RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-2-1-149-13
Otsuse kuupäev
Tartu, 15. jaanuar 2014. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi hagi AS-i Alta Foods (pankrotis) ja OÜ Ahtri Maja vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja 3 525 600 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-40414
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Ahtri Maja kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3 525 600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS-i Alta Foods (pankrotis) (registrikood 11456803) pankrotihaldur Maire Arm, esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja OÜ Ahtri Maja (registrikood 11140158), esindaja vandeadvokaat Anton Sigal
Asja läbivaatamise kuupäev
16. detsember 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-40414 osas, milles jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 12. märtsi 2013. a otsus osas, milles mõisteti OÜ-lt Ahtri Maja välja AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotivarasse 3 525 600 eurot. Teha selles osas uus otsus, millega jätta raha väljamõistmise nõue rahuldamata.
2.Muus osas jätta käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon:
4.1.Tunnistada kehtetuks Alta Capital Partners S.C.A. SICAR, OÜ Ahtri Maja ja AS-i Alta Foods (pankrotis) vahel 24. jaanuaril 2009 sõlmitud osa müügilepingu ja tagasiostulepingu
muutmise kokkuleppe p-s 2 sisalduv pandileping, mille järgi AS Alta Foods (pankrotis) pantis OÜ Ahtri Maja kasuks nõudeõiguse AS-i Luterma vastu summas 3 000 000 eurot koos sellele lisanduva viivisenõudega.
4.2.Tunnistada kehtetuks Alta Capital Partners S.C.A. SICAR, OÜ Ahtri Maja ja AS-i Alta Foods (pankrotis) vahel 24. jaanuaril 2009 sõlmitud osa müügilepingu ja tagasiostulepingu muutmise kokkuleppe lisas 1 sisalduv pandileping, mille järgi AS Alta Foods (pankrotis) pantis OÜ Ahtri Maja kasuks nõudeõiguse AS-i Luterma vastu summas 3 000 000 eurot koos sellele lisanduva viivisenõudega.
4.3.Tunnistada kehtetuks AS-i Alta Foods (pankrotis) ja OÜ Ahtri Maja vahel 1. oktoobril 2009 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille järgi loovutas AS Alta Foods (pankrotis) OÜle Ahtri Maja nõudeõiguse AS-i Luterma vastu summas 3 000 000 eurot koos sellele lisanduva viivisenõudega.
4.4.Jätta rahuldamata AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi haginõue OÜ-lt Ahtri Maja 3 525 600 euro väljamõistmiseks.
4.5.Jätta läbi vaatamata AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi haginõuded AS-i Alta Foods (pankrotis) vastu.
5.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta poolte endi kanda.
6.Mõista AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armilt riigituludesse 9586 eurot 75 senti.
7.Mõista OÜ-lt Ahtri Maja riigituludesse 9586 eurot 75 senti, tasaarvestades selle OÜ-le Ahtri Maja tagastamisele kuuluva 26. juulil 2013 tasutud kassatsioonikautsjoniga 3000 eurot, st lõpptulemusena mõista OÜ-lt Ahtri Maja riigituludesse 6586 eurot 75 senti.
8.Käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 6 ja 7 nimetatud raha tuleb maksta Riigikohtu otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamisel tuleb maksta viivist kuni raha maksmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
9.Tühistada Harju Maakohtu 3. detsembri 2010. a määrusega seatud ja 19. detsembri 2011. a määrusega muudetud hagi tagamine kohtulike hüpoteekide seadmise kohta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman esitas 18. augustil 2010 Harju Maakohtule hagi AS-i Alta Foods (pankrotis) (edaspidi kostja I) ja OÜ Ahtri Maja (edaspidi kostja II) vastu. Haldur palus tunnistada kehtetuks Alta Capital Partners S.C.A. SICAR (edaspidi ACP) ja kostjate vahel 24. jaanuaril 2009 sõlmitud osa müügi- ja tagasiostulepingu muutmise kokkuleppe ps 2 ning sama kokkuleppe lisas 1 sisalduvad pandilepingud, samuti kostjate vahel 1. oktoobril 2009 sõlmitud nõude loovutamise lepingu. Lisaks palus haldur mõista kostjalt II välja 3 525 600 eurot ja jätta menetluskulud kostja II kanda. AS-i Alta Foods (pankrotis) uue pankrotihalduri Maire Armi taotlusel asendas Harju Maakohus
19.detsembri 2011. a määrusega pankrotihaldur A. Tootsmani hagejana pankrotihaldur M. Armiga
(edaspidi hageja).
2.Hageja väitel sõlmisid ACP ostjana ja AS Luterma (varasem ärinimi Aktsiaselts Kalev) (edaspidi Luterma) müüjana 20. septembril 2007 müügilepingu, mille järgi kohustus ACP ostma Lutermalt mitme äriühingu osaluse (edaspidi müügileping). 15. veebruaril 2008 andis ACP kõik müügilepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused üle kostjale I. 3. juunil 2008 esitas kostja I müügilepingust taganemise avalduse ja tegi ettepaneku alustada läbirääkimisi tasutud ettemaksu 6 000 000 euro tagastamise üle. Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudi vahekohtu 20. juuli 2009. a otsusega (edaspidi vahekohtu otsus) mõisteti Lutermalt kostja I kasuks välja 6 000 000 eurot ja viivis võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määras kuni ettemaksu tagastamiseni. Luterma vahekohtu otsust täitnud ei ole.
11.septembril 2008 sõlmisid ACP ja kostja II osa müügilepingu ja tagasiostulepingu (edaspidi repoleping), mille p-de 2.1 ja 2.4 järgi oli ACP müünud kostjale II OÜ Pinkwater osa hinnaga 5 000 000 eurot, mille oli kohustatud sama lepingu p-de 3.1 ja 3.3 järgi tagasi ostma hiljemalt
10.detsembril 2008 hinnaga 5 150 000 eurot, millele pidi lisanduma intress. Majanduslikus mõttes oli tegemist laenulepinguga, mille järgi andis kostja II ACP-le kolmeks kuuks laenu 5 000 000 eurot ning laenu ja intressi tasumise kohustuse täitmise tagamiseks andis ACP kostjale II üle OÜ Pinkwater osa (tagatisloovutamine). 24. jaanuaril 2009 sõlmisid ACP ja kostjad kokkuleppe, mille p-ga 1.1 pikendati tagasiostmise tähtaega 31. märtsini 2009 (mida ACP võis lisatasu eest pikendada 15. maini 2009). Selle kokkuleppe p-s 2 sisaldub kostjate sõlmitud pandileping (edaspidi pandileping I). Kokkuleppe p 2.1 järgi pantis kostja I kostja II kasuks 50% suuruse osa nõudest Luterma vastu ettemaksu tagastamiseks ning intressi ja viivise saamiseks (edaspidi nõue I), p 2.2 järgi tagas pant repolepingust tulenevate ACP kohustuste täitmist kostja II ees. Samal päeval (s.o 24. jaanuaril 2009) sõlmisid samad pooled nimetatud kokkuleppe lisa 1 (edaspidi pandileping II), mille järgi laiendati kostja II kasuks seatav pandiõigus ka ülejäänud 50%-le nõudest Luterma vastu (edaspidi nõue II). See pant seati kostja II kasuks teisele järjekohale. 1. oktoobril 2009 sõlmitud lepingu alusel loovutas kostja I nõude I kostjale II (edaspidi nõude I loovutamise leping). 12. aprillil 2010 loovutas kostja II nõude I edasi VS Inkasso OÜ-le (edaspidi Inkasso). Nõue II on 3. augustil 2009 loovutatud OÜle Dalton Eesti. 2. veebruari 2010. a määrusega nimetas Harju Maakohus kostjale I ajutise pankrotihalduri. 29. märtsi 2010. a määrusega kuulutas Harju Maakohus välja kostja I pankroti. Hageja taotleb pandilepingute kehtetuks tunnistamist pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 3 alusel, kuna nendega on kahjustatud võlausaldajate huve. Samuti tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu PankrS § 114 lg 1 p 2 või § 110 lg 1 p 2 alusel tunnistada kehtetuks nõude I loovutamise leping. Nõue panditi ja osa nõudest loovutati kolmanda isiku (ACP) kohustuste täitmise tagamiseks selle eest vastutasu saamata. Nõue Luterma vastu oli sisuliselt kostja I ainsaks reaalseks varaks. Kuna kostja II on loovutanud nõude I edasi Inkassole, ei ole selle tagastamine pankrotivarasse võimalik ja hageja nõuab selle eest hüvitise väljamõistmist. Kostja I oli vaidlustatud lepingute sõlmimise ajal juba maksejõuetu või muutus maksejõuetuks nende lepingute sõlmimise tagajärjel. Nõude I loovutamise lepingu sõlmimise ajal vastas nõude I väärtus selle nimiväärtusele (3 000 000 eurot, millele lisandub
viivis), kuid praegu on nõue Luterma pankrotistumise tõttu väärtusetu. Seega tuleb kostjalt II PankrS § 119 lg 3 alusel välja mõista hüvitis nõude I väärtuse ulatuses. Nõude I väärus on põhinõue 3 000 000 eurot ja sellele lisanduv viivis 525 600 eurot, kokku 3 525 600 eurot. PankrS § 119 lg-st 3 tulenevalt peab kostja II kui tehingu teine pool hüvitama eseme väärtuse vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
3.Kostja I hagile ei vastanud.
4.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II arvates ei ole PankrS § 110 lg 1 p 3 eeldused täidetud. Kostja I ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest nõude I väärtus oli pantimise ajal olematu ja see panditi reaalse vastutasu eest. Pandilepingust sai kasu ACP, kelle kohustusi kostja I tagas. Samal ajal võlgnes kostja I 4 000 000 eurot oma ainuaktsionärile Alta Foods Holding s.a.r.l.-le (edaspidi AFH), kes oli omakorda ACP tütarettevõtja. Vastutasuks Luterma nõude pantimise ja loovutamise eest sõlmis AFH kostjaga I nõuete allutamise lepingu, mille järgi AFH allutas oma nõuded kostja I vastu teiste võlausaldajate nõuetele ning nõustus laenu tagasimaksmisega alles 2021. a-l ja üksnes kostja I vabast omakapitalist, st sisuliselt loobus oma nõudest kostja I vastu. Nõuete allutamise lepingu p 2.1 järgi tekkis kostjal I pandi realiseerimisel sama suur nõue ACP ja AFH vastu. Lisaks garanteeris ACP samal ajal pandilepingu sõlmimisega kostja I 22. jaanuari 2009. a võlakirjaemissiooni ca 18 000 000 eurot, mistõttu sai võimalikuks kostja I kohustuste refinantseerimine. ACP ja teised samasse kontserni kuuluvad isikud andsid ka muid tagatisi kostja I kohustuste katteks. Kostja I ja ACP ei olnud pandilepingute sõlmimise ajal pankrotis. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I kahjustas teadlikult võlausaldajate huve. Pealegi ei saanud kostja II olla võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Luterma oli juba nõude pantimise ajal olulistes majandusraskustes. 19. aprillil 2011 kuulutas Harju Maakohus välja Luterma pankroti. Nõude I pantimine ei vähendanud oluliselt selle väärtust. Nõude loovutamise leping ei ole tagatisleping ning PankrS § 114 sellele ei kohaldu. Pandileping I sõlmiti ka enam kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Varasemalt juba panditud nõude loovutamine ei halvendanud kostja I majandusseisu. Hageja rahalise hüvitise saamise nõue ei ole põhjendatud, sest nõue I ei ole PankrS § 119 lg 3 mõttes kahjustunud. Kahjustumine ei võrdu turuväärtuse vähenemisega, tehingu vastaspool ei kanna turuhinna vähenemise riski. Hageja ei ole tõendanud, et nõude I turuväärtus oli 3 500 000 eurot ja et selle turuväärtus on vähenenud. Nõude I algväärtust tuleb hinnata 24. jaanuari 2009. a seisuga ja lõppväärtust 23. novembri 2010. a seisuga. Luterma majandusseis ei ole kunagi võimaldanud nõude I rahuldamist ja Luterma ei ole seda nõuet kunagi tunnustanud. Hageja on takistanud vahekohtu otsuse Eestis täidetavaks tunnistamist. Nõude I turuväärtus oli 28. septembril 2009 maksimaalselt 169 576 eurot. Hageja ei saa nõuda rahalist hüvitist ka seetõttu, et ta ei ole PankrS § 119 lg 3 järgi tõendanud nõude tagasisaamise võimatust Inkassolt. Kuna kostja II ja Inkasso on ühinenud (see on registrisse kantud 17. augustil 2012) ja Inkasso õigused ja kohustused on läinud üle kostjale II, on nõude I tagastamine pankrotivarasse võimalik. Seega ei ole alust hageja rahalist nõuet rahuldada.
5.Harju Maakohus seadis 3. detsembri 2010. a määrusega hageja taotlusel hageja kasuks kostja II
kinnistutele kohtulikud hüpoteegid. 19. detsembri 2011. a määrusega muutis maakohus hageja soovil hagi tagamise määrust ja luges õigustatud isikuks pankrotihaldur M. Armi.
6.Harju Maakohus rahuldas 12. märtsi 2013. a otsusega hagi ning tunnistas pandilepingud ja nõude loovutamise lepingu kehtetuks. Samuti mõistis maakohus kostjalt II kostja I pankrotivarasse 3 525 600 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja II kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on tõendatud, et kostja I kahjustas pandilepingute ja nõude I loovutamise lepingu sõlmimisega võlausaldajate huve. Pandilepingud tuleb tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Kuna pandilepingud sõlmiti 24. jaanuaril 2009 ja ajutine pankrotihaldur nimetati
2.veebruaril 2010, jääb see tähtaeg nõutava eeldusliku kolme aasta sisse. Võlausaldajate huvide
kahjustamine nähtub sellest, et kostja I pantis kogu müügilepingust tuleneva nõudeõiguse ning loovutas nõude I kostja II kasuks kolmanda isiku (ACP) kohustuste täitmise tagamiseks selle eest vastutasu või muud hüve saamata. ACP võlgnes kostjale II 3 400 000–4 400 000 eurot, seega läheb kogu nõude I alusel Lutermalt saadav raha ACP kohustuste täitmiseks. Kostja I kohustused ületasid
31.detsembri 2008. a seisuga tema vara väärtust, mistõttu ta ei olnud pandilepingute sõlmimise ajal suuteline oma kohustusi võlausaldajate ees täitma. Kostja I 2008. a majandusaasta aruande järgi (eeldusel, et vara väärtus ka vastas 2008. a majandusaasta aruandes kajastatule) pidi kostja I olema teadlik, et pärast kogu nõude pantimist ei piisanud enam tema varast võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Tõendid ei kinnita kostja I majandusliku olukorra paranemist pandilepingute sõlmimisest kuni nõude loovutamise lepingu sõlmimiseni. 2009. a majandusaasta aruande järgi oli kostjal I vara vaid 85 628 krooni, võlakohustusi aga 389 074 517 krooni, millest saab järeldada, et makseraskused olid tal enne nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Loovutatud nõue oli loovutamise ajal sisuliselt kostja I ainus reaalne vara, ülejäänud vara moodustasid väärtusetud nõuded sama kontserni teiste äriühingute vastu. Seda, et kostja I oli pandilepingute sõlmimise ajal makseraskustes, kinnitab ka see, et ta oli taganenud müügilepingust ega suutnud täita 5. detsembril 2008 lunastada tulnud võlakirju. Samuti muutus 2009. a alguses sissenõutavaks 100 000 000 krooni eest lühiajalisi kohustusi. Kostjad pidid pandilepingute sõlmimisel teadma, et ACP ei suuda oma kohustusi kostja II suhtes täita, mistõttu pant realiseeritakse ja kostja I kaotab nõude Luterma vastu. Kostja I pidi olema ACP majandusseisust teadlik, kuna viimase esindajateks olid Jaak Raid ja Indrek Rahumaa, kellest esimene oli samal ajal kostja I juhatuse liige ja teine nõukogu liige. Ajutise halduri aruandest ilmneb, et kostja I bilansis oli 31. detsembri 2009. a seisuga võlgasid 355 601 868 krooni, vara tegelik väärtus oli aga null. Ka Ernst & Young Baltic AS-i 12. oktoobri 2011. a erikontrolli aruande väljavõttest nähtub, et kostja I maksejõuetus tekkis 2008. a detsembrikuus. J. Raid kinnitas kohtuistungil, et pandilepingud sõlmiti I. Rahumaa ettepanekul ja majandusseis halvenes pärast pandilepingute sõlmimist. Kui isik pandib enam kui 6 000 000 euro eest vara kolmanda isiku kohustuste täitmiseks, peab pandipidajale olema arusaadav, et sellega kahjustatakse võlausaldajate huve. Tunnistajate ütlustest saab järeldada, et kostjal II oli piisav ülevaade kostja I majanduslikust olukorrast, seega pidi kostja II nõuete pantimise ajal teadma, et ACP ei suuda kohustusi täita. Pankrotiseaduse mõtte järgi
oleks kostja II pidanud nõuete pantimise ajal olema teadlik kostja I majanduslikust olukorrast. Kostjal II oli võimalus seda teada, tema esindaja on ütlusi andes kinnitanud, et ei tundnud selle vastu huvi. Kui ka tehingute sõlmimise ettepanek tuli kostja II investeerimisnõustajalt AS-ilt GILD Financial Advisory Services (edaspidi investeerimisnõustaja), ei tõenda see kostja II teadmatust ACP majandusseisust. Nõustamise presentatsiooniga seotud Martti Andresson kinnitas, et 2008. a suvel oli kontserni likviidsusprobleem teada. Nõude I loovutamist ei saa pidada üheks pandiõiguse realiseerimise etapiks. Nõude I loovutamise lepingu p 1.7 järgi, kui ACP täidab oma kohustused kostja II ees täies ulatuses, on viimane kohe kohustatud nõude I kostjale I tagasi loovutama. Nõue I loovutati ACP kohustuste tagamiseks, see oli tagatisloovutamine. Tõendid ei kinnita kostja II väidet, et pandilepinguga võrreldes ei halvendanud nõude I loovutamise leping võlgniku olukorda. Kui nõuet I ei oleks loovutatud, jäänuks see pankrotivarasse. Nõude I loovutamise leping tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel, mistõttu ei hinnanud kohus PankrS § 110 lg 1 p-s 2 toodud eeldusi. Nõude I loovutamise leping sõlmiti vähem kui kuus kuud enne ajutise halduri nimetamist ja kostja I pankroti väljakuulutamist ning loovutus toimus kolmanda isiku kohustuste täitmiseks. Seega on tuvastatud ka eeldus, et hagejal ei olnud kohustust tagatist anda. Tagatis oli seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks. Hageja rahaline nõue kostja II vastu tuleb PankrS § 119 lg-te 1 ja 3 alusel rahuldada. Kostja II on loovutanud nõude I Inkassole, mistõttu ei ole selle tagastamine pankrotivarasse võimalik. Kostja II peab hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. PankrS § 110 lg 2 järgi tuleb eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma, et kostja I kahjustas nõude I loovutamisega võlausaldajate huve, sest leping sõlmiti kuus kuud enne ajutise halduri nimetamist. Hageja on esitanud nõude I väärtust kinnitava tõendina vahekohtu otsuse.
7.Kostja II palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda. Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja II kanda. Kostja I apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati kostja I vastu, ja jättis tema vastu esitatud hagi läbi vaatamata. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis otsuse põhjenduste järgi apellatsiooniastme menetluskulud kostja II kanda, resolutsioonis seda ei märgitud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi tuleb hageja nõue kostja I vastu jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata, sest pankrotiseaduse kohaselt ei saa võlgnik osaleda menetluses, milles pankrotihaldur nõuab hagejana vara tagasi pankrotivara hulka, kostjana või muu menetlusosalisena. Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega
korranud neid. Hagi kostja II vastu rahuldades ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ega kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Hageja tõendas PankrS § 110 lg 1 p-s 3 sätestatud tagasivõitmise eelduste olemasolu, mis on pandilepingute kehtetuks tunnistamise aluseks. PankrS § 114 sätestab täiendavad alused tagatise tagasivõitmiseks. Kolmanda isiku kohustuste tagamist tuleb üldjuhul pidada tagatise seadja võlausaldajate huve kahjustavaks. Maakohus tuvastas tõendite alusel põhjendatult, et kostja I ei olnud pandilepingute sõlmimise ajal suuteline oma kohustusi võlausaldajate ees täitma ning kostja I majanduslik olukord ei olnud parem ka nõude I loovutamise lepingu sõlmimise ajal. Tuvastatud asjaoludel pidi kostja I olema teadlik, et pärast nõude pantimist ACP kohustuste tagamiseks ei piisanud tema varast enam võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Maakohus leidis õigesti, et kolmanda isiku kohustuste tagamisega kahjustati teadlikult võlausaldajate huve. See nähtub ka erikontrolli aruandest. ACP majandusseis oli nõude pantimise ajal selline, et kostjal I pandi realiseerimisel tekkiv regressinõue ACP vastu oli väärtusetu, mistõttu ei saanud seda käsitada vastutasuna nõude pantimise eest. Erikontrolli aruande järgi võlgnes ACP pandilepingute sõlmimise ajal kostjale I enam kui 136 000 000 krooni. Kostja II ei ole seda järeldust ümber lükanud. Nõustuda ei saa kostja II väitega, et maakohus ei analüüsinud nõude väärtust selle pantimise ajal ja jättis nõude madalat väärtust kinnitavad tõendid tähelepanuta. Nõude pantimise ajal oli Luterma Tallinna börsil noteeritud aktsiatega äriühing, kellel oli auditeerimata vahearuande kohaselt 30. juuni 2009. a seisuga vara enam kui 2,5 miljardit krooni, omakapitali enam kui 264 000 000 krooni ning tema konsolideeritud ettevõtete 12 kuu müügitulu enam kui 1,85 miljardit krooni. Seega ei olnud nõue Luterma vastu väärtusetu. Kostja I 2008. a majandusaasta aruandes on kajastatud tema nõuet Luterma vastu selle nimiväärtuses, aruande on allkirjastanud kostja I juhatuse ja nõukogu liikmed. Usaldusväärseid tõendeid. mis eelöeldu ümber lükkaksid, asjas ei ole. Maakohus leidis õigesti, et kuna nõude I loovutamise lepingu alusel omandatud nõue I loovutati Inkassole, ei olnud selle tagastamine pankrotivarasse võimalik. Maakohus kohaldas õigesti PankrS § 119 lg-t 3. Kostja II peab hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevast asjaolust. Juhinduda tuleb PankrS § 110 lg-st 2.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad kostjad. Kostja I palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohtu otsus jäi muutmata, ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja II palus tühistada ringkonnakohtu otsuse teda puudutavas osas ja jätta hagi tema vastu rahuldamata või saata asi esimese või teise astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.
10.Hageja palus jätta kostja I kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Riigikohus jättis 14. oktoobri 2013. a määrusega kostja I kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, arvas tasutud kautsjoni riigituludesse ja jättis seda kaebust puudutavad menetluskulud kostja I kanda.
11.Kostja II väitel rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis kohtuotsuse põhjendamata ning ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Ringkonnakohus jättis kostja II arvates vastamata tema apellatsioonkaebuse järgmistele väidetele menetlusõiguse normide rikkumise kohta maakohtus: · Väljamõistetud hüvitis on määratud meelevaldselt ning kostja II seisukohti ja tõendeid analüüsimata. · Hüvitise hulka arvatud viivist on arvestatud 323 700 euro võrra rohkem. · Maakohus jättis hindamata kostja II esitatud tõendid selle kohta, et nõude väärtus oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal olematu (Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks kostja II sellekohased tõendid ei ole usaldusväärsed ega nimetanud neid otsuses). · Maakohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitavad, et võlgnik sai nõude pantimise eest vastutasu (ringkonnakohus hindas pealiskaudselt võlgniku regressinõuet ACP vastu ega käsitlenud muid vastutasu komponente, mh ACP laenu allutamist). · Maakohus hindas ACP majandusseisu viletsaks ja regressinõuet lootusetuks, tuginemata ühelegi tõendile (kostja II väiteid ja tõendeid ACP majandusseisu kohta ei analüüsitud ja arusaamatuks jääb, milline tähtsus oli ACP laenuvõlgnevusel kostja II ees, kui ei ole tõendeid, et see oleks muutunud sissenõutavaks). · Maakohus tegi tunnistaja M. Andressoni ütlustest likviidsusprobleemide kohta valed järeldused. · Maakohus jättis põhjendamatult tõendina arvestamata kostja II investeerimisnõustaja presentatsiooni, millest nähtuvalt oli ACP majanduslik seis kostja II teada hea. · Maakohus ignoreeris tunnistajate ütlusi ja hindas valesti nõude I loovutamise lepingut, kui käsitas seda uue tagatisena. · Maakohus leidis valesti, et kostja I ei olnud nõude I loovutamise lepingu sõlmimiseks kohustatud, jättes tähelepanuta tõendid, mis kinnitavad vastupidist. · Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata (otsus on raskesti mõistetav, segadust tekitav ja poolik). Lisaks jättis ringkonnakohus kostja II arvates vastamata tema apellatsioonkaebuse järgmistele väidetele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta: · Maakohus kohaldas pandilepingutele ekslikult PankrS § 114 asemel PankrS § 110 (ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei võiks Riigikohtu praktikast kõrvale kalduda). · Maakohus kohaldas valesti PankrS § 110 lg 1 p 3, kui pidas võlausaldajate huvisid automaatselt kolmanda isiku kohustuste tagamisega kahjustatuks (ringkonnakohus ei võtnud seisukohta, kas pandipidajat tuleb pidada ka automaatselt teadlikuks võlausaldajate huvide kahjustamisest). · Maakohus pidas PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldamise eelduseks ekslikult pandipidaja faktilist teadmist ACP majandusseisust, kuigi viidatud säte eeldab faktilist teadmist hoopis tagatise andja (kostja I) majandusseisust.
· Maakohus jättis PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldades analüüsimata panditud vara väärtuse (väärtusetut vara pantides ei saa kahjustada võlausaldajate huve). · Maakohus tuletas pankrotiseadusest ebaõigesti põhimõtte, et pandipidajal on kohustus kontrollida pantija majandusseisu. · Maakohus tuletas PankrS § 110 lg 1 p-st 3 valesti, et pandipidaja teadmist pantija võlausaldajate huvide kahjustamisest eeldatakse, kui vara panditakse kolmanda isiku kasuks. · Maakohus kohaldas nõude I loovutamise lepingule valesti PankrS § 114, kuigi tegemist ei olnud tagatislepinguga. · Maakohus käsitas nõude I loovutamise lepingut tagatiskokkuleppena, kuigi pooled olid kokku leppinud, et tegemist on pandilepingust tuleneva nõude realiseerimisega. · Maakohus tuletas PankrS § 114 lg-st 1 ekslikult eelduse, et võlgnik ei ole kohustatud andma tagatist olukorras, kus tagatise andmine ei ole talle kasulik. · Maakohus kohaldas PankrS § 114 lg 1 p 2 hoolimata sellest, et sätte kohaldamise eeldused ei olnud nõude I loovutamise lepingu puhul täidetud – kostja I oli kohustatud selle lepingu sõlmima varasema kokkuleppe tõttu ning kostja II ei teadnud kostja I teadlikust võlausaldajate huvide kahjustamisest. · Maakohus võis tugineda PankrS § 114 lg-t 1 kohaldades pandipidaja teadmise puhul PankrS § 110 lg-le 2, kuigi tegemist oli kohtu hinnangul tagatiskokkuleppega, millele sai rakendada ainult vastavaks erisätteks olevat PankrS § 114. · Maakohus jättis PankrS § 114 lg-t 1 kohaldades analüüsimata loovutatud nõude I väärtuse. · Maakohus kohaldas valesti PankrS § 119 lg-t 3, sest nõude I väljaandmine ei olnud muutunud võimatuks (asjas tuli kohaldada PankrS § 119 lg-d 1 ja 2). · Maakohus kohaldas valesti PankrS § 119 lg-t 3, kuna pidas võimalikuks võlaõigusliku nõude kahjustamist, määras valesti nõude alg- ja lõppväärtuse tuvastamise aja, kasutas pandipidaja teadmise puhul valesti tagasivõitmise asjaoludest teadmise eeldust ega võtnud arvesse kostja I osa kahju tekkimisel ning kostja II heausksust. Kostja II tõendas, et ta ei olnud lepingute sõlmimise ajal kostjaga I ega selle võtmeisikutega seotud ja andis ACP-le laenu oma investeerimisnõustaja soovitusel. Ringkonnakohus kohaldas pandilepingute kehtetuks tunnitamise nõude lahendamisel ekslikult PankrS § 110, sest pandilepingu tagasivõitmine sai toimuda ainult PankrS § 114 lg 1 kui erinormi alusel. Hageja jääb ka apellatsioonkaebuses esitatud materiaalõiguse kohaldamise kohta tehtud etteheidete juurde. Võlausaldajalt ei saa eeldada lisatagatise andja majandusseisu igakordset kontrolli ja võlausaldajat ei saa pidada teadlikuks lisatagatise andja teiste võlausaldajate huvide teadlikust kahjustamisest ainuüksi põhjusel, et lisatagatis seatakse võlgniku emaettevõtja huvides. Ringkonnakohus andis väära hinnangu nõude väärtuse kohta ja jättis kostja sellekohased väited ja tõendid tähelepanuta. Nõude alg- ja lõppväärtuse määramise aeg on jäänud kindlaks määramata. Nõude väärtuse tuvastamine on oluline nii pandilepingu kui ka nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise eelduste kontrollimisel. Kostja I ei
oleks ise Lutermalt seda raha, mis kostjalt II välja mõisteti, tagasi saanud. Ringkonnakohus mõistis valesti PankrS § 119 lg-le 3 tuginedes kostjalt välja rahalise hüvitise, sest nõue on alles ja selle tagastamine võlgniku pankrotivarasse on võimalik. Kui ka nõue kahjustus, siis toimus see kostjast sõltumatutel asjaoludel.
12.Hageja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja II kanda.
13.Kostja I toetas kostja II kassatsioonkaebust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 3 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles jäeti muutmata maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt II välja 3 525 600 eurot. Kolleegium teeb selles osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab raha väljamõistmise nõude rahuldamata. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
15.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid ja menetluse eset kassatsiooniastmes (I) ning nõuete loovutamist ja pantimist (II). Edasi analüüsib kolleegium pandilepingute tagasivõitmist (III), nõude I loovutamise lepingu tagasivõitmist (IV) ja kostjalt II hüvitise väljamõistmist (V). Lõpetuseks käsitleb kolleegium muid menetluslikke probleeme ja teeb menetluslikud otsustused (VI). I
16.Pankrotihaldur on hagejana esitanud kohtule neli erinevat nõuet: · tunnistada kehtetuks ACP ning kostjate vahelises 24. jaanuari 2009. a lepingus sisalduv pandileping I; · tunnistada kehtetuks ACP ning kostjate vahelises 24. jaanuari 2009. a lepingu lisas I sisalduv pandileping II; · tunnistada kehtetuks kostjate vahel 1. oktoobril 2009 sõlmitud nõude I loovutamise leping; · mõista kostjalt II välja 3 525 600 eurot.
17.Hageja arvates on pandilepingute kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks PankrS § 110 lg 1 p 3 ja nõude I loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks PankrS § 110 lg 1 p 2 või § 114 lg 1 p 2. Raha väljamõistmise õiguslikuks aluseks peab hageja PankrS § 119 lg-t 3, mis näeb ette hüvitise tagasivõidetud vara hävimise või kahjustumise korral. Kohtud on hagi kostja II vastu rahuldades tunnistanud pandilepingud kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel ja nõude I loovutamise lepingu PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel. Rahalise nõude rahuldasid kohtud PankrS §119 lg 3 alusel.
18.Tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS § 109 lg 1 järgi võlgniku tehingu kehtetuks. Et tagasivõitmine saaks kaasa tuua PankrS §-s 119 ettenähtud tagajärgi, st tehingu teisele poolele
kohustuse tehingu toimingu järgi üleantu tagastada või hüvitada, peab tagasivõitmise hagi olema esitatud tema vastu. Tuvastatud asjaolude järgi on nii vaidlusaluste pandilepingute kui ka nõude I loovutamise lepingu poolteks kostjad. Kostja I oli pandilepingute puhul pantijaks ja nõude I loovutamise lepingu puhul loovutajaks, kostja II aga pandilepingute puhul pandipidajaks ja nõude I loovutamise lepingu puhul nõude omandajaks. Seega on kostja II vaidlustatud tehingute teiseks pooleks. Rahalise nõude puhul saab kostjaks olla just kostja II.
19.Vaatamata sellele, et pandilepinguid sisaldavate lepingudokumentide järgi osales lepingupoolena ka ACP, ei ole esile toodud asjaolusid, mille järgi ta oleks olnud pandilepingute pooleks. Seega lähtusid kohtud õigesti sellest, et tagasivõitmise hagi ei tulnud esitada ACP vastu.
20.Ringkonnakohus jättis hagi kostja I vastu läbi vaatamata. Kostja I kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus 14. oktoobril 2013 menetlusse võtmata. Kostja II vaidlustas ringkonnakohtu otsuse üksnes teda puudutavas osas ega oleks seda saanudki teha kostja I osas. Kostja I seisukohad kostja II kassatsioonkaebuse kohta jäävad seega tähelepanuta, kuna kostja I ei ole kostja II vastu esitatud hagi lahendamisel enam menetlusosaline. Kolleegium selgitab, et kuigi kostja I on tagasivõidetavate lepingute pool (vt käesoleva otsuse p 22), puudutavad need tehingud kostja I kui pankrotivõlgniku pankrotivara, mille valitsemise ja millega tehingute tegemise õigus on PankrS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1 ja § 541 lg 1 järgi pankrotihalduril. Haldur osaleb PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Seega ei ole pankrotivõlgnikul iseseisvat õigust osaleda pankrotivara puudutavas kohtumenetluses ja pankrotivõlgnik ei saa olla ka kostjaks tema tehtud tehingu tagasivõitmise hagis, mille esitab pankrotihaldur (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-13, p 13). Kolleegium märgib aga ka, et juriidilise isiku pankrot ei lõpeta tema juhtorganite liikmete ametisolekut ega takista ka nende hilisemat asendamist ega välista ka juhatuse liikmete õigust esindada pankrotivõlgnikku asjades, mis ei puuduta pankrotivara (vt selle kohta ka nt Riigikohtu
22.veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 21).
21.Võlgniku pankrotihalduri asendamine ei mõjuta hageja õiguslikku seisundit, hagejaks on parajasti ametis olev haldur. Sisuliselt on hagejaks ikka AS Alta Foods (pankrotis) pankrotivara kui õiguste ja kohustuste kandja (vt ka PankrS § 541 lg 1 teine lause, § 108 lg 1), kelle huvides ja arvel tegutseb parasjagu ametis olev haldur oma nimel (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-140-13, p 12).
22.Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle: · ACP ja Luterma sõlmisid 20. septembril 2007 müügilepingu, mille järgi kohustus ACP ostma Lutermalt mitme äriühingu osaluse, müügilepingust tulenevad ostja õigused on ACP-lt läinud üle kostjale I; · kostja I on müügilepingust taganenud ja nõudnud Lutermalt tasutud ettemaksu 6 000 000 euro
tagastamist, vahekohtu 20. juuli 2009. a otsusega mõisteti Lutermalt kostja I kasuks välja 6 000 000 eurot ja viivis; · 11. septembril 2008 sõlmisid ACP ja kostja II repolepingu, mille järgi müüs ACP kostjale II OÜ Pinkwater osa hinnaga 5 000 000 eurot, mille oli kohustatud sama lepingu järgi tagasi ostma hiljemalt 10. detsembril 2008 hinnaga 5 150 000 eurot (pluss intress); · 24. jaanuaril 2009 sõlmisid ACP ja kostja II kokkuleppe, millega pikendati osa tagasiostmise tähtaega, ning samas lepingudokumendis sisaldub kostjatevaheline pandileping I, mille järgi pantis kostja I kostja II kasuks repolepingust tulenevate ACP kohustuste täitmise tagamiseks 50% oma nõudest Luterma vastu (nõue I); · 24. jaanuaril 2009 koostati ka samal kuupäeval sõlmitud lepingu lisa, mille järgi pantis kostja I kostja II kasuks ka ülejäänud 50% nõudest Luterma vastu (nõue II), pant seati kostja II kasuks teisele järjekohale; · 1. oktoobril 2009 sõlmitud lepingu alusel loovutas kostja I nõude I kostjale II; · 2. veebruaril 2010 nimetas Harju Maakohus kostjale I ajutise pankrotihalduri ja 29. märtsil 2010 kuulutas välja kostja I pankroti; · 12. aprillil 2010 loovutas kostja II nõude I Inkassole; · 19. aprillil 2011 kuulutas Harju Maakohus välja Luterma pankroti; · 17. augustil 2012 on äriregistrisse kantud kostja II ja Inkasso ühinemine.
23.Kolleegium märgib, et kohtutoimikust nähtuvalt ei ole rahuldatud kostja II taotlust käesoleva tsiviilasja liitmiseks asjaga, milles lahendatakse nõudega II OÜ Dalton Eesti kasuks tehtud tehingute tagasivõitmist (vt I kd, tl 316–319, 348). Kuna nõude II pantimine (olgu ka kostja II kasuks) on ka käesoleva menetluse esemeks ja tegemist on kokkuvõttes Luterma vastu suunatud sama 6 000 000 euro (ja viivise) maksmise nõudega tehtud tehingutega, võinuks kolleegiumi arvates olla mõistlik nimetatud asju TsMS § 374 järgi koos menetleda, vältimaks sarnastel asjaoludel võimalikke erinevaid kohtulahendeid ja hoides vähemalt eelduslikult kokku nii aega kui ka raha (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-142-12, p 15; 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 41). II
24.Rahaline nõue müügilepingu alusel üleantud raha tagastamiseks lepingust taganemise tõttu on VÕS § 164 lg 1 järgi loovutatav, sõltumata sellest, kas see nõue on rahuldatud kohtu- või vahekohtulahendiga. Osadeks jagatavat nõuet saab loovutada ka osaliselt.
25.Loovutatavat nõuet saab asjaõigusseaduse (AÕS) § 277 lg 1 ja § 314 lg 1 järgi ka pantida. Nõude pantimine selle loovutamist ei välista, nõuet ei saa vähemalt üldregulatsiooni järgi heauskselt omandada pandita.
26.Sarnaselt nõude loovutamisega ei ole keelatud pantida ka üksnes osa nõudest, kui nõue on osadeks jagatav. Kui pandiesemeks on osa nõudest, jääb AÕS § 319 lg 3 järgi teistsuguse kokkuleppe
puudumisel pantijale pandiga koormamata nõudeosa rahuldamise eesõigus, samuti eelisjärjekoht kõrvalõigustele ja tagatistele.
27.Nõude loovutamiseks on VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi vaja nõude loovutaja ja omandaja kokkulepet. Üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole, mh ei ole seda ette nähtud kohtulahendist tuleneva nõude loovutamise kehtivuse eeldusena. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 18 lg 1 esimese lause järgi tuleb aga sellise nõude loovutamist tõendada täiturile kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. TMS § 18 lg 3 järgi võib sissenõudja oma õiguste tõendamiseks esitada hagi võlgniku vastu nõudega tunnustada täitedokumendist tuleneva õiguse üleminekut. Sarnaselt nõude loovutamisega on ka nõude pantimiseks vaja AÕS § 315 lg 1 järgi pantija ja pandipidaja kokkulepet pandi seadmise kohta (pantimiskokkulepe kui käsutustehing). Lisaks peab pantija AÕS § 317 lg 1 järgi nõude pantimisest panditud nõude võlgnikule teatama, kui pandilepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
28.Sama nõuet saab AÕS § 277 lg 3 ja § 314 lg 2 teise lause järgi korduvalt pandiga koormata. Erinevate pandiõiguste järjekohad määratakse pandiõiguse tekkimise ajaga (AÕS § 281 lg 3 koostoimes § 314 lg 2 esimese lausega).
29.Pandiga võib AÕS § 279 lg 1 järgi tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. AÕS § 278 järgi saab nõude pandiga tagada ka kolmanda isiku kohustusi. Nõude pant on sarnaselt käsipandiga aktsessoorne, st see kehtib üksnes tagatava nõude olemasolul. Erinevalt nt hüpoteegist on tagatiskokkulepe seega õiguslikult seotud pandi seadmise käsutustehinguga. Kui tagatavaid nõudeid ei ole, siis pandiõigus ei teki ning tagatud nõude lõppemisel lõpeb ka pant (AÕS § 284 koostoimes § 314 lg 2 esimese lausega). Tagatud nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb AÕS § 289 lg 1 (koostoimes AÕS § 314 lg 2 esimese lausega) ja VÕS § 167 lg 1 järgi temale üle ka pandiõigus tagavale nõudele. Nõude pant ei või AÕS § 289 lg 4 järgi (koostoimes AÕS § 314 lg 2 esimese lausega) üle minna tagatava nõudeta.
30.Nõude pantimise korral kohaldatakse AÕS § 318 järgi pandipidaja ja panditud nõude võlgniku vahelisele õigussuhtele nõude loovutamise korral omandaja ja võlgniku vahelise suhte kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Panditud õiguse saab AÕS § 316 lg 1 esimese lause järgi tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul. Panditud õiguse muutmiseks on AÕS § 316 lg 2 järgi vaja pandipidaja nõusolekut, kui sellega kaasneb panditud õiguse väärtuse vähenemine või kui muutmine vähendab muul viisil pandipidaja tagatist. Kui nõude pandiga tagatud nõuet ei ole kohaselt täidetud, tekib pandipidajal õigus panditud nõue kui pandiese ka sõltumata võlausaldajast võlgnikult sisse nõuda (vt AÕS § 292 lg 2 koostoimes AÕS § 314 lg 2 esimese lausega, § 319 lg 2 esimene lause, § 3195 lg 2). Nii saab pandipidaja nõude pantimise korral sisuliselt panditud nõude üle kontrolli.
31.Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nõuete pantimisel või nõude I loovutamisel oleks rikutud eelnimetatud reegleid või ei oleks need muul põhjusel kehtivad või ei omaks õiguslikke tagajärgi. Kolleegium lähtub sellest asja lahendamisel.
III
32.Kolleegiumi arvates leidsid kohtud põhjendatult, et vaidlustatud pandilepingud tuleb tuvastatud asjaoludel PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tunnistada. Kohtud ei ole seejuures kohaldanud valesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kostja II kassatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata.
33.Kolleegium möönab, et kohtute põhjendused on liigendamata ja isegi nummerdamata ning kohati raskesti mõistetavad. Samuti võinuks kohtud eristada selgemalt poolte seisukohti ning kohtu järeldusi ja tõendeid, millest lähtudes järeldused tehti. Kohtud oleksid võinud oma seisukohti ka paremini põhjendada. Samas ei ole tegemist puudustega, mida saaks pidada oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis annaks aluse kohtute otsused tühistada. Kohtud on tuvastanud olulised asjaolud ja hinnanud määrava tähendusega tõendeid. Suur osa kostja II kassatsioonkaebuse etteheidetest on esitatud eesmärgiga saavutada kohtute hinnatud tõendite ümberhindamine, mida Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi aga teha ei saa, nagu ei saa Riigikohus ka asjaolusid tuvastada.
34.Ringkonnakohus ei ole vastanud kõigile kostja II apellatsioonkaebuse põhjendustele, kuid ka see ei ole rikkumine, mis annaks aluse otsus tühistada. Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse tõlgendamist (vt nt Riigikohtu 3. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-06, p 12). Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel TsMS § 652 järgi põhimõtteliselt maakohtus tuvastatud asjaoludest ja hinnatud tõenditest ega lahenda asja reeglina n-ö algusest peale. Ka ei ole ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ega pea apellandi õiguslikke arusaamu eraldi põhjalikult ümber lükkama. Kindlasti tuleb eraldi hinnata aga kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille esimese astme kohus jättis alusetult hindamata.
35.Kolleegium ei pea menetlusökonoomiliseks käsitleda kõiki kostja II väidetud menetluslikke etteheiteid ringkonnakohtule ja analüüsida tema õiguslikke arusaamu. Kolleegium ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ja vastab üksnes küsimustele, mis on asja lahendamise seisukohalt määrava tähendusega.
36.Tagatise andmise tagasivõitmise alused on sätestatud PankrS §-s 114. Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel. Kuna nõude pantimine on aktsessoorne (vt käesoleva otsuse p 29), tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise
vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest.
37.Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et pandilepingu tagasivõitmise alused ei piirdu PankrS §-s 114 sätestatuga, vaid selle saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada kehtetuks ka PankrS § 110 lg 1 alusel (vt nt Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-87-08, p 12). Kolleegium on jätkuvalt samal seisukohal. Selleks, et tunnistada pandileping kehtetuks PankrS § 110 alusel, peavad olema täidetud selles sättes nimetatud eeldused. PankrS § 110 ei saa kohaldada üksnes PankrS § 114 eelduste kohaldamise kestuse ajaliseks pikendamiseks, vastasel juhul muutuksid PankrS §-s 114 toodud tähtajad sisutühjaks. Lisaks ei saa tagatise andmist PankrS § 110 alusel kehtetuks tunnistada, kui seda ei saaks tagasi võita PankrS § 114 lg 2 järgi, st kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Ka tuleb PankrS § 110 kohaldamisel erinevalt PankrS §-st 114 eristada vähemalt nõudest piiratult sõltuva pandiõiguse (nt hüpoteek) puhul pandi seadmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppe kehtetuse võimalikke erinevaid aluseid (vt ka käesoleva otsuse p 36). Nõude pantimisel see tagatise aktsessoorsuse tõttu oluline ei ole.
38.PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised eeldused: · tehing oli tehtud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; · võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve; · võlgnik kahjustas võlausaldajaid teadlikult; · tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.
39.Tuvastatud on, et pandilepingud sõlmiti 24. jaanuaril 2009 ning ajutine pankrotihaldur nimetati kostjale I 2. veebruaril 2010, st enam kui aasta pärast pandilepingute sõlmimist. Seega sõlmiti pandilepingud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.
40.Riigikohus on varasemalt leidnud, et pandilepingu tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud ka siis, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08, p 11). Ka on Riigikohus leidnud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10).
41.Kolleegiumi arvates saab seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, pidada PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Kolmas isik ei ole põhimõtteliselt kohustatud oma vara teise isiku võla katteks pantima – selle aluseks saab
olla eelkõige kokkulepe tagatava nõude võlgnikuga, nt käsundusleping. See ei ole aga piisav tagasivõitmise välistamiseks. Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus isikult, kelle kohustusi tagati, või muult isikult. Lisaks võib tagasivõitmise vältimiseks tõendada, et pantimisega ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel, mh seetõttu, et panditud varal ei olnud väärtust või et vaatamata pantimisele oli võlausaldaja nõuete täitmine pantimise ajal piisavalt tagatud. Kui emaettevõtja ise tütarettevõtja kohustuste eest ei vastuta, ei piisa eelduse ümberlükkamiseks sellest, et tagatise tõttu antud krediidi alusel sai raha võlgniku emaettevõtja või mõni muu samasse kontserni kuuluv ettevõtja või et emaettevõtjal oli kohustus tagatis anda. Tagasivõitmist ei takista see, et äriseadustiku (ÄS) § 281 lg 3 lubab seal nimetatud tingimuste täitmisel tütarettevõtjal tagada emaettevõtja laenu.
42.Kohtud on pidanud pandilepingute sõlmimist kostja II võlausaldajate huve kahjustavaks eelkõige põhjusel, et kostja I: · tagas nõudeid pantides kolmanda isiku (ACP) kohustusi; · ei saanud nõuete pantimise eest piisavat vastutasu ega muud hüve; · oli juba nõudeid pantides makseraskustes; · panditud nõuded olid sisuliselt kostja I ainus reaalne vara, ülejäänud vara moodustasid sisuliselt väärtusetud nõuded sama kontserni teiste äriühingute vastu. Kolleegiumi arvates võimaldavad kohtute tuvastatud asjaolud pidada pandilepingute sõlmimist kostja I võlausaldajate huve kahjustavaks. Kohtud on kostja II esitatud tõendeid hinnanud ja piisavalt vastanud ka kostja II apellatsioonkaebuse väidetele. Kuigi kohtud ei ole tuvastanud, millise osa moodustavad kostja I kohustustest kohustused temaga seotud äriühingute ees, ei ole kostja II väitnud, et kostjal I teisi võlausaldajaid ei ole või et nende nõuded oleks rahuldatud. Nõude allutamine kostja II kirjeldatud viisil ei tähendanud AFH loobumist oma nõuetest kostja I vastu.
43.Ringkonnakohus on hinnanud ka kostja II väidet, et panditud nõue Luterma vastu oli juba pantimise ajal olulises osas väärtusetu. Kuigi kolleegium möönab, et kohtuotsustes ei ole selgelt põhjendatud, miks hageja esitatud tõendid ei tõenda nõude madalat väärtust pantimise ajal, nähtub vähemalt ringkonnakohtu otsusest, et neid tõendeid on siiski analüüsitud, kuid ei ole peetud nõude väärtuse hindamise seisukohast usaldusväärseks. Kolleegium märgib, et isegi kui nõude väärtus ei olnud pantimise ajal võrdne selle nimiväärtusega, ei tähenda see veel, et pandilepingut ei saaks tagasi võita. Tagasivõitmiseks ei pea kindlaks tegema tagasivõidetava vara täpset väärtust. Oluline on, et tagasivõidetava tehingu järgi väljus võlgniku varast vara, mille arvel saanuks mingis ulatuses tema võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kostja II on maakohtumenetluses ka ise möönnud, et nõudel I võis turuväärtus olla, kuigi mitte enam kui 169 576 eurot (II kd, tl 539). Samuti ei ole kostja II selgitanud, miks ei ole ta pakkunud enda arvates väärtusetu nõude tagasiloovutamist hagejale. Tagasivõitmise asjaolusid hinnatakse tehingu kehtetuks tunnistamisel tehingu tegemise seisuga, mistõttu ei oma tähendust, kas
panditud nõude väärtus vähenes hiljem Luterma majandusraskuste ja pankroti tõttu.
44.Kolleegium möönab, et kohtulahendite põhjendused puudutavad eelkõige nõude I pantimist ega pruugi veenvalt põhjendada pandilepingu II tagasivõitmist. Samas ei ole kostja II esile toonud, et nt pandi teise järjekoha tõttu ei ole selle lepinguga kahjustatud kostja I võlausaldajate huve kasvõi juba seetõttu, et nõude II arvel saadav võimalik raha läinuks esimese järjekoha pandipidaja tagatud nõude katteks. Seega lähtub kolleegium sellest, et mõlema pandilepingu kehtetukstunnistamisel saab kostja I võlausaldajate huvide kahjustamisel lähtuda sarnastest asjaoludest.
45.Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi, isegi kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi ning üldjuhul saab võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui võlgnik oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). Oluline ei ole, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal äratuntav (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Kolmanda isiku kohustuste tagamist hilisema pankrotivõlgniku poolt saab kolleegiumi arvates pidada eelduslikult ühtlasi tema võlausaldajate huve teadlikult kahjustavaks (vt eelduse ja selle ümberlükkamise kohta käesoleva otsuse p 41).
46.Kohtud on kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud ka selle, et kostja I oli teadlik, et pandilepingute sõlmimisega kahjustab ta oma võlausaldajate huve. Kohtud leidsid, et kostja I pidi olema teadlik, et pärast nõuete pantimist ei piisanud tema varast enam tema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Vara pantimine kolmanda isiku nõude tagamiseks paneb pantijale kõrgendatud hoolsuskohustuse kaalumaks sellega seotud riske. Kohtud on tuvastanud, et kostja I pidi oma esindajate kaudu nõuete pantimise ajal teadma võlgniku ACP halvast majandusseisundist ja sellest, et kostja I tõenäoliselt kaotab võimaluse panditud nõuete alusel raha saada. Nende asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud oluliselt menetlusnorme rikkunud.
47.Kohtud on kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud ka selle, et kostja II kui pandilepingute teine pool teadis või pidi teadma, et kostja I kahjustas võlgnikuna lepingute sõlmimisega oma võlausaldajate huve. Kohtud on põhjendanud oma seisukohta mh sellega, et kostja II pidi teadma ACP halvast majandusseisundist, millega võis kaasneda pantide realiseerimine ja kostjal I vara kaotamine ning seeläbi tema võlausaldajate kahjustamine. Samuti leidsid kohtud, et kostjal II oli võimalik saada piisav ülevaade kostja I majandusseisundist, isegi kui ta selle vastu huvi ei tundnud,
st kostjat II saab pidada kostja I majandusseisundist teadlikuks.
Õige on kostja II väide, et ringkonnakohus ei vastanud tema apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus tegi tunnistaja M. Andressoni ütlustest kontserni likviidsusprobleemide kohta valed järeldused. Ringkonnakohtu otsusest järeldub aga, et ta nõustus maakohtu antud hinnanguga tõenditele, seega ka nimetatud tõendile antud hinnanguga. Õige on ka kostja II väide, et ringkonnakohus ei vastanud sõnaselgelt tema apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus jättis põhjendamatult tõendina arvestamata kostja II investeerimisnõustaja presentatsiooni. Samas on ringkonnakohus nõustunud tõenditele antud maakohtu hinnanguga, et kui repolepingu sõlmimise ettepanek ka tuli investeerimisnõustajalt, ei tõenda see kostja II teadmatust ACP majandusseisu kohta. Siiski pidanuks kohtud otsustes selgemini välja tooma, milliseid seisukohti on avaldatud kostja I ja milliseid ACP majandusseisundist teadmise kohta. Kohtud ei ole tuletanud pankrotiseadusest põhimõtet, nagu peaks pandipidaja kontrollima pantija majandusseisu. Küll on pandipidaja kanda risk, et kui ta teab pantija võlausaldajate huvide kahjustamisest, peab ta arvestama tehingu tagasivõitmise võimalusega. IV
48.Kolleegiumi arvates leidsid kohtud samuti põhjendatult, et nõude I loovutamise leping tuleb tuvastatud asjaoludel PankrS § 110 lg 1 p 3 järgi kehtetuks tunnistada PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel. Kohtud ei ole seejuures kohaldanud valesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kostja II kassatsioonkaebus jääb ka selles osas rahuldamata.
49.Kolleegium möönab, et ka nõude I loovutamise lepingu tagasivõitmise põhjendused võinuks nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses olla põhjalikumad ja arusaadavamad. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud kostja II apellatsioonkaebuse väidetele nõude I loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise kohta. Siiski ei ole kolleegiumil kohtutele selliseid etteheiteid, mis õigustaksid kohtuotsuste tühistamist nõude I loovutamise lepingu kehtetukstunnistamise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Tõendeid kolleegium ise ei hinda ega saa tuvastada ka uusi asjaolusid. Allpool käsitleb kolleegium kostja II tõstatatud menetluslikest probleemidest üksnes olulisemaid (vt selle põhjenduste kohta ka käesoleva otsuse p-e 33–35).
50.Kolleegium nõustub kohtutega, et PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu. Kohtud on nõude I loovutamise eesmärki analüüsinud ja leidnud, et selleks oli kostjale II uue tagatise andmine, st tagatisloovutamine. Menetlusnorme kolleegiumi arvates selle järelduseni jõudmisel oluliselt rikutud ei ole.
51.PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise formaalseks eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks sisulisteks eeldusteks on et:
· pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või · võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Tagatise andmist ei saa PankrS § 114 lg 2 järgi tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma.
52.Tuvastatud asjaoludel sõlmiti nõude loovutamise leping 1. oktoobril 2009, kostjale I nimetati ajutine pankrotihaldur 2. veebruaril 2010. Seega sõlmiti leping kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kohtud on põhjendanud nõude I loovutamise lepingu kehtetukstunnistamist põhiliselt sellega, et kostja I loovutas nõude I kostja II kasuks kolmanda isiku (ACP) juba olemasolevate kohustuste täitmise tagamiseks selleks kohustust omamata ja selle eest vastutasu või muud hüve saamata, st PankrS § 114 lg 1 p 2 esimesest alternatiivist lähtudes. Maakohus analüüsis kostja II viidatud pandileping I p-i 2.4 ja leidis, et nõude I loovutamise näol ei olnud tegu pandiõiguse realiseerimise etapiga, vaid uue tagatise andmisega. Isegi kui selline põhjendus ei olnud õige, saanuks nõude I loovutamise lepingu tuvastatud asjaoludel kolleegiumi arvates kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel, kuna tuvastatud asjaoludel kostja II teadis või vähemalt pidi teadma, et nõude loovutamisega kahjustatakse kostja I võlausaldajate huve. Tuvastatud asjaoludest ilmneb nõude I loovutamise seos selle pantimisega. Kuna sisuliselt sai kostja II kontrolli nõude I üle juba selle tema kasuks pantimisega (vt käesoleva otsuse p 30), ei muutnud nõude I loovutamine oluliselt midagi. Põhjendamatu võib olla maakohtu seisukoht, nagu halvendanuks nõude loovutamine kostja I majanduslikku olukorda rohkem kui nõude pantimine (maakohtu otsuse lk 15), kuna maakohus oli eespool oma otsuses leidnud, et kogu nõudest I saadav raha läheb nagunii ACP kohustuste täitmiseks ja kostjale I ei jää midagi (maakohtu otsuse lk 13). Pandilepingut I arvestamata oleks nõue aga loovutatud vastusoorituseta ja selle saaks ka siis kehtetuks tunnistada. V
53.Kolleegiumi arvates on kohtud aga tuvastatud asjaolude järgi mõistnud vääralt kostjalt II hageja kasuks välja rahalise hüvitise. Selles osas tuleb kohtute otsused tühistada ja jätta raha väljamõistmise nõue rahuldamata. Kohtud on PankrS § 119 lg 3 alusel hageja rahalist nõuet rahuldades andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu. Kohtud on mõistnud rahalise hüvitise kostjalt II välja põhjendusega, et tagasivõidetud tehingute tegemise ajal oli nõude I väärtuseks kohtute arvates selle nimiväärtus ning kuna kostja II teadis kostja I võlausaldajate huvide kahjustamisest, kannab ta Luterma pankroti tõttu toimunud nõude väärtuse vähenemise riski.
54.Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.
Seega on lähtekohaks, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada. Riigikohus on leidnud, et tehingu tagasivõitmisest tekib poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted (vt Riigikohtu
18.novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p 10; 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 45).
55.Teine pool peab PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama tagasivõidetud tehingu alusel saadu väärtuse või selle vähenemise, kui saadu on hävinud või kahjustunud või kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu ning ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Nimetatud sätte kohaldamise esmaseks tingimuseks on seega, et saadu oleks hävinud või kahjustunud või selle väljaandmine on muul põhjusel võimatu. Kolleegiumi arvates sisustasid kohtud seda sätet liiga laialt, leides, et saadu väljaandmise võimatus hõlmab ka loovutatud nõude väärtuse vähenemise selle nõude võlgniku maksevõime vähenemise tõttu. Kolleegiumi arvates ei saa rääkida nõude hävimisest, kahjustumisest ega ka väljaandmise võimatusest juhul, kui nõue kui selline on olemas ja pankrotivarasse tagastatav. Kohtute käsitlus paneb tehingu teisele poolele nõude sissenõudmise riski, mida seadusest ei tulene. Selline käsitlus oleks tehingu teise poole suhtes sisult karistuslik, sest talt võidaks nõuda hüvitist temast olenemata põhjustel väärtusetuks muutunud nõude eest. Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole asetada pankrotivõlgnikku paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud.
56.Tuvastatud asjaoludel ei ole nõude I tagastamine pankrotivarasse välistatud. Nimelt ei vaidle pooled selle üle ning ka kohtulahenditest nähtub, et kuigi kostja II loovutas nõude I esialgu Inkassole, on kostja II ja Inkasso menetluse kestel ühinenud. Nii ÄS § 391 lg 4 kui ka § 403 lg 1 järgi läheb ühendatava äriühingu vara üle ühendavale ühingule. Tegu on üldõigusjärglusega, mistõttu kuulub nõue I endiselt kostjale II ja on põhimõtteliselt tagastatav. Seega ei ole selle väljaandmine hagejale võimatu. Kohtute otsused on ka vastuolulised. Ühelt poolt on nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses märgitud, et nõuet ei saa pankrotivarasse tagastada, kuna see on loovutatud Inkassole. Teisalt on otsustes ka märgitud, et kostja II on Inkassoga ühinenud, selle tähendus on aga jäetud hindamata. Isegi kui kostja II ei oleks Inkasso üldõigusjärglane, ei oleks välistatud võimalus esitada PankrS § 116 lg 2 järgi nõude väljanõudmise nõue Inkasso kui tagasivõitmise nõude eriõigusjärglase vastu, kui Inkassole olid omandamise ajal teada kostja I tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või kui ta omandas saadu tasuta.
57.Kohtud ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest saaks järeldada, et nõude väljaandmise asemel saaks nõuda PankrS § 119 lg 3 järgi nõude väärtuse hüvitamist. Loovutatud nõude võlgniku maksejõuetus ei tähenda nõude lõppemist, seega ka mitte selle hävimist ega kahjustumist (vt käesoleva otsuse p 55). Seega ei saa tuvastatud (ega ka esitatud) asjaoludel hüvitise maksmise nõuet rahuldada.
58.Eelneva tõttu ei oma tähendust PankrS § 119 lg-s 3 nimetatud muude eelduste (mh nõude väärtus
eri ajal ja kostja II teadmine tagasivõitmise aluseks olevates asjaoludest) olemasolu ning kolleegium jätab neid puudutavad kassatsioonkaebuse väited käsitlemata. Seetõttu jätab kolleegium käsitlemata ka väite, et hüvitis arvestati valesti. Siiski märgib kolleegium, et hüvitise nõudmist PankrS § 119 lg 3 alusel ei saa põhimõtteliselt õigustada pandilepingute tagasivõitmisega, kuna selle alusel ei väljunud nõue I kostja I varast, olgugi et pandipidaja õigused nõude käsutamisel on laialdased. Pandilepingute kehtetukstunnistamisel langevad üksnes ära nõuet koormavad pandiõigused. Nõue I sai kostja I varast väljuda alles selle loovutamisega kostjale II. Samuti märgib kolleegium, et nõude väärtust ei saa vähemalt üldjuhul tõendada üksnes kohtu- või vahekohtulahend, millega nõue rahuldatakse. See kõrvaldab vaid vastuväited nõude sissenõudmisele (andes täitedokumendi), kuid ei tõenda võlgniku maksevõimet, millest nõude rahuldamise võimalus ja seega nõude väärtus olulisel määral sõltuvad.
59.Kolleegium märgib ka, et tagasivõitmise hagi esitamiseks võib puududa õigustatud huvi, kui selle alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või kui tagasisaadav vara on väärtusetu ja selle eest ei saa ka nõuda hüvitist. Käesoleval juhul ei ole nõude I väljaandmine hagejale aga välistatud. VI
60.Hageja esitas 18. augustil 2010 neli erinevat nõuet, paludes tunnistada kehtetuks kaks pandilepingut ja nõude I loovutamise lepingu ning mõista kostjalt II välja 3 525 600 eurot (vt käesoleva otsuse p 16). Raha maksmise nõude hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Kuna hageja lõppeesmärk on saada kostjalt II raha, saab vähemalt nõude I loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise nõude lugeda TsMS § 134 lg 3 järgi hagi hinna mõttes rahalise nõudega kaetuks. Sarnaselt saab rahalise nõudega lugeda kaetuks ka pandilepingu I kehtetuks tunnistamise nõude, kuna sellega ei saa kaasneda hagejale täiendavat positiivset tagajärge. Nõude I eest rahalise hüvitise nõue ei seondu nõude II pantimisele suunatud pandilepingu II kehtetuks tunnistamise nõudega. Selle väärtust nõude I kõrval on aga kolleegiumil esitatud asjaoludest lähtudes raske määrata ja menetlusökonoomiast lähtudes ei pea kolleegium seda käesolevas menetlusetapis enam vajalikuks teha. Kolleegium nõustub seetõttu kohtutega, et asja hind maakohtus oli kogumis 3 525 600 eurot (55 163 653 krooni). Kuna kostja II vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, oli ka asja hind apellatsiooniastmes TsMS § 137 lg 1 järgi 3 525 600 eurot ning see on sama ka kassatsioonimenetluses.
61.Kuna hageja tehingute kehtetuks tunnistamise nõuded rahuldatakse ja rahalise hüvitise nõue jääb rahuldamata, on hagi osaliselt rahuldatud. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks kohaldada TsMS § 163 lg-t 1 selliselt, et jätab menetluskulud hageja ja kostja II enda kanda. Kuigi kostja I vastu hagi läbivaatamata jätmise tõttu tuleks jätta tema menetluskulud TsMS § 168 lg 2 järgi hageja kanda, tuleb kolleegiumi arvates kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 ja jätta kostja I
menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda. Seejuures arvestab kolleegium, et hageja ja kostja I on sisuliselt üks isik kahes erinevas rollis, kostja I ei ole maa- ega ringkonnakohtu menetluses taotlusi esitanud ega lepingulise esindaja kaudu osalenud. Kostja I esitatud kassatsioonkaebusega seotud kulud jättis Riigikohus 14. oktoobri 2013. a määrusega kostja I kanda. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et kuigi menetluskulude jaotus märgiti otsuse põhjendavas osas, ei tehtud seda otsuse resolutsioonis.
62.Toimikust nähtuvalt on hagejale antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks, kuid hagi rahuldades on kohtud jätnud tasumata riigilõivu riigi kasuks väljamõistmise lahendamata. 18. augustil 2010 esitatud hagilt hinnaga 3 525 600 eurot (55 163 653 krooni) tuli enne 1. jaanuari 2011 kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1 viimase lause järgi tasuda riigilõivu 1 500 000 krooni (95 867 eurot 47 senti). Harju Maakohus vabastas hageja selle lõivu tasumisest (I kd, tl 183, 357). Menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus TsMS § 190 lg 3 esimese lause järgi hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt TsMS § 190 lg 4 esimese lause järgi hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleks kolleegiumil seega hageja tasumata riigilõiv temalt ja kostjalt II vastavates osades riigituludesse välja mõista.
63.Kolleegium leiab, et väljamõistetavat riigilõivu on võimalik vähendada. Riigikohus on tunnistanud põhiseadusevastaseks enne 1. jaanuari 2011 kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimase lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni (vt Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10). Samas asjas määras Riigikohus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni) (vt viidatud otsuse p 51). Kuna tegemist on sama lõivumääraga, mille järgi pidi lõivu maksma hageja, olgugi hagi eest, ei ole see lõivumäär suure tõenäosusega põhiseaduspärane. Kolleegiumi arvates ei ole aga mõistlik anda sel põhjusel lõivu väljamõistmine Riigikohtu üldkogule arutamiseks, kuna viidatud regulatsioon on kehtetu ning TsMS § 190 lg 7 lubab menetlusabi korras väljamõistetavat lõivu piirata. Kolleegium määrab maakohtus tasuda tulnud lõivuks 19 173 eurot 49 senti.
64.Hagi osalise rahuldamise tõttu peavad hageja ja kostja II maksma tasumata jäänud riigilõivu võrdselt, st kumbki 9586 eurot 75 senti. Kuna kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon 3000 eurot TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale II tagastada, tasaarvestab kolleegium selle temalt väljamõisteteva rahaga ja mõistab temalt välja 6586 eurot 75 senti. Kohtulahendi kohaselt peab raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik TsMS § 179 lg 5 järgi lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Raha tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja
kannab kulud pankrotivara arvel (PankrS § 541 lg 1 teine lause) (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 32).
65.Kuna hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek saab tagada vaid rahalist nõuet, mis jääb aga rahuldamata, tuleb hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 järgi tühistada. Kohtud on eiranud TsMS § 442 lg 5 esimest lauset ja § 445 lg-t 2 ega ole hagi rahuldades otsustes hagi tagamise jätkumise kui otsuse täitmise tagatise kohta midagi märkinud. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.