Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-1733 25. veebruar 2022 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi OÜ Viamer Grupp kaebus Pärnu Linnavalitsuse 21. juuni 2021. a korralduse osaliseks tühistamiseks ja Pärnu linna kohustamiseks tegema riigihankes uued otsused Kaebaja osaühing Viamer Grupp, esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann Vastustaja Pärnu linn, esindaja Taavi Käärid Kolmas isik aktsiaselts TREF Nord Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2021. a otsus OÜ Viamer Grupp kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2021. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Jätta rahuldamata taotlused Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks ja kohtuasjas menetluse peatamiseks.
Pärnu linn viis läbi riigihanke „Pärnu linna teekatete remont 2021 aastal” (viitenumber 234894), mis oli jaotatud kaheks osaks. Teiste seas esitasid hanke 2. osas pakkumused OÜ Viamer Grupp ning AS TREF Nord.
2.Pärnu Linnavalitsus andis 21. juunil 2021 korralduse nr 438. Korralduse p-des 2-5 otsustas linnavalitsus kõrvaldada OÜ Viamer Grupp hankemenetlusest, tunnistada edukaks AS TREF Nord pakkumus, jätta AS TREF Nord hankemenetlusest kõrvaldamata, kvalifitseerida ta ning sõlmida temaga hankeleping. Korralduse kohaselt olid Pärnu linn ja OÜ Viamer Grupp sõlminud
1.aprillil 2020 hankelepingu A. H. Tammsaare pst rekonstrueerimiseks tähtajaga kuni 19. juuni 2020 (hange nr 217639). Sellest tulenevad tööd anti hankijale üle alles 3. augustil 2020 ning hankija esitas OÜ-le Viamer Grupp leppetrahvinõude 190 129,05 eurot. Varem täidetud hankelepingu rikkumist niivõrd suures ulatuses tuleb pidada oluliseks riigihangete seaduse (RHS) § 95 lg 4 p 8 mõttes. See leping hõlmas ühte peamist ühendusteed Pärnu linnas kõige aktiivsemal perioodil (suve alguses). Töö venimine tõi hankijale ja linnaelanikele kaasa olulise kahju. OÜ Viamer Grupp pöördus leppetrahvi vaidlustamiseks maakohtusse, kuid see ei välista hankijal hindamast ettevõtja usaldusväärsust
3-21-1733 (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-41/18: Meca). Hankepassi III osas pidi pakkuja loetlema kõik juhud, mil ta oli kolme aasta jooksul toime pannud varasema hankelepingu rikkumise, millega oli kaasnenud lepingust taganemine, lepingu ülesütlemine, hinna alandamine, kahju hüvitamine või leppetrahvi maksmine ning esitama rikkumise kohta üksikasjad (RHS § 95 lg-d 1 ja 4 ning § 104). Hankepassis esitatud küsimusele vastas OÜ Viamer Grupp eitavalt ega märkinud sinna eelnevaid hankelepingu rikkumisi. Seega esitas pakkuja valeandmeid (RHS § 95 lg 4 p 9), mis vähendab ettevõtja usaldusväärsust.
3.OÜ Viamer Grupp esitas hankija otsuste peale vaidlustuse. Riigihangete vaidlustuskomisjon jättis 19. juuli 2021. a otsusega vaidlustuse rahuldamata. Vaidlustuskomisjoni hinnangul ei takista lepingurikkumise vaidlustamine hankijal hinnata lepingurikkumise alusel ettevõtja usaldusväärsust. Poolelioleva tsiviilvaidluse tõttu ei saa aga vaidlustuskomisjon võtta sisulisi seisukohti varasema hankelepinguga seotud asjaolude suhtes.
4.OÜ Viamer Grupp esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles riigihangete vaidlustuskomisjoni otsuse ja Pärnu Linnavalitsuse 21. juuni 2021. a korralduse p-de 2-5 tühistamist ning hankija kohustamist uute otsuste tegemiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised. a) Vastustaja ja vaidlustuskomisjon omistasid väidetava lepingurikkumise kaebajale õigusvastaselt. Tsiviilasjas nr 2-20-18218 esitatud hagi ja selle lisad tõendavad, et vastustaja tegevus hankes nr 217639 ei vastanud hoolsalt hankijalt nõutavale. Vastustaja eksitas toona kaebajat riigihanke objekti osas. Tööde tegemiseks kaebajale antud juhis ei vastanud olulisel määral tegelikkusele. Projekti varjatud puudused ilmnesid alles tööde tegemise ajal (vrd Riigikohtu otsused nr 2-16-14644/50, p 16; 2-15-15662/55, p 18). Osa torustikust oli sedavõrd amortiseerunud, et oli vaja teha rohkem tööd, kui projekt ette nägi. See tingis projekti muutmise, uute materjalide tellimise ja tähtaja ületamise. Kaebaja ei ole varasemat hankelepingut rikkunud. Rikkumist pidi tõendama vastustaja. Vastustaja pole kaebajalt täiendavaid tõendeid küsinud (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
26.veebruari 2014. a direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta art 57 lg 6). b) Vaidlustuskomisjon pidi tuvastama, kas kaebaja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 100, § 101 lg 3, § 103, § 104) ning kas kaebaja rikkus lepingut oluliselt. RHS § 95 lg 4 p 8 ei tohi kohaldada formaalselt. Kui tellija rikub lepingut, mis toob kaasa töövõtja poolt lepingu rikkumise, ei vastuta töövõtja rikkumise eest. Leppetrahvi suurus ei tõenda rikkumise olulisust. Leppetrahv oli ebamõistlikult koormav. Pole selge, millist kahju võiks leppetrahv katta. c) Vastustaja kohaldas RHS § 95 lg 4 p 9 vääralt. Vastustaja oli teadlik kaebaja suhtes leppetrahvinõude esitamisest. Valeandmete esitamine saab kõne alla tulla vaid teise hankija suhtes. Vastustaja ei andnud kaebajale võimalust esitada selgitusi hankepassi täitmise kohta. Vastustaja ei saanud kaebajat kõrvaldada, sest otsuse tegemise ajal puudus kehtiv hankekomisjoni otsus. Abilinnapea allkirjastas korralduse enne komisjoni koosoleku protokolli.
5.Tallinna Halduskohus jättis 8. septembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et riigihankekomisjoni protokolli allkirjastamise ajal ei ole tähtsust. Vastustajal peab olema võimalik valida lepingupartnereid mh usaldusväärsuse pinnalt ning vältida hankelepingu sõlmimist isikuga, kellega varasem koostöö ei laabunud. Vastustaja on oma hinnanguid põhjendanud. Kaalutluste täiendav avamine vaidlustus- ja kohtumenetluses ei ole keelatud. Varasema sanktsiooni vaidlustamine ei välista pakkuja kõrvaldamist uuest hankemenetlusest. RHS § 95 lg 4 p 8 ei eelda sanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrolli. Varasema leppetrahvi määras praegusel juhul hankija ise, tal oli vajalik teave olemas. Praeguse asja lahendamisel ei saa asuda ümber hindama varasema lepingu täitmise ja sanktsiooni kohaldamisega seotud asjaolusid, eriti olukorras, kus selle üle toimub vaidlus tsiviilasjas. Kaebaja esitas valeandmeid. RHS-st ei tulene, et nõutud andmed võiks jätta esitamata olukorras, kus need on hankijale teada. 2(8)
3-21-1733
6.OÜ Viamer Grupp esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2021. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. a) Hankekomisjoni otsus ei ole eelhaldusakt. Sellega ei otsustatud siduvalt kaebaja õiguste ega kohustuste üle. b) Hankija võib kõrvaldada pakkujad, kelle usaldusväärsuse suhtes esineb kahtlus (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-267/18: Delta Antrepriză, p 26–27). Arvesse võib võtta seda, kuidas on pakkuja täitnud varasemat hankelepingut. A. H. Tammsaare pst rekonstrueerimistööde tähtaeg (19. juuni 2020) oli hankelepingu oluline tingimus. Seda kinnitab ka lepingus sätestatud vahetähtaeg ja suveperioodi algus. Väited ehitusprojekti vigade kohta ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Vastustaja pikendas teetööde valmimise tähtaega 5. juulini ning haljastus- ja korrastustöid 12. juulini. Ka sellest ei pidanud kaebaja kinni, andes tööd üle 3. augustil. Hankelepingu tähtaja pikendamine ei vähenda rikkumise olulisust (VÕS § 114 lg 2). Küsimus, kas leppetrahvinõue oli õiguspärane, sh kas kaebaja käitumine oli vabandatav (VÕS § 160), tuleb lahendada tsiviilvaidluses. RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel tuleb kindlaks teha üksnes sättes viidatud sanktsiooni kohaldamine. c) Kaebaja esitatud ekspertarvamuse kohaselt ei kontrollita ehitushanke käigus projektis märgitud olukorra vastavust tegelikkusele. Enne tööde alustamist ei teostata reeglina kontrollmõõtmisi. Kaebaja kirjeldatud probleemid said ilmneda alles tööde käigus. Töid ei oleks saanud teostada täielikult projekti alusel. Ümberkorraldused eeldasid igal juhul lõpptähtaja nihutamist. Samas on kaebaja riigihangetel kogenud osaleja. Lisatööd ja lisamaterjali vajadus ei saanud tulla talle üllatusena. Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna pidid kaebaja riskid olema mõistlikul määral ettenähtavad. 5. mai 2020. a töökoosoleku protokollist nähtub, et mitmed vajalikud muudatustööd olid kaebajale teada juba rekonstrueerimistööde algusjärgus. d) Kaebaja esitas hankepassis valeandmeid ja see kahandab pakkuja usaldusväärsust. Kinnitades hankepassis, et hankija on pakkuja suhtes varem rakendanud sanktsioone, saab pakkuja ühtlasi esitada hankijale oma selgitused. Praegusel juhul ei saanud leppetrahvi märkimata jätmine mõjutada pakkuja usaldusväärsust sedavõrd, et õigustada tema kõrvaldamist, sest hankijale olid märkimata jäänud asjaolud teada. e) Hankija ei pidanud enne vaidlusaluse otsuse tegemist küsima lisateavet. Kaebajal on olnud võimalus esitada vastuväited vaidlustus- ja kohtumenetluses. Hankija otsus on kaalutletud ja proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.OÜ Viamer Grupp palub kassatsioonkaebuses kohtuotsused tühistada ning rahuldada kaebus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub ka küsida Euroopa Kohtult eelotsust ja peatada asja menetlus kuni lõpplahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-20-18218. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. a) Vastustaja leppetrahvinõue on paljasõnaline. Leppetrahvi nõudmine ei tähenda, et esinesid selle kohaldamise eeldused. Kui leppetrahvi osas käib kohtuvaidlus, peab hankija tõendama õiguskaitsevahendi rakendamise eelduseid. Ringkonnakohtul puudus veendumus, et kaebaja rikkus hankelepingut süüliselt. Leppetrahvi õiguspärasuse hindamine ei saa piirduda viitega lepingu lõpptähtaja ületamisele, kui ei ole tuvastatud, kes ja mis asjaoludel selle põhjustas. Seda ei näita ka hankija suur huvi tähtajast kinnipidamise vastu. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus tõendite ja asjatundja arvamusega. Vaidlusi lahendavatel organitel tuleb süveneda leppetrahvinõudesse ja hinnata tõendeid kogumis (Riigikohtu otsus nr 3-17-2226/118, p 15). Õiguslikku tähendust saab omada ainult õiguspärane leppetrahv. 3(8)
3-21-1733 b) Kohus võib kõrvaldatud pakkuja algatatud kohtuvaidluses kontrollida hankija hinnangut, kas direktiivi 2014/24 art 57 lg-s 4 sätestatud kõrvaldamise tingimused olid täidetud. Kohus võib vastavalt olukorrale asja sisuliselt lahendada või suunata asja hankijale või pädevale kohtule (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-927/19: Atliekų tvarkymo centras, p 143–144). c) Samad asjaolud (väära sisuga projekt, ilmastikutingimused, vastustaja poolt koostöökohustuse mittetäitmine, uued joonised ja materjalid, kooskõlastatused), mis põhjustasid viivituse enne
12.juulit 2020, tingisid lepingu tähtaja ületamise ka pärast seda kuupäeva. Kaebaja ei saa vastutada hankija hoolsuskohustuse minetuste ja hankemenetluse puudujääkide eest. Lisatööd ei olnud nõuetekohaselt kokku lepitud. 3. augusti 2020. a üleandmisakt sisaldas nii muudatus- kui ka lisatöid. Vastustaja esindaja 7. juuli 2020. a kiri kinnitab, et tööde lõpptähtaja ületamine ei ole kaebaja süü. Vastustaja pole kaebaja kõrvaldamist nõuetekohaselt kaalunud. d) Hankijal ei ole privaatautonoomiat, see oleks vastuolus riigihankeõiguse eesmärkidega (võrdne kohtlemine, konkurentsi areng). Vastustaja ei tohtinud kõrvaldamise otsust teha ilma hankekomisjoni otsuseta. Kaebaja pole valeandmeid esitanud, sest varasema hankelepingu rikkumise fakt on tõendamata. Olukorras, kus varasema leppetrahvi määras sama hankija ja leppetrahvi määramise üle on vaidlus maakohtus pooleli, ei saa rääkida valeandmete esitamisest. e) Asja lahendamiseks on tarvis küsida Euroopa Kohtult eelotsust seoses paralleelsete kohtumenetluste ja kohtu kaalumisõiguse piiramisega.
9.Pärnu linn palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. a) Asjas on tuvastatud varasemas hankes tööde tähtaja oluline ületamine. Kaebaja on maksnud leppetrahvi. Kaebaja pole ümber lükanud, et kokkulepitud tööd anti üle 45 päeva ettenähtust hiljem. Hankijal ja kohututel ei ole kohustust uurida kõiki lepingu rikkumisega seotud asjaolusid. Kaebaja süü ei ole lepingulise vastutuse puhul oluline. Halduskohus ei saa asuda lahendama varasemast hankelepingust tulenevat vaidlust. Halduskohtulik kontroll on piiratud halduse kaalutlusotsuste õigusnormidele vastavuse kontrolliga. Vastustajal ei olnud vaja tõendada leppetrahvinõude eelduseid, vaid üksnes varasema hankelepingu olulist rikkumist ja leppetrahvinõude esitamist. Kaebaja ärihuve ei tule asetada avalikest huvidest ettepoole. Avaliku sektori töövõtule keskendunud pakkujal tuleb tagada, et lepingute rikkumisi ei esineks. b) Varasema hankelepingu raames rekonstrueeriti põhiline ühendustänav Pärnus. Hankemenetluse läbiviimisel teatati pakkujale, et maa-alused kommunikatsioonid ei pruugi vastata projektis kajastatule ning tähtaja määramisel on arvestatud, et tööde teostamises võib esineda tõrkeid. Vastustaja kandis kõik projektis tehtud muudatuste kulud ja tasus töövõtjale muudatuste eest. Ehitusprojekti ja tegelikkuse vahel erinevuste ilmnemine ei tähenda, et töövõtjal ei tule varasemaid kokkuleppeid järgida ja ta võib ise valida, mis ajahetkeks ehitustööd ellu viia. Käesoleval juhul ei ole võimalik eristada muudatus- ja lisatöid. Kõik tööd tehti hankelepingu koosseisus. Rikkumise vabandatavust peab tõendama kaebaja. Kuni tsiviilasja nr 2-20-18218 lahendamiseni ei saa kaebaja esitatud kahtlusi kummutada. c) Riigihangete seadusega ei ole avaliku sektori hankijalt võetud privaatautonoomiat. Ka vastustajal on õigus vastavalt reeglitele valida, kellega, millist liiki ja millistel tingimustel tehinguid teha. See õigus pole absoluutne, kuid selle üheks väljenduseks on RHS § 95 lg 4 p 8 kohane usaldusväärsuse kontroll. d) Kaebajal tuli hankepassis vastata konkreetsetele ja arusaadavatele küsimustele varasemate sanktsioonide rakendamise kohta. Kaebajal tulnuks vastata jaatavalt ka siis, kui ta oli veendunud, et leppetrahvi nõudmiseks alust ei esinenud. Hankepassis rikkumise märkimata jätmine sai olla üheks argumendiks, et kaebaja pole usaldusväärne. RHS § 95 lg 4 p 9 kitsendamine tooks kaasa valeandmete esitamise aktsepteerimise. e) Kaebaja poolt püstitatud eelotsuseküsimuste suhe varasemasse Euroopa Kohtu praktikasse jääb arusaamatuks. Kaebaja arusaam tähendaks, et sisuliselt pole võimalik ebausaldusväärseid pakkujaid
4(8)
3-21-1733 kõrvaldada või peaks hankijad hakkama lahendama tsiviilvaidlusi. Haldusasja peatamiseks tsiviilasja tõttu pole alust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kassatsioonkaebus tuleb menetlusvea tõttu rahuldada. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 2). Ringkonnakohus on jätnud hindamata olulised tõendid ja välja selgitamata, kas kaebaja vastutab varasema hankelepingu rikkumise eest (HKMS § 158 lg 1). Riigikohtu halduskolleegium selgitab esmalt varasema lepingurikkumisega seotud hankeasjade lahendamise üldisi põhimõtteid (I) ning võtab seisukoha käesoleva juhtumi suhtes (II). I
11.RHS § 95 lg 4 p 8 kohaselt võib hankija kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kes on oluliselt või pidevalt rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut või hankelepinguid nii, et rikkumise tulemusena on lepingust taganetud või leping üles öeldud, hinda alandatud, hüvitatud kahju või makstud leppetrahvi.
12.RHS § 95 lg 4 p-st 8 nähtub selgesõnaliselt, et pakkujat ei saa kõrvaldada ainuüksi leppetrahvi määramise faktist tulenevalt. Selle sätte kohaldamise esmane eeldus on varasema hankelepingu oluline või pidev rikkumine. Sättega ülevõetava direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p g järgi on kõnealuse meetme rakendamise eelduseks tõsised või pidevad puudujäägid varasema lepingu olulise nõude täitmisel (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-267/18: Delta Antrepriză, p 28).
13.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Viivituse kui kohustuse rikkumise alaliigiga on tegemist olukorras, kus kohustus täidetakse pärast tähtpäeva möödumist, sõltumata sellest, mis viivituse põhjustas (vt V. Kõve, teoses: P. Varul jt (koost), Võlaõigus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, § 100 komm 5 ja 6.2.1).
14.RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamiseks ei anna aga alust mistahes lepingurikkumine, vaid ainult oluline või pidev rikkumine. Rikkumise olulisust ei saa hankest kõrvaldamisel hinnata vaid selle kaudu, kui tähtsaks pidas tellija varasemas lepingus rikutud kohustust, millises ulatuses erines lepingu täitmine kokkulepitust ja millised on rikkumise tagajärjed, kuigi neid asjaolusid tuleb hindamisel arvestada.
15.RHS § 95 lg 4 p 8 ja direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p g näevad pakkuja kõrvaldamise täiendavate tingimustena ette asjaolu, et võlgniku suhtes on rakendatud õiguskaitsevahendeid. Tulenevalt VÕS § 101 lg-st 3 ei ole õiguskaitsevahendit seoses lepingu rikkumisega võlgniku vastu võimalik rakendada, kui rikkumise põhjustas võlausaldaja enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Lisaks sellele poleks vähemalt üldjuhul proportsionaalne lugeda RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel oluliseks rikkumist, mis on VÕS § 103 kohaselt vabandatav tulenevalt asjaolust, mida võlgnik ei saanud mõjutada ega lepingu sõlmimise ajal arvestada. Sedalaadi rikkumine ei saa reeglina tekitada põhjendatud kahtlust ettevõtja usaldusväärsuses seoses tulevikus sõlmitavate hankelepingutega. Kui rikkumise põhjustasid varasema hankelepingu pooled ühiselt või nad olid kokku leppinud realiseerunud riskide jagamises, ei ole RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamine välistatud, kuid neid asjaolusid tuleb pakkuja usaldusväärsuse hindamisel mõistlikult arvestada.
5(8)
3-21-1733
16.Tõendamiskoormus võlausaldaja poolt rikkumise põhjustamise ja rikkumist vabandatavate asjaolude osas on üldjuhul varasemat lepingut rikkunud pakkujal. Hankija omakorda peab ettevõtja tegevust hoolikalt ja erapooletult analüüsima, võttes arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid, mh sanktsiooni kohaldamise otsust, ja otsustama proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes, kas tema arvates on ettevõtja vastutav puudujääkide eest (Delta Antrepriză, p 29). See kohustus oleks sisutu, kui hankija otsuse aluseks olevad asjaolud ei alluks kohtu tõhusale kontrollile.
17.Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et hankeasja lahendamisel ei saa halduskohus asuda ümber hindama varasema lepingu täitmisega seotud asjaolusid, eriti olukorras, kus nende üle toimub vaidlus tsiviilasjas. Vaidlustuskomisjon ja kohus peavad hankija vastavat otsust kontrollides veenduma, et pakkuja õiguste piiramise alusena näidatud oluline või pidev rikkumine on tegelikult aset leidnud. Vastavalt PS § 146 esimesele lausele mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus oma hinnangutes seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega (kolleegiumi otsus nr 3-20-1198/58, p 14). HKMS § 4 lg 4 kohaselt tuvastab kohus haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisti. Seadus ei keela halduskohtul anda hinnangut tsiviilõiguse toimealasse jäävatele küsimustele (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-21-30/19, p 27–28). Kohus ei otsusta hankeasjas varasema hankelepingu tsiviilõiguslike tagajärgede, sh leppetrahvi määramise õiguspärasuse üle. Seega ei lahenda halduskohus lepingu olulist rikkumist tuvastades ära varasema lepingu poolte vahelist tsiviilasja.
18.HKMS § 158 lg 3 ei piira hankelepingu rikkumise olulisuse kindlakstegemist kohtus. See ei ole hankija kaalutlusõiguse küsimus, vaid sõltub asjaolude tõendamisest ja neile õigusliku hinnangu andmisest. Mistahes õigusvälise teadmise kasutamise vajadus või määratlemata õigusmõiste ei piira kohtulikku kontrolli (Riigikohtu otsus nr 3-20-1198/58, p-d 12 ja 15). Hinnanguline otsus on pakkuja usaldusväärsuse suhtes seisukoha kujundamine. Kaalutlusotsus on hankija otsus ebausaldusväärne pakkuja RHS § 95 lg 4 p 8 alusel kõrvaldada (Meca, p 28; Delta Antrepriză, p 25). Nende otsustuste aluseks olevad asjaolud, sh lepingu oluline rikkumine, aga tuleb kohtul üle kontrollida täies mahus oma siseveendumuse kohaselt (Riigikohtu otsus nr 3-20-1198/58, p 15). Hankijal ei teki kaalutlusõigust pakkuja kõrvaldamiseks, kui ei ole täidetud RHS § 95 lg 4 p-s 8 sätestatud objektiivsed tingimused.
19.Halduskohus ei pea eeltoodust tulenevalt hankevaidluse lahendamiseks ootama ära tsiviilasjas lõpliku kohtulahendi jõustumist, mis kinnitaks või kummutaks hankeasjas vaidluse all olevaid asjaolusid. Seoses fakultatiivsete kõrvaldamisalustega (direktiivi 2014/24 art 57 lg 4) on Euroopa Kohus seda piisavalt selgitanud kohtuasjas nr C-927/19: Atliekų tvarkymo centras, p 144. Seega jääb menetluse peatamise taotlus rahuldamata ja puudub ka vajadus käesolevas asjas Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Halduskohus võib tsiviilasja lõpliku lahendi ära oodata, kui see on otstarbekas ja ei takista hankeasja lahendamist mõistliku aja jooksul. Lubatav ei ole aga lepingu olulise rikkumise küsimuses lähtuda vaid vastustaja hinnangust, arvestamata kaebaja vastuväiteid. II
20.Varasema lepingu olulist rikkumist töövõtja poolt ei saa praeguses vaidluses järeldada vaid asjaolust, et tööd ei valminud kokkulepitud tähtajaks.
21.Vaidlustuskomisjon ja kohtud pole süvenenud kaebaja väidetesse, et viivitus oli täies mahus, ka pärast 12. juulit 2020 tingitud talle vastustaja poolt esitatud projekti puudustest. Seda väidet ei 6(8)
3-21-1733 kummuta asjaolu, et kaebajat kui kogemustega ettevõtjat oli projekti ebatäpsuste eest hoiatatud. Hinnata tuleb, kas projekti puudused olid sellised, mida kaebajal oli hankemenetluses vastustaja poolt määratud tähtajaga nõustudes mõistlikult võimalik ette näha enne tööde alustamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui tellija andis professionaalsele töövõtjale sootuks valed andmed või kui andmete puudulikkus oli võimalik avastada alles ehitamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat hinnariski kannaks töövõtja (otsus nr 2-15-15662/55, p 18). Samuti pole sellistes olukordades põhjendatud asetada kogu riski töö tähtaegse valmimisega seoses töövõtjale ning pidada teda ebausaldusväärseks.
22.Vastustaja poolt Riigikohtule väidetud asjaolu, et juba hankemenetluses teatati pakkujatele, et maa-alused kommunikatsioonid ei pruugi vastata projektis kajastatule, ei ole kohtud tuvastanud. 5. mai 2020. a koosolek toimus pärast lepingu sõlmimist, seega ei saa seal arutatud asjaolud olla määravad hindamaks, kas kaebaja poolt lepingu sõlmimine oli mõistliku riski võtmine.
23.Ringkonnakohus pole hinnanud, kas kõik tööd (nn muudatus- ja lisatööd), mida kaebaja asus teostama pärast projekti puuduste ilmnemist, olid hõlmatud algse lepinguga, mis tuli täita
19.juuniks 2020. Seda ei saa järeldada vaid asjaolust, et kaebaja nõustus lepingu täitmise käigus neid töid tegema. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas ehitustööde tähtaja pikendamine 5. juulini 2020 toimus poolte kokkuleppel ning kas kaebaja võttis sellega siduva kohustuse viia kõik täiendavad ehitustööd lõpule nimetatud tähtpäevaks või kas vastustajal oli õigus niisugune kohustus kaebajale peale panna ühepoolselt.
24.Hankekomisjoni protokolli kui halduse sisedokumendi allkirjastamisega seoses on kohtud kaebaja väiteid käsitlenud ammendavalt. Kolleegium nõustub nende seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata.
25.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja esitas hankepassis valeandmeid. Hankepassi III osas tuli pakkujatel vastata küsimusele „Kas ettevõtja on kogenud, et varasem riigihankeleping või võrgustiku sektori hankijaga sõlmitud varasem hankeleping või varasem kontsessioonileping on lõpetatud ennetähtaegselt, või on määratud kahjutasu või sellega võrreldavad sanktsioonid seoses kõnealuse varasema lepinguga?“. Kaebaja oleks pidanud varasema hankelepinguga seoses määratud leppetrahvi ära märkima sõltumata oma õiguslikest seisukohtadest lepingu rikkumise küsimuses. Hankepassis ei küsitud varasema lepingurikkumise, vaid sanktsiooni kohaldamise fakti kohta. Oma õiguslikud seisukohad oleks kaebaja saanud vastustajale esitada täiendavalt, et vastustajal oleks saanud neid kõrvaldamisotsuse tegemisel arvestada. Õige on aga ka ringkonnakohtu seisukoht, et valeandmetel pole praeguses asjas iseseisvat tähendust, sest leppetrahviga seonduv oli vastustajale ilmselgelt teada. Valeandmete esitamine ei saaks käesoleval juhul õigustada kõrvaldamist iseseisvalt, kuid võis olla kaebaja usaldusväärsuse hindamisel arvestatav asjaolu, kui lepingu oluline rikkumine leiab kinnitust.
26.Kolleegium rõhutab ka, et RHS § 97 lg 1 näeb selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt ette kohustuse esitada varasema hankelepingu rikkumisega seoses heastamismeetmete võtmise kohta tõendid koos pakkumusega. Seega ei saa tõendid õigeaegselt esitamata jätnud pakkuja nõuda, et hankija annaks talle täiendava võimaluse tõendite esitamiseks, kui hankija on tõendite õigeaegse esitamise kohustusest pakkujat hankedokumentides teavitanud (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-387/19: RTS infra, p 42).
7(8)
3-21-1733
27.Kuna kolleegium saadab asja uueks arutamiseks, jagatakse menetluskulud asja uuel lahendamisel. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 v.r. alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.