Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
Tõnis Vahi hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-1810
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnis Vahi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
1595 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tõnis Vahi, esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja juhatuse liige Rait Pallo
Asja läbivaatamise kuupäev
10. märts 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-1810 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Tagastada Tõnis Vahile (konto nr 10010432833016, AS SEB Pank) 7. oktoobril 2013 tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tõnis Vahi (hageja) esitas 13. jaanuaril 2012 Harju Maakohtule hagi Swedbank AS-i (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjades nr 022/2010/8937 ja 022/2010/8938. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel sõlmisid hageja ja Liina Lemming (kaaslaenaja) 31. mail 2006 kostjaga laenulepingu (laenuleping). Samuti sõlmisid pooled hüpoteegi seadmise lepingud korteriomandile ja kinnistule, milles oli kokku lepitud kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. 16. juunil 2010 esitas kostja hagejale kirja pealkirjaga „Lepingu ülesütlemine", milles märkis, et kaaslaenaja ei ole oma kohustusi
täitnud ja hagejal tuleb kogu võlg koos viivisega tasuda 1. juuliks 2010, vastasel juhul loetakse leping ennetähtaegselt lõppenuks. Samasisulised meeldetuletused esitas kostja hagejale 2. juulil, 4. augustil ja 25. augustil 2010. 20. oktoobril 2010 esitas kostja kohtutäiturile avalduse, mille alusel algatati täitemenetlused nr 022/2010/8937 ja 022/2010/8938. Laenulepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega ja tühine, seega ei ole kostja nõue sissenõutav. Kostja tegevus on vastuoluline, kuna tema saadetud kirjadest ei ole võimalik aru saada, kas tegemist on laenulepingu ülesütlemise avaldusega või meeldetuletusega laenu tasumiseks. Olukorras, kus kostja saatis hagejale igal kuul samasisulisi teateid, milles märkis, et ütleb lepingu kuu aja möödudes üles, ei saanud hageja ette näha, kas leping ka tegelikult üles öeldakse või saadetakse uus meeldetuletus. Seetõttu ei saa pidada kostja kirju ülesütlemisavaldusteks. Hageja on soovinud saavutada kostjaga kompromissi, kuid kostja on sellest keeldunud, märkides, et kaaslaenaja, kes on kostja töötaja, ei soovi lepingust tulenevaid kohustusi täita. Üksnes enda töötaja kui ühe laenusaaja huvide arvestamine on ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kaaslaenajale anti laenu soodustingimustel, tema töötasust piisanuks laenumaksete tegemiseks. Soodustingimustel laenu andes võttis kostja endale riski, et seda ei pruugita tasuda. Hagejal on sissetulek ja ta on võimeline laenumakseid tasuma.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel täitis hageja laenulepingut nõuetekohaselt 1. oktoobrini 2008, seejärel hakkas kogunema võlgnevus, mida hageja tasus jaokaupa, likvideerides võlgnevuse 6. veebruariks 2009. Võlgnevus tekkis taas 1. märtsist 2009. Sisuliselt oli hageja enne laenulepingu ülesütlemist võlgnevuses üle aasta. Pärast lepingu ülesütlemist on hageja teinud neli makset põhivõla katteks, kokku 638 eurot 1 sent, viimane laekumine oli 19. oktoobril 2010. Kaaslaenaja kontolt peeti laenu põhiosa katteks
31.juulil 2012 kinni 951 eurot 70 senti, ka tasub kaaslaenaja kostjale põhivõla katteks 200 eurot kuus. 1. augusti 2012. a seisuga on laenulepingust tulenev võlgnevus 106 538 eurot 34 senti. Kuna tegemist on eluasemelaenuga, andis kostja hagejale võla tasumise võimaldamiseks korduvalt täiendavaid tähtaegu. Kuna hageja kohustusi ei täitnud, ütles kostja lepingu 24. augustil 2010 üles, millest teavitas 25. augusti 2010. a kirjaga hagejat. Mõistlik isik oleks pidanud kostja saadetud kirjadest järeldama, et kostja ei aktsepteeri lepingu rikkumist ja pärast igat kirjalikku hoiatust on kostjal õigus leping üles öelda. Kostja ei andnud laenu soodustingimustel.
3.Harju Maakohus tagas 13. jaanuaril 2012 hageja avaldusel hagi ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 022/2010/8938 kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni.
4.Harju Maakohus jättis 11. veebruari 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja ütles 24. augustil 2010 laenulepingu üles. Kostja andis hagejale 16. juuni, 2. juuli ja 4. augusti 2010. a kirjades lepingu ülesütlemisest täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kõik kirjad sisaldavad hoiatust, et kui hageja tähtaja jooksul kohustusi ei täida, loeb kostja lepingu ennetähtaegselt ülesöelduks ja nõuab võla sisse täitemenetluses. 25. augustil 2010 saatis kostja hagejale teatise, milles märkis, et kaaslaenaja ei ole laenulepinguga võetud kohustusi kohaselt täitnud
ja palus tasuda kogu võla hiljemalt 23. septembriks 2010. Õige on kostja tõlgendus ülesütlemisavaldustele ja teatisele, mille kohaselt luges kostja laenulepingu 24. augustil 2010 ennetähtaegselt ülesöelduks, kuna hageja võlga 19. augustiks 2010 ei tasunud. Ainuüksi asjaolu, et kostja on andnud hagejale korduvalt võimalusi laenulepingu täitmiseks, ei muuda ülesütlemist kehtetuks. Kostja kolm ülesütlemisavaldust ei olnud vastuolulised. Kostja soovis laenulepingu üles öelda, kui hageja ja kaaslaenaja lepingust tulenevaid kohustusi ei täida. Kostja ei oleks pidanud hagejale saatma kolme ülesütlemisavaldust, vaid piisanuks ühest. Kolme avalduse edastamisega sai hageja enda jaoks soodsamad tingimused, s.o täiendava tähtaja tekkinud võla tasumiseks. See ei kahjustanud hageja õigusi. Kostja on arvestanud pika aja jooksul, et hagejal olid makseraskused, ja võimaldanud pika aja jooksul ka hagejal probleemile lahendust leida. Hageja väide, et tema makseraskused olid ajutised, ei ole usutav, kuna hageja ei ole praeguseni asunud võlga kostjale tasuma. Asjakohatud on ka hageja väiteid selle kohta, et kostja on lepingu ülesütlemisel arvestanud vaid kaaslaenaja soove ja lõpetanud lepingu hageja soove arvestamata ning seetõttu on laenulepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti on kostja väljendanud valmisolekut mõistlike kokkulepete sõlmimiseks, kuid hageja ei ole selliseid ettepanekuid teinud. Hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetluses nr 022/2010/8937 tuleb jätta rahuldamata, kuna see täitemenetlus on alustatud kaaslaenaja suhtes, kes ei ole praeguse menetluse osaliseks.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse tühistamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenuleping öeldi kehtivalt üles ja et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks täitemenetlused lubamatuks tunnistada. See, et kostja andis laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks mitu täiendavat võimalust, ei muuda ülesütlemist tühiseks ega kostja käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Tarbijakrediidi puhul tuleb anda vähemalt üks täiendav tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Mitme täiendava tähtaja andmine on laenusaajale soodsam. 4. augusti 2010 kirjast nähtub selgelt, et kostja andis hagejale veel täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. 25. augusti 2010 kirjast nähtub selgelt, et kostja nõudis hagejalt juba kõikide maksete korraga tasumist, mis viitab üheselt sellele, et laenuleping öeldi üles. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et kostja ei ole kaaslaenajat eelistanud selliselt, et see saaks tingida täitemenetluse lubamatuks tunnistamise. Maakohus jättis täiteasja nr 022/2010/8937 osas esitatud hagi valedel põhjendustel rahuldamata.
Hageja on mõlemas täitemenetluses, mille kohta täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitati, võlgnik. Hüpoteek ei koorma kaasomandiosasid, vaid vaidlusalust korteriomandit tervikuna, st täitemenetlus oli algatatud nii hageja kui ka kaaslaenaja vastu. Ka see nõue tuleb jätta rahuldamata samadel põhjustel, mille alusel jättis maakohus täitemenetluse täiteasjas nr 022/2010/8938 lubamatuks tunnistamata. Hageja tugines mõlema täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagemisel samadele asjaoludele. Hageja sai ka üksi esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi ringkonnakohtule või maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates on kohtute otsused põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole sisuliselt analüüsinud apellatsioonkaebuse väiteid, et korduvalt kohustuste täitmiseks tähtaja andmine võib olla võlgniku jaoks eksitav ja vastuolus hea usu põhimõttega, kui igas teatises viidatakse, et leping loetakse üles öelduks. Lepingu lõpetamise hoiatus ja sellekohane tahteavaldus peab olema võlgniku jaoks üheselt mõistetav ja selge. Korduvate teadetega jättis kostja hagejale mulje, et lepingut ei öelda üles. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud hageja väidet, et arvestades hageja võla suurust 24. augusti 2010 seisuga võrreldes laenu kogusuurusega, ei olnud kostjal põhjust arvata, et hageja lepingut edaspidi ei täida. Laenusumma (intressita) oli 95 929 eurot, hageja laenu põhiosa võlg (intressita) oli 4. augusti 2010 seisuga 2429 eurot 21 senti. Hageja teavitas kostjat, et ta makseraskused olid ajutised ja et ta on omandanud arboristi kutse, mis parandab ta majanduslikku olukorda.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse tühistamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kolleegium käsitleb esmalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eeldusi (I), seejärel laenulepingu ülesütlemist (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III). I
11.Hageja hagi esemeks on tunnistada lubamatuks sundtäitmine kahes täiteasjas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslikuks aluseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 (vt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi olemuse kohta nt Riigikohtu
28.septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15).
12.Hageja suhtes alustati täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid kinnisasjadele seatud hüpoteekide realiseerimiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmise korraldamise võimaluse annab TMS § 2 lg 1 p-st 19
tulenevalt kohese sundtäitmise kokkulepe. Hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Esitatud asjaoludel ei ole kostjal hageja suhtes tagatud nõude maksmiseks isiklikult kohustavat täitedokumenti, eelkõige kohtulahendit.
13.Tuvastatud asjaolude järgi (vt ringkonnakohtu otsuse p 7) on täitemenetlust alustatud kummagi hüpoteegiga koormatud kinnisasja suhtes eraldi, mida võib õigustada see, et ühe omanik on hageja üksi ja teine kuulub tema ja kaaslaenaja kaasomandisse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka üksnes üks kinnisasja kaasomanik, kui sundtäitmine puudutab kaasomandis olevat kinnisasja tervikuna. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise korral kehtib selline kohtulahend kõigi kaasomanike kasuks, st täitur ei saa sel juhul sundtäitmist jätkata teise kaasomaniku suhtes, kui kinnisasi oli koormatud sundtäitmise aluseks oleva õigusega (hüpoteegiga) tervikuna. Olukord oleks erinev, kui kaaskoormatud olnuks kaasomanike mõttelised osad kinnisasjast eraldi.
14.Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab asjaõigusseaduse § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks, st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse (vt ka nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 17).
15.Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Kuna hüpoteegi realiseerimise asjaõiguslik nõue on terviklik, ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 18). Täitemenetluse võib läbi viia kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks. Sissenõutavaks muutumata nõuete rahuldamisel tulemi arvel saab kohaldada vastavalt TMS § 107 lgd 3–5, st edasilükkava tingimusega nõude rahuldamise sätteid ning hoiustada saadud raha nõude sissenõutavaks muutumata ulatuses kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni (vt Riigikohtu
28.septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 20).
16.Eelnev (vt käesoleva otsuse p 15) ei tähenda siiski, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kui tuvastatakse, et vähemalt mingis osas on hüpoteegiga tagatud nõue sissenõutav. Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga, mille katteks saab tulemit arvestada, ja/või keelates üksikute täitetoimingute tegemise (nt raha väljamaksmise sissenõudjale). Küll ei ole alust keelata osaliselt tagatud sissenõutava nõude olemasolul nt kinnisasja aresti ega müüki.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine lepinguks oleva täitedokumendi alusel tähendab materiaalõigusliku vaidluse avamist täitedokumendi üle. Täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja omanikuna) osalev isik saab selle hagiga panna maksma kõik oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale. Selle hagi alusel tuleb kindlaks teha mh see, kui suur on tagatud võlg, millised on kõrvalnõuded ning kas ja millal muutus võlg sissenõutavaks. Kõrvalnõuete suurus tuleb selgeks teha ka siis, kui need ületavad koos põhinõudega hüpoteegisummat, kuna eelkõige tulemi arvel viivise väär tasutuks lugemine võib mõjutada hilisemat jääkvõlga, taotleda võib ka viivise alandamist (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 15–19). Samuti tuleb hinnata võlgniku võimalikku tasaarvestust ja nõude lõppemist (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 25).
17.Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Seega on kostja ülesanne tõendada kohtumenetluses, et tal on nõue, mille ulatuses ta võib täitemenetlust korraldada. Kostja peab esitama ka võlaarvestuse, mh kõrvalnõuete osas ja näitama detailselt, millisel alusel ja ulatuses ta kõrvalnõudeid arvestab.
18.Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus. II
19.Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et laenuleping lõppes 24. augustil 2010, samuti ei ole õigesti kohaldatud ülesütlemist reguleerivaid võlaõigusseaduse sätteid. Kuna nõuetekohaselt ei ole tuvastatud laenulepingu lõppemine ja selle aeg, ei pruugi olla õigesti arvestatud ka kostja väidetav laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada nõuetekohaselt asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja täita ka selgitamiskohustust (vt käesoleva otsuse p-d 17, 18).
20.Pooled ei vaidle, et iseenesest oli hüpoteegiga tagatud laenulepingu järgi täitemenenetluse alustamisel laenusaajatel kostja ees sissenõutavaks muutunud võlg. Poolte vaidlus on olnud eelkõige selles, kas see võlg hõlmab (põhinõudena) üksnes tasumata jäänud laenumakseid või on kostja ülesütlemise tõttu sissenõutavaks muutunud kogu laenu tagastamise kohustus.
Eelneva pinnalt on iseenesest selge, et kostjal on õigus täitemenetlus korraldada vähemasti sissenõutavaks muutunud laenumaksete osas (vt käesoleva otsuse p-d 14–16). Küll tuleb aga selgeks teha, kui suur on kostja hüpoteegiga tagatud nõue, mille rahuldamiseks täitemenetlus toimub.
21.Vaidlust ei ole, et kostja on edastanud hagejale 16. juunil, 2. juulil ja 4. augustil 2010 kirjad, mis on pealkirjastatud kui „Lepingu ülesütlemine" (I kd, tl 36-38) ning milles teavitatakse hagejat kaaslaenaja kui laenusaaja võlgnevuse suurusest ja antakse iga kord täiendav tähtaeg võla maksmiseks. Nendes kirjades sisalduvad identsed laused: „Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks Laenusaajaga sõlmitud lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud intresside ja viivistega vastavalt lepingu tingimustele. Juhul kui Laenusaaja ei ole nimetatud tähtajaks täitnud eelpool nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi ja tasunud kõiki täitmata kohustusi katvat summat (tasumise päeva seisuga), siis on Swedbank sunnitud asuma rakendama kõiki seadusega võlausaldajale võimaldatud meetmeid oma nõuete rahuldamiseks sh täite- ja/või kohtumenetluse kaudu."
25.augustil 2010 edastas kostja hagejale dokumendi, mis oli pealkirjastatud kui „Teatis" (I kd, tl 39). Selles teavitatakse hagejat, et kaaslaenaja ei ole täitnud laenulepinguga võetud kohustusi, kostja on laenulepingu lõpetanud 24. augustist 2010 ja et kaaslaenaja võlgnevus on 1 470 656 krooni 27 senti. Samuti palutakse hagejat tasuda see võlgnevus hiljemalt 23. septembriks 2010 ja lisatud on varasemate kirjadega identne lause hoiatusega nõuete rahuldamiseks täite- või kohtumenetluse alustamise kohta.
22.Kolleegiumi arvates ei ole kohtute järeldused, kuidas nad eespool viidatud avaldustest järeldasid laenulepingu lõppemise hageja suhtes 24. augustil 2010, arusaadavad. Lepingu lõppemist tuvastades ei ole kohtud kindlaks teinud, et kostja oleks öelnud laenulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 4 teist lauset järgides ühiselt üles mõlema laenusaaja suhtes. Samuti ei ole kohtud kontrollinud VÕS § 416 lg 1 (enne 1. juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) eelduste täitmist ülesütlemise eeldusena. Tuvastatud asjaoludel on laenuleping tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12).
23.Kohtute seisukohad ei ole arusaadavad ka kostja 16. juuni, 2. juuli ja 4. augusti 2010. a avalduste, milles igaühes anti hagejale tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, tõlgendamise kohta kogumis. Ühelt poolt leiti, et lepingu ülesütlemiseks piisanuks vaid ühest avaldusest, teisalt leiti, et vähemalt esimesed kaks avaldust lepingut ei lõpetanud. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Kui juba 16. juuni 2010. a avaldus oli ülesütlemisavaldus, tõi see avalduses märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta,
mh järgneva sarnase avalduse saatmisega. Tahteavaldust ei loeta TsÜS § 72 järgi tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus.
24.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kaaslaenaja sõlmisid laenu võtmiseks laenulepingu ühiselt, st ka laenu tagastamise kohustus oli neil ühine, st tegu on vähemalt eelduslikult solidaarvõlgnikega (VÕS § 65). Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus. 16. juuni, 2. juuli ja 4. augusti 2010. a avaldused on tehtud hageja suhtes, kuid arusaamatuks jääb, kuidas pidi hageja järeldama neist enda suhtes lepingu lõpetamist, kui avalduses räägitakse lepingu lõpetamisest kaaslaenaja suhtes. 25. augusti 2010. a teatises on üksnes konstateeritud laenulepingu ülesütlemist kaaslaenaja suhtes. Põhjendamata on ka maakohtu järeldus, nagu võinuks kostja meelevaldselt laenulepingu üles öelda 24. augustil 2010, kui hageja ei olnud võlgnevust tasunud
4.augusti 2010. a avalduse järgseks maksetähtpäevaks, 19. augustiks 2010. Ka ei saa pidada põhjendatuks seisukohta, et lepingut saab üles öelda selliselt, et ülesütlemine selgub alles tagantjärele (25. augustil 2010).
25.Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise nõude osas) (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist.
26.Kohtud ei ole tuvastanud VÕS § 416 lg 1 (enne 1. juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) eelduste täitmist ülesütlemise eeldusena. Viidatud sätte järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Viidatud sätte järgi ei ole tähtsust, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust. Varasemad likvideeritud võlgnevused ei lähe seejuures arvesse.
27.Hüpoteegiga tagatud võla kindlakstegemisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on võlga tasunud või tasub täitemenetluse ajal jätkuvalt kaaslaenaja. Kui kostja on aga ainuüksi kaaslaenaja suhtes nõudest loobunud, ei vabasta see siiski hagejat VÕS § 66 lg 1 järgi ei täielikult ega osaliselt vastutusest kostja ees. See ei vabasta omakorda aga kaaslaenajat võimalikust vastutusest hageja ees.
28.Kassatsioonimenetluses ei tugine hageja enam sellele, et kostja on eelistanud kaaslaenajat ega pidanuks talle soodustingimustel laenu andma, milles saab vähemasti kaudselt näha tuginemist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele (vastutustundliku laenamise kohustuse ja selle
rikkumise tagajärgede kohta vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, pd 24, 25; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 20–22). Kolleegium märgib, et isegi kui kostja laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkus, ei annaks see alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kuna hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid.
29.Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et kostja kui krediidiandja oleks rikkunud VÕS § 416 lg 2 järgset kohustust pakkuda talle koos VÕS § 416 lg 1 järgse täitmiseks antava täiendava tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Maakohus leidis, et kostja on arvestanud pika aja jooksul, et hagejal olid makseraskused, ja võimaldanud pika aja jooksul ka hagejal probleemile lahendust leida, samuti ei ole hageja teinud aktsepteeritavaid ettepanekuid asja lahendamiseks. Kuigi hageja on soovinud menetluses esitatud väidetel laenulepingu täitmist jätkata, ei ole kostja lepingu lõppemise korral selleks kohustatud. Laenumaksete tasumata jätmise tõttu laenulepingu ülesütlemist ei muudaks olematuks ka enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste tagantjärele täitmine.
30.Hageja ei ole esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et kostja käitumine laenulepingust tulenevate nõuete esitamisel oleks olnud hageja suhtes kuidagi pahatahtlik või muul põhjusel hea usuga vastuolus. Kui laenusaaja ei tasu laenumakseid, on laenuandjal õigus leping seaduses ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada. Isegi kui lepingu ülesütlemine olnuks vastuolus hea usu põhimõttega, ei toonuks see kaasa lõpetamisavalduse tühisust, küll võinuks avalduse esitajal olla keelatud hea usu põhimõtte järgi avaldusele tugineda. III
31.Kohtud ei ole hagi rahuldamata jättes järginud TsMS § 386 lg 4 esimesest lausest ja § 442 lg-st 5 tulenevat kohustust lahendada hagi tagamisega seatud küsimused ja hagi tagamine täitemenetluse peatamise kohta tühistada. Asja uuel lahendamisel tuleb lahendada ka hagi tagamine.
32.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
33.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.