Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve
Kohtuasi
Aktsiaseltsi DNB Pank hagi Andrus Prousi (Prous) vastu 166 423 euro 19 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-9843
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi DNB Pank kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
166 423 eurot 19 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aktsiaselts DNB Pank (endised ärinimed AS DnB NORD Liising ja AS DNB Liising) (registrikood 11315936), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja Andrus Prous, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Asja läbivaatamise kuupäev
6. mai 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-9843 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Aktsiaseltsile DNB Pank 14. veebruaril 2013 tasutud kassatsioonikautsjon 1664 (üks tuhat kuussada kuuskümmend neli) eurot 23 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts DNB Pank (endised ärinimed AS DnB NORD Liising ja AS DNB Liising) (hageja) esitas 8. märtsil 2011 Harju Maakohtule hagi Andrus Prousi (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja 163 154 eurot 87 senti. 19. jaanuari 2012. a avalduses muutis hageja nõuet ning palus mõista kostjalt välja 166 423 eurot 19 senti ja viivise sellelt seadusjärgses suuruses kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel sõlmisid nüüdseks pankrotistunud Aktsiaselts HOTRONIC (Hotronic) ja Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKA) 31. märtsil 2008 müügilepingu, mille järgi Hotronic müüs RKA-le
turvakontrolliseadmeid – ühe inimese skaneerimise seadme ja kolm X-Ray seadet (seadmed). Hotronicu esindajana kirjutas lepingule alla kostja kui Hotronicu tolleaegne juhatuse liige.
2.oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja OÜ STAFORD & KO (Staford) müügilepingu, millega hageja ostis Stafordilt samad seadmed, kusjuures müügilepingule kirjutas Stafordi esindajana (juhatuse liikmena) alla kostja. Samal päeval sõlmisid hageja ja Hotronic liisingulepingu, mille alusel liisis hageja liisinguandjana seadmed Hotronicule. Kostja tasus liisingumakseid 28. aprillini 2010. Hageja ütles liisingulepingu 30. septembril 2010 üles. 13. veebruaril 2011 sai hageja teada, et RKA on seadmed juba varem omandanud. Kostja on tekitanud hagejale kahju, sest hageja ei saanud müügilepingu järgi seadmete omanikuks (need oli varem omandanud RKA). Kuna Hotronic on pankrotis, ei ole hagejal võimalik temalt nõuda liisingumaksete täielikku tasumist. Kostja oli Hotronicu juhatuse liige 25. novembrist 1996 kuni
25.juunini 2008 ja suuraktsionär 1. juulini 2008. Seejärel oli kostja Hotronicu suurosanikuks oleva OÜ Hotronic Grupp asutaja ja juhatuse liige. Seega oli kostja Hotronicuga seotud nii müügilepingu kui ka liisingulepingu sõlmimise ajal. Kostja oli ka Stafordi juhatuse liige ja suurosanik alates
3.novembrist 1998. Lisaks oli Staford OÜ Hotronic Grupp osanik. Seega pidi kostja hagejaga müügilepingu sõlmimise ajal teadma, et seadmed on juba müüdud RKA-le ja et hagejaga sõlmitud müügilepingut ei ole võimalik täita, seega käitus ta tahtlikult heade kommete vastaselt (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8). Kostja vastutab hageja ees ka karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 alusel (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Karistusõiguse normid on käsitatavad deliktiõiguslike kaitsenormidena. Kostjale etteheidetavaks teoks on müügilepingu sõlmimise läbirääkimistel valeandmete avaldamine vastuolus VÕS §-ga 14. Kostja pidi hagejat teavitama, et Stafordil ei ole seadmete käsutusõigust. Hageja küll teadis, et seadmed asuvad Viru Vanglas, kuid ei teadnud, et need on RKA omandis, vaid arvas, et need on antud RKA kasutusse. Hageja ei ole esitanud nõuet Stafordi vastu, kuna viimane on faktiliselt maksejõuetu. Sellele viitab asjaolu, et Stafordi vara koosneb peamiselt nõuetest seotud isikute vastu ja väärtusetust osalusest OÜ-s Hotronic Grupp, mille pankrotimenetlus lõppes raugemisega. Samuti on Stafordil maksuvõlg, üks tema kinnisasjadest on koormatud hüpoteegiga ja kahele kinnisasjale on seatud keelumärked Maksu- ja Tolliameti kasuks. Hageja kahjuks on müügilepingu järgne turvaseadmete ostuhind 5 732 872 krooni 64 senti (366 397 eurot 34 senti), sest hageja ei saanud samaväärset asja vastu. Kahjust tuleb maha arvata Hotronicu tasutud liisingumaksed 199 974 eurot 15 senti. Seega on hageja otsene varaline kahju 166 423 eurot 19 senti. Kui hageja oleks saanud seadmete omandi, oleks ta kahju saanud katta seadmete müügist saadud summaga. Alternatiivselt leidis hageja, et talle on tekkinud puhtmajanduslik kahju, mis koosneb liisingulepingu täitmata jätmisest tekkinud 158 450 euro 35 sendi suurusest kahjust ja 30. septembriks 2010 tasumata liisingumaksetelt sissenõutavaks muutunud viivisest 0,25% päevas 4704 eurot 62 senti. Kokku on hagejal tekkinud puhtmajanduslik kahju 163 154 eurot 97 senti. Kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest hagejal ei oleks
topeltmüügilepingust ega ka täitmata jäänud liisingulepingust kahju tekkinud, kui Staford oleks võimaldanud seadmete omandi ülemineku hagejale. Kui hageja oleks saanud seadmete omanikuks, oleks ta liisingulepingu rikkumisest tekkinud kahju saanud katta seadmete müügist saadava summaga. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli seadmete hinnanguline turuväärtus 185 343 eurot 79 senti. Hageja ei oleks müügilepingut sõlminud ega varakäsutust teinud (müügihinda tasunud), kui kostja oleks esitanud seadmete kohta õigeid andmeid. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel alates hagi esitamisest (8. märtsist 2011) kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja arvates ei saa hagi õiguslikult rahuldada. Kostja ei ole hagejaga ega RKA-ga müügi- ega liisingulepinguid sõlminud. Liisingulepingu poolteks olid hageja ja Hotronic ning müügilepingu poolteks hageja ja Staford. Kui hageja leiab, et Staford rikkus müügilepingut, peab ta esitama nõude Stafordi vastu. Kostja ei ole kellelegi kahju tekitanud ega ole rikkunud kohustusi juhatuse liikmena. Seaduses ei ole keeldu sõlmida müügilepingut eseme suhtes, mis ei ole lepingu sõlmimise ajal müüja omandis. Kostja ei ole lepingueelsetel läbirääkimistel hagejale väitnud, et Staford on seadmete omanik. Staford omandas seadmed Hotronicult ja müüs seejärel hagejale. Müügilepingu sõlmimisel anti hagejale üle seadmete kaudne valdus, mis oli hageja omandiõiguse tekkimise aluseks. Seega ei ole Staford müügilepingut rikkunud. Nii müügi- kui ka liisingulepingust nähtub, et hageja teadis nende sõlmimise ajal, et vara asub Viru Vanglas. Hageja teadis müügilepingut sõlmides, et seadmed omandab RKA. RKA ja Politseiamet tasusid seadmete eest alles 2010. a-l. Hageja ei ole pöördunud Stafordi poole ega nõudnud müügilepingu rikkumise kõrvaldamist, mistõttu on ta samuti minetanud nõuete esitamise õiguse kostja vastu. Kui kostja oleks kahju tekitanud juhatuse liikmena Stafordile, saaks hageja selleks vajalike eelduste olemasolul nõuda kahju hüvitamist Stafordile, kuid hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ei saa nõuet rahuldada Stafordi vara arvel. Hageja väidetava kahju suurus on tõendamata, ta ei saa nõuda kostjalt liisingulepingust tulenevate Hotronicu kohustuste täitmist. Hageja esitatud hindamisaktis on seadmete turuväärtus ilmselgelt üle hinnatud. Kostja esitatud tõendi kohaselt ei ole sedalaadi seadmetel Eestis ega Euroopas järelturgu. Lisaks on võimalikud müügilepingust tulenevad nõuded aegunud ja seega on aegunud ka nõue kostja vastu (VÕS § 220 lg 3). Hageja ei ole pidanud Stafordiga lepingueelseid läbirääkimisi müügilepingu sõlmimiseks, vajalikud andmed esitas hagejale liisinguvõtja Hotronic. Kuna hageja oli eeltoodud asjaoludest teadlik, on nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kui hageja ei ole liisinguandjana taganud vara omandamist liisinguvõtja huvides, vastutab hageja endale sellega tekitatud kahju eest ise. Sellises olukorras tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel vähendada nullini.
3.Harju Maakohus jättis 23. aprilli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste järgi vastutavad äriühingu juhtorgani liikmed võlausaldaja ees juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. VÕS § 14 näeb kohustuse ette eeskätt läbirääkimisi pidavatele tulevastele
lepingupooltele. Kui läbirääkimisi pidav isik avaldab võimalikule lepingupartnerile läbirääkimiste käigus ebaõigeid andmeid, vastutab selle eest läbirääkimisi pidanud isik, mitte tema esindaja. Läbirääkimiste käigus müüdud eseme kuuluvuse kohta ebaõigete andmete esitamine lepingu pooleks olnud juriidilise isiku juhatuse liikme poolt ja seeläbi müügilepingu sõlmimine olukorras, kus müüjal müüdava asja suhtes omandiõigust ei ole, ei saa iseenesest olla heade kommete vastane tahtlik käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Hagi alusena esile toodud asjaolude põhjal ei saa tuvastada kostja kui Stafordi juhatuse liikme heade kommete vastast tahtlikku käitumist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks Stafordi juhatuse liikmena avaldanud müügilepingu sõlmimise läbirääkimistel hagejale ebaõigeid andmeid. Kui hageja väited selle kohta, et ta ei teadnud müügilepingu sõlmimise ajal seadmete kuuluvusest ega pidanudki teadma, leiaks tõendamist, oleks tal õigus esitada lepingu rikkumisest tulenev nõue Stafordi vastu. Kuigi tunnistajate ütlused on vastuolulised, nähtub neist siiski selgelt, et müügilepingu sõlmimise eel ei pidanud hageja ja Staford sisulisi läbirääkimisi ning hagejal puudus huvi tuvastada, kes on seadmete omanik. Seadmete valduse ja omandi tegeliku üleandmise kohta hagejale ei ole tõendeid esitatud ning juba liisingulepingu sõlmimise ajal oli hagejale teada, et seadmed asuvad Viru Vanglas. Seega pidi hageja teadma, et seadmed ei ole tegelikult Stafordi valduses ja müügilepingu sõlmimine võis endast kujutada näilikku tehingut, mille tegelikuks eesmärgiks oli liisingulepingu sõlmimist võimaldava skeemi elluviimine. Seadmete tegelikku valdust ei antud hagejale kunagi üle. Kui hageja tahe oleks olnud suunatud müügilepingu sõlmimisele ja seadmete omandamisele, pidanuks ta tundma huvi seadmete enda valdusesse saamise vastu. Valduse saamata jäämisel pidi hageja eeldama, et ta ei saa ka seadmete omandit. Hageja ja Stafordi vaheline müügileping ning hageja ja Hotronicu vaheline liisinguleping on näilikud ning hageja ja Hotronicu tegelikuks eesmärgiks oli laenulepingu sõlmimine. Hagejal võib olla nõudeõigus Hotronicu või Stafordi vastu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 3 alusel, kuid see välistab deliktiõigusliku nõude kostja vastu, sest hageja oli tehingu näilikkusest teadlik. Isegi kui hageja oleks tõendanud, et kostja pani toime etteheidetava teo, ei ole hageja tõendanud, et tal oleks sellest tekkinud kahju hagiavalduses märgitud ulatuses. Hageja väited põhjusliku seose ja kahju kohta on vastuolulised. Müügilepingu väidetavast rikkumisest tulenevat otsese varalise kahju hüvitamise nõuet ei saa hageja esitada kostja vastu deliktilisel alusel. Lepingu rikkumisest tuleneva nõude saab hageja esitada lepingupoole vastu. Samuti on tõendamata hagejal väidetavalt tekkinud puhtmajandusliku kahju suurus ja põhjuslik seos kostjale ette heidetud, kuid tõendamata teo ja tekkinud kahju vahel. Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse alusel puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õiguslike huvide kahjustamise eest. Hageja ei ole tõendanud ega välja toonud, et kostja oleks kahju tekitanud sellise käitumisega, mis rikkus puhtmajandusliku kahju eest kaitsvat normi. VÕS § 14 sellise kahju eest ei kaitse. Isegi kui hageja saaks kostja vastu esitada deliktilisel alusel puhtmajandusliku kahju nõude, ei ole ta tõendanud nõude suurust ega põhjuslikku seost kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Puhtmajanduslik kahju tekkis hagejal eeskätt Hotronicu pankroti tõttu. Kostjale etteheidetava teo ja Hotronicu pankroti vahelisi seoseid ei ole hageja välja
toonud. Hageja ei saa esitada kostja vastu nõuet, mille suuruseks on liisingulepingu järgi saamata jäänud summa. Tõendamata on, et liisingueseme väärtus on 185 343 eurot 79 senti. Hageja esitatud hindamisaktist ei nähtu, et väärtuse määramisel oleks arvesse võetud seadmete turuhinda või et akti koostamisel oleks seadmeid üle vaadatud. Turuhinna määramisel oleks tulnud välja tuua, milliste hindadega on analoogilisi seadmeid Eestis või lähiriikides viimasel ajal võõrandatud. Aktis on üksnes üldsõnaliselt viidatud seadmete eripärale, kasutusvaldkonnale ja arvestatud ekspluatatsioonist tulenevat 40%-list amortisatsiooni ning sellest lähtuvalt on arvutatud nende väidetav väärtus 2010. a-l. Kohtule esitatud akt on allkirjata. Seega ei tõenda kõnealune dokument kohtu hinnangul seadmete turuväärtust 2010. a-l. Kostja esitatud hindamisaktist nähtub, et 2010. a oktoobris on ühe röntgenskanneri turuväärtus olnud 12 000 USA dollarit. Keha skaneerimise seadmetel ei ole hindamisakti kohaselt ei Eestis ega Euroopas järelturgu. Järelturg on vähesel määral olemas vaid röntgenseadmetel. Hinnangu andja on kinnitanud, et on konsulteerinud seadmete valmistajatehase Euroopa esindajaga ja hinnang on nendega kooskõlastatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja väited talle tekitatud kahju suuruse kohta tõendatud.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. jaanuari 2013. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste järgi leidis maakohus õigesti, et kostja poolt talle ette heidetud õigusvastase teo toimepanek ei ole tõendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kuna teo õigusvastasus kui kahju hüvitamise koosseisu kohustuslik element ei ole tuvastatud, ei olnud teiste koosseisuelementide käsitlemine maakohtu otsuses asjakohane. Seega tuleb maakohtu otsuse põhjendavast osast jätta välja käsitlus kahju võimaliku suuruse ja põhjusliku seose kohta. VÕS § 1045 lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatud aluste tõendatuse korral võib juriidilise isiku juhatuse liige vastutada deliktiõiguslikult ka äriühingu võlausaldaja ees ning seda juhul, kui ta paneb toime õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi isiklikult täitma selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses ei ole õigusnormid, mis näevad ette mingi võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse. Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Selliste kohustuste rikkumisest tuleneva kahjunõude võib lepingupool esitada teise lepingupoole vastu kas erisätete (praegusel juhul müügilepingut
reguleerivate sätete) või alternatiivselt üldsätte (VÕS § 14 lg 2) alusel. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju puhul ei ole juriidiline isik ja tema juhatuse liige teise lepingupoole ees solidaarvõlgnikud. VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saab kaitsenormiks pidada ka selliseid karistusõiguse norme, mis sisaldavad üldisi käitumiskohustusi ja keelde, sh kelmuse keeldu. KarS § 209 järgne käitumine annaks aluse deliktiõiguslikule vastutusele ka juhul, kui selliselt käitub juhatuse liige, kes esindab juriidilist isikut lepingueelsetes suhetes võlausaldajaga. Küll aga ei ole hageja toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kostja sai füüsilise isikuna müügilepingust varalist kasu. Seega ei saa väita, et kostja oleks rikkunud kelmuse keeldu. Topeltmüük ehk sama vara müümine esmalt ühe äriühingu nimel ühele isikule ja seejärel teise äriühingu nimel teisele isikule võib sõltuvalt faktilistest asjaoludest olla teise ostja suhtes heade kommete vastane tegu. Tuvastatud asjaolude alusel saab asuda seisukohale, et kuna hageja ei olnud huvitatud seadmete omandamisest, vaid eesmärgiks oli nende ostmise finantseerimine (liisingulepingu sõlmimine Hotronicuga) ja seeläbi Stafordile tasutud ostuhinna koos intressiga tagasisaamine, ei olnud müügileping heade kommete vastane. Lisaks on tõendatud, et Hotronic liisinguvõtjana asus liisingulepingut täitma, mistõttu ei saa lugeda tõendatuks, et kostjal oli tahtlus tekitada hagejale müügilepingu täitmata jätmisega kahju. Liisingulepingu kohase täitmise korral ei oleks müügilepingu eseme omandiõigusest tekkinud probleemi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Samuti palub hageja võtta asja materjalide juurde tõenditena kriminaaltoimiku materjalid. Hageja väitel leidis ringkonnakohus ekslikult, et kostja ei ole rikkunud karistusseadustikus sätestatud kelmuse keeldu. Kelmusega on tegemist ka siis, kui pettuse tagajärjel teeb petetu varakäsutuse ja saab varalist kahju, kuid varaline kasu ei lähe mitte petjale, vaid kolmandale isikule. Kohtud on jätnud hindamata tõendid, mis näitavad, et varakäsutusega said kasu kostja valitseva mõju all olevad äriühingud. Kostja eesmärk oli finantseerida Hotronicuga seotud äriühinguid. Ajal, mil kostja oli Hotronicu juhatuse liige, sõlmis nimetatud äriühing süstemaatiliselt topeltmüügilepinguid. Seda kinnitab Hotronicu 2009. a majandusaasta aruanne, millele lisatud audiitori aruandest nähtub, et Hotronicu kapitalirendikohustused ületasid oluliselt kapitalirendiga finantseeritud varade maksumust. Teo õigusvastasust tuleb hinnata toimepanemise hetke seisuga. Topeltmüük on heade kommete vastane, sest taunitav on ühe asja müümine mitmele isikule. Kostja sõlmis müügilepingu teadmisega, et Staford ei saa hagejale kunagi omandi üleminekut võimaldada. Asjaolu, et liisinguvõtja asus liisingulepingut täitma, ei muuda kostja tegu õiguspäraseks. See oleks oluline üksnes kahjuhüvitise suuruse arvestamisel. Äriühingu juhatuse liige võib vastutada õigusvastaselt tekitatud kahju eest ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kohtud on tuvastanud, et kostja oli teadlik RKA-ga sõlmitud müügilepingust ja seega seadmete omandiõiguse puudumisest ning ta andis hagejale lepingueelsetel läbirääkimistel seadmete omandiõiguse kohta valeinformatsiooni.
Hageja ei ole sõlminud Stafordiga näilikku tehingut. Asudes seisukohale, et hageja kui ostja ei olnud huvitatud seadmete omandamisest, vaid üksnes nende ostu finantseerimisest, on kohtud andnud tuvastatud asjaoludele vale õigusliku hinnangu, jättes arvestamata liisingulepingu olemuse. Hageja ei oleks sõlminud ei müügi- ega liisingulepingut, kui ta oleks teadnud, et seadmed on juba RKA-le müüdud. Kui liisinguvõtja rikub liisingulepingut, on liisinguandjal võimalik võtta liisinguese enda valdusse ja see võõrandada ning katta liisingulepingu rikkumisest tekkinud kahju eseme müügist saadu arvel. Kohtud on ekslikult järeldanud, et majandus- ja kutsetegevuses peab liisingueseme valduse üleandmine toimuma alati asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 järgi. Majandustegevuses on tavapärane liisingueseme omandamine väljanõudeõiguse omandamise kaudu (AÕS §-d 93 ja 94). See, kas liisinguese oli müüja otseses või kaudses valduses, ei omanud hageja jaoks tähtsust. Hageja oli teadlik seadmete paiknemisest Viru Vanglas, kuid usaldas kostja väiteid, et seadmed on Viru Vanglale renditud. Ringkonnakohus jättis olulises osas vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus rikkus ka menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata hageja taotluse võtta asja materjalide juurde kriminaaltoimiku tõendid: tunnistaja ülekuulamise protokollid, pangakontode väljavõtted ja kohtueelse menetluse kokkuvõtte. Hagejal ei olnud kannatanuna kriminaalasja toimikuga võimalik varem tutvuda.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kolleegium käsitleb esmalt olulisi asjaolusid ja vaidluse eset (I), seejärel kostja vastutuse võimalikke õiguslikke aluseid (II), asja uuel läbivaatamisel hindamist vajavaid küsimusi (III) ning hageja esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumist apellatsioonimenetluses (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: · Hotronic ja RKA sõlmisid 31. märtsil 2008 müügilepingu, mille järgi müüs Hotronic RKA-le seadmed, Hotronicu esindajana kirjutas lepingule alla kostja kui Hotronicu tolleaegne juhatuse liige; · 2. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja Staford müügilepingu, mille järgi ostis hageja Stafordilt samad seadmed, Stafordi esindajana kirjutas lepingule alla kostja kui Stafordi juhatuse liige; · 2. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja Hotronic liisingulepingu, millega hageja liisis samad
seadmed liisinguandjana Hotronicule; · nii müügi- kui ka liisingulepingu sõlmimisel teadis hageja, et seadmed asuvad Viru Vanglas; · Hotronic tasus 28. aprillini 2010 liisingumakseid, seejärel aga lõpetas maksete tasumise ja hageja ütles liisingulepingu 30. septembril 2010 üles; · 6. oktoobril 2010 kuulutati välja Hotronicu pankrot; · kostja oli 25. novembrist 1996 kuni 25. juunini 2008 Hotronicu juhatuse liige ja 1. juulini 2008 suuraktsionär ning alates 3. novembrist 1998 Stafordi juhatuse liige ja suurosanik.
11.Hageja väitel on kostja tekitanud talle kahju sellega, et ei avaldanud hagejale enne Stafordi nimel müügilepingu sõlmimist asjaolu, et müügilepingu esemeks olevad seadmed on juba müüdud RKA-le, kes on saanud ka seadmete omanikuks, olgugi et kostja oli neist asjaoludest teadlik. Sellega kallutas kostja hageja arvates hagejat sõlmima müügilepingut (ja ka liisingulepingut), kuigi teadis, et Staford ei saa täita oma VÕS § 208 lg 1 järgset kohustust anda hagejale üle seadmete omand. Hageja arvates rikkus kostja selliselt käitudes VÕS § 14 lg-t 2 ja pani toime ka kelmuse KarS § 209 lg 1 mõttes ning peab vastutama õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p 7 või 8 alusel.
12.Kostja saab hagejale varalise kahju õigusvastase tekitamise eest VÕS § 1043jj alusel vastutada üksnes juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised eeldused: · kostja on pannud toime õigusvastase teo VÕS §-de 1045–1049 mõttes; · kostja on rikkumises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050); · hagejale on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1); · kahju hüvitamine on ette nähtud VÕS §-des 129–132 või kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) ega ole seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumise puhul (VÕS § 1045 lg 1 p 7) välistatud VÕS § 1045 lg-st 3 tulenevalt; · õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või hooletuse puudumise (vt ka nt Riigikohtu 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). Juhul kui hageja tahab tugineda kostja tahtlikule õigusvastasele teole, peab ta seda tõendama ning kostja tahtluse korral on ta õigusvastase teo toimepanemises igal juhul süüdi, st ta ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 järgi.
13.Kohtud on hagi rahuldamata jättes asunud seisukohale, et VÕS § 14, mis sätestab lepingueelseid läbirääkimisi pidavate poolte kohustused, tekitab kohustusi üksnes lepingueelsetes läbirääkimistes osalejatele (hilisematele lepingupooltele), mitte aga nende esindajatele, ja lepingueelsete kohustuste rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus lepingu sõlmimise järgselt kasutada lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid oma lepingupartneri vastu. Lisaks ei ole hageja ringkonnakohtu otsuse järgi toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kostja sai müügilepingust
varalist kasu, st et ta oleks rikkunud kelmuse keeldu. Samuti leidis ringkonnakohus, et tõendatud ei ole, et kostjal olnuks tahtlus tekitada hagejale müügilepingu täitmata jätmisega kahju. II
14.Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise (olgu nt lepingu tühisuse, tühistamise või sellest taganemise korral). Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (vt Riigikohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14).
15.VÕS § 14 loob läbirääkimisi pidavate isikute vahel seadusest tuleneva võlasuhte, millest tulenevate kohustuste rikkumise eest vastutab kohustust rikkunud isik VÕS § 115 alusel (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 15). VÕS § 14 lg 1 järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega ning kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. VÕS § 14 lg 2 kohustab lepingueelseid läbirääkimisi pidavat või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistavat isikut teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kolleegiumi arvates on müügilepingu sõlmimisel müüja VÕS § 14 lg-s 1 või 2 nimetatud kohustuste rikkumiseks vähemalt eelduslikult see, kui potentsiaalsele ostjale ei teatata asjaoludest, mis võivad takistada müüjal müügileping täita, mh anda üle müügiesemeks oleva asja valdus või omand. Valduse üleandmine ja omandi ülemineku võimaldamine on VÕS § 208 lg 1 järgi müüja põhikohustused, mille täitmise vastu on ostjal eelduslikult alati oluline huvi. Seega on ostjal ka huvi saada teavet asjaolude kohta, mis võivad takistada müüjat neid kohustusi täitmast.
16.VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgsed kohustused ei laiene kolleegiumi arvates mitte üksnes isikutele, kelle nimel läbirääkimisi peetakse, vaid ka nende esindajatele või muudele lepingueelsetest läbirääkimistest osa võtvate isikutele isiklikult. Poole esindajana läbirääkimistel osalenud isiku vastutus nende kohustuste rikkumise eest ei põhine aga VÕS §-l 115, vaid VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7, st on vähemalt eelduslikult leebem. VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 on kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, mida rikkunud isiku käitumist saab lugeda õigusvastaseks. Hageja kahju peab VÕS § 1045 lg 3 järgi olema hõlmatud VÕS § 14 lg 1 või 2 kaitse-eesmärgiga. Eelkõige tuleb esindaja vastutus kõne alla, kui teisel poolel on konkreetse läbirääkimisi pidanud isiku vastu eriline usaldus nt tulenevalt tema ametiseisundist läbirääkimistel osalevas äriühingus või kui tema majanduslikud huvid kattuvad äriühingu huvidega. Lisaks peavad esindaja vastutuseks olema täidetud ka muud deliktilise vastutuse eeldused, mh peab isik olema kahju tekitavas käitumises süüdi (vt otsuse p 12). Esindaja saab tugineda VÕS §-le 1050
juhul, kui kannatanu ei tugine sellele ega tõenda, et esindaja rikkus VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 tahtlikult.
17.Lepingueelsetel läbirääkimistel andmete avaldamise või avaldamata jätmise eest võib kõne alla tulla ka vastutus mõne karistusseadustikus sätestatud normi kui kaitsenormi (VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes) rikkumise eest, mh KarS §-s 209 sätestatud kelmuse toimepanemisel. Sel juhul on aga vastutuse eeldused rangemad kui ainuüksi VÕS § 14 lg-st 1 või 2 tulenevate kohustuste rikkumise puhul. Esiteks peab tegu KarS § 209 lg 1 järgi seisnema tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega varalise kasu saamises, teiseks peab selline tegu olema KarS § 15 lg 1 järgi toime pandud tahtlikult. Samuti on vastutuse eeldused rangemad selleks, et lugeda isiku käitumine heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Sel juhul peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Nii KarS § 209 kui VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul peab kostja tahtlust tõendama hageja.
18.Võimalik lepingueelsete kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on VÕS § 127 lg 1 järgi suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (vt ka Riigikohtu
15.jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kui lepingueelsetel läbirääkimistel antud ebaõige oluline teave või olulistest asjaoludest teatamata jätmine viis lepingu sõlmimiseni, mida teine pool tegelikest asjaoludest teades ei oleks sõlminud, on kahju hüvitamise nõue suunatud kahju hüvitamisele, mis teisele poolele lepingust tekkis, st teine pool tuleks kahju hüvitamise kaudu panna võimalikult lähedasse olukorda võrreldes olukorraga, kus ta oleks olnud lepingut sõlmimata. III
19.Kohtud leidsid ekslikult, et kostja ei saa vastutada VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kohustuste rikkumise eest, ega hinnanud seetõttu ka kostja võimalikku vastutust VÕS § 1043 jj alusel. Sel põhjusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja võimalikku vastutust otsuse II osas väljendatud seisukohtade valguses uuesti hinnata. Seejuures tuleb käsitleda kostja võimalikku vastutust erinevatel õiguslikel alustel, kui hageja mõnda neist ei välista. Hinnata tuleb ka kõiki kostja vastuväiteid nõudele.
20.Tuvastatud asjaolusid arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et hageja majanduslik eesmärk ei olnud mitte niivõrd seadmete omandamine, vaid nende Hotronicule liisimisest tulu teenimine. Kui Hotronic oleks liisingumakseid nõuetekohaselt tasunud, ei oleks hageja vaatamata seadmete omandi saamata jäämisele kostja vastu tõenäoliselt nõudeid esitanud. Sellele viitab mh see, et Hotronic täitis liisingulepingut ca 1,5 aasta vältel ja hageja hakkas vaatamata sellele, et ta eelduslikult teadis seadmete omandi mittesaamisest, nõudeid esitama alles pärast seda, kui Hotronic lõpetas maksete tasumise. Samuti ei ole hageja müügilepingut eksimuse ega pettuse alusel tühistanud. Seadmete valduse või omandi üleandmine ei pruukinud seetõttu olla läbirääkimistel esmatähtis teema. Küll aga võis hageja jaoks olla olulise tähtsusega seadmete nn tagatisfunktsioon, st võimalus
liisingulepingust tulenevate Hotronicu kohustuste rikkumise korral seadmed teisiti realiseerida. Seetõttu saab eeldada, et hagejal oli oluline huvi selle vastu, et enne müügilepingu sõlmimist teavitataks teda kõigist asjaoludest, mis võivad välistada seadmete omandi saamise (vt ka otsuse p 15). Kolleegiumi arvates võis selline huvi olla esitatud asjaoludel kostjale vähemalt eelduslikult ka äratuntav. Asja uuel läbivaatamisel jääb kostjale siiski võimalus neid eeldusi ümber lükata.
21.Nagu kolleegium märkis (vt otsuse p 18), on kostja võimalik vastutus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgi suunatud usalduskahju hüvitamisele. Iseenesest on usutav hageja põhiväide, et kui ta oleks teadnud, et ta ei saa seadmete omanikuks, ei oleks ta neid ostnud ega Hotronicule liisinud, isegi kui ta lepingu sõlmimisel ise seadmete omandiõiguse vastu piisavalt huvi ei tundnud. Sel juhul saab hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu olla suunatud lepingust tingitud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamisele. Hageja jaoks on negatiivseks tagajärjeks eelkõige Stafordile seadmete eest tasutud raha. Sellise kahju hüvitamise nõue on iseenesest hõlmatud VÕS § 14 lg 1 ja 2, KarS § 209 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kaitse-eesmärgiga. Hüvitisest tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi esmajoones maha arvata võimalik raha, mille hageja saaks nõuda tagasi Stafordilt müügilepingu rikkumisest tulenevalt. Pooled ei ole vaielnud, et hüvitisest saab maha arvata ka Hotronicu tasutud liisingumaksed. Kolleegium märgib, et liisingumaksete mahaarvamine oleks põhjendamatu olukorras, kus Hotronicul oleks õigus nõuda hagejalt tasutud liisingumaksete tagastamist, kuna hageja ei oleks suutnud talle tagada seadmete kasutamist ega omandamise võimalust.
22.Hageja kahjuks ei saa olla Hotronicu tasumata jäänud liisingumaksed, kuna need ei ole põhjuslikus seoses kostjale etteheidetava rikkumise ehk andmete avaldamata jätmisega, mille tulemusena ei oleks hageja enda väitel liisingulepingut sõlminud. Samas ei saa hageja olla kahjuhüvitise saamise tõttu paremas olukorras, kui ta oleks olnud siis, kui ta saanuks Stafordilt seadmete omandi, kuid Hotronic oleks lõpetanud liisingumaksete tasumise. Selline kahju hüvitamine ei oleks VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 kohustuste eesmärgiga kooskõlas. Nii tuleb arvestada ka võimalikku tagatisväärtust, mis seadmetel oleks olnud ehk millises ulatuses oleks hageja saanud oma nõuded rahuldada seadmete arvel, st arvestada tuleb ka nende väärtust, kuid üksnes võimaliku hüvitise suurust piirava asjaoluna.
23.Kahjuhüvitise vähendamiseks võib olla alust ka VÕS § 139 lg 1 või 2 alusel. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et hageja ei pruukinud müügi- ega ka liisingulepingu sõlmimisel järgida käibes vajalikku hoolsust, mida temalt kui professionaalselt liisinguandjalt võinuks oodata. Asja uuel läbivaatamisel saab hinnata, mil määral mõjutasid hagejast endast lähtuvad asjaolud kahju tekkimist. Tuvastatud asjaolude järgi ei olnud hageja ja Hotronicu sõlmitud leping majanduslikus mõttes tavapärane liisinguleping, kus liisinguandja omandab kolmandalt isikult liisinguvõtja jaoks liisingueseme ja annab selle seejärel liisinguvõtja kasutusse (VÕS § 361). Majanduslikult viitab kostja käitumine Hotronicu ja Stafordi tegevuse korraldamisel soovile saada Hotronicule hagejalt kui liisinguandjalt finantseeringut (krediiti), mille tagatisena kasutati seadmeid, mis tegelikult tagatise nõuetele ei vastanud (kuna Staford ei saanud nende omandit üle anda). Esitatud asjaoludel ei ole
usutav, et hageja ei teadnud Hotronicu ja Stafordi vahelistest seostest ja tehingu majanduslikust sisust. Tuvastatud asjaolude kohaselt teadis hageja vähemalt seda, et seadmed asuvad Viru Vanglas ja mingeid täiendavaid dokumente talle Stafordi omandiõiguse kohta ei esitatud. Seega ei saanud hageja eeldada, et seadmed on Stafordi omandis, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Hageja ei tundnud liisingueseme õigusliku seisundi vastu huvi enne, kui liisingumaksete laekumine lakkas. Hageja oleks pidanud Stafordilt seadmete omandi kohta täiendavaid andmeid küsima ning nende saamisel oleks ta võinud jätta lepingud sõlmimata ja kahju oleks jäänud tekkimata.
24.Tuvastatud ei ole asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja kavandas sellist seadmete müümise ja liisimise skeemi algusest peale eesmärgiga petta hagejalt raha tagatiseta välja. Kostja tahtlikku pettuslikku käitumist Stafordi ja hageja vahel lepingu sõlmimisel hageja arvel kasu saamiseks või tema kahjustamiseks ei ole tuvastatud. Seega on kohtud tuvastatud asjaoludel kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et kostja ei vastuta hageja ees KarS § 209 ega ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Ainuüksi vara topeltmüük ei anna alust rääkida tehingu heade kommete vastasusest, sellega peab kaasnema teise poole kahjustamise tahe. VÕS § 12 lg 1 järgi ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et poolel puudus lepingu sõlmimise ajal lepingu esemeks oleva asja käsutamise õigus. Eelnev ei välista teistsugust hinnangut, kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse teistsugused asjaolud. IV
25.Hageja esitas 19. detsembril 2012 apellatsioonimenetluses uued tõendid ja palus täiendavalt asja materjalide juurde võtta kostja suhtes alustatud kriminaalmenetluses koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõtte, pangakonto väljavõtte ja kriminaalasjas kogutud tunnistajate ütlused. Ringkonnakohus jättis hageja taotluse rahuldamata, põhjendades tõendite vastu võtmata jätmist sellega, et samu tõendeid oli võimalik koguda ka maakohtu menetluses (III kd, tl 105).
26.Samad tõendid esitas hageja ka koos kassatsioonkaebusega. Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik ei täiendavaid tõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Ringkonnakohtul tuleb aga asja uuel läbivaatamisel uuesti kaaluda hageja täiendavate tõendite vastuvõtmist, st Riigikohtu poolt toimikusse võetud tõendite sinna jätmist.
27.Üldjuhul lahendab ringkonnakohus asja maakohtus kogutud tõendite alusel. TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kostja täiendavate tõendite asja juurde võtmisega ei nõustunud.
28.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pangakonto väljavõte on dokumentaalne tõend, mille hageja oleks saanud esitada ka maakohtu menetluses. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kriminaalasja kohtueelse menetluse kokkuvõte ei pruugi omada käesolevas asjas sisulist
tõenduslikku tähendust. Küll aga ei saa nõustuda sellega, et kriminaalasjas pärast maakohtu menetlust kogutud tunnistajate ütluste vastu võtmata jätmist saab põhjendada sellega, et samad isikud oleks saanud üle kuulata ka tsiviilasjas. Tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend on erinevat liiki tõendid ning seadusest ei tulene, et vaidlusaluseid asjaolusid oleks võimalik tõendada üksnes tunnistaja ütlustega ja dokumentaalse tõendi esitamine on välistatud. Samuti ei ole TsMS § 232 lg 2 järgi ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Eeltoodu ei tähenda seda, et tsiviilasjas tuleks alati võtta asja materjalide juurde kõik asjaga puutumuses olevad hiljem kogutud kriminaalasja tõendid. Samuti ei välista eeltoodu täiendavate tõendite vastu võtmata jätmist nende asjakohatuse tõttu. Ringkonnakohtul tuleb tõendite asjakohasust asja uuel läbivaatamisel hinnata. V
29.Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb kaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kautsjoni tagastamiseks tuleb hagejal TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause järgi märkida, kuhu kautsjon tagastada.
30.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.