Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
TiszaTextil Eesti OÜ hagi Aleksei Korži vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, 2000 euro saamiseks ja 6391 euro tagastamiseks ning Aleksei Korži vastuhagi TiszaTextil Eesti OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning 5280 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-35850
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TiszaTextil Eesti OÜ kassatsioonkaebus Aleksei Korži vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 10 648 eurot 3 senti Vastukassatsioonkaebuse hind 3280 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja TiszaTextil Eesti OÜ (registrikood 12019690), esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja Aleksei Korž, esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
Asja läbivaatamise kuupäev
23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-35850 muutmata osas, millega jäeti rahuldamata TiszaTextil Eesti OÜ hagi 6391 euro tagastamiseks ja Aleksei Korži vastuhagi enne 1. detsembrit 2010 kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks ning rahuldati Aleksei Korži vastuhagi kasutamata puhkuse eest 2000 euro suuruse hüvitise ja viivise saamiseks.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-35850 osas, millega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 2. oktoobri 2013. a otsuse samas tsiviilasjas ning jättis uue otsusega TiszaTextil Eesti OÜ hagi rahuldamata osas, milles TiszaTextil Eesti OÜ palus tuvastada Aleksei Korži töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja mõista
Aleksei Koržilt välja hüvitis 2000 eurot, rahuldas Aleksei Korži vastuhagi osas, milles Aleksei Korž palus tuvastada, et TiszaTextil Eesti OÜ töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ning jaotas menetluskulud.
3.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
4.TiszaTextil Eesti OÜ kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Aleksei Korži vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Tagastada TiszaTextil Eesti OÜ-le kassatsioonkaebuselt makstud kautsjon.
7.Arvata Aleksei Korži vastukassatsioonkaebuselt makstud riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.TiszaTextil Eesti OÜ (hageja) esitas 10. septembril 2012 Viru Maakohtule Aleksei Korži (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja OSAÜHING ÜRITUS 1. juulil 2006 töölepingu. Viru Maakohus kuulutas 5. juulil 2010 välja OSAÜHINGU ÜRITUS pankroti. 1. detsembril 2010 muudeti töölepingu tingimusi ning kostja uueks tööandjaks sai hageja. Kostja ütles 15. augusti 2012. a e-kirjaga töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 3 alusel perekondlike asjaolude tõttu. Hageja teatas 16. augustil 2012, et ta ei nõustu ülesütlemisega, sest kostja ei ole esitanud ühtegi töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olevat asjaolu ega järginud ühekuulist etteteatamistähtaega. Hageja avaldas, et ootab kostjalt tööülesannete täitmise jätkamist kuni kohtumiseni. Kostja esitas samal kuupäeval hagejale tõendi oma abikaasa ja tütre elukoha kohta Soome Vabariigis ning märkis, et tal ei ole võimalik hagejaga viimase soovitud ajal kohtuda. Hageja vastas kostjale, et naise ja lapse elukoha registreerimine Soome Vabariigis pool aastat tagasi ei ole aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 3 alusel. Kostja ei ole pärast 16. augustit 2012 tööle ilmunud. Kuna kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, on hagejal õigus nõuda hüvitist 2000 eurot TLS § 109 lg 4 või TLS § 100 lg 5 alusel. Lisaks peab kostja tagastama hagejale alusetult saadud 6391 eurot. Hageja kandis 5. veebruaril 2011 kostja pangakontole 6391 eurot selgitusega „under agreement". See ülekanne ei ole seotud poolte töösuhte ega muu õigussuhtega, mistõttu on see tehtud õigusliku aluseta ning kostjal on kohustus alusetult saadud raha tagastada.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal oli õigus öelda tööleping TLS § 91 lg 3 alusel üles ilma ette teatamata perekondlikel põhjustel. Hageja oli kostjale lubanud töötingimusi muuta, kuid ei teinud seda. Hageja nõutav hüvitis on ebamõistlikult suur ning 6391 euro tagastamise nõue on alusetu. Hageja tegi kostjale 5. veebruaril 2011 ühekordse väljamakse poolte kokkuleppe alusel selle eest, et kostja jätkaks töötamist hageja juures pärast eelmise tööandja pankrotistumist. Seega ei maksnud hageja raha kostjale õigusliku aluseta. Lisaks on hageja see nõue aegunud.
3.Kostja esitas 22. oktoobril 2012 maakohtule vastuhagi, milles palus tuvastada, et hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise kasutamata
puhkuse eest 5280 eurot ning viivise. Vastuhagi kohaselt sai kostja hagejalt 25. septembril 2012 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille järgi ütles hageja töölepingu üles TLS § 88 lg 1 alusel alates 28. augustist 2012. Kuna kostja oli töölepingu juba üles öelnud, ei olnud hagejal õigust ega ka alust töölepingut üles öelda. Kostja ei ole kuni vastuhagi esitamiseni saanud hagejalt puhkusehüvitist.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja ei vaidlustanud hageja töölepingu ülesütlemist tähtaegselt. Kostja pidi hageja ülesütlemisavalduse kätte saama siis, kui selle saabumist kajastav teade jõudis tema elukohta, s.o 31. augustil 2012 Eestis ning 4. septembril 2012 Soomes. Kostja puhkusehüvitise nõue on alusetu. Hageja maksis kostjale kogu 2012. a puhkusetasu 25. märtsil 2011 (482 eurot 88 senti) ja 25. aprillil 2012 (2051 eurot 61 senti). Alusetu on kostja puhkusetasu nõue ajavahemiku kohta, mis eelneb poolte töösuhtele. Kostja ei ole tõendanud, et temale 2005.– 2010. a-l tehtud väljamaksed olid eelnevate ajavahemike puhkusetasu. Pooled ei ole leppinud töölepingus kokku, et puhkuse korral makstakse kostjale lisatasu, ning hageja ei ole seda kostjale maksnud. Eelmine tööandja maksis kostjale puhkuse lisatasu üksnes ühel korral, s.o pankrotimenetluse ajal oktoobris 2010. Kuna hagejale maksti puhkusetasu ettenähtust 2000 eurot rohkem, tuleb saamata jäänud puhkusekompensatsiooni vähendada.
5.Viru Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2013. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2000 eurot ja alusetult saadud 6391 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ütles kostja töölepingu üles TLS § 91 lg 3 alusel töötaja isikust tuleneval põhjusel, kuna tema perekond kolis Soome Vabariiki ja perekondlikud suhted halvenesid. Kostja ei soovinud hagejalt endale sobivamat tööd ning töölepingu ülesütlemine ja selle põhjused olid hagejale ootamatud. Kuna kostja ütles töölepingu üles kaheksa kuud pärast perekonna teise riiki kolimist, ei järginud ta ülesütlemisel TLS § 91 lg-s 4 toodud mõistlikku aega. Kostjal ei olnud õigust öelda tööleping TLS § 91 lg 3 alusel üles. Kostja ütles töölepingu üles õigusvastaselt, mistõttu on hagejal õigus nõuda temalt TLS § 109 lg 4 järgi mõistlikku hüvitist. Kuna kostja lahkus töölt ühepäevase etteteatamisega, hagejal ei olnud võimalik temaga telefoni ega e-posti teel ühendust saada ning hagejal kulub vähemalt üks kuu asendaja leidmiseks, on mõistlik hüvitise suurus kostja ühe kuu töötasu (2000 euro). Kuivõrd hageja tegi 5. veebruaril 2011 kostja pangakontole töölepinguvälise makse, sest tegemist ei ole töö- ega puhkusetasuga, vaid kokkuleppelise tasuga, ei kohaldu asjas TLS § 39. Asjas ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid hageja väljamakse õigusliku aluse kohta. Seega tuleb hageja nõue 6391 euro saamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel rahuldada. Kostja vastuhagi hageja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks on aegunud. Tõele ei vasta kostja väide, et ta sai hagejapoolse ülesütlemisavalduse kätte alles 25. septembril 2012. Hageja saatis
28.augustil 2012 ülesütlemisavalduse kostja e-posti aadressidele, mida pooled olid varem
kirjavahetuseks kasutanud. Kostja kasutas neid e-posti aadresse pidevalt, mistõttu pidi ta saama ülesütlemisavalduse kätte varem, kui 25. septembril 2009. Hageja saatis ülesütlemisavaldused ka tähitud postiga hageja rahvastikuregistri järgsele aadressile Eestis ja tema elukohta Soomes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 järgi on kostja saanud hageja töölepingu ülesütlemise avalduse kätte kõige hiljem 4. septembril 2012, mil see oli talle kättesaadav postkontorist Soomes. Kuna kostja oleks TLS § 105 lg 1 järgi pidanud hageja ülesütlemise vaidlustama hiljemalt
4.oktoobril 2012, kuid tegi seda alles 22. oktoobril 2012, on kostja tuvastusnõue aegunud. Kostja puhkusetasu nõue ajavahemiku eest 5. juulist 2007 kuni 5. juulini 2010 tuleb jätta rahuldamata, sest kohus on 5. juulil 2010 kuulutanud välja esialgse tööandja pankroti. Kostjal on õigus esitada see nõue esialgse tööandja pankrotimenetluses. Puhkuse lisatasu maksmine ei ole töölepingust tulenev tööandja kohustus, vaid on tööandja õigus. Kostjal ei ole õigust lisatasu nõuda, kuna selle suurust ja maksmise tingimusi ei ole töölepingus sätestatud. Kostja ei saanud eeldada lisatasu maksmist teistele töötajatele tehtud väljamaksete põhjal. Hageja tasus kostjale 25. aprillil 2012 puhkusetasu 2051 eurot 61 senti, mis ületab kostja kasutamata jäänud puhkuse kompensatsiooni.
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 10. märtsi 2014. a otsusega maakohtu otsuse, v.a osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi enne 1. detsembrit 2010 kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja ajavahemiku 1. detsember 2010 kuni 16. august 2012 kasutamata puhkuse hüvitise 2000 eurot ja viivise puhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest. Lisaks mõistis ringkonnakohus pooltelt välja riigilõivu ning jaotas menetluskulud, jättes hagilt tasutud riigilõivu hageja kanda, apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 77% hageja kanda ja 23% kostja kanda ning ülejäänud menetluskuludest mõlemas kohtuastmes 80% hageja ja 20% kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kostjal õigus öelda tööleping 15. augustil 2012 erakorraliselt üles TLS § 91 lg 3 alusel tema isikust tuleneval põhjusel, kuna tema tervislik seisund ja perekondlikud kohustused ei võimaldanud tal kokkulepitud tööd teha. Kostja on tõendanud, et tal diagnoositi ajavahemikul 30. märtsist 2012 kuni 17. oktoobrini 2012 mõõdukas depressioon ning ta viibis sel ajal ambulatoorsel ravil. Kostja oli kuni 14. augustini 2012 töövõimetu ja taotles 15. augusti 2012. a ekirjas hagejalt taastumiseks ühenädalast puhkust. Maakohtu menetluses tugines kostja asjaolule, et tema perekond oli kolinud Soome, mistõttu olid tal lahuselu tõttu tekkinud probleemid abikaasaga.
Hageja keeldus kostjale puhkuse andmisest. Just seejärel esitas hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse alates 17. augustist 2012. Kuna kostja töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei kohaldu asjas TLS § 109 lg 4. Kostja ei rikkunud töölepingut üles öeldes TLS § 91 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja nõuet, sest ta sidus oma terviseseisundi keerulise olukorraga töö- ja pereelu ühitamisel ning ütles töölepingu üles pärast seda, kui hageja keeldus talle puhkust andmast. TLS § 98 lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Võttes arvesse hageja pakkumist kohtuda 22. augustil 2012, hageja juhatuse liikmete alalist asukohta välisriigis ning kostja ametikohta, ei arvestanud kostja töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ette teatamata mõlema poole huve. Tuvastatud olukorras oleks kostja pidanud teatama hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette vähemalt kümme päeva, mis oleks võimaldanud pooltel hageja ettepanekul arutada tekkinud olukorda. Kuna kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, ei kohaldu asjas TLS § 100 lg 5. See säte kohaldub üksnes juhul, kui seaduse või kollektiivlepinguga on ülesütlemise tähtaeg selgelt sätestatud. Asjas ei kohaldu ka TLS § 109 lg 4, sest kostja ülesütlemine ei ole õigusvastane. Seega tuleb hageja hüvitise nõue jätta rahuldamata. Hageja alusetu rikastumise nõuet rahuldades jagas maakohus poolte tõendamiskoormuse valesti. Töötaja ei pea juhul, kui tööandja nõuab töötasu või muud töösuhtest tulenevat rahalist makset tagasi, tõendama, et tal oli makse saamiseks õiguslik alus. Töösuhte poolte vaidlustes maksete õigusliku aluse üle tuleb eeldada, et töötajale maksti töötasu või makse saamiseks oli muu õiguslik alus, ning tööandjal on kohustus tõendada vastupidist. Hageja ei ole tõendanud, et see raha maksti kostjale lubaduse tõttu asuda hageja juhatuse liikmeks. Seega maksti vaidlusalune raha kostjale töösuhtes. Hageja töötasu või sellega võrdsustatud raha tagastamise nõue on TLS § 39 alusel aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja vastuhagis esitatud hageja erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue ei ole aegunud. Kostja sai hageja 28. augustil 2012 koostatud töölepingu ülesütlemise teate kätte 20. septembril 2012 ning esitas hagi kohtule 22. oktoobril 2012. Asjas kohaldub TsÜS § 69 lg 3, mitte TsÜS § 70, nagu leidis maakohus. Ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust kätte antud. Kuivõrd kostja oli töölepingu kehtivalt üles öelnud, ei olnud hagejal võimalik seda lepingut enam üles öelda. Seega on hageja töölepingu ülesütlemine TsÜS § 104 lg 1 järgi tühine. Poolte vahel kehtis 1. juulil 1996 sõlmitud tööleping, sest hageja võttis kostja töölepingu endiselt tööandjalt pankrotivara ostes üle. Seega vastutab hageja mh enne töölepingu ülevõtmist kostja kasutamata puhkuse hüvitamise eest. Hageja nõue enne 1. oktoobrit 2010 väljatöötatud ja kasutamata puhkusepäevade eest hüvitise saamiseks ei ole kontrollitav ja tõendatud, mistõttu see tuleb jätta rahuldamata. Pooled olid töölepingu p-s 4.5 leppinud kokku, et kostjale makstakse puhkuse korral lisatasu kuupalga ulatuses. Hageja maksis kostjale selle lisatasu 25. aprillil 2012 koos korralise puhkuse
tasuga. Puhkuse lisatasu väljamaksmisega on hageja lisatasu kokkulepet tunnistanud ega saa pärast töölepingu lõppemist selle kokkuleppe puudumisele tugineda. Ajavahemikul 1. detsembrist 2010 kuni 16. augustini 2012 jäi kostjal kasutamata 30 puhkusepäeva. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt hüvist 2000 eurot ja see nõue tuleb rahuldada. Kostja lõpparve nõue muutus sissenõutavaks 27. augustil 2012. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista viivis kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni, s.o 560 viivitatud päeva eest 257 eurot 3 senti.Alates 11. märtsist 2014 tuleb hagejalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kasutamata puhkuse tasu täieliku tasumiseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt tuvastas ringkonnakohus valesti, et kostjal oli õigus tööleping TLS § 91 lg 3 alusel üles öelda ning ta tegi seda TLS § 91 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja jooksul. Kostja ei tuginenud töölepingu ülesütlemisel oma halvale tervisele ning hageja ei ole keeldunud puhkuse andmisest. Ringkonnakohus tõlgendas TLS § 100 lg-t 5 valesti, kui leidis, et see kohaldub üksnes seaduses või kollektiivlepingus sätestatud etteteatamistähtaja rikkumise korral. Kuna ringkonnakohus leidis, et kostja oleks pidanud teatama ülesütlemisest ette kümme päeva, pidi kostja maksma etteteatamata jätmise tõttu hüvitist. Ringkonnakohus tuvastas valesti, et kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte 20. septembril 2012. Kuna hageja saatis ülesütlemisteate kostja kahele e-posti aadressile ning tähitult tema kodustele aadressidele Eestis ja Soomes, tuleb lugeda, et kostja sai avalduse kätte 31. augustil 2012, mil kuller üritas saadetist kätte toimetada Eestis. Kuna kostja vaidlustas hageja ülesütlemise pärast TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaega, oleks kohtud pidanud kostja tuvastusnõude jätma aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 1028. Hageja tugines sellele, et kostjal ei ole õigust saada 6391 eurot, sest ta ei asunud hageja juhatuse liikmeks. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja ei pea tõendama, et tal oli alus raha saada. Raha tagastamata jätmise õiguse olemasolu tõendamise kohustus on raha saajal. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal oli töölepingu p 4.5 alusel kohustus maksta kostjale puhkuse lisatasu 2000 eurot. Puhkuse lisatasu maksti kostjale töölepingu kehtivuse ajal ainult ühel korral, s.o oktoobris 2010, ringkonnakohus ei arvestanud poolte praktikaga. Ringkonnakohus ei käsitlenud hageja õiguslikke põhjendusi selle kohta, et puhkusehüvitise maksmise kohustus ei saanud endiselt tööandjalt hagejale üle minna.
10.Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kostja vastuhagi enne 1. detsembrit 2010 kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks, ning teha selles osas uus otsus, millega vastuhagi rahuldada ja mõista hagejalt kostja
kasuks välja hüvitis 3280 eurot. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Vastukassatsioonkaebuse kohaselt järeldas ringkonnakohus ekslikult, et kostja nõue enne 1. oktoobrit 2010 väljatöötatud ja kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks ei ole kontrollitav ja tõendatud. Ringkonnakohus jaotas poolte tõendamiskoormuse valesti, sest hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et 1. detsembriks 2010 ei olnud kostjal ühtegi kasutamata puhkusepäeva. Kostja on tõendanud, et tal oli kokku kasutamata 77 puhkusepäeva. Ringkonnakohus rahuldas puhkusehüvitise nõude ekslikult üksnes 30 kasutamata päeva eest, lugedes varasema aja kohta kostja esitatud tõendid valesti ebausaldusväärseks.
11.Pooled vaidlevad teineteise kaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning jättis uue otsusega rahuldamata hageja nõude tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2000 eurot, ning rahuldas kostja vastuhagi hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja alusetu rikastumise nõue kostja vastu ja kostja vastuhagi enne 1. detsembrit 2010 kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks ning rahuldati kostja vastuhagi kasutamata puhkuse eest 2000 euro suuruse hüvitise ja viivise saamiseks. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kontrollimiseks käsitleb kolleegium esmalt töötaja töölepingu erakorralist ülesütlemist, selgitades TLS § 91 lg 3 kohaldamise eeldusi ja erakorralisest ülesütlemisest ette teatamist (I). Seejärel selgitab kolleegium töölepingu lõppemist juhul, kui töötajal ei ole lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, käsitledes mh tööandja töölepingu erakorralist ülesütlemist olukorras, kus töötaja on varem esitanud töölepingu ülesütlemise avalduse (II). Seejärel käsitleb kolleegium küsimust tööandja õigusest nõuda töötajalt hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist (III), ning vastab poolte väidetele tõendamiskoormise jaotuse kohta alusetu rikastumise nõude lahendamisel ja kostja õiguse kohta saada puhkusehüvitist (IV). Lõpuks annab kolleegium ringkonnakohtule kokkuvõtliku juhise asja lahendamise kohta ning selgitab menetluskuludega seotud küsimusi (V). I
13.Kostja ütles 15. augustil 2012 töölepingu alates 16. augustist 2012 üles põhjusel, et tema perekond asus elama Soome Vabariiki ja perekondlikud suhted halvenesid. Lisaks tugines kostja kohtumenetluses sellele, et pere kolimise ja suhete halvenemise tõttu halvenes ka tema tervis. Pooled
vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja esitatud asjaolud andsid talle õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 3 alusel. Maakohus järeldas, et perekonna teise riiki kolimine ja sellest tulenev peresuhete halvenemine on töötaja isikust tulenevaks põhjuseks. Samas leidis maakohus, et kostjal ei olnud õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda, sest ta ei ole välja toonud ühtegi erakordset sündmust, millest tulenevalt töötajal tekkinuks viivitamatu vajadus tööleping päevapealt lõpetada. Samuti keeldus kostja hageja pakutud võimalusest leida kostja perekondlike tingimustega sobiv töö ega öelnud töölepingut üles TLS § 91 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse selles osas ning leidis, et kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles oma tervise ja perekondlike kohustuste tõttu ning ta ei rikkunud TLS § 91 lg-s 4 sätestatud töölepingu ülesütlemise mõistliku aja nõuet.
14.Iseenesest on õige kohtute järeldus, et TLS § 91 lg 3 alusel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda nt tervise või perekondlike kohustuste tõttu. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millised olid need asjaolud, mille tõttu oli kostja sunnitud oma tervise ja perekondlike kohustuste tõttu töölepingu just erakorraliselt üles ütlema. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on TLS § 87 järgi mõjuva põhjuse olemasolu (Riigikohtu 29. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1116-12, p 11). Töötaja võib töölepingu TLS § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. Kolleegium leidis viidatud otsuses, et TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde, täpsustades, et võimatuse all tuleb mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist. Töötaja võib TLS § 91 lg 3 kohaselt öelda töölepingu erakorraliselt üles töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui tema tervis või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd. Sellest sättest tulenevalt on ülesütlemise tingimuseks sellise mõjuva asjaolu olemasolu, millest saab järeldada töölepingu erakorralise ülesütlemise vajadust. Tegemaks kindlaks, kas töötaja isikust tulenev põhjus on mõjuv TLS § 91 lg 3 mõttes, saab mh arvestada järgmist. Töötajal on TLS § 85 lg 1 järgi õigus tähtajatu tööleping igal ajal korraliselt üles öelda, järgides TLS § 98 lg-s 1 sätestatud vähemalt 30-kalendripäevast etteteatamistähtaega. TLS § 98 lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Nimetatud sätteid koos tõlgendades on võimalik järeldada, et töötaja võib öelda tähtajatu töölepingu ilma mõjuva põhjuseta üles 30-kalendripäevast etteteatamistähtaega järgides, andes sellega tööandjale minimaalselt vajaliku aja uue töötaja leidmiseks või töökorralduse muutmiseks. Töötaja ei pea järgima etteteatamistähtaega, kui tal on töölepingu ülesütlemiseks mõjuv
põhjus ning lepingu jätkamist ei või mõistlikult nõuda. Viimasel juhul tuleb töötaja viivitamatu lahkumine tööandjale ootamatult ega võimalda üldjuhul vältida töötaja lahkumisega tekkivat negatiivset mõju tööprotsessile. Seetõttu eeldab töötaja isikust tulenev erakorraline ülesütlemine sellise kaaluga põhjust, mis õigustab töölt lahkumist erakorraliselt, s.o enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud 30 kalendripäeva möödumist. Selleks võib olla edasilükkamatu perekondliku kohustuse täitmise vajadus (nt lähedase isiku hooldamine) või olukord, kus (edasi)töötamine võib põhjustada töötaja terviseseisundi edasise halvenemise. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuva põhjuse olemasolu TsMS § 91 lg 3 mõttes, st millest nähtuks, et kostja esitatud asjaolud tekkisid ootamatult ja tingisid vajaduse öelda tööleping üles enne 30-kalendripäevast etteteatamist.
15.Ringkonnakohus ei ole kontrollinud ka TLS § 91 lg-s 3 toodud töölepingu erakorralise ülesütlemise teise eelduse olemasolu, st kas hageja võimaldas kostjale sobivat tööd. Maakohus on poolte kirjavahetust hinnates tuvastanud, et hageja tegi kostjale korduvalt ettepaneku arutada talle sobivaid töötingimusi, kuid kostja keeldus hagejaga läbi rääkimast ega olnud telefoni teel kättesaadav. Ringkonnakohus ei ole nendest tõenditest teistsugust järeldust teinud ega maakohtule asjaolude kindlakstegemisel menetlusõiguse normi rikkumist ette heitnud. Vastupidi, ka ringkonnakohus on otsuses märkinud, et pärast töölepingu ülesütlemise avalduse saamist pakkus hageja kostjale võimalust arutada tema perekondlikku probleemi, kuid kostja ei võtnud seda ettepanekut vastu. Seega on ringkonnakohus eksinud TLS § 91 lg 3 kohaldamisel ning jätnud otsuse selles osas ka põhjendamata, rikkudes TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatut.
16.Jõudnud järeldusele, et kostjal oli õigus öelda tööleping üles erakorraliselt, on ringkonnakohus TLS § 98 lg-t 2 kohaldades leidnud, et kostja oleks pidanud teatama hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette vähemalt kümme päeva. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega ja selgitab järgmist. TLS §-st 87 tulenevalt peab töötaja järgima töölepingu ülesütlemisel samas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 98 lg 1 järgi peab töötaja teatama tööandjale korralisest ülesütlemisest ette vähemalt 30 kalendripäeva. Töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise tähtaegu seadus ette ei näe. TLS § 98 lg 2 kohaselt ei pea töötaja töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kolleegiumi arvates tuleneb eeltoodust, et kui töötaja ütleb töölepingu üles erakorraliselt, st ettenägematu asjaolu tõttu, mis annab poolte huvisid kaaludes aluse eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks, ei ole töötajal kohustust töölepingu ülesütlemisest ette teatada ning ta võib töölt lahkuda ilma ette teatamata. II
17.Juhul, kui kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, peab ringkonnakohus pidama silmas järgmist. TLS § 85 lg 3 järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks
ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Riigikohus on 15. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 tehtud otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse, loeb töövaidlusorgan töölepingu TLS § 85 lg 4 alusel lõppenuks korraliselt pärast TLS § 98 lg-s 1 sätestatud 30kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumist ning sellises olukorras ei kohaldu TLS § 107 lg-d 1 ja
2.Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium märgib, et eeltoodud seisukoht ei pruugi olla järgitav olukorras, kus pärast töötaja töölepingu alusetut erakorralist ülesütlemist on töölepingu erakorraliselt üles öelnud ka tööandja. Sellisel juhul on oluline teha kindlaks, millal tööandja töölepingu üles ütles. Kui tööandja ütles töölepingu üles pärast seda, kui oli möödunud tähtaeg, millest tuleb tööleping lugeda TLS § 85 lg 4 järgi lõppenuks töötaja korralise ülesütlemisega, ei mõjuta tööandja ülesütlemisavaldus töölepingu lõppenuks lugemist TLS § 85 lg-te 3 ja 4 järgi. Lõppenud töölepingut ei ole teisel poolel enam võimalik üles öelda (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 12). Juhul, kui tööandja ütles töölepingu üles enne TLS § 85 lg-s 4 sätestatud tähtaja möödumist ja töötaja on tööandja ülesütlemise vaidlustanud, tuleb siiski kontrollida ka tööandja ülesütlemise kehtivust. Sellisel juhul kohalduvad mh TLS § 107 lg-d 1 ja 2. Praeguses asjas ongi hageja esitanud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse pärast seda, kui kostja oli töölepingu üles öelnud. Hageja leiab, et ringkonnakohus järeldas valesti, et tema töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Hageja väitel tuvastas ringkonnakohus valesti, millal kostja sai kätte hageja ülesütlemisavalduse, ning kostja tuvastusnõue on aegunud. Kolleegium juhindub TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel ringkonnakohtu tuvastatud asjaolust, et kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte 20. septembril 2012. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust kätte antud (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14). Kooskõlas eespool toodud seisukohtadega märgib kolleegium, et kuna kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte pärast kuupäeva, millest alates saaks töölepingu lugeda lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel kostja korralise ülesütlemisega, ei mõjuta vaidluse lahendust asjaolu, et ka hageja ütles töölepingu üles. Hageja erakorraline ülesütlemine ei mõjuta vaidluse lahendust ka siis, kui kostja erakorraline ülesütlemine on kehtiv. III
18.Kolleegium märkis eespool, et kui kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, tuleb ülesütlemine lugeda TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Kuna kostja ei järginud korralise ülesütlemise etteteatamistähtaega, leiab hageja, et tal on õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 või TLS § 109 lg 4 alusel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et kostjal ei ole õigust saada hagejalt hüvitist nende sätete järgi (vt otsus tsiviilasjas nr 32-1-126-14, p-d 13 ja 15). Samas leiab kolleegium, et ringkonnakohus on jätnud kontrollimata, kas
hageja esitatud asjaolud võivad anda hagejale õiguse nõuda rahalist hüvitist muul õiguslikul alusel.
19.Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kohtud on hageja esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud. See tähendab, et hageja esitatud asjaolude kogumi kvalifitseerib kohus sõltumata poolte antud õiguslikust hinnangust (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Seega on kohtul kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja lahkus töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et olukorras, kus töölepingu lõppemine tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks ja töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, võib tööandjal olla õigus nõuda töötajalt hüvitist TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi, kui tööandja tõendab, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus mh kohaldama VÕS § 127 lgd 2 ja 3 ning kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh VÕS §-d 139 ja 140 (vt täpsemalt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14). IV
20.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus jaotas VÕS § 1028 kohaldamisel poolte tõendamiskoormuse valesti ja leidis seetõttu põhjendamatult, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt 6391 euro tagastamist. Kuna kumbki pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväiteid, pidi hageja tõendama, et ülekande aluseks ei olnud töölepingust tulenevat kohustust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et töösuhtes tuleb eeldada, et raha maksti töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. VÕS § 1028 lg 1 järgi peab hageja tõendama, et kostjal ei olnud õigust vaidlusalust raha saada. Ringkonnakohus on poolte väiteid analüüsides ja tõendeid hinnates asunud seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt 6391 euro tagastamist. TsMS § 688 lg-te 3–5 kohaselt juhindub Riigikohus alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludest ning ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda, sh ei hinda uuesti alama astme kohtu uuritud ja hinnatud tõendeid. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
21.Ringkonnakohus tuvastas, et töölepingu p 4.5 kohaselt on kostjal õigus saada puhkuse korral lisatasu ühe kuu töötasu ulatuses. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et töölepingute ülevõtmisel muudeti seda töölepingu tingimust. TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole ka nende asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud (TsMS § 688 lg-d 3–5).
22.Kostja leiab vastukassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on tema enne 1. oktoobrit 2010
kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks esitatud tõendeid valesti hinnanud. Ringkonnakohus on poolte esitatud dokumente võrreldes leidnud, et hageja enne märgitud kuupäeva kasutamata puhkuse hüvitise nõue ei ole kontrollitav. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole kostja puhkusehüvitise nõuet rahuldamata jättes menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud (TsMS § 688 lg-d 3–5). V
23.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 693 lg-ga 2 võtma põhjendatud seisukoha, kas kostjal oli õigus tööleping TLS § 91 lg 3 alusel erakorraliselt üles öelda. Selleks tuleb kõigepealt teha kindlaks, kas kostjal oli mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et kostjal oli erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuv põhjus, tuleb kindlaks teha, kas hageja võimaldas talle sobivat tööd. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel lahendamisel, et kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 3 alusel, tuleb asuda seisukohale, et kostjal ei olnud kohustust hagejale ülesütlemisest ette teatada. Kui ringkonnakohus tuvastab, et kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda mõjuva põhjuse puudumise tõttu või seetõttu, et kostja keeldus hageja pakutud sobiva töö leidmise võimalusest, tuleb lugeda tööleping lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel ning seejärel lahendada hageja hüvitisenõue, arvestades kolleegiumi eespool toodud seisukohti, ning kooskõlas TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga anda pooltele vajadusel võimalus oma seisukohti täpsustada ning väiteid ja vastuväiteid tõendada.
24.Ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tühistab kolleegium ka menetluskulude jaotuse maa- ja ringkonnakohtus. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise lõpptulemusest.
25.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.