Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ja käibemaksu enammakse 23 721 krooni. Maksukohustuslaste registri andmetel on kostja I maksuvõlg 19. novembri 2010 seisuga kokku 925 822 krooni, millest põhimaksu osa on 659 695 krooni ja intressi osa 266 127 krooni. Hagejal ei ole õnnestunud kostja I vara arvel maksunõuet rahuldada. Kostja I on püsivalt maksejõuetu hiljemalt alates 31. jaanuarist 2009. Sellest ajast ületavad kostja I kohustused tema varasid. Kostja I majandustegevus lõppes 2008. aastal kahjumiga. Samuti oli kostja I kahjumis 2009. aasta jaanuaris ning 31. jaanuari seisuga oli ta omakapital negatiivne. Kostja I kõik maksevõime näitajad olid alla normi või negatiivsed. Kostjad IIIV ei esitanud sellises olukorras pankrotiavaldust ega teinud midagi kostja I majandusliku olukorra parandamiseks. Kostja I majanduslikud näitajad halvenesid järgmistel kuudel veelgi. Kostjad II-IV on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus. Hiljemalt 31. jaanuaril 2009 pidi kostjatel II-IV olema selge, et kostja I on püsivalt maksejõuetu. Seega tulnuks pankrotiavaldus esitada hiljemalt 20. veebruaril 2009. Hageja kahju hüvitamise nõue põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. ÄS § 180 lg 51 on võlausaldajate kaitsenorm, tagamaks, et võlausaldajad saaksid oma nõuded võimalikult suures osas rahuldatud ning et võlausaldajate nõuded ei suureneks pankrotis oleva äriühingu edasitegutsemise tõttu. Kostja I maksuvõlg oli 31. jaanuari 2009 seisuga 447 533 krooni. Kostja I pearaamatu andmetel oli kostjal I sel ajal vara 9 002 395 krooni ja kohustusi 9 204 115 krooni. Arvestades kostja I varast maha tõenäolised pankrotimenetluse kulud, läinuks õigeaegse pankrotiavalduse esitamise korral võlausaldajate vahel jagamisele 8 436 285 krooni, millest hageja oleks saanud 431 940 krooni. Kostja I on tasunud sellest 82 231 krooni. Ülejäänud maksunõuet ei ole võimalik rahuldada. Seega on hageja kahjuks 349 709 krooni. Samuti on hageja kahjuks kostja I maksejõuetuse seisundis edasitegutsemisel tekkinud käibemaksu võlg 216 552 krooni.

väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et tulenevalt Riigikohtu 17. augusti 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 toodud seisukohtadest on hageja nõude läbivaatamine maakohtu pädevuses. ÄS § 180 lg 51 kohaselt oli kostjatel II-IV kohustus esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel kostja I kui osaühingu maksejõuetuse ilmnemisest kohtule pankrotiavaldus. Samas ei too nimetatud kohustuse rikkumine kohe kaasa kostjate II-IV kui kostja I juhatuse liikmete tsiviilõiguslikku vastutust hageja ees. Juhatuse liikmel vastuse tekkimiseks ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel juhatuse liikmete vastu kahjunõude esitamiseks on lisaks kahju tekkimisele tarvis tuvastada ka põhjuslik seos juhatuse liikmete tegevuse ja kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikmete süü. Hageja on tõenditena esitanud vaid majandusnäitajate analüüsid, kostja I pearaamatu väljatrükid, kinnistusraamatu väljavõtted, kostja I nõuete saldod, teate pangakonto arestimise kohta, täitmisavaldused, kostja I rahalised laekumised ajavahemikul 19. novembrist 2010 kuni

täitma, kuid vaatamata sellele jätkasid majandustegevust. Kostjad on korduvalt viidanud asjaolule, et

kindlakstegemisel tuleb arvestada mõlemat hindamisviisi. Äriühingu püsivat maksejõuetust ei ole üldjuhul võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja, sh netovara seisundi või kahjumi suuruse alusel. Netovara negatiivsuse korral, s.o kui äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, ongi sisuliselt tegemist nn bilansilise maksejõuetusega. Kuigi netovara negatiivsus annab põhjendatud aluse kahelda äriühingu maksejõulisuses, ei võimalda ainuüksi see asjaolu teha automaatset järeldust, et äriühing on sattunud pöördumatult pankrotiseisu. Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust. Siiski on netovara seis äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellega kaasnev põhjendatud kahtlus äriühingu maksejõulisuse osas saab olla kummutatav vaid niisuguste andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (kasumi tekkimine, realistlikud positiivsed tulevikuootused). Äriühingu objektiivset püsivat maksejõuetust saab pidada ilmseks, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada äriühingut püsivalt maksejõuetuks. Hinnangu andmisel tuleb lähtuda nendest andmetest, mis olid kättesaadavad maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal. Hageja nõue on rajatud sellele, et kostjatele II-IV kui äriühingu juhatuse liikmetele pidi äriühingu pankrotiseis olema teada hiljemalt 31. jaanuariks 2009 ning sellest kuupäevast alates tuleks arvestada ka pankrotiavalduse esitamise kohustuse tähtaja kulgema hakkamist. Asja materjalidest nähtuvalt oli kostja I omakapital (netovara) negatiivne alates 2009. aasta jaanuarist, kusjuures kogu 2009. aasta jooksul olukord ei paranenud. Samuti oli kostja I kahjumis juba 31. detsembri 2008 seisuga ning 2009. aasta vältel suurenes kahjum tunduvalt (aasta alguse seisuga 1 261 172 krooni, aasta lõpu seisuga juba 6 207 685 krooni). Hinnates kostja I majandustegevuse efektiivsust kasumlikkuse kriteeriumi põhjal ei ole seega võimalik asuda seisukohale, nagu olnuks vaatamata netovara negatiivsusele kostja I tegutsemine 2009. aasta vältel jätkusuutlik ning et netovara negatiivsusel põhinev kahtlus osaühingu maksejõulisuse osas oleks kõrvaldatud. Kostja I 2008. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli kostjal I 31. detsembri 2008 seisuga vara kokku 9 926 176 krooni väärtuses, millest 8 802 524 krooni moodustas käibevara, mis omakorda koosnes 8 749 068 krooni ulatuses nõuetest ja ettemaksetest. Sama aja seisuga oli osaühingul lühiajalisi kohustusi kokku 8 854 475 krooni ning pikaajalisi kohustusi 12 248 krooni. Seega oli lühiajaliste kohustuste osakaal märkimisväärselt suur, kuid kohtule esitatud andmetest ei selgu, kas kostjatele IIIV kui kostja I juhatuse liikmetele pidi juba 31. detsembri 2008 seisuga olema ilmne, et ühingu käibevara arvel ei ole realistlik neid kohustusi täita. Tõendatud ei ole kostja I püsiv maksejõuetus juba 31. detsembri 2008 seisuga. Nimetatud kuupäeva seisuga ei leidnud kinnitust ei bilansiline maksejõuetus ega äriühingu mittelikviidsus. Kostja I tegutses 2008. aastal küll kahjumiga, kuid ainuüksi kahjumi alusel ei ole tuvastatav ühingu püsiv maksejõuetus. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja I oli muutunud püsivalt maksejõuetuks hiljemalt

kohustused ületasid varasid kasvavas mahus. Samuti

suurenes kahjum. Andmetest ei nähtu, millal täpselt muutus kostja I mittelikviidseks, st ei suutnud enam täita oma lühiajalisi kohustusi. Lähtudes eeltoodust, oli kostja I muutunud püsivalt maksejõuetuks 2009. aasta kevadeks. Selleks ajaks pidi juhatuse liikmetele olema selge, et tekkinud olukord ei ole ajutine. Puudus ka niisugune positiivne tulevikuperspektiiv, millest lähtudes majanduslikud raskused võinuksid olla ületatavad. Kostjad II-IV on rikkunud seadusest tulenevat kohustust esitada osaühingu pankrotiavaldus hiljemalt 31. maiks 2009. Püsiva maksejõuetuse tekkimine ei pruugi olla seostatav mingi konkreetse sündmuse või kuupäevaga. Seega saab lähtuda äriühingu majanduslikku seisundit iseloomustavatest andmetest mingi perioodi vältel, mille lõppedes peab ühingu juhatuse liikmetele olema selgunud, et äriühingu kohustused ületavad ühingu vara, ühing ei suuda täita oma rahalisi kohustusi ning nimetatud olukord ei ole ühingu majanduslikust seisundist tulenevalt ajutine. Kuna kostja I muutus püsivalt maksejõuetuks 2009. aasta kevadel, saabki asuda seisukohale, et pankrotiavaldus tulnuks esitada hiljemalt sama aasta maikuu lõpuks. ÄS § 180 lg 51 on üldjuhul käsitatav kaitsenormina, mis on mõeldud nii äriühingu enda kui ka tema võlausaldajate huvide kaitseks, et vältida ühingu vara edasist vähenemist ja säilitada pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamise väljavaated võimalikult suures ulatuses. Karistusseadustiku § 3851 järgi on seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine karistatav ning ka see säte on vaadeldav kaitsenormina. Äriühingul maksukorralduse seaduse jt maksuseaduste kohaselt tekkivad maksukohustused on olemuselt avalik-õiguslikud ega ole sissenõutavad tsiviilkohtumenetluses. Ehkki äriühingu juhatuse liikmel on tsiviilõiguslik kohustus hoiduda oma tegevusega või tegevusetusega kahjustamast äriühingu võlausaldajate huve, ei saa eraõiguslikust võlasuhtest tulenevaks pidada äriühingu juhatuse liikme kohustust tagada riigil maksunõuete realiseerimise väljavaadete võimalikult ulatuslik säilimine. ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse eesmärgiks ei olnud tagada hagejale võimalust nõuda maksutulu sisse võimalikult suures ulatuses väljaspool maksukohustuslasest äriühingu pankrotimenetlust. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 küll selgitanud, et deliktiõiguslikul alusel on tsiviilhagis võimalik kolmandalt isikult (äriühingu juhatuse liikmelt) nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata

finantstulus. See ei tähenda aga, et osaühingu juhatuse liikmetelt võiks ÄS § 180 lg 51 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel nõuda põhimõtteliselt kogu maksusummat, mida äriühingult saada ei õnnestunud. MKS §-ga 96 on ette nähtud erikord äriühingu juhatuse liikmelt vastutusotsuse korras äriühingul tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks. PankrS § 9 lg 1 kohaselt on lisaks võlgnikule pankrotiavalduse esitamise õigus ka võlausaldajal. Seega on võlausaldajal endal võimalik vältida kahjulike tagajärgede kumuleerumist. See vastab VÕS § 139 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt lasub kahjustatud isikul omapoolne kohustus kahju tekkimist vältida ja seda vähendada. Ka seetõttu ei ole olukorras, kus võlausaldaja on võlgniku majanduslikust seisundist teadlik, alust pidada ÄS § 180 lg-t 51 niisuguseks kaitsenormiks, mille rikkumise korral tuleks juhatuse liikmel hüvitada riigile saamata jäänud maksutulu. Kuna rikutud ei ole niisugust kaitsenormi, mis kohustas isikut tegutsema kahju ärahoidmise huvides konkreetse isiku (võlausaldaja) suhtes, ei tulene ainuüksi õigushüve kahjustamise faktist kostjate tegevuse õigusvastasust hageja suhtes. Kahjuna on hageja arvestanud summat, mis oleks talle maksutuluna laekunud, kui kostjad II-IV oleksid esitanud osaühingu pankrotiavalduse õigel ajal. Hageja arvestuste kohaselt oleks 2009. aasta veebruari seisuga pankrotiavalduse esitamisel laekunud hagejale maksunõude katteks 431 940 krooni (27 606 eurot), kuid praeguseks ei ole hageja nõude rahuldamine üldse tõenäoline. Hageja loeb oma kahjuks 288 729 krooni (18 453 eurot 15 senti), kuivõrd 143 211 krooni (9152 euro 90 sendi) ulatuses on nõue vahepeal tasutud. Lisaks saamata jäänud maksutulule arvestas hageja oma kahjuna ka deklareeritud käibemaksu 216 552 krooni (13 840 eurot 10 senti) ajavahemiku eest, millal äriühing oli tegelikult juba maksejõuetu ning ühingu tegevus tulnuks lõpetada. Väärtusetuks muutunud maksunõudeid on olemuslikult võimalik pidada riigi saamata jäänud tuluks. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav, lähtudes äriühingu majanduslikust ja varalisest seisundist. Kostja I oli muutunud maksejõuetuks 2009. aasta kevadel. Hageja on leidnud, et alaline maksejõuetus saabus veelgi varem juba 2009. aasta jaanuaris, kusjuures kostja I majanduslik seisund ei olnud hagejale teadmata. Hageja on ise menetluses läbivalt tuginenud sellele, et rakendas kõiki võimalusi maksuvõla kostjalt I sissenõudmiseks. Seega ei ole tõendatud, et pankrotiavalduse esitamise korral oleks õnnestunud hageja nõudeid rahuldada suuremas ulatuses ning et just pankrotiavalduse esitamisega viivitamine tõi kaasa kahju suurenemise. Kui aga äriühing ei olnud juba maksukohustuse tekkimise ajal majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, ei olnud ka maksunõue algusest peale sissenõutav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

kostja I majandusliku seisundi kohta. Kostja I püsivale maksejõuetusele 31. detsembri 2008 seisuga viitas nii Altmani Z-seisu võrrandi tulem kui ka likviidsussuhtarv. Kostjad II-IV ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et neil olnuks plaan või realistlikud võimalused parandada kostja I majandusseisundit pärast 31. detsembrit 2008. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks ringkonnakohus leidis, et kostja I ei olnud püsivalt maksejõuetu 31. jaanuaril 2009. Samuti on ringkonnakohtu otsus selles osas vastuoluline. Nimelt on ringkonnakohus ühelt poolt leidnud, et bilansilise maksejõuetuse puhul peaks maksejõuetuse kahtluse ümberlükkamiseks tõendama asjaolusid, mis viitavad äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hoolimata kostja I bilansilisest maksejõuetusest ja halbadest majanduslikest näitajatest ei olnud kostja I püsivalt maksejõuetu. Asjakohatu on ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks bilansilisele maksejõuetusele peaks esinema ka rahavooline maksejõuetus. Samas on ringkonnakohus jätnud hindamata hageja esitatud väited ja tõendid selle kohta, et kostja I oli ka rahavooliselt maksejõuetu. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leidis olukorras, kus ta tuvastas maksejõuetuse tekkimise 2009. aasta kevadel, et pankrotiavaldus tulnuks esitada 31. maiks 2009. Ebaselge on ringkonnakohtu sellise umbmäärase sõnastuse juures, mis ajast saab lugeda kostja I püsivalt maksejõuetuks. Kevad algab juba märtsis, seega võis ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud 20 päevane tähtaeg mööduda enne

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda. Seejuures on ÄS § 180 lg-l 51 samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi maksunõude kaitsel. Seetõttu ei ole põhjust kohaldada nimetatud sätet erinevate nõuete puhul kaitsenormina erinevalt. Praeguses asjas tuginebki hageja kahjunõue pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tõttu esiteks asjaolule, et võrreldes ajaga, mil pankrotiavaldus tulnuks esitada, suudab kostja I maksunõuet väiksemas ulatuses täita, st vähenes sisuliselt maksunõude väärtus, ning teiseks asjaolule, et tulenevalt kostja I majandustegevuse jätkumisest tekkis tal käibemaksukohustus, mida ta ei suuda täita. Seega on hageja väidetud kahju hõlmatud ÄS § 180 lg 51 ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, st kahju tekitamine võib olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi õigusvastane.

ei ole tõendanud kostja I püsivat maksejõuetust. Ringkonnakohtu tuvastatust lähtudes pidanuksid hoopis kostjad II-IV tõendama asjaolusid, millest nähtuks, et olukorda, kus kostja I varad ei katnud kohustusi, võis pidada ajutiseks, st asjaolusid, millest nähtusid kostja I majandusliku seisundi paranemise väljavaated. Kolleegium selgitab, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.