Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
DECO COLOR OSAÜHINGU hagi Osaühingu Emerante vastu allüürilepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse ja viivise saamiseks. Osaühingu Emerante vastuhagi DECO COLOR OSAÜHINGU vastu allüürilepingust tuleneva tagatisraha ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-49851
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
DECO COLOR OSAÜHINGU kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
8492 eurot 68 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja DECO COLOR OSAÜHING (registrikood 10922679), esindaja vandeadvokaat Taavi Pihlakas Kostja Osaühing Emerante (registrikood 10584153), esindaja vandeadvokaat Andres Alas Kolmas isik kostja poolel Kaitseliit, esindaja vandeadvokaat Paavo Paal
Asja läbivaatamise kuupäev
29. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-49851 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada DECO COLOR OSAÜHINGULE kassatsioonikautsjonina 23. aprillil 2012 tasutud 63 (kuuskümmend kolm) eurot 55 senti ja 7. mail 2012 tasutud 21 (kakskümmend üks) eurot 38 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.DECO COLOR OSAÜHING (hageja) esitas 8. oktoobril 2010 Harju Maakohtule hagi Osaühingu
Emerante (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse 99 432 krooni 46 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 33 449 krooni 15 senti ja tulevikus sisse nõutava viivise alates 8. oktoobrist 2010. Maakohus kaasas kostja taotlusel 29. märtsi 2011. a määrusega menetlusse Kaitseliidu iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja Kaitseliiduga (kolmas isik, omanik) üürilepingu Tallinnas Spordi 13 asuvate äriruumide kasutamiseks. 13. augustil 2007 sõlmisid hageja allüürileandjana ja kostja sama äripinna allüürilepingu. Lepingu p 2.1 ja 2.2 kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 18 670 krooni kuus, millele lisandub käibemaks, ning kandma kõik lepinguobjektiga seotud kõrvalkulud. Lepingu p 2.5 järgi kohustus kostja tasuma hagejale viivist 1% päevas õigel ajal tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Lepingu p 2.6 järgi kohustus kostja tasuma hagejale lepingu sõlmimise päeval tagatisraha, mis vastab kahe kuu üürile. Lepingu sõlmimisel tasus kostja hageja kontole tagatisraha ning maksis hagejale iga kuu arvete alusel üüri ja kõrvalkulusid kuni 2010. aasta suve alguseni. Seejärel saatis kostja hagejale tagatisraha tagastamise ja üüripinnale tehtud kulutuste hüvitamise nõude, milles leidis, et hageja ja omaniku sõlmitud üürileping on lõppenud ning allüürilepingu p 1.3 järgi on seega lõppenud ka allüürileping. Eeltoodu ei ole õige. See, et üürileping on kehtivalt üles öeldud, pole tõendatud. Asjaolu, et kostja on sõlminud omanikuga üürilepingu, ei muuda kehtetuks hageja ja omaniku sõlmitud üürilepingut ega hageja ja kostja sõlmitud allüürilepingut. Üürisuhte jätkumist kinnitab ka see, et omanik esitas hagejale vaidlusalusel ajavahemikul üüriarved ning hageja on need ka tasunud. Lisaks on hageja tasunud ka kõrvalkulude arved. Omanik on hagejale tema tasutud üürimaksed tagastanud, sellest ei saa aga järeldada, et üürileping on üles öeldud. 3. septembril 2010 esitas hageja kostjale tasumata üüri ja kõrvalkulude ning viivise nõude. Samas esitas hageja ka tasaarvestusavalduse ning uue tagatisraha tasumise nõude. Kostja pole tasunud arveid 2010. aasta juuni, juuli, augusti ja septembri eest kogusummas 89 616 krooni. Kõrvalkulude eest on tasumata kokku 10 111 krooni 5 senti (arved nr 11, 15, 18 ja 20). Kuna hageja on tasaarvestusavaldusega rahuldanud tagatisraha arvel viivisenõude ja põhinõude 294 krooni 59 sendi ulatuses (ehk osaliselt arve nr 11), võlgneb kostja hagejale kõrvalkulude tasumata jätmise tõttu hagiavalduse esitamise seisuga 9816 krooni 46 senti. Kokku võlgneb kostja hagejale seega 99 432 krooni 46 senti. Hagi esitamise seisuga on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist 33 449 krooni 15 senti. Viivise arvestus algab 3. septembrist 2010 põhjusel, et selle kuupäeva seisuga rahuldas hageja tagatisraha arvel selle ajani kogunenud viivise nõude.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et poolte sõlmitud allüürileping on lõppenud. Allüürilepingu p-s 1.4 leppisid pooled kokku, et vaatamata allüürilepingu p-s 1.3 sätestatule, lõpeb hageja ja omaniku sõlmitud üürilepingu lõppemisel samast päevast ka allüürileping. Omanik nõudis kostjalt lepingueseme valduse üleandmist hiljemalt 31. maiks 2010 ning 1. juunil 2010 sõlmisid omanik ja kostja lepingueseme valduse üleandmise-vastuvõtmise akti. Omanik kinnitas, et valduse üleandmise aluseks on üürilepingu erakorraline lõppemine alates 31. maist 2010 üürnikupoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Omanik ja kostja sõlmisid 2. septembril 2010 vaidlusaluse äripinna üürilepingu, mis
kehtib praeguseni. Allüürilepingu p 2.8 järgi tagastab allüürileandja allüürnikule tagatisraha pärast kahe kuu möödumist arvates allüürilepingu lõppemisest juhul, kui allüürileandja ei ole esitanud allüürilepingust tulenevat nõuet. Kuivõrd allüürileping lõppes 31. mail 2010, siis ei ole hagejal nõuet, mille ulatuses tagatisraha tasaarvestada.
3.Kostja esitas 20. jaanuaril 2011 vastuhagi allüürilepingust tuleneva tagatisraha ja viivise tagasisaamiseks. Kostja tunnistab arvet nr 11 suuruses 5440 krooni 85 senti ning see tuleb tagatisrahaga tasaarvestada. Pärast tasaarvestust nõuab kostja 38 620 krooni 35 sendi tagastamist. Kostjal on õigus nõuda ka võlaõigusseaduse järgi 93 euro suurust viivist ajavahemiku eest
1.augustist 2010 kuni vastuhagiavalduse esitamiseni.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja on tasaarvestanud kostja tasutud tagatisraha hagiavalduses selgitatud viisil, seetõttu pole alust vastuhagi rahuldada.
5.Kolmas isik selgitas, et tema ja hageja sõlmitud üürileping on lõppenud. Hageja tasus omanikule omaalgatuslikult üürilepingujärgsed summad, kuid ta on need hagejale tagastanud. Isegi juhul, kui vaieldaks üürilepingu ülesütlemise õiguspärasuse üle, ei saaks sellest tuleneda nõuet kostja kui allüürniku vastu. Allüürnikule on omaniku teade üürilepingu lõpetamise kohta üürnikuga piisavaks õiguslikuks aluseks, et vabastada asi ja lõpetada üüri maksmine.
6.Harju Maakohus rahuldas 20. mai 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8492 eurot 68 senti ja viivise võlgnetavalt summalt 1% päevas alates 8. oktoobrist 2010 kuni põhinõude 6354 eurot 89 senti täitmiseni. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus leidis, et üürileping ei ole kehtivalt üles öeldud, sest asjas pole tõendatud, et hageja oleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 järgi omaniku tahteavalduse kätte saanud. Omanik on 12. mail 2010 koostanud hagejale kirja, mille kohaselt on ta üürilepingu 31. mail 2010 üles öelnud. Omanik on saatnud ülesütlemisavalduse Risto Kaasiku e-posti aadressile ning väidetavalt ka hagejale lihtkirjaga. Eeltoodu kohta omanik tõendeid ei esitanud. Hageja kinnitab, et ta pole avaldust kätte saanud, samuti pole seda saanud R. Kaasik. Kui avaldus oleks ka edastatud R. Kaasikule, ei saaks seda lugeda esitatuks hagejale, sest nimetatud isik ei ole hageja seaduslik ega ka lepinguline esindaja. See, et omanik pole ülesütlemisavaldust hagejale edastanud, nähtub ka asjaolust, et ta on jätkanud üüriarvete esitamist hagejale nelja kuu jooksul pärast väidetavat üürilepingu ülesütlemist ning hageja on need tasunud. Tõsiseltvõetav ei ole omaniku väide, et tegemist on inimliku eksitusega. Sellisel viisil esitati arveid piisavalt pika aja jooksul pärast üürilepingu väidetavat ülesütlemist. Siinjuures ei ole tähtsust asjaolul, et tasutud maksed on omanik hagejale tagastanud. Ka juhul, kui lugeda, et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte, ei ole see võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 3 järgi esitatud mõistliku aja jooksul. Omanik on 12. mail 2010 koostatud ülesütlemisavalduses märkinud, et sai hageja lepingurikkumisest (allüürile andmine omaniku loata) teada 2010. aasta alguses. Ülesütlemisavalduse esitamist ca 4,5 kuud pärast lepingurikkumisest teadasaamist, ei saa pidada mõistlikuks ajaks. Kuivõrd üürileping kehtib, kehtib ka poolte sõlmitud allüürileping. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi lepingulise kohustuse täitmist. Kostjal tuleb hagejale tasuda 99 432 krooni
46 senti, samuti sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 järgi 33 449 krooni 15 senti (kokku 132 881 krooni 61 senti ehk 8492 eurot 68 senti) ning viivis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi kuni põhinõude täitmiseni. Hagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise.
7.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. märtsi 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhivõlgnevuse 2468 eurot 29 senti, seisuga 22. märts 2012 sissenõutavaks muutunud viivise 322 eurot 55 senti ning alates 23. märtsist 2012 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras iga viivitatud päeva eest kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu arvates asus maakohus menetlusõiguse norme rikkudes lahendama hageja ja omaniku vahelist vaidlust üürilepingu ülesütlemise kehtivuse üle. Sellist õigussuhte (või selle puudumise) tuvastamise nõuet kohtumenetluses ei ole. Samuti tuvastas maakohus üürisuhte olemasolu menetluses, kus teine suhte osaline ei ole menetlusse poolena kaasatud. Lepingu ülesütlemine on õigussuhte kujundamine ning vaidlust selle üle, kas lepingupooltel on kehtiv õigussuhe, on võimalik lahendada vaid selliselt, et menetluses osalevad pooltena mõlemad (kõik) õigussuhte pooled. Praeguses asjas ei piisanud vaid sellest, et tuvastatud asjaoludel on omanik esitanud kostja vastu valduse väljanõudmise nõude. Tuvastada tuli ka see, kas allüürileping on lõppenud või mitte. Kuivõrd pooled leppisid allüürilepingus kokku, et allüürileping lõppeb üürilepingu lõppedes, on vaidluse lahendamisel oluline ka selle tuvastamine, kas üürileping on lõppenud või mitte. Esitatud tõenditest nähtuvalt on üürileping lõppenud 31. mail 2010. Omanik teatas 14. mai 2010. a kirjaga kostjale, et üürileping lõppeb 31. mail 2010, ja nõudis valduse üleandmist või ajutise üürilepingu sõlmimist. Omanik informeeris kostjat, et ta oli avaldanud tahet üürileping üles öelda 12. mai 2010 avalduses, mis edastati hageja esindajale e-kirja manusena. Samad asjaolud tõi omanik esile ka kohtumenetluses. Samuti nähtub teave üüri- ja allüürilepingu lõppemise asjaoludest kostja 5. juuni 2010. a nõudest hagejale, mille kättesaamist 2010. a juuli alguses hageja esindaja kohtumenetluses kinnitas. Omaniku 12. mai 2010. a avalduse sai hageja esindaja kätte ka 4. jaanuaril 2011 praeguses kohtumenetluses kostja 15. novembri 2010. a menetlusdokumendi lisana. Hageja ei ole VÕS § 329 lg-s 1 sätestatud korras ülesütlemist vaidlustanud. Eeltoodust järeldub, et omanik on üürilepingu hagejaga kehtivalt üles öelnud. Allüürilepingu p 1.4 järgi lõppes samal kuupäeval ka allüürileping ja kostjal ei ole lepingujärgset kohustust tasuda hagejale üüri ja kõrvalkulusid alates 1. juunist 2010. Kostjal on hageja vastu rahaline nõue, mida ta saab tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2). Kostja tasus allüürilepingu p 2.6 järgi hagejale tagatisrahana 44 061 krooni 20 senti. Allüürilepingu p 2.8 järgi tuli
tagatisraha tagastada kahe kuu möödumisel lepingu lõppemisest juhul, kui allüürileandja ei ole esitanud allüürniku vastu lepingust tulenevat nõuet. Allüürileping lõppes 31. mail 2010. Seisuga 30. juuli 2010 ei olnud hageja kostja vastu lepingust tulenevat nõuet esitanud. Seega pidi ta kostjale tagatisraha tagastama. Kuna hageja pole seda teinud, on kostjal hageja vastu tagatisraha nõudeõigus, millest sai tasaarvestada võlgnevuse 5440 krooni 85 senti arve nr 11 alusel, mida kostja tunnistas. Kuna pole tõendatud, et hagejal on kostja vastu suurem rahaline nõue kui 5440 krooni 85 senti, siis ei olnud hagiavalduses kirjeldatud viisil tasaarvestuse tegemine seaduslik ning hagejal tuleb kostjale tagastada 38 620 krooni 35 senti (2468 eurot 29 senti). Hagejal on õigus saada VÕS § 113 lg 1 järgi sissenõutavaks muutunud viivist 322 eurot 55 senti ja viivist TsMS § 367 järgi kuni põhinõude täitmiseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis valesti, et maakohus asus menetlusõiguse norme rikkudes lahendama sisulist vaidlust ülesütlemise kehtivuse üle. Maakohus ei lahendanud vaidlust kujundusõiguse teostamise sisulise õiguspärasuse üle, vaid tuvastas asjas tähtsa asjaolu, et ülesütlemisavaldust ei ole hagejale kätte toimetatud, mistõttu see on tühine. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui asus seisukohale, et üürileping lõppes 31. mail 2010. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et üürilepingu ülesütlemise avaldus oleks hagejale kätte toimetatud. Kui tahteavaldust (ülesütlemisavaldus) pole saajale kätte toimetatud, toob see kaasa ülesütlemisavalduse tühisuse (VÕS § 325). Samuti pole ringkonnakohus hinnanud üürisuhte jätkumist kinnitavaid üüriarveid ja nende tasumist kinnitavaid tõendeid. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja pidanuks VÕS § 329 järgi ülesütlemisavalduse vaidlustama. Viidatud säte asjas ei kohaldu, sest see käib eluruumi ülesütlemise kohta.
10.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
11.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kolmas isik kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas nendevaheline allüürileping on kehtiv või lõppenud ning kas sellest tulenevalt on hagejal kostja vastu üüri, kõrvalkulude ja viivise nõue ning kostjal hageja vastu tagatisraha tagastamise ja viivise nõue.
Maakohus rahuldas hageja nõude ja jättis kostja vastuhagi rahuldamata, tuginedes sellele, et tuvastatud asjaoludel on allüürileping kehtiv. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale, leides, et allüürileping on lõppenud, ning jättis sellest tulenevalt hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.
14.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on lahendanud ebaõigesti küsimuse sellest, kas praeguses menetluses saab hinnata hageja ja omaniku sõlmitud üürilepingu kehtivust. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et üürilepingu lõppemine iseenesest ei too kaasa allüürilepingu lõppemist. Nii on ka Riigikohus selgitanud, et allkasutusleping võib pärast kasutuslepingu lõppemist kehtima jääda, kui lepingupooled ei leppinud kokku, et see lõppeb kasutuslepingu lõppedes (vt Riigikohtu 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 12). Tuvastatud asjaoludel sõltus vaidlusaluse allüürilepingu kehtivus üürilepingu kehtivusest. Nii sätestati allüürilepingus kokkulepe, et vaatamata lepingu p-s 1.3 märgitud tähtajale lõpeb üürilepingu lõppemisel samast päevast ka allüürileping. Seega on pooltevahelise vaidluse lahendamisel tähtsust sellel, kas üürileping on lõppenud või mitte, nagu õigesti leidis ka ringkonnakohus. Järgnevalt asus ringkonnakohus tuvastama üürilepingu lõppemise eeldusi, leides, et üürileping on nõuetekohaselt üles öeldud ja seega lõppenud. Samas heitis ringkonnakohus maakohtule ette, et kohus on menetlusõiguse norme rikkudes otsustanud üürilepingu kehtivuse üle. Samuti on ekslikud ringkonnakohtu järeldused, et üürilepingu lõppemise üle otsustamine on välistatud seetõttu, et sellist nõuet ei ole menetluses esitatud ning üürilepingu sõlminud omanik ei ole praeguses vaidluses pooleks. Kolleegiumi arvates tuli tuvastatud asjaoludel allüürilepingu kehtivuse üle peetavas vaidluses hinnata ühe asjaoluna ka üürilepingu ülesütlemise kehtivust (selle formaalseid ja materiaalseid eeldusi), sest sellest sõltus hageja ja kostja nõuete lahendamine. Nimetatud asjaolu tuleb hinnata sõltumata sellest, kas üürilepingu teine pool kaasatakse menetlusse või mitte.
15.Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Hageja tugineb oma nõudes sellele, et üürileping ei ole kehtivalt üles öeldud, mistõttu kehtib ka allüürileping. Kostja vastuväitel on omanik hagejaga sõlmitud üürilepingu kehtivalt üles öelnud, mis toob kaasa ka allüürilepingu lõppemise. Kohtud asusid üürilepingu ülesütlemise formaalsete eelduste (ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele) tuvastamisel vastupidisele seisukohale. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, et üürilepingu ülesütlemise avaldust ei ole hagejale kätte toimetatud ja et R. Kaasik ei olnud hageja esindaja, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust. VÕS § 325 lg 1 järgi võib äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ülesütlemine kui tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte anda. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud
ka seda, millest ta järeldas, et R. Kaasik oli hageja esindaja. Seega on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta ja hindamata hageja väited, mis on olulised, et tuvastada üürilepingu ülesütlemise formaalsete eelduste olemasolu. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole täidetud, on üürileping kehtiv. Juhul aga, kui ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud, on vaja kontrollida ka ülesütlemise materiaalseid eeldusi. Sellisel juhul tuleb asjas tuvastada, kas pooled vaidlevad ka ülesütlemise sisulise õiguspärasuse üle.
16.Kolleegium juhib tähelepanu ka ringkonnakohtu ekslikule seisukohale, nagu oleks asjas tähtsust sellel, et hageja on omaniku ülesütlemisavalduse kätte saanud kohtumenetluses, kuid ei ole seda VÕS § 329 lg-s 1 sätestatud korras vaidlustanud. Lepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud omanik üürilepingut kehtivalt üles öelnud (vt selle kohta ka Riigikohtu
20.detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 19). Kolleegium nõustub ka kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 329 asjas ei kohaldu, sest see sätestab eluruumi üürilepingu hea usu põhimõttega vastuolus ülesütlemise vaidlustamise korra.
17.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltooduga arvestades tuvastada, kas üürileping on lõppenud ülesütlemisega. Juhul kui asja uuel arutamisel tuvastatakse, et üürileping ei lõppenud ülesütlemisega, siis ei lõppenud ka allüürileping ja hageja nõue tuleb rahuldada. Kostja vastuhagi ei oleks sel juhul võimalik rahuldada. Juhul kui tuvastatud asjaoludel on üürileping lõppenud, siis on lõppenud ka allüürileping. Sel juhul tuleb hagi jätta rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi. Allüürilepingu lõppemist (ja sellest tulenevat kostja kohustuse lõppemist tasuda allüüri ja kõrvalkulusid) ei saa järeldada asjaolust, et omanik on nõudnud kostjalt vaidlusaluse üüripinna valduse üleandmist ja sõlminud üürilepingu kostjaga.
18.Lähtudes TsMS § 173 lg 3 teisest lausest, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse poolte vahel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.