2.Rahuldada Flight Travel Consulting OÜ kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Skata Advisers OÜ (hageja) esitas 6. aprillil 2021 Harju Maakohtule hagi Flight Travel Consulting OÜ (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja 16 177 eurot 20 senti ja seadusjärgses määras viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud mitmeid lepinguid, millest tulenevaid rahalisi kohustusi on kostja jätnud täitmata:
2-21-5364 1) 1. märtsil 2019 sõlmitud nõustamisleping nr 20190301/10, millega hageja kohustus osutama kostjale lepingu lisas 1 märgitud nõustamisteenuseid ning kostja maksma hagejale teenuste eest tasu. Kostja jättis tasumata nõustamisteenuste eest esitatud arved kogusummas 5100 eurot; 2) 1. märtsil 2019 sõlmitud leping nr ACC20190301-08 raamatupidamisteenuse osutamiseks, millega hageja kohustus osutama kostjale raamatupidamisteenust ning teisi lepingu lisas 1 märgitud teenuseid ning kostja maksma hagejale teenuste eest tasu. Kostja jättis tasumata raamatupidamise ja seotud teenuste eest esitatud arved kogusummas 10 717 eurot 20 senti; 3) 20. mail 2019 sõlmitud üürileping SKA052019/01, millega hageja kohustus andma kostja kasutusse kontoripinna ning kostja kohustus maksma hagejale üüri 120 eurot kuus. Kostja jättis hagejale tasumata üüri 2020. a augusti, septembri ja oktoobri eest, s.o kokku 360 eurot. Pooled leppisid kokku üürilepingu lõpetamises 30. oktoobrist 2020. Pooled sõlmisid 19. oktoobril 2020 akti, millega kostja tunnistas kõiki viidatud lepingutest tulenenud kohustusi kogusummas 16 177 eurot 20 senti. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja loobus kõigist vastuväidetest hageja nõuetele. Eelnevale vaatamata ei ole kostja hageja nõudeid täitnud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja ei vaidle vastu, et pooled on hagis märgitud lepingud sõlminud, kuid vaidleb vastu nõude aluseks olevate teenuste saamisele. Hageja esitatud arvetel kajastatud teenuste hind ja sisu pole kontrollitavad ega kooskõlas lepingute lisadega. Lepingute sõlmimise ajal oli Ihor Hrabovych nii kostja tegelik juhataja kui ka hageja 75% kasusaaja. Kostja juhtkonnale ja osanikele ei olnud kuni 2020. a lõpuni teada, et I. Hrabovych tegutseb huvide konfliktis. I. Hrabovych rikkus oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust kostja vastu, väljastades arveid teenuste eest, mida tegelikult ei osutatud. 19. oktoobril 2022 allkirjastatud akt on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kuna selle allkirjastas kostja seaduslik esindaja Yuriy Malyshevsky, kes on hageja tegeliku kasusaaja I. Hrabovychi sõber. Seega oli tehingu eesmärgiks kostjat kahjustada.
3.Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 16 177 eurot 20 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt alates 6. aprillist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 2570 eurot. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle hagis märgitud kolme lepingu sõlmimise üle. Pooled vaidlevad, kas kostja on jätnud hagejale saadud teenuste eest tasumata ning kas kostjal tekkis kohustus tasuda üüri 2020. a augusti kuni oktoobri eest. 19. oktoobril 2020 allkirjastatud vastastikuste arvelduste kontrollimise aktis on märgitud, et seisuga 19. oktoober 2020 võlgneb kostja hagejale 16 177 eurot 20 senti. Aktis on välja toodud võlgnevuse kujunemine viidetega hagis märgitud arvetele, mille kostja on jätnud hagejale tasumata. Akti on allkirjastanud hageja juhatuse liige Olga Mordan ning kostja juhatuse liige Y. Malyshevsky. Vastastikuste arvelduste kontrollimise aktist nähtuvalt on kostja selles tunnistanud kõiki võlgnevusi, mille kohta on esitatud viidatud arved. Aktist nähtub, et see ei ole võlgniku ühepoolne kinnitus, vaid mõlemad pooled on fikseerinud tasutud ja tasumata arved ning kostja on tunnistanud konkreetsetel arvetel kajastatud kohustusi. Kuivõrd kumbki pooltest ei ole väitnud aktiga iseseisva kohustuse loomise tahet, asus kohus seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus ei ole tehinguna tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja väited, kuidas tegelikult juhtis kostjat hageja tegelik kasusaaja I. Hrabovych, on olulises ulatuses sisustamata ja paljasõnalised.
2(7)
2-21-5364 Maakohus nõustus hagejaga, et kostja loobus deklaratiivse võlatunnistusega mh vastuväidetest asjassepuutuvatel arvetel kajastatud teenuste saamise kohta arvetel kajastatud ulatuses ning nendel märgitud tasu eest, sest kostjale pidi 19. oktoobri 2020 seisuga olema teada, missuguseid teenuseid ja millises ulatuses ta saanud on ning millises tasus olid pooled kokku leppinud. Samuti pidi kostjale olema 19. oktoobriks 2020 teada, kas ta on jätkanud üürilepingu eseme kasutamist pärast lepingu tähtaja möödumist 19. mail 2020 ning kasutab seda jätkuvalt 2020. a oktoobris. Võlatunnistusel puuduvad igasugused viited kostja vastuväidetele või sellele, et kostja tunnistaks mõnel arvel kajastatud võlgnevust üksnes osaliselt. Võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Seetõttu leidis kohus, et kostja ei saa tugineda käesolevas menetluses vastuväidetele, et ta ei ole saanud hagejalt teenuseid arvetel kajastatud ulatuses ja tasu eest ning et ta ei ole jätkanud üürilepingu eseme kasutamist pärast lepingu tähtaja möödumist ning kasutanud seda mh 2020. aasta augustis, septembris ja oktoobris. Selle tõttu ei hinnanud maakohus tõendeid, millega hageja soovis tõendada teenuste osutamist. Kuna kostja ei ole raha maksmise kohustust täitnud, tuleb hagi rahuldada. Samuti tuleb rahuldada hageja viivisenõue põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni kohustuste täitmiseni.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja oli endiselt seisukohal, et 19. oktoobril 2020 koostatud akt ei anna alust iseseisva kohustuse tekkimiseks. Akt oli koostatud hageja tegeliku kasusaaja I. Hrabovychi osavõtul ning tema äriühingu huvides. Kostja on esitanud kohtule oma vastuväited, mis puudutavad huvide konflikti, kuid maakohus pole otsuse tegemisel arvestanud kostja positsiooniga. Hageja e-postkasti väljavõttest nähtub, et hageja on saatnud I. Hrabovychile ja Y. Malyshevskyle ühiseid e-kirju. Ainuüksi see fakt saab olla tõendiks, et I. Hrabovych oli tehingu tegemise ajal kostja tegelik juht ning samal ajal hagejaga seotud isik. Seda tõendavad ka kostja menetluses esitatud registri väljavõtted. Seega on
19.oktoobril 2020 allkirjastatud akt kostja väitel tühine heade kommete vastasuse tõttu.
19.oktoobri 2020 dokumendi on allkirjastanud kostja seaduslik esindaja huvide konflikti olukorras. I. Hrabovych (kostja tollane juhataja) oli huvitatud sellest, et kostja võtaks kohustused enda peale ja suures ulatuses. I. Hrabovych tahtis tekitada kostjale kahju oma äriühingu huvides. Kostja ei olnud samuti nõus sellega, et hageja on kostjale hagiavalduses nimetatud lepingute alusel teenuseid tegelikult osutanud. Hageja väljastatud arved ei ole kohustuste tekkimise aluseks ning tegelikult ei ole kostja hagejalt teenuseid arvetel märgitud mahus saanud. Hageja pole vastupidist tõendanud. Hagiavalduse juurde lisatud arvetes ei ole osutatud teenuste hind ja sisu kontrollitavad ning ei ole kooskõlas lepingu lisadega. Arvetes kajastatud teenuste kirjeldus ei võimalda identifitseerida väidetavalt osutatud teenust.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 600 eurot. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega ja järgis selle põhjendusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid korrektselt 3(7)
2-21-5364 hinnanud ja teinud nendest õige järelduse, et 19. oktoobril 2020 allkirjastatud vastastikuste arvelduste kontrollimise akt on deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja on võlgnevust tunnistanud ja on loobunud vastuväidetest selle kohta, et kostja ei ole saanud hagejalt teenuseid arvetel kajastatud ulatuses ja tasu eest ning et kostja ei ole jätkanud üürilepingu eseme kasutamist pärast lepingu tähtaja möödumist. Kuna kostja on akti allkirjastamisega loobunud vastuväidetest teenuse saamisele ja hinnale ning võlgnevuse suurusele, siis puudus maakohtul vajadus hinnata tõendeid selle kohta, kas kostjale on teenuseid arvetel märgitud mahus osutatud. Seejuures ei pidanud hageja enam nende teenuste osutamist kostjale esitatud arvetele märgitud ulatuses tõendama. Ringkonnakohus nõustus samuti maakohtuga, et 19. oktoobri 2020 aktina pealkirjastatud võlatunnistus ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Ringkonnakohtu hinnangul võib põhimõtteliselt soovi teisele äriühingule kahju tekitada pidada ebamoraalseks ja taunitavaks käitumiseks, kuid käesolevas asjas esitatud tõenditest ei saa teha kostja väidetud järeldust. Seda, et akti allkirjastamisega oleks olnud kuidagi seotud I. Hrabovych, ei ole tõendatud. Sellest, et teenuste osutamise ajal saadeti osa e-kirju ka I. Hrabovychile, ei saa teha järeldust kostja mõjutamise kohta ega selle kohta, et I. Hrabovych oleks soovinud kostjale kahju tekitada. Kostja viidatud I. Hrabovychi seos nii kostja kui ka TTN Business Travel Management International OÜ juhtimisega ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul asjakohane, kuna nimetatud äriühingu seos kostjaga pole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja väited selle kohta, et kostjat juhtis tegelikult I. Hrabovych, on jäänud tõendamata. Kuna 19. oktoobri 2020 võlatunnistus tehinguna kehtib, on kostja kohustatud selle alusel hagejale võlgnevuse tasuma ja hageja võib nõuda kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist. Kostja ei ole seda kohustust täitnud, mistõttu on hageja nõue põhjendatud ja maakohus on hagi õigesti rahuldanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et 19. oktoobril 2020 koostatud akt ei anna alust iseseisva kohustuse tekkimiseks ning kohtud ei ole kostja vastuväiteid huvide konflikti kohta otsuse tegemisel arvestanud. Kohtud on akti valesti kvalifitseerinud deklaratiivseks võlatunnistuseks ning asunud ebaõigele järeldusele, et sellega on kostja tunnistanud võlga täies ulatuses ning loobunud kõigist vastuväidetest. Akt on käsitatav üksnes poolte lisakokkuleppena, millega kooskõlastati maksete ja tasumata arvete olemasolu, ning miski ei viita sellele, et kostja tunnistas võla olemasolu, ega sellele, et kostjal oleks olnud tahe luua uus iseseisev kohustus. Kostja on jätkuvalt ka seisukohal, et ta ei ole hagejalt teenuseid arvetel märgitud mahus saanud ning samuti ei ole arvetel märgitud teenuste hind ja sisu kontrollitavad. Kohtud on põhjendamatult jätnud hindamata tõendid selle kohta, kas kostjale on arvetel märgitud teenuseid osutatud arvetel märgitud mahus.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 järgi tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise
4(7)
2-21-5364 rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled mh selle üle, kas kohtud kvalifitseerisid 19. oktoobri 2020. a kuupäeva kandva vastastikuste arvelduste kontrollimise akti (akt) õigesti deklaratiivseks võlatunnistuseks ja kohaldasid õigesti deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi. Kohtute tuvastatu kohaselt on aktis märgitud, et 19. oktoobri 2020. a seisuga võlgneb kostja hagejale 16 177 eurot 20 senti. Aktis on välja toodud võlgnevuse kujunemine viidetega erinevatele arvetele ning selle on allkirjastanud kummagi poole seaduslikud esindajad (maakohtu otsuse p 7).
11.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS § 8 lg 1). Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega seevastu ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku faktilise teadmis-, mitte tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj mõttes). Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (vt ka RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.1).
12.Võlga tunnistava dokumendi õigusliku siduvuse üle otsustamisel tuleb seega esmajoones välja selgitada poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega.
13.Üksnes juhul, kui tegemist on tehinguga, saab anda hinnangu, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). See, millist liiki ja sisuga võlatunnistusega on tegemist, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt ka RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2).
14.Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist juhul, kui on tuvastatav poolte tahe siduda end abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi võlausaldaja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2).
5(7)
2-21-5364 Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.5).
15.Erinevalt konstitutiivsest ei ole deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks luua uut abstraktset kohustust, vaid reguleerida juba olemasolevat võlasuhet.
15.1.Deklaratiivse võlatunnistusega pooled üksnes kinnitavad olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on tegemist kausaalse (aktsessoorse) võlatunnistusega, mille kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 09.10.2007, 3-2-1-87-07, p 17). Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada.
15.2.Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.3). Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus, kuid ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (vt ka vastava tõendamiskoormise kohta otsuse p 15.4).
15.3.Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.4).
15.4.Seega, kui konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei pea hageja võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse, siis deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi sellest ei piisa. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest vastuväidetest loobumist järeldada.
16.Käesolevas asjas järeldasid kohtud vaidlusaluse akti kahepoolsest allkirjastamisest, et tegemist ei ole võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ning kuna kumbki pooltest ei ole väitnud sellega iseseisva kohustuse loomise tahet, tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. 6(7)
2-21-5364 Kohtute selline järeldus on ekslik ja ennatlik, sest tuvastamata on jäänud poolte tahe olla dokumendiga lepinguliselt seotud ehk sõlmida õiguslikult siduv võlatunnistus. Dokumendi õigusliku siduvuse puhul on määravaks poolte tegelik tahe (vt otsuse p-d 11 ja 12), mitte dokumendil olevate allkirjade arv. Alles siis, kui oleks tuvastatud poolte tahe sõlmida õiguslikult siduv võlatunnistus, saanuks kohtud võtta seisukohta võlatunnistuse liigi suhtes (vt otsuse p-d 13 jj).
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus jättis olulisel määral täitmata eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 mõttes, kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus TsMS § 351 lg 1 mõttes selgitamiskohustust, kui ei selgitanud hagejale, milliseid asjaolusid ta võlatunnistusest tuleneva nõude puhul peab hagi rahuldamiseks tõendama. Kuna hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ei olnud kohtu ette toodud ega tõendatud, rikkus maakohus ka oluliselt otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Kuivõrd Riigikohus tõendeid ei hinda ega tuvasta asjaolusid (TsMS § 688 lg-d 3-5), tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada pooltele tõendamiskoormise jagunemist võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise korral vastavalt kolleegiumi juhistele käesolevas otsuses (p-d 11–15.4). Seejuures, kui hageja leiab jätkuvalt, et pooled soovisid dokumendi allkirjastamisega sõlmida õiguslikult siduva võlatunnistuse uut abstraktset kohustust loomata (ehk deklaratiivse võlatunnistuse), tuleb maakohtul rõhutada hagejale vajadust tuua lisaks võlatunnistusele kohtu ette ka alusvõlasuhtest tuleneva nõude asjaolud ning anda talle võimalus vastavate tõendite esitamiseks (vt otsuse p 15.4).
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu ei pea kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele.
19.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohus asja uuel lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.