Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.12.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-3933
Kohtuasi
PlusPlus Capital AS-i hagi X (X) vastu võla, viivise, intresside, sissenõudmiskulude ja kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.12.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
PlusPlus Capital AS apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2143.06 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806), lepinguline esindaja CK Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erki Casar
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 09.12.2021 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta PlusPlus Capital AS kanda. X-l apellatsioonimenetluses kulud puuduvad.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-20-3933 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Hageja palub peale nõude täpsustamist mõista kostjalt välja intressi võlgnevuse 127.92 eurot, viivise võlgnevuse 2533.06 eurot ja põhivõlgnevuse 4232.44 eurot.
2.Kostja ja Mogo OÜ sõlmisid 06.07.2018 lepingu, mille alusel sai kostja krediiti 6990 eurot. Kostja pidi tasuma Mogo OÜ-le väljaostumaksu ja intressi igakuiselt vastavalt graafikule. Sama lepingu alusel sai kostja enda kasutusse sõiduki. Lepingul on sõiduki müüjaks Sepa Autopood OÜ, väljamakse 6990 eurot on müüjale tehtud ja sõiduki omand pidi üle minema kostjale kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Kostja pidi alates 06.08.2018 tasuma igakuiselt osamaksetena 202.93 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ja intressimakse osa vastavalt vähenes. Kostja ise valis sõiduki välja, seega pidi see vastama saadud laenu summale. Kostja kannab sõiduki väärtuse vähenemise riisikot vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lõikele 4.
3.Kostja ja OÜ Mogo sõlmisid 18.09.2018 lepingu lõpetamise kokkuleppe ja kostja avaldas soovi tagatiseks olev vara müüa. Sama lepingu kohaselt pidi kostja tasuma remonditööde eest 1676.40 eurot ja võlgnevuse väljavõttelt on nähtav kostja tasumata põhiosamaksed 7982.44 eurot.
4.Pankrotihaldur Tiina Mitt helistas 29.08.2018 Mogo OÜ-le ja teatas, et kostja soovib välja kuulutada pankroti ning tagatiseks olev vara – auto CHRYSLER 300 C (reg/nr XXXXXX), mis kuulub Mogi OÜ-le, asub autoremonditöökojas V8 IMPORT OÜ, arve remonttööde eest on 1600 eurot. Lahendusena pakkus haldur, et kostja loobub autost ning Mogo OÜ tasub töökojale 1600 eurot, saab auto enda valdusse ja paneb oksjonile. Müügist saadud summa arvelt pidi Mogo OÜ vähendama võlgniku laenujääki. Mogo OÜ esindaja läks töökotta autot vaatama ning otsustati, et Mogo OÜ tasub arve ja tegeleb müügiga. Lepingu lõpetamise kokkuleppe tahteavaldus oli kostja esindaja T. Mitti poolt Mogo OÜ-le viidud käsipostiga ja kostja oli selle allkirjastanud 03.09.2018.
5.Hiljem ei tuginenud hageja enam väitele, et leping lõppes kokkuleppel, vaid nõustus, et leping lõppes 03.09.2018 kostja poolt taganemisega. Mogo OÜ võõrandas vara 10.10.2018 3750 euro eest, müügiga kaasnesid kulud. Müügihind kujunes oksjonil. Seega on tagastamata põhisummaks 4232.44 eurot (7982.44 - 3750). Kostja soovis, et laenuandja remondiks ja võõrandaks sõiduki parima hinnaga, kostja võinuks ise leida remontija ja võimaluse võõrandamiseks. Asja puuduste korral saanuks kostja pöörduda müüja poole. Kostja valis ise sõiduki vastava hinnaga välja, Mogo OÜ vaid krediteeris tehingut.
6.Laenulepingu alusel kohustus laenuandja Mogo OÜ andma laenusaajale (kostjale) laenuna eritingimuste punktis 1 sätestatud rahasumma ja laenusaaja kohustus selle vastavalt lepingutingimustele tagastama. Mogo OÜ esitas 24.10.2018 kostjale nõudeavalduse, milles on kirjeldatud müügiga kaasnenud kulutusi ja nõudis 7 päeva jooksul võlgnevuse tasumist. Tagatislepingu punkt 6.8 sätestab, et kui laenuandja tagatise selle realiseerimiseks võõrandab, loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi tulemusena laenuandjale reaalselt
2-20-3933 laekunud müügihind. Lisaks sätestab tagatislepingu punkt 6.10, et rahalised kohustused, mida ei saa tagatise realiseerimisväärtuse arvelt katta, ei lõpe tagatise realiseerimisega.
8.Lepingu punktide 4.1 ja 4.3 kohaselt kohustus kostja tasuma kreeditorile perioodilisi väljaostumakseid vastavalt lepingus kokkulepitud maksegraafikule. Graafiku järgi pidi kostja väljaostumaksed tasuma iga kuu 06. kuupäevaks. Kostja jättis osaliselt tasumata osamakse nr 2 (maksetähtpäev 09.11.2018), tasudes põhiosamaksest 1.84 eurot ja jättes tasumata põhisummast 53.38 eurot. Seega jäid kostjal tasumata põhisumma makseid summas 7982.44 eurot. Lepingu punktide 4.1 ja 4.3 järgi kohustus kostja lisaks väljaostumaksetele tasuma intressi 1,85% kuus, 22,20% aastas. Laenuandjal oli õigus nõuda kuni lepingu lõpetamiseni arvestatud intressi tasumist 206.39 eurot (osamakse 06.09.2018 147.71 eurot + intress 18.09.2018 eest 58.68 eurot (146.69 / 30 = 4.89 x 12p) = 206.39 eurot.
9.Hagejal on õigus nõuda viivist lepingus sätestatud intressimääraga võrdses määras, mis on aastas 22,20 %, lisaks edasipidist viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi põhivõla summani.
10.Hageja saab nõuda müügikulusid lepingu punkti 4.1.1 järgi. Sõiduki puhastamise kulu on 120 eurot, hoiustamiskulu 21 päeva eest 42 eurot (vastavalt Mogo OÜ hinnakirjale 2 eurot päevas, auto tuli sisse 19.09.2019 ja müüdi 10.10.2018). Müügikulud on 3% müügihinnast, seega 31.94 eurot, mis sisaldavad ka kulu kütusele 13.64 eurot ja isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni 18.30 eurot. Müügikulu on kokku 1982.84 eurot (120 + 42 +112.50 + 1676.40 + 13.64 +18.30).
11.Hageja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d võlgnevust sisse nõudma. Kohtuväline esindaja toimetas teenusena kolm võlateatist kostja aadressidele. Hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid tingimuste punkti 5.4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lõike 2 punkti 3 järgi 35 eurot.
12.Lepingutasu oli kokku lepitud eritingimuste punktis 8 ja punkti 6.3 järgi lisatakse see laenu põhiosale. Kuna leping ja tarbijaleht edastati 30.06.2018, oli kostjal võimalik nädal aega nendega tutvuda ja mitte arusaamisel esitada küsimusi või teha ettepanekuid. Lisaks kirjeldas kostja ise lepingust taganemise avalduses 03.09.2018, et lepingutasuks määrati poolte poolt 1048.50 eurot. Seega oli pooltel pakkumine ja nõustumine, mis eeldas läbirääkimisi nii maksegraafiku kui tingimuste osas. Seega ei saa lepingu tasu suuruse osas aluseks võtta hinnakirja.
13.Kostja maksis 13.08.2018 205 eurot, millest moodustas põhiosa 56.06 eurot ja intress 148.71 eurot ning viivis 0.23 eurot. Sõiduki müügist laekus 10.10.2018 3750 eurot. Seega on tasumata põhiosa 7982.44 eurot (8038.50-56.06), millest arvestati maha müügist saadud 3750 eurot. Seega tagastamata summaks on 4232.44 eurot.
14.Kostja tasus 06.08.2018 intressi 148.71 eurot. Seega on tasumata intress alates 07.08.2018 kuni lepingust taganemiseni 01.09.2018 summas 127.92 eurot (intress summalt 7982.44 on perioodi 07.08.-01.09.2018 eest aastase määraga 22,20%, päevas 26 eurot).
2-20-3933
15.Hageja arvestab viiviseid alates lepingust taganemisele järgnevast päevast kuni menetlusdokumendi esitamiseni, võttes aluseks lepingu punktis 5.3 sätestatud lepingulise intressimäära aastas. Viivise arvestus on järgnev: 4232.44 eurolt 13.05.2021 seisuga 2533.06 eurot. Viivist ei ole alust vähendada.
16.Mogo OÜ ei küsi klientidega seotud kuluarvetelt käibemaksu tagasi. Seega kuuluvad kõik kuluarved kliendi poolt maksmisele koos käibemaksuga. Lähtuvalt eeltoodust palub hageja kohtul välja mõista autoremondi arve koos käibemaksuga.
17.Tüüptingimused said lepingu osaks ja on kostjaga läbi räägitud, mida tõendab kostja allkiri lepingu igal lehel ja kinnitus esimesel lehel: „Pooled on sõlminud käesoleva laenu ja tagatisomandamise lepingu (edaspidi "Leping"), mis koosneb alljärgnevatest eritingimustest, Lepingus kasutatavate mõistete loetelust (edaspidi "Mõisted"), laenulepingust (edaspidi "Laenuleping"), tagatisomandamise lepingust (edaspidi "Tagatisleping") ja üldsätetest (edaspidi "Üldsätted").“ Kui kostja nendega nõustus ja allkirjastas, järelikult sai ta nendega tutvuda.
18.Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pangakonto arestimine ei olnud kostja dokumentidest nähtav. Kui kostja oli teisele pangale võlgu 2026 eurot, aga laenutaotluses märkis kohustusi 600 eurot, on tegemist tahtliku valeandmete esitamisega. Krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal. Kostja esitas 29.06.2018 kell 22:51 elektroonilise laenutaotluse, milles avaldas netosissetulekuks 1800 eurot ja igakuisteks kohustusteks 600 eurot. Sellist taotlust ei pea allkirjastama. VÕS § 404 lõikest 1 tulenevalt piisas elektrooniliselt esitatud taotlusest. Kostjal ei olnud kehtivaid maksehäireid lepingu sõlmimise kuupäeval 06.07.2018. Alles peale lepingu sõlmimist (19.07.2018) oli avaldatud esimene maksehäire. Seega oli kostja krediidivõimeline lepingu sõlmimise seisuga ning ise esitas andmed, mis vastavad talle antud laenule. Kostja vastuväited
19.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Ebaselge on, kes oli sõiduki müüjaks, sest lepingus on üks isik ja arvel on teine isik. Kostja ei vastuta tagastamata jäänud laenukohustuse eest. Ebaselge on, mille katteks läks müügist saadud raha. Hageja ei ole tõendanud, et tüüptingimused on lepingu osaks. Sõiduki hind pidi katma nõuded, kuna sõiduk oli tagatiseks ja kostja oli laenuvõtjast tarbija, kes ei pea kontrollima tagatise väärtust. Tegelikuks turuväärtuseks on sõiduki müügihind 3750 eurot ja selline oli see ka ostmise hetkel 06.07.2018. Mogo OÜ ei hinnanud sõiduki tegelikku väärtust ega uurinud, millal on teostatud remonttööd jne. Müüja vastutab puuduste eest.
21.Lepingutasu 1048.50 eurot on ebamõistlik. Tegemist on tüüplepinguga, mille puhul muudetakse üksnes laenusaaja andmeid ja tagatiseks oleva eseme andmeid. Ka tagatise ümbervormistamisega seotud kulud kandis kostja. Mõistlik tasu on 350 eurot või 190 eurot, mitte 1% lepingu hinnast.
22.Hageja ei tõendanud, et 18.09.2018 sõlmiti lepingu lõpetamise kokkulepe, milles kostja oli nõus sõiduki müügiga ja remondi eest 1676.40 euro tasumisega. Hageja esitatud dokumendil ei ole kostja allkirja.
23.Tõendamata on, et hageja sai nõude kostja vastu. Nõude loovutamine toimus pärast hagi esitamist.
2-20-3933
24.Laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja suhtes oli lepingu sõlmimise ajal pooleli 21 täitemenetlust. Üheks võlausaldajaks oli BIG Pank summas 2026 eurot, mis kinnitab, et kostja oli varasemalt rikkunud laenukohustusi. Kostja pangakontod olid seoses täitemenetlustega arestitud. Kui hageja oleks küsinud kontode väljavõtteid, oleks ta näinud, et tegemist on isikuga, kellele ei tohi laenu anda. Kostjal ei olnud sissetulekuid alates 01.01.2018. Kui krediidiandja on krediidi andmisel oma kohustusi rikkunud, vastutab ka tema tekkinud kahju eest, milleks võib olla mh tagastamata intress ja viivis ja hinnavahe, mis tekkis sõiduki müügist saadud vahendite ja müügihinna vahel.
25.Kohaldada tuleb VÕS § 139 lõikeid 1 ja 2.
26.Müügikulu 3%, 1982.84 eurot on tõendamata. Puhastuskulu arve ei tõenda teenuse osutamist. Kütuse ostuarve ei tõenda kütuse kasutamist lepingu esemeks olevas sõidukis. 18.30 euro (kulu remonditöökojas käimise eest) tõendist ei selgu, mida soovitakse tõendada ja see ei ole eesti keeles.
27.Mogo OÜ pani sõiduki müüki 1 euro eest, kuid oleks pidanud panema müüki 6990 euro eest, sest sõiduki ostust oli möödas vaid 75 päeva. Kui Mogo OÜ leidis juulis 2018, et sõiduk on sobiv 8000 euro suuruse laenu tagatiseks, oleks ta pidanud sellest lähtuma ka realiseerimisel septembris 2018. Müües sõidukit alghinnaga 1 euro, võttis müüja riski, et osaleb üksnes üks pakkuja, kes saabki sõiduki 1 euro eest. Seda vastutust ei saa panna laenuvõtja kanda.
28.Kui kohus leiab, et kostja vastutab, saab see olla maksimaalselt 1676.40 eurot, milleks on remondikulu ja sellelt arvestatav seadusjärgne viivis.
29.Viivist tuleb vähendada, kuna rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet ja viivise määraks oleks 4%. Maakohtu otsus ja põhjendused
30.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja hageja kasuks laenuvõla 2895.52 eurot, kahju hüvitamiseks 1810.04 eurot, viivise 623.85 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja alates 14.05.2021 viivise võlgnetavalt põhivõlalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hagi intressi 127.92 eurot väljamõistmiseks. Samuti mõistis kohus välja menetluskulude katteks riigilõivu 385 eurot ja alates lahendi jõustumisest võlgnetavalt menetluskulult viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni kulude tasumiseni. Muud menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
31.VÕS § 8 lõike 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lõike 1 ja § 101 lõike 1 punktide 1, 3 ja 6 ning § 108 lõike 1, § 113 lõike 1 ja § 115 lõike 1 alusel on võlgnikul kohustus leping täita ning kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja viivist, kahju hüvitamist. VÕS § 127 lõigete 1 ja 3 ning § 128 lõigete 2 ja 3 alusel saab võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumine korral varalise kahju hüvitamist. VÕS § 132 lõigete 1 ja 3 järgi on kahjuks asja parandamise mõistlik kulu. VÕS § 396 lõige 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lõike 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 396 lõike 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 401 lõike 1 kohaselt on krediidileping
2-20-3933 leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma ning lõike 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu sätteid. VÕS § 402 lõike 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 189 lõige 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.
32.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: kostja ja Mogo OÜ sõlmisid 06.07.2018 lepingu nr LO06072018/0024, mille alusel sai kostja laenu 6990 eurot, mille ta pidi tagasi maksma perioodil 06.07.2018-06.07.2024 igakuiste võrdsete maksetega (punkt 1.1, eritingimuste punkt 4); kostja pidi tasuma lepingu punkti 8 järgi lepingutasu 1048.50 eurot, mis on lisatud laenule ja sisaldub maksegraafikus; kostja pidi tasuma laenuandjale intressi 1,85% kuus ehk 22,020% aastas, intress tuli tasuda igakuiste maksetega ja sisaldus igakuises makses, mille summa koos tagastatava laenuosaga oli kokku 202.93 eurot (punkt 3); lepingus on sätestatud krediidikulu ja krediidikulukuse määr 32,35% aastas (punkt 10); lepingu alusel sai kostja soetada enda kasutusse ja valdusse sõiduauto Chrysler 300C (punkt IV 1.4); sõiduauto omanikuks oli Mogo OÜ (punktid 3.1.1, IV 1.1, 1.2); kostja pidi saama auto omanikuks, kui lepingust tulenevad kohustused on täidetud (punkt IV 1.5); laenu tagatiseks oli sama sõiduauto (punkt 12); kostja taganes lepingust ja leping lõppes 03.09.2018; viivituse periood algas 03.09.2018; viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär 22,020% aastas.
33.Kuna kostja sai lepingu järgi laenu 6990 eurot, mille pidi tagastama koos lepingutasu ja intressidega, oli OÜ Mogo ja kostja vahel sõlmitud VÕS § 396 lõike 1, § 397 lõike 1, § 401 lõike 1 ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud § 402 lõike 1 järgi tarbijakrediidileping. Lepingutasu on samuti vaadeldav laenuna VÕS § 396 lõike 2 järgi, kuna see arvestati laenusumma sisse ja kostja kohustus selle maksma hagejale koos intressiga.
34.Kuna leping lõppes 03.09.2018 kostja poolt taganemisega, on lepingu punkti 9.3 järgi kostjal kohustus laen tagastada. Seetõttu ei hinda kohus hageja esitatud tõendit võimaliku poolte kokkuleppe kohta leping lõpetada (t lk 27) ega sellekohaseid poolte väiteid.
35.VÕS § 164 lõige 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama sätte lõige 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.
36.Hageja on tõendanud nõude loovutamise teatega 21.12.2018 (t lk 32), et sai nõude OÜ-lt Mogo. 25.05.2020 teatega kostjale (t lk 62) on tõendatud, et laenuandja loovutas nõuded hagejale 10.12.2018. Seega on uus võlausaldaja VÕS § 170 mõttes teatanud 21.12.2018 (enne hagi esitamist) kostjale, et sai nõude tema vastu ning OÜ Mogo 25.05.2020 kinnitas, et loovutus oli toimunud. Nii on ümber lükatud kostja väited, et nõuet ei ole loovutatud või see on loovutatud pärast hagi esitamist. Eeltoodu alusel on hageja kostja suhtes uueks võlausaldajaks
2-20-3933 VÕS § 164 lõigete 1 ja 2 järgi ning tal on õigus esitada vaidlusalusest lepingust tulenevaid nõudeid.
37.Hageja on tõendanud, et lepingujärgne summa 6999 eurot on välja makstud Sepa Autopoele (Matador OÜ-le) (maksekorraldus t lk 65) ehk lepingu eritingimuste punktis 2 nimetatud isikule sõiduki eest, mis on nimetatud lepingu punktis 12 (Chrysler 300C, 2005, reg/nr XXXXXX). Kostja esitatud AKP Autorent arve nr 1807001 ei tõenda, et AKP Autorent oli sõiduki müüjaks. Sellest ei nähtu ka, milline on mainitud ettevõtte registrikood. Üksnes sellise arve esitamine kostjale ei tähenda sõiduki müüjaks olemist ning mingeid tõendeid, et viimane oleks müünud ja talle oleks makstud vaidlusaluse sõiduki eest, ei ole asjas esitatud. Kostja ei ole kordagi väitnud, et ta ei ole sõidukit enda valdusesse ega kasutusse saanud, mistõttu on õiged ja tõendatud hageja väited, et sõiduk osteti Madator OÜ-lt nagu lepingus on märgitud ja kellele on raha tasutud. Seega ei oma vaidluses tähendust kostja väited, et arusaamatu on, kes oli müüjaks. Kostja väited, et sõiduki hind ei vasta tegelikkusele selle ostmise ajal ja sõidukil olid puudused, ei tähenda, et sõiduki hinda ei olnud kokku lepitud. Kostja esitatud AKP Autorent arvest nr 1807001 (mille järgi ei saanud kostja enda väidete kohaselt aru, kes on tegelik sõiduki müüja) selgub, et sõiduki hinnaks on 6999 eurot, millises ulatuses sai kostja OÜ-lt Mogo laenu ja mille tulemusel sai kostja sõiduki enda kasutusse. Kostja ei ole eitanud, et tema valis sõiduki välja. Seega pidi tal olema teave, millise sõiduki millise hinnaga ta kasutusse saab ja millist laenu ta selleks taotleb, et saada sõiduki omanikuks siis, kui laenu ära tasub. Nii on ainetud kostja väited, et OÜ Mogo, kes andis kostjale laenu, kannab sõiduki hinna riisikot. Kohus leiab, et sellist riisikot kannab kostja. Kas sõidukil olid puudused, on küsimus sellest, kas müüja, kelleks ei olnud OÜ Mogo (laenuandja), rikkus müügilepingut, mitte sellest, kas ja millise hinnaga sõiduk osteti.
38.Kohus lähtus VÕS § 4034 lõigetest 1-7 ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktidest 1-7. Pooltevahelise lepingu punkti 2.1.2 kohaselt kinnitas laenusaaja, et on esitanud tõeseid andmeid enda finantsseisundi kohta ja maksekäitumise hindamiseks ja et esitatud tõendid selle kohta on asjakohased, tõesed ning kajastavad tegelikku olukorda. Hageja esitas kohtule väljavõtte eraisiku maksehäire raportist (t lk 68), millest nähtuvalt ei olnud kostjal lepingu sõlmimise ajal maksehäireid ja need algasid pärast lepingu sõlmimist. Raportist nähtuvalt on andmed kogutud avalikest allikatest (raporti allosa kirje). Hageja esitas kohtule tõenditena kostja poolt 29.06.2018 esitatud laenu taotluse ning väljavõtte andmebaasist, kus on märge, et kostja sissetulek on 1800 eurot ja kohustused kuus 600 eurot (t lk 118, 127). Kostja esitas kohtule tõenditena pankrotihalduri T. Mitti e-kirja täitemenetluse registrist päringu tegemiseks ning saadud andmetest nähtuvalt oli kostjal vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal käimas mitu täitemenetlust (kostja enda väitel vähemalt 21) ja andmete järgi olid tal võlad 3 eurost kuni ca 2026.64 euroni. Viimane summa on kohustus Balti Investeeringute Grupi Panga ees seisuga 19.10.2007. Lisaks oli kostjal mitu kohustust Põhja Politsei Prefektuuri ees, millest suurim oli 1054.54 eurot. Kostja esitas AS Swedbank pangakonto väljavõtte perioodi 01.01.2018 kuni 01.01.2019 kohta, mille saldo on null. On iseenesest õige hageja väide, et kostja konto väljavõttest ei nähtu, kas tal oli konto arestitud, kuid asjaolu, et isikul ei ole kontol raha liikumist, võimaldab järeldada, et mingil põhjusel ei ole isikul kontol raha või ta ei pea võimalikuks mingil põhjusel seda pangas hoida. Hageja ei ole esitanud peale maksehäire päringu mingeid tõendeid, et laenuandja oleks KAVS § 49 lõike 1 punktide 1-7, lõike 2 punktide 1-3, lõike 3 punktide 1-3, lõike 7, samuti § 50 lõigete 3 ja 4 ning VÕS § 4034 lõigete 1-4 järgi piisava hoolega uurinud kostjalt, muudest andmekogudest (täitemenetluse registrisse päringu tegemine) andmeid kostja varandusliku olukorra kohta, tema kõiki kohustusi, sissetulekuid ning nõudnud temalt teavet sissetulekute, kohustuste kohta. Kohtu hinnangul ei piisa eelviidatud kohustuse täitmiseks päringu tegemisest vaid maksehäire registrisse ilma, et oleks kostjalt nõutud selgitusi või nt konto väljavõtet raha liikumise kohta. Kuigi hageja väitis,
2-20-3933 et kostja sissetuleku suurust 1800 eurot ja kohustuste suurust 600 eurot kuus arvestades ei olnud laenuandjale usutav, et kostja ei suuda tasuda kuus 202.93 eurot, ei võimalda nimetatu järeldada, et OÜ Mogo ei pidanud eelviidatud sätetest tulenevalt kontrollima tõhusamalt kostja krediidivõimet. Kohtu hinnangul ei ole OÜ Mogo seda teinud piisava hoolega ja seega ei ole ta piisava hoolega analüüsinud VÕS § 4034 lõike 6 mõttes kostja krediidivõimet ja seetõttu tuleb VÕS § 4034 lõike 7 järgi lugeda lepingus kokkulepitud intressimäära (22,20% aastas) asemel intressiks VÕS § 94 sätestatud määr, sest lepingus sätestatud määr on suurem. Kuigi VÕS § 4034 lõike 7 neljas lause sätestab, et lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või on võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tema krediidivõimelisust valesti, ei ole käesoleval juhul sellest lausest tulenev kohaldatav. Nimelt ei ole tõendatud, et Mogo OÜ oleks üldse VÕS § 4034 lõigete 3 ja 4 järgi kostjalt teavet nõudnud. Sel põhjendusel ei ole õige hageja väide, et kostja ise esitas ebaõigeid andmeid vastuolus lepingu punktiga 2.1.2. Seega tuleb laenusuhtes kohaldada seadusjärgset intressi.
39.Samas ei tähenda märgitu, et kostja ei peaks laenu tagasi maksma. Laenu tagasimaksmise kohustus tuleneb lepingu punktist 9.3 (kui kostja lepingust taganeb), aga ka VÕS § 189 lõikest 1, § 396 lõikest 1, §-st 401 ja §-st 402. Kuna lepingus kokkulepitud intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr, on selle sätte mõtte kohaselt ka viivise määraks VÕS § 113 lõike 1 teise lause järgi seadusjärgne määr. Ebaõige on hageja seisukoht, et ta võib kostjalt nõuda kohustuse rikkumise tõttu viivist samas määras nagu intressimäär.
40.Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei saa kostjalt nõuda intressi, kuna intressimäär on null. Nii ei ole kostja rikkunud VÕS § 189 lõike 1 viimasest lausest tulenevat intressi maksmise kohustust. Hageja intressinõue 127.92 euro saamiseks tuleb jätta rahuldamata VÕS § 94 ja § 189 lõike 1 järgi.
41.Kostja väitel on lepingutasu tüüptingimus, see ei saanud lepingu osaks, ka on lepingutasu ebamõistlikult suur, mõistlikuks suuruseks oleks 350 eurot, 190 eurot. Kohus kohaldas VÕS § 35 lõiget 1 ja § 37 lõiget 1. Lepingust nähtuvalt kajastuvad selle esimestel lehekülgedel laenu summa, intress, viivis, periood, graafik, tasu 1048.50 eurot, tagatise ese, krediidikulukuse määr. Need on lepingu esimestel lehekülgedel, kandes nimetust „eritingimused“. Kohus märgib, et laenu summa, intress, viivis, periood, graafik, tagatise ese ja krediidikulukuse määr käivad laenusuhte põhiolemuse juurde ega ole VÕS § 35 lõike 1 järgi tüüptingimusteks. Hageja on tõendanud lepingu projekti, teabelehe ja selle edastamise infoga (t lk 119-126), et teabeleht ja lepingu projekt oli kostjale saadetud 30.06.2018 ehk mitu päeva enne lepingu sõlmimist. Teabelehel ja projektis on märgitud tasu suurus. Kohus leiab, et konkreetne lepingutasu 1048.50 eurot ei saa olla tüüptingimuseks, kuna see on kohtu hinnangul kostjaga läbi räägitud. Sõltumata eeltoodust on kostja kinnitanud, et ta on selles kokku leppinud, kuivõrd ta on lepingu igale leheküljele alla kirjutanud. Nii on asjas tõendatud hageja väide, et pooled saavutasid kokkuleppe tasu osas. Lisaks leiab kohus, et eelviidatud tõenditega on hageja tõendanud, et ka muud lepingu tingimused, mis järgnevad eritingimustele, on tüüptingimused, millega on kostja saanud enne lepingu sõlmimist tutvuda. Seega on kostja andnud kinnituse, et OÜ Mogo ja kostja sõlmisid vaidlusaluse lepingu, mille juurde kuuluvad nii eritingimused kui lepingu- ja tagatislepingu tingimused ja need said lepingu osaks ning vastupidised kostja väited on ebaõiged.
42.VÕS § 4034 lõike 7 teine lause sätestab, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid. Kuna kohus leidis, et OÜ Mogo sõlmis lepingu, rikkudes ülalviidatud sätteid, ja tegutses vastuolus sama sätte lõikes 6 sätestatuga, siis lõike 7 teise lause järgi ei pea kostja maksma lepingutasu. Nimetatud
2-20-3933 põhjendustel on õiged kostja väited, et kui Mogo OÜ ei oleks laenu andnud, ei oleks pidanud ta lepingutasu maksma. Kohus ei anna hinnangut poolte väidetele tasu suuruse kohta ega hinda vastavaid tõendeid (t lk 114, Citadele Leasing ja Factoring vastus kostja päringule).
43.VÕS § 189 lõike 1 järgi lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 4034 lõike 7 kolmanda lause järgi peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei ole teinud ümberarvestust, seda ei ole teinud ka krediidiandja. Kohus leiab, et selle sätte järgi saab kohus teha ümberarvestuse põhinõude arvestuses.
44.Vaidlust ei ole, et leping lõppes 03.09.2018. Seega pidi kostja maksma tagasi laenu, mis tuleneb lepingu punktist 9.3 ja VÕS § 189 lõikest 1. Kohus leidis, et hageja sai nõuda laenult vaid seadusjärgset intressi. VÕS § 94 sätestatud määr oli Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt 2018. a 0,00% ja kohus leidis, et intressinõue tuli jätta rahuldamata. Mogo OÜ oli arvestanud laenuks ka lepingutasu 1048.50 eurot (VÕS § 396 lõige 2), millist summat ei saa aga nõuda. Seega peab kostja tagastama hagejale laenu 6999 eurot.
45.Hageja on esile toonud, et 13.08.2018 maksis kostja 205 eurot, millest hageja arvestas põhiosa katteks 56.06 eurot ja 148.71 eurot intressi katteks ning 0.23 eurot viiviste katteks. Lisaks märkis hageja, et kostja tasus 06.08.2018 intressi 148.71 eurot. Kuna kostja ei pea maksma intressi ja tagastatav laen on 6999 eurot, on ümberarvestuse tulemus järgmine: 6999 – 205 – 148.71 + 0.23 (kostja seda viivise osa arvestust ei vaidlustanud) = 6645.52 eurot, mitte 7982.44 eurot, nagu väidab hageja.
46.Kostja leidis, et hageja pidanuks tagatise realiseerima sama hinnaga nagu see osteti ehk 6999 euroga, kuna selle turuväärtus oli 6999 eurot ning see pidi ka laenu katma. Kohus kostjaga ei nõustu. VÕS § 189 lõige 4 sätestab, et kui tagastamisele või väljaandmisele kuuluv asi on halvenenud ja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena, tuleb hüvitada asja väärtuse vähenemine; lõige 5 sätestab, et lepingupool, kes peab asjaoludest tulenevalt mõistlikult ette nägema lepingust taganemise võimalikkust, peab hoolitsema selle eest, et lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik.
47.Hageja on tõendanud kostja 03.09.2018 taganemiskirjaga (t lk 65), et sõiduk ei olnud tehniliselt korras taganemise ajal. Kostja kirjutas ise avalduses, et sõiduk tuleb viia remonti ja et temal remondiks raha ei ole. Nii on tõendatud, et ajal, mil kostja lepingust taganes ja leping lõppes, ei olnud auto korras, vajas remonti ning lepingu IV osa punkti 1.4 ning VÕS § 189 lõigete 4, 5 mõttes vastutab kostja sõiduki seisukorra ja väärtuse vähenemise eest, st et sõiduk tuli tagastada seisundis, milles kostja sõiduki sai. Kostja on tõendina esitanud American Beauty OÜ kirja (10.05.2021, t lk 113), mille kohaselt oleks sellise auto turuväärtus 2018. a juulisseptembris (kasutatud aeg) endiselt 5000-6000 eurot, ent kirjas ei ole antud hinnangut sõiduki tegelikule seisundile. Hageja on tõendanud oksjonikeskkonna väljavõttega (28.09.2020 lisa 1, t lk 81a) sõiduki puudusi, samuti müüdi sõiduk oksjonil 3750 euro eest, mis kohtu hinnangul kujutab endast tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi turuhinda. Nii leiab kohus, et hageja on tõendanud, et realiseeris tagatist parimal viisil ning ebaõiged ja tõendamata on kostja väited, et seda pidanuks müüma 6999 euroga. Kuna sõiduki realiseerimisest saadi 3750 eurot, tuleb see arvestada maha hageja nõudest, mille tulemusel jääb tagastatavaks laenuks 6645.52 3750 = 2895.52 eurot. Mis puudutab kostja väidet, et hageja pani sõiduki müüki 1 euroga, siis
2-20-3933 sõltumata alghinnast müüdi sõiduk, millel olid kuulutuses toodud puudused, mitte 1 euroga, vaid 3750 euro eest. Kostja etteheited sõiduki müügi alghinna kohta on seega lubamatud.
48.Lepingu IV osa punkti 4.1.1 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt sõiduki kui tagatise tagastamise kulusid, realiseerimise kulusid, remondikulusid, puhastamise kulusid, parkimiskulusid ja muid kulusid. Hageja on tõendanud, et sõiduki puhastamiseks kulus 120 eurot (t lk 20, carClean OÜ arve 023/09/18). On tavapärane, et sõiduk tuleb enne müüki korda teha ning puhastamine kuulub tavapärase kordategemise hulka. Asjaolu, et tõendina on esitatud arve, ei tee kulu olematuks ning ei saa eeldada, et sõiduk pandi müüki korrastamata. Hageja on esitanud bensiinikulu tõendava dokumendi kütusele 13.64 eurot, mida kohus peab põhjendatuks, sest sõiduki liigutamiseks, tagastamiseks tuli sellega sõita. Hageja on tõendanud, et sõiduki parandamise kulud on vastavalt V8 Import –VS CArParts arvele nr 18180 1676.40 eurot. Puudub ka vaidlus, et sõiduk ei olnud lepingu lõppemisel korras ning kostja seda ei remontinud. Nii on hageja nõue nende kulude hüvitamiseks lepingu IV osa punkti 4.1.1 järgi tõendatud ja põhjendatud. Kostja vastuväited nimetatud kulude (remondi- ja puhastamise kulud) osas ei ole põhjendatud. Mis puudutab kostja väidet remondikulult käibemaksu mahaarvestamise kohta, siis hageja seletas, et seda ei ole võimalik teha. Seega ei ole põhjendatud kostja arvamus, et remondikulult peab maha arvestama käibemaksu osa.
49.Kohus ei nõustu hagejaga, et tal on õigus nõuda kostjalt sõiduki hoiustamiskulusid 21 päeva eest 42 eurot vastavalt Mogo OÜ hinnakirjale (t lk 21-23) 2 eurot päevas, sest kuskilt ei nähtu, kus ja mismoodi sõidukit hoiustati ja kuidas selline kulu faktiliselt tekkis ja kas sellist kulu on ka makstud. Kohtu hinnangul ei saa hinnakirjast iseenesest tekkida kohustus maksta hoiustamiskulusid lepingu IV osa punkti 4.1.1 järgi. Lisaks on hageja nõudnud müügikulusid 3% müügihinnast 3750 eurost vastavalt 31.94 eurot, kuid ka nende tekkimist, kandmist ühestki tõendist ei nähtu. Kohtu hinnangul ei saanud kostjal tekkida ka selle kulu hüvitamise kohustust lepingu IV osa punkti 4.1.1 järgi üksnes hageja hinnakirja alusel. Hageja on nõudnud kostjalt isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni 18.30 eurot, kuid esiteks ei nähtu esitatud sõidupäeviku väljavõttest (t lk 26), mis asjaoludel tekkis kellelgi õigus isikliku sõiduauto kompensatsioonile, teiseks on päevikus märge sõiduki YYYYYY kohta, mitte vaidlusaluse sõiduki XXXXXX kohta ning kolmandaks ei ole võimalik lepingu IV osa punkti 4.1.1 järgi nõuda laenusaajalt laenuandja isikliku sõiduauto kompensatsiooni kulusid. Eeltoodu alusel on õiged kostja vastuväited, et ta ei pea hüvitama müügikulusid, sõiduauto kompensatsiooni kulusid ega hoiustamiskulusid.
50.Ülaltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue kulude hüvitamiseks lepingu IV punkti 4.1.1 järgi on vaid osaliselt tõendatud ja põhjendatud ja nimelt remondikulude, bensiinikulu ja puhastamise kulu osas kokku 1810.04 eurot (120 + 13.64 + 1676.40). Selline nõue on vaadeldav VÕS § 127 lõike 1, 3, § 128 lõigete 2, 3, § 132 lõigete 1, 3, § 115 lõike 1, § 101 lõike 1 punkti 3 järgi hageja varalise kahjuna, mille hüvitamise kohustus tuleb kostjale lepingust ja sellise kahju tekkimine on talle ka ettenähtav, st et kui ta ei hoia sõidukit korras, tuleb tal hüvitada teisele poolele vastavate kulude tõttu tekkinud varaline kahju.
51.Kostja on väitnud, et seda kulu kui kahjunõuet tuleks vähendada VÕS § 139 alusel. Nimetud säte võimaldab kahju hüvitist vähendada, kui kahju tekkimine on tingitud nt kannatanust endast (on ise vastutav kahju tekkimise eest, ei tõrjunud kahju). Kohus ei nõustu kostja väidetega. Kostja on ise oma taganemisavalduses märkinud, et ta ei tee sõidukile remonti ega ole väitnud, et ta viis sõiduki ise tagasi või puhastas sõiduki ise ära, mistõttu ei tekkinud hagejal neid kulusid kui kahju. Seega ei ole alust kahju hüvitist ka vähendada.
2-20-3933
52.Vaidlust ei ole, et kostja ei tasunud hagejale laenu. Seega on kostja lepingu punkti 9.3 ning VÕS § 189 lõike 1, § 396 lõike 1, § 397 lõike 1, § 401 ja § 402 järgi saadud laenu tagastamise kohustuse rikkumises VÕS § 100 mõttes. Hageja nõudis tagastamata laenult viivist. Kostja leidis, et viivist tuleks vähendada, arvestada nt 4%. VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 lõike 2 alusel on viivist võimalik vähendada mõistliku suuruseni, kui see on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja on nõudnud viivist lepingust taganemisele järgnevast päevast kuni 13.05.2021 (nõude täpsustamise aeg) lepingu punktis 5.3 sätestatud lepingulises intressimääras suurusega põhinõudelt 4232.44 eurolt 22,2% aastas perioodi 02.09.2018 13.05.2021 eest 2533.06 eurot. Tegelikult oli lepingust taganemise ajaks 03.09.2018, mitte 02.09.2018. Kohus leidis, et hageja saab nõuda vaid seadusjärgset viivist VÕS § 113 lõike 1 teise lause ja § 94 järgi. Alates 2018 on see vastavalt 8% aastas. Kostja ei ole vaidlustanud, et viivist saaks nõuda alates lepingust taganemisest 03.09.2018. Kuna hageja laenu tagastamise nõue on põhjendatud vaid 2895.52 euro ulatuses, on viivis perioodi 03.09.2018 - 13.05.2021 eest vastavalt 623.85 eurot, mis ei ole ebamõistlikult suur ja seega ei kuulu viivis vähendamisele.
53.Hageja on nõudnud viivist ka edaspidiselt laenuvõla nõudelt kuni selle tasumiseni TsMS § 367 järgi. Hageja saab nõuda viivist ka hagi täpsustamise päevale järgnevast päevast ehk alates 14.05.2021 võlgnetavalt laenuvõlalt mitte lepingulises intressimääras, vaid seadusjärgses määras kuni laenuvõla 2895.52 euro tasumiseni.
54.VÕS § 1132 lõike 2 punkt 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on tõendanud, et volitas OÜ PlusPlus Baltic sisse nõudma kostjalt võlgnevust. Hageja on tõendanud, et on saatnud kostjale kolm võlateatist 21.12.2018, 04.03.2019 ja 07.06.2019 (t lk 33-35). Hageja nõue on osaliselt põhjendatud põhivõla ja viivise saamiseks samuti kahju hüvitamiseks. Nii on hageja õigustatud nõudma kostjalt sissenõudmisekulusid 35 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
55.Hageja soovis 13.05.2021 hagiavalduse täpsustuses saada kostjalt 6928.42 eurot ja edaspidist viivist laenuvõlalt. Kohus mõistis välja 5329.41 eurot ja edaspidise viivise ehk hagi kuulub rahuldamisele ca 77% ulatuses. Kostja oli kohtuistungil nõus kompromissiga kuni 5000 eurot, hageja oli nõus 6000 eurot. Kohus tegi otsuse ulatuses, mis on lähemal kostja pakkumisele. Mõlemad pooled kasutasid menetluses esindajaid. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu. Ülaltoodud asjaolusid hinnates leiab kohus, et TsMS § 163 lõike 1 alusel tuleb esindajate kulud jätta poolte endi kanda. Riigilõivust 500 eurost tuleb jätta 77% (385 eurot) kostja kanda ja hageja kasuks välja mõista. Kostjal tuleb kooskõlas hageja taotlusega TsMS § 177 lõike 4 järgi tasuda hagejale viivist võlgnetavatelt kuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni kulude tasumiseni.
56.Kohus ei määra kindlaks esindajate kulu rahalist suurus, kuna need jäävad poolte endi kanda.
2-20-3933 Apellatsioonkaebus
57.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust osas, milles kohus vähendas põhinõuet ja viiviseid, jättis rahuldamata intressinõude ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud.
58.Hageja ei nõustu maakohtuga, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei olnud kohtul alust vähendada väljamõistetavat põhinõuet, intressi ja viivist. Otsus on vastuoluline ja maakohus rikkus asja lahendades materiaalõiguse normi ja andis vale hinnangu esitatud tõenditele.
59.Krediidiandjal ei olnud võimalik täitemenetluse registrisse päringut teha, sest selliseid andmeid ei väljastata kolmandatele isikutele andmekaitse piirangutest tulenevalt. Igal isikul on õigus saada teavet tema vastu esitatud nõuete rahuldamiseks teostatavate täitetoimingute kohta. Selleks on võimalik esitada vastav päring Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale või portaali www.eesti.ee vahendusel. Vastavad andmed on andmekaitsega kaitstud ning Koda ei väljasta andmeid kolmandatele isikutele, sh pankadele. Senini ei ole täitemenetluse registrit avalikuks tehtud, et võlausaldajad saaksid klientide maksekäitumist kontrollida, tehes sinna päringuid. Seega päringu tegemine ei oleks andnud laenuandjatele tulemust. Laenuandja kontrollis lisaks kostja esitatud andmetele laenutaotlusel kostja maksekäitumist maksehäireregistri (täna Creditinfo) andmesüsteemist ja sai teada, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired lepingu sõlmimise ajal. Seega käitus OÜ Mogo piisavalt hoolsalt, kui kogus andmeid kostjalt endalt ja analüüsis tema krediidivõimet. Kogutud andmetel sai teha järelduse, et tarbija on võimeline krediiti tagasi maksma lepingus kokkulepitud tingimustel. Kogutud andmed olid õiged ja kooskõlas seadusega. Laenuandja ei pidanud eeldama, et taotleja esitatud andmed on väärad. Kui laenutaotlusel esitati teadlikult valeandmeid kohustuste kohta, siis sellest tulenevat riski peab kandma taotleja. Tema kohustus oli esitada laenuandjale õigeid andmeid. Tegemist võib olla kelmuse tunnustega teoga, et saada pettuse teel laen sõiduki ostmiseks ning tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil andmete esitamisega (KarS § 209 lõige 1). Krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal.
60.Täiendavalt leiab hageja, et asjaolu, et kostja arvelduskontol ei olnud perioodil 01.01.2018 - 01.01.2019 liikumisi, ei tähenda, et tal ei saanud olla toimivat arvelduskontot mõnes teises pangas. Ka pangaandmed on andmekaitsega kaitstud ning laenuandja sai lähtuda laenutaotlusest ja maksehäireregistri vastusest. Kostja kinnitas lepingu punktis 2.1.2, et on esitanud tõeseid andmeid enda finantsseisundi kohta.
61.Kuna maakohus jõudis väärale järelduseni, et OÜ Mogo rikkus seadusest tulenevaid laenuandja kohustusi, jättis kohus ebaõigesti hagi rahuldamata lepingutasu 1048.50 euro, lepingujärgse intressi 127.92 euro ja vastavas ulatuses viiviste osas.
62.Kuna hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses, tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta kostja kanda.
Vastustaja seisukoht
63.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-20-3933
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
64.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis annaksid aluse maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus jääb muutmata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
65.TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja kaebab maakohtu otsust osas, milles jäi rahuldamata põhinõue lepingutasu 1048.50 euro ulatuses, lepingujärgses määras intresside nõue 127.92 eurot ja lepingujärgses määras viiviste nõue. Samuti kaebab hageja maakohtu menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustuste peale. Seega on 09.12.2021 otsus jõustunud osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti osas, milles jäi rahuldamata hageja nõue sõiduki hoiustamiskulu 42 euro, müügikulu 31.94 euro ja isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni 18.30 euro sissenõudmiseks kostjalt (TsMS § 456 lõike 2 punkt 1). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenuvõlgnevuse 2895.52 eurot, kahjuhüvitise 1810.04 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, seisuga 13.05.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 623.85 eurot ja alates 14.05.2021 sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni laenuvõlgnevuse 2895.52 euro täieliku tasumiseni.
66.. Hageja kaebab maakohtu otsust osas, milles jäi rahuldamata 06.07.2018 laenu- ja tagatisomandamise lepingu (t lk 9-17) järgne laenuvõlgnevus osas, milles see sisaldab lepingupunktis 8 kokkulepitud lepingutasu 1048.50 eurot. Maakohus asus poolte väidete ja kogutud tõendite hindamise tulemusena seisukohale, et laenuandja rikkus KAVS § 49 lõike 1 punkte 1-7, lõike 2 punkte 1-3, lõike 3 punkte 1-3, lõiget 7, § 50 lõikeid 3 ja 4 ning VÕS § 4034 lõikeid 1-4, kui ei uurinud piisava hoolega kostjalt, muudest andmekogudest (täitemenetluse registrisse päringu tegemine) andmeid kostja majandusliku olukorra, tema kõigi kohustute, sissetulekute kohta ega nõudnud kostjalt vastavat teavet.
67.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 2-18-9977 (punkt 12), 2-18-977 (punkt 43), 2-20106661 (punkt 55)).
68.Praeguses asjas ei ole vaidlust, et laenuandja piirdus kostja krediidivõimelisuse kontrollimisel laenutaotluses märgituga. VÕS § 4034 lõike 13 kohaselt on vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal. Tõendamiskoormust selgitas maakohus 05.04.2021 istungil (protokoll t lk 98-99). Kolleegium märgib, et kuigi hageja on toetunud väidetes ka sellele, et kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal kehtivaid maksehäireid, siis kohtule ei ole esitatud enne lepingu sõlmimist tehtud päringu vastust (t lk 68 on raport kuupäevaga 08.06.2020, st tegemist on vastusega alles kohtumenetluse ajal tehtud päringule). Hageja on esitanud väljatrüki laenuandja
2-20-3933 arvutiprogrammist (Applications log) (t lk 118), millest nähtuvad kuupäev „29.06.2018 kell 22:51“; lepingu number ja info selle kohta, et laen on väljastatud; kliendi nimi, isikukood, telefoni number, e-mail; kliendi sissetuleku (incom) suurus 1800 eurot ja kohustuste suurus kuus (monthly liabilities) 600 eurot. Samuti on hageja esitanud kostja saadetud laenutaotluse (t lk 128), mille kohaselt taotles kostja laenu 10 000 eurot auto väärtusega 10 000 eurot ostmiseks ning kliendi isikuandmed. Taotlusest ei nähtu, et kostja oleks märkinud enda sissetulekute ja kohustuste suuruse. Samas ei ole kostja vaielnud vastu hageja väitele, et info sissetulekute ja kohustuste kohta oli tema poolt laenuandjale antud. Seega sai maakohus seda asjaolu vaidluse lahendamisel arvestada. Küll aga nõustub kolleegium maakohtuga, et nimetatud asjaolu ei anna alust kohaldada VÕS § 4034 lõike 7 neljandat lauset, mille kohaselt kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti, ei kohaldata lõike 7 esimeses kuni kolmandas lauses sätestatut. VÕS § 4034 lõiked 3 ja 4 reguleerivad krediidiandja kohustust küsida vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet, teavitades millist teavet, milliseid tõendeid ja milliseks tähtajaks peab esitama ning sellisele teabele vastamisel tuleb tarbijal esitada krediidiandjale õige ja täielik nõutud teave. Praeguses asjas ei ole krediidiandja isegi mitte väitnud, et ta oleks kostjalt mistahes täiendavat teavet küsinud. Sellisel juhul ei saa krediidiandja ka väita, et tarbija jättis mistahes teabe tahtlikult esitamata või võltsis esitatud teavet. Hageja esitatud laenu andmisel aluseks olnud andmete alusel asus maakohus ainuvõimalikule seisukohale, et konkreetsel juhul ei teinud laenuandja mistahes pingutusi, et taotleja krediidivõimekust KAVS-i ja VÕS-i kohaselt hinnata. Maakohtu poolt esiletoodud mõlema seaduse sätted kohustavad krediidiandjat enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja krediidivõimekust hindama; hindamisel tuleb aluseks võtta vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, teised varalised kohustused, varasem maksekohustuste täitmine, muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, muud teadaolevad tähtsust omada võivad faktid; tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel tuleb arvesse võtta sissetulekuallikad, laekumise regulaarsus, laekumise piisav ajavahemik; krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ja millel on tähtsus tarbija regulaarese sissetuleku arvutamisel; krediidivõimekuse hindamiseks vajalikku teavet saab krediidiandja tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et krediidiandja oleks nõudnud tarbijalt mistahes täiendavat teavet ega tuvastanud tema regulaarset sissetulekut ega kontrollinud esitatud andmete õigsust. Sellises olukorras ei saanud krediidiandja veenduda kostja krediidivõimekuses ega oleks tohtinud laenulepingut temaga sõlmida (VÕS § 4034 lõige 6). Hageja viide Riigikohtu lahendile nr 2-14-21710 ei ole asjakohane, kuna selles vaidluses kohaldus VÕS-i redaktsioon, mis kehtis enne tarbijakrediidisätete jõustumist. Isegi kui laenuandjal ei olnud endal võimalik nõuda laenutaotlejat puudutavat teavet toimuvate täitemenetluste kohta, oli tal võimalik nõuda sellise teabe esitamist taotlejalt. Puudub vaidlus, et ka seda laenuandja ei teinud.
69.Eeltoodust tulenevalt kohaldas maakohus asjakohaselt VÕS § 4034 lõiget 7 ja jättis hagi rahuldamata lepingutasu ja intressi nõudes ning viivise nõudes suuremas määras kui VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määr.
70.Samuti kaebab hageja maakohtu menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustuste peale ja leiab, et kõik maakohtumenetlusega seotud kulud tuleb jätta kostja kanda. Kuna eelnevalt leidis kolleegium, et maakohtu otsus on seaduslik ja kuna apellatsioonkaebus ei sisalda alternatiivseid vastuväiteid menetluskulude jaotusele juhuks, kui kaebus jääb nõuete osas rahuldamata, puudub apellatsioonikohtul alus maakohtu poolt teostatud jaotust ja
2-20-3933 kindlaksmääramist rahuldamata.
kontrollida. Seega jääb kaebus ka menetluskulusid puudutavas osas
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
71.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
72.Kuna vastustaja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulusid, siis menetluskulude hüvitist kolleegium kindlaks ei määra.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.