Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-72-09 Tartu, 1. juuli 2009. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu AS If Eesti Kindlustus hagi Deniss Balõnski, Nikolai Bobrovi ja Maria Kaširova vastu 1 479 632 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-1056 Maria Kaširova kassatsioonkaebus 493 211 krooni Hageja AS If Eesti Kindlustus (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister Kostja Maria Kaširova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik 1. juuni 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-1056.
2.Tühistada Harju Maakohtu 25. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-1056 osas, millega maakohus rahuldas hagi Maria Kaširova vastu ja mõistis temalt välja menetluskulud.
3.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.
Tagastada Maria Kaširovale kassatsioonkaebuselt 18. veebruaril 2009. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS If Eesti Kindlustus (hageja) esitas 1. aprillil 2005. a hagi Deniss Balõnski (kostja I), Nikolai Bobrovi (kostja II) ja Maria Kaširova (kostja III) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista kahjuhüvitise 1 502 074 krooni. Menetluse käigus vähendas hageja oma nõuet, paludes kostjatelt välja mõista 1 479 632 krooni. Hagiavalduse kohaselt toimusid 19. mail 2000. a kell 04:42 ja 10:54 Stockmann AS kaubamajas (edaspidi kaubamaja) lõhkekeha plahvatused, mille tagajärjel tekkis varakahju ja katkes äritegevus kaubamajas ja Seppälä kaupluses. Hageja hüvitas kindlustusandjana Stockmann AS-le (edaspidi kindlustusvõtja) kindlustuslepingu alusel 1 502 074 krooni. Lõhkekehade plahvatused korraldasid ja panid toime kostjad. ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) järgi läheb varakindlustuse korral nõudeõigus tekitatud kahju eest vastutava isiku vastu kindlustajalt üle kindlustusorganisatsioonile väljamakstud kindlustushüvitise summa piirides. Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 2003. a jõustunud otsusega kriminaalasjas mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja varakahju hüvitis 149 978 krooni 40 senti. Hageja saamata jäänud tulu nõue (1 502 074 krooni) jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
Äritegevuse katkemisest tekkinud kahju on arvutatud hagiavalduse lisades 13-17 toodud metoodika alusel. Tekkinud kahjuks on müügikate, millest on maha arvestatud palgad. Müügikatte arvestamiseks on kostjate huvides võetud võimalikult pikk ajavahemik ning arvestamise aluseks on kindlustusvõtja 1999. aasta auditeeritud kasumiaruanne. 1999. aastal oli müügikate 29%, mis on samuti võetud kostjate huvides võimalikult väike, sest 2000. aastal oli müügikate 30,81%. Kahju tekkimise perioodiks on 16 päeva, s.o 19. mai 2000. a kuni 3. juuni 2000. a. Loomuliku ja tegeliku äri kasvu keskmiseks koefitsiendiks on võetud 10% (arvestuse aluseks on netomüük ajavahemikul jaanuar kuni aprill 2000). Planeeritud netokäibe (mis sisaldas endas kasvukoefitsienti 10%) ja tegeliku netokäibe vahe, millest on maha arvestatud käibemaks, on 6 548 475 krooni. Arvestades, et müügikatte suuruseks on 29%, on saamata jäänud müügikatteks 1 899 058 krooni. Müügikattest tuleb maha arvestada äri seiskumisest põhjustatud kahju 138 426 krooni ning kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev omavastutus 300 000 krooni. Saamata jäänud müügitulule tuleb lisada Seppälä kaupluse kahe päeva kahju 19 000 krooni. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud tulu 1 479 632 krooni.
2.Kostjad I ja II hagiavaldusele vastuväiteid ei esitanud.
3.Kostja III ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja kahju on hüpoteetiline. Saamata jäänud tulu ei saa samastada võimaliku saamata jäänud sissetulekuga. Kindlustuslepingu kohaselt oli äri katkestamise kindlustuse objektiks palkadeta müügikate. Hagist ega esitatud tõenditest ei nähtu, et müügikattest oleks maha arvestatud töötasukulud. Müügikatte arvestus ning kasvukoefitsiendi metoodika on ebaõiged. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada, et kostjal III on teiste kostjatega võrreldes väiksem süüaste, sest ta ei esitanud raha üleandmise nõuet ning ei valmistanud ega lõhanud lõhkekehi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja III tegevus põhjustas hageja kaupade müügi ärajäämise. Hageja oli ise osaliselt süüdi kahju tekkimises, sest avas kaupluse hommikul pärast öist esimest pommiplahvatust. Samuti tuleb kahjuhüvitist vähendada TsK § 462 lg 2 järgi, arvestades kostja III 80%-list töövõimetust ning tema halba majanduslikku olukorda. Pärast pommiplahvatusi tehti kindlustusvõtjale veel pommiähvardusi, millega kostjad ei olnud seotud.
4.Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1 479 632 krooni. Maakohus märkis, et analüüsida tuleb vastuväiteid, mida esitas kostja III. Kuivõrd teised kostjad vastuväiteid ei esitanud, tuleb eeldada, et nad on hagi asjaolud omaks võtnud, mistõttu need on tõendatud. Maakohus tuvastas, et 19. mail 2000. a plahvatas kaubamajas kaks lõhkekeha. Tallinna Linnakohus mõistis 8. aprilli 2003. a otsusega süüdi kostjad I ja II kriminaalkoodeksi (KrK) § 142 lg 3 p-de 1 ning 4 ja § 207 järgi ning kostja III KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 - § 17 lg 6 järgi. Selle kohtuotsusega tuvastati, et kostjad I ja II paigaldasid raha nõudmise eesmärgil kaubamajja kaks lõhkekeha tahtlusega hävitada kindlustusvõtja vara. Kostja III aitas väljapressimisele kaasa, mis kujutab endast teiste kostjate õigusvastase teo toimepanemise soodustamist. Eeltoodust järeldub, et kostjad panid ühiselt toime kindlustusvõtja suhtes õigusvastase teo, mis seisnes kindlustusvõtja äritegevuse katkestamises ja mille tagajärjeks oli ühine tulem, s.o et kindlustusvõtjal jäi saamata tulu, mis on
kahju TsK § 222 lg 2 järgi. Kuna nende asjaolude kohta esitas hageja jõustunud kohtuotsuse ja need asjaolud ei olnud vaidluse all, pole vaja märgitud tõendit pikemalt analüüsida. Seega on tõendatud TsK § 448 järgi kostjate ühine õigusvastane tegu, kahju tekkimine ja põhjuslik seos ebaseadusliku teo ja kahju (saamata jäänud tulu TsK § 222 lg 2 kohaselt) vahel. Tunnistaja M. Sammeli ütlustega on tõendatud, et müügikattest kanti maha tööjõukulud ning saamata jäänud müügikate on 16 päeva jooksul saamata jäänud tulu. Müügikatte koefitsiendi arvestamisel on lähtutud keskmisest ja mitte suuremast võimalikust protsendist (kui oleks arvestatud vaid kindlustusvõtja kaubamaja, mitte aga erinevate üksuste, nagu Seppälä jt andmeid). Kasvukoefitsient ei olnud enne pommiplahvatust miinuses, vaid see oli 10%. Saamata jäänud müügikate ongi saamata jäänud tulu ? müügikatte osa, millest on juba maha arvestatud palgad. Kuna nimetatud summa on hageja hüvitanud kindlustusvõtjale, siis on hagejal tekkinud kindlustusseaduse (KindlS) § 18 alusel tagasinõudeõigus kahju tekitanud kostjate vastu. Kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt TsK § 188 lg 1, § 448 ja § 459 alusel. Kuna hageja eitas oma süüd ning ta ei vastuta pommiplahvatuse eest, siis on kostja III vastuväited hageja enda süü kohta ainetud ja tõendamata. Tähtsust ei ole kostja III väitel, et tema süü kahju tekitamisel oli teiste kostjatega võrreldes väiksem, sest TsK § 459 kohaselt vastutavad kahju tekitajad kahju tekitamise eest kannatanu ja viimaselt nõude saanud kindlustusandja ees solidaarselt. Seega ei ole iga kahju tekitaja süü aste oluline.
5.Kostja III esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tema vastu rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha uut otsust, palus kostja III saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud maakohus kahju kindlakstegemisel tõendeid nõuetekohaselt, jättis tähelepanuta kostja III vastuväited kahju suuruse kohta ning jättis ebaõigesti rahuldamata kostja III taotluse raamatupidamisekspertiisi määramiseks. Hageja ja kindlustusvõtja sõlmitud kindlustuslepingu üldtingimuste järgi tuli kahjusummast maha arvata palgad, mis on makstud või tuleks maksta töötajatele vastutusperioodi jooksul tehtud tööde eest. Müügikate on brutokasum, millest palgakulud ei ole veel maha arvatud. Saamata jäänud tulu hindamisel ei arvestatud lisaks kokkuhoitud tööjõukuludele veel muid kokkuhoitud kulusid (nt elektrikulud). Kuna kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga tuvastati, et kostja III üksnes soodustas kuriteo toimepanemist teiste kostjate poolt, puudub kostja III teo ja kindlustusvõtja kahju vahel põhjuslik seos. Seetõttu on asja lahendamisel tähtis ka kostja III süü aste. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga tuvastati veel seda, et kostja III kaasaaitamine kuriteole seisnes turvateenistuse telefoninumbri etteütlemises kostjale I ning et selle telefoninumbri oleksid teised kostjad teada saanud nagunii. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme veel sellega, et jättis tähelepanuta kostja III taotluse vähendada kahjuhüvitist TsK § 462 alusel, st kostja III raske majandusliku olukorra tõttu. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et 19. mail 2000. a plahvatas kindlustusvõtja kaubamajas Tallinnas Liivalaia 53 kell 04:42 lõhkekeha ning et kell 10:54 toimus samas teine plahvatus. Kostja III on maakohtu istungil 22. novembril 2006. a võtnud omaks, et tema õigusvastase teo ja kahju vahel on põhjuslik seos ning et vaieldakse üksnes kahju suuruse üle. Hageja
ei nõua kostjalt III säästetud tööjõukulusid, sest pommiplahvatuse tõttu ei tekkinud olukorda, kus hageja oleks saanud jätta rahalised kohustused töötajate vastu täitmata. Kuigi kindlustuslepingu järgi pidi hageja hüvitama kindlustusvõtjale müügikatte palkadeta, ei tähenda see, et kindlustusvõtja palgakulu oli säästetud kulu, sest kindlustusvõtja kandis palgakulusid vaatamata pommiplahvatusele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. detsembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus asja lahendamisel materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostjad panid kuriteo toime ühiselt ning seetõttu tuleb kohaldada solidaarvastutust. Kahju hüvitamise eeldused on kostjate, sh kostja III puhul tõendatud. Kostjalt III väljamõistetavat kahjusummat ei saa vähendada sõltuvalt sellest, milline on kostja III kuriteost osavõtu aste või sellest, et tema tervis ja majanduslik seis ei võimalda nõutud summat tasuda. Kostjad panid kuriteo toime ühiselt ning seetõttu ei ole võimalik kostjalt III nõutavat kahjusummat vähendada. Hageja ja kindlustusvõtja sõlmitud kindlustuslepingu järgi on kahjujuhtumiks ka vandalism. Hageja maksis kindlustusandjana kindlustusvõtjale 1. augustil 2000. a kahjuhüvitise 1 502 074 krooni. Hagejal on õigus esitada regresshagi KindlS § 18 alusel kahju tekitanud kostjate vastu. Seejuures ei pea kahju tekitajad hüvitama enam, kui oli tegelik kahju. Pooled ei vaidle selle üle, et äritegevuse katkemise tõttu tekkinud kahjuks saab lugeda müügikatet, millest on maha arvestatud palgad. Üldiste kindlustustingimuste lisa (äri katkemise kindlustus nr 100) järgi määratakse kahju arvestusliku kogukasumi alusel ning sellest lahutatakse need palgad, mis on makstud või tuleks maksta töötajatele vastutusperioodi jooksul tehtud töö eest. Nõustuda ei saa kostja III väitega, et hageja on alusetult arvestanud kasvukoefitsiendiks 10% ning müügikattest ei ole palku maha arvestatud. Müügikatte arvestamise metoodikast ilmneb, et see on arvestatud 1999. aasta auditeeritud kasumiaruande alusel, võttes arvesse netokäivet ja edasimüügiks ostetud kaupade kulu. Hageja on tõendanud äritegevuse katkemisest tekkinud kahju, mis on arvestatud hagiavalduse lisades toodud metoodika järgi. Hageja selgitas, et müügikatte koefitsiendiks on võetud 29%, mis on väiksem, kui see oli 2000. aastal ja hiljem. Hageja tõendas samuti, kuidas kujuneks kasvukoefitsiendiks 10%. Samuti põhjendas tunnistaja M. Sammel, miks on müügikatte koefitsiendiks 29%, mitte 28,6%. Ekslik on kostja III väide, et M. Sammeli ütluste kohaselt ei ole müügikattest palku maha arvatud. Tunnistaja ütlused ei ole vastuolulised. Tema ütluste kohaselt, kui kindlustusandja oleks soovinud ka töötajate palkasid nõuda, siis oleks see lisandunud müügikattele. Seega ilmneb nendest ütlustest üheselt, et töötajate palkasid ei ole müügikattesse arvatud. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus viitas otsuses hageja esitatud tõenditele ning tugines põhjendatult tunnistaja M. Sammeli ütlustele. Sellest, et viidatud tunnistaja oli kindlustusvõtja pearaamatupidaja, ei saa järeldada tema isiklikku huvi vaidlusaluses asjas. M. Sammel võis olla tunnistajaks ning ta ei ole asjast huvitatud isikuks. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja III taotluse raamatupidamise ekspertiisi määramiseks. Ka apellatsioonimenetluses
ei ole tuvastatud selle tegemise vajadust. Müügikatte protsent on arvestatud auditeeritud aruande alusel ning pole alust raamatupidamisandmete õigsuses kahelda. Kostjal III oli võimalus esitada menetluses oma vastuväidete kinnituseks tõendeid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja III nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja III palub alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja III vastu rahuldamata ning muuta vastavalt menetluskulude jaotust. Kostja III leiab, et ringkonnakohus jättis vääralt kohaldamata TsK § 462 lg 2. Arvestada tulnuks ka kostja III tervisliku seisundiga (töövõimetus 80%). Samuti sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg 1, et juhul, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ning kui esinevad muud põhjused, miks kahju hüvitamine on mõistlikult vastuvõetamatu, võib kohus väljamõistetavat kahjusummat vähendada. TsK § 459 alusel solidaarvastutuse kohaldamine ei välista seda, et kostja III suhtes ei saaks kahjuhüvitist vähendada. Kostja III süü astet arvestades on ebaõiglane, et tal tuleb hüvitada kahju täies ulatuses. Kostja III teod on sündmuste jadas vähese tähtsusega. Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa oluliste asjaolude tuvastamata jätmise ning ebaõigete asjaolude tuvastamise. Ringkonnakohus ei vastanud piisava põhjalikkusega kostja III vastuväidetele hagejal tekkinud kahju kindlaksmääramise (müügikattest palga mahaarvamise, müügikatte protsendi arvestamise, kasvukoefitsiendi määramise) kohta. Samuti ei põhjendanud ringkonnakohus piisavalt, miks ta ei nõustu kostja III väitega, et tema teo toimepanemist soodustav tegevus ei tähenda iseenesest, et teo ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja III tegevus ei olnud kostjate tegevuse jadas niivõrd oluline ja tähtis. Kostja III ütles kostjale I kaubamaja turvateenistuse telefoninumbri ja teavitas kostjat II kuriteo toimepanemise käigust. Kriminaalasjas tuvastati ka, et turvateenistuse telefoninumbri oleksid teised kostjad teada saanud ka muul viisil. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja III taotluse raamatupidamise ekspertiisi määramiseks.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebuse väiteid põhjendamatuks ja leidis, et kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb samadel põhjustel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja III vastu ja mõistis temalt välja menetluskulud. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium käsitleb esmalt kostja III kassatsioonkaebuse väidet TsK § 462 lg 2 väära kohaldamise kohta. Nimetatud sätte järgi võib kohus isiku tekitatud kahju hüvitamise suurust
vähendada, sõltuvalt tema varalisest olukorrast. Kostja III esitas taotluse, et maakohus arvestaks hagi lahendamisel kostja III varanduslikku olukorda ja halba tervislikku seisundit, kuid maakohus jättis selle taotluse tähelepanuta. Apellatsioonkaebuses märkis kostja III, et maakohus jättis põhjendamatult TsK § 462 lg 2 kohaldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutavad kostjad hageja ees TsK § 459 järgi solidaarselt, mistõttu ei ole kostjalt III väljamõistetavat kahjuhüvitist võimalik vähendada tema tervise ja majandusliku olukorra tõttu. See ringkonnakohtu seisukoht on ekslik kostja III majanduslikku olukorda puudutavas osas. TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.
11.Kostja III kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta tema apellatsioonkaebuse väite selle kohta, et arvestades kostja III teo tähendust kostjate tegevuse jadas, ei olnud tema teo ja tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Maakohus järeldas kostja III kahju hüvitamise kohustuse eeldused, sh põhjusliku seose, kostjate kohta kriminaalasjas tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu sellise järeldusega, märkides, et kahju hüvitamise eeldused on kostjate, sh kostja III suhtes tõendatud. Kolleegium leiab, et kohtud hindasid üle kriminaalasjas tehtud süüdimõistvat kohtuotsust kui tõendit. TsMS § 272, mis määrab kindlaks dokumentaalse tõendi mõiste, loetleb dokumentaalsete tõendite seas muu hulgas kohtulahendid teistes kohtuasjades. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on kostja III kohta kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tõendatud asjaolusid käsitlenud pealiskaudselt. Kostja III mõisteti süüdi vara väljapressimises isikute grupi eelneval kokkuleppel, millega põhjustati suur varaline kahju. Kriminaalasja menetlenud kohus tuvastas, lähtudes kostjale III esitatud süüdistusest, järgmised asjaolud: 1) kostja III luges kostjale I ette turvateenistuse telefoni numbri ajal, mil kostja I helistas telefoniautomaadist kaubamaja turvateenistuse töötajatele ja esitas pommiähvarduse ning nõudis raha; 2) kostja III pidas mobiiltelefoni teel sidet kostjaga II, kes ootas raha toomist teises kohas. Samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tuvastati, et pommid pani plahvatama kostja I, helistades mobiiltelefonilt pommi küljes olevale mobiiltelefonile. Kuigi kostja III loeti süüdimõistva kohtuotsuse järgi kindlustusvõtjale väljapressimisega tekitatud suure varalise kahju kaaspõhjustajaks, ei tuvastatud selle kohtuotsusega, milles seisnes kostja III tegevus kaubamaja ajutise sulgemise põhjuse korraldamises. Hageja ei ole väitnud, et kaubamaja ajutise sulgemise põhjustas raha väljapressimise nõude esitamine. Ta on maksnud kindlustusvõtjale hüvitist pommiplahvatuste tõttu. Eeltoodust tulenevalt oleksid kohtud pidanud lisaks kriminaalasjas tehtud kohtuotsusele viitama tõenditele, mille alusel kostjat III saanuks pidada pommiplahvatuste kaaspõhjustajaks.
12.Maakohus on ebaõigesti põhjendanud kriminaalasjas kostja III kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse analüüsimata jätmist sellega, et selles kohtuotsuses tuvastatud asjaolude üle ei vaieldud. Kolleegium märgib, et maakohtu kasutatud formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude tõendatust. TsMS § 231 järgi ei ole vaja tõendada üldtuntud ja omaksvõetud asjaolusid. TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab kolleegiumi arvates TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. TsMS § 442 lg 8 esimese lause järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sellest nõudest tulenevalt peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.
13.Kolleegium märgib kostja III tegevuse ja hageja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamise (vt käesoleva otsuse p 11) kohta, et maakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha, millised teod kostja III toime pani ja kas need teod põhjustasid kindlustusvõtja kaubamajas töö seiskumise 16 päevaks. Maakohus peab muu hulgas laskma hagejal selgitada ja tõendada, miks oli vaja kaubamaja nii pikaks ajaks sulgeda, samas kui pärast esimest pommiplahvatust avati kaubamaja mõne tunni pärast. Kohtud jätsid menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta kostja III vastuväite ja viidatud tõendi (kohtutoimiku I kd, lk 193) pommiplahvatustele järgnenud pommiähvarduste kohta. Kolleegium selgitab, et isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.
14.Kolleegium on 11. mail 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuse p-des 29 ja 30 selgitanud, et kuivõrd kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu ei ole ka praeguses asjas kostja III teo õigusvastasuse ja süü hindamisel ainsaks ja piisavaks tõendiks üksnes kriminaalasjas tehtud ja jõustunud kohtuotsus kostja III kohta. Juhul kui maakohus leiab asja uue läbivaatamise tulemusel, et kostja oli hagis nimetatud kahju kaaspõhjustaja (vt käesoleva otsuse p 13), siis peab ta hindama, kas kostja III tegu oli õigusvastane TsK § 448 lg 1 järgi ning kas ta oli kahju põhjustamises süüdi. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. TsK § 448 lg 2 kohaldub (nagu ka VÕS § 1050) kahju tahtmatu tekitamise juhtudel, st et eeldatakse kahju põhjustamist hooletusest (ei eeldata tahtlust toime panna kahju põhjustanud õigusvastane tegu). Eelöeldust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel andma hagejale võimaluse tõendada, et kostja III pani kahju põhjustanud õigusvastase teo - kindlustusvõtja omandi kahjustamise pommiplahvatustega - toime tahtlikult ja kooskõlastatult teiste kostjatega, s.o oli kahju põhjustanud õigusvastase teo kaasaaitajaks. Juhul kui kostja III ei pannud kahju põhjustanud õigusvastast tegu toime tahtlikult, kuid tema mittetahtlik tegevus oli kahju üheks vajalikuks põhjuseks, siis peab maakohus andma kostjale III võimaluse tõendada, et ta ei olnud süüdi, st osales hooletusest kahju ühises põhjustamises.
15.Kolleegium selgitab, et praeguses asjas kohalduva KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist. Kostja III on leidnud põhjendatult, et ta peab hagejale kui kannatanu (kindlustusvõtja) kindlustusandjale hüvitama TsK § 222 lg 2 järgi saamata jäänud tulu. Müügikate on hageja selgituse kohaselt netokäibe ja edasimüügiks ostetud kaupade kulu vahe (vt kohtutoimiku II kd, lk 54). Seega ei arvata müügikatte saamiseks netokäibest maha tööjõukulusid (palgakulusid). Sellest omakorda järeldub, et saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada kahju hüvitamisest kasu. Kohtud on lugenud tuvastatuks, et hageja poolt kindlustusvõtjale hüvitatud müügikattest olid maha arvatud töötajate palgad. Selline seisukoht vajanuks kolleegiumi arvates rohkem põhjendamist,
kuivõrd kostja III ei olnud sellise seisukohaga nõus ning see seisukoht erineb hageja avaldatud seisukohtadest. Hagiavalduse täienduses toodud kahjuhüvitise arvestuse järgi on hageja arvutanud kindlustusvõtja saamata jäänud tulu ärajäänud kogukäibest, millest on maha arvatud käibemaks, kahju, mida ei tule hüvitada, ja kindlustusvõtja omavastutuse osa (vt kohtutoimiku I kd, lk-d 66 ja 132). Hageja on vastuses kostja III apellatsioonkaebusele selgitanud, et tema oli kindlustusvõtjale kohustatud hüvitama müügikatte palkadeta ning et see tähendab, et kindlustusvõtja kannab ise oma palgakulu (vt kohtutoimiku II kd, lk 54). TsMS § 436 lg 4 teise lause järgi ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kolleegium märgib veel seda, et kohtud jätsid menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta kostja III vastuväite, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisest tuleb saamata jäänud müügikattest maha arvata veel muud kindlustusvõtja kokkuhoitud kulud, nt vähenenud elektrikulud.
16.Vastuseks kassatsioonkaebuse seisukohale, et kohtud oleksid pidanud määrama raamatupidamise ekspertiisi, märgib kolleegium, et ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks. Ringkonnakohus on põhjendanud, et raamatupidamise ekspertiisi määramine ei olnud vajalik, kuna müügikatte protsent on arvestatud auditeeritud aruande alusel. Samas aga vaidles kostja III lisaks müügikatte protsendile vastu ka kasvukoefitsiendile. Maakohus on lugenud hageja väidetud kasvukoefitsiendi tõendatuks tunnistaja M. Sammeli ütlustega. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei ole Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, ning tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid.
17.Kohtud on õigesti leidnud, et kostja III süü aste ei mõjuta temalt väljamõistetava kahjuhüvitise suurust. VÕS § 140 ei kohaldu, kuna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Kostja III süü aste on tähtis juhul, kui ta pärast kahju hüvitamist nõuab osa hüvitist tagasi kostjatelt I ja II (vt TsK § 188 lg 5).
18.Kostja III kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja III eest Liliya Kashirova. Alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb kostjal III kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.
19.Menetluskulude jaotus hageja ja kostja III vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.