Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-88-09 Tartu, 13. oktoober 2009. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kersti Hummeli hagi kohtutäitur Risto Sepa vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-56872 Kersti Hummeli kassatsioonkaebus 328 571 krooni 68 senti Hageja Kersti Hummel (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman Kostja kohtutäitur Risto Sepp, esindaja vandeadvokaat Aldo Kaljurand 14. september 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-56872 ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Glikman & Partnerid Kersti Hummeli kassatsioonkaebuselt 23. aprillil 2009. a tasutud kautsjon 3285 (kolm tuhat kakssada kaheksakümmend viis) krooni 71 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Kersti Hummel (hageja) esitas 29. augustil 2008 Harju Maakohtule hagi kohtutäitur Risto Sepa (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 027/2008/888 ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 11. juulil 2008 iseendale kui kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendid (täiteasjas nr 027/2007/1612 26. novembril 2007 tehtud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, 17. detsembri 2007. a täitekulu väljamõistmise otsuse ning 11. juuli 2008. a täitekulu väljamõistmise otsuse) täitemenetluse alustamiseks. Kostja saatis hagejale täitmisteate, mille hageja sai kätte 30. juulil 2008. Hageja leiab, et täitedokumentides märgitud nõuded ei kuulu täitmisele ja et viidatud täitedokumente ei oleks tohtinud täitmisele võtta, sest ei ole üht täitemenetluse alustamise eeldust - täitedokumenti. Kuivõrd kostja lõpetas täitemenetluse täiteasjas nr 027/2007/1612, milles ta oli teinud ülalviidatud kulusid puudutavad otsused, ilma et oleks võtnud seisukohta täitekulude küsimuses, tuleb seda käsitleda kostjapoolse täitekulude sissenõudmisest loobumisena, mis lõpetab täitekulu nõuded. Kui aga vaidlusalused nõuded lõppenud ei ole, on kostja kaotanud õiguse neid maksma panna. Kostja minetas õiguse hagejalt täitekulude tasumist nõuda, sest lõpetas täiteasja nr 027/2007/1612, mille menetluses kulud tekkisid, ilma et oleks täitemenetluses kulusid sisse nõudnud. Kõikide täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõutavate nõuete osas
täitemenetluse lõpetamine on käsitatav nõuetest loobumisena. Hagejal tekkis täitemenetluse nr 027/2007/1612 lõpetamisega õiguspärane ootus, et täitekulusid temalt enam sisse ei nõuta. Ta ei ole täitekulude osas võlgnik, sest täitemenetluse lõpetamise korral sissenõudja avalduse alusel lasub kohustus tasuda täitekulud sissenõudjal, mitte võlgnikul. 8. juuli 2008. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-07-51949 kinnitatud kohtulik kokkulepe tühistas sisuliselt täitmise aluseks olnud täitedokumendi (langesid ära notariaalsest lepingust tulenevad nõuded). Kuivõrd kostja võib nõuda täitekulude osas ettemaksu ja täitemenetluse lõpetamisel nõude rahuldamiseta jääb ettemaks kostjale, tuleks hagi ka seetõttu rahuldada. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-07-51949 muu hulgas ka täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi ning viidatud kohtumenetlus lõppes kohtuliku kompromissiga, milles hageja ja kostja leppisid kokku, et OÜ Optibalt esitab ise täitemenetluse lõpetamise avalduse. Kuivõrd täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-s 4 on nähtud ette, et täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise korral kannab täitekulud sissenõudja, siis on hageja saavutanud sama olukorra, mis kaasneb täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise korral, sest menetlus lõppes kompromissiga. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 23 lg-st 3 tuleneb, et kohtutäituri tasu ei saa nõuda, kui ei täideta rahalist nõuet, mille täitmiseks täitemenetlus toimub. Ka sellest sättest tulenevalt ei saa kostja temalt vaidlusaluseid kulusid nõuda. Ühes täitemenetluses tekkinud täitekulude sissenõudmine teises täitemenetluses võib kaasa tuua olukorra, kus võlgnik peab tasuma rohkem täitekulusid, sest viidatud olukorraga kaasneb ka teises täitemenetluses tekkinud täitekulude tasumise kohustus. Hageja leidis, et kohus peaks TMS § 38 lg 1 jätma kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt võib kohtutäitur nõuda täitekulude tasumist nii samas kui ka erinevas täitemenetluses. See ei ole seaduse kohaselt välistatud. Kostja hinnangul ei saa kohtutäitur täitekulude nõudest loobuda ning kostja ei ole minetanud täitekulude sissenõudmise õigust. Õiguse algatada täitekulude sissenõudmiseks uus täitemenetlus annab TMS § 2 lg 1 p 16. Kostja ei nõustunud hageja väitega, nagu oleks hageja varem esitanud TMS § 221 lg-le 1 tugineva nõude.
4.Harju Maakohus jättis 1. detsembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt võiks hagi rahuldada TMS § 221 lg 1 alusel. Kuivõrd TMS eristab kohtutäituri tegevuse või otsuse peale esitatavat kaebust ja täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi, siis praeguses hagimenetluses saab hageja tugineda üksnes nendele asjaoludele, mille kohaselt võiksid täitmisele võetud nõuded olla lõppenud või nõuete maksmapanemine võiks olla materiaalõiguslikel põhjustel välistatud. Hageja ei saa tugineda asjaoludele, mille vaidlustamiseks on ette nähtud TMS §-s 218 sätestatud õiguste maksmapanemise kord, see tähendab asjaoludele, mille kohaselt võttis kohtutäitur asja valesti menetlusse või tegi tasu otsuse vales suuruses vms. Eespool toodust tulenevalt tuleb käesolevas menetluses kontrollida, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida ta täitemenetluses realiseerib, ning kas nõue on lõppenud või kas mingi realiseeritava nõude maksmapanemine on mingil põhjusel välistatud.
Maakohus tuvastas järgmised vaidluses tähtsad: 1) kostja algatas hageja vastu täitemenetluse nr 027/2008/888; 2) selles täitemenetluses realiseerib kostja täitemenetluses nr 027/2007/1612 tehtud kolme täitekulu ja täituri tasu otsust (26. novembri 2007. a otsus, 17. detsembri 2007. a otsus ja 11. juuli 2008. a otsus); 3) kostja lõpetas 11. juulil 2008 täitemenetluse nr 027/2007/1612, s.o selle täitemenetluse, milles täitekulu otsused tehti, ilma et oleks võtnud seisukohta viidatud kuluotsuste kohta; 4) kostja algatas samas uue täitemenetluse nr 027/2008/888.
21.oktoobril 2008 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et täitekulu tekkimise eelduseks olevad otsused on teinud kohtutäitur ning neid otsuseid ei ole muudetud ega tühistatud. Hageja esindaja kinnitas ka, et hageja ei vaidlusta täitekulu otsustes märgitud kulu suurusi, vaid kulu kandmise kohustust. Hageja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et kostja oleks vaidlusalustest nõuetest loobunud. Sellist tahteavaldust ei ole kohtule esitatud. Hageja hinnangul tuleks kostja loobumisena käsitada seda, et kostja täitemenetluse nr 027/2007/1612 lõpetas ja lõpetamise otsuses midagi täitekulude kohta ei öelnud. Kohtu hinnangul ei saa ühe täitemenetluse lõpetamise otsus tähendada seda, et kohtutäitur loobuks sellise otsuse tegemisega täitekulude sissenõudmisest. Selline tõlgendus oleks liiga kaugele ulatuv. KTS § 21 lg 3 kohaselt on kohtutäituril keelatud sõlmida kokkuleppeid, mis reguleeriksid kohtutäituri tasu kandmise kohustust seaduses sätestatust erinevalt. Täitekulusid reguleerib TMS ja osaliselt ka KTS. TMS § 38 lg 2 järgi kannab täitekulud võlgnik. TMS § 38 lg 2 kohaselt nõuab täitekulud võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur, kes otsuse tegi. Mitte ühestki seadusesättest ei tulene, et kohtutäitur peaks kulud sisse nõudma samas täitemenetluses või et sel eesmärgil uue täitemenetluse algatamine oleks välistatud. Seda seisukohta kinnitab ka TMS § 2 lg 1 p 16, milles on sätestatud, et täitekulu väljamõistmise otsus on eraldi täitedokument. Täitekulude sissenõudmise õiguse kaotamine on sedavõrd oluline õiguslik tagajärg, et see peaks selgesõnaliselt tulenema konkreetsest seadusesättest. Hageja leiab, et ta ei ole täitekulude osas võlgnik, sest täitemenetluse lõpetamisel sissenõudja avalduse alusel lasub täitekulude tasumise kohustus sissenõudjal ja mitte võlgnikul. Kohtu hinnangul tulnuks võlgnikul sellise väite alusel oma õigusi kaitsta TMS §-des 217 ja 218 sätestatud alustel ja korras ning mitte TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi esitamisega. Maakohus ei nõustunud ka sisuliselt hageja väitega. Täitemenetluse alustamise aluseks olevat täitedokumenti ei ole tühistatud. Hageja sõlmis täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõudjaks olnud isikuga kompromissilepingu, milles reguleeriti täitmisele pööratud nõudeid. Pooled lahendasid kompromissi korras täitemenetluse väliselt täitemenetluse algatamise aluseks olnud nõuded. See aga ei tähenda, et sissenõudjal ei oleks olnud alust täitemenetlust algatada. See asjaolu, et täitemenetluse lõpetamise avalduse esitas sissenõudja, ei ole praegusel juhul hagi rahuldamise aluseks. Määrav on see, miks avaldus esitati. Avaldus esitati seetõttu, et hageja ja kõnealune sissenõudja sõlmisid kompromissilepingu. Täitekulud kannab sellisel juhul võlgnik ning seadus ei anna alust teistsuguseks õiguslikuks tagajärjeks ka siis, kui võlgnik täidab täitmisele pööratud kohustuse täitemenetluse väliselt või kui võlgnik saavutab täitmisele pööratud nõude lõppemise mingi muu tehinguga, näiteks kompromissilepinguga.
Tsiviilasjas nr 2-07-51949 tehtud määrustest ei saa järeldada, et hageja oleks viidatud tsiviilasjas esitanud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude või et kohus oleks tühistanud täitemenetluse nr 027/2007/1612 aluseks olnud nõude. See asjaolu, et viidatud täiteasja algatamise aluseks olnud vaidlus lahendati kohtuliku kompromissiga, ei tähenda, et kompromissil oleks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud toime. Kohtutäiturile seadusega antud õigus nõuda ettemaksu ei muuda TMS § 38 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et täitekulud kannab võlgnik. Täitekulude ettemaksu nõudmise regulatsiooni eesmärk on luua kindlus olukorras, kus hiljem võlgnikult täitekulude sissenõudmine tema maksevõimetuse tõttu ei õnnestu. Asjaolu, et kohtutäitur ettemaksu ei nõudnud, ei võta iseenesest võlgnikult kohustust kanda täitekulusid. Ettemaksu mittenõudmine kulude kandmise kohustust ei lõpeta. Viited TMS §-le 42 ei ole kohased, sest selles reguleeritakse tasutud täitekulude tagasinõudmist. Selle sätte kohaldamisel on kaks eeldust: võlgnik on täitekulud juba tasunud ja täitedokument tühistatakse. Praegusel juhul ei ole täidetud neist kumbagi - täitedokumenti ei ole tühistatud ja võlgnik ei ole ettemaksu tasunud. KTS § 23 lg 1 kohaselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisest alates. KTS § 23 lg-st 3 ei tulene, et nõude osalise sissenõudmise korral kohtutäituri tasu nõue lõpeks. KTS § 23 lg 3 eesmärgiks on reguleerida seda, kui palju võib kohtutäitur täitmisel saadud rahast tasuna endale võtta ja kui palju peab ta andma edasi sissenõudjale ja seda olukorras, kus võlgnikult saadud rahast kogu sissenõutava nõude ja kohtutäituri tasu maksmiseks ei piisa. See aga ei tähenda, et juhul, kui võlgnikult ei õnnestu korraga kogu võlgnetavat summat kätte saada, siis kohtutäitur ei võiks hiljem lisaraha saamiseks täitetoiminguid teha. KTS § 23 lg 3 ei välista kogu täitmisel oleva rahasumma sissenõudmist pikema aja jooksul. Praegusel juhul oli mitu täitedokumenti: esiteks täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõudja poolt täitmisele pööratud nõue ning teiseks kolm täitekulude võlgnikult väljamõistmise otsust. Need kõik on täitmisele pööratud nõuded ja KTS § 23 lg-s 3 ei ole välistatud mitte ühegi nõude maksmapanemist, vaid on nähtud ette, et kui täitmisel on sissenõudja rahaline nõue ja kohtutäituri tasu nõue, siis ei saa kohtutäitur mittetäieliku täitmise korral kogu raha endale võtta, vaid peab osa sissenõudjale andma. Juhul kui täitmisel on või täitmisele on jäänud ainult kohtutäituri nõuded võlgniku vastu, siis KTS § 23 lg 3 ei kohaldu. KTS § 23 lg-t 3 tuleb kohaldada koos sama paragrahvi lg-ga 1. KTS §-s 23 on reguleeritud üksnes kohtutäituri tasu, mis on üksnes üks osa täitemenetluse kuludest. Maakohus leidis, et TMS § 38 lg 1 ei ole põhiseadusega (PS) vastuolus. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et TMS § 38 lg 1 oleks PS-iga vastuolus. Selliseid asjaolusid ei suutnud ka kohus tuvastada. TMS § 38 lg-s 1 sätestatud üldine lähtekoht, et täitekulud kannab võlgnik, on õige ja põhjendatud ning selle põhimõtte põhiseaduspärasuses ei ole alust kahelda. See, et täitemenetluse kulud kannab võlgnik ka siis, kui täitmisele pööratud nõue lõpeb seetõttu, et võlgnik ja sissenõudja reguleerivad omavahelised õigussuhted kompromissiga, on ka igati põhjendatud ning põhiseaduspärane, sest õigustatud on see, kui võlgnik kannab täitemenetluse kulud siis, kui ta täidab nõuded kas täitemenetluses või täitemenetluse väliselt või kui võlgnik saavutab
täitemenetluse toimumise ajal nõude lõppemise kas tasaarvestuse, kompromissi või muul alusel.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega tema hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 027/2008/888 lubamatuks. Samuti palus hageja tunnistada TMS § 38 lg 1 PS-iga vastuolus olevaks ja jätta see säte kohaldamata. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei korranud neid. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võttis ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad ei ole kahtlust faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuses või piisavuses, mistõttu ei pidanud ringkonnakohus asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole õige hageja seisukoht, nagu oleks kohtutäituri nõue täitekulude sissenõudmiseks tema kui täitemenetluses nr 027/2007/1612 võlgniku vastu lõppenud, kuna kohtutäitur on vaidlusaluse nõudeõiguse minetanud. Asjaolude, et kohtutäitur lõpetas täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel ega võtnud lõpetamise otsuses seisukohta täitekulude kohta ega jätkanud nende kulude osas sama menetlust, alusel ei saa asuda seisukohale, nagu oleks ta minetanud nõude maksmapaneku õiguse ja nagu oleks saanud hagejal tekkida õiguspärane ootus, et täitekulude nõuet enam täitmisele ei pöörata. Pooled ei vaidle selle üle, et täitemenetluses nr 027/2007/1612 oli kostja teinud kolm täitekulusid puudutavat otsust, mis kõik menetluse lõpetamise seisuga kehtisid. Menetluse lõpetamisega TMS § 48 p 1 alusel (sissenõudja avalduse alusel) ei muutunud menetluse kestel tehtud kostja ametitoimingud tühiseks ega kehtetuks algusest peale. Seega kehtisid edasi ka täitekulude väljamõistmise otsused ja kostja õigus saada tehtud toimingute eest tasu. TMS § 2 lg 1 p 16 järgi on täitedokumentideks, millest tulenevaid nõudeid nimetatud seadustiku alusel täidetakse, muu hulgas kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude kohta. Sama seadustiku § 23 lg 1 teise lause kohaselt teeb kohtutäitur täitemenetluse toiminguid sõltumata sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on täituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus. Ühestki kehtivast seaduse sättest ei tulene, et otsustest tulenevaid nõudeid saaks täita (sisse nõuda) vaid selles täitemenetluses, milles on need otsused tehtud. Seega võis kostja, saanud sissenõudjalt avalduse menetluse lõpetamiseks, avalduse rahuldada ja menetluse lõpetada, kuid täitekulusid puudutavate otsuste täitmiseks algatada uue täitemenetluse. Õige ei ole hageja seisukoht nagu saaks täitemenetluse nr 027/2007/1612 lõpetamise otsust pidada ka täitekulude sissenõudmise lõpetamise otsuseks või alternatiivselt samast nõudest loobumise tahteavalduseks. Sellist tahet on eitanud kostja otsuse tegijana ja selline tahe ei nähtu ka viidatud
dokumendist. Kostja otsusest nähtub, et selle tegemise aluseks oli sissenõudja avaldus, milles paluti täitemenetlus lõpetada kohtuliku kompromissi sõlmimise tõttu. Sissenõudja ja võlgniku vahelise kokkuleppe kinnitamise määrusest (tl 25-28) ja sissenõudja avaldusest kohtutäiturile (tl 44) nähtub, et muu hulgas leppisid pooled kokku, et sissenõudja kohustus esitama kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avalduse. Sissenõudja ja võlgniku vahelised kokkulepped ei saanud aga mõjutada kohtutäituri õigust nõuda menetluse eest tasu ja kulude hüvitamist seaduses ettenähtud ulatuses ja alustel. Õige on hageja seisukoht, et TMS § 49 lg-s 2 on sätestatud täitemenetluse lõpetamise tagajärjed sissenõudja suhtes. Asjakohane võib olla ka hageja seisukoht, et kui kohtutäitur on lõpetanud menetluse täitekulude sissenõudmiseks, siis ei ole tal õigust samu kulusid uues täitemenetluses sisse nõuda. Samas ei ole praeguses tsiviilasjas see seisukoht tähtis, kuna tõendatud ei ole, et kostja oleks samade kulude sissenõudmise osas menetluse enne lõpetanud. Otsusega ja selle aluseks olevate dokumentidega on tõendatud, et kostja lõpetas menetluse, mis toimus sissenõudja täitedokumendi alusel, kuid mitte selle menetluse, mis toimus tema enda otsuste alusel. Hageja ei ole ei menetluses ega kaebuses täpsustanud, millisest kohtutäituri tahteavaldusest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes saab järeldada tahet lõpetada täitekulude sissenõudmine või loobuda sissenõudmisest. Ringkonnakohus nõustus hagejaga selles, et täitemenetluses peab olema tagatud võlgniku huvide arvestamine ja teda ei tohi koormata rohkem, kui see on nõude sissenõudmise huvides vajalik. Samas ei riku viidatud põhimõtteid täitekulude sissenõudmine eraldi algatatud täitemenetluses pärast sissenõudja nõude osas täitemenetluse lõpetamist, kui lõpetatud menetluses oli võlgnikul tekkinud kohustus täitekulud hüvitada. Pooled ei vaidle selle üle, et täitemenetluses nr 027/2007/1612 oli lõpetamise aja seisuga kolm kehtivat täituri otsust ja nimetatud menetluses neid ei vaidlustatud ega tühistatud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja oli teinud esmase täitetoimingu. Seega ei saa olla vaidlust, et kostjal oli tekkinud kooskõlas KTS §-dega 21 ja 22 õigus saada tasu ja vajalike kulutuste eest hüvitist. KTS-s ega TMS-s ei ole sätestatud, et kohtutäituril ei ole õigust saada täitekulusid juhul, kui sissenõudja esitab võlgnikuga sõlmitud kompromissi alusel kohtutäiturile menetluse lõpetamiseks avalduse ja täitur selle alusel menetluse lõpetab. Ka ei ole nendes õigusaktides reguleeritud tekkinud olukorda selliselt, et täitekulu hüvitamise kohustus oleks üle läinud sissenõudjale. Seega tuleb kohaldada TMS § 38 lg-t 1, mille kohaselt kannab täitekulud võlgnik. KTS § 21 lg 2 järgi on kohtutäituril keelatud sõlmida kokkuleppeid seaduses sätestatud tasumäärade ja tasu võtmise korra muutmiseks. Võlgnik oleks saanud täitekulusid vältida, kui ta oleks sissenõudjaga enne täitemenetluse nr 027/2007/1612 algatamist kompromissi sõlminud või sissenõudja nõude rahuldanud, või osaliselt vältida, kui ta oleks nõude vabatahtlikult täitnud selleks kohtutäituri antud tähtaja jooksul. Kui sissenõudja esitab võlgnikuga pärast täitemenetluse algatamist sõlmitud kokkuleppe alusel kohtutäiturile avalduse ja palub täitemenetlus lõpetada, ei ole täitedokument tühistatud, nagu on sätestatud TMS § 42 teises lauses), vaid pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks. Sellises olukorras oleks mõistlik, kui pooled lepiks kokku ka juba tekkinud täitekulude vastastikuses
hüvitamises, kuid kui nad seda ei tee, ei saa see mõjutada kohtutäituril juba tekkinud õigust saada täitekulusid ja võlgnikul juba tekkinud kohustust täitekulud hüvitada. Kohaldada ei saa KTS § 23 lgt 3, kuna selles on reguleeritud olukorda, kui rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, kuid praeguses vaidluses sundtäitmist sissenõudja ja võlgniku kokkuleppe tõttu ei toimunudki. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, mille kohaselt TMS § 38 lg 1, milles on sätestatud üldine seisukoht, et täitekulud kannab võlgnik, ei ole vastuolus ei PS §-ga 32 ega mõne muu PS-i sättega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks või saata asi lahendamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palub hageja jätta kohaldamata KTS § 23 lg 1 selle vastuolu tõttu põhiseadusega ja teha uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus seadust valesti, kui asus seisukohale, et KTS § 23 lg-s 3 sätestatud kohtutäituri põhitasu proportsionaalsuse nõue väljaspool täitemenetlust täidetud nõude korral ei kehti. Tegelikult täitmist väljaspool täitemenetlust ei toimunud, sissenõudja loobus kokkuleppel hagejaga kohtulikus kompromissis oma nõudest. Olukorras, kus õigusaktides ei ole otsesõnu sätestatud kohtutäituril saada oleva põhitasu suurust, kui rahalist nõuet üldse ei täideta, tulnuks analoogia alusel kohaldada KTS § 23 lg-t 3. Seega oleks kohtutäituri tasu suurus protsentväärtuse võtmisel nullist null krooni. KTS § 23 lg-s 1 esitatud mõiste "sissenõutavus" ei viita materiaalõiguslikule kategooriale, mis õigustaks ringkonnakohtu seisukohta, et esimese täitetoimingu tegemisega muutub tasu nõue sissenõutavaks ja jääbki sissenõutavaks, sõltumata menetluse edasisest käigust. KTS § 23 lg-s 1 on kindlaks määratud see, millal kohtutäituril tekib menetlusõiguslikult eeldus põhitasu sissenõudmiseks tulemist TMS § 56 lg 2 ja § 38 lg 2 järgi. KTS § 23 lg 1 otstarbeks ei saa olla kohtutäiturile täistasu garanteerimine teise isiku arvel, sõltumata tegevusest täitemenetluses ja rollist võla sissenõudmisel. Kogu tasusüsteem rajaneb proportsionaalse tasu põhimõttele, KTS § 23 lg 1 on kõikides kohtutäituri seaduse redaktsioonides. Proportsionaalse tasu võtmise põhimõte on ka õiguslikult loogiline, mitterahalise nõude korral on õigus tasu saada vaid siis, kui nõue täidetakse. Rahalise nõude korral aga tuleb kohaldada KTS § 23 lg-t 3, tasu on kausaalne selle aluseks oleva toimingu eduka lõpuleviimisega, mitte abstraktne õigus saada raha. Kassatsioonkaebuses kohtutäituri põhitasu kohta esitatud argumendid kehtivad ka täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri kantud kulude kohta. Kulude kohta kehtib eriregulatsioon, millega on nõude täitmata jätmise korral kulude kandmise risk jaotatud sissenõudja ja kohtutäituri vahel, nagu tuleneb KTS § 241 lg-st 3. Kui Riigikohus peab õigeks kohtute tõlgendust KTS § 23 lg-te 1 ja 3 osas, palub kassaator tunnistada KTS § 23 lg 1 vastuolus olevaks PS §-ga 12 ja § 32 lg-ga 2 ning jätta norm kohaldamata. KTS § 23 lg 1 on asjassepuutuv. Kui kohtutäituril tekib õigus saada tasu juba pärast esimese täitetoimingu tegemist ning see säilib ka juhul, kui sundtäitmist tegelikult toimunud ei ole, on tegemist PS § 32 lg 2
ebaproportsionaalse riivega. Kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks muutumine esimese täitetoimingu tegemisel on sobiv abinõu kindlustamaks kohtutäiturile väärikat tasu vastutusrikka töö eest, kuid ei ole vajalik. Samuti ei ole tegemist mõõduka abinõuga. Lisaks omandiõigusele on rikutud ka PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhimõtet. Ebavõrdselt koheldakse võlgnikke, kelle vastu on rahaline nõue, ja võlgnikke, kelle vastu on mitterahaline nõue. Viimasel juhul muutub kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisel. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamata jätmise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kolleegium analüüsib esmalt praeguse tsiviilvaidluse kontekstis kohtutäituri ametitegevuse tasustamise aluseid kohtutäituri seaduse kohaselt. Kohtutäituri seaduse § 21 lg 1 kohaselt on kohtutäituri ametitoiming tasuline. Kohtutäituri seaduse § 22 lg 1 esimese lause kohaselt koosneb kohtutäituri tasu täitemenetluse alustamise tasust ja põhitasust. Sama lõike teise lause kohaselt kehtestatakse kohtutäituri põhitasu määr kas rahalise nõude suurusest või täitetoimingu sisust lähtudes või mõlemast lähtudes kindla summana. KTS §-s 2512 on sätestatud kohtutäituri põhitasu määr sissenõude summa suurusest lähtudes. Kohtutäituri tasu konkreetse ametitoimingu tegemise eest (täitetoimingu sisust lähtudes) on ette nähtud nt KTS §-des 2513-2517, ning §-des 2521-2523 (viimati viidatud sätetes nimetatud lisatasuks). Seega kasutatakse kohtutäituri tasustamisel nn segasüsteemi, mille kohaselt tasu ei koosne ainult iga konkreetse ametitoimingu tegemise eest saadavast tasust. Kohtutäituri seaduse § 23 lg 1 esimese lause kohaselt muutub rahalise nõude täitmisel täitemenetluse alustamise tasu ja põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. KTS § 21 lg 1 ning § 23 lg 1 esimese lause kohaselt tekib kohtutäituril õigus saada tasu neil juhtudel, mil kohtutäiturile on esitatud täitmisavaldus ja ta on alustanud täitemenetlust, milles on kätte toimetatud täitmisteade. Üldjuhul ei ole tasu saamise õiguse tekkimiseks vaja rohkem täitetoiminguid teha, osaliselt on erandeid käsitletud allpool p-s 10. Seega tekib kohtutäituril õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, nt kui võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. TMS § 48 p-s 1 on antud sissenõudjale õigus nõuda täitemenetluse lõpetamist, olenemata põhjustest. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et ei KTS-is ega TMS-is ei ole sätestatud võlgniku võimalust mitte maksta täitekulusid (sh kohtutäituri tasu) juhul, kui sissenõudja esitab võlgnikuga sõlmitud kompromissi alusel kohtutäiturile menetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur selle alusel menetluse lõpetab.
10.Järgmisena lahendab kolleegium küsimuse, kas kohtutäituril on käesoleva otsuse p-s 9 kirjeldatud juhul õigus saada kogu põhitasu. Kolleegium ei jaga hageja arusaama, et KTS § 23 lg 3 kehtib ka siis, kui sundtäitmise käigus
kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet ei täideta. KTS § 23 lg 3 esimese lause kohaselt, kui sundtäitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, võib kohtutäitur tasuna sisse nõuda üksnes summa, mis on võrdeline sissenõutud nõudesummaga. Kolleegium leiab, et nimetatud sätet saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa rahalisest nõudest. Vastasel korral ei oleks KTS § 23 lg 3 kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. Seetõttu on ekslik hageja seisukoht, et olukorras, mil rahalist nõuet üldse ei täideta, tuleks analoogia alusel kohaldada ainult lähedast õigussuhet reguleerivat KTS § 23 lg-t 3. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et täitemenetluse tulemusel rahalist nõuet sisse ei nõutud. Samas leiab kolleegium, et KTS § 23 lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2). KTS § 23 lg 2 kohaselt, kui täitedokument täidetakse enne täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult nõuda kohtutäituri tasu, sealhulgas menetluse alustamise tasu, üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust. Nimetatud sätte eesmärk on motiveerida võlgnikku nõuet kiiresti täitma, kuna kohtutäituri tasu vähendatakse juhtudel, mil kohtutäitur ei ole pidanud tegema muid täitetoimingud peale täitmisteate kättetoimetamise. Täitmisteates antakse võlgnikule TMS § 24 lg 3 p 7 kohaselt teada KTS § 23 lg-s 2 (TMS § 25 lg-s 2) sätestatud õigusest maksta tasu vähendatud ulatuses. Seega sõltub kohtutäituri tasu ka täitetoimingute mahust. Kolleegiumi arvates on kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse ja samas töömahu ning tasu proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades KTS § 23 lg-te 2 ja 3 koostoimes kohaldamine kooskõlas põhiseadusega. Tõlgendus kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu (täitmisteate saatmine) või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Kolleegium märgib selguse huvides, et tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud kohtutäituri vahendusel (nt vara arestimise ja müügi teel). Kolleegium on seisukohal, et KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. Sellise tõlgendusega välditakse olukorda, mil kohtutäitur võib võlgnikult nõuda väga suure nõudesumma korral kohtutäituri tasuna üle 300 000 või ka üle 400 000 krooni (vt KTS § 2512 lg-d 2 ja 3) üksnes täitmisteate kättetoimetamise eest. Kolleegiumi hinnangul tuleb KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see KTS § 23 lg 2 tähenduses seda, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud,
seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. KTS § 23 lg-te 2 ja 3 selline tõlgendamine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16 ja 20). Samas on võlgnikul võimalus kohtutäituri otsus vaidlustada, vt selle kohta otsuse p 13. Lisaks märgib kolleegium, et mõistlik on tõlgendada eespool nimetatud juhtudel KTS § 23 lg-d 2 ja 3 nii, et menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras.
11.Järgmisena võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuse väite kohta, et KTS § 23 lg-s 1 esitatud mõiste "sissenõutavus" ei viita materiaalõiguslikule kategooriale, mis õigustaks ringkonnakohtu seisukohta, et esimese täitetoimingu tegemisega muutub tasu nõue sissenõutavaks ja jääbki sissenõutavaks, sõltumata menetluse edasisest käigust. KTS § 23 lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet "sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud sissenõutavuse mõistega. Arvestades juba KTS § 23 lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumist, sest edasise täitemenetluse käigus võib selguda, et nõue suudetakse rahuldada vaid osaliselt. Sel juhul oleks kohtutäituril õigus nõuda põhitasu üksnes KTS § 23 lg-s 3 sätestatud suuruses. Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades, sest täitmisteates tuleb võlgnikule näidata, milline on maksimaalne võimalik kohtutäituri tasu suurus ja milline on selle (otsuse p-s 10 antud tõlgenduse kohaselt maksimaalne) 50%-line suurus, kui nõue täidetakse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. See ei muuda aga kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Täitmisteate kättetoimetamine annab kohtutäiturile põhimõttelise õiguse saada lisatingimuste saabumisel kohtutäituri tasu, lähtudes kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttest. Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu 10. juuni 2003. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-78-03, mille p-s 14 leiti järgmist: "Kolleegium ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et täitedokumendi vabatahtlikul täitmisel sundtäitmist ei toimu ning võlgnikul ei teki täituri tasu ja täitekulu maksmise kohustust. Tulenevalt TMS §-dest 23 ja 24 algatatakse täitemenetlus sissenõudja avalduse ning sellele lisatud täitedokumendi alusel võlgniku kohta täitetoimiku avamisega. Samas ei saa seda veel lugeda täitetoimingu tegemiseks võlgniku suhtes. Esmaseks täitetoiminguks võlgniku suhtes on käesoleval juhul kolleegiumi arvates täitekutse saatmine võlgnikule TMS §-s 291 sätestatud korras. Kohtutäituri seaduse § 21 lg 1 järgi on kohtutäituri ametitoiming tasuline ning seadus ei sätesta, mitu täitetoimingut peab tegema, et tekiks kohtutäituri tasu saamise õigus. Täituri õigus tasule (KTS § 21) ja täitekulude hüvitamisele (TMS § 42) tekib esimese täitetoimingu tegemisega. Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et kohtutäituril on õigus tasule ja kulude hüvitamisele pärast esimese täitetoimingu tegemist, st pärast täitekutse võlgnikule üleandmist või selle üleantuks lugemist." Samale järeldusele on jõutud veel Riigikohtu 2. veebruari 2005. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-15704 ja 7. juuni 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07. Kolleegium märgib ka seda, et Riigikohus
ei ole kahes esimesena mainitud lahendis kasutanud mõistet sissenõutavus, vaid on sisustanud tasu õiguse tekkimise esimese täitetoimingu tegemisest üldpõhimõttena, lähtudes just ametitegevuse tasulisuse põhimõttest. KTS § 23 lg-s 1 võeti sissenõutavuse mõiste kasutusele 1. jaanuarist 2006.
12.Eelneva tõttu tuleb selgitada, millal muutub rahalise nõude korral kohtutäituri tasu sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Kolleegiumi arvates tuleb arvestada erinevaid võimalusi täitemenetluse kulgemises. Kui võlgnik rahuldab nõude nt vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis muutub kohtutäituri tasu maksimaalselt 50% ulatuses seaduses ettenähtud täismäärast sissenõutavaks nõude rahuldamisest. Kui nt 100 000 krooni suurusest rahalisest nõudest õnnestub kohtutäituril sisse nõuda 35 000 krooni, tekib sissenõudmise hetkest õigus saada osalist tasu KTS § 23 lg 3 järgi. Rahalise nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega. Kolleegium peab ekslikuks kassatsioonkaebuse järeldust, et kui KTS § 23 lg-s 1 ei ole reguleeritud sissenõutavust materiaalõiguslikus mõttes, siis tuleb rahalise nõude korral lähtuda KTS § 23 lg-st 3. Kohtutäituri tasustamine ametitegevuse tasulisusest lähtudes ei muutu sellest, et kohtutäituri tasu ei muutu sissenõutavaks KTS § 23 lg 1 esimese lause kohaselt täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Sissenõutavus saabub ajaliselt hiljem, sh ka neil juhtudel, mil nõue rahuldatakse väljaspool täitemenetlust või sissenõudja esitab avalduse täitemenetluse lõpetamiseks muul põhjusel.
13.Kuivõrd asjas tuleb kohaldada KTS § 23 lg-d 2 ja 3 nende koostoimes, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Praeguses tsiviilasjas ei ole kohtud tuvastanud, kas ja milliseid täitetoiminguid tegi kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel lõpetatud täiteasjas nr 027/2007/1612. Toimiku lehtedelt 22 ja 23 on näha, et kohtutäitur on korraldanud kinnisvara hindamise ja avaldanud mitmeid kuulutusi erinevates väljaannetes. Võimalik, et need on tehtud nimetatud täiteasjas, kuid Riigikohus TsMS § 688 kohaselt ise asjaolusid tuvastada ei saa. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtul võimalik anda kohtutäituri tasu suurusele hinnang ka praeguses pooleliolevas vaidluses. Selleks tuleb anda kohtutäiturile tähtaeg seisukoha andmiseks tehtud täitetoimingute mahu ja hulga kohta ning sellest lähtuva tasu suuruse kohta ning hagejale tähtaeg kohtutäituri seisukohale vastamiseks. Lähtuvalt esitatud seisukohtadest otsustab kohus, kas ja millises ulatuses on lubatud kohtutäituri tasu otsuse sundtäitmine. Kolleegium märgib lisaks, et kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.
14.Vastuseks hageja seisukohale, et täitekulude kohta kehtib eriregulatsioon, millega on jaotatud nõude täitmata jätmise korral kulude kandmise risk KTS § 241 lg 3 järgi ainult sissenõudja ja
kohtutäituri vahel, märgib kolleegium järgmist. Kõigepealt viitab kolleegium TMS § 37 lg-le 1, mille kohaselt on täitekuludeks kohtutäituri tasu ning kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused. Seega koosnevad täitekulud TMS § 37 lg 1 kohaselt kahest komponendist, kohtutäituri tasust ning täitekuludest nn kitsamas mõttes, nt dokumentide edastamise kulud, enampakkumise korraldamise kulud jms. Käesolevas punktis käsitleb kolleegium täitekulusid kitsamas mõttes. TMS § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. Erandina on TMS §-s 42 nähtud võlgnikule ette õigus nõuda tasutud täitekulude tagastamist sissenõudjalt, kui sundtäitmise aluseks olev täitedokument on tühistatud. Kolleegiumi arvates ei saa praegusel juhul TMS § 42 kohaldada, sest selle sätte eesmärk on jätta täitekulud sissenõudja kanda neil juhtudel, mil täitedokument on võlgniku initsiatiivil tühistatud. Samuti ei ole praegusel juhul alust kohaldada TMS § 221 lg-t 4, mille kohaselt kannab sissenõudja täitekulud juhul, mil rahuldatakse võlgniku esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtud on tuvastanud, et võlgnik ei ole nimetatud hagi esitanud, täitemenetlus lõpetati tsiviilasjas nr 2-07-51949 sõlmitud kohtuliku kompromissi alusel. Kolleegium leiab, et kui pärast täitemenetluse alustamist ja enne nõude rahuldamist väljaspool täitemenetlust või sissenõudja avaldust täitemenetlus lõpetada on kohtutäitur kandnud täitekulusid, tuleb võlgnikul need hüvitada. KTS § 24 lg 1 annab kohtutäiturile õiguse nõuda sissenõudjalt enne täitemenetluse alustamist ettemaksu seadusega sätestatud ulatuses. KTS § 241 lg 2 kohaselt tagastatakse ettemaks sissenõudjale juhul, kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täielikult sisse nõutud. KTS § 241 lg 3 kohaselt, kui täitemenetlus tuleb lõpetada nõude rahuldamiseta, ei tagastata sissenõudjale kohtutäituri tasu ettemaksu ning see jääb kohtutäiturile täitemenetluse kulude katteks. Kolleegiumi arvates ei muuda ega asenda viimati nimetatud säte TMS-is sätestatud vajalike täitekulude hüvitamise korda. Ettemaksu nõudmine ei ole kohtutäituri kohustus, vaid õigus. Kui ettemaksu nõutud ei ole, ei saa kohaldada ka KTS § 241 lg-t 3. Kui kohtutäitur nõudis sissenõudjalt ettemaksu ning täitemenetlus lõpetati nõude rahuldamiseta, ei välista KTS § 241 lg 3 võlgnikult TMS § 37 ja § 38 lg 1 alusel nende vajalike täitekulude sissenõudmist, mis ületavad sissenõudja ettemaksu. Selline tõlgendus tagab kohtutäiturile tehtud vajalike täitekulude hüvitamise ega too kaasa tagajärgi, mil seaduses madalate määradena kehtestatud ettemaks (vt KTS § 2512) ei kata palju suuremaid täitekulusid. KTS § 241 lgs 3 on reguleeritud kohtutäituri ja sissenõudja vahel ettemaksu tasumisega tekkivat suhet. Kolleegium märgib lisaks, et kui täitemenetlus piirdub ainult täitmisteate kättetoimetamisega, siis katab täitekulud täitemenetluse alustamise tasu KTS § 2511 lg 1 kohaselt. Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, kas sissenõudja tasus kohtutäiturile ettemaksu, kas toimiku lehtedel 22 ja 23 nähtuvad täitekulud on tehtud sissenõudja avalduse alusel lõpetatud täiteasjas nr 027/2007/1612, ega ka seda, kas nimetatud täitekulud olid vajalikud TMS § 37 mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb need asjaolud tuvastada, et otsustada täitekulude väljamõistmise võimalikkuse
üle, st kas ja millises ulatuses on kohtutäituri täitekulude otsuste sundtäitmine lubatud. Kolleegium märgib, et kuigi üldjuhul tuleb kitsamas mõttes täitekulude vaidlustamiseks esitada kohtutäiturile kaebus, mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, on praegu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas lahendada esitatud hagi raames ka täitekulude vajalikkuse küsimus.
15.Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele KTS § 23 lg 1 vastuolu kohta PS §-ga 12 ja § 32 lg-ga 2 märgib kolleegium järgmist. Kolleegium on andnud otsuse eelnevates punktides KTS § 23 lg-tele 2 ja 3 tõlgenduse, mille kohaselt sõltub kohtutäituri tasu ka tehtud täitetoimingute hulgast ja mahust. Arvestades seda, et praeguses asjas ei ole alama astme kohtu seisukohta täitetoimingute hulga ja mahu ning kohtutäituri tasu kohta, ei ole võimalik hinnata kohtutäituri seaduse asjakohaste normide vastavust põhiseadusele. Kolleegium märgib, et tulenevalt otsuse p-des 11 ja 12 esitatud seisukohtadest ei kohelda ebavõrdselt võlgnikke, kelle vastu on rahaline nõue, ja võlgnikke, kelle vastu on mitterahaline nõue.
16.Menetluskulude jaotus jääb alama astme kohtute otsustada ja sõltub asja lahendamise tulemusest.
17.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest OÜ Advokaadibüroo Glikman & Partnerid. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Glikman & Partnerid. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.