Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavalduse kohaselt varastati ajavahemikul 29. oktoober kuni 1. november 2010 tasulisest valvega parklast AS-le Nordea Finance Estonia (liisinguandja) kuuluv laadur-ekskavaator JCB 4CX-4WS registrimärgiga 8664TA (sõiduk). Sõidukit kasutas liisingulepingu alusel hageja. Sõiduk oli kindlustatud liisinguandja ja kostja vahel sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Kindlustusmakseid tasus hageja. Varguse avastamisel 1. novembril 2010 alustati asja uurimiseks kriminaalmenetlust ja hageja teavitas kostjat kindlustusjuhtumi toimumisest. 1. juunil 2011 teavitas kostja liisinguandjat, et keeldub kindlustushüvitise väljamaksmisest, sest kindlustusjuhtumi toimumine ei ole tõendatud. Liisinguandja loovutas 4. juunil 2012 kindlustuslepingust tuleneva nõudeõiguse hagejale.

selle juhti, kellega koos lahkuti sõidukite juurest. Seda asjaolu kinnitas veel tõik, et ühe tunnistaja seletuste kohaselt käis kostja töötaja tunnistajat mõjutamas selleks, et tunnistaja annaks teistsuguseid seletusi. Sellele tuginevalt leidis kinnitust kohtu veendumus, et kostja tahtlikult, kõiki vahendeid ja viise kasutades püüab kõrvale hoida oma kohustuse täitmisest. Kriminaalmenetlus on toimunud äärmiselt pealiskaudselt. Ära ei ole kuulatud sõiduki juhti, kes enda sõnade järgi andis ütlusi, kuid kelle ütlusi menetlustoimikus ei ole. Tehtud ei ole toiminguid, kõrvaldamaks kriminaalasjas ütlusi andnud isikute seletuste vastuolusid. Seega kriminaalasja materjalid ei tõenda sõiduki puudumist parklast vaidlusalusel perioodil ja kostja tuginemine sellele on põhjendamatu. Kostja väide nõude aegumise kohta on alusetu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi peatub aegumine hagi esitamisega. Kostja ei väida, et hagi oleks esitatud aegunult.

tugineda asjaolule, et parkla valvurid nägid nädalavahetusel vaidlusalust ekskavaatorit parklas, oleks hageja pidanud taotlema valvurite kohtus ülekuulamist. Hageja seda ei teinud ja leppis sellega, milliseid ütlusi andsid valvurid kriminaalmenetluses. Tunnistajate J. Mändla ja O. Lõsovi ütlused selle kohta, et J. Mändla parkis reede õhtul ekskavaatori parklasse, on vastuolus M. Tombergi ütlustega kriminaalmenetluses, kes väitis, et tema parkis reede õhtul ekskavaatori parklasse. M. Tombergi selgitus, et ju ta ei olnud ütluste läbilugemisel hoolikas, kui allkirja andis, ei ole veenev. Kes ja millal parkis ekskavaatori parklasse, on praeguse kahjujuhtumi korral kõige tähtsam küsimus, selles ei ole võimalik eksida või mitte tähele panna. Kui M. Tomberg oleks maininud kriminaalmenetluses J. Mändlat, kellele ta andis korralduse ekskavaator parklasse viia, oleks saadud üle kuulata ka J. Mändla, kes oleks saanud anda ütlusi parkimise asjaolude ja selle kohta, kes võivad parkimist kinnitada. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et kriminaalmenetlus on olnud pealiskaudne ja seetõttu ei saa kriminaalasjas kogutud tõenditega arvestada. Kuna M. Tomberg avaldas uurimisel, et ta parkis ise ekskavaatori reedel parklasse ja avastas ka esmaspäeva hommikul ise, et ekskavaator on kadunud, ning võimalikele pealtnägijatele peale parkla valvurite ei viidanud, siis ei olnud menetlejal ka põhjust J. Mändlat ja O. Lõsovit üle kuulata. Kui J. Mändla tegelikult andis politseis ütlusi, nagu ta väidab, mida kriminaalasja materjali juures ei ole, siis oleks hageja pidanud tegema politseile sellekohase avalduse. Kolm tunnistajat ja U. Kibe nägid väidetavalt sõiduki jälgi, mida politseinikud ei näinud. Kriminaaltoimiku kohaselt sündmuskoha vaatlusprotokolli ei vormistatud, kuna visuaalsel vaatlusel parklas kuriteo toimepanemise jälgi ei avastatud. Jääb selgusetuks, miks hageja töötajad neid jälgi sündmuspaigal politseile ei näidanud ja M. Tomberg oma ütlustes neile ka ei viidanud. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei kaevanud kriminaalasja lõpetamise määruse peale, millega tuvastati, et kuriteosündmust ei ole toimunud, kui politsei on kriminaalasja materjalist jätnud olulised tõendid välja ja pole nendega arvestanud. Maakohus ei ole andnud hinnangut J. Mändla ütlustes sisalduvatele ebaõigetele faktidele, mis teevad ütlused ebausutavaks. J. Mändla väitis, et reede õhtul pani ta kindlasti sõiduki tasulisse parklasse, parklavalvur oli vene rahvusest ja esmaspäeva hommikul oli tööl sama valvur kes reedel. Pooled ei vaidle selle üle, et reedel oli parklavalvuriks K. Veskus, kes ei ole vene rahvusest, ja esmaspäeval oli parklas teine valvur V. Andrejev, kes on vene rahvusest. Sellest järeldub, et J. Mändla ei viinud ekskavaatorit reedel parklasse, mistõttu ta ka ei teadnud, kes valves oli. Vastuolud on ka J. Mändla enda ütlustes. Arusaamatu on maakohtu põhjendus, mille kohaselt asjaolu, et sõiduk asus enne kadumist valvega parklas, kinnitas veel tõik, et ühe tunnistaja seletuste kohaselt käis kostja töötaja tunnistajat mõjutamas, et tunnistaja annaks teistsuguseid seletusi. Maakohus ei ole lahti kirjutanud, kelle ja milliseid ütlusi peab maakohus ebaõigeks ning kes selliseid ütlusi andma mõjutas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Maakohtu otsus või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud TsÜS § 160 ning VÕS § 475. VÕS § 475 lg 3 reguleerib erinormina üksnes olukorda, kus üheaastase tähtaja jooksul hagi üldse ei esitata, mitte aga hagi nõude ulatust. VÕS § 475 lg 3 ei piira hageja õigust käsutada oma menetluslikke õigusi oma nõude vähendamisel ja suurendamisel VÕS § 475 lg-st 1 tuleneva kolmeaastase aegumistähtaja jooksul. Hagejal oli õigus oma nõuet menetluse jooksul suurendada. Juba hagis põhistas hageja oma nõude tervikuna ja märkis selle kohta käivad tõendid ning kostja sai aru, missuguses ulatuses hageja nõude tegelikult hagis esitas. Praegusel juhul ei olnud tegemist õiguse reserveerimisega, vaid reaalse nõude esitamisega. Nõue ei saa olla aegunud, sest aegumine peatus, kui kassaator esitas kohtule hagiavalduse. Ringkonnakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kui asus uuesti hindama maakohtus juba kogutud ja hinnatud tõendeid, mille uueks hindamiseks puudus alus ja vajadus. Apellatsioonkaebuses ei viidanud kostja ühelegi seesugusele menetlusnormide rikkumisele, mis annaks põhjust uuesti läbi vaadata maakohtu tuvastatud asjaolusid. Ringkonnakohus on rikkunud tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise põhimõtet. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja on kindlustusjuhtumi toimumist tõendanud „ainult oma töötajate vastuoluliste ütlustega". Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et O. Lõsov ei olnud hageja töötaja, vaid sõltumatu kolmas isik, kes nägi ise, kuidas sõiduk kõnealusel ajal Sinivoore 16 parklasse pargiti. Ringkonnakohus on jätnud O. Lõsovi ütlused asja lahendamisel kõrvale ilma igasuguste selgitusteta, miks kolmanda isiku ütlused on vähem usaldusväärsed kui parklat valvanud isikute ütlused, kellel ei ole mingit motiivi tunnistada sõiduki kadumist nende valvekorra ajal. Ringkonnakohus on hagejale ette heitnud, et ta ei vaidlustanud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust. Hageja asjatundmatus kriminaalasja lõpetamise määruse edasikaebamise võimaluste ja tähtaegade osas ei saa olla tõendiks kindlustusjuhtumi mittetoimumise kohta. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta M. Tombergi kohtus antud selgituse, et tema ei parkinud sõidukit, vaid andis selleks üksnes korralduse ning tema ütlused olid kriminaalmenetluses protokollitud ebaõigesti. Ei ole arvestatud, et olukorras, kus äsja oli varastatud kallis sõiduk, võis juhatuse liikme tähelepanu olla ütluste ülevaatamisel häiritud, mistõttu ta ei pruukinud panna tähele vääralt protokollitud ütlust. Ebaõige on ringkonnakohtu etteheide, et valvurite kohtuistungile kutsumata jätmine tähendaks justkui hageja leppimist valvurite kriminaalmenetluses antud ütlustega. Hageja on ütluste usaldusväärsusele selgelt vastu vaielnud ja toonud välja neis esinevad vastuolud. Hageja viidatud vastuoludele ei ole ringkonnakohtu otsuses antud mingit hinnangut. Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et hageja oli heas finantsilises olukorras. Hageja on sõiduki liisingumaksed täielikult liisinguandjale tasunud ka pärast sõiduki vargust ja saanud sõiduki omanikuks. Sõiduki vargusest tekkinud kahju ületas kordades nõutava kindlustushüvitise suuruse. Hagejal ei saanud olla mingit motiivi kindlustushüvitise saamise nimel kindlustusjuhtum esile

kutsuda. Ringkonnakohus ei ole hinnanud hageja alternatiivseid argumente. Hageja on nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuginenud sellele, et kui kohus peaks leidma, et sõiduk ei asunud varguse hetkel Sinivoore 16 parklas, tuleb ikkagi lugeda, et vargus on toimunud, ning kahjuhüvitis välja mõista. Nimelt vaidlevad pooled ka selle üle, kas kindlustuse üldtingimuste THMS 20031 p 2.5.5 võib olla tühine tüüptingimus osas, milles see aktsepteerib vargusena üksnes vara vargust hoonest või valvatavalt territooriumilt. Ei saa olla kahtlust selles, et hagejal sõidukit alates 2010. a oktoobri lõpust või novembri algusest ei ole. Hageja leiab, et THMS 20031 p 2.5.5 on tühiseks tüüptingimuseks VÕS § 42 mõistes, kuivõrd kahjustab kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Viidatud tingimus moonutab kindlustuslepingu olemust, sest sõiduk on kindlustatud varguse riski vastu. Mõistliku isiku jaoks on tingimus arusaamatu ning ebatavaline. Järelikult ei saa tingimust VÕS § 37 lg 3 kohaselt lugeda kindlustuslepingu osaks. Sõiduki mittevalvataval territooriumil hoidmine ei saanud suurendada varguse riski oluliselt enam kui 10–15%. Seetõttu ei ole ikkagi võimalik tervikuna keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kohus saanuks hüvitise suurust proportsionaalselt vähendada, mitte aga jätta hagiavaldust täielikult rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. Kuna hageja esitas nõude VÕS § 475 lg 3 kohaselt ühe aasta jooksul, siis ei saanud kostjal olla põhjendatud ootust, et hageja ei nõua kogu kindlustatud kahju hüvitamist. Lisaks oli vajalik välja selgitada kõik kindlustusjuhtumi toimumise asjaolud, sõltumata hageja nõude ulatusest.

õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 232 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 653 kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohtu põhjendused ei vasta eelnimetatud nõuetele. Ringkonnakohus ei ole hinnanud kogumis kõikide tunnistajate ütlusi. Maakohus tuvastas O. Lõsovi seletustega, et kadunud sõiduk pidi olema valvega parklas (II kd, tl 80). Ringkonnakohus sisuliselt teise sõiduki juhi ehk O. Lõsovi ütluseid ei hinnanudki, märkides vaid, et O. Lõsovi ütlused on vastuolus M. Tombergi omadega, kes väitis, et tema parkis reede õhtul ekskavaatori parklasse (II kd, tl 135 pöördel). Hageja on kassatsioonkaebuses õigesti leidnud, et ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks on kolmanda isiku ütlused vähem usaldusväärsed kui parkla valvurite omad. Ringkonnakohus jättis analüüsimata asjaolu, et M. Tombergi kriminaalasjas antud ütlused ja kindlustusele ning maakohtule antud ütlused on vastuolus selle osas, kas sõiduki parkis M. Tomberg ise või J. Mändla. Tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus siiski põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid (teiste tunnistajate ütlusi), mis osaliselt on omakorda vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta ja hindamata selle, et M. Tombergi kriminaalasjas antud ütlused oli fikseerinud politsei, samas kui kindlustusele antud oma käega kirjutatud seletustes (I kd, tl 19) ja kohtus suuliselt antud ütlustes (II kd, tl 53) on M. Tomberg selgelt väljendanud, et sõiduki juht oli J. Mändla ja M. Tomberg andis tööandjana parkimiseks vaid käsu. M. Tomberg on kohtuistungil selgitanud, et ebaõiged ütlused kriminaalasja protokollis on ilmselt arusaamatus (II kd, tl 53). Kassaator viitas eeltoodule ka apellatsioonimenetluses. Sellele vaatamata on ringkonnakohus tuginenud vaid M. Tombergi kriminaalasjas antud ütlustele ning jätnud seetõttu ka O. Lõsovi ütlused hindamata. Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt ja otsuses oma hinnangut ka jälgitavalt seletama. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti käsitlenud kriminaalasja lõpetamise määruse edasi kaebamata jätmist kui tõendit kindlustusjuhtumi mittetoimumise kohta. Kolleegium nõustub kassaatoriga. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11). Ringkonnakohus on hagejale ette heitnud, et hageja oleks pidanud taotlema valvurite kohtus ülekuulamist, kui soovis tugineda asjaolule, et vähemalt üks parkla valvur nägi nädalavahetusel vaidlusalust ekskavaatorit parklas. Samas esitas parkla valvuri ülekuulamise taotluse kostja, kuid nii maakohus (II kd, tl 22) kui ka ringkonnakohus (II kd, tl 129) jätsid kostja taotluse rahuldamata, sest ei pidanud valvuri ülekuulamist vajalikuks. Maakohus märkis valvurite ütlusi hinnates, et võib eeldada, et koppa valvama pandud isikud pole kunagi huvitatud kinnitama, et kopp toodi parklasse, kui kopp kadus parklast ära (II kd, tl 81). Ringkonnakohus ei ole ka seda asjaolu hinnanud ega põhjendanud, miks sellel ei ole asjas tähendust.

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-51-14, p 12). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas THMS 20031 p 2.5.5 on tüüptingimusena saanud kindlustuslepingu osaks ja kas see on tühine VÕS § 42 lg 1 (kontrollides esmalt tühisuse välistust lõike 2 alusel) või 3 alusel. Enne tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleks ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas THMS 20031 p 2.5.5 kui tüüptingimuse puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil. Kindlustusteatises on kindlustusjuhtumina märgitud muu hulgas vargus vastavalt kindlustustingimustele, sealjuures konkreetsetele tingimustele viitamata. THMS 20031 p-le 2.5.5, milles täpsustakse varguse mõistet kindlustusjuhtumi tähenduses, viidatakse hoopis turvanõuete all. Ka kostja ise on menetluses leidnud, et THMS 20031 p 2.5.5 reguleerib kindlustusvõtja hoolsuskohustust (II kd, tl 96). Seetõttu leiab kolleegium, et ringkonnakohtul tuleb anda muu hulgas hinnang, kas nimetatud tüüptingimus on saanud lepingu osaks kindlustusjuhtumi välistuse mõttes (VÕS § 37 lg 3) või esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, s.o kas tüüptingimus on oma sisult vastuolus lepingupoolte eraldi kokku lepitud tingimusega, mis juhul kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et nimetatud tüüptingimus on lepingu tingimus, kuid ei ole kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid selle eesmärgiks on tegelikult kindlustusriski vähendada või selle suurenemist vältida või kui esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, siis langeb kolleegiumi arvates ära vajadus kontrollida kindlustusjuhtumi välistamise aspektist tüüptingimuse võimalikku tühisust VÕS § 42 alusel.

piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12, p 16). Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 10). VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-10-09, p 12; Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Seega võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Välistatud ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 13).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.