisalda vahetut teavet tõendamiseseme asjaolude kohta (KrMS § 123 lg 1), vaid tugineb üksnes kohtueelses menetluses PPA poolt kogutud tõenditele, ei saa sellel olla iseseisva tõendi väärtust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et kaitsja kohtuistungil maksuarvestuse kui tõendi vastuvõtmise osas vastuväiteid ei esitanud, ei oma tähtsust. Tõendi vastuvõtmine ei välista selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel (KrMS § 3051 lg 3). Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et sisuliselt ei muutu kohtu hinnangul õiguslik olukord ka siis, kui käsitada maksuarvestust abimaterjalina, mis sisaldab kriminaalasjas tõendite pinnalt tehtud arvutusi ja selgitab maksude arvestamise aluseid ehk metoodikat. Maksuarvestuse abimaterjalina kasutamist ei saa võrdsustada selle tõendina kasutamisega. Kasutamaks maksuarvestust abimaterjalina, tuleb esmalt tuvastada vahetute tõendite pinnalt, kas maksuarvestuses on kajastatud algandmed õigesti. Praegusel juhul ei ole maksuarvestuses kasutatud andmed õiged, sest MTA on ebaõigesti lugenud näiteks Novatek Holding OÜ töötajatele sularahas tehtud väljamaksed Restoplus OÜ väljamakseteks ja xls. failid 2015, 2016 ja 2017 Restoplus OÜ kassaks, neis kajastatud väljamakseid H. Hirvele, P. Gammerile, J. Lipendinale, A. Russalimile ja SPle Restoplus OÜ väljamakseteks, H. Hirve, P. Gammeri, A. Russalimi ja SP Restoplus OÜ töötajateks ning tehtud väljamaksed mitterahalisteks väljamakseteks TuMS § 48 lg 4 tähenduses. MTA ei ole maksuarvestuse koostamisel erisoodustuse all arvestanud, et H. Hirv ja P. Gammer on Restoplus OÜ osanikud, mistõttu on neile tehtud väljamaksed (olenemata sellest, kas need on rahalised või mitterahalised) käsitatavad dividendidena. Samuti on MTA maksuarvestuses H. Hirve ja P. Gammeri lugenud

Restoplus OÜ tegelikeks juhtideks, kuna MTA hinnangul on vastav asjaolu kriminaalasjas tuvastatud. Samas on see keskne faktiline asjaolu, mis on kohtumenetluses vaidluse all. Kohus ei ole iseseisvalt kontrollinud erisoodustusega seonduvaid asjaolusid ja tõendeid, vaid on tuginedes maksuarvestusele kui tõendile jõudnud täpselt samale ebaõigele järeldusele, kui MTA maksuarvestuses. Xls-failid ei sisalda nn musta kassa arvestust, sest neis toodud rahade liikumised kajastuvad erinevate kontserni äriühingute pangakontodel. Tegelikkusele ei vasta kohtu seisukoht, nagu oleks Escado Grupp OÜ-d kasutatud sisuliselt vahendina maksete tegemiseks. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et xls-failides kajastatud väljamaksete tegemist just Restoplus OÜ kassast tõendab Restoplus OÜ raamatupidamine. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ka TuMS § 48 lõikeid 1 ja 3 ning jõudnud ebaõige järelduseni, et P. Gammerile, H. Hirvele, A. Russalimile ja SPle tehtud väljamakseid tuleb käsitada erisoodustusena. P. Gammer, H. Hirv, SP ega A. Russalim Restoplus OÜ töötajad ega juhtimis- või kontrollorgani liikmed ega muu lepinguga Restoplus OÜ-le teenust pakkuvad isikud. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et P. Gammeri ja H. Hirve puhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et tegemist on näiteks dividendiga. Riigikohus on leidnud, et äriühingu väljamakse dividendina maksustamist ei välista see, et selle juhtorgan ei ole vastu võtnud kasumi jaotamise otsust, või asjaolu, et puudus samas summas kasum, mida jaotada. Kaitsja hinnangul on kohus otsuse tegemisel süüdistuse piiridest väljunud ja asunud ise süüdistust sisustama asjaoludega, mida maksukuritegude süüdistuses esitatud ei ole. P. Gammerile esitatud maksukuritegude süüdistused on vastuolulised ja faktivabad ning selliselt esitatud süüdistuste pinnalt ei ole võimalik P. Gammerile vastutust omistada ja teda süüdi mõista. Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukuritegude süüdistuses ei ole P. Gammerile ette heidetud maksukuritegude organiseerimist ega esile toodud ühtegi tegu, milles organiseerimine oleks võinud seisneda, muu hulgas ei ole maksukuritegude süüdistuses P. Gammerile ette heidetud, et ta tegutses Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise teo suhtes organisaatorina. Neid asjaolusid ei saa tuletada kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi ja maksuhaldurile valeandmete esitamise süüdistus KarS § 3891 lg 2 järgi on kaks eraldiseisvat kuritegu. Isegi, kui teoreetiliselt jaatada kohtu õigust sisustada maksusüütegude faktiliste asjaolude kogumit kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüteo faktiliste asjaoludega, ei nähtu vastavad asjaolud isegi sealt. Ka on maakohus P. Gammeri kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüdistuses õigeks mõistnud, seega ei saa mistahes etteheide kuritegeliku ühenduse loomise süüdistuse all sisustada maksukuritegude toimepanemist. Süüdistuste keskseks väiteks on, et P. Gammer oli Emerana ja Restoplus tegelik juht. Tegeliku juhi mõiste on määratlemata õigusmõiste, siis selleks, et tuvastada, kas P. Gammer oli Emerana ja/või Restoplus faktiline juht peaks süüdistus sisaldama ka neid faktilisi asjaolusid, mis tuvastamise korral võimaldaksid sellist järeldust teha. Need asjaolud on aga süüdistuses esitatud nii üldiselt, et pole objektiivselt tuvastatavad. Kohus pole süüdistuste puudustele tähelepanu pööranud ega põhjendanud, miks kohus nendega ei arvesta.

P. Gammer ja H. Hirv olid nii Emerana OÜ kui ka Restoplus OÜ osanikud ning neil oli tavapärane osanike huvi – teenida kasumit ja saada dividende. Seega olid kõnealused äriühingud P. Gammeri ja H. Hirve omandis ja n-ö tegelik kontroll piirdus omanike huvidega. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu viitaks lähedaste saamine pärast H. Hirve ja P. Gammeri vahistamist Emerana OÜ ja Restoplus OÜ osanikeks ja juhatuse liikmeteks kaudselt P. Gammeri ja H. Hirve tegelikule kontrollile. P. Gammeri ja H. Hirve vahistamise järgselt on kõnealuste ettevõttete juhatusse lisandunud ainult H. Hirve lähedased. Restoplus OÜ juhatuse liikmete R. Feldmani ja AD ning Emerana OÜ juhatuse liikmete M. Kalbuse, G. Kolesnikova ja IG ütlustele tuginedes leidis kohus, et kõik Emerana OÜ ja Restoplus OÜ äriühingute juhatuse liikmed asusid juhatuse liikmeteks H. Hirve, P. Gammeri või mõne kolmanda isiku palvel, tegelikku otsustusvõimu äriühingutes toimuva üle neil juhatuse liikmena ei olnud ja seda nad ka ei soovinud. Vastuseks sellele märgib kaitsja, et kõik juhatuse liikmed on kinnitanud, et neile tehti ettepanek asuda juhatuse liikmeks ja nad olid sellega nõus. Asjaolu, et juhatuse liikmetel puudus teadmine ja tahe panna toime maksukuritegusid, ei tähenda, et nad olid näilikud juhatuse liikmed. Juhatuse liikmete teadmatus valeandmete esitamisest omab tähtsust juhatuse liikmete vastutuse lahendamisel, mitte P. Gammerile maksukuritegude eest vastutuse omistamisel. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et P. Gammer on andnud korralduse esitada maksuhaldurile valeandmeid. P. Gammeri süüdistus ei põhine tema teol, vaid hüpoteesil, et oli äriühingute tegelik juht. Dokumentaalsetest tõenditest, jälitustoimingu protokollidest ja tunnistajate ütlustest kogumis ilmneb, et P. Gammer ei osalenud Emerana OÜ ja Restoplus OÜ igapäevases majandustegevuses ega olnud eelnimetatud äriühingute tegelik juht. Mis puutub kohtu viidatud H. Hirve kirjavahetusele, siis see võib näidata H. Hirve tegelikku kontrolli Emerana OÜ ja Restoplus OÜ, mitte aga seda, et selline kontroll oleks olnud P. Gammeril. Täielikult jääb arusaamatuks, mida tähendab kohtu poolt tuvastatu, et P. Gammer ja H. Hirv valitsesid ülekaaluka teadmisega JP (Otsuse p 340). Arusaamatuks jääb, mis on ülekaaluka teadmisega JPi valitsemine ning millised tõendid seda kinnitavad. Kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel ei ole kohus arvestanud kaitsja kohtukõnes esitatuga, et avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta nõuetele, tugineb lubamatule tõendile (maksuarvestusele) ning seda ei ole võimalik rahuldada ka siis, kui P. Gammer süüdi mõistetakse. Kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta KrMS § 1542 p 4 nõuetele, kuna selles puudub P. Gammeri osas õiguslik alus ja faktiline põhjendus. Kannatanu tugineb avalik-õiguslikus nõudeavalduses ühele tõendile, milleks on prokuratuuri poolt kohtumenetluses esitatud tõend – maksuarvestus. Maksuarvestus ei tõenda aga asjaolu, et P. Gammeri tegevuse tulemusel ja juhtimisel esitati maksudeklaratsioonides valeandmeid. Põhjendused, miks maksuarvestus on lubamatu tõend, on esitatud apellatsiooni maksukuriteo süüdistust puudutavas osas. Lisaks leiab kaitsja, et avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel on kohus jätnud tähelepanuta, et see on alusetu vähemalt osaliselt Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamaksete osas ning erisoodustuse osas.

Kaitsja vaidlustab otsuse osas, mis puudutab P. Gammeri vara laiendatud konfiskeerimist. P. Gammeri tulu puhul pole tegemist tuluga, millise päritolu ei ole teada või mis pärineks kuriteost. Kriminaaltulu puudumist kinnitavad asjatundja UV kohtus antud ütlused ning samu asjaolusid kajastav asjatundja UV kirjalik arvamus, mida võiks käsitada näitliku abivahenditena, milles võetakse kokku ja analüüsitakse tõenditena käsitatavaid andmeid. UV selgitas, et P. Gammer ei ole saanud kriminaaltulu, kuna kriminaaltuluna etteheidetavate kulude katteallikas on teada ning selleks katteallikaks on kokkuvõttes erinevate H. Hirvele ja P. Gammerile kuuluvate äriühingute rahalised vahendid. Isegi kui jätta UV ütlused täielikult kõrvale, jääb kaitsja oma kohtukõnes esitatud argumentide juurde, mille maakohus on põhjendamise kohustust rikkudes tähelepanuta jätnud. Kaitsja hinnangul muudab kogu kriminaaltulu arvestuse muudab absurdseks see, et arvestuses liidab menetleja kokku kõik failist „PB isiklik“ nähtuvad kulud, loeb need P. Gammeri isiklikeks kuludeks ning väidab, et P. Gammeril puudusid nende kulude katmiseks vahendid. Teisalt heidab prokuratuur juba alates süüdistusakti esitamisest P. Gammerile ette, et needsamad failis „PB isiklik“ märgitud isiklikud kulud on kantud erinevate P. Gammeriga seotud äriühingute, OÜ Restoplus, OÜ Emerana ja samuti OÜ B ning OÜ P arvelt. Lisaks on prokuratuur alates süüdistusakti esitamisest viidanud, et needsamad isiklikud kulud kaeti sularahakassas olevate vahendite arvelt. P. Gammerile karistust mõistes on maakohus teinud tema süü suuruse hindamisel põhjendamis- ja kaalutlusvea. KarS § 56 lg-ga 2 ei ole kooskõlas seisukoht, mille kohaselt peaks jõukamaid isikuid karistama just vangistusega, kuna rahaline karistus ei eviks soovitud eripreventiivset mõju. Isiku varalist seisu on kohtul võimalik arvesse võtta ka rahalist karistust mõistes. KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel karistuse mõistmisel on kohus jätnud arvestamata P. Gammeri rolli. Kohus on mõistnud P. Gammerile sama raske karistuse kui A. Ozdoevile, kuigi nende teopanused pole ligilähedaseltki võrreldavad. KarS § 3891 lg 1 järgi karistust mõistes on kohus arvestanud teo ulatust raskendava asjaoluna, mis on vastuolus KarS §-ga 59. Samuti on maakohus jätnud hindamata P. Gammeri rolli, mõistes P. Gammerile sama suure karistuse kui H. Hirvele. Ka KrMS § 137 lg1 järgi karistust mõistes on kohus jätnud arvestamata P. Gammeri rolli. KarS § 4024 lg 1 järgi karistust mõistes on maakohus käsitanud tegu ekslikult korduvana. Lisaks on kohus jätnud põhjendamata valitud karistuse liitmise metoodika. Otsuses puuduvad mistahes põhjendused, miks on karistused üldse liidetud ning miks on kohus asunud seisukohale, et raskeima kuriteo eest mõistetud karistust tuleb suurendada. Karistuse põhistuse puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.

Pavel Gammeri apellatsioon P. Gammer taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise osas ning tema täies ulatuses õigeks mõistmist või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

Apellatsiooni kohaselt põhinevad maakohtu järeldused kellegi poolt teadvalt moonutatud asjaoludel ja kohtu subjektiivsel vaatel. P. Gammer kinnitab, et on püüdnud elada kooskõlas ühiskonnas kehtivate normide ja väärtushinnangutega. Ta leiab, et tema tegevusest on kujundatud kohtule vale pilt. Ta on ehitanud üles oma ärimudeli ja tema eesmärk on olnud Eesti gastronoomia taassünd ja populariseerimine. Kohus on tõe pähe võtnud süüdistuse poole põhjendused ja kohut sihikindlalt ja planeeritult eksitusse viivate inimeste tunnistused, lugenud aga ebausaldusväärseks P. Gammeri ja tema väiteid toetavate tunnistajate tõepärased ütlused. P. Gammer rõhutab, et vastas kõigile küsimustele võimalikult täpselt ja detailselt. Tema ütlusi toetasid faktid, loogika ja tunnistajate ütlused. Kui ta peaks ütlusi uuesti andma, ei oleks need antutega vastuolus, sest ta kirjeldas asjaolusid nii, nagu need olid. Seevastu ei suudaks seda tõenäoliselt tema vastu ütlusi andnud tunnistajad ja kannatanud. Valeütlusi andnud tunnistajate ja kannatanute maine ei ole plekitu. MN oli tol hetkel rahvusvaheliselt tagaotsitav, tagaselja süüdi mõistetud Kõrgõzstanis; KK on seotud paljude kelmuste skeemidega eriti suures ulatuses nii organisaatori kui täidesaatjana jne; VK on Aserbaidžaani kuritegeliku grupeeringu organisaator ja liider, oli tol perioodil uurimise all; ML oli uurimise all koos KKiga seoses ärimehe röövimise ja piinamisega, süütas KKile kuulunud sõiduauto Maybach; EV oli MNle võlgu 23 miljonit dollarit ning oli nõuetest vabanemiseks valmis andma mistahes ütlusi; Jaroševitš - andis KKiga kooskõlastatud ütlusi karistusest pääsemiseks; AR oli Venemaa kodanik, vajas Eestis elamisluba. P. Gammer peab märkimisväärseks, et kõik kannatanud ja tunnistajad otsustasid „juhuslikult“ ühel ajal kirjutada avalduse (kriminaalmenetluse alustamiseks?) ja anda ütlusi. See näitab süüdistuse kunstlikkust. Ta osutab, et HH loobus kohtueelses menetluses antud ütlustest ja tunnistas kohtus, et need on valed. P. Gammer vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et ta oli üks maksukuritegusid toime pannud äriühingute tegelikest juhtidest. Apellatsiooni kohaselt on vale maakohtu seisukoht, nagu oleks pärast süüdistatavate vahistamist olnud kõigi asjassepuutuvate äriühingute osanikud või juhatuse liikmed olnud H. Hirve või P. Gammeri lähedased. Äriühingutega olid seotud H. Hirve lähedased. P. Gammeri väitel pole alust lugeda tema lähedaseks ka IGt. Neil olid peresuhtes 1989. aastani ning IGl olid H. Hirve suhtlusringkonnaga isegi lähedasemad suhted kui temaga. Maakohus on lugenud AD ütlustele tuginedes lugenud alusetult tõendatuks, et H. Hirv ja P. Gammer olid kõige suuremad ülemused ja restoran oli üksnes AD nimele vormistatud. AD oli tema jaoks restorani „Korsaar“ reaalne juhataja. P. Gammer kinnitab, et ta ei olnud äriühingute juht otseselt ega kaudselt. Tema ülesandeks ühistes äristruktuurides oli üksnes kontseptsiooni väljatöötamisega seonduv. Tema väiteid toetavad ka tunnistaja ON ütlused. Veel märgib P. Gammer, et ta ei teadnud H. Hirve kirjavahetusest oma lähedastega S. Sillari vahendusel ja see ei puutunud temasse. Tema lähedased ei ole kirjades märgud raha saanud.

J. Lipendina ütlustes toodud väited ei pea paika. Seda näitab, et ütlustes on erinevate sündmuste ajad valed. Ekslik on J. Lipendina ütlustest, et P. Gammerile ja H. Hirvele edastati regulaarselt raamatupidamise aruandeid, tehtud maakohtu järeldus, et toimuv oli P. Gammeri ja H. Hirve kontrolli all. P. Gammer selgitab, et tema sai ainult detailiseerimata juhtimisaruandeid, küll nõudsid temalt suuremat tähelepanu restoran „Farm“ ja kohvik „Rukis“, kuna tegemist oli uute kontseptsioonidega. Väljapressimise süüdistus põhineb MNi ja KKi valeväidetel. Nii pääsevad nad ise vastutusest Eestis toime pandud kuritegude eest. Samuti püüab MN nii vabaneda vastutusest 23 miljoni dollari kadumise eest. P. Gammer märgib, et küsis ristküsitluse ajal MNilt korduvalt, kas too sai temalt ähvardusi, ning MN vastas eitavalt. Ka kinnitas MN, et nad olid sõbrad. MNi jutt, et tal ei olnud võimalik maksta, näitab võla omaksvõttu. Veel märgib P. Gammer, et MN soovis hoopis tema abi, et garandilt EVelt võlga välja nõuda. Võlakirjaga oli EV võtnud garantiikohustuse MNi ees; P. Gammerit võlakirjas nimetatud ei olnud. Ka Sanremos käisid P. Gammer ja A. Ozdoev MNi huvides ja MNi enda initsiatiivil. See, et MN pärast kohtumist Sanremos kutsus P. Gammerit ja A. Ozdoevit Como järve äärde, näitab, et ta oli rahul sellega, kuidas lõppes kohtumine Sanremos. P. Gammer palub mõista teda õigeks ka erasektori altkäemaksus, sest tema isiklikult ei ole I. Koorega midagi kokku leppinud ega talle raha andnud. Eraviisilises jälitustegevuses palub P. Gammer teda õigeks mõista, kuna süüdistuses kirjeldatud sündmused on moonutatud, tema osa neis on võimendatud ja mõnedes kohtades on üldse leidnud aset rollide vahetus. Maakohtu järeldused selle kohta, et ta osales YK jälgimises, põhinevad süüdistuse esitatud valeandmetel. P. Gammeri väitel ei küsinud A. Russalim temalt kinnitust, et kellelegi tuleb vastu minna, vaid hoopis tema küsis, kas kellelegi tuleb vastu minna. See aga muudab täielikult pilti. YK ütlused näitavad, et hoopis tema jälgis P. Gammerit, mitte vastupidi. P. Gammer leiab, et süüdistuse ja maakohtu versioon ei ole loogiline. Kui ta oleks olnud jälitustegevuses osaleja või selle korraldaja, oleks tema tegevus olnud hoopis teistsugune. Apellatsiooni kohaselt näitab seda, et P. Gammerit seostatakse tegudega, mida ta pole toime pannud, asjaolu, et süüdistus kasutab üldistavaid formuleeringuid („Nende juures leiti“, „nemad võisid ...“, „ilma nende osaluseta ei ..“, „Nende töökabinetis leiti ...“). VKi varjatud jälgimise kohta märgib P. Gammer, et ta ei ole pannud toime midagi õigusvastast. Ta ei ole organiseerinud ebaseaduslikku jälitustegevust VKi suhtes, vaid oli, vastupidi, kannatanu VKi tegevuse tõttu. Seda, et P. Gammeril pole puutumust VKi varjatud jälgimisega, näitavad ka läbiotsimisel leitud VKi jälitamisele viitavad materjalid ja ekspertiis, mis kinnitas, et kokkulangevust kirjutatud dokumentide ja P. Gammeri käekirja vahel ei ole. ARi varjatud jälgimise kohta tunnistab P. Gammer, et ta soovis ARiga kokku saada, et jahenenud suhteid parandada. Ta oleks olnud huvitatud juhuslikuna näivast kokkusaamisest, aga ei andnud korraldust ARi jälgimiseks. Varjatud jälgimine oli A. Russalimi enda algatus.

Kokkuvõtvalt leiab P. Gammer, et keegi mõjukatest inimestest on ekslikult või kellegi kurja mõjutamise tulemusel pannud teda oma vaenlaste nimekirja ja süsteem tegeleb tema kui ühiskonna liikme võimaliku ja täieliku hävitamisega ühiskonna liikmena.

Hubert Hirve kaitsjate apellatsioon Kaitsjad on esitanud apellatsioonis järgmised taotlused. Tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti Hubert Hirv süüdi KarS § 389 1 lg 2, KarS § 137 lg 1 ja KarS § 4024 lg 1 järgi, mõisteti talle liitkaristuseks 6 aastat vangistust ja kohaldati lisakaristusena ettevõtluskeeldu 4 aastaks. Teha uus otsus, millega mõista Hubert Hirv KarS § 3891 lg 2, KarS § 137 lg 1 ja KarS § 4024 lg 1 järgi õigeks. Tühistada maakohtu otsus Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas Hubert Hirve suhtes. Jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus Hubert Hirve suhtes läbi vaatamata või rahuldamata. Tühistada maakohtu otsus Hubert Hirve vara konfiskeerimise osas. Jätta vara konfiskeerimata ja vabastada see aresti alt.

Apellatsiooni argumendid KarS § 137 lõike 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud põhjendamiskohustust; KarS § 4024 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust; KarS § 3891 lõike 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust, jättes vastamata kaitseargumentidele ning jättes tunnistajate ütlused ja olulised tõendid piisava põhjalikkusega analüüsimata. Samuti leiavad kaitsjad, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. YK varjatud jälgimine Maakohus ei ole kontrollinud KarS § 137 koosseisulisi tunnuseid. Otsust lugedes on keeruline mõista, millised isikud on millised koosseisulised elemendid realiseerinud. YK varjatud jälgimise faktiline täideviija oli A. Russalim. Lõpuni selge pole, millisel põhjusel on süüteo toimepanemine omistatud H. Hirvele ning milline oli selles tema roll. Otsusest leiab viiteid P. Gammeri rollile, kuid H. Hirve puhul vastavaid seoseid loodud ei ole. KarS § 137 järgi karistatav pole teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine, vaid nende andmete saamine jälitustoimingutega. Kohus ei ole tuvastanud H. Hirve tahtlust YK liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks. Maakohus luges tõendatuks, et H. Hirv oli YKga suhelnud 2000. aastate alguses ning et YK nime kandev skeem oli koostatud 2017. aastal. Sellest järeldas kohus, et H. Hirvel võis YK vastu olla huvi ka 2014. aastal, mil YKt varjatult jälgiti. Asjaolu, et H. Hirvel võis aastaid varem ja/või aastaid hiljem olla YK isiku vastu mingisugune huvi, ei võimalda seda huvi või

sellega seonduvaid motiive laiendada mistahes ajahetkele. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. KarS § 137 lõike 1 realiseerimine ei eelda subjektiivsest küljest pelgalt tahtlust, vaid kavatsetust, sest näeb ette andmete kogumise eesmärgi. Isegi juhul, kui jaatada H. Hirve huvi YK isiku vastu 2014. aastal, ei ole kohus otsuses põhjendanud, millest nähtus H. Hirve kavatsetus YK liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks. YK kohta kogutud andmete iseloom ei võimalda jaatada KarS § 137 lõike 1 realiseerimist. Süüdistuses on kirjeldatud ühtainsat intsidenti, kus A. Russalim jäädvustas YK liikumise Tallinna Lennujaama kinnisest tsoonist välisukseni. Tegemist on eriti väheintensiivse ründega isiku eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse vastu. Eraviisiline jälitustegevus eeldab Riigikohtu praktika kohaselt teatavat intensiivsusastet. Maakohus pole sellele kaitsjate argumendile tähelepanu pööranud. 03.04.2019 vaatlusprotokoll sisaldab vastuolusid ja seal toodud informatsioonile ei ole salvestiste jäädvustamise aja osas võimalik tugineda. See, et sama seadmega on jäädvustatud ka H. Hirve, viitab sellele, et ta ei olnud salvestusseadme kasutamisega seotud. Ei ole eluliselt usutav, et H. Hirv oleks palunud A. Russalimil ennast tema enda kodus „salakaameraga“ salvestada. H. Hirve rolli YK jälgimisel ei kinnita asjaolu, et salvestusseade leiti tema kabinetist. Asjaolu, et maakohus ei pea tõenäoliseks A. Russalimi iseseisvat tegutsemist, ei kujuta endast tõendit. Kohus ei või lähtuda mingisugusest tõenäosusest, vaid kriminaalmenetluses kehtivast tõendamisstandardist „väljaspool mõistlikku kahtlust“. VKi varjatud jälgimine Ka VKi varjatud jälgimise puhul pole kohus kontrollinud KarS § 137 koosseisulisi tunnuseid; selge ei ole, milline oli teo toimepanemisel H. Hirve roll. Ainsaks tõendiks H. Hirve rolli kohta on A. Russalimi ütlused. Kuna H. Hirvel pole olnud võimalust A. Russalimi küsitleda, ei või KrMS § 15 lg-st 3 tulenevalt nendele ütlustele tugineda. Lisaks sellele on A. Russalimi ütlused väga üldised. Samuti tuleb ütluste sisulise usaldusväärsuse kontekstis silmas pidada, et A. Russalimi ütlused on vastuolus P. Gammeri ütlustega. Kohus ei ole tuvastanud H. Hirve kavatsust VKi liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks. ARi, OB ja JVi varjatud jälgimine ARi, OB ja JVi varjatud jälgimise kohta märgivad apellandid, et süüdistuse ja uuritud tõendite kohaselt kogusid andmeid varjatult A. Russalim ja SP. Maakohtu otsusest ei selgu, millisel viisil oli H. Hirv nimetatud andmete kogujaks. Isegi juhul, kui nimetatud andmed olid hiljem H. Hirve valduses, on tegemist üksnes nimetatud andmete mittekaristatava omamisega. Erasektori altkäemaks H. Hirvele esitatud süüdistuse tekst ei võimalda sedastada pädevuse kuritarvitamist KarS § 4024 lõike 1 mõttes. ÄS § 168 lg 1 p 4 sätestab osanike pädevuse valida juhatuse liikmeid ning

pädevuse rikkumine juhatuse liikme poolt ei ole õiguslikult võimalik – äriseadustik ei sätesta osaühingu juhatuse liikmele üldvolikirja väljastamiseks osanike nõusoleku saamise kohustust. Isegi, kui õiguskirjanduse kohaselt ei ole üldvolikirja andmine kooskõlas TsÜS-i põhimõtetega, muudab olukorda fakt, et notar volikirja kinnitas. Kuna tõestamisseaduse § 4 kohaselt peab notar ebaseadusliku toimingu korral keelduma tõestamistehingu tegemisest, näitab volikirja notariaalne kinnitamine, et sellise volikirja andmine on lubatav. Maksukuritegu Maksukuriteo puhul on kohus jätnud olulises osas tähelepanuta kaitsjate xls-faile puudutavad argumendid. Xls-failide ja faili „PB isiklik“ osas kaitsjate argumentidega arvestamata jätmine on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni seonduvalt erisoodustusega ja H. Hirve ja temaga seotud kolmandate isikute suhtes laiendatud konfiskeerimise rakendamisega. Kaitsjad leiavad, et nende argumentide tähelepanuta jätmisega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. xls-failidest nähtuvad sularaha väljamaksed H. Hirvele on tehtud H. Hirvele ja P. Gammerile kuulunud äriühingute legaalsest majandustegevusest laekunud rahaliste vahendite arvelt. Asjaolu, et vastavad äriühingud on esitanud deklaratsioonides ebaõigeid andmeid, ei muuda H. Hirvele äriühingu varast tehtud makseid maksukuriteoga seotud rahaks ning seeläbi ebaseaduslikuks. XLS-failides toodud kassaarvestus ei ole raamatupidamislik ühe äriühingu keskne kassaarvestus, vaid tegemist on IA juures seifis hoitud kontserni äriühingute sularahaliste vahendite liikumise üle peetava arvestusega, mida IA ei kajastanud ühegi äriühingu raamatupidamise programmis. Kuivõrd kassasse toodud kontserni ettevõtete raha summeeriti ja väljamakseid kassast tehti summeeritud raha summast, ei ole võimalik xls-faili pinnalt võimalik tuvastada, millise konkreetse äriühingu rahaliste vahendite arvel vastav väljamakse on tehtud. Fail „PB isiklik“ omab tähtsust, kuivõrd kõigi failis „PB isiklik“ nähtuvate kirjete summeerimise tulemusena saadud summa on kohus lugenud H. Hirve tuluks, mille seadusliku päritolu kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Fail PB isiklik.xls puhul polnud tegemist algfailiga ning selle alusel ühtegi väljamakset ei tehtud. Kuivõrd väljavõte on tehtud üksnes väljamaksete kohta, ei nähtu sellest kogu infot, mis on leitav samade väljamaksete kohta xls-failidest. Kaitsjate argumentide tähelepanuta jätmise tulemusena on kohus teinud ebaõiged järeldused. Kontserni äriühingute vara arvel H. Hirvele tehtud väljamaksete lugemine H. Hirve kuluks on toonud kaasa olukorra, kus isegi juhul, kui kohtuotsuse kohaselt on perioodil 2015-2017 H. Hirvele xls-faili kassast tehtud väljamaksed loetud H. Hirve legaalseks tuluks, nullib sama summa kriminaaltulu arvestuses H. Hirve kuluna käsitlemise tegelikkuses H. Hirve perioodi 2015-2017 legaalse tulu. Kuivõrd väljamaksete puhul on tuvastatud, et väljamakse tegijateks on Kontserni äriühing, siis ei ole tegemist H. Hirve kuluga, vaid selle äriühingu kuluga, kes vastava väljamakse tegi ja kelle vara vastava väljamakse võrra vähenes. Ainuüksi seetõttu on H. Hirve kriminaaltulu ebaõigesti tuvastatud.

Kaitsjad on seisukohal, et kohus on ebaõigesti lugenud maksuarvestuse lubatavaks tõendiks. Tõendina saab kasutada seega üksnes sellist dokumenti, mille sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingi asjaolu. MTA maksuarvestus on koostatud PPA tellimusel ja PPA poolt kohtueelses menetluses kogutud dokumentide ja failide (muu teabesalvestus) ning menetluses koostatud menetleja järeldusi sisaldavate vaatlusprotokollide materjalide alusel, seega ei ole maksuarvestuse näol tegemist dokumendiga, mis vahetult sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta – maksuhaldurile valeandmete esitamise, sisu ja ulatuse kohta. Asjaolu, et kaitsjad kohtuistungil maksuarvestuse kui tõendi vastuvõtmise osas vastuväiteid ei esitanud, ei oma tähtsust. Tõendi vastuvõtmine ei välista selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel. Kaitsjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et sisuliselt ei muutu õiguslik olukord ka siis, kui käsitada maksuarvestust abimaterjalina, mis sisaldab kriminaalasjas tõendite pinnalt tehtud arvutusi ja selgitab maksude arvestamise aluseid ehk metoodikat. Kui kasutada maksuarvestust abimaterjalina, tuleb esmalt tuvastada vahetute tõendite pinnalt, kas maksuarvestuses on kajastatud algandmed õigesti. Praegusel juhul ei ole maksuarvestuse algandmed õiged ning sellest tulenevalt on ebaõiged ka maksuarvestuses tehtud arvutused. Ka ei ole MTA maksuarvestuse koostamisel erisoodustuse all arvestanud, et H. Hirv ja P. Gammer on Restoplus OÜ osanikud, mistõttu on neile tehtud väljamaksed käsitatavad dividendidena. Maksuarvestuse lubatavaks tõendiks hindamine on viinud maksukohustuse ja selle ulatuse ebaõige tuvastamiseni. Kohus ei ole iseseisvalt kontrollinud erisoodustusega seonduvaid asjaolusid ja tõendeid, vaid on maksuarvestusele kui tõendile tuginedes jõudnud täpselt samale ebaõigele järeldusele kui MTA maksuarvestuses. Kohus on ebaõigesti tuvastanud Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamaksete suuruse ja sellest tulenevalt maksmata jäetud tulu- ja sotsiaalmaksu summa ning Restoplus OÜ maksukoormust ebaõigesti suurendanud. Tõendid, mis maakohtu hinnangul kajastavad Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamakseid, kajastavad tegelikult ka andmeid teiste ettevõtete töötajate kohta. Seega on kohus töötabeleid ebaõigesti hinnanud ning jõudnud ebaõige järelduseni, et Novatek Holding OÜ ja Escado Grupp OÜ töötajatele sularahas tehtud väljamaksed kuuluvad maksustamisele Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamaksetena. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on kohus hinnanud Restoplus OÜ poolt Novatek Holding OÜ-le väidetavalt tehtud ülekanded Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamakseteks, kui kohtu enda poolt otsuses toodust on ilmne, et Restoplus OÜ töötajatele väljamakseid kontole ei teinud, vaid kandis raha Novatek Holding OÜ-le. Kohus on jätnud hindamata ja arvesse võtmata tunnistaja ET 09.12.2019 kohtuistungil antud ütlused. Ka neist nähtub, et Novatek Holding oli Restoplusist eraldiseisev äriühing. Kohus on valesti tuvastanud, et Restoplus OÜ poolt jäeti deklareerimata erisoodustusi summas kokku 2 748 795,89 eurot ning arvestamata ja tasumata erisoodustuselt tasumisele kuuluvat tulumaksu kokku summas 687 198,99 eurot ja sotsiaalmaksu kokku summas 1 133

878,31 eurot. Kohtu järeldus, et xls-failidest 2015, 2016 ja 2017 nähtub väljamaksete tegemine OÜ Restoplus poolt, on ebaõige. Neist failidest nähtub väljamaksete tegemine, mitte aga see, millise äriühingu rahalistest vahenditest väljamaksed on tehtud. J. Lipendina, IA ja JS ütlustega on tõendatud, et xls-failides rohelisega tähistatud väljamaksed kassa osast anti üle sularahas, s.t isikutele tehti rahalisi väljamakseid. Seega isegi juhul, kui oleks tõendatud erisoodustusena maksustamise esimene eeldus, et väljamakse tegijaks oli OÜ Restoplus ei saaks kõnealused väljamaksed olla maksustatavad erisoodustusena, sest rahalisi väljamakseid ei maksustata erisoodustusena (TuMS § 48 lg 5). Maakohus ei ole aga maksete sisu otsuses üldse hinnanud ning on jätnud kohaldamata ka TuMS § 48 lg 5. Lisaks eeltoodule on kohus ebaõigesti kohaldanud TuMS § 48 lõikeid 1 ja 3 ning jõudnud ebaõigele järeldusele, et P. Gammerile, H. Hirvele, A. Russalimile ja SPle tehtud väljamakseid saab käsitada erisoodustusena. Nimelt ei olnud ei P. Gammer, H. Hirv, SP ega A. Russalim Restoplus OÜ töötajad ega juhtimis- või kontrollorgani liikmed ega muu lepinguga Restoplus OÜ-le teenust pakkuvad isikud. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et P. Gammerile ja H. Hirvele tehtu väljamaksed ei saanud olla dividendid. P. Gammer ja H. Hirv olid Restoplus OÜ osanikud. Riigikohus on leidnud, et äriühingu väljamakse dividendina maksustamist ei välista see, et selle juhtorgan ei ole vastu võtnud kasumi jaotamise otsust, või asjaolu, et puudus samas summas kasum, mida jaotada. Kaitsjate hinnangul on kohus äriühingu juhtide vastutuse küsimuses otsuse tegemisel süüdistuse piiridest väljunud ja asunud ise süüdistust sisustama asjaoludega, mida maksukuritegude süüdistuses esitatud ei ole. Kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi ja maksuhaldurile valeandmete esitamise süüdistus KarS § 389 1 lg 2 järgi on kaks eraldiseisvat kuritegu. Seega tuleb kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüdistuses kajastada kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks ja moodustavad kuriteokoosseisu KarS § 256 lg 1 järgi. Kohus on asja arutamisel ja otsuse tegemisel seotud nii kuritegeliku ühenduse kui ka maksukuritegude toimepanemise süüdistustes esitatud faktiliste asjaolude kogumiga ega saa ühe kuriteo all esitatud faktiliste asjaoludega sisustada (laiendada, täiendada) teise kuriteo faktiliste asjaolude kogumit. Samas on kaitsjad seisukohal, et isegi, kui teoreetiliselt jaatada kohtu õigust sisustada maksusüütegude faktiliste asjaolude kogumit kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüteo faktiliste asjaoludega, ei nähtu vastavad asjaolud isegi sealt. Kuritegeliku ühenduse süüdistuses ei ole esile toodud, et H. Hirv oleks organiseerinud maksukuritegude toimepanemise ja milles vastav organiseerimise tegu seisnes. Kohus on H. Hirve kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüdistuses õigeks mõistnud, seega ei saa mistahes etteheide kuritegeliku ühenduse loomise süüdistuse all sisustada maksukuritegude toimepanemist, muu hulgas organiseerimist juba ainuüksi sel põhjusel, et kohtu enda hinnangul ei ole see tegu tõendamist leidnud. H. Hirvele esitatud maksukuritegude süüdistused on vastuolulised ja faktivabad ning selliselt esitatud süüdistuste pinnalt ei ole võimalik H. Hirvele vastutust omistada ja teda süüdi mõista. Kaitsjate esile toodud puudustele pole kohus tähelepanu pööranud. Kaitseargumentide täielik eiramine on KrMS § 339 lg 2 rikkumine ja toonud antud juhul kaasa ebaõige lahendi.

Kaitsjad leiavad, et maakohus pole otsuses selgitanud, mida peab kohus silmas leides, et Emerana OÜ ja Restoplus OÜ olid P. Gammeri ja H. Hirve tegeliku kontrolli all. Väide, nagu oleks nende lähedastest tehtud osanikud ja juhatuse liikmed pärast P. Gammeri ja H. Hirve vahistamist, on vale. Ka ei selgu kohtuotsusest, millele tuginedes luges kohus juhatuse liikmete rolli näilikuks. Kõik juhatuse liikmed on kinnitanud, et neile tehti ettepanek asuda juhatuse liikmeks ja nad olid sellega nõus. Asjaolu, et juhatuse liikmetel puudus teadmine ja tahe panna toime maksukuritegusid, ei tähenda, et nad olid näilikud juhatuse liikmed. Juhatuse liikmete teadmatus valeandmete esitamisest omab asja lahendamisel tähtsust juhatuse liikmete vastutuse lahendamisel, mitte H. Hirvele maksukuritegude osas vastutuse omistamisel. Kaitsjad leiavad, et kohus on omistanud H. Hirvele tegeliku juhi rolli selleks, et omistada talle maksukuritegude toimepanemine. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et H. Hirv on andnud korralduse esitada maksuhaldurile valeandmeid. Maakohus on ekslikult käsitanud tunnistaja ON ning süüdistatavate J. Lipendina ja P. Gammeri ütlusi kogumis kui tõendeid selle kohta, et H. Hirv oli äriühingute tegelik juht, kes kõike korraldas. Kohus on jätnud tähelepanuta ON ütlused, et H. Hirv tegeles tehnilise poolega. Arusaamatuks jääb, mil viisil tõendavad J. Lipendina otsuses kirjeldatud ütlused kogumis või eraldi maksukuritegude toimepanemist H. Hirve poolt. Kohus leiab otsuses, et kuna J. Lipendina ütlustega on tõendatud, et P. Gammer ja H. Hirv said regulaarselt restoranide kasumiaruandeid, ei saanud neile jääda märkamatuks ei käibe varjamine ega töötajatele sularahas palga maksmine, mistõttu arvestades nende isikute staatust äriühingute juhtimisel pidi see toimuma nende korraldusel ja heakskiidul. Kohus ei ole otsuses tuvastanud, milliseid andmeid P. Gammer ja H. Hirv said ja kas neist sai üldse nähtuda käibe varjamine ja töötajatele sularahas palga maksmine. Ühtlasi märgivad kaitsjad, et teadmine ei ole käsitatav maksuhaldurile valeandmete korraldamise/organiseerimise teona. Nii dokumentaalsetest tõenditest, jälitustoimingu protokollidest kui ka tunnistajate ütlustest kogumis nähtub, et H. Hirv Emerana OÜ ja Restoplus OÜ igapäevases majandustegevuses ei osalenud ega olnud eelnimetatud äriühingute tegelik juht. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud kaitsjate poolt esitatud asjaolud ja neid kinnitavad tõendid täielikult tähelepanuta ega põhjenda, miks kohus nende tõenditega asja lahendamisel ei arvesta. Kohus tugines H. Hirve tegeliku juhi rolli tuvastamisel tema pärast vahistamist kirjutatud kirjadele, milles ta korraldas ettevõtetega seonduvat. Kaitsjad märgivad, et kuna koos H. Hirvega ja P. Gammeriga vahistati veel ettevõtete juhtumisega seotud isikuid. Sellises olukorras on loomulik, et omanik soovib, et tema äriühingute majandustegevus jätkuks, nii on kõik ÜHe ja T. Hirvega toodud kirjavahetustes antud korraldused seotud majandustegevuse jätkamisega. Seejuures ei andnud H. Hirv kirjavahetuses konkreetselt majandustegevusega seotud korraldusi, korraldused puudutavad üksnes juhtimisküsimusi ning aruandlust restoranide käekäigu kohta. Täielikult jääb arusaamatuks, mida tähendab kohtu seisukoht, et P. Gammer ja H. Hirv valitsesid ülekaaluka teadmisega JPi. Otsusest ei nähtu, milles see ülekaaluka teadmisega valitsemine seisnes ja millistel tõenditel see väide põhineb.

Avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel ei ole kohus arvestanud kaitsjate seisukohtadega, mille kohaselt ei vasta avalik-õiguslik nõudeavaldus nõuetele, tugineb lubamatule tõendile ning seda pole võimalik rahuldada ka siis, kui H. Hirv süüdi mõistetakse. kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta KrMS § 1542 p 4 nõuetele, kuna selles puudub õiguslik alus ja faktiline põhjendus. Puuduvad mistahes faktilised asjaolud ja õiguslik põhjendus selle kohta, miks peaks H. Hirv Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukohustuse eest vastutama ja seda nõudeavalduses toodud ulatuses. Kannatanu pole nõudeavalduses esile toonud ka seda, millised on H. Hirve puhul need avalik-õigusliku rahalise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud, mis kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Kannatanu tugineb ühele tõendile: maksuarvestusele. Esiteks on maksuarvestus lubamatu tõend. Teiseks ei tõenda see asjaolu, et H. Hirve tegevuse tulemusel ja juhtimisel esitati maksudeklaratsioonides valeandmeid. Seega isegi kui kohus peaks leidma, et avalik-õiguslik nõudeavaldus on õiguspärane selles osas, et selles toodud asjaolud kattuvad olulises osas kuriteo tehioludega, ei ole võimalik H. Hirve osas nõudeavalduse rahuldamine. Lisaks leiavad kaitsjad, et avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel on kohus jätnud tähelepanuta, et see on alusetu vähemalt osaliselt Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamaksete osas ning erisoodustuse osas. Nagu muude apellatsioonis käsitletud punktide puhul, heidavad kaitsjad maakohtule ka laiendatud konfiskeerimise kohaldamisel ette põhistamiskohustuse rikkumist, täpsemalt seda, et kohus pole vastanud kaitsjate argumentidele. H. Hirve tulu puhul pole tegemist KarS § 832 lõike 1 tähenduses tuluga, millise päritolu ei ole teada või mis pärineks kuriteost. Kriminaaltulu puudumist kinnitavad asjatundja UV kohtus antud ütlused ning samu asjaolusid kajastav asjatundja UV kirjalik arvamus. Kaitsjad nõustuvad maakohtuga, et UV ütlused tõendina käsitatavad ei ole. Küll aga seisneb UV ütluste väärtus selles, et kajastab algandmeid süstematiseeritud viisil ning pakub kohtule lõppjärelduse, mida kohus saab kontrollida. UV selgitas, et H. Hirv ei ole saanud kriminaaltulu, kuna kriminaaltuluna etteheidetavate kulude katteallikas on teada ning selleks katteallikaks on kokkuvõttes erinevate H. Hirvele ja P. Gammerile kuuluvate äriühingute rahalised vahendid. Kui ringkonnakohus jätab UV ütlused kõrvale, on kriminaalasjas uuritud tõenditega ikkagi tuvastatav kriminaaltulu puudumine. Kriminaaltulu arvestus baseerub menetleja ekslikul järeldusel, et failis „PB isiklik“ kajastuvad numbrid väljendavad H. Hirve kulusid ajavahemikus 01.01.2011-14.02.2018. Vaatlusprotokolli järeldus, et tegemist on H. Hirve kulusid väljendava failiga, ei ole kooskõlas menetluses tuvastatud asjaoludega, mille kohaselt ei väljenda fail „PB isiklik“ reaalset raha liikumist ega kulude tegemist. Kohus ei ole arvestanud, et vara, millega seonduvate kulude tegemist H. Hirvele omistatakse, ei kuulu H. Hirvele.

Kogu kriminaaltulu arvestuse muudab vastuoluliseks see, et menetleja on lugenud kõik failist „PB isiklik“ nähtuvad kulud H. Hirve isiklikeks kuludeks ning väitnud, et H. Hirvel puudusid nende kulude katmiseks vahendid, samas juba alates süüdistusakti esitamisest heidab prokuratuur H. Hirvele ette, et needsamad failis „PB isiklik“ märgitud isiklikud kulud on kantud erinevate H. Hirvega seotud äriühingute arvelt. Tõendamist on leidnud, et osa fails „PB isiklik“ toodud kuludest kandsid kontserni äriühingud enda pangakontodelt ning lisaks laekus IA sularaha kassasse vahendeid teiste H. Hirve ja P. Gammeri kontserni äriühingute kassadest. Maakohus on ebaõigesti ning vastuoluliselt asunud seisukohale, nagu oleks H. Hirv saanud kriminaaltulu perioodil 2008-2014 (või isegi enne seda). Kohus ei ole oma seisukoha kujunemisel arvestanud H. Hirve kaitsjate väidetega kriminaaltulu seadusliku pärituolu ega selle arvestuse kohta. Kaitsjad on esitanud tõendid sularahavahendite seadusliku päritolu kohta. Maksukuriteo toimepanemise läbi ei suurene mitte füüsilise isiku vara, vaid juriidilise isiku vara. Maakohtu otsus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-52-15 tehtud kohtumääruse p-s 31 märkinud, et ainuüksi deklareerimiskohustuse rikkumine riigi maksunõude olemasolu ega suurust ei mõjuta. Samuti on Riigikohus sama lahendi samas punktis sedastanud, et tegeliku maksukohustuse deklareerimata jätmine (varjamine) iseenesest isiku vara ei suurenda. Maakohus pole otsuses ka tuvastanud, et varasema perioodi eest oleksid maksunõuded aegunud. H. Hirve väidetava kriminaaltulu suuruse hindamisel tuleb silmas pidada, et kriminaalne tulu ei saa olla kogu äriühingutelt H. Hirvele tehtud väljamaksed või H. Hirve eest kantud kulud. Konfiskeerimine ei tohi väljuda selle eesmärkidest ega omandada eraldiseisva sanktsiooni toimet. Seetõttu ei saa kõik tehtud maksed ega ka kulude kandmine iseenesest olla kriminaalne tulu, vaid teoreetiliselt saaks kuriteoga saadud tuluks olla üksnes see osa, mis puudutab äriühingute poolt kokku hoitut. Õiguskirjanduses on selgitatud, et KarS § 832 lg 1 alusel ei ole võimalik konfiskeerida vara, mis saadi küsitaval, kuid mitte kuriteoga karistataval viisil. Otsuses nimetatud kriminaaltulu suuruse kujunemine on ebaselge. Otsusest ei nähtu konkreetset arvutuskäiku, kuidas on H. Hirvelt laiendatud konfiskeerimisena välja mõistetud summaks kujunenud just ümmargune miljon eurot (arvestades, et kohus on leidnud, et H. Hirv on talle tehtud väljamaksete ja tema eest kantud kulude tõttu rikastunud 4 493 837,58 euro võrra ja elatustaseme erinevus võrreldes sissetulekutega on olnud 3 356 468,67 eurot). Segadust süvendab omakorda tõsiasi, et olukorras, kus kohus peab H. Hirve kriminaaltuluks 1 000 000 eurot, ei saa H. Hirve, ÜHe, KHe ega OS konfiskeeritav vara kogumis olla sellest suurem, s.o 1 982 308,37 eurot (1 000 000 + 276 517,32 + 295 802,86 + 17 500 + 392 488,19) ega ületada miljonit eurot. Kriminaaltulu olemust on otsuses käsitletud ebajärjepidevalt. Perioodil 2015-2017 on H. Hirve tulu, mis pärineb restorani- ja meelelahutusasutust käitavatest äriühingutest, peetud seaduslikuks tuluks. Samast allikast tulu perioodil 2008-2014 on aga peetud kriminaalseks tuluks.

Äärmisel juhul saaks H. Hirve kriminaaltuluks olla üksnes see osa tulust, mille moodustaks juriidilise isiku tulumaks. H. Hirv ja P. Gammer olid toitlustus- ja meelelahutusasutusi opereerivate äriühingute tegelikud kasusaajad, st neil oli õigus teenida äriühingu majandustegevusest tulu. Just seda tulu ongi H. Hirv ja P. Gammer saanud, kuid arusaamatutel põhjustel on kogu seda tulu peetud täies ulatuses kriminaaltuluks. Kolmratta CAN-AM Spyder konfiskeerimiseks pole alust. Harju Maakohtu 13. veebruari 2018 määrusest nähtuvalt omandas H. Hirv kolmratta CAN-AM 30. juunil 2015. Ajaperioodil 2015-2017 on loetud H. Hirve legaalseks tuluks ca 1 306 642,36 eurot (otsuse p 794). Seega olid H. Hirvel legaalsed vahendid, mille arvelt tal oli võimalik kanda 7500 euro väärtuses kulu CAN-AM-i soetamiseks. Seonduvalt H. Hirvele karistuse mõistmisega heidavad kaitsjad maakohtule ette § 339 lg 1 p 7, s.o põhjendamiskohustuse rikkumist ning materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 338 p 2 mõttes. Maakohus on ekslikult käsitanud KarS § 4024 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu korduvana, viidates korduvusele ühe asjaoluna, mis välistab rahalise karistuse kohaldamise. KarS § 402 4 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu ei olnud korduv ning kohus ei oleks karistuse liigi määramisel tohtinud sellest juhinduda. Kohus on viidanud karistusliigi valikul ka H. Hirve varalisele seisule. KarS § 56 lg-ga 2 ei ole aga kooskõlas seisukoht, mille kohaselt peaks keskmisest jõukamaid isikuid karistama just vangistusega. Kehtiva õigusega (KarS § 56 lg 2) ei ole kooskõlas seisukoht, mille kohaselt peaks keskmisest jõukamaid isikuid karistama igakordselt just raskema sanktsiooniliigi, s.o vangistusega Maakohus on jätnud KarS § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul hindamata H. Hirve rolli. Kohus on mõistnud H. Hirvele KarS § 137 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 1 aasta vangistust. Täpselt sama suure karistuse on maakohus mõistnud ka SPle. Samas ei ole H. Hirve ja SP teopanused olnud ligilähedaseltki võrreldavad. Maakohus ei ole karistuste liitmist põhjendanud. Kohus on raskeimat karistust suurendanud, kuid selle kohta puuduvad otsuses täielikult põhjendused. Maakohus ei ole ka lisakaristuse mõistmist põhjendanud. ́Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Sellise rikkumise kõrvaldamine ei ole KrMS § 341 lg-st 1 tulenevalt apellatsioonimenetluses lubatud. Seega tuleb maakohtu otsus lisakaristuse mõistmise osas tühistada.

Ardo Vilbre ja Novatek Holding OÜ kaitsja apellatsioon Taotlused Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ardo Vilbre süüditunnistamise osas ning Ardo Vilbre KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõistmist.

Alternatiivselt taotleb kaitsja A. Vilbrele mõistetud karistuse kergendamist. Veel taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti A. Vilbrele süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Kaitsja taotleb, et kohus mõistaks A. Vilbre kasuks talt alusetult vabaduse võtmise eest välja mittevaralise kahju hüvitise 100% ulatuses ning varalise kahju hüvitise 2070,18 eurot iga kuu eest, kokku vähemalt 41 403,60 eurot (neto) või alternatiivselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammääras kogusummas 11 396,40 eurot. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist Novatek Holding OÜ süüdi tunnistamise osas ning Novatek Holding OÜ KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja Novatek Holding OÜ karistuse kergendamist. Mõlema süüdistatava puhul taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude süüdistatava kanda jätmise osas. Apellatsiooni argumendid Kaitsja leiab, et maakohus on uurinud tõendeid puudulikult ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mille tulemusel on kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust. Tõendit selle kohta, et PRIA-le esitatud elektroonilisele taotlusele oli liusatud tegelikkusele mittevastavaid hinnapakkumisi, ei ole. Taotluse näol oli tegemist üksnes tarnijate pakkumiste edastamisega, mille järel loeti ka Novatek Holding OÜ ülalnimetatud taotluses märgitud andmed soodustusrelevantseteks. Nagu maakohus on õigesti tuvastanud, edastas kõik taotlusega seotud dokumendid ning PRIA-ga suhtles Novatek Holding OÜ nimel juhatuse liige J. Lipendina. Ka on kohus õigesti tuvastanud, et A. Vilbre tegeles materjalide ettevalmistamisega. Kaitsja ei nõustu aga kohtu seisukohaga, et toetustaotlusele lisatud üürileping oli võltsing. Ekspertiis kinnitas, et lepingu on allkirjastanud ET. J. Lipendinal, kes oli Novatek Holding OÜ kasutusse antavate ruumide omaniku Escado Grupp OÜ juhatuse liige, oli õigus anda tagasiulatuvalt heakskiit lepingule ja selle kestusele. Kohtu järeldus, et X läbiotsimisel raamatupidajate kabinetist leitud käsikirjalised skeemid on samad, millest I. Stoljar rääkis telefonikõnes IGle. Telefonikõnes rääkis I. Stoljar välja prinditud skeemist. Kaitsja leiab, et tõendite uurimine on olnud puudulik ja kohus on teinud tõenditest ebaõiged järeldused. Kohus on teinud vale järelduse ka I. Stoljari ja A. Vilbre vahelisest kõnest. Selles vestluses vastas A. Vilbre „Ei“ I. Stoljari küsimusele “Kas see on tõene (päris)? Või ei”. Kuigi A. Vilbre sellele eile midagi ei lisanud, on kohus märkinud: „...mille peale A. Vilbre vastab eitavalt ja kinnitab, et need ei ole seotud teise korrusega.“ Seoses Itaalia äriühingu TAS S.r.l arvetega märgib kaitsja, et need esitati ja tasuti pärast toetustaotluse esitaist. Seega ei näita need, et A. Vilbrel või Novatek Holding OÜ-l oleks olnud toetustaotluse esitamise ajal tahtlus esitada valaeandmeid.

Vaatamata sellele, et kohus ei pidanud usaldusväärseks K OÜ juhatuse liikme AK selgitusi tehingute toimumise asjaolude kohta, ei ole kohus analüüsinud A. Vilbre ütlusi koosmõjus muude tõenditega, mille kohaselt kadus ära just K OÜ ja sel põhjusel pöörduti otse tehaste poole. Kohus on ilma sisulisemate põhjendusteta jätnud kohtuotsuse tegemisel arvestamata kõik Ardo Vilbre kohtueelsed ütlused seadmete otse soetuse kohta tehastest, ehkki jälitustegevuse käigus kogutud tõenditest võis järeldada sellise kokkuleppe olemasolu vähemalt äriühingule TAS S.r.l tasumiste kohta märgitud selgitustest ning seda mainis ka Pavel Gammer oma kohtueelsetes ütlustes. Ventilatsioonitööde kohta märgib kaitsja, et A. Vilbre ning ka tunnistajate SÕ ja MR on selgitanud oma ütlustes, miks varasemalt Restoplus OÜ nimele esitatud ja tasutud arved krediteeriti ning vormistati ümber OÜ-le Novatek Holding. Põhjus oli see, et A. Vilbre ei olnud teadlik ekslikult X hoones tegutseva teise operaatori - Restoplus OÜ nimele vormistatud töödest nende tegemise ajal, kuigi faktiliselt tehti tööd Novatek Holding OÜ juustutehase tarbeks). OÜ KÜ osas on samuti sarnaselt TI OÜ-ga esmalt Restoplus OÜ poolt tasutud arved krediteeritud ning töö vormistatud uute arvete näol Novatek Holding OÜ nimele. Kohus on leidnud üllatuslikult, et kuivõrd läbiotsimisel ei leitud hinnapakkumisi Novatek Holding OÜle, siis on toetustaotluse juurde esitatud võltsitud hinnapakkumine. Kohtuotsuse põhjendustest ei nähtu aga, miks pidanuks varasem hinnapakkumine olema läbiotsimise ajal alles. Lisaks ei ole tõendamist leidnud väidetav hinnapakkumise võltsimine OÜ KÜ nimel, sest selle olemasolu või tegemise kohta ei ole OÜ KÜ juhatuse liikmele ühtki küsimust esitatud ning ükski teine asjasse puutuv isik ei ole selle fakti kohta ütlusi andnud. Kaitsja oli kohtuvaidlustes seisukohal, et ehkki prokuröri esitatud kirjalikud tõendid tõendavad Novatek Holding OÜ-ga seotult A. Vilbre poolset asjaajamist, ei tõenda need, et A. Vilbre oleks koostanud PRIA taotluse, ega lükka ümber A. Vilbre poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, milles ta on erinevate töödega seotut selgitanud. Kohtuotsuses ei ole tegelikult viidatud ühelegi tõendile, mis võimaldaks tuletada Novatek Holding OÜ ja/või tema nimel tegutsenud isikute tahtluse panna toime soodustuskelmus 1. juuli 2016 või 1. augusti 2017 seisuga.

toimepanija tegutsemisest, loobub toimepanija, kui ta tõsimeeli püüab takistada tagajärje saabumist. Ühtlasi toob kaitsja välja, et Novatek Holding ei esitanud ühtegi täiendavat dokumenti toetusraha väljamaksmiseks, ehkki see oli võimalik. Toetust ei olnud toetust Novatek Holding OÜ-le 2018.a veebruariks välja makstud. Ka ei olnud tehtud selleks ajaks negatiivset otsust toetuse väljamaksmise kohta. Seega oli süüteokatsest, juhul kui antud tegu oli jõudnud katsestaadiumisse, võimalik veel loobuda ning A. Vilbrel kui Novatek Holding OÜ esindajal see ka plaanis oli. Kaitsja palub ringkonnakohtul kaaluda, kas A. Vilbre ja Novatek Holding OÜ poolt jäi süüteokatsest loobumine pooleli neist mittetulenevatel põhjustel ning sel põhjusel kaaluda A. Vilbre ning ka Novatek Holding OÜ õigeksmõistmist või alternatiivselt jätta karistus mõistmata või kohtu poolt mõistetud karistust kergendada. Kaitsja leiab, et mõistetud karistuste osas on kohtuotsus põhjendamata ning vastuolus senise kohtupraktikaga. Näiteks kriminaalasjas nr 1-15-11032, kus oli tegemist kokku seitsme soodustuskelmuse katsega, peeti kohaseks karistuseks tingimisi vangistust ning kriminaalasjas nr 1-15-10817, kus tegu jäi katsestaadiumisse (tekitatud kahju oleks pettuse õnnestumise korral olnud 1 500 000 eurot), peeti kohaseks üheaastast vangistust tingimisi kaheaastase katseajaga. Kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud kaaluma A. Vilbre karistamist rahalise karistusega, sest taotletava toetuse summa oli seitse korda väiksem, kui kriminaalasjas 1-15-10817. Maakohus on leidnud, et rahaline karistus ei omaks eripreventiivsest aspektist piisavat mõju, kuid otsusest ei selgu, mis on need asjaolud, mis rahalise karistuse eripreventiivse mõju välistavad. A. Vilbrele mõistetud vangistuse pikkus on senisest kohtupraktikast selgelt irduv. Samuti on võrreldes senise praktikaga oluliselt karmim Novatek Holding OÜ-le mõistetud rahalise karistuse määr. Kohus pole põhjendanud, miks on 50 000 eurot kohane karistus. Nõuetekohaselt põhjendamata on see, miks kohus jättis A. Vilbre taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju väljamõistmiseks varalise kahju osas rahuldamata. Väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis on põhjendamatult väike. Kohus on käsitlenud esitatud taotlust vaid osaliselt – mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Kohtuotsuses puuduvad aga põhjendused, miks leidis kohus, et mittevaraline kahju tuleb karistuse hulka loetud aja osas hüvitada just 40% ulatuses ja karistuse pikkust ületavas osas 60% ulatuses. Kohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud seda, miks oli põhjendatud jätta rahuldamata ülalviidatud taotlus varalise kahju hüvitamiseks taotluses märgitud alustel. Kohus on teinud üllatusliku ja tõenditega mitte haakuva järelduse, justkui rajaneks kaitsja taotlus vaid oletustel, ja jätnud sel põhjusel taotluse konkreetses osas rahuldamata. Kuivõrd kohtuotsus on kahjuhüvitise suurust puudutavas osas põhjendamata, siis taotleb kaitsja ses osas otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Jelena Lipendina kaitsja apellatsioon Taotlused Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus Jelena Lipendina KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3, § 344 lg 1 ning § 210 lg 2 – 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi süüditunnistamise osas ning teha uus otsus, millega mõista J. Lipendina nimetatud kuritegudes õigeks; tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalikõiguslik nõudeavaldus J. Lipendina vastu, ning jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus J. Lipendina vastu läbi vaatamata või rahuldamata (lisaks taotleb kaitsja eraldi maakohtu otsuse tühistamist maksukohustuse väljamõistmise ja solidaarvastutuse suuruse kindlaksmääramise, samuti intressi väljamõistmise osas); tühistada maakohtu otsus J. Lipendina vara aresti alla jätmise osas, vabastada vara aresti alt ja tagastada J. Lipendinale; tühistada maakohtu otsus J. Lipendina vara konfiskeerimist ja hävitamist puudutavas osas ning teha uus otsus maakohtu otsuses loetletud esemete J. Lipendinale tagastamise kohta; tühistada maakohtu otsus J. Lipendinalt menetluskulude väljamõistmise kohta ning jätta menetluskulud riigi kanda; tühistada maakohtu otsus J. Lipendina kahju hüvitamise nõude osaliselt rahuldamata jätmise ning J. Lipendinal riigi vastu oleva nõude arestimise kohta; kaitsja palub uue otsusega rahuldada J. Lipendina kahju hüvitamise nõue täielikult, samuti vabastada J. Lipendina nõue riigi vastu aresti alt. Kui ringkonnakohus ei mõista J. Lipendinat õigeks, palub kaitsja tühistada maakohtu otsus J. Lipendinale mõistetud üksikkaristuste ja liitkaristuse ning katseaja pikkuse osas ning uue otsusega neid vähendada. Apellatsiooni argumendid Esiteks heidab kaitsja ette, et süüdistusakt, mille alusel kohtulik uurimine toimus, ei ole ülevaatlik, on ebakonkreetne ning ebaselge. Samuti esinevad süüdistuses olulised vastuolud. Tuvastatavad pole J. Lipendina konkreetsed teopanused. Prokuratuur on viidanud tõenditele nii, et pole aru saada, millise tõendiga ja kuidas on etteheidetav tegu tõendatud. Kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud süüdistusakti prokuratuurile tagastama. Kohus küll kritiseeris süüdistust, kuid täitis J. Lipendinale tehtud etteheidete tühimikud oma siseveendumuse kaudu. Sellega on kohus rikkunud kaitsja hinnangul võistlevuse ning ausa ja õiglase menetluse põhimõtet. Apellatsiooni kohaselt toimus kohtueelses menetluses J. Lipendina ebaseaduslik mõjutamine ja survestamine. Nimelt, lisaks seitsmsele ametlikule ülekuulamisele külastasid menetleja ametnikud vahi all olevat J. Lipendinat veel kaheksal korral. Lisaks tunnistas tunnistajana üle kuulatud juhtivuurija BS, et ülekuulamise protokollidel oleva J. Lipendina allkirja kohta, et J.

Lipendina ei lugenud isiklikult ülekuulamisel antud ütluseid üle, kuid kinnitas need allkirjaga siiski. Eelnevaga rikuti J. Lipendina kaitseõigust. Kaitsja märgib, et olukorras, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, võib olla tegemist lubamatu tõendiga. Õigusriigi põhimõttest tulenevalt ei saa pidada lubatavaks, et menetleja rikub tõendeid koguma asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et ka rikkumisega saadud teavet võib tõendiks lugeda. Kohtu hinnang J. Lipendina ütlustele on vastuoluline. Süüstavas osas on kohus J. Lipendina ütlustele tuginenud. Seevastu mistahes selgitused selle kohta, et K. Lipendinal puudus seos talle etteheidetavate tegudega või teadmine rikkumisest, on kohus lugenud ebausaldusväärseks. Kaitsja hinnangul on kohus rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet KrMS § 339 lg 2 mõistes ja jätnud arvestamata tõendite kogumisele eelnenud ja järgnenud asjaolud, mis on märgilise tähendusega isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel, sh isikut õigustavate ütluste arvestamisel. Kohtul tulnuks lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritud teosse puutuvalt leiab kaitsja, et etteheidetud süütegu ning selle ulatus ei ole leidnud tuvastamist ning kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ning süüdistuse piiridest väljudes. Süüdistuses pole kirjeldatud faktilisi asjaolusid, mis oleks näidanud, et deklaratsioonid sisaldasid ebaõigeid andmeid; süüdistuses pole ära toodud ametliku raamatupidamise andmete ja esitatud andmete võrdlust, mis näitaks, et esitatud andmed olid valed. Süüdistus tugines Maksu- ja Tolliameti koostatud maksuarvestusele ja selle lisadele. Maksuarvestus on menetleja poolt loodud tõendina lubamatu, kuivõrd maksuarvestus ei võrdu maksuotsusega. Isegi juhul, kui maksuarvestus oleks lubatud tõend, ei oleks saanud seda kohtuotsuse tegemisel arvestada, kuivõrd tõendit on süüdistuse p-des 12.33 ja 12.34 oluliselt avatud. Maakohtu seisukoht, et tegemist on lubatava tõendiga, on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Kaitsja hinnangul on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. xls-failide vaatluse protokollides on menetleja väitnud, et xls-failides sisalduvad vastavalt Beerhouse’i ja Restoplusi rahalisi vahendeid ja nende kasutamist kirjeldavad andmed. Tegelikult ei ole tegemist ainuüksi Beerhouse’i või OÜ Restoplus rahaliste vahendite liikumist kajastavate failidega, nendes on kajastatud ka muude Hubert Hirve ja Pavel Gammeri kontserni kuuluvate äriühingute (OÜ Escado Grupp, OÜ Novatek Holding, OÜ GBG Holding ja OÜ GBG Oil) rahade liikumised. Lisaks ei ole xls-faile vaadeldes võimalik teha järeldust, et failid on Beerhouse’i ja OÜ Restoplus mitteametliku ja/või musta kassa failid. J. Lipendina ja asjatundja UV ütlused kinnitasid, et xls-failid ei ole Beerhouse’i ja OÜ Restoplus musta kassa failid, vaid kajastavad raha liikumist nii sularahas kui pangas. Tabelite loogikat ha sularaha liikumisi selgitas põhjalikult IA. Sellest hoolimata jõudis kohus – kaitsja hinnangul tõendeid valesti hinnates – järeldusele, et xls-failides on kajastatud ametlikus raamatupidamises kajastamata jäetud sularahakassa andmeid.

J. Lipendina kaasaaitamisteo tuvastamisel on kohus alusetult lugenud J. Lipendina ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. See, et süüdistatava ütlused ei kattu terves ulatuses süüdistusversiooniga või mõne üksiku tõendina, ei tähenda, et süüdistatav püüaks oma rolli pisendada, nagu leidis kohus. Jättes süüdistatava ütlused alusetult kõrvale, on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Prokurör ei suutnud selgelt tuua välja, milles seisnes J. Lipendina roll ja panus, milliste tegudega pani tema toime maksukuritegudele kaasaaitamise. Süüdistusaktis seda näitavaid faktilisi asjaolusid ära toodud pole. Kaitsja hinnangul ei nähtu tõendikogumist mistahes J. Lipendina poolt raamatupidajatele antud korraldusi seoses ebaõigete maksuandmete esitamisega ega seda, et J. Lipendina oleks lahendanud mingeid küsimusi, kuidas valeandmeid esitada. Ainsaks talle etteheidetavaks teoks saab pidada seda, et tema valdusest leiti kokkuvõtlikke tabeleid, mis kajastasid väidetavalt raamatupidamisandmeid, kuid seda pärast nende esitamist maksuhaldurile. Isegi juhul, kui J. Lipendina oleks vormistanud eespool käsitletud tabeleid, siis on tegemist sisuliselt andmete sisestamisega pärast maksuhaldurile andmete esitamist, mitte põhiteole eelneva teoga. Lisaks ei ole välistatud, et deklaratsioonide esitamise ajal peetigi andmeid õigeks. Ühise teootsuse ja koosseisutahtluse olemasolule viitasid süüdistaja hinnangul raamatupidajate puhul nende teadlikkus, üleüldised kutseoskused ja kogemus. J. Lipendinal vastavaid raamatupidamise teadmisi ega kogemust kohtulikul uurimisel ei tuvastatud. Seetõttu ei saa J. Lipendinale ka kaasaaitamistegu omistada. Kohtuotsuses on tuginetud tunnistaja IA ütlustele kui J. Lipendina rolli suurust tõendavale tõendile. Samas on kohus jätnud tunnistaja IA ütluste hindamisel täielikult arvestamata, et J. Lipendina rolli osas olid tunnistaja vastused valdavalt oletuslikud. Kohtuotsusest ei ilmne, mis ajahetkel ja millised soodsad eeltingimused J. Lipendina süüteo toimepanemiseks lõi. Kohus on täielikult jätnud käsitlemata MH ja EL rollid, millele kaitsja ja mitmed tunnistajad tähelepanu juhtisid. Nimelt tegeles vähemalt kuni 2017. a kevadeni lepingute sõlmimise, töötajatega töötingimuste kokkuleppimise ja töötasudega EL. J. Lipendina neid ülesandeid täitma pärast ELe ootamatut lahkumist, kusjuures tõendid näitavad, et ta asus töötajatega korrektseid lepinguid sõlmima. Eeltoodust tulenevalt ei saa tõendikogumi pinnalt asuda seisukohale nagu Jelena Lipendina oleks perioodil 2015-2017 olnud Restoplus OÜ juhiks, kes korraldas töötajate värbamist, tööle võtmist ja töötasu määramist, sõlmis lepinguid ning andis raamatupidajatele korraldusi, mis oleks käsitletav maksukuritegudele kaasaaitamisena. Kohus on jätnud seda tõendavad tõendid tähelepanuta, hinnates seega tõendeid selektiivselt. Kuna maksukuriteo etteheide on esitatud 2015.-2017. a eest, siis on kaitsja seisukohal, et J. Lipendina süüdimõistmine kõnealusel perioodil kaasaaitamise eest on põhjendamatu ning vastuolus kohtus uuritud tõenditega. Ka Emerana OÜ-ga seotud tõendeid hindas kohus ühekülgselt. J. Lipendina ei vasta kaasaaitaja tunnustele, sest tema väidetav abi ei omanud mingit sisulist mõju sellele, kas teod pandi toime või mitte. Väide, et J. Lipendina oli direktor, kelle ülesandeks oli mh raamatupidamisega seonduva korraldamine on ebaselge, üldistav ja vaieldav. Süüdistusaktist ei nähtu, et J. Lipendinal oleks olnud kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste

realiseerimiseks nn kahekordne tahtlus. Isegi kui asuda seisukohale, et J. Lipendinale etteheidetud tegudes esinesid maksukuritegudele kaasaaitamise tunnused, saab J. Lipendinat käsitleda kui vahendit vahendliku täideviimise raames ehk tegu võidi toime panna J. Lipendinat ära kasutades. Isegi, kui maksukuriteod oleksid osaliseltki leidnud tõendamist ja/või J. Lipendina tegevust oleks võimalik hinnata maksukuritegudele kaasaaitamisena, ei ole põhjendatud J. Lipendina vastu avalik-õigusliku nõude esitamine. Vastutusotsuse saab adresseerida üksnes neile isikutele, kes on oma tegevusega saavutanud tõelise kontrolli mõne MKS §-s 8 sätestatud kohustuse üle ja teiseks on saabunud kohustuse rikkumine, mille põhjustas tegeliku juhi teadlik ning eesmärgipärane tegevus. J. Lipendina osas sellist järeldust teha ei saa. Kaitsja ei nõustu maakohtu käsitlusega Maksu- ja Tolliameti maksuarvestuses kajastatuga. Maksu- ja Tolliamet on avaldanud, et tugineb oma arvestustes prokuratuuri esitatud süüdistusele ning kogutud tõenditele, prokuratuuri väitel on prokuratuur omakorda tuginenud süüteo ulatuse kindlaksmääramisel Maksu- ja Tolliamet maksuarvestusele. Seega on maksuarvestuse väited tautoloogilised. Asjatundja UV on kohtus selgitanud, et juhul, kui eeldada, et maksuameti poolt etteheidetav varjatud käibenumber on õige, siis sellest nn varjatud käibe summast, mis pärines Restoplus OÜ-st ja Emerana OÜ-st oli võimalik teha kõik maksuarvestuses etteheidetavad töötajate töötasu väljamaksed ja samuti H. Hirve ja P. Gammerile sularahas tehtud kulude hüvitamised ja sularaha väljamaksed. Kohtuotsuses on põhjendamatult kõik xls-failides nähtuv loetud Restoplus OÜ mustaks kassaks, kuigi viidatud failides nähtuvad ka kanded panka Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kui märkis, et ei pea eluliselt usutavaks, et ühe kalendrikuu jooksul on Emerana OÜ kassasüsteemist kustutatud makseid sedavõrd suures ulatuses, sest kelnerid on eksinud või panid toime sellises ulatuses vargusi. Nimelt ei nähtu kohtuotsusest, millises ulatuses peaks kohus seda usutavaks. Dokumendi võltsimise süüdistusega seoses leiab kaitsja, et süüdistus ei vasta nõuetele: ühtegi asjaolu ega tõendit, mis viitaks Jelena Lipendina poolt dokumendi koostamisele, süüdistusaktis esile ei toodud. Kohus on selle süüdistusakti puuduse jätnud tähelepanuta ning leidnud, et Jelena Lipendina tegu dokumendi võltsimises seisnes üürilepingu allkirjastamises. Kaitsja leiab, et kohus väljus süüdistuse piirest. Lisaks on maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja rikkunud põhjendamiskohutust. Kui lepingut muudeti, siis vastas see poolte tahtele ega kahjustanud äriühingute huve. Seadusest ei tulene keeldu lepingu muutmiseks või suuliselt sõlmitud lepingule või lepingu muudatustele hilisema kirjaliku vormi andmist, mistõttu on põhjendamatu käsitleda üürilepingut kui võltsingut isegi juhul, kui see allkirjastati hiljem. Jelena Lipendina oli nii 05.01.2012, 21.11.2012 kui ka 01.07.2016 nii Escado Grupp OÜ kui ka Novatek Holding OÜ juhatuse liige, kel oli ÄS § 181 lg 1 tulenev õigus mõlema osaühingu nimel tehinguid teha. Järelikult oli J. Lipendinal õigus sisuliselt mõlema lepingu poole seadusliku esindajana teha muudatusi lepingutele, anda rendilepingut puudutavatele suulistele kokkulepetele hilisemat kirjalikku vormi või anda tagasiulatuvat heakskiitu rendisuhtele

Lisaks on maakohus jätnud tähelapanuta, et Novatek Holding OÜ tegutses X asuvates Escado Grupp OÜ ruumides oma tootmistegevusega kaugelt enne 2012.a, mida kinnitavad ET kohtus antud ütlused. Kuna 05.01.2012.a lepingupoolte vahel eksisteeris tegelik rendisuhe, siis ei saanud seaduslikul esindajal olla isegi kaudset tahtlust valeandmetega taotluse esitamiseks ja toetuseandja eksitusse viimiseks, mistõttu ei saa pidada tõendatuks 01.07.2016.a taotluse esitamisel toime pandud keelatud tegu ega selle katset. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht nagu oleks J. Lipendina pannud teo toime kavatsetult, sest tajudes et tegemist on valeandmeid sisaldava üürilepinguga, ta siiski allkirjastas selle. Kaitsja ei nõustu kohtu põhjendustega sellest, et süüdistatava ütlused tuleb nimetatud episoodis tõendite kogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed. Selles episoodis on kohus süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust põhjendades leidnud nagu ei oleks usutav, et ta ei saanud aru, millele ta allkirja andis. Tõenditega on kinnitust leidnud, et J. Lipendina ei olnud isik, kes toetusega seonduvad dokumendid ette valmistas. Seetõttu on ka kohtu põhjendused selle kohta, et süüdistatav sai aru, et lepingu allkirjastamine varasema kuupäevaga ei vasta tõele, oletuslikud. Kaitsja rõhutab, et süüdimõistva otsuse tegemisel ei tohi tugineda oletustele, vaid süüteomenetluses rakendatakse kõige rangemat tõendamisstandardit, mis nõuab karistusõigusliku etteheite aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist tõsikindlalt. Soodustuskelmuse katset puudutavas osas on kohus taas jätnud J. Lipendina ütlused põhjendamatult kõrvale. Süüdistatav on andnud põhjalikke selgitavaid, mitte aga ennastõigustavaid ütlusi. Leides, et süüdistatava ütlused on ennastõigustavad, on kohus asunud süüstavate tõendite vähesusest tingitud tühimikku täitma oma siseveendumusega. Kaitsja leiab, et kohus on teinud ebaõiged järeldused faktiliste asjaolude tuvastamisel ning esitatud põhjendused ei anna alust J. Lipendina süüdimõistmiseks. J. Lipendina on selgitanud, et ta allkirjastas ja edastas dokumente usaldusest ning ei kontrollinud ega süvenenud detailselt PRIA-le edastatud dokumentidesse. Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse. Selleks tuleb näidata ära faktilised asjaolud. Süüteo toimepanemine mitme isiku poolt on kaastäideviimisena käsitletav üksnes siis, kui iga kaastäideviija täidab ka tahtluse kui subjektiivse koosseisu tunnuse. Maakohus ei ole nende nõuetega Jelena Lipendinale kaastäideviimise kvaliteedi omistamisel arvestanud. Lisaks tuleb tuvastada, et tegu üldse jõudis katsestaadiumi. Samuti tuleb kontrollida katsest loobumist. Kaitsjad juhtisid maakohtus tähelepanu, et tegu ei saanud olla jõudnud katsestaadiumi, ning tõid esile katsest loobumise asjaolud. Novatek Holding OÜ-l oli õigus parandada esitatud andmeid kuni toetuse väljamaksmiseni või korrigeerida esitatud andmeid hiljemalt kahe aasta vältel PRIA taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Novatek Holding OÜ-l oli aega esitada PRIA-le lõpliku toetuse väljamaksmisele suunatud maksetaotlust (ka korrigeeritud kujul seadmete hinna maksumusest) kuni 18.11.2018.a. Kaitsja juhib tähelepanu, et varasem maksetaotlus jäeti rahuldamata ja seadusest tulenevaks lõpptähtajaks taotlust ei esitatud, mistõttu ei ole antud tegu jõudnud katsestaadiumise. On tuvastatud, et

Novatek Holding OÜ osanikud ja nõukogu liikmed otsustasid toetustaotlusest enne väljamakse tegemist loobuda. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et PRIA-le esitati ebaõigeid andmeid, siis on täielikult tõendamata, et J. Lipendina oleks tahtlikult ja teadlikult osalenud sooviga esitada ebaõigeid andmeid. Hoolimata asjaolust, et J. Lipendina oli Novatek Holding OÜ juhatuse liige ning tema e-postilt esitati teatud dokumente, ei ole süüdistuses esitatu kohaselt võimalik aru saada, mille pinnalt saab järeldada, et J. Lipendina oleks olnud teadlik mistahes ebaõigetest andmetest või asjaoludest esitatud dokumentides. J. Lipendina puhul saab rääkida vaid hooletusest, et ta ei kontrollinud kõike üksikasjalikult. Maakohus on täielikult jätnud analüüsimata kaitsja alternatiivse käsitluse sellest, et isegi juhul, kui tuvastataks soodustuskelmuse koosseisu tunnused A. Vilbre tegevuses, siis J. Lipendina osas saab sellisel juhul rääkida vaid vahendist vahendliku täideviimise raames ehk tegu võidi toime panna J. Lipendinat ära kasutades. Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja mõistnud J. Lipendina süüdi ilmselgelt ebapiisavate tõendite põhjal. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning ühtlasi materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Tegemist on veaga, mis on ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ka J. Lipendinale karistuse kohaldamisel. Isegi kui osaliselt oleks tuvastatud süüdistatava süü, siis ei ole mõistetud liitkaristus ja katseaja pikkus proportsionaalne J. Lipendinale etteheidetud tegudega. ei ole Kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud J. Lipendina puhul kergendavat asjaolu, s.o J. Lipendina kohtueelsetel ülekuulamistel antud selgitusi, mis on oluliselt toetanud kohtueelset uurimist. Maksukuriteo eest karistuse mõistmisel on kohus mõistnud täideviijaist raamatupidajaile kergema karistuse, kusjuures nende karistust on põhjendatud samade argumentidega nagu J. Lipendina oma. Kohus ei ole nimetanud ühtki karistust raskendavat asjaolu, mis oleks tinginud kaasaitamises süüdi tunnistatud J. Lipendinale täideviija omast karmima karistuse mõistmist. Lisaks ei nähtu kohtu põhjendustest, et kohus oleks arvestanud ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara arestimist ning laiendatud konfiskeerimist. Kohus on soodustuskelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise süüdistustega asunud seisukohale, et tegemist on ühe teoga, kuivõrd võltsitud dokumendi kasutamine leidis aset PRIA-le taotluse esitamisel. Samas on kohus eraldi teona võtnud arvesse dokumendi võltsimist. Kaitsja hinnangul tulnuks J. Lipendinal süü tuvastamise korral käsitada ka dokumendi võltsimist ühes võltsitud dokumendi kasutamise ja soodustuskelmuse katsega ideaalkogumis olevana. Jelena Lipendina esitas maakohtu menetluses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse, mille kohus rahuldas osaliselt, s.o summas 4 409,96 eurot. Kaitsja leiab, et taotlus oleks tulnud rahuldada täies ulatuses, sest ilma kuritegeliku ühenduse kahtlustuseta ei oleks J. Lipendinat vahi alla võetud, J. Lipendina mõisteti kuritegelikku ühendusse kuulumises aga õigeks.

Kaitsja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kaitsja esitatud dokumentidest ei nähtu, et J. Lipendina tervis oleks halvenenud vahi all viibimise tõttu. Kohus märkis, et J. Lipendinal olid terviseprobleemid juba varem. Kaitsja leiab, et J. Lipendinal võisid küll olla terviseprobleemid ka varem, kuid ilmselgelt avaldas talle märkimisväärselt kahjulikku mõju 7 kuu pikkune vahi all viibimine. Mõju oli sedavõrd laastav, et J. Lipendina kaotas töövõime. Maakohus on arestinud J. Lipendinalt sularaha summas 190 180 eurot kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik õigusliku nõudeavalduse tagamiseks, jätmata täielikult tähelepanuta tõendid, millest nähtus, et sularaha summas 127 000 eurot kuulub J. Lipendina tütrele ITle. Lisaks palub apellant tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas konfiskeerida ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel J. Lipendina vara autoriõiguse seaduse § 85 lg-te 1, 2, 3 ja 5 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Prokuratuur esitas vastava taotluse kohtuvaidlustes, põhjendades seda asjaoluga, et prokuratuuril ei olnud võimalik tuvastada kõnealuse vara autentsust. Seega ei ole kohtulikul uurimisel, sh ekspertiisiga tuvastatud, et tegemist oleks võltsitud kaubaga. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Maakohtu otsuse põhiosas ei tulene ühtegi tõendit, millele tuginedes saaks asuda seisukohale, et konfiskeeritud ja hävitamisele määratud vara puhul oleks tegemist võltsitud kauba või piraatkaubaga. Lisaks palub apellant võtta asja juurde Tallinna Kaubamaja e-tšekk, millelt nähtuvalt on käekott koodiga „JC4325PPOYKV KAEKOTT 0206360129218“ ,s.o kuldne Love Moschino käekott ostetud 2013. aastal Tallinna Kaubamajast. Kõnealust tõendit apellandil varasemalt ei olnud võimalik esitada, kuivõrd tšeki esitamise vajadusest sai apellant teada alles kohtuotsuses ning enne ei olnud seda tema valduses selle soetamise aja tõttu. IG kaitsja apellatsioon IG kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist IG KarS § 3891 lg 1,3 - § 22 lg 3, § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas, IGlt menetluskulude välja mõistmise osas ja talt avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel maksusummade välja mõistmise osas. Neis küsimustes taotleb kaitsja uue otsuse tegemist, millega mõista IG õigeks, tühistada talle määratud ettevõtluskeeld, jätta talt menetluskulud välja mõistmata ning avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata või rahuldamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja IG karistuse kergendamist ja ettevõtluskeelu tühistamist. Vaidlustades IG süüdi tunnistamist KarS § 3891 lg 1 ja 3- § 22 lg 3 järgi, märgib kaitsja, et kohus on esitatud tõendeid uurinud puudulikult ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus ei oleks tohtinud tugineda maksuarvestusele. See, et kaitsjad ei vaielnud tõendile vastuvõtmisele vastu selle vastuvõtmisele ajal, ei tähenda, et nendes oleva teabe usaldusväärsust ei saaks kahtluse alla seada kohtuvaidlustes. Selle, et tegemist ei ole lubatava tõendiga, tõi kaitsja esile kohtuvaidlustes. Isegi, kui tegemist on lubatava tõendiga, pidi kohus

andma hinnangu selle usaldusväärsusele. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub aga, et kohus ei ole maksuarvestuse aluseks olevate andmete vastavust kohtule esitatud tõenditele kontrollinud. Kohus on üksnes nentinud, et seda saab kontrollida. Kohtu väited andmete usaldusväärsuse kohta põhinevad ainult Emerana OÜ 2015. a kuluaruannetel restoranide Farm ja Rukis kohta. Ühtlasi kritiseerib kaitsja seda, et kohus on andnud Maksu- ja Tolliametio ametnikele justkui asjatundja rolli. Maakohus on õigesti märkinud, et andmed, mis olid Emerana OÜ käibedeklaratsioonides deklareeritud andmetest erinevad, leiti J. Lipendina autost. Kohtuotsusest jääb aga arusaamatuks, kuidas tuleb viidatud kuu- ja kasumiaruannetega lugeda tõendatuks IG teadlikkus sellest, mis oli restoranide Farm ja Rukis tegelik käive ja/või et töötajate töötasudelt ei makstud makse seaduses ettenähtud ulatuses. IG oli ajal, mil ta oli OÜ Emerana juhatuse liikmeks, seotud läbi GBG Holding OÜ vaid kontserni ettevõtete kuuaruandlusega ja emaettevõtte bilansiga, millest Emerana OÜ väidetavat nn musta raamatupidamist ei nähtu. Tõendeid, et IGga oleks seda infot jagatud, ei ole. Seda, et IGl puudus teave, millised on OÜ Emerana tegelikud raamatupidamisandmed käibe ja makstud töötasude osas, kinnitab ka 17. oktoobri2018 vaatlusprotokoll. Sellest nähtub, et ükski IG poolt salvestatud kasumiaruanne ei hõlmanud kahetisi andmeid. Lisaks rõhutab kaitsja, et vaadeldud mälupulgal olnud andmed ei puudutanud üldse perioodi, mil IG oli Emerana OÜ juhatuse liige. Tõendatud ei ole, et IG oleks olnud tuttav X peidikus olnud Emerana OÜ raamatupidamisega. Kohtuotsusest jääb selgusetuks, kuidas on IG töökabinetist leitud kuu- ja kasumiaruannetega tõendatud, et IG teadis, mis oli restoranide Farm ja Rukis tegelik käive ja/või seda, et töötajate töötasudelt ei makstud makse seaduses ettenähtud ulatuses. Puudub vaidlus, et IG pole käinud Maksu- ja Tolliameti andmebaasis ja sinna Emerana OÜ andmeid sisestanud või neid vaadanud. IGt polnud ka CompuCash süsteemi kasutajate hulgas. Seda, et IG ei olnud seotud Emerana OÜ raamatupidamisandmete deklareerimise või kontrollimisega, nähtub ka asjaolust, et kahe töötaja töötasu parandusdeklaratsioonid esitas Emerana OÜ nimel mitte IG, vaid I. Stoljar, Mis puutub Emerana OÜ töötajatele makstud töötasudelt maksude osaliselt või täielikult maksmata jätmisse, siis enamik kohtuotsuses viidatud tunnistajatest, kes töötasid Emerana OÜ-s, on kinnitanud mitte ümbrikupalga saamist, vaid sularahas töötasu saamist Viru tn majas asuvast kontoriruumist. Sularahas palga üleandmine ei ole keelatud ja sellisel viisil palga saamisest ei saa teha automaatselt järeldust, et selliselt makstud töötasult ei ole arvestatud ja tasutud nn tööjõumakse. Tunnistaja EK ütlused selle kohta, et tema töötasu deklareeriti tegelikust väiksemana, ei saa käia süüdistuses märgitud perioodi kohta. Ükski tunnistaja pole ka öelnud, et sularahas oleks töötasu maksnud IG. IG ei ole neid tunnistajaid ja muude tõendite kohaselt ka mitte ühtegi töötajat tööle võtnud. IG oli Emerana OÜ fiktiivne juhatuse liige kes ei tegelenud OÜ Emerana juhtimise ega ka raamatupidamisega. Seda on selgitanud IG ise oma ütlustes ja seda näitab ka IG 20.veebruari

2017 telefonikõne LJle juurdepääsu loomisest MTA andmetele. Nimelt ilmneb telefonikõnest, et IG isegi ei tea uue raamatupidaja nime. Koosseisuteod KarS § 3891 mõistes on maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja valeandmete esitamine, millega rikutakse deklareerimiskohustust. Praegusel juhul esitati IG juhatuse liikmeks oleku ajal maksuhaldurile andmeid, s.o juhatuse liikmele ei laekunud teavet, et deklaratsioonid on esitamata. Samuti puudus Emerana OÜ-l maksuvõlg, mis tekitanuks kahtlusi ettevõtte raamatupidamisarvestuse õigsuses. Kohtumenetluses ei ole väidetud ega ka tõendatud, et IG ei enda juhatuse liikmeks oleku perioodil ega väljaspool seda maksudeklaratsioone esitas või nende esitamiseks sel või teisel moel mistahes korraldusi jagas. Kohus on mõistnud IG süüdi kaasaaitamises maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, kuid otsusest ei nähtu, milline oli IG kaalukas teopanus. Kaitsja leiab, et selleks, et IGt KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi tunnistada, tulnuks tõendada, et ta töötas välja süüteoplaani ja/või organiseeris selle toimepanemist. Tõendatud pole ka seda, et IG oleks andnud korralduse esitada ebaõigete andmetega deklaratsioone või kasutas raamatupidajaid kuriteo toimepanemisel ära. Kokkuvõtvalt ei ole tõendatud IG teave ebaõigete andmetega deklaratsioonide esitamisest, mille järel tekkinuks tal kohustus esitada parandusdeklaratsioon või selle esitamine seadusliku esindajana tagada. Seega ei ole täidetud koosseisu subjektiivne külg, ehk vähemalt kaudse tahtluse olemasolu ebaõigete andmetega deklaratsioonide esitamiseks kasvõi sellise tegevuse möönmise näol (KarS § 16 lg 4). Kaitsja leiab, et maakohus on väljunud süüdistuse piirest. Avalik-õigusliku nõudeavaldusega seoses märgib kaitsja, et kohus on jätnud arvestamata kõik kohtuvaidlustes ja teesides välja toodud kaitsja argumendid. Kaitsja märgib, et avalik-õigusliku nõudeavaldusega saab füüsiliselt isikult solidaarselt juriidilise isikuga tasumata maksu varjatud maksu ulatuses sisse nõuda 1. jaanuarist 2019. Kaitsja leiab, et vastavat regulatsiooni tuleb käsitada materiaalõiguslikuna, mis tähendab, et avalik-õiguslikku nõudeavaldust saab maksuasjades esitada edasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2019 tekkinud maksukohustuse suhtes ja sedagi vaid esmalt juriidilise isiku, mitte aga füüsilise isiku vastu, nagu seda on praeguses menetluses tehtud. Praeguses menetluses tekkis varjatud maksukohustus ajal, kui Maksu- ja Tolliametil füüsilise isiku vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise õigust polnud. IG vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamine eeldas seda, et maksuvõla sissenõudmine juriidiliselt isikult polnuks võimalik. Avalik-õigusliku nõudeavalduse adressaadiks olev maksukohustuslane oli nõudeavalduse esitamisel olemas. Sellega, et maksukohuslasest juriidiline isik on ühinenud teise juriidilise isikuga, ei muutunud sisuliselt midagi, sest sh õigused ja kohustused läksid õigusjärglasele üle. Avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta MKS § 95 ja § 46 sätestatud nõuetele, sest puuduvad analüüsid ja viited tõenditele. Muuhulgas on kannatanu oma kohtukõnes öelnud, et tugineb

Maksu- ja Tolliamet prokuröri poolt esitatud süüdistusele ja kogutud tõenditele, mis tähendabki seda, et Maksu- ja Tolliamet ei ole ise ühtegi tõendit kogunud, kuigi MKS § 11 kohustab seda tegema. Kaitsja leiab, et Maksu- ja Tolliamet on läinud avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisel mööda maksumenetluses ettenähtud vastutuse määramise alustest, KrMS § 3 lg 2 ega KrMS § 381 lg 2 selleks siiski õigust ei anna. MKS § 41 lg 3 sätestab: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus ei lõpe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise teel.“ See tähendab, et avalikõigusliku nõudeavalduse saab füüsilise isiku vastu esitada, kui puudub ettevõte, kellelt saaks maksu sisse nõuda. Praeguses asjas esitati avalik-õiguslik nõudeavaldus ajal, kui juriidilise isiku Emerana OÜ maksukohustus ei olnud lõppenud.

Lisaks sellele on kohtus ütlusi andnud Vitali Jaroševitsi, KK ja Ivar Koori ütlustega tõendamist leidnud, et näilikel rendiarvetel olevaid summasid mitte ei viidud äriühingust välja, vaid neid tasuti Escado Grupp OÜ-le selleks, et saada sel moel sularaha palga maksmiseks. Seejuures on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata IG 19. detsembri 2017 ütlused. Kokkuvõtvalt ei saa rääkida võltsitud dokumendi kasutamisest IG poolt KarS § 345 lg 1 mõistes, sest MiniCredit AS, kelle pangakontolt raha väljakandmiseks Escado Grupp OÜ rendiarveid kasutati, oleks ilmselgelt mistahes kuludokumendi alusel väljamakse Ecado Grupp OÜ-le teinud, kuivõrd vajas oma majandustegevuseks sularaha. AS-st MiniCredit fiktiivsete rendimaksetega välja läinud raha toodi „raharingina“ tähistatud sularahasummadena MiniCreditisse tagasi. Paika ei pea kohtu seisukoht, et summad ei klapi – sularaha tagasi liikumine on lausa kirjalikult kajastatud ja see tõend on loetud usaldusväärseks. Pealegi ei ole maakohus andnud ühtegi muud loogilist selgitust, miks liikus aastaid suhteliselt samas suurusjärgus sularaha MiniCreditisse. Pangaülekannete ja sularaha liikumiste vahel on selge seos. Omastamine eeldab mingit tegu, milles väljendub omastamistahte manifisteerimine. Mingist sellisest manifisteerimisest praegusel juhul rääkida ei saa, sest isikute eesmärgiks oli väljamakse vastu sularaha tagasi saada, mitte raha omastada. Kuna raharingiga saadud sularaha kasutati nn ümbrikupalkade maksmiseks, sai AS MiniCredit hoopis (küll ebaseaduslikku) varalist kasu. MG OÜ nõusolek fiktiivsete rendimaksete tasumiseks oli olemas. Vaidlusalusel ajaperioodil oli MG OÜ juhatuse liikmeks ainusisikuliselt AD. Viimase teadmist fiktiivsetest rendimaksetest ja nende tasumisest kinnitasid VS, KK, Vitali Jaroševitš ja kaudselt ka Pavel Gammer. Fiktiivsete rendimaksete ajal oli AD MiniCrediti nõukogi liige ja tal oli ülevaade MiniCrediti tehingutest. Täiendavalt on ka hilisem omanik nimetatud tehingud tagasiulatuvalt heaks kiitnud. Seoses ettevõtluskeelu kohaldamisega heidab kaitsja ette, et maakohus on seda põhistanud vähem kui kolme reaga. Kaitsja leiab, et IGle KarS § 49 1 alusel ettevõtluskeelu panemine ja seda koguni kaheks aastaks on selgelt senise õigusmõistmise praktiga vastuolus ja ebaproportsionaalne. IGt pole varem kriminaalkorras karistatud. Lisaks on IG puhul tegemist on juba sellises eas isikuga, et töö kaotamisel võib palgalise töökoha leidmine olla raskendatud. Mõistetud põhikaristuste puhul on kohus läinud üle sanktsiooni keskmise määra. Selle vajalikkust kohus põhjendanud pole. Inna Stoljari kaitsja apellatsioon Inna Stoljari kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist I. Stoljari KarS § 389 1 lg 2 järgi süüdi tunnistamise osas ning I. Stoljari õigeks mõistmist ja avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist.

KarS § 3891 eeldab tahtlust. Tahtliku kuriteo puhul on vajalik, et täideviija oleks teo toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest. I. Stoljari puhul pole subjektiivne koosseis tõendamist leidnud. Inna Stoljar ei tunnista oma süüd ja on seisukohal, et täitis raamatupidajana oma töökohustusi. Ta oli palgatud raamatupidajana, kelle pädevus ja vastutus on piiratud tema ülesannete ja kohustustega: raamatupidaja ei korralda ettevõtte raamatupidamist, vaid täidab hoolsalt oma tööülesanded nende andmete alusel, mis talle on edastatud ettevõtte dokumendihalduse käigus, samuti täidab tema otsese juhi korraldusi. Kuna MKS § 8 lg 1 näeb äriühingu juhatusele ette kohustuse korraldada maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmine ning vastutus majandusaruannete ja maksudeklaratsioonide sisu eest lasub juhatusel, siis oli I. Stoljaril põhjendatud ootus, et temale esitatud raamatupidamise andmed on õiged. KarS § 17 ütleb, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Inna Stoljar tugines nii vara kui ka kohustuste (sh laenude) osas raamatupidamisarvestuses olemasolevatele andmetele. Ettevõtete majandusaasta aruanded eelnevate aastate eest on esitatud juhatuse liikmete allkirjadega, esitatud aruannete ja nendes sisalduvate andmete kontrolli pädevust raamatupidajal ei ole. CompuCash süsteemist tulenevad andmed ei olnud üksnes Inna Stoljari kontrolli all, juurdepääs CompuCash süsteemile oli mitmel isikul, milletõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kes nimelt CompuCash andmeid oli korrigeerinud. Kaitsja hinnangul näitab seegi, et kohus mõistis I. Stoljari kuritegelikku ühendusse kuulumise süüdistuses õigeks, et I. Stoljar oli tavaline töötaja, kes tegutses oma pädevuse piirides. Inna Stoljari apellatsioon Inna Stoljar vaidlustab maakohtu otsust tema maksukuriteos süüdi tunnistamise ja avalikõigusliku nõude rahuldamist puudutavas osas. I. Stoljar märgib, et on alates 1984. aastast töötanud erinevates organisatsioonides raamatupidajana. 2013–2014 oli ta Töötukassas arvel ja otsis tööd. Seejärel asus ta tööle Restopluss OÜ-sse (tööleping sõlmiti 1. oktoobril 2014). Seda, et ta asus Restopluss OÜ-sse tööle 2014. aastal, on kinnitanud ka tunnistajad. I. Stoljar märgib, et pearaamatupidaja Nina Petšenevskajal ei tulnud ütluste andmisel raamatupidajaid nimetades tema isegi meelde. Tema töötas selle lepingu alusel ja allus lepingu kohaselt pearaamatupidajale. Temal töötajana ei olnud õigust iseseisvalt, väljaspool temale antud korraldusi, otsuseid vastu võtta. Ka ei ole töötajal õigust talle teatavaks saadud ettevõtte finantsandmeid teiste töötajatega arutada, sh avaldada teistele töötajatele või kolmandatele isikutele andmeid töötasu selle maksmise viisi kohta. I. Stoljari väitel tegeles ta Beer House restoranis kalkuleerimisega köögis ja inventariseerimisega baaris. Volikiri EMTA ja Äriregistri jaoks anti talle vaid 2017. aasta märtsis. Ta ei tegelenud Restoplus OÜ palga arvestamisega ja palga maksmisega, vaid esitas üksnes raamatupidamisprogrammis koostatud deklaratsioone. Arvestuse õigsust ei olnud võimalik kontrollida, kuna Restoplus OÜ-s töötas umbes 100 inimest.

Jelena Lependina ütlused, et ta oli Restoplus OÜ pearaamatupidaja, ei vasta tõele, kuna keegi ei ole uut lepingut sõlminud ega täiendanud 1. oktoobri 2014 töölepingut nr. 72. Äriregistrist nähtub, et 2001–2017 esitas auditeeritud aastaaruandeid pearaamatupidaja Nina Petšenevskaja. Tema koostas N. Petšenevskaja palvel aastaaruande 2016. aasta eest. Tunnistajate NR ja IA ütlustest nähtub, et Emerana OÜ-s ja Restoplus OÜ-s kontrollis kogu raamatupidajate tööd Jelena Lipendina Programmile СompuCash oli juurdepääs enam kui 60 inimesel. Emerana OÜ-sse läks I. Stoljar üle kokkuleppel Jelena Lipendinaga, kuna raamatupidaja JP lõpetas alates 28.02.2015. a raamatupidamisteenuse osutamise lepingu. Ettevõtte juht oli Urmas Luik, kes venitas süstemaatiliselt lepingute vormistamisega ja ei edastanud dokumente õigeaegselt. Ka peeti ettevõttes kirjavahetust tema e-postiaadressi kasutades. Prokuratuuri poolt mainitud telefonikõned seonduvalt IGga antud laenudega ei tõenda tema süüd. Need kõned olid seotud tema kui raamatupidaja tavatööga, kui ta vastavalt raamatupidamisseadusele arvestas laenuintresse. Kui Escado Grupp OÜ-s tehti maksukontrolli, selgitas ta Jelena Lipendinale ja Ahto Vilbrele, et on uus inimene ega tea sellest firmast midagi. Kuna talle midagi ei selgitatud ega antud üle raamatupidamisdokumente, ei olnud ta võimeline täpselt ette valmistama kõiki vajalikke dokumente maksuameti kontrolliks. LJ ja NR kaitsja apellatsioon Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus LJ ja NR KarS § 389 1 lõike 1 järgi süüdimõistmise ja karistamise, nende suhtes avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise ning menetluskulude nende kanda jätmise osas. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks, jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus LJ ja NR suhtes läbi vaatamata ning menetluskulud riigi kanda. Kaitsja taotles kaitsekõnes süüdistuse episoodide käsitamist mitme eraldiseisva väärteona, mitte ühe kuriteona. Maakohus pole tõendipõhiselt ära näidanud, millisel alusel käsitletakse süüdistatavate tegu ühtse jätkuva teona. Kaitsja oli seisukohal, et süüdistusaktis ei ole toodud esile väidetavat jätkuvust sisustavaid faktiväitelisi kirjeldusi. Süüdistuse tekstis toodud ühtegi faktiväidet, mille tuvastamise või ümberlükkamise tulemina võiks selguda, kas süüdistatavate teod olid ajaliselt ja ruumiliselt seotud. Ka ei ole süüdistuse tekstis toodud esile mitte ühtegi faktiväidet, mille tuvastamise või ümberlükkamise tulemina võiks selguda, kassüüdistatavatel oli osategude toimepanemisel ühtne tahtlus. Pelk matemaatiline kokku liitmine ei ole aga piisav nentimaks ajalis-ruumilist seost ja ühtset tahtlust. Maksudeklaratsiooni esitamine on üks konkreetne toiming, mis algab deklaratsiooni sisestamisega ja lõppeb selle esitamise (kinnitamisega). Kaitsja on seisukohal, et mitme eri deklaratsiooni esitamine saab olla käsitatav teoühtsuse mõttes ühe teona siis, kui need esitatakse nt mitme eri maksumaksja nimel pidades silmas üht ja sama ühtset käitumist, mille

osategudeks oli mitme erineva deklaratsiooni esitamine. Praegu sellise olukorraga tegemist pole. Maakohtu otsus on jätkuvuse ja korduvuse eristamise seisukohalt äärmiselt pinnapealne ega vasta sisuliselt mitte ühelegi kaitsja kohtukõnes toodud argumendile. Kohus on lihtsalt nentinud, et teod olid ajaliselt seotud ning nad olid hõlmatud ühtsest tahtlusest. Maakohtu otsuse jõussejäämisel kaob ära piir jätkuva ja (samasuguse) korduva teo vahel. Kuna jätkuvus pole tõendatud, on etteheidetavate tegude puhul tegemist väärtegudega, mis on aga aegunud. Kohtuotsuse põhjendused LJ või NR süüküsimuse tõendatuse osas ei ole ammendavad, loogiliselt ja jälgitavad. Maakohus pole tõenditele tuginedes ära näidanud, millisel alusel tuvastati kummagi süüdistatava subjektiivne külg varjatava maksusumma suurusе suhtes. Maksusumma suurus üle 40 000 euro on koosseisuline asjaolu, mis peab vastutuse jaatamise eeldusena olema hõlmatud ka eraldiseisvalt toimepanija tahtlusega. Apellatsiooni kohaselt ei olnud LJ deklaratsioonide sisust teadlik, sest tema deklaratsioone ei sisestanud ega allkirjastanud. Tema ID-kaardi abil tegi seda NR. LJ puhul on kohus jätnud tähelepanuta selle, et tema asus Emerana OÜ-sse raamatupidaja abina tööle oluliselt enne süüdistuse perioodi. Seetõttu on loogiline, et tal oli ligipääs Maksuja Tolliameti süsteemile juba varasemalt olemas. Sellest tulenevalt ei kinnita 20.02.2017 telefonivestlus IG ja Ardo Vilbre vahel „uuest tüdrukust“, et jutt oli just LJst. Kaitsja hinnangul kinnitab 20.02.2017 telefonivestlus IG ja Ardo Vilbre vahel „uuest tüdrukust“ just LJ ütlusi, mille kohaselt lisas tema ID-kaardi abil deklaratsioone Maksu- ja Tolliameti süsteemi NR, kes oli asunud tööle 2017. a jaanuaris. Kaitsja leiab, et ka NRle ei ole põhjust ette heita maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamist. NR on küll tunnistanud, et esitas vale sisuga deklaratsioone, kuid tema ülekuulamisel pole uurija küsinud, millised deklaratsioonid sisaldasid valeandmeid, kas ta oli teadlik deklaratsioonide ebaõigsusest ja mil määral need temale teadaolevalt ebaõiged olid. Kaitsja hinnangul on asjakohatu kohtu viide 5. mai 2017 telefonikõnele NR ja IG vahel. NRle ei ole ette heidetud 2017. aasta maikuu KMD-s valeandmete esitamist. Vastupidiselt maakohtu seisukohale on NR kaitsja seisukohal, et sama jälitustoimingu protokolli 39. leheküljel kajastatud vestlus NR ja Jelena Lipendina vahel kinnitab just seda, et Emerana OÜ kassas kajastatud andmetega ei tegelenud mitte NR, vaid keegi teine. Seega ei ole põhjust NRle ette heita maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamist. Tema ei teadnud midagi Emerana OÜ sularahakassast ega sellega seonduvalt selle ettevõtte n-ö tegelikust käibest ega ka nn musta raamatupidamise sisust. Veel heidab kaitsja ette, et maakohus on jätnud lahendamata alternatiivse taotluse vabastada süüdistatavad karistusest seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, ja deklareerib, et jääb oma taotluse juurde. Niina Petsenevskaja ja SK kaitsja apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist nii Niina Petsenevskaja kui ka SK KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi tunnistamise ning Niina Petsenevskaja ja SK õigeksmõistmist.

Kui ringkonnakohus jätab Niina Petsenevskaja ja/või SK süüditunnistamise jõusse, taotleb kaitsja süüdistatava(te) karistuse vähendamist karistuse alammäära piirini koos võimaliku katseajaga. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse SK ja N. Petšenevskaja vastu, ning Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmist. Veel taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis N. Petšenevskajalt välja ekspertiisitasu, ning uue otsuse tegemist, millega jätta ekspertiisitasu riigi kanda. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus mõistis N. Petšenevskaja ja SK süüdi selles, et nad on esitanud ebaõigeid deklaratsioone, hoolimata kaitsekõnes välja toodud süüdistusakti puudustest ning tähelepanu juhtimisest, et tõendamata on nii objektiivne kui ka subjektiivne kuriteokoosseis. KarS § 3891 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust (KarS § 16) kõigi objektiivse külje asjaolude suhtes, kusjuures maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes on nõutav kavatsetus (§ 16 lg 2). Maksukohustuse vähendamise eesmärgist käesoleva paragrahvi mõttes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanija liikumapanev jõud viib selleni, et ta jätab maksuhaldurile andmed esitamata või esitab valeandmeid soovides vähendada (varjata) maksukohustust. Kui isik jätab maksuhaldurile andmed esitamata või esitab valeandmeid mingil muul põhjusel kui maksukohustuse vähendamine, teades küll samas, et tema teo tõttu maksukohustus väheneb, ei täida ta § 3891 subjektiivset koosseisu. Apellatsiooni kohaselt on küsitav, kas Niina Petsenevskaja ja SK olid teadlikud, et esitavad ebaõigeid või puudulikke deklaratsioone ning kas nad esitasid deklaratsioone maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil kavatsetult. Seda tuleb kontrollida eraldi palga, ettevõtlusega mittesoetud kulu, erisoodustusmaksu ning käibe osas. Kaitsja märgib, et maakohtu seisukoht küsimuses, millisele ettevõttele kuulus IA juures seifis hoitud sularaha on vastuoluline. Kohtuotsuse maksukuritegude osas on kohus asunud seisukohale, et sularaha väljamaksed tehti OÜ Restoplus rahaliste vahendite arvelt ning seetõttu kuuluvad vastavad väljamaksed maksustamisele OÜ-lt Restoplus. Samas jättis kohus seifist leitud sularaha riigi omandisse põhjendusega, et kohtule pole esitatud andmeid selle kohta, kellele vastav sularaha kuulub või kes on selle seaduslik valdaja. Seoses sularahas makstud palkadega on apellatsioonis märgitud, et maakohtus kaitsjad selgitasid maakohus, et kohtule esitatud maksuarvestus on ebaõige, sest töötabelid sisaldavad lisaks OÜ-le Restoplus andmeid ka Escado Grupp OÜ, Emerana OÜ ja Novatek Holding OÜ töötajate kohta. Kohus kaitsjatega ei nõustunud ja leidis, et töötajatele tehtud väljamaksete deklareerimine mõne teise äriühingu nimel ei tähenda, et tegemist ei või samal ajal olla OÜ Restoplus töötajatega. Kohtu järeldusest jääb mulje, et kohtu hinnangul ei oma kontserni puhul tähtsust, millise kontserni kuuluva ettevõtte alt tuleks makse deklareerida. Iga ettevõtte raamatupidaja jaoks on aga tegemist äärmiselt olulise küsimusega. See on oluline nii süüküsimuse kui ka avalik-õigusliku nõudeavalduse üle otsustamisel.

Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud, et isikud oleks teinud kahte erinevat tööd erinevate ettevõtete alt, siis tähendab eespool kirjeldatud kohtu seisukoht reaalselt seda, nagu oleksid töötajad saanud sama töö eest palka kahest erinevast ettevõttest: OÜ-st Restoplus ning samal ajal ka ettevõttest, kellega neil oli sõlmitud tööleping, kuhu nad olid töötajate registris registreeritud ja kus nende palk oli ka ametlikult deklareeritud. See ei ole loogiline ega eluliselt usutav. Kohus ei ole ära näidanud, et Restoplus OÜ ja teiste ettevõtete töötajate vahel oleks olnud mingi töölepinguline suhe. See on vaid kohtu oletus. Seejuures on töötajad ise selgitanud, millises ettevõttes nad töötasid ja millisest ettevõttest palka said. Eelnevast tulenevalt on ekslikud nii maksuarvestuses toodud metoodika kui ka töötabelitele antud maakohtu hinnang, mis arvestas sularahamakse Restoplus OÜ makseks. Töötajatele tehtud väljamaksete summa peab igal juhul olema Novatek Holding OÜ ja Escado Grupp OÜ töötajatele tehtud väljamaksete võrra madalam ning sellest tulenevalt ka tulu- ja sotsiaalmaks väiksem. Isegi, kui töötajad said sama töö eest palka kahest erinevast ettevõttest, ei ole kohus tuvastanud, kas Restoplus OÜ raamatupidajad sellest teadsid. Kaitsja heidab ette, et maakohus on Niina Petsenevskaja ja SK tegude tõendatust käsitlenud väga napilt. Kuna nende süüküsimuse käsitlus paikneb eraldi selle käsitlusest, milline ettevõte pidanuks sularaha väljamaksed deklareerima, leiab kaitsja, et kohus pole asja suure mahu tõttu suutnud kõike hoomata ja asju omavahel siduda. SKga seoses rõhutab kaitsja, et talle heidetakse ette vaid kolme TSD-deklaratsiooni esitamist asendusraamatupidajana ajal, kui pearaamatupidaja oli töölt ära. N. Petsenevskaja kohta on kohus märkinud, et tal oli ligipääs Restoplus OÜ pangale. Kaitsja jaoks on arusaamatu, mis puutumus on deklaratsioonide esitamisel ja pangaligipääsu vahel, kui vaidlusalused maksustamisele kuuluvad summad on tasutud sularahas. Veel märgib kaitsja, et N. Petsenevskajasse puutuvalt on kohus asunud ekslikule seisukohale, et ta viis ordereid alla hoidikusse. IA ütlustest ei nähtu, et N. Petsenevskaja oleks seda teinud. Kaitsja möönab, et IA mainis, et ka teised alla raamatupidajad viisid alla ruumi dokumente, kuid kuna talt ei küsitud, mis dokumentidest on jutt, ei saa järeldada, et Niina Petsenevskaja ja SK oleks viinud sinna mitteametlikke ordereid. Kaitsja leiab, et IA ütlustest tulenevalt oli ainus, kes teadis või pidi teadma sularaha käibe tegelikest suurustest, erisoodustusest ning ka ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetest, IA ise. Seda võis, aga ei pruukinud teada ka J. Lipendina. Kui IA on ise kinnitanud, et tema ainuisikuliselt tegeles eeltoodud asjadega ega edastanud teistele raamatupidajatele andmeid, vaid esitas need üksnes J. Lipendinale, ei saanudki Niina Petsenevskaja ja SK olla teadlikud sellest, kui palju sularaha reaalselt Restoplus OÜ-le laekus ja mida sellega edasi tehti, st kellele ja mis väljamakseid tehti. Kaitsja leiab, et kuna Niina Petsenevskaja ja SK ei teadnud, mis oleks pidanud olema õige deklareeritav summa, on nende vastutus välistatud. See kehtib ka N. Petsenevskaja esitatud käibedeklaratsioonide kohta. Maakohus leidis, et Restoplus OÜ jättis deklareerimata erisoodustusi kokku 2 748 795,89 euro ulatuses ning arvestamata ja tasumata erisoodustuselt tasumisele kuuluvat tulumaksu kokku summas 687 198,99 eurot ja sotsiaalmaksu kokku summas 1 133 878,31 eurot. Kaitsja leiab, et erisoodustuse ning ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmist tuleb

lugeda tegevusetuseks. Valeandmete esitamist tegevusetusega saab ette heita aga vaid juhul, kui isik oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Kuna raamatupidajatel erinevalt juhatuse liikmetest sellist kohustust seadusest tulenevalt ei lasu, siis ei saa Niina Petsenevskaja ja SK puhul olla objektiivne teokoosseis realiseerunud. Lisaks välistab Niina Petsenevskaja ja SK vastutuse see, et nad ei teadnud nendest väljamaksetest midagi. Seda enam on käesolevalt probleemne asjaolu, et kohus on lugenud kõik sularaha käibe ning väljamaksed Restoplus OÜ omaks ning maksustanud seeläbi Restoplus OÜ-d, olenemata ka sellest, et tegelikult oli osa sularaha teistele ettevõtetele kuuluv ning sealt tehtud maksed kuulusid maksustamisele ka nende ettevõtete alt. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kohus on jäänud tuvastamata, kas Niina Petsenevskaja ja SK tegevus täitis KarS § 3891 lg 1 või 2 kohaselt objektiivse ja subjektiivse koosseisu või mitte, tekkinud kahtlusi pole võimalik kõrvaldada ning need tuleb tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks. Avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta märgib kaitsja, et selle esitamiseks ja väljamõistmiseks puudus seaduslik alus, selle aluseks olev maksuarvestus ei ole lubatav tõend ning nõudeavalduse aluseks olevad summad on selgusetud ja ebaõiged. Kaitsja märgib, et Maksu- ja Tolliamet esitas nõudeavalduse juba 7. veebruaril 2018, mitte 9. jaanuaril 2019, nagu on märkinud kohus. Kaitsja leiab, et avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisena on toodud välja hilisem aeg sellepärast, et enne 1. jaanuaril 2019 jõustunud seadusemuudatust polnud Maksu- ja Tolliametil õiguslikku alust raamatupidajate vastu nõudeavalduse esitamiseks. Kaitsja leiab, et maksukohustust pole õiguslikult võimalik füüsilistelt isikutelt nõuda, sest ajal, mil tekkis varjatud maksukohustus (2015-2017), Maksuja Tolliametil seda õigust ei olnud. Raamatupidajate vastu saab avalik-õigusliku nõudeavalduse esitada ainult juhul, kui puudub ettevõte, kellelt maksu sisse nõuda. Restoplus OÜ maksukohustus ei ole jätkuvalt lõppenud, kuivõrd seda on võimalik ettevõtte ühinemise ja ülemineku tõttu menetleda MKS § 37 ja § 31 alusel Restoplus OÜ õigusjärglaseks oleva KTH Capital OÜ suhtes. Maksuarvestus ei ole lubatav tõend, sest Maksu- ja Tolliamet koostas selle Politsei- ja Piirivalveameti poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud valikulise tõendikogumi alusel. Maakohus on märkinud, et maksuarvestuse aluseks olevaid dokumente saab kontrollida, mis tähendab, et sisuliselt ei ole kohus seda teinud. Maksuarvestus on ebaõige, kuivõrd töötabelid sisaldavad ka andmeid Escado Grupp OÜ, Emerana OÜ ja Novatek Holding OÜ töötajate kohta, kuid kohus on lugenud kõik need väljamaksed Restopluss OÜ alt tehtud makseteks ning on maksustanud selle arvelt Restolpus OÜ-d. Ka tunnistajad on andnud ütlusi, mis näitavad, et maksuarvestuse andmed ei vasta tõele. Alternatiivselt taotleb kaitsja Niina Petsenevskaja ja SK karistuse kergendamist mõistliku menetlusaja riive tõttu. Menetlus nende suhtes on kestnud kaua ning neile esitatud süüdistused moodustavad kõigist süüdistustest vaid väikse osa. Kaitsja märgib, et SK on kaotanud töö, sest pole menetluse tõttu saanud aktiivselt tööd otsida. N. Petsenevskaja on seevastu väga haige.

VS kaitsja apellatsioon Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu kohtuotsuse osas, millega V. Säragava menetluskulude hüvitamise taotlus osaliselt rahuldamata jäeti. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus mõistaks lisaks Harju Maakohtu poolt väljamõistetud summale VS kasuks välja veel 27 122,60 eurot. Otsuses puuduvad motiivid, miks on osa lepingulisele kaitsjale makstud tasu jäetud süüdistatavale hüvitamata. VS õigusabikulud olid kokku 39 122,60 eurot. Maakohus on jätnud menetluskulud 2/3 ulatuses hüvitamata, kuigi kohus pole kulude kandmist ega kulu põhjendatust kahtluse alla seadnud. Kohus on põhjendanud menetluskulude osalist hüvitamata jätmist sellega, et VSl on endal menetlusteadmised ja sellega, et menetluse kestel VS loobus lepingulisest kaitsjast, mistõttu tekkis täiendav menetluskulu määratud kaitsja toimikuga tutvumise vajaduse tõttu. Asjaolu, et isik keset kriminaalmenetlust lepingulisest kaitsjast loobub ja teda hakkab kaitsma määratud kaitsja, ei tähenda, et lepingulisele kaitsjale tehtud kulud osaliselt põhjendamatuks muutuksid. Maakohtu seisukoha põhjendamatust ilmestab asjaolu, et määratud kaitsja kriminaaltoimikuga tutvumise tasuks oli kokku 1814,40 eurot, kui süüdistatava kantud menetluskulusid on 27 122,60 euro võrra vähendatud. Samuti ei saa menetluskulusid vähendada põhjusel, et süüdistataval endal on õigusteadmised. KrMS-i ja kohtupraktika alusel menetluskulude põhjendatuse hindamisel ei oma süüdistatava õigusteadmiste olemasolu tähtsust. Samas kohus ei ole ka selgitanud, kuidas süüdistatava õigusteadmiste olemasolu fakt, valitud kaitsjaga seotud ja süüdistatava poolt kantud menetluskulud, osaliselt põhjendamatuks muudab. Apellatsiooni kohaselt vähendas VS õigusabikulusid see, et VSl oli paljudel istungitel asenduskaitsjaks mõne teise süüdistatava kaitsja. Samuti oleks menetluskulud olnud kordades suuremad, kui tema kaitsjana oleks menetluses jätkanud lepinguline kaitsja. Seega ei ole VS õigusabikulud olnud ebamõistlikud. Maakohus on jätnud põhjendamatult hüvitamata Rödl & Partner Audit OÜ vandeaudiitori aruande tellimise kulu 2598,76 eurot. Seda otsustust ei ole üldse põhjendatud. Kõnealuse aruandega soovis süüdistatav tõendada aastatel 2016 –2018 advokaadina oma ametikohaks olevas Advokaadibüroos Laus & Partnerid müügikäibe tegemist ja sellega ümber lükata süüdistuse väite, et ta on kuritegeliku ühenduse liige ja saanud ühenduse liikmeks olemise eest kuritegelikku tulu, milline tegevus oli süüdistusakti kohaselt tema elatusallikas. SP kaitsja apellatsioon SP kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist SP KarS § 137 lg 1 järgi süüditunnistamise ning talle mõistetud karistuse osas ning SP õigeksmõistmist. Kui kohus jätab SP süüdimõistmise jõusse, taotleb kaitsja SP karistuse vähendamist alammäärani või SP karistamist mitte üle 6 kuu pikkuse vangistusega, mille on ta eelvangistuses viibitud aega arvestades juba ära kandnud.

Karistuse vähendamisel palub kaitsja rahuldada SP taotlus kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ning määrata SPle eelvangistuses viibitud pikema aja eest hüvitis. Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud põhjendamiskohustust. Samuti leiab kaitsja SPle mõistetud karistuse määr ei vasta kuriteo raskusele. SP on ütlustes tunnistanud, et ta on tõesti 2017. aastal ARi, OB ja JVi jälgimisega tegelenud, aga mitte sellisel põhjusel, mille maakohus tõendatuks luges. Ülejäänud kahes talle etteheidetud tegevuses SP end süüdi ei tunnistanud. YK varjatud jälgimisega seoses leiab kaitsja, et maakohtu otsuse kohaselt tõendatuks loetud asjaolud ei tõenda kuidagi eraviisilist jälitustegevust 2014. aasta veebruaris või SP seotust väidetava jälitustegevusega. Maakohus on tõendatuks, et nii H. Hirv kui ka P. Gammer olid YKga tuttavad ja neil võis olla huvi YK tegevuse vastu kuni 2017. aasta lõpuni (seega ka 2014. aastal). Samas ei ole mingeid asjaolusid, millest tulenevalt oleks YK pidanud H. Hirve ja P. Gammeri vastu viha pidama. YKl ei olnud alust arvata, et P. Gammer ja H. Hirv olid seotud tema tulistamisega 2002. aastal. YK andis ise ütlusi, et tema teada tal. H. Hirve ja P. Gammeriga konflikte ei olud ja 1990-ndatel ja 2000-ndate alguses käidi omavahel läbi, kuuluti ühte sõpruskonda. Kaitsja leiab, et pole mingit põhjust jälgida kedagi, kellega läbi käidi. Seda, et YKt oleks jälgitud, ei tõenda ka see, et ta nimi oli 2017. a lõpus koostatud skeemil või et teda mainiti 2018. vestluses. Kuigi kohus on välja toonud, et kaitsjad ja VC esitasid kohtumenetluses kannatanule hulganisti küsimusi skeemil nimetatud isikute ning nende seoste kohta, ei ole kohus millegagi põhjendanud, miks peaks see asjaolu tõendama eravisiilise jälitustegevuse toimumist YK suhtes. Kohus ei ole selgitanud, miks peaks üks või teine asjaolu tõendama isikute huvi 2014. aastal YK vastu. Ainuüksi üksikute episoodide esiletõstmine ei tõenda 2014. aastal huvi YK vastu ega ka eraviisilise jälitustegevuse toimepanemist SP poolt. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole kontrollinud KarS § 137 koosseisuliste tunnuste esinemist. Kuigi kohtuotsuse kohaselt on YK jälgimine grupis toime pandud, ei selgu otsusest, kes on millised koosseisulised elemendid realiseerinud. Maakohus on lugenud tõendatuks, et YK varjatud jälgimise faktiliseks täideviijaks oli A. Russalim. Kohtu hinnangul seisnes SP panus YK varjatud jälgimisse selles, et ta kirjeldas telefoni teel A. Russalimile, milline YK välja näeb. Kaitsja leiab, et tõsikindlalt ei saa väita, et A. Russalim helistas just SPle. Samuti ei saa tõsikindlalt väita, et telefonivestluses räägiti just YKst. Lõpuks pole ka välistatud, et A. Russalim läkski reaalselt kellelegi lennujaama vastu ning YK on ekslikult videolindile jäänud. Kaitsja hinnangul pole selge, kas SP käskis isikut jälgida või andis ainult selgitusi, milline inimene kellele vastu mindi välja näeb. Telefoni teel kellegi iseloomustamist ei saa käsitada olulise teopanusena süüteo toimepanekusse.

Samuti ei ole kohus tuvastanud SP tahtlust YK liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks. Isegi kui uskuda kohtu seisukohta, et H.Hirvel ja P.Gammeril oli YK suhtes huvi, siis ei ole kohtuotsusest jälgitav, milles seisnes SP huvi või motiiv selle teo toimepanemiseks. KarS § 137 lõike 1 realiseerimine ei eelda subjektiivsest küljest pelgalt tahtlust, vaid kavatsetust, sest näeb ette andmete kogumise eesmärgi. Isegi juhul, kui jaatada SP huvi YK isiku vastu 2014. aastal, ei ole kohus otsuses põhjendanud, millest nähtus Pi kavatsetus YK liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks. Kaitsja rõhutab, et kohtule esitatud videost ei nähtu, et keegi oleks kogunud andmeid YK liikumisteekonna kohta. Lisaks oli tegemist eriti väheintensiivse ründega isiku eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse vastu. Riigikohus on aga selgitanud, et eraviisiline jälitustegevus eeldab teatavat intensiivsusastet. VKi varjatud jälgimise episoodi puhul pole maakohus kontrollinud KarS § 137 koosseisulisi tunnuseid ning kohus ei ole tuvastanud SP kavatsust VKi liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks. Kaitsja märgib, et KarS § 137 mõttes ei ole karistatav mitte teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine kui selline, vaid nende andmete saamine jälitustoimingutega. Isegi kui SP autost leiti märkmepaber auto numbritega ja pilt telefonis, millest nähtus avariiline auto, ei tõenda see seda, et ta oleks need jälitustegevusega saanud. VKi auto alla paigaldatud GPSseadme kohta on kohus ise toonud välja A. Russalimi kahtlustavana antud ütlused, et SP sai GPS seadme paigalduses teada alles siis, kui seade avastati. Kui GPS-seadme paigaldanu ise kinnitab, et SP sai sellest teada alles pärast seda, kui seade leiti, siis ei saa SP nimetatud kuriteo toimepanemises süüdistada. Kuidas SP käekiri GPS-jälgimislehtedele sai, pole võimalik enam tuvastada, kuid ilmselgelt pidi andmete mahakirjutamine toimuma pärast seda, kui jälitustegevus oli juba lõppenud. A. Russalimi ütlustest võib vaid oletada, et SP eeldas koordinaatide lahti kirjutamisel seda, et tegemist on A. Russalimi autot jälginud GPS-ga. SP ise ei teostanud varjatud jälgimist ega olnud sellest ka teadlik. Seega puudus tal tahtlus teo toimepanemiseks või vähemalt pole võimalik hinnata tema tahtlust nimetatud teo toimepanemisel. ARi, OB ja JVi varjatud jälgimist on SP juba kohtueelses menetluses tunnistanud. Ta selgitas aga, et tegemist oli n-ö vastujälgimisega, kuna sai aru, et teda jälgitakse. Kohtumenetluses kinnitasid kannatanud SP ütlusi, kuid kohus on selle täiesti tähelepanuta jätnud. Kohus on tõlgendanud ühte SP lauset ebaõigesti ja asunud seetõttu asunud ekslikult seisukohale, et SP ütlused n-ö vastujälgimise osas ei ole usutavad. Kaitsja rõhutab, et SP on juba kohtueelses menetluses tunnistanud jälgimist, põhjendades seda sellega, et kuna teda jälgiti, hakkas tema nimetatud isikuid vastu jälgima. Seejuures andis SP oma ütlused enne seda, kui talle oli tutvustatud kriminaalasja toimikut ehk enne, kui ta sai teada, mis tõendeid tema kohta oli kogutud. Kaitsja leiab, et koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh kannatanu ARi enda kohtus antud ütlustega on Pi jutt usutav. Kaitsja toob ARi ütlustest välja selle, et ta märkas 2017. aastal, et teda jälitasid SP ja A. Russalim. SP ootas pikalt kooli parklas olevas autos, püüdes märkamatuks jääda. Seejuures

kinnitas AR, et ta teab, et SPi laps õpib samas koolis. Ta palus oma tähelepanekut, et SP ootab pikalt autos, kontrollida ka JVil. Kaitsja märgib, et kuna kohtueelses menetluses SPle selle kohta küsimusi ei esitatud ja ka ta ise ei tulnud selle peale, et rääkida, pole enam võimalik välja selgitada, miks SP tookord kooli juures istus. Kaitsja hinnangul saab oletada, et ta tegi enne tööle minekut autos istudes aega parajaks. Igal juhul kinnitavad aga ARi ütlused SP sõnu, et hoopis tema koos JViga alustasid SP jälgimist. Sellist versiooni toetab kaitsja hinnangul asjaolu, et pidi kooli juures autos istumine toimuma enne seda, kui SP ja AR autode marsruute linna peal välja selgitama hakkasid. Kaitsja leiab, et maakohus on valesti tõlgendanud SP sõnu „Kui ma hakkasin uurima, kes neis sõidukeis on, siis ma jõudsin nimeni OB. Rohkem ma midagi selle inimese kohta teada ei saanud. Kartsin, et jälitatakse mind ja minu peret, s.o. minu naist ja last“ ja sellest tulenevalt lugenud SP ütlused alusetult ebausaldusväärseks. Kuna maakohus on kohtule esitatud argumendid jätnud tähelepanuta, on kohus rikkunud KrMS 339 lg 1 p-st 7 ning lg-st 2 tulenevat põhjendamiskohustust, mis on otsuse tühistamise aluseks. Juhul kui ringkonnakohus jätab SP süüdi mõistmise jõusse, siis leiab kaitsja, et maakohus on karistuse määramisel jätnud tähelepanuta karistust kergendava asjaolu: süüdistatav ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning on aidanud kaasa kuriteo tuvastamisele, st ta andis vabatahtlikult ütlusi viimase episoodi kohta. Lisaks tuleb karistuse mõistmisel lähtuda senisest kohtupraktikast, mille kohaselt on kohtud KarS § 137 tunnustele vastava teo eest mõistnud karistuseks mitte rohkem kui 6 kuud vangistust.

Akhmet Ozdoevi kaitsja apellatsioon Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus ja mõista Akhmet Ozdoev KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatava vabastamist karistusest KrMS § 306 lõike 1 p 61 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Kaitsja leiab, et karistusseadustiku isikulise ja territoriaalse kehtivuse põhimõtted ei võimalda Ahkmet Ozdoevit süüdi mõista. Süüdistuses süüdistatakse Akhmet Ozdoevit Itaalias, mitte Eestis aset leidnud väljapressimises. Akhmet Ozdoev ega MN pole kumbki Eesti Vabariigi kodanik. Süüdistusaktist ilmneb, et MN ei viibinud väidetavate väljapressimiskuriteo toimepanemise ajal ka EestI Vabariigis. Akhmet Ozdoevile esitatud süüdistuse kohaselt toimusid selles väidetavad tegevused valdavalt väljaspool Eesti Vabariiki. Viidatud on ka Tallinnale, kus väidetavalt toimusid MNile ähvardavate sõnumite saatmised. Süüdistuses ei ole esile toodud, et MN luges sõnumeid Eestis. Kuivõrd pole tuvastatud, et MN kui ähvarduse adressaat luges sõnumeid Eestis viibides, siis puudub alus väitmaks, et teo toimepanemise koht on Eestis. Seega ei kehti

süüdistusaktis kirjeldatud teo suhtes Eesti Vabariigi karistusõigus ning Eesti Vabariigi kohtutel ei ole alust seda menetleda. Kaitsja toob välja, et MN ei ole vaatamata väidetavatele pikaajalistele ähvardustele tasunud raha kaotanud ärimeestele mitte midagi. Akhmet Ozdoevi jaoks on tegemist situatsiooniga, kus ta pidi paluma probleem lahendada, kuna ta oli MNi pärast sattunud ebameeldivasse olukorda. Väljapressimise koosseis on nende sõnumite saatmise tasemel välistatud. San Remo episood, kus keegi tundmatu isik MNit ähvardas, ei saa moodustada ähvardaamise osategu. Prokuratuur on – kaitsja hinnangul tahtlikult – näidanud üles suutmatust MN kohtusse tuua. MNi deponeeritud ütlused ei ole lubatav tõend. Kannatanu ütlused on küll deponeeritud, kuid seda on tehtud seda puuduliku informatsiooni alusel ning teiseks ei ole prokuratuur teinud piisavaid jõupingutusi selle kohta, et tõend kohtu ette tuua. Prokuratuur viis läbi MNi ütluste deponeerimise mais 2018, kui kaitsjatel ega kaitsealustel ei olnud piisavat informatsiooni tõendite kohta. Kohtumenetluse ajal, kui kaitsjate käsutuses olid kõik toimiku materjalid ja süüdistus oli konkreetsem, ei avanenud võimalust kannatanut küsitleda. Kaitsja kinnitusel oleks tal olnud MNile palju täiendavaid küsimusi. Kannatanu ütlused on kõige olulisem tõend A. Ozdoevi süüdistuses. Kaitsja rõhutab, et kriminaalmenetluse mõte ei ole luua kohtueelsel uurimisel mugavaid lahendusi tõendi hilisemaks avaldamiseks kohtuprotsessil, vaid kohtumenetluses peab toimuma tõendi vahetu uurimine. Veel toob kaitsja välja, et MN on isik, kelle usaldusväärsus on kaheldav. Ta on olnud Interpoli poolt tagaotsitav seoses suuremahulise riigi vara omastamisega Kõrgõsztanis. Kuigi kaitsja leiab, et deponeeritud ütlused pole lubatav tõend, märgib kaitsja ühtlasi, et nendes ütlustes pole MN kordagi öelnud, et A. Ozdoev oleks temalt midagi nõudnud või välja pressinud. Kaitsja leiab, et kõneeristusi, millele tuginedes prokuratuur väitis, et Akhmed Ozdoev viibis süüdistuses nimetatud sõnumite saatmise ajal Eestis, ei oleks praeguses asjas tohtinud kasutada. Päring sideettevõtjalt andmete saamiseks tehti Riigiprokuratuuri 27.04.2017 loa alusel. Loas puudub põhjendus, miks on andmete väljaselgitamine vajalik ja kuidas see seondub kriminaalmenetluse eesmärkidega. 27.04.2017 kuupäeva seisuga ei olnud kriminaalasjas kogutud sellist teavet, mis võimaldanuks koguda kriminaalmenetluses asukoha andmeid sideandmetega. Nende andmete säilitamine oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Prokuratuur ei ole ka süüdistuskõnes põhjendanud, miks antud kriminaalasja kontekstis leitakse, et Akhmet Ozdoevi privaatsusõiguse rikkumine riigi poolt on aktsepteeritav tegevus. Kaitsja leiab, et mõistlik menetlusaeg Akhmet Ozdoevi süüdistuse menetlemiseks on ületatud. Akhmet Ozdoevi suhtes algas kriminaalmenetlus käesolevas asjas 13. veebruaril 2018, mil ta kahtlustatavana kinni peeti. Kuigi kriminalasja kohtulik uurimine on olnud tihe, on valdav osa menetlusest toimunud teiste kuritegude uurimiseks. Tõendikogum, mille alusel Akhmet Ozdoevit süüdistatakse, on pigem lihtsakoeline. Ei saa ka väita, et tegemist oleks

tõenduslikult või menetluslikult keerulise süüdistusega. Seetõttu pole põhjendatud enam kui neljaaastane ajakulu sellise asja lahendamiseks. Kaitsja hinnangul oleks olnud põhjendatud A. Ozdoevi kriminaalasi eraldada.

Ivar Koore kaitsja apellatsioon Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega Ivar Koorelt mõisteti riigituludesse määratud kaitsja tasu. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, tasudes 11 kuu jooksul 1338,40 eurot kuus ja ja 12. kuul 1338,70 eurot. Teha uus otsus, millega mõista Ivar Koorelt riigituludesse sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 1087,50 eurot ja määratud kaitsja tasu kohtumenetluses 4000 eurot ning anda võimalus tasuda neid menetluskulusid osade kaupa 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Apellatsioonile on lisatud I. Koore tuludeklaratsioon, mille tõendina vastu võtmist kaitsja taotleb. Apellatsioonis on märgitud, et Ivar Koor ei saanud seda tõendit esitada Harju Maakohtus, sest 2022. a tulumaksudeklaratsioon koostati ja esitati MTA 27.02.2023. a. Tuludeklaratsioon on oluline tõend hindamaks Ivar Koore varalist seisundit ja sissetulekut, et hinnata tema võimekust tasuda menetluskulusid. Apellatsiooni kohaselt on kohtuotsus menetluskulusid puudutavas osas põhistamata ja vastuolus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga. Lisaks on pärast kohtuotsuse tegemist ilmnenud uusi asjaolusid, mis omavad menetluskulude suuruse määramisel tähtsust. Harju Maakohus ei hinnanud ega arvestanud Ivar Koorega seotud menetluskulude tekkimise aluseid ega asjaolusid. Seetõttu on maakohus teinud ebaõige kohtulahendi, mis on vastuolus KrMS § 180 lg-s 11 sätestatuga. Kohtuotsusest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus KrMS § 180 lg 11 kohaldamata. Seejuures väärib tähelepanu, et I. Koore varalisest seisust tulenevalt ei ole põhjendatud tema karistamine varalise karistusega. Samuti on kohus märkinud, et peab I. Koore mõtlemist lihtsakoeliseks. Kaitsja hinnangul oleks kohus neid asjaolusid arvestades pidanud vähendama ka I. Koorelt väljamõistetavaid menetluskulusid. Kaitsja märgib, et selles kohtuasjas korraldati mitme aasta jooksul sadu kohtuistungeid, mis ei seondunud kuidagi I. Koorele esitatud süüdistusega (I. Koorele esitatud süüdistus moodustas süüdistusakti mahust ainult 0,24%, kohtuotsuse mahust moodustasid temaga seonduvad põhjendused 2,91%). Samas ei saanud kaitsja jätta kohtuistungile ilmumata. Seetõttu osutus I. Koore kaitsja ajakulu mitmeid kordi suuremaks, kui see oleks olnud juhul, kui kohus oleks arutanud ainult I. Koorele esitatud süüdistust. Kaitsja märgib, et I. Koor põhjendas 5000 euro suuruse altkäemaksu võtmist raske majandusliku olukorraga. Seega on kohus tuvastanud, et I. Koore majanduslik olukord on raske juba alates 2016. aastast. Menetluskulude nõue ületab enam kui kolmekordselt väidetavalt saadud altkäemaksu summat ja põhjustab I. Koorele raske majandusliku olukorra.

Ivar Koore 2022. a tuludeklaratsiooni kohaselt oli tema 2022. a tulude suuruseks 1877,5 eurot ehk I. Koorel läheks ligi 10 aastat, et tasuda menetluskulud juhul, kui ta kogu oma aastase sissetuleku säästaks ja tasuks menetluskulude nõude katteks.

Kolmandate isikute KH, OS ja ÜH esindaja Kristjan Mägi apellatsioonid Taotlused KH huvides esitatud apellatsioonis palub esindaja tühistada maakohtu otsus osas, milles Harju Maakohus otsustas konfiskeerida 30.05.2018. määrusega arestitud sõiduauto Audi A5 Coupe; mõistis KHlt välja 295 802,86 eurot, jättis laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kehtima Harju maakohtu 13.02.2018 määrusega KH kinnistutele registriosa numbriga XXXXXXXX, YYYYYYY ja CCCCCCCC seatud kohtulikud hüpoteegid summas 240 000 eurot, 2500 eurot ja 7500 eurot. Esindaja palub teha uus otsus, millega jätta KH vara konfiskeerimata ning tühistada konfiskeerimise tagamise abinõud.

OS huvides esitatud apellatsioonis palub esindaja tühistada maakohtu otsus osas, milles Harju Maakohus Otsustas konfiskeerida OSlt .02.2018. a määrusega arestitud sõiduauto Land Rover Range Rover Evoque’i ja 02.08.2018. a määrusega arestitud sularaha 6 550 eurot; mõistis OSlt välja 359 148,19 eurot; jättis laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kehtima Harju maakohtu 02.08.2018. a määrusega kohaldatud vara arestimise ning Harju maakohtu 13.02.2018. a määrusega OS kinnistule registriosaga nr NNNNNNN seatud kohtuliku hüpoteegi summas 250 000 eurot. Esindaja palub teha uus otsus, millega jätta OS vara konfiskeerimata ning tühistada konfiskeerimise tagamise abinõud.

ÜH huvides esitatud apellatsioonis palub esindaja tühistada maakohtu otsus osas, milles Harju Maakohus otsustas konfiskeerida ÜHlt laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud 273 867,32 eurot; mõistis ÜHlt välja 2650 eurot; jättis laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kuni nõude tasumiseni arestituks õlilõuendi „Sild üle vaevavete“. Esindaja palub teha uus otsus, millega jätta ÜH vara konfiskeerimata ning tühistada konfiskeerimise tagamise abinõud.

Apellatsioonide argumendid Kõigis kolmes apellatsioonis leiab esindaja, et puuduvad asjaolud ning õiguslikud alused, millest tulenevalt oleks alust kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimiseks. Maakohus on otsuses ebaõigesti kohaldanud KarS 3891 lg-t 4, § 832 lg 2 p 1 ja § 84. Samuti on ebaõigesti ja alusetult jäetud kehtima konfiskeerimise tagamise abinõud. Nii ÜHe, KHe kui OS puhul on prokuratuur ja kohus asunud seisukohale, et nende isikute elatustaseme erinevuse on tinginud Hubert Hirvelt rahaliste vahendite vastuvõtmine ehk nad on saanud tulu ja omandanud vara H.Hirvelt saadud väidetava kriminaaltulu arvelt. Hubert Hirv ei ole saanud kriminaaltulu ning maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige, vastuolus asjas esitatud tõenditega ning olulises ulatuses põhjendamata. Kolmandate isikute huvides esitatud apellatsioonides palutakse arvestada Hubert Hirve kaitsjate argumentidega, mis näitavad, et H. Hirv ei ole saanud kriminaaltulu. H. Hirve kaitsjad on tõendanud, et H. Hirve saadud tulu pärineb toitlustus- ja meelelahutusasutusi käitavatest äriühingutest ehk tema saadud tulu ei ole kriminaalne. KarS § 82 2 lg 1 kohaselt ei ole kriminaaltulu selline tulu, mille osas isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. UV selgitas, et H. Hirv ei ole saanud kriminaaltulu, kuna kriminaaltuluna etteheidetavate kulude katteallikas on teada ning selleks katteallikaks on kokkuvõttes erinevate H. Hirvele ja P. Gammerile kuuluvate äriühingute rahalised vahendid. UV selgituste kohaselt olid H. Hirvele kriminaaltuluna etteheidetavad kulud üldjuhul kantud, kas XLS failist nähtuva äriühingu pangakontolt või XLS-failist nähtuvast kassast, mida prokuratuur 29.03.2018, 29.08.2018 ja 03.09.2018 vaatlusprotokollide kohaselt on lugenud Beerhouse või Restoplusi kassaks. Isegi kui ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et UV ütlused tuleb jätta tähelepanuta, on H. Hirve kriminaaltulu puudumine on leidnud kinnitust menetluses kogutud muude tõenditega, sh tunnistajate IA ja J. Lipendina ütlustega, samuti XLS failide ja muude tõenditega. H.Hirve kriminaaltulu arvestus on ebaõige esiteks põhjusel, et see baseerub 04.05.2018. a. vaatlusprotokollist 7 tuleneval menetleja järeldusel, et failis „PB isiklik“ kajastuvad numbrid väljendavad H.Hirve kulusid ajavahemikus 01.01.2011 – 14.02.2018. Vaatlusprotokollis toodud järeldus, et tegemist on H. Hirve kulusid väljendava failiga, ei ole kooskõlas menetluses tuvastatud asjaoludega, mille kohaselt ei väljenda fail „PB isiklik“ reaalset raha liikumist ega kulude tegemist. Kuivõrd fail „PB isiklik“ ei ole algfail, vaid koondväljavõte 2009-2011,xls, 2012.xls, 2013.xls, 2014.xls, 2015.xls, 2016.xls ja 2017.xls failidest ning see ei kajasta reaalset raha liikumist, on sellele kriminaaltulu arvestuse alusena tuginemine ebaõige ja ning H. Hirve kriminaaltulu arvestus kui algfailiks mitteolevale materjalile tuginev arvestus vale. Samuti ei ole kohus arvestanud nende tõenditega, millest nähtub, et vara, millega seonduvate kulude tegemist H. Hirvele ette heidetakse, ei kuulugi H. Hirvele: sõiduautot Bentley liisis OÜ Escado Grupp, mitte H. Hirv. Seega on H. Hirve kriminaaltuluks peetud ka Escado Grupp OÜ kulusid.

Kogu kriminaaltulu arvestuse muudab selgelt ebaõigeks ja vastuoluliseks see, et selles arvestuses on menetleja kokku liitnud kõik failist „PB isiklik „ nähtuvad kulud, on need lugenud H.Hirve isiklikeks kuludeks ning väidab, et H. Hirvel puudusid nende kulude katmiseks vahendid. Samas heidab prokuratuur H.Hirvele juba alates süüdistusakti esitamisest ette, et needsamad failis „PB isiklik“ märgitud isiklikud kulud on kantud erinevate H.Hirvega seotud äriühingute, OÜ Restoplus, OÜ Emerana ja samuti OÜ B ning OÜ P arvelt. Lisaks eeltoodule kinnitavad ja tõendavad H.Hirve kriminaaltulu puudumist H.Hirve kaitsjate kaitsekõne XLS-faile käsitlevas osas toodud tõendid ja asjaolud kogumis. Ekslik ja vastuoluline on maakohtu seisukoht, et H. Hirv võis saada maksukohustuse rikkumise tulemusel ebaseaduslikku tulu ka aastatel 2008–2014 ja varemgi. Jällegi pole kohus arvestanud H. Hirve kaitsjate väidetega. Paika ei pea kohtu väide, et kohtule pole esitatud tõendeid sularahavahendite seadusliku päritolu kohta – kohus ise on märkinud, et H. Hirve tulu pärineb restorani- ja meelelahutusasutust käitavate äriühingute majandustegevusest. Mis puutub võimalikku maksukuriteosse, siis selle tulemusel ei suurenenud füüsilise isiku, vaid juriidilise isiku vara. Riigikohus on sedastanud, et tegeliku maksukohustuse deklareerimata jätmine (varjamine) iseenesest isiku vara ei suurenda. Samuti on Riigikohus selgitanud, et KarS § 386 või KarS § 3891 järgi kvalifitseeritava kuriteo tulemusel võib suureneda üksnes äriühingu vara, mitte selle juhatuse liikme vara ning äriühingu juhatuse liige saab kriminaaltulu üksnes juhul, kui ta paneb toime mõne muu kuriteo, nt omastamise või maksejõuetuse põhjustamise. Lisaks eelnevale räägib viidatud lahend nr 3-1-1-62-14 sellest, et kuriteoga saadud vara on see vara, mille MTA on äriühingutele valeandmete esitamise tõttu tagastanud ning mis on majandustegevust mitteomavast äriühingutest sularahas välja võetud. Käesoleval juhul olid äriühingud, kust H.Hirv sai rahalisi vahendeid ning mis kandsid H. Hirve kulusid, toimivad ja tegutsevad äriühingud ning etteheited ei seisne ka selles, et äriühing oleksid riigilt midagi tagasi saanud. Järelikult ei saa rääkida ka kuriteoga saadud varast. Äriühingutelt raha saamine ega äriühingute poolt kulude kandmine ei ole ebaseaduslik. Arusaamatuks jääb, kuidas on kujunenud maakohtu otsuses märgitud H. Hirve väidetava kriminaaltulu suurus. Seoses väidetava kriminaaltulu ja selle suurusega esineb otsuses ka ebajärjepidevus. Perioodil 2015-2017 on H. Hirve tulu, mis pärineb restorani- ja meelelahutusasutust käitavatest äriühingutest, peetud seaduslikuks tuluks. Samast allikast tulu perioodil 2008-2014 on aga peetud kriminaalseks tuluks. H. Hirv ja P. Gammer olid toitlustus- ja meelelahutusasutusi opereerivate äriühingute tegelikud kasusaajad, st neil oli õigus teenida äriühingu majandustegevusest tulu. Just seda tulu ongi H. Hirv ja P. Gammer saanud, kuid arusaamatult on kogu seda tulu peetud per se täies ulatuses kriminaaltuluks. See ei ole õige ega kuidagi põhjendatud. H. Hirve sissetulek suurusjärgus ca 4 500 000 eurot oli legaalne sissetulek. Asjaolu, et sellest summalt ei ole juriidilised isikud maksnud makse, ei muuda netosummas saadud tulu iseenesest kriminaalseks tuluks. Kriminaalseks tuluks saab äriühingu puhul olla üksnes viimase poolt kokku hoitud raha. Sellist summat ei ole kohus tuvastanud. Järelikult tuleb in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt pidada seda osa tulust legaalseks.

ÜHe, KHe ning OS elatustaseme ja sissetuleku erinevus on leitud perioodi 01.01.201131.12.2018 kohta. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vähemalt perioodil 2015-2017 on H. Hirve sissetulekut peetud legaalseks ning H. Hirvele tuleneb kohtuotsusest avalik-õiguslikust nõudeavaldusest ulatuslik rahaline kohustus. Olukorras, kus prokuratuuri ja kohtu hinnangul pärinevad kolmandate isikute varad H. Hirvelt ning H. Hirve perioodil 2015-2017 saadud tulu on peetud legaalseks sissetulekuks (mh on sellelt arvestatud maksud), ei ole võimalik, et sellel perioodil on H.Hirve saadud tulu legaalne, kuid sama tulu üleandmisel kolmandatele isikutele on tegemist kriminaaltuluga, mis tuleb laiendatud konfiskeerimise tõttu konfiskeerida ja/või selle asendamiseks välja mõista. Olukorras, kus kolmandate isikute elatustaseme ja sissetulekute erinevust on põhjendatud vahendite saamisega H. Hirvelt ning H. Hirve puhul on tulenevat avalik-õiguslikust nõudest peetud põhjendatuks mõista laiendatud konfiskeerimise tõttu välja 1 000 000 eurot, oleks selgelt põhjendamatu, et kolmandate isikte vastutus oleks H.Hirve vastutusele täiendav, mitte solidaarne. Harju Maakohus on otsuses ebaõigesti otsustanud konfiskeerida sama väidetava kriminaaltulu neljalt erinevalt isikult kumulatiivselt. Olukorras, kus kohus on otsuses pidanud H. Hirve kriminaaltuluks, mida H. Hirv sai ÜHele, KHele ning OSle üle anda, kokku 1 000 000 eurot, ei või H. Hirvelt, ÜHelt, KHelt ja OSlt konfiskeeritav vara olla kokku 1 982 308,37 eurot. ÜHe huvides esitatud apellatsiooni kohaselt on maakohus asunud otsuses ebaõigesti seisukohale, et 276 517,32 eurot, mille võrra ÜHe elatustase ja sissetulek erinevad, on saadud H.Hirve väidetava kriminaaltulu arvelt.

KHe apellatsioonis on märgitud veel järgmist. Harju maakohus on otsuses asunud seisukohale, et KHe elatustaseme ja sissetulekute erinevus on 276 517,32 eurot. Samas on kohus kohaldanud laiendatud konfiskeerimist seda ületavas summas. Kui kohus on otsuses asunud seisukohale, et KHe elatustaseme ja sissetuleku erinevus perioodil 01.01.2011-31.02.2018 on 295 802,86 eurot ning kohus on otsustanud selle summa KHelt välja mõista, on arusaamatu, miks on kohus täiendavalt otsustanud konfiskeerida sõiduauto Audi A5 Coupe. Auto konfiskeerimiseks puuduvad õiguslikud alused.

OS huvides esitatud apellatsioonis on märgitud, et vara konfiskeerimisel pole kohus arvestanud, et 11 000 eurot on OS saanud oma auto müügist ja see raha pole kuidagi seotud H. Hirvega. Kohtu otsuses puuduvad asjaolud ja põhjendused, mis võimaldaks asuda seisukohale, et OSle kuuluv sõiduauto Land Rover Range Rover Evoque’i saaks konfiskeerida. Põhjendamatu on ka 6550 euro konfiskeerimine, sest OS legaalselt saadud rahaliste vahendite väärtus ületab 6550 eurot.

Kolmanda isiku JG esindaja apellatsioon JG esindaja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist JGlt Tallinnas KKK kinnistu ja sõiduauto Land Rover Range Rover Evoque’i konfiskeerimise ning laiendatud

konfiskeerimise asendamiseks 514 385,47 väljamõistmise osas, samuti laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamise meetmete kehtima jätmise osas. Apellatsioonis taotletakse konfiskeerimise ja laiendatud konfiskeerimise asendamise kohaldamata jätmist, arestitud auto aresti alt vabastamist ning kinnistule seatud hüpoteegi kustutamist. Harju Maakohtu kohtuotsus on olulises osas jäetud põhjendamata ja kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. JG ainus puutumus antud kriminaalasjaga on see, et ta on olnud abielus Pavel Gammeriga. JG ja Pavel Gammer abiellusid 1999. a ja olid abielus ca 18 aastat ning neil on kolm ühist last. JG ja Pavel Gammer sõlmisid 20.07.2016. a abieluvaralepingu ja elatise maksmise kokkuleppe ning lahutasid abielu 03.10.2016. a. JGi legaalse (maksustatava) tulu suuruse kindlaksmääramisel on tuginetud 03.11.2017 vaatlusprotokollile, milles on käsitletud perioodi jaanuar 2011–veebruar 2018. JGi esindaja leiab, et kuna JG ja Pavel Gammeri abielu lahutati 2016. a, pole JGi maksutatav tulu sellele järgnevast ajast asjassepuutuv. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas täpselt on kohus tuvastanud JGi tegeliku tulu ja elatustaseme erinevuse. Maakohtu otsuses märgitu, et JG ei andnud ütlusi, ei tähenda, et kõik prokuratuuri väited on õiged ja veenvad. JG esindaja on viidanud riiklikult tunnustatud finantsekspertiisi valdkonna eksperdile UV asjatundja arvamusele. Riiklikult tunnustatud finantsekspert jõudis järeldusele, et JGl ja Pavel Gammeril puudub elatustaseme erinevus perioodil 2011 kuni 2018. a. JG esindaja leiab, et UV ütlused ja arvamus on käsitatav tõendina ning selle tegemisel on riiklikult tunnustatud ekspert kasutanud finantsvallas oma eriteadmisi. Ütluste andmisel ja arvamuse esitamisel on ekspert viidanud mitmetele finantsarvestust puudutavatele vigadele, mis on tehtud prokuratuuri poolt koostatud vaatlusprotokollides. Isegi kui asuda seisukohale, et UV arvamus ei ole tõend, siis kohus on ise pidanud seda kaitseversiooni esitamiseks, mistõttu oleks kohus pidanud andma hinnangu UV väidetele. Sõiduauto Land Roveri kõik maksed on tasunud äriühing, mistõttu ei ole põhjendatud väita, et JG tasus sõiduki eest teadmata päritolu sularahaga vähemalt 30 000 euro ulatuses. Samuti on ebaõige arvestada JG väljaminekutena omavalmistatud sõidukiga (reg.nr DDDDD) seotud kulusid, kuna need on sularahakuludena juba arvestatud Pavel Gammeri väljaminekutena. Ebaõigesti on hinnatud ka KKK kinnisasja soetamise kulusid. See soetati Pavel ja JG ühisomandisse 140 000 euroga. Ülejäänud 70 000 eurot jäeti tasumata ja MTA tegi 27.02.2019. a maksuotsuse nr 12.2-3/040952-14, milles tuvastati, et kinnistu müügihind jäeti tasumata 70 000 euro ulatuses Pavel Gammeri poolt. MTA määras OÜ Escado Grupp tasumiseks tulumaksu. Antud küsimuses esitas Escado Grupp OÜ Pavel Gammeri vastu hagi tsviilasja 2-19-11841. Kuna Pavel Gammer ei ole KKK eest tasunud 70 000 eurot, siis on ebaõigesti leitud, et Pavel Gammer tegi makse teadmata päritoluga rahaliste vahendite arvel. 2011 kuni 2014. a ja 2018. a kohta on sularahatulud jäetud finantsülevaatesse kaasamata, kuigi sularahatulude kohta on andmed olemas.

Isegi, kui kohus asub seisukohale, et JGl esineb elatustaseme erinevus, siis puuduvad tõendid, et JG oleks saanud vara süüteoga või kuriteoga seoses. JG teadis, et tema abikaasa sissetulek on seaduslik ning pärineb Pavel Gammeri seaduslikust ettevõtlusest, mis seondub hotellide ja restoranide omamisega. Kuna Pavel Gammeri vara pärines hotellide ja restoranide seaduslikust majandustegevusest, siis ei ole täidetud KarS §-des 83 1 kuni 84 sätestatud eeldused JG kui kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta JGi esindaja taotluse kohaldada KarS § 83 1 lg-t 3. JG on kolme lapse ema, mistõttu kogu tema vara arestimine ja talle üle poole miljoni euro suuruse finantskohustuse seadmine ühe kuulise maksetähtajaga on ilmselgelt ebamõistlikult koormav. Konfiskeerimise korral ei ole JGl piisavalt varalisi vahendeid, et sellist nõuet tasuda. JGlt sisuliselt kogu tema vara konfiskeerimine väljuks vara konfiskeerimise eesmärgist ja omaks kolmanda isiku suhtes iseseisva sanktsiooni toimet. Maakohus ei ole arvestanud ka palus JG esindaja taotlust, et kohus vähendaks konfiskeerimisele kuuluvaid summasid rahuldatava avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra.

Tsiviilkostja GBGRUPP Holding OÜ (Escado Grupp OÜ õigusjärglane) lepinguliste esindajate apellatsioon Esindajad taotlevad tühistada maakohtu otsus järgmistes osades: GBGrupp Holding OÜ suhtes AS-i MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamise ning GBGrupp Holding OÜ-lt AS-i MiniCredit (pankrotis) kasuks 597 319,01 euro välja mõistmise osas ning Tsiviilhagi tagamiseks Bentley Continental GTS (numbrimärgiga BBBBB) aresti ja 473 093,59 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi kinnistule registriosaga nr KKKKKKK kehtima jätmise osas Veel taotlevad apellandid GBGrupp Holding OÜ-lt sõiduauto Bentley Continental GTS hoiustamise kulude riigi kasuks välja mõistmist. Apellandid taotlevad, et ringkonnakohus teeks nimetatud osas uue otsuse, millega jätaks AS-i MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi läbi vaatamata ning tühistaks tsiviilhagi tagamiseks sõiduautole Bentley seatud aresti ning kinnistule seatud hüpoteegi. Sõiduauto Bentley hoiustamise kulud paluvad apellandid jätta riigi kanda. Kui ringkonnakohus ei jäta tsiviilhagi täies ulatuses läbi vaatamata, paluvad apellandid jätta tsiviilhagi läbi vaatamata 39 839,32 euro ulatuses. Kui ringkonnakohus ei jäta tsiviilhagi läbi vaatamata, paluvad apellandid jätta see täies ulatuses rahuldamata ning tühistada tsiviilhagi tagamiseks seatud arest ja kohtulik hüpoteek. Kõik menetluskulud paluvad apellandid jätta AS-i MiniCredit (pankrotis) kanda, kohustades ühtlasi kohustades AS-i MiniCredit (pankrotis) tasuma GBGrupp Holding Oüle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras igas kalendripäevas alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku hüvitamiseni.

GBGrupp Holding OÜ jääb kõikide seisukohtade, põhjenduste ning vastuväidete juurde, mille GBGrupp Holding OÜ õiguseellane esitas esimese astme kohtumenetluses, kordamata apellatsioonis kõiki seisukohti üle. GBGrupp Holding OÜ on menetlusse ebaõigesti kaasatatud ning tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata. KrMS § 39 lg 1 ei võimalda läbi vaadata AS-i MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi GBGrupp Holding OÜ vastu, kuna GBGrupp OÜ juhatuse liiget ei ole süüdi tunnistatud üheski kuriteos, mis oleks vahetult põhjustanud kahju, mille hüvitamist AS MiniCredit (pankrotis) taotleb. Tsiviilkostjaks on isik, kes vastutab süüdistatava tekitatud kahju eest. GBGrupp Holding OÜ ei vastuta ühegi süüdistatavaks oleva isiku tekitatud kahju eest või muude nõuete, sh väidetavate alusetu rikastumise nõuete eest. Ainus süüdistatav, kelle tegevusest tulenevat vastutust oleks teoreetiliselt võimalik GBGrupp Holding OÜ õiguseellasele Escado Grupp OÜ-le üle kanda, on Escado Grupp OÜ juhatuse liige J. Lipendina. J.Lipendina ei ole aga süüdi tunnistatud üheski kuriteos, mis oleks vahetult seotud tsiviilhagis märgitud väidetava kahju tekitamise või alusetu rikastumisega. J. Lipendina mõisteti KarS § 255 lg 1 ja KarS § 202 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks. J.Lipendina süüdi tunnistamine KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 22 lg 3 alusel, KarS § 344 lg 1, KarS § 210 lg 2 ning KarS § 25 lg 2 ega ka KarS § 345 lg 1 alusel ei kaitse õigushüvesid, mis omaks puutumust AS-le MiniCredit (pankrotis) väidetavalt tekkinud kahjuga. Escado Grupp OÜ (kustutatud) juhatuse liikmel J.Lipendinal ei ole kohustusi AS-i MiniCredit (pankrotis) ees, vaid Escado Grupp OÜ juhatuse liikmena pidi J.Lipendina tegutsema Escado Grupp OÜ mitte AS-i MiniCredit (pankrotis) huvides. IG ega V.Jaroševitši tegevus ei ole omistatav Escado Grupp OÜ-le ega GBGrupp Holding OÜ-le, sest nemad ei ole olnud GBGrupp Holding OÜ seaduslikud esindajad. IG ega V.Jaroševitši puhul ei esine tegu, millest tulenevalt saaks rääkida kuriteoga tekitatud kahjust. Puudub ka alusetu rikastumise koosseis. AS-i MiniCredit (pankrotis) tehtud ülekanded Escado Grupp OÜ-le toimusid AS-i MiniCredit (pankrotis) juhatuse liikmete teadmisel ja nõusolekul. AS-i MiniCredit (pankrotis) hilisem ainuaktsionär GBG Oil OÜ on ainetute vaidluste vältimiseks hiljem kinnitanud varakäsutuse ja maksete õigsust. Karistusõiguslikult ei saa teha etteheiteid, kui tsiviilõiguslikult on antud tehinguteks nõusolek või hilisem heakskiit. Isegi kui AS-i MiniCredit (pankrotis) juhatuse liige ja/või raamatupidaja on rikkunud oma kohustusi AS-i MiniCredit (pankrotis) ees, ei saa pidada tsiviilkostjaks GBGrupp Holding OÜ-d ega esitada viimase vastu tsiviilhagi. AS-i MiniCredit (pankrotis) juhatuseliikme(te) või raamatupidaja võimalikud sisesuhtes toimepandud rikkumised ei ole omistatavad GBGrupp Holding OÜ õiguseellasele ega ka GBGrupp Holding OÜ-le. AS MiniCredit (pankrotis) ei ole saanud hagi enda nimel esitada, hagi on ebaõigesti menetlusse võetud ja menetletud ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Tsiviilhagi oleks menetlusosalisena enda nimel saanud ja pidanud esitama AS-i MiniCredit (pankrotis)

pankrotihaldur, kuid seda pankrotihaldur teinud ei ole ning ka sellist hagi maakohtus menetletud ei ole. Tsiviilhagi on esitatud ebaõige tsiviilkostja vastu. AS MiniCredit (pankrotis) täitis tegelikult maksekäsundit, kui tegi Escado Grupp OÜ-le ülekandeid. Praeguses asjas on tuvastatud, et AS MiniCredit (pankrotis) sai suures koguses sularaha H. Hirve ning P. Gammeriga seotud ja nende kontrollitavate äriühingute kassast. AS MiniCredit (pankrotis) tegi Escado Grupp OÜle ülekandeid, kuna AS-le MiniCredit (pankrotis) laekus kassast sularaha. Samuti on tuvastatud, et AS-le MiniCredit (pankrotis) andsid nii tegeliku kasusaajana kui ka võlausaldaja esindaja ja tegeliku kasusaajana korraldusi Escado Grupp OÜ-le ülekannete tegemiseks H. Hirv ja P. Gammer. Selliselt loeti täidetuks AS-i MiniCredit kohustus tagastada H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevate äriühingute kassasse sealt välja makstud sularaha. Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse VÕS § 79 lg 1 kohaselt kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Alusetu rikastumise üldsäte (VÕS § 1028), mida maakohus kohaldas, ei ole asjas tuvastatud asjaoludel üleüldse kohaldatav. VÕS § 1028 lg 1 asemel kuuluks erisättena kohaldamisele VÕS § 1029. VÕS § 1029 lähtub põhimõttest, et sooritus ei ole toimunud mitte sellele isikule, kellele raha faktiliselt üle kanti (antud juhul Escado Grupp OÜle), vaid sooritus on toimunud tegelikult võlausaldajale ja maksekorralduse andjale. Kohus on tsiviilhagi lahendades ja rahuldades ületanud hagi piire. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuivõrd IGle ja V.Jaroševitšile etteheidetavate ülekannete summa on 557 479,69 eurot, ei saa kohus rahuldada GBGrupp Holding OÜ vastu esitatud tsiviilhagi ulatuses, mis väljub süüdistuse ning kriminaalasja raamest. Harju maakohus on 06.01.2023 otsusega mõistnud GBGrupp Holding OÜ-lt välja 597 319,01 eurot. Samas on AS MiniCredit (pankrotis) avaldanud 30.04.2019 hagiavalduse täienduse p-s 3.1 sõnaselgelt, et vähendab oma nõuet 557 479,69 euroni. Harju maakohus on hagi ebaõigesti rahuldanud. Harju maakohus on tsiviilhagi rahuldamist põhjendanud sellega, et: 1) ajavahemikus 03.08.2009-09.10.2014 kandis AS MiniCredit (pankrotis) Escado Grupp OÜ-le üle 557 479,69 eurot; 2) ülekannete tegemiseks puudus õiguslik alus, kuna rendilepingut, mille alusel arveid väljastati, ei eksisteerinud; 3) tõendatud ei ole AS-i MiniCredit (pankrotis) kõigi osanike nõusolek selliseks tegevuseks. Maakohtul ei oleks olnud alust tsiviilhagi rahuldamiseks, isegi kui need väited oleks õiged. Isegi kui rendiarved ise on fiktiivsed või kui arveid on esitatud fiktiivse või puuduva rendilepingu alusel, ei tähenda see, et maksed oleksid olnud alusetud ning maksed tuleks ASle MiniCredit (pankrotis) tagastada. Näilise tehingu puhul tuleb arvestada TsÜS § 89 lg-t 3,

mis näeb ette, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. AS MiniCredit (pankrotis) ei oleks saanud kassast sularaha, kui ei oleks seda koos teenustasuga edasi maksnud Escado Grupp OÜ-le. Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et toimus raharing, kus AS MiniCredit (pankrotis) sai H.Hirve ja P.Gammeri kontrollitavate äriühingute kassast sularaha, millega tasuti AS-i MiniCredit (pankrotis) töötajatele palkasid. Samas ulatuses tehti ülekanded Escado Grupp OÜ-le. Kui MiniCredit (pankrotis) ei oleks teinud ülekandeid Escado Grupp OÜ-le, poleks ka AS MiniCredit (pankrotis) saanud kassast sularaha . Seega tagastas AS MiniCredit (pankrotis) kõnealuste ülekannetega raha, mille oli eelnevalt sularahas kassast saanud. Ebaõige on tsiviilhagis esitatud väide, et AS-i MiniCredit (pankrotis) juhatuse liige V. Jaroševitš oli teadlik, et iga kuu tehakse AS-i MiniCredit (pankrotis) ja Escado Grupp OÜ vahel ilma õigusliku aluseta ülekandeid. Kanded ei olnud tehtud ilma õigusliku aluseta, vaid need tuli teha, kuna AS MiniCredit (pankrotis) oli saanud kassast sularaha. Kuna raha pärines eelnevalt H. Hirve ja P. Gammeri restorani- ja muude äride kassast, oli H. Hirve ja P. Gammeri otsustada ka see, kuhu võlgnik saadud raha tagastamise kohustuse täidab. Selles ei ole midagi etteheidetavat, kui võlausaldaja palub enda ees oleva kohustuse täita kolmandale isikule. H. Hirve, P.Gammeri ega nendega seotud äriühingute, kelle vahendite üle peeti arvestust X kassas, AS-i MiniCredit (pankrotis) ega ka Escado Grupp OÜ vahel ei ole kunagi olnud vaidlust selles, et AS MiniCredit (pankrotis) pidi Escado Grupp OÜ-le tegema saadud sularaha eest ülekandeid. Asjaolu, et AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur on olnud või pidi kannatanu esindajana olema teadlik ka suurest rahasummadest, mis laekusid AS-le MiniCredit (pankrotis), kuid sellegipoolest esitas AS MiniCredit (pankrotis) hagi GBGrupp Holding OÜ vastu, ei ole etteheidetav GBGrupp Holding OÜ-le ega võimalda järeldada, et hagi, mis põhineb alusetu rikastumise sätetel või alternatiivselt deliktil, kuuluks rahuldamisele. Ebaõige on maakohtu otsuses märgitu, et sularahakassa väljamaksed ja ülekanded Escado Grupp OÜ-le ei klapi. Kohus on otsuse p 515 teises lõigus, kus võrdles sularahakassast saadud summasid Escado Grupp OÜ-le välja makstud summadega, liitnud summad kokku ebaõigesti, arvestamata täpset kuud ja kalendriaastat. Selliselt on kohus teinud ka ebaõiged järeldused, et perioodil 2010–2014 saadud ja väljamakstud summad ei klapi. Näiteks on ebaõiged kohtu 2013. a arvestuses märgitud väljamaksed summas 66 490 eurot. Õige summa on 55 590 eurot. Erinevus tekib sellest, et ühel juhul on kokku liidetud summad makse kontolt tegemist kuupäeva alusel. Seevastu juhul, kui teha arvetus selliselt, et liita kokku summad tsiviilhagis märgitud arvete kuupäevade järgi, siis summad klapivad. Lisaks ei võimalda aasta jooksul tehtud sissemakse summade kokku liitmine ja võrdlemine aasta jooksul tehtud väljamaksetega teha põhjapanevaid järeldusi selle kohta, et AS-i MiniCredit saadud summad ning väljamakstud summad ei ole omavahel vältimatult seotud. Selleks, et teha põhjendatud järeldusi saadud ja väljamakstud summade kohta, tuleb võrrelda iga konkreetset sisse- kui ka väljamakset iga konkreetse nn rendiarvega. Väidet, et sularahana toodud summad ning Escado

Grupp OÜ-le väljamakstud summad on ühemõtteliselt seotud, kinnitab käesolevale apellatsioonile lisatud tabel. Nõuete esitamine kriminaalasjas ei ole võimalik ega põhjendatud ka seetõttu, et tehingute tegemiseks on aktsionäride ja tegelike kasusaajate nõusolek või hilisem heakskiit. Kohus on asunud otsuses ebaõigele seisukohale, et maksete tegemiseks on puudunud AS-i MiniCredit (pankrotis) aktsionäride heakskiit. Kohus on ise otsuses sedastanud, et toimus raharing. Seda on aga võimalik teha üksnes seotud äriühingute ning raharingi puudutavate kokkulepete alusel. kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud, et AS-i MiniCredit ainuaktsionär GBG Oil OÜ on 01.08.2018. a vaidluste vältimiseks võtnud vastu ka AS-i MiniCredit (pankrotis) ainuaktsionäri otsuse selle kohta, et käesolevas kriminaalasjas lahendatava tsiviilhagi aluseks olevaid maksed on igal juhul tegeliku kasusaaja poolt heaks kiidetud. Nõusolek või hilisem heakskiit maksete tegemiseks välistab IG ja V. Jaroševitši süüdi tunnistamise, mis ühtlasi välistab ka tsiviilhagi rahuldamise võimaluse. GBGrupp Holding OÜ ei vastuta ka VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. AS MiniCredit (pankrotis) ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks AS MiniCredit (pankrotis) nõude kvalifitseerida VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Puudub J.Lipendina tegu, mis oleks omistatav Escado Grupp OÜ-le, ning norm, mida J. Lipendina ja/või Escado Grupp OÜ oleks rikkunud, mille kaitseeesmärgiks ole olnud ära hoida AS-le MiniCredit (pankrotis) väidetavalt tekkinud kahju. Harju Maakohtu 06.01.2023 otsusega mõisteti J.Lipendina KarS § 202 lg 2 p 3 alusel esitatud süüdistuses õigeks. Järelikult on AS MiniCredit (pankrotis) viited VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 ning väidetavale kaitsenormile KarS §-le 202 ebaõiged. Eelnev tähendab, et samu etteheiteid ei saa teha ka Escado Grupp OÜ-le ega ka GBGrupp Holding OÜ-le. Escado Grupp OÜ juhatuse liige J.Lipendina oli Escado Grupp OÜ juhatuse liikmena kohustatud tegutsema Escado Grupp OÜ mitte ühelgi kolmanda isiku huvides. IG ja/või V. Jaroševitši suhtes tehtavad etteheited ja/või nende kohta tehtud süüdimõistvad otsuseid ei ole VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel ühelgi juhul omistatavad Escado Grupp OÜ-le ega ka GBGrupp Holding OÜ-le. Samad argumendid välistavad GBGrupp Holding OÜ vastutuse ka VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Escado Grupp OÜ käitumine ei ole olnud heade kommete vastane, Escado Grupp OÜ eesmärgiks pole kunagi olnud AS-le MiniCredit (pankrotis) kahju tekitamine. Selles, et AS MiniCredit AS MiniCredit (pankrotis) on täitnud maksekäsundit ning täitnud saadud sularaha tagastamise kohustuse võlausaldaja palvel kolmandale isikule Escado Grupp OÜ-le, ei ole midagi heade kommete vastast. AS-i MiniCredit väidetavad nõuded GBGrupp Holding OÜ vastu on aegunud, kuid kohus ei ole otsuse tegemisel aegumise vastuväitega arvestanud. AS MiniCredit (pankrotis) on esitanud GBGrupp Holding OÜ õiguseellase Escado Grupp OÜ vastu tsiviilhagi 21.09.2018, s.o enam kui üheksa aastat pärast esimest makset ning ca neli aastat pärast viimast makset. Sõltumata sellest, kas kvalifitseerida AS-i MiniCredit (pankrotis)

esitatud nõue alusetu rikastumise nõudena (1028 jj) või deliktina (VÕS § 1043), on nõue igal juhul aegunud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. AS MiniCredit (pankrotis) juhatuse liikmed olid maksetest teadlikud. Kuivõrd AS MiniCredit (pankrotis) kasutas IGt raamatupidajana ning kohtuotsuse kohaselt tegi just IG ülekandeid Escado Grupp OÜ-le, olid TsÜS § 133 lg 1 kohaselt ka AS-le MiniCredit (pankrotis) teada, et Escado Grupp OÜ-le tehti ülekandeid. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt hakkab alusetu rikastumise puhul aegumine iga üksiku makse puhul vastava makse tegemisest. Käesoleval juhul on AS MiniCredit (pankrotis) üritanud maksma panna väidetavaid nõudeid, mille aluseks olevad asjaolud pärinevad niivõrd ammusest ajast, et need ei vaja enam õiguskaitset ning nende suhtes tuleb kohaldada aegumist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Praegusel juhul on süüdistusele aga lisatud ka osaühingute väljamaksete kohta tabelid, millest nähtuvad perioodiliste väljamaksete saajad, maksuhaldurile deklareeritud ja deklareerimata jäetud summad ning väljamaksete kogusumma ning tasutud ja kinnipeetud ning tasumata ja kinni pidamata jäetud maksud. Neile tabelitele on süüdistuse teksti juures viidatud ja märgitud, et tabelite puhul on tegemist süüdistuse lahutamatu osaga. Seda, et need andmed on süüdistuses ära toodud, on tegelikult apellatsioonis märkinud kaitsja isegi. Nimelt on apellatsioonis heidetud ette seda, et süüdistuses on liigselt avatud tõendit – maksuarvestust. Seega tunduvad kaitsja argumendid vastuolulised – ühest küljest heidab kaitsja ette seda, et asjaolusid pole tõenditele tuginedes piisavalt avatud, teiselt aga seda, et süüdistuses on olulisi andmeid sisaldavat tõendit avatud liiga suures ulatuses. Kaitsja väitega, et prokuratuur on rikkunud menetlusõigust sellega, et on süüdistuses avanud tõendi sisu liiga suures ulatuses, ringkonnakohus ei nõustu. Süüdistuses on toodud ära konkreetsed andmed, millele süüdistuse väited tuginevad, need andmed on esitatud ülevaatlikkuse huvides tabelina ning on raske ette kujutada, kuidas oleks saanud neid andmeid teisiti esitada, nii et andmete ülevaatlikkus säiliks. Ringkonnakohtu hinnangul teenib nende andmete lisamine süüdistusele vaid kaitseõiguse huve ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa nende andmete lisamist pidada menetlusõiguse rikkumiseks.

II 4.2 Maakohus on mh maksukuriteo puhul tuginenud J. Lipendina ütlustele. J. Lipendina kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud, mistõttu avaldati tema eeluurimisel kahtlustatavana antud ütlused, tõendite kd 84, tl 197-198). J. Lipendina kaitsja apellatsioonis on väidetud, et J. Lipendinat mõjutati kohtueelses menetluses ebaseaduslikult – kui ta oli vahi all, käisid menetleja ametnikud korduvalt temaga vestlemas. Kaitsja leiab, et sellised vestlused kujutavad endast kaitseõiguse rikkumist, sest neil ei tutvustata süüdistatavale tema õigusi, neile ei kaasata kaitsjat ning neid võidakse kasutada selliseid mõjutusvahendeid, mis on menetlustoimingul lubamatud. Veel on kaitsja toonud välja, et J. Lipendina ei lugenud isiklikult ülekuulamisel antud ütlusi üle, kuid kinnitas need allkirjaga siiski. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et olukorras, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, võib olla tegemist lubamatu tõendiga. Kohtukolleegium nendib, et kuigi kaitsja räägib apellatsioonis sellest, et kohtueelses menetluses aset leidnud menetlusõiguse rikkumised võivad olla viinud selleni, et saadud tõendid on lubamatud, ei ole apellatsioonis otsesõnu ühegi tõendi lubamatuna tõendikogumist välja jätmist taotletud. Apellatsioon jääb ebamääraseks küsimuses, mis tõendid menetlusõigust rikkudes saadud on. Seda, et apellatsioonis nimetatud kohtumiste või vestluste tulemusel oleks saadud tõendeid, millele kohtus tugineti, apellatsioonist ei nähtu. See, et lisaks J. Lipendina ülekuulamistele peeti temaga vestlusi, mida ülekuulamisena ei vormistatud, ei tähenda isegi juhul, kui neid vestlusi pidada menetlusseadustikuga mitte kooskõlas olevaks, automaatselt, et korrektselt toimunud ülekuulamisel saadud ütlused tuleks tõendina kõrvale jätta. J. Lipendina kohtueelses menetluses antud ütlused ise ei anna põhjust järelduseks, et need on antud survestamise tulemusel. J. Lipendina ei ole andnud süüdistuse

versiooni kahtlust äratavas ulatuses toetavaid ütlusi; maakohtu otsusest ilmneb, et teistest tõenditest nähtuvatele asjaoludele tuginedes on kohus pidanud leidnud, et J. Lipendina on oma rolli süüks pandud tegudes pisendanud(maakohtu otsuse p 136, 368, 398), ning on seetõttu jätnud J. Lipendina ütlused osaliselt kõrvale (millele on kaitsja omakorda vastu vaielnud). Seega oleks analüüsimiseks, kas lisaks menetlusseadustiku nõuete kohaselt toimunud ülekuulamistele toimunud vestlused olid õigusvastased ja kas nende tõttu tuleks J. Lipendina kohtueelses menetluses antud ütlused tõendite kogumist välja jätta, põhjust siis, kui apellatsioonis oleks ära näidatud, kuidas mainitud vestlused J. Lipendina ütlusi mõjutasid. Kaitsja on märkinud, et seda, mis täpselt kohtumisel juhtus, „on tagantjärgi raske tõendada, kuid kaitsja hinnangul ilmestab vestluste ja ülekuulamiste kronoloogia selgelt, et J. Lipendinat survestati andma üksikasjalikke ütlusi“. Ringkonnakohus tõdeb, et sellest näitest endast nähtub, et see on oletuslik. Ka maakohus on leidnud, et vestluste mõju J. Lipendina ütlustele tuvastatav pole. Kohus märkis, et J. Lipendinal, kes loobus kohtus ütluste andmisest, olnuks „võimalik selgitada kohtumenetluses tema võimalikku mõjutamist ja selle täpseid asjaolusid ning kuidas see võis mõjutada tema ütluste sisu“ (otsuse p 136). Kaitsja on maakohtu öeldule apellatsioonis vastanud, et kohtus ütluste andmisest keeldumist ei või tõlgendada süüdistatava kahjuks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olegi maakohus seda teinud, kohus on lihtsalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuna süüdistatav ise ütlusi anda ei soovinud, ei ole tõendeid, mis kinnitaks väiteid J. Lipendina ebaseadusliku mõjutamise kohta. Seda ei tõenda ka J. Lipendina abikaasa V. Lipendini maakohtus öeldu, millele apellatsioonis viidatakse. Maakohtu 15. septembri 2020 istungi protokollist ilmneb, et V. Lipendin keeldus kohtus ütluste andmisest. Teatades, et ta ei soovi ütlusi anda, mainis ta, et poleks ka varem ütlusi andnud, aga tegi seda, sest uurija ütles, et tema abikaasat ähvardab vanglakaristus. Pisut hiljem lisas ta, et politseiametnike sõnul pidi tema abikaasat ähvardama pikk vanglakaristus kelmuse eest, kui tema annab ütlusi, lubatakse vahistatud J. Lipendina aga vanglast välja. Ringkonnakohus möönab, et KrMS § 63 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada ka sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõendeid. Praegusel juhul on V. Lipendini maakohtus öelduga ringkonnakohtu hinnangul siiski vähe peale hakata, kuna öeldu piirdub üldsõnalise, aga vastuolulise väitega. Kui esialgse väite kohaselt selgitati talle üksnes, et tema abikaasat ähvardab pikk vangistus, siis vaid pisut hiljem väitis V. Lipendin hoopis, et teda mõjutati ütlusi andma lubadusega, et J. Lipendina pääseb vanglast. Kuna V. Lipendin ütlusi anda ei soovinud, ei olnud võimalik välja selgitada, kas tema mõjutamine ületas lubatu piire. Lõpuks tuleb tõdeda sedagi, et V. lipendini väide käib tema ütluste andmise kohta, ega tõenda J. Lipendina survestamist. III 4.3 Maakohus on selle tuvastamisel, mis ulatuses jäeti erinevaid maksustatavaid väljamakseid deklareerimata ja neilt maksud maksmata, lähtunud Maksu- ja Tolliameti (MTA) maksuarvestusest. Mitu kaitsjat on apellatsioonis leidnud, et maakohus on lugenud maksuarvestuse ebaõigesti lubatavaks tõendiks.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate arvates ei vasta maksuarvestus ühelegi KrMS § 63 lg 1 nimetatud tõendi liigile. Viitega kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse punktile 10 on väidetud, et KrMS § 63 lg 1 järgi võib küll tõend olla lisaks seal loetletuile ka muu dokument, kuid tõendina saab kasutada seega üksnes sellist dokumenti, mille sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingi asjaolu. See väide on alusetu. Viidatud Riigikohtu otsus ei ütle, et tõendina saab kasutada üksnes dokumenti, „mille sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu“. Tsiteeritu puhul on tegemist hoopis Riigikohtu antud otsese tõendi määratlusega. Riigikohus on aga samas otsuse punktiski märkinud, et lisaks otsestele tõenditele on kriminaalmenetluses kasutatavad ka kaudsed tõendid, „mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta“. Seega on ekslik juba väide, et tõendi tunnustele vastab ainult selline dokument, mille sisuks on teave, mis mingit tõendamiseseme asjaolu vahetult tõendab või kummutab. Ekslik on aga ka edasine käsitlus, mille kohaselt pole MTA maksuarvestuse puhul tegemist dokumendiga, mis sisaldaks vahetult teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Nimelt on seisukohta, et tegemist ei ole vahetult tõendamiseseme asjaolude kohta teavet sisaldava dokumendiga, põhjendatud argumendiga, et MTA maksuarvestus on koostatud PPA tellimusel ja PPA esitatud materjalide alusel. See väide ei näita mitte seda, kas tõend sisaldab tõendamiseseme asjaolu vahetult kinnitavat või välistavat teavet, vaid seda, kas tegemist on algse või tuletatud tõendiga. Apellatsioonis osutatud asjaolu, et maksuarvutus koostati PPA esitatud materjalide alusel, tähendab, et tegemist on tuletatud tõendiga. Kohtukolleegium nendib, et ka tuletatud tõendid pole kriminaalmenetluses keelatud. Tuletatud tõend on nt vaatlusprotokoll või teistest tõenditest saadud andmete alusel tehtud ekspertiisi akt. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuarvestus tõend, mis tõendab vahetult tõendamiseseme asjaolu – sellest nähtub maksukohustuse varjamise ulatus ja sellest tulenevalt KarS § 389 1 koosseisutunnuseks oleva kahju suurus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetleja sellega, et pöördus maksukohustuse varjamise ulatust näitava tõendi saamiseks MTA poole, menetlusõigust rikkunud. MTA kui maksuhalduri pädevusse kuulub maksukorralduse seaduse § 10 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt maksude arvestuse õigsuse kontrollimine ja tasumisele kuuluva maksusumma määramine. Kui on olemas asutus, kelle pädevusse mingi konkreetse asjaolu tuvastamine kuulub ja kellel on ka omal algatusel õigus sama asjaolu kontrollida, tundub vastava asjaolu väljaselgitamiseks sellele asutusele päringu tegemine igati asjakohane. Sellest tulenevalt ei saa päringu tegemist pidada kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks. Arvestades seda, et kriminaalasja menetleja oli Politsei- ja Piirivalveamet ja Maksu- ja Tolliamet on koostanud maksuarvestuse Politsei- ja Piirivalveameti jaoks viimase kogutud materjalide alusel (vt kaaskirjad ja maksuarvestuse esileht: tõendite kd 44, tl. 49–56), peab ringkonnakohus asjassepuutumatuks J. Lipendina kaitsja viidet sellele, et vastavalt Riigikohtu praktikale võib menetleja olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Esitatud andmetest ei nähtu, et maksuarvestuse koostanud ametnikud oleks ühtlasi osalenud uurimisasutuse ametnikena praeguse kriminaalasja kohtueelses menetluses.

Kuigi maakohus leidis, et maksuarvestuse puhul on tegemist lubatava tõendiga, märkis kohus, et isegi, kui maksuarvestust tõendina kasutada ei saaks, on tegemist abimaterjaliga, mis lihtsustab tõenditest järelduste tegemist. Sellele on kaitsjad vaielnud vastu argumendiga, et kui tegemist on abimaterjaliga, siis tuleks esmalt vahetute tõendite pinnalt tuvastada, kas maksuarvestuses on kajastatud algandmed õigesti. Sellega seoses tuleb märkida, et see, kas algandmed, millele MTA tugines, on õiged, on oluline ka juhul, kui tegemist on tõendiga. Kuivõrd tegemist on tuletatud tõendiga, sõltub tema tõenduslik väärtus ilmselgelt selle aluseks olevate andmete õigsusest. Sisuliselt on sama leidnud ka maakohus, kes on otsuses märkinud, et maakohtus toimunud kohtulikul arutamisel on uuritud ka maksuarvestuse aluseks olevaid tõendeid (otsuse p 110). See omakorda tähendab, et kohus pidi ka neid tõendikogumisse kuuluvaid tõendeid hindama. N. Petsenevskaja kaitsja on leidud, et kohus ei ole seda teinud. Kaitsja osutab, et maksuarvestuse koostamiseks anti Maksu- ja Tolliametile üle 418 faili ja 67 turvaklambriga suletud kaustaga. Maakohus on otsuse punktis 115 üksnes nentinud, et maksuarvestuse andmeid „neid saab kontrollida“ ega ole kinnitanud, et kohus neid kontrollis. Kohtukolleegiumi hinnangul on see etteheide alusetu. Maksukohustuse varjamise tõendite käsitlus ei lõppe maakohtu otsuses punktiga 115. Edasise käsitluse raames on kohus analüüsinud nii raamatupidamisdokumentide kui failide vaatlusprotokolle ja teinud neist järeldusi. Neis vaatlusprotokollides on vaadeldud samu dokumente ja faile, mis esitati Maksu- ja Tolliametile maksuarvestuse koostamiseks. Muu hulgas on maakohus kontrollinud, et vaatlusprotokollis kajastatud andmed vastavad turvaklambritega kinnitatud dokumentide ning IT-seadmel asunud failides kajastatud andmetele (vt nt otsuse p 182). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu kohustus hinnata ka neid kohtule esitatud tõendeid, millel maksuarvutus põhines, ei tähenda seda, et kohus peaks ise kordama sama maksuarvutust. Piisav on see, et kohus tutvub algandmetega ja kõrvutab neid maksuarvestuses tooduga niivõrd, et kohtul tekiks veendumus, et nende andmete põhjal tehtud maksuarvestus on usaldusväärne – just seda ongi maakohus teinud. Apellatsioonides on leitud, et maksuarvestus ei ole algandmeid kajastatud õigesti. Nimelt on MTA lugenud näiteks Novatek Holding OÜ töötajatele sularahas tehtud väljamaksed ebaõigesti Restoplus OÜ väljamakseteks ja xls-failides kajastatud 2015, 2016 ja 2017 arvepidamist Restoplus OÜ kassaks ning neis failides kajastatud väljamakseid H. Hirvele, P. Gammerile, J. Lipendinale, A. Russalimile ja SPle Restoplus OÜ väljamakseteks. See etteheide on alusetu – nagu maakohuski, on ka ringkonnakohus seisukohal, et kõnealustes failides kajastatud arvepidamist on põhjust pidada Restoplusi omaks ning nii ümbrikupalku kui ka muid deklareerimata väljamakseid tehti Restoplusi vahenditest. 4.4 Maakohus lähtus selle tuvastamisel, mis ulatuses on jäetud maksud kinni pidamata või tasumata, ka J. Lipendina IT-seadmete koopiafailides olnud andmetest. xls-failides olevad töötabelid sisaldasid andmeid ametliku (ülekandega makstava) ja mitteametliku (sularahas makstava) töötasu kohta (tõendite kd 35, tl 8-20). Kuigi kaitsjad juhtisid tähelepanu sellele, et palgalehtedel on kirjas ka Novatek Holding OÜ ja Escado Grupp OÜ töötajad, luges maakohus kõik töötabelites nimetatud töötajad Restoplusi töötajateks. Kohus möönis, et „töötabelist nähtuvalt on töötajatele deklareeritud osaliselt väljamakseid ka Escado Grupp OÜ ja Novatek Holding OÜ-st“, kuid leidis, et „asjaolu, et töötajatele deklareeriti väljamakseid ka

mõnest teisest äriühingust, ei välista seda, et tegemist on Restoplus OÜ töötajatega“. Ühtlasi pidas kohus oluliseks sedagi, et vahetult enne, kui Novatek Holding OÜ pangakontolt maksti palka töötajatele, kes olid töötabelis märgitud BH õlletehase töötajateks, on Restoplus OÜ kontolt tehtud ülekanne Novatek Holding OÜ pangakontole. Sellele on apellatsioonides vaieldud vastu argumendiga, et pubil „Beer House“ ei ole õlletehast, vaid õlletehas on Novatek Holding OÜ-l. Ka on apellantide hinnangul arusaamatu, millele tuginedes on kohus hinnanud Restoplus OÜ poolt Novatek Holding OÜ-le väidetavalt tehtud ülekanded Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamakseteks. Ringkonnakohtu hinnangul pole vaidlust selles, et õlle tootmisega tegelenud töötajad töötasid ametlikult Novatek Holding OÜ-s: ka maakohus on möönnud, et palka, mida need töötajad said pangaülekandega, maksti Novatek Holding OÜ kontolt. Seega formaalselt viitab kõik sellele, et õlletehase töötajatel oli töösuhe Novatek Holding OÜ-ga, seda enam, et Novatek Holding OÜ oli ametlikult ka ettevõte, mis tegeles õlle tootmisega. Samas näitavad praeguse kriminaalasja raames uuritud tõendid, et piir n-ö kontserni ettevõtete vahel oli ebamäärane (seejuures näitab PRIA toetusega seonduv, et just Novatek Holdingut võiski olla mingite tegevuste puhul olla n-ö fassaad). Nii on küsimus selles, mis ettevõte reaalselt töötajatele palka maksis. Maakohus asuski seisukohale, et seda tegi Restoplus: tema sularahakassast maksti ümbrikupalka, aga ka ametlikult makstud palk tuli lõppkokkuvõttes Restoplusi vahenditest. Seega ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul eitanud, et ametliku palga maksis õlletehase töötajatele välja Novatek Holding, kohus pidas aga oluliseks seda, et rahasumma, mis palkadeks välja maksti, tuli sisuliselt otse Restoplusilt, Novatek Holdingu rolliks jäi pelgalt saadud summa välja maksmine. Ringkonnakohus tõdeb, Novatek Holdingu arvelduskonto väljavõtte (CD-plaat: kd 6; tl. 132) kohaselt peab see paika. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et palka maksti Novatek Holdingu töötajatele Restoplusi rahaliste vahendite arvel. Samas – kuna seda, et pangaülekandega makstud palkadelt poleks ettenähtud makse kinni peetud või maksmata jäetud, pole ette heidetud –, pole kohtukolleegiumi arvates üldse määravat tähtsust sellel, milline ettevõte seda palka maksis või millise ettevõtte vahenditest seda palka maksti. Oluline on see, milline ettevõte maksis n-ö ümbrikupalka, millelt makse ei makstud või kinni ei peetud. Selle tuvastamine, et Novatek Holding sisuliselt üksnes jaotas laiali Restoplusilt saadud palgaraha, omab tähtsust vaid nii palju, et see saab pakkuda täiendavat kinnitust võimalikule muude asjaolude põhjal tehtavale järeldusele, et ümbrikupalka maksis Restoplus. Samas ei välistaks ka seisukoht, et osade töötajate ametliku palga maksjana tuleb käsitada Novatek Holdingut või Escado Gruppi, võimalust, et ümbrikupalka maksis Restoplus. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust välistamaks võimalust, et isikule maksidki palka nii Novatek Holding OÜ kui ka Restoplus OÜ. Kuna sularahas makstud palga puhul oli tegemist mitteametliku palgamaksmisega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul määrav mitte see, mis ettevõttes isikud ametlikult töötasid, vaid – niivõrd kui selle tuvastamine on võimalik – see, kuidas nähti töösuhet mitteametlikus arvestuses ning see, mis ettevõtte rahalistest vahenditest neile palka maksti. Kaitsjad on apellatsioonis leidnud, et kuna töötabelites on palgaarvestus iga töötaja kohta ühtne, nii et selles on kajastatud nii ülekandega kui ka sularahas makstav palk, siis ei saanud isikul olla kahte eri töösuhet. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Ühtne

palgaarvestus näitab eelkõige seda, et kontsernisiseselt ei peetud oluliseks, millise ettevõtja töötajaga tegemist oli, vaid kõike, mis oli restoranide tööga vähegi seotud, käsitati ühtse tervikuna. Nagu maakohtu otsuses märgitud, olid õlletehase töötajad töölehtedel samas arvestuses BeerHouse’i ehk Restoplusi töötajatega.

4.5 Apellatsioonides vaieldakse vastu ka maakohtu järeldusele, et raha, millest sularahas palka maksti, oli just Restoplusi raha. Ringkonnakohus nendib, et väljamakseorderite järgi väljamakse teinud ettevõtet tuvastada ei saa. Kohtukolleegium peab keskseks tõendiks J. Lipendinalt ära võetud andmekandjal olnud faile 2015.xls, 2016.xls ja 2017.xls, mis kajastavad erinevaid liikumisi sularahakassas, aga ka pangatehinguid. Apellatsioonide kohaselt kajastasid nende xls-failide kassa kanded kontserni eri äriühingute ja nendega seotud füüsiliste isikute, sh töötajate sularahade liikumisi, mitte üksnes OÜ Restoplus sularaha liikumisi. Kaitsjad möönavad, et sularahakassa üle arvestust pidanud IA tunnistajana antud ütluste kohaselt laekusid tema seifi sularahalised vahendid peamiselt OÜ Restoplus restoranide käibest. Apellatsioonides on aga rõhutatud, et IA selgituste kohaselt on xls-failides kajatud ka laekumised, mis ei pärinenud restoranide realisatsioonist. Ka J. Lipendina kinnitas, et IA juurde seifi toodi raha, mis ei pärinenud X asunud restoranide realisatsioonist. Lisaks sellele, et kassasse toodi sularaha eri ettevõtetelt, kassast ka võeti sularaha ja pandi erinevate kontserni äriühingute pangakontodele. Apellatsioonide kohaselt näitab see, kuidas on kajastatud raha liikumine sularahakassast eri ettevõtete kontodele, et muutus vaid raha n-ö asukoht, mitte aga raha omanik. Samas on apellatsioonides märgitud, et kassasse laekunud kontserni eri äriühingute sularahalisi vahendeid ei hoidnud IA seifis eraldi ja neid ei eristatud ka xls-failides. Sellest tulenevalt on xls-failidest tuvastatav, milliste äriühingute sularaha IA juurde seifi laekusid, kuid mitte see, millise äriühingu sularaha igaks konkreetseks väljamakseks kasutati, sest raha kassasse toomise hetkel eri äriühingute rahad segunesid. Ringkonnakohus möönab, et ka xls-failidest nähtuvalt on sularahakassasse laekunud raha eri ettevõtetelt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei näita see siiski, et sularahakassas oleks hoitud eri ettevõtete raha. Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega, nagu saaks sellest, kuidas on arvepidamises kajastatud sularahakassast raha nt Escado Grupi pangakontole liikumine (selle kohta ei ole märgitud, kellelt kellele ja mis põhjusel on raha üle antud), teha järelduse, et raha sularahakassast pangaarvele liigutamisel raha omanik ei muutunud. Ringkonnakohtu hinnangul kummutab selle argumendi apellatsioonideski möönmist leidnud IA tunnistus, et kassas oleva sularaha üle ei peetud arvestust ettevõtete kaupa. Apellandid ise on teinud sellest järelduse, et kassas olev sularaha segunes ja kuna osa väljaminekuid ei ole otseselt ühegi ettevõttega seostatavad, pole kokkuvõttes võimalik eristada, millise äriühingu sularaha igaks konkreetseks väljamakseks kasutati. Olukorras, kus eri ettevõtete sularaha pandi kokku kassasse, kust tehti omakorda eri kulutusi, ilma et oleks eraldi peetud arvestust selle üle, millise ettevõtte varade arvelt seda tehti, ei saa rääkida sellest, et kassasse pandud raha kuulus endiselt raha kassasse paigutanud ettevõttele. See, et raha sularahakassasse paigutanud ettevõtete jaoks sealt raha pangakontole paigutamiseks välja võeti ilma, et kande kohta oleks lisatud muud segitust, kui et raha pannakse pangakontole, näitab ses kontekstis vaid arvepidamise mitteformaalsust, mitte seda, et ettevõttel oleks olnud kassas vähemalt sellises ulatuses sularaha. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist umbes samasuguse olukorraga,

nagu mitme süüdistuspunkti (MiniCrediti „rendimaksete“ ja PRIA toetuse) kontekstis tuvastamist leidnud nn raharingid, kus ettevõtete vahel liigutati rahalisi vahendeid vastavalt sellele, kuidas ühel või teisel ettevõttel oli rahalisi vahendeid vaja. Kokkuvõttes on kohtukolleegium seisukohal, et kui eri allikaist pärit raha üle eraldi arvestust ei peetud, oli arvepidamise järgi sularahakassas olevate rahaliste vahendite puhul tegemist ühtse tervikuga. Küsimus on selles, kellele kuuluvaks seda ühtset tervikut pidada, kui formaalselt see – nagu eespool toodud käsitlusest näha – konkreetse ettevõttega seotud polnud. Arvestades seda, et valdavalt pärines kassas hoitav sularaha Restoplusi opereeritavatest restoranidest, on kohtukolleegiumi hinnangul põhjust pidada sularahakassat just Restoplusi omaks. Lisaks sellele, et kassas hoitav sularaha pärines peamiselt Restoplusilt, on ringkonnakohtu hinnangul xls-failidest näha, et kuigi sularahakassat on näidatud iseseisvana ettevõtete muude rahaliste vahendite kõrval, on arvepidamise pidajad seostanud seda siiski eelkõige Restoplusiga. Raha liikumised ja rahaliste vahendite seis on kajastatud kuupäevade kaupa järgnevalt. Konkreetset kuupäeva puudutavad tabelid on jaotatud kahte ossa, millest vasakpoolne kajastab sularaha liikumisi, parempoolne rahaliste vahendite liikumist pangakontodel. Kumbki osa koosneb omakorda kahest tulbast, millest vasakpoolne kajastab väljaminekuid ja laekumisi, parempoolne aga nende selgitusi. Sissetulekuid ja väljaminekuid kajastava tulba ülaosas oli vastavalt kassa või pangakonto seis enne väljamakseid ja laekumisi ning sama tulba lõpus kassas või pangakontol olevate rahaliste vahendite hulk pärast väljaminekuid ja laekumisi. Selle tulpades esitatud sissetulekute ja väljaminekute osa järel oli eraldi arvestus, kus oli ära näidatud kassa ning eri ettevõtete pangakontodel olevate rahaliste vahendite alg- ja lõppseis pärast tehtud tehinguid (5. aprillist 2016 oli ses jaotises eraldi rida ka Restoplusiga seotud ehitustööde jaoks).

Nt 23. veebruari 2015 kanne nägi välja nii: kassa

pank 59048,69 buss -7694,44 RP-kaup -5133,25 palk -369,8 RP-Elion jaanuar- Eesti Telekom -80,69 BH köögikaup-õlleämps-Ratenso -36 RP-turva nupp-GSS -70,1 kütus BMW- L -269,49 RP-puhkus Gontsarenko-BH kokk,Samarina-Kors kokk -69,95 P-is-treningvarustus(spordiinventar)-Russalim -120,09 NOV-Elion jaanuar-Eesti Telekom -48,14 P-is-spordiinvetaar-Russalim -431,7 ESC- P-is-elekter Kõivu tee-Eesti Energia -40 P-is-kütus Suzuki-Russalim -679,01 ESC -BH varakindlustus-Seesam Insurance -193,83 puhkus -BH kokk-Ustalov,Gontsarenko,Kors kokk -Samarina 120,09 NOV maksed 1110,71 ESC maksed -1110 RP ESC panka

35480,43

1740 P+B - (Rootsi lagi) Vilbre

31584,47

algus

49568,96 lõpp

475 GBP

35480,43 kassa

31584,47 kassa

2526 usd

59048,69 REST

49568,96 REST

20300rub

40,61 DAN

40,61 DAN

373,29 NOV

253,04 NOV

15100,02 ESC

15098,99 ESC

110043,04 kokku

96546,07 kokku

Kuigi arvestuse parempoolses, pangakontolt tehtud tehinguid kajastavas osas on kajastatud ka nt Escado Grupi ja Novatek Holdingu tehinguid, väärib tähelepanu, et pangakonto väljaminekute ja laekumiste tulba alg- ja lõppnäit vastavad all toodud Restoplusi vahendite alg- ja lõppseisule. Sellest järeldab ringkonnakohus, et tegemist on eelkõige Restoplusi arvepidamisega. Kui pangas olevate rahaliste vahendite liikumiste ülevaade annab kokkuvõttes ülevaate Restoplusi kontol olevate rahaliste vahendite muutumisest, on põhjust järeldada, et selle kõrval olev sularahakassas toimunud vahendite muutus on samuti seotud just Restoplusiga. Eelnevast tulenevalt läks teiste ettevõtete sularahakassasse sisse makstud raha üle Restoplusile ning teistele ettevõtetele tehtud väljamakseid on alust käsitada Restoplusi väljamaksetena. N. Petsenevskaja ja SK kaitsja on apellatsioonis osutanud, et maakohtu seisukohad küsimuses, kellele seifis olnud sularaha kuulub, on vastuolulised – ühest küljest on maakohus väitnud, et tegemist oli Restoplusi rahaga, teisalt on aga kohus jätnud raha riigi omandisse põhjendusega, et sularaha seaduslik valdaja ei ole teada. Kohtukolleegium peab kaitsja seisukohaga nõustuma. Nagu eespool märgitud, oli maakohus seisukohal, et sularahakassast tehtud väljamakseid tuleb käsitada Restoplusi väljamaksetena. Samas on maakohus tõesti jätnud seifist läbiotsimisel leitud sularaha riigi omandisse (resolutiivosa p 162), põhjendades seda sellega, et selle seaduslik valdaja ei ole teada (otsuse p 864). Selle vastuolu ületamine ei eelda, et ringkonnakohus peaks lähtuma eeldusest, et ei ole teada, kellele kuulus sularaha, mille arvel kassast väljamakseid tehti. Nagu eespool märgitud, peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et väljamakseid tehti Restoplusi sularaha arvel. Selline järeldus tähendab aga seda, et maakohtu otsus tuleb tühistada läbiotsimisel seifist leitud 170 660 euro riigi omandisse jätmise osas. Kohtukolleegium leiab, et kuivõrd Restoplus OÜ on

ühinemise tõttu kustutatud, tuleb raha tagastada Restoplus OÜ õigusjärglasele, kelleks on äriregistri andmetel KTH Capital OÜ (registrinumber 14455323). Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonide väited ei lükka ümber maakohtu järeldust, et just Restoplusi sularaha arvel maksti palka sularahas. Kui kõrvutada töötabelites kajastatud palgaandmeid (kd 35; tl. 20) ja TSD-e andmeid (kd 40), on näha, et deklareeritud on ülekandega makstavad palgad, kuid mitte sularahas makstavad palgad. Selle valguses on ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud maakohtu järeldus, et J. Lipendina andmekandjalt leitud xls-failide puhul on tegemist mitteametliku raamatupidamisena. Apellatsioonides on leitud, et failidest ei ole visuaalselt tuvastatav, et tegemist oleks olnud mitteametliku raamatupidamisega. See argument ei lükka maakohtu järeldust ümber: kuskilt ei tulene, et failides kajastatud raamatupidamise ametlikus või mitteametlikkus peaks failides olevast peale vaadates näha olema. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, on oluline selle raamatupidamisarvestuse sisu. Maakohus on tuvastanud, et selles arvepidamises on kajastatud väljamakseid, millelt oleks tulnud tasuda makse ja sellest tulenevalt need väljamaksed ka deklareerida, kumbagi aga tehtud pole. Apellatsioonides on küll vaieldud vastu kohtu järeldusele, et need kulutused oleks pidanud deklareerima ja neilt makse maksma Restoplus OÜ, kuid fakti, et arvepidamine kajastab kulutusi, mida pole nõuetekohaselt deklareeritud ning neilt makse makstud, sisuliselt vaidlustatud pole. Vastupidi, apellatsioonid kinnitavad järeldust, et kulutusi ei deklareeritud ega makstud neilt makse: apellatsioonide kohaselt pole võimalikki tuvastada, millise äriühingu kulutustega tegemist oli, sest sularahakassasse pandi eri äriühingute rahalisi vahendeid, kuid nende üle eraldi arvestust ei peetud. Seejuures ei välista xls-failides oleva arvestuse käsitamist mitteametliku raamatupidamisena asjaolu, et neis failides on kajastatud ka äriühingute pangakontodel toimunud raha liikumised. Nagu apellatsioonideski tunnistatud, ei hõlma maksuarvestus tulbas „pank“ toodud kirjeid ning neid väljamakseid ei ole OÜ Restoplus tasandil maksustatud (sel põhjusel peab ringkonnakohus asjassepuutumatuks ka maakohtu käsitlust, mille kohaselt Escado Grupp tegi ülekandeid Restoplusist saadud raha arvel, ning kaitsja vastuväiteid sellele). See, et xls-failid sisaldasid andmeid ka ametlike tehingute kohta, ei välista kuidagi seda, et sama arvepidamine sisaldas ka mitteametlike tehingute andmeid. Sellel, mis ulatuses on raamatupidamine mitteametlik, õiguslikku tähendust pole. On selge, et olukorras, kus osa kulutusi kaetakse ametlikest, osa aga mitteametlikest vahenditest, on ettevõttel või selle omanikel ikkagi vaja terviklikku ülevaadet ettevõtte rahalisest seisust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ka erisoodustuseks loetud P. Gammerile, H. Hirvele, J. Lipendinale, A. Russalimile ja SPle tehtud väljamaksete käsitamine just Restoplusi väljamaksetena. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad on apellatsioonis kinnitanud, et ei vaidlusta, et H. Hirv ja P. Gammer väljamakseid said.

4.6 Lisaks väitele, et H. Hirvele ja P. Gammerile sularahakassast tehtud väljamaksed ei olnud Restoplusi maksed (millega ringkonnakohus ei nõustunud), vaieldakse vastu sellele, kas tehtud väljamakseid on alust käsitada erisoodustusena.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad märgivad apellatsioonis, et kohus on kohaldanud TuMS § 48 lg 1 ja lg 3 ebaõigesti ning jõudnud ebaõige lahendini, et P. Gammerile, H. Hirvele, J. Lipendinale, A. Russalimile ja SPle tehtud väljamakseid saaks määratleda erisoodustustena. Nimelt ei olnud ei P. Gammer, H. Hirv, SP ega A. Russalim Restoplus OÜ töötajad ega juhtimis- või kontrollorgani liikmed ega muu lepinguga Restoplus OÜ-le teenust pakkuvad isikud. Ringkonnakohus tõdeb, et TuMS § 48 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et erisoodustus on midagi, mida saab anda töötajale. TuMS § 48 lg 1 kohaselt makstakse tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt. TuMS § 48 lg 4 annab erisoodustuse mõiste. Selle kohaselt on erisoodustus igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. Seega on erisoodustuse mõiste seotud töösuhte või sellesarnase suhtega. TuMS § 48 lg 3 määratleb isikud, keda loetakse töötajateks, kellele antavad soodustused on käsitatavad erisoodustusena. Tuleb möönda, et maakohtu otsuse punktis 226 kohaselt tuleneb J. Lipendina ütlustest, et „isikutele tehti väljamakseid, kuigi nad ei töötanud OÜ-s Restoplus ja seda H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel“. Kuivõrd süüdistuse kohaselt tehti erisoodistusi neilt makse maksmata H. Hirvele, P. Gammerile, H. Hirvele, J. Lipendinale, SPle ja A. Russalimile, siis võib maakohtu öeldust saada aru nii, et kohtu hinnangul ei olnud P. Gammer, H. Hirv, J. Lipendina, SP ja A. Russalim Restoplusi töötajad. Samas on maakohus otsuse punkti 325 kohaselt tuvastanud, et SP ja A. Russalim said Restoplus OÜ-lt palka. Ka on maakohus otsuse punktis 319 asunud seisukohale, et H. Hirv ja P. Gammer olid Restoplusi tegelikud juhid, kes tegelesid restoranide tegevust puudutavate olulisemate küsimustega. Järgnevates punktides on maakohus oma seisukohta põhjendanud ja toonud välja tõendid, mis selleks järelduseks põhjust annavad. J. Lipendinasse puutuvalt on maakohus otsuse punktis 325 J. Lipendina enda ütlustele tuginedes välja toodud, et tema igapäevaseks tööülesandeks oli tagada restoranide igapäevane toimimine ning ta andis aru H. Hirvele ja P. Gammerile. Seega on maakohus loetletud isikute puhul sisuliselt tuvastanud, et neil oli Restoplusiga TuMS § 48 lg-le 3 vastav suhe, mille puhul loetakse isikut töötajaks TuMS § 48 lg 1 tähenduses ning talle tehtud TuMS § 48 lg-le 4 vastavat soodustust loetakse tulumaksuga maksustatavaks erisoodustuseks. J. Lipendina, O. Pi ja A. Russalimi puhul saab rääkida sisuliselt töösuhtest. H. Hirv ja P. Gammer tegutsesid maakohtu tuvastatu kohaselt sisuliselt äriühingu juhtimisorgani liikmetena. Isegi, kui asuda seisukohale, et juhtimisorgani liikme määratlust tuleb võtta formaalselt, tuleb arvestada, et TuMS § 48 lg 3 järgi loetakse isikuks, kellele laieneb erisoodustuse regulatsioon, mis iganes võlaõigusliku lepingu alusel ettevõttes töötavat või sellele teenust osutavat füüsilist isikut. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad ongi väitnud, et kui Restoplus tegi H. Hirvele ja P. Gammerile väljamakseid, siis tuleb neid käsitada dividendina, kuna H. Hirv ja P. Gammer olid Restoplus OÜ osanikud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähendaks see, kui tegemist oleks dividendiga, et seda poleks tulnud deklareerida ja sellelt tulumaksu maksta. TuMS § 50 lg 1 kohaselt peab residendist juriidiline isik maksma tulumaksu dividendide või muude kasumieraldistena jaotatud kasumilt nende väljamaksmisel rahalises või mitterahalises

vormis. Ringkonnakohtu dividendidega.

hinnangul

ei

olnud

väljamaksete

puhul

siiski

tegemist

Maakohus on otsuses asunud seisukohale, et tegemist polnud dividendiga, sest „süüdistatavad ei olnud nimetatud äriühingu osanikud ja tegemist ei olnud kasumi jaotamisega“ (otsuse p 226). Apellatsioonides on omakorda juhitud tähelepanu, et maakohus on ise tuvastanud, et H. Hirv ja P. Gammer olid Restoplusi tegelikud omanikud. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu põhjendustest võib järeldada, et maakohus on nõustunud H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate väidetega, et tegemist oli Restoplusi tegelike omanikega. Kohus on vaid sedastanud, et formaalset omandisuhet ei olnud, kuid ei eita, et varjatud kujul selline suhe eksisteeris. Otsuse punktis 311 on kohus märkinud: „Otsuse p 311: Sellega seoses on tähelepanuväärne, et kumbki äriühingutest ei kuulunud teo toimepanemise ajal ei vahetult ega teise äriühingu (nt valdusettevõtja OÜ GBG Holding või muu isiku osaluse) kaudu P. Gammerile ega H. Hirvele, s.t tegeliku kasusaamise fakt oli varjatud.“ Järelikult ei saa seda, et tegemist oli dividendidega, välistada pelgalt argumendiga, et H. Hirv ja P. Gammer ei olnud ettevõtte osanikud. Seejuures ei sõltu Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt väljamakse maksuõiguslik kvalifitseerimine dividendiks üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustikus sätestatud kasumi jaotamise korrast. Väljamakse olemuse tuvastamisel tuleb arvestada erinevaid seda iseloomustavaid asjaolusid. (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-90-07). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole J. Lipendina andmekandjalt leitud failidest 2015.xls, 2016.xls ja 2017.xls nähtuvast tulenevalt väljamaksed nende tegemise korrast ega nende iseloomust tulenevalt käsitatavad kasumi jaotamisena osanike vahel vastavalt nende osalusele. Väljamaksete puhul ei ole tuvastatav nende seos ettevõtte kasumiga. Ka ei olnud tegemist korrapäraste ja samaaegsete maksetega, vaid väljamaksetega on kaetud erinevaid isikuil tekkinud nt autoga või ehituse ja sisekujundusega seotud kulusid. Seejuures ei ole selliseid väljamakseid tehtud vaid H. Hirve ja P. Gammeri, vaid ka J. Lipendina SP ja A. Russalimi huvides. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks seisukohta, et neid väljamakseid tuleb maksustada kui erisoodustusi, mitte kui dividende. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate hinnangul on kohus teinud H. Hirvele ja P. Gammerile tehtud väljamaksete erisoodustuseks lugemisel vea, jättes arvestamata, et väljamaksed tehti sularahas. Apellatsiooni kohaselt ei loeta TuMS § 48 lg 5 kohaselt erisoodustuseks rahalisi väljamakseid. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsjad jõudnud TuMS § 48 lg 5 tõlgendamisel ekslikule järeldusele, mis on tingitud sellest, et kaitsjad on jätnud osa selle sätte kriteeriume tähelepanuta. TuMS § 48 lg 5 ütleb: „Erisoodustuste hulka ei kuulu rahalised väljamaksed, mida tavaliselt loetakse palgaks, lisatasuks, juurdemakseks, juhtimis- või kontrollorgani liikme tasuks või tasuks müüdud kauba või osutatud teenuse eest. Samuti ei kuulu erisoodustuste hulka sellised füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed, millelt on kinni peetud tulumaks § 41 alusel või mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele §-de 13–21 või 30–31 kohaselt.“ Niisiis ei ütle vastav norm lihtsalt, et rahalist väljamakset ei loeta erisoodustuseks, vaid see, millal ei loeta rahalist väljamakset erisoodustuseks, sõltub konkreetsetest tingimustest. Kõnealuse sätte keskne mõte on see, et erisoodustuseks ei loeta väljamakset, mis on olemuslikult tasu ettevõtte heaks tegutsemise eest. Samuti ei loeta erisoodustuseks muid rahalisi makseid, mille tulumaksuga maksustamine on eraldi reguleeritud.

IV 4.7 H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad leiavad apellatsioonis, et süüdistuses ei ole toodud H. Hirve ega P. Gammeri rolli maksukuritegude toimepanemisel ning maakohus on nende rolli määratlemisel kuritegeliku ühenduse juhtimise süüdistuse poole pöördudes väljunud maksukuriteo süüdistuse piirest. Maakohus on tõesti H. Hirve ja P. Gammeri maksukuriteo süüdistust käsitledes viidanud kuritegeliku ühenduse süüdistuses kajastatule. Ringkonnakohus ei näe selles aga süüdistuse piirest väljumist ega muud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Maakohtu otsuses pole väidetud, et H. Hirve ja P. Gammeri rolli maksukuriteo süüdistuse raames pole üldse avatud. Kohus leidis, et „vaatamata mõneti liigselt üldistatud sõnastusele arusaadav, et P. Gammerile ja H. Hirvele heidetakse ette äriühingute tegelike juhtidena ka maksusüüteo organiseerimist ehk korraldamist“. Järgnevalt asus kohus seisukohale, et korraldamise sisu tuleneb juba KarS § 256 lg 1 järgi esitatud maksukuritegudele suunatud kuritegeliku ühenduse loomise süüdistusest, „mida täiendavalt konkretiseeritakse KarS § 3891 lg 2 esitatud süüdistuses“. Niisiis on kohus KarS § 256 lg-le 1 viidanud kui täiendavale allikale KarS § 389 1 lg 2 järgi esitatud süüdistuse mõistmisel. Kohtukolleegium leiab, et kui süüdistusaktis on samale isikule esitatud mitu süüdistust, mille asjaolud omavahel kattuvad, polegi vaja kõigi süüdistuspunktide raames kõigi asjaolude üle kordamine. Seetõttu ei saa pidada süüdistuse piirest väljumiseks seda, kui kohus sellises olukorras viitab ühte süüdistust käsitledes teisele samadest asjaoludest lähtuvale süüdistuspunktile. Sellised omavahel seotud süüdistused on ka süüdistus maksukuriteos ning maksukuritegudele suunatud kuritegeliku ühenduse loomises. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et KarS § 389 1 lg 2 järgi esitatud süüdistuses on H. Hirve ja P. Gammeri tegevust kirjeldatud piisavalt ning süüdistus on arusaadav ka KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistuse poole pöördumata. Kaitsjate väitel pole Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukuritegude süüdistuses H. Hirvele heidetud ette maksukuritegude organiseerimist ega toodud esile ühtegi tegu, milles organiseerimine oleks võinud seisneda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Süüdistuse kohaselt esitati Emerana OÜ ja Restoplus OÜ nimel maksustamisperioodide veebruar 2015 kuni jaanuar 2017 kohta maksuhaldurile TSD-des valeandmeid, jättes deklareerimata töötajatele tehtud väljamakseid ning nendelt väljamaksetelt tasumisele ja kinnipidamisele kuuluvaid sotsiaalmaksu ja tulumaksu. Samuti esitati maksuhaldurile valeandmeid Restoplus OÜ käibe kohta ja jäeti deklareerimata osa Restoplus OÜ käibest. Süüdistuse kohaselt oli nendes ettevõtetes töö korraldatud selliselt, et töötasust sularahas maksuhalduri eest varjatult. Raha selleks saadi süüdistuse kohaselt „Hubert Hirve ja Pavel Gammeri ühise juhtimisotsuse alusel raamatupidamises süsteemselt ja järjepidevalt kajastamata ja käibemaksudeklaratsioonides (edaspidi KMD) deklareerimata jäetavata äriühingu käibelt ja sellelt tasutama jäetud käibemaksu arvelt“. Lisaks eelnevale on süüdistuses märgitud, et töötasu osaliselt varjatud maksmine toimus J. Lipendina juhiste ja korralduste alusel, J. Lipendina omakorda kooskõlastas oma tegevust H.

Hirve ja P. Gammeriga. Samuti on märgitud, et P. Gammer ja H. Hirv, kes ei olnud küll juhatuse liikmetena äriregistrisse kantud, olid Emerana OÜ ja Restoplus OÜ tegelikud juhid, kes võtsid vastu juhatuse pädevusse kuuluvad otsused ja täitsid äriühingu juhtimis- ja järelevalveülesandeid. See seisnes süüdistuse kohaselt muu hulgas selles, et P. Gammer ja H. Hirv juhtisid ja planeerisid äriühingu majandustegevust, andsid korraldusi äriühingu vahejuhtidele, tegid raamatupidamislikke ja maksuõiguslikke otsuseid ja nõudsid aruandlust raamatupidajatelt ja vahejuhtidelt. Ametlikud juhatuse liikmed täitsid süüdistuse kohaselt sisuliselt vaid formaalsete esindajate funktsiooni. Seega on süüdistuses ära näidatud see, et deklaratsioonides valeandmete esitamine kuulus Restoplus OÜ ja Emerana OÜ majandustegevuse juurde, nende ettevõtete majandustegevust puudutavaid otsuseid tegid aga tegelike juhtidena H. Hirv ja P. Gammer, kes tegelike juhtidena vastutasid valeandmetega deklaratsioonide esitamise eest sarnaselt juhatuse liikmetele. Kokkuvõtlikult seisnes H. Hirve ja P. Gammeri roll süüdistuse kohaselt selles, et nad lõid ja hoidsid seejärel oma kontrolli all süsteemi, mille raames valeandmetega deklaratsioone esitati. St H. Hirvele ja P. Gammerile süüdistati tegevusega, mitte tegevusetusega toime pandud kuriteos. Ringkonnakohtu hinnangul on selline süüdistuse konkreetsusaste on võrreldav sellega, mida on kirjeldatud kriminaalasjas nr 1-18-158 tehtud Riigikohtu otsuses (vt p 61 jj) ning mille puhul Riigikohus asus seisukohale, et süüdistuse puudused ei ole nii ulatuslikud, et süüdistuse alusel poleks võimalik kriminaalasja lahendada. Mis puutub kaitsjate väitesse, et süüdistuses pole toodud välja ühtegi konkreetset H. Hirve ja P. Gammeri tegu, siis on kohtukolleegium seisukohal, et kui isikutele heidetakse ette süsteemi loomist ja selle kontrollimist pika ajavahemiku vältel, ei saagi välja tuua mingit üksikut käitumisakti, vaid kirjeldada saabki üldist tegevust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõenditele tuginedes piisava põhjalikkusega kirjeldanud, milles H. Hirve ja P. Gammeri tegevus tegelike juhtidena seisnes. Kuigi H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate väitel nähtub tõenditest, eeskätt eri isikute ütlustest, et äriühingute juhtimisega tegelesid teised isikud, ei lükka esitatud väited ringkonnakohtu hinnangul maakohtu järeldusi ümber. Küsimus ei ole selles, kas mingisuguseid juhtimisülesandeid täitsid muud isikud. Oluline on see, kes reaalselt äriühingute tegevust kontrollis. Maakohus on lugenud tõendatuks, et H. Hirve ja P. Gammeri tegevus ulatus äriühingute tegevuse juhtimiseni ning ametlikud juhatuse liikmed tegelesid vaid äriühingu formaalse esindamisega; lõppkokkuvõttes anti aru H. Hirvele ja P. Gammerile, kes tegid ka olulisi juhtimisotsuseid. Maakohtu otsuses on viidatud eri tõenditele, millest see nähtub ja ringkonnakohus peab seda, kuidas maakohus on tehtud järeldusteni jõudnud, jälgitavaks, ning kohtu põhjendusi veenvaiks. Oma põhjendustega on maakohus kummutanud kaitsjate väite, et H. Hirve ja P. Gammeri roll ja huvi piirdus vaid tavapärase omanike huviga saada ettevõttest kasumit. H. Hirve ja P. Gammeri rolli ei välista apellatsioonides esitatud väide, et kõik juhatuse liikmed on kinnitanud, et nad olid ise nõus juhatuse liikmeks hakkama, ega see, et juhatuse liikmed täitsid juhatuse liikme kohustusi – sõlmisid äriühingute nimel lepinguid, allkirjastasid majandusaasta aruandeid. Maakohus ongi tuvastanud, et ametlike juhatuse liikmete roll oli täita formaalseid juhatuse liikme kohustusi äriühingu esindamisel. Seda, et nad olid vaid

formaalselt äriühingu juhatuse liikmed, on oma ütlustes väitnud nii AD kui ka M. Kalbus. Sisuliselt on sama öelnud ka R. Feldman, kelle sõnul ei täitnud ta igapäevaselt äriühingus mingeid ülesandeid, tema roll piirdus vajadusel dokumentide, sealhulgas majandusaasta aruannete allkirjastamisega. Maakohus on otsuses toonud välja selle, et AD väidet, et ta oli juhatuse liige vaid formaalselt, kinnitab ka jälitustoimingu protokoll, mille kohaselt rääkis P. Gammer ise sellest, et restoran on AD peale vormistatud. AD ja M. Kalbus on kirjeldanud ka seda, et H. Hirv ja P. Gammer otsustasid sisuliselt kõike. Seda ei lükka ümber tunnistaja ON ütlused. ON ütluste kohaselt tegeles tema restoranide sisekujundusega, seega ei olnud ta restoranide igapäevatööga seotud ja nii saab tema anda ütlusi vaid selle kohta, milline oli H. Hirve ja P. Gammeri roll temaga suheldes. See, et tema teada vastutas P. Gammer eeskätt restorani kontseptsioonide ja köögi eest ning H. Hirv tegeles tehnilise osaga ehk ehitusega, ei välista, et H. Hirv ja P. Gammer otsustasid ka muid küsimusi, millega ONl puutumust polnud. Apellatsioonide kohaselt toetavad ON ütlusi H. Hirve ja P. Gammeri rolli kohta ka J. Lipendina ütlused selle kohta, et H. Hirve vastutada oli ehitusega seonduv, P. Gammeri vastutada aga restoranide kontseptsioon. Ringkonnakohus nendib, et J. Lipendina ütlused P. Gammeri ja H. Hirve rolli kohta ei piirdunud sellega. Nagu maakohtu otsuses (p 325) välja toodud, rääkis J. Lipendina sedagi, et tema igapäevaseks tööülesandeks oli vaadata, et struktuur toimib, kusjuures ta andis oma igapäevasest tegevusest ülevaateid H. Hirvele ja P. Gammerile, mitte Restoplus OÜ ja Emerana OÜ juhatuse liikmetele. Kõik finantsasjad lahendasid P. Gammer ja H. Hirv J. Lipendina sõnul A. Vilbrega, kes allus otse neile.

4.8 Kaitsjad leiavad, et kui H. Hirv ja P. Gammer ka omasid ettevõtete üle tegelikku kontrolli, ei näita see veel, et nad oleks korraldanud ka maksudeklaratsioonides valeandmete esitamist. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Nagu kaitsjad ise on rõhutanud, oli H. Hirve ja P. Gammeri huvi ettevõtetest kasumi saamine. Seega tuleb ümbrikupalkade maksmist ja deklaratsioonides valeandmete esitamist vaadata koos andmetega selle kohta, kuidas H. Hirv ja P. Gammer ettevõttest raha välja võtsid – raha võeti välja sularahakassast, kus oli ka sularaha, mille saamist käibedeklaratsioonides ei näidatud, ning ka neid väljamakseid ei deklareeritud. Niisiis oli süsteem kujundatud sellisena, et H. Hirvel ja P. Gammeril oleks võimalik võtta ettevõtetest raha välja sellelt makse maksmata. Ses kontekstis on põhjendatud järeldus, et osa sularahakäive ja osa palkade ning ka muude väljamaksete deklareerimata jätmine toimus just H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel. On selge, etsularahakäibe osaline deklareerimata jätmine ja nn ümbrikupalkade maksmine on tegevused, mille keegi pidi otsustama ja seda tegevust korraldama. Kuna tõendid osutavad sellele, et H. Hirv ja P. Gammer tegid ettevõtetes kõiki olulisi otsuseid, ning nemad olid ühtlasi isikud, kes said sellest süsteemist kasu, on põhjendatud järeldus, et deklaratsioonides valeandmete esitamine toimus nende korraldusel. Ringkonnakohtu hinnangul toetavad järeldust, et süsteem, milles maksude maksmise vältimiseks maksti vähemalt osa palgast sularahas, toimus H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel, isegi tunnistaja ON ütlused, mida on kajastatud maakohtu otsuse punktis 320. ON ütluste kohaselt tegeles ta restoranide sisekujundusega, palga saamises leppis ta kokku P. Gammeriga ja palka sai ta sularahas X raamatupidamisest.

4.9 Ringkonnakohus möönab, et maakohus on otsuse punktis 340 üksnes märkinud, et P. Gammer ja H. Hirv valitsesid ülekaaluka teadmisega JPi, ega ole seda seisukohta põhjendanud. Sisuliselt on kohus üksnes korranud süüdistuses esitatud väidet. Kohtukolleegium tõdeb, et ka süüdistuskõnes on seda küsimust käsitletud vaid põgusalt, öeldes, et Emerana OÜ juhid ja juhatuse liige kasutasid valeandmete esitamisel ülekaaluka teadmisega ära raamatupidaja JP teadmatust. See, milles JPi teadmatus seisnes, tuleb aga välja tema 2. juuni 2020. a kohtuistungil antud ütlustest. JPi ütluste kohaselt osutas ta 2014. a lõpus – 2015. a alguses Emerana OÜ-le raamatupidamisteenust. Ta esitas tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonid, kuid andmed sai nende jaoks Emerana OÜ juhataja käest (kohtu kd 12m, tl. 59 prd – 60 prd). St JP ei olnud Emerana töötaja, vaid pakkus oma ettevõtte kaudu raamatupidamisteenust. Seega põhineb väide, et JPi valitseti ülekaaluka teadisega, sellel, et tegemist oli süsteemist väljaspool seisva isikuga, kes ei olnud seetõttu käibe varjamisest ega ümbrikupalkade maksmisest teadlik ning esitas deklaratsioone vastavalt talle esitatud algdokumentidele, mille õigsust ta eeldas. Seega valitseti JPi ülekaaluka teadmisega seeläbi, et esitati talle andmed, mille ta pidi deklaratsioonidele kandma. V 4.10 Lisaks H. Hirvele ja P. Gammerile on maakohtu otsusega mõistetud KarS § 389 1 lg 2 järgi süüdi veel raamatupidajad Inna Stoljar ja Niina Petsenevskaja.

4.11 Nii I. Stoljari kui ka tema kaitsja põhiargument süüdimõistva otsuse vaidlustamisel on see, et täidetud ei ole subjektiivne kuriteokoosseis. Kaitsja apellatsiooni kohaselt näitab I. Stoljari maksukuriteos süüdi mõistmise alusetust juba see, et kuritegelikku ühendusse kuulumises mõisteti I. Stoljar õigeks. See väide on alusetu. Kuritegelikku ühendusse kuulumise ja maksukuriteo kuriteokoosseisule vastav tegu ei kattu. Kui esimesel juhul seisnebki tegu ühendusse kuulumises, siis teisel juhul on teoks maksuhaldurile valeandmete esitamine. See, et maksukuriteo toime pannud isikute kooslus ei vastanud maakohtu hinnangul ega vasta ka ringkonnakohtu arvates kuritegeliku ühenduse tunnustele, ei välista kuidagi seda, et süüdistuse kohaselt kuritegelikku ühendusse kuulunud isikud esitasid maksuhaldurile valeandmeid. Inna Stoljari enda ja tema kaitsja apellatsiooni keskne väide on see, et I. Stoljar täitis üksnes oma kohustusi raamatupidajana ja lähtus nendest andmetest, mis talle esitati. Seega sisuliselt vaidlustatakse mõlemas apellatsioonis I. Stoljari tahtlust. Ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonide argumendid maakohtu järeldusi ümber ei lükka. I. Stoljari väite, et tema lähtus üksnes teiste ette antud andmetest, kummutavad mitmed maakohtu otsuses käsitletud tõendid, mis näitavad seda, et ta mõistis, et esitab valeandmeid nii käibe kui ka palga ja muude väljamaksete kohta.

Esiteks näitavad tõendid üheselt, et Emerana OÜ-s palga osaliselt ümbrikupalgana maksmine ei olnud ettevõtte siseselt kuidagi varjatud. Tegemist oli asjaga, millest uusi töötajaid kohe tööle asumisel informeeriti. Nt on ULle tehtud etteheiteid selle kohta, et ta ei olnud tutvustanud uutele töötajatele palgasüsteemi, mille kohaselt on „kontole üks summa ja teine summa nn teistmoodi“ (kd 35; tl. 2). Ka MRT J. Lipendinale ja ULle saadetud uutele töötajatele antava info loetelus on esimese asjana nimetatud seda, et osa palgast läheb kaardile, osa makstakse sularahas (kd 35; tl 4– 6). Seda, et I. Stoljar oli selle süsteemiga kursis, kinnitab I. Stoljarilt tema kinnipidamisel ära võetud IT-seadmel olid failid töötajate töötasu arvestusega. 12. märtsi 2018. a vaatlusprotokollist (kd 35, tl 21-26) nähtuvalt sisaldavad failid Emerana OÜ töötajate töötasude arvestust 2015. ja 2016 aasta kohta, milles on eraldi näidatud ära arvestatud palk kokku ning pangakontole ja kantud ning sularahas makstud osa. See, et I. Stoljar oli seotud käibe varjamisega, tõendavad J. Lipendina ütlused. Nagu maakohtu otsuses märgitud, nimetas J. Lipendina just I. Stoljari raamatupidajana, kes kustutas CompuCashis kandeid (kd 84; tl. 197-198). Apellatsioonides märgitu, et I. Stoljar ei olnud ainus, kellel oli juurdepääs CompuCashile, ei tähenda, et J. Lipendina väide ei võiks paika pidada. Maakohus on lugenud tõendatuks, et kuigi CompuCashi kasutajaid oli ettevõtetes palju, olid eri kasutajate õigused erinevad ning kannete kustutamise õigus oli raamatupidajatel. Apellatsioonides ei ole toodud välja tõendeid, mis maakohtu tuvastatu ümber lükkaks. Lõpuks ignoreerivad I. Stoljari ja tema kaitsja väiteid, et I. Stoljar täitis oma töökohustusi heas usus talle esitatud andmete põhjal, 1. oktoobri 2018 jälitustoimingu protokollis kajastatud I. Stoljari vestlusi IG, ja A. Vilbrega. Need vestlused ei puuduta küll vahetult palkade maksmist või käibe varjamist, kuid näitavad seda, et I. Stoljari eest ei varjatud seda, et ettevõtte finantsandmed ei olnud korrektsed ja vajavad „loomingulist lähenemist“. 20. märtsil 2017 telefonivestluses IGga on I. Stoljar ise öelnud, et tal on küsimus, millest ei tahaks telefoni teel rääkida – on mingi summa, mis pole nagu „nende oma“, seega on küsimus, kas ta siis sellest ei räägi (kd 24; tl. 30). 2. mai 2017 telefonivestluses jagas omakorda IG oma muret bilansi tegemisega, sest „Ma ei tea, äkki midagi kuhugi läks sealt ära. Paremale-vasakule, ette-taha, tead, või kellelegi teisele kanti kuhugi“ (kd 24; tl. 34). 26. juulil 2017 pöördus I. Stoljar IG poole SCi väidetava laenu küsimusega. Selle arutelu raames ütles IG I. Stoljarile: „See, mis nad seal kirjutavad, on üks, aga see, mis on tegelikult, on teine,“ millega I. Stoljar nõustus. Vestluse jätkudes soovitas IG I. Stoljaril lugeda ridade vahelt ning viimane kinnitas, et istub ja loeb „kõikide ridade vahelt“. Lõpuks jõuavad nad üksmeelele, et kõiksugu raharingide jms pärast on täielik hullumaja. (kd 24; tl 84) A. Vilbrega on I. Stoljar arutanud skeeme, mis A. Vilbre talle joonistas (kd 24; tl. 51). Sellega seoses tuleb ka meenutada PRIA toetuse taotlemist puudutava süüdistuse osas käsitletud vestlust I. Stoljari ja A. Vilbre vahel, milles A. Vilbre kinnitas vastuseks I. Stoljarile sellekohasele küsimusele, et K OÜ arve ei ole tõene (kd 19; tl. 59). Neist telefonivestlustest tulenevalt ei ole veenvad I. Stoljari apellatsiooni väited, et a) talle ei antud kõiki vajalikke andmeid, millest ta ka asjassepuutuvaid isikuid teavitas; b) ta tugines ainult talle antud andmetele, mille õigsust polnud tal võimalik kontrollida; c) tema e-postkasti

kasutasid teised. Viimane väide on ringkonnakohtu hinnangul aktiivne kaitseargument, mida pole süüdistatav kuidagi kontrollitavaks teinud. Sellest tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks I. Stoljari KarS § 389 1 lg 2 järgi süüdi tunnistamise osas. Koos I. Stoljari õigeksmõistmisega taotleb kaitsja ka avalik-õigusliku nõudeavalduse I. Stoljari suhtes läbi vaatamata jätmist. Kuna viimane taotlus põhineb taotlusel mõista I. Stoljar õigeks, jääb I. Stoljari suhtes tehtud süüdimõistva otsuse tühistamata jätmise tõttu rahuldamata ka taotlus jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata.

4.12 N. Petsenevskaja kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole erisoodustust ja ettevõtlusega mitteseotud kulusid puudutavas N. Petsenevskaja täitnud objektiivset kuriteokoosseisu. Kaitsja leiab, et kuivõrd N. Petsenevskajale ja SKle heidetakse ette, et erisoodustus ning ettevõtlusega mitteseotud kulud on jäetud deklareerimata, siis pannakse neile süüks tegevusetust. Tegevusetusega saab kuriteokoosseisu täita vaid isik, kes oli õiguslikult kohustatud tegutsema, raamatupidajatel aga andmete esitamise kohustust seadusest tulenevalt ei olnud. Kohtukolleegium kaitsja seisukohta ei jaga. Tegevusetusest saab KarS § 389 1 lg 1 kontekstis rääkida juhul, kui andmed üldse ei esitata, st deklaratsioon jäetakse esitamata. N. Petsenevskajale pannakse süüks aga seda, et nad esitasid deklaratsioone, milles ei olnud kajastatud andmeid väljamaksete kohta, millelt oleks tulnud arvestada ja tasuda tulu- ja sotsiaalmaksu. Deklaratsioon, milles on osa andmeid kajastamata, on ebaõigete andmetega deklaratsioon: selles esitatakse eksitavaid andmeid selle kohta, kui suures ulatuses peab maksukohustuslane makse kinni pidama või tasuma. Sellise deklaratsiooni esitamine tähendas valeandmete esitamist ehk tegevust. Apellatsiooni kohaselt on küsitav, kas Niina Petsenevskaja oli teadlik, et esitab ebaõigeid või puudulikke deklaratsioone ning kas ta esitas deklaratsioone maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil kavatsetult. Apellatsiooni kohaselt tuleb seda kontrollida eraldi palga, ettevõtlusega mittesoetud kulu, erisoodustusmaksu ning käibe osas. Ringkonnakohus nõustub, et tahtlus vormis tuleb tuvastada kõigi valeandmete esitamise suhtes. Kuivõrd ainus kindla tahtluse vormi (kavatsetuse) nõue kehtib maksukohustuse vähendamise eesmärgi puhul, on ülejäänud objektiivse koosseisu asjaolude puhul piisav kaudne tahtlus, st vaja ei ole tuvastada, et N. Petsenevskaja oli teadlik, et esitab valeandmeid, vaid piisav on, et ta peab seda võimalikuks ja aktsepteerib seda. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et vajadus tuvastada tahtlus kõigi valeandmete esitamise kohta ei tähenda, et iga asjaolu kohta peaks olema mingid iseseisvad asjaolud, mis näitavad tahtlust konkreetsete valeandmete suhtes. Kuivõrd kõik valeandmed olid osa üldisest süsteemist, on kaudne tahtlus valeandmete esitamise suhtes tuvastatav asjaolude põhjal, mis näitavad, et raamatupidaja oli süsteemi endaga kursis. Ringkonnakohtu hinnangul on tõenditest nähtuvalt ilmne, et Restoplusi pearaamatupidaja N. Petsenevskaja oli teadlik palkade maksmisest ümbrikupalgana. Esiteks oli palga vähemalt osaliselt sularahas maksmine neis ettevõtetes üleüldine. Hulk tunnistajana üle kuulatud

Restoplusi töötajaid on kinnitanud, et nad said vähemalt osa palka sularahas (vt maakohtu otsuse p 289, 297). IA on 8. juunil 2020 antud ütlustes kirjeldanud, kuidas ta töötajatele sularahas palka maksis, kutsudes töötajaid gruppide kaupa palga järele. Pealegi said sularahas palka ka raamatupidajad ise. See nähtub nii IA ütlustest kui ka kassa väljaminekuorderitest N. Petsenevskajale tehtud väljamaksete kohta. Neile tõenditele apellatsioonis mingeid sisulisi vastuväiteid esitatud pole. Maakohus leidis, et need tõendid lükkavad ümber N. Petsenevskaja väite, et sularahas maksti palka üksikutele töötajatele, kellel polnud pangakontot või kes lihtsalt avaldasid soovi saada palka sularahas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline tõendite kogum näitab N. Petsenevskaja teadmist ümbrikupalga maksmisest. Eelneva valguses ei oma ringkonnakohtu hinnangul tegelikult tähtsust vaidlusel selle üle, kas S. Petsenevskaja viis IA ütluste kohaselt raamatupidamisdokumente alla peidikusse. Seda, et N. Petsenevskaja oli laiemalt kursis süsteemi kui sellisega (käibe varjamise, ümbrikupalga maksmise ja selliste väljamaksete tegemisega, mida ei deklareeritud), näitab ringkonnakohtu hinnangul juba asjaolu, et N. Petsenevskaja oli H. Hirve ja P. Gammeri restorani opereerivate ettevõtete raamatupidaja pikalt (IA sõnul töötas N. Petsenevskaja juba seal, kui tema 2005. aastal sinna tööle asus: kohtu kd 12; tl. 85) ning süüdistuses käsitletud ajal oli ta Restoplusi pearaamatupidaja. See näitab, et isikud, kelle kontrolli all ettevõte oli, usaldasid N. Petsenevskajat. Seda, et N. Petsenevskaja teadis, et deklaratsioonides esitatavad andmed ei ole õiged, näitab ka asjaolu, et J. Lipendina andmekandja vaatlusprotokolli (tõendite kd 35, tl 8-20) kohaselt on failide viimaste salvestajatena märgitud „Inna“ ja „Niina“. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et need nimed viitavad I. Stoljarile ja N. Petsenevskajale. J. Lipendina on ise oma ütlustes selgitanud, et sai andmed raamatupidajatelt. Peale N. Petsenevskaja rohkem Niina nime kandvaid raamatupidajaid ei olnud. Seega oli just N. Petsenevskaja see, kellelt J. Lipendina raamatupidamisandmed sai. Kaitsja leiab, et kuna Niina Petsenevskaja ei teadnud, mis oleks pidanud olema õige deklareeritav summa, on tema vastutus välistatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vajalik, et N. Petsenevskaja oleks teadnud täpset deklareeritavat summat. N. Petsenevskajat süüdistatakse KarS § 3891 lg 2 järgi selles, et esitades Restoplus OÜ nimel TSD-sid maksustamisperioodide 2015. a jaanuar kuni 2016. a veebruar ja 2016. a aprill kuni 2017. a jaanuar kohta, esitas ta TSD-des teadlikult ja tahtlikult valeandmeid. Ta jättis TSD-des deklareerimata töötasudelt sotsiaalmaksu 544 003,93 eurot ja tulumaksu 318 949,68 eurot. Erisoodustustelt jättis N. Petsenevskaja deklareerimata tulumaksu 453 714,30 eurot ja sotsiaalmaksu summas 748 628,60 eurot. Samuti jättis N. Petsenevskaja deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu 19 654,62 eurot. Samuti esitas N. Petsenevskaja Restoplus OÜ nimel käibemaksudeklaratsioone maksustamisperioodide 2015. a jaanuar – 2017. a jaanuar kohta, esitades KMD-des valeandmeid, jättes deklareerimata käibemaksu kokku summas 566 122,81 eurot. Kokku jäi OÜ-l Restoplus selle tulemusena riigile maksudena deklareerimata ja tasumata 2 651 073,94 eurot. KarS § 121 p 3 kohaselt on eriti suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400 000 eurot. See tähendab, et N. Petsanevskaja esitatud deklaratsioonides deklareerimata jäänud

maksud ületavad eriti suure kahju ulatust kordades. See ulatus ei saanud ringkonnakohtu hinnangul jääda N. Petsanevskajale endale märkamata. Maksuarvestuse kohaselt jäi aastal 2015 Restoplus OÜ tulu- ja sotsiaalmaksu deklareeritud maksukohustuse ja tegeliku maksukohustuse vahe üldjuhul suurusjärku 80 000 – 100 000 eurot, vaid kahel kuul oli see 45 000 – 50 000 juures (kd 45; tl. 4). Käibemaksu puhul olid vastavad näitajad ümardatult 12 500 – 32 000 eurot kuus (kd 46; tl 195). Mis puutub maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärki, siis kehtib ringkonnakohtu hinnangul siingi üldine põhimõte, mille kohaselt saab subjektiivse koosseisu asjaolude kohta teha järeldusi välise teopildi alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 2017 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-16, p 13). Kui tegemist on valeandmete esitamisega, mitte andmete esitamata jätmisega, annab ringkonnakohtu hinnangul juba fakt, et esitatakse andmeid, mis vähendavad maksukohustust, indikatsiooni sellisest eesmärgist, kui pole tuvastatavad mingit muud eesmärki näitavad asjaolud. Sisuliselt sama kehtib näiteks varguse kuriteokoosseisu omastamise eesmärgi puhul – juhul, kui keegi võtab kaupluse riiulist asja, paneb selle põue ja möödub kassast maksmata, on põhjust järelduseks, et tal oli omastamise eesmärk. Kui andmete esitamine on pikaajaline ning valeandmete esitamiseks on üles ehitatud toetav süsteem (CompuCash süsteemist kannete kustutamine, ümbrikupalga maksmine), kinnitab see veelgi järeldust, et valeandmete esitamise eesmärk oligi maksukohustuse vähendamine. Maksukohustuse vähendamise eesmärki ei välista see, kui valeandmeid esitatakse mitte enda, vaid teise isiku kohta. Samuti ei ole tähtsust sellel, mis motiivil maksunõuet vähendada sooviti (Lehis, L.; Sarv, J. § 389 1 komm. 12 – Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a. Tallinn 2015). See tähendab, et vajalik on ainult, et isik peaks vähemalt võimalikuks, et esitatavad andmed vähendavad maksukohustust, ning soovikski seda ning tähtsust ei ole, miks isik seda soovib. Seega võib selle motiiviks olla ka isikule antud korraldus või üldine n-ö ärimudel. Valeandmete esitamise pikaajalisus ning süsteemsus näitab, et praegusel juhul oligi tegemist viimase olukorraga. Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks N. Petsenevskaja KarS § 389 1 lg 2 järgi süüdi tunnistamise osas.

VI 4.13 KarS § 3891 lg 2 järgi oli esitatud süüdistus ka ADle, kes oli 14. detsembrist 2016 kuni

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. KrMS § 268 lg-st 5 tulenevalt on kohus kriminaalasja arutamisel seotud süüdistuses kirjeldatud asjaoludega ega tohi neist oluliselt kõrvale kalduda. Süüdistuse kohaselt esitati Restoplus OÜ nimel AD juhtimisel valeandmetega tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse deklaratsioone (TSD) ning käibedeklaratsioone (KMD). Selline süüdistuse sõnastus viitab sellele, et AD täitis valeandmetega deklaratsioonide esitamisel olulist korraldavat rolli. Seega, kui prokuratuur leiab apellatsioonis, et AD tegevust tuleb käsitada koos tegelike juhtide ning raamatupidajate tegutsemisega, siis tähendakski süüdistuses öeldu seda, et selles ühiselt tegutsenud grupis täitis AD juhtivat rolli. Selline roll maakohtus tuvastamist ei leidnud. Maakohus on asunud seisukohale, et AD sisuliselt ettevõtte juhtimises ei osalenud. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse AD õigeksmõistmise (ning sellega koos tema suhtes avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise) osas muutmata ja apellatsioonid ses osas rahuldamata.

VII 4.14 J. Lipendina mõistis maakohus süüdi KarS § 3891 lg-te 2, 3 – § 22 lg 3 järgi. Seda vaidlustades on kaitsja leidnud esiteks, et J. Lipendinale esitatud süüdistus on nii ebamäärane, et selle alusel ei ole võimalik J. Lipendinat süüdi mõista. Süüdistuses pole välja toodud J. Lipendina konkreetset teopanust. Prokuratuuri järeldused pole kontrollitavad, kuna süüdistusaktis puuduvad selle eelduseks olevad faktilised asjaolud. Ringkonnakohus tõdeb, et süüdistuses on ebamääraseid momente. Nii on ringkonnakohtu hinnangul sisutühi ja üleliigne märkimine, et kaasaaitamine seisnes „muuhulgas“ kirjeldatud tegevuses. Kui tegevust pole üldse süüdistuses kirjeldatud, ei saa süüdistust laiendada väljenditega, mis viitavad sellele, et lisaks kirjeldatule tegi süüdistatav veel midagi. Samas on süüdistuses esitatud konkreetsed väited selle kohta, millega J. Lipendina maksukohustuse varjamisele kaasa aitas. Kriminaalmenetluse seadustikust ega ka kohtupraktikast ei tulene, et neid tegusid ei võiks kirjeldada suure üldistusastmega. Oluline on see, et süüdistuse põhjal oleks tuvastatav tegevus, milles kaasa aitamine seisnes. See tingimus on ringkonnakohtu hinnangul täidetud. Küll on kohtukolleegiumi hinnangul sisustatud vaimne ja füüsiline kaasabi sisuliselt samade asjaoludega. Süüdistuse kohaselt seisnes J. Lipendina vaimne kaasabi selles, et maksukuriteo skeem Emerana OÜ ja Restoplus OÜ tegeliku käibe ja käibemaksukohustuse ning tegelike töösuhete ja tööjõuga seonduva maksukohustuse varjamiseks maksuhalduri eest toimis Jelena Lipendina tegevusele toetudes. J. Lipendina tegevus seisnes süüdistuse kohaselt eri korralduste andmises. Süüdistuses on väidetud, et Jelena Lipendina korralduste alusel tasuti Emerana OÜ-s ja Restoplus OÜ-s töötajatele maksuhaldurile deklareeritama töötasu, millelt jäeti tööjõumaksud tasumata ja kinni pidamata Samuti sõlmiti Jelena Lipendina korralduste alusel töötajatega tegelike töösuhete varjamiseks ja maksu- ja kinnipidamiskohustuste varjamiseks näilikke lepinguid. Jelena Lipendina korralduste alusel tasuti töötasud sularahas, mis samuti soodustas kuriteo toimepanemist.

Samuti jäeti tema korralduste alusel süsteemselt äriühingu tegelik käive raamatupidamises kajastamata. Küll tuleb eelnevast tulenevalt tõdeda, et maakohus on toonud tegevuste seas, millega J. Lipendina maksukohustuse varjamisele kaasa aitas, välja ka selliseid, mida süüdistuses kirjeldatud pole. Nimelt on kohus lugenud tõendatuks, et J. Lipendina roll oli koondada ja pidada ülevaadet äriühingute tegelikest majandusnäitajatest ning samuti edastada OÜ Emerana ja OÜ Restoplus tegeliku raamatupidamise andmeid P. Gammerile ja H. Hirvele, tagamaks maksukuritegude süsteemi toimimist ja viimaste teadlikkust sellest. Siiski on kohus lugenud tõendatuks ka selle, et J. Lipendina andis maksukohustuse varjamisele kaasa aitavaid korraldusi. Maakohus on toonud välja, et 12. juuni 2018. a jälitustoimingu protokollist nähtuvalt oli süüdistataval õigus läbi viia töövestlusi, pidada palgaläbirääkimisi ja tutvustada kodukorda (kd 47, tl 93). Maakohus on toonud välja ka selle, et J. Lipendina oli üks isikuist, kellele Emerana OÜ restorani juhataja MRT edastas 18. juulil 2017 sama kuupäeva kandva reglemendi selle kohta, mida peab uutele töötajatele rääkima enne ametlikku töö algust (tõendite kd 35, tl 4). Esimene neist punktidest räägibki palgasüsteemist – osa palgast läheb kaardile, osa sularahas. Lisaks oli eraldi punktis selgitatud, et kui töötajale tehakse leping VÕS-i alusel, siis seletatakse talle sellega kaasnevat (palk tuleb sularahas, puhkusetasu ega tervisekindlustust ei ole). (kd 35, tl 6). 1. oktoobri 2018 jälitustoimingu protokollist nr 2 tuleb välja ka see, kuidas J. Lipendina ja MRT on nende lepingutega seonduvat, sh lepingute sõlmimata või inimeste informeerimata jätmisest tulenevaid probleeme arutanud (kd 24, tl 78 jj, 121 jj). Veel on maakohus toonud välja, et J. Lipendina otsustas ka töötajate palkade tõstmise üle ning jagas ja edastas sellekohased juhised raamatupidajatele (vt nt 12. juuni 2018. a jälitustoimingu protokoll: kd 47, tl 100). Ta kontrollis ka laiemalt tasude maksmist. Ringkonnakohus peab neid maakohtu järeldusi põhjendatuks: nt 28. aprillil 2017 uuris IA J. Lipendinalt tehtava väljamakse kohta (kd 24; tl. 32): -

IA: „Ma siis maksan talle praegu ainult kaks tuhat välja, eks?“ J. Lipendina: „Ir, sa kuidagi viimasel ajal ei saa üldse mitte millestki aru.“ IA: „Ei, ma saan kõigest aru. Ma lihtsalt küsin sinult luba.“ J. Lipendina: „Ma ütlen veel kord: me vormistame ta, et...“ IA: „Jaa, jaa, ma sain aru.“

Eespool toodust nähtuvalt ei andnud J. Lipendina küll korraldusi vahetult valeandmete esitamist puudutavaid, küll aga seda toetavat süsteemi puudutavaid korraldusi. Selliste korralduste andmise jaoks ei olnud vajalik, et raamatupidamise alased eriteadmised. Ka ei olnud nende korralduste andmiseks vaja, et J. Lipendina oleks olnud äriühingute juhatuse liige – oluline oli tegelik roll. Seda, et formaalsel staatusel polnud tähtsust, näitavad kasvõi J. Lipendina enda ütlused, mille kohaselt tegeles tema igapäevaselt sellega, et restoranides kõik toimiks. Seda, et J. Lipendina roll hõlmas ka süüdistuses nimetatud korralduste andmist, näitavad eelkõige jälitustoimingu protokollid. J. Lipendina kaitsja on juhtinud tähelepanu sellele, et jälitustoimingu protokollid kajastavad 2017. aastal toimunut. Sellega seoses rõhutab kaitsja, et Restoplusis oli direktoriks esmalt MH

ja seejärel EL, kes aga 2017 kevadel jäi haigestumise tõttu eemale ja keda J. Lipendina osaliselt 2017. a aprilli lõpust asendas. Ringkonnakohus möönab, et viidatud jälitustoimingu protokollid kajastavad 2017. a kevadel ja suvel toimunut. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda see aga, et J. Lipendina varasem osalus poleks tõendatud. Apellatsioonis osutatud tõendid, mis tõendavad et EL on sõlminud töölepinguid, ei tähenda, et J. Lipendinal ei oleks enne 2017.a kevadet mingit rolli olnud. J. Lipendina enda ütlustest tuleneb, et ta korraldas restoranide tööd paralleelselt nende juhatajatega (ühest küljest on J. Lipendina rääkinud, et ta ülesanne oli aidata restorani juhatajat, teisest küljest on ta selgitanud, et tema korraldas restoranide igapäevast tööd). Seejuures ei olnud ta ametlikult kummaski firmas tööl. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab seda, et J. Lipendina pädevus palkade jms kohta käivate korralduste andmisel ei tekkinud 2017. a kevadel, kasvõi see, et J. Lipendinalt ära võetud andmekandjal olnud failides kajastatud arvepidamine ei alga 2017. aastal, vaid seal on ka 2015. ja 2016. aasta andmed. J. Lipendina pädevust mõlema äriühingu raamatupidajatele korraldusi anda tõendavad ka tunnistajate ütlused. IA sõnul oli J. Lipendina kõige, terve maja direktor. J. Lipendina ise tutvustas end talle direktorina, kui ta tööle asus – kuskil 2005. aastal (kohtu kd 12; tl. 86). IA on ütluste kohaselt oli J. Lipendina see, kes igakuiselt sularahas saadava summa kinnitas, seejuures ei ole ta eristanud ajapersioode, millal J. Lipendina seda tegi, vaid on sellest rääkinud üldistatult (kohtu kd 12; tl. 88). Ka oli J. Lipendina see, kelle käsul nad raamatupidamisdokumente (mille seas olid osaühingute käitatud ettevõtete kassa väljamineku orderid, kassaaruanded, müügitšekid, läbimüügi aruanded, andmed väljamakstud töötasude kohta) peidikusse viisid (kd 12; tl. 88 prd). J. Lipendinat on juhatajaks nimetanud ka NR (kd 81; tl. 109), kelle sõnul oli J. Lipendina Emerana OÜ, restorani Farm ja kohviku Rukis juhataja ning tema sai J. Lipendina käest korraldusi. LJ andis kahtlustatavana ütlusi, et „Emerana OÜ-s pidasid Jelena Lipendinat kõik direktoriks“. Seda, millega J. Lipendina igapäevaselt tegeles, ta ei teadnud, kuid kinnitas samas, et J. Lipendina oli see, kes ta 2015.a septembris tööle võttis. Samuti andis J. Lipendina talle vahetevahel tööülesandeid. (kd 81; tl. 100). Seda, et J. Lipendina oli nn kõige direktor on oma ütlustes kinnitanud ka äriühingute ametlikud juhatuse liikmed. AD on oma kahtlustatavana antud ütlustes nimetanud J. Lipendinat ülemuseks, kusjuures ka tema ütlustest ilmneb, et see ülemuse staatus ei olnud formaalne. Küsimusele, mis ülesandeid täidab äriühingus J. Lipendina, vastas AD: „Ma ei tea, milliseid ülesandeid ta OÜ-s Restoplus täidab. Tean, et ta on meil peaisik, st et mina olen tema alluv.“ (kd 81; tl. 62). Sama tuleb välja M. Kalbuse kahtlustatavana antud ütlustest. Küsimusele, kes tegelikult äriühingu igapäevast tegevust juhib, on ta vastanud: „Viimase aasta on OÜ Emeranat igapäevaselt juhtinud MRT. Arvan, et M saab korraldused või suunised Jelena Lipendinalt. Tõenäoliselt on kõik Emerana endised ja praegune juhataja suunised ja korraldused saanud Jelena Lipendinalt.“ (kd 4; tl. 6) Eelnev kinnitab ringkonnakohtu arusaamist mööda maakohtu hinnangut, et J. Lipendina ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed. Maakohus on põhjendanud J. Lipendina ütluste osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamist sellega, et teistest tõenditest nähtuvalt ei piirdunud J. Lipendina roll kõigest restoranide töö korraldamisega, vaid oli seotud konkreetselt varjatud raamatupidamise korraldamise ja sellega seoses ka maksukuritegude toimepanemisega. Ka ringkonnakohtu hinnangul lükkavad omavahel haakuvad jälitustoimingu protokollid ning

tunnistajate ja kahtlustatavate ütlused ümber J. Lipendina väited, et tema roll piirdus restoranide töö korraldamisega. Tegemist ei ole tegemist olukorraga, kus J. Lipendina ütlused on vastuolus mõne üksiku tõendiga, nagu on väitnud kaitsja, vaid J. Lipendina rolli palkade maksmise ja väljamaksete korraldamisel näitavad eri tõendid koostoimes. J. Lipendina kaitsja apellatsiooni kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest ka see, et J. Lipendinal oleks olnud kaasaaitamisteo puhul nõutav topelttahtlus. Kohtukolleegium möönab, et maakohus on otsuse punktis 375 küll deklareerinud, et J. Lipendinal oli kaasaitajalt nõutav topelttahtlus, kuid pole seda põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul saab aga eespool käsitletud tõendite ja J. Lipendina kahtlustatavana antud ütluste alusel öelda, et maakohtu seisukoht on põhjendatud. Kaitsja rõhutatud asjaolu, et J. Lipendinal ei ole raamatupidamisalaseid eriteadmisi, ei tähenda, et J. Lipendina ei oleks saanud aru, et maksuhalduri eest varjatakse maksukohustust ning tema tegevus aitab sellele kaasa. J. Lipendina ise on oma kahtlustatavana antud ütlustes öelnud, et temalt ära võetud andmekandjalt leitud andmed kajastavad mitteametlikku raamatupidamist. Ta on ütlustes möönnud, et osa käivet jäetakse kajastamata, selleks kustutati CompuCashis kandeid. Ka on ta oma ütlustes öelnud, et maksti ümbrikupalka. (kd 84; tl. 197). seda, et J. Lipendina sai tegevuse ebaseaduslikkusest aru, näitab IA öeldu, et J. Lipendina oli see, kelle korraldusel hoiti raamatupidamisdokumente peidikus. Arvestades, et J. Lipendina sai ise sularahakassast väljamakseid, oli tema jaoks selge seegi, et maksukohustuse varjamise eesmärk oli tagada ettevõttele rohkem käibevahendeid. Kuna J. Lipendina teadis, et sularahas tehtavad väljamaksed on sellised, millelt makse ei tasuta, mõistis ta sedagi, et tema korraldused sularahas makstava tasu jms kohta aitasid maksukohustuse varjamisele kaasa.

VIII 4.15 SKle, LJle, NRle ja IGle on esitatud süüdistus KarS § 389 1 lg 1 järgi. Maakohus kvalifitseeris IG teo ümber, mõistes ta süüdi KarS § 3891 lg-te 1, 3 – § 22 lg 3 järgi. SK esitas süüdistuse kohaselt Restoplus OÜ nimel valeandmeid sisaldavaid tulumaksudeklaratsioone (TSD-sid) ajavahemikul 8. aprillist 2016 kuni 11. septembrini 2017 maksustamisperioodide märts 2016, veebruar 2017 ja august 2017 kohta. LJ esitas süüdistuse kohaselt Emerana OÜ nimel valeandmeid sisaldavaid käibemaksudeklaratsioone (KMD-sid) ajavahemikul 20. veebruarist 2017 kuni 20. juunini 2017 maksustamisperioodide detsember 2016 kuni mai 2017 kohta. NR esitas süüdistuse kohaselt Emerana OÜ nimel KMD-des tahtlikult valeandmeid ajavahemikul 20. juulist 2017 kuni 22. jaanuarini 2018 maksustamisperioodide juuni 2017 kuni detsember 2017 kohta. IGt süüdistatakse KarS § 3891 lg 1 järgi selles, et tema kui juhatuse liikme juhtimisel esitati Emerana OÜ nimel valeandmeid sisaldavaid TSD-sid 8.–13. veebruarini 2017 maksustamisperioodide aprill 2016, september 2016 ja detsember 2016 – jaanuar 2017 kohta. TSD-des jäeti deklareerimata sotsiaalmaksu 46 853,84 eurot ja tulumaksu 27 366,14 eurot. Samuti esitati juhatuse liikme IG juhtimisel valeandmeid sisaldavaid KMD-sid ajavahemikul

Maakohus tegi kohtu alla andmise määruse 12. veebruaril 2019. Seega hakkas siis uuesti kulgema SKle, LJle, NRle ja IGle etteheidetava teise astme kuriteo 5-aastane aegumistähtaeg. Praeguseks on kohtu alla andmisest möödunud üle viie aasta ja sellest tulenevalt on neile süüdistatavatele KarS § 3891 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu praeguseks aegunud. Aegumine on absoluutne menetlustakistus. Seetõttu tuleb maakohtu otsus nende süüdimõistmise kohta tühistada ja menetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 ning KrMS § 274 lg 1 ja § 331 lg 1 SK, LJ, NR ja IG suhtes lõpetada. Kuna maakohus kohaldas IGle lisakaristusena ettevõtluskeeldu just seoses maksukuriteoga, tuleb maakohtu otsus tühistada ka IGle kohaldatud ettevõtluskeelu osas.

II 5.2 Maakohus mõistis J. Lipendina süüdi selles, et ta võltsis Escado Grupp OÜ ja Novatek Holding OÜ vahelise ruumide üürilepingu, mille ta esitas PRIA-le koos toetustaotlusega.

5.2.1 J. Lipendina kaitsja leiab, et maakohus on väljunud lepingu võltsimise aja tuvastamisel süüdistuse piirest. Ringkonnakohus leiab, et see etteheide on alusetu. Süüdistuse kohaselt võltsiti ruumide üürilepingut „eeluurimisel tuvastamata ajal, kuid enne 01.07.2016“.

Maakohus leidis, et võltsimine toimus millalgi ajavahemikus 8. maist 2015 1. juulini 2016. Ringkonnakohus möönab, et kui süüdistuse kohaselt pidi võltsimine toimuma enne 1. juulit 2016, siis maakohtu otsuses toodud ajavahemiku lõppkuupäeva puhul see nii selgelt välja toodud pole. Samas on maakohtu otsusest aru saada, et kohus on võltsimise ajavahemiku piiritlemisel otsinud vastust küsimusele, mis võis olla varaseim võltsimise aeg, ning ajavahemiku lõpu osas on lähtunud süüdistusest. Ka apellatsioonist ei nähtu, et kaitsja oleks probleemi näinud küsimuses, kas kohus on lugenud 1. juuli 2016 võltsimise ajavahemiku hulka või mitte. Kuigi apellatsiooni käsitlus sellest, milles teo toimepanemise aja osas süüdistuse piirest väljumine seisneb, on üsna napp, võib sellest aru saada, et kaitsja peab probleemiks just seda, et erinevalt süüdistusest on kohus fikseerinud võltsimise võimaliku varaseima aja – apellatsioonis on märgitud, et kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seoses selle argumendiga tuleb esmalt märkida, et apellatsioonist ei selgu, miks tuleb süüdistust pidada võltsimise toimepanemise aja osas puudulikuks. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg süüdistuses piiritleda. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb teo toimepanemise aeg määratleda süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks võimalikult täpselt, kuid see, kas teo toimepanemise aeg tuleb määratleda kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja see, milline võib olla ajavahemiku pikkus, sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt nt RKKKo 3-1-1-19-09; 22.05.2009 p 18.3). Kohtupraktikast ei tulene, et teo toimepanemise ajavahemik ei tohi olla määratletud ainult selle lõpu kaudu, nagu praegusel juhul. See aga, et kohus esitas seisukoha ka varaseima võimaliku võltsimise aja kohta, ei ole ilmselgelt süüdistuse piirest väljumine. Kuna süüdistuses oli teo toimepanemise ajavahemik piiritletud vaid selle lõpu kaudu, jääb süüdistuse piiresse iga lõpukuupäevas varasem aeg. Selles tulenevalt jääb maakohtu otsuses märgitud ajavahemik süüdistuses märgitud ajavahemiku sisse, st süüdistuse ajavahemik hõlmab kohtuotsuses märgitud ajavahemikku. Süüdistuse piirest väljumine süüdimõistva otsuse tegemisel tähendab tuginemist sellisele asjaolule, mis ei ole süüdistuse kirjeldatud asjaoludest hõlmatud. Seevastu ei ole kohtul keelatud tuvastada asjaolusid süüdistuses tooduga võrreldes konkreetsemalt. Märkimata ei saa jätta sedagi, et ka asjaolu, millest tulenevalt pani maakohus paika võltsimise ajavahemiku algusaja, tugineb süüdistuses toodud asjaoludele. Nimelt oli süüdistuse kohaselt lepingu võltsimine seotud vajadusega see PRIA-le esitada („Ruumide üürileping võltsiti eesmärgiga esitada see Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile“). Sellest tulenevalt leidis maakohus, et leping ei saanud olla võltsitud enne, kui võeti vastu määrus, mis reguleeris toetuse andmist ja kehtestas selleks tingimusi. Maaeluministri määrus „Mikro- ja väikeettevõtjate põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus“ võeti vastu 8. mail 2015. Sellest tulenevalt asuski kohus seisukohale, et varaseim võltsimise aeg sai olla 8. mai 2015. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et süüdistust pole põhjust pidada teo toimepanemise aja küsimuses nii ebakonkreetseks, et see takistaks J. Lipendinale esitatud võltsimise süüdistuse lahendamist, ning maakohus pole teo toimepanemise aja tuvastamisel süüdistuse piirest väljunud. Seda, et maakohus oleks tuvastanud teo toimepanemise aja valesti, apellatsioonist ei nähtu.

5.2.2 J. Lipendina kaitsja väitel on maakohus süüdistuse piirest väljunud ka sellega, et on teoks, millega J. Lipendina pani toime dokumendi võltsimise, lugenud lepingu allkirjastamise. Apellatsioonis on märgitud, et süüdistusaktis pole välja toodud ühtegi asjaolu ega tõendit, mis viitaks J. Lipendina poolt dokumendi koostamisele, ning välja pole toodud ka ühtki muud tegu, millega saaks lugeda J. Lipendina teo dokumendi võltsimise koosseisule vastavaks. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on otsuse punktis 466 lähtunud J. Lipendina esitatud versioonist, et ta allkirjastas A. Vilbre toodud dokumendid, ning nimetanud teona, millega J. Lipendina pani võltsimise toime, just lepingu allkirjastamist. Süüdistuses on pandud J. Lipendinale süüks tegelikkusele mittevastava kuupäevaga ning tegelikult sõlmitud lepingust erinevate tingimustega lepingu koostamist ning selle lepingu allkirjastamist süüdistuses eraldi nimetatud pole. See ei tähenda vältimatult, et välistatud oleks allkirjastamise lugemine teoks, millega J. Lipendina pani toime dokumendi võltsimise. Süüdistuse konkreetsuse nõue ei tähenda, et süüdistuses ei võiks kasutada abstraktseid mõisteid. Samuti ei tähenda süüdistuse konkreetsuse nõue, et süüdistuses peaks olema kirjeldatud sündmuste käigu iga väiksemgi detail (nt see, millistest käitumisaktidest koosneb dokumendi koostamine). Seda näitab selgelt Riigikohtu enda praktika. Näiteks 7. novembril 2011 leidis Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-11 tehtud otsuses, et olukorras, kus tegelikult heideti kahele süüdistatavale ette varguse ühist toimepanemist nii, et üks juhib ohvri tähelepanu kõrvale, et teine saaks võtta ohvri taskust rahakoti, on piisav, kui süüdistuses kirjeldatakse mõlema tegu kannatanu taskust rahakoti ära võtmisena ilma kummagi rolli kirjeldamata. Mõningane üldistatus süüdistuses asjaolude kirjeldamisel on vajalik, et kohus saaks tõendeid hinnates kujundada oma arusaama toimunust ja anda sellele õigusliku hinnangu. Seda aktsepteerib kokkuvõttes ka kriminaalmenetluse seadustik, öeldes § 268 lg-s 6, et kohus ei või tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Eelnevast tuleneval sõltub küsimus, kas maakohus väljus J. Lipendina süüdi tunnistamisel süüdistuse piirest või mitte, sellest, kas muudetud andmetega lepingu alla kirjutamine kuulub mõistega „lepingu koostamine“ hõlmatud tegevuste hulka. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb sellele vastata jaatavalt. Süüdistuse tekstis on selgitatud, et dokumendi võltsimine seisnes üürilepingu koostamises. Seega on koostamise all mõeldud kõiki toimingud, mis olid vajalikud selleks, et võltsitav dokument saaks sellise vormi, et seda oleks võimalik kasutada. Selline käsitus ei tähenda, et süüdistus oleks liiga abstraktne ega kirjeldaks, milles võltsimine seisnes: süüdistuse kohaselt on oluline, see mis osas üürileping päriselt sõlmitud lepingust erines, ning need andmed on süüdistuses välja toodud. Dokument, mille võltsimist J. Lipendinale ette heidetakse, oli üürileping, mis pidi kehtivuseks olema allkirjastatud (lepingu p 12.5-12.8). Seega oli leping ruumide kasutusõiguse tõendamiseks kasutatav vaid allkirjastatuna ning lepingule alla kirjutamist tuleb lugeda võltsitud dokumendi koostamise hulka kuuluvaks toiminguks.

5.2.3 Maakohus on lugenud tõendatuks, et 5. jaanuaril 2012 selliste tingimustega lepingut, nagu PRIA-le esitati, tegelikult sõlmitud ei olnud. Kohus on tuvastanud, et J. Lipendina Escado Grupi seadusliku esindajana ning ET Novatek Holdingu volitatud esindajana sõlmisid

notariaalselt kinnitatud ruumide üürilepingu 21. novembril 2012 (selle lepingu sõlmimise kohta on andnud ütlusi ET, selline leping leiti X ruumidest ning selle oli OÜ Escado Grupp esitanud maksurevisjoni käigus Maksu- ja Tolliametile). Lisaks sellele on maakohtu otsuse kohaselt leitud X ruumest ka 5. jaanuari 2012 kuupäeva kandev leping, kuid kohtuotsusest ei selgu üheselt, kas kohus pidas seda päriselt 5. jaanuaril 2012 sõlmitud lepinguks (see küsimus tõusetub, sest ET ütluste kohaselt on tema sõlminud vaid 21. novembri 2012 lepingu). Igal juhul ei olnud X ruumest leitud 5. jaanuari 2012 kuupäeva kandva lepingu tingimused sellised, nagu PRIA-le esitatud lepingul: X ruumest leitud 5. jaanuari 2012 kuupäeva kandva lepingu tingimused olid samad, mis 21. novembri 2012 lepingul. Kui X aadressil leitud lepingutes on punktis 2.3 märgitud, et „Käesolev leping on sõlmitud 5 (viieks) aastaks“, siis PRIA-le esitatud lepingu punktis 2.3 on märgitud, et „Käesolev leping on sõlmitud kuni 31.12.2022.a.“. Samuti on PRIA-le esitatud lepingusse lisatud punkt 5.4, mille kohaselt „üürnikul on õigus paigaldada esemesse tootmisseadmeid, sh nende opereerimiseks ning tootmiseks vajalikke tehnosüsteeme“. Maakohus tuvastas, et muudatused puudutasid asjaolusid, mis omasid toetuse taotlemisel tähtsust. J. Lipendina kaitsja ei ole vaielnud vastu maakohtu järeldusele, et 5. jaanuaril 2012 selliste tingimustega lepingut, nagu PRIA-le esitati, tegelikult sõlmitud ei olnud. Kaitsja leiab aga, et toetustaotlusele lisatud üürilepingu puhul ei saa rääkida võltsitud lepingust, sest päriselt äriühingute vahel rendisuhe oli ning äriühingute varasemate kokkulepete muutmine tagasiulatuvalt ega edasiulatuvalt pole ebaseaduslik. J. Lipendina oli nii Escado Grupp OÜ kui ka Novatek Holding OÜ juhatuse liige, mistõttu oli tal õigus mõlema osaühingu nimel tehinguid teha. Kuna maakohus seda ei arvestanud, on kohus kaitsja hinnangul hinnanud tõendeid valesti ja teinud vale õigusliku järelduse. Kaitsja märgib, et „olukorras, kui pooled isegi hiljem muudavad varasemat kokkulepet, viidates lepingus selle kehtima hakkamise kuupäevale, ei ole poolte kokkuleppe olemasolu korral põhjendatud seda nimetada võltsinguks“. Seegi argument ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Küsimus, kas varasema kokkuleppe muutmine tagasiulatuvalt on lubatav või mitte ja kas selleks piisas üksnes J. Lipendina tahteavaldusest, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjassepuutuv. Vastuseks argumendile, et J. Lipendinal oli õigus nii Escado Grupp OÜ kui ka Novatek Holding OÜ nimel tehinguid teha, kuna ta oli mõlema osaühingu juhatuse liige, märgib ringkonnakohus, et lepingule, mille maakohus luges võltsituks, on alla kirjutanud J. Lipendina ja ET, mitte J. Lipendina mõlema lepingupoole esindajana. Kuivõrd Novatek Holdingu volitatud esindajaks on PRIA-le esitatud lepingu kohaselt olnud ET, ei oma tähtsust see, et J. Lipendinal oleks olnud õigus mõlemat äriühingut esindada. Tõigaga, et lepingu järgi on üks allkirjastajatest ET, seondub omakorda A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht, miks ei saa lepingut pidada võltsituks (kuigi kaitsja ise on samas väitnud, et väidetava võltsimisega seonduv ei puuduta kuidagi A. Vilbret ega Novatek Holdingut, peab kohus siiski vajalikuks seda käsitleda, kuivõrd lepingu võltsitus omab A. Vilbre jaoks tähtsust tulenevalt A. Vilbre PRIA-le valeandmete esitamise süüdistusega, kuivõrd valeandmete hulka kuulusid süüdistuse kohaselt ka andmed, mida oli PRIA-le esitatud lepingus võltsitud). A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja on märkinud, et lepingut ei saa pidada võltsituks, sest ET poolt Novatek Holding OÜ nimel allkirja andmine on tõendatud kohtule esitatud ekspertiisiaktiga 18E-DK0062, mille kohaselt kuulub allkiri

ETle. Seoses sellega tuleb tõdeda, et ekspertiisiakti, millele kaitsja viitab, kohtule esitatud ei ole. Sellist ekspertiisiakti on mainitud küll süüdistusaktis, kuid sellist tõendit ei ole kohtutoimikus ning kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et selline tõend oleks kohtule esitatud ning et seda oleks kohtus uuritud. Sellele, et sellist tõendit kohtule ei esitatud, viitab ka asjaolu, et prokurör on seda tõendit maininud süüdistuskõnes menetluskulusid käsitledes, nimetades seda tõendite hulgas, millega seonduv kulu jääb riigi kanda. Ühtlasi tuleb nentida, et süüdistuse seisukoht, et leping on võltsitud, ei tugine väitel, et võltsitud on ET allkirja (seda on otsuse punktis 466 tõdenud ka maakohus). Seega ei sõltu vastus küsimusele, kas leping on võltsitud, sellest, kas PRIA-le esitatud lepingule kirjutas päriselt alla ET või mitte. Mis puutub varasemate kokkulepete muutmise lubatavusse, siis dokumendis, mille võltsimist J. Lipendinale süüks pannakse, ei kajastu mingil moel tahteavaldust muuta mingit varasemat lepingut, olgu muudatused tagasiulatuvad või mitte. Selles ei ole viidatud ei sellele, millist varasemat kokkulepet muudetakse, ega sellele, millal uus kokkulepe sõlmiti. Samuti pole välja toodud seda, milles varasemat kokkulepet muudetakse. PRIA-le esitatud lepingu vormistus jätab igati mulje, et tegemist on 5. jaanuaril 2012 sõlmitud tervikliku üürilepinguga. Lepingutel olevate kuupäevade järgi on alust pidada 21. novembri 2012 lepingut hilisemaks ning selle lepingu punktis on eraldi 12.2 märgitud: „Leping tühistab selle allakirjutamise hetkest kõik poolte vahel lepingu eseme kohta sõlmitud varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped.“ Kuskilt ei ole välja loetav, et leping, mis sisaldab 21. novembri 2012 lepingust teistsuguseid tingimusi, aga kannab varasemat kuupäeva, kajastaks hoopis tahteavaldust 21. novembri 2012 lepingu muutmiseks. Võltsimist ei välista tegeliku üürisuhte olemasolu. Küsimus ei ole pelgalt selles, kas Escado Grupi ja Novatek Holdingu vahel oli tegelik üürisuhe, vaid selles, kas selle üürisuhte tingimused olid sellised, nagu need on kajastatud PRIA-le esitatud lepingus, ning kas need olid sellistena 5. jaanuaril 2012 kirjalikult fikseeritud. Sel põhjusel on alusetu ka kaitsja seisukoht, justkui välistaks tegeliku rendisuhte olemasolu võltsimistahtluse.

5.2.5 Kohtukolleegium ei nõustu J. Lipendina kaitsjaga, nagu oleks maakohtu seisukoht, et J. Lipendina pani võltsimise toime kavatsetusega, vastuoluline ja põhjendamata ning põhineks oletusele. Kaitsja märgib, et maakohtu otsuse kohaselt seisnes J. Lipendina tegu vaid PRIA-le esitatud lepingu allkirjastamises. J. Lipendina on kohtueelses menetluses antud ütlustes väitnud, et ta allkirjastas dokumendid, mille tõi talle A. Vilbre, kes organiseeris ja valmistas ette kõik toetusega seonduva. J. Lipendina ütlustest (kd 84; tl. 201) tulenevale versioonile, et ta üksnes allkirjastas A. Vilbre toodud dokumendid, on otsuses (p 466) tuginenud ka maakohus. J. Lipendina võltsimistahtlust on kohus käsitlenud otsuse kahes eri kohas (p 398 ja p-d 466, 467). Neist tuleneb, et kohtu hinnangul ei olnud lepingut võimalik allkirjastada nii, et J. Lipendina ei märganud, et ta allkirjastab justkui 5. jaanuarist 2012 pärinevat üürilepingut. Seejuures teadis J. Lipendina, et samad osapooled on sõlminud notariaalselt kinnitatud lepingu 21. novembril 2012. Kohus leidis, et sellises olukorras tähendas lepingu allakirjutamine lepingu võltsimist kavatsetusega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Lipendina teadis, et Escado Grupp OÜ ja Novatek Holding on sõlminud 21. novembril 2012 notariaalselt kinnitatud üürilepingu. J. Lipendina ise on väitnud, et ei mäleta, et oleks teinud ETle volikirja ja käinud ETga notari juures üürilepingut allkirjastamas (kd 86; tl. 34). Ringkonnakohus nõustub aga maakohtuga, et ET ütlused ja notariaalselt kinnitatud leping ise tõendavad, et J. Lipendina osales selle lepingu sõlmimisel. ET ütluste kohaselt teavitas ta J. Lipendinat sellest, et Maksu- ja Tolliameti jaoks on vaja notariaalset üürilepingut ja J. Lipendina korraldas lepingu sõlmimise. Arvestades nii ET ütlusi J. Lipendinale räägitu kohta, kui ka seda, et tõendite kohaselt J. Lipendina andis ETle volikirja ning käis koos ETga notari juures lepingut sõlmimas, ei ole veenev J. Lipendina väide, et tema pole selle lepingu sõlmimisega tegelenud ega mäleta sellest midagi. Mis puutub aga J. Lipendina väitesse, et ta lihtsalt allkirjastas A. Vilbret usaldades tema toodud dokumendid ega tea PRIA-le esitatud lepingust midagi, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et J. Lipendinal ei saanud jääda märkamata, mida ta allkirjastab. St isegi juhul, kui J. Lipendina ei süüvinud lepingu sisusse, oli allkirjastamise olukord selline, et J. Lipendina sai aru, et kirjutab alla dokumendile, mida on vaja selleks, et esitada see PRIA-le tegelikult kehtinud lepingu asemel. Ringkonnakohtu hinnangul ei põhine maakohtu seisukoht oletusel, vaid tõendite põhjal tuvastatud asjaoludest tehtud järeldustel. Maakohus on selle järelduse teinud PRIA-le esitatud lepingut (kd 14; tl. 43–46) iseloomustavatest asjaoludest. Kohus on toonud välja, et J. Lipendina allkiri on PRIA-le esitatud OÜ Novatek Holding ja Escado Grupp OÜ üürilepingul igal leheküljel. Seejuures on lepingu alguses suurelt kirjas, et tegemist on ruumide üürilepinguga ning lepingu viimasel leheküljel on J. Lipendina allkiri koos käsikirjaliselt kirjutatud nimega vahetult teksti „Üürileandja: OÜ Escado Grupp, reg kood 10754094 X, Tallinn“ ja „Üürnik: Novatek Holding OÜ, reg kood 10754088 X, Tallinn“ all. Ringkonnakohus lisab, et lepingu esimesel leheküljel on pealkirja „RUUMIDE ÜÜRILEPING“ all enne ülejäänud teksti selgelt eristatavalt märgitud ka lepingu kuupäev 05.01.2012.a. Seetõttu on põhjendatud ka maakohtu otsuse punktis 466 väljendatud seisukoht, mille kohaselt J. Lipendina sai aru, et „lepingu allkirjastamine varasema kuupäevaga ei vasta tõele“. Seega näitavad tõendid ühest küljest seda, et J. Lipendina teadis, et üürisuhe Novatek Holdingu ja Escado Grupi vahel on reguleeritud 21. novembril 2012 sõlmitud notari kinnitatud üürilepinguga, teisest küljest aga seda, et ta nägi, et kirjutab taas alla nende osapoolte vahelisele, notariaalselt kinnitatust varasemat kuupäeva kandvale lepingule. Kui võtta veel arvesse J. Lipendina enda ütlust selle kohta, kuidas said tema allkirjad PRIA-le esitatud lepingule (ta allkirjastas A. Vilbre toodud dokumendid), saab teha järelduse, et J. Lipendina mõistis, et PRIA-le esitamiseks ei sobi olemasolev leping ja tuleb vormistada uus, kuigi varasema kuupäevaga. Ses olukorras lepingule allkirja andmine näitab isiku soovi luua ebaõige sisuga dokument ning ringkonnakohtu hinnangul on maakohus pidanud põhjendatult J. Lipendina tegu kavatsetusega toime panduks.

II 5.3 Maakohus mõistis J. Lipendina, A. Vilbre ja Novatek Holding OÜ süüdi ka soodustuskelmuse katses, mis seisnes selles, et Novatek Holding OÜ nimel taotleti PRIA-lt

toetust „Villimisliini ostmine, transpordiliftide ostmine, pagariseadmete ostmine, lihatootmise seadmete ostmine, ventilatsiooniseadmete ostmine“ jaoks, esitades PRIA-le valeandmeid. Valeandmed puudutasid OÜ Escado Grupp ja Novatek Holding vahelist üürisuhet, andmeid selle kohta, et juustu-, destilleerimis-, villimisliin ja pagariseadmed soetati OÜ-lt K ning andmeid selle kohta, et ventilatsiooniseadmed ja külmutussüsteemid soetas OÜ Novatek Holding. PRIA rahuldas 18. novembri 2016 otsusega nr 13-6/893 taotluse, kuid esitatud maksetaotluse alusel toetust välja ei makstud.

5.4 Maakohtu otsuse kohaselt panid J. Lipendina ja A. Vilbre soodustuskelmuse katse toime kaastäideviijatena. J. Lipendina kaitsja vaidleb sellele vastu, märkides, et kaastäideviimise tuvastamiseks tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, mistõttu peab kohtuotsuses olema kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Seejuures on süüteo toimepanemine mitme isiku poolt käsitatav kaastäideviimisena üksnes siis, kui iga kaastäideviija täidab ka tahtluse kui subjektiivse koosseisu tunnuse. Esitatud väited on õiged, kuid kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses need tingimused täidetud. Otsuses on kirjeldatud nii mõlema kaastäideviija teopanust (kokkuvõtvalt on need esitatud otsuse punktis 456). J. Lipendina teopanus seisnes PRIA-le toetustaotluse ja maksetaotluse ning nendega koos valeandmeid sisaldavate dokumentide esitamises, samuti toimus kogu PRIA-ga suhtlus J. Lipendina kaudu: tema vastas PRIA järelpärimistele, edastas täiendavaid dokumente, tegi ise PRIA-le järelpärimise. A. Vilbre teopanus omakorda selle koordineerimises ja kontrollimises, sh J. Lipendinale vajalike dokumentide edastamises ja PRIA esindajatega suhtlemiseks juhiste andmises. Kohus on ära näidanud ka selle, et J. Lipendinal ja A. Vilbrel oli tahtlus soodustuskelmuse katse ühiseks toimepanemiseks. Seejuures jättis kohus ebausaldusväärsetena kõrvale J. Lipendina ütlused, et ta usaldas A. Vilbret ega olnud ise esitatavatest valeandmetest teadlik. J. Lipendina kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus on J. Lipendina ütlused alusetult kõrvale jätnud ning jõudnud seetõttu valele järeldusele. Kaitsja väitel on kohus J. Lipendina ütlusi ennastõigustavateks lugedes täitnud tõendite vähesusest tuleneva tühimiku oma siseveendumusega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Esiteks tuleb märkida seda, et sisuliselt on J. Lipendina tahtlus PRIA-le valeandmete esitamiseks sisuliselt tuvastatud juba üürilepingu võltsimise tahtluse tuvastamisega: kuivõrd ringkonnakohus luges sarnaselt maakohtuga tõendatuks selle, et J. Lipendina võltsis PRIA-le esitamiseks tahtlikult üürilepingut, teadis ta seda lepingut PRIA-le esitades, et esitab valeandmeid sisaldava lepingu. Ka üürilepingu puhul väitis J. Lipendina, et ei olnud lepingu sõlmimise asjaoludega kursis. Nagu eespool märgitud, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et teised tõendid lükkavad selle väite ümber. Sama kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka muu PRIA-le esitatud valeinfo puhul. Nimelt näitavad tõendid, et J. Lipendina oli kursis Novatek Holdingus toimuvaga, sh seadmete hankimise asjaoludega ja sellega, et köögis, kuhu seadmed paigaldatakse, ei vasta olukord PRIA-lt toetuse saamiseks ettenähtud tingimustele. See lükkab ümber J. Lipendina väite, et tema üksnes allkirjastas ja edastas dokumendid, mis A. Vilbre talle tõi, süüvimata üldse toetuse taotlemisega seonduvasse.

Kõige üldisemas plaanis näitavad ringkonnakohtu hinnangul tõika, et Novatek Holdingus toimuv oli J. Lipendina kontrolli all, mitmed 29. juuni 2018 jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonivestlused J. Lipendina ja A. Vilbre vahel. Nii oli 31. mail 2017 toimunud telefonivestluses jutuks see, et I. Stoljar ei saa ülekandeid teha, sest tal on limiit täis. A. Vilbre uuris J. Lipendinalt, kas tollel on suuremad limiidid, ning leidis, et I. Stoljaril oleks vaja ülekannete limiiti tõsta. J. Lipendina vastas, et ta ei saa kohe tulla, I. Stoljar pangu kõik kirja ja kui ta tuleb, „siis hakkame vaatama“. (kd 19; tl. 42). Samal teemal toimus A. Vilbre ja J. Lipendina vahel uuesti vestlus 16. juunil 2017. A. Vilbre uuris, ega J. Lipendina pole I. Stoljari limiite tõstnud, ning teatas, et I. Stoljar on valmistanud ette ühe Novateki maksekorralduse. J. Lipendina tunnistas, et pole jõudnud limiite tõsta, aga kinnitas, et tal endal on võimalik ülekanne teha. (kd 19; tl. 51). 6. juulil 2017 toimunud kõnes J. Lipendina ja I. Stoljari vahel seevastu kiirustab J. Lipendina juba I. Stoljari ülekannete tegemisega tagant, öeldes: „Inna, tee kiiremini, ma suurendasin sulle kõik“ (kd 19; tl. 56). Need vestlused näitavad, et J. Lipendina tegi ise Novatek Holdingu ülekandeid või kontrollis, et ülekanded saaks tehtud. I. Stoljari tagant kiirustamine näitab, et J. Lipendina lihtsalt ei kinnitanud makseid, mille tegemise üle otsustas keegi teine, vaid oli ka ise kursis sellega, milliseid makseid on Novatek Holdingul vaja teha. J. Lipendina ja A. Vilbre vahelised vestlused näitavad, et J. Lipendina ei allkirjastanud A. Vilbre dokumente pimesi. 1. augustil 2017 helistas A. Vilbre J. Lipendinale palvega, et too allkirjastaks ühe talle saadetud Exceli dokumendi. J. Lipendina uurib, miks, ja küsib, kas see on uus dokument või sama dokument, mille Urmas Luik on juba allkirjastanud. (kd 19; tl. 75). See on tuvastatav ka konkreetsete seadmete puhul, mille soetamiseks oli PRIA-lt toetust taotletud. Juustuliin ja villimisliini tarninud Itaalia äriühingu TAS S.r.l. tehtud pakkumustel on Novatek Holding OÜ esindaja J. Lipendina allkiri (kd 18; tl. 180–198). Seda, et J. Lipendina pelgalt ei allkirjastanud dokumente, vaid osales seadmete soetamises, näitab 29. jaanuari 2018 jälitustoimingu protokollis kajastatud suhtlus J. Lipendina ja A. Vilbre vahel, aga ka J. Lipendina ja I. Stoljari vahel, millele on oma otsuses viidanud ka maakohus (p 419). A. Vilbre on saatnud 8. mail 2017 Lipendinale e-kirja seoses sellega, et kuigi seadmete eest on tasutud, pole juustutootmise seadmete tarnija pole esitanud arveid, kirjutades: „Palun lase kellegil TAS Italy-ga (Juustutehase tarnijaga) ühendust võtta !“ (kd 16; tl. 5). On selge, et selle ülesande täitmiseks pidi J. Lipendina aru saama, millest jutt käib. 11. oktoobril 2017 on I. Stoljar pöördunud J. Lipendina poole küsimusega, kas saadud arve tuleb tasuda. J. Lipendina vastas jaatavalt, lisades, et arve puudutab juustutehase piima analüüsi aparaati (kd 16; tl. 47). Nagu maakohtu otsuses (p 422) märgitud, oli J. Lipendina kursis ka destilleerimisseadme soetamisega äriühingult O. 27. juuni 2018. a vaatlusprotokollis (kd 18, tl 91-199) on muu hulgas vaadeldud ka kahte O esitatud arvet. Neist ühele, arvele nr PF17.04 on kleebitud märkmepaber kirjetega „destilleerimisseade“ „jääk“ (originaalis vene keeles). Märkmepaberist allpool on arvel käsikirjaline kirje „ok“, J. Lipendina allkiri ja kuupäev 7. juuni 2017. Nagu maakohtu otsuses märgitud, oli O esindaja saatnud 6. juunil 2017 AKle ja ULle seadme tarnimise kohta e-kirja, millele oli lisatud arve PF17.04 (tõendite kd 16, tl 1112, 141-142). Arve on tasutud 7. juunil 2017 (kd 6, tl 127-132). Järelikult esitati arve J. Lipendinale tasumise heaks kiitmiseks koos selgitusega, mille eest see on.

Kuivõrd tõendid näitavad seda, et J. Lipendina tegeles Novatek Holdingu küsimustega ning teiste seadmete soetamise puhul näitab tema kursis olekut seadmete soetamisega lisaks J. Lipendina allkirjale ka asjaosaliste omavaheline suhtlus (telefonivestlused, e-kirjad, selgitavad märkmed), on põhjust järeldada, et J. Lipendina oli teadlik ka pagariseadmete soetamisega seonduvatest asjaoludest, kuivõrd ka nende seadmete eest esitatud arvetel on J. Lipendina allkiri (vt otsuse p 424). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Lipendina tegi A. Vilbrega ühiselt ja kooskõlastatult kõik selleks, et eksitada PRIA esindajat paikvaatluse teostamisel seadmete tegelikust soetusest (maakohtu otsuse p 456). J. Lipendina kaitsja on näitena selle kohta, et J. Lipendina ei olnud toetustaotusesse puutuvaga kursis, märkinud, et kui PRIA esindaja J. Lipendinale helistas, ei olnud J. Lipendina vestlusest nähtuvalt käsitletud teemadest üksikasjalikult teadlik ja pärast telefonivestlust PRIA-ga helistas J. Lipendina kohaselt A. Vilbrele (tl 86-89). Ringkonnakohus märgib, et J. Lipendina helistas pärast PRIA telefonikõnet tõesti kohe A. Vilbrele, kuid see ei näita tingimata, et J. Lipendina PRIA-ga seonduvast ise midagi ei teadnud. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad järgnevad J. Lipendina telefonivestlused A. Vilbre ja DRga, et ta oli hoopis mures ja soovis arutada, mida teha, kui PRIA soovib tulla olukorda kontrollima. Kohe PRIA telefonikõnele järgnenud vestluses A. Vilbrega ütleb J. Lipendina, et PRIA esindajale sobis kontrollkäiguks kell 10, lisades, et tegelikult on see hea (millega A. Vilbre nõustub) (kd 19; tl. 86). Järgnevast vestlusest tuleb ka välja, miks see on hea – oleks vaja, et köögis poleks kontrollkäigu ajal muid inimesi kui pagar ja juustumeister (tl. 87, 88). Eriti kõnekas on aga sellele järgnenud J. Lipendina kõne DRle (tl 88–90). Vestluse käigus selgitab J. Lipendina DRle, et tegelik olukord on selline, mida PRIAle ei saa näidata (tl. 90): J. Lipendina: „Ja meil põhimõtteliselt töötab ainult tehas ja pagar ja kõik. Rohkem ei tööta meil midagi raisk.“ DR: „Kuidas mõista?“ J. Lipendina: „Vakka raisk, dokumentide järgi.“ DR: „Aa, ma sain aru.“ Edasise arutelu raames ütleb J. Lipendina: „Ühesõnaga tuleb nii teha, et kedagi peale pagari ei ole kohal raisk.“ Kuna kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt oli J. Lipendina PRIA taotlusega seotuga kursis, ei näita tema tahtluse puudumist ka apellatsioonis märgitu, et J. Lipendina ei osalenud vestlustel, kus A. Vilbre arutas PRIA-ga seonduvaid küsimusi H. Hirve ja P. Gammeriga. Kuivõrd maakohus luges tõendatuks, et J. Lipendina teadis, et esitab PRIA-le valeandmeid, on põhjendamatu ka J. Lipendina kaitsja etteheide, et maakohus pole käsitlenud küsimust, kas J. Lipendinat kasutati vahendina ära kuriteo vahendlikul toimepanemisel.

5.5 Nii J. Lipendina kui A. Vilbre kaitsja on märkinud, et esitasid maakohtus väite, et tegu ei jõudnud katsestaadiumisse, ning J. Lipendina kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohtu teistsugune seisukoht väär. Kaitsja heidab ette, et maakohus on jätnud arvestamata, et toetuse taotlejal oli õigus esitada PRIA-le tõendeid investeeringu objekti kohta kahe aasta vältel ning parandada andmeid kuni toetuse väljamaksmiseni või korrigeerida esitatud andmeid hiljemalt

kahe aasta vältel PRIA taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Seega oli Novatek Holding OÜ-l õigus esitatud andmeid parandada kuni toetuse väljamaksmiseni või korrigeerida esitatud andmeid hiljemalt kahe aasta vältel PRIA taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma see asjaolu selle üle otsustamisel, kas soodustuskelmus oli jõudnud katsestaadiumisse, mingit tähtsust. Vastavalt KarS § 25 lg-le 4 algab süüteokatse kaastäideviimise korral hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist. Soodustuskelmus seisneb KarS § 210 lg 2 kohaselt pettuse teel soodustuse saamises või soodustuse mitte-eesmärgipärases kasutamises. J. Lipendinale, A. Vilbrele ja Novatek Holdingule pannakse süüks katset saada soodustust pettuse teel. Soodustuskelmus, mis seisneb pettuse teel soodustuse saamises, jõuab kaastäideviimise korral katsestaadiumisse, kui keegi kaastäideviijatest vahetult alustab toetuse saamiseks pettuse toimepanemist ehk siis, kui alustatakse soodustuse andjale valeandmete esitamist. Praegusel juhul oli taotlus ja valeandmetega dokumendid PRIA-le esitatud ning taotlus oli koguni PRIA 18.novembri 2016 otsusega rahuldatud, mistõttu oli tegu ilmselgelt jõudnud katsestaadiumisse. See, et esitatud infot oli veel võimalik muuta ega see, et toetuse väljamaksmiseks vajalikku maksetaotlust lõpptähtajaks ei esitatud, ei tee olematuks tõsiasja, et valeinfo oli PRIA-le esitatud ja soodustuskelmus seega alanud. Juba esitatud valeinfo muutmise või taotluse tagasivõtmise puhul on küsimus mitte selles, kas tegu oli jõudnud katsestaadiumisse, vaid selles, kas tegemist on katsest loobumisega. Nii J. Lipendina kui ka A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja ongi esitanud väite, et süüdistatavad loobusid katsest. Seoses J. Lipendina kaitsja apellatsiooniga tuleb märkida, et selles ei ole räägitud sellest, et J. Lipendina oleks kuidagi süüteokatsest loobunud. Apellatsiooni kohaselt on tuvastatud, et Novatek Holding OÜ osanikud ja nõukogu liikmed otsustasid toetustaotlusest enne selleks väljamakse tegemist loobuda. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et KarS § 40 lg 1 kohaselt vabaneb süüst isik, kes vabatahtlikult loobub süüteokatsest. See tähendab, et ühe osavõtja loobumine süüteokatsest ei välista teiste isikute süüd. Väide süüteokatsest loobumise kohta oli esitatud ka maakohtus, maakohtu hinnangul jäi aga tegu katsestaadiumisse süüdistatavatest sõltumatutel põhjustel, sest A. Vilbre küll arutas P. Gammeri ja H. Hirvega võimalusi vastutusest pääseda, kuid mingeid samme tegelikult toetusest loobumiseks ei tehtud. A. Vilbre kaitsja leiab, et maakohus pole süüteokatset puudutavaid väiteid ja tõendeid piisavalt analüüsinud. Kohtukolleegiumi hinnangul jäävad ka apellatsiooni argumendid pealiskaudseks. Apellatsioonis sisuliselt puudub õiguslik argumentatsioon, milles oleks süüteokatsest loobumist reguleerivatele sätetele tuginedes näidatud, miks on maakohtu põhjendused ebapiisavad. Kaitsja on üksnes osutanud tõenditele, mis kaitsja hinnangul näitavad A. Vilbre soovi toetuse taotlemisest loobuda, kuid pole seda asjaolu kuidagi süüteokatsest loobumise sätetega sidunud. Kaitsja on oma seisukoha võtnud kokku sõnadega, et A. Vilbrel oli „selge kavatsus ja soov minna võtta toetustaotlus tagasi, s.o millist tegevust saab käsitleda süüteokatsest loobumise soovina KarS § 40 mõistes“. Ringkonnakohus osutab, et KarS § 40 sätestab üksnes süüteokatsest loobumise üldised alused; seda, milles peaks loobumine avalduma, reguleerivad KarS § 41–43. Kaastäideviimise puhul tuleb lähtuda neist viimasest. KarS § 43 esimesest lausest tulenevalt saab mitme toimepanija ühisest kuriteost loobuda eeskätt tagajärge ära hoides. Kuna toetus jäi saamata, kehtib see ka praegusel juhul. Sõltuvalt isiku rollist teo toimepanemisel võib loobumine KarS § 43 ls 1

tähenduses seisneda süüteo lõpuleviimise ärahoidmiseks vajalike vastuabinõude rakendamises, kuid piisavaks võib osutuda ka edasiste süüteo lõpuleviimiseks vajalike tegude tegemata jätmine. Viimane kehtib juhul, kui toimepanija ettekujutuse järgi teost ei ole ta veel teinud kõike vajalikku tagajärje saavutamiseks ja tema tegevusest hoidumine takistas süüteo lõpuleviimist. KarS § 43 kontekstis on tegevusetusega loobumine on võimalik eelkõige siis, kui süüteo lõpuleviimine sõltub üksnes isikust, kes soovib süüteokatsest loobuda; kui aga süüteo lõpuleviimine sõltub mitme toimepanija ühisest tegevusest, siis on süüteokatsest loobumine tegevusetusega võimalik vaid siis, kui kõik toimepanijad loobuvad edasisest tegevusest. (KarS. Kommenteeritud väljaanne. § 43 komm. 3.2.). Apellatsioonis A. Vilbre tegevust nende seisukohtade valguses analüüsitud pole. Ringkonnakohtu hinnangul apellatsiooni käsitus A. Vilbre süüteokatsest loobumisest KarS §-ga 43 ei haaku. Kaitsja on sidunud loobumise selgelt aktiivse käitumisega – toetustaotluse tagasi võtmisega. Selleks annab arusaadavalt alust 6. septembri 2018 jälitustoimingu protokoll, millest nähtuvalt on A. Vilbre, H. Hirve ja P. Gammeri vahel olnud jutuks toetustaotluse tagasi võtmine (kd 19; tl. 127, 136). Kuna toetustaotlust A. Vilbre tagasi ei võtnud, on kaitsja leidnud, et loobumine seisnes üksnes plaanis nii käituda. Ringkonnakohus nendib, et KarS § 43 kohaselt seisneb süüteokatsest loobumine tegutsemises viisil, mida isik peab süüteokoosseisule vastava tagajärje ärahoidmiseks vajalikuks, ning pelgalt paanist nii käituda ei piisa. Seejuures ei oma tähtsust see, et toetuse taotlusest loobuda ei saanud A. Vilbre (väidetavalt) seetõttu, et ta peeti enne kinni, kui ta jõudis PRIA-sse kohtumisele minna. Süüteokatsest loobuda saabki vaid niivõrd, kui teo toimepanemine või selle ärahoidmine on veel isiku kontrolli all (eelkõige tuleneb see KarS § 40 lg-st 3). Selle arvestamiseks, et isikul jäi loobumiseks vajalik tegu tegemata temast sõltumatu asjaolu tõttu, ei anna alust ka apellatsioonis viidatud KarS § 43 teine lause. KarS § 43 ls 2 ütleb, et kui tagajärg saabub või jääb ära sõltumatult toimepanija tegutsemisest, loobub toimepanija, kui ta tõsimeeli püüab takistada tagajärje saabumist. Seegi säte nõuab loobujalt tõsimeelset pingutust tagajärje ära hoidmiseks ning isik loetakse süüteokatsest loobunuks ka juhul, kui ta on oma osaluse teo toimepanemisel küll neutraliseerinud, kuid tagajärg saabub ikkagi või jääb saabumata mingil muul põhjusel (KarS. Komm. § 43 komm. 3.4. ja 4.). Märkida tuleb siiski sedagi, et kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatav A. Vilbre otsustus vabatahtlikult süüteokatsest loobuda. Nagu eespool märgitud, nähtub 6. septembri 2018 jälitustoimingu protokollist, et H. Hirve, P. Gammeri ja A. Vilbre vahel oli jutuks küsimus, kas taotlemisel tekkinud probleemide tõttu (eelkõige põhjusel, et ruumi ja seadmeid, mida võis toetuse reeglite järgi kasutada vaid kindlal eesmärgil, kasutati tegelikult ka teiste produktide valmistamiseks) taotlusest loobuda. Eelkõige väljendas seisukohta, et toetuse taotlemisest tuleks loobuda, H. Hirv (kd 19; tl. 124, 127, 128, 129, 137). Samas on H. Hirv

st (kd 86; tl. 70–76). Selles vestluses on jutuks võimalik kokkusaamine, kuid vestlusest ei nähtu, et A. Vilbre huvi oleks toetustaotlusest loobuda. Vastupidi: vestlusest tuleb välja, et A. Vilbre on saatnud PRIA järelepärimisele vastused koos mahukate lisadega. Oma huvi kokku saada põhjendab A. Vilbre küsimusega, kuidas toimida juhul, kui mingi seade vajab välja vahetamist, et pärast mingeid probleeme ei tekiks (kd 86; tl. 73, 75). See tähendab, et kuigi

5.6 Vastavalt süüdistusele, millega maakohus nõustus, esitati PRIA-le valeandmeid selle kohta, et Novatel Holding soetas juustuliini, destilleerimisliini, pagariseadmed ja villimisliini OÜ-lt K, samuti esitati valeandmeid selle kohta, et Novatek Holding tellis X hoone 2. korruse ventilatsioonitööd ning külmutusseadmed. Tuvastamist leidis see, et Novatek Holding soetas juustuliini ja villimisliini TAS S.r.l.-lt, destilleerimisliini O-lt ning pagariseadmed F OÜ-lt. Ventilatsioonitööde ja külmutusseadmete lepingud sõlmis ja esialgu maksis arveid Restoplus OÜ, hiljem vormistati arved ümber Novatekile ning tehti juba makstud summade kohta Restoplusile kreeditarved. A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja apellatsiooni kohaselt pidi kaubad tarnima K, kuid kuna ettevõte ei asunud oma kohustust täitma, telliti seadmed otse tootjatelt. Tegemist oli aga kolmnurktehinguga, mille raames pidi Novatek Holding, kes oli maksnud küll juba otse tarnijatele, lõppkokkuvõttes ikkagi maksma kaupade eest K OÜ-le. Ventilatsioonitööd ja külmutusseadmed pidi tellima Novatek Holding, kuid lepingud vormistati esialgu ekslikult teise ettevõtte nimele. Seega oli arvete ümber tegemine lihtsalt vea parandamine. Kaitsja hinnangul on teistsugusele seisukohale jõudnud maakohus teinud vigu tõendite hindamisel ja sellest tulenevalt teinud tõenditest ebaõiged järeldused. Kaitsja heidab maakohtule ette, et olles lugenud K OÜ esindaja AK ütlused ebausaldusväärseks, ei analüüsinud kohus A. Vilbre ütlusi koosmõjus muude tõenditega, mis näitavad, et Novatek Holding oli sunnitud pöörduma otse seadmete tootjate poole, sest K OÜ n-ö kadus ära. Kohtukolleegium möönab, et maakohus ei ole A. Vilbre ütlusi käsitlenud. Ringkonnakohtu hinnangul puudus selleks otsene vajadus, sest kõrvutades otsuses AK ütlusi teiste tõenditega, jõudis kohus järeldusele, et käsitletud tõenditest nähtuvalt ei pidanudki K Novatek Holdingule seadmeid tarnima. Seda, kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis, on kohus otsuse punktides 403–408 üksikasjalikult selgitanud. Kuigi AK ja A. Vilbre ütlused lahknevad küsimuses, kumb ettevõte n-ö ära kadus, lükkab kohtu muudele tõenditele tuginev järeldus, et K ei pidanudki seadmeid tarnima, ümber mõlemad versioonid. St sisuliselt on kohus näidanud ära ka selle, miks ei ole usutav A. Vilbre versioon, mille kohaselt olid nad K tegevuse(tuse) tõttu sunnitud seadmed tellima otse tootjatelt. Apellatsioonis esitatud argumendid kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu järeldusi ümber ei lükka. Kaitsja leiab apellatsioonis, et väidet K n-ö ära kadumise kohta tõendab AK kirjavahetus, kus ta „küsib K OÜ kokkuleppe kohta, mille kohta vastatakse, et ei teata sellest ettevõttest midagi“. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita kaitsja viidatud kirjavahetus, et Novatek Holding ootas K OÜ-lt päriselt hinnapakkumistes toodud seadmete tarnimist, kuid K

jättis oma kohustuse täitmata. Seadmete tootja kinnitus, et tal puudub täielikult kokkupuude K OÜ-ga, ei näita seda, miks K OÜ pole nendega ühendust võtnud – selle põhjus võib olla nii see, et K jättis oma kohustuse Novatek Holdingu ees täitmata, kui ka see, et K OÜ tegelikult ei pidanudki seadmeid tarnima, nagu on leidnud maakohus. Selle kohta, kumma olukorraga võib tegemist olla, võivad anda selgust kinnituse andmise kontekst või teised tõendid. Neist tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud maakohtu seisukoht. Seda, et Novatek Holdingu jaoks seadmete hankimisega tegelenud isikute arvates pidanuks K päriselt seadmed tarnima, võiksid e-kirjad küsimusega, mis seisus on seadmete tarnijate kokkulepe K OÜ-ga, toetada näiteks juhul, kui sellisest küsimusest oleks saanud alguse Novatek Holdingu suhtlus nende ettevõtetega ja seadmete tellimiseni oleks jõutud pärast seda kirja. Sellisel juhul võiks järeldada, et tootjatega võeti ühendust pärast seda, kui K OÜ-ga oli suhtlus katkenud, ja seadmete tellimiseni tootjatelt jõuti siis, kui oli saadud teada, et seadmete pakkumuse esitanud K ei ole seadmeid tootjatelt tellinud. Kaitsja viidatud tõendite puhul on olukord teine. Kõnealust e-kirjavahetust kajastab 22.06.2018 asitõendi vaatlusprotokoll (kd 18; tl. 215–228), mille kohaselt oli 13. veebruaril 2018 Ardo Vilbre kahtlustatavana kinnipidamise ning tema sõiduauto läbiotsimisel kõrvalistmelt leitud kilekaante vahel olnud dokumentide seas välja prinditud AK ekirjavahetus äriühingutega TAS S.r.l ja O. AK on saatnud 31. jaanuaril 2018 mõlemale ettevõttele küsimus, millises seisus on nende ja K vaheline kokkulepe, ning saanud mõlemalt ettevõttelt vastuse, et nad ei tea sellisest ettevõttest nagu K OÜ midagi ja küsimus on arusaamatu. Vaatlusprotokollist nähtub, et samasuguse küsimuse on 29. jaanuaril 2018 saatnud DR F OÜ-le ning ka sealt on saadud vastus, et ettevõte pole K OÜ-ga mingeid tehinguid teinud. Seega on küsimus saadetud seadmed tarninud ettevõtetele pärast seadmete paigaldamist. Seejuures, kuigi e-kirjades on justkui viidatud mingisugusele probleemile või kokkuleppele, millega küsimuse saajad peaksid kursis olema, ei nähtu, et tegemist oleks osaga mingist laiemast kirjavahetusest, millega püütakse mingit tekkinud probleemi lahendada. Erinevatele seadmete tarnijatele on küsimus saadetud laiali paaripäevase perioodi jooksul, Kirjades pole ühtki viidet varasematele kirjadele ja vastustes on vastajad avaldanud küsimuse üle hämmeldust). See näitab, et küsimused on saadetud laiali n-ö kampaania korras. Sellega haakub tõik, et alates samast ajast hakkas Novatek Holding märkima TAS S.r.l.-le tehtud ülekannete selgitusse, et need on tehtud vastavalt K’iga sõlmitud lepingule. Kui 2016. aastal on ülekannete tegemisel viidatud üksnes TAS S.r.l. arvetele (31. augusti, 1. septembri, 25. oktoobri 2016 ülekanded: kd 17; tl. 112, 113, 114, 118), siis alates 31. jaanuarist 2017 (kd 6; tl. 127-132) on ülekannete tegemisel viidatud nii K’iga sõlmitud lepingule kui ka TAS S.r.l. hinnapakkumisele (nt „Vastavalt KTOU lepingule nr.1070/643 TAS s-2426b/16“) (kd 17; tl. 109; 115; 116; 117). Kohtukolleegiumi hinnangul annab sellisele üheaegsele erinevate seadmete tarnijate poole pöördumisele ja arvete maksmisel K OÜ-le viitama hakkamisele konteksti PRIA 28. detsembri 2017 järelepärimine, mis leiti koos käsitletavate e-kirjadega A. Vilbre autost (kd 18; tl. 226). Järelepärimises palus PRIA Novatek Holdingul esitada järgmised dokumendid: 

Novatek Holdingu filtreerimata pangakonto väljavõte perioodi 01.02.2017 – 31.07.2017 kohta;

seadmete transpordi saatelehed; kõik Novatek Holdingule esitatud hinnapakkumised muutmata kujul, sama e-kirjaga, nagu need toetuse saajale esitati. Kõnealune Seega on järelepärimised saadetud olukorras, Nende dokumentide alusel, mida PRIA soovis saada, oleks saanud veenduda, et seadmeid ei tarninud K OÜ. Kirjeldatud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et seadmete tarnijatele e-kirjade saatmise eesmärk oli kasutada saadavaid vastuseid veenmaks PRIA-t, et seadmed tarnisid teised ettevõtted põhjusel, et K jättis oma kohustused. Teisisõnu: ringkonnakohtu hinnangul ongi tegemist üksnes mulje loomiseks toimunud kirjavahetusega.  

Hoolimata sellest, et ringkonnakohtu hinnangul oli seadmete tarnijatele saadetud e-kirjade eesmärk saada vastuseid, mis toetaks väidet, et seadmete hankimiseks tehti kolmnurktehing, saadud vastused kohtukolleegiumi hinnangul seda väidet ei toeta. Nii O-le kui ka TAS S.r.l.-le saadetud e-kirjas on küsimus esitatud selliselt, et see viitaks justkui mingile omavahelisele kokkuleppele ja soovitakse teada, kuidas kokkuleppe täitmine edeneb. TAS S.r.l.-le on esitatud küsimus, mis seisus on nende ja K OÜ vaheline kokkulepe (st ei küsita, kas on selline kokkulepe, vaid antakse mõista, et selline kokkulepe peaks olema). O-le on esitatud küsimus, kuidas laheneb kahekordse tasu küsimus (st küsimus on esitatud nii, nagu peaks teine pool olema teadlik sellest, et millegi eest on tasutud topelt). Mõlemad ettevõtted väljendavad vastuses arusaamatust, mis kokkuleppest või kahekordsest tasust on jutt. Lisaks sellele, et K ei olnud nende ettevõtetega ühendust võtnud, näitavad antud vastused seda, et varasemas suhtluses ei olnud sellisest ettevõttest ka mingit juttu olnud. Seega ei olnud ka Novatek Holding viidanud seadmeid tellides sellele, et soovib tellida seadmeid, mille oleks pidanud tellima K OÜ, ning seadmete tarnijate ja Novatek Holdingu vahel ei olnud varem olnud juttu ka mingisugust kahekordse tasumise probleemist. Niisiis ei tõenda kaitsja viidatud ekirjavahetus kokkuvõttes seda, et Novatek Holding pöördus teiste ettevõtete poole pärast seda, kui K jättis oma kohustused Novatek Holdingu ees täitmata, ja seadmete tarnimiseks tehti kolmnurktehing, vaid vastupidi – seadmete tegelikud tarnijad ei teadnud väidetavast kolmnurktehingust midagi. Lisaks eelnevale näitavad toimikus olevad tõendid üheselt, et TAS S.r.l.-lt oli saadud hinnapakkumine seadmetele, mida on nimetatud ka K’i hinnapakkumises, enne PRIA-le toetustaotluse esitamist ning vaid loetud päevad pärast toetustaotluse esitamist peeti kirjavahetust seadmete paigaldamise ja nende eest tasumise teemal. Toimiku kohaselt hankis Novatek Holding TAS S.r.l.-lt juustu valmistamise seadmed TAS S.r.l.-i hinnapakkumiste s2426b/16, s3014b/16 (kd 17; tl. 1 jj), 3019a/16 (kd 17; tl. 12 jj) ja 3019b/16 (kd 16; tl. 197 jj) alusel. Neist peamine on hinnapakkumine s2426b/16. 21. jaanuari 2018.a jälitustoimingu protokolli kohaselt on TAS S.r.l. juba 22. juunil 2016 saatnud – tõsi küll, mitte Novatek Holdingule, vaid Restoplusile (kd 17; tl. 37) – mozzarella ja juustu piimatöötlusjaama hinnapakkumise s1822a/16 (kd 17; tl. 23 jj). Pakutavate kaupade loetelu hinnapakkumistes s1822a/16 ja s2426b/16 kattub pea täielikult: hinnapakkumises 2426b/16 (kd 18; tl. 140-154) on lisandunud 10-liitrised plastanumad ning sellest on võrreldes pakkumisega nr s-1822a/16 jäetud välja külmruumid juustu laagerdamiseks. Niisiis tarniti Novatek Holdingule seadmed, mille kohta oli esmalt esitatud hinnapakkumine Restoplusile.

Kuigi K OÜ pakkumise loetelus toodud seadmete nimetusest on kohati raske aru saada, mis seadmetega tegemist on, on vähemalt osade seadmete puhul võimalik tuvastada, et tegemist on samade seadmetega, mille kohta esitas TAS S.r.l. hinnapakkumise Restoplusile. TAS S.r.l.-i hinnapakkumises on pakutavate seadmete seas 300-liitrine piimajahutustank (kd 17; tl. 25, 39), mitmeotstarbeline 300-liitrine mahuti (kd 17; tl. 26, 40), analüüsiseadmed (kd 17; tl.

AK aga selgitab, et see on keeruline ja ta ise oli sobivate pakkumiste leidmisega väga hädas, kusjuures teda aitas sarnaste alternatiivide leidmisel itaallane, kes neile „tehase müüb“. Seejuures kinnitab ta, et Eestis ei paku selliseid keegi. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sest vestlusest välja, et villimisseade osteti vahetult, mitte kolmnurktehingu kaudu TAS S.r.l.-lt, selle põhjus ei olnud asjaolu, et K jättis oma kohustuse täitmata, vaid see, et otsiti sobivat masinat. Ka nähtub vestlusest, et seda seadmete itaallastelt ostmist on vaja hakata PRIA-le selgitama ning vaja on leida alternatiivsed pakkumised, kusjuures need peavad olema kallimad. Lõpuks ei saa jätta tähelepanuta ka maakohtu otsuses viidatud 7. juulil 2017 algusega kell 11:53 toimunud vestlust A. Vilbre ja I. Stoljari vahel, milles A. Vilbre kinnitas I. Stoljarile, et K OÜ arve ei ole tõene. A. Vilbre kaitsja väitel on maakohus teinud sellest vestlusest valesid järeldusi, kuid ringkonnakohtu hinnangul see nii ei ole. Apellatsiooni kohaselt ei olnud maakohtul alust teha A. Vilbre vastusest I. Stoljari küsimusele järeldust, et tasutud arve pole seotud teise korruse seadmetega, kuna A. Vilbre vastas I. Stoljari küsimusele, kas tegemist on tõese arvega, üksnes ei ega öelnud selle kohta rohkem midagi. Ringkonnakohus nendib, et vestluses öeldut on võimalik tõlgendada ning selline tõlgendamine kuulub tõendi hindamise juurde. Veaga oleks tegemist juhul, kui kohtu tõendist tehtud järeldus oleks meelevaldne. Praegusel juhul see ilmselgelt nii pole, sest – kuigi seda osa vestlusest pole maakohus otsuses välja toonud – on A. Vilbre sama vestluse jätkudes kinnitatud, et arve ei ole seotud teise korruse seadmetega. Nimelt, olles saanud vastuse, et arve ei ole tõene, küsis I. Stoljar üle, kas see arve ei ole teise korrusega kuidagi seotud, ning A. Vilbre vastas taas eitavalt. I. Stoljar küsis veel kord üle: „Absoluutselt?“ ja sai ka sellele vastuseks: „Ei.“ (kd 19; tl. 59). Küsides K OÜ arve kohta ütleb I. Stoljar: „Eile maksime suure arve, K.“ Seega viitas ta 6. juulil 2017 tasutud arvele. OÜ Novatek Holding oli 6. juulil 2017 teinud K OÜ-le kaks suurt ülekannet: 75 004,8 eurot arve nr 20172223 alusel ning 77 256,96 eurot arve nr 20172225 alusel (kd 15; tl. 55, 56). Need arved olid esitatud destilleerimis- ja villimisliini eest (arve nr 20172223: kd 15; tl. 51) ja pagariseadmete eest (arve nr 20172225: kd 15; tl. 53, 54). Järelikult on igati põhjendatud maakohtu järeldus, et sellest telefonikõnest nähtuvalt ei põhine OÜ K arved reaalsel ostu-müügitehingul. Selle tuvastamisel, milline oli A. Vilbre roll OÜ K arvete tasumise organiseerimisel ja kontrollimisel viidanud ka 16. juunil 2017 algusega kell 10.50 toimunud telefonivestlusele I. Stoljari ja IG vahel. Selles vestluses rääkis I. Stoljar, et tal on skeem „skeem, mille ta [s.o A. Vilbre] välja printis”. Maakohus leidis, et juttu on käsikirjalisest joonisest, mis leiti 13. veebruaril 2018 X läbiotsimisel raamatupidajate kabinetist. Kaitsja leiab, et selline prinditud ja käsikirjalise dokumendi samastamine on meelevaldne. Ringkonnakohus möönab, et käsikirjalise ja välja prinditud skeemi samastamine on küsitav. Täielikult ei saa küll välistada olukorda, kohtule esitatud käsikirjaline dokument osutub samaks dokumendiks, millele on keegi viidanud kui prinditud dokumendile. Nt on võimalik, et dokumendist rääkides öeldi ekslikult, et see on prinditud. Samas peaks olema kohtul veenvad argumendid käsikirjalise ja väidetava prinditud dokumendi samastamiseks. Maakohus on argumendina toonud välja, et I. Stoljari ja IG vestluses mainitakse samasugust summat, mis on toodud raamatupidajate kabinetist leitud käsikirjalises dokumendis. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see siiski

piisav järelduseks, et prinditud skeemi all mõeldi just sama skeemi, mis leiti raamatupidajate kabineti läbiotsimisel. Esiteks tuleb pöörata tähelepanu, et tegelikult leiti kaks valdavas osas kokku langevat, aga mõnede summade poolest erinevat skeemi, millest üks on teise koopia, millele on tehtud täiendusi ja parandusi. Teiseks väärib tähelepanu see, et ka I. Stoljar ja IG arutavad selle üle, et skeem on muutunud. IG ütleb kohe vestluse algul: „Ei, noh, skeem, jah, on selge, on juba muutunud.“ I. Stoljar vastab: „Minul oli ju eilne hommikune, eilne õhtune.“ (kd 19; tl. 48). Järgnevalt vaidlevad nad selle üle, mis muutunud on ja millised summad peaks üle kandma. Seejuures viidatakse ka muutunud skeemi puhul sellele, et see oli kirjalik. I. Stoljar ütles muu hulgas, et A. Vilbre „kirjutas mulle niiviisi“. Kuivõrd vestlus ise viitab sellele, et võimalikke skeeme oli mitu, ei saa kindlalt väita, et välja prinditud skeemi all mõeldi just seda (neid), mis läbiotsimisel leiti. Öeldu ei muuda aga maakohtu järeldusi valeks. I. Stoljari ja IG vestluse põhjal võib teha järelduse, et leitud skeemid kajastavad sama tehingute ahelat, mille üle I. Stoljar ja IG arutasid. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, pidi ahel lõppema suure, 107 000 euro suuruse arvega, mille tasub Novatek Holding. Leitud skeemidel ongi viimane arve kokku 107 616 eurot. Vestluses räägitakse sellest, et P peab Restoplusile tasuma ja vestlusest käivad läbi summad 60 000 ja 60 500 (IG: „Sest ta tuli eile ja ütles, sul on vaja 60 500“; I. Stoljar: „Jah, ta kirjutas mulle 60 500, siin on parandatud“ (kd 19; tl. 51)). Läbiotsimisel leitud skeemidel on kõrvuti kastides PRIM ja R+, mis tähistavad ringkonnakohtu hinnangul Pi ja Restoplussi. Nende vahel on nool suunaga R+ kasti suunas. „PRIM“ all on tekst „LAENU TAGASTUS“ ja summa 60 000, mis on parandatud 60 500-ks. Niisiis on selge, et nii skeem, mis I. Stoljari sõnul oli välja prinditud, kui ka läbiotsimisel leitud skeemid olid seotud sama tehingute ahelaga, mida I. Stoljar ja IG kõnealuses vestluses arutasid. Ka on ilmne see, et selle tehingute skeemi oli neile ette andnud A. Vilbre. Kuigi enamasti on vestluses kasutatud isikust, kelle skeemi arutati, rääkides asesõna „ta“, tuleb vestlusest välja, et see „ta“ on just A. Vilbre. Nii on I. Stoljar öelnud: Inga, davai, me ei hakka sinuga telefoni teel, ta tuleb, Ardo ja meie võib-olla istume ja arutame, et me praegu midagi kokku ei keeraks. Vaat minul on skeem, mille ta välja printis.“ (kd 19; tl. 50). Seega on kokkuvõttes siiski põhjendatud maakohtu järeldus, et A. Vilbre tegevust OÜ K arvete tasumise organiseerimisel ja kontrollimisel kinnitab ka 29. juuni 2018 jälitustoimingu protokollist nähtuv, mille kohaselt ülekannete tegemiseks said raamatupidajad üksikasjalikud juhised A. Vilbrelt.

5.7 Käsitletud tõenditest tulenevalt on ümber lükatud kaitseväide, et Novatek Holding soetas seadmed kokkuvõttes OÜ-lt Kuppari kolmnurktehingu tulemusel.

5.8 Maakohus on tuvastanud, et K’i arvete abil PRIA-le näidatust maksis Novatek Holding seadmed tegelikult tarninud ettevõtetele tunduvalt vähem. Nagu maakohtu otsuse punktis 400 märgitud, esitas J. Lipendina OÜ Novatek Holding esindajana 1. augustil 2017 PRIA-le maksetaotluse koos sellele lisatud dokumentidega, mille kohaselt soetati pagariseadmeid, juustu-, villimis- ja destilleerimisliini OÜ-lt K. Taotlusele olid lisatud OÜ K arved nr 20171992 summas 107 616 eurot, nr 2012222 summas 44 244 eurot, nr 20172223 summas 75 004,80 eurot, nr 20171789 summas 59 950,80 eurot ja nr 20172225 summas 193

142,40 eurot. Samuti olid lisatud nende arvete tasumist tõendavad maksekorraldused (kd 15, tl 48-56). OÜ K arvete summa oli seega 479 958 eurot. Võrdlemaks seda summat TAS S.r.l.-le, O-le ja F OÜ-le tasutuga, tuleb OÜ K arve nr 20172225 summast arvestada maha dehüdraatori ja riivpurustaja maksumus, kuna tuvastatud pole, kellelt need seadmed tegelikult soetati. Sellel juhul on tulemuseks 467 841,6 eurot. Maakohus on tõenditele viidates näidanud ära, et TAS S.r.l.-le maksis Novatek Holding juustuliini ja villimismasina eest kokku 198 039,5 eurot (neist 167 904,9 eurot juustuliini eest ja 30 134,6 eurot villimismasina eest) (otsuse p 415 jj). O-le maksti kahe arve alusel 39 942,5 eurot (maakohtu otsuse p 422). Pagariseadmete, v.a dehüdraatori ja riivpurustaja eest maksti F OÜ-le 117 744,01 eurot. Kokku tasuti eespool nimetatud ettevõtetele seega 355 726 eurot ehk üle 100 000 euro vähem, kui olevat saadud seadmete eest makstud PRIA-le esitatud arvete alusel. Seega püüdis Novatek Holding näidata kulutusi tegelikest suuremana ja saada selle tulemusel suuremat toetust. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et OÜ-le K tehtud ülekannete tulemusel on Novatek Holding maksnud seadmete eest, mille soetamiseks toetust taotleti, koguni topelt. Kuna Novatek Holding tellis seadmed TAS S.r.l-lt, O-lt ja F OÜ-lt, ei olnud OÜ-le K tehtud ülekanded seotud seadmete soetamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma tähtsust kaitsja rõhutatud asjaolu, et prokuratuur ei ole tõendanud, et K OÜ oleks saadud summad Novatek Holding OÜ-le või tema juhtorganitele, omanikele või siis A. Vilbrele tagastanud. Piisav on see, et tõendatud on, et tuvastamist ei leidnud, et Novatek Holding OÜ-l oleks olnud kohustus maksta K OÜ-le eespool loetletud seadmete eest. Kui K OÜ-l oli mingi muu alus Novatek Holdingult raha saamiseks, ei mõjuta see hinnangut sellele, millised olid Novatek Holdingu kulutused seadmetele, mille soetamiseks toetust taotleti. Kui aga Novatek Holding tegi K OÜ-le ülekandeid alusetult, on tal õigus alusetult makstu tagasi nõuda.

A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole PRIA-le esitatud valeandmeid ventilatsioonitööde kohta. Apellatsioonis ei vaielda vastu sellele, et ventilatsioonitöid teinud OÜ TI esitas 2016. a septembrist aasta lõpuni arveid Restoplus OÜle, kes need ka tasus, ega sellele, et need tööd vormistati hiljem ümber Novatek Holdingule tehtuteks ja ka 2017. a esimesel poolaastal esitati arveid Novatek Holdingule. Kaitsja väide on see, et faktiliselt tehtigi tööd Novatek Holdingu juustutehase tarbeks, kuid ekslikult vormistati Restoplusile tehtud töödena. Seda kinnitavad apellatsiooni kohaselt A. Vilbre ning tunnistajate SÕ ja MR ütlused ning nendega haakuvad jälitustoimingu protokollid. Ringkonnakohus tõdeb, et kaitsja viidatud jälitustoimingu protokollis kajastatud A. Vilbre vestlused näitavad, et A. Vilbre selgitas SÕle, et arved on vaja ümber vormistada, sest tema teadmata on arveid esitatud valele ettevõttele. Seda, et A. Vilbre neile vajadust arved ümber vormistada nii põhjendas, on oma ütlustes kinnitanud ka TI OÜ juhatuse liige SÕ ja sama ettevõtte sekretär-asjaajaja MR. See näitab aga üksnes, et A. Vilbrel oli vaja, et tehtud tööde arved vormistataks ümber, mitte aga tingimata seda, et tegemist oli juustutsehhi jaoks vajalike ventilatsioonitöödega, milleks oli toetust taotletud. Viimane asjaolu ei tule välja ka SÕ ja MR maakohtus antud ütlustest.

MR andis maakohtus 9. detsembri 2019 istungil ütlusi, et töövõtuleping oli sõlmitud OÜ-ga Restoplus, kuid ta ei tea, milliseid töid see leping täpselt hõlmas. Ka tunnistas ta esmalt kaitsja I. Strausi ja hiljem kohtu küsimusele vastates, et ei tea, milliseid töid täpselt tehti. Samal kohtuistungil ütlusi andnud SÕ ütlused ei anna alust järelduseks, et tegemist oleks olnud töödega, mis vastasid hinnapakkumisele, mis oli lisatud PRIA-le esitatud toetustaotlusele. SÕ on ütlustes nimetanud tehtud tööde hulgas ka juustutööstuse ventilatsiooni, kuid tema kirjeldusest nähtub, et tegemist oli eelkõige restorani ja köögi ventilatsiooniga. A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja küsimusele „kui mitmel korrusel te täna siin räägitud arvetega seoses ventilatsiooni ja jahutustöid tegite?“ vastas SÕ: „See oli teise korruse restoranis näiteks.“ Kaitsja küsimusele, kust ta teadis, et need olid restorani ruumid, vastas SÕ: „Pidi ju restoran tulema või juustutsehh. Seal olid erinevad ruumid.“ Ka SÕ vastused hilisematele – nii kaitsja kui ka prokuröri – küsimustele, milles on täpsustatud tööde sisu, näitavad seda, et paigaldatud ventilatsioon oli eelkõige restorani ja selle köögi jaoks, kuid teenindas ka juustutsehhi. Küsimusele, kuhu paigaldati ventilatsiooniagregaadid, vastas SÕ, et “üks köögi ja juustutsehhi agregaat paigaldati välisseinale kontori kohale neil ja osad väljatõmbeagregaadid, mis köökidest tõmbasid, need paigaldati üles katlamajja ja üks seade on selles endises aktsiisilaos, alkoholilaos“. Küsimusele, kas väljatõmme ehitati välja terve maja ulatuses või ainult restorani osas, andis SÕ vastuseks, et ikka ainult restorani osas, ning täpsustas siis, et restorani ja juustutsehhi osas. SÕ kinnitas, et „samad süsteemid teenindasid“ restorani ja juustutööstust. See, et SÕ sõnul teenindasid paigaldatud ventilatsiooniseadmed ka juustutööstust, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et paigaldatud süsteemi puhul oligi tegemist süsteemiga, mille paigaldamiseks oli taotletud PRIA-lt toetust ja mis paigaldati Novatek Holdingu huvides, nii et n-ö õige tööde tellija oleks pidanud olema Novatek Holding. Esiteks väärib tähelepanu, et kuigi SÕ ütlustest nähtub selgelt, et välja ehitatud ventilatsioonisüsteem ei teenindanud sugugi äiult juustutsehhi, vormistati tööde tellijaks täies ulatuses Novatek Holding: esialgsed „valesti“ esitatud arved vormistati ümber ja hiljem esitatigi arved juba Novatek Holdingule. PRIA-le esitatud taotlusest ei nähtu, et oleks taotletud toetust ventilatsioonisüsteemile, mis lisaks juustutööstusele teenindaks restorani ja/või selle kööki. Toetustaotlusele lisatud TIi hinnapakkumisest 6-3-16 on töödena nimetatud üksnes ja ainult juustutehase ventilatsioonisüsteemi ja juustutehase jahutussüsteemi (kd 14; tl. 121). Seda, et tegemist ei olnud PRIA-le esitatud taotlusele lisatud hinnapakkumisele vastavate töödega, näitavad selgelt ka dokumentaalsed tõendid. 2016. a septembrist aasta lõpuni Restoplusile esitatud arvetel on toodud ära leping, mille alusel töid tehakse, selleks on töövõtuleping nr 2016/3, 25.08.2016 (kd 19; tl. 173–176). Seda lepingut ei ole praeguses menetluses tõendina esitatud. Küll on tõendina esitatud Tallinna Halduskohtu 10. juuli 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-1447 (kd 88, tl 366-387). Halduskohtu otsusest nähtub, et halduskohtumenetluses on kõnealune leping tõendina esitatud – halduskohus on lepingut otsuses refereerinud (halduskohtu otsuse p 24). Seal toodule on oma otsuses viidanud ka maakohus. Apellatsioonis pole esitatud argumente, mis näitaks, et halduskohtu otsus oleks lubamatu tõend. Ka ei ole A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja, kes halduskohtu otsusest

nähtuvalt esindas Novatek Holdingut ka haldusmenetluses, esitanud mingeid vastuväiteid halduskohtu väidetele lepingu sisu kohta. Ringkonnakohus nendib, et kuivõrd kriminaalmenetluses pole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu, on lepingu sisu tuvastamine lubatud ka muude tõenditega peale lepingu enda. Ka on halduskohtus sisalduv teave lepingu kohta ringkonnakohtu hinnangul piisav järelduseks, et seda lepingut ei sõlmitud selle hinnapakkumise alusel, mis oli lisatud PRIA-le esitatud taotlusele. Halduskohus on otsuses märkinud, et 25. augusti 2016 Restoplus OÜ ja OÜ-ga TI vahel sõlmitud lepingu objektiks olid restoran Beerhouse 2. korruse ventilatsioonitööd vastavalt hinnapakkumisele. Hinnapakkumise aluseks oli halduskohtu otsuse andmetel projektdokumentatsioon T OÜ töö nr 293, kuhu tehti muudatusi külastajate arvu osas. Tööde kogumaksumus oli lepingu järgi 149 750 eurot. Hinnapakkumises on märkus, et pakkumises on arvestatud restoranisaali ventilatsiooniagregaadi madala kasuteguriga glükoolsoojusvaheti asendamisega kõrgema kasuteguriga rootorsoojusvaheti vastu (kd 88; tl 372). Halduskohtu otsuses kirjeldatud hinnapakkumine sisaldab andmeid, mida PRIA-le esitatud hinnapakkumisest ei leia, ning käib ilmselgelt restorani ventilatsiooni kohta. Seda, et selle lepingu alusel tehti just restorani jaoks vajalikke ventilatsioonitöid, näitab ka 2016. a septembris tehtud töid kajastav teostatud tööde akt 1/1, milles on tehtud tööde hulgas nimetatud „köögi sissepuhkeõhu“ jahutamist“ (kd 19; tl. 8). Hilisemaid teostatud tööde akte kohtu käsutuses pole, kuid SÕ ütluste kohaselt tehti tööd lõpuni esialgse töövõtulepingu alusel: lepingut ei muudetud, samuti ei muutunud töö maht ega sisu: välja ehitati täpselt need süsteemid, mis algselt telliti. Eelnevast tulenevalt on tõendatud, et tööd, mis vormistati Novatek Holdingu juustutsehhi ventilatsioonitöödeks, ei olnud tegelikult tööd, mille tegemiseks PRIA-lt toetust taotleti. Sellest hoolimata esitati TIi arved ja maksekorraldused koos maksetaotlusega PRIA-le (kd 15; tl. 48, 57–68). Niisiis ei pea paika apellatsiooni väide, et PRIA-le ei ole ventilatsioonitööde kohta valeandmeid esitatud. Kuivõrd A. Vilbre korraldas arvete ümber tegemise olukorras, kus tegelikult tehtud tööd ilmselgelt ei vastanud nendele, milleks taotleti PRIA-lt toetust, ja tema suhtlusest TIi esindajatega tuleb selgelt esile, et arved tehti ümber just toetuse saamise huvides, ei pea paika ka väide, nagu oleks A. Vilbrel puudunud tahtlus valeandmete esitamiseks.

5.9 Sarnaselt ventilatsioonitöödega olid A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja apellatsiooni kohaselt ekslikult Restoplusile esitatud OÜ KÜ arved, mistõttu oli põhjendatud nende ümber vormistamine Novatek Holdingule. Sarnaselt maakohtuga on aga ringkonnakohus seisukohal, et tööde Novatek Holdingule tehtutena esitlemine tähendas PRIA eksitamist. Nagu ventilatsioonitöödegi puhul, ei ole nende tööde puhul näha, et hinnapakkumine esitati küll Novatek Holdingule, kuid selle hinnapakkumise alusel sõlmis mingi eksituse tulemusel lepingu teine samas hoones tegutsenud ettevõte. Kohtule esitatud tõendite seas on kaks hinnapakkumist. Neist üks, mille adressaadiks on märgitud Novatek Holding, on esitatud koos toetustaotlusega PRIA-le (kd 14; tl. 195–196), teise adressaadiks on Restoplus OÜ (kd 19; tl. 239–240). Töövõtuleping, mille alusel KÜ Restoplusile arveid (kd 19; tl. 234, 235) esitas, on sõlmitud just viimase alusel (kd 19; tl. 242). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb juba sellest,

et ümber ei vormistatud töid, mis esialgselt pidanuksidki olema tehtud Novatek Holdingule. Nimelt ei ole hinnapakkumised identsed, nendes kajastatud tööde maht ja hind on erinev: Restoplusile tehtud hinnapakkumisel on kauba ja teenuste jagatud kolme ossa: 1. külmkambrite plokk ja sügavkülmkamber (hind 6000 eurot); 2. külmasüsteemid külmkambritele (hind 4000 eurot); 3. sügavkülmasüsteem sügavkülmkambrile (2950 eurot), Novatek Holdingule tehtud hinnapakkumises sisalduvad külmasüsteemid (6600 eurot) ja sügavkülmasüsteem (5700 eurot), kambrite endi ehitust aga mitte. Restoplusile esitatud hinnapakkumises oli tööde koguhind 15 540 eurot, Novatek Holdingule esitatud hinnapakkumises 14 760 eurot. Arved on esitatud vastavalt Restoplusile tehtud hinnapakkumisele, mis tähendab, et tehtud tööd ei olnud need, milleks PRIA-lt toetust taotleti. Maakohus on otsuses jõudnud järeldusele, et KÜ tegelikult esitaski hinnapakkumise ainult Restoplusile ning Novatek Holdingule tehtud hinnapakkune on taotluse jaoks võltsitud (otsuse p 449). Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht on üllatuslik ja alusetu. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsuses nimetatud asjaolude, nt hinnapakkumise vormistuse põhjal tekib kahtlus, kas PRIA-le esitatud taotlusele esitatud hinnapakkumise on päriselt esitanud KÜ OÜ. Samas tuleb tõdeda, et hinnapakkumises on esitatud kaupade ja tööde loetelu detailne, kattudes selles loetletud kaupade ja teenuste osas Restoplusile esitatud hinnapakkumisega. See tekitab küsimuse, kust pärinesid hinnapakkumises kajastatud andmed. Võimaluse, et eeskujuks oli Restoplusile esitatud hinnapakkumine, kummutab tõik, et Restoplusi ja KÜi vahel sõlmitud tööettevõtulepingus on märgitud hinnapakkumise esitamise kuupäevaks 18. oktoober 2016 (kd 19; tl. 242–246), mis tähendab, et see on koostatud pärast PRIA-le toetustaotluse ja dokumentide esitamist. Ringkonnakohus ei näe alust kahelda KÜ raamatupidaja tööarvutist välja prinditud (KÜ OÜ raamatupidaja kabineti läbi otsimise protokoll: kd 19; tl. 206) lepingu andmete õigsuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma aga kokkuvõttes tähtsust, kas PRIA-le esitatud taotlusele lisatud hinnapakkumise on päriselt koostanud KÜ OÜ töötaja. Sõltumata sellest, kas hinnapakkumise tegi päriselt KÜ või mitte, on maakohtul on õigus selles, et PRIAle esitatud taotlusele lisatud hinnapakkumine oligi koostatud vaid toetuse saamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad PRIA-lt toetuse taotlemisega ja seadmete hankimisega seotud asjaolud, et Restoplus ei tellinud töid ekslikult, vaid tööd, mida näidati Novatek Holdingu laienemisprojektina, olid tegelikult esialgu Restoplusi laienemisprojekti tööd ning neid näidati Novatek Holdingu jaoks tehtuina, kuna viimane vastas maaeluministri määruse „Mikro- ja väikeettevõtjate põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus“ § 3 nõuetele. Sellele viitavad järgmised asjaolud: seadmed, mille soetamiseks toetust taotleti, paigaldati hoone teisele korrusele, mida Novatek Holdingu üürileping tegelikult ei hõlmanud (vt maakohtu otsuse p 443); Restoplus otsis samade seadmete tarnijaid ja samade tööde tegijaid (lisaks sellele, et ventilatsiooni ja külmaseadmete lepingu sõlmiski Restoplus, sai just Restoplus esimese hinnapakkumise juustu valmise seadmetele), mille jaoks Novatek Holding toetust taotles; ventilatsioonitööd, mille kohta väideti PRIA-le, et need on vajalikud Novatek Holdingu juustuliini jaoks, hõlmasid restorani ventilatsiooni.

Ringkonnakohtu hinnangul oleks just asjaoluga, et tegelikult olidki tööd vajalikud Restoplusi jaoks ning Novatek Holding üksnes esines PRIA jaoks tööde tellijana, selgitatav see, miks pidi KÜ esitama sisuliselt sama töö jaoks hinnapakkumise nii Restoplusile kui ka Novatek Holdingule. Seda, et n-ö õige hinnapakkumine on esitatud Restoplusile, näitab ringkonnakohtu hinnangul see, et viimasele tehtud hinnapakkumine sisaldas lisaks seadmetele ka külmkambreid, mille juurde seadmed kuulusid. Esitatud arved ja kauba üleandmisevastuvõtmise akt nr 2016-09 (kd 19; tl. 221) näitavad, et töid tehti vastavalt Restoplusile esitatud hinnapakkumisele. See tähendab, et päriselt ei vajatud vaid külmkambrite seadmestikku, mille kohta oli tehtud hinnapakkumine Novatek Holdingule, vaid ka külmkambrite endi ehitust. Seejuures ei saa jätta märkimata, et kuigi PRIA-le esitatud taotlusele lisatud hinnapakkumine hõlmas vaid seadmeid ja töid, näitab nende märgatavalt kõrgem hind võrreldes Restoplusile tehtud hinnapakkumisega, et sisuliselt sooviti toetusega ka tegelikult rajatud külmkambrite ehituse osalist kinni maksmist. Nimelt oli Novatek Holdingule hinnapakkumises seadmestiku ja selle paigaldamise hind sama kauba ja tööde hinnast Restoplusile tehtud hinnapakkumises nii palju kallim, et hoolimata 6000 eurot maksva külmkambrite paigalduse välja jäämisest Novatek Holdingule tehtud hinnapakkumisest oli Restoplusile ja Novatek Holdingule tehtud hinnapakkumistes kaupade ja tööde hinna vahe kokku vaid 780 eurot. Süüdistuse etteheite ja apellatsioonis esitatud vastuväite kontekstis on aga siiski oluline fakt, et Novatek Holdingule ja Restoplusile tehtud hinnapakkumised erinevad mh tööde sisu osas ning arvetest ja kauba üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt tehti töid just Restoplusile esitatud hinnapakkumise alusel. See lükkab ümber kaitsja väite, et kui Restoplusi tasutud tööd Novatek Holdingule ümber vormistati, oligi tegemist pelgalt nende tööde ümber vormistamisega, mille pidigi Novatek Holding tellima. Seda, et töö ekslikult Restoplusi nimel tellimise väide on üksnes legend, mille alusel saada ettevõtetelt PRIA-le esitamiseks sobivad arved, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka maakohtu otsuses välja toodud asjaolu, et hilisemate hooldustööde eest esitas KÜ ikkagi arved Restoplusile, seda ka pärast külmaseadmete soetusega seotud arve ümbervormistamist Novatek Holdingule. Järelikult on põhjendatud süüdistuse seisukoht, et tegelikult OÜ Novatek Holding antud seadmeid ei soetanud, vaid seda tegi Restoplus OÜ. Olukorras, kus on tuvastatud, et arvete ümbervormistamisel ei olnud tegemist tehtud vea parandamisega, on ümber lükatud ka kaitsja väide, et A. Vilbrel, kes arvete ümber vormistamist korraldas, puudus tahtlus kelmuse toime panemiseks. 5.10 Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse muutmiseks J. Lipendina, A. Vilbre ja Novatek Holding OÜ soodustuskelmuses ning J. Lipendina üürilepingu võltsimises süüdi tunnistamise osas.

6.2 Kaitsjate apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 4024 lg 1 süüdi tunnistamise osas. Maakohus on kokkuvõetult lugenud tõendatuks järgmised asjaolud. I. Koor oli alates 2. septembrist 2015 kuni 3. jaanuarini 2017 D OÜ (pankrotis) juhatuse liige. Samas oli tegelik kontroll Di tegevuse üle V. Jaroševitšil ja KKil. 2016. aasta sügisel võttis I. Koor ühendust H. Hirve ja P. Gammeriga, keda teadis sarnaselt V. Jaroševitšile ja KKile olevat seotud AS-ga MiniCredit. I. Koore ütluste kohaselt oli pöördumise põhjuseks see, et talle ei olnud tema töö eest makstud ja ta oli valmis loovutama Di nõudeid, et D saaks talle saamata jäänud palga ära maksta. Kokku kohtus I. Koor H. Hirve ja P. Gammeriga 4–5 korda.

õiguse kasutamise või kohustuse täitmisel kehtivate nõuete (nt keeldude, piirangute, tingimuste) rikkumist. Süüdistuses on mõlemad asjaolud ära näidatud. Süüdistuses on ära toodud, et I. Koor oli IGle üldvolituse andmise ajal Di juhatuse liige. Samuti on viidatud sellele, et osaühingu juhatus on ÄS § 180 lg-st 1 tulenevalt äriühingut esindava ja juhtiv organ. Seega on süüdistusest näha, et I. Koor sai anda IGle üldvolituse tänu sellele, et ta sai osaühingu juhatuse liikmena osaühingut esindada. Samuti on süüdistuses toodud välja, et kasutades äriühingu esindamise õigust üldvolituse andmiseks, rikkus I. Koor reegleid, mida ta pidanuks äriühingu juhatuse liikmena järgima. Ettenähtud piiridest üleastumine seisnes süüdistuse kohaselt selles, et üldvolituse andmine andis IGle sisuliselt Di juhatuse liikme õigused, kuid äriühingu juhatuse liikmel õigust kellestki teisest (sisuliselt) juhatuse liiget teha ei ole. Süüdistuses on juhatuse liikme õiguslik keeld seda teha tuletatud ÄS § 168 lg 1 p-st 4, mille kohaselt kuulub juhatuse liikme nimetamine osaühingu osanike ainupädevusse. Lisaks sellele on märgitud, et I. Koor rikkus oma teoga juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, ning viidatud ÄS § 187 lg-le 1 ja TsÜS §-le 35. Ka süüdistuskõnes on viidatud ÄS § 168 lg 1 p-le 4 ja § 187 lg-st 1 tulenevale hoolsuskohustusele, neile lisaks aga veel TsÜS § 31 lg-le 6, mille järgi ei või juriidilise isiku organi liige oma seadusest tulenevaid organi liikme õiguseid üle anda. Just viimasele on tuginenud ka maakohus oma otsuses (vt otsuse p 490). Kohtukolleegium on samuti seisukohal, et TsÜS § 31 lg-st 6 tuleb täpsemalt välja see, miks kujutas üldvolituse andmine endast pädevuse kuritarvitamist. Kuivõrd kohtul endalgi on õigus anda faktilistele asjaoludele poolte omast erinev õiguslik hinnang, ei kujuta see, et prokuratuur on kohtuvaidlustuses ja maakohus otsuses tuginenud uuele, süüdistuse tekstis nimetamata normile, endast süüdistuse piirest väljumist (mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-55-16; 08.06.2016, p 8).

6.3 Kaitsjad on apellatsioonis vaielnud H. Hirve ja P. Gammeri süüdimõistmisele vastu järgmiste väidetega. Süüdistuses viidatud ÄS § 168 lg 1 p 4 sätestab osanike pädevuse valida juhatuse liikmeid ning juhatuse liige seda pädevust rikkuda ei saa. Äriseadustik ei sätesta osaühingu juhatuse liikmele kohustust saada üldvolikirja andmiseks osanike nõusolek. Maakohtu õiguskirjandusele tuginev seisukoht, et notariaalse üldvolikirja andmine on vastuolus seadusest tuleneva keeluga, muudab ekslikuks tõsiasi, et notar nimetatud volikirja kinnitas. Nimelt näeb tõestamisseaduse (TõS) § 4 ette, et notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on seadusega vastuolus. Neist argumentidest kaks esimest ei saa anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest ringkonnakohtu hinnangul pole maakohus vaidlustatavatele seisukohtadele tuginenudki. Nagu eespool märgitud, pole maakohus süüdistuses viidatud ÄS § 168 lg 1 p-le 4 oma otsuses erasektori altkäemaksu kontekstis tuginenud. Erasektori altkäemaksu puudutavates põhjendustes pole sellele sättele viidatud ega väidetud, et üldvolituse andmise muudab pädevuse kuritarvitamiseks see, et juhatuse liikme valimine on osaühingu osanike pädevuses. Mis puutub osaniku nõusoleku puudumisse, siis maakohus on selle fakti otsuse p-st 477 nähtuvalt küll tuvastanud, kuid pole seda otsuse p-s 490 esitatud õigusliku argumentatsiooniga sidunud. Maakohus nägi pädevuse kuritarvitamist selles, et I. Koor rikkus

üldvolitust andes TsÜS § 31 lg-test 3 ja 6 tulenevat keeldu juhatuse liikme õiguste üleandmiseks. Apellantide vastuargument, mille kohaselt põhineb kohtu seisukoht vaid õiguskirjanduses avaldatud arvamusel, eirab tõika, et tegemist pole lihtsalt üldteoreetilise arutlusega, vaid maakohtu viidatud õiguskirjanduse seisukoht tugineb tsiviilseadustiku üldosa seaduse regulatsioonile ning ka maakohus on tuginenud mitte ainult õiguskirjanduse seisukohale, vaid TsÜS § 31 lg-tele 3 ja 6. TsÜS § 31 lg 3 ütleb, et eraõigusliku juriidilise isiku organi pädevus nähakse ette seaduse ja põhikirja või ühingulepinguga ning juriidilise isiku organi pädevust ei või üle anda muule organile või isikule. TsÜS § 31 lg 6 sätestab, et juriidilise isiku organi liige ei või oma seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul väärib tähelepanu eeskätt TsÜS § 31 lg 6, mis kehtestab juriidilise isiku organi liikmele keelu anda üle seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluvad talle juriidilise isiku organi liikmeks olemise tõttu. See keeld tähendab, et Di juhatuse liige I. Koor ei tohtinud enda kui juriidilise isiku juhatuse liikme seadusest tulenevaid õigusi üle anda (v.a, kui seadusega pole sätestatud teisiti). Apellatsioonides ei ole esitatud argumente, miks ei peaks üldvolituse andmine olema käsitatav juriidilise isiku organi liikme seaduses sätestatud õiguste üleandmisena TsÜS § 31 lg 6 tähenduses. Ringkonnakohus on seisukohal, et üldvolituse andmine kujutab endast organi liikme õiguste üleandmist TsÜS § 31 lg 6 tähenduses – antakse ju nii sisuliselt üle juhatuse liikme õigus juriidilist isikut esindada, aga ka juhtida (otsustada teha tehinguid, mis mõjutavad juriidilise isiku tegevust ja vara; praegusel juhul avaldus see nõuete loovutamises). Osaühingu juhtimine ja esindamine on ÄS § 180 lg 1 kohaselt selle juhatuse tuumikpädevus, mistõttu on raske ette kujutada, mis võiks üldse olla käsitatav TsÜS § 31 lg-s 6 nimetatud organi liikme seaduses sätestatud õiguste üleandmisena, kui seda pole üldvolituse tegemine, millega antakse vaba voli teha juriidilise isiku nimel tehinguid ja toiminguid. TsÜS § 31 lg 6 keelab organi liikmel oma seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellatsioonides ei ole viidatud ühelegi sättele, millest tulenevast erandist tulenevalt oleks I. Koorel olnud õigus üldvolituse andmiseks. Apellatsioonides viidatud TõS § 4 sellena käsitatav ei ole. See säte ei anna tehingu tegijale õigusi, vaid paneb notarile kohustuse keelduda õigusvastase tehingu tõestamisest. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et notariaalne tõestamistoiming ei muutnud seadusega vastuolus olevat tehingut õiguspäraseks. See, et notar ei tohi õigusvastase tehingu tõestamistoimingut teha, ei tähenda veel automaatselt, et kui notar siiski tõestamistoimingu teeb, tuleb tehingut lugeda õiguspäraseks hoolimata selle seadusega vastuolus olemisest. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et kasutades tal osaühingu juhatuse liikmena olevat õigust teha osaühingu nimel tehinguid, rikkus I. Koor juriidilise isiku organi liikme seadusest tulenevate õiguste üleandmise keeldu. Samas väärib tähelepanu, et lisaks väitele, mille kohaselt ei oleks juhatuse liige tohtinud – vähemalt ilma osaühingu osaniku nõusolekuta – üldvolitust anda, on süüdistuses leitud, et üldvolituse andmine rikkus ka juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Süüdistuses on märgitud, et „IGle üldvolikirja väljastades rikkus Ivar Koor juhatuse liikme hoolsus ja lojaalsuskohustust (ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 35 sätteid) ja kuritarvitas talle juhatuse liikmena antud pädevust“. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohtu otsuses ära näidatud, et I. Koor rikkus üldvolituse andmisega juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse esmane nõue on, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja juriidilise isiku huvides (TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. § 35 komm. 3.2.3.). Maakohtu otsusest nähtuvalt oli I. Koor valmis loovutama H. Hirvele ja P. Gammerile nõudeid sooviga saada sellest rahalist kasu ning üldvolikiri tehti selleks, et vältida võimalikke nõudeid I. Koore vastu (otsuse p 476). Seega ei tegutsenud Di huvidest lähtudes ja seda möönsid ka asjaosalised ise. Üldvolituse tegemisega rikkus I. Koor aga teistki hoolsuskohustuse elementi – võttis põhjendamatu riski. Seda näitab maakohtu otsuses märgitu, et „pärast volikirja tegemist ei olnud I. Koorel tema enda ütluste kohaselt ülevaadet ega kontrolli selle alusel tehtud tehingute üle ning on ilmne, et ta ei soovinudki nende tehingute üle järelevalvet teostada“. Argumente, mis kummutaks järelduse, et IGle üldvolituse andmisega rikkus I. Koor osaühingu juhatuse liikme hoolsuskohustust, apellatsioonides esitatud pole. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et I. Koorele maksti 5000 eurot selle eest, et ta kuritarvitas oma Di juhatuse liikme pädevust.

6.4 P. Gammeri kaitsja on apellatsioonis rõhutanud, et P. Gammer ei ole I. Koorele raha üle andnud, ning leidnud, et maakohus pole otsuses selgelt välja toonud, kuidas tegutses P. Gammer ühiselt ja kooskõlastatult H. Hirvega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on otsuses toonud välja, et I. Koore ütluste kohaselt osalesid nendel kohtumistel, mille käigus ta tegi ettepaneku nõuete loovutamiseks, viibisid nii H. Hirv kui ka P. Gammer. Kui KK soovis, et I. Koor volikirja tühistaks, üritas I. Koor arutada volikirjaga seonduvat just P. Gammerile helistades. Maakohtu otsuse kohaselt näitab P. Gammeri osalust altkäemaksu maksmises ka J. Lipendina autost leitud nn mustas raamatupidamises olev kanne, milles oli miinusmärgiga 5000 koos selgitusega „P+B-MC volikiri I.K.(notar) – Volbre“. Seega kajastati I. Koorele üle antud 5000 eurot mustas raamatupidamises P. Gammeri kui H. Hirve ühise ärikuluna. Maakohus pidas P. Gammeri osalust kaudselt kinnitavaks asjaoluks seda, et volikirja alusel loovutati nõudeid OÜ-le General Baltic Group, mille võrdse osalusega omanikud H. Hirv ja P. Gammer 20. detsembri 2016 seisuga olid. Veel näitas P. Gammeri seotust raha maksmisega I. Koorele maakohtu otsuse kohaselt see, et kui 2017. a jaanuaris selgus, et uut volikirja teha ei saa, sest I. Koor ei ole enam Di juhatuse liige, pidi A. Vilbre just P. Gammeriga arutama, mis edasi saab. Ringkonnakohus nendib, et need faktid on üle apellatsioonis üle korranud ka P. Gammeri kaitsja. Teiste faktide seas on apellatsioonis korratud maakohtu seisukohta, et nn mustas raamatupidamises oli I. Koorele makstud 5000 eurot märgitud H. Hirve ja P. Gammeri ühise kuluna. Argumente, mis selle maakohtu järelduse ümber lükkaks, apellatsioonis esitatud pole. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kõnealune kanne kajastab I. Koorele 5000 euro maksmist, nagu ka järeldust, et vastav summa on kajastatud H. Hirve ja P. Gammeri ühise kuluna. Seejuures annavad teised maakohtu otsuses välja toodud asjaolud alust järelduseks, et P. Gammer ei olnud kaasatud vaid arvepidamislikult, vaid ka kokkulepe, et I. Koor saab IGle üldvolituse andmise eest 5000 eurot, sündis tema osalusel. Nagu maakohtu otsuses välja toodud, kohtus I. Koor H. Hirve ja P. Gammeriga 4 –5 korda. Mis puutub apellatsiooni väitesse, et kohtumistel oli aktiivne roll

H. Hirvel, siis olukorras, kus P. Gammer oli altkäemaksu kokkuleppimise juures ja seejärel andis maksmisel oma rahalise panuse, ei ole tähtsust sellel, kui aktiivselt P. Gammer I. Koorelt oodatava teo ja selle eest raha maksmise kokkuleppimisel oli. Pealegi nähtub maakohtu toodud asjaoludest, et P. Gammer ei olnud kõigest kõrvalseisja. Seda näitab nii asjaolu, et I. Koor helistas 30. detsembril 2016 volikirja tühistamise küsimuses just P. Gammerile (1. juuni 2018 jälitustoimingu protokoll: kd 25; tl.112), kui ka asjaolu, et just P. Gammer oli see, kes tundis 3. jaanuaril 2017 A. Vilbrele helistades huvi, kas õnnestus uus volikiri teha (sama jälitustoimingu protokoll, tl. 122). Kaitsja on I. Koore telefonikõne puhul juhtinud tähelepanu sellele, et P. Gammer vastas I. Koorele, et tema sellega ei tegele. Ringkonnakohus möönab, et P. Gammer kõnealuses vestluses tõesti nii ütleb, kuid kohtukolleegiumi hinnangul lükkab selle P. Gammeri väite ümber just tõsiasi, et tema 3. jaanuari 2017 suhtlus A. Vilbrega näitab, kuidas ta tegelikult I. Koore volikirja teemaga tegeleb. Arvestades nii seda, kui ka I. Koore ja P. Gammeri vahelise telefonivestluse edasist käiku, näitab P. Gammeri öeldu, et ta selle teemaga ei tegele, hoopis soovimatust seda küsimust telefonis arutada. Nimelt lisas P. Gammer I. Koorele pärast väidet, et tema selle küsimusega ei tegele, kinnituse, et ta kuulis, mida I. Koor rääkis, ja sai aru. Teisisõnu kinnitas P. Gammer, et võttis I. Koore öeldu teadmiseks. Selleks puudunuks vajadus, kui tegemist oleks olnud küsimusega, mis üldse P. Gammerisse ei puutunud. Seega: kuigi P. Gammer ei andnud isiklikult I. Koorele raha üle, osales ta selle kokkuleppimisel, et I. Koor saab IGle üldvolikirja tegemise eest 5000 eurot, ning panustas ka ise rahaliselt (ehk andis altkäemaksu hoolimata sellest, et ta ise vahetult raha üle ei andnud). Sellest tulenevalt on põhjendamatu apellatsioonis väljendatud seisukoht, et P. Gammeril ei olnud I. Koorele altkäemaksu andmisel sellist olulist rolli, mis teeks tast kaastäideviija.

6.5 Apellatsioonides on leitud, et olukorras, kus notar, kes ebaseaduslikku tehingut tõestada ei tohi, tõestamistoimingu tegi, ei saa olla täidetud subjektiivne kuriteokoosseis. Sisuliselt on seega seatud kahtluse alla, et H. Hirv ja P. Gammer pidasid vähemalt võimalikuks, et üldvolituse andmisega kuritarvitab I. Koor oma pädevust Di juhatuse liikmena. Ringkonnakohus kaitsjate seisukohta ei jaga. I. Koore ütlustest nähtub, et volikirja andmisele eelnesid sisuliselt läbirääkimised: ta võttis H. Hirve ja P. Gammeriga ühendust valmisolekuga loovutada Dile kuuluvaid nõudeid ning soovis ise saada raha ning enne volikirja andmist kohtus ta H. Hirve ja P. Gammeriga 4–5 korda. Seejuures oli asjaosaliste jaoks mõistetav, et I. Koor ei lähtu Di huvidest (mis tähendas, et I. Koor rikub juhatuse liikme hoolduskohustust). I. Koor möönis oma ütlustes, et H. Hirve ja P. Gammeri suhted Di kontrollivate KKi ja V. Jaroševitsiga on pingelised. Ühtlasi kirjeldas I. Koor, kuidas H. Hirv joonistas kohtumistel tahvlile põhjalikke skeeme, mis kirjeldasid KKi pahatahtlikku tegevust ja pidid näitama, miks KK oli H. Hirvele võlgu. Seda, miks ta tegi lõpuks üldvolituse, kuigi tema soov oli olnud vaid nõudeid loovutada, selgitas I. Koor sellega, et nii võidi loota vältida võimalikke nõudeid tema enda vastu. Hirm I. Koore enda varalise vastutuse ees näitab arusaamist, et I. Koor ei tegutse Di huvides, ning seda, et kokkusaamistel otsiti sobivat lahendust. Asjaolu, et I. Koore sõnul pidi üldvolikirja andmine vältima nõudeid tema vastu, ei tähenda, et kokkulepe üldvolikirja andmiseks välistaks H. Hirve ja P. Gammeri tahtluse –

üldvolitus võimaldas endiselt nõuete loovutamist, mille Di huvidega vastuolus olekut asjaosalised möönsid, kuid oli ükskõik milliseid tehinguid võimaldades veelgi avaram ja veelgi enam H. Hirve ja P. Gammeri huvides. Seega oli ilmne, et üldvolituse tegemine ei ole kuidagi rohkem Di huvides kui lihtsalt mingi nõude loovutamine. Arvestades eeltoodut ei välista H. Hirve ja P. Gammeri tahtlust tõik, et notar tõestas üldvolikirja. Notar võis küll üldvolikirja andmist õiguspäraseks pidada, kuid notari seisukoht ei muuda olematuks H. Hirve ja P. Gammeri teadmist selle kohta, mis eesmärki üldvolikirja andmine täidab, ega mõistmist, et selle volikirja andmine ei ole kooskõlas Di huvidega ja seega kuritarvitab I. Koor üldvolikirja andes oma pädevust. Sellest tulenevalt on maakohus leidnud kohtukolleegiumi hinnangul õigesti, et H. Hirv ja P. Gammer panid teo toime kavatsetusega. Kuivõrd kaitsjad on viidanud sellele, et notar ei oleks tohtinud õigusvastast tehingut tõestada, tuleb – hoolimata sellest, et apellatsioonides pole sellele otseselt viidatud – hinnata sedagi, kas H. Hirve ja P. Gammeri vastutuse võiks vastavalt KarS § 39 lg-le 1 välistada eksimus teo keelatuses. St, küsimus on selles, kas üldvolikirja tõestamine sai anda H. Hirvele ja P. Gammeri aluse arvata, et nende tegu – I. Koorele üldvolikirja andmise eest raha maksmine – on õiguspärane. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka sellele küsimusele vastata eitavalt. Nagu eespool märgitud, oli H. Hirvel ja P. Gammeril I. Koorega sõlmitud kokkuleppe põhjal teada, milleks üldvolikiri antakse, ning seetõttu mõistsid nad ka seda, et volikirja andmisega rikub I. Koor oma pädevust. See, et notar tehingu tõestas, ei saanud luua neile ettekujutust, et I. Koor siiski ei kuritarvitanud üldvolikirja andes oma pädevust. Notar sai anda hinnangu tehingu õiguspärasusele talle teada oleva teabe alusel n-ö väljaspoolseisjana. H. Hirv ja P. Gammer seevastu teadsid üldvolikirja andmise eesmärki, kusjuures üldvolikirja andmine pidigi varjama seda, et kokkuvõttes on lepitud kokku tehinguis, mis ei ole Di huvides. Seega ei sattunud H. Hirv ja P. Gammer eksimusse teo keelatuses, rääkimata sellest, et see eksimus oleks olnud nende jaoks vältimatu.

esitas prokurör AS MiniCredit raamatupidamisprogrammist tehtud väljavõte konto 1003 (OÜ Escado Grupp) kohta tõendamaks, et IGl oli 2020. aastal endiselt juurdepääs AS-i MiniCredit raamatupidamisprogrammile. Tegemist on tõendiga, millest on näha MiniCrediti maksed Escado Grupile (kd 8; tl. 6 – 8). Kuritegu ei ole aegunud ka V. Jaroševitši osas, kellele mõistetud karistuse on prokuratuur vaidlustanud – V. Jaroševitš andis 16. juunil 2021 maakohtus ütlusi, mis katkestas kuriteo aegumise.

J. Lipendina osas peab ringkonnakohus aegumise katkestanud toiminguks seda, et maakohtu

I 7.2 IG kaitsja on apellatsioonis vaielnud vastu maakohtu järeldusele, et tegelikult rendilepingut, mille alusel rendiarveid esitati, ei eksisteerinud. Apellatsiooni kohaselt ei näita asjaolu, et rendilepingut pole leitud, alust väiteks, et seda ei olnudki olemas. Kohtukolleegiumi on seisukohal, et maakohus on veenvalt näidanud ära, et mingit reaalset rendisuhet Escado Grupi ja MiniCrediti vahel polnud. Maakohtu järeldus, mille kohaselt tegelikult MiniCredit Escado Grupilt mingeid ruume ei üürinud, ei põhine ainult asjaolul, et üürilepingut pole leitud, ega IG ütlustele antud hinnangul. Kohus on V. Jaroševitši ütlustele ja jälitustoimingu protokollile tuginedes toonud välja, et rendisuhte olemasolu kohta plaaniti luua tõendeid tagantjärgi ja tegelikult seega rendisuhet ei olnud (otsuse p 520). Seisukohta, et tegelikult rendisuhet polnud, on kohus põhjendanud veel V. Jaroševitši ütlustega, mille kohaselt olid need rendimaksed vastutasu sularaha eest, mida MiniCredit sai ümbrikupalkade maksmiseks (otsuse p 518). Kohus luges V. Jaroševitsi ütlused usaldusväärseks. IG kaitsja ei ole V. Jaroševitši ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Vastupidi, kaitsja ise tugineb apellatsioonis ka väitele, et toimus nn raharing, mille tulemusel sai MiniCredit BeerHouse’ist sularaha ning maksis Escado Grupile ülekantud rendisummadega saadud sularaha eest. Apellatsiooni kohaselt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et seos rendimaksete ja nn mustas raamatupidamises kajastatud MiniCreditile tehtud väljamaksete vahel puudub. Sama väide on esitatud tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ apellatsioonis.

7.3 Ringkonnakohus märgib esmalt, et omastamise kuriteokoosseis ei eelda iseenesest varalist kahju vara omanikule. Kuriteokoosseisu täidab ebaseadusliku varakäsutuse tegemine ja omastamise kuriteokoosseisu ei välista varakäsutust kompenseeriv vastusooritus (vt RKKKo 3-1-1-92-13; 11.12.2013, p 16 ja RKKKo 3-1-1-23-14; 02.05.2014, p 19). Samas nähtub Riigikohtu praktikastki, et varakäsutuse ebaseaduslikkus võib sõltuda sellest, kas kannatanu sai oma raha eest vastusoorituse (vt RKKKo 1-18-5732/226; 11.06.2021, p 48). Ringkonnakohtu hinnangul sõltub ka MiniCrediti kontolt tehtud ülekannete ebaseaduslikkus sellest, kas MiniCredit sai oma raha eest vastusoorituse. Süüdistuse kohaselt seisnes IG omastamistegu selles, et ta pööras võltsarvete alusel „talle usaldatud ja AS MiniCredit arvelduskontodel asuvad vahendid kolmanda isiku OÜ Escado Grupp kasuks, teostades AS MiniCredit arvelduskontodelt võltsitud arvete alusel ülekanded OÜ Escado Grupp arveldusarvele nr EE622200221017255041 Swedbank AS-s“. Kaitseväide on see, et ülekandeid tehti mitmepoolse tehingu raames, mille käigus sai MiniCredit üle kantud rahaliste vahendite eest sularaha. Kohtukolleegiumi on seisukohal, et kui ülekanne tehti seoses tehinguga, mille käigus muutus üksnes rahaliste vahendite vorm (kontol oleva raha ehk panga

vastu oleva nõude asemele sularaha), siis välistab see vastusoorituse ulatuses ülekande käsitamise omastamistahte manifesteerimisena. Maakohus deklareeris otsuses, et peab iseenesest V. Jaroševitši ütlustele tuginedes tõendatuks, et AS MiniCredit (pankrotis) raamatupidajale IGle toodi igakuiselt Beer House`st sularaha, mis võimaldas maksta töötajatele sularahas töötasu. Kohus leidis aga, et sularahakassa vaatlusest ilmneb, et väljamaksed sularahakassast ei vastanud üheselt rendimaksetena tehtud ülekannetele ei summade ega kuupäevade poolest. IG kaitsja leiab apellatsioonis, et rendimaksete ja sularaha saabumise kuupäevad ei pea omavahel klappima ja selge seos raha liikumiste vahel on olemas. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et rendimaksete ja sularahakassast MiniCreditile tehtud väljamaksete vahelise seose tuvastamiseks peaks rendiarved olema esitatud või lausa tasutud samal kuupäeval, kui sularaha laekus. Piisav on see, et ajaline vahe arvete esitamise ja sularaha väljamaksete vahel ei oleks suur ning arvete esitamise ja sularahamaksete vahel oleks tuvastatav kindel muster. Arvestades seda, et MiniCredit tasus kord kuus esitatavaid rendiarveid, on sisuliselt vaja tuvastada seos kuu rendiarve ja samal kuul MiniCreditile tehtud sularaha väljamakse vahel. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks rendiarveid, nende tasumist ja MiniCreditile tehtud sularaha väljamakseid omavahel süsteemselt võrrelnud. Ringkonnakohtu hinnangul on tõenditest tulenevad andmed MiniCreditile sularaha väljamaksete, rendiarvete ja nende tasumise kohta alates 2010. aastast järgmised. Sularahakassa väljamaksed Rendiarved MiniCreditile MiniCrediti rendimaksed MiniCreditile summa kuupäev Arve summa Kuupäev Summa Arve andmed kuupäev (kroonides) nr (kroonides)

18.01.2010 arve 3 19.01.2010 46800 15.01.2010 3

172 962 arve 9 29.01.2010 60000 25.01.2010 9 65 400 28.01.2010 65 400 10.03.2010; arve 17 11.03.2010 osaline;

100 526; arve 17 26.02.2010 200000 01.03.2010 17

118 000 osaline

27.04.2010 arve 35 28.04.2010 100000 27.04.2010 35

109 000

27.05.2010 arve 42 31.05.2010 100000 27.05.2010 42

109 000 arve 51 01.07.2010 60000 29.06.2010 51 65 400 29.06.2010 65 400 02.08.2010 arve 58 02.08.2010 80000 15.07.2010 58 87200 87 200

09.09.2010 arve 71 27.08.2010 130000 31.08.2010 71

141 700 arve 77 30.09.2010 90000 30.09.2010 77 98 100 08.10.2010 98 100 09.11.2010 90 000; arve 88 lõpp, (2 makset) arve 88

51 700 osaline 28.10.2010 130000 15.10.2010 88

11.01.2011 7970 ja arve 105

(2 makset) 3524,51 osaline; 22.12.2010 165000 20.12.2010 105

eurot arve 105 lõpp

Kuupäev 28.01.2011 29.04.2011 30.05.2011 30.06.2011 01.08.2011 31.08.2011

30.09.2011

Väljamaksed MiniCreditile Summa (siit alates eurodes) 12782,33

15.01.2011

13 933 31.01.2011 15 230,51

arved 112, 6

5500,00

25.04.2011

5 995

arve 30

5990,00

31.05.2011

6 529,1 17.06.2011 6529,1

arve 39

5990,00

30.06.2011

6 529,1 30.06.2011 6529,1

arve 47

7000,00

15.07.2011

7 630

arve 57

12000,00

29.08.2011

13 080 30.08.2011 13 080

arve 64

10000,00

Rendiarved MiniCreditile kuupäev

Arve summa nr

MiniCrediti rendimaksed kuupäev

Summa (kroonides)

28.04.2011 5995

02.08.2011 7630

30.09.2011

05.10.2011 4000 ja 6 10 900 (2 makset) 900

arve 70 osaline; arve

31.10.2011

10 900 10.11.2011 10 900

arve 79

arve 85 osaline; arve 85 lõpp

10 000 ja

arve 92 osaline; arve 92 osaline

07.12.2011 6500 ja 30.11.2011

10 000,00

30.11.2011

10 900 (2 makset) 18.01.2012

29.12.2011

kuupäev 31.01.2012 29.02.2012 27.03.2012

27.04.2012 31.05.2012 29.06.2012 31.07.2012 30.08.2012

15 000,00

Raha MiniCreditile sularaha summa

Arve andmed

27.12.2011

16 350 (2 makset)

Rendiarved

rendimaksed

kuupäev

arve summa Kuupäev summa nr 30.01.2012 5 7630 08.02.2012

arve andmed arve 5

29.02.2012

09.03.2012

arve 12

15.03.2012

10.04.2012

arve 18 arve 25 osaline; arve 25 osaline

12 000

15.04.2012

13 080 07.05.2012

4000 ja

15 000

15.05.2012

16 350 06.06.2012

16 350

arve 31

10 000

15.06.2012

10 900 06.07.2012

10 900

arve 39

10 000

15.07.2012

10 900 09.08.2012

10 900

arve 42

12 000

15.08.2012

13 080 19.09.2012

13 080

arve 53

28.09.2012 31.10.2012 30.11.2012 28.12.2012

12 000

24.09.2012

13 080 11.10.2012

13 080

arve 61

10 000

15.10.2012

10 900 12.11.2012

10 900

arve 69

10 000

15.11.2012

10 900 10.12.2012

10 900

arve 76

10 000

15.12.2012

10 900 24.01.2013

10 900

arve 84

Raha

MiniCreditile

kuupäev sularaha summa 28.02.201

12 000 30.09.201

12 000 31.10.201

13 000 29.11.201

14 000

kuupäev

27.01.2014

Rendiarved

rendimaksed

Kuupäev

arve summa Kuupäev nr

15.02.2013

13 080 12.03.2013

13 080

arve 13

30.09.2013

13 080 10.10.2013

13 080

arve 59

30.10.2013

14 170

12.11.2013

14 170

arve 67

29.11.2013

15 260 18.12.2013

15 260

arve 74

Raha Rendiarved MiniCreditile sularaha kuupäev arve summa Kuupäev summa nr

15000

27.01.2014

16 350

12000

28.03.2014

12000

30.04.2018

12000

28.05.2014

15 000

30.06.2014

12 000

summa

arve andmed

arve 04

9000 ja

arve 12

27.02.2014

13 080

(2 makset)

25.03.2014

13 080

10.04.2014 13 080

arve 17

30.04.2014

13 080

12.05.2014 13 080

arve 24 arve 29 osaline; arve 29 osaline; arve 29 lõpp arve 36

26.05.2014

16 350

10.06.2014; 5350; 11.06.2014; 3000; 13.06.2014 8000

30.06.2014

13 080

10.07.2014 13 080

16 350

08.08.2014; 13.08.2014 6 350

arve 42 osaline; arve 42 lõpp

17 440

10.09.2014; 7 440;

arve 44

10 000;

31.07.2014 29.08.2014

arve andmed

rendimaksed

10.02.2014 16 350 06.03.2014

28.02.2014

summa

31.07.2014

15 000 14 000 31.08.2014

29.08.2014

30.09.2014

14 000

30.09.2014

15 260

12.09.2014 10 000

osaline; arve 44 lõpp

09.10.2014 (2 makset)

arve 55 lõpp; arve 55

10 000; 5 260

Andmed MiniCreditile tehtud väljamaksete kohta pärinevad 29. augusti 2018. a vaatlusprotokollist, mille kohaselt vaadeldi J. Lipendina ADATA andmekandja faile märksõnaga MiniCredit (kd 39, tl 204–213); andmed esitatud arvete kohta 27. augusti 2017. a vaatlusprotokollist (aadressilt M. Härma 4, Tallinn ära võetud MiniCrediti raamatupidamisdokumentide vaatlus; kd 31, tl 134-187) ja 26. juuli 2018 vaatlusprotokollist (X läbiotsimisel leitud arvete vaatlus; kd 31; tl. 200–212) ning andmed arvete maksmise kohta 21. veebruari 2018 vaatlusprotokollist (MiniCredit AS pangakonto väljavõtteid sisaldavate IT seadme koopiafailide vaatlus; kd 31; tl 188–199) ja OÜ Escado Grupp AS-s Swedbank avatud arveldusarve väljavõttest (kd 6, tl 222–227 ja 236– 240, andmed CD-plaadil). Maakohus on seda, et MiniCreditile väljamakseid tehti, pidanud tõendatuks, prokuratuur ei ole ADATA andmekandja failides olnud teabe õigsust kahtluse alla seadnud ning ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et failides kajastatud väljamakseid tehti. Nagu tabelitest näha, on MiniCreditile tehtava väljamakse ja MiniCreditile arve esitamise kuupäevad reeglina lähestikku. Seost nende vahel näitab seegi, et kui failist ei nähtu, et MiniCreditile oleks tehtud väljamakse, pole andmeid ka arve esitamise kohta (eriti on see näha 2013. a näitel). Küll tuleb tõdeda, et MiniCreditile läinud summad ja rendiarved ei lähe kokku: rendiarved on suuremad. Kaitsjad on esitanud väite, et vastavalt kokkuleppele võttis Escado Grupp sularaha eest 9% tasu. Maakohus asus seisukohale, et sellise kokkuleppe kohta pole tõendeid esitatud (otsuse p 515). Apellatsioonides on sellele vastu vaieldud ning ringkonnakohus nõustub apellantidega. Esiteks tuleb märkida, et MiniCreditile väljastatud sularaha summasid ja samal kuul esitatud rendiarveid kõrvutades on näha, et läbi aastate on nende vahe olnud ühtlaselt 9%. Sellest on vaid kaks kõrvalekallet 2010. aastal. Suurim erinevus on olnud 2010. a jaanuaris: MiniCredit on saanud 46 800 krooni, arve on esitatud aga 172 962 kroonile. Sama aasta veebruaris on MiniCredit saanud 200 000 krooni, arve on esitatud aga 218 526 kroonile (st vahe on 526 krooni võrra üle 9%). MiniCrediti makse ületab saadud sularahasummat üle 9% ka 2011. a jaanuaris. Escado Grupp AS-s Swedbanki arveldusarve väljavõttest nähtub aga, et makse on tehtud kahe arve – arvete nr 112 ja 6 eest. 27. augusti 2017. a vaatlusprotokollist ei nähtu, et arve 112 oleks rendiarve. Maakohus on isegi möönnud, et tõenditest nähtuvalt on MiniCredit teinud Escado Grupile ülekandeid ka muude arvete alusel, mida aga süüdistuses ette ei heideta. Arve nr 6 ületab summat, mille MiniCredit samal kuul sai, 9% võrra.

Olukordadele, kus arve ja MiniCreditile väljastatud summa vaheline erinevus pole 9%, lisandub üks juhtum, kui arve esitati, aga J. Lipendina ADATA andmekandja andmetest pole näha, et MiniCredit oleks saanud sularaha. Ülejäänud juhtudel on üheselt tuvastatav, et rendiarvel olev summa on 9% võrra suurem summast, mille MiniCredit J. Lipendina ADATA andmekandja failide kohaselt sai. Ringkonnakohus nõustub IG kaitsjaga, et sellele, et 9% vahe oligi planeeritud, viitavad ka mõned J. Lipendina ADATA andmekandja failides olnud kanded. 31. mai 2010 MiniCreditile välja läinud rahasumma juures on märge „raharing Minicredit-ESC 9%“. Selle märke juures olev summa on 9% väiksem samal kuul esitatud rendiarvest: 31. mail 2010 läks välja 100 000 krooni, 27. mail 2010 on Escado Grupp esitanud MiniCreditile 109 000 krooni suuruse arve. Sellisele 9-protsendilisele vahele viitab tegelikult juba üks varasem kanne. 29. jaanuaril 2010 on välja läinud 60 000 krooni selgitusega „Minicredit raharing-64500.-“. Tegemist on ilmse trükiveaga: 25.01.2010 on Escado Grupp esitanud MiniCreditile 65 400 krooni suuruse arve. 65 400 on 9% rohkem kui 60 000. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et MiniCredit, kes maksis aastatel 2010–2014 (k.a) Escado Grupile 514 148,87 eurot, sai sularahas vastu 454 514,88 eurot.

7.4 Lisaks sellele on tõendatud, et MiniCredit maksis Escado Grupile 2009. a esitatud rendiarvete nr 40, 48, 56 ja 77 alusel 677 980 krooni, mis vastab 43 330,82 eurole. IG kaitsja on apellatsioonis (p 52) väitnud, et arved 40, 48 ja 56 on tasutud enne, kui IG sai endale MiniCredit AS pangakonto kasutamise õigused. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuse (p 497) kohaselt nähtus AS-i Swedbank ja AS-i SEB vastusest päringule, et süüdistuses nimetatud pangaülekandeid tegi IG. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi tõendile, mis näitaks vastupidist, ega esitatud ühtegi argumenti, mis näitaks, et maakohtu otsuses öeldu ei pea paika. Ringkonnakohus nendib, et Swedbank on 25. jaanuaril 2018 Keskkriminaalpolitsei järelepärimisele saadetud vastuses märkinud, et ülekanded selgitusega „arve 40“, „arve 48“ ja „arve 56“ on nende andmetel teinud IG (kd 31; tl. 92).Seega peab maakohtu otsuses öeldu paika. Selle kohta, et 2009. aastal tehtud maksete eest oleks MiniCredit saanud omakorda sularaha, tõendeid esitatud ei ole. Ringkonnakohus ei näe ka alust teha hilisemate aastate andmete kohta järeldust, et MiniCredit sai ka 2009. aastal 9% väiksemas ulatuses sularaha vastu. ADATA andmekandjalt pärinevatest andmetest nähtub asjaolusid, millest on alust arvata, et 9% vahe kujunes välja 2010. aastal. Esiteks tuleb arvestada, et 2010. a jaanuaris oli MiniCreditile läinud sularaha (46 800 krooni) ja MiniCreditile esitatud rendiarve (172 962 krooni) vahe märkimisväärne. 2010. a veebruaris, kui MiniCreditile läinud sularaha ja rendiarve suuruste vahe oli 9%, on J. Lipendina pidanud vajalikuks märkida, kui suur peaks olema MiniCreditile vastav arve (failis on 60 000 krooni suuruse väljamineku juures märge „Minicredit raharing-64500.-“). Samuti pidas ta sama aasta mai väljamineku juures vajalikuks märkida „raharing Minicredit-ESC 9%“. Ka on 2009. a rendiarved, mille esitamine on tõendatud, ebaregulaarsed, pärinedes juulist, augustist, oktoobrist ja detsembrist, ning summad, millele arved on esitatud, erinevad üksteisest olulisel määral (ulatudes 98 100

kroonist 305 200 kroonini). Sellest tulenevalt ei ole tuvastatud see, MiniCredit oleks saanud 2009. aastal rendimaksete eest sularaha.

7.5 Olukorras, kus tõendamist on leidnud, et MiniCrediti sai vastutasuks Escado Grupile tehtud nn rendimaksete eest sularaha, leiab ringkonnakohus, et ulatuses milles MiniCredit sai sularaha, ei saa rääkida omastamisest. Seejuures ei ole oluline see, kellelt sularaha laekus, vaid fakt, et sularaha saadi sama tehingu raames. Kui rendimaksega käis kaasas osa raha sularahas tagasi andmine, võib alusetu rendimakse tegemine ringkonnakohtu hinnangul tähendada vaid selle raha omastamistahte manifesteerimist, mille ulatuses tagasimakset ei tehta. Küsimus on aga selles, kas ebaseaduslikult on MiniCrediti vara Escado Grupi isiku kasuks pööratud selles ulatuses, milles MiniCredit sularaha vastu ei saanud. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole. Tõendatuks võib pidada seda, et IG tegi ülekandeid MiniCrediti juhatuse heakskiidul. Maakohus on V. Jaroševitši, kes oli alates 14. juunist 2012 MiniCrediti juhatuse liige, mõistnud süüdi IG teole kaasaaitamises, mis seisnes IG tahtluse tugevdamine sekkumata jätmises ja arveldusarvele juurdepääsu tagamises. V. Jaroševitši ütluste kohaselt rääkis talle, et fiktiivsed rendiarved on H. Hirve palgamaksmise printsiip, et mitte maksta töötasu täies ulatuses ametlikult, KK. KK, kes oli MiniCrediti juhatuse liige 21. novembrist 2008 kuni 10. novembrini 2009 ehk ajal, kui ülekandeid hakkas tegema IG, on tunnistajana ütlusi andes tunnistanud, et fiktiivsetest rendiarvetest teadlik. (Maakohtu otsuse p 511). Samas ei välista see, et ülekande tegemiseks oli vara käsutamiseks õigustatud isiku nõusolek, varakäsutuse lugemist KarS § 201 mõttes ebaseaduslikuks, kui varakäsutuseks nõusoleku andnu on ise rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (vt RKKKo 1-18-5732/226; 11.06.2021, p 46, 47). Sisuliselt tuleb lähtuda tehingu vajalikkusest ja majanduslikust otstarbekusest. Osas, mille ulatuses ületasid MiniCrediti rendimaksed MiniCreditile laekunud sularaha, saab eristada kahte rühma: MiniCreditilt 2010–2014 saadud raha 9% võrra ulatuvat summat ning rahasummasid, mille eest MiniCredit sularaha vastu ei saanud või mille puhul MiniCrediti „rendimakse“ ületas saadud sularaha summat rohkem kui 9%. Ulatuses, milles MiniCredit üldse vastutasu ei saanud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul küsimust, et tegemist on ebaseadusliku varakäsutusega KarS § 201 tähenduses – tegemist on selgelt maksetega, millel ei olnud majanduslikku selgitust ning mis ei olnud ettevõtte jaoks vajalikud. Sellised maksed on 2009. a kokku 43 330,82 euro suurused rendimaksed ning aastatel 2010–2014 tehtud rendimaksed osas, milles need ületavad saadud sularaha ja selle eest makstud 9-protsendilist tasu. MiniCredit sai aastatel 2010 kuni 2014 sularaha 454 514,88 eurot, 9% sellest on 40 906,34 eurot. Samal ajal maksis MiniCredit „rendimakseid“ 514 148,87 eurot, mis tähendab, et „rendimaksed“ ületasid saadud sularaha ja sellele lisandunud 9% nn käitlemistasu 18 727,63 euro võrra. Järelikult on selliste maksete summa, mille eest MiniCredit pole vastusooritust saanud ning mis ei ole seostatavad kokkulepitud tasuga saadud sularaha eest, aastate 2009–2014 peale kokku 59 633,97 eurot.

Eraldi küsimus on see, kas 9 protsenti (40 906,34 eurot), mis MiniCredit maksis Escado Grupile rohkem, kui raha vastu sai, saab pidada omastatud rahaks. Nagu eespool selgitatud, peab ringkonnakohus tõendatuks, seda, et selle ettevõtetevahelise raharingi korraldanud isikute vahel oli kokkulepe, et MiniCredit maksab ülekandega 9% rohkem, kui sularahas vastu saab. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka selle nn käitlustasu maksmist Escado Grupile tuleb pidada MiniCrediti vara ebaseaduslikuks Escado Grupi kasuks pööramiseks. MiniCredit sisuliselt ostis endale sularaha. Kohtukolleegium möönab, et juurdehindlus enda pakutavale, olgu see või sularaha, ei ole käsitatav aprioorselt ebaseadusliku tasu küsimisena. Ka ei saa väita, et 9% oleks ilmselgelt ebamõistlikult kõrge juurdehindlus. Arvesse tuleb aga võtta tehingu vajalikkust ja majanduslikku otstarbekust tervikuna ehk sedagi, kas ja milleks MiniCredit üldse sularaha vajas. Tõenditest ei nähtu, et MiniCredit oleks kasutanud saadud sularaha oma majandustegevuses. Kuigi V. Jaroševitši 16. juunil 2021 antud ütluste kohaselt tuli ette, et MiniCredit andis laenu sularahas, nähtub tema ütlustest ühtlasi, et sellisel juhul võttis ta pangast laenu ja rahaa sularahana välja. Rendimaksete eest vastutasuks saadud sularaha ei kajastunud MiniCrediti raamatupidamises (selleks oligi vaja sularaha hankimiseks tasuda fiktiivseid rendiarveid) ning V. Jaroševitši ütluste kohaselt kasutati sularaha vähemalt osaliselt ümbrikupalkade maksmiseks. Kohtukolleegium leiab, et neist asjaoludest tulenevalt oli tegemist tehingutega, mida ei saa muuta KarS § 201 lg 1 tähenduses õiguspäraseks juhatuse heakskiit. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb ÄS § 315 lg-st 1, mis sätestab, et aktsiaseltsi juhatus peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, muu hulgas kohustus tegutseda õiguspäraselt. See tähendab, et juhatuse enda pädevus äriühingu vara käsutada ei tähenda õigust teha tehinguid võimaldamaks äriühingul õigust rikkuda. Lisaks määras see, et ettevõte vajas sularaha õigusvastase tegevuse jaoks, ära selle, kellelt ja mis tingimustel MiniCredit sularaha hangib. Sularaha-allikate valiku piiratus omakorda andis vastaspoolele võimaluse määrata sularaha juurdehindlus, st otsustada, et sularaha eest Escado Grupile tasudes peab MiniCredit maksma saadust 9% rohkem – kuna MiniCredit ei saanud hankida sularaha avalikult, ei olnud tal võimalik ka uurida, kas oleks alternatiivseid võimalusi saada sularaha odavamalt. Eespool toodud põhjendustest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane IG kaitsja argument, et võrreldes maksumääradega oli 9-protsendiline nn käitlustasu ikkagi kokkuhoid. Kuivõrd äriühingul endal oli kohustus käituda õigusega kooskõlas, saab tehingu majanduslikku otstarbekust hinnata ainult lubatud ehk õiguspärase käitumise kontekstis. Seega ei ole ringkonnakohtu arusaamist mööda alust hinnata, kas 9protsendilise nn sularaha käitlustasu maksmine oli tasuvam kui maksude mittemaksmine.

7.6 Kuivõrd KarS § 201 kaitseb omaniku õigust vara käsutada, võiks ettevõtte vara kolmanda isiku kasuks pööramise õigusvastasuse välista MiniCrediti aktsionäride nõusolek. Maakohus asus seisukohale, et tõendatud pole AS MiniCreti aktsionäri MG OÜ nõusolekut. Seejuures tuleb tõdeda, et kohus on ekslikult asunud seiskohale, et oluline on omakorda kõigi MG OÜ osanike nõusolek. Äriühingust aktsionäri nimel oli pädev nõusolekut andma äriühingu juhatus. Äriregistri teabesüsteemi väljatrüki kohaselt oli alates 3. maist 2007 MG OÜ juhatuse liige AD. Maakohus on ka ADi nõusoleku küsimust käsitlenud ja asunud seisukohale, et see ei ole tõendatud. Kohus nentis, et VS andis küll ütlusi, mille kohaselt ta

„kuulis ja tajus seda kümnetel koosolekutel“, et H. Hirv oli ADi esindaja, kuid kohtu arvates ei olnud selline muljet piisav järeldamataks, et ADilt oli volitus nn raharingi tegemiseks. Nii GB IG kaitsja apellatsioonis on väidetud, et ADi „teadmist fiktiivsetest rendimaksetest ja nende tasumisest kinnitasid VS, KK, Vitali Jaroševitš ja kaudselt ka Pavel Gammer“. Neist on apellatsioonis käsitletud vaid P. Gammeri öeldut. Mis puutub VS ütlusi, siis seda, miks neist ei nähtu, et AD oleks olnud nn raharingist teadlik ja sellega nõus, on maakohus piisavalt põhjendanud. Teiste IG kaitsja loetletud isikute ütlustest ei nähtu asjaolusid, mis toetaks esitatud väiteid. 22. aprillil 2021 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et KK oleks ristküsitlusel, millel teda küsitleti MiniCreditiga seonduva kohta, öelnud, et AD oleks olnud fiktiivsetest rendiarvetest teadlik, tema ütlustest nähtuvalt oli otsustajaks H. Hirv. Ka V. Jaroševitši 16. juunil 2021 antud ütlustest ei nähtu kinnitust, et AD oleks fiktiivsetest rendimaksetest teadlik olnud. V. Jaroševitši ütluste kohaselt ei kooskõlastanud ta jooksvaid kulusid kellegagi, muud kulutused aga KKiga, kes võib-olla kooskõlastas omakorda H. Hirvega. V. Jaroševitš kinnitas, et ei tea, milline oli ADi ja H. Hirve seos. AD käis väga harva MiniCrediti kontoris, sest ta elas Soomes. Nagu näitab juba apellatsioonis endas märgitu, et P. Gammeri ütlused kinnitavad ADi teadmist fiktiivseist rendimaksetest kaudselt, ei ole ka P. Gammeri ütlustes teavet, mis kaitsja esitatud väidet kinnitaks. Järelduseks, et AD oli fiktiivsetest rendimaksetest teadlik ja nendega nõus, ei anna alust ka fakt, et AD kuulus MiniCrediti nõukokku. Kaitsja väide, et nõukogu oli tehingutest teadlik ja nendega nõus, on paljasõnaline. Ühelegi konkreetsele nõukogu otsustusele, millest nähtub, et nõukogu aktsepteeris fiktiivsete rendimaksete tasumist, apellatsioonis viidatud ei ole. Nii IG kaitsja kui ka tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ esindajate apellatsioonis on väidetud veel, et AS MiniCredit hilisem omanik on ülekanded heaks kiitnud. GBGrupp Holding OÜ esindajate apellatsiooni kohaselt on ülekanded heaks kiitnud AS-i MiniCredit ainuaktsionär GBG Oil OÜ on 1. augustil 2018, eeldatavasti on kaitsja pidanud silmas sama heakskiitu, kuivõrd ka kaitsja räägib hilisema omaniku (s.o mitte teo toimepanemise ajal aktsionär olnud Mirale Grupi) tagasiulatuvast heakskiidust. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista see heakskiit MiniCrediti vara kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkust, kuna kuriteokoosseisu asjaolud, sh teo ebaseaduslikkus tuleb tuvastada teo toimepanemise seisuga. Pealegi ei olnud GBG Oil OÜ-l ringkonnakohtu hinnangul 1. augustil 2018 õigust AS MiniCredit (pankrotis) vara puudutavaid otsuseid vastu võtta – AS MiniCredit (pankrotis) pankrot oli kuulutatud välja Harju Maakohtu 5. oktoobri 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-11518. Vastavalt pankrotiseaduse § 35 lg 1 p-le 2 läks võlgniku vara valitsemise õigus üle pankrotihaldurile. Kohtukolleegium ei jaga ka IG kaitsja seisukohta, nagu ei saaks talle panna kohustust tõendada, et MG OÜ oli nn raharingiga nõus. Esiteks tuleb nentida seda, et kui raha kantakse üle näiliste tehingute raames, annab see alust järelduseks, et tehingutes mitteosalevad isikud ei ole tehingu asjaoludega kursis. Kohtule esitatud tõendid osutavad sellele, et nn raharing toimus H. Hirve korraldusel ning ka rendimaksed laekusid H. Hirvega seotud ettevõttele. Kui kaitsja esitab ses olukorras väite, et nn raharingiga olid kursis ja kiitsid selle heaks kõik MiniCrediti aktsionärid, on see ka kaitsja tõendada. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et saadud sularahast Escado Grupile 9% rohkem maksmine ei olnud MiniCrediti normaalseks majandustegevuseks vajalik ja

põhjendatud tehing, mistõttu tuleb MiniCrediti tehtud makseid pidada osas, milles need ületasid 9% võrra vastutasuks saadud sularaha, MiniCrediti vara ebaseaduslikuks Escado Grupi kasuks pööramiseks.

7.7 Kuivõrd tuvastatud asjaolude kohaselt oli IG see, kes tasus rendiarveid, kui ka isik, kes maksis saadud sularahast MiniCrediti töötajatele palka, teadis ta, et Escado Grupile tehtud ülekanded ei olnud rendimaksed. Samuti oli tal ülevaade sellest, kui suured olid rendimaksed ja kui palju sai MiniCredit sularaha. Seega teadis ta ka seda, et MiniCredit maksis rohkem kui sularaha vastu sai. Sellest tulenevalt pööras ta osas, milles maksed ületasid MiniCreditile laekunud rahasummat, MiniCrediti vara kavatsetusega Escado Grupi kasuks. Kavatsetust ei välista IG kaitsja apellatsioonis esitatud argument, et IGl ei ole Escado Grupp OÜ-sse laekuva osas mingit huvi või eesmärki. Vara omastamine kolmanda isiku kasuks ei eelda selle tuvastamist, et kolmanda isiku rikastumine oleks kuidagi teo toimepanija huvides. Tähtis ei ole see, miks teo toimepanija talle usaldatud vara kolmanda isiku kasuks pöörab, vaid kolmanda isiku kasuks pööramine on kavatsetusega toime pandud juhul, kui teo toimepanija – mistahes põhjusel – soovib talle usaldatud vara kolmandale isikule üle anda ja saab aru, et tema teo tulemusel see juhtubki. Piisav on niisiis see, et IG, kes teadis, et ülekande tegemise seisuga on MiniCredit saanud või saab „rendiarvel“ toodud summast väiksemas ulatuses sularaha, kandis Escado Grupile üle kogu „rendiarvel“ nõutud summa, soovideski, et Escado Grupi kontole laekuks „rendiarvel“ märgitud summa. Kokku on IG pööranud 2009 – 2014 Escado Grupi rendiarveid tasudes Escado Grupi kasuks 100 540,23 eurot. Seega vastab IG tegu ikkagi KarS § 201 lg 2 p 2 tunnustele. Kuigi V. Jaroševitš oli MiniCrediti juhatuse liige alates oli alates 14. juunist 2012, aitas ta kaasa IG jätkuvale teole ehk suures ulatuses toime pandud omastamisele, mistõttu ei ole alust ka V. Jaroševitši teo kvalifikatsiooni muutmiseks. Arvestades seda, et maakohus on mõistnud IGle hoolimata sellest, et ta pani pika aja jooksul toime mitu ideaalkonkurentsis olevat kuritegu, karistuse alla sanktsiooni keskmise määra, leiab ringkonnakohus, et IG karistuse kergendamiseks ei ole alust. Samas ei ole tulenevalt omastatud vara vähenemisest alust ka karistuse karmistamiseks, nagu on taotlenud prokuratuur.

II 7.8 Süüdistuses on IGle heidetud ette OÜ Escado Grupp AS-ile MiniCredit esitatud rendiarvete võltsimist ja nende kasutamist, s.o võltsitud arvete alusel väljamaksete tegemist. Maakohus tunnistas IG süüdi KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud rendiarvete kasutamises, ent mõistis ta õigeks rendiarvete võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi. Maakohtu meelest ei olnud kindel, et just IG koostas arved. Prokuratuur vaidleb sellele vastu. Oma seisukohta põhjendab prokuratuur sellega, et tõendatud on, et IG töötas raamatupidajana nii AS-i MiniCredit kui ka OÜ Escado Grupp jaoks. Prokuratuur leiab, et rendiarvete koostamiseks vajalik teave sai tulla vaid AS-i

MiniCredit raamatupidajalt, kes pidas arvestust AS-i MiniCredit käibevahendite üle. Sellest saab välistusmeetodit kasutades järeldada, et just IG pidi olema see, kes arved võltsis. Ringkonnakohus nõustub sellega, et tõendite alusel võib järeldusi teha ka välistusmeetodit kasutades. Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks olnud teistsugusel seisukohal. Kohus on sisuliselt leidnud, et tõendatud asjaolud ei ole piisavad selle välistamiseks, et arved võltsis keegi teine. Kohtuotsuse punktis 533 on öeldud, et kohus nõustub põhimõtteliselt sellega, et MiniCrediti raamatupidajal IGl pidi olema ülevaade, millises summas arve väljastada. Kohus asus aga seisukohale, et see ei tähenda automaatselt, et just tema pidigi need arved tegema, vaid iseenesest piisanuks ka vastava teabe esitamisest isikule, kes pidi OÜ Escado Grupp nimel vastava arve looma. Prokuratuuri vastuväide on see, et kuna IG oli nii MiniCrediti kui Escado Grupi raamatupidaja, ei olnud kellelgi teisel peale tema „vastavat teadmist ja võimalust“. Sellega seoses osutab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse p 532 kohaselt küsis 1. oktoobri 2018 jälitustoimingu protokolli kohaselt A. Vilbre andmeid rendilepingute kohta hoopis N. Petsenevskajalt (kd 24, tl. 214-216). Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et piisava kindlusega ei saa väita, et just IG koostas arved. Küll ei saa jätta märkimata, et kui maakohus leidis, et IG võis esitada kellelegi teisele arvete esitamiseks vajalikke andmeid, oleks maakohus pidanud analüüsima, kas IG võis aidata kaasa arvete võltsimisele. Kohtukolleegium ise selle analüüsimiseks siiski alust ei näe. Nimelt, kuigi ka maakohus on leidnud, et IGl pidi olema ülevaade, mis summas arveid teha, ei selgu maakohtu ega prokuratuuri seisukohtadest, st ei kohtuotsusest ega ka süüdistusaktist, süüdistuskõnest ega prokuratuuri apellatsioonist, kuidas sõltusid arvete summad IGle kui MiniCrediti raamatupidajale teada olnud infost. Tõsi küll, süüdistuskõne kohaselt oli AS-le MiniCredit võltsitud arvete esitamise põhjus „vähemalt osaliselt ümbrikupalga maksmine ning arvetel kajastatud summade erinevus sõltus sellest, kui palju käibevahendeid AS MiniCredit vajas“. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tuvastatud see, et „rendiarve“ suuruse määras see, kui palju sularaha MiniCredit vajas. Põhimõtteliselt ei ole välistatud seegi, et ümbrikupalku maksti ulatuses, mida konkreetsel kuul saadud sularahasumma võimaldas, st võimalik on, et rendiarve suuruse ja makstavate ümbrikupalkade suuruse määras MiniCreditile antava sularaha kogus, mitte vastupidi. Kokkuvõttes ei ole selge, millest konkreetse kuu rendisumma suurus sõltus. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik öelda, et arveid sai koostada üksnes MiniCrediti raamatupidaja IG teadmiste alusel. Järelikult tuleb maakohtu otsus IG ses süüdistuses õigeks mõistmise osas jätta muutmata. IG kaitsja omakorda vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis IG süüdi KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumendi kasutamises, mis seisnes selles, et IG tegi võltsitud arvete alusel makseid Escado Grupile. Kaitsja rõhutab, et IGl ei ole Escado Grupp OÜ-sse laekuva osas mingit huvi, ja leiab sellest tulenevalt, et IG ei teinud ajavahemikul 2009 kuni 2014 ülekandeid AS MiniCredit pangakontodelt OÜ-le Escado Grupp eesmärgiga omandada õigusi. Kohtukolleegium möönab, et KarS § 345 lg 1 kuriteokoosseisu sõnastus annab alust küsimuseks, kas sellele kuriteokoosseisule vastab see, kui võltsitud dokumenti kasutatakse kolmanda isiku huvides. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 27. veebruari 2014 otsusest (mille sisu ilmneb küll otsusele kirjutatud eriarvamusest) kriminaalasjas nr 3-11-119-13 nähtuvalt on kohtupraktikas omaks võetud tõlgendus, et KarS § 345 lg-le 1 vastab

võltsitud dokumendi kasutamine ka siis, kui selle tulemusel omandab õiguse või vabaneb kohustusest mitte teo toimepanija ise, vaid keegi teine. Sama moodi ei tähenda õiguskirjanduse seisukoha järgi KarS § 199 lg-s 1 sätestatud ebaseadusliku omastamise eesmärk, et vargusega poleks tegemist juhul, kui asja ära eesmärgiga anda see teisele isikule (sh juhul, kui osaleb asja hõivamisel arvestusega, et selle asja saab endale kaastäideviija) (vt J. Sootak: § 199 komm. 30.1 – Sootak/Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 4., täiend. ja ümbert. v.a, Tallinn 2015). Veel leiab kaitsja, et võltsitud dokumendi kasutamisest ei saa rääkida põhjusel, et MiniCredit AS oleks ilmselgelt mistahes kuludokumendi alusel väljamakse Escado Grupp OÜ-le teinud, kuivõrd vajas oma majandustegevuseks sularaha. Seegi argument ei välista IG vastutust KarS § 345 lg 1 järgi. Oluline on see, et arved olid dokumendid, mis kinnitasid Escado Grupi näilikku nõudeõigust. See, et rendinõude asemel oleks võinud arvel olla kirjas midagi muud, ei muuda olukorda sisuliselt, vaid muutuks üksnes see, kuidas on dokumenti intellektuaalselt võltsitud. III 7.9 J. Lipendinale on KarS § 202 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistus AS-lt MiniCredit OÜ-le Escado Grupp laekunud rahaliste vahendite omandamises. Maakohus mõistis J. Lipendina õigeks, leides, et süüdistusest ei nähtu, millist tegevust J. Lipendinale õieti ette heidetakse. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistusest ei nähtu konkreetne J. Lipendina koosseisupärane tegevus. Apellatsioonis tuuakse välja, et J. Lipendina mitte ainult ei olnud teadlik OÜ Escado Grupp ja AS MiniCredit vahelistest maksetest, vaid ta teadis ka nende ebaõigussisust. J. Lipendina roll ei piirdunud üksnes restoranide töö korraldamisega, vaid tal oli oluline roll varjatud raamatupidamise korraldamisel. Samuti on kohus ise tuvastanud, et rahaliste vahendite OÜ Escado Grupp kassast väljastamine toimus J. Lipendina poolt raamatupidajatele edastatud info alusel ja üksnes J. Lipendina korraldusel. Sellest järeldab prokuratuur, et J. Lipendina roll näiliku rendisuhte alusel tehtavate väljamaksete puhul ei piirdunud üksnes toimuva heaks kiitmisega, vaid tema andis korraldusi selleks, et osa laekunud rahast viidaks sularahas AS-le MiniCredit ja omandas seeläbi ebaseaduslikult OÜ Escado Grupp nimel AS-i MiniCredit vara. J. Lipendina oli OÜ Escado Grupp juhatuse liige juba enne näilise rendisuhte loomist ja terve rendisuhte vältel. Seega ei saa talle ette heita pelgalt enne teda eksisteerinud olukorra aktsepteerimist, vaid tema oli OÜ Escado Grupp ainsa juhatuse liikmena otseselt ja vahetult seotud näilise rendisuhte loomisega. Kohtukolleegium leiab, et prokuratuuri väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks J. Lipendina KarS § 202 lg 2 p 3 järgi õigeks mõistmise osas. Maakohus mõistis J. Lipendina õigeks seetõttu, et kohtu hinnangul ei olnud süüdistusest aru saada, milles seisnes süüdistatava tegu, millega ta vara omandas: „Sellest tulenevalt pidanuks süüdistus ka selgitama, milles konkreetselt seosnes süüdistatava tegevus vara omandamisel ehk selle üle tegeliku võimu saamisel.“ Taotlus J. Lipendina ikkagi KarS § 202 lg 2 p 3 järgi süüdi mõista saaks seega olla edukas juhul, kui apellatsioonis oleks demonstreeritud, et kohus on sellisele seisukohale asudes teinud vea. Seda apellatsioonis tehtud pole. Kuigi apellatsioonis on deklareeritud, et prokuratuur ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu ei nähtuks süüdistusest J. Lipendina KarS §

202 lg 2 p 3 koosseisule vastav tegu, ei ole apellatsioonis esitatud mingeid argumente selle kohta, et kohus oleks teinud vea väites, et süüdistuses pole J. Lipendina koosseisupärast tegu kirjeldatud. Apellatsioonist ei nähtu, et kohus on esitanud süüdistusele liigseid või asjakohatuid nõudmisi. Samuti pole ära näidatud, et tegelikult on süüdistuses J. Lipendina tegu kirjeldatud (kuid kohus on kirjeldatud asjaolud jätnud tähelepanuta). Selle asemel on osutatud sellele, et maakohus on tuvastanud, et J. Lipendinal oli oluline roll varjatud raamatupidamise korraldamisel ja ta andis raamatupidajatele korraldusi. Nende alusel tehakse kokkuvõttes järeldus, et J. Lipendina roll näiliku rendisuhte alusel tehtavate väljamaksete puhul ei piirdunud üksnes toimuva heaks kiitmisega, vaid tema andis korraldusi selleks, et osa laekunud rahast viidaks sularahas AS-ile MiniCredit ja omandas seeläbi ebaseaduslikult OÜ Escado Grupp nimel AS-i MiniCredit vara. Kohtuotsuse punktid 369 ja 371, millele apellatsioonis on viidatud, ei käsitle J. Lipendinale KarS § 202 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistust (seda süüdistust on maakohus käsitlenud otsuse punktides 534–535) ning apellatsioonis pole selgitatud, kuidas need kohtuotsuses teise süüdistuspunkti käsitlemisel välja toodud asjaolud näitavad seda, et J. Lipendina KarS § 202 lg 2 p-le 3 vastavat tegu on süüdistuses kirjeldatud. Ringkonnakohus nendib, et neid apellatsioonis välja toodud asjaolusid J. Lipendinale KarS § 202 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses välja toodud pole, mistõttu ei saa nende alusel sisustada seda, milles seisnes J. Lipendinale KarS § 202 lg 2 p 3 järgi etteheidetav tegu. Ringkonnakohus arutab kriminaalasja vastavalt KrMS § 331 lg 2 kohaselt apellatsiooni piires. Kuna apellatsioonis ei ole esitatud argumente, mis kummutaks maakohtu järeldused, millele tuginedes maakohus J. Lipendina õigeks mõistis, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse J. Lipendina KarS § 202 lg 2 p 3 järgi õigeks mõistmise osas muutmata.

8.2 Kuna süüdistuse kohaselt 9. veebruaril 2014 toimunud YK varjatud jälgimisest on möödunud KarS § 81 lg-s 6 nimetatud tähtaeg, tuleb ses osas maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja menetlus aegumise tõttu lõpetada ka H. Hirve ja P. Gammeri suhtes. Erinevalt SPst ringkonnakohus nende suhtes ülejäänud ebaseadusliku jälitustegevuse süüdistuste osas aegumise tõttu menetluse lõpetamiseks alust ei näe. Nende tegude puhul ei ole veel täitunud KarS § 81 lg-s 6 sätestatud tähtaeg. Nii H. Hirve ja P. Gammeri puhul on viimaseks menetlustoiminguks, millega neile etteheidetavate kuritegude aegumine katkes, tõkendi kohaldamine – vahistamise asendamine elektroonilise valvega 15. juunil 2023.

VKi varjatud jälgimine VKi varjatud jälgimise puhul pole vaidlust selle üle, et A. Russalim paigaldas VKi kasutuses olnud autole GPS-seadme, ega selle üle, et auto liikumise kohta varjatult andmete kogumine kujutab endast KarS § 137 lg-le 1 vastavat tegu. Apellatsioonide kohaselt ei ole maakohus analüüsinud, kas H. Hirv ja P. Gammer on täitnud KarS § 137 lg 1 koosseisulised asjaolud. Süüdistatavatele pole heidetud ette, et nad isiklikult oleks VKit varjatult jälginud, mistõttu on ebaselge, milline on objektiivse koosseisu realiseerimisel olnud H. Hirve ja P. Gammeri roll. Ringkonnakohus kaitsjate väitega ei nõustu. Maakohtu otsuses on märgitud, et A. Russalimi ütluste kohaselt andsid korralduse VKi jälgimiseks H. Hirv ja P. Gammer. H. Hirve puhul on veel välja toodud, et H. Hirv on koos SPga jälgimisseadme edastatud andmeid analüüsinud, seostades jälgimisseadme edastatud aadresse nt toitlustuskohtade, bensiinijaamade ja kannatanu elukohaga. Apellatsioonides on leitud, et A. Russalimi ütlustele selle kohta, et korralduse VKi varjatud jälgimiseks andsid H. Hirv ja P. Gammer, ei saa KrMS § 15 lg-st 3 tulenevalt tugineda, sest süüdistatavad ja kaitsjad ei saanud A. Russalimi küsitleda. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Russalimi ütlused on olulised, kuid lisaks nendele on mitu kaudset tõendit, mis koostoimes samuti osutavad sellele, et jälitustegevus toimus H. Hirve ja P. Gammeri käsul. H. Hirve puhul viitab tema huvile VKi liikumiste vastu esiteks eespool toodud asjaolu, et X peidikust leitud märkmetega aadressiandmeid sisaldavatele lehtedele tehtud käekirjaekspertiisi kohaselt on ta on jälgimisseadme andmeid analüüsinud. Sellele, et jälitustegevus toimus nii H. Hirve kui ka P. Gammeri huvides, viitab asjaolu, et VKit jälitati pärast tema ning H. Hirve ja P. Gammeri vahel toimunud konflikti (mille on maakohus lugenud tõendatuks VKi, HH ja P. Gammeri ütlustega). Veel viitab sellele, et VKi jälgimist soovisid nii H. Hirv kui ka P. Gammer, asjaolu, et jälgimisse oli kaasatud ka V. P (kelle seotusele osutavaid tõendeid on maakohus analüüsinud otsuse punktis 606). Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Russalimi ütluse kaal vastava asjaolu tõendamisel ei ole nii suur, et ütlused tuleks KrMS § 15 lg 3 alusel kõrvale jätta. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonides märgituga, et A. Russalimi ütlused selle korralduse saamise kohta on lakoonilised, kuid käsitletud tõendite koostoimes on tõendatud, et VKi varjatud jälgimine toimus H. Hirve ja P. Gammeri käsul. Eelnevaga on ümber lükatud ka väide, mille kohaselt on võimalik, et H. Hirv ja P. Gammer lihtsalt said juba kogutud andmed oma valdusesse ning hoidsid neid (mis ei ole aga karistatav).

Teise isiku auto liikumiste kohta andmete kogumine näitab andmete kogumisega tegelejate huvi selle vastu, millal ja kus jälgitav isik käib. See tähendab, et tegutseti teise isiku kohta andmete kogumise eesmärgil. Eriti hästi näitavad seda eesmärki peidikust leitud dokumendid, millest on näha, kuidas saadud liikumisandmeid on analüüsitud. Ringkonnakohtu hinnangul on aga küsimus, kas H. Hirve ja P. Gammerit saab käsitada ebaseadusliku jälitustegevuse kaastäideviijatena või tuleks nende tegu kvalifitseerida kihutamisena ebaseaduslikule jälitustegevusele. Ringkonnakohtu hinnangul on P. Gammeri teo puhul selgelt tegemist õigusvastasele teole kihutamisega KarS § 22 lg 2 tähenduses. Tema tegu seisnes ka süüdistuse kohaselt vaid korralduse andmises ning korralduse andmisega kallutatakse tahtlikult teist isikut tahtlikule õigusvastasele teole. H. Hirve tegu ei seisnenud süüdistuse kohaselt vaid korralduse andmises, vaid ka seadme edastatud andmete analüüsimises ning täiendamises koos SPga. See on tõendatud (14. märtsi 2018 vaatlusprokokolli lisa 33: kd 10; tl. 66–70; käekirjaekspertiisi akt: kd 11; tl. 1–11). Ringkonnakohus leiab, et oluline on tehtud märkuste iseloom: kohtukolleegium on seisukohal, et GPS-andmete puhul ei piirdu varjatud jälgimine seadme paigaldamise ja sellelt andmete vastuvõtmisega, vaid hõlmab ka saadud andmete töötlemist nende arusaadavuse või parema jälgitavuse huvides. Praegusel juhul ei ole aga käekirjaekspertiisi alusel omistatud H. Hirvele koordinaatide alusel täpse aadressi märkimist, vaid pigem aadresside sidumist konkreetsete, jälgitava isikuga seostatavate kohtadega. St tegemist ei ole märkustega, mis oleks vajalikud seadme esitatavate andmete arusaadavaks või jälgitavaks muutmiseks, vaid tegemist on juba andmete analüüsimisega, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul enam KarS § 137 lg 1 koosseisulise teoga hõlmatud (küll näitab andmete analüüsimine, et isikut jälgiti tema kohta andmete kogumise eesmärgil). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka H. Hirve tegu on käsitatav õigusvastasele teole kihutamisena.

JVi, ARi ja OB jälgimine septembrist detsembrini 2017 H. Hirve ja P. Gammeri huvides esitatud apellatsioonide kohaselt ei selgu maakohtu otsusest, mis alusel saab H. Hirve ja P. Gammerit lugeda JVi, ARi ja OB kohta andmete kogujaks. Apellatsioonides on märgitud, et KarS § 137 lõike 1 objektiivne koosseis on viiteline, st selle sisustamine eeldab konkreetsele jälitustoimingule seadusesätte täpsusega viitamist. H. Hirve ega P. Gammeri puhul ei ole viidatud mitte ühelegi jälitustoimingule. Ringkonnakohus nendib, et süüdistuses on viidatud konkreetsele jälitustoimingule, mis JVi, ARi ja OB suhtes toime pandi – süüdistuse kohaselt on selleks KrMS § 126 5 lg-le 1 vastav varjatud jälgimine. Küll tegelesid süüdistuse kohaselt varjatud jälgimisega vahetult SP ja A. Russalim. Maakohus on lugenud tõendatuks, et SP ja A. Russalim JVit, ARi ja OBt jälgisid, tehes seda varjatult või – kohati – vähemalt püüdes varjatuks jääda. Oma järeldusi on maakohus tõenditest nähtuvat kirjeldades põhjalikult põhistanud (otsuse p 615 –620) ja ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Süüdistuse kohaselt seisnes H. Hirve ja P. Gammeri seos varjatud jälgimisega selles, et nemad andsid selleks korralduse. Maakohus on selle, et JVi, ARi ja OB varjatud jälgimine oli H. Hirvelt ja P. Gammerilt saadud ülesanne, lugenud tõendatuks. Kohus on viidanud sellele, et

kannatanu ütluste kohaselt olid jälgimisele eelnenud ajal tema suhtes H. Hirve ja P. Gammeriga jahenenud (otsuse p 613). Tõendina, mis kinnitab kannatanu ütlusi lahkhelide kohta, on maakohus nimetanud 1. juuni 2018. a jälitustoimingu protokolli (tõendite kd 12, tl 44-79). Ringkonnakohus tõdeb, et selles kajastatud 25. jaanuari 2018. vestlustes arutavad H. Hirv ja P. Gammer selle üle, kuidas Sašaga kokku saada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vestlustest on aru saada, et jutt on ARist. Seejuures arutatakse, kuidas seda kõnealuse Saša liikumisi arvestades korraldada. Selle arutelu raames arutavad nad, kas pärast lapse kooli viimist sõidab isik, kellega P. Gammer sooviks kokku saada, koju tagasi. Muu hulgas toimus kella 19.03 ja 19.05 vahel järgmine vestlus: P. Gammer: „Ja laps ootab, tähendab ta tuleb koju tagasi, see on kõige mugavam aeg, see on kuskil pool üheksa, nähtavasti, kolmveerand üheksa, aga ma ei mõtle, et ta läheb sel ajal kuhugi spordisaali, vot, vaata, me tegime ju graafiku.“ H. Hirv: „Noh, sa vaatad, jah?“ P. Gammer: „Noh, ma kohe küsin poiste käest.“ (kd 12; tl. 56) Ringkonnakohus näitab see süüdistuses toodud varjatud jälgimise ajavahemikule järgnenud kuul toimunud vestlus selgelt, et H. Hirv ja P. Gammer olid andnud SPle ja A. Russalimile korralduse varjatud jälgimiseks. Lisaks sellele, et vestlusest nähtub H. Hirve ja P. Gammeri huvi A. Russalimi vastu, tuleb välja ka see, et 2018. a jaanuaris olid neil olemas andmed A. Russalimi lapse ja tema kooli kohta, need teadmised olid juba süstematiseeritud („tegime ju graafiku“) ja täpsem info oli „poistel“. Seda, et varjatud jälgimine toimus H. Hirve ja P. Gammeri ülesandel, tuleb välja ka 29. jaanuari 2019 vestlusest nende ja VC vahel, kus VCle jagatakse ARi ja OB kohta teavet, kusjuures selgitatakse, et täpsemat teavet saab SPlt ja A. Russalimilt (kd 12; tl.61–65). Kuigi jälitustoimingu protokoll kajastab süüdistuses nimetatud varjatud jälgimisele järgnenud ajal toimunut, annab see ringkonnakohtu hinnangul aimu sellest, et JVi, ARi ja OB liikumisi oli süstemaatiliselt jälgitud ning A. Russalim ja SP olid seda tehes täitnud just H. Hirvelt ja P. Gammerilt saadud ülesannet – varjatud jälgimisele järgnenud kuul olid H. Hirve ja P. Gammeri käsutuses analüüsitud andmed ja vajadusel said nad A. Russalimilt ja SPlt küsida täpsemat teavet. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et H. Hirv ja P. Gammer ei saanud lihtsalt enda valdusesse juba kogutud andmeid, vaid andmeid kogutigi nende ülesandel. Süüdistuses on märgitud, et A. Russalim ja SP edastasid kogutud andmed nii suuliselt kui ka kirjalike märkmete ja fotode kujul H. Hirvele ja P. Gammerile, kes koostasid kogutud andmete pinnalt isikute liikumistrajektoori kohta graafikud (mis on eespool käsitletu kohaselt leidnud tõendamist). Nagu VKi varjatud jälgimise süüdistuse käsitluses selgitatud, on ringkonnakohus seisukohal, et kogutud andmete analüüsimine ei ole KarS § 137 lg 1 koosseisupärase teo osa. Seega on ka sel korral tegemist ebaseaduslikule jälitustegevusele kihutamisega. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 137 lg 1 järgi süüdi tunnistamises tuleb tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada H. Hirv ja P. Gammer süüdi KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi.

8.3 Ringkonnakohus leiab, et kvalifikatsiooni muutmine ei anna alust H. Hirvele ja P. Gammerile mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on mõistnud H. Hirvele ja P. Gammerile KarS § 137 lg 1 järgi karistuseks ühe aasta vangistust. KarS § 137 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega jääb mõistetud vangistus alla sanktsioonis ette nähtud vangistuse keskmise määra. Ringkonnakohus peab seda ebaseaduslikule jälitustegevusele kihutamise puhul kohaseks karistuseks. Ühest küljest ei tegelenud H. Hirv ja P. Gammer ise vahetult ebaseadusliku jälitustegevusega. Samas tuleb kuriteole kihutamise puhul arvestada, et sellega kutsutakse esile täideviija tahtlus panna kuritegu toime. Ringkonnakohus peab süü suuruse hindamisel oluliseks ka kogutud andmete iseloomu – ei ole tõendatud, et oleks kogutud väga sügavalt isikute privaatsfääri riivavaid andmeid, valdavalt koguti andmeid isikute liikumiste kohta. Kuna H. Hirv ja P. Gammer kihutasid varjatud jälgimisele korduvalt ning nende korraldusel jälgiti kannatanuid ulatuslikult, ei näe ringkonnakohus alust veel leebema karistuse mõistmiseks. Samas ei ole eeltoodust tulenevalt alust ka karistuse raskendamiseks, nagu on taotlenud prokuratuur.

SC OÜ laenutaotluse saanud Swedbank AS saatis 27. aprillil 2017 VSle e-kirja, milles palus saata täiendavate dokumentidena finantsandmed 31. detsembri 2016. a (bilanss ja kasumiaruanne) ja 31. märtsi 2017. a seisuga (bilanss ja kasumiaruanne) ning finantsprognoosid aastateks 2017–2019. Asjatundja AA on maakohtus selgitanud, et ärikliendile laenu andmisel vaadatakse ettevõtte finantsandmeid, finantsaruandeid, tagatisi, omanike tausta, samuti äriplaani, mille vastu krediiti soovitakse; krediidiotsuse tegemisel küsib pank kindlasti majandusaasta aruannet, poolaasta aruandeid, kvartaalseid aruandeid, rahavooprognoose, prognoose edasiseks. A. Vilbre allkirjastas 5. mail 2017 SC OÜ majandusaasta eelaruande 31. detsembri 2016 seisuga ja 2017. aasta majandusaasta jooksva aruande 31. märtsi 2017 seisuga ning VS edastas need Swedbank AS-le. Selle, et A. Vilbre digitaalselt allkirjastatud SC OÜ aruanded sisaldasid tegelikkusele mittevastavaid andmeid, kinnitas maakohtu otsuse kohaselt 29. juuni 2018. a jälitustoimingu protokoll koos lisadega, 1. oktoobri 2018. a jälitustoimingu protokoll, OÜ SC läbiotsimise käigus ära võetud dokumendid ning OÜ SC raamatupidaja MS ütlused. Kohus leidis aga, et majandusaasta eelaruanne ja majandusaasta jooksev aruanne ei ole käsitatavad dokumentidena KarS § 344 lg 1 tähenduses. Kohus leidis, et KarS § 344 lg 1 tunnustele vastamiseks „peab dokument juba oma olemusest tulenevalt olema kohane tekitama õigusi või kohustusi või vähemalt kinnitama vastava õigussuhte olemasolu (nt leping või arve) – õiguskäive ja avalik usaldus peavad olema kahjustatud juba selle dokumendi olemasoluga ja see ei saa olla sõltuv dokumendi edasisest kasutamisest või kasutamata jätmisest“. Äriühingu majandusseisu kokkuvõtted ei tekita need äriühingule ega kolmandatele isikutele vahetult tegelikke õigusi ega kohustusi. Majandusaasta aruannete tähendus aktualiseerub eeskätt nende teisele isikule (või äriregistrile) esitamisel, kuid ka siis ei tulene neist vahetult äriühingule ega aruande adressaadile õigusi ega kohustusi. Muu hulgas ei saa väita, et ükskõik kui heade majandusnäitajatega majandusaasta aruanne tekitab äriühingule pangast laenu saamise õigust. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei teki pangal kohustust laenu väljastada, mistõttu ei eksisteeri ka sellele korrespondeeruvat õigust laenu saada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käsitanud dokumenti, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, liiga kitsalt. Nagu maakohtu otsuseski Riigikohtu praktikale viidates märgitud, tähendab dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses inimese mõtteväljendust sisaldavat kirjalikku akti, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Ilmne on, et majandusaasta eelaruande ja majandusaasta jooksva aruande puhul on täidetud tingimused, mille kohaselt peab olema tegemist inimese mõtteväljendust kajastava kirjaliku aktiga, millest on näha nende väljaandja. Määrav küsimus on, kas tegemist on dokumentidega, mis on mõeldud tõendama õiguskäibes juriidilise tähtsusega asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on ka see nõue täidetud. Tegemist on dokumentidega, mille eesmärk on anda ülevaade ettevõtte majanduslikust olukorrast, millel omakorda võib olla õiguslik tähendus. Nagu prokuratuuri apellatsioonis märgitud, on Riigikohus leidnud, et professionaalsel krediidiandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia krediidi andmisel läbi

krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs (RKTKo 3-2-1-136-12 p 24). Kohtukolleegium lisab, et vastav kohustus tulenes süüdistuses nimetatud laenu taotlemise ajal ja tuleneb endiselt ka krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3, mille kohaselt on krediidiasutus laenude andmisel ja jälgimisel kohustatud järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet; vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. 2017. a aprillis, kui Swedbank AS küsis SC OÜ-lt täiendavaid andmeid, kehtis ka KAS § 83 lg 2 alusel kehtestatud Eesti Panga presidendi määrus „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“. Selle p 4.3 nägi ette, et iga laenuandmise otsus peab tuginema eelnevale laenuanalüüsile, mille alusel laenuandmise otsuse tegija on piisavalt veendunud laenusaaja võimes täita hea usu põhimõtetest lähtuvalt oma kohustused krediidiasutuse ees. Määruse p 3.4 nägi ette, milliseid näitajaid tuli laenuanalüüsi tegemisel arvesse võtta. Nende näitajate hulka kuulusid andmed laenusaaja finantsnäitajate, laenusaaja ärialase võimekuse ja laenusaaja maksevõime kohta. Niisiis sõltus õigusaktide kohaselt krediidiasutuselt laenu saamine ettevõtte majanduslikust seisundist, mis tähendab, et koostatud ja pangale esitatud dokumentide puhul oli tegemist dokumentidega, mis on mõeldud tõendama õiguskäibes juriidilise tähtsusega asjaolusid. Ringkonnakohus peab sarnaselt prokuratuuriga ekslikuks maakohtu seisukohta, et kõnealused aruanded ei saa olla dokumendid KrMS § 344 lg 1 tähenduses, kuna need aruanded ei anna, sõltumata sellest, kui heade näitajatega need on, äriühingule pangast laenu saamise õigust. Maakohus põhjendas oma seisukohta argumendiga, et pangal ei ole kohustust laenulepingut sõlmida. See tähendab, et maakohtu tõlgenduse kohaselt peaks juhul, kui võltsitud dokumenti kasutatakse mingiks tehinguks, millega isik omandab õigusi või vabaneb kohustustest, sõltuma tehing üksnes võltsitud dokumendist. Ringkonnakohtu hinnangul KarS § 344 sõnastus nii kitsaks tõlgenduseks põhjust ei anna. KarS § 344 lg 1 järgi on teoobjekt dokument, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kuivõrd sellest tulenevalt peab dokument andma selle kasutajale võimaluse omandada õigus või vabaneda kohustusest, leiab ringkonnakohus, et määrav on mitte see, kas võltsitud dokumendi kasutamine viiks kindlasti tehinguni, millega isik omandaks õiguse või vabaneks kohustusest, vaid see, kas võltsitud dokument oleks tehingu tegemiseks vajalik. Teisisõnu, dokumendiks, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, peab ringkonnakohus dokumenti, mis näitab vastava tehingu tegemiseks vajalikke asjaolusid ja mille puudumisel oleks seega tehingu tegemine välistatud või väga ebatõenäoline (st dokumendi kasutamise ja õiguse omandamise või kohustusest vabanemise vahel oleks põhjuslik seos). Asjaolu, mida dokument tõendab, võib olla üks mitmest tehingu tegemise eeldusest ning oluline ei ole, kas teine osapool võib loobuda tehingust mingil muul põhjusel. See, et eraõiguslikes suhetes on isikutel lepinguvabadus, ei tähenda, et isikud ei võiks seada tehingu tegemisele tingimusi, sh maandamaks tehingust tulenevaid riske ja veendumaks, kas teine osapool on piisavalt usaldusväärne. Just selline on olukord ka laenulepingute puhul. Nagu eespool välja toodud, peab olema pangal võimalik hinnata, kas laenu võtja on võimeline laenu tagasi maksma. Tõendatud on see, et pank pidas

dokumente, mille võltsimist A. Vilbrele ette heidetakse, vajalikuks otsustamaks, kas laenu anda. Seega on isikuile eraõiguslikes suhetes tegutsedes hoolimata lepinguvabadusest oluline tehingu eeltingimuseks seatud dokumentide ehtsus ja usaldusväärsus. Ringkonnakohus leiab, et selliste dokumentide, mis kinnitavad isiku sobivust tehinguks ja avavad nii dokumendi kasutajale võimaluse õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks, puhul on nende usaldusväärsus õiguskäibes sama oluline nagu dokumentidel, mis ise tõendavad mingi õiguse olemasolu või kohustuse puudumist. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab ka Riigikohtu praktika järeldust, et kuritegu on ka sellise dokumendi võltsimine, mis pelgalt loob võimaluse tehingu tegemiseks, isegi kui tehing sõltub veel muudest teguritest. Nii on Riigikohus leidnud

võltsituse kohta otsene tahtlus, st ta peab teadma, et esitatav dokument on võltsitud. See tingimus ei ole ringkonnakohtu hinnangul täidetud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud VS ise SC OÜ juhatuse liige ega allkirjastanud pangale esitatud dokumente. VS väitis oma ütlustes, et ei kontrollinud nende finantsaruannete õigsust, mis A. Vilbre talle edastas, vaid saatis need lihtsalt panka edasi. Oma süüdistuskõnes, millele on omakorda viidatud apellatsioonis, on prokuratuur vastanud sellele väitega, et tõendite kohaselt oli VS kursis SC OÜ kehva majandusliku olukorraga. VS oli OÜ LH kaudu SC OÜ osanik. Tema enda ütluste kohaselt vajas SC OÜ 2017. aastal pidevalt lisaraha ja ta uuris erinevatelt pankadelt laenu saamise võimalusi. Lisaks eelnevale on prokuratuur viidanud jälitustoimingu protokollides kajastatud VS ja A. Vilbre ning A. Vilbre ja JK vahelistele telefonivestlustele. Prokuratuur on 20. juuli 2018 jälitustoimingu protokollile tuginedes toonud välja, kuidas J. Kask rääkis 18. mail 2017 A. Vilbrele, et VS oli keelanud tal rääkida panga esindajale äriühingu bilansist, kui panga esindaja käis kohapeal vaatamas, kas SC OÜ on toimiv äriühing (kd 22; tl. 3).

tähendab, et need tõendid ei anna vahetut teavet selle kohta, mida teadis VS dokumente esitades nende sisu kohta. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad jälitustoimingu protokollid koos VS enda ütlustega vaid järeldust, et VS pidas vähemalt võimalikuks, et laenu saamiseks tuleb SC OÜ majanduslikust seisukorrast jätta tegelikust parem mulje. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga selles, et VS enda ütlustest tuleb välja, et ta teadis, et ettevõtte majanduslik seis ei ole hea. Jälitustoimingu protokollid näitavad seda, et ta pidas vajalikuks teha pangale ettevõtte majanduslikust olukorrast selguse saamine keeruliseks. Sellele viitab nii see, et ta käskis JKl vältida panga esindajaga kohtudes bilansist rääkimist (kd 22, tl. 3), kui ka see, et ta arutas V. Vilbrega 23.05.2017 kell 16.34 alanud telefonivestluses, kuidas ettevõtte näitajaid panga jaoks segasemaks teha (kd 23; tl. 136). See teadmine ei tähenda aga veel, et VS oli dokumentide pangale esitamise ajal teadlik, et pangale neis on ettevõtte tegelikud finantsandmed soodsamatega. VS on veel 23. mail 2017 algusega kell 16.34 toimunud telefonivestluses avaldanud seisukohta, et pangale esitatud väited peavad olema sellised, millele on võimalik pärast „X selgitus järgi anda“ (kd 23; tl. 137). Sama vestluse käigus on A. Vilbre öelnud otse välja, et dokumentides olid valed andmed: Ei me tegime ju finantsid nagu ilusamaks ju. Me võtsime.. K võttis bilansist maha numbreid, me pole nii palju sisse andnud. Nüüd vaatame et oi kurat, ma vaatan lihtsalt väljavõtete pealt noh.“ (kd 23; tl. 137). Erinevalt prokuratuurist ei loe ringkonnakohus sellest vestlusest välja, nagu viitaks A. Vilbre millelegi, mis oli nii talle kui ka VSle varem teada (mis on oluline, kuivõrd see vestlus toimus pärast dokumentide pangale esitamist). Pigem annab enne ja pärast A. Vilbre öeldut kõlanu vastupidise mulje. Kõnealuses vestluses oli A. Vilbre mures, et kui pank hakkab sügavuti vaatama, siis numbrid ei klapi. VS ütles, et on vaja selliseid numbreid, mida on võimalik pärast kuidagi selgitada. Samas ei kippunud ta pakkuma välja, mis see selgitus võiks vajadusel olla. A. Vilbre vastavale küsimusele vastas VS: „Ma konstruktiivselt tahtsin suga praegu rääkida. Mitte nõu anda!“ Selle peale toob A. Vilbre välja, milles mure seisneb: „Ei no ma seda mõtlengi, et meil on siin number ennem seitsesada, tegelik on üks koma millegagi noh. Kui võtta nüüd pulkadeks lahti, siis küsivad, kas oled nüüd siis vahepeal kolmsada tagasi andnud vä? Ei ole.“ See näib VSt üllatavat: „Oota, oota, aga kuidas see on siis taga...nüüd on mul endal sassis.“ Järgnev dialoog oli jälitustoimingu protokolli kohaselt selline: Ardo Vilbre VS Ardo Vilbre

VS Ardo Vilbre

Ei, me tegime juuuu.. S: „Konventeerisime!“ Ei me tegime ju finantsid nagu ilusamaks ju. Me võtsime.. K võttis bilansist maha numbreid, me pole nii palju sisse andnud. Nüüd vaatame et oi kurat, ma vaatan lihtsalt väljavõtete pealt noh. Aga siis on niimoodi, et on nagu rohkem sisse läind vä? Ei noh, kui nad võtavad väljavõtte, hakkavad seal analüüsima.

Selle dialoogi põhjal ei saa välistada, et VS sai alles 23. mail 2017 teada, et dokumentides, mis ta oli pangale esitanud, polnud lihtsalt tehtud pangale ettevõtte tegelikust majanduslikust seisundist aru saamist keerulisemaks, vaid tegelikud andmed olid asendatud

n-ö ilusamatega. Tahtlus objektiivse süüteokoosseisu asjaolude suhtes tuleb tuvastada aga teo toimepanemise aja seisuga. Mis puutub samal päeval toimunud teise, varasemasse telefonivestlusse VS ja A. Vilbre vahel, siis see ei anna ringkonnakohtu hinnangul teavet selle kohta, kas VS teadis dokumentide esitamisel neis sisalduvatest valeandmetest. Ses vestluses on VS öelnud, et Swedbank pole saanud tahetud lepinguid ja tahab kasvõi andmeid („numbreid“) saada. A. Vilbre vastab sellele, et ta tegeleb sellega (kd 23, tl. 135). Ringkonnakohus nendib, et A. Vilbre kinnitus, et ta tegeleb andmetega, ei tähenda tingimata nende võltsimist. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et isegi kui asuda seisukohale, et A. Vilbre jutt asjaga tegelemisest tähendab andmete muutmist, ei ole see hõlmatud süüdistusega, kuna vestlus toimus 23. mail 2017, süüdistuses nimetatud dokumendid olid esitatud pangale 8. mail 2017. Eelnevast tulenevalt ei ole VS tahtlus KarS § 345 lg-le 1 vastava kuriteo toimepanemisel tõendatud ning maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb jätta muutmata.

H. Hirve ja P. Gammeri süüdistus ebaseaduslike tulirelvade, nende oluliste osade ja laskemoona käitlemises

Maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, KarS § 418 1 lg 1 ja KarS § 420 lg 1 järgi õigeks. Prokuratuuri apellatsioonis on kohtu seisukoht võetud kokku järgnevalt: „Kohtu hinnangul nähtub uuritud tõenditest küll, et tulirelvi, nende osi ja laskemoona käitlesid Hubert Hirv ja Pavel Gammer grupis ühiselt koos Aleksandr Russalimiga, ent sellesisuline hinnang tugineb otsuse kohaselt valdavas osas Aleksandr Russalimi ütlustele, keda süüdistatavatel ja kaitsjal polnud võimalik küsitleda.“ Samuti on apellatsioonis väidetud, et vaidlust pole „ka selles, et tulirelvad, nende osad, helisummuti ja laskemoon olid Hubert Hirve ja Pavel Gammeri poolt loata käideldud ning kasutuskõlbulikud.“ Need seisukohad on ekslikud – maakohus ei ole tuvastanud, et H. Hirv ja P. Gammer oleks grupis A. Russalimiga loata relvi käidelnud. Tulenevalt KrMS § 60 lg-test 1 ja 2 saab selle kohta, kas süüdistatav on pannud toime süüdistuses kirjeldatud kuriteo – praegusel juhul selle kohta, kas H. Hirv ja P. Gammer on ebaseaduslikult käidelnud tulirelvi, tulirelvade olulisi osi ja laskemoona –, teha järeldusi tõendite alusel. Õiguslikult ei ole võimalik, et kohus möönab mingi süüdistuses nimetatud asjaolu esinemist, kuid ütleb, et see ei ole tõendatud. Maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri õigeks põhjusel, et nende osalus relvade, nende osade ja laskemoona käitlemises ei olnud tõendatud, st kohus leidis, et tõendid ei võimalda seostada H. Hirve ja P. Gammerit tulirelvade, nende oluliste osade ja laskemoona käitlemisega. Kohus leidis, et ainus süüdistuses nimetatud otsene tõend, mis seob H. Hirve ja P. Gammerit leitud relvade, nende relvaosade ja laskemoonaga – A. Russalimi ütlused kõnealuses osas – , tuleb jätta kõrvale. See tähendab, et kohus pidas A. Russalimi ütlusi ses osas lubamatuks tõendiks. Kaudsetest tõenditest ei olnud kohtu hinnangul võimalik teha piisavalt kindlat järeldust, et H. Hirv ja P. Gammer osalesid relvade, relvaosade ja laskemoona käitlemises.

Eelnevast tulenevalt on keskne küsimus, kas maakohus jättis A. Russalimi ütlused põhjendatult kõrvale. Maakohus tugines KrMS § 15 lg-le 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Vaidlus puudub selles, et H. Hirvel ja P. Gammeril ega nende kaitsjatel ei olnud võimalik A. Russalimi küsitleda, sest A. Russalim keeldus kohtus süüdistatavana ütluste andmisest ja KrMS § 294 lg 1 alusel avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Prokuratuur leiab apellatsioonis, et kohus asus inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile ning selle kohaldamispraktikale tuginedes ebaõigesti seisukohale, et süüdistus tugineb selles episoodis valdavalt Aleksandr Russalimi ütlustele ja ütlused tuleb KrMS § 15 lg 3 alusel seetõttu kõrvale jätta. Prokuratuur leiab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale viidates, et küsitlemisvõimaluse puudumist saab kompenseerida tõendiallika usaldusväärsuse põhjaliku analüüsiga. Kuivõrd A. Russalimi ütlused peidikute ja nendest leitud esemete kohta lähevad kokku läbiotsimisel tuvastatuga, tuleb tema ütlusi pidada usaldusväärseks. Seoses selle argumendiga juhib ringkonnakohus tähelepanu, et KrMS § 15 näeb üheselt ette, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seega, kui isiku ütlused on konkreetse süüdistuse seisukohalt nii olulised, et kohtu otsustus põhineks vähemalt valdavas osas neil, ei tohi KrMS § 15 lg 3 kohaselt neile ütlustele üldse tugineda – see asjaolu muudab ütlused lubamatuks tõendiks. Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda muuta sellises olukorras ütlusi lubatavaks, kompenseerides mingil moel seda, et süüdistataval ega tema kaitsjal polnud võimalik ütluste andjat küsitleda. See, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika aktsepteerib mingitel juhtudel sellise tõendi kasutamist, ei oma tähtsust. Isegi, kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on analoogsete olukordade puhul leebem, ei saa vastavat õigust tekitada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika alusel: Euroopa Inimõiguste Kohus ei lahenda kohtuasju konkreetse riigi õiguse, vaid inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni alusel. Viimane kehtestab õiguste kaitse miinimumstandardi ega keela kehtestada osalisriikidel kehtestada õiguste piiramisele rangemaid tingimusi. Niisiis ainuüksi see, et A. Russalimi ütlusi peidikute ja nende sisu kohta võib pidada usaldusväärseks, ei anna õigust tugineda tema ütlustele ka H. Hirve ja P. Gammerit puudutavas osas, kui tegemist on KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud olukorraga. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et A. Russalimi ütlused on selle tõendamisel, et relvi jms hoidsid peidikuis H. Hirv ja P. Gammer, määrava tähtsusega. Muud, kaudsed tõendid näitavad ringkonnakohtu hinnangul vaid seda, et H. Hirvel ja P. Gammeril oli võimalus peidikuis relvi hoida, aga ei välista ka teiste isikute samasugust võimalust. Tegemaks järeldust, et relvi jms hoidsid peidikuis just H. Hirv ja P. Gammer, oleks vaja täiendavat neid süüstavat tõendit. Seega põhineks A. Russalimi ütluste kaasamisel järeldus, et H. Hirv ja P. Gammer olid need, kes peidikuis relvi jms hoidsid, valdavas osas A. Russalimi ütlustel ja tegemist oleks seega KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud olukorraga, mille tulemusel tuleb A. Russalimi avaldatud ütlused kõrvale jätta. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda muud tõendid piisava veendumusega teha järeldust, et H. Hirv ja P. Gammer käitlesid koos A. Russalimiga ebaseaduslikult tulirelvi, nende olulisi osi ning laskemoona, järgmistel põhjustel.

Kohtukolleegiumi hinnangul on prokuratuur teinud kohati kaudsetest tõenditest nii kaugeleulatuvaid järeldusi, et tegemist on pigem oletustega, kohati on aga tehtud asjaoludest süüdistust toetavaid järeldusi olukorras, kus samas asjaolust on võimalik teha ka risti vastupidiseid järeldusi. Lisaks neile on isegi väiteid, millel tõenduslik alus puudubki ja argument põhineb vaid prokuratuuri veendumusel, et relvi pidid käitlema H. Hirv ja P. Gammer. Tõendatud asjaolu, millel prokuratuuri argumentatsioon põhineb, on see, et hoones, kust peidikud leiti, tegutsesid Hubert Hirve ja Pavel Gammeri kontrolli all olevad äriühingud, ning tänu nii majas sees kui ka väljas olevatele turvakaameratele (ning sellele, et H. Hirv ja P. Gammer olid kuritegeliku ühenduse juhid) oli majas toimuv H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all. Lisaks sellele on tuginetud asjaolule, et H. Hirvel ja P. Gammeril olid ka seaduslikud relvad. Neile asjaoludele on üles ehitatud argumentatsioon, mille kohaselt pole mõeldav, et majas, mille peremehed olid H. Hirv ja P. Gammer, hoidis relvi keegi teine, H. Hirv ja P. Gammer aga vajasid ebaseaduslikke relvi just kuritegeliku ühingu huvides tegutsemiseks. Esitatud väidetest ei saa vastu vaielda sellele, et maja oli H. Hirve ja P. Gammeri kasutuses ja kontrolli all ses mõttes, et seal tegutsesid nende kontrolli all olevad äriühingud. Selle on lugenud tõendatuks ka maakohus, kes on toonud välja, et hoone kuulus OÜ-le Escado Grupp ning oli H. Hirve ja P. Gammeri valduses vähemalt aastast 2001–2002 (maakohtu otsuse p 659). See ei tähenda aga, et kogu majas toimuv oli igal juhul nende kontrolli all. Arvestades seda, et majas tegutses, nagu süüdistuskõneski välja toodud, mitu söögikohta, H. Hirve ja P. Gammeriga seotud ettevõtetes töötas hulgaliselt inimesi ning kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tehti majas erinevaid ehitustöid, ei saa teha järeldust, et H. Hirv ja P. Gammer pidid olema peidikute ja neis olnud relvadega vahetult seotud ja neid peidikuid ei saanud rajada keegi teine. Seda, et peidikute rajamise ja/või kasutamisega pidid olema seotud H. Hirv ja P. Gammer, ei näita isegi väide, et majas olid nii sees kui väljas turvakaamerad, kusjuures neid oli võimalik jälgida muuhulgas H. Hirve ja P. Gammeri kabinetist – see ei tähenda, et garaažis toimuv oli nende pideva kontrolli all. Ka ei ole tõendatud, et garaaži kasutajate ring oleks olnud nii väike, et peale H. Hirve ja P. Gammeri poleks saanud keegi teine garaaži peidikuid teha ja seal relvi hoida. Apellatsioonis on mööndud, et maakohtul on õigus, et peale H. Hirve, P. Gammeri ja A. Russalimi oli garaažile juurdepääs ka teistel isikutel. Apellatsioonis on sellele konstateeringule lisatud: „Samas on jätnud kohus tähelepanuta, et otsuses nimetatud kõrvalised isikud kasutasid garaaži otstarbepäraselt, st sinna autosid parkides ning mitte sinna seina peale peidikuid ehitades (millede konstrueerimine ei oleks jäänud omanikele märkamata, kes sinna samuti oma autosid parkisid).“ Seoses selle väitega tuleb märkida, et prokuratuuri viide kõrvalistele isikutele on ringkonnakohtu hinnangul eksitav, jättes mulje, justkui oleks maakohus pidanud võimalikuks, et relvad jms peitis garaaži keegi juhuslikult sinna sattunu. Seda ei ole maakohus väitnud. Maakohus on öelnud, et lisaks eespool nimetatutele oli garaažile juurdepääs „näiteks SPl ja DRl ning majas töötavatel turvameestel“ (maakohtu otsuse p 659). Kuigi maakohus on sellele lisanud, et välistatud ei ole, et juurdepääs oli ka teistel isikutel, on selge, et maakohus on vähemalt eeskätt mõelnud seda, et garaažile oli

lisaks H. Hirvele, P. Gammerile ja A. Russalimile juurdepääs teistel majas töötavatel või vähemalt mingil moel majaga seotud isikuil. Seda argumenti ei ole prokuratuur ümber lükanud. Võimaluse, et ebaseaduslikke relvi käitles keegi teine, on prokuratuur välistanud mitte tõendite, vaid elulise usutavuse argumendi alusel. Süüdistuskõnes on öeldud: „Ei ole eluliselt usutav, et relvad, relvaosad, laskemoona ja helisummuti võisid nimetatud hoonesse panna teised X majas töötanud isikud. Kohtumenetluses tuvastatu kohaselt oli Hubert Hirvel ja Pavel Gammeril mitmeid vägivaldseid konflikte ning nad pidasid võimalikuks neid lahendada omal viisil, õiguskaitseorganeid kaasamata.“ Apellatsioonis on väidetud veelgi üldisemalt: „Prokuratuuri hinnangul ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas, kriminaalmenetluses tuvastamata isik oleks saanud või oleks pidanud vajalikuks hoida enda valduse alla talle mitte kuuluvas, juurdepääsupiirangute (uksekaardid), kaamera- ning füüsilise valve olevas hoones asuvates peidikutes tulirelvi-, nende osasid ja laskemoona. Kuivõrd säärasel hüpoteesil puudub igasugune kriminoloogiline seaduspära ning nimetatu esinemise tõenäosus on prokuratuuri hinnangul olematu, ei saa see kaaluda arvestatava tõenäosusena kuidagi üles süüdistusversiooni püsititatut.“ Kohtukolleegium on seisukohal, et kui mitmel isikul oli ühesugune juurdepääs peidikuile, ei saa teha järeldust selle kohta, kes neist peidikut kasutas, ja välistada teiste isikute seotust vaid elulise usutavuse põhjal. Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 peavad kohtu faktijäreldused põhinema tõenditel. Kuivõrd asjaolu eluline usutavus ei ole tõend, saab elulist usutavust kasutada vaid kriteeriumine tõendite hindamisel. Praegusel juhul ei ole prokuratuur kasutanud elulise usutavuse kriteeriumi mitte tõendite hindamisel, vaid seda on kasutatud tõenditest jäänud lünkade täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuuri argumentatsioonil, mis peaks näitama, et relvi hoidsid peidikutes just H. Hirv ja P. Gammer mitu nõrka kohta. Prokuratuuri väide on, et keegi ei saanud H. Hirve ja P. Gammeri teadmata peidikuid rajada. See argument lähtub eeldusest, et peidikud ehitati ajal, kui maja oli H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all, kuid ühelegi tõendile, mis näitaks, millal peidikud on rajatud, viidatud ei ole. Peidikute rajamise kohta pole andnud ütlusi A. Russalimgi. See, et peidikusse on paigutatud relvi ajal, kui maja oli H. Hirve ja P. Gammeri käes (peidikust leiti M. Krupile kuulunud püstol, mis oli tema sõnul läinud kaduma 2002. aastal), ei tähenda, et peidikud ei võinud olla olemas varem. Argumente, mis näitaks, et keegi poleks saanud ilma H. Hirve ja P. Gammeri teadmata peita relvi seintel olnud paneelide taha, kui need paneelid olid juba eelnevast olemas, ringkonnakohtu hinnangul esitatud pole. Ka asjaolu, et garaažis oli veel kolmaski peidik, milles hoiti H. Hirve ja P. Gammeri ning nende ettevõtete dokumente, ei anna alust H. Hirve ja P. Gammerit relvapeidikutega seostada, kuna kolmas peidik erines kõnealusest kahest oluliselt – tegemist oli sisuliselt varjatud sissepääsuga ruumiga. Prokuratuur on asjaoluna, mis viitab sellele, et ebaseaduslikke relvi käitlesid H. Hirv ja P. Gammer, viidanud ka sellele, et H. Hirve ja P. Gammeri kinnipidamisel ja nende kodude läbiotsimisel leiti ja võeti ära hulgaliselt seaduslikke tulirelvi ja laskemoona. Nimelt leidis prokuratuur, et lisaks seaduslikele relvadele oli H. Hirvel ja P. Gammeril kuritegeliku ühenduse huvides tegutsemiseks vaja relvi, mis ei oleks seostatavad nende isikutega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei sõltu see, kas kuritegeliku ühenduse huvides tegutsemiseks läks vaja ebaseaduslikke relvi, kuidagi sellest, et nii H. Hirv kui ka P. Gammer omasid

seaduslikke relvi. St see, kas neil võis minna kuritegude toimepanemiseks vaja ebaseadusikke relvi, ei sõltu sellest, kas neil olid seaduslikud relvad või mitte. Niisiis on põhineb esitatud väide üksnes näiliselt tõenditel. Seda, et H. Hirv ja P. Gammer oleks kuidagi mõnda ebaseaduslikku relva kasutanud, tõendatud ei ole. Mis puutub prokuratuuri argumenti, et H. Hirvele ja P. Gammerile oli iseloomulik enda distantseerimine kuritegeliku ühenduse kuritegudest ja ka ebaseaduslikke relvi oli vaja enda n-ö distantseerimiseks teost, mille toimepanemiseks relva kasutati, siis sama argumendi alusel võiks väita, et H. Hirv ja P. Gammer ei pruukinud olla relvade käitlejad – kui nemad end erinevatest kuritegudest distantseerisid, siis pidanuks ka kuritegeliku ühenduse huvides kasutama relvi teised isikud. Kokkuvõttes peab ringkonnakohus alusetuks prokuratuuri etteheidet, justkui oleks maakohus jätnud mingid H. Hirve ja P. Gammerit süüstavad asjaolud tähelepanuta ja teinud seetõttu vale järelduse. Ka ei nõustu ringkonnakohus prokuratuuriga, et maakohus on rakendanud põhjendamatult kõrget tõendamisstandardit. Maakohus on tõesti märkinud, et seda, et just H. Hirv ja P. Gammer peidikuis relvi hoidsid, ei saa „vastuvaidlematult järeldada“. Maakohtu kasutatud tõendamisstandardi kohta ei saa aga teha järeldust ainult ühe kasutatud sõna alusel, vaid vaadata tuleb kõnealust süüdistust puudutavaid otsuse põhjendusi tervikuna. Neist selgub, millised kõrvaldamata kahtlused kohtul jäid ning sarnaselt maakohtule on ka ringkonnakohus seisukohal, et kohtule esitatud tõendite alusel ei ole võimalik piisava kindlusega öelda, et relvade jms käitlejaiks olid just H. Hirv ja P. Gammer. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri põhjendatult õigeks.

Kuritegelik ühendus

11.1 Kohtukolleegium leiab, et prokuratuuri apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri kuritegeliku ühenduse loomises ja juhtimises ning A. Vilbre, J. Lipendina, SP, IG, I. Stoljari, VC ja VS kuritegelikku ühendusse kuulumises õigeks. Ringkonnakohus möönab, et esmapilgul näivad kuritegeliku ühenduse tunnused olevat täidetud. Lähemal kontrollimisel ilmneb siiski, et süüdistuses kirjeldatud kujul ei vasta väidetav kuritegelik ühendus nendele kriteeriumidele, mis on kohtupraktikas KarS § 255 tõlgendamisel välja kujunenud. KarS § 255 lg 1 kohaselt on kuritegelik ühendus kolmest või enamast isikust koosnev püsiv isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendus, mille tegevus on suunatud esimese astme kuritegude või selliste teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest ette nähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastast vangistust. 11.2 Süüdistuse kohaselt oli kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud majandusalaste (KarS §-dele 3891 ja 384 vastavate) kuritegude toimepanemisele. Nendega kaasnesid majandustegevuse käigus ning ärihuvide jõulisema maksmapaneku nimel toimepandud korruptsioonikuriteod (KarS § 4024) ja varavastased kuriteod (KarS § 201, 202, KarS § 210, KarS § 214). Kuivõrd kuritegeliku ühenduse põhieesmärkide täitmiseks oli vajalik tagada kuritegeliku ühenduse püsivus, järjepidevus ning kuritegelik autoriteet, oli kõrvaleesmärgina ühendus suunatud avaliku usalduse vastaste (KarS § 345), isikuvastaste (KarS § 137) ja tulirelva ning laskemoonaga seotud kuritegude (KarS § 418 lg 2 p 2, 3, § 418 1 lg 1, § 420 lg

1) toimepanemisele. St kuritegelikule ühendusele omistati kuriteod, milles selle väidetavatele liikmetele oli samuti süüdistus esitatud (v.a KarS § 384). Seoses süüdistuse väitega, et kuritegelik ühendus oli suunatud KarS §-le 384 vastava kuriteo või kuritegude toimepanemisele, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtueelses menetluses oli väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete kahtlustuses toodud ära ka KarS §-le 384 vastava kuriteo toimepanemine, kohus leidis aga, et see kahtlustus ei ole põhjendatud, kuna pole ära näidatud KarS § 384 lg-s 2 sätestatud karistamiseeldus (vt nt TlnRnKm 1-18-1266 p 10). Nimelt näeb KarS § 384 lg 2 ette, et sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest karistatakse üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Seda, et KarS § 384 lg-s 2 sätestatud tingimus pole täidetud, prokuratuur apellatsioonis ei vaidlusta (mis selgitab ka seda, miks pole KarS § 384 lg 1 järgi süüdistust esitatud). Apellatsioonis on leitud, et see, kui KarS § 384 lg-s 2 sätestatud karistatavuseeldus pole saabunud, ei too endaga kaasa seda, et kuritegeliku ühenduse tegevus ei saaks olla sellisele tegevusele suunatud, selle tegevuse ettevalmistamise või katse staadiumis, hoolimata sellest, et eraldiseisvalt ei oleks võimalik nimetatud tegude toimepanemise eest karistust mõista. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohta ei jaga. On tõsi, et kuivõrd KarS § 255 lg 1 järgi peab ühenduse tegevus olema suunatud ses sättes nimetatud tingimustele vastavate kuritegude toimepanemisele, ei pea kuritegelik ühendus olema neid kuritegusid toime pannud. See tähendab, et kui kuritegelik ühendus alles valmistub selliseid kuritegusid toime panema, piisab selle ära näitamisest, kuidas ühendus kuriteo toimepanemist plaanis või ette valmistas. Olukord on aga ringkonnakohtu hinnangul teine, kui süüdistuse väite kohaselt näitab kuritegeliku ühenduse eesmärki mingit tüüpi kuritegusid toime panna see, et kuritegelik ühendus on juba asunud selliseid kuritegusid toime panema (vt TlnRnKo 1-15-2640 p 13). Praegusel juhul on süüdistuses kirjeldatud seda, et SC OÜ müügilaekumised suunati alates 25. jaanuarist 2018 kolmandale isikule, st alustatud oli SC OÜ varalise seisundi kahjustamist. Objektiivsele kuriteokoosseisule vastava teo alustamine kujutab endast kuriteokatset, mis ei ole aga – nagu prokuratuur soostub – KarS § 384 tingimuse mittetäidetuse tõttu karistatav. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus juba katsestaadiumi jõudnud tegu mingil karistusseadustikus sätestatud alusel ise karistatav ei ole, ei saa karistusõiguslikult heita ette selle teo toimepanemisele suunatud tegevust üldisemalt. Ühtlasi tuleb tõdeda, et süüdistusest ei nähtu, et kuritegeliku ühenduse eesmärk oleks kuidagi laiemalt olnud pankrotikuritegude toimepanemine. Süüdistuse kohaselt oli SC OÜ varalise seisundi kahjustamise otsustus tingitud SC OÜ pikaajalistest majanduslikest raskustest, st tegemist oli konkreetsest olukorrast tingitud teoga. Tõsi küll, prokuratuur on apellatsioonis väitnud, et kuritegeliku ühenduse tegevuse suunatust pankrotikuritegudele näitab mitte ainult OÜ-ga SC, vaid ka Polyfur OÜ-ga seotud tegevus, mida on samuti prokuratuuri süüdistuskõnes käsitletud. Sellega seoses tuleb arvestada, et kohtuliku arutamise piirid määrab süüdistus. Süüdistus on Polyfur OÜ-d puudutavas osas äärmiselt lakooniline, öeldes: „Sarnaselt SC OÜ-le planeeriti äriühingu varalise seisundi kohustustevastast kahjustamist ka ühenduse kontrolli all olevas Polyfur OÜ-s ning kirjeldatud tegevus iseloomustas kuritegelikku ühendust kogu selle tegutsemisaja vältel.“ Sellest ei nähtu, mida ja millal Polyfur OÜ puhul plaaniti või tehti. Samuti pole ära näidatud, et Polyfur OÜ oli võlgnik KarS § 384 tähenduses ja tegutseti

võlgniku maksevõime oluline vähenemise või maksejõuetuse põhjustamiseks või vähemalt plaaniti seda. Seega ei ole erinevalt prokuratuuri väidetust tuvastatav, et „suunatus pankrotikuritegudele oli kuritegelikus ühenduses läbiv ja pikaajaliste kogemuste pinnalt kujunenud“. Ringkonnakohtu arusaamist mööda tähendab nõue, et kuritegelik ühendus oleks suunatud mingite kindlate – KarS § 255 lg 1 tingimustele vastavate – kuritegude toimepanemisele, et kuritegelik ühendus luuakse ja kujundatakse nende kuritegude toimepanemiseks sobivana, st need kuriteod, mille toimepanemisele on kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud, kujundavad kuritegeliku ühenduse ohupotentsiaali. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et väitele, et süüdistuses nimetatud isikute ühendus oli suunatud pankrotikuritegude toimepanemisele, kuritegeliku ühenduse tuvastamisel tugineda ei saa. Vastavalt süüdistusele oli pankrotikuriteo kõrval teiseks kuriteoks, millele oli kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud, maksukuritegu. Maksukuriteo toimepanemine on leidnud kriminaalmenetluses tuvastamist. Samuti on tuvastamist leidnud KarS §-dele 401 4, 201, 210, 214, 345 ja 137 vastavate kuritegude toime panemine. Tõendamist ei leidnud, et H. Hirv ja P. Gammer oleks pannud toime KarS § 418 lg 2 p-dele 2, 3, § 418 1 lg-le 1 ja § 420 lg-le 1 vastavad teod. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et tuvastatav pole J. Lipendina süü KarS § 202 järgi. Eespool nimetatud kuritegude toime panemisel täitsid eri isikud eri rolle, kusjuures isikute omavahelised suhted moodustasid hierarhia, mille tipus olid H. Hirv ja P. Gammer. Selline hierarhiline süsteem eksisteeris pikemat aega ja kuritegusidki pandi toime pikema ajavahemiku jooksul. Arvestada tuleb aga sellega, et küsimuses, millistele tunnustele peab vastama KarS § 255 lg-s 1 nimetatud kuritegelik ühendus, on välja kujunenud järjekindel Riigikohtu praktika. Riigikohus on rõhutanud, et kuigi kuriteokoosseis on täidetud pelgalt kuritegelikku ühendusse kuulumisega, näeb KarS § 255 lg 1 karistusena ette kuni 12-aastase vangistuse. Sellest on Riigikohus järeldanud, et kuritegelikku ühendust peab iseloomustama selline ohupotentsiaal, mis õigustaks ainuüksi ühendusse kuulumise eest kuni 12-aastase vangistuse ettenägemist. Sellest tulenevalt on Riigikohus asunud seisukohale, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Riigikohus on rõhutanud, et kuritegelikku ühendust ei tohi mõista lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate grupina.

11.3 Lisaks KarS § 255 lg-s 1 nimetatud ühenduse püsivusele, ülesannete jaotusest tulenevast kindlale struktuurile ning eesmärgile on Riigikohus pidanud oluliseks, et ühendusse kuuluv isik alluks organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitaks oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Isikute ühenduse püsivusse ning kindlasse struktuuri puutuvalt on Riigikohus toonitanud, et ka kaastäideviijate grupil võib olla kindel ja püsiv liikmeskond ning pelgalt need ei tee kaastäideviijate grupist kuritegelikku ühendust.

Nagu eespool märgitud, oli väidetava kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud maksukuritegude toimepanemisele. Teised kuriteod kas kaasnesid maksukuritegudega või täitsid kuritegeliku ühenduse püsivuse, järjepidevuse ning kuritegeliku autoriteedi kindlustamise kõrvaleesmärki. See, et kuritegude toime panemisele suunatud isikute ühendus paneb muuhulgas toime kuritegusid, mis aitavad nende ühendust säilitada ja/või tagavad nende kuritegeliku autoriteedi, võiks olla argument selle kasuks, et tegemist on kuritegeliku ühendusega, mitte pelgalt kaastäideviijate grupiga. Kuna aga just kuriteod, mille toimepanemisele on kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud, peaksid olema need, mis määravad ühenduse püsivuse ja struktuuri, peaks just eeskätt neis avalduma Riigikohtu praktikas oluliseks peetav kuritegeliku ühenduse ohupotentsiaal. Vastasel juhul ei oleks kohtukolleegiumi arusaamist mööda põhjust kehtestada seaduses tingimusi, milliste kuritegude toimepanemisele peab kuritegeliku ühenduse tegevus olema suunatud. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium keskseks küsimuseks seda, kas väidetavat kuritegelikku ühendust iseloomustas maksukuriteo kontekstis midagi sellist, mis eristaks teda kaastäideviijate grupist. Ringkonnakohus leiab, et sellele tuleb vastata eitavalt. Süüdistuses kirjeldatud väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete omavahelistes seostes ei näe ringkonnakohus asjaolusid, mis oleks eriliselt soodustanud maksukuritegude toime panemist. Kuivõrd maksukuriteo toimepanemisel oli oluline vahetu roll raamatupidajatel, kes esitasid deklaratsioone, aga tegelesid ka käibe ja palga arvestamise ja ümbrikupalkade välja maksmisega, väärib tähelepanu, et mitmeid raamatupidajaid, kes osalesid maksukuriteo toime panemisel, kuritegelikku ühendusse kuulumises ei süüdistata. Süüdistuses on küll kirjeldatud seda, et raamatupidajad said väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetelt – J. Lipendinalt ja A. Vilbrelt – korraldusi, kuid süüdistusest ei tule välja asjaolusid, mis näitaks väidetavasse kuritegelikku ühendusse kuulunute võimalusi raamatupidajate oma tahtele allutamiseks, mis ulatunuks kaugemale tavalises töösuhtes olevatest mõjutusvõimalustest. Süüdistuse kohaselt kuulusid kuritegelikku ühendusse ka maksukohustusi varjanud juriidilised isikud Emerana OÜ ja Restoplus OÜ ise. Ka nende puhul ei ilmne süüdistusest, et nende positsioon ühenduses oleks kuidagi eriliselt aidanud kaasa maksukuriteo toimepanemisele. Neile ettevõtetele andis võimaluse maksukohustust varjata nende legaalne majandustegevus. Tõdeda tuleb, et nendes ettevõtetes oli maksukohustuse varjamiseks kujunenud välja selge süsteem (nagu maksukuriteo enda käsitluses märgitud, tutvustati palga maksmise süsteemi, mis seisnes selles, et osaliselt maksti palka varjatult, töötajatele kohe tööle asumisel), mis toimis pikema aja vältel. Süsteemsuse ja pikaajalisuse lugemine asjaoluks, mis eristab maksukuriteo toimepanemisele suunatud kuritegelikku ühendust üksnes maksukuriteo toime pannud isikuist, tähendaks kohtukolleegiumi hinnangul aga seda, et maksukohustuse jätkuvat varjamist – vähemalt juhul, kui see on kestnud mõnda aega – tuleks alati, kui sellega on seotud mitu isikut, pidada kuritegeliku ühenduse toime panduks. Kohtukolleegium on seisukohal, et see ei ole kooskõlas kohtupraktikas omaks võetud kriteeriumidega. Ringkonnakohtu hinnangul on praegune olukord võrreldav kriminaalasjas nr 1-18-10100 käsitletuga. Viidatud kriminaalasjas oli süüdistatavale esitatud süüdistus selles, et ta lõi ja seejärel juhtis kuritegelikku ühendust, mille tegevus oli suunatud kupeldamisele ja prostitutsioonile kaasaaitamisele legaalses baaris ja hostelis tegutsenud bordellides. Kuritegelikul ühendusel oli süüdistuse järgi selge hierarhiline

struktuur, käsuahel ja tööjaotus. Riigikohus asus seisukohale, et kohtute tuvastatu ei anna „alust rääkida kuritegelikust ühendusest KarS § 255 lg 1 tähenduses, vaid viitab pikka aega tegutsenud kaastäideviijate grupile“ (RKKKo 1-18-10100/141). Viidatud otsus näitab, et pelgalt see, kui äriühingute najal on loodud varjatud hierarhiline struktuur, millesse kuuluvad isikud panevad äriühingute kaudu pikema aja jooksul toime kuritegu, ei ole piisav lugemaks selle kuriteo toimepanemises osalevaid isikuid kuritegeliku ühenduse liikmeiks.

11.4 Asjaoluna, mis näitab, et tegemist on kuritegeliku ühendusega, mitte pelgalt kaastäideviijate grupiga, võiks näidata see, et pannakse toime tegusid, sh kuritegusid, mis aitavad kuritegusid toime panevate isikute rühma koos hoida ja selle positsioone kindlustada. Prokuratuuri väitel on praegusel juhul kuritegudeks, mis on pandud toime kuritegeliku ühenduse püsivuse, järjepidevuse ning kuritegeliku autoriteedi kindlustamiseks, KarS §-dele 4024, 137 ja § 209 vastavad kuriteod. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohta ei jaga. Neid kuritegusid iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et need tõukuvad H. Hirve ja P. Gammeri (äri-)suhetest eri isikutega. KarS § 4024 järgi kvalifitseeritav kuritegu puudutas MiniCredit AS-i, millega H. Hirv ja P. Gammer olid seotud, tegemist oli nende MiniCredit AS-i puudutavate huvide kaitseks toime pandud teoga. KarS §-le 137 vastavad kuriteod pandi aga toime isikute suhtes, kellega H. Hirvel ja P. Gammeril oli olnud konflikt. Neist asjaoludest tulenevalt peab ringkonnakohus neid kuritegusid just H. Hirve ja P. Gammeri, mitte aga kuritegeliku ühenduse huvides toime panduteks. Ka väljapressimine sai tuvastamist leidnud asjaolude kohaselt alguse n-ö äriprojektist, millega oli seotud P. Gammer. Väljapressimise puhul on aga raske näha teo seotust kuritegeliku ühendusega – tuvastatud ei ole, et P. Gammer oleks väljapressimisel kasutanud väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete abi, selle asemel kaasas ta A. Ozdoevi, kellele kuritegelikku ühendusse kuulumist süüks pandud pole. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada neid kuritegusid kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud kuritegudeks, vaid tegemist on P. Gammeri ja/või H. Hirve huvides toime pandud kuritegudega. Rääkimaks sellest, et tegemist on kuritegeliku ühenduse kuritegudega, peavad väidetavate kuritegeliku ühenduse liikmete toimepandud kuriteod olema aga spetsiifiliselt seotud ühenduse ja selle eesmärkidega (RKKKo 1-16-6452 p 39).

11.5 Lisaks eelnevale ei saa jätta tähelepanuta ka maakohtu otsuses nimetatud tingimust, et kuritegeliku ühenduse püsivus tähendab mitte liikmeskonna, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivust. Viimane eeldab omakorda seda, et ühendus suudaks jätkata tegevust ka selle liikmete, sh juhi vahetumisel. Maakohus asus seisukohale, et prokuratuur pole „tõendanud (ega ole ilmselgelt soovinudki seda teha), et eeldatav ühendus saanuks või oli määratud edasi toimima ka juhul, kui P. Gammer ja H. Hirv ei olnuks enam selle juhid“. Sellele vastuseks on prokuratuuri apellatsioonis leidnud, et maakohus on seadnud kuritegelikule ühendusele liialt kitsendavaid tingimusi. Prokuratuuri hinnangul on maakohus

nõudnud sisuliselt selle ära näitamist, et kuritegelik ühendust kestaks igavesti. Ringkonnakohtu hinnangul on see etteheide alusetu – maakohtu seisukoht põhineb Riigikohtu praktikast tulenevatel kriteeriumidel. Riigikohus on otsesõnu öelnud, et kuna kuritegeliku ühenduse püsivus ei seisne konkreetse liikmeskonna, vaid organisatsiooni kui sellise püsivuses, peab selle struktuur võimaldama „ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist“. Selleks, et tegemist oleks kuritegeliku ühendusega, ei või kuritegelik kooslus püsida pelgalt selle liidri autoriteedile tuginevalt, kuna tema ühendusest eemaldamine (nt surm või ka vahistamine) tooks sisuliselt vältimatult kaasa senise organisatsiooni lagunemise. (RKKKo 1-16-6452 p 41, 42) Ringkonnakohtu arusaamist mööda tähendab see, et tuvastatav peaks olema, et ühenduse struktuur, reeglistik ja liikmete omavahelised sidemed, millel ühendus põhineb, on sellised, mis võimaldavad ühenduse liikmeid vahetada. Prokuratuur on apellatsioonis leidnud sedagi, et KarS § 255 lg 1 kuriteokoosseis ei näe üldse ette, et keegi kuritegeliku ühenduse liikmetest seda juhiks. Seetõttu pole prokuratuuri hinnangul võimatu olukord, kus kuritegeliku ühenduse puhul esitata kellelegi süüdistust ühenduse juhtimises. Kohtukolleegiumi hinnangul on küsimus, kas põhimõtteliselt on võimalik kuritegelik ühendus ilma konkreetse juhita, asjassepuutumatu, kuivõrd esitatud süüdistuse kohaselt oli tegemist hierarhilise kuritegeliku ühendusega, mida juhtisid H. Hirv ja P. Gammer. Seega ei saa tingimusest, et kõik kuritegeliku liikmed, sh juhid peavad olema vahetatavad, ilma et selle tulemusel ühendus laguneks, minna mööda argumendiga, et ühendusel ei peagi juhti olema. Küsimus ongi selles, kuidas olemasolev organisatsioon on sobiv juhti(de) vahetumiseks. Asjaoluna, mis võiks näidata, et kuritegelik ühendus on võimeline toimima ilma H. Hirve ja P. Gammerita, on prokuratuur toonid välja, et Pavel Gammeri ristküsitlusel antud ütluste kohaselt oli ta näiteks 2008. aastal oli ta 30–40% ajast Venemaal. Projektiga oli Pavel Gammer tema ütlustest nähtuvalt seotud kuni aastani 2015. Projekti lõpus tulid Pavel Gammeri ütlustest nähtuvalt Venemaale appi ka Hubert Hirv, Jelena Lipendina ja Aleksandr Russalim. Prokuratuuri hinnangul näitab see, et kuigi neli kuritegeliku ühenduse liiget viibisid pikema aja vältel Venemaa Föderatsioonis, ei viinud see kuritegeliku ühenduse lagunemiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita see prokuratuuri argument, et ühenduse tegevus jätkuks ilma H. Hirve ja P. Gammerita. Esiteks on P. Gammer küll rääkinud (kohtu kd XX; tl 59 prd– 60 prd), et Hubert Hirv, Jelena Lipendina ja Aleksandr Russalim on teda Venemaa projekti juures aidanud, kuid ringkonnakohus ei lugenud neist ütlustest välja, et H. Hirv oleks olnud koos P. Gammeriga pikka aega Eestist eemal. Teiseks tuleb märkida, et Eestist eemal olek ja kuritegelikust ühendusest lahkumine on eri asjad. See, et P. Gammer või H. Hirv oli Eestist eemal, ei tähenda, et ta kaotas oma positsiooni organisatsioonis, ega sedagi, et ta ei oleks täielikult eemaldunud organisatsiooni juhtimisest. Sama kehtib ka argumendi kohta, et kuritegelik ühendus tegutses edasi pärast H. Hirve ja P. Gammeri vahistamist. Prokuratuur ise on apellatsioonis märkinud, et „ajal, mil Hubert Hirv oli vahistuses, suhtles kuritegeliku ühenduse liikmete ja nende lähedastega edasi Hubert Hirve juhistel ja korraldusel tema tütar Tiina Hirv“. Riigikohus on toonitanud, et ka juhi vahetatavus on oluline, sest see näitab, et ühendus ei püsi üksnes selle liidri autoriteedil (RKKKo 1-16-6452 p 42). Viimane on omakorda oluline, et

saaks eksisteerida üksikisikuteülene eesmärk. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad praeguses menetluses tuvastatud asjaolud aga just seda, et ühendus püsis H. Hirve ja P. Gammeri autoriteedil ja teenis suuresti nende huve. Esiteks oli H. Hirvel ja P. Gammeril kontroll ettevõtete üle, mille najal süüdistuses kuritegeliku ühendusena käsitatav isikute kooslus toimis. Ühtlasi oli süüdistuse väide, mis leidis ka tuvastamist, et H. Hirv ja P. Gammer ei olnud pelgalt ettevõtete omanikud või tegelikud kasusaajad, vaid ka nende tegelikud juhid. Seetõttu kuulusid nad ka maksukuriteo toimepanijate ringi täideviijatena. Samuti osalesid nad ettevõtetega seotud teisi kuritegusid (soodustuskelmus) puudutavate küsimuste lahendamisel. Seega oli kuritegelik struktuur loodud sisuliselt H. Hirve ja P. Gammeri ettevõtete kaudu nende kasumi suurendamiseks ning nad hoidsid ise selle süsteemi toimimist oma kontrolli all. Ka teised süüdistuses kuritegeliku ühendusega seotud kuriteod, mis on kohtumenetluses tõendamist leidnud (nt ebaseaduslik jälitustegevus ja erasektori altkäemaks), on – nagu eespool märgitud – seotud vahetult H. Hirve ja P. Gammeri huvidega. Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et kuritegusid toime pannud isikute kooslus tugines just H. Hirve ja P. Gammeri autoriteedile, oli seotud nende ettevõtetega ja lähtus nende ettevõtete tegevuse korraldamisel H. Hirve ja P. Gammeri põhimõtetest (mida näitab kasvõi see, et ka MiniCreditiga seotud isikud viitasid seal toimunud ümbrikupalga maksmisele kui H. Hirve süsteemile). Sellest tulenevalt on ka põhjust arvata, et H. Hirve ja P. Gammeri taandumisel (mis tähendaks kuritegelikule ühendusele omistatavaid kuritegusid arvestades ka taandumist ettevõtlusest) ei saaks püsida ka nende ettevõtetega seotud kuritegude toime panemiseks loodud struktuur.

11.6 Eelnevad asjaolud välistavad ringkonnakohtu hinnangul kuritegusid toime pannud isikute koosluse käsitamise kuritegeliku ühendusena nende kriteeriumide järgi, mille on oma praktikas välja kujundanud Riigikohus. Ringkonnakohtu hinnangul tähendaks prokuratuuri seisukohtadest lähtumine välja kujunenud kuritegeliku ühenduse käsitusest kõrvale kaldumist. Kuigi Riigikohtu seisukohad ei ole formaalselt kohtutele siduvad, tuleb arvestada, et kriminaalmenetluse seadustik nimetab Riigikohtu ülesandena õiguse edasiarendamist ja kohtupraktika suunamist seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks (see tuleneb KrMS § 349 lg 3 p-st 2) ja seega peaks olema Riigikohtu seisukohtadest irdumiseks kaalukad argumendid. Ringkonnakohus prokuratuuri apellatsioonis selliseid argumente, mis annaks põhjust järelduseks, et kuritegeliku ühenduse tõlgendust tuleks põhimõtteliselt muuta, ei näinud. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et KarS § 255 lg 1 ja § 256 lg 1 kuriteokoosseisule vastavate kuritegude toimepanemine pole tuvastatav.

12.Karistused 12.1 Eri apellatsioonides on vaidlustatud mõistetud karistusi. Samu karistusi vaidlustavad nii prokuratuur kui ka kaitsjad. Keskne argument on apellatsioonides see, et maakohtu põhjendused on ülemäära lakoonilised või puuduvad (lisakaristusi puudutavas osas) sootuks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused mõistetud karistuste kohta on küll

lakoonilised, kuid reeglina on siiski välja toodud karistuse seisukohalt olulised asjaolud ning põhjendustest on aru saada, miks on maakohus just sellise karistuse mõistnud. Üldistatult tuleb tõdeda, et maakohtu mõistetud karistused on pigem leebed, kuid ringkonnakohtu hinnangul mitte niivõrd, et maakohtu otsus tuleks mõistetud karistuste osas tühistada ja uus karistus mõista. Seoses prokuratuuri etteheitega, et maakohus pole kohaldanud lisakaristusi, märgib ringkonnakohus, et kohtukolleegiumi hinnangul on lisakaristuse kohaldamiseks seda vähem põhjust, mida rohkem on toimepandud kuriteost aega möödunud. Kuritegudest möödunud aeg on ringkonnakohtu hinnangul ka praegusel juhul asjaolu, mis õigustab lisakaristuse kohaldamata jätmist. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus lähemalt neid karistusega seotud küsimusi, milles ringkonnakohus peab vajalikuks esitada täiendavaid põhjendusi. Maksukuritegu

12.2 Prokuratuur on taotlenud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist H. Hirvele, P. Gammerile, I. Stoljarile ja N. Petsenevskajale KarS § 389 1 lg 2 järgi ning J. Lipendinale KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi mõistetud karistuse osas ning neile uue, raskema karistuse mõistmist. J. Lipendina ja N. Petsenevskaja kaitsjad on omakorda taotlenud oma kaitsealuste karistuse kergendamist, kui ringkonnakohus ei mõista süüdistatavaid õigeks. Maakohus mõistis P. Gammerile ja H. Hirvele karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, I. Stoljarile ja J. Lipendinale 3 aastat 6 kuud vangistust ning N. Petsenevskajale 2 aastat 6 kuud vangistust. Prokuratuur taotleb P. Gammeri ja H. Hirve karistamist 7-aastase vangistusega, I. Stoljari karistamist 5-aastase vangistusega, N. Petsenevskaja karistamist 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ning J. Lipendina karistamist 6-aastase vangistusega Prokuratuuri apellatsiooni kohaselt hindas maakohus valesti maksukuriteo toimepanijate süü suurust ning muid karistamise aluseks olevaid asjaolusid, mille tõttu mõistis ekslikult leebed karistused. Prokuratuuri hinnangul on kohus mõistnud alusetult sanktsiooni keskmise määra lähedase karistuse, kuna keskmine määr oleks olnud lähtekohaks ka siis, kui tasumata jäänud maksude summa olnuks napilt üle 400 000 euro ehk üle 11 korra väiksem kui praeguse kuriteo tulemusel. Ainuüksi kuriteo erakordselt suur ulatus viitab sellele, et juhtide teosüüle vastav karistus peaks olema karistusraami viimases veerandis ehk vahemikus 5 aastat 6 kuud kuni 7 aastat. Silmatorkavalt suure kuriteo ulatusega on ka äriühingute juhatuse liikmed, J. Lipendina ning N. Petsenevskaja ja I. Stoljar. H. Hirve ja P. Gammeri teosüüd suurendab kuriteo organiseerimises seisnev teopanus. Ainuüksi ühine ja kooskõlastatud tegevus viitab suuremale teosüüle ja ühtlasi sisaldub karistust raskendavate asjaolude loetelus. Ka ei ole prokurör nõus maakohtu hinnanguga, et süüd vähendav asjaolu on maksukuriteo suhteliselt lihtsakoeline skeem. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Arvestada tuleb, et kohtul on karistuse mõistmisel suhteliselt suur otsustamisvabadus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

tuvastatav, et maakohus oleks teinud karistuse mõistmisel ilmse vea. Prokuratuuri apellatsiooni keskne väide on see, et ka juhul, kui maksmata jäetud maksu suurus oleks olnud kordades väiksem, oleks karistuse mõistmisel tulnud võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr. See on tõsi – kohtupraktikas omaks võetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel alati võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr. See, et lähtekohaks on sanktsiooni keskmine määr, ei tähenda aga, et ka mõistetav karistus jääks alati sanktsiooni keskmise määra juurde. KarS § 3891 lg-t 2 eristab paragrahvi esimesest lõikest see, et maksu- või kinnipidamiskohustust vähendatakse eriti suurele kahjule vastava summa võrra. Seega just see on asjaolu, mis annab põhjuse vähemalt üheaastase vangistuse (KarS § 389 1 lg 2 sanktsiooni alammäär) mõistmiseks. Öeldu tähendab ühtlasi, et eriti suurele kahjule vastav maksukohustuse varjamine iseenesest ei anna põhjust mõista vähemalt nelja-aastast vangistust, nagu on sisuliselt leitud prokuratuuri apellatsioonis. Maakohus on mõistnud KarS § 3891 lg 2 järgi raskeima karistuse H. Hirvele ja P. Gammerile, neile mõistetud karistus ületab sanktsiooni keskmist määra. Seega on kohus arvestanud nende juhtivat rolli maksukuriteo toimepanemisel. Samuti on kohus otsuse põhjendustest nähtuvalt arvestanud raskendava asjaoluna seda, et kuritegu on pandud toime grupis. Mis puutub prokuratuuri seisukohta, mille kohaselt see, et süüdistatavad on varem karistamata, näitab nende tegutsemismustrite äärmist konspireeritust ning nende tegude pikaajalisus ja mitmekesisus näitab süüdistatavate täielikku lugupidamatust õiguskorra vastu, siis kohus peab lähtuma karistuse mõistmisel konkreetsest kuriteost, milles on isiku süü tuvastatud. Ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, nagu iseloomustaks toimepandud maksukuritegu eriline konspireeritus: maksukohustuse varjamine tugines muu hulgas ümbrikupalga maksmisele ning arvestades töötajate hulka oli selle avalikuks tuleku oht pigem suur. Ses kontekstis peab ringkonnakohus põhjendatuks ka maakohtu hinnangut, et maksukuriteo skeem oli suhteliselt lihtsakoeline, mis tähendab, et teo toimepanemise viisis ei esine asjaolusid, millest tulenevalt tuleks pidada isikute süüd suureks. Neist asjaoludest tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu otsuse tühistamist H. Hirve ja P. Gammeri karistuse osas. Teisele süüdistatavatele mõistetud karistused peegeldavad ringkonnakohtu hinnangul nende rolli võrreldes H. Hirve ja P. Gammeriga ning sellest tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust ka nende karistuse muutmiseks. N. Petsenevskajale teistest kergema karistuse mõistmist peab ringkonnakohus põhjendatuks tema iga ja tervislikku seisundit arvestades.

12.3 J. Lipendina kaitsja on leidnud, et maakohus pole karistuse mõistmisel võtnud arvesse kergendavat asjaolu, mis seisnes selles, et J. Lipendina on aidanud kaasa oluliste asjaolude tuvastamisele. Nimelt andis J. Lipendina põhjalikke ütlusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi see, kui kahtlustatav annab kuriteo asjaolude kohta ütlusi, milles ta mingilgi määral möönab kuritegu ja kirjeldab sellega seonduvat, ei ole asjaolu, mis annaks alust karistuse kergendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine seda, et kahtlustatav või süüdistatav annab omal initsiatiivil menetlejale teavet, mis on kriminaalasja lahendamiseks oluline. Seda, et J. Lipendina oleks oma ütlustega sellisel moel menetlusele kaasa aidanud, apellatsioonist ei nähtu – apellatsioonis pole välja toodud asjaolusid, mille kohta oleks J. Lipendina andnud ütlustes olulist uut infot.

12.4 N. Petsenevskaja kaitsja on taotlenud N. Petsenevskaja süüditunnistamise jõusse jätmisel tema karistuse vähendamist alammäära piirini ning selle karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja heidab ette, et kohus ei ole arvestanud mõistliku menetlusaja rikkumisega, kuigi kaitsja seda taotles. Lisaks sellele viitab kaitsja N. Petsenevskaja halvale tervisele. Kohtukolleegium leiab, et N. Petsenevskaja õigust menetlusele mõistliku aja jooksul pole rikutud. Nimelt ei saa nõustuda kaitsja väitega, et N. Petsenevskajale etteheidetav kuritegu moodustab kogu süüdistusest väikse osa ning aega on võtnud eeskätt teiste kuritegude uurimine. Ringkonnakohtu hinnangul on maksukohustuse varjamine, mille toimepanemises N. Petsenevskajat süüdistatakse, üks kesksetest süüdistusest (ka kuritegeliku ühenduse süüdistused on sellega seotud, kuna kuritegeliku ühenduse eesmärk oli maksukuritegude toimepanemine). Ka ei saa rääkida sellest, et maksukuriteo kohta käivad tõendid moodustaks kriminaalasjas uuritud tõenditest väikse osa. Raamatupidamisdokumendid ja maksukuriteo toimepanemist tõendavad jälitustoimingu protokollid moodustavad märkimisväärse osa kriminaalasja tõenditest. Samuti kuulati maksukuriteosse puutuvalt üle hulk tunnistajaid. Kaitsja on ise möönnud, et kriminaalasja kohtulik uurimine on olnud tihe. Seega ei anna see kaitsja väide alust N. Petsenevskajale maakohtu mõistetust kergema karistuse mõistmiseks. Mis puutub N. Petsenevskaja halba tervisesse, siis seda on maakohus otsuse kohaselt arvesse võtnud. Kohus on ise nimetanud seda asjaoluna, mida ta arvestab, ning mõistetud karistus jääb tuntavalt alla sanktsiooni keskmise määra (kuigi maakohus on leidnud, et see peaks jääma sanktsiooni keskmise määra lähedale). Lisaks sellele on maakohus jätnud karistuse KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka N. Petsenevskajale mõistetud karistuse osas.

12.5 Maakohus on kohaldanud H. Hirvele ja P. Gammerile lisakaristusena 4-aastast ettevõtluskeeldu. Prokuratuur on taotlenud ses osas maakohtu otsuse tühistamist ja liitkaristusena 5-aastase ettevõtluskeelu kohaldamist. Arvestades seda, et maakohus on juba kohaldanud ettevõtluskeeldu selle maksimummäärale lähedases määras, ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks lisakaristuse tähtaja osas ning maksimaalmäärale vastava ettevõtluskeelu kohaldamist. J. Lipendinale ja I. Stoljarile maakohus lisakaristust ei kohaldanud. Prokuratuur taotleb neile lisakaristusena maksimaalse tähtajaga ettevõtluskeelu kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et arvestades J. Lipendina olulist rolli maksukohustust varjanud ettevõtete töö korraldamisel, samuti seda, et tegemist ei olnud – nagu edasisest nähtub - ainsa kuriteoga, peab ringkonnakohus põhjendatuks J. Lipendinale lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist. Arvestades aga kuritegude toimepanemisest möödunud aega, peab ringkonnakohus piisavaks keelu kaheaastast tähtaega. Kuna I. Stoljari roll ei olnud J. Lipendina omaga samaväärne, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohaldada I. Stoljarile ettevõtluskeeldu.

Soodustuskelmus ja dokumendi võltsimine

12.6 Maakohus mõistis A. Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi vangistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust, mille luges A. Vilbre eelvangistuses viibitud aja arvel kantuks. A. Vilbre kaitsja leiab apellatsioonis, et A. Vilbrele mõistetud karistus on liiga karm. Apellant heidab maakohtule ette, et mõistetud karistus erineb senisest kohtupraktikast. Ringkonnakohus märgib, et teistes kohtuasjades mõistetud karistused ei ole kohtule karistuse mõistmisel siduvad. Karistuse mõistmisel peab kohus lähtuma karistusseadustiku regulatsioonist, eeskätt KarS § 56 lg-st 1. Seega on mõistetud karistus õiguspärane, kui kohtuotsusest nähtub, miks kohus on nende asjaolude põhjal, mille arvestamist karistusseadustik nõuab, mõistnud just sellise karistuse, isegi kui see karistus irdub varasemast praktikast. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Vilbrele mõistetud karistuse põhjendused maakohtu otsuses piisavad võimaldamaks veenduda, et karistuse mõistmisel on lähtutud karistusseadustiku nõuetest. Maakohus on põhjendanud seda, miks ta leiab, et A. Vilbret tuleb karistada just vangistusega (kohus leidis, et teo asjaoludest tulenevalt ei oleks rahalisel karistusel eripreventiivset mõju). Samuti on kohus põhjendanud mõistetud vangistuse määra. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, maakohus on mõistnud A. Vilbrele vangistuse, mis jääb alla KarS § 210 lg-s 2 ettenähtud vangistuse keskmise määra. Kohus on selgitanud, milliseid asjaolusid ta arvestab A. Vilbre süüd suurendavatena ja milliseid seda vähendavatena. Ühtlasi tuleb märkida, et apellatsiooni väited ei anna alust järelduseks, et maakohtu mõistetud karistus erineks oluliselt kohtupraktikast. Apellatsioonis on omavahel ekslikult käsitletud ühe tervikuna karistuse mõistmist ning karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Sellest tulenevalt on apellatsioonis toodud võrdlused ja nendest tehtud järeldused ebaõiged. Apellatsioonis on näidetena toodud välja, et kriminaalasjas nr 1-15-11032, kus oli tegemist kokku seitsme soodustuskelmuse katsega, peeti kohaseks karistuseks tingimisi vangistust ning kriminaalasjas nr 1-15-10817, kus tegu jäi katsestaadiumisse (tekitatud kahju oleks pettuse õnnestumise korral olnud 1 500 000 eurot), peeti kohaseks ühe aastast vangistust tingimisi kahe aastase katseajaga. Ringkonnakohus osutab, et karistusseadustik ei tunne sellist karistusliiki nagu tingimisi vangistus, karistusliik on vangistus. Nagu kaitsja enda näidetest näha, peeti ka nendes kohtuasjades kohaseks karistusliigiks just vangistust. Seejuures oli kriminaalasjas nr 1-15-11032 mõistetud vangistuse määr A. Vilbre omast tunduvalt kõrgem (3 aastat 6 kuud vangistust). Ka ülejäänud näidetest ei tule välja, et 1 aasta 8 kuu pikkune vangistus oleks KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo puhul harukordselt raske karistus. Mis puutub vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisse, siis – nagu apellatsiooniski mööndud – ei olnud see praegusel juhul võimalik, sest A. Vilbre vangistus loeti eelvangistuses oldud aja arvel kantuks. Kaitsja järeldus, et seetõttu, et vangistust ei saanud tingimisi täitmisele pööramata jätta, oleks tulnud kaaluda rahalise karistuse kohaldamist, on alusetu: küsimuse juurde, kas karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata, saab kohus üldse asuda alles karistuse mõistmist, st selle liigi ja määra otsustamist. Eelnevast tulenevalt ei anna kaitsja apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse tühistamiseks A. Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas.

12.7 A. Vilbrele mõistetud karistust on oma apellatsioonis vaidlustanud ka prokuratuur. Vastupidiselt kaitsjale peab prokuratuur A. Vilbrele mõistetud karistust põhjendamatult leebeks. Prokuratuur taotleb A. Vilbre karistamist kolmeaastase vangistusega. Prokuratuur rõhutab, et tegemist on grupis toime pandud kuriteoga. Lisaks sellele osutatud taotletava summa suurusele (295 553,70 eurot, mis ületab kordades süüteo suure ulatuse määra) ning teo toimepanemise varjamisele teiste äriühingute abil. Lisaks on kohus eraldi välja toonud Ardo Vilbre korraldava rolli. Seoses kohtuotsuses välja toodud asjaoluga, et tegu jäi katsestaadiumisse, on prokuratuur toonud välja, et katsestaadiumisse jäi tegu seetõttu, et PRIA avastas pettuse, mitte aga seetõttu, et süüdistatavad oleksid kuriteost vabatahtlikult loobunud. Ringkonnakohus peab viimast argumenti asjakohatuks – kui süüdistatavad oleksid kuriteost vabatahtlikult loobunud, oleks nende süü ära langenud. Mis puutub teo katsestaadiumisse jäämise arvestamisse süüd vähendava asjaoluna, siis ringkonnakohtu hinnangul pole see välistatud. Ka seadusandja on pidanud võimalikuks, et kuriteo jäämine katsestaadiumisse võib olla süüd vähendav asjaolu: KarS § 25 lg 6 võimaldab kuriteo jäämisel katsestaadiumisse kohaldada KarS § 60. Ülejäänud argumente peab ringkonnakohus asjakohasteks. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohuski samu argumente arvesse võtnud. Arvestades aga selle toetuse suurust, mida püüti välja petta, ning A. Vilbre keskset rolli selles, nõustub ringkonnakohus prokuratuuriga, et jääb arusaamatuks, miks on maakohus mõistnud A. Vilbrele karistuse, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus A. Vilbrele mõistetud vangistuse määra osas tühistada. Ringkonnakohus ei pea siiski põhjendatuks nii raske karistuse mõistmist, nagu on taotlenud prokuratuur. Arvestades maakohtu viidatud asjaolu, et tegu jäi katsestaadiumisse, peab kohtukolleegium kohaseks sanktsiooni keskmisele määrale vastavat ehk 2 aasta 6 kuu pikkust karistust.

12.8 Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka Novatek Holding OÜ-le mõistetud karistust. Maakohus mõistis Novatek Holding OÜ-le karistuseks rahaline karistus 50 000 eurot. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et maakohus pole põhjendanud, miks ta mõistab just sellise karistuse ning miks ei pidanud kohus kohaseks karistuseks nt sanktsiooni alammäärale vastavat karistust. Ringkonnakohus nendib, et juriidilisele isikule mõistetava rahalise karistuse sanktsioonimäärade väga suurt vahemikku arvestades on keeruline põhistada juriidilisele isikule mõistatavat karistust detailsemalt kui maakohus on seda teinud. Maakohus on toonud välja orientiirid, mida ta on karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Ühest küljest on selleks ettevõtte kasum, teisalt selle soodustuse suurus, mida välja petta üritati. Just viimane iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul teo raskust ja sellest tulenevat süü suurust. Ühtlasi annab taotletud toetuse suurus aimu ettevõttesse tehtud investeeringute suurusest. Viimased näitavad omakorda, et hoolimata tagasihoidlikest kasuminäitajatest ei täidaks sanktsiooni alammäärale vastav karistus eripreventiivseid eesmärke. Seega ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka Novatek Holding OÜ-le mõistetud karistuse osas.

12.9 Prokuratuur on taotlenud J. Lipendinale KarS § 210 lg 2 - § 25 lg-le 2 ja § 345 lg-le 1 vastavate kuritegude eest KarS § 63 lg 1 järgi raskema karistuse mõistmist – J. Lipendina karistamist kolmeaastase vangistusega. Samas ei ole apellatsioonis seda taotlust lähemalt põhjendatud ning ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Samas ei saa kindlasti pidada J. Lipendina karistust ülemäära karmiks, mistõttu ei ole alust kergendada J. Lipendina karistust, nagu on taotlenud kaitsja. 12.10 J. Lipendina kaitsja omakorda on leidnud, et dokumendi võltsimist oleks tulnud käsitada selle kasutamise ja soodustuskelmuse katsega, kuna võltsitud dokumendi kasutamine leidis aset PRIA-le taotluse esitamisel. See seisukoht on ekslik. Dokumendi võltsimine ja selle kasutamine on eraldiseisvad teod ja valitseva seisukoha järgi käsitatakse neid reaalkonkurentsis olevatena. Kaitsja viidatud Riigikohtu otsus nr 1-15-10119/80 on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu. Seega ei ole alust J. Lipendinale mõisteud karistuste muutmiseks. Erasektori altkäemaks 12.11 Prokuratuuri apellatsioonis on taotletud nii P. Gammeri ja H. Hirve kui ka I. Koore karistuse raskendamist. P. Gammerisse ja H. Hirve puutuvalt leitakse apellatsioonis, et kuna kohus on tuvastanud ühe raskendava asjaolu, ei ole põhjendatud karistuse mõistmine alla sanktsiooni keskmise määra. Sellega seoses tuleb märkida, et raskendava asjaolu esinemine ei tähenda automaatselt, et karistus peab igal juhul olema sanktsiooni keskmisest määrast raskem. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistuse aluseks isiku süü. Seega juhul, kui kohus peab isiku süüd pigem väikseks, võib jääda karistus alla sanktsiooni keskmise määra isegi juhul, kui esineb karistust raskendav asjaolu. Konkreetsetele argumentidele, mis maakohus on karistuse mõistmise põhjendamisel välja toonud, apellatsioonis vastu vaieldud ei ole.

12.12 I. Koorele taotleb prokuratuur KarS § 4023 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse mõistmist. Selle karistuse palub prokuratuur jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta täitmisele pööramata, kui Ivar Koor ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Samuti taotleb prokuratuur I. Koorele KarS § 49 1 alusel ettevõtluskeeldu kohaldamist kestusega 2 aastat. Maakohus mõistis I. Koorele KarS § 4023 lg 1 järgi karistuseks 1-aastase vangistuse. Kohus määras KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Ivar Koor ei pane 1 aasta 2 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Apellatsioonis on rõhutatud, et KarS § 4023 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Seega on sanktsioonis ette nähtud vangistuse keskmine määr 2 aastat ja 6 kuud vangistust. I. Koor andis küll süüdistuses kirjeldatud teo kohta ütlusi, kuid pole oma süüd tunnistanud ega kuritegu kahetsenud. Seetõttu ei ole prokuratuuri arvates põhjendatud karistuse mõistmine sellises ulatuses alla sanktsiooni keskmise määra, nagu seda on teinud maakohus.

Ringkonnakohus möönab, et kuigi maakohus on esmalt märkinud, et peab I. Koore süüd keskmiseks, on kohus karistanud I. Koort sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt lühema vangisusega. Seejuures on kohtu põhjendused pigem napid. Kohus on märkinud, et võtab arvesse altkäemaksu summat, seda, et süüdistatav selgitas kohtuistungil altkäemaksu võtmise asjaolusid, ning süüdistatava mõtlemise teatavat lihtsakoelisust. Eripreventiivsest aspektist pidas kohus oluliseks, et I. Koort pole varem karistatud. Seega on kohus toonud välja asjaolusid, mis õigustavad sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva karistuse mõistmist. Arvestada tuleb, et kohtul on karistuse mõistmisel suhteliselt suur otsustusvabadus ning ka prokuratuur on taotlenud küll raskema karistuse mõistmist, kuid taotletud karistuse määr on lähemal maakohtu otsusega mõistetud karistusele kui sanktsiooni keskmisel määrale. Lisaks leiab ringkonnakohus, et mida rohkem on teo toime panemisest aega möödunud, ilma et isik oleks uue kuriteo toime pannud, seda enam on eripreventiivsest aspektist õigustatud kergema karistuse mõistmine. I. Koor pani kuriteo toime 2016. aasta lõpus. Seega on tema toime pandud kuriteost on möödunud 7,5 aastat ning selle kohta, et ta oleks pannud toime uue kuriteo, ringkonnakohtule tõendeid esitatud pole. Toodud kaalutlustest tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks I. Koorele mõistetud vangistuse määra ega kohaldatud katseaja pikkuse osas. Arvestades I. Koore kuriteost möödunud aega, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks ka I. Koorele lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist. Kuigi lisakaristus on karistus, on selle puhul võrreldes põhikaristusega suurem kaal preventiivsel mõõtmel. Ettevõtluskeeld takistab isikut ettevõtlusest eemal hoides tal uusi ettevõtlusega seotud kuritegusid toime panna. Ringkonnakohus ei näe põhjust kehtestada isikule selline piirang 7,5 aastat pärast kuriteo toimepanemist.

Lisakaristuse mõistmine V. Jaroševitšile 12.13 Prokuratuur on vaidlustanud maakohtu otsuse V. Jaroševitšile lisakaristuse kohaldamata jätmise osas, heites ette seda, et maakohus pole oma otsustust põhjendanud. Seda ei ole maakohus tõesti teinud. Samas ei tähenda see, et ringkonnakohus oleks kohustatud lisakaristust kohaldama. Arvestades V. Jaroševitši kuriteost möödunud aega, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist. Kuigi lisakaristus on karistus, on selle puhul võrreldes põhikaristusega suurem kaal preventiivsel mõõtmel. Ettevõtluskeeld takistab isikut ettevõtlusest eemal hoides tal uusi ettevõtlusega seotud kuritegusid toime panna. Ringkonnakohus ei näe põhjust kehtestada isikule selline piirang ligi 10 aastat pärast kuriteo toimepanemist.

Liitkaristuse mõistmine A. Vilbrele 12.14 Kuna ringkonnakohus mõistis erinevalt maakohtust A. Vilbre süüdi KarS § 344 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust, tuleb A. Vilbrele mõista liitkaristus. Ringkonnakohus leiab, et liitkaristuse mõistmisel tuleb kergem karistus lugeda KarS § 64 lg 1

alusel raskemaga kaetuks. KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistus ületab tuntavalt KarS § 344 lg 1 järgi mõistetud karistust. Kuna mõlema teo ebaõigussisu on ka sarnane (seisnedes sisuliselt valetamises), peab ringkonnakohus ka võltsimise süüd soodustuskelmuse katse eest mõistetud karistusega kaetuks. Seega mõistab ringkonnakohus A. Vilbrele liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Arvestades seda, et mõlemad kuriteod, milles A. Vilbre süü on leidnud tuvastamist, seisnevad ebaausas käitumises ja on seotud A. Vilbre tegevusega H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevates ettevõtetes, peab ringkonnakohus põhjendatuks prokuratuuri taotlust kohaldada A. Vilbrele lisakaristusena ettevõtluskeeldu. Arvestades kuritegude toimepanemisest möödunud aega, peab ringkonnakohus põhjendatuks ettevõtluskeelu kohaldamist keskmises määras, st 2 aasta 6 kuu ulatuses.

Avalik-õiguslik nõudeavaldus

13.1 Maakohus rahuldas kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse Hubert Hirve, Pavel Gammeri, Jelena Lipendina, Inna Stoljari, IG, LJ (M), NR, Niina Petsenevskaja ja SK osas. Kuna ringkonnakohus lõpetab aegumise tõttu menetluse IG, LJ, NR ja SK suhtes, tuleb maakohtu otsus tühistada nende suhtes avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas ning jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus KrMS § 310 lg 2 alusel nende suhtes läbi vaatamata.

13.2 N. Petsenevskaja kaitsja väitel on kohtu väide, et Maksu- ja Tolliamet esitas avalikõigusliku nõudeavalduse 9. jaanuaril 2019, eksitav. Tegelikult esitas Maksu- ja Tolliamet avalik-õigusliku nõudeavalduse 7. veebruaril 2018. Kaitsja leiab, et nõudeavalduse esitamise aega on näidatud hilisemana, sest raamatupidajate kui füüsiliste isikute vastu on nõue esitatud MKS § 41 lg 1 ja 3 alusel, viimane jõustus aga 1. jaanuaril 2019. Apellatsiooni kohaselt saab füüsilise isiku vastu esitada avalik-õigusliku nõudeavalduse esitada üksnes juhul, kui maksukohustus on lõppenud (puudub ettevõte, kellelt seda sisse nõuda). Apellatsiooni kohaselt puudus nõudeavalduse esitamise ajal MKS § 41 lg-st 3 tulenev alus selle esitamiseks, sest juriidilise isiku Restoplus OÜ maksukohustus ei olnud lõppenud. Kaitsja käsitlus on ekslik. Maksu ja Tolliamet ei ole avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisel KMS § 41 lg-le 3 tuginenud (nõudeavalduse õiguslike aluste jaotises on viidatud üksnes KMS § 41 lg-le 1) ega pidanudki tuginema. Maakohus on seoses sellega, et OÜ Emerana ja OÜ Restoplus kustutati 7. oktoobril 2019 (ehk pärast täpsustatud nõudeavalduse esitamist) äriregistrist, otsuse punktis 767 KMS § 41 lg-t 3 küll käsitlenud, kuid asunud seisukohale, et selle kohaldamiseks puudub vajadus, sest maksukohustus, pole lõppenud. Kuna nõudeavaldus ei tugine MKS § 41 lg-le 3, on alusetu ka kaitsja väide, nagu oleks maakohus käsitanud avalik-õiguslikku nõudeavaldust pärast 1. jaanuari 2019 esitatuna, et tugineda 1. jaanuaril 2019 jõustunud MKS § 41 lg 3 muudatusele.

Alusetu on apellatsioonis väidetu, nagu tuleneks avalik-õigusliku nõudeavalduse füüsilise isiku vastu esitamise õigus MKS §-st 41 lg-st 3. MKS § 41 lg 3 ütleb 1. jaanuaril 2019 jõustunud redaktsioonis, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus „ei lõpe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise teel“. MKS § 41 lg 1 näeb ette, et isik, kes on süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Seega on säte, millest tuleneb füüsiliste isikute vastutus, MKS § 41 lg 1. MKS § 41 lg 3 täiendab sama paragrahvi lõiget 1 ses mõttes, et näeb ette, et MKS § 41 lg-s 1 nimetatud isikutelt – kuriteo toimepanijatelt – saab maksuvõlga sisse nõuda ka pärast maksukohustuste lõppu. Seejuures tuleneb sätte sõnastusest üheselt, et õigus kuriteo toimepanijatelt maksuvõlga sisse nõuda ei teki pärast maksukohustuse lõppu, vaid juba eelnevalt olemas olev õigus neilt maksuvõlga sisse nõuda kestab edasi: MKS § 41 lg 3 ütleb, et „paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus ei lõpe maksukohustuse lõppemisega“. Teistsuguseks järelduseks ei anna põhjust ka apellatsioonis viidatud 96 lg 5 – tegemist ei ole sättega, mis reguleeriks maksunõude esitamist maksukuriteo toimepanija(te) vastu. MKS § 96 lg 5 ise ütleb, et selles sätestatud tingimus kehtib MKS §-des 30–40 nimetatud isikutele. Seega ei laiene see MKS § 41 lg-s 1 nimetatud isikuile. Eelnevast tulenevalt on apellatsioonis füüsiliste isikute vastutuse aluseks olevaks sätteks peetud MKS § 41 lg 3 säte, mille kohaldamiseks tekib vajadus juhul, kui maksukohustus on lõppenud. 9. jaanuaril 2019 esitatud täpsustatud avalik-õiguslikus nõudeavalduses ei ole tuginetud väitele, et maksukohustus on lõppenud; vastupidi: nõudeavaldus on esitatud ka Emerana OÜ ja Restoplus OÜ vastu ning nõudeavalduses on taotletud nende maksukohustuse kindlaks määramist. Maakohus asus otsuses seisukohale, et hoolimata sellest, et Restoplus OÜ ja Emerana OÜ on registrist kustutatud, läks maksukohustus üle nende õigusjärglasele ega ole lõppenud. Sellele ei ole vaielnud vastu ka S. Petsenevskaja kaitsja. Vastupidi, ka kaitsja on just rõhutanud, et maksukohustus pole lõppenud. Apellatsioonist võib järeldada, et kaitsja arusaama kohaselt tekkis Maksu ja Tolliameti õigus avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitada 1. jaanuaril 2019, sest siis täiendati maksukorralduse seadust avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise õigusega. Selline seisukoht on ekslik – avalik-õiguslik nõudeavaldus on kriminaalmenetluse instituut. Selle kehtestamisel kriminaalmenetluse seadustikus 1. jaanuaril 2017 tekkis õigus kriminaalmenetluses selline nõudeavaldus esitada kõigil isikuil, kellele kriminaalmenetluse seadustik selle õiguse andis. KrMS § 381 lg 2 andis vastava õiguse avaliku võimu kandjale, mis tähendab, et vastav õigus tekkis ka Maksu- ja Tolliametil. MKS § 41 lg 3 täiendamine avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise võimalusega ei tähendanud seda, et alles siis oleks antud Maksu- ja Tolliametile üldine volitus avalikõiguslikke nõudeavaldusi esitada. MKS § 41 lg-st 3 tuleneb, et selles reguleeritud olukorras saab maksuvõlga sisse nõuda vaid kohtumenetluses ning kuna kriminaalmenetluses oli loodud uus nõudeavalduse viis, täiendati MKS § 41 lg-t 3, lisades tsiviilhagile avalik-õigusliku nõudeavalduse. See, et selles sättes on maksuhaldurile antud suunis, kuidas kindlas olukorras maksuvõlga sisse nõuda, ei tähenda, et maksuhaldur muudel juhtudel ei või kasutada õigust esitada avalik-õiguslik maksunõue.

Kuna avalik-õigusliku nõudevalduse esitamise õigus kehtis alates 1. jaanuarist 2017, on alusetu kaitsja väide, et füüsilistelt isikutelt ei saa maksuvõlga sisse nõuda, kuna varjatud maksukohustuse tekkimise ajal ei olnud Maksu- ja Tolliametil õigust esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus. Eelnevast tulenevalt ei näita N. Petsenevskaja kaitsja argumendid, et Maksu- ja Tolliametil polnud õigust füüsiliste isikute vastu avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitada. 13.2 Avalik-õiguslikule nõudeavaldusele vastu vaieldes on kaitsjad seadnud kahtluse alla selle vastavuse seaduses esitatud nõuetele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väitega, nagu puuduks avalik-õiguslikus nõudeavalduses õiguslik alus ja konkreetseid süüdistatavaid puudutav faktiline põhjendus. Nõudeavalduses on ära toodud maksuseaduste normid, mida deklaratsioonides maksukohustust varjates rikuti, samuti on viidatud MKS § 92 lg 1 p-st 2 tulenevale maksuhalduri õigusele määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Lisaks sellele on viidatud MKS § 41 lg-le 1, mis annab nõude avalik-õigusliku aluse, öeldes, et isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Just viimasest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul õiguslik alus, mille alusel vastutavad Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukohustuse eest nõudeavalduses loetletud isikud – sisuliselt tuleneb nõudeavalduses loetletud isikute vastutus nende suhtes tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest. Ühtlasi on kahtlustuse teksti kasutades esitatud faktilised asjaolud, millel põhinevad väited maksukohustuste varjamise ja selle ulatuse kohta ning süüdistatavate rolli kohta selles (st asjaolud, millest tulenevalt oli nõudeavalduse esitajal alust eeldada, et isikute suhtes, kelle vastu on nõudeavaldus esitatud, tehakse süüdimõistev kohtuotsus). Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul toodud avalik-õiguslikus nõudeavalduses ära nii vajalikud õiguslikud alused kui ka faktilised asjaolud. Mitmes apellatsioonis on märgitud, et nõudeavaldus tugineb vaid ühele tõendile – maksuarvestusele. Sellesse tõendisse puutuvalt on korratud H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 3891 lg 2 järgi süüdi tunnistamisele esitatud vastuväiteid, mille kohaselt on tegemist lubamatu tõendiga ning selles esitatud maksuarvestus on ekslik. Nendele argumentidele on ringkonnakohus vastanud KarS § 3891 lg 2 käsitluse raames, leides, et tegemist on lubatava tõendiga, mille andmetele on võimalik tugineda. Mitmes apellatsioonis on heidetud ette veel seda, et maksuarvestus tugineb valdavalt prokuratuuri tuvastatud asjaoludele Apellandi hinnangul peaks olukord olema vastupidine – maksukohustuse suurust ei tuvasta Politsei- ja Piirivalveamet ega prokuratuur, vaid see on Maksu- ja Tolliameti pädevuses. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate apellatsioonides on avalikõigusliku nõudeavalusega seonduvalt leitud, et selle tõendiga ei saa tõendada, et maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid H. Hirve ja P. Gammeri tegevuse tulemusel ja

juhtimisel. Kaitsjad on seisukohal, et KrMS § 154 2 p 5 kohaselt ei saa avaliku võimu kandja avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitades tugineda üldistatult prokuratuuri tõendikogumile, vaid peab nõudeavalduses märkima tõendid, mis kinnitavad nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib tugineda, sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist. Ringkonnakohus tõdeb, et KrMS § 1542 p 5 sõnastus „sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist“ võib olla segadust tekitav ja jätta mulje, et avalik-õiguslikus nõudeavalduses tuleb nimetada kõik tõendid, millele kannatanu soovib tugineda, pööramata seejuures tähelepanu sellele, mis tõendid esitab prokuratuur (kuna analoogses sõnastuses punkt on ka tsiviilhagile esitatavate nõudmiste seas (KrMS § 1541 p 5), kehtiks see ka tsiviilhagi puhul). Kahetsusväärselt ei anna seda sätet sisaldanud eelnõu seletuskiri vastust, mis on olnud seadusandja tahe. Ringkonnakohus leiab aga, et arvestades kannatanu ja prokuratuuri rolli menetluses, kannatanule antud õigusi ja prokuratuuri pädevust, ei ole olnud kõnealuse sätte mõte kohustada kannatanut esitama tõendeid nii, et nii kahju kui ka süüdistatava süü oleks tuvastatav prokuratuuri tõenditest sõltumata. KrMS § 30 lg-le 1 esindab riiklikku süüdistust kohtus prokuratuur, mis tähendab, et eeskätt prokuratuuri ülesanne on tõendada süüdistatava süüd. Seetõttu ei näe kohtukolleegium põhjust, miks peaks kannatanu tooma välja kõik tõendid, sh süüd tõendavad. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on selle sätte rõhuasetus sätte esimesel poolel, st sellel, et kannatanul on õigus ise tõendada tema hinnangul olulisi asjaolusid. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul sätte mõte see, et kannatanul on prokurörist sõltumatult õigus tõendada asjaolusid, mida ta vajalikuks peab. Samas tuleneb sellest, et kannatanul ei ole kohustust üle tõendada samu asjaolusid, mida peab tõendama prokurör, ning sellest tulenevalt ei ole kannatanul kohustust tuua nõudeavalduses välja ka kõiki prokuratuuri tõendeid, mida ta oluliseks peab. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna süüdistatava süü tõendamine on eeskätt prokuröri pädevuses, ei ole kannatanu ülesanne eraldi tõendada süüdistatavate rolli kuriteo toimepanemisel, seda enam, et ka MKS § 41 lg 1 ei nõua isiku vastutuse jaoks tema tegevuse tuvastamist, vaid fakti, et ta on süüdi tunnistatud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus igati põhjendatuks seda, et Maksu- ja Tolliameti esindaja deklareeris, et tugineb prokuratuuri väidetele ja tõenditele. Kuigi põhimõtteliselt on prokuratuuri ülesanne tõendada KarS § 389 1 lg 2 kontekstis mh seda, et maksukohustust on varjatud eriti suurele kahjule vastava summa ulatuses, ei ole selleks siiski vajalik täpse summa tuvastamine, vaid piisab selle ära näitamisest, et maksukohustust varjati enam kui 400 000 euro väärtuses. Sellest tulenevalt oligi kannatanu keskne ülesanne ära näidata see, kui suur on konkreetse süüdistatava vastu esitatav maksunõue, ning põhjendada seda. Nii on mõistetav ka see, et kannatanu on pidanud vajalikuks eraldi viidata maksuarvestusele ja käsitleda sellest nähtuvaid andmeid. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad on leidnud apellatsioonis veel sedagi, et arusaamatuks jääb, miks on H. Hirve ja P. Gammeri vastu esitatud nõue just nõudeavalduses nimetatud ulatuses. H. Hirve ja P. Gammeri vastu on esitatud nõue kogu Emerana OÜ ja Restoplus OÜ vähem makstud maksusumma ulatuses. Nõudeavalduses on välja toodud, et H. Hirv ja P. Gammer juhtisid ja kontrollisid maksuhaldurile valeandmete esitamist. Seega põhineb nõude suurus asjaolul, et kogu ulatuses on deklaratsioonides esitatud valeandmeid H. Hirve ja P. Gammeri

juhtimisel. Kuna maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 389 1 lg 2 järgi süüdi, on MKS § 41 lg-st 1 tulenev nende vastutuse eeldus täidetud.

13.4 Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas (v.a osas, milles see tuleb jätta süüdistatavate suhtes läbi vaatamata kuriteo aegumise tõttu).

MiniCredit AS (pankrotis) pankrotihalduri tsiviilhagi

14.1 GBGrupp Holding OÜ esindajad leiavad, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata põhjusel, et AS MiniCredit (pankrotis) ei saanud hagi enda nimel esitada, mistõttu on hagi ebaõigesti menetlusse võetud ja menetletud. Pärast pankroti väljakuulutamist ei saa pankrotivõlgnik ise osaleda menetlusosalisena üheski menetluses. Õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse, läheb üle pankrotihaldurile. Seega oleks tsiviilhagi saanud ja pidanud enda nimel esitama AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur, mida pankrotihaldur apellantide väitel teinud ei ole. See väide ei pea paika. Süüdistusaktiga koos kohtusse saadetud tsiviilhagis on märgitud tsiviilhagi esitajana AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp. Tsiviilhagi on esitanud kannatanu lepinguline esindaja Kerli Kaasik. Tsiviilhagile lisatud volikirja kohaselt on Kerli Kaasikule andnud volituse enda esindamiseks tsiviilhagi esitamisel kriminaalasjas AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp.

14.2 GBGrupp Holding OÜ esindajad leiavad, et osaühing on alusetult menetlusse kaasatatud ning tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Nimelt on tsiviilkostjaks isik, kes vastutab süüdistatava tekitatud kahju eest. GBGrupp Holding OÜ ei vastuta ühegi süüdistavaks oleva isiku tekitatud kahju eest või muude nõuete, sh väidetavate alusetu rikastumise nõuete eest.Selleks, et GBGrupp Holding OÜ suhtes oleks teoreetiliselt võimalik tsiviilhagi rahuldada, peaks GBGrupp Holding OÜ juhatuse liige olema põhjustanud kannatanule kahju teoga, mida saaks seeläbi ette heita ka GBGrupp Holding OÜ-le. Ainus süüdistatav, kelle tegevusest tulenevat vastutust oleks võimalik teoreetiliselt Escado Grupp OÜ-le üle kanda ja omistada, on J.Lipendina, kuid J.Lipendina mõisteti KarS § 255 lg 1 ja KarS § 202 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks. IG ega V. Jaroševitši tegevus ei ole Escado Grupp OÜ-le ega GBGrupp Holding OÜ-le omistatav. Ringkonnakohus kolmanda isiku esindajate seisukohaga ei nõustu. Tsiviilkostja mõiste andvast KrMS §-st 39 ei tulene, et tsiviilkostja staatus sõltuks tema seotusest süüdistatavaga. Tsiviilkostja on füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, või kelle vastu kannatanul on seaduse järgi asjaõiguslik õiguste taastamise või alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine. Seega võib tsiviilkostja olla igaüks, kelle vastu on võimalik esitada alusetu

rikastumise nõue, mis tugineb kriminaalmenetluse esemeks oleva teo asjaoludele. Maakohus on rahuldanud MiniCredit AS tsiviilhagi GBGrupp Holding OÜ vastu VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 ehk just alusetu rikastumise sätete alusel. Tsiviilhagi tugineb väitele, et GBGrupp Holding OÜ õiguslik eelkäija Escado Grupp OÜ rikastus tänu sellele, et MiniCredit AS tegi Escado Grupp OÜ-le makseid alusetute rendiarvete alusel. IG ja V. Jaroševitši süüdistus põhineb just argumendil, et IG omastas neid makseid tehes MiniCredit vara Escado Grupp OÜ kasuks ning V. Jaroševitš aitas sellele kaasa. KarS § 201 lg 1 kohaselt võib omastamine seisneda vara kolmanda isiku kasuks pööramises. Seejuures ei ole nõutav, et isik, kelle kasuks vara pööratakse, ise karistusõiguslikult vastutaks. Seetõttu ei ole asjassepuutuv väide, et Escado Grupp OÜ juhatuse liikme J. Lipendina mõisteti KarS § 255 lg 1 ja KarS § 202 lg 2 p 2 järgi õigeks, ega see, et IG ega V. Jaroševitši teod ei ole GBGrupp Holding OÜ-le omistatavad. Oluline on fakt, et Escado Grupp OÜ sai nende kuriteo tulemusel õigusliku aluseta MiniCredit AS-i varasid ja rikastus selle tulemusel. Sellest tulenevalt on maakohus tuginenud ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult alusetu rikastumise sätetele.

14.3 Tsiviilkostja esindajate apellatsiooni kohaselt on AS-i MiniCredit (pankrotis) väidetavad nõuded GBGrupp Holding OÜ vastu aegunud, kuid kohus ei ole otsuse tegemisel aegumise vastuväitega arvestanud. Ringkonnakohus väitega, et nõuded on aegunud, ei nõustu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. veebruari 2022 otsusest tsiviilasjas nr 2-19-3736 tuleneb, et kui AS MiniCrediti juhatuse liige V. Jaroševitš osales võlgnikust raha väljaviimises isikute eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 mõttes, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja alguseks lugeda aega, mil võlgnikule tekkinud kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada võlgniku pankrotihaldur. Praeguses menetluses on see, et V. Jaroševitš osales kaasaaitajana AS-st MiniCredit raha välja viimises, leidnud tuvastamist. Seega tuleb lugeda aegumistähtaja alguseks aega, mil võlgnikule tekkinud kahjust sai teada pankrotihaldur. Viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt sai pankrotihaldur alusetutest rendiarvetest teada kriminaalasja materjalidest. Tsiviilhagist tulenevalt võib nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saamise ajaks lugeda 19. septembrit 2018. Seega ei olnud tsiviilhagi esitamise ajaks 20. septembril 2018 nõue aegunud. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

14.4 Apellatsioonis on leitud, et isegi kui eeldada, et toimunud on alusetu rikastumine, on hagi esitatud ebaõige tsiviilkostja vastu. Escado Grupp OÜ-le ülekandeid tehes täitis AS MiniCredit (pankrotis) maksekäsundit. AS-le MiniCredit oli antud maksekäsund või korraldus maksta X asunud kassast saadud sularaha koos teenustasuga tagasi nii, et AS MiniCredit (pankrotis) teeb ülekanded Escado Grupp OÜ-le. Selliselt loeti täidetuks AS-i MiniCredit kohustus tagastada H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevate äriühingute kassasse sealt välja makstud sularaha. VÕS § 1029 näeb ette, et kui üleandja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib ta VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. Erinevalt apellantidest ei leia ringkonnakohus,

et viidatud asjaoludest tulenevalt oleks tsiviilhagi esitatud ebaõige tsiviilkostja vastu. Tuvastamist pole leidnud, et vastav korraldus oleks antud muul moel, kui rendiarve kujul. Kuigi tsiviilkostja on esitanud väite, et AS MiniCredit täitis maksekäsundi kolmandale isikule, pole apellatsioonis välja toodud, kes oli maksekäsundi andja, ega esitatud seda tõendavaid tõendeid.

14.5 Mis puutub apellatsioonis esitatud väitesse, et puudub alusetu rikastumise koosseis, sest pole omastamistegu, siis omastamine leidis ringkonnakohtu hinnangul tuvastamist, tõsi küll, väiksemas ulatuses kui maakohtu otsuse kohaselt. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud tsiviilhagi rahuldamine sellises ulatuses, nagu seda tegi maakohus. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et Escado Grupp OÜ kasuks pöörati MiniCredit AS-i (pankrotis) vara 100 540,31 euro ulatuses. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust eraldi analüüsida apellatsiooni väidet, et maakohus mõistis OÜ-lt GBGrupp Holding AS MiniCredit (pankrotis) kasuks välja apellatsioonis taotletust suurema hüvitise. Mis puutub tsiviilkostja esindaja väitesse, et AS-i MiniCredit ainuaktsionär GBG Oil OÜ on 1. augustil 2018. a võtnud vaidluste vältimiseks vastu AS-i MiniCredit (pankrotis) ainuaktsionäri otsuse selle kohta, et praeguses kriminaalasjas lahendatava tsiviilhagi aluseks olevaid maksed on igal juhul tegeliku kasusaaja poolt heaks kiidetud, siis tuleb pöörata tähelepanu sellele, et Harju Maakohtu 5. oktoobri 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-11518 oli välja kuulutatud AS MiniCredit (pankrotis) pankrot. Nagu tsiviilkostja esindajate apellatsiooniski märgitud, tähendas see, et vastavalt pankrotiseaduse § 35 lg 1 p-le 2 läks võlgniku vara valitsemise õigus üle pankrotihaldurile. 1. augustil 2018 kehtinud PankrS § 35 lg 1 p 4 keelas juriidilisest isikust võlgnikul mistahes tehingud. Seega ei olnud GBG Oil OÜ-l ringkonnakohtu hinnangul 1. augustil 2018 õigust AS MiniCredit (pankrotis) vara puudutavaid otsuseid vastu võtta.

14.6 Kuna ringkonnakohus tuvastas, et MiniCredit AS sai rendiarveid tasudes vastu sularaha, kuid väiksemas ulatuses, tulen maakohtu otsus OÜ-lt GBGrupp Holding AS MiniCredit (pankrotis) kasuks 597 319,01 euro välja mõistmise osas tühistada ja mõista AS MiniCredit (pankrotis) kasuks välja 100 540,31 eurot.

14.7 Eelnevast tulenevalt tuleb jätta tsiviilhagi tagamiseks muutmata Harju Maakohtu 29. novembri 2019. a määrusega kriminaalasjas nr 1-19-705 seatud arest sõiduautole Bentley Continental GTS (registreerimisnumbriga BBBBB). Tsiviilkostja esindajad on apellatsioonis taotlenud maakohtu otsuse tühistamist sõiduauto Bentley Continental GTS (reg. nr. BB 888) hoiustamise kulu GBGrupp Holding OÜ-lt riigituludesse välja mõistmise osas. Kuna ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, kuid mõistis tsiviilkostjalt kannatanu kasuks ikkagi välja kahjuhüvitise, mille tagamiseks on põhjust jätta sõiduauto arestituks, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et KrMS § 182 lg 3 alusel tuleb auto hoiustamise kulu jätta tsiviilkostja kanda.

Arvestades aga seda, et ringkonnakohus rahuldas kannatanu nõude oluliselt väiksemas ulatuses kui maakohus, puudub alus nõude jätkuvaks tagamiseks Harju maakonnas XXX kinnistule (registriosa nr KKKKKKK) seatud kohtuliku hüpoteegiga summas 473 093,59 eurot AS MiniCredit (pankrotis) kasuks. Seega tuleb nõude tagamine ses osas tühistada. TsMS § 388 lg 6 kohaselt omandab kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral hüpoteegi kinnisasja omanik.

Konfiskeerimine

15.1 Prokuratuur on taotlenud kohaldada laiendatud konfiskeerimist või selle asendamist VS, IG, SP ja kolmanda isiku OP suhtes. Need taotlused põhinevad eeldusel, et kohus mõistab VS, IG ja SP süüdi KarS § 255 lg 1 järgi. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, ei ole laiendatud konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks alust.

15.2 J. Lipendina puhul taotleb prokuratuur KarS § 255 lg 2 p 2, KarS § 389 1 lg 4, KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel mõista laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 123 829,70 eurot. St see taotlus ei põhine ainult kuritegelikku ühendusse kuulumise, vaid ka maksukuriteo süüdistusele. Ühtlasi taotleb prokuratuur, et ringkonnakohus jätaks laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestituks Jelena Lipendina ühisomandi osa kinnistust (registriosa nr KKKKKKK) asukohaga XXX (väärtus 98 250 eurot), samuti Harju Maakohtu 26.09.2018 määrusega asjas 1-18-6484 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud püstoli ja käekellad. Selle taotlusega seoses tuleb märkida esiteks seda, et taotlus põhineb muu hulgas süüdistusel KarS § 255 lg1 järgi, milles J. Lipendina õigeksmõistmine jääb muutmata. Teiseks on prokuratuur deklareerinud apellatsioonis, et nõustub maakohtuga, et arvestades J. Lipendinal lasuvaid maksukohustusi, võib jätta tema suhtes vara laiendatud konfiskeerimise kohaldamata. Laiendatud konfiskeerimise kohaldamine oleks põhjendatud juhul, kui ringkonnakohus asub J. Lipendina avalik-õiguslikust nõudeavaldusest tulenevate kohustuste osas maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus jäi ses osas maakohtuga samale seisukohale. Järelikult ei ole taotluse rahuldamiseks alust.

15.3 Maakohus on H. Hirvelt KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerinud vara 9810 euro eest: Can-Am Spyderi orienteeruva turuväärtusega 7500 eurot ning sularaha 2310 eurot. Lisaks sellele on maakohus mõistnud H. Hirvelt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 1 000 000 eurot. P. Gammerilt on maakohus konfiskeerinud Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-987 arestitud sõiduauto Mercedes-Benz Viano 3.5 registreerimismärgiga LLLLLL, Harju Maakohtu 5. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6498 arestitud sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela ning SSS, Tallinn asuva kinnistu

enampakkumise tulemist Rahandusministeeriumi deposiitkontole kantud summa 107 564,80 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus KarS § 3891 lg 4, § 832 lg 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamiseks P. Gammerilt välja 1 000 000 eurot. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad vaidlustavad nii H. Hirve ja P. Gammeri vara konfiskeerimist kui ka konfiskeerimise asendamiseks 1 000 000 euro välja mõistmist. Väitele, et H. Hirv ega P. Gammer pole saanud kuritegelikku tulu, on oma apellatsioonides tuginenud ka kolmandate isikute esindajad. Prokuratuur see-eest maakohtu neid otsustusi ei vaidlusta, mis tähendab, et maakohtu otsusega konfiskeeritu ja konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetu väärtus seab piirid ka ringkonnakohtu konfiskeerimist või selle asendamist puudutavatele otsustustele. Maakohus põhjendas laiendatud konfiskeerimise kohaldamist ning laiendatud konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmist H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 389 1 lg 2 järgi süüdi tunnistamisega. Kohus tuvastas, et ajavahemikus 2015–2017 esitati H. Hirve ja P. Gammeri juhtimisel valeandmeid Emerana OÜ ja Restoplus OÜ TSD-des ja KMD-des, mille tulemusena jäeti tasumata maksud kogusummas 4 561 484,57 eurot. Muu hulgas seisnes kuritegu selles, et varjati äriühingu käivet, mille abil moodustus n-ö mitteametlik kassa, ning osaliselt jäeti deklareerimata töötajatele ja teistele isikutele tehtavad väljamaksed ja jäeti täitmata maksu- ja kinnipidamiskohustus. Tõsiasi, et süüdistatavad said vahetult sellise tegevuse tulemusena tulu, on tõendatud sellega, et kohtu tuvastatu kohaselt said H. Hirv ja P. Gammer samal ajavahemikul nn mitteametlikust kassast väljamakseid ja sellest kaeti ka mitmesuguseid nende isiklikke kulusid. Maakohus võttis arvesse ka H. Hirve ja P. Gammeri ametlikke sissetulekuid ajavahemikus jaanuar 2011 – veebruar 2018. Konfiskeeritavate vallasasjade kohta leidis kohus, et need on soetatud tõenäoliselt sularaha arvel ehk tõenäoliselt on kasutatud maksukuriteost pärit raha. Ka kinnistu kohta märkis kohus, et selle soetamiseks saadud vara seaduslikku päritolu pole tõendatud.

15.4 Mis puutub nii H. Hirvelt kui ka P. Gammerilt 1 000 000 euro välja mõistmisesse laiendatud konfiskeerimise asendamiseks, siis tuleb möönda, et maakohtu otsuses ei ole esitatud arvutuskäiku või muud põhjalikku argumentatsiooni, mille alusel kohus sellise summa kindlaks määras. Arvestada tuleb aga sellega, et KarS § 83 2 lg 1, mille asendamiseks kohus kõnealuse summa välja mõistis, annabki kohtule kaalutlusõiguse vara konfiskeerimise ulatuse suhtes. Nõutav on, et kuriteo olemusest, erinevusest isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel või mõnel muul põhjusel oleks alust arvata, et isik on saanud konfiskeeritavas suurusjärgus vara kuriteo tulemusel. Maakohus on konfiskeeritava vara ja selle asendamiseks välja mõistetava rahasumma ulatust seostanud sellega, mis ulatuses tehti H. Hirvele ja P. Gammerile failis PB isiklik.xls kajastatud väljamakseid. Apellatsioonides on leitud, et failile PB isiklik.xls ei või tugineda. Rõhutatud on, et tegemist ei ole algfailiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see tähtsust. Nagu kaitsjate apellatsioonideski märgitud, tugineb see fail J. Lipendina ütluste kohaselt teistest raamatupidamist kajastavatest failidest pärit andmetele, st tegemist on failiga, millesse on lihtsalt koondatud teistest failidest nähtuvad väljamaksed. Seda, et H. Hirv ja P. Gammer väljamakseid said, pole vaidlustatud ka nende huvides esitatud apellatsioonides.

Veel on kaitsjad vaielnud failile PB isiklik.xls tuginemisele vastu väitega, et see fail ega selle alusfailiks olevad xls-failid ei kajasta H. Hirve ega P. Gammeri kulusid, vaid väljamakseid teinud äriühingute kulusid, mistõttu ei ole õige lisada vastavaid summasid P. Gammeri ja H. Hirve kriminaaltulu arvestusse. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Kulusid kandis küll ettevõte, kuid ta tegi seda H. Hirve ja P. Gammeri huvides, s.t nende eest. Tänu sellele, et ettevõte kandis kulutusi H. Hirve ja P. Gammeri eest, said H. Hirv ja P. Gammer kasu seeläbi, et nende endi vara ei vähenenud, või said nad hüvesid (nt kasutasid autot), mille eest ei pidanud ise tasuma. Seetõttu ongi põhjust lugeda ettevõtete kulud H. Hirve ja P. Gammeri tuludeks. See, et H. Hirve ja P. Gammeri huvides tehtavaid kulutusi kandis ettevõte, tähendabki, et H. Hirv ja P. Gammer said ettevõtete arvel tulu. Apellatsioonides on väidetud veel, et xls-failidest nähtuvad sularahaväljamaksed H. Hirvele ja P. Gammerile on tehtud neile kuulunud äriühingute legaalsest majandustegevusest laekunud rahaliste vahendite arvelt. Seega ei ole tegemist teadmata päritolu sularahaga, vaid äriühingute varast osanikele tehtud väljamaksetega. Asjaolu, et vastavad äriühingud on esitanud deklaratsioonides ebaõigeid andmeid, ei muuda apellantide arvates H. Hirvele ja P. Gammerile äriühingu varast tehtud makseid maksukuriteoga seotud ja seega ebaseaduslikuks rahaks. Ringkonnakohus ei jaga aga apellantide seisukohta, et H. Hirve ja P. Gammeri varade puhul ei saa rääkida selle teadmata päritolust, ega seisukohta, et tehtud väljamaksed ei ole maksukuritegudega seotud. Asjaolu, et on teada, et H. Hirv ja P. Gammer said rahalisi vahendeid nende kontrolli all olevatest ettevõtetest, ei tähenda, et ei saaks rääkida vara teadmata päritolust KarS § 832 lg 1 kontekstis. Teadmata päritolu tähendab siinkohal, et üheselt tuvastatav pole raha legaalne päritolu. Kuivõrd maakohus kohaldas laiendatud konfiskeerimist maksukuriteole viidates, ongi eeldus see, et rahalised vahendid pärinevad H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevast ettevõttest (ettevõtetest), kuna H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevad ettevõtted on pannud toime maksukuritegusid, on aga küsimus selles, kuivõrd saab saadud rahalisi vahendeid pidada legaalsel teel saaduiks. See küsimus on seda põhjendatum, et kuigi apellatsioonides on väidetud, et süüdistatavatel oli võimalik saada ettevõtlustulu, ei ole tõenditele tuginedes näidatud, et sellise ettevõtlustulu jagamine oleks ettenähtud korras otsustatud, raamatupidamises korrektselt vormistatud jne. Vastupidi: H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad on sisuliselt ise esitanud väite, et raha täpne päritolu pole tuvastatav, väites, et sularahakassast tehtud väljamaksed on tehtud küll H. Hirve ja P. Gammeri ettevõtete arvel, kuid täpselt pole tuvastatav, millise ettevõtte arvel, sest kassas oli eri ettevõtete raha ja selle kohta, mis ettevõtte arvelt kassast raha välja maksti, arvet ei peetud. Nagu öeldud, on vara teadmata päritolu puhul rõhuasetus sellel, et teada pole, et tegemist oleks legaalsel teel saadud varaga. See, et maksukohustust varjanud ettevõtetel oli iseenesest legaalne käive, ei välista neilt ettevõtetelt saadu lugemist kuritegelikul teel saadud varaks. Maksukohustuse varjamise ehk kuriteo toimepanemise tulemusel jääb ulatuses, milles oleks tulnud maksu maksta, ettevõttele rohkem rahalisi vahendeid kätte. On tõsi, et ainuüksi deklareerimiskohustuse rikkumine riigi maksunõude olemasolu ega suurust ei mõjuta, mistõttu tegeliku maksukohustuse deklareerimata jätmist reeglina isiku vara väärtust suurendavaks ei loeta. Samas juhul, kui riigil pole võimalik maksusummat

maksukohustuslaselt reaalselt sisse nõuda, on maksukohustuse varjamise teel ettevõttele hoitud raha käsitatav kuritegelikul teel saadud varana. (RKKKm 3-1-1-52-15 p 31). Eelnevast tulenevalt ei saa kuritegelikul teel saadud varaks lugeda süüdistuses toodud ajavahemikul H. Hirvele ja P. Gammerile tehtud väljamakseid, kuna selle maksukohustuse maksma panekuks on esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus, st riik on esitanud maksunõude. Küll saab kuriteo tulemusel saadud varaks pidada varem maksmata jäetud maksude arvel ettevõttele hoitud raha. Kui ettevõtted tegid P. Gammerile ja H. Hirvele, kes olid maksukuriteo kaastäideviijad, väljamakseid, said viimased maksukuriteo arvel kasu. Enne 2015 aastat varjatud maksukohustusest tuleneva maksusumma määramise tähtaeg on MKS § 98 lg-st 1 möödunud. Ringkonnakohtu hinnangul on sellest lähtunud ka maakohus. Kuigi kohus on esmalt viidanud sellele, mis ulatuses said H. Hirv ja P. Gammer nn mitteametlikust kassast sularahas väljamakseid ajavahemikus 2011-2018, on kohus ühtlasi tõdenud, et ajavahemikus 2015– 2017 saadut on käsitatud OÜ Restoplus vahenditest väljamakstud erisoodustusena ja vastavalt maksustatud, mistõttu on prokuratuur lugenud seda seaduslikuks tuluks. Kokkuvõtvalt on kohus möönnud, et sel ajavahemikul saadud kuritegelik tulu on hõlmatud avalik-õigusliku nõudeavaldusega. Kuivõrd maakohus ei ole seega konfiskeerimisel ja konfiskeerimise asendamisel lähtunudki sellest, et H. Hirv ja P. Gammer said kuritegelikku tulu aastatel 2015– 2017, on ringkonnakohtu hinnangul alusetu kaitsjate apellatsioonides väljendatud seisukoht, et maakohtu arvestus on toonud kaasa selle, et konfiskeerimisotsustus nullib ära selle, et kohus on perioodil 2015-2017 P. Gammerile ja H. Hirvele kassast tehtud väljamaksed lugenud nende legaalseks tuluks. Küll tuleb tõdeda, et maakohus ei ole olnud lõpuni järjepidev: kohus on konfiskeerinud H. Hirvelt ja P. Gammerilt ära võetud sularaha, mille puhul ei ole võimalik tuvastada, et see on saadud just enne 2015. aastat. KarS § 832 lg 1 annab kohtule õiguse konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu vara, kui kuriteo olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel või muu põhjus annab aluse eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Niisiis ei tähenda konfiskeerimine KarS § 832 lg 1 alusel vahetult selle vara konfiskeerimist, mis on saadud selle kuriteo tulemusel, milles isik süüdi tunnistatakse, vaid tegemist on eeldatava kriminaaltulu konfiskeerimisega. Praeguse menetluse kontekstis tähendab see konfiskeerimist eeldusel, et ettevõtted on samal moel varjanud maksukohustust ja teinud H. Hirvele ja P. Gammerile väljamakseid ka varem. Seega ei välista kriminaaltulu konfiskeerimist see, et H. Hirv ja P. Gammer on saanud vara nende kontrolli all olevatelt ettevõtetelt. Vastupidi: kuna kuritegelikuks tuluks saab pidada ettevõtete maksmata jäetud makse, on vara laiendatud konfiskeerimise või selle asendamise eelduseks, et tegemist on varaga, mis võib olla saadud H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olnud makse ettenähtust vähem tasunud ettevõtetelt. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjust eeldada, et H. Hirv ja P. Gammer on enne süüdistuses kirjeldatud maksukuritegu saanud oma kontrolli all olevatelt ettevõtetelt maksukuriteo tulemusel saadud (säästetud) vara arvel. Maakohus on tuvastanud, et P. Gammer ja H. Hirv on kontrollinud juba vähemalt 2001. aastast läbi erinevate äriühingute toitlustus- ja meelelahutusasutusi. Süüdistuses käsitletud ajavahemikul kasutati maksukohustuse

varjamiseks juba välja kujunenud süsteemi, mis tähendab, et tegemist ei olnud süsteemiga, mida oleks hakatud alles siis rakendama. Seda, et selline süsteem pidi toimima H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevates ettevõtetes juba pikka aega, näitavad ka V. Jaroševitši ja KKi ütlused. Nende ütluste kohaselt tekitati ka MiniCreditiga seotud nn raharing, mis on tuvastatav 2009. aastast, ümbrikupalkade maksmiseks. Seejuures räägiti ümbrikupalga maksmisest kui H. Hirve palga maksmise printsiibist. Ühtlasi nähtub failist PB isiklik.xls, et ka väljamakseid H. Hirvele ja P. Gammerile tehti pikema aja jooksul: arvepidamine neile tehtud väljamaksete kohta ulatub välja 2008. aastani. Seejuures ei ole need väljamaksed 2015. aastale eelnenud aastatel alla hilisematel aastatel saadutele. Öeldu ei tähenda, et väljamaksed peaks kogu ulatuses olema toimunud kuritegelikul teel saadud vara arvel, kuid see, et väljamaksete suurus pole väiksem 2015. aastal ja hiljem tehtud väljamaksetest, annab alust eeldada, et ka nende väljamaksete tegemisele on aidanud kaasa see, et ettevõtted on osaliselt maksukohustust varjanud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et kui maksukohustust varjanud ettevõtetel oli piisavalt legaalsest käibest pärit vahendeid, et H. Hirvele ja P. Gammerile väljamakseid teha, ei ole alust lugeda tehtud väljamakseid H. Hirve ja P. Gammeri kuritegelikul teel saadud varaks. Kui ettevõte tegeleb legaalse äritegevusega, kuid paneb toime ka kuritegusid, mille tulemusel saab vara või vabaneb kohustusest, tähendab see, et kuriteo tulemusel saadud vara (raha) seguneb muu varaga (praegusel juhul tähendab see, et ei saa mingi tunnuse alusel eristada raha, mis oleks tulnud maksudena riigile maksta muust ettevõtte rahast). Seetõttu on rahale, mille maksukohustuse varjajad ettevõttest välja võtavad, kohaldatav KarS § 83 2 lg 11, mis ütleb: „Kui kuriteoga saadud vara on segunenud muu varaga, on tegemist osaliselt kuriteoga saadud varaga. Osaliselt kuriteoga saadud vara loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses sätestatud ulatuses kuriteoga saadud varaks, mille konfiskeerimine asendatakse käesoleva seadustiku §-s 84 sätestatud korras.“ Kuigi vahetult hoidis maksude maksmata jätmisega vara kokku äriühing, kes oleks pidanud makse maksma, tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada seda, et H. Hirv ja P. Gammer, kes olid ise maksukuriteo kaastäideviijad, kasutasid maksukuriteo toime pannud ettevõttest pärit rahalisi vahendeid, milles olid legaalsel teel ja kuriteo tulemusel saadud rahalised vahendid segunenud, suures ulatuses enda kasuks. Sisuliselt kasutasid nad ettevõtte vara justkui enda oma. Eelnev tähendab, et ses ulatuses, milles ettevõtted maksude mittemaksmise arvel eeldatavasti kokku hoidsid, on võimalik mõista kuriteo tulemusel tõenäoliselt kasu saanutelt vara laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja rahasumma. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see, et nii kaua, kui rahalised vahendid, mille H. Hirv ja P. Gammer ettevõttest välja võtsid või mille arvel oma kulusid katsid, ei ületa summasid, milles eeldatavasti oli maksukohuste varjamise tulemusel makse maksmata jäetud, tuleb H. Hirve ja P. Gammeri saadut pidada kuritegelikul teel saaduks. Kohtukolleegium ei nõustu väitega, et H. Hirve ja P. Gammeri kuritegelikul teel saadud tulu saaks olla „äärmisel juhul üksnes see osa tulust, mille moodustaks juriidilise isiku tulumaks (nt dividendelt maksmata jäänud tulumaks)“. Kuna kuritegelikul teel saadud tulu moodustab kogu maksusumma, mille äriühing makse maksmata kokku hoidis, sõltumata sellest, mis maksu ettevõte maksmata jättis, ja need kokku hoitud rahalised vahendid on täies ulatuses segunenud muu varaga, saab KarS § 83 2 lg 11 alusel lugeda kuritegelikul teel saaduks kogu H. Hirvele ja P. Gammerile üle antut, mis ei ületa

varjatud maksukohust. Kuigi seda puudutavaid täpseid andmeid 2015. aastale eelnenud aja kohta kohtu käsutuses pole, annavad suurusjärgust, mis ulatuses maksukohustust aastas varjati, aimu 2015. – 2017. a andmed. Maksuarvestuse kohaselt on Restoplus OÜ jätnud maksustamisperioodidel 2015. aasta jaanuarist 2017. aasta detsembrini tasumata makse kokku 4 134 757,02 eurot, Emerana OÜ aga 616 104,23 eurot. Seega ulatus ettevõtete varjatud maksukohustus aastas keskmiselt ligi 1,6 miljonini. Isegi, kui eeldada, et aja jooksul nii ettevõtete käive kui ka palgad ja sellega seoses ka varjatud maksukohustused kasvasid, ei ole alust järelduseks, et 2015. aastale eelnenud aastatel oleks varjatud maksukohustust oluliselt väiksemas ulatuses, st suurusjärk jääb ikkagi miljoni euro juurde. Arvestades seda, et ka enne 2015. aastat said H. Hirv ja P. Gammer suures ulatuses väljamakseid, on alust järelduseks, et ettevõtete maksude arvelt kokku hoitu jõudis kokkuvõttes nendeni. See tähendab ühtlasi, et maakohtu otsusega kummaltki laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud miljon eurot on summa, mis vastab mõne aasta jooksul saadud kuritegelikul teel saadud varale, samas kui on alust arvata, et sellisel moel saadi tulu pikema ajavahemiku vältel. Seetõttu ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks H. Hirvelt ega P. Gammerilt miljoni euro välja mõistmise osas.

15.5 Mis puutub varasse, mille maakohus lisaks sellele konfiskeeris, siis tuleb alusetuks pidada H. Hirvelt ja P. Gammerilt arestitud sularaha (H. Hirvelt 2310 eurot, P. Gammerilt 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela) konfiskeerimist. Nagu eespool selgitatud, ei saa ajavahemikus 2015–2017 saadut käsitada kuritegelikul teel saadud varana, ära võetud sularaha puhul pole aga võimalik välistada, et see on saadud sel ajavahemikul. Maakohtu otsusega konfiskeeritud mootorsõidukite – Can-Am Spyderi ja Mercedes-Benz Viano puhul – tuleb arvestada, et KarS § 832 lg 11 kohaselt ei ole põhjendatud nende konfiskeerimine, vaid kõne alla võiks tulla konfiskeerimise asendamine. Viimase kohaldamine sõltub sellest, kas on põhjust arvata, et H. Hirv ja P. Gammer võisid saada enne 2015. aastat kuritegelikul teel tulu suuremas ulatuses kui maakohtu otsusega konfiskeerimise asendamiseks kummaltki välja mõistetud miljon eurot, aga ka sellest, kas on võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist ilma süüdistatavate olukorda raskendamata. Kohtukolleegium leiab, et menetluses tuvastatud asjaolud annavad alust järelduseks, et H. Hirv ja P. Gammer on saanud maksukuriteo tulemusel tulu pikema aja vältel. Samas ei saa kohtule esitatud tõendite alusel määrata arestitud mootorsõidukite väärtusele vastavat konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetavat rahasummat, ilma et sellega kaasneks oht, et isikute olukorda raskendatakse. Can-Am Spyder on Maanteameti väljatrüki kohaselt esmaregistreeritud 2008. aastal ning Mercedes-Benz Viano 2005. aastal (kd 66; tl. 1). Can-Am Spyderi turuväärtus 7500 eurot on määratud 24. novembri 2017 seisuga (kd 67; tl. 54, 55). Arvestades möödunud ajavahemikku, on väga tõenäoline, et sõiduki turuväärtus on praeguseks väiksem. Mis puutub Mercedes-Benz Vianosse, siis see oli kehvapoolses seisukorras juba arestimise ajal: vaatlusprotokolli kohaselt auto ei käivitunud, sellel oli roostet, värvikahjustusi ja muid defekte (kd 73; tl. 152– 171). Ringkonnakohtul ei ole andmeid, mille alusel auto väärtust kindlaks määrata. Auto vanust ja seisukorda arvestades on aga ilmne, et võrreldes P. Gammerilt avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel välja mõistetud

rahasummaga ning konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasummaga on selle väärtus väike. Neist asjaoludest tulenevalt ning tuginedes KarS § 832 lg-le 4, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsustuse H. Hirve ja P. Gammeri sõidukite konfiskeerimise osas, jättes ühtlasi kohaldamata laiendatud konfiskeerimise asendamise. Kuna vara puhul on tegemist rahaliste vahenditega, on eelnevast erinev olukord Tallinnas Sarapiku tee 5 asuva kinnistu enampakkumise tulemist Rahandusministeeriumi deposiitkontole kantud 107 564,80 euro puhul. See kinnistu on omandatud 2005. aastal (7. novembri 2017 vaatlusprotokoll: kd 68; tl. 36 prd) ehk ajal, kui P. Gammer tegeles restoraniäriga, mille raames varjati maksukohustust. Samas on kinnistu soetatud nii palju aega tagasi, et sel ajal teenitud kuritegelik tulu ei oleks hõlmatud maakohtu otsusega konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud miljonist eurost. Arvestades seda, et rahasumma konfiskeerimine ja konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmine on oma mõjult samasugused meetmed, ei näe ringkonnakohus alust ses osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja rahasumma konfiskeerimise asemel konfiskeerimise asendamiseks P. Gammerilt rahasumma välja mõistmiseks.

Kolmandate isikute vara konfiskeerimine ja neilt konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmine 15.6 Maakohus konfiskeeris otsusega KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandatelt isikutelt vara järgnevalt: ÜHlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-995 ja 25. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6259 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud summa 273 867,32 eurot; KHlt 30. mai 2018. a määrusega asjas 1-18-4258 arestitud sõiduauto Audi A5 Coupe registreerimismärgiga SSSSSS; OSlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-996 arestitud sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE’i registreerimismärgiga JJJJJJ ja sularaha 6550 eurot; JGlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-997 arestitud kinnistu (registriosa nr KKKKKKKK) asukohaga KKK ja sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE’i registreerimismärgiga OOOOOO. Lisaks sellele mõistis maakohus KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kolmandatelt isikutelt välja: ÜHlt 2650 eurot; KHlt 295 802,86 eurot; OSlt välja 359 148,19 eurot; JGlt välja 514 385,47 eurot. ÜHe, KHe ja OS esindaja apellatsioonides on leitud, et neilt vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise kohaldamiseks pole alust, sest H. Hirv ei ole saanud kuritegelikku tulu. Ses osas kordavad apellatsioonid sisuliselt H. Hirve kaitsjate apellatsioonis esitatud väiteid. Kohtukolleegium esitas H. Hirvelt konfiskeerimise asendamise küsimist

käsitledes argumendid, miks ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu. Ka on ringkonnakohus selgitanud, miks hoolimata sellest, et kuritegelikul teel saadud tulust ei saa rääkida 2015.–2017. aastal, saab eelduste kohaselt maksmata jäetud makse pidada kuritegelikuks tuluks sellele eelneval ajal. Sellele tuleb lisada, et ringkonnakohus nõustub kolmandate isikute esindajaga, et eeldada ei saa, et kuritegelikul teel saadi tulu ka 2018. aastal – andmed selle kohta, et maksukuriteo toimepanemine jätkus ka 2018. aastal ei ole (vastasel juhul tekib küsimus, miks ei hõlma süüdistus ka 2018. aastat). Kohtukolleegium ei nõustu kolmandate isikute ÜHe, KHe ja OS esindaja etteheitega, et konfiskeerides kriminaaltulu ja mõistes selle asendamiseks rahasumma välja nii H. Hirvelt kui ka kolmandatelt isikutelt, on maakohus kohaldanud konfiskeerimist mitmekordselt. Apellatsioonide kohaselt on maakohus hoolimata sellest, et pidas H. Hirve kuritegelikul teel saadud tulu suuruseks miljonit eurot, mõistnud kolmandatelt isikutelt välja ja konfiskeerinud nende vara kokku 1 982 308,37 euro väärtuses ja seda lisaks H. Hirvelt välja mõistetule ja konfiskeeritule. Ringkonnakohus nõustub, et kuritegelikul teel saadut ei tohi konfiskeerida või välja mõista mitmekordselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei olegi maakohus seda teinud. Arvestada tuleb sellega, et maakohus pole määratletud ajavahemikku, mille jooksul saaduks kohus H. Hirvelt välja mõistetud miljonit eurot pidas (ning kohtul ei olnudki selle ajavahemiku täpse määratlemise kohustust) ning ka karistusseadustik ei sea süüdlase puhul piire sellele, mis aja jooksul võib kuritegelik tulu saadud olla. Küll on kohus osutanud asjaoludele, millest tulenevalt võib eeldada, et H. Hirv on saanud samasugusel moel kuritegelikku tulu 2001. aastast. Arvestades seda, kui suures ulatuses jätsid H. Hirve ja P. Gammeri ettevõtted makse maksmata, aastatel 2015–2017 ja kui suures ulatuses kasutas H. Hirv oma kontrolli all olevatest ettevõtetest saadud rahalisi vahendeid, on alust arvata, et aastatel 2001–2014 (k.a) jõudiski H. Hirve käsutusse maksude kokkuhoidmisel saadud rahalisi vahendeid rohkem kui miljoni euro väärtuses ning seda vara on antud üle ka kolmandatele isikutele. Seetõttu ongi lisaks H. Hirvelt miljoni euro välja mõistmisele põhjust kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ka kolmandate isikute suhtes. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ÜHe, KHe ja OS esindaja apellatsioonide seisukohaga, nagu poleks kolmandad isikud üldse süüdistatavate arvel varasid saanud. Küll tuleb maakohtu otsustusi konfiskeerimise ja selle asendamise osas korrigeerida. Esiteks tuleb KarS § 832 lg-st 11 lähtuvalt tühistada maakohtu otsus kolmandatelt isikutelt mootorsõidukite (KHlt sõiduauto Audi A5 Coupe ning OSlt ja JGlt sõiduautode Land Rover Range Rover EVOQUE’i) konfiskeerimise osas ning JGlt KKK, Tallinn kinnistu konfiskeerimise osas. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks OSlt sularaha 6550 euro konfiskeerimist, kuna ei ole andmeid, et tegemist oleks enne 2015. aastat saadud rahaliste vahenditega. Mis puutub rahasumma konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmisse, siis tuleb nõustuda apellatsioonides märgituga, et kolmandate isikute legaalse tulu ning varade, kulutuste ja elatustaseme erinevuse hindamisel on kohus võtnud alusetult arvesse süüdistuses toodud ajavahemikku. Küll ei nõustu ringkonnakohus apellantidega, et kuna 2015–2017 H. Hirvele ja P. Gammerile tehtud väljamaksetelt nõutakse üksnes erisoodustusmaksu tasumist, ei ole alust pidada ka kolmandate isikute neilt eelnevalt saadut

kuritegelikul teel saadud varaks. Oma seisukohta selgitas ringkonnakohus H. Hirve ja P. Gammeri suhtes kohaldatud konfiskeerimise asendamist käsitledes. Maakohus on tuvastanud, et ÜH, KH ja OS on saanud vara H. Hirve ja JG P. Gammeri arvel. Seega on põhimõtteliselt KarS § 832 lg 2 p 1 kohaselt kuritegelikul teel saadud vara laiendatud konfiskeerimise või selle asendamiseks rahasumma kolmandatelt isikutelt välja mõistmise tingimused täidetud. Küsimus on selles, mis ulatuses saab konfiskeerimise asendamist (ÜHe puhul ka hüpoteekide asendamisel laekunud rahasumma konfiskeerimist) põhjendatuks pidada.

JGi kaitsja on JGi vara konfiskeerimist ja konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmist vaidlustades leidnud, et järeldused kuritegeliku tulu kohta põhinevad ekslikel arvestustel. See seisukoht põhineb maakohtus üle kuulatud asjatundja UV hinnangul. Ringkonnakohus peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et UV ütlusi ja tema antud arvamust ei saa tõendina kasutada, kuigi ringkonnakohus ei nõustu täielikult maakohtu seisukohaga. Maakohus on leidnud, et UV „ei kasutanud asjatundja eriteadmisi, mis võimaldaks paremini mõista tõendamiseseme asjaolusid, vaid asus ise tõlgendama tõendeid nende koostoimes ja andma neile hinnanguid, et selgitada süüdistatavate ja kolmandate isikute vara (võimalikke) katteallikaid“. Ringkonnakohus saab maakohtu öeldust aru nii, et maakohus ei väitnud, et UV ei kasutanud üldse eriteadmisi, vaid seda, et ta ei kasutanud eriteadmisi asjaolude paremini mõistetavaks muutmiseks, vaid asus ise asjaolusid tõlgendama, st järeldusi tegema. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et eriteadmistega isik teeb järeldusi kriminaalmenetluses kogutud tõendeid tõlgendades. See tuleb kõne alla ekspertiisi puhul (eriti tuleb tõlgendamise vajadus esile nt lingvistikaekspertiisi puhul). Nagu nähtub UV enda maakohtu 17. novembri 2020 istungil antud ütlustest, tähendas ka tema enda arusaama kohaselt arvamuse koostamine sisuliselt ekspertiisi tegemist (kohtu kd 15; tl. 173). See tähendab, et ta ei tegutsenud asjatundjana. Vastavalt KrMS § 109 1 lg-le 1 on asjatundja füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Sellest järeldab ringkonnakohus, et asjatundja roll ei tohi ulatuda sisuliselt ekspertiisi tegemiseni. Nagu maakohtu istungi protokollist näha, olid tema ütlused eelkõige suunatud koostatud arvamuse selgitamisele. Seega ei tegutsenud UV arvamust ega ütlusi andes asjatundjana. Ringkonnakohtu arusaamist mööda oli see ka maakohtu etteheide, kui maakohus leidis, et UV ei kasutanud eriteadmisi asjaolude selgitamiseks, vaid järelduste tegemiseks. Selle arvamuse saamiseks ei olnud järgitud ekspertiisi tegemiseks ettenähtud korda, mistõttu ei olnud tegemist KrMS § 63 lg-le 1 vastava tõendiga ning maakohtul puudus kohustus selles esitatud väidete analüüsimiseks ja seega ka sellele arvamusele tuginevatele seisukohtadele vastamiseks (kuigi maakohus on põhimõtteliselt võtnud seisukoha ka arvamuse sisu suhtes, asudes seisukohale, et tehtud järeldused on valdavalt oletuslikud). JGi esindaja leiab (UV arvamusele tuginedes), et JGi legaalset vara, sissetulekuid ja kulutusi kajastavates vaatlusprotokollides on tehtud alusetuid järeldusi. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks nendele vaatlusprotokollidele tuginenud (kohus on viidanud vaid vaatlusprotokollidele lisatud CD-dele, mis sisaldasid andmeid kontodele laekunud rahasummade ja tehtud kulutuste kohta). Eeldatavasti on maakohus lähtunud

Riigikohtu 10. juunil 2022 kriminaalasjas nr 1-18-437 tehtud otsuses (p 57) väljendatud seisukohast, et kui menetleja on vaatluse raames sisuliselt analüüsinud ja hinnanud tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vormistatud menetlustoimingu protokoll tegelikult vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Riigikohus leidis, et menetleja hinnang ega analüüs ei ole KrMS § 63 lg 1 tähenduses tõend ning seda ei saa tõendina vaadelda ka siis, kui see on vormistatud vaatlusprotokollina. Ringkonnakohus leiab, et kolmandate isikute varalist seisundit käsitlevaid vaatlusprotokolle saab küll tõendina kasutada, kuid seda vaid ulatuses, milles tehtud menetlustoiming vastab vaatluse tunnustele. Kohtukolleegiumi arvates saab vaatlusprotokolle kasutada osas, milles on süstematiseeritult esitatud konkreetsetest allikatest pärit andmeid (nt andmed deklareeritud maksustatavate tulude, arvelduskontole laekunud rahaliste vahendite ja kontol olevate rahaliste vahenditega tehtud tehingute kohta). Samas on ilmne, et kõrvale tuleb jätta erinevad järeldused, sh hinnangud, kas laekunud rahalised vahendid on eeldatavalt legaalse päritoluga või mitte. Seetõttu lähtub ringkonnakohus kolmandate isikute võimaliku süüdistatavate kuritegeliku tulu arvelt saadu arvestamisel nende legaalse sissetuleku ning tuvastatud väljaminekute vahele. JG sai vaatlusprotokollis toodud andmete kohaselt kontrollitavatest allikatest pärinevaid tulusid 2011. aastal ca 67 000 euro ulatuses, 2012. aastal ca 61 000 euro ulatuses (nende hulka on loetud ka General Baltic Group OÜ laenu tagasimaksed), 2013. aastal ca 30 000 euro ulatuses ja 2014. aastal ca 22 000 euro ulatuses (seejuures jäi ta enda deklareeritud maksustatav tulu 4000–5000 euro piiresse). Samas on ta vaatlusprotokolli lisas 4 toodud kontoväljavõtte kohaselt teinud sularahasissemakseid 2011. aastal 4440 euro, 2012. aastal 53 550 euro, 2013. aastal ca 152 000 euro ning 2014. aastal ca 169 000 euro ulatuses. Lisa 5 kohaselt tegi JG pangakontol olevate rahaliste vahendite arvel kulutusi 2011. aastal ca 70 000 euro ulatuses, 2012. aastal ca 109 000 euro ulatuses, 2013. aastal ligi 178 000 euro ulatuses ning 2014. aastal ca 194 500 euro ulatuses. Seega olid JGi kulutused 2012. aastast alates olnud märkimisväärselt suuremad tema enda deklareeritud ja kontrollitavatest allikatest pärit sissetulekutest tulust (kolme aasta peale ca 368 500 euro võrra) ning ta kontole on suures ulatuses pandud rahalisi vahendeid, mille päritolu pole teada. Nagu maakohtu otsuses märgitud, kinnitas P. Gammer ise, et tema tagas perekonna majandusliku kindlustatuse. Seega sai JG vara P. Gammeri arvel, mistõttu on alust KarS § 83 2 lg 2 p 1 kohaldamiseks ja JGilt konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmiseks, seda küll maakohtu otsusega välja mõistetust väiksemas ulatuses – nagu eespool märgitud, ületasid kohtukolleegiumi arvestuse kohaselt JGi kulutused tema kontrollitavatest allikatest pärit sissetulekuid 368 500 euro ulatuses. Arvestades seda, et ringkonnakohus tühistas JGi auto ja kinnistu konfiskeerimise ning vähendas ka konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetavat summat, ei ole välja mõistetav summa JGi vara arvestades ebaproportsionaalselt koormav ning alust ei ole KarS § 83 2 lg 4 kohaldamiseks, nagu taotles JGi esindaja. Samuti on põhjendamatu JGi esindaja taotlus vähendada konfiskeerimise asendamisele kuuluvat summat avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra oma, kuna JGi vastu ei ole nõuet esitatud.

JGi esindaja on taotlenud laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldatud meetmete tühistamist. Laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks jättis maakohus aresti alla JGi sõiduauto Mercedes-Benz (registreerimismärgiga FFFFFF) ning jättis muutmata JGi 1⁄2 mõttelisele osale Tallinnas Mahtra tn 26 korterist nr 42 Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi summas 25 000 eurot. Apellatsioonimenetluse ajal taotles JG, rahalise nõude tagamise abinõu asendamist kohtu tagatiskontole kantud rahasummaga. Ringkonnakohus määras rahasummaks 25 000 eurot. Kuna rahasumma on kohtu tagatiskontole tasutud, määras kohus JGi taotlusel 21. juuni 2023 määrusega, et kohtulik hüpoteek kustutatakse. Kuna ringkonnakohus mõistab JGilt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 368 500 eurot ning arestitud auto ja kohtu tagatiskontole kantud rahasumma ei ületa JGilt välja mõistetud rahasummat, on põhjendatud mõlema konfiskeerimise asendamiseks kohaldatud meetme jätkuv kohaldamine. Seega tuleb Harju Maakohtu otsus jätta muutmata JGi sõiduauto Mercedes-Benz (registreerimismärgiga FFFFFF) aresti alla jätmise osas. Samuti tuleb jätta kohtu tagatiskontole hüpoteegi asendamiseks sinna kantud 25 000 eurot.

15.7 ÜHe puhul nähtub vaatlusprotokollis (kd 67, tl. 29 jj; CD tl. 32) toodud andmetest, et tema legaalsed tulud aastatel 2011 – 2014 (k.a) jäid vahemikku 4781–5505 eurot. Samas on ta pangakontol olevate rahaliste vahendite arvel teinud kulutusi 16 645–52 470 euro ulatuses. Seejuures on ta teinud sularaha sissemakseid kontole aastas 11 060–47 450 euro ulatuses. Lisaks sellele on ta teinud aastas tuhandete eurode eest kulutusi sularahas (kusjuures need kulutused ületavad tuhandete eurode ulatuses pangakontolt välja võetud rahasummasid). aasta legaalsed sissetulekud kontolt tehtud väljaminekud sularahakulutused, mis ületavad kontolt välja võetud sularaha hulka Kulutuste ja legaalse sissetuleku vahe Kokku

16645

22133

52470

20579

17154

27339

20348 67732

14181 29456 141681

Ringkonnakohus leiab, et 2011. a–2014. a legaalseid sissetulekuid ületavate kulutuste 141 681 euro puhul on alust järeldada, et need on tehtud H. Hirvelt saadud vara arvel. Seega tuleb ÜHelt konfiskeerida konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud summast 141 681 eurot, seda ületav osa aga otsuse jõustumisel aresti alt vabastada, nagu ka õlilõuend „Sild üle vaevavete“. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada ÜHelt täiendavalt 2650 euro välja mõistmise osas. Ka KH sissetulekuid ja väljaminekuid iseloomustab see, et maksustatav tulu ja muud pangakontole laekunud legaalsed sissetulekud on vaatlusprotokollis ja selle lisas (kd 67; tl. 124 jj) esitatud andmete alusel väiksed ning kulutused ületavad neid oluliselt: Aasta legaalsed sissetulekud kontolt tehtud väljaminekud

14265

47128

208017 260283

Kulutuste ja legaalse sissetuleku vahe

40086

52266

105158

Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus rahasummaks, mis tuleb KHelt konfiskeerimise asendamiseks välja mõista, 105 158 eurot, mistõttu tuleb maakohtu otsus KHelt välja mõistetava summa osas tühistada ja määrata uus summa. Laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks on Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-994 seatud kolmanda isiku KH kinnistutele (registriosa nr XXXXXXXX, YYYYYYY ja CCCCCCCC) asukohaga XXX, YYY7 ja CCC Eesti Vabariigi kasuks kohtulikud hüpoteegid summas 240 000 eurot, 2 500 eurot ja 7 500 eurot. Arvestades KHelt välja mõistetava summa vähenemist ei ole põhjendatud nõude tagamine senises ulatuses. TsMS § 388 lg 2 kohaselt on kohtuliku hüpoteegi puhul hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kuivõrd kohtuliku hüpoteegi seadmine toimub ka kriminaalmenetluses tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni alusel, kehtib ülaltoodu ka kriminaalkohtumenetluses hoolimata asjaolust, et nõue, mida tagatakse, on karistusõiguslik. Sellest tulenevalt tuleb vähendada XXX kinnistule (registrinumbriga XXXXXXXX) seatud 240 000 euro suurust hüpoteegisummat vähendada ja määrata hüpoteegisummaks 105 158 eurot. Pirita tee YYY-le ja CCC-le (registrinumbriga YYYYYYY ja CCCCCCCC) seatud hüpoteegid ei ole ringkonnakohtu otsusest tuleneva nõude tagamiseks vajalikud. TsMS § 388 lg-st 6 tulenevalt ei tähenda see aga hüpoteegi kustutamist, vaid tühistada tuleb üksnes nõude tagamine. Selle tulemusel omandab hüpoteegi kinnisasja omanik, kes võib nõude tagamist tühistava kohtulahendi alusel taotleda kohtuliku hüpoteegi kustutamist. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb sellist korda järgida ka kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi puhul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-67-14, p 78 ja 22. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-7-13, p 10). Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus, millega jäeti hüpoteegid kehtima, ning tagamismäärus osas, millega seati kõnealused hüpoteegid Eesti Vabariigi kasuks. OS puhul on olukord teiste kolmandate isikutega sarnane: tema maksustatavad tulud on olnud pigem tagasihoidlikud, jäädes 5000 euro juurde, erinevad legaalseks loetud tulud neist mõnevõrra suuremad (2011. ja 2014. aasta puhul paisutavad tulusid laen ja korteri müük), tuvastatud kulutused aga suuremad (kd 67; tl. 139 jj, CD: tl. 142): Aasta

legaalsed sissetulekud 140930 17893

461649 kontolt tehtud väljaminekud 191724 52488 88431 487903 sularahakulutused, mis ületavad kontolt välja võetud sularaha hulka

kulutuste ja legaalse sissetuleku vahe 52699 34751 80758 28604 kokku 196812 Seega tuleb maakohtu otsus tühistada OSlt konfiskeerimise asendamiseks 359 148,19 euro välja mõistmise osas ja mõista OSlt konfiskeerimise asendamiseks välja 196 812 eurot. Konfiskeerimise asendamise tagamiseks on seatud kolmanda isiku NNN asuvale kinnistule (registriosa nr NNNNNNN) Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 250 000 eurot. Kuivõrd kohtuliku hüpoteegi suuruse määrab tagatava nõude suurus, tuleb hüpoteegisummat muuta ja määrata uueks hüpoteegisummaks 196 812 eurot.

Aresti alt tuleb vabastada Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-18-5654 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud kolmanda isiku OS vara: käekell Chopard (väärtus ca 7000 eurot); käekell Ulysse Nardin (väärtus ca 5000 eurot); 16 teemantiga kullast sõrmus (kaal 6,34 grammi) (väärtus ca 500 eurot); 2 briljantlihvis teemanti ja 36 briljandiga kullast sõrmus (kaal 6,12 grammi) (väärtus ca 600 eurot); 1 teemantiga kullast sõrmus (kaal 4,25 grammi) (väärtus ca 650 eurot); karusnahkne kasukas, koos samast materjalist salli, koti ja riidepuuga (väärtus 1500 eurot). J. Lipendina käekottide konfiskeerimine 15.9 J. Lipendina kaitsja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus otsustas konfiskeerida ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel J. Lipendina kodu läbiotsimisel ära võetud Chaneli, Luis Vuittoni, Moschino, Fendi ja Versace käekotid Autoriõiguse seaduse § 85 lg-te 1, 2, 3 ja 5 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Kaitsja märgib, et prokuratuur esitas vastava taotluse kohtuvaidlustes, põhjendades seda asjaoluga, et prokuratuuril ei olnud võimalik tuvastada kõnealuse vara autentsust. Kaitsja leiab, et seega on alusetult konfiskeeritud esemed, mille puhul pole tuvastatud, et tegemist oleks võltsitud esemetega. Ühtlasi esitas kaitsja koos apellatsiooniga Kaubamaja e-tšeki, mis apellatsiooni kohaselt tõendab seda, et Love Moschino kott on ostetud kaubamajast. Ringkonnakohtu hinnangul siiski kõnealuse tšeki alusel sellist järeldust teha pole võimalik. Tšekil on muude ostetud kaupade seas toode „JC4325PPOYKV KÄEKOTT 0206360129218“ hinnaga 142,45; käekoti brändi ega mudeli nime tšekil pole. Kuna kohtul pole andmeid, mida käekoti juures olevad koodid tähistavad, ei saa kohus teha ka järeldust, et tegemist on just sellise Love Moschino käekotiga, mis J. Lipendina kodu läbiotsimisel ära võeti. Mis puutub apellatsiooni väitesse, et prokuratuur taotles kottide konfiskeerimist argumendiga, et nende autentsust pole õnnestunud tuvastada, siis see väide pole päris täpne. Süüdistuskõnes on öeldud, et „ekspertiisi tulemusena on tehtud kindlaks, et kõikide Jelena Lipendinalt ära võetud käekottide puhul, kas ei ole võimalik tuvastada käekoti autentsust, tegemist on järele tehtud toodetega (replica, s.o toode üks-ühele sarnaneb originaalile) või tegu on võltsitud toodetega (s.o moonutatud originaalmudelist või täiesti erinev vastava kaubamärgi mudelitest). Seega väitis prokuratuur, et ära võetud kotid kuuluvad mõnda neist kategooriatest, täpsustamata, milline kott millisesse kategooriasse kuulub. Küll aga näitab süüdistuskõnes kasutatud sõnastus vajadust kontrollida, mis kõnealuste kottide puhul tuvastamist leidis. Prokuratuur viitas süüdistuskõnes ekspertiisile ning sama on teinud maakohus otsuses. Seoses tehtud ekspertiisiga tuleb märkida, et ringkonnakohtu hinnangul on sellise ekspertiisiga, nagu praegusel juhul tehtud on, toote võltsituse tuvastamise võimalused piiratud. Maakohtu otsuseski viidatud AutÕS § 85 lg 1 ütleb, et tsiviilkohtu- ja kriminaalmenetluses ning väärteomenetluses lähtutakse teose koopia käsitamisel piraatkoopiana autori, tema õiguste omaja, autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja või nende esindajate poolt antavatest ütlustest, esitatavatest dokumentidest, teose legaalsest koopiast või muudest eelnimetatud isikutelt lähtuvatest faktilistest andmetest või sellest, kas autoriõigusega kaasnevate õiguste objektil või selle pakendil puudub nõuetekohane erimärgistus. Seega saab kõnealuse sätte kohaselt tuvastada toote originaalsust eelkõige autor või tema esindaja. Tõsi küll, autoriõiguse

seaduse sättega ei saa teha erandeid kriminaalmenetluse seadustikus olevast tõendamise regulatsioonist, kuna kriminaalmenetluse seadus on PS § 104 p-s 14 nimetatud n-ö konstitutsioonilise seadusena õigusaktide hierarhias kõrgemal ning pealegi on kriminaalmenetluse seadustik hilisem õigusakt. Seega ei ole välistatud kriminaalmenetluses piraatkoopia tuvastamine nt sõltumatu eksperdi läbi viidud ekspertiisiga. Samas selgitab ekspertiisiaktis endas märgitu, miks võib olla vajalik, et toote originaalsuse tuvastab autori (tootja) esindaja. Ekspert on märkinud, et kõikidel haute couture brändidel on olemas salastatud kvaliteedinõuded, mida tunnevad tootjad ise ning vastavate luksuskaupade poolt akrediteeritud eksperdid (seda, et ekspertiisi teinud eksperdil oleks ekspertiisi esemeks olevate kottide brändide omanikelt selline akrediteering, ekspertiisiaktist ei nähtu). Küsimusele, kas tegemist on originaaltootega on kaubandusliku ekspertiisi aktis (kd 69, tl. 7795) vastatud järgnevalt: a)

Chaneli logoga koti puhul pole seda võimalik täpselt tuvastada;

b) Louis Vuittoni logoga koti puhul on alust kahelda toote originaalsuses (ekspertiisiakti kohaselt annavad selleks alust nii toote kvaliteeti ja komponente iseloomustavad tunnused kui ka tootmisriiki ja -aega näitava koodi vigasus); c) Love Moschino logoga koti puhul äratavad autentsuse suhtes kahtlust tootel tuvastatud defektid (õlasanga ketidetailide oksüdeerumine ja voodrikangal sissekootud mustri puudumine); d) Fendi logoga kotti pidas ekspert kõrgekvaliteediliseks replica’ks (eksperdi jaoks tekitas kahtlusi toote värv ning iluneedid korpuse siseseinal); e) mõlema Versace logoga koti puhul asus ekspert seisukohale, et tegemist pole originaaltootega (kottidel puudub identifitseerimisnumber, koti mudel pole tuvastatav). Seega tuleb tõdeda, et ühe toote – Chaneli logoga koti – puhul on ekspert tunnistanud, et ei oska öelda, kas tegemist on originaaliga või mitte, Love Moschino ja Fendi logoga koti puhul on aga eksperdi seisukoht ebalev. Seega ei pea paika maakohtu otsuses öeldu, nagu oleks ekspertiisiaktiga kõigi kottide puhul tuvastatud, et tegemist ei ole originaaltoodetega. Ringkonnakohus leiab, et kotid, mille puhul pole nende võltsitus tuvastatud, tuleb J. Lipendinale tagastada.

15.10 J. Lipendina kaitsja on vaidlustanud J. Lipendinalt sularaha konfiskeerimist väitega, et tegemist on J. Lipendina tütre IT rahaga. Ringkonnakohus mõõnab, et IT on andnud ütlusi, et kogus sularaha kinnisvara jaoks ning hoidis seda J. Lipendina kodus, kuna pidas seda turvalisemaks. Sellega seoses tuleb tõdeda, et IT ütlused selle kohta, et tal saab olla sellises koguses sularaha, on paljasõnalised. IT väitel päris ta osa rahast oma vanaemalt, kuid ta tunnistab oma ütlustes isegi, et testamendist sularaha talle pärandamist ei nähtu. Teiseks on ta väitnud, et osa sularaha pärineb tema abikaasalt, kes teenis seda mitteametlikult. (kd 74; tl. 98, 99). Olukorras, kus sularaha leiti J. Lipendina kodust ja tõendatav ei ole see, et ITl oleks üldse

olnud sellises hulgas sularaha, on maakohus käsitanud raha põhjendatult J. Lipendinale kuuluvana.

Maksu- ja Tolliameti taotlus 15.11 Kannatanu apellatsioonis heidetud maakohtule ette, et maakohtu otsuses ei ole toodud KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel konfiskeeritud varade puhul toodud välja, millist nõuet jääb konkreetne vara tagama, samas kui laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud vara puhul on öeldud, et vara jäetakse aresti alla laiendatud konfiskeerimise asendamise ja avalik-õigusliku nõude tagamiseks. Kannatanu palub kohtul ka konfiskeeritud varade puhul KarS § 832 lg-le 4 ja § 831 lg-le 3 tuginedes täpsustada, millist nõuet jääb vara tagama, et vältida hilisemal kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid tõlgendamise probleeme. Ringkonnakohtu 16. novembri 2023 istungil selgitas kannatanu esindaja, et kannatanu soov on, et kui avalik-õigusliku nõude tagamiseks arestitud varadest ei piisa avalik-õigusliku nõude rahuldamiseks, saaks KarS § 85 lg 2 alusel rahuldada kannatanu avalik-õigusliku nõude konfiskeeritud raha arvelt. Ringkonnakohus nendib, et kannatanu apellatsioonis ega istungil viidatud karistusseadustiku sätetest ei tulene õiguslikku alust sellise täpsustuse tegemiseks, nagu kannatanu taotleb. Vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestituks jätmine ja vara konfiskeerimine on erineva õigusliku tähendusega otsustused. Kui vara arestimise puhul on tegemist nõuet tagava meetmega, siis konfiskeerimine on iseseisev karistusõiguslik õigusjärelm, mille tulemusel läheb vara KarS § 85 lg 1 kohaselt riigi omandisse. Seetõttu ei saa rääkida sellest, et konfiskeeritav vara tagaks mingit nõuet. Apellatsioonis viidatud KarS § 832 lg 4 ja § 831 lg 3 ei anna kohtule õiguslikku alust täpsustada, mis saab konfiskeeritud varast, vaid neist tulenevalt võib kohus konfiskeerida vara vähem, kui see on avalik-õigusliku nõudeavalduse täitmise huvides. Seda, et avalik-õigusliku nõudeavalduse huvides konfiskeeritaks vara vähem, pole kannatanu taotlenud. Ka KarS § 85 lg 1, mis ütleb, et kolmanda isiku õigused jäävad konfiskeerimisel püsima, ei ole asjassepuutuv, sest Maksu- ja Tolliametil on küll nõue süüdistatavate vastu, kuid pole tõendatud, et Maksu- ja Tolliametil oleks õigusi konfiskeeritava vara suhtes. Seoses Maksu- ja Tolliameti taotlusega märgib ringkonnakohus veel seda, et kohus tühistas maakohtu otsustuse konfiskeerida H. Hirvelt ja P. Gammerilt, kelle vastu on esitatud ka avalik-õiguslik nõudeavaldus, arestitud vallasasjad (mootorsõidukid) ja sularaha. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades seda, mis ulatuses on avalik-õigusliku nõudeavalduse nõuded tagatud, ei ole selle vara arestituks jätmiseks alust.

16.Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused 16.1 SP kaitsja on esitanud maakohtu menetluses taotluse SPle süüteomenetlusega (vabaduse võtmise, elukohast lahkumise keelu ja suhtluspiirangutega) tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt peeti SP kinni 13. veebruaril 2018 ning ta vahistati. Vahi all viibis SP kuni

Kolmanda kvartali palgakasv oli viimaste aastate suurimaid – Statistikaameti koduleht: https://www.stat.ee/et/uudised/keskmine-palk-iii-kvartal-2021? fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAAR1AsKOJCR4BvWl4d2EvCxF8HzREzHLWooiAbA55kZz64PXT5rIHKGVJp4_aem_AaOsw6MbqDcsBHhhR1B9OFVa82bf2RnBFXwidfubSDeYq1uypTgbih3h4bl2uKKyVdGJFLeSmRljDhh0Q3aWz9S

Elukohast lahkumise keelu ja suhtluspiirangutega tekitatud mittevaralist kahju puudutavas osas maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Kuigi apellatsioonis on taotletud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamist, ei ole apellatsioonis maakohtu seisukohtadele vastuväiteid esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukohad nii elukohast lahkumise keeluga kui ka suhtluskeeluga tekitatud väidetavat kahju puudutavas osas õiguspärased ja põhjendatud. SKHS § 5 lg 1 p 3 annab küll isikule, kes on õigeks mõistetud või kelle suhtes on menetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetatud, õiguse nõuda kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist, kuid SKHS § 11 lg 1 ütleb, et SKHS § 5 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui talt on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Maakohtu seisukoht, et elukohast lahkumise keeld ei ole vabaduse võtmine, on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKKKm 3-1-1-34-16 p 31), mille kohaselt on elukohast lahkumise keelu puhul tegemist isiku liikumisvabaduse piiramisega, mitte aga vabaduse võtmisega. Samuti ei ole alust rahuldada taotlust hüvitada suhtluspiirangute kohaldamisega tekitatud kahju. Kaitsja on taotluses tuginenud SKHS § 11 lg-le 2. SKHS § 11 lg 2 reguleerib mittevaralise kahju hüvitamist sama seaduse §-s 7 sätestatud juhul ehk juhul, kui menetleja tekitab isikule kahju, rikkudes süüliselt menetlusõigust. Nagu maakohtu otsuses märgitud, pole selliseid asjaolusid taotluses välja toodud.

16.2 A. Vilbre kaitsja on leidnud apellatsioonis, et maakohus on mõistnud A. Vilbrele välja põhjendamatult väikse hüvitise süüteomenetluses tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastupidi: ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud hüvitise välja mõistmisel A. Vilbre kasuks. Esiteks on maakohus mõistnud A. Vilbrele välja hüvitise kogu vahi all viibitud aja eest. Kuna maakohus karistas A. Vilbret vangistusega, mille luges A. Vilbre eelvangistuses oldud aja arvel kantuks, määras kohus karistuse päevade ulatuses hüvitise suuruseks 40% kehtestatud määrast. Ringkonnakohus leiab, et selline hüvitis on põhjendamatu: eelvangistuses viibitud aja kompenseerib selles ulatuses see, et tema vangistus loetakse kantuks. Samuti on kohus alusetult arvestanud vabaduse võtmisena A. Vilbre elektroonilise valve all viibitud aega. Elektrooniline valve on küll vabaduspiirang, kuid mitte vabaduse võtmine SKHS § 11 lg 2 tähenduses. Elektroonilist valvet loetakse vahistamisest leebemaks tõkendiks. Sisuliselt on tegemist rangema korraga elukohast lahkumise keeluga. Arvestades aga seda, et apellatsiooni, milles oleks vaidlustatud elektroonilise valve eest hüvitise maksmist, esitatud pole, ei saa ringkonnakohus ses osas A. Vilbre olukorda raskendada. Samas tuleb ringkonnakohtul korrigeerida hüvitist seoses sellega, et ringkonnakohus mõistab A. Vilbrele raskema karistuse ja seega väheneb A. Vilbre n-ö alusetult vahi all viibitud päevade arv. Ringkonnakohus karistab A. Vilbret 2 aasta 6 kuu ehk 910 päeva pikkuse vangistusega. Seega tuleb hüvitis mõista 296 päeva eest. Arvestades seda, et maakohus määras hüvitise elektroonilise valve aja eest ning tegemist on leebema meetmega kui vangistus, on põhjendatud SKHS § 9 lg 2 kohaselt hüvitise määramine 60% ulatuses. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus hüvitiseks (206*51,77*0,6=) 9194,35 eurot. Kaitsja on taotlenud A. Vilbrele ka saamata jäänud tulu (töötasu) hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see põhjendatud osas, mil A. Vilbre oli vahi all talle mõistetud karistust ületavas osas. A. Vilbrele mõistetud karistuseks on 2 aastat 6 kuud vangistust ning vahi all oli

ta 2 aastat 7 kuud 18 päeva. See tähendab, et vahi all viibitud aeg, mille eest on A. Vilbrel õigus saada § 10 lg-st 2 tulenevalt hüvitist saamata jäänud tulu eest, on 1 kuu 18 päeva. Arvestades hüvitise taotluses viidatud A. Vilbre netosissetulekut, tuleb hüvitiseks määrata (2070,18+2070,18/30*18=)3312,29 eurot. Ringkonnakohus ei näe alust määrata hüvitist elektroonilise valve all viibitud aja eest, kuivõrd tegemist ei olnud meetmega, mille puhul oleks A. Vilbre töötamine ja tulu saamine olnud täielikult takistatud.

16.3 J. Lipendina kaitsja hinnangul on maakohus jätnud põhjendamatult määramata J. Lipendinale hüvituse põhjendusega, et tõendatud pole, et J. Lipendina tervis oleks halvenenud just vahi all viibimise tõttu. Kohus osutas, et J. Lipendinal olid juba eelnevalt terviseprobleemid. Kaitsja möönab, et J. Lipendinal võisid juba varem olla terviseprobleemid, kuid leiab, et just vahi all viibimine oli see, mille tulemusel kaotas J. Lipendina töövõime. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud veenvalt, miks on alust kahelda väites, et just vahi all viibimine tõi kaasa J. Lipendina terviseprobleemid (eelkõige peab ringkonnakohus silmas maakohtu viidet sellele, et J. Lipendina viitas juba vahistamise otsustamisel oma terviseprobleemidele). Apellatsioonis neid argumente ümber lükatud pole. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu oleks J. Lipendina vahistatud just ja üksnes kuritegelikku ühendusse kuulumisse kahtlustuse tõttu. Kui vaadata Harju Maakohtu

Menetluskulud

Ivar Koore menetluskulude riigi kanda jätmine

I. Koore kaitsja on taotlenud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega I. Koorelt mõisteti riigi kasuks välja kokku 16 061,10 euro suurused menetluskulud, millest 14 983,60 eurot moodustas määratud kaitsja tasu. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus mõistaks määratud kaitsjale makstud tasu I. Koorelt välja osaliselt – 4000 euro ulatuses. Ühtlasi taotleb kaitsja, et I. Koorel võimaldataks neid menetluskulusid tasuda osade kaupa 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest.

Apellatsioonis heidetakse ette, et maakohtu otsus on I. Koore menetluskulusid puudutavas osas põhistamata ja vastuolus menetlusseadustikus sätestatuga. Nimelt ei ole kohus arvestanud KrMS § 180 lg-ga 11. KrMS § 180 lg 11 kohaselt tuleb kohtul KrMS § 175 lõike 1 punktis 4 sätestatud menetluskulude määramisel arvestada hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kaitsja toob välja, et I. Koorele esitati süüdistus koos rea teiste isikutega. Teistele süüdistatavatele esitatud süüdistused olid küllaltki keerukad ja tõenditerohked. Kaitsja märgib, et ainuüksi maksukuritegudega seonduvalt kuulati üle mitmekümneid tunnistajaid, „kellel puudus igasugune puutus Ivar Koorele esitatud süüdistusega“. Apellatsiooni kohaselt toimus kriminaalmenetluses „sadu kohtuistungeid, mis ei seondunud mitte kuidagi Ivar Koorele esitatud süüdistusega“. Samas ei saa kaitsja apellatsiooni kohaselt jätta kohtuistungile ilmumata. Selle tulemusel osutus Ivar Koore kaitsja ajakulu mitmeid kordi suuremaks, kui see oleks olnud juhul, kui kohus oleks arutanud ainult Ivar Koorele esitatud süüdistust. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole I. Koorelt menetluskulusid välja mõistes viga teinud. On tõsi, et KrMS § 180 lg 11 kohaselt peab kohus määratud kaitsja tasu välja mõistmisel arvestada menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga asjaolud sellised, millest tulenevalt oleks maakohus pidanud I. Koorelt välja mõistetavaid menetluskulusid vähendama. Lõige 1 1 lisati KrMS §-le 180 kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga

SE. Eelnõu teise lugemise seletuskirjas (https://www.riigikogu.ee/download/5c2c2a07-bd80-40b0-b170-46784f7fdc64) on vajadust kõnealuse lõike järele seostatud hoopis asenduskaitsja määramisega: „Muudatus on seotud menetleja õiguste laiendamisega riigi õigusabi korras asenduskaitsja määramiseks. Menetleja poolt asenduskaitsja määramine, kui isikul juba on olemas valitud või määratud kaitsja, on reeglina seotud menetlustoimingu läbiviimise tagamisega ning isiku kaitse kindlustamisega selles või mõistliku menetlusaja järgimise hoolega. Seega ei pruugi menetleja poolt asenduskaitsja määramine olla seotud kahtlustatava või süüdistatava tegevuse või tegevusetusega, mistõttu tuleks menetluskulude hüvitamisel kohtul kaaluda, kas riigi õigusabi korras asenduskaitsja määramisega seotud kulud tuleks süüdimõistetult välja mõista või jätta riigi kanda.“ See, et I. Koore süüdistust arutati samas kriminaalmenetluses teiste süüdistatavate mahukamate kriminaalasjadega, ei tähenda, et kaassüüdistatavate süüdistuse lahendamine pidi vältimatult tähendama suuri riigi õigusabi kulusid ka I. Koore jaoks. KrMS § 269 lg 4 näeb ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib kriminaalasja nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma selle süüdistatavata ja tema kaitsjata. Seega ei olnud kaitsjal kohustust osaleda istungitel, mis ilmselgelt ei puutunud I. Koorde. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli see, mis istungil arutamisele tuleb, ette teada, st kaitsja istungil osalemise vajalikkust oli võimalik hinnata. Samas tuleb tõdeda, et kaitsjataktika on kaitsja ja tema kaitsealuse valik. Seega, kui I. Koor ja tema kaitsja pidasid vajalikuks, et kaitsja osaleks kõigil istungitel, ei ole alust tagantjärele väita, et isikult määratud kaitsja tasu välja mõistmine pole põhjendatud, sest kulu on seotud istungitega, mis süüdistatavasse ei puutu.

Kaitsja teine argument on see, et maakohus pole arvestanud I. Koore majandusliku olukorraga. Kohus on tuvastanud, et I. Koorel oli juba 2016. aastal raske majanduslik seis. Ka on kohus märkinud, et I. Koore varalise seisu tõttu pole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine. Samas on kohus jätnud selle sama tuvastatud asjaolu arvesse võtmata menetluskulude suuruse määramisel. I. Koore majanduslik olukord pole paranenud: apellatsioonile lisatud 2022. a tuludeklaratsiooni kohaselt oli tema 2022. a tulude suuruseks 1877,5 eurot. Ringkonnakohus nendib, et tegu toime panema tõukas I. Koore enda selgituse kohaselt see, et talle jäeti lubatud tasu maksmata ning see ei ole üle kantav hilisemale ajale. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, nagu poleks maakohus otsuse tegemisel I. Koore majanduslikku seisundit talt menetluskulude välja mõistmisel üldse arvesse võtnud. Kohtu otsustus, et menetluskulusid on võimalik tasuda ositi, tähendab KrMS § 180 lg-st 3 tulenevalt seda, et kohus möönis, et I. Koorele käiks menetluskulude tavalises korras tasumine üle jõu. Kohus pidas aga piisavaks menetluskulude ositi tasumise võimaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna alust seda otsustust muuta ka apellatsioonimenetluses tõendina esitatud 2022. aasta tuludeklaratsioon. Deklaratsiooni kohaselt on I. Koor saanud töövõtu-, käsundusvms lepingu alusel tulu 315 eurot ning lisaks sellele eluruumi üüritulu 1562 eurot. Deklaratsiooni aluseid ei saa teha järeldusi selle kohta, miks need tulud on just nii suured (väiksed), nagu need on. Igatahes on raske uskuda, et 315 eurot oleks tasu aasta jooksul täistööajaga tehtud töö eest. Mingeid tõendeid selle kohta, et I. Koor ei oleks võimeline töötama, esitatud ei ole. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse I. Koorelt menetluskulude väljamõistmise osas muutmata. 17.2

VS menetluskulude hüvitamine

VS kaitsja on vaidlustanud Harju Maakohtu kohtuotsuse osas, millega jäeti VS menetluskulude hüvitamise taotlus osaliselt rahuldamata. Apellatsiooni kohaselt puuduvad otsuses motiivid, miks on jäetud osa lepingulisele kaitsjale makstud tasu süüdistatavale hüvitamata. VSl oli valitud kaitsja kuni Harju Maakohtus esimeste kohtuistungite alguseni 2019. a sügisel. Seejärel loobus süüdistatav valitud kaitsjast ja talle määrati kaitsja riigi õigusabi korras. VS taotles lepingulisele kaitsjale makstuid tasu hüvitamist. Esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt olid kulud kokku 39 122,60 eurot (lisaks kaitsjatasule kuulusid kulude hulka vandeaudiitori aruande tellimise kulud 2 598,76 eurot). Kohus rahuldas aga taotluse need hüvitada osaliselt ja mõistis süüdistatava kasuks valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks välja 12 600 eurot. Kohus põhjendas üksnes osa menetluskulude hüvitamist sellega, et süüdistatav ise loobus kaitsjast, mis tingis toimiku määratud kaitsjale tutvustamise tõttu täiendava kulu. Lisaks viitas kohus sellele, et süüdistataval on ka endal õigusteadmised. Kaitsja leiab, et need argumendid menetluskulude osaliseks hüvitamata jätmiseks alust ei anna. Asjaolu, et isik kriminaalmenetluse ajal lepingulisest kaitsjast loobub ja teda hakkab kaitsma määratud kaitsja, ei tähenda, et lepingulisele kaitsjale tehtud kulud osaliselt põhjendamatuks muutuksid. Kaitsja toob välja, et määratud kaitsja taotluse kohaselt oli kriminaaltoimikuga tutvumise tasuks kokku 1 814,40 eurot, mis ei ole võrreldav summaga,

mille ulatuses maakohus valitud kaitsja tasu hüvitamata jättis. Kohtukolleegium nõustub kaitsja seisukohtadega. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Jättes kaitsjale makstud tasu osaliselt hüvitamata, on maakohus seega seadnud kahtluse alla tasu põhjendatuse. Seejuures ei ole kohus seadnud kahtluse alla seda, et VS on väidetud ulatuses õigusabi saanud, seda, et tehtud toimingud ja nende maht olid menetluses kohased, ega seda, et kaitsja tasumäär vastas turuhinnale. Maakohtu argument, et VS valitud kaitsjast loobumine tõi kaasa lisakulusid seoses sellega, et määratud kaitsja pidi toimikuga tutvuma, tähendab, et kohtu hinnangul on VS oma õigusabikulusid põhjendamatult paisutanud. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Tegemist pole olukorraga, kus süüdistatava tegevuse tulemusel oleks kaitsja korduvalt vahetunud ja kaitsjate vahetumine oleks menetluskulusid märkimisväärselt suurendanud. Nagu apellatsioonis välja toodud, ei suurenenud määratud kaitsja toimikuga tutvumise tõttu menetluskulud ligilähedaseltki sellele, mille võrra kohus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamata jättis. Mis puutub võimalusse, et VS paisutas ise menetluskulusid, siis tuleb arvestada, et riigi õigusabi tasumäär, mille alusel määratud kaitsjate tasu määratakse, on madalam kui oli VS lepingulise kaitsja tasumäär. Seega, kui lepinguline kaitsja oleks jätkanud menetluse lõpuni, oleks – nagu ka apellatsioonis osutatud – olnud kulud tõenäoliselt suuremad. Seega ei õigusta käsitletud maakohtu argument valitud kaitsja tasu sellises ulatuses hüvitamata jätmist. Valitud kaitsjale makstud tasu osaliseks hüvitamata jätmiseks ei anna alust ka tõik, et VSl on ka endal õigusteadmised. Õigusteadmiste olemasolu ei võtta kahtlustatavalt või süüdistatavalt õigust kaitsja abile. Eelnevast tulenevalt ei anna maakohtu argumendid alust järelduseks, et VS valitud kaitsjale makstud tasu pole mõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka muid asjaolusid, mis annaks selliseks järelduseks alust. Apellatsioonis on osutatud, et maakohus ei ole üldse põhjendanud ka seda, miks kohus ei pea põhjendatuks vandeaudiitori arvamuse tellimise kulu hüvitamist. Kaitsja selgitab, et vandeaudiitori arvamusega sooviti lükata ümber süüdistuse väite, et VS on kuritegeliku ühenduse liikmeks olemise eest saanud kuritegelikku tulu. Viimane olevat olnud süüdistuse kohaselt VS elatusallikas. Vandeaudiitori aruanne tõendas seda, et VS on süüdistuses nimetatud isikutele õigusabi osutanud, kuid see on moodustanud tema advokaaditöö mahust marginaalse osa. Kohtukolleegium nendib, et eespool viidatud KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kõrval muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtukolleegium leiab, et esitatud tõendit tuleb pidada vajalikuks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Ringkonnakohtu arusaamist mööda ei sõltu siinkohal hinnang sellele, kas tõendi saamiseks tehtud kulutus on vajalik, niivõrd sellest, kas sellele tõendile tuginedes tegi kohus järelduse, mida tõendi esitanud kohtumenetluse pool soovis, vaid sellest, kas tõend oli iseenesest kohane tõendama menetluses tähtsust omavat asjaolu. Praegusel juhul on süüdistuses esitatud väide, et „kuritegeliku ühenduse liikmena sai VS väljamakseid OÜ-lt

Escado Grupp ning VS tegutsemine kuritegeliku ühenduse liikmete huvides tagas tema osalusega advokaadibüroole pideva majanduskäibe“. Sellest tulenevalt on tõend selle kohta, millise osa moodustas väidetava kuritegeliku ühenduse huvides advokaadibüroo käibest, asjakohane, s.t vajalik KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Eelnevast tulenevalt ei pea kohtukolleegium põhjendatuks maakohtu järeldust, et taotletud 39 122,60 euro asemel tuleb VS menetluskulud hüvitada 12 600 euro ulatuses. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud, et ringkonnakohus mõistaks lisaks 12 600 eurole välja 27 122,60 eurot. Sellise summa välja mõistmiseks alust ei ole: 39 122, 60 ja 12 600 vahe on 26 522,6. Küll tuleb apellatsioon rahuldada täies ulatuses ses tähenduses, et VS kasuks tuleb mõista menetluskulude hüvitis välja maakohtus taotletud ulatuses. Seega tuleb maakohtu otsus mõista õigusabikulude hüvitamiseks VS kasuks välja 12 600 eurot tühistada ning teha uus otsus, millega mõista riigilt VS kasuks tema menetluskulude katteks välja 39 122,60 eurot (koos käibemaksuga).

17.3

N. Petsenevskaja kohtuarstliku ekspertiisi kulu

Maakohus mõistis N. Petsenevskajalt menetluskulude seas välja kohtuarstliku komisjoniekspertiisi (akt nr 19E-AOK0009) kulu 84 eurot. Kaitsja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist selles osas ning ekspertiisikulu riigi kanda jätmist. Samas ei ole apellatsioonis esitatud argumente selle kohta, miks tuleks maakohtu otsus tühistada selle menetluskulu N. Petsenevskajalt välja mõistmise osas. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse N. Petsenevskaja süüdimõistmise osas muutmata. KrMS § 180 lg 1 kohaselt jäävad süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdlase kanda. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda, kui nende tasumine käib süüdlasele ilmselgelt üle jõu. Tuvastatav ei ole, et menetluskulude tasumine käiks kõnealuse 84 euro suuruse kulu tõttu N. Petsenevskajale üle jõu. Seetõttu ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks selle menetluskulu N. Petsenevskajalt välja mõistmise osas.

17.4

Apellatsioonimenetluse kulud

Riigi õigusabi osutanud kaitsjad on esitanud taotlused kaitsealustele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaks määramiseks. Taotlused ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks on ringkonnakohus lahendanud juba 19. detsembri 2023 määrusega. Seetõttu toob kohus nende taotluste puhul välja vaid need õigusabi toimingud ja nende eest taotletava tasu, mis jäid varasema määrusega lahendamata (st apellatsioonide esitamise ja asja arutamiseks valmistumise kulud), ja määrab kindlaks nende eest makstavate tasude suurused. Kuivõrd tasu taotlused on esitatud 2023. aastal, mil käibemaksumäär oli 20%, kuid 1. jaanuarist 2024 on käibemaksumäär 22%, suurendab ringkonnakohus vastavalt kõiki määratavaid tasusid. Määratud kaitsjad on taotlenud esitatud taotlustes suurendada „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 1 alusel riigi õigusabi tasu üle ettenähtud piirmäära. Kaitsjad on taotlenud tasu suurendamises maksimaalses määras – 500%.

Kõnealune säte ütleb, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Ringkonnakohus ei eita, et kriminaalasi on mahukas. See ei tähenda, et kõigi ses menetluses riigi õigusabi osutanu kaitsjate puhul oleks alust maksta tasu maksimaalses ulatuses, mida kord üldse võimaldab. Ka juhul, kui kriminaalasi on mahukas, ei tähenda see, et see puudutab kõiki süüdistatavaid võrdsel määral. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et korra § 2 lg 1 kohaselt suurendab kohus kriminaalasja mahukuse korral advokaadi põhjendatud taotluse alusel. Esitatud taotlustes piirdub põhjendus tehtud toimingute loeteluga (kusjuures iga toimingu ajakulu pole välja toodud) ja toimingute ajakuluga minutites. Seejuures ei näita minutites toodud ajakulu seda, et toimingute maht oleks selline, mis õigustaks maksimaalse võimaliku tasu maksmist. Kuna kõnealune norm ütleb, et tasu suurendatakse just kriminaalasja mahukuse tõttu, on just tegelik ajakulu minutites see, mis määrab selle, mis ulatuses kohus tasu suurendab.

I. Stoljari kaitsja D. Školjar taotleb, et kohus määraks maakohtu otsusega ja prokuratuuri apellatsiooniga tutvumise, kaitsealusega nõupidamise, apellatsiooni koostamise ja istungiteks ettevalmistamise (720 minutit) eest makstavaks tasuks 2592 eurot, millele lisandub käibemaks 570,24 eurot. Kaitsja märgib, et tasu on suurendatud vastavalt tasukorra § 2 lg-le 1 asja ja osutatava õigusabi eriliselt suure mahu tõttu 500%. Ringkonnakohus leiab, et kuna I. Stoljari süüdistus on mahukas, on tasu suurendamine asja mahukuse tõttu põhjendatud. Taotlusest ei nähtu aga, miks peaks kohus suurendama tasu 500% ehk 2592 euroni. Nimelt on taotluse kohaselt toimingute ajakulu kokku 720 minutit, millele vastav tasu on 864 eurot. Sellele lisandub käibemaks 190,08 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse I. Stoljari puudutavas osas muutmata ja seega rahuldamata nii I. Stoljari ja tema kaitsja kui ka prokuratuuri apellatsiooni, leiab ringkonnakohus, et kohaldada tuleb nii KrMS § 185 lg-t 1 kui ka lg-t 2. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus I. Stoljari apellatsioonimenetluse kulud I. Stoljari kanda 50% ulatuses ning 50% ulatuses jääb menetluskulu riigi kanda. Lisaks praeguses otsuses määratud riigi õigusabi tasule kuulub I. Stoljari apellatsioonimenetluse kulude hulka ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega I. Stoljari kaitsjale ringkonnakohtu istungitel osalemise eest määratud riigi õigusabi tasu 1377 eurot, millele lisandub käibemaks 275,4 eurot. Kokku on menetluskulu seega 2706,48 eurot. Järelikult tuleb I. Stoljarilt riigi õigusabi kulu katteks mõista välja 1353,24 eurot. VC kaitsja H. Olli on esitanud kaks taotlust, millest ühe kohaselt kulus tal ringkonnakohtu istungiteks ettevalmistamiseks 240+120=384 minutit ja kaitsekõne koostamisele 90 minutit, millele vastavate tasude suurused on 432 eurot ja 108 eurot, kokku 540 eurot, millele lisandub käibemaks 118,80 eurot. Seega kokku on tasu suurus 658,80 eurot. Teises taotluses taotleb kaitsja, et kohus määraks maakohtu otsusega tutvumise, prokuratuuri apellatsiooniga tutvumise, kaitsealusega nõupidamise ja apellatsioonivastuse koostamise (ajakulu 650 minutit) eest makstava tasu suuruseks 2592 eurot, millele lisandub käibemaks

570,24 eurot. Kaitsja taotleb tasu piirmäära suurendamist „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 1 alusel 500 protsenti asja ja osutatava õigusabi eriliselt suure mahu tõttu. Ringkonnakohus märgib, et „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg 3 kohaselt on üldmenetluses ühes kohtuastmes makstava tasu maksimaalmäär 432 eurot, mida on asja erilise töömahukuse tõttu korra § 2 lg 1 alusel võimalik 500 protsendi ulatuses suurendada. Seega on maksimaalmäär, milleni kohtul on võimalik tasu piirmäära suurendada, 2592 eurot. Kaitsja taotletud tasu on kokku aga ilma käibemaksuta 3132 eurot, seega 540 eurot suurem. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et esitatud taotluses ei ole eri toimingute ajakulu välja toodud, mistõttu pole ringkonnakohtul võimalik hinnata, millises ulatuses on tasutaotlus põhjendatud. Taotluses, milles kaitsja taotleb piirmäära suurendamist, on ajakuluks märgitud 650 minutit. Selline ajakulu ei anna põhjust 2592 euro suuruse tasu välja mõistmiseks (selline tasu vastaks 2160 minutilisele töömahule). Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 1 ütleb, et kohus suurendab tasu üle piirmäära kaitsja põhjendatud taotluse alusel. Ringkonnakohus möönab, et VC süüdistusega seonduva kuritegeliku ühenduse käsitlus on nii maakohtu otsuses kui ka prokuratuuri apellatsioonis mahukas. Samas tugineb prokuratuur konkreetselt VC süüd puudutavas osas üksnes süüdistuskõnele, mis tähendab, et ka kaitsjal oli võimalik toetuda maakohtumenetluses esitatud seisukohtadele. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et VC kaitsja taotlus tulebki rahuldada taotluses märgitud ajakulust lähtuvalt ning määrata 650 minuti töö eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 780 eurot. Seoses teise tasutaotlusega märgib ringkonnakohus, et sellest ei selgu, milliseid täiendavaid toiminguid pidi kaitsja istungiks valmistumiseks tegema. Apellatsioonimenetluseks seisukohtade kujundamist hõlmab ka taotlus, mille ringkonnakohus osaliselt rahuldas. Selles tulenevalt määrab ringkonnakohus VCle kaitsjale osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 780 eurot, millele lisandub käibemaks 171,6 eurot. Lisaks praeguse otsusega määratavale kuuluvad VC apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulude hulka ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega määratud 1458 eurot, millele lisandub käibemaks 291 eurot. Kuna prokuratuuri apellatsioon jäi VCt puudutavas osas muutmata, jääb menetluskulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 riigi kanda. I. Koore kaitsja K. Koppeli taotluse kohaselt on tal kulunud maakohtu otsuse ja prokuratuuri apellatsiooni analüüsile, süüdistatavaga nõupidamisele, apellatsioonkaebuse koostamisele ja kohtuistungiteks ettevalmistamisele 275 minutit, millele vastav tasu on 330 eurot, millele lisandub käibemaks 72,60 eurot. Ringkonnakohus nendib, et kuna kaitsja on loetlenud hulga ettevalmistavaid toiminguid nende ajakulu eraldi välja toomata, on ajakulu põhjendatust keeruline hinnata. Arvestades toimingute hulka, I. Koore süüdistuse sisu ja asjaolu, et maakohtu otsuse vaidlustas ka prokuratuur, peab ringkonnakohus siiski taotlust põhjendatuks. Ringkonnakohus nendib, et nii prokuratuuri apellatsioon I. Koort puudutavas osas kui ka I. Koore kaitsja apellatsioon jäid rahuldamata. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada nii KrMS § 185 lg-t 1 kui ka lg-t 2. I. Koore kaitsja ei ole taotluses eristanud toiminguid, mis

olid seotud prokuratuuri apellatsiooniga, ning toiminguid, mis olid seotud kaitsja enda apellatsiooniga. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetluskulud tuleb 50% ulatuses jätta I. Koore kanda ja 50% ulatuses riigi kanda. Lisaks praeguse otsusega määratavale kaitsjatasule kuuluvad I. Koore apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulude hulka veel Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1321,2 eurot. I. Koore apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud on seega kokku 1723,8 eurot. Sellest jääb I. Koore kanda 861,9 eurot. J. Lipendina kaitsja S. Vissak on esitanud kaks taotlust. Ühe taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele ja selle õiguslikule analüüsile 5 tundi, apellatsiooni koostamisele, täiendamisele ja edastamisele kokku 20 tundi ning nõupidamisele kaitsealusega ja apellatsiooni redigeerimisele 3 tundi. Ühtlasi taotleb kaitsja, et kohus suurendaks õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära 350 protsenti, mis teeb tasu suuruseks 1944 eurot. Sellele tasule lisandub käibemaks 388,80 eurot. Tasu piirmäära suurendamist põhjendab kaitsja sellega, et kohtuotsusega tutvumine ja analüüs oli otsuse pikkuse tõttu ajamahukas, samuti eeldas see toimiku materjalide ja otsuse põhjenduste põhjalikku võrdlust ning apellatsioonis mitmete süüdistatavale etteheidetud kuriteo episoodide analüüsimist. Seetõttu oli ka apellatsiooni maht tavapärasest suurem. Võttes arvesse maakohtu menetluse pikkust ja materjalide hulka on tegemist tavapärasest mahukama kriminaalasjaga, mistõttu on apellatsiooni koostamine sellisel juhul piirmäära oluliselt ületav. Teise taotluses palub kaitsja suurendada tasu piirmäära veelgi täiendavate kohtuvaidlustes tehtud ettevalmistuste võrra. Nimelt kulus kaitsjal lisaks 3 tundi prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisele, seisukoha kujundamisele ja kohtukõne koostamisele. Neile toimingutele vastav tasu on 216 eurot, millele lisandub käibemaks 47,52 eurot. Kaitsja märgib, et tasumääruse § 2 kohaselt võib kohus riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada

apellatsiooni J. Lipendinasse puutuvalt vaid väikses osas. Lisaks sellele tuleb arvestada, et J. Lipendina vastu on esitatud ulatuslik maksunõue. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus võimalikuks kohaldada KrMS § 180 lg-t 3 ja jätta J. Lipendina apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud 50% (2172,66 euro) ulatuses riigi kanda.

AD kaitsja M. Mahlapuu taotluse kohaselt on tal kulunud kohtuistungiks ettevalmistamiseks 120+240=360 minutit, millele vastav tasu on 432 eurot, lisandub käibemaks 95,04 eurot. Ringkonnakohus ei pea istungiks valmistumise ajakulu põhjendatuks. Prokuratuur on küll vaidlustanud AD õigeksmõistmise ja taotlenud tema süüditunnistamist, kuid apellatsiooni ADt puudutava osa maht on umbkaudu kolm lehekülge ja see on apellatsioonist hõlpsasti leitav. Lisaks oli vastuargumentide kujundamisel võimalik tugineda maakohtus esitatud seisukohtadele. Ka kaitsja apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu, et nende ettevalmistamine oleks olnud väga ajamahukas. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus põhjendatud mahuks 240 minutit. Sellele vastav tasu suurus on 288 eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab prokuratuuri apellatsiooni ADt puudutavas osas rahuldamata, jäävad nii praeguse otsusega määratav 351,66 eurot kui ka 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

VS kaitsja S. Veber taotleb, et kohus määraks ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ja prokuratuuri apellatsioonile vastuse koostamise (ajakulu 250 minutit) eest makstavaks tasuks 300 eurot, millele lisandub käibemaks 66 eurot, seega kokku 366 eurot. Ringkonnakohus leiab, et istungiks ettevalmistamise ajakulu tuleb pidada põhjendatuks. Taotletud tasu jääb „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-s 3 sätestatud piiridesse. Seega tuleb taotlus rahuldada ja määrata määratud kaitsja tasuks 300 eurot, millele lisandub käibemaks 66 eurot. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaitsja apellatsiooni ja jättis rahuldamata prokuratuuri apellatsiooni VSt puudutavas osas, jäävad nii kõnealune 366 eurot kui ka 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

V. Jaroševitši kaitsja D. Polman taotleb, et kohus määraks ringkonnakohtu istungiteks ettevalmistamise (ajakulu 360 minutit) eest makstava tasu suuruseks 432 eurot, millele lisandub käibemaks 95,04 eurot, seega kokku 527,04 eurot. Ringkonnakohus ei pea istungiks valmistamise ajakulu põhjendatuks. Prokuratuur vaidlustas maakohtu otsust V. Jaroševitšisse puutuvalt vaid lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamata jätmise osas ning apellatsiooni põhjendus selles osas piirdus sisuliselt vaid etteheitega, et maakohus on jätnud prokuratuuri taotlusest hoolimata lisakaristuse kohaldamata, ilma seda põhistamata. Selle välja selgitamine, millises osas ja mis põhjendustega prokuratuur maakohtu otsust V. Jaroševitši osas vaidlustab, ei eeldanud apellatsiooni põhjalikku läbi töötamist, kuna kaebuse ulatuse näitas kätta V. Jaroševitši kohta käiv apellatsiooni taotlus. Järelduseks, et prokuratuuri taotlusele vastamine oleks eeldanud mahukat ettevalmistust, ei

anna alust ka kaitsja kohtuistungil esitatud seisukohad. Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 60 minutit ja määrab selle eest makstavaks tasuks 72 eurot, millele lisandub käibemaks 15,84 eurot. Kuna ringkonnakohus jättis prokuratuuri apellatsiooni V. Jaroševitšit puudutavas osas rahuldamata, jääb nii otsusega määratav kui ka 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Lepingulistest kaitsjatest ja esindajatest on ringkonnakohtule esitanud taotlused õigusabi eest makstud tasu süüdistatavale või esindatavale hüvitamiseks H. Hirve kaitsjad, tsiviilkostja esindaja ja kolmandate isikute ÜHe, KHe (endine R) ja OS esindaja. H. Hirve kaitsja K. Kõrgessaare taotluse kohaselt on H. Hirv kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid 18 655 euro ulatuses. Sellele tasule lisandub käibemaks 4104,10 eurot. Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt hõlmab see tasu järgmisi toiminguid: õigusabi kriminaalasja apellatsioonimenetluses, sh maakohtu otsusega tutvumist ja analüüsi ning apellatsiooni koostamist (79 tundi), ettevalmistust 1. novembri 2023 istungiks, sh tutvumist kohtu edastatud apellatsiooni kokkuvõttega (1 tund), osalemist 1. novembri 2023 istungil (5 tundi), tutvumist prokuratuuri 31. oktoobri 2023 vastusega ja kannatanu MTA 22. märtsi 2023 seisukohaga apellatsioonidele, ettevalmistust 16. novembri 2023 istungiks ning kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamist (7 tundi) ning osalemist 16. novembri (5 tundi), 20. novembri (5 tundi), 21. novembri (3 tundi) ja 22. novembri 2023 (1 tund 30 minutit) istungitel. Käibemaksu lisandumist kulude summale on põhjendatud sellega, et H. Hirv füüsilise isikuna ei saa kuludelt arvestatud käibemaksu riigilt tagasi taotleda ega sisendkäibemaksuna arvestada. Ringkonnakohus nendib, et H. Hirve puutuvalt on esitanud apellatsiooni nii kaitsjad kui ka prokuratuur. Ringkonnakohus ei rahuldanud prokuratuuri apellatsiooni, kaitsjate apellatsiooni rahuldas ringkonnakohus osaliselt – konfiskeerimist puudutavas osas. Seega tuleneb nii KrMS § 185 lg-st 1 kui ka lg-st 2, et menetluskulud jäävad riigi kanda. Menetluskuluks on kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus leiab, et ajakulu ja kaitsjate tasu määra poolest võib pidada menetluskulu põhjendatuks. Samas tuleb kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt võtta kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel arvesse ka seda, et kaitsjate esitatud apellatsioon ise jäi osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd prokuratuuri apellatsioon jäi rahuldamata, kaitsjate apellatsiooni rahuldas kohus aga osaliselt, tuleb hüvitada H. Hirve õigusabikulud 75% ulatuses taotletust. Seega mõistab kohus riigilt H. Hirve kasuks õigusabikulude katteks välja 17 069,33 eurot (koos käibemaksuga).

Kolmandate isikute ÜHe, KHe (endine R) ja OS esindaja K. Mägi taotleb igale esindatavale 3477 (sisaldab käibemaksu) euro hüvitamist. Taotlusele lisatud arvete kohaselt hõlmab õigusteenus maakohtu otsusega tutvumist, selle analüüsi ja apellatsiooni koostamist, sh nõupidamist kliendiga (11 tundi), ettevalmistust 1. novembri 2023 istungiks (1 tund), osalemist 1. novembri 2023 istungil (1 tund 15 minutit), prokuratuuri 31. oktoobri 2023 vastusega tutvumist, ettevalmistust 22. novembri 2023 istungiks ja kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamist (1 tund 15 minutit) ning

Tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ esindaja taotleb kõikide menetluskulude, nii GBGrupp Holding OÜ maakohtus kui ka ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude täies ulatus AS-lt MiniCredit (pankrotis)välja mõistmist, kohustades AS-i MiniCredit (pankrotis) tasuma GBGrupp Holding OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras igas kalendripäevas alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku hüvitamiseni. Taotluse kohaselt on GBGrupp Holding OÜ apellatsioonimenetluse õigusabikulud olnud ilma käibemaksuta 10 497,50 eurot. Taotlusele lisatud arvete kohaselt hõlmas õigusabiteenus maakohtu otsusega tutvumist, selle analüüsi ja apellatsiooni koostamist (47 tundi) ettevalmistust 1. novembri 2023 istungiks (2 tundi), osalemist 1. novembri 2023 istungil (1 tund 15 minutit),

Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 190 eurot ilma käibemaksuta. Taotluses märgitakse, et tsiviilkohtumenetluses on Riigikohus pidanud sellist tunnihinda põhjendatuks. Kuivõrd AS MiniCredit (pankrotis) on esitanud kriminaalasja raames tsiviilhagi, mida lahendatakse vastavalt kehtivale tsiviilõigusele, tuleks kaitsja hinnangul lähtuda viidatud Riigikohtu seisukohast. Ringkonnakohus rahuldab tsiviilkostja apellatsiooni osaliselt ja teeb tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi. Sellest tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. Ringkonnakohus peab tsiviilkostja esindaja ajakulu põhjendatuks ja tasumäära turuhinnale vastavaks. Seega tuleb mõista riigilt tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ kasuks välja 10 497,50 eurot. Tsiviilkostja on taotlenud ka maakohtu menetluse kulude välja mõistmist kannatanult. Ringkonnakohus nendib, et kuna ringkonnakohus ei jätnud kannatanu tsiviilhagi täies ulatuses läbi vaatamata, ei ole alust jätta menetluskulusid täies ulatuses kannatanu kanda. KrMS § 182 lg 3 kohaselt jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Sama paragrahvi neljas lõige annab kohtule õiguse jätta sõltumata paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatust süüdimõistetul, kannatanul või tsiviilkostjal seoses tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kulud osaliselt või täielikult tema enda kanda, kui kulude väljamõistmine vastaspoolelt oleks viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiabki, et menetluskulude kannatanult välja mõistmine ebamõistlik, kuna kriminaalmenetluse käigus leidis kinnitust, et näiliste tehingutega viidi MiniCredit AS-st pika aja jooksul raha välja ning MiniCredit AS, kelle huvides apellatsioon esitatud on, on pankrotis. MiniCredit AS (pankrotis) pankrotihalduri kasuks ei ole maakohus menetluskulusid välja mõistnud, st tsiviilkostja ei ole pidanud kandma kannatanu menetluskulusid.

Kuna ringkonnakohus ei mõistnud ühtegi süüdistatavat õigeks kuriteos, milles maakohus on ta süüdi mõistnud, ei näe ringkonnakohus alust tühistada maakohtu otsust menetluskulusid puudutavas osas. See, et ringkonnakohus tühistas mitme süüdistatava suhtes maakohtu süüdimõistva otsuse kuriteo aegumise tõttu, ei anna kohtukolleegiumi hinnangul alust tühistada maakohtu otsust menetluskulusid puudutavas osas – ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjusel, et kuritegu aegus pärast maakohtu otsust ega ole tuvastanud, et maakohus oleks teinud ebaõige otsuse. Ka teiste kohtumenetluse poolte suhtes ei ole ringkonnakohus teinud otsustust, mis muudaks maakohtu otsuses toodud menetluskulude jaotuse põhjendamatuks.

esinevad endiselt samad ohud, millele tuginedes ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks vahistamist tühistada, vaid asendas sellel elektroonilise valvega. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et tõkend tuleb jätta muutmata kuni otsuse jõustumiseni ja H. Hirve ja P. Gammeri karistust kandma asumiseni.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 14.03.2025 otsusega

RESOLUTSIOON

2.2 jäeti muutmata Pavel Gammerile ja Hubert Hirvele KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi mõistetud karistus; 2.3 tühistati maakohtu otsus Hubert Hirve ja Pavel Gammeri sõidukite ning sularaha konfiskeerimises, vabastati see vara aresti alt ning otsustati süüdistatavatele tagastada; 2.4

otsustati tagastada Y hoone läbiotsimisel leitud 170 660 eurot KTH Capital OÜ-le;

2.5 mõisteti riigilt Hubert Hirve kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 17 069 eurot 33 senti.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.