N P hagi E P ja A Ki vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
Hagihind 52 321,36 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: N P (isikukood xxx, elukoht xx); Kostja I: E P (isikukood xxx, elukoht xxx); Kostja II: A K (isikukood xxx, elukoht xxx); Kostja II lepinguline esndaja: Aleksei Smelov (õigusbüroo Companion OÜ, e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Rahuldada N P hagi E P ja A Ki vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.
2.Mõista E Plt ja A Kilt solidaarselt välja 48 759,82 eurot N P kasuks.
3.Mõista E Plt ja A Kilt solidaarselt välja viivised põhinõudelt 44 333,73 eurot alates 01.10.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras N P kasuks. Menetluskulud
4.Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
5.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Kostja I ja kostja II abiellusid 15.09.2005 ja lahutasid abielu 23.08.2016. Kostjad pöördusid abielu ajal eraldi eluaseme soetamiseks laenu saamiseks hageja poole. Hageja laenas kostjatele 23.04.2007 750 000 Eesti krooni. Laenu osas vormistasid hageja ja kostja I notari juures kostja II juuresolekul võlatunnistuse. Hageja leiab, et kostjad said hagejalt ühiselt laenu perekonnale elamispinna ostmiseks, mistõttu kostjad vastutavad laenu tagastamise eest solidaarselt. Laenu tingimusi arutati mitmeid kordi enne laenu andmist kostjatega ning hageja andis kostjatele laenu soodsatel tingimustel tähtajaga 110 kuud. Kostjad pidid laenu tagastama 01.07.2016. Saadud laenust on tagastatud 3600 eurot ning laenu jääk on 44 333,73 eurot.
2.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 44 333,73 eurot, 30.09.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised ning viivised põhinõudelt alates 01.10.2017 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. Kostja I vastuväited hagile
3.Kostja I on 11.12.2018 kohtuistungil hagi õigeks võtnud. Kostja II vastuväited hagile
4.Kostja II vaidleb esitatud nõudele vastu. Ebaõige on hageja väide, justkui oleks hageja andnud kostjate palvel kostjatele laenu korteri soetamiseks. Kostja I ja kostja II olid perioodil 15.09.2005-23.08.2016 abielus. Kostja I on hageja poeg. 2. märtsil 2007 ostsid kostjad ühiselt korteri asukohaga xxx. Ebaõige on hageja väide, mille kohaselt pöördusid kostjad ühiselt hageja poole, et saada korteri soetamiseks laenu. Sellist pöördumist hageja poole pole kostjad kunagi teinud.
5.Ühtlasi on väär hageja väide, justkui oleks hageja arutanud väidetava laenu tingimusi mitmeid kordi kostjatega läbi enne laenu vormistamist. Mistahes arutelusid kostjatele väidetavalt antud laenu osas ei ole pooled pidanud. Hageja andis küll osaliselt raha korteri ostmiseks, kuid väide, et tegemist on kostjatele antud laenuga, esitati alles siis, kui kostjad oma abielu 2016. aastal kostja I algatusel lahutasid. Kostja II nägi väidetavast võlakirjast telefoniga tehtud udust fotot PNG failina esimest korda alles 12. jaanuaril 2017, kui kostja I selle talle e-posti teel edastas. Väidetava laenu tagasimaksmise nõude esitas hageja kostjale II alles 1. augustil 2017, kuigi väidetavalt oli laenu tagasimaksmise tähtaeg juba aasta varem 1. juulil 2016. Juhul, kui tegemist oleks ehtsa laenulepinguga, oleks hageja oma nõude esitanud laenu tagasimaksmise tähtaja saabudes, mitte viivitanud sellega üle aasta. Hageja ei esitanud laenu tagasimaksmise nõuet, kuna mingit laenulepingut ei ole olemas.
6.Ebaõige on hageja väide, mille kohaselt kirjutas kostja I väidetava võlakirja alla notaribüroos kostja II juuresolekul. Kostja I ei kirjutanud väidetavale võlakirjale alla kostja II juuresolekul. Kostja II ei ole kunagi näinud väidetava võlakirja algdokumenti. Ei ole reaalne ja usutav, et kostja I kirjutas sellisele dokumendile kümme aastat tagasi alla olles tol hetkel õnnelikus abielus, ilma, et ta oma abikaasale sellest midagi räägiks. Kostjal II on alust arvata, et väidetav võlakiri on koostatud tagantjärele, eesmärgiga
tekitada olukord, mis ei vasta tegelikkusele. Kostja II on seisukohal, et tegemist on võltsitud dokumendiga ja kostja II palub kohtul jätta see tõendina arvestamata.
7.Võlakiri, mis on esitatud hageja poolt on võlatunnistus VÕS mõistes. Võlakiri on allkirjastatud üksnes kostja I poolt, kes võttiski enda peale kohustuse raha tagastada. Võlakirjast tuleb üheselt välja, kes raha võttis ja kes peab raha hagejale tagastama. Asjaolu, et võlakirjas on märgitud, milleks kostja I raha võttis, ei tähenda veel, et raha tagastamise eest hageja ees vastutavad kostja I ja kostja II solidaarselt. Lepingulised võlasuhted tekkisid antud juhul üksnes hageja ja kostja I vahel. Kostja II ei olnud ega ole lepingu pool, järelikult ei saa hageja nõuda raha tagastamist kostjalt II.
8.Antud juhul ei oma tähtsust, milleks on kostja I raha võtnud. Kostja I ja kostja II omavahelised suhted, mis on reguleeritud perekonnaseadusega, ei mõjuta hageja ja kostja I vahelisi suhteid ning hageja ei saa nõuda raha tagastamist solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II. Kostja II palub jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ja jätta kõik kostja II menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
9.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostjate vastustega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
10.Asjas puudub vaidlus, et kostja I ja kostja II olid abielus perioodil 15.09.200523.08.2016. Abielu kestel omandasid kostjad 02.03.2007 lepingu (tlk 7-12) alusel korteriomandi asukohaga xxx. 23.04.2007 lepinguga (tlk 13-16) müüs hageja talle kuuluva korteriomandi asukohaga xxx ning saadud ostuhinnast (750 000 krooni) kanti hageja palvel vastavalt lepingu punktile 3.2.1 280 000 Eesti krooni kostjate võetud laenu tagastamiseks ning lepingu punkti 3.2.2 kohaselt kanti 470 000 Eesti krooni kostja I arvelusarvele.
11.Hageja on esitanud kostjate vastu nõude mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlgnevus 44 333,73, 30.09.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 4444,01 eurot ning täiendavalt viivised põhinõudelt TsMS § 367 alusel VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras alates 01.10.2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja nõue tugineb 23.04.2007 kuupäeva kandval kostja I allkirjastatud võlatunnistel, mille kohaselt kostja I on kinnitanud, et sai hagejalt laenu summas 750 000 krooni ning laenu tagastamise tähtaeg on 01.07.2016. Kostjad on hageja kinnitusel võlgnevusest senini tagastanud üksnes 3600 eurot.
12.Nähtuvalt kostja I poolt 11.12.2018 kohtuistungil avaldatust on kostja I kinnitanud, et nõustub esitatud nõudega, seega on kostja I hagi õigeks võtnud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg-tele 1 ja 3 rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks. Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 4 jätab kohus kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest välja kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osa. Võttes arvesse, et kostja I on hageja nõude õigeks võtnud, rahuldab kohus kostja I osas esitatud nõude kirjeldava ja põhjendava osata.
13.Kuna hageja nõuab võlgnevuse väljamõistmist kostjatelt solidaarselt, analüüsib kohus kostja II vastu esitatud nõuet sisuliselt. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja nõue põhineb võlatunnistusel, saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1. Nimelt sätestab VÕS § 30 lg 1, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Antud juhul on hageja esitanud 23.04.2007 kuupäeva
kandva võlakirja, millest nähtuvalt kostja I kinnitab, et ta sai hagejalt raha summas 750 000 krooni (tlk 87, tõlge tlk 6). Kohus on lähtuvalt võlakirja sõnastusest seisukohal, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuna sellega ei looda uut iseseisvat kohustust, vaid kostja I kinnitab juba olemasoleva võla eksisteerimist. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 2-13-34922 p-s 12.3 selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13).
14.Hageja leiab, et kuigi 23.04.2007 võlakirja on allkirjastanud üksnes kostja I, vastutab kostja II kostjaga I solidaarselt, kuna võlakirjaga on võetud kohustus, mis on perekonna huvides. Kohus märgib, et 23.04.2007 võlakirja allkirjastamise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 20 lg 2 kohaselt vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga.
15.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-82-05 selgitanud, et abikaasade ühine varaline vastutus on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Tegemist on täieliku ühise varalise vastutusega, kus võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kas ühelt või mõlemalt abikaasalt solidaarselt. Perekonnaseaduse § 20 lg 2 järgi on abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse § 65 mõttes. Perekonnaseaduse § 20 lg 2 alusel abikaasade solidaarkohustuse tekkimise eeldus on kohustuse võtmine perekonna huvides. Kas kohustus on võetud perekonna huvides, on fakti küsimus, mis tuleb otsustada asja igakordsel lahendamisel. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on faktiliselt perekonna huvides. Seejuures lasub tõendamiskoormis võlausaldajal. Täiendavalt on Riigikohus sama lahendi punktis 17 märkinud, et kuna PKS § 20 lg 2 mõtte järgi vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest solidaarselt ka siis, kui üks abikaasa ei teadnud teise abikaasa poolt laenu võtmisest, peab abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks olema kohustus faktiliselt ka perekonna huvides võetud.
16.Lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole määrava tähtsusega asjaolu, kas kostja II oli teadlik, et kostja I on 23.04.2007 võlakirja allkirjastanud, vaid määrava tähtsusega on küsimus, kas kohustus oli võetud perekonna huvides. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on hageja täitnud oma tõendamiskoormise ning hageja poolt on asjas esitatud tõendid, mis kinnitavad, et kostja I võttis 23.04.2007 võlakirjas kajastatud kohustuse kostja I ja kostja II ühise perekonna huvides. Nimelt nähtub 23.04.2007 lepingu (tlk 13-16) punktist 3.2.1, et hageja poolt korteriomandi müümisega seoses saadud hinnast on 280 000 krooni kantud Nordea pangale selgitusega „Leping nr xxx P E ja K A osaline tagastamine“. Kohtu hinnangul ilmneb nimetatud lepingu punktist, et vastav summa on hagejalt saadud nii kostja I kui kostja II, s.o perekonna huvides, kuna sellega tasuti kostja I ja kostja II ühist laenu Nordea pangas.
17.Täiendavalt on 23.04.2007 lepingu (tlk 13-16) punkti 3.2.2 kohaselt hageja palvel kantud 470 000 kostja I arveldusarvele. Nimetatud summa arvelt on tasutud 02.03.2007 lepinguga (tlk 7-12) kostja I ja kostja II ühisvarasse ostetud korteriomandi eest. Nimelt ilmneb 02.03.2007 lepingu punktist 4.3, et kostja I ja kostja II kohustusid korteriomandi
soetamisel tasuma 3 pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest 1 200 000 krooni ning hiljemalt 01.07.2007 seisuga 400 000 krooni. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et ka 23.04.2007 lepingu punktis 3.2.2 nimetatud summa on kostja I saanud hagejalt perekonna huvides, kuna kõnealusega rahaga tasuti nii kostja I kui kostja II omandisse ostetud korteriomandi eest. Kostja II ei ole esitanud ühtegi väidet või tõendit, millest ilmneks, et hagejalt saadud raha kasutati millekski muuks kui kostja I ja kostja II ühise perekonna ja nende eluaseme tarbeks.
18.Kohus märgib, et kostja II ei ole eitanud, et 02.03.2007 lepinguga soetati korteriomand nii kostja I kui kostja II huvides, ning samuti ei vaidlusta kostja II asjaolu, et hageja andis selleks kostjatele raha, kuid kostja II ei nõustu väitega, et tegemist oli laenuga ning kostjad peavad vastava summa tagastama. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kostja II oli nii 02.03.2007 lepingu kui 23.04.2007 lepingu osapool, pidi kostja II olema teadlik, et hageja võõrandas talle kuuluva korteriomandi ning müümisel saadud summast 750 000 krooni palus hageja üle kanda kostjate kasuks. Kohtu hinnangul ei ole kostja II kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid, millest selguks, miks esines kostjal II alus eeldada, et vastavad summad olid kostjatele üle antud ilma, et hageja sooviks nende tagastamist.
19.Kostja II on esitanud vastuväite, et 23.04.2007 kuupäeva kandev võlakiri on võltsitud. TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kostja II on võltsitust põhistanud asjaoludega, et kostja II kuulis sellest esimest korda 2017. aastal ning kostja II jaoks ei ole eluliselt usutav, et ajal, kui kostja I ja kostja II olid õnnelikus abielus, ei rääkinud kostja I kostjale II vastava võlatunnistuse allkirjastamisest midagi. Samuti ei vasta kostja II kinnitusel tõele hageja väited, mille kohaselt võlatunnistuse sõlmimise asjaolud arutati ka kostjaga II läbi ning kostja II oli võlatunnistuse allkirjastamise juures. Võltsitust kinnitab kostja II hinnangul ka asjaolu, et hageja hakkas võlga sisse nõudma alles 2017. aastal, kuigi võlatunnistuse kohaselt oli võlgnevuse tasumise tähtaeg juba 2016. aastal.
20.Kohus on seisukohal, et kostja II viidatud asjaolud ei A alust asuda seisukohale, et 23.04.2007 võlakirja näol on tegemist võltsitud dokumendiga. Kohtu hinnangul viitavad kostja II selgitused pigem asjaolule, et tegemist võib olla kostja II teadmata allkirjastatud võlakirjaga. Samas on Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis nr 3-2-1-8205 selgitanud, et perekonna huvides võetud laenu puhul ei ole oluline, kas laenu võtmisest oli ka teine abikaasa teadlik. Määrava tähtsusega on üksnes küsimus, kas tegemist oli perekonna huvides võetud kohustusega. Antud juhul on kohus üheselt tuvastanud, et tegemist oli perekonna huvides saadud laenuga.
21.Arvestades, et kostja I on kinnitanud, et ta on vastava võlakirja allkirjastanud ning avaldanud, et tunnistab kõnealuse võlakirja alusel hageja esitatud nõuet, leiab kohus, et tegemist on dokumendiga, mida tuleb otsuse lahendamisel arvesse võtta. Kohtu hinnangul ei kinnita dokumendi võltsitust ka asjaolu, et hageja asus võlga ametlikult sisse nõudma alles 2017. aastal, kuna võlasuhtes on tavapärane, et enne ametliku tasumisnõude esitamist või kohtusse pöördumist jäetakse võlglasele võimalus vabatahtlikuks tasumiseks.
22.Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja II vastutab kostjaga I solidaarselt hagejalt saadud laenu tagastamise kohustuse eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1
kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Antud juhul nähtub 23.04.2007 võlatunnistusest, et võlgnevus summas 750 000 krooni (47 933,74 eurot) tuli hagejale tagastada hiljemalt 01.07.2016. Asjas puudub vaidlus, et võlgnevust tervikuna hagejale tagastatud ei ole. Tagasi on makstud üksnes 3600 eurot, mis tähendab, et võlgnevuse suurus on 44 333,73 eurot (47 933,74-3600). VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostjad on laenu tagastamise kohustust rikkunud. Võttes arvesse, et kostja II on VÕS § 65 lg 1 alusel koos kostjaga I solidaarvõlgnik, tuleb kostjalt II VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt solidaarselt kostjaga I välja mõista põhivõlgnevus 44 333,73 eurot hageja kasuks.
23.Hageja on esitanud ka viivisenõude. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel on võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul taotleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras alates võlgnevuse tekkimisest kuni 30.09.2017.
24.Kohus leiab, et hageja kasuks tuleb VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel 30.09.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised põhivõlgnevuselt 44 333,73 eurot välja mõista summas 4426,09 eurot. Viivisevõlgnevuse kujunemine on kajastatud alljärgnevas tabelis: Võlaperiood
25.Täiendavalt taotleb hageja ka TsMS § 367 alusel viiviste väljamõistmist. TsMS § Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et kostjatelt tuleb TsMS § 367 alusel solidaarselt välja mõista viivised põhinõudelt 44 333,73 eurot alates 01.10.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras hageja kasuks.
26.Lähtuvalt eeltoodust tuleb hageja nõue rahuldada ning kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus 44 333,73 eurot ning 30.09.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 4426,09 eurot, kokku 48 759,82 eurot hageja kasuks. Täiendavalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivised põhinõudelt
44 333,73 eurot alates 01.10.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras hageja kasuks.
27.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124, § 134 alusel on hagihind 52 321,36 eurot. Menetluskulud
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kAb hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamist. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kAb hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kostja I oleks esitatud hagi koheselt õigeks võtnud. Kostja I on alles 11.12.2018 kohtuistungil selgesõnaliselt avaldanud, et nõustub esitatud hagiga. Samuti on kostja I põhjustanud hagejal vajaduse kohtusse pöördumiseks, kuna esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja I oleks enne kohtumenetluse algust avaldanud vabatahtlikult soovi võlgnevuse tasumiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1, TsMS § 168 lg 6 ja TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
29.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.