Direktiiv 1992/43

Artikkel 1 Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) kaitse — meetmete kogum, mis on vajalik looduslike elupaikade ja looduslike looma- ja taimeliikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks punktide e ja i määratluste kohaselt; b) looduslikud elupaigad — maa- või veealad, mida eristatakse geograafiliste, abiootiliste ja biootiliste tunnuste järgi ja mis on täiesti looduslikud või poollooduslikud; c) ühenduse tähtsusega looduslikud elupaigatüübid — elupaigatüübid, mis artiklis 2 nimetatud territooriumil: i) on kadumisohus nende looduslikul levilal; või ii) mille looduslik levila on väike nende hääbumise või looduslikult omase piiratud levila tõttu; või ▼M3 iii) mis on suurepärased näited ühe või enama üheksa järgmise biogeograafilise piirkonna omaduse tõttu: Alpide piirkond, Atlandi piirkond, boreaalne piirkond, mandripiirkond, Makaroneesia piirkond, Musta mere piirkond, Pannoonia piirkond, stepipiirkond ja Vahemere piirkond. ▼B Need elupaigatüübid on loetletud või neid võidakse loetleda I lisas; d) esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid — kadumisohus looduslikud elupaigatüübid, mis esinevad artiklis 2 nimetatud territooriumil ja mille kaitsmisel on ühendusel eriline vastutus, võttes arvesse nende loodusliku levila suurust artiklis 2 nimetatud territooriumil; need esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid on I lisas tähistatud tärniga (*); e) loodusliku elupaiga kaitsestaatus — looduslikku elupaika ja selle tüüpilisiliikemõjutavate tegurite summa, mis võib mõjutada selle pikaajalist looduslikku levikut, struktuuri ja funktsioone ning selle tüüpiliste liikide pikaajalist säilimist artiklis 2 nimetatud territooriumil. Loodusliku elupaiga kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui: — selle looduslik levila ja alad, mida see levila piires katab, on muutumatud või laienemas, — selle pikaajaliseks säilimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid on praegu ja tõenäoliselt ka lähitulevikus olemas ja — selle tüüpiliste liikide kaitsestaatus on soodne punkti i määratluse kohaselt; f) liigi elupaik — eriomaste abiootiliste ja biootiliste tegurite abil määratletud keskkond, kus see liik elab igas bioloogilise tsükli etapis; g) ühenduse tähtsusega liigid — liigid, mis artiklis 2 nimetatud territooriumil on: i) ohustatud, välja arvatud need liigid, mille looduslik levila on sellel territooriumil marginaalne ja mis ei ole ohustatud või ohualdis lääne palearktilises piirkonnas; ii) ohualtid, st arvatakse, et tõenäoliselt liigub see lähemal ajal ohustatud liikide kategooriasse, kui põhjuslikud tegurid toimivad edasi; iii) harvad, st väikeste populatsioonidega, mis praegu ei ole ohustatud või ohualtid, kuid võivad sellisteks muutuda. Need liigid asuvad piiratud geograafilisel alal või on hõredalt levinud laiemal looduslikul levilal; või iv) endeemsed ja nõuavad erilist tähelepanu nende elupaiga erilaadi ja/või nende elupaiga kasutamise võimalike tagajärgede tõttu, mis nende kasutamisel võib olla nende kaitsestaatusele. Need liigid on loetletud või neid võib loetleda II lisas ja/või IV või V lisas; h) esmatähtsad liigid — punkti g alapunktis i nimetatud liigid, mille kaitsmine on ühenduse eriline ülesanne seoses nende tähtsusega artiklis 2 nimetatud territooriumil; II lisas on need esmatähtsad liigid tähistatud tärniga (*); i) liigi kaitsestaatus — asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust artiklis 2 nimetatud territooriumil. Kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui: — asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja — liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega ei vähene ka lähitulevikus ning — selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene; j) ala — geograafiliselt määratletud ala, mille piirid on selgelt märgitud; k) ühenduse tähtsusega ala — ala, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu see alal kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa asjaomase biogeograafilise piirkonna või asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Laia levilaga loomaliikide puhul peavad ühenduse tähtsusega alad vastama niisuguste liikide looduslikul levilal asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused; l) erikaitseala — ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud; m) isend — IV ja V lisas nimetatud liiki kuuluv elus või surnud loom või taim, selle osad või nendest valmistatud tooted, samuti kõik kaubad, mille puhul saatedokumendist, pakendilt, märgistuselt, etiketilt või muude asjaolude põhjal ilmneb, et nad sisaldavad nendesse liikidesse kuuluvate loomade või taimede osi või neist valmistatud tooteid; n) komitee — artikli 20 alusel loodud komitee.

Artikkel 2 1. Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut. 2. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks. 3. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.

Artikkel 3 1. Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide direktiivi 79/409/EMÜ kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad. 2. Iga liikmesriik annab oma panuse Natura 2000 loomisse võrdeliselt sellega, mil määral tema territooriumil leidub lõikes 1 nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Selleks määrab liikmesriik artikli 4 kohaselt erikaitsealad, võttes arvesse lõikes 1 ettenähtud eesmärke. 3. Kui liikmesriigid peavad seda vajalikuks, püüavad nad parandada Natura 2000 ökoloogilist sidusust, säilitades ja vajaduse korral arendades artikli 10 kohaselt maastikuvorme, mis on looduslikule loomastikule ja taimestikule ülioluline.

Artikkel 4 1. Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, millised kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. Suure levilaga loomaliikide puhul peavad need alad vastama niisuguste liikide loodusliku levila piires asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Laia levilaga veeskasvatatavate liikide puhul tehakse nende alade kohta ettepanekuid ainult siis, kui on olemas selgelt piiritletud ala, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Vajaduse korral teevad liikmesriigid artiklis 11 nimetatud järelevalve tulemuste alusel ettepanekuid loetelu muutmiseks. Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. Teave peab sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, suurust ja III lisas (1. etapp) ettenähtud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid, mis esitatakse komisjoni kehtestatud vormis artiklis 21 sätestatud korras. 2. Komisjon kehtestab kokkuleppel kõikide liikmesriikidega III lisas (2. etapp) sätestatud kriteeriumide alusel ja artikli 1 punkti c alapunktis iii nimetatud kõigi ►M3 üheksa ◄ biogeograafilise piirkonna ja artikli 2 lõikes 1 nimetatud kogu territooriumi kohta liikmesriikide esitatud loeteludel põhineva ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu, märkides alad, kust on üks või mitu esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki. Liikmesriigid, kus ühe või mitme esmatähtsa loodusliku elupaigatüübi ja esmatähtsate liikide levilad moodustavad üle 5 % riigi territooriumist, võivad oma territooriumil ühenduse jaoks oluliste alade valimisel kokkuleppel komisjoniga taotleda III lisas (2. etapp) nimetatud kriteeriumide paindlikumat kohaldamist. Ühenduse jaoks olulisteks aladeks valitud alade loetelu kinnitab komisjon artiklis 21 sätestatud korras, märkides alad, kus esineb üks või mitu esmatähtsat elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki. 3. Lõikes 2 nimetatud loetelu kehtestatakse kuue aasta jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. 4. Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist. 5. Niipea kui ala on kantud lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud loetellu, kohaldatakse selle suhtes artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 4.

Artikkel 5 1. Kui komisjon erandjuhtudel leiab, et artikli 4 lõikes 1 nimetatud siseriiklikus loetelus puudub märge ala kohta, kus esineb esmatähtis looduslik elupaigatüüp või esmatähtis liik, mida komisjon peab asjakohase ja usaldusväärse teadusinfo alusel selle esmatähtsa loodusliku elupaigatüübi säilitamise või selle esmatähtsa liigi ellujäämise seisukohast väga tähtsaks, algatatakse selle liikmesriigi ja komisjoni vahel kahepoolne konsulteerimismenetlus, et võrrelda nende kasutatud teaduslikke andmeid. 2. Kui kuni kuuekuulise konsultatsiooniperioodi möödumisel vaidlust ei lahendata, saadab komisjon nõukogule ettepaneku ala valimise kohta ühenduse tähtsusega alaks. 3. Nõukogu teeb ühehäälse otsuse kolme kuu jooksul alates ettepaneku saamise kuupäevast. 4. Konsultatsiooniperioodi ajal ja kuni nõukogu otsuseni kohaldatakse asjaomase ala suhtes artikli 6 lõiget 2.

Artikkel 6 1. Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist. 3. Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist. 4. Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.

Artikkel 7 Käesoleva direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad kõik direktiivi 79/409/EMÜ artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade osas alates käesoleva direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala direktiivi 79/409/EMÜ kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.

Artikkel 8 1. Koos ettepanekutega, mida liikmesriigid esitavad komisjonile alade kohta, mis sobivad erikaitsealadeks, kus esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, saadavad nad vajaduse korral komisjonile oma hinnangu ühenduse kaasrahastamise kohta, mida nad peavad vajalikuks artikli 6 lõike 1 kohaste kohustuste täitmisel. 2. Alade osas, millele taotletakse ühenduse kaasrahastamist, määrab komisjon kokkuleppel iga asjaomase liikmesriigiga meetmed, mis on vajalikud esmatähtsate looduslike elupaigatüüpide ja esmatähtsate liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks asjaomasel alal, ning nende meetmete üldmaksumuse. 3. Komisjon annab kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega hinnangu lõikes 2 nimetatud meetmete toimimiseks vajalikule rahastamisele, sealhulgas kaasrahastamisele, võttes muu hulgas arvesse esmatähtsate looduslike elupaigatüüpide ja/või esmatähtsate liikide esinemistihedust liikmesriigi territooriumil ning vajalike meetmetega seotud suhtelist finantskoormust. 4. Komisjon võtab lõigetes 2 ja 3 nimetatud hinnangu alusel ja ühenduse rahastamisvahendite kohaseid rahastamisallikaid arvestades artiklis 21 sätestatud korras vastu tähtsuse järjekorda pandud tegevuskava, mille hulka kuuluvad meetmed, mida tuleb rakendada, kui ala on määratud artikli 4 lõike 4 kohaselt. 5. Piisavate ressursside puudumise tõttu tegevuskavast välja arvatud meetmed ja eespool nimetatud tegevuskavasse arvatud meetmed, mida ei ole kaasrahastatud või mida on rahastatud ainult osaliselt, vaadatakse artiklis 21 sätestatud korras uuesti läbi iga kahe aasta tagant seoses tegevuskava läbivaatamisega ning liikmesriigid võivad kuni selle läbivaatamiseni meetmete rakendamise edasi lükata. Läbivaatamisel võetakse vajaduse korral arvesse kõnealuse ala uut olukorda. 6. Aladel, kus kaasrahastamisest sõltuvate meetmete rakendamine on edasi lükatud, hoiduvad liikmesriigid kõikide uute meetmete rakendamisest, mille tagajärjel nende alade seisund tõenäoliselt halveneb.

Artikkel 9 Komisjon vaatab artiklis 21 sätestatud korras korrapäraselt läbi Natura 2000 võrgustiku panuse artiklites 2 ja 3 sätestatud eesmärkide saavutamisel. Sellega seoses võib kaaluda mõne erikaitseala loetelust väljaarvamist, kui looduslik areng, mis on artiklis 11 sätestatud järelevalve tulemus, seda võimaldab.

Artikkel 10 Kui liikmesriigid peavad seda vajalikuks, püüavad nad maakorralduses ja arengupoliitikas ning eelkõige seoses Natura 2000 võrgustiku ökoloogilise sidususe parandamisega soodustada looduslikule loomastikule ja taimestikule ülioluliste maastikuvormide kaitsekorraldust. Need on vormid, mis nende pikisuunalise ja katkematu struktuuri tõttu (näiteks jõed koos kallastega või tavapärased põllupiiride märkimise süsteemid) või puhkepaikadena (näiteks tiigid või metsasalud), on looduslike liikide rändele, levikule ja geenivahetusele väga olulised.

Artikkel 11 Liikmesriigid teostavad artiklis 2 nimetatud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsatele looduslikele elupaigatüüpidele ja esmatähtsatele liikidele.

Artikkel 12 1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates: a) kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid; b) nende liikide tahtliku häirimise, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal; c) munade tahtliku hävitamise või loodusest võtmise; d) paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise. 2. Liikmesriigid keelavad nende liikide loodusest võetud isendite pidamise, vedamise ja müümise või vahetamise ja müügiks pakkumise, välja arvatud juhul, kui need liigid on loodusest seaduslikult võetud enne käesoleva direktiivi rakendamist. 3. Lõike 1 punktides a ja b ning lõikes 2 nimetatud keeldu kohaldatakse kõikide nende loomade eluetappide suhtes, kelle suhtes käesolevat artiklit kohaldatakse. 4. Liikmesriigid kehtestavad süsteemi IV lisa punktis a loetletud loomaliikide juhusliku püüdmise ja tapmise jälgimiseks. Kogutud teabe alusel teevad liikmesriigid täiendavat uurimistööd ja võtavad täiendavaid kaitsemeetmeid, millega tagatakse, et juhuslik püüdmine või tapmine ei avaldaks asjaomasele liigile olulist negatiivset mõju.

Artikkel 13 1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis b loetletud taimeliikide range kaitse süsteem, keelates: a) niisuguste taimede tahtliku korjamise, kogumise, lõikamise, juurimise või hävitamise looduses nende looduslikul levilal; b) selliste liikide loodusest võetud isendite pidamise, vedamise ja müümise või vahetamise ja müügiks pakkumise, välja arvatud juhul, kui need liigid on loodusest seaduslikult võetud enne käesoleva direktiivi rakendamist. 2. Lõike 1 punktides a ja b nimetatud keeldu kohaldatakse kõikide nende taimede bioloogilise elutsükli etappide suhtes, mille suhtes käesolevat artiklit kohaldatakse.

Artikkel 14 1. Kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma- ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega. 2. Kui neid meetmeid peetakse vajalikuks, peab nende hulka kuuluma artiklis 11 ettenähtud järelevalve jätkamine. Nende meetmete hulka võivad kuuluda eelkõige: — teatavale omandile juurdepääsu käsitlevad eeskirjad, — isendite loodusest võtmise ja teatavate populatsioonide kasutamise ajutine või kohalik keeld, — isendite loodusest võtmise ajavahemike ja/või meetodite sätestamine, — jahi- ja kalapüügieeskirjade kohaldamine isendite võtmisel, võttes arvesse niisuguste populatsioonide kaitset, — isendite võtmist käsitleva loasüsteemi või kvootide kehtestamine, — isendite ostmise, müügi, müügiks pakkumise, müügiks hoidmise või müügiks transportimise sätestamine, — loomaliikide kasvatamine vangistuses ja taimeliikide kunstlik paljundamine range järelevalve tingimustes, et vähendada isendite loodusest võtmist, — vastuvõetud meetmete mõju hindamine.

Artikkel 15 V lisa punktis a loetletud looduslike loomaliikide püüdmisel või tapmisel ja kui artikli 16 alusel kohaldatakse IV lisa punktis a loetletud liikide võtmisel, püüdmisel või tapmisel erandeid, keelavad liikmesriigid kõikide keelatud vahendite kasutamise, mis võivad põhjustada nende liikide populatsioonide kohalikku kadumist või tekitada neile tõsiseid häireid, eelkõige: a) VI lisa punktis a loetletud püüdmis- või tapmisvahendite kasutamise; b) iga liiki püüdmise ja tapmise VI lisa punktis b nimetatud transpordivahenditelt.

Artikkel 16 1. Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi: a) loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmiseks ja looduslike elupaikade säilitamiseks; b) eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks; c) rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest; d) kasvatustööks ja nende liikide teaduslikuks uurimiseks, taastamiseks ja taasasustamiseks ning selle jaoks vajalikuks paljundamiseks, sealhulgas taimede kunstlikuks paljundamiseks; e) range järelevalve all valikuliselt ja piiratud ulatuses IV lisas loetletud liikide teatavate isendite võtmise või pidamise lubamiseks pädevate siseriiklike asutuste määratletud kogustes. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile iga kahe aasta tagant lõike 1 alusel kohaldatud erandite kohta komitee kehtestatud vormi kohase aruande. Komisjon esitab oma arvamuse nende erandite kohta hiljemalt 12 kuu jooksul aruande saamisest ning teatab sellest komiteele. 3. Aruannetes esitatakse: a) liigid, mille suhtes erandeid kohaldatakse, ja erandi tegemise põhjus, sealhulgas ohu laad ning vajaduse korral tagasilükatud alternatiivsed võimalused ja kasutatud teadusandmed; b) loomaliikide püüdmiseks või tapmiseks lubatud viisid, vahendid ja meetodid ning nende kasutamise põhjused; c) asjaolud, millal ja miks need erandid on lubatud; d) asutus, mis on volitatud nõutud tingimused teatavaks tegema ja kontrollima, kas need on täidetud, samuti otsustama, milliseid viise, vahendeid ja meetodeid millistes piirides ja milliste asutuste poolt võib kasutada, ning millised isikud vastutavad ülesande täitmise eest; e) järelevalvemeetmed ja saadud tulemused.

Artikkel 17 1. Liikmesriigid koostavad alates artiklis 23 ettenähtud ajavahemiku lõppemisest iga kuue aasta tagant käesoleva direktiivi rakendamise aruande. See aruanne peab sisaldama eelkõige teavet artikli 6 lõikes 1 nimetatud kaitsemeetmete kohta, hinnangut nende meetmete mõju kohta I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide kaitsestaatusele ning artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemusi. Komitee kehtestatud vormi kohaselt koostatud aruanne edastatakse komisjonile ja tehakse üldsusele kättesaadavaks. 2. Komisjon koostab lõikes 1 nimetatud aruannete põhjal ühendaruande. Selles aruandes esitatakse tehtud edusammude asjakohane hinnang ja eelkõige Natura 2000 osa artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamisel. Aruande osa, mis hõlmab liikmesriikide esitatud teavet, saadetakse kõnealusele liikmesriigile kinnitamiseks. Komisjon avaldab lõpparuande komiteele esitamise järel hiljemalt kahe aasta jooksul pärast lõikes 1 nimetatud aruannete saamist ning edastab selle liikmesriikidele, Euroopa Parlamendile, nõukogule ning majandus- ja sotsiaalkomiteele. 3. Liikmesriigid võivad tähistada käesoleva direktiivi kohaselt määratud alad komitee kavandatud tähistustahvlitega, mida ühenduses kasutatakse.

Artikkel 18 1. Liikmesriigid ja komisjon soodustavad artiklis 2 ettenähtud eesmärkide ja artiklis 11 nimetatud kohustuse täitmiseks vajalikku teadustööd. Nad vahetavad teavet, et liikmesriigi ja ühenduse tasandil tehtavat teadustööd nõuetekohaselt kooskõlastada. 2. Erilist tähelepanu pööratakse artiklite 4 ja 10 rakendamiseks vajalikule teadustööle ning soodustatakse liikmesriikidevahelist piiriülest teaduskoostööd.

Artikkel 19 Muudatused, mis on vajalikud I, II, III, V ja VI lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga, võtab nõukogu vastu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega. Muudatused, mis on vajalikud IV lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga, võtab nõukogu vastu komisjoni ettepanekul ühehäälselt.

Artikkel 20 Komisjoni abistab komitee.

Artikkel 21 1. Kui viidatakse käesolevale artiklile, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ ( 1 ) artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle artikli 8 sätteid. Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud. 2. Komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 22 Käesoleva direktiivi sätete rakendamiseks liikmesriigid: a) uurivad IV lisa liikide, mis on nende territooriumil kohalikud liigid, taasasustamise võimalust, kui uuring, milles on arvesse võetud muudes liikmesriikides või mujal saadud kogemusi, tõestab, et niisugune taasasustamine aitab tõhusalt kaasa nende liikide soodsa kaitsestaatuse taastamisele ja kui seda tehakse pärast asjaomase üldsusega põhjalikku konsulteerimist; b) tagavad, et kõikide liikide tahtlik asustamine nende territooriumile, kus need liigid on võõrliigid, oleks reguleeritud, nii et see ei kahjustaks looduslikke elupaiku nende looduslikul levilal ega kohalikku looduslikku loomastikku ja taimestikku, ja keelavad niisuguse taasasustamise, kui nad peavad seda vajalikuks. Hindamistulemused edastatakse komiteele teadmiseks; c) soodustavad kasvatustööd ja üldsuse teavitamist, mis selgitab vajadust kaitsta looduslikke looma- ja taimeliike ning nende elukeskkonda ja looduslikke elupaiku.

Artikkel 23 1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid kahe aasta jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest. Liikmesriigid teavitavad sellest viivitamata komisjoni. 2. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendele meetmetele või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetavate siseriiklike põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 24 Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.