1.Natalia Puumees (hageja) esitas 4. oktoobril 2017 hagi Erkki Puumehe (kostja I) ja Anna Kalitsuni (kostja II) vastu, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista laenulepingust tuleneva põhivõla 44 333 eurot 73 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 4440 eurot 94 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhivõlalt alates 1. oktoobrist 2017 kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt pöördusid kostjad abielus olemise ajal hageja poole, et saada laenu ühise eluaseme soetamiseks. Hageja laenas 23. aprillil 2007 kostjatele 750 000 krooni ning selle kohta vormistasid hageja ja kostja I kostja II juuresolekul võlatunnistuse. Kuna kostjad said hagejalt ühiselt
2-17-14766 laenu perekonnale elamispinna ostmiseks, vastutavad nad laenu tagastamise eest solidaarselt. Kostjad pidid laenu tagastama 1. juulil 2016, kuid on tagastanud üksnes 3600 eurot, laenujääk on 44 333 eurot 73 senti.
2.Kostja I võttis hagi õigeks, kuid kostja II vaidles hagile vastu. Kostja II tõi välja, et hageja on kostja I ema, kes on esitanud kostjate vastu nõuded üksnes seetõttu, et kostjad abielu lahutasid. Hageja andis küll osaliselt raha korteri ostmiseks, kuid hakkas alles abielulahutuse käigus väitma, et ta andis raha laenuna. Ebaõige on hageja väide, et kostja I kirjutas võlatunnistusele alla kostja II juuresolekul. Kostja II nägi esimest korda võlatunnistust 12. jaanuaril 2017, kui kostja I edastas talle telefoniga tehtud uduse foto e-kirjaga. Kuna hageja esitas laenu tagastamise nõude alles 1. augustil 2017, samas kui laenu tagastamise tähtaeg oli hageja väitel juba 1. juulil 2016, on alust arvata, et võlatunnistus koostati tagantjärele. Kostja II ei ole laenulepingu pool ega vastuta laenu tagastamise eest. Kostja I allkirjastas ainsana võlatunnistuse ning oli lepingupool. Kostja II ei vastutaks laenu tagastamise eest solidaarselt kostjaga I ka perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg-test 1 ja 3 tulenevalt, sest 750 000 krooni laenamine ületas kostjate elutingimuste kohast mõistlikku määra.
3.Harju Maakohus rahuldas 21. jaanuari 2019 otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 48 759 eurot 82 senti ning viivised 44 333 euro 73 sendi suuruselt põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 1. oktoobrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle: kostjad olid abielus 15. septembrist 2005 kuni 23. augustini 2016; hageja müüs 23. aprillil 2007 endale kuuluva korteriomandi ning saadud 750 000 kroonist kanti 280 000 krooni kostjate võetud laenu tagastamiseks (lepingu p 3.2.1) ning 470 000 krooni kanti kostja I arvelduskontole (lepingu p 3.2.2) (I kd, tl 13‒16); kostja I on allkirjastanud 23. aprilli 2007 kuupäeva kandva võlatunnistuse, mille kohaselt sai ta hagejalt laenu 750 000 krooni ning kohustus selle tagastama 1. juuliks 2016; kostjad omandasid 2. märtsil 2007 sõlmitud lepingu alusel korteriomandi (I kd, tl 7‒12). Maakohus rahuldas hageja nõude kostja I vastu, lähtudes sellest, et kostja I võttis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg-te 1 ja 3 mõttes 11. detsembril 2018 toimunud kohtuistungil hagi õigeks. Maakohus tegi kostja I kohta kohtuotsuse TsMS § 444 lg 4 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata. Maakohus leidis, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise eest. Hageja nõue põhineb 23. aprilli 2007 kuupäeva kandval deklaratiivsel võlatunnistusel VÕS § 30 lg 1 mõttes, millega kostja I kinnitas olemasolevat võlga. Kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I võla tagastamise eest võlatunnistuse allkirjastamise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 20 lg 2 kohaselt, sest eluaseme soetamiseks võetud laen on käsitatav perekonna huvides võetava kohustusena. Asjakohatu on kostja II vastuväide, et ta ei vastuta laenu tagastamise eest, sest ta ei olnud laenu võtmisest teadlik. Maakohus ei nõustunud ka kostja II seisukohaga, et võlatunnistus on võltsitud, ning lisas, et kostja II väited viitavad pigem sellele, et võlatunnistus allkirjastati kostja II teadmata. Kostjate solidaarvastutuse tekkimine eeldab aga vaid laenu kasutamist faktiliselt perekonna 2(7)
2-17-14766 huvides, mitte kostja II teadmist laenu võtmisest (Riigikohtu 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p-d 13‒15). Hageja tõendas, et kostjad kasutasid laenu perekonna huvides PKS 1995 § 20 lg 2 mõttes. Hagejale kuulunud korteri müügist saadud rahast kanti kostjate võla tasumiseks Nordea pangale 280 000 krooni
23.aprillil 2007 sõlmitud lepingu p 3.2.1 alusel (I kd, tl 13‒16). Sama lepingu p 3.2.2 kohaselt kanti 470 000 krooni kostja I arvelduskontole. Kostjale I laekunud 470 000 euro eest tasuti kostjate ühisvara hulka omandatud korteri eest 2. märtsil 2007 sõlmitud müügilepingu p 4.3 järgi (I kd, tl 7-12). Kostja II ei esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta ei ole hagejalt raha saanud, või selle kohta, et raha ei kasutatud perekonna huvides. Kostja II ei nõustu sellega, et raha anti kostjatele laenuna ning et see tuleks hagejale tagastada, samas ei ole ta välja toonud ühtegi tõendit või asjaolu, millest selguks, et hageja andis kostjatele raha, ilma et soovinuks selle tagastamist. Kuna kostjad on solidaarvõlgnikud, tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel solidaarselt kostjaga I põhivõlg 44 333 eurot 73 senti.
4.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles kostja II apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I toetas hageja seisukohta. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2019. a otsusega kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud maakohtus jäid solidaarselt kostjate I ja II kanda ning hageja menetluskulud ringkonnakohtus jäid kostja II kanda. Ringkonnakohus märkis, et kuni toimiku hävitamiseni on pooltel võimalik esitada asja lahendanud maakohtule taotlus võlatunnistuse venekeelse originaali (I kd, tl 87) tagastamiseks. Ringkonnakohus märkis esmalt, et kuna kostja I osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud, on vaidluse all üksnes see, kas hageja saab nõuda põhivõlgnevuse ja viivise tasumist kostjalt II solidaarvõlgnikuna. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I võlatunnistuses kajastatud kohustuse täitmise eest, sest see on perekonna huvides võetud kohustus, ning seetõttu maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korranud. Vastusena kostja II apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et asjakohatud on kostja II väited, et võlatunnistus on hiljem vormistatud, ta ei olnud kohustuse võtmisest teadlik ning kohustus ületas perekonna elutingimuste kohast mõistlikku määra. Maakohus tuvastas, et kostjad said hagejalt raha korteri ostmiseks. Kostja II ei ole piisava selgusega väitnud ega tõendanud, et hagejalt saadi raha kinkena või muul viisil selliselt, et seda ei pidanud tagastama. Seetõttu ei ole oluline, millal võlatunnistus vormistati. Kostja II solidaarvastutus välissuhtes perekonna huvides võetud kohustuse eest ei sõltu samuti sellest, kas ta teadis, et kostja I laenu võttis (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11 ja sealsed viited). Asjakohane ei ole ka kostja II väide, et laen ületab perekonna elutingimuste kohast mõistlikku määra, sest abikaasade solidaarvastutus PKS 1995 § 20 lg 2 mõttes ei sõltu sellest, kas abikaasad käitusid kohustuse võtmisel vastutustundlikult. Lisaks ei ole kostja II enda väiteid elutingimuste kohase mõistliku määra kohta põhistanud ega tõendanud. 3(7)
2-17-14766
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule, sest maa- ja ringkonnakohus kohaldasid vääralt materiaalõigust ning rikkusid põhjendamiskohustust. Hageja on kostja I ema, kes esitas hagi üksnes seetõttu, et kostjad abielu lahutasid. Hageja ei ole tõendanud, et raha anti kostjatele üle laenuna. Kui hageja oleks tõesti soovinud kostjatele laenu anda, oleks ta lasknud laenulepingule alla kirjutada kostjal II, mitte kostjal I, kes on tema poeg. Samuti oleks ta kümneks aastaks niivõrd suure laenu andmisel mõistliku laenuandjana tagatist küsinud ning raha ülekannete selgtustesse oleks märgitud, et tegemist on laenuga. Võlatunnistus ei ole laenulepinguga võrdsustatav ning see on koostatud tagantjärele. Sellele viitavad asjaolud, et laenu tagasimaksetähtaeg oli 1. juulil 2016, samas esitas hageja nõude alles aasta hiljem. Samuti ei ole eluliselt usutav, et andes mõlemale kostjale laenu, oleks hageja üksnes enda pojalt võlatunnistusele allkirja küsinud. Kohtud leidsid ekslikult, et kostja II pidi tõendama, et hageja andis raha üle, ilma et sooviks selle tagastamist, sest see on negatiivne asjaolu. Kui hageja väidab, et kostja II pidi olema teadlik sellest, et raha anti üle laenuna, pidi hageja seda tõendama. Kostja II ei olnud teadlik sellest, et hageja andis neile raha laenuna, ning kui oleks teadnud, ei oleks ta laenu võtmisega nõustunud. Kostja I ei maininud talle, et ta võttis laenu, ning saatis talle e-kirjaga alles 2017. aastal uduse foto võlatunnistuse kohta. Kui tegemist oleks olnud laenulepinguga, oleks hageja nõudnud raha tagastamist kohe, mitte pärast kümne aasta möödumist. Isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud laenu andmist kostjate perekonna huvides, ei vastutaks kostja II selle tagastamise eest, sest laenusumma ületab PKS § 18 lg 1 mõttes kostjate elutingimuste kohast mõistlikku määra. Kehtiva PKS seletuskirja kohaselt ei lähe perekonna huvides võetud kohustuste hulka ühekordsed suuremad kapitalimahutused, nt laen korteri või maja ostmiseks.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ning kostja II kassatsioonkaebus rahuldamata.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I hagejale 44 333 euro 73 sendi suuruse laenujäägi tagastamise eest. Kassatsiooniastmes on vaidluse all üksnes kostja II vastutus, sest kostja I võttis maakohtus hagi õigeks. TsMS § 456 lg 4 kohaselt on maakohtu otsus kostja I suhtes jõustunud.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I hagejale laenujäägi tagastamise eest, ning seetõttu ringkonnakohtu põhjendusi TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Kohtupraktika ühtlustamiseks ning vastusena kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium aga järgmist.
12.Kassatsioonkaebuses väidab kostja II, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale I raha üle laenuna, misjuures leidsid kohtud ekslikult, et kostja II pidi tõendama, et hageja andis raha üle, ilma 4(7)
2-17-14766 et sooviks selle tagastamist. Võlatunnistus ei ole laenulepinguga võrdsustatav ning see on koostatud tagantjärele.
13.Kolleegium märgib, et iseenesest on põhjendatud seisukoht, et laenulepingu olemasolu tõendamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et hageja andis kostjatele raha korteri ostmiseks. TsMS § 230 lg 1 üldreegli kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendamiseks peab pool kohtule esitama teabe vormis, mis vastab mõnele TsMS § 229 lg-s 2 sätestatud tõendi liigile. Kuna hageja tugines kostjatelt raha nõudes laenulepingule, pidi ta selle olemasolu ettenähtud korras tõendama, mitte üksnes väitma, et pooled olid sõlminud laenulepingu. Asjaolu, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja andis kostjatele raha, ei võtnud hagejalt tõendamiskoormist, sest raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508/73, p 23). Eelnev ei tähenda aga seda, et tõendiga raha üleandmise kohta ei võiks tõendada muu hulgas ka laenulepingu olemasolu.
14.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I olid sõlminud laenulepingu, lähtudes hageja 23. aprillil 2007 sõlmitud müügilepingu p-dest 3.2.1 ja 3.2.2, mille kohaselt kanti hageja korteri müügist saadud 750 000 kroonist hageja palvel 280 000 krooni kostjate võetud laenu tagastamiseks ning 470 000 krooni kanti kostja I arvelduskontole, mille eest kostjad ostsid abielu kestel korteri. Lisaks tuvastasid kohtud, et hageja ja kostja I olid allkirjastanud 23. aprilli 2007. a kuupäeva kandva dokumendi, milles kostja I kinnitas, et ta võlgneb hagejale 44 333 eurot 73 senti laenuna. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades menetlusõiguse norme. Kuigi nõustuda võib kassatsioonkaebuse väitega, et võlatunnistus ei ole laenulepinguga samastatav, ei olene asja lahendamise lõpptulemus sellest, millistel asjaoludel ja millal võlatunnistus vormistati.
15.Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eelnevast tuleneb, et isegi kui tõendatud oleksid kostja II kahtlused ning võlatunnistus oleks allkirjastatud tagantjärele, ei tähenda see, et võlatunnistusest ei saa tuleneda õiguslikke tagajärgi. Laenulepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas 23. aprilli 2007. a kuupäeva kandvat dokumenti käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega hageja ja kostja I kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna.
16.Kolleegium märgib, et arvestades, et kostjad I ja II on solidaarvõlgnikud, ei ole nad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Nad saavad menetluses osaleda iseseisvalt ning kummagi vastu esitatud nõuet tuleb hinnata eraldi (vt Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 18; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 22). Asjaolu, et kostja I võttis hagi õigeks, ei mõjutanud kostja II vastutust. Kostja II vastu esitatud nõude aluseks olevaid asjaolusid tuli hinnata eraldi, misjuures jäi kostjale II solidaarvõlgnikuna võimalus esitada VÕS § 67 lg 2 kohaselt hageja vastu vastuväiteid, mis tulenesid solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest hagejaga. 5(7)
2-17-14766
17.Kostja II esitas vastuväite, et raha üleandmise õiguslikuks aluseks ei olnud laenuleping, vaid kinkeleping, lisades, et ta ei olnud teadlik sellest, et hageja andis neile raha üle laenuna, ning kui ta oleks sellest teadlik olnud, ei oleks ta laenu võtmisega nõustunud. Kostja II leidis, et ka juhul, kui hageja ja kostja I oleksid sõlminud laenulepingu, ei vastutaks ta sellest tulenevate kohustuste eest, sest laenukohustus ületab PKS § 18 lg 1 mõttes kostjate elutingimuste kohast mõistlikku määra.
18.Kolleegium märgib, et kui kostja II väitis, et hagejaga oli sõlmitud kinkeleping, pidi ta kinkelepingu olemasolu tõendama. Kolleegium ei nõustu kostja II seisukohaga, et kohtud jagasid tõendamiskoormise vääralt. Kinkelepingu olemasolu pidanuks tõendama kostja II, sest sellele tuginesid TsMS § 230 lg 1 mõttes tema vastuväited. Kostja II jättis aga võimaluse kinkelepingu olemasolu tõendada kasutamata. Ringkonnakohus on otsuse p-s 11.1 välja toonud, et kostja II ei ole menetluses piisava selgusega väitnud ega ka tõendanud, et raha oleks saadud kinkena või muu tagastamatu sooritusena.
19.Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et asjaolu, et kostja II ei olnud teadlik sellest, et hageja ja kostja I on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja II vastutust PKS 1995 § 20 lg 2 alusel. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et abikaasade solidaarvastutuse tekkimise eeldus PKS 1995 § 20 lg 2 alusel on see, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11; 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega arvestades, et kohtud tuvastasid, et laenuleping sõlmiti perekonna huvides, vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest PKS 1995 § 20 lg 2 alusel ning tema vastutust ei välista asjaolu, et ta ei olnud laenulepingu sõlmimisest teadlik.
20.Kostja II vastutust ei mõjuta ka väide, et ta ei oleks olnud laenulepingu sõlmimisega nõus. PKS 1995 § 20 lg-st 2 tulenes sarnaselt kehtiva PKS § 18 lg-le 1 abikaasale seadusjärgne teise abikaasa esindusõigus, mille alusel laienes ühe abikaasa tehtud tehingust tulenev vastutus ka teisele abikaasale. Kuivõrd kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt võeti laen perekonna huvides ning korter omandati abielu kestel ühisvara hulka, on abikaasade solidaarvastutus ka põhjendatud, sest PKS § 15 lg 1 kohaselt peavad abikaasad ühiselt korraldama abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise ning vastutama abieluga seotud kohustuste täitmise eest. Asjaolu et kostjate solidaarkohustus tekkis PKS 1995 § 20 lg 2 kohaselt, ei välista solidaarkohustuse täitnud kostja tagasinõudeõigust VÕS § 69 lg 2 alusel.
21.Kolleegium lisab, et iseenesest on kehtiva PKS § 18 lg 1 kohaselt abikaasa seadusjärgsest esindusõigusest tuleneva solidaarkohustuse tekkimine tõesti seotud sellega, kas kohustus jääb abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra piiresse. Käesolevas asjas reguleerib abikaasade solidaarvastutust aga PKS 1995 § 20 lg 2, mis sellist lisakriteeriumi ei seadnud. Ringkonnakohtu põhjendustest nähtub lisaks, et kostja II vastutust ei oleks välistanud aga ka see, kui kohaldunud oleks PKS § 18 lg 1. Ringkonnakohtu otsuse p 11.2 kohaselt ei ole kostja II enda väiteid põhistanud ega tõendanud. 6(7)
2-17-14766
22.Menetluskulud kassatsiooniastmes jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt kostja II kanda.
23.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse.
(allkirjastatud digitaalselt) Kai Kullerkupp, Henn Jõks, Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.