Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus

2-18-9977 Jätta menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.

Edasikaebamise kord Harju Maakohtu ouse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates ouse kättesaamisest. Ouse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Hageja nõue ja seisukohad BB Finance osaühing (edaspidi BB Finance OÜ) esitas 29.06.2019 kohtule hagi R O ́a, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 1289.37 eurot, intressi 204.85 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 963.19 eurot ning viivised alates 30.06.2018 kuni põhinõude summas 1289.37 eurot täitmiseni lepingujärgses intressimääras 0,13% iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 326.18 eurot. 04.11.2019 esitas hageja nõude täpsustuse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 1285.45 eurot, intressi 204.85 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 960.26 eurot ning täiendava viivise 0,13% põhinõudelt päevas alates 30.06.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 326.18 eurot. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled laenulepingud, milliste alusel andis hageja kostjale laenu kokku summas 1605 eurot. Esmalaen väljastati 28.12.2015 laenulepingu nr 2101619792 alusel summas 490 eurot. Lisalaen väljastati 02.03.2016 laenulepingu nr 2101632623 alusel summas 520 eurot. 07.06.2016 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2101647746. Laenulepingu nr 2101647746 põhitingimustest nähtuvalt oli eelmiste lepingute põhisumma 904.75 eurot. Nimetatud laenulepingu alusel väljastas hageja kostjale laenu kokku 1499.75 eurot, millest 904.75 eurot läks refinantseeritava lepingu nr 2101632623 katteks ning 595 eurot maksti kostjale ülekandega. Kostja kohustus laenusummad tagastama vastavalt maksegraafikule, kuid ei täitnud korrektselt omapoolset kohustust. Kostja on nõude katteks tasunud kokku 395.85 eurot (121.58 + 274.27). Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 04.01.2017, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 1285.45 eurot. Hageja on arvestanud intressi 50,4% aastas esimesest täielikult tasumata osamaksest 05.10.2016 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 03.01.2017 summas 204.85 eurot. Lepingute üldtingimuste punkti 11.12. tuleneb, et kui kostja ei tasu osamakseid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub kostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär 50,4% aastas ehk 0,13% päevas. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivisesumma 960.26 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista täiendava viivise alates 30.06.2018 kuni põhinõude (s.o 1285.45 eurot) täitmiseni lepingujärgses intressimääras 0,13% iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 326.18 eurot, s.o mitte üle põhinõude summa.

2-18-9977

II Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi. Kostja on esitanud oma vastuväited 10.08.2018, 25.09.2018 ja 18.01.2019 menetlusdokumentides. Kostja väidete kohaselt ei ole ta hagis nõutud summa ulatuses laenu saanud. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmis ta hagejaga 07.06.2016 laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu summas 595 eurot. Peale laenu saamist on kostja teostanud tagasimakseid 430.69 euro ulatuses (05.07.2016 tagasimakse summas 32.32 eurot; 13.09.2016 tagasimakse summas 274.27 eurot; 24.10.2016 tagasimakse summas 2.52 eurot ja 05.07.2016 tagasimakse summas 121.58 eurot). Seega tuleb kostja poolt tehtud maksed laenusummast maha arvestada ja pidada võla jäägiks 164.31 eurot. Hagiavalduse kohaselt on osa saadud laenust läinud refinantseeritava lepingu katteks. Hageja ei ole hagiavalduses kirjeldanud ega tõendanud, milles laenulepingu pooled tegelikult kokku leppisid, kui palju kostjale laenu anti, kuidas laen välja maksti ega ka seda, milliseid makseid kostja enne hagiavalduse aluseks olnud lepingu sõlmimist tasus ja kuidas neid liigitati. Kostja on seisukohal, et refinantseeritava lepingu puhul on tegemist rahatu tehinguga. Kostjale maksti reaalselt kontole 595 eurot ja 904.75 eurot arvestas hageja muu võla tasumiseks. Antud tehing viitab sellele, et varasem võlg on uue laenulepingu sõlmimisega ümber vormistatud uueks laenusummaks. See tähendab, et intressilt arvestatakse intressi, mis ei ole lubatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et tegemist on tühise lepinguga. Kostjal on alust arvata, et hageja on nõude arvestamisel üritanud sisse nõuda kõik võimalikud lepingust ja selle lisadest ning muudest lisakokkulepetest tekkivad kõrvalnõuded, liigitades kõik maksed, mis kostja on teinud, enda kasuks VÕS § 415 lg 2 sätestatud nõudeid eirates. Hageja on ära kasutanud kostja rasket majanduslikku olukorda ega ole arvestanud, et kostja on antud lepingu alusel tasunud piisavalt palju. Laenuleping on tühine ka liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu. Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud krediidi kulukuse määr 21,65%, mille kolmekordne määr on 64,95%. Seda määra ületava krediidikulukuse määraga laenuleping on tulenevalt võlaõigusseadusest tühine. Laenulepingus märgitud krediidi kulukuse määr on 64,91%, mis on äärmiselt lähedal sellel, et ületada lubatud kolmekordset Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määra. Hageja väidab hagis, et laenuleping on üles öeldud 04.01.2017. Kostja on saanud hagejalt teatise lepingu ülesütlemise kohta, kus loetakse lepingu ülesütlemise kuupäevaks 29.03.2017. Ei ole selge, kas, millal või kelle poolt on leping üles öeldud. Samuti pole selge, kes on nõude omanik. Kostja on saanud hageja esindajalt teate, mille kohaselt on BB Finance OÜ loovutanud nõude Aktiva Finants OÜ-le ja viimast esindab omakorda Julianus Inkasso OÜ. Kostja leiab, et kuna hageja ei ole nõude omanik, siis ei saa ta kostjalt võlga nõuda. Kostja hinnangul on hageja väljastanud kostjale laenu vastutustundetult. Kostjale on arusaamatu, miks sõlmis laenuandja kostjaga uue lepingu ja väljastas talle täiendava laenusumma, kui kostja oli juba eelnevast laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega raskustes. Laenuandja kohustus on välja selgitada laenuvõtja maksevõime ning hankida selleks kõik vajalikud dokumendid. Kostja näol on tegemist tavatarbijaga, kes ei oska ega peagi oskama oma krediidivõimet hinnata. Kui hageja oleks enne laenu väljastamist kostja pangakonto väljavõtet kontrollinud, siis oleks hagejale olnud selge, et kostja on maksevõimetu ja laenukõlbmatu klient, kellega hageja ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Kostjal puudusid lepingu sõlmimise ajal sellised sissetulekud ja vahendid, mille arvelt ta oleks saanud kohustusi täita. Kostja on

2-18-9977 seisukohal, et hageja on põhjustanud lepingu rikkumise ja seetõttu kannab hageja laenuvõtja lepingu rikkumise riski. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat (kostjat) üle jõu käiva laenulepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada ja nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist ehk laenuandja nõuete maksmapanemist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel. Kahju all peab kostja silmas eelkõige temale laenu väljastamisega tekkinud negatiivseid tagajärgi ülemäärase nõude, intressi, viivise ja menetluskulude näol. Kostja peab põhisummat ületavat nõudeosa teda kahjustavaks ning see summa tuleb tasaarveldada laenulepingust tekkinud kõrvalkohustustega. Kostja tasaarveldab kõik oma kahju hüvitamise nõuded hageja vastu hagis esitatud nõuetega. Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks lugeda kostja kahjuhüvitamise nõuet ja hageja võlanõuet tasaarveldatuks, palub kostja kohtul vähendada viivisenõuet vastavalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning oustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa proenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada. Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingust nr 2101647746 tulenev põhivõlg 1285.45 eurot, intress 204.85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 960.26 eurot ja täiendav viivis. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja laenulepingu nr 2101647746 alusel saanud laenu üksnes 595 eurot, millest kostjal on tasumata vaid 164.31 eurot. Lisaks on eespool nimetatud laenuleping tühine, sest osa saadud laenust on läinud refinantseeritava lepingu katteks. Nimetatud tehing viitab, et intressilt on arvestatud intressi, kuid see ei ole lubatud. Lisaks pole hagejal nõudeõigust, kuna kostjale on edastatud dokumendid, mille kohaselt on

2-18-9977 hageja nõude loovutanud Aktiva Finants OÜ-le. Hageja ei ole laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hinnanud kostja krediidivõimekust ega majanduslikku olukorda, mistõttu on hageja tekitanud kostjale kahju. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nad sõlmisid 07.06.2016 laenulepingu nr 2101647746 (tl 6 - 8). Laenulepingu põhitingimuste kohaselt sai kostja krediiti 1499.75 eurot, millest 904.75 eurot kanti laenulepingu nr 2101632623 refinantseerimiseks ja ülejäänud summa 595 eurot kanti kostja arvelduskontole. Aastane intressimäär oli lepingu kohaselt 50,4% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena ajavahemikul 07.07.2016 - 30.10.2017. Maksekorraldusega nr 29817 on tõendatud, et 07.06.2016 on kostja arveldusarvele laenulepingu nr 2101647746 alusel kantud 595 eurot (tl 9 pöördel). Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu laenulepingust nr 2101647746 tulenev nõudeõigus ja millise summa ulatuses on kostjal hageja ees laenulepingust nr 2101647746 tulenev võlgnevus. Krediidi kulukuse määra kontrollimine Kostja tugineb oma vastuses muu hulgas tehingu tühisusele. Kostja leiab, et tarbija krediidikulukuse määr on lubatule ligilähedane, lisaks sõlmis ta lepingu raske majandusliku olukorra tõttu. Tehing on tühine ka seetõttu, et lepingu tüüptingimustes on liiga kõrge viivis. Esmalt hindab kohus, kas laenuleping võib olla tühine, kuna tarbija krediidi kulukuse määr ületab seaduses lubatud määra. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS 4062 lg 3 järgi kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Laenulepingu p 3.7 kohaselt on krediidi kulukuse määr 64,91% aastas (tl 6). Vastavalt VÕS § 4062 lg 1 viimasele lausele keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga kodulehel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o seisuga 07.06.2016, avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määraks 21,65% (http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273). Laenulepingu sõlmimise ajal VÕS § 4062 lg 1 sätestatud määra, milleks oli 64,95% (21,65 x 3). Kohus leiab, et kuigi poolte vahel sõlmitud laenulepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr (64,91% aastas) on ligikaudu sama suur kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolme kordne suurus, ei ületa see siiski seda määra ja seega ei anna alust VÕS § 4062 lg 1 alusel tuvastada laenulepingu nr 2101647746 tühisust põhjusel, et tarbija krediidi kulukuse määr ületab seaduses lubatud määra. Ebamõistlikult kahjustavate tingimuste kontrollimine Järgnevalt hindab kohus, kas laenuleping võib olla tühine, kuna tehing on sõlmitud kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.

2-18-9977 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus TsÜS § 86 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3 tulenevalt esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama seega esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe. Kostja on oma 10.08.2018 vastuses märkinud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine, kuna osaliselt oli tegemist eelmise laenukohustuse refinantseerimisega. Kostja sõlmis tarbijakrediidi lepingu sundolukorras selleks, et tasuda varasemaid tarbijakrediitidest tulenevaid rahalisi kohustusi. Sundolukorras on kostja pidanud leppima laenulepingu ebasoodsate tingimustega (tl 32 – 35). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samuti ei keela seadus selliste laenulepingute sõlmimist, millega refinantseeritakse laenusaaja varasemaid kohustusi. Riigikohus on 19.02.2014 kohtuouses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 asunud seisukohale, et üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. Seega isegi kui hageja oli lepingu sõlmimisel teadlik kostja väidetavast raskest majanduslikust olukorrast, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks (p 19). 29.01.2007 kohtuouses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 on Riigikohus selgitanud, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingu tühistamisele (p 22). Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et ka käesolevas vaidluses ei saa asuda seisukohale, et kostja laenukohustuste refinantseerimist võiks lugeda kostja jaoks äärmiselt ebasoodsaks. Seetõttu ei saa laenulepingut lugeda tühiseks põhjusel, et see on vastuolus heade kommetega. Kohtu hinnangul ei saa poolte vahel sõlmitud laenulepingut nr 2101647746 lugeda tühiseks ka lepingu tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäära tõttu. Laenulepingu kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda tasumata kohustuselt viivist 0,75% päevas, so 273,75% aastas kuni nõude täitmiseni (tl 6 pöördel). VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole

2-18-9977 lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa proenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt VÕS § 94 lg 1 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal, s.o seisuga 07.06.2016 oli Eesti Panga kodulehel avaldatud VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,05 % (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal VÕS § 113 lg 1 kohaseks viivisemääraks 8,05% aastas ehk 0,022055% päevas. Laenulepingu kohaseks viivisemääraks on 0,75% päevas, so 273,75% aastas. Seega ületas laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,75% päevas kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (s.o 0,066166% päevas), kuid nimetatud asjaolu alusel on tulenevalt VÕS § 42 lg 1 tühine üksnes laenulepingu järgne viivisekokkulepe, mitte laenuleping tervikuna. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ja kostja vahel 07.06.2016 sõlmitud laenuleping on kehtiv, kuna selles pole kokku lepitud kostjat ebamõistlikult kahjustavates tingimustes. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimine Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks hindab kohus ka kostja kahju hüvitamise nõuet ja selle tasaarvestamist hageja nõudega. VÕS § 4034 lg 1 alusel on krediidiandjal kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Kostja leiab, et hageja rikkus temaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei kontrollinud piisavalt tema majanduslikku seisundit. Hageja oleks pidanud keelduma laenulepingu sõlmimisest, kuna kostjale polnud laenukohustuste täitmine jõukohane. Kostja on oma 10.08.2018 ja 18.01.2019 vastustes märkinud, et laenulepingu sõlmimise ajaks oli

2-18-9977 ta juba arvukalt laene võtnud ja hageja oleks pidanud nimetatud asjaolu kontrollima ning kostja krediidivõimekuse hindamisel arvestama. Kostjal puudusid laenulepingu sõlmimise ajal sellised vahendid, mille arvelt ta saanuks oma kohustusi täita. Hageja 25.09.2018 vastuse kohaselt lähtuti kostjale laenu väljastamisel printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Analüüsi tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad kui sissetulekud (tl 52). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 31.01.2018 tehtud kohtuouses selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Hageja on kohtule esitanud kostja krediidiküsitluse (tl 53), millest nähtuvalt on kostja 20.12.2015 märkinud enda igakuiseks netosissetulekuks üle 1001 euro ja igakuisteks kohustusteks 351-500 eurot. Vaidlusalune laenuleping sõlmiti ligikaudu 6 kuud pärast küsitlusele vastamist. Samadele küsimustele seisuga 13.09.2016 vastates ei olnud kostja töökoht 20.12.2015 küsitluse vastustega võrreldes muutunud, samuti polnud langenud kostja sissetulek langenud ega suurenenud kohustused (tl 53). Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Vastavalt KAVS § 49 lg 3 tuleb krediidiandjal ja -vahendajal käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamise. Kostja on 18.01.2019 esitanud kohtule oma pangakonto väljavõtted ajavahemikul 07.12.2015 – 12.02.2016 (tl 78 - 84) ja 12.02.2016 – 07.06.2016 (tl 85 – 95). Viidatud pangakonto väljavõtete põhjal võib eeldada, et kostja näol on tegemist aktiivse hasartmängude mängijaga. Samuti nähtub kostja pangakonto väljavõtetest, et kostjal on lisaks kohustustele hageja ees veel laenukohustusi teiste isikute ees. Kohtu hinnangul ei saa kostja pangakonto väljavõtetest automaatselt järeldada, et kostjal oleks laenulepingu sõlmimise ajal oma kohustuste täitmisega raskusi olnud. Samuti ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et kostja makseraskustele viitas asjaolu, et pooled leppisid

2-18-9977 kokku kostja eelnevate võlgade refinantseerimises. Kohus leiab, et kohustuste refinantseerimist ei saa automaatselt käsitleda kostja makseraskusi tõendava asjaoluna. Kostja ise oli hagejale edastanud krediidiküsitluse andmed, mille kohaselt ületasid kostja igakuised sissetulekud oluliselt kostja igakuiseid väljaminekuid. KAVS § 50 lg 1 kohaselt arvestades võlaõigusseaduse § 4034 lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 4 ja 10 sätestatut, saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses olevad teabe saamise allikad. Vastavalt KAVS § 50 lg 4 kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt VÕS § 14 lg 2 oli kostjal kohustus laenulepingu sõlmimisel hagejat teavitada kõigist asjaoludest, mille vastu hagejal lepingu eesmärki arvestades on äratuntav oluline huvi. Seega oli kostjal juhul, kui tal vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal oli kohustusi rohkem, kui vahendeid oma kohustuste täitmiseks ja kostjale oli teada, et tal võivad suure tõenäosusega laenulepingu täitmisel makseraskused tekkida, kohustus hagejat nimetatud asjaoludest teavitada. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid oma makseraskuste tõendamiseks. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta on laenulepingu sõlmimisel hagejale edastanud andmed, mille põhjal võis hageja järeldada, et kostja majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud lahendis asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja laenulepingu sõlmimisel edastanud hagejale andmed, selle kohta, et tema igakuiseks netosissetulekuks üle 1001 euro ja igakuisteks kohustusteks 351-500 eurot. Kuivõrd kostja on oma vastuväites tuginenud asjaolule, et tegelikult puudusid tal laenulepingu sõlmimise ajal vahendid, mille arvelt ta saanuks kõiki oma kohustusi täita, siis on kohus seisukohal, et kostja on laenulepingu sõlmimisel esitanud hagejale valeandmeid oma krediidivõimekuse kohta. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud lahendis märkinud, et valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. Vastavalt VÕS § 101 lg 3 ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kandis. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt kahju hüvitamist tulenevalt asjaolust, et hageja rikkus kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja nõudeõigus ja nõude summa Kostja on oma vastuväidetes muu hulgas tuginenud asjaolule, et kostja võlgneb laenulepingu nr 2101647746 alusel hagejale üksnes 164.31 eurot, samuti asjaolule, et hageja on nõude

2-18-9977 loovutanud Aktiva Finants OÜ-le, mistõttu hageja ei ole enam nõude omanik. Lisaks on kostja oma vastuväidetes märkinud, et hageja väidete kohaselt on laenuleping üles öeldud 04.01.2017, kuid kostja on hagejalt saanud teatise laenulepingu ülesütlemise kohta, kus loetakse lepingu ülesütlemise kuupäevaks 29.03.2017. Hageja on kohtule esitanud 20.12.2016 teatise lepingu ülesütlemiseks (tl 9), millest nähtuvalt on hageja alates 04.01.2017 üles öelnud kostjaga sõlmitud laenulepingu nr 2101647746. Kostja poolt kohtule esitatud 15.03.2017 teatis lepingu ülesütlemiseks (tl 38) käsitleb võlatunnistuse nr 90427 ülesütlemist. Käesoleva vaidluse esemeks on laenulepingust nr 2101647746 tulenev võlgnevus. Seega ei puuduta kostja poolt kohtule esitatud 15.03.2017 lepingu ülesütlemise teatis käesoleva vaidluse aluseks olevat laenulepingut. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kostja väide selle kohta, et laenuleping nr 2101647746 on üles öeldud 29.03.2017. Kostja on kohtule esitanud 09.05.2018 maksegraafiku (tl 39), millega kostja soovib tõendada, et hageja ja Aktiva Finants OÜ on sõlminud lepingu nr NL-140418, mille alusel loovutas hageja laenulepingust nr 2101647746 tuleneva nõude Aktiva Finants OÜ-le. Hageja on oma 25.09.2018 vastuses selgitanud, et kostja poolt kohtule esitatud nõude loovutamise teatis ei ole seotud laenulepinguga nr 2101647746. Kostja esitatud nõude loovutamise teatis on seotud kostja teise laenulepinguga, mille nr on 31841 ja viitenumber 709701480. Laenulepingu nr 2101647746 viitenumber on 709328863 (tl 51 pöördel). Kostja ei ole oma hilisemates vastuväidetes hageja väiteid vaidlustanud. Kostja on 10.08.2018 esitatud vastuväites möönnud, et kostja on hagejalt saanud laenu mitmeid kordi (tl 32 pöördel). TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ei ole laenulepingust nr 2101647746 tulenevat nõuet loovutanud. Kostja 10.08.2018 ja 18.01.2019 vastuväidete (tl 32 – 35 ja 73 – 74) kohaselt on kostja laenulepingu nr 2101647746 alusel saanud laenu üksnes 595 eurot (tl 58 pöördel). Laenulepingu nr 2101632623 põhitingimuste punkti 3.1 kohaselt sai kostja krediiti 1499.75 eurot, millest vastavalt põhitingimuste punktidele 2 kanti 904.75 eurot laenulepingu nr 2101632623 refinantseerimiseks. Laenulepingu põhitingimuste punkti 3.6 kohaselt kanti summa 595 eurot kostja arvelduskontole. Hageja on 04.11.2019 esitanud kohtule poolte vahel 28.12.2015 sõlmitud laenulepingu (tl 107), mille kohaselt on hageja andnud kostjale laenu summas 490 eurot. Samuti on hageja 04.11.2019 esitanud kohtule poolte vahel 02.03.2016 sõlmitud laenulepingu, mille kohaselt on hageja andnud kostjale laenu 520 eurot (tl 109 – 110). Hageja on 04.11.2019 vastuses selgitanud, et laenulepinguga nr 2101647746 refinantseeriti 904.75 euro ulatuses eelmiste laenude jääke (tl 106). Kostja ei ole hageja 04.11.2019 menetlusdokumendis esitatud väiteid vaidlustanud. Kohus selgitab, et asjaolu, et kostjale laekus laenulepingu nr 2101647746 alusel üksnes 595 eurot ja ülejäänud summa 904.75 eurot kanti üle laenulepingu nr 2101632623 refinantseerimiseks ei vabasta kostjat kogu laenulepingus kokku lepitud 1499.75 euro täitmise kohustusest. Refinantseerimise näol on tegemist olukorraga, kus laenukohustused koondatakse, st olukord, kus võetakse üks laen selleks, et tasuda kõik teised kohustused ning jätkata vaid ühe laenu tasumist. Kostja oli enne laenulepingu nr 2101647746 sõlmimist saanud hagejalt kahel korral laenu, mille tasumise lõpptähtaeg ei olnud laenulepingu 2101647746 sõlmimise ajaks veel saabunud. Sellest tulenevalt on laenulepinguga nr 2101647746 kostja eelnevate laenude jäägid

2-18-9977 refinantseeritud, st kostjal oli laenulepingust nr 2101647746 tulenev kohustus tasuda lisaks täiendavalt saadud laenule (s.o 595 eurole) ka eelnevalt saadud laenude refinantseerimiseks tasutud summade eest. Kokku pidi kostja laenulepingu nr 2101647746 alusel põhikohustuste katteks tasuma 1499.75 eurot. Kostja on 18.01.2019 vastuväites märkinud, et ta on laenulepingu nr 2101647746 alusel hagejale teinud tagasimakseid kokku summas 430.69 eurot, millest 05.07.2016 on tasutud 32.32 eurot, 13.09.2016 on tasutud 274.27 eurot, 24.10.2016 on tasutud 2.52 eurot ja 05.07.2016 on tasutud 121.58 eurot (tl 73). Oma väidete tõendamiseks on kostja kohtule esitanud oma pangakonto väljavõtted ajavahemikul 01.08.2015 – 01.08.2016 ja 01.08.2016 – 01.08.2017 (tl 75 – 76). Hageja 04.11.2019 vastuse kohaselt ei saa 05.07.2015 sooritatud makset summas 32.32 eurot ja 24.10.2016 sooritatud makset summas 2.52 eurot lugeda tasutuks laenulepingu nr 2101647746 tulenevate kohustuste katteks. Kostja kontoväljavõttest (tl 75) nähtub, et kostja on 05.07.2016 tasunud 32.32 eurot selgitusega „BB pikendus (makse: 32, teenustasu 0.32)“. Kostja kontoväljavõttest (tl 76) nähtub, et kostja on 24.10.2016 tasunud 2.52 eurot selgitusega „AV taustakontrolli tasu (makse: 2.5, teenustasu: 0.02)“. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et nimetatud maksetest ei nähtu seost laenulepinguga nr 2101647746. Viidatud laenulepingust ei tulenenud kostjale kohustust tasuda taustakontrolli ega lepingu pikendamise tasusid. Seega on kostja kontoväljavõtetega tõendatud, et kostja on laenulepingu nr 2101647746 alusel hagejale tasunud kokku 395.85 eurot (121.54 + 274.27). Hageja on 04.11.2019 vastuses selgitanud, et kostja poolt tasutud 395.85 eurot on arvestatud laenulepingu järgsete osamaksete katteks ajavahemiku 07.07.2016 – 05.09.2016 katteks ja osaliselt 05.10.2016 osamakse katteks (tl 106 pöördel). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue põhivõla 1285.45 euro ja intressi 204.85 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 05.01.2017 – 29.06.2018 eest summas 960.26 eurot. Hageja on viivisearvestuse aluseks on viivisemäär 50,4% aastas. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe on tulenevalt VÕS § 42 lg 1 tühine, kuna laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,75% päevas ületas kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (s.o 0,066166% päevas). Sellest tulenevalt jätab kohus hageja viivisenõude hagiavalduses märgitud ulatuses, s.o summas 960.26 eurot, rahuldamata. Kohus võtab viivise arvutamisel aluseks VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäära. Laenu andmise hetkel (so 07.06.2016) oli Eesti Panga kodulehel avaldatud VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,05 % (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal VÕS § 113 lg 1 kohaseks viivisemääraks 8,05% aastas ehk 0,022055% päevas. Eeltoodust tulenevalt kujuneb kostjalt väljamõistmisele kuuluvaks viivisesummaks 152.42 eurot. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 1642.72 eurot, millest põhivõlg moodustab 1285.45 eurot, intress 204.85 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 152.42 eurot. Samuti kuulub kostjalt väljamõistmisele täiendav viivis põhinõudelt (1285.45 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.06.2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1133.03 eurot, s.o mitte üle põhinõude summa.

Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised:

2-18-9977 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuouses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuouses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuouse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 67 % ulatuses kostja, R O ́a kanda ja 33% ulatuses hageja, BB Finance OÜ kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.