2.3.rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 44,3 eurot ületavas osas,
2.4.määras alates 30. juunist 2018 sissenõutava viivise maksimumsuuruse 326,18 eurot ületavas osas,
2.5.määras alates 30. juunist 2018 sissenõutava viivise arvutamise aluseks oleva põhivõla suuruse osas, milles see ületab 831,71 eurot,
2.6.jaotas menetluskulud.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta selles osas hagi rahuldamata ning jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile.
4.Jätta maakohtu otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata, kuid muuta maakohtu põhjendusi.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine.
6.1.Rahuldada hagi osaliselt.
6.2.Mõista RRalt BB Finance OÜ kasuks välja 876,01 eurot, sh põhinõue 831,71 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 44,3 eurot.
6.3.Mõista RRalt BB Finance OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (831,71 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. juunist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 326,18 eurot.
6.4.Jätta rahuldamata BB Finance OÜ intressinõue, põhivõla nõue 457,66 euro ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivisenõue 918,89 euro ulatuses ja edasiulatuv viivisenõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas.
6.5.Jätta menetluskulud 36% ulatuses kostja kanda ja 64% ulatuses hageja kanda.
7.Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.BB Finance osaühing (hageja) esitas 29. juunil 2018 Harju Maakohtule RRa (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 1289,37 eurot, intressi 204,85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 963,19 eurot ja edasiulatuva viivise määras 0,13% põhivõlast päevas alates 30. juunist 2018 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 326,18 eurot.
1.1.Hageja väitel sõlmisid pooled 7. juunil 2016 laenulepingu nr 2101647746, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 1499,75 eurot, millest 904,75 eurot läks lepingust nr 2101632623 tuleneva refinantseeritava kohustuse katteks ning 595 eurot kanti kostjale üle. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. Kostja kinnitas laenu taotlemisel, et ta nõustub laenulepingu lahutamatuks osaks olevate üldtingimustega. Lepingu järgi oli aastane intressimäär 50,4% ja krediidi kulukuse määr 64,91%. Hageja ütles 4. jaanuaril 2017 laenulepingu üles, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt. Hagi esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlg 1289,37 eurot. Hageja arvestas intressi määras 50,4% aastas alates esimesest tasumata osamaksest
5.oktoobrist 2016 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 3. jaanuaril 2017 – kokku 204,85 eurot. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku
5.jaanuarist 2017 kuni 29. juuni 2018 eest 963,19 eurot (intressimääraga 50,4% aastas). Hageja palub kostjalt välja mõista ka edasiulatuv viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses intressimääras 50,4% aastas ehk 0,13% päevas. 2 (9)
1.2.Hageja esitas 4. novembril 2019 hagi täienduse ning dokumentaalsete tõenditena poolte varasemad laenulepingud. Hageja on väljastanud kostjale laene kokku 1605 eurot:
28.detsembri 2015. a laenulepingu nr 2101619792 alusel 490 eurot, 2. märtsi 2016. a laenulepingu nr 2101632623 alusel 520 eurot ja praeguse hagi aluseks oleva laenulepingu alusel 595 eurot. Laenulepingu põhitingimustest nähtuvalt oli eelmiste lepingute järgsete kohustuste põhisumma 904,75 eurot. Kostja väitis, et ta on kohustuse katteks maksnud 121,58 eurot 5. juunil 2015, 32,32 eurot 5. juulil 2015, 274,27 eurot 13. septembril 2016 ja 2,52 eurot 24. oktoobril 2016. 5. juuli 2015 makse 32,32 eurot ega 24. oktoobri 2016 makse 2,52 eurot ei ole seotud vaidlusaluse laenulepinguga. Seega on kostja tasunud hagejale kokku 395,85 eurot (121,58+274,27) ja hageja arvestas hagis ekslikult kostja võlgnevusest maha üksnes 391,93 eurot. Hageja arvestab täiendavalt laenu põhiosast maha 3,92 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 1285,45 eurot, intressi 204,85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 960,26 eurot ja edasiulatuva viivise alates 30. juunist 2018 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgses intressimääras 0,13% iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 326,18 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel on hageja võla arvestus ebaselge. Kostja sai hagejalt 7. juunil 2016 laenu 595 eurot. Kostja on hagejale pärast seda tagasi maksnud 32,32 eurot. Põhivõlgnevus on seega 562,68 eurot. Ei ole selge, kuidas on hageja arvestanud põhivõlaks 1289,37 eurot. Hageja väitel on osa kostjale väljamakstud laenust läinud refinantseeritava lepingu katteks. Samas on hageja esitanud andmeid vaid 7. juuni 2016 laenulepingu kohta. Hagejal tuleb välja tuua selge võla arvestus, mh selgitada ja tõendada, milles pooled on kokku leppinud, kui palju kostjale laenu on antud ja kuidas laen välja maksti, samuti seda, milliseid makseid kostja enne hagis nimetatud lepingu sõlmimist hagejale tasus ja kuidas neid liigitati. Kostjale maksti kontole 595 eurot ja 904,75 eurot arvestas hageja muu võla tasumiseks. Tehing viitab sellele, et varasem võlg on uue laenulepingu sõlmimisega ümber vormistatud uueks laenusummaks. Mh on intressilt arvestatud intressi, mis ei ole lubatud. Seega on tegemist tühise lepinguga. Hageja on tõenäoliselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg-s 2 sätetatud nõudeid eirates üritanud kostjalt sisse nõuda kõik lepingust ja selle lisadest ning muudest lisakokkulepetest tekkivad kõrvalnõuded. Ka ei selgu, miks hageja sõlmis kostjaga uue laenulepingu, kui kostja oli juba eelneva lepinguga jäänud raskustesse. Kuna laenuleping on tühine, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Ka laenulepingus tüüptingimusena kokku lepitud viivisemäär 0,75% päevas on tühine, sest see ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolm korda. Hageja võib kostjalt viivist nõuda VÕS § 113 lg 1 teise lauses sätestatud määras.
3.Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja hindas kostja krediidivõimelisust ebapiisavalt. Kostjale ei olnud laenukohustuste täitmine jõukohane. Kostja sõlmis laenulepingu sundolukorras, et tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. Hageja tekitas kostjale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju, mille hüvitamist taotleb kostja hageja nõuete tasaarvestamisega. Kostja peab põhisummat ületavat nõudeosa teda kahjustavaks ning see summa tuleb tasaarvestada laenulepingust tekkinud kõrvalkohustustega. Kui kohus ei pea võimalikuks lugeda kostja kahju hüvitamise nõuet ja hageja võlanõuet tasaarvestatuks, palub kostja kohtul vähendada viivist. Viivise nõudmine kostjalt lepingujärgses määras asetab kostja raskesse majanduslikku olukorda.
4.Kostja selgitas 18. jaanuari 2019 seisukohas, et ta on hagejale laenu tagasi maksnud kokku 430,69 euro ulatuses, s.o 32,32 eurot 5. juulil 2016, 274,27 eurot 13. septembril 2016, 2,52 eurot 24. oktoobril 2016 ja 121,58 eurot 5. juulil 2016. Võla jääk on 164,31 eurot. Maakohtu otsus
3 (9)
5.Maakohus rahuldas 28. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 1642,72 eurot, s.o põhivõla 1285,45 eurot, intressi 204,85 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 152,42 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. juunist 2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1133,03 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude 807,84 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.
5.1.Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 7. juunil 2016 laenulepingu nr 2101647746. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt sai kostja krediiti 1499,75 eurot, millest 904,75 eurot kanti laenulepingu nr 2101632623 refinantseerimiseks ja ülejäänud 595 eurot kanti kostja arvelduskontole. Aastane intressimäär oli lepingu kohaselt 50,4% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena ajavahemikul 7. juulist 2016 kuni
30.oktoobrini 2017. Maksekorraldusega nr 29817 on tõendatud, et 7. juunil 2016 on kostja arveldusarvele laenulepingu nr 2101647746 alusel kantud 595 eurot.
5.2.Kuna laenulepingu tarbija krediidi kulukuse määr ei ületa seaduses lubatud määra, siis ei ole laenuleping VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine ega ka vastuolus heade kommetega. Samuti ei keela seadus laenulepingute sõlmimist, millega refinantseeritakse laenusaaja varasemaid kohustusi. Kostja laenukohustuste refinantseerimist ei saa pidada tema jaoks äärmiselt ebasoodsaks. Ka ei saa laenulepingut lugeda tühiseks selle tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäära tõttu. Kuigi laenulepingus kokku lepitud viivisemäär (0,75% päevas) ületas kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (s.o 0,066166% päevas), on selle asjaolu esinemisel VÕS § 42 lg 1 alusel tühine üksnes laenulepingu järgne viivisekokkulepe, mitte laenuleping tervikuna.
5.3.Kuna kostja esitas hagejale laenulepingu sõlmimise ajal ebaõigeid andmeid oma krediidivõimelisuse kohta, siis ei ole kostjal VÕS § 101 lg 3 kohaselt õigus hagejalt nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte, kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Kui laenulepingu sõlmimisel ületasid kostja kulud tema sissetulekuid ja kostjale oli teada, et tal võivad laenulepingu täitmisel makseraskused tekkida, oli kostja VÕS § 14 lg 2 kohaselt kohustatud nendest asjaoludest hagejat teavitama. Kostja ei ole tõendanud, et ta on laenulepingu sõlmimisel hagejale edastanud andmed, mille põhjal võis hageja järeldada, et kostja majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. Kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Kostja seda teinud ei ole. Hageja esitas maakohtule krediidiküsitluse, millest nähtuvalt on kostja 20. detsembril 2015 märkinud enda igakuiseks netosissetulekuks üle 1001 euro ja igakuisteks kohustusteks 351– 500 eurot. Laenuleping sõlmiti ligikaudu kuus kuud pärast küsitlusele vastamist. Kostja
13.septembri 2016 krediidiküsitlusest nähtuvalt ei olnud kostja töökoht võrreldes
20.detsembri 2015 küsitluse vastustega muutunud. Ka ei olnud vähenenud kostja sissetulek ega suurenenud ega vähenenud tema kohustused. Kostja esitas maakohtule 18. jaanuaril 2019 oma pangakonto väljavõtted ajavahemiku 7. detsember 2015 kuni 7. juuni 2016 kohta. Kostja pangakonto väljavõtete põhjal võib eeldada, et kostja on aktiivne hasartmängude mängija. Samuti nähtub, et kostjal on lisaks kohustustele hageja ees veel laenukohustusi teiste isikute ees. Kostja pangakonto väljavõtetest ei saa järeldada, et laenulepingu sõlmimise ajal oli kostjal oma kohustuste täitmisega raskusi. Samuti ei viita kostja makseraskustele asjaolu, et pooled leppisid kokku kostja eelnevate võlgade refinantseerimises. Kostja esitas hagejale ise krediidiküsitluse andmed, mille kohaselt ületasid kostja igakuised sissetulekud oluliselt kostja igakuiseid väljaminekuid. Kostja ei esitanud maakohtule tõendeid oma makseraskuste tõendamiseks. 4 (9)
5.4.Asjaolu, et kostjale laekus laenulepingu alusel üksnes 595 eurot ja ülejäänud 904,75 eurot kasutati laenulepingu nr 2101632623 refinantseerimiseks, ei vabasta kostjat kogu laenulepingus kokku lepitud 1499,75 euro tagastamise kohustusest. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja 5. juuli 2016 makset 32,32 eurot ega 24. oktoobri 2016 makset 2,52 eurot ei saa lugeda tasutuks laenulepingu kohustuste katteks, sest nendest maksetest ei nähtu seost laenulepinguga nr 2101647746. Kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostja on 5. juulil 2016 tasunud 32,32 eurot selgitusega „BB pikendus (makse: 32, teenustasu 0.32)“ ja
24.oktoobril 2016 2,52 eurot selgitusega „AV taustakontrolli tasu (makse: 2.5, teenustasu: 0.02)“. Laenulepingust ei tulenenud kostjale kohustust tasuda taustakontrolli ega lepingu pikendamise tasusid. Seega on kostja kontoväljavõtetega tõendatud, et kostja on laenulepingu nr 2101647746 alusel tasunud hagejale kokku 395,85 eurot (121,54 + 274,27). Hageja nõue kostja vastu 1285,45 euro ja intressi 204,85 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Kuivõrd poolte sõlmitud viivisekokkulepe on tühine, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 152,42 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ajavahemiku 5. jaanuar 2017 kuni 29. juuni 2018 eest. Maakohus mõistis kostjalt välja edasiulatuva viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. juunist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1133,03 eurot, s.o mitte üle põhinõude summa. Poolte seisukohad
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
6.1.Kostja väitel on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes kostja väidete osas seisukoha võtmata.
6.2.Maakohus ei ole kontrollinud hageja võla arvestuse õigsust. Hageja põhinõude kujunemine on ebaselge. Hageja ei ole esile toonud selget võla arvestust ega selgitanud kostja laekumiste jaotust. Hageja on tõenäoliselt VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud nõudeid eirates üritanud kostjalt sisse nõuda kõik lepingust ja selle lisadest ning muudest lisakokkulepetest tekkivad kõrvalnõuded. Hageja ei ole esitanud kõiki nõude aluseks olevaid dokumente. Kostja on saanud hagejalt laenu kaheksal korral kokku 3600 eurot. Hagi aluseks oleva laenulepingu alusel on kostja saanud hagejalt 595 eurot. Kostja on tagasi maksnud vähemalt 5507,92 eurot. Ei ole selge, kuidas on hageja väljastatud laenusummat ja tehtud tagasimakseid arvestades saanud põhivõla suuruseks 1289,37 eurot.
6.3.Hageja on kostja laenulepinguid korduvalt refinantseerinud. Laenulepingud on tühised, kuna põhivõlast, intressist ja viivisest on moodustatud uus põhivõlg, millelt arvestatakse omakorda intressi ja viiviseid. Hageja on kohustatud lähtuma algsetest laenulepingutest, mitte hagis toodud refinantseerimislepingust. Võlasuhtele ei saa hinnangut anda ilma kõiki asjasse puutuvaid dokumente hindamata.
6.4.Hagi aluseks olevad laenulepingud tuleb pidada tüüptingimustel sõlmitud lepinguks ning lepingu sõlmimisel ei ole lähtutud kostja huvidest ja võimalustest.
6.5.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte hindamisel selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja kohaldanud valesti materiaalõiguse norme (VÕS § 4034 lg 1, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-d 1–7, lg 2 p-d 1–3 ja lg 3 p-d 1– 3), mis võis viivise ja intressi nõude osas kaasa tuua asja ebaõige lahenduse. Lisaks jaotas maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte tõendamiskoormise valesti. Kostja on põhistanud hagejapoolse vastutustundetu laenamise, mistõttu pidi hageja omakorda tõendama vastutustundliku laenamise. Hageja ei teinud kostjale laenu andmisel nõuetekohast riskianalüüsi. Hageja käitumine oli laenulepingute sõlmimisel heade kommetega vastuolus, mistõttu on refinantseerimislepingud 5 (9)
tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel tühised. Hageja kasutas refinantseerimisega ära kostja rasket majanduslikku olukorda ja käitus oma õiguste teostamisel pahauskselt, s.o teades, et kostja ei suuda võetud laene tagasi maksta. Hageja ei ole tõendanud, et ta lähtus kostja sissetuleku väljaselgitamisel kostja esitatud pangakonto väljavõtte analüüsist. Hageja nõudis kostjalt tema pangakonto väljavõtet üksnes esmakordsel laenu taotlemisel. Seega kontrollis hageja laenude refinantseerimisel kostja sissetulekute õigsust varasema laenu taotlemisel esitatud informatsiooni põhjal. Samas tuleb maksevõime analüüs teha igal laenu taotlemisel uuesti värskete andmetega. Peale selle ei olnud laenutaotluses esitatud andmete põhjal võimalik üldse kostja maksevõimelisust kontrollida, kuna taotluses nõutud andmed on ebapiisavad ja vähesed. Hageja ei ole palunud kostjal esitada ühtegi täiendavat dokumenti, nt pangakonto väljavõtet või palgatõendit. Hageja ei ole teinud mõistlikke pingutusi kontrollimaks kostja esitatud teavet tema sissetulekute kohta. Laenu väljastamisel oli kostjal mitmeid kohustusi 13 võlausaldaja ees ja maksehäired. Lisaks oli kostja laenu väljastamise ajal hasartmängusõltlane. See informatsioon kajastub ka kostja pangakonto väljavõttel. Hageja pidi sellele tähelepanu pöörama ja kostjale laenu mitte väljastama.
6.6.Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab tasaarvestada hageja krediidi tagastamise nõudega.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja intressinõude, põhivõla nõude 831,71 eurot ületavas osas, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 44,3 eurot ületavas osas ja alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivisenõude maksimumsumma 326,18 eurot ületavas osas ja viivisenõude arvutamise aluseks oleva põhivõla suuruse osas osas, milles see ületab 831,71 eurot, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, milles jätab hagi selles osas rahuldamata ning muudab menetluskulude jaotust vastavalt uuele hagi rahuldamise proportsioonile. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded, jättes välja selgitamata hageja nõude kujunemise. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Olukorras, kus hageja tugines sellele, et laenulepinguga refinantseeriti kostja varasematest laenulepingutest tulenevaid kohustusi ja kostja vaidles varasemate kohustuste olemasolule vastu, oleks hageja pidanud selgelt välja tooma enda nõude kujunemise aluseks olevad asjaolud ja seda kinnitavad tõendid. Hageja seda maakohtu menetluses ei teinud, kuid ka maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu vajadusele enda nõude kujunemist selgitada, rikkudes sellega TsMS § 392 lg 1 p-i 3. Tegemist on rikkumisega, mille ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldas, andes hagejale võimaluse enda nõude kujunemist selgitada ja tõendada.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jagas otsuses valesti tõendamiskoormise vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise osas. Maakohus leidis ekslikult, et kostja oleks pidanud tõendama, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vaidluse korral krediidiandja, st hageja tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist.
11.Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta järgis kostjaga laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks üksnes kaks küsimustikku, mille kostja on täitnud 6 (9)
(tl 53). Üks neist kannab kuupäeva 13. september 2016, st see on täidetud pärast viimase laenulepingu sõlmimist, mistõttu see ei saa näidata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist enne lepingu sõlmimist. Teine küsimustik kannab kuupäeva 20. detsember 2015, st see on täidetud enne esimese laenulepingu sõlmimist. VÕS § 4034 lg 9 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimekust kontrollima iga kord enne krediidisumma muutmist. Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks üldse enne 2. märtsi ja 7. juuni 2016. a lepingute sõlmimist kostja krediidivõimet kontrollinud, mistõttu saab lugeda, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 järgi, et laenulepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Praegu ei ole hageja, vaatamata sellele, et ringkonnakohus seda nõudis, esitanud kohtule uut tagasimaksete arvestust VÕS § 94 järgse intressimääraga. Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et kostja kohustuseks oli tasuda üksnes lepingujärgne põhivõlg.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ka esimese, 28. detsembril 2015 sõlmitud laenulepingu puhul. Hageja esitatud 20. detsembri 2015. a kuupäevaga kostja täidetud küsimustikus on märgitud ära kostja töökoht, amet, töötatud aeg, haridus, perekonnaseis, igakuine sissetulek ja väljaminek. Kuigi need andmed on asjakohased kostja krediidivõimelisuse hindamisel, ei ole need siiski piisavad. Esimese laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 lg 1 kohaselt pidi krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Vajaduse korral tuli selleks küsida tarbijalt teavet ja kasutada asjakohaseid andmekogusid. Täpsemalt sätestas tarbija krediidivõimelisuse kontrollile ettenähtavad nõuded KAVS § 49. Seejuures pidi hageja KAVS § 50 lg 4 järgi kontrollima kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral kostja esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et enda krediidivõimelisuse kohta teabe esitamine oli kostja kohustus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli hageja kui krediidiandja kohustus ja hageja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada teavet kostja krediidivõimelisuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja oleks pidanud minimaalselt nõudma kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata kostja krediidivõimelisust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjale ette heita ka valeandmete esitamist, sest küsimustikus ei ole täpsustatud, milliseid väljaminekuid kostja pidi kirja panema ja esitatud ei ole tõendeid selle kohta, et hageja oleks palunud kostjal seda täpsustada.
13.Esimese laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 ei sätestanud erinevalt kehtivast VÕS § 4034 lg-st 7 selget tagajärge puhuks, kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐89‐06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐136‐12, p 25). Kostja ongi praegusel juhul esitanud vastuses hagile tasaarvestusavalduse, milles on tasaarvestanud enda kahju hüvitamise nõude hageja lepingust tuleneva nõudega. Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestuse tulemusena on lõppenud hageja kõrvalnõuded 28. detsembri 2015. a lepingust ning hagejal oli õigus nõuda kostjalt üksnes põhivõla tagastamist. 7 (9)
14.Kuna ringkonnakohus eelnevalt leidis, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ta saab nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, ei käsitle ringkonnakohus kostja väiteid selle kohta, et laenulepingud on VÕS § 4062 lg 1 järgi tühised krediidi kulukuse liigkõrge määra tõttu. VÕS § 4062 lg 3 järgi oleks selle tagajärg sama, mis on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel. Seetõttu jätab kohus vastuvõtmata ka hageja 24. septembril 2020 esitatud tõendid krediidi kulukuse määra kohta.
15.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale kolme laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja nende laenulepingute järgi tagasi maksnud.
16.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai hagejalt 28. detsembri 2015. a lepingu alusel 490 eurot, 2. märtsi 2016. a lepingu alusel 520 eurot ning 7. juuni 2016. a lepingu alusel 595 eurot. Kokku sai kostja hagejalt seega 1605 eurot.
17.Hageja on välja toonud (hageja 25. juuni 2020. a menetlusdokument), et kostja on talle laenulepingute alusel maksnud 76,62 eurot 22. jaanuaril 2016, 53,38 eurot 2. märtsil 2016, 80,4 eurot 8. aprillil 2016, 92,21 eurot 31. mail 2016, 78,75 eurot 1. juunil 2016, 120,38 eurot 5. juulil 2016, 271,55 eurot 13. septembril 2016. Kokku on hageja seega omaks võtnud, et kostja on talle maksnud 773,29 eurot.
18.Kostja väitel on ta hagejale tasunud erinevate laenulepingute alusel kokku 5507,92 eurot. Samas on pooled välja toonud, et lisaks hagi aluseks olevale 7. juuni 2016. a laenulepingule ja kahele laenulepingule, millest tulenevaid kohustusi 7. juuni 2016. a lepinguga refinantseeriti, on pooled sõlminud veel laenulepinguid. See nähtub ka kostja pangakonto väljavõtetest. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul arvestada kõiki summasid, mille kostja on hagejale üle kandnud, 7. juuni 2016. a laenulepingu ja sellega refinantseeritud 28. detsembri 2015. a ja 2. märtsi 2016. a laenulepingute järgsete kohustuste täitmisena. Ringkonnakohus loeb vaidlusaluste kohustuste täitmiseks tehtud makseteks üksnes maksed, mille selgitusest nähtub seos vaidlusaluste kohustustega. Ülejäänud maksed on arvestades ka kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuvaid maksete selgitusi tehtud ilmselt kostja teistest lepingutest tulenevate kohustuste katteks.
19.Kostja esitatud kontoväljavõtetest ei nähtu, et kostja oleks lisaks hageja väljatoodud maksetele teinud vaidlusaluste kohustuste täitmiseks täiendavaid makseid. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kostja on tasunud hagejale vaidlusaluste kohustuste katteks 773,29 eurot. Kuna kostja on saanud hagejalt 1605 eurot, on kostja põhivõla suurus 831,71 eurot. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla nõude suuremas ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus eelnevalt leidis, et hageja ei või vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kostjalt intressi nõuda, tuleb maakohtu otsus tühistada ka intressi väljamõistmise osas. Hagi jääb tühistatud osas rahuldamata.
20.Ringkonnakohus märgib, et maakohus kohaldas valesti VÕS § 113 lg-t 1. Olukorras, kus poolte kokkulepitud viivisekokkulepe on tühine, saab võlausaldaja nõuda viivist seadusjärgses määras. Maakohus on jätnud seejuures aga tähelepanuta selle, et juhul, kui lepingus on intressimäär, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset viivisemäära, on seadusjärgseks viivisemääraks VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingus kokkulepitud intressimäär. Ringkonnakohus märgib, et tarbijakrediidi puhul sätestab VÕS § 415 lg 1 viivisekokkuleppe tühisuse, kui kokkulepitud viivis ületab VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määra, mistõttu ei olnud praeguses asjas vaja kohaldada VÕS § 42 lg-t 1. Samas, kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja VÕS 4034 lg 7 kohaselt loetakse lepingujärgseks intressimääraks VÕS § 94 järgne määr, ei muuda viidatud maakohtu materiaalõiguse vale kohaldamine asja lahendust, st hageja saab nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 8 (9)
21.Hageja nõuab kostjalt viivist alates 5. jaanuarist 2017, st pärast seda, kui hageja väidetavalt 7. juuni 2016. a laenulepingu üles ütles. Arvestades asjaolu, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ta oleks pidanud esitama VÕS § 4034 lg 7 järgi uue maksegraafiku, arvestades VÕS § 94 järgset intressimäära, kuid ta seda kohustust rikkus, ei ole võimalik tuvastada, kas lepingu ülesütlemise eeldused VÕS § 416 lg 1 järgi olid täidetud. Arvestades asjaolu, et kostja on lepingu ülesütlemisele ja hageja nõudele vastu vaielnud, ei saa seega lugeda ülesütlemist kehtivaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hageja saab nõuda kostjalt viivise tasumist pärast viimase 7. juuni 2016. a laenulepingu järgset maksetähtpäeva, st alates 30. novembrist 2017. Arvestades põhivõla suurust 831,71 eurot on seega hagejal õigus nõuda kostjalt hagi esitamise ajaks 29. juunil 2018 sissenõutavaks muutunud viivist 44,3 eurot. Maakohtu otsus tuleb viivisenõude seda ületavas osas rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tühistatud osas rahuldamata.
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus TsMS § 439 ja ületas asja lahendades hagi piire. Hageja palus hagis mõista kostjalt enda kasuks välja viivise alates 30. juunist 2018 kuni põhivõla tasumiseni maksimaalselt summas 326,18 eurot. Maakohus mõistis aga kostjalt hageja kasuks välja viivise selle aja eest maksimaalselt summas 1133,03 eurot. Hagi piiride ületamist ei õigusta asjaolu, et maakohus mõistis viivise välja väiksemas määras kui hageja taotles. Seega tuleb maakohtu otsus hagi piire ületavas osas tühistada. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles edasiulatuv viivis mõisteti välja põhivõlalt 831,71 eurot ületavas osas ja hagi jääb selles osas rahuldamata.
23.Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Hagi rahuldatakse ligikaudu 36% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi 36% ulatuses kostja kanda ja 64% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.